46 30 3142 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üks mängijatest oli kull ja ajas teisi taga, üritades neid kulliks lüüa. Kui õnnestus kellelegi pihta lüüa, kedagi puudutada, oli see uus kull. Täisviide ERA, DK 99, 4 (5.1m) < Kullamaa khk. < Haljala khk., Vihula v., Tepelvälja k. – Triin, s. 1982. a. (2013) Maakond Virumaa Päritolukoht Haljala khk., Vihula v., Tepelvälja k. Koguja Triin Kihelkond Kullamaa khk. Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kull jooksumäng kull Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängiti pliiatsi ja paberiga. Üks mängijatest mõtles sõna või lause ja kirjutas mõned tähed sellest sõnast/lausest paberile. Ülejäänud tähtede asemele pandi kriipsud. Teine pakkus tähti ja iga valesti öeldud tähe korral hakati joonistama poodud inimest: esimesel korral võllapuu, teisel korral pea, jne. Kui joonistus enne valmis sai kui sõna pakutud sai, siis oli pakkuja kaotanud. Täisviide ERA, DK 99, 4 (5.1n) < Kullamaa khk. < Haljala khk., Vihula v., – Triin, s. 1982. a. (2013) Maakond Virumaa Päritolukoht Haljala khk., Vihula v., Tepelvälja k. Koguja Triin Kihelkond Kullamaa khk. Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Ülespoomine äraarvamismäng paberimäng poomine/siga sõnamäng taibumäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Meenutusi lapsepõlvemängudest Lapsepõlves kasvasin kodus, kus oli koos kolm põlvkonda. See oli üks suur talukoht Muhu saarel põllu-, karja- ja metsamaaga. Põllutööd ja loomade hooldamine olid ema ja isa tööks, isa käis ka merel kala püüdmas. Suuremad tööd tehti talgutega (heinatööd, sõnnikuvedu, rehepeks). Nendest päevadest on jäänud rõõmsad mälestused: palju rahvast, pikad söögilauad (vanas rehalas, kus talvel olid hobused, suveks tehti puhtaks), pillimäng ja tants pärast päevatööd. Laste eest hoolitsesid iga päev vanaema ja vanaisa. Vanaema on jäänud meelde nii, nagu laulusalm ütleb: &bdquo;lapsepõlve soojendaja päikene“. Ma ei mäleta, kuidas vanaema mulle selle laulu õpetas, kuid ometigi olin ma 3-aastasena vanaema matustel tema kirstu ääres laulnud. Sellest on mulle räägitud ja nüüd vananagi on see südantsoojendav. Varasest lapsepõlvest on jäänud meelde põlvest põlve käivad laulumängud nagu &bdquo;Sõit, sõit, linna“. Last põlvel hüpitades loeti: &bdquo;Sõit, sõit linna, mis sinna minna, vekki (komme) saia tooma, meie lapsele.“ &bdquo;Tee kakku!“ – lapse kätega patsutades, veeretades ja seejärel &bdquo;suhu“ pannes. &bdquo;Kuidas kutsu karja läheb?“ Laps oli pikali-asendis. Loeti: &bdquo;Kuidas kutsu karja läheb?“ – &bdquo;Linta-lonta, linta-lonta.“ (Aeglaselt lugedes tuli teha lapse jalgadega aeglaselt jalgrattasõidu liigutusi.) &bdquo;Kuidas kutsu karjast koju tuleb?“ – &bdquo;Linta-lonta-lirdi, timpa-tampa-tirdi.“ (Lugedes kiiremini tuleb teha ka kiireid liigutusi.) &bdquo;Ümber, ümber, potsti, potsti.