1
30
3
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
1. Miljöö
1. 1. Kasvasin lapsepõlves sõjajärgses väikses Mõisaküla linnas. Meie peres oli isa, ema ja minu vend Jüri, kes oli minust kolm aastat noorem. Lapsepõlves ma lasteaias ei käinud, ema oli kodune. Minu mängukaaslased olid kõik ümberkaudsed lapsed, mängisime õues, toas ja teiste laste kodus. Elasime ühes Siberisse saadetud peremehe majas, seal oli ka üks vene pere, kellega me saime suurepäraselt läbi, mingit rahvuserinevust ja vaenu me ei tajunud, purssisime vastastikku oma ja teiste keeles, tol ajal ei räägitud ka poliitikast. Meie kodu oli linna ääres ja sageli jõudis meie mängumaa ka metsa ja heinamaale.
1. 2. Mängimiseks oli mul piisavalt aega, kuigi ka koduseid töid pidi jõudumööda tegema. Ei mäleta, et oleks mingi ülesande tõttu pidanud mängimise katkestama. Samuti ei mäleta ka, et raamatu lugemise juurest oleks ära kutsutud. Teatud aja sisustas ka ema, kes viis meid sugulastele külla, jalutama, suplema, sõitis meiega kuskile, näiteks esimene Tallinnas käik on eriti meelde jäänud, see oli enne kooli, mäletan sellest ajast nn „Aljošat“, Tundmatu sõduri ausammast, see avaldas muljet. Nägin ka merd esimest korda ja sain esimest korda keefiri proovida. Isa oli mul raudteelane ja seetõttu saime aastas ühe tasuta reisi kogu perele.
1.3. Minu meelistegevus tekkis algklassides, umbes 1957/58. Mõisaküla raudteeklubis oli lastering, mis aitas laste aega sisustada, seal lauldi, tantsiti, loeti luuletusi, korraldati üritusi, meil olid isegi balletikingad. Aastas korra oli ka suur lavastatud karneval mingist muinasjutust, kus oli kõigil lastel mingi kostümeeritud osatäitmine. Seda ringi juhendas Siberist tagasi tulnud lätlanna Puili Mirtza, hiljem oli ta nimi Raja Liis. Lasteringi kutsus mind naabritüdruk ja seal ma kasvasin ning kujunesin, õppisin esinemisjulgust ja avardasin oma silmaringi. See tegevus kestis kuni keskkooli lõpuni, siis olin ma juba näiteringis koos täiskasvanutega. Selles ringis oli palju tegevusi, me õppisime seal ka mosaiikmaali klaasikildudest tegema ning voolisime nukuteatri nukkude maske liimist ja paberist, mille me kleepisime plastiliinist nukupea kujule. Sinna klubisse tahtsin ma alati minna, seal olid mul kõik tuttavad. Seal sain ma esineda, see oli kõige olulisem. Ka koolis meeldis mul aktustel esineda.
2. Mängupaik
2.1. Kodust eriti kaugel me mängimas ei käinud, talvel mängisime rohkem toas, suvel õues. Kui läksime mõne sõbra juurde mängima, siis pidi kodust luba küsima ja kindlal kellaajal tagasi tulema. Naabripoisil oli oma hoovi pallimänguks korv kuuri seina külge ehitatud, mu vend käis seal mängimas. Oli üks huvitav väljakujunenud paik, see oli meie maja (Karjamaa 18) kõrval Ringpuiestee ja Karjamaa tänava nurgal väike Ringpuiestee tänavajupp, kus maju ei olnud, tänav viis põldudele. Lapsepõlves kutsusime seda tänavat Roheliseks tänavaks, nii oli see ainult meie pere kõnetarvituses. Sinna kogunesid ka teised ümberkaudsed lapsed, ega neid palju ei olnud, viis-kuus. Mõisakülas on ju tänavate ääres kraavid, linn on soisele maale rajatud, kevadel on palju vett, mida kraavide kaudu ära juhitakse. Nendes kraavides ujutasime paate, ise tegime väikseid paate, puust, puukoorest või paberist, purjed panime peale. Huvitav oli vaadata, kuidas paadike kulges, kõige hullem oli see, et halvasti tehtud paat vajus ümber. Ükskord oli ema ka abiks paadi tegemisel. Sellel tänaval oli üks madalam koht, kus vesi kevadel ujutas üle tänava. Me kutsusime seda kohta Kaitsekaks, s.t kaitsekraaviks.
Kui olin teismeline, kaevati 60-ndatel kodust umbes poole kilomeetri kaugusele heinamaale bassein, üks ots oli sügavam, teine madalam, seal me veetsime palju aega, suplesime, õppisime ujuma ja suhtlesime palju, me olime igal suvel korralikult päevitunud. Talvel oli selle basseini peal liuväli ja karussell. Paralleelselt selle basseiniga meenub, et enne seda käisime emaga koos pommiaukudes ujumas, need olid tekkinud sõja ajal Mõisaküla–Pärnu raudtee äärde, olid ümmargused paraja sügavusega augud. Lapsena ei seostanud me neid auke pommidega, oli lihtsalt koha nimi – pommiaugud.
Poistele pakkus sõjajärgne aeg huvi igasuguste lõhkeainete poolest. Hiljem olen koolivendadelt kuulnud, kuidas nemad Lätimaale viiva raudtee ääres padruneid otsimas käisid. Nimelt lasksid 1944. aastal sakslased põlema süüdatud linnast lahkudes Läti raudteel oma sõjamoona õhku. Poistel olevat olnud keelatud sinna minna, kuid käidi ikkagi ja tehti pauku ka, õnnetusi ei mäleta olnud.
Omamoodi mängupaigaks oli linnalähedases metsas hulkumine, mets oli kodule lähemal kui kilomeeter maad. Teadsime täpselt, kus lilled ja seened kasvasid, tundsime erinevaid metsateid kuni Läti piirini. Mäletan, et lilli sai palju korjatud. Eriti sai kevadel oodatud ülaste õitsema hakkamist, käisin iga päev vaatamas, kas ülased on nina maa seest välja pistnud, siis me korjasime neid ja viisime koju. Võilillede õitsemise aegu punusime palju võilillepärgi ja vaatasime, kui palju keegi on võid söönud, selleks panime võililleõie lõua alla, nii et see kumas lõuaaluselt kollaselt vastu. Poistel olid muidugi rakulkad, millega sai märki lasta ja täpsust õppida.
Talvel algas meie Rohelisest tänavast meie suusatee metsa ja metsa taha, lapsepõlves me suusatasime palju, suusad olid poest ostetud, sidemed pani isa kummidest ja nööridest. Sellel Ringpuiestee tänaval ehitasime talvel lumest kindlusi ja onne. Lumesõda sai ka palju mängitud, siis olid meil vastastikku meeskonnad. Kindlustes mängisime sõda punaste ja valgete vahel. Viiekümnendatel olid lumised talved, koduõue ehitati liumägi, sealt lasime kelguga alla, tagumiku peal ka. Kelgud ehitati Mõisaküla raudteevabriku meeste poolt, meil oli neid mitu, ka tõukekelke ehitasid lastele mehed vabrikus. Tõukekelku nimetasime me soome kelguks. Üheks talviseks rõõmuks oli veel hobusereel või saani taga sõitmine. Maainimestel olid hobused (sovhoosid ja kolhoosid andsid maainimestele vabalt hobuseid linnasõiduks). Me hüppasime oma maja kohal ree peale või saani taha ja nautisime sõitu, ega hobusemehed ja perenaised ei keelanud seda, mõned pidasid hobuse isegi kinni ja kutsusid lapsi sõitma. Sõitsime linna piirile ja sealt tulime jala tagasi.
