Mängijad jooksevad kividele. Seda mängu kutsutakse kivitäpsuks. Üks jääbki kividest maha ja see on täps. Kui ta plaksutab, peavad vahetama kohti kividelolijad. Nüüd (kividelt maasoleku ajal) jookseb täps ja puutub ühte ning ütleb: "Täps!" Nüüd jääb see täpsuks.
Täisviide
ERA II 95, 490 (21) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. , Suuretee t. – Liidia Kohv, Kabli algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängu osavõtjate arv 10-20 last. Lapsed asuvad ringis. Üks on keskel. Ringisolijad sirutavad käed ette ja hüüavad: "Igavene ohakas!" Seesolija tahab kätele pihta lüüa, kuid need tõmmatakse ära. Niikaua kestab mäng, kui seesolija saab mõnele käe pihta lüüa. Siis jääb see ringi sisse ja nii kestab mäng edasi.
Täisviide
ERA II 95, 258 (4) < Tori khk., Taali v., Juhasselja k., Lauksaare t. – John Pärn, Sindi algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Mängijate arv piiramatu. Loetakse jälle mõni salm. Ja kes jälle kõige viimaseks jääb, on "lets". Lets katsub teist letsuks lüüa. Kui ta saab mõnda letsuks lüüa, hüüdes näiteks: "Salme lets!" Ja mäng läheb edasi.
Täisviide
ERA II 95, 257/8 (3) < Tori khk., Taali v., Juhasselja k., Lauksaare t. – John Pärn, Sindi algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Üks mängija valitakse puuvahiks, kes ringi keskele asetab püsti kolm puuhalgu. Mängijad seisavad väljaspool ringi. Mängijad katsuvad püstiseisvaid nuie palliga ümber lüüa. Puuvaht aga kaitseb nuie, katsudes palli kinni püüda. Kui kõik nuiad on ümber visatud, valitakse uus puuvaht ja mäng käib edasi.
Täisviide
ERA II 95, 207(55) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. – Ernst Adamson, Pärnjõe algkooli õpilane < Salme Adamson, s. 1892 (1935)
Püüdja või lugeja saadakse „üki kakiga“. "Üks punaste pükstega politsei ütles mulle: "Idi domoi!" Mina ei mõistnud seda keelt, keerasin selja näitasin keelt."
Seda mängu mängitakse nii, et tüdrukuid ja poisse on võrdselt. Kõik istuvad ringis nii, et kõik tüdrukud istuvad ja nende selja taga seisavad poisid. Ühe poisi tool jääb ilma tüdrukuta. See poiss hakkab teistele tüdrukutele silma pilgutama. Need poisid aga, kellel on tüdruk tooli peal, ei tohi tüdrukut ära lasta, vaid peavad haarama tal õlgadest kinni. Kui tüdruk suudab ära "karata", on vaja sel poisil, kelle juurest tüdruk ära läks, uuesti hakata silma pilgutama. Pärast võib ka osad ära vahetada.
Lastest on üks mängujuht, kes peab teisi naerma ajama. Ta peab teiste käest igasuguseid asju küsima, aga teised ei tohi muudmoodi vastata, kui "vanaisa vanad püksid". Kui keegi naerma hakkab, peab ta pandi andma. Pärast lunastatakse pandid välja. Seda mängu mängiti klassiõhtutel ja sünnipäevadel.
On samamoodi kui "Seamäng", aga selle asemel, et joonistada "siga", hakatakse teist mängijat "üles pooma". Kõik detailid tuleb teha ükshaaval, ühe tähe valesti ütlemise kaupa.
Kaks mängijat. Üks mõtleb ühe sõna, mille teine peab ära arvama, ja kirjutab selle sõna nii, et esimene ja viimane täht on välja kirjutatud. Kui esimest või viimast tähte on ka sõna sees, siis tuleb ta välja kirjutada. Teiste tähtede asemele tehakse kriipsud, nt sõna "avaldus" tuleb kirjutada:
A_A_ _ _S
Siis hakkab teine mängija ütlema ükshaaval tähti. Kui ta ütleb õige tähe, siis tuleb see sõnasse sisse kirjutada, kui aga vale tähe, siis hakkab teine mängija "siga" joonistama. Kui öeldakse üks täht valesti, siis joonistatakse sea pea, kui öeldakse teine täht valesti, siis joonistatakse keha juurde ja nii läheb edasi, kuni siga on valmis.
Joonistatakse kast. Üks võistleja teeb ringe, teine riste. Kui kuskile tuleb ritta kolm ringi või kolm risti, siis võib ta selle rea läbi tõmmata ja on võitja.