“ (Lapse jalad viidi koos üle pea kaks korda.) Võib ütelda, et eelpooltoodud mängud on meeldinud kõigile kõige noorematele (2 aasta vanused ja alla seda) lastele meie peres. Koolieelsest ajast on rohkem meelde jäänud talvine aeg väljas: kelgutamine (kui lumi ulatus aida katuseräästani), jääl liulaskmine, ka &bdquo;härjanaha“ tegemine (kui jää jalge all pisut pragunes) karjamaadel olevatel veelompidel. Lauamängudest on meelde jäänud &bdquo;Sokusõit“, &bdquo;Reis ümber maailma“. Vastlapäeval tegi isa luust vastlavurri. Kammipillil mängimist õpetas ka isa. Munade koksimine kogu perega oli lihavõtte ajal. Võitjaks jäi see, kelle muna jäi terveks. Minu mängukaaslasteks enne kooli olid vanem õde ja noorem vend. Õues oli suviseks mängupaigaks koduõu, liivakast. Meie mängud olid kodust elu matkivad (loomade karjatamine, söötmine). Loomadeks olid kivid, käbid, tammetõrud, kastanimunad, aedadeks puupulgad. Ei tule meelde, et me omavahel mängude käigus oleks kakelnud. Enne kooli külalapsi meil mängimas ei käinud, ka me pole külas mängimas käinud. Oli kombeks, et mängiti ja oldi oma kodus. Igal perel oli oma elu. Mulle on räägitud, et väiksena oli minu meelistegevuseks mäng nukuga. Olin nukuga pikka aega üksinda mänginud, ei mäleta, kuidas see käis. Mäletan seda, et päris tõelise nuku tõi mulle ema Tallinnast kauplusest. Olin 4–5-aastane. Nukk tegi silmi kinni-lahti. Nimeks panime Elle. Teine Tallinnast toodud nukk oli ilus lokkis juustega, triibulise kleidiga, nimeks sai Malle. Need nukud jäid &bdquo;päranduseks“ minu tütrele ja õe lastele. Nukkudega seostub mälestustes see, et sain naabritädi (kes õmbles külarahvale riideid) käest &bdquo;riidehilpe“ (tükke). Küllap nendest minu nukud said midagi endale. Kui olin juba täiskasvanu, rääkis ema mulle, et ta oli küsinud sellelt õmbleja tädilt, kas need riidetükid andis ikka tädi mulle ISE. Eks selline muretsemine johtus sellest, et lastes aususe kasvatamist peeti meie peres väga, väga oluliseks. Kooliaja mängudest on meelde jäänud &bdquo;Trihvaa“, &bdquo;Tagumine paar välja!“, &bdquo;Mooramaa kuningas“, &bdquo;Muna“ (mul rohkem meeles &bdquo;Mädamuna“ nime all), &bdquo;Pimesikk“, &bdquo;Rahvaste pall“, &bdquo;Keks“, &bdquo;Lind lendab“, &bdquo;Tibu, tibu“ (ilma pandi andmiseta, eksinu langes välja). Paberimängudest &bdquo;Trips, traps, trull“, &bdquo;Korstnapühkija“, &bdquo;Laevade pommitamine“. Eelpooltoodud mänge mängisime samuti, nagu neid on kirjeldatud A. Kalamehe raamatus &bdquo;Eesti rahvamänge“. Koolis käies ei olnud suvepuhkus üksnes mängu jaoks. Lastel tuli juba varakult teha jõukohaseid töid kodus (rohu kitkumine, lehmade, hobuste karjamaalt kojutoomine, lammaste karjatamine, hobuseloorehaga heina riisumine jm.). Mäletan, et suvel lubati klassiõega mere äärde minna siis, kui kodused tööd tehtud. Olgugi et sel ajal oli mõni töö tüütu (nt. rohu kitkumine porgandipeenralt), olen siiski tänulik, et mind maast-madalast tööle pandi. Ei või kindlalt praegu ütelda, millised olid just MINU lapsepõlvemängud. Olen tööalaselt kogu aeg olnud seotud lastega, nende mängudega. 1958.