Teismeliste soosituim mäng oli aga „Tagumine paar“, kuna selles mängus said paarid kujuneda vastassugupoolte sümpaatia põhjal, mis andis mängule kirge ja hoogu. Mänguks koguneti käest kinni hoidvate paaridena üksteise selja taha pikka rivvi. Mängu „pidajaks“ jäänu seisis seljaga rivi poole kõige ees ja hüüdis: „Ass-ass! Tagumine paar välja!“ Rivis viimane paar sööstis nüüd ühelt ja teine teispoolt rivi ettepoole, kus neid varitses „pidaja“, kelle ülesandeks oli üks paarilistest kinni püüda ja sellega uus paar moodustada. Jooksval paaril oli kavala taktikaga aga võimalus uuesti ühineda. Selleks tuli ühel mängijal näiteks tahtlikult oma jooksu aeglustada ja sellega „pidaja“ enda järele meelitada, et seejärel äkilise manöövriga spurtida ning „pidaja“ endast maha raputada, ja selliseid nõkse oli palju, olenevalt jooksjate leidlikkusest. Muidugi leppisid paari jääda tahtjad ka omavahelises taktikas kokku. Kui nüüd „pidaja“ jäi tühjade pihkudega, siis tuli tal uuesti rivi ees järgmist paari tabada püüda. Kuna see mäng pakkus nii erutust kui ka jooksmise naudingut, siis mängiti seda tundide kaupa, nii et selg ja nägu higist leemendasid.
„Tagumist paari“ mängiti suvistel laupäeva ja pühapäeva õhtupoolikutel suure külakiige juures Tõnumardi koplis, kuhu üle küla kogunes paarkümmend ja enamgi teismelist.
Kokkutulnud tegid „eelsoojendust“ võllakiigel õõtsudes, kuhu mahtusid pea kõik osalejad, ja virgutasid oma hinge moesolevate lööklaulude laulmisega, väga popid olid ka sõja-aegsed saksa/eesti sõdurilaulud nagu „Neiu armas, neiu kallis“, „Rindesõduri igatsus“, „Hallis sõdurisinelis“, „Lepalind“ jt.
Täisviide
EFA I 168, 94/5 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)
Pärast seda, kui sain ühelt Tallinnas elavalt tädilt kingituseks täispuhutava sisekummiga nahkpalli, sai 8.–13. aastaste laste üheks meelismänguks „Rahvastepall“ ehk „Rahvakas“, mida mängiti küla serval asuva seltsimaja õuel kuni sügisõhtute esimene härmatis meid sealt minema peletas.
Täisviide
EFA I 168, 95 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)
Ka koolis mängiti ja mõningaid mänge eriti hasartselt, üheks selliseks oli „Sulemäng“. Kuna koolis ja kodus kasutatavad terassuled olid pärast sõda raskesti kättesaadavad nagu kõik muudki koolitarbed, siis sai sulgede varu täiendada mängu võitmise abil. See käis nii. Lauale, pingile või ka põrandale pandi terassulg kõht (nõgus pool) allapoole. Vastasmängija vajutas oma sule tagumise otsaga lebava sule tagumist serva, nii et lamav sulg õhku lendas. Kui see selili kukkus, sai vajutaja punkti. Seejärel proovis oma õnne teine osaleja jne. Mängu võit olenes eelnevast kokkuleppest: näiteks pidi võitja vastase sule viis korda selili lennutama. Kuna aga katsete arv oli mõlemal mängijal võrdne, siis võis pideva viigiseisu korral mäng üsna pikaks venida.
Täisviide
EFA I 168, 95 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)
Teine põnev mäng oli „Kommipaberi mäng“. Selleks murti kommipaber erilisel viisil ruudukujuliseks, tihedalt koos püsivaks väikepakendiks. Niisugune paber pandi käe päkale ja peopesaga vastu laua serva lüües lennutati see kaugemale laua peale. Vastasmängija püüdeks oli oma paber lennutada laual lebava peale, et seda siis endale saada. Kuna see aga ei olnud sugugi lihtne, siis vältas selline järgemööda paugutamine mõnikord terve vahetunni.
