Mängijad istuvad ringis ümber laua. Löövad esimeste sõrmedega (tõisega tõine kord) lauale, üks loeb: „Lendab üles, lendab üles, vares“; „Lendab üles, lendab üles, lõoke.“ Iga linnu nime juures tõstab käed üles, aga tõised ei tohi siis tõsta, kui lendaja ei ole – siis annavad pandi. Ja kui siis ei tõsta, kui lendaja on, annavad jälle pandi.
Täisviide
ERA II 96, 229 (53) < Karksi khk., Karksi v., Nuia al. – Marie Sarv, 60 a. (1935)
Võetakse kaks taldrikut. Ühel on põhi lambisuitsuga mustaks suitsutud. See antakse „ahvitegijalle“. Istuvad tõine tõispool lauda, laua peal on nõuga vesi. Ahvitegija peab kõik järel tegema, mis tõine ees teeb: pistab sõrme vette, võtab taldreku põhja alt ja tõmbab näo pääle kõiksugu vigurid. Põhi on kumbagil muidugi väljapoole. Mujale vaadata ei tohi kui ainult eestegijalle. Nii tuleb lõpuks välja päris määrkass.
Täisviide
ERA II 96, 220 (27) < Karksi khk. – Marie Sarv < Magda Evert, 21 a. (1935)
Trahvialune läinud keset tuba. Öelnud: „Mina teen silda.“ – „Millest?“ Siis hakkavad ütlema, mis tal sinna vaja: kirvest, naela, palke jne. Iga asja peale tulnud üks inimene ritta seisma ja võtnud teisel käe alt kinni. Kui nõnda sild juba küllalt pikk olnud, hakatud katsuma, kas on kõva kah. Selleks karatud kahele poole sikutama. Kui katki ei läinud, olnud kõva küll.
Täisviide
ERA II 96, 216/7 (8) < Karksi khk., Karksi v. – Marie Sarv < Mari Rõigas, 48 a. (1935)
Pidi ühe jala pääl, ühe koha pääl, aga ise ringi käändes tampima. Küsiti: „Mis sa sääl teed?“–„Mina tambin pipart, homme tuleva külalise, ülehomme suure saksa, kes mul kõige armsam, see tuleb täna.“ – „Kes on kõige armsam?“ Kui üteldi üks nimi mängijatest, pidi see minema, aga kui võõras, siis lõppes mäng sellega ära.
Täisviide
ERA II 96, 216 (6) < Karksi khk., Karksi v., Liiva t. – Marie Sarv < Ann Tomson, 59 a. (1935)
Ei mäleta õigesti, kas oli „Juudi kirik“ või „Piiblilugemine“ – üks nali küll niisugune oli. Anti igaühele kuu nimi, näiteks: jaanuar, veebruar, märts jne. Siis visati tekk üle hulga pääde. Siis hakati kummardama: seis oli nii, et igal näod ringi sissepoole, igaüks pidi oma sõna ütlema ja korraga kummardama ja korraga tõusma. Nii tekkis hirmus põmin, nii et keegi aru ei saanud, mis asi sääl oli.
Täisviide
ERA II 96, 215/6 (5) < Karksi khk., Karksi v., Liiva t. – Marie Sarv < Ann Tomson, 59 a. (1935)
I. „Veame kihla, et sina ei saa õlekõrrest üle karata.“ Selleks pannakse õlekõrs maha, kästakse kahe käega jala suurvarvastest kinni võtta ja nii üle karata – kahe jalaga korraga. II. Õllejoomine ühe käega kummulipandud täis klaasist. Klaas valatakse õlut täis, pannakse alustass pääle ja käänatakse tass põhja pääle. Kes kihlvedu võita tahab, peab ära jooma, selle juures ainult üht kätt tarvitades. Selleks peab pää hästi selga ajama, et tassi saab pääle panna nagu lauale. Siis paneb käe klaasile pääle ja laseb pääga ettevaatlikult järgi, seni kui klaas on põhja pääl – siis muudkui joo. III. „Sa ei aja üksinda kuube seljast maha.“ Kui teine ajama hakkab, siis tarvis ise ka kohe ajama hakata – ja nii ajavad kahekesi. IV. „Meie seisame ühe ajalehe pääl, aga sina ei saa minusse puutuda.“ Selleks pannakse ajaleht ukse alt läbi, kästakse teine minna teise otsa pääle, uks vahelt kinni – ja puutu nüüd, kui saad. V. „Sa ei löö pajakaanega kanamuna katki põrmatul.“ Selleks pannakse muna just nurgakese sisse, nõnda et ka serviti lüüa ei saa. VI. Ühe silmaga mees näeb rohkem kui kahe silmaga, kui nad seisavad vastamisi. Ühe silmaga näeb teise kahte silma, aga kahe silmaga näeb teise ühte silma – ja kaks on ju rohkem kui üks. VII. Pudelikaela otsa alt raha ära võtta, nõnda et pudelisse ei puutu ja et pudel jääks ikka püsti. Peab osav lööja olema, siis lööb laua väitsega alt ära.