Sellel nn Rohelisel tänaval mängisime soojal ajal igasuguseid tagaajamise jooksumänge, huvitav oli hüpata ühelt kraavikaldalt teisele, ega see alati ei õnnestunud ka, kui oli vaja eest ära joosta. Suvel ei saanud hein kraavikallastel kasvama hakatagi, see tänavanurk oli paljaks tallatud.
Suvel oli ka igal lapsel oma koduõues mingisugune kiik (kiige), kus võisteldi, kes kõige suurema hoo teeb, vahel sai kiige peal ka niisama uneleda. Lastejalgratas oli ainult ühel lapsel, tema andis aeg-ajalt ka teistele sõita. Sama lugu oli hüppenööriga, mida me laenasime teistelt, et harjutada.
2.2. Koolis kasutasime mängimiseks iga võimalust. Vahetunni ajal korraldati ringmänge: „Need kosjad tulid saarest, suvalle-ralleraa“, „Üks peremees võttis naise“ jne. Tunni ajal mängisime “Trips-traps trulli“ „Kartulikuhja“ ja “Laevade põhjalaskmist“. Oli veel „Vanaisa vanad püksid“ ja mingi telefonimäng, mida sai vahetunnis mängida. Pandilunastus oli huvitav. Algklassides mängisime näppude peal „Kassikangast“, murdeeas mängisime igasuguseid horoskoope, mida hoolega paljundasime ja vahetasime – see oli tüdrukute mäng. Tüdrukud pidasid ka salmikut, millest on ilus mälestus jäänud senini alles hoitud asjade hulgas. Üks romantiline tegevus murdeeas oli laulikute koostamine ja kujundamine. Sinna sai kirjutatud levinud laulude sõnu ja ilusaid pilte juurde kleebitud või joonistatud. Laulikuid vahetasime ja uudistasime, mis teisel tüdrukul seal oli, kirjutasime maha. Mina pidasin ka kodus enda jaoks päevikut, kuhu kirjutasin salamõtteid ja olnud tähtsaid juhtumeid. Seda ma kellelegi lugeda ei andnud.
Poisid mängisid igal õhtul koolimajas palli, tüdrukud käisid vaatamas. Tol ajal oli minu koolis igal õhtul võimalik koolimajja minna, tegutsesid kindlad ringid ja korraldati mitmesugust tegevust.
2.3. Koolieelikuna mängisin siis, kui soov tuli ja aega oli, mingit kindlat aega ei olnud. Sisustasin oma vaba aega mängimisega. Lugema õppisin varakult, laenutasin raamatukogust. Õhtuti mängisime vahel, mitte sageli, isa-emaga lauamänge, näiteks „Reis ümber maailma“, küllalt palju mängisime vennaga kaarte, näiteks „Linnade põletamist“. Mängisime ka peitmismänge ja pimesikku (seal mängis ka ema kaasa).
Kui mängimise aega üleüldse täpsustada, siis teiste lastega mängisime õhtupoolikul õues, kooliajal pärast tunde, ikka hiljem, kui oli juba õpitud. Õhtused mängimised õues nii suvel kui talvel lõppesid ikka sellega, et kutsuti tuppa ära, ja meie arust liiga vara, kuigi väljas oli juba ammu pime. Ühiseid mängimisi oli suvel rohkem kui talvel.
3. Mänguseltskond
3.1 Mänguseltskonnad olid kasvades ja kujunedes erinevad, algul lähemal asuvad, naabrilapsed, sugulaste lapsed. Palju neid ei olnud, kuid mõned jäid eluajaks sõbraks. Ei mäleta, et oleks mängukaaslaste ja nn sõprade vahel vahet olnud. Kellega koos mängisime, olidki sõbrad. Vahel oli ka mõni arusaamatus ja rumalus, üldiselt ei mäleta riidu, kaklemist, vihapidamist. Esimesed mängusõbrad tekkisid ikka varases lapsepõlves – naabrite lapsed. Nad olid meievanused või paar aastat vanemad. Kui koolis hakkasin käima, tekkis sõpru juurde, peamiselt need, kellega oli ühine koolitee, tasapisi sai hakatud ka nende kodudes mängimas käima.
Ühe tüdrukuga oli meil ühine kodumängimise koht tema vanaema kuuris, me pidasime seal isegi päevikut, ju siis oskasime nii palju kirjutada juba algklassides. Me kirjutasime seal ka oma klassi poistest. Temaga saime nii sõbraks, et tema vanemad tegid mulle isegi sünnipäevakingitusi, sel tüdrukul oli palju raha kommide ostmiseks, see oli ka tore, iga päev pärast kooli ostsime kommi. Me olime nii suured sõbrad, et käisime isegi ateljees ametlikult pilti tegemas. Selle tüdruku nimi oli Kristel, nende vanemad ehitasid maja (meie ehitasime ka 60-ndatel oma maja). Mäletan, et käisime Kristeli uue kodu katuse roovidel ronimas, keegi meid ei keelanud. Mänguriided olid meil tavaliselt dressid-kampsunid, jalanõud olid sandaletid ja külmal ajal säärikud, sokid sees, mingit erilist edvistamist riietusega polnud. Tähelepanu vääriv koolikaaslane, kellega me tõsiselt tülli läksime, oligi Kristel. See juhtus tühise asja pärast. Mina ei tahtnud 6. klassis enam kaelarätti kanda, lihtsalt sellepärast, et pidasin ennast suureks. Mingit halba suhtumist kaelarätisse küll polnud. Teistele see ei meeldinud, et mina pioneerikaelarätti ei kandnud, sest see oli ikka kohustus ka, ja nad kinkisid mulle Kristeli algatusel uue kaelaräti, mille ma demonstratiivselt Kristelile koju tagasi viisin, nii said vanemad ka sellest teada ja nii katkes meie sõprus täielikult pikaks ajaks, uued sidemed lõime omavahel alles paarikümne aasta pärast. Tagantjärele mõeldes oli põhjuseks ikkagi meie mõlema iseloom, me olime võimukad ja keskkooli ajal oli klassis tüdrukute vahel kaks poolt, Kristeli sõbrad ja minu sõbrad. Kõige ebameeldivam oli see, et sünnipäevale kutsumises peeti erilist vahet, kes on kes.
Head sõbrannad kooliajal olid veel Aino ja Eva, nad oskasid väga hästi laulda, teadsid kõiki tolleaegseid estraadilaule peast ja nii venis meie ühine koolitee teinekord pikaks, tänavaristil, kus lahku läksime, tuletasime ilusaid laule meelde ja jutustasime ilmaelust, tüdrukute asi, meeldiv oli juttu ajada ja kõik päevaprobleemid üle arutada. Eva isa oli linnapea ja nende perel oli üks linna esimesi televiisoreid, käisime nende juures televiisorit vaatamas, see oli põnev ajaviide. Igal reedeõhtul oli teatrietendus televisioonis. Siis pandi toolid rivisse nagu päris kinos ja vaadati.
Eluaegse sõbranna sain ma oma pinginaabrist, side temaga pole kunagi katkenud, algas see viiendas klassis ja kestab siiani. Kooliaeg üldiselt seob inimesi.