–1967. a. olin algklasside õpetaja. Alates 1967. aastast kuni 2001. aastani olin lasteaednik. Võib ütelda, et eelpooltoodud mänge on lapsed mänginud läbi aegade. Elektroonilisi mänge ei ole ma mänginud. Arvutit mul ei ole, mobiiltelefoni sain 2008. a. Seda olen kasutanud rääkimiseks sugulaste ja sõpradega. Praegu, pensionärina ei mängi ma ise mingeid mänge, ainult lahendan vahetevahel ristsõnu. Küll olen ma huviga jälginud oma lastelaste (9-a. ja 13-a. tüdruk) mänge. Ei saa kuidagi võrrelda minu lapsepõlve ja minu lastelaste mänguasjade hulka. LIIGA PALJU on neid saadud sõpradelt ja sugulastelt sünnipäevadeks ja jõuludeks. Ei saa salata, et olen isegi lastelastele ostnud küllalt mänge. Kaubavalik on ju väga suur ja hea on näha laste siirast rõõmu. Eriti meeldiv on see, kui mõnest pehmest mänguasjast saab lapsele kallis kaisunukk. Mänge kaupluses vaadates võib ainult imestada, mida kõike on osatud laste jaoks välja mõelda arvestades nende vanust. Eluks vajalikke teadmisi saavad lapsed sobivate arvutiprogrammide kaudu ka juba enne kooli. Minu lapsepõlves kasutasime mängudeks looduses olevaid materjale ja meisterdasime ise omal käel midagi. Mäng kajastas tegelikku elu minu lapsepõlves (üle 70 a. tagasi) ja tänapäevaks on mäng teinud läbi suured muutused. Arvan, et tänapäeva mängud on lastele toeks, et minna kaasa kiire elutempoga praeguses ühiskonnas. Olen jälginud oma lastelaste mänge suvel meie Saaremaa-kodus. Suvepuhkus on olnud ilma arvutita, väljas mängudega, meres suplemas käimise ja kodutöödega (marjade korjamine, rohimine, küttepuude kuuri kandmine). Mängimiseks on väljas kiiged, pallid, korvpallirõngad, kekskast. Siiski on lemmikmängukohaks lastele saanud üks rõdupealne ruum (n.-ö. Segasumma suvila), kuhu on pandud minu tütrelt jäänud mänguasjad, lauamängud ja kõik need Tartu-kodust ära toodud mängud, mida enam kogu aeg ei taheta kasutada, kuid ära anda ka ei taheta. On rõõmu, et lapselapsed on senini tahtnud suved Saaremaa-kodus veeta ja seda koos neile armsate vanade mänguasjadega. Täisviide EFA I 169, 31/7 < Saaremaa, Orissaare < Muhu khk. – Elve Jäe, snd. 1940. a. (2013). Maakond Saaremaa Kihelkond Muhu Koguja Elve Jäe Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. -1950. aastad Koguja sugu Naine Koguja sünniaeg 1940 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Elve, snd. 1940. a. Muhumaal küla Saaremaa talu Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Elu on mäng Minu lapsepõlvekoduks oli metsatalu Järvamaal, suurelt maanteelt kolm kilomeetrit. Õdesid-vendi mul polnud. Teised metsatalud asusid kilomeetriste vahedega eemal. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Birkan3.jpg" alt="Tiit Birkan" width="287" height="373" /></div> Mängimiseks oli aega hommikust õhtuni. Mõned mänguasjad olid mul ka: isa tehtud kiikhobune ning isal pooleli jäänud autobuss, kaleidoskoop, käru, mängupüss, väikesed reha ja labidas, taadi voolitud mängupaat, mõned puupugalatest loomad, vile, väike puss ja suupill (mille venelased ära viisid) ning kummipall, millega sai mädamuna mängitud. Naabertalu karjapoiss tegi mulle vibupüssi. Vanaema oli suur jutuvestja ning kaasitaja, kuid ma tüütasin teda alatasa, et ta mulle loeks ja vestaks, nii ta siis õpetas mind juba 5-aastaselt lugema. Mul oli tosinajagu lasteraamatuid, pealekauba mõned täiskasvanute omad. Lugesin ka need kõik läbi, lisaks veel piibli nii vana kui uue testamendi ning apokriiva takkaotsa. Palju asju jäi