Täisviide
ERA II 96, 209/10 (31) < Karksi khk., Karksi v., Nuia al. – Marie Sarv < Anton Sarv; Hans Nirk, 60 a; Hans Henn, 56 a (1935)
Tuhkapäeval viidud vanast ja viiakse praegu ka veel „tuhkapoisse“. Need tehakse selle järel, kellele neid viiakse. Tüdrukil viiakse kavaleere, poistel armsamaid, noorpaaridele lapsi jne. Viimine sünnib teadmata. Siis muidugi katsutakse ära aimata, kust toodud, ja viiakse tingimata tagasi. Nii neid kannetakse vahel paar nädalid. Ei ole leidnud, kes teaks, mis tähendus sel oleks (võib-olla, et juhtub kunagi kuulma). Kui mina jõmpsikas olin, siis viisime ka nalja pärast väikesi tuhakotikesi ja viskasime ukse vahelt naabritele – et meie toome temal laiskust. Rohkem pole kuskilt kuulnud.
Täisviide
ERA II 96, 208/9 (30) < Karksi khk., Karksi v., Nuia al. – Marie Sarv, 60 a. (1935)
Tuleb minna lahtise ukse suunas teise seina, selg pöörata ukse poole, üle pahema õla vaadata tahapoole ja parema käega kübar tahapoole visata uksest välja. See oli meie ajaviitenali, kui noor olin.
Täisviide
ERA II 96, 207 (10) < Karksi khk., Karksi v., Nuia al. – Marie Sarv, 60 a. (1935)
Üks mängijaist olnud „hunt“, teine „karjane“, kolmas „koer“, teised kõik „lambad“. Lambad istunud üksteise sülle maha, karjane, kellel tokk käes ja koer järel, hakanud lauldes ümber karja käima. (Koer pidanud kolme käpa pääl järel käima, teist jalga hännaks üleval hoides.) Loid, ühetooniline nagu lugemine. Karja meid aeti, vits meil piiu pisteti. Kanik kätte kääneti, muru piiu murreti. Mina hoian memme utu, kaitsen taadi suure karja. Et saa hunti usse tulla ega karu karja käia. Memm mul kuab uue kuue, sinisiida sukessiida, punasiida paelusiida. Tulli tuku peale, heidi otseli magame. Hunt karja, ui-ai, võta ära ämma lammas, jäta maha minia lammas. Karjane jääb tukkuma, hunt võtab ühe lamba ära. Karjane ärkab. Loeb lambad üle, käes kõik, ja hakkab jälle otsast peale lauluga käima. Kui lambaid palju ja mängu lühendada tahetud, võetud kaks lammast ka korraga ära. Kui viimane lammas ära, siis karjane hakkab otsima: Siit on lännu sirgu jälje, alta aia haraku jälje, päälta paju pardsi jälje, läbi roonike radasid. Veri tilkun tee pääle, pudenud puie roonikus. Karjane läheb kuskil tühja nurka, ütleb: „Tere, tere, tühi nurk.“ Ise vastab ka: „Jumalime, täis nurk. Kas sa mu lambaid näid?“ ja läheb edasi teise tühja nurka seisma küsides ja vastates. Viimaks tuleb täis nurka, kus lambad koos ja hunt ees. „Tere, tere, täis nurk.“ – „Jumalime, tühi nurk.“ – „Mis sa siin teed?“ – „Aida teen.“ – „Kas sa mu lambid näed?“ – „Es näe.“ – „Aga mis sul sääl tagasella kõbiseve?“ – „Haava lehekse.“ – „Silmakse pähan jälle!“ – „Nee taeva tähekese.“ – „Kõrvakse küllen!“ – „Nee raudrõngakse.“ – „Ninakse pähan jälle!“ – „See lätte koogune.“ – „Aga hambakse suhun.“ – „See viriväratike.“ – „Kas lubad, ma kutsun?“ – „Kutsu.“ – „Tilla tilla mää, tilla tilla mää!“ Kolmanda korra kutsumise järel tulevad lambad määgides välja. Aga nüüd on tarvis järele katsuda, missuguse lamba hunt on ära vigastanud ja kes on terve. Selleks võetud tokk: teine hoidnud teisest otsast parajal kõrgusel ja lambad pidanud säält üle kargama kahe jalaga korraga. Kes komistama läinud, maha sadand või muudmoodi ülekargamine äpardanud, see olnud siis hundi vigastet. Muidugi tõstetud mõnel ka meelega tokki kõrgemale.