Televisiooniga seostub varasem kinos käimine. Kinos käidi hoolega. Meie, lapsed, saime esimese kinoskäimise kogemuse varases lapsepõlves valimistepäeval, sel päeval olid kõik filmid ja kontserdid tasuta ja koos perega vaatasime need ka ära. Hiljem, kui lubati omapead juba linnas liikuda, käisime igal pühapäeval lastefilme raudteeklubis vaatamas. Kinoraha 10 kopikat andis isa. Nädala sees olid ainult suurte filmid, mida käis isa vaatamas, ema mitte. Tasapisi hakkasime ka meie suurte filme vaatama.
3.2. Üldiselt sõpruskond ja mängukaaslased kattusid, see polnud eriti suur. Eelkoolieas saime iga päev õues kokku, mängisime ja suhtlesime. Kooliajal samuti, kuid nädalavahetusel harvemini.
3.3. Oma kodukoha poisid ja tüdrukud mängisid koos enne kooli ja ka hiljem, need sõbrad ei kadunud kuhugi. Hiljem kooliajal tekkis sõbrannasid rohkem kui sõpru. Minu kodu lähedal vene lapsi ei olnud, linnas oli küll. Kui oli vaja, siis suhtlesime, mingit vaenu nende vastu ei olnud. Eelkoolieas elasime vene perekonnaga ühes korteris, kus olid keskkooliealised tüdrukud. Nad mängisid meiega lastemänge ja olid oodatud meie tuppa. Minu kooliajal oli Mõisaküla Keskkoolis vene õppekeelega 1-4. klassi ka vene rahvusest lastele, me ei suhelnud nendega eriti, aga mingit põlgust ka polnud, saime läbi normaalselt.
3.4. Kui mängude käigus arusaamatusi tuli, siis peamiselt sellest, et kokklepitud mängureeglitest aru ei saadud, kinni ei peetud või sohki tehti. Mõnikord mängimine ka katkes selleks päevaks, kuid see ei lõhkunud meie sõpruskonda.
4. Mängu alustamine
4.1. Otsus mängu alustamiseks tuli juhuslikult. Mõni tegi ettepaneku, vahel natuke vaieldi ka ja siis otsustati.
4.2. Püüdja või lugeja selgitati välja loosiga, loeti mingisuguseid salme või loeti mingi arvuni.
4.3. Mängualustamise salme oli mitu, meeles on ainult üks: Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, selle võti katki murtud, kuhu võti jäi, ütled sina, tatinina.
5. Mängud
5.1 Meie Rohelisel tänaval mängisime mädamuna, kulli, letsu, keerukuju. Peitust ja trihvaatrit mängisime koduõues või kellegi õues, sest seal oli kergem peidukohti leida. Paras jagu palju aega võttis kekskasti mängimine, see nõudis natuke vastupidavust.
5.3. Ei mäleta, et oleks mingi raamatu või filmi põhjal kujutlusmänge mängitud, kuid suveõhtutel jutustati hirmu- ja õudusjutte, mis olid jutustaja poolt rabavaks tehtud, kui esimest korda jutustamise ringi sattusid, said hirmuelamuse.
Suvel oli koduõues mitu kohta, kus me kodu mängisime, näiteks me mängisime kodu kuuri peal lakas ja ka kodumaja pööningul. Kodumängimine oli kõige selle jäljendamine, mis päris kodus oli ja tehti. Eriti suvel oli huvitav, siis sai porikooke teha ja maja servalaua peale kuivama panna, Põnev oli, kui leidsime kuskilt lupja, sellest sai valget piima teha. Mingil ajal oli meil vennaga ka oma peenramaa suure peenramaa juures. Sinna külvasime ise ema käest saadud seemneid, eriti põnev oli vaadata, kunas ja kuidas taimed tõusma hakkasid. Tol ajal sai isegi kannatus otsa, sest taimed ju kohe ei tõuse. Vahel jagasime ka kodumängimise osasid: isa, ema, laps jne. Talvel mängisime kodu toas, siis ehitasime tekkidest ja linadest suure ümmarguse laua alla maja, kus tegime isegi süüa. On meeles, et ükskord tegin ma kirjutuslaua tühja tindipotti moosi ja kutsusin ema külla, ta tuligi ja maitses minu toitu. Mängisime ka arsti ja kooli oma tarkusest, üldiselt jäljendasime seda, mis me oma väikse elu jooksul näinud ja õppinud olime. Igaüks tahtis arst ja õpetaja olla (vajadusel võtsime liisku). Arsti mängimise juures oli ema alati juures vaatamas. Poodi mängisime ka, igaüks tahtis kaupmees olla, rahadeks olid meil sirelilehed, millele hammastega tegime jäljed peale. Talvised sõjamängud lumest kindlustes nõudsid ka head fantaasiat.
Mäletan üht huvitavat kiigutamismängu varasest lapsepõlvest. Isa pani jala üle põlve, mina istusin sinna peale ja isa kiigutas mind, ise laulis: ...vanakaru lõi trummi, kirp aknast välja, nahkpüksid jalga... Isa õpetas meile ka paberist soolatoosi jt. asju tegema.
Tol ajal olid olemas ka nn „Värvi ise“ vihikud, kuid meil neid ei ostetud. Meile õpetas isa, kuidas saab raamatust pilte kopeerida. Isa immutas paberi petrooleumiga, see hakkas läbi paistma ja siis akna peal kopeerisime kuskilt raamatust pilte, pärast värvisime. Värvipliiatsid olid meil alati (kuus pliiatsit komplektis) ja joonistasime ka, kui tuju tuli.
Mänguasjadega oli 50-ndatel aastatel muidugi kitsas. Neid osteti vähe. Mul oli lapsepõlves vaid üks oma nukk, temale õmblesin riideid ja käisin temaga jalutamas. Algul oli mul „lapsevankriks“ kartulisegamise hark (ümarate otstega hark, mida tänapäeval vaevalt mäletatakse). Panin tekikese hargile, nuku sinna peale ja läksin päris suurele tänavale, lükates harki mööda maad hargi varrest kinni hoides. Hiljem ehitas isa mulle õhukestest laudadest kaardus tõukesangadega lapsevankri moodi käru, ümmargused puurattad all. Mulle meeldis. Vennale ehitas ka väikse vankri, selle käepidemed ei olnud kaardus, polnud vaja, temal ei olnud see nuku jaoks. Mäletan ka, kui minust kaks aastat vanem naabripoiss sai suuremaks, kinkis nende vanaema mulle viis kaltsunukku, nn. korstnapühkija perekonna. Mängisin nendega meelsasti. Mu vennale oli ka ostetud üks mänguauto, väike tumepunane Pobeda moodi autoke.
Mäletan ka looduse materjalist ise tehtud mänguasju. Putkest vilepill ja veeprits. Pajukoorest ja ka lepakoorest vilepill (seda sai kevadel teha). Ükskord põimis isa heinamaal olles jõeluhtadest nn saksasaani, see oli seljatoega istease. Meil vennaga olid väiksemas eas ka puupulkadest tehtud loomad, ikka koduloomad, iga loom oli isesugune, lehmad ja hobused segi ei läinud. Mäletamist mööda tegi ema neid.