arusaamatuks, aga see lugemine käis nagu lehma söömaaeg: mul oli filigraanne mälu ja nii ma "mäletsesin" hiljem kõik loetu uuesti läbi. Lugesin läbi ka vanematest jäänud kooliõpikud. Kõige põnevam oli ajalugu. Aritmeetikal ja loodusteadusel polnud ka viga, samuti maateadusel. Selleks ajaks kui ma pidanuks kooli minema, oli mul 6-klassilise kooli programm suuremalt jaolt läbi võetud. Minu lektüüri kuulusid ka &bdquo;Põllumehe käsiraamat“ ja &bdquo;Kokaraamat“. Kogu see ainestik oli mul peas segamini nagu puder ja kapsad. Peale nelja aritmeetikatehte teadsin ma, kus kasutatakse lakmuspaberit, valmistatakse püssirohtu, kuidas rautada hobust, kasvatada küülikuid ja küpsetada frankfurdi kooki. 7-aastaselt arvutasin peast korrutades kui palju on ööpäevas sekundeid (sõjaväes arvutasin peast – kihlveo peale – kui palju sekundeid on aastas). Tänu sellele, et NKVD-lastega kaasas olnud ohvitserinaised viisid peale ema ja vanaema kleitide ära ka kõik minu üleriided ning jalatsid, läksin kooli kaheaastase hilinemisega (ehkki kohe II klassi). Olin klassis parim ettelugeja ning peast arvutaja. Koolivaheajal hulkusin tundide kaupa metsas. Lugemise kõrval jäigi see minu lemmiktegevuseks. Mõnikord käisin lähimas talus lastega mängimas. Sääl oli üks minuealine poiss ja viis tüdrukut. Mängisime peitust, tagumist paari, matsu ja selle variatsioone kivikulli ja kükakulli. Vahel harva tulid sealsed lapsed meile. Siis mängisime palliga õue peal mädamuna. Enamasti aga olin omapead ja üksi. Siis hakkasin kujutlema ja unistama. Enamasti samastasin ennast mõne raamatu tegelasega. Kujutlesin, et olen koer (nagu nõiutud Tuks); siis jälle nagu sümpaatne põldhiir loodusloo raamatust. Siis kujutlesin, et mul on väike õde, kelle eest hoolitseda. Kujutlesin, et mul on samapalju jõudu nagu Matsipoeg Matsil. Siis olin kas paapua või muistne eestlane. Mõttelend oli mul lausa piiritu. Kord päästsin Jeesuse ristilöömisest, siis jälle Jeanne d'Arci tuleriidalt. Või olin imetohter, kes suutis isegi surnuid ellu äratada. Vahel üritasin lausa Münchhauseni kombel loodusseadusi eirata. Proovisin kuuseokstest tiibadega lendu tõusta. Siis katsetasin, kas on võimalik järk-järgult kõrgele õhku hüpata: st. enne kui maapinnale langen, jõuaks uue hüppe teha ja niimoodi üha kõrgemale tõusta. Lõpuks sain praktiliselt selgeks, et maakera külgetõmme on tugevam. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_174_3.jpg" alt="EFA_I_174_3" width="300" height="440" /></div> Kui teistega mängisin, oli mängu alustajaks kõige vanem tüdruk. Mängualustamise salme on meelde jäänud kaks: "Üks ilus valge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandid, luku võti katki murtud. Üks, kaks, kolm – sinu püüdmiskord!" Ja teine: "Taksoauto number kaks sõitis vastu posti plaks. Seda juhtis härra Max, tuli maksta krooni kaks. Piu-pau-vuh, sina oled sellest suurest süüst prii!" Oli veel üks salm, aga ma ei mäleta, kas seda väljalugemisel kasutati: "Punaste pükstega kardavoi ütles mul: Idii damoi! Mina ei mõistnud seda keelt, keerasin ringi ja näitasin keelt." Pimesikumängu mängiti toas. See käis nii: ühel seoti silmad kinni, mängujuht viis ta kättpidi toa keskele. Pimesikk küsis: – Kus sa mind viid? – Sealauta. – Mis sinna? – Pudru ja piima sööma. – Kus lusikas? – Otsi ise! Siis hakkas pimesikk otsima ja püüdma. 