Täisviide
ERA II 96, 160/3 (7) < Karksi khk., Karksi v., Nuia al. – Marie Sarv < Mari Klaasen, 71 a. (1935)
Mängijad olnud ringis ja üks ringi keskel, kellele teised näidanud sõrmedega lükates ja tagasi tõmmates, ise lauldud: Näärid, näärid, nõglakene, nõkla. Näärid nõgla silmakene, nõkla. Nõgel läks karja saatemaie, nõkla. Värssi välja laskemaie, nõkla. Saat ta karja saadu pääle, nõkla. Velle niidu mere pääle, nõkla. Oru nurme nuka pääle, nõkla. Siis „nõgel“ läinud ära terve ringi, teisipidi järgi viies. Ring valmis, jälle viimane jäänd „nõglaks“ sisse ja küsind kellegilt nõkla. See küsinud vastu: „Kus sa selle pannid, mis ma sulle eile anni?“ – „Ma panni seina vahel, ai kolmesugust lõnga järgi: sinist, punast, kollast (või missugust keegi ütelnud). Kass oli maha a’anu, kits oli ära söönu.“ Siis kogunetud uuesti laulma jälle, ja mäng läinud edasi.
Täisviide
ERA II 96, 192/3 (25a) < Karksi khk., Karksi v. – Marie Sarv < Greete Jõnts, 52 a. (1935)
Mängijad, nii palju kui neid olnud, istunud ringi. Ringi keskel olnud üks mängija, kepp või tokk käes. See läinud ühe istuja ette, ütelnud: „Tere, tere, kivinaaber.“ Teine vastu: „Jumalime, puunaaber.“ Esimene: „Anna mulle aset.“ Teine: „Mine üle aia teise tallu.“ See, kelle käest küsitud, pidanud oma istekoha ümber vahetama, ja teised mängijad ka kõik. Seesolija pidanud ka endale siis istekoha muretsema. Kui ta kaks korda juba ilma kohata jäänud, andnud pandi. Kes järgmisena ilma kohata jäänud, see olnud siis küsija.
Täisviide
ERA II 96, 159/60 (6) <Karksi khk., Karksi v., Nuia al. – Marie Sarv < Kadri Jänts, 77 a. (1935)
Mängijatest üks hoiab ahju nurgast kinni ja ütleb: „Kulla ahi, tule mulle vaderiks!“ Mõni mängijatest vastab: „Üksi ei tule, kutsu mõni teine ka!“ Seejärel kutsub ta mõne mängija, kes asub samuti kükil olles ta seljataha ja hoiab tingimata kõvasti temast kinni. Kui niiviisi kõik mängijad kohal, tõmbab viimane mängija järsku – ja kogu rida, kui on kõvasti üksteisest kinni hoitud, kukub pikali.
Täisviide
ERA II 96, 158/9 (5) < Karksi khk., Karksi v., Nuia al. – Marie Sarv < Märt Tamson, 65 a. (1935)