Üks huvitav mänguasi oli talvel vurriluu, mis tehti vist seajala kontidest ja nöörist, sellele visati keerud peale ja siis tõmmati vurisema, see oli jõuluaegne mäng siis, kui siga tapeti. Sea põiest sai ka mänguasi, aga see ei pidanud pallina kuigi kaua vastu.
Minu kõige eredam mälestus mänguasjadest oli see, kui mulle kingiti nukunõud, silme ees on siiani pisikesed tassid.
Omaette huvitav oli kogumistegevus, korjati erinevaid kommipabereid, ümbrikupilte ja neid vahetati. Vanemas koolieas kogusid poisid marke.
Erilisi nimelt kiusamisi mängimisel ei mäleta, olime ju omavahel sõbrad enamasti, arusaamatusi tuli, aga vähe.
Karistamine oli 50-ndatel aastatel küll moes, vanemad karistasid nurka panemise ja vitsuandmisega, meie kodus tuli seda haruharva ette, kuigi esines nagu igas teises pereski. Rohkem karistati sellega, et keelati mõnd meelistegevust või katkestati mingiks ajaks vestlus, siis oli teada, et ema või isa oli kuri. Koolis karistati riidlemise, nurka panemise, klassi ette või suure saali keskele seisma panemisega. Tuli ette ka tutistamist ja müksamist, millest probleemi ei tehtud, sest laps oli enamasti süüdi, oli keelust üle astunud. Varasemal ajal kehtis ka mõjuva vahendina käitumise hinde alandamine ja koolist väljaviskamine. Mäletan ka juhtumit, kui keskkoolitüdruk koolist välja heideti seksuaalsuhete pärast. Tema peigmees jäi kooli, pärast nad abiellusid.
Maakond
Viljandi
Kihelkond
Halliste
Koguja
Alli Lunter
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1950.-1960. aastad
Koguja sünniaeg
1949
Täisviide
ERA, DK 824, 1/7 < Viljandi linn < Halliste khk, Mõisaküla linn - Alli Lunter, s. 1949. a. (2020)
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Alli, snd. 1949. a. Viljandimaal
eramaja
linn
Viljandimaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Meenutusi minu lapsepõlvest <br />
<div style="text-align: left;">Sündisin Viljandi linnas. Minu isa töötas seal politseinikuna. Ema oli kodune. Sellest ajast on säilinud isa koostatud album, mille alguses on koduse ristimise pilt. Mõlemad vanemad tegelesid spordiga. Mitmel fotol on näha, et olen emaga koos võimlemas, kuna puudus lapsehoidja. Aasta pärast kolisid mu vanemad Tartusse. Seal elasime Kesk tänaval üürikorteris. Samas majas elas veel peale meie kaks perekonda, kellel mõlemal samavanused tütred. Viimastest kujunesidki minu esimesed mängukaaslased. Sellest ajast puuduvad mul veel isiklikud mälestused. Fotodelt on näha, et maja juurde kuulus suur aed, kus lastel ruumi mängimiseks küllaga. Meil kõigil oli mängunukk, karu, nukuvanker, minul lisaks veel puust ratastel hobune. Nukumänge mängides tulid paljud asjad juurde mõelda. Selline mänguasjade arsenal, nagu praeguse põlvkonna lastel kasutada on, siis puudus. <br /><br /></div>
<div style="text-align: left;"><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Erik_01_1.jpg" alt="Nukuvanriga" width="400" /> <br />1933. aastal kolisid mu vanemad Otepääle. Sellest ajast peale on minu isiklikud mälestused. Elasime Otepää kesklinnas üürimajas, kus meie kasutada oli terve ülemine korrus. Alumisel korrusel elas majaomaniku pere, kellel oli kolm tütart. Nendest üks minuvanune, üks noorem ja üks vanem. Nii olid mängukaaslased oma majas. Üsna varsti vabanes korter naabermajas alumisel korrusel. Majaperenaine oli vana ja rentis maja juurde kuuluva suure aia minu vanematele kasutamiseks. Nüüd viibisid naabermaja lapsed sageli meie aias ja mängukaaslased jäid samaks. Mänguaega oli meil enne kooliminekut palju. Ometi polnud see nii, et vanemad ei teadnud, kus lapsed viibivad. Iga kord, kui läksin naaberperesse mängima, siis öeldi kellaaeg, mil tagasi pidin olema. Sama kord kehtis ka naabrilastel. Mänguasju oli suhteliselt vähe. Peamiselt mängisime enda väljamõeldud mänge, mis matkisid vanemate tegevust. Mänguaeg väljaspool oma kodu oli piiratud ja see oli nii tunniks paariks. Isa organiseeris aeda korraliku liivakasti, kust said alguse palju mänge.</div>
<br />Vaatamata päris nukkude olemasolule meeldis rohkem mängida paberist nukkudega. Nendele sai väga lihtsalt paberist riideid juurde teha. Kasutasime igat võimalust, et riideid joonistaks oma ema või mõni vanem sugulane. Need olid palju ilusamad kui oma tehtud ja tekitasid lausa kadedust. Pabernukkude garderoob oli rikkalik, alates koduriietest kuni ballikleitide ja spordirõivasteni. <br /><br />Populaarne oli poe mängimine. Poepidajaks oli see, kellel midagi müüa oli. Jõulude ja sünnipäevade ajal kasutati müügiks maiustusi, kui nende valik oli suurem. Suvel olid käigus ka kübarapoed. Selleks valmistas poepidaja lehtedest kübaraid, mis kaunistati lilleõitega, kinnitusnõeltena kasutati karusmarja ja teiste okkaliste taimede okkaid. Rahadeks puude ja taimede lehed. <br /><br />Arsti mängimine oli ka omal kohal. Et kõik tahtsid arstid olla, siis seati sisse järjekord. Arstiriistadeks kasutati kõikvõimalikke kodust leitud asju nii, kuidas kellegi fantaasia töötas. Kui oli rohkem lapsi, siis tuli mängu ka apteeker, kes vastavalt arsti ettekirjutusele segas rohtusid. Mäletan, et pärast seda, kui olin hambaarsti juures käinud, tahtsin ka hambaarsti kabineti sisse seada. Selle mängu aga keelas ema ära. Hambad hakkavad valutama, neid ei tohi torkida. Talvel ja toas mängides olid kasutusel paberrahad, mille valmistamisel võeti mõõtu käibelolevatelt müntidelt. <br /><br />Ise väljamõeldud mängudest kujunes minu lemmikuks aga politseimäng. Eks selleks andis tõuke minu isa tegevus. Isa töökabinet oli oma korteris. Selleks oli eraldatud üks tuba, kus isa inimesi vastu võttis. Tihti tõi isa arestimajast kahtlustatavaid vargaid ja muid kurjategijaid ülekuulamisele. See huvitas mind väga ja kui isa läks kedagi sealt tooma, pugesin mina peitu ja kuulasin põnevusega kogu seda ülekuulamise protseduuri pealt. Oma arust õppisin ametit, et täiskasvanuna politseinikuna tööle asuda. Seadsin sisse oma kirjutuslaua, isalt sain mitmesuguseid trükitud blankette ning politseimäng läks lahti. Alati ei olnud mu mängukaaslased vargaid ja üleastujaid nõus kehastama. Siis tuli ema või isa paluda seda osa