Täisviide
EFA I 168, 95 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)
Nii kõnnitigi kooli saalis tohutu suures ringis ja ühislaulu saatel. Popid olid üldtuntud ringmängud: „Me lähme rukist lõikama“, „Üks peremees võtab naise“, „Need kosjad tulid Saarest“ jt. selletaolised, mis on üle-eestilise levikuga ning mille tõttu ma neid kirjeldama ei hakka.
Täisviide
EFA I 168, 95/6 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)
Spetsiifiliseks plikade mänguks oli „Nips“, mida mängiti liiva seest leitud väikeste lamedate õhukeste ja ümaravormiliste kivikestega. Neid tuli küll üksiti, küll paarikaupa peost ja käeseljalt õhku visata ja siis kinni püüda. Samuti kivikese õhus olles, maast üks või mitu kivikest pihku krapsata ning siis takkaotsa kukkuv kivike kinni püüda, nii et peos olevad kivid maha ei kukuks. Kuna ise ma selles mängus erilist edu ei saavutanud, siis ma ei ole võimeline kirjeldama mängu kõiki nõudeid ja visete-püüdmiste järjestust, mäletan ainult, et see oli plikadel väga laialt harrastatav.
Täisviide
EFA I 168, 96 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)
Mängijad istuvad rivis või ringis. Mängujuht sosistab oma vasakul istuvale naabrile mingi keerulise sõna, näiteks „soojaseasöögiämber“, mida kuulnu peab omakorda kiiresti sosistama oma naabrile. Tavaliselt läheb mõnel sõna vastuvõtnul ühtteist sassi ja lõpuks võib algne sõna moonduda täiesti teistsuguseks.
Viimane mängija peab nüüd sõna kõvasti välja hüüdma, misjärel otsitakse välja mängija, kes valesti kuulis ja vigaselt edastas, mispuhul peab ta panti maksma.
Mängu lõppedes lunastatakse pandid.
Täisviide
EFA I 168, 97 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)
Mängujuht sosistab igale mängijale mingi looma või linnu nime. Seejärel hakkab ta neid nimesid hüüdma, näiteks: „Lammas,“ mispeale see, kellele kõrva sosistati „lammas“, peab määgima. Tempot tõstes hüüab mängujuht aina uusi nimesid, mistõttu mõni mängijaist eksib ja teeb vale looma (linnu) häält või teeb mängujuht petekat, hüüdes mõne sellise eluka nime, mida pole eelnevalt määratudki, kuid tavaliselt lendab keegi ikka orki ja teeb näiteks sea nime hüüdmise peale kassi häält. Vale häälitsuse tegija peab panti maksma ja hiljem selle lunastama.
Täisviide
EFA I 168, 97/8 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)
Oli ka üks suuremat vaimset pingutust nõudev tubane mäng, mille nimi on ununenud. Seda mängiti laua taga.
Paberist lõigati mängijatega võrdne arv umbes 5 cm laiuseid ja 15 cm pikkuseid ribasid, mille ülemisse otsa kirjutasid kõik osalejad inimest iseloomustava naljaka sõna või väljendi. Näiteks: „pisike paksuke punapea“ või „suurte kõrvadega supilontrus“. Seejärel murti riba ots kirjutatuga kokku, nii et see poleks nähtav ega loetav ja ulatati paber järgmisele mängijale, kes kirjutas kokkumurtud koha alla kas mõne osaleva tüdruku või kõigile tuntud tüdruku või naise nime. Taas murti ots kokku ja ulatati paber naabrile. Niiviisi riburada kirjutati paberile teistkordselt inimese iseloomustus, siis mõne mängus osaleva poisi või üldtuntud poisi või mehe nimi. Järgnesid lühikirjeldus kohast, kus nad kohtusid, näiteks „naistesaunas“, „riidekapis“ jm. Siis tuli kirjutada, mida ütles tüdruk/naine, mida ütles poiss/mees, mis seejärel juhtus ja mida kogu juhtunust arvas rahvas ehk loo moraal.
