Kaikamäng on seesugune, et mängijad viskavad teatud (omaks võetud) kauguselt kaigast kuhugile määratud (tehtud) ringi sisse. Kelle kaigas visatud kohta maha kukkudes pihusoleva otsaga viskaja poole paigale jääb, see on hästi visanud ja võidumees. Visatakse vaheldumisi. Täielikumalt ei ole teada. Vanem mäng.
Täisviide
ERA II 107, 496 (23) < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa k. – Mihkel Sild < Jüri Sild, 69 a. (1936)
Oli lihtsalt käimine – karjapoistel, umbes 40 aastat tagasi. Karkudeks tarvitati keppisid, milledel allotsa, umbes tooli kõrgusele (50 cm) oksad jäeti, kuhu pääle jalad seati. Ülemistest otstest hoiti kätega kinni ja nõnda kõnniti.
Täisviide
ERA II 107, 512/3 (41) < Torma khk., Avinurme v. – Mihkel Sild (1936)
See mäng on niisugune. Esiteks tehakse maa sisse pisukene auk, umbes pooleteise tolli sügavune ja sama-laiune. Sellele augule tehakse neljakandiline joonis (ruut) ümber (mõnikord ka ümmargune), läbimõõduga umbes 50 cm (harjunud mängijad teevad ikka pisema, harjumata – suurema ruudu), mida kepi otsaga maa sisse veetakse. Augukene jääb ruudu keskpaika. Siis tehakse mängupulk, kandiline, umbes poolteist cm jäme ja 10–15 cm pikk (harjunud mängijad tarvitavad ikka lühemat pulka). Igal mängijal on omal kepp, millele otsa õnar lõigatakse, et pulka üles saab tõsta. Mängimine on niisugune. Mängija paneb pulga ruudu sisse augukese koha pääle (et pulga otsad augukese äärte pääle jäävad ja keskpaik kesk auku seisab). Siis tõstab kepiga – kepi otsast parema (ühe) käega kinni hoides – pulga augu päält üles ja viskab pulga õhku. Sellejärele lööb aga kohe ruttu, et pulk alla ei saa langeda, sellele kepiga külje pääle, et see eemale edasi lendab – mida kaugemale, seda parem. Üks on mängijatest (mängitakse kahe ja rohkema mängijaga) pulga viskaja, kes iga kord, kui pulk (kirjeldatud viisil) eemale lüüakse, seda mahakukkunud kohast mänguruutu viskab. Kui saab pulga mänguruutu visatud, vabaneb pulgaviskamisest ja astub ruudu juurde lööma, kuna aga pulgalööja tema asemele viskama asub. Ei saa ruutu visatud, siis jääb viskajaks edasi, kuni ruutu viskab. Teised mängijad aga löövad kepiga kaevamise pulka. Mängu alustatakse sellega, et jala pääl igaüks oma kepi edasi viskab. Kes viskamisel kõige jõuetum on, s.o., kelle kepp kõige ligemale lendab, peab esimesena pulka hakkama ruutu viskama. Kepi viskamisel tuleb enne joostes hoogu võtta. Minul kepiviskes õnne ei olnud. Mängiti 30–40 aastat tagasi.
Täisviide
ERA II 107, 497/9 (24) < Torma khk., Avinurme v. – Mihkel Sild (1936)
Kurnimängu peetakse vabas õhus, on rohkem karjalaste mäng. Kurn seatakse künka otsa, kust seda mängijad kordamööda kaigastega alla viskavad. Üks on mängijatest kurni ülesseadja. Kes viskajatest kurni ei trehva, asub kurni ülesseadjaks, ja endine ülesseadja asub tema asemele viskama. Esimene kurniseadja võetakse mängijate hulgast juhuslikult, ehk jälle valitakse „loosi“ läbi. Kuuldud, kuid ei mäleta, kellelt (kaua aja eest). Praegu ei mängita.
Täisviide
ERA II 107, 495/6 (22) < Torma khk., Avinurme v. – Mihkel Sild (1936)
Tegutsetakse järgmiselt. Ühel pannakse käed silmade ette, et näha ei või, ja kästakse tagumik (istekoht) väljapoole – upakile ajada. Siis lööb keegi juuresolijatest temale käega laksaku vastu tagumikku. Sellepääle võetakse löödavalt käed silmade eest ja kästakse näidata, kes lööja oli. Kui ei trehva lööjat, peab laskma uuesti teha, kuni lööja leiab – sellepääle asub lööja tema kohale. Nõnda võib mäng kesta niikaua kui soovitakse. See on vangimaja mäng.