täitma. Tagantjärele imestan, et minu vanemad leidsid tihti selle aja, et olla mulle mängukaaslaseks. <br /><br />Viieaastaselt lugesin ma vabalt ja kui neljandasse klassi jõudsin, usaldas isa oma tööst esimese ülesande. Nimelt tulid aeg-ajalt brošüürid, kus olid nimekirjad tagaotsitavate nimedega. Pidevalt teatati ka, kes on tagaotsitavatest tabatud. Minu ülesandeks oli tabatu nimi brošüürist üles otsida, maha tõmmata ja tabamise kuupäev juurde märkida. Ma olin nii õnnelik selle töö üle. Ja see polnud enam mäng vaid tegelikkus. <br /><br />Õhtuti mängisin isa-emaga lauamängu „Trilma“, mida saigi kolmekesi mängida. See mäng oli huvitav just sellepärast, et tuli vaeva näha käikude väljamõtlemisega, et oma nupud võimalikult ruttu koju viia ja mäng võita. See mäng oli populaarne ka vanemate inimeste hulgas. Kahjuks see mäng minu mängukaaslastele ei meeldinud. Mind jälle ei huvitanud vürfli viskamisega lauamängud „Ümbermaailma reis“ ja „Tsirkus“. „Trilma“ kujunes nagu algõpetuseks malemängule. Paralleelselt „Trilmale“ hakkas isa minule ja emale ka malet õpetama. See mäng oli veel põnevam ja tõrjus „Trilma“ tahaplaanile. <br /><br />Olin V klassis, kui isa töölauale ilmus trükimasin. Isa oli kohe nõus ka mulle seda õpetama. Kohe algusest peale aga nõudis, et ei tohi seda ühe näpuga toksida, vaid iga tähe jaoks pidi oluema kindel näpp. Oskused males ja trükkimisel said selgeks varakult ja kasutasin ning arendasin neid edasi edaspidises elus. Tänu isale! <br /><br />Talvel oli traditsiooniks kujunenud iga-pühapäevane kogu pere suusamatk. Hommikul vara uuris isa ilmaolusid, tõi kõigi suusad välja, määris need sobiva määrdega ja pani ootele. Pärast kohvijoomist mindi Otepää mägedesse suusatama. Viieaastaselt olin võimeline lühemaid matku kaasa tegema. Algkoolis olles aga ei jäänud vanematest maha. Sügisel, kui mina läksin I klassi, sündis meie perre vennake. Temaga toimiti samuti. Viieaastaselt olid temalgi suusad all. Minu ja vennavanuse vahe oli 7 aastat. Olin omale õde või venda kaua igatsenud ja nüüd meeldis mulle temaga tegelemine ja hoidmine palju enam, kui varasem nukkudega mäng.<br /><br />
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Erik_02.jpg" alt="Suusatamas" width="530" height="348" /></div>
<br />1939. aastal määrati mu isa tööle Rõngu. Seal läksin V klassi. Korter oli eramajas ja omanikul minust noorem tütar ja venna vanune poeg. Nukkudega mängud olid unustatud. Matkides täiskasvanute tegelikku elu mängisime suvel aias kodu. Vennad olid lasteks. Ema eeskujul valmistasime toite. Toast tõime osa toiduaineid. Aiast õunu, marju ja muid aiasaadusi. Paljud valmistatud toidud söödi ka ära. Maja juures oli suur aed ja hoov. Sel aastal sai selgeks ka jalgrattasõit. Talvel aga jätkusid perekondlikud suusamatkad, suvel jalutuskäigud. Juba Otepääl elades korraldati suvel teiste perekondadega ühiseid väljasõite kaunitesse kohtadesse ja järvede äärde, kus püüti kala, ööbiti telkides ja korraldati piknikke. Kõik puhkepäevad, puhkused ja tööst vabad õhtud veetis pere koos, leidis ühise tegevuse. Mängides õpetati lapsi varakult ka tööd tegema. Paigas olid kindlad reeglid, mida teha tohtis, mida mitte. Ema jutu järele olevat paariaastaselt mulle ka vits kapi peale toodud, kui raamatuid riiulist kiskuma hakanud. Edaspidi aga aitas sõnadest ja kõik asjad jäid oma kohale, ka vits kasutamata kapi otsa. <br /><br />Saabus aasta 1940, venelaste okupatsioon ja isa vallandamine töölt. Vanemad siirdusid Maaritsa lähedal rendil olevasse isatallu talupidajaks. Järgnes ajajärk täis hirmu ja tagakiusamist. Küüditamise hirmus kogu perega metsas ööbimist kuni sõjakoledusteni. Isa vahistamine ja 1944. a. Vorkuta vangilaagrisse saatmine ning meie kodutalust väljaajamine lõhkus selle suurepärase perekonna, kus valitses üksmeel ja vanemate armastus ja hoolitsus.
Täisviide
EFA I 169, 111/5 < Viljandi khk., Viljandi l. < Otepää khk., Otepää < Kambja khk, Haaslava vald, Haaslava küla, Metsala talu – Maie Erik, snd. 1928. a. (2013).
Maakond
Viljandi
Valga
Tartumaa
Kihelkond
Viljandi
Otepää
Kambja
Koguja
Maie Erik
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1930. aastad
Koguja sünniaeg
1928
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Maie, snd. 1928. a. Viljandis
korter
linn
Tartumaa
Viljandimaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p><strong>1. Miljöö</strong><br /><strong>1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong></p>
<p>Ma elasin trammitee kõrval Kalamajas, inetus pruunis puumajas nr 28 korteris 5. Alguses oli tänava nimi ja iseloom nõukalik: Kalinini. Miilitsad jõlkusid siin tihti, sest asotsiaalset kontingenti oli palju. Majal oli suur hoov ja selle ühes servas pesuköök katlaga – kila-kola täis, kuid aeg-ajalt seda siiski kasutati (tänaseks on see unikaalne abiruum kahjuks lammutatud). Hoovi teises servas olid puukuurid ning meie briketikelder oli hoovimaja all. Oma maja kelder oli õõvastav: pime, hallitanud, külm. See-eest asus katuse all põnev pööning pesunööride, tuvide ja ümmarguse aknaga. Tagaaed metsistunud tikripõõsaste ja plärutavate vanameestega oli koerakakat täis. Vahtrapuu, mille lehed koputasid aknale ja vahel ehmatasid, jagas lahkelt tasuta lelusid, lehti ja "ninasid". Kalamaja õhustik. Vanaema elas ka lähedal, Köie tänavas, nii et mängisin rohkem tema juures (väiksem suletud hoov ja tagaaed, madal köögiaken, kust mul silma peal hoiti, puhas õuemuru, kuhu sai teki laotada ja lugeda luuletusi ja muinasjutte, maikellukesed ja metsmaasikad). Ka vanaema maja juurde kuulus tore pesuköök suure katlaga, kuhu sai sisse ronida ning peitust mängida. Ka see on lammutatud. Õue kõrval toomingal laulsid ööbikud, kuid puu nuditi ära, kuna vajas naabermaja päevitamist armastavate <em>mamuljade</em> eest päikese. Mõnikord oli Kalamaja ka hirmutav – tulekahjud, mida kartsin nagu vanatühi välku.</p>