Täiskirjutatud paberiribad anti nüüd mängijale, kes oli suuteline ilmekalt ette lugema juhuslikkusele ja absurdile rajatud lühijutustused. See oli tavaliselt pööraselt lõbus ja mängijad said katkematult naerda. Ühtlasi oli see kõigile heaks vaimukuse ja leidlikkuse kooliks.
Täisviide
EFA I 168, 98 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)
Mänguks võib vist lugeda ka nööbilugemist. Seda tehti hulgakesi. Alustati kõige ülemisest särgi-, kleidi-, palitu ja muude riideesemete nööbist ning loeti sealt allapoole vastavalt sellele, kui palju nööpe kellelgi oli. Lugemisrida oli selline: „keiser, kuningas, talupoeg, sant, kommunist“. Kui nööpe oli rohkem, jätkati taas „keisrist“. Millise nimetusega nööbirida lõppes, sellele vastavalt siis lõõbiti ja pilgati nööpide omanikku.
Täisviide
EFA I 168, 99/100 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)
Mängu alustamine liisuvõtmise või salmilugemise teel
Tekst
Mängu alustas mõni agaram või oli juba varem mäng ja alustaja ette planeeritud. Ei istutud ega aetud niisama juttu ilma mänguta. Vahel oli juba pall või muu mänguasi olemas ja läks lahti. Valiti alustajad või üks alustaja mingi liisuvõtmise, salmilugemise teel. Kellegi käes oli näiteks kepp, see viskas ühele mängijale. Viimane andis teise kätte edasi, kuni viimasele enam kinnivõtmiseks keppi ei jätkunud – see jäigi pidama.
Tavalisem oli pikk salm: „Üks hele valge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Ütle, mitu seppa seda peavad parandama. Seda ütled sina – vana tati nina.“ Kui arv oli öeldud, loeti ringisolijaile see ette – nr. lapse peale – ja viimane jäigi pidama.
Hoopis segane oli järgmine salm. „Adi-nadi-sitkat-sotkat-soa- vihmer-maara-kupa- sina-jääd-pidama.“ Ja jäigi. Vahel oli silpe veel lisaks. Hiljem pidi igaüks mingi arvu sõrmi näitama. Ja siis loeti need kokku – mängija peale nr. ja viimane jäi pidama.
Täisviide
EFA I 168, 105 < Lääne-Virumaa, Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. < Võnnusvere (Avispea) küla – Asael Truupõld, snd. 1932. a. (2013)
Meie mängime seda õues. Alustasime selle mängimist u kolm aastat tagasi. Asfaldile tõmbasime kolm triipu. Keskmise triibu taga seisab seljaga teiste poole äraarvaja. Teised on ükskõik kus joone taga. Ütleb ühe värvi. Teised vaatavad, kas neil on sellise värviga riietust. Kellel polnud, pidi proovima üle joosta (teise vastasjoone taha). Kui ta kätte saadi (endise ütleja poolt), pidi ta ise uue värvi ütlema.
Hüppenööriga hüppamisel loetakse: "Vanamees, vanamees kuuskümmend kuus, tal polnud ühtegi hammast suus, kartis hiirt ja kartis rotti kartis nurgas jahukotti."
Võetakse üks suur kumm (püksikumm). Seal sees kõnnitakse ringi. Kumm tõstetakse umbes puusakohani. Jutustaja on teiste keskel ja räägib mingit väljamõeldist. Kui ta ütleb oma jutu vahele "luukere", peavad kõik ruttu kummist välja hüppama. Kes viimaseks jääb, hakkab ise jutustama.