Täisviide
ERA II 107, 489/90 (18) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Mihkel Sild < Johannes Mesi, 42 a. (1936)
Mütsiloopimise mäng on niisugune, et mängijad viskavad kordamisi mütsi üles. Selle aja jooksul, kui müts üleval õhus käib, peab viskaja mingi sõna ütlema, mis „s“-tähega algab, nagu: „sant“, „siga“, „supska“ jne. Ei saa sarnast sõna öelda, annab jälle pandi. Ei ole praegu moes. Mängiti 30 aasta eest.
Täisviide
ERA II 107, 515 (44) < Torma khk., Avinurme v. – Mihkel Sild (1936)
Numbrimäng on vanem ja alaline mäng, mida palju mängitakse. Mängitakse järgmiselt: Mängijad istuvad majas seina ääri mööda toolidele. Üks ütleb nendele numbrid – ühest pääle alates, nõnda palju kui inimesi on; öeldakse ka kümnete viisi – 10, 20, 30 jne. Kõik istuvad paaristikku, pääle ühe, kes omale ühe numbri välja hüüab. See, kelle number hüütud, peab siis ruttu, kohe hüüdmise järel, hüüdja kõrvale minema; kes aga tähele ei pane ja minekuga viibib, peab pandi andma. Sellejärele hüüab üksijääja jälle ühe numbri välja. Kui hüütav viibib, peab pandi andma. Nõnda kestab mäng, kuni pantisid palju (igalt ühelt) korjub, siis hakkab pantide lunastamine. Pantide lunastajaks on üks isik, kes mängus ei ole; võib ka mängus olla, kui soovib. Pantideks võetakse, mis juhtub – ninarätt, tikutoos või muud. Mängijad võivad ka oma numbrid vahetada, kui soovivad, et teised neid (nende numbreid) ei teaks. Nüüd (umbes paari aasta eest) on moeks võetud, et numbrite väljahüüdmise ajal pandikorjaja paneb ratta (anumakaane) keerlema. Selle aja jooksul, kui ratas keerleb, peab hüütav hüüdja kõrvale jõudma; ei jõua ta, s.o. kui ratas kukub ennem keerlemast maha, peab pandi andma. Sellega on kindel ajamäär igaleühele.
Täisviide
ERA II 107, 513/5 (43) < Torma khk., Avinurme v. – Mihkel Sild (1936)
Mängijad istuvad põrandal maas ringis, jalad ringi sissepoole. Igalühel on oma riie − pintsak põlvede pääl. Siis panevad istujad nuudi käima (nuut on riidest, käterätikust, hästi kõvasti kokku keeratud (punutud) käevarre-pikkune jupp), s.o. ringi keskel seisab üks, kellele antakse seljatagant „mats“, nuudiga hoop (mida kõvem, seda parem). Lööja aga pistab ruttu sellepääle nuudi enese kõrval istujale riide all olevatesse kätesse, kes seda jälle ruttu oma naabrile edasi saadab, et ringisseisja nuuti üles ei leia. Ringisolija peab aga püüdma nuuti kätte saada, sest siis peaseb ta ringist välja teiste hulka, kuna see, kellelt nuut saadud, omakorda ringi sisse asub nuuti püüdma. Sellel ajal, kui ringisolija nuuti otsib, annavad aga teised nuudiga selja tagant matsakuid, mis palju lõbu sünnitab.
Täisviide
ERA II 107, 492/3 (21) < Torma khk., Avinurme v. – Mihkel Sild (1936)
Pandikorjaja (harilikult naisterahvas) hoiab pante mütsis, rätikus, põlles või mujal. Võtab ühe pandi oma pihku (ilma, et teised näeksid, missuguse pandi) ja ütleb: „Mis see peab tegema, kelle pant esimeseks välja tuleb? On naisterahva (või meesterahva) pant!“ Siis ütleb üks mängijatest, mida see tegema peab, kelle pant on: kui meesterahva oma, siis öeldakse meesterahvale kohane; kui aga naisterahva, siis naisterahvale kohane tegevus; ka niisugune, mida mõlemad võivad teha. Neid pandilunastamise-viise on palju, mis vanad tuntud, mis hästi nalja sünnitavad ja mõnele, kellel ei ole teada, raskusi teevad. Nupukas isik aga võib alati uusi naljavigureid välja arvata ja öelda. Märkus: Pandilunastamisi on mõeldud suuremalt osalt üksikutele, s.o. pandilunastaja lunastab oma pandi üksikult. On ka neid mänge, kus terve seltskond kaasa aitab, kuid siin on siis pruugiks, et selle lunastamise korraldaja on ikka üks, kes oma pandi pärast mängu korraldamist üksinda kätte saab.