<p>Kuid pool minu aastast möödus Viljandis, kus elas teine vanaema eramajas koos aiaga (aed on siiamaani džungel ja ergutab samavõrd fantaasiat). Vanaema pidas ka loomi: kanu, muskusparte, varem kalkuneidki ja angooraküülikuid. Mängisin ainult õues. Lemmikmäng oli "Laseme leebet, nii et keegi ei tea, kus me päev otsa oleme". Teate seda mängu? Ma võitsin iga kord. Palju vaba murupinda ja põnevad hekialused käigud umbtänavas. Kummaline on see, et järgmise aasta (2014) Viljandi Pärimusmuusika Festivali teema on samuti „Mäng“. Viljandis oli ja on lähedal ürgorg oja, saarekese ja suure Piraadikiviga (selle nime panime ise, aga kuna tal mingit ametlikku nime pole, võiks see ju jäädagi...), ujumiskoht mänguväljakuga, väiksed kunsttammid/kosed, kust sai närvikõdi himustades üle lipata, parditiik, palju plõksutaimi, hundinuiasid ja paraku ka nõgeseid. Vanasti olid linnapiiril lehmad, praegu on samas kohas uusrikkad, aga suurt vahet pole.</p>
<p><strong>1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?</strong></p>
<p>Piiramatult, aga ma tegin heameelega tööd ka (rohisin, käisin metsas marjul ja tampisin kanadele söödaks naate ja nõgeseid). Töö on ka mäng – sul on vastutus, oled suurem kui muidu, tähtsam kui tavaliselt. Kuna mind "paigutati" Viljandisse eest ära, siis mis mul muud teha oli, kui mängida ja metsas luusida.</p>
<p><strong>1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong></p>
<p>Seigelda ja uidata mööda ümbruskonda ning kujutleda end metshaldjaks, mereröövliks või maadeavastajaks. Või spiooniks, musketäriks, robinsoniks.... meeldis linde narrida (vilistades) ja turnida puude otsas.</p>
<br />
<p><strong>2. Mängupaik</strong><br /><strong>2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong></p>
<p>Mängupaigad linnas.</p>
<p>1. Lasteaia hoov. Ronimispuud ja liivakastid.</p>
<p>2. Koduhoov. Pori. Seal ma eriti ei mänginud, sest nii võis kogemata joodikute korteri aknast välja lendavate taldrikutega pihta saada. Mulle meeldis pööning, kus oli ka nahkhiiri, tuvisid, kuivasid naabrinaise kahe meetri laiused roosad trussikud ja rinnahoidjad, mida oleks saanud kasutada võrkkiigena, samuti oli pööningul kelkusid ja suuski, raamatukaste ja mõned hiirelõksud. Ning kummikuid. Ning mõnikord oli seal ka Vasja. Ja siis me saime enda pere kasutusse ka huvitava keldri, mis oli kuulunud teatrikunstnikule ning seal vedeles maske, tüllseelikuid ja pitsilisi musti vihmavarje. Aga keldris ajas solgikaev vahel üle ning sellepärast see ei olnud nii lahe kui pööning (kuigi võis mängida, et oled merehädas ja vanast lehvikust parvel üle kobrutava halli mere mandrile ujuda). Isver, mänge oli nii palju! Kelder oli ka vanu ajakirju täis ning sealt võis pilte välja lõigata ja kleepida muinasjutuks kokku <em>a´la</em> Onu Raivo, mängida tasapinnal multikat. Pööningut ma ei kartnud, ainult selle treppi, mis kägises ja oigas nagu vaim.</p>
<p>3. Mu oma toa nurk. Toas peamiselt joonistasin, ehitasin paberist suuri muinasjutulinnasid ning meisterdasin nukke, loomakesi ja igasugu koledaid elukaid.</p>
<p>4. Lasteaed, toas ronimispuud, lai põrand, toolid.</p>
<p>Mängukohad maal.</p>
<p>1. Aed. Aed oli huvitav nii suvel kui talvel. Suvel olid seal lilleõied, herned ja murtudsüdamed, millest said rüütlid ja haldjad, kalkunid, keda sai kiusata, ja pardid, kes kiusasid mind. Varem oli meil ka kass Kiki ja koer Bella, aga nad jäid järgemööda auto alla, ning rohkem meile kasse-koeri ei toodud. Olid ka Taivo ja Mari, üleaedsed, aga ma pigem eelistasin siiliga mängida...</p>
<p>2. Viljandi surnuaed. (Ojaa, mul oli seal palju sõpru. Kummitusi.) Viljandis on Metsakalmistu ja Riia mnt. surnuaed, mõlemad on vahvad kohad. Omamoodi mäng oli ka see, et sai kujutada ette, kuidas kividele raiutud nimede taga peituvad inimesed välja nägid ja mida nad ütleks inimeste kohta, kes iga päev neist mööda tatsavad.</p>
<p>3. Paala järv. Seal sai ujuda ja võistelda, et kes kapitaalsemalt kaldamudasse kinni jääb või kelle peale kalamehed esimesena karjuma hakkavad. Mõned võistlesid ka nahale rantide päevitamises, kuid mina isiklikult vihkan päikest, sest ma olen selle vastu allergiline.</p>
<p>4. Lossimäed. Seal sai ümber varemete joosta ja kiljuda ning rippsilla kiirületamise südikuses võistelda.</p>
<p>5. Loodi põrguorg. Metsamängud. Marjadest keede tegemine. Sipelgad ja kuklased ning koopavaimudele hõikamine ja lillede ning marjade ohverdamine. </p>
<p>6. Lilli küla, sugulaste juures. Kiikumine suurel külakiigel.</p>
<p><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong></p>
<p>Palju. Vahetunnis keksu, kummikat<a title="" href="#_edn1">[1]</a>, aga kuna mu pahkluud üldse hüppamist ei kannata, siis ma seda kaasa ei teinud – kohe väänasin jala välja... Esimeses klassis oli meil pikk vahetund peale lõunat, siis meeldis kõige enam joonistada stseene ühe enda välja mõeldud tegelase, Kõps-karu elust. Tegime seda koos klassiõega niikaua, et jäime matasse pool tundi hiljaks. Hiljem sai mängida laevade pommitamist... Minu jaoks oli koolis õpitav piisavalt põnev ja pani mu fantaasia kappama, nii et mängida polnud enam vajagi. Siiski jäin mõnikord tunnis fantaseerima, mängima kujutluspiltidega, näiteks kuidas kassid koolis käiks või kui õpetaja oleks draakon...</p>
<p><strong>2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?</strong></p>
<p>Kui tuju tuli. Ümbritsev ei omanud mingit rolli. Kõik said mängu kaasa tõmmatud. Ka loomad, kuigi see ajas neid vahel segadusse. Mind ei takistanud eriti miski, olgu paduvihm või lumetorm või semestri tähtsaim kontrolltöö.</p>
<p><strong>3. Mänguseltskond</strong><br /><strong>3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.</strong></p>
<p>Õdesid-vendasid mul ei ole ja sugulastest elasin kaugel. Noh, Mustamäe on ju kauge. Kodus mängisin enamasti üksinda. Naabrilastest mul kunagi üks mängukaaslane oli, Margit oli vist tema nimi. Ta oli raskest perest ja selline pisut räpakas. Lasteaiakaaslastest Raivo ja Kristjan. Raivo oli prullakas ja endassetõmbunud, teised temaga ei mänginud. Me mängisime rallikaid. Mul oli Žiguli ja tal Moskvitš. Raivo oli tore ja heasüdamlik. Kahjuks teda enam pole, ta lahkus elust vabatahtlikult. Kristjan oli minuga ühel ja samal päeval sama tunni sees sündinud. Tema sai alati kutsu pildiga tordi ja mina kiisu pildiga, aga ma uuristasin enda omasse kohe hiireaugud sisse ja siis me sõime Kristjani oma. </p>
