Peab kohapeal 10-ni lugema, siis hakkame jooksma. Peita võib igale poole, mitte tee peale ega tänavale. "Lugeja" peab 30-ni lugema, siis ütleb: "Ma tulen." Siis hakkab otsima.
Meil majas on tavaks ikka 2 salmi, üks on "Kivi, paber, käärid, üks, kaks, kolm" ja: "Üki, kaki, kommi, nelja, vanamees hüppas üle pommi, pommist käis üks kõva pauk, vanamees vaatas, püksis auk, august välja hüppas konn, küsis, kus su kodu on, minu kodu pööra taga, sina oled mängust vaba."
Kas loosiga või mõnikord tahabki keegi lugeda või püüdja olla. Kasutatakse ka liisusalme. "Kapten, kapten, kannan ette, meie naine kukkus vette. Pea ees, jalad taga, sina oled mängust vaba. Üki, kaki, kommi, nommi, vanamees hüppas üle pommi, pommis käis üks kõva pauk, vanamees vaatas – püksis auk. Pükstest tuli sõjavägi, sina oled mängust vaba." Näppe visatakse ka.
Mäletan, et lasteaias mängisime kodu ja see oli ka kõige populaarsem. Poodi mängisime ka, kuid see oli esimeses klassis ja selle pärast, et õigesti arvutama ja raha lugema õpiksime.
Mängu alustamise salme: "1, 2, 3, tuba segi on. 4, 5, 6, kus on meie luud? Numbrid 7, 8, tuba ära korista. 9 ja 10, tuba segi jälle." Ja veel üks: "Üki, kaki, kommi, nommi, vanamees hüppas üle pommi. Pommis käis yks kõva pauk, vanamees vaatas – pükstes auk. Hiired kõdistasid naba, sina oled mängust vaba."
Päris-päris väikestena panime SUVEL telgi püsti ja viisime sinna kõik oma barbie'd, muud nukud, riided ja mööbli. Nii me siis mängisime nendega, värvisime päris juuksevärvidega päid neil ja pärast lõikasime (omast arust tegime umbed soengud) ja vannitasime nukke. Muidugi meeldis meile hirmsasti tekkidest onne ehitada, tegelikult oli ehitamise ja disainimise rõõm suurim, pärast polnud seda kellelegi enam vaja. Päris palju sai poodi mängitud, kooli ja ka arsti. Meil oli vanemate käest küsitud päris nõelaga süstlad ja nii me siis süstisime kõik pehmed mänguasjad vett täis...:) Talvel, kui paks lumi maad kattis, meeldis meile metsas sõda mängida. Enamus meist olid plikad, sest poisid arvasid, et see on lahja. Aga meil olid poiste tagant "varastatud" päris mängupüstolid. Me muudkui jooksime, karjusime ja püherdasime kraavides... see oli lõbus. Tahaks tagasi neid aegu, mil kogu aeg sai ainult mängida. Nüüd aga pole enam mängudeks aega.
Mängijaid vähemalt! 5. Istutakse ringis, oma vasakpoolsele naabrile sosistatakse mingi haigus (mädapaised näiteks) ja endast paremalpool istujale sosistatakse arstimisviis (näiteks 5 kotletti iga 1 tunni tagant rohke veega). Lõpuks jutustavad kõik järgemööda, mis haigus neil on ja millega seda ravitakse. Sama mängu võib mängida ka ametite ja tegevustega, nt ehitaja kogub rahvaluulet. Esitatakse MINA-vormis – "Mina olen ... ja ma teen mida? Mul on ... ja seda ravin ..." NO midagi sarnast.
Jälle kaks võistkonda. Loositakse, kumb hakkab viskama, kumb läheb platsile püüdma. Mängitakse tennisepalliga. Rahvastepalli mängitakse võrkpalliga. Niisiis, võistkond, kes viskab, moodustab järjekorra. Võistkond, kes püüab, asetab ühe mängija "stoppariks" (see, kes ütleb "stopp", ja mäng peatub) ja ülejäänud jagab platsile. Võistkonnas peab olema vähemalt 3 mängijat, kokku siis 6, et mängida saaks. Viskaja eesmärgiks on visata pall platsile nii, et püüdjad kätte ei saaks. Mängupiiridest välja visata ei tohi! Peab viskama vähemalt esimese "pesani", mis kas joonistatakse maha või on selleks puu, liivakast ... Viskaja peab oma viske jooksul jooksma võimalikult palju pesasid läbi, ületades otsajoone, tuues võistkonnale punkti. Kui püüdjad saavad palli õhust kätte, viskaja joosta ei tohi, kui aga on pall maas käinud, peab püüdja stopparile palli viskama ja viimane ütlema "STOP!". Kui jooksja on just lahkunud eelmisest pesast, võib ta tagasi minna, aga kui jooksja on poolel teel teise pessa ja kõlab "STOP", siis on ta "surnu", st et ta peab minema tagasi viskejärjekorda. Surnu on samamoodi siis, kui pall visatakse alla esimese pesa, mängupiiridest välja või püütakse pall kinni. Tavaliselt on "elusid", mida raisata, 3–10. Selle aja jooksul kogunenud punktid kogutakse, kirjutatakse üles ja võistkonnad vahetavad kohad. Mängu võidab see võistkond, kes oskas oma elusid hoida ja kogus seega rohkem punkte. Pesasid võib läbi joosta ka ühekaupa – nii on kindlam, kui tulevane viskaja on kehvakene. Samuti, kui esimene pesa on vaba, võivad teised jätta jooksmata. Alati peab olema viskaja(id). Kui viimane viskaja jooksma hakkab, peab esimene viskaja ületama otsajoone. Surnuid saab teisele võistkonnale teha ka nii, et püütud palliga puutud jooksjat.