Lapsed istuvad kas murul või pingil. Üks laps on küsija, tal on pall käes. Küsija võib küsida ükskõik mida, ainult ta peab ütlema, mis liiki see asi on ja mis tähega see algab. Nt: lill "a"-tähega või loom "e"-tähega. Kes on reas esimene, sellele viskab küsija palli ja küsib. See, kelle käest küsitakse, peab talle vastama ja palli tagasi viskama. Kui vastatakse õigesti, siis viskab küsija palli õhku ja hüüab "ai-lii, ai-loo". See, kes õigesti vastas, peab palli kinni püüdma ja hüüdma "stopp" (seni palli õhkuviskaja jooksis). Seejärel peab jooksja panema käed rõngasse ja õigesti vastanu peab palli sealt läbi viskama. Kui esimese ringiga keegi ära ei arva, siis peab küsija ütlema järgmise tähe. Ja nii läheb edasi, kuni õige vastus on käes.
Olid tavalised tagaajamismängud, kus üks ajas taga. Keda ta puudutas, oli "läts".
a) Nõialäts.
Läts ajab taga. Kui tagaaetav seisab käed kõrval, ei tohi läts teda puudutada.
b) Kükiläts.
Tagaaetavad peavad kükitama.
c) Puuläts. Tagaaetavad peavad puudutama puud.
Numbrikast nägi välja niisugune.
Alustada tuli alt. Selles keksus kivi ei kasutatud, kuid reegel oli, et liikuda ei tohtinud. Kõigepealt hüppad esimest korda kõik kastid koos jalgadega läbi, alustad nr 1, seejärel 2 jne. Kui jõuad 10-ni ja ei ole ühtegi apsu teinud, siis lähed ja alustad kastist nr 2, hüppad kuni 10-ni, seejärel alustad kastist nr 3 jne. Seejärel tuleb mängu alustada täpselt samamoodi, ainult ühe jalaga (paremaga) ja ka vasakuga. Kes kõige enne lõpetab, see on võitja, teised võistlevad omavahel edasi. Seda mängu mängisid tavaliselt 10–12-aastased.
Liigutakse ringis, ringi sees on enne valitud peremees. Liikuma hakatakse sõnadega: "Üks peremees võttis naise, üks peremees, siit saab ja siit ei saa, üks peremees võttis naise." Peremees võtab endale ringist ühe tüdruku, kellel ta võtab käest kinni, nüüd liigutakse edasi koos. Lauldakse edasi. "Naine võttis lapse, see naine võttis lapse, siit saab ja siit ei saa, see naine võttis lapse." Naine võtab ühe tüdruku, kellel võtab käest kinni, kes saab lapseks, lauldakse edasi: "Laps see võttis hoidja, laps see võttis hoidja, siit saab ja siit ei saa, laps see võttis hoidja." Laps valib endale hoidja, lauldakse: "Hoidja võttis tüdruku, see hoidja võttis tüdruku, siit…" jne. Lõpuks võtab tüdruk sulase, lauldakse: "Tüdruk võttis sulase, tüdruk võttis sulase, siit…" jne. Lõpeb sõnadega "sest sulasest sai peremees". Nüüd lähevad kõik uuesti ringi tagasi, ainult sulane jääb ringi keskele ja mäng kordub. Mängus pidi olema palju mängijaid, kes võivad olla eri vanusest.
Lapsed on ringis ja osa on ringi sees, kõik liiguvad kellaosuti liikumissuunas ja laulavad: "Põleb tuluke, vilgub leegike, tema valgus mulle näitab, kus mu sõbrake." Nüüd edasi lähevad ringi sees olnud lapsed oma sõbra juurde, sõber laskub ühe põlve peale ja teine (kes oli ringi sees) istub tema põlve peale. Lauldakse edasi: "Soobel, soobel, sind ma oma sõbraks võtan, mälestuseks sulle kingin pika pai!" Viimase lause ajal teeb põlve peal istuja sõbrale pai ja need, kes hoidsid sõpra põlve peal, lähevad ise ringi keskele. Mäng algab otsast peale. Hea oli, kui selles mängus (laulus) oli tüdrukuid ja poisse võrdselt.
Lapsed seisavad ringis ja teevad vastavalt laulusõnadele liigutusi. "Sa tõsta ette parem käsi ja siis taha parem käsi, jälle ette parem käsi ja siis seda raputa." Nüüd järgmiste sõnade ajal lapsed teevad ühe keeru kohapeal: "meie tantsime kõik bugit, rõõmsalt keerutame hoos ja siis plaksutame koos kaks-kolm-neli". Nüüd võetakse kätest kinni ja liigutakse ringi keskele. Sõnade "ahhoi" puhul tõstetakse käed üles. "Bugi, bugi, ahhoi, bugi, bugi, ahhoi. Seda tantsime kõik lõbusasti koos." Minnakse suurde ringi tagasi ja korratakse. Laulu sisse pannakse ka teisi kehaosi (vasak käsi, parem jalg, … jne). Seda mängu mängiti põhiliselt koolipidudel.