<p>Viljandis oli meil selline oma jõuk umbtänava lapsi, kes korraldas igasugu aktsioone ja lehvitas õhtuti tänavaotsas loojuvale päikesele. Aga seiklema neid koos minuga ei lastud, nad viidi pigem suure Volgaga vanaema põllulapile peete rohima.</p>
<p>Minu tädipoeg oli ka mängukaaslaseks, aga ta on minust oluliselt noorem ning palju vähem pöörase fantaasiaga. Temale meeldis, kui raamatuid ette loeti ja iga tegelase häält eri viisil tehti. Nii ma siis etendasin tervet Vahtramäe Emilit. Vanaema mängis hobust. </p>
<p>Koolikaaslastega mängisime rohkem sünnipäevadel. Olid sellised standardsed mängud, viktoriinid jne, kuid lavastasime ka muinasjutte ja võtsime neid linti kassettraadioga. Meil oli oma (mustast huumorist nõretav) Punamütsike, absurdihõnguline Lumivalgeke ning anarhistlik Saabastega kass.</p>
<p>Minu esimene pinginaaber Annika armastas väiksena alati kaarte mängida. Minule tundus kaardimäng hirmus igav. Liiga raamides, liiga palju numbreid.... koos mängisime algklassides Soome suusatajaid. Me teadsime Marju Matikainenit, aga rohkem naissuusatajaid ei teadnud. Mõtlesime ise välja. Nii sai minust Helmi Hetikäinen ja seal me siis suusatasime koolistaadionil ning lällasime soome keeles.</p>
<p><strong>3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?</strong></p>
<p>Ei, mul on alati vähe sõpru olnud. Õigemini nii palju sõpru, et ei jõua sõbraks õieti saada. Tüdinen inimestest kiiresti. Võib-olla näen nendeski mänguasju? Mul on paar sõpra tegelikult ja ülejäänud on head koolikaaslased ja mõttekaaslased lihtsalt.</p>
<p><strong>3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong></p>
<p>Aeg-ajalt käis Viljandis ka üks mustlane meiega mängimas, aga eriti segunemist ei olnud. Ma olin ise ehk kõige ebatavalisema välimusega. Kalamajas ma venelastega üldse ei mänginud. Nad olid kõik vanemad, jõid õlut ja ei sallinud ka eestlasi eriti.</p>
<p><strong>3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong></p>
<p>Kunagi tahtsime minu sünnipäeval Leonardo Da Vinci vaimu välja kutsuda, aga üks tüdruk tahtis hoopis Ayrton Sennat ja siis me loopisime üksteisele torti näkku, aga pärast leppisime ära.</p>
<p><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong></p>
<p>Mängisime näiteks isaga täringumängu, kus tuli erinev arv punkte visata. Mitte kunagi ei mänginud kaarte. Lemmikuteks olid tähe- ja sõnamängud: sama-tähe-mäng, kus tuleb leida lind, loom, lill, linn, söök, riideese ja masin sama tähega. Või siis poomine. Millegi kirjeldamine toas kehakeele abil. Mõistatused. Õues meeldis meile käia kõige enam tuisu ja tormiga. Siiani läheme esimese lumetormiga õue (eriti, kui linnavõim selle eest hoiatab või ära keelab) ja teeme lumes mustreid, fotolavastusi ja kaadreid jõulukaartide tarbeks. Oleme kehastunud kaameliteks lumes ja hiina päkapikkudeks. Samuti mängisime kreeka-rooma maadlejaid.</p>
<p><strong>3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong></p>
<p>Mängisin, et loomad vallutavad maakera ja rajavad oma ühiskonna. Mängisin tulnukat, piraati, kummitust... Et olen arhitekt (kuigi ma seda keerulist sõna ei teadnud, aga tahtsin linna ehitada), või olin kapten, või detektiiv. Tihti olin lihtsalt üks metsik tegelane, kes oskab moonduda puuks, järveks või draakoniks, lennata kuule ja seigelda loodusteadlasena mööda kontinente.</p>
<p><strong>4. Mängu alustamine</strong><br /><strong>4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Töö oli tehtud ja aega oli üle. Mõnikord, teistega koos mängides, tehti otsus selle põhjal, kui kaua vanemad või vanaema poes käia võiks. Natuke seikluslikumaid mänge ju sai mängida vaid siis, kui täiskasvanuid polnud. </p>
<p><strong>4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?</strong></p>
<p>Isver, ei mäleta selliseid hierarhilisi asju, polnud nii tähtis.</p>
<p><strong>4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Emme-maritsu flore, emmeri, emmera, tšiki tango, tšiki tango, one-two-three! See oli vahetunnis tolle mängu salm, mida allpool kirjeldan (astute jala peale "Three!" juures kellelegi).</p>
<p><strong>5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.</strong><br /><strong>5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong></p>
<p>Viljandis mängisin elulõnga õitsenud nupsudega: värske toores nups oli prints ja kohev, kuiv nups oli vana kuningas. Prints abiellus floksiprintsessiga, aga siis üks erksavärvilisem floks muutus kadedaks ja palkas hulga kannikestest sõdureid, kes röövisid printsessi ära. Prints kogus kokku sõjaväe. Võitluses hukkus paarkümmend elulõnganupsu. Aga siis vana võlurist kuningas käratas, et aitab jamast, ja läks tädi Luule kilpkonna Dorudi´ga laia ilma rändama...</p>
<p>Metsapiigade mäng Viljandis, Ueveski orus. See käis nii, et sa hiilid kodunt välja ja lähed orgu. Siis kõnnid ja uitad ja kui näed lille või lindu või mutukat, pead ütlema: "Tere, ... (vint, kuklane, tulikas jne)." Kes valesti ütles, pidi leidma 5 samasugust eset (kivi, käbi, tõru jne.) Üldjuhul metsapiigad lihtsalt uitasid ja läksid igalt poolt läbi – võsa, hein, muda, kivine jõgi, lirtsuv sammal, ei tohtinud nina kirtsutada. Kuna me kartsime kaane, siis... jõgi oli pisut hirmuäratav.</p>
<p>Üksiku saare mäng Ueveski orus. Seda mängisime siis, kui käisime jõe ääres pesu loputamas. Orus oli jõekäärus suur lõhkine kivi, üle kivi sai pisikesele saarele. Siis olin mina Robinson ja tädipoeg oli Reede. Õigemini Neljapäev, sest pesupäev oli ju neljapäev. Kivist üle ronimises käis võistlus, samuti jõe ületamises kivilt kivile hüpates. Mõnikord mängisime lihtsalt üksiku saare elanikke, vahel tulid naabripoisid saart vallutama ja ajasid meid minema. Me kasvatasime saarel tigusid ja sipelgaid.</p>
<p>Toomine. Riukalik mäng. Istute rivis, silmad suletud või kinni seotud ja keegi toob midagi oma aiast ja paneb teile suhu. Vahel on see maasikas, vahel on see nõgeseleht või vihmauss, aga sa pead suu vähemasti kinni panema kuni tooja kümneni loeb. Kui enne välja sülitad, siis oled uus tooja. Ma sain kaks korda vihmaussi, mida ma ei sülitanud välja, aga siis topiti mulle suhu tükk piimašokolaadi ja seda ma vihkan. See lendas asfaldile...</p>