Meie sõpruskonnas on kõige populaarsemad mängud siis sellised. Rahvastepall: rahvas jagatakse kahte võistkonda (vähemalt 4). Ristkülikukujuline plats jaotatakse kaheks. Ühele platsile üks võistkond, teisele teine. Mõlemast võistkonnast valitakse kapten, kes läheb vastasvõistkonna otsajoone taha. Tavamängijal on 1 "elu", kaptenil 2, muidugi võib ise paika panna elude arvu. Ühele võistkonna kaptenile antakse pall, kes saadab selle oma võistkonnale, ilma et teine võistkond seda puutuks (meil lause: "esimene pall läheb üle"). Ja siis läheb mänguks – püütakse võimalikult kiiresti vastased mängust välja pommitada ja tema kapten sisse saada ning teda pommitama hakata, ise sealjuures valvata, et palliga pihta ei saaks. Mängust lähed välja, kui vastase võistkonnast keegi lööb su "õhupalliga" välja. Pallid, mis on kord maas käinud/puutunud, ei loe. Kapten võib sisse minna kohe pärast seda, kui tema võistkonnast esimene mängija on väljas, või siis, kui viimane mängija platsilt lahkub. Nii, kui kapten sisse läheb, valib ta enda asemele uue "kapa".
Varem, kui nooremad olime, siis lugesime salme, aga nüüd valime lihtsalt ühe, kes alustab. Mis vahe sellel tegelikult on!? *Üki, kaki, kommi, nommi, vanamees hüppas üle pommi, pommist käis üks kõva pauk, vanamees vaatas – pükstes auk. Hiired kõdistasid nabast, sina oled mängust vaba! Ja nii muudkui loeti, kuni viimane järele jäi. Kui oli palju rahvast, siis visati näppe – loeti kokku ja see, kelle peale jäi pidama, alustas.
Vähemalt peab olema kaks paari. Üks paar peidab, aga ta peab nooli tegema, et teine paar teaks, kus sa enam-vähem peidus oled. Ja kui sa arvad, et enam ei tee jooni, tee üks rist ja sa pead sinna ligidusse peitma.
Üks on "pime" ja teisel on silmad lahti ja veab… teda ühte kohta. Ja kui see, kellel olid silmad lahti, jõuab sinna, kuhu oli vaja, siis see, kellel olid silmad kinni, võib silmad lahti teha ja tuleb vahetus.
Ma mängisin kunagi raamatukogu ja panka. Raamatukogu jaoks võtsin palju raamatuid ja lehti, et sinna kirjutada, kes võttis raamatu, aga panga jaoks võtsin kaardid ja need olid rahad.
Mängu alustatakse niimoodi, et algul kutsutakse rahvas kokku, kes mängivad. Me selgitame püüdja või lugeja niimoodi välja, et kes viimasena mänguplatsile jõuab, too on.
Meie teeme "üki-kaki-kommi-nommi-vanamees-hüppas-üle-pommi-pommis-käis-üks-kõva-pauk-vanamees-vaatas-püksis-auk-august-välja-hüppas-konn-küsis-kus-mu-kodu-on-vanamees-vastas-ma-ei-tea-ma-ei-tea-sinu-pükste-taga". Sellel ajal, kui see, kes loeb, näitab keegi näpuga kinnisilmi ühe inimese peale ja too, kelle peale näpp jääb, too on. Või teeme "kivi, paber, käärid" ja me teeme veel muid moodi ka.
Veeretäd täringuga. Saad e käid siis nupuga edesi. Vastasmängija peab selle numbriga, mis laual on, küsima küsimusi, mille vastuseks on kaardil olev sõna. Aja pääle niikaua, kui liivakell otsa ei saa.
Taiplikkuse mäng. Võtke mängu jaos 10 last. Üts naist lätt tõiste ette ja hakkas ütlema, kas kallas, vesi, maa. Tuu, kes ei tee nii nagu üteltas, lätt mängust välla. Võitja om tuu, kes jää ütsinda ehk viimasena platsilõ.