Keksumängu mängisid ainult tüdrukud. Joonistati maha kast. Kivi võeti parajalt suur ja seda hakati viskama nii, et seisti seljaga kasti poole ja üle õla visati kivi. Mitmendasse kasti kivi langes, nii mitmendana mängu alustati. Keksukast oli niisugune: [joonis].
Kivi hakatakse viskama järjest, kõigepealt numbrile 1. Kui visatakse ilusti kasti sisse, siis tuleb hakata hüppama. Tagasi tulles tuleb kivi kaasa võtta. Kui juhtud joone peale astuma või kivi kukub joone peale, siis on "aps" ja tuleb uuesti oma järjekorda oodata.
Lapsed seisavad ringis, käest kätte käib luud või hari. Muusika mängib. Kui muusika katkeb, läheb see, kelle kätte hari või luud jäi, mängust välja. Muusika hakkab uuesti mängima ja luud ringi käima. Muusikaks oli kas klaveri- või akordionimuusika.
Osa lapsi on ringis ja osa on ringi sees. Kõik liiguvad ja laulavad:
"Toad teeksin endal tamme alla,
linnud laulaks seal mul vara-hilja,
ei ma teeks ta sinna üksi endale,
vaid jagaks enda armsa sõbraga.
Ja, ja, ja, või nii, jaa, jaa, ja, või nii,
ei ma teeks ta sinna üksi endale,
vaid jagaks enda armsa sõbraga."
Sõnade "jaa, jaa, jaa, või nii" ajal lähevad ringi sees olijad igaüks ühe lapse ette ja plaksutavad rütmis kaasa. Sõnade "ei ma teeks" (korduse juures) võtavad paarid käe alt kinni ja käivad ringi sees. Seejärel lähevad need paarilised, kes ennem ringi sees olid, ise ringist välja. Ja need, kes ringist väljas olid, lähevad ringi sisse. Mängu mängisid ainult tüdrukud. Tavaliselt ühe küla tüdrukud.
Lapsed moodustavad ringi ja hoiavad kätest paarikaupa kinni. Lapsi peab olema paaritu arv, nii et üks jääb ringi keskele. Lapsed ringis hakavad liikuma, samal ajal lauldes:
"Me lähme rukist lõikama,
kes tahab vihku köita,
kas armas sõber tahad sa
ka meie seltsi heita.
Ja mina otsin ja sina otsid
ja igaüks otsib oma. Ja mina
leidsin ja sina leidsid, kes
hooletu, jääb ilma."
Sõnade "ja mina otsin" kuni sõnadeni "ja mina leidsin" ajal on lapsed segamini ringis ning peavad endale uue paarilise leidma. Kes üksikuks jääb, see läheb ringi keskele. Seda mängu mängiti jaanitulel, külapeol.
Lapsed seisavad püsti ringikujuliselt. Üks laps, kes mängust osa ei võta, paneb teistele lastele numbreid (järjestikused). Aga üks laps jääb numbrist ilma, see läheb ringi keskele. Ta hüüab kaks numbrit. Need lapsed, kellel olid need numbrid, peavad omavahel kähku kohad vahetama. Laps, kes nüüd jäi ilma toolita (laps, kes oli ringi sees, peab jõudma ühele tühjale kohale), läheb keskele ja hüüab uuesti kaks numbrit. Seda mängu mängisid tavaliselt suuremad lapsed tundide vaheajal.
Lapsed istuvad ringis, üks laps on ringi sees, lapsed istuvad hästi koos ja nende käed on seljataga. Ise laulavad lapsed nii:
"Laskem taaler lennata,
salaraha rännata.
Sest on hea, et sa ei tea,
ega sina taalrit kätte ei saa."
Lastel käib peost pihku raha. Nii peab raha liikuma, et ringi sees olija seda ei näe. See, kes ringi keskel on, peab arvama, kelle käes parajasti raha on. Kui ta arvab õigesti, peab see, kes ei osanud raha osavalt edasi anda, minema ringi sisse arvajaks. Seda mängu mängiti rohkem sellistes kohtades, kus oli lapsi rohkem koos, näiteks külasimmanitel või kellegi sünnipäeval. Mängisid seda mängu natuke vanemad lapsed, nii 14–16-aastased.