<p>Hekiluurekas. Viljandis elas igasugu imelikke inimesi ja kõik meile umbtänava piraatidele ei meeldinud. Näiteks üks naisterahvas, kes käis lilla parukaga ja mukkis end jõhkralt. Siis oli meil hekivaritsus, sest umbtänavas oli üks hekk seest õõnes, ta oli hästi tihe. Mõnes kohas olid hüppeavad, siis me hüppasime heki seest välja ja ehmatasime Silvia ogaraks. Selles me saavutasime juba meistritaseme. Oleksime peaaegu meistrivõistluste alaks pakkunud...</p>
<p>Mängisin peamiselt poistega ja lemmikmäng oli "Sõidame laevaga Soome!" Praam käis 4 korda päevas, sõita said, kui olid meremees või Pipi (mul on punased juuksed, ma sain kogu aeg sõita, sest see oli ju Pipi isa laev...) ja Soomest tõime banaane ja kinkisime kõigile. Ükskord tõi Kristjan minu mäletamist mööda sigareid, kasvataja kuulis ja tuli ilge jama...</p>
<p>Samuti oli lasteaias tore mäng see, et tõused vaikse tunni ajal üles ja proovid välja hiilida, nii et kasvataja ei märka, tuua garderoobist saapaid ja pista neid kaaslastele teki alla, nii et nemad ei märka, enne kui üles ärkavad.</p>
<p>Mõnikord mängisin floksiõite missivõistlust. Olid lausa erinevad voorud: kuidas värv särab päikse käes, kas ta maitseb kalkunile, vastupidavus ja pidulik kõne. Kirju floksiõis võitis tihti.</p>
<p>Oli mingisugune mäng kooli koridoris, kus minu arust sai ka haiget, sest tuli kellelegi varba peale astuda, ja sinna juurde kuulus see salm (4.3.), hüpeldi salmi lausudes ja "three" juures... aga ma ei mäleta rohkem. Klassiõde vastas järelepärimisele, et mingeid reegleid ei olnud, tuli olla lihtsalt kiire.</p>
<p>Marju Matikainen, Helmi Hetikäinen (ja kui rohkem mängijaid, siis ka Harri Kirvesniemi ning Matti Puntti) võistlesid omavahel vigursuusatamises koolistaadionil.</p>
<p>Maastikumängud Viljandis, koduümbruses. Midagi luureka taolist mängisime me küll, jättes maastikku tähiseid ja joostes mööda orgu. Rohkem ei mäleta.</p>
<p>Pimesikk. See oli ainult sünnipäevamäng. Meie tegime nii, et sa pead kobamise peale leidma enda arust õige inimese ja näiteks ta nina pigistama vmt.</p>
<p><strong>5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.</strong><br />Ma ei mäleta, et meil oleks kunagi olnud mingeid hierarhilisi rolle, rohkem oli tegu fantaasiamaailma sukeldumisega. Vaba mõttelend. Avatud Ringi põhimõte.</p>
<p><strong>5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?</strong><br />Mänguasjadest meeldisid mulle rohkem ehitusklotsid, konstruktorid. Poodi, kodu ega arsti ma ei mänginud. Mängisin loomaaeda, koertekasvandust (laua all, hammustasime ka laua ääres istujaid jalast). Mõnikord mängisime õukonna vastuvõttu, tondilossi või moedemonstratsiooni. Kuna mu ema armastas õmmelda, oli tal palju kangaid, mida sai endale ümber drapeerida ja siis uusi moode tutvustada. Nagu öeldud, mänguasjad tulid peamiselt loodusest või tegin need ise. Ja need ei olnud nunnud ja viisakad, pigem üsna ebatavalised.</p>
<p><strong>5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?</strong></p>
<p>Me mängisime kõike koos, kuigi mind teiste tüdrukute mängudesse eriti ei kutsutud. Seal oli tingimuseks nt teatud nuku (Barbie) olemasolu ja meil peres nende jaoks raha polnud. Kui ma lõpuks endale Barbie sain, ajasin ta esmalt kiilaks ja panin punkari riided selga... Tihti olid mu mängukaaslasteks just poisid, sest mul on liiga rahutu loomus ja ülevoolav kujutlusvõime, et rahulikult nukkudega mängida.</p>
<p><strong>6. Elektroonilised mängud</strong><br /><strong>6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?</strong></p>
<p>Siis, kui mina laps olin, neid veel eriti polnud. Vist 7. klassis puutusin ema töökohas kokku arvutiga, kus sai mängida sellist ampsaja-mängu, et kollane pea sööb pallikesi ja teda ennast varitsevad haid ja draakonid. Saavutasin 4. taseme, aga see oli igav. Mul oli tunne, et kui istun ekraani taga, saab mind kontrollida. Ma ei ole vaba. Mobiiltelefoni sain alles aastal 2004 :-))</p>
<p><strong>6.2. Kas oled mänginud ka videomänge?</strong> Missuguseid?Ei. Aga oleksin väga tahtnud Hugot mängida, mida näidati Yle TV2st<a title="" href="#_edn2">[2]</a> – seal jooksis väike troll ringi ja kogus kullapotte. Mööda raudteed, lennukiga, metsas, kaevanduses. Sai telekapuldiga juhtida. Eestis sai ainult vaadata, kuidas soomlased mängivad, jube kadedaks tegi. Muidu mulle videomängud ei meeldi, need on liiga lärmakad, ma ei kuule omi mõtteidki. Ja mis mäng see õieti on, kus sa ise ei mõtle, vaid ainult reageerid. Ma tahtsin ise oma fantaasiamaailmu juhtida.</p>
<p><strong>7. Täiskasvanuiga</strong><br /><strong>7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?</strong><br />Praegu on minu mängukaaslasteks – fantaasiarännakute kaaslasteks, kellega argirutiini peletada naljatamise ja luiskelugudega – töökaaslased Lennusadamas. Tore ja vaimukas seltskond. Tavasituatsioonidest muuseumis saavad meil isekeskis <em>montypythonlikud</em> absurdikillud. Mängin kujutluspiltidega. Kirjutan praegu raamatut ühest rebasest... ja kummitustest, maa-alustest linnadest jmt. Keel, folkloor, maastik, ajalugu – need on mu mänguasjad. Minu sõprade head ja veidrad omadused. Ja palju muud. Ma pean lihtsalt pidevalt fantaseerima ja nalja tegema ja näen kogu elu läbi mänguliste prillide. Loodan, et ma seda pikka küsimustikku täites päris prille ei saa...</p>
<p> </p>
<div>
<div>
<p><a title="" href="#_ednref1">[1]</a> kummikeksu</p>
</div>
<div>
<p><a title="" href="#_ednref2">[2]</a> Soome riigitelevisiooni kanal, mida nägi Nõukogude perioodil Põhja-Eestis kohalike televiisorite ja vastuvõtjatega alates 1960. aastatest.</p>
</div>
</div>
Täisviide
ERA, DK 101 < Tallinna l.; Viljandi l. – Tuuli Reinsoo, s. 1981. a. (2013)
Maakond
Tallinn
Viljandi
Kihelkond
Tallinna l.
Viljandi l.
Koguja
Tuuli Reinsoo
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1980. aastad
Koguja sünniaeg
1981
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Tuuli, snd. 1981. a. Tallinnas
korter
linn