Üks on „karjane“, teine „hunt“, kolmas „koer“ ja ühed on „lambad“. Hunt on kusagil peidus ja karjane koeraga käib ümber lammaste, ise laulab: „Mina hoian memme utte, mina kaitsen taadi karja, memm teeb mulle uue kuue, siniseda säärepaelu, punasida põllepaelu.“ Siis ütleb karjane koerale: „Jää sa karja juurde, mina lähen koju võileiba sööma.“ Minnes ütleb: „Hunt, tule metsast välja, vii minia lammas ära, jäta minu lammas alles!“ Hunt tuleb metsast ja viib ühe lamba ära. Karjane küsib koeralt: „Kas on kõik alles?“ ja loeb: „Üks, kaks, kolm, kõik on alles,“ ja teeb samuti nagu ennegi. Kui hunt kõik ära on viinud, hakkab karjane taga otsima, koer järel. Viimaks läheb hundi juurde ja küsib tervitades: „Kas sa mu lambaid oled näinud?“ – „Ei ole.“ – „Mis su seljataga on?“ – „Puukännud.“ – „Silmad pääs.“ – „Oksa-augud.“ – „Villad seljas.“ – „Puusamblad.“ – „Kas on luba kutsuda?“ – „Jah!“ – „Utu, utu, utu!“ Lambad määgivad. Vaadatakse, kas hunt lammastele viga ka on teinud, võetakse puu ja lastakse lambaid üle hüpata. Kukub mõni maha, siis on hunt talle viga teinud ja saab selle eest nuhelda.
Täisviide
ERA II 96, 373 (3) < Suure-Jaani khk., Sürgavere v., Raani t. – Velda Tusti, Sürgavere algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Võetakse paraja pikkusega oksline kepp, pistetakse püsti maha. Siis tehakse neli konksi, need on „härjad“. Üks on must, teisele jutt selja pääle, kolmandale tehakse rist ja neljas on valge. Must on Mustu, jutiga Küüt, ristiga Ristu ja valge on Vall. Siis tehakse veel üks pulk – see lõigatakse pooleks. Nüüd hakkab mäng pääle. Lastakse pulk ülevalt alla kukkuda: kui mõlemad mustad pooled pääle jäävad, siis pannakse Mustu esimesele oksale, kui valged pooled peale jäävad, siis pannakse Vall, kui pooled jäävad risti – Ristu, ja kui üks pool on valge, teine must, siis Küüt, jne., kuni jõutakse ladvani. Kes kõige enne jõuab, on võidumees.
Täisviide
ERA II 96, 372 (1) < Suure-Jaani khk., Sürgavere v., Raani t. – Velda Tusti, Sürgavere algkooli õpilane, s. 1921 (1935)