Kolm mängijat, kaks tükki seisavad 15-20 m kaugusel. Keskel on kolmas. Äärmised loobivad üksteisele palli ja keskmine peab proovima seda kinni püüda. Kui tal see õnnestub, läheb keskele koeraks see, kes palli kaotas.
Joonistati maha ring ja jaotati vastavalt osavõtjate arvule. Reegleid ma ei mäleta enam. Tuli visata kivi ja kui see õigesse kohta lendas, said endale naabri maad. Kui ei, siis andsid oma osast ära.
Mänge mängitakse nii tänaval, toas, koolis, suvel ja talvel. Õuemängudest olid kõige populaarsemad "Olümpia", "Maamäng", "Vibra", "Lets", "Muna". "Olümpiat" mängiti 3-kesi kummiga. 2 tükki hoiavad kummist 2 käega ja loevad "o-lüm-pi-a" ja selles taktis teevad kätega ja kummiga mingi võrgu. 3. osavõtja peab siis sellest läbi pääsema, kas alt või vahelt ronides või üle hüpates. Kui sa nööri ei puudutanud, said edasi mängida, vastasel juhul pidi minema kummi hoidma ja mängima läks järgmine neist kolmest.
Selleks mänguks on vaja kummi, mis on otstest sõlmitud nii, et tekiks ring. Mängijad astuvad ringi. Kumm on umbes pahkluu kohal. Iga mängija hakkab järjest ütlema sõnu. Kui see on söödav, jäädakse ringi, kui see ei ole söödav, peavad kõik välja hüppama kummist. See, kes jääb kummi kinni, läheb mängust välja.
Teist mängu kutsuti "Varbaks". Hüpati ringis kordamööda. Kes sai astuda teisele varbale, endale aga ei lasknud astuda, oligi võitja. Mängida tahtjaid oli tihti palju ja vahel tehti nii, et edasi mängida võisid ainult need, kes alguses, kui tuli mängujuhi käskluse peale hüpata jalad lahku ja lugeda nõutud arv kand-varbaid, kord kandu koomale nihutades, suutsid jalad kokku viia.
Koolis mängisime vahetundide ajal "Varvast". Mängijad seisid ringis. Alustaja proovis järgmisele varba peale hüpata ja nii edasi. Eest ära võis hüpata ainult ühe sammuga. Kelle varvast puudutati, pidi mängust lahkuma.