Selle mängu jaoks on vaja 10 kivi. Kõigepealt selgitatakse mängu järjekord: selleks võtab iga mängija 10 kivi pihku ja viskab need õhku, sel ajal keerab ta käelaba teistpidi ja püüab kivid käeselja peale. Kes kõige rohkem kive suudab kinni püüda, see alustab mängu esimesena. Kellel oli võrdselt kive, see kordab katset uuesti. Nii selgitatakse mängu järjekord.
Mäng ise käib nii: mängijal on üks kivi käes. Ta viskab selle õhku, samal ajal peab ta maast võtma järgmise kivi pihku ja kohe ka õhus oleva kivi kinni püüdma. Nüüd on mängijal kaks kivi käes, viskab need õhku ja võtab maast ühe kivi juurde ja kohe püüab ka kaks kivi õhust kätte. Nii läheb mäng edasi, kuni kõik kivid on peos. Kui mängijal kukub mõni kivi maha, on see kohe aps ja ta peab laskma järgmise mängija kivide juurde, ise aga ootab uuesti oma järjekorda. Seda mängu mängiti ainult karjas, aga mängida võisid nii tüdrukud kui poisid.
See on mäng, mida praegused lapsed tunnevad peitusemängu nime all. Üks laps on pandud otsima ja ülejäänud peidavad end ära. Kui otsija näeb kedagi, jookseb ta mingi kindlakslepitud koha juurde ja hüüab: "Üks, kaks, kolm, trifaater kinni." See, kes esimesena kinni jääb, on järgmine kord otsijaks. Mängu mängivad nii tüdrukud kui ka poisid. Tavaliselt mängiti seda mängu oma õue peal, kus oli palju peidukohti, aga ka sageli karjas, kus kasutati puid ja põõsaid. Mängu mängisid10–14-aastased lapsed .
Õues. Vajatakse palli, kui võimalik, siis korvpallilauda. Osalejaid vähemalt 2.
1) esimene variant – palli peab lööma jalaga, peaga või põlvega (jne) nii mitu korda, kui saad. Kui pall kukub maha, jätkab teine. Kokku peab saama täpselt 21 korda. Kui läheb üle, lähed "lõhki". Mäng on lõppenud siis, kui kõik mängijad on jõudnud 21-lt tagasi nullile. Võidab see, kes saab esimesena.
2) teine variant – sooritatakse korvpalli pealeviskeid, 1. vise kaugelt: see 3 punkti. Enne järgmist viset peab pall maha põrkama. Siis viskad sealt, kust said põrkega palli kätte. Kolmanda viske saad siis, kui suudad palli õhust kinni püüda (kui maha põrkab, jääd vahele), sisse visates 1 punkt.
Mäng läbi siis, kui 21-lt on jõutud jälle nulli.
Koridoris, õues.
Osavõtjaid vähemalt 3. Pall + sein või plank.
Mäng on mitmeetapiline, algab kõige lihtsamatest harjutustest (mis mõeldakse mängijate poolt). Neid harjutusi peavad kõik kordamööda tegema. Kui ära ei tee, langed mängust välja. Järgmine harjutus koostatakse raskemalt (plaksuga, põrge). Mäng kestab seni, kui järgi jääb üks, kes on võitja.
Tubane. Vahend: paber, pliiats.
Osavõtjaid vähemalt 2.
Keegi suvaline mängijatest hakkab lugema tähestikku. Kui öeldakse "stopp", peab lugemine lõppema. Lugeja ütleb, milline täht oli viimane. Selle tähega hakatakse kirjutama nimesid tabelisse.
Märguande peale hakatakse kirjutama. Kui keegi saab valmis, siis hüüab ta "stopp". Seejärel hakatakse võrdlema. Kui kahel on ühtemoodi, saavad need 5 punkti, kellel erinev, saab 10. Kui kellelgi on ainukesena nimi, saab ta 20 p. Mäng tehakse läbi mitu korda erinevate tähtedega, lõpuks loetakse punktid kokku. Võidab see, kellel on kõige rohkem punkte.
Osavõtjaid vähemalt 2.
Kõigepealt tehakse kindlaks, milliste asjade nimetusi hakatakse otsima. Näiteks linnad. Üks ütleb ühe linna nime, teine peab ütlema linna nime selle tähega, millega eelmine lõppes. Kui ei tea, jääb see mängija vahelt välja.
Mängu võib mängida ka ainult esitähtede järgi, nt kui esimene täht on "A", siis peavad kõik leidma A-tähega kas poisi või tüdruku nimesid või linnade, loomade jne. Kes ei tea – mängust välja.
Sõnamäng. Tubane + õues.
Osavõtjaid vähemalt 4–5.
Istutakse üksteise järel. Rivi esimene ütleb mingi sõna, mida hakatakse edasi andma, sosistades kõrva. Rivi viimane ütleb sõna, mida kuulis kõvasti.