Täisviide
ERA II 107, 515/6 (44a) < Torma khk., Avinurme v. – Mihkel Sild (1936)
Mäng on sarnane, et ühel seotakse silmad kinni, teised on tema ümber ja laulavad: „Pime sikk (sokk), nüüd õtsi sa oma lammas ülesse.“ Ehk: „Pime kukk, nüüd õtsi sa oma kana ülesse.“ See, kellel silmad seotud, püüab teisi kinni, teised aga peavad hoidma, et tema kätte ei juhtu. Keda „pime kukk“ kätte saab, sellel seotakse silmad kinni ja tema hakkab omakorda pimesiku (-kuke) osa mängima ja endine peaseb sellest ametist lahti. Mängitud 20–30 aastat tagasi.
Täisviide
ERA II 107, 467 (3) < Torma khk., Avinurme v. – Mihkel Sild (1936)
See on niisugune mäng. Mängijad istuvad ringis, silmad ringi sissepoole; üks seisab ringi keskel. Ringisseisjad panevad raha (metallraha) käest-kätte ringi käima ja ise laulavad. See toimib nõnda. Esiteks panevad istujad üksteisega käed (peopesad) kokku, siis võtavad lahku ja löövad omad mõlemad käed kokku; sellepääle lahutavad omad käed ja panevad jälle üksteisega (oma põlvede pääl) käed kokku, jne. – nii laulutaktis jätkates. Sääljuures saadavad aga raha ühe käest teise kätte edasi nõnda salamahti, et ringi keskel seisja seda tähele ei pane, kelle kätte raha juhtub minema. Ringisseisja aga peab raha kätte püüdma. Kui ta kellegi käest raha leiab, siis peaseb ringist välja teiste hulka ja see astub tema asemele, kellelt ta raha leiab, ja mäng algab endistviisi edasi – nõnda ehk kui kaua. Tuleb märkida, et keski ei tohi keelda oma pihku avamast, kui ringisolija seda soovib, et säält raha vaadata.
Laul on järgmine:
Armas laps, nüüd pane tähel, raha käib käest kätte. ;.;
Küll on häbi; Küll on häbi, raha käib, aga kätte ei saa. ;.;
Laulu sõnade pääle ei ole ma enam väga kindel, sest olen mõnda unustanud.
Sõnade teisend (ka samal viisil, kuid meelest läind):
Armas laps, ütle mul – raha käib, aga kätte ei saa.
Küll on hale, küll on hale, raha käib aga kätte ei saa!
Täisviide
ERA II 107, 463/4 (1) < Torma khk., Avinurme v. – Mihkel Sild < Anna Mesi, 38 a. < Marie Haav, u. 30 a. (1936)
Mängijad istuvad keset tuba üksteisele põlvede pääle, nii suures ringis, kui palju inimesi on. Alguses istub esimene toolile, sellele järgmine põlvedele jne. Kuni ring kokku jõuab. Siis võetakse ka esimesel tool alt ära ja viimane asetab oma põlved temale alla. Need ringisistujad on „lambad“. Selle ringi ümber kõnnib üks ja taub kepi otsaga vastu põrandat ning sõnab: „Teen aeda, teritan teivast, et unt üle ei sua ega karu üle ei karga.“ (Enese mälestuse järele.) Teisend: „Teen aeda, teritan teivast – kost kõhast susi sisse lähäb, unt üle üpates, karu üle karates, rebane läbi pugedes.“ (Ema, Mari Silla suust, 81 a. vana, Avinurme Piilsist veebruarikuul 1935. a.) See sõnuja on „karjus“ (karjane). Toanurgas aga, ringist eemal, on üks inimene käpili maas. See on „hunt“. Hundil on üks, kaks või enam poega (ka mängijad, inimesed), kes tema juures nurgas maas lamavad (käpili olles). Hunt valvab, millal lambaid saaks varastada. Sellel ajal, kui karjane aiategemisega temale selja pöörab, jookseb hunt lammastele juurde ja tõmbab ühe ära ning viib poegadele. Nõnda püüab hunt nii palju varastada kui võimalik. Tuleb märkida, et lambad ei tohi hundile vastu panna, sest siis ei ole mäng loomulik. Kui karjane leiab, et lambad kadunud, siis hakkab ta lambaid otsima ja utetama (kutsuma: „ute-ute-ute-ute...“). Seda kuuldes hakkavad lambad hundi juurest vastu määgima (määma). Siis läheb karjane teibaga hunti taga ajama ja toob omad lambad ära. Asetab lambad ringi ja mäng läheb endistviisi jälle edasi, kuni tahtmist on seda mängida. Mängitud 30–40 aasta eest.
Täisviide
ERA II 107, 465/6 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Mihkel Sild < Mari Sild, 81 a.(1936)