1947. aastal astusin Tapa kooli II klassi. Sellal õppisid veel poisid ja tüdrukud eraldi, ainult kehalise kasvatuse tundides lasti meid kokku, et saaks ringimänge mängida. Repertuaar oli tavaline: &bdquo;Kosjad tulid saarest", &bdquo;Üks peremees võttis naise", &bdquo;Lenda, lenda, linnukene", &bdquo;Kas minu armast sõbrakest pole sa ehk näinud…" Ainult poiste kehalise kasvatuse tundides mängisime &bdquo;Musta meest“ või &bdquo;Nuudijõmmi.“ Esimese puhul läks üks poiss saali keskele ja karjus: &bdquo;Kas kardate musta meest?“ Teised karjusid: &bdquo;Ei“ ning üritasid temast mööda joosta, kelle &bdquo;must mees“ kinni võttis, muutus samuti mustaks meheks. Nii see mäng kestis, kuni kõik poisid olid &bdquo;mustad“. Nuudi-Jõmmis seisid poisid ringis, näod sissepoole, üks käis nuudiga (tavaliselt sõlme seotud salliga) ringi ja laulis: &bdquo;Käib ringi tige Nuudi-Jõmm, eks sina teda pelga. Kui vaatad taha – kõmm ja kõmm, saad kohe vastu selga. Kui kellelegi pihku jääb, jah pihku jääb, siis kõrvalseisja kolki saab, jah kolki saab, kõmm-kõm!“ Nuudi-Jõmm poetas nuudi mõnele ringisseisjale pihku ja see hakkas kõrvalseisjat kolkima. Too jooksis eest ära. Kui ring täis sai, asus põgenik eelmise jõmmi kohale. Uus jõmm alustas sama laulu saatel uut ringi. Lemmiktegevuseks oli rahvaste pall. Või siis pani õps suure palli kitse peale ja vastasmeeskonnad pidid väikeste kummipallidega selle sealt maha loopima. Siis oli veel selline mäng nagu &bdquo;Vangide vabastamine“. Klassitäis poisse jaotati pooleks, üks viirg jäi ühte saali otsa, teine teise. Siis käidi vastastikku teisele väljasirutatud käe pihta löömas. Pärast lööki pisteti jooksu. Kui vastane sind jooksu ajal kätte (puutuda) ei saanud, oli ta sinu vang ning jäi lööja selja taha seisma. Kui lööja tabati enne kui ta oma kohale jõudis, läks ta vastase selja taha. Aga kui &bdquo;valvur“ vangi võeti, said kõik tema vangid vabaks. Nii see jooks kestis, kuni kõik vastased olid vangi võetud. Siis järgnes Siberi sõit. Sääl olid vene poistel oma mängud. Kõigepealt laptaa, see venelaste pesapall. Siis selle variatsioonid ükskäsi ja viiskäsi (odnorut&scaron;ka ja pjätirut&scaron;ka). Mängiti ka &bdquo;Staabi õhkulaskmist“. Tõmmati maapeale sõõr, see oli staap. Üks mees jäi ringi sisse staapi kaitsma, et keegi ringi sisse ei jookseks (siis oli staap õhitud). Teised jälle püüdsid vastaseid. Käepuudutus tähendas vangi võtmist. Siis mängiti veel &bdquo;Lunkat“. Kümmekond auku oli ringina, iga auku valvas selle omanik, pikk kepp käes, mille ots oli augus. Sõõri keskel oli veel keskmine auk, mis oli valveta. Ümber sõõri käis kepiga mängija, kes üritas palli või jääkamarat keskmisse auku suunata. Teised takistasid teda. Kui õnnestus pall keskmisse auku ajada, vahetasid kõik oma &bdquo;lunkasid“. Kui ka muidu õnnestus karjasel oma kepp hetkeks valveta jäänud suvalisse &bdquo;lunkasse“ pista, sai ta selle endale, aga endisest omanikust sai üritaja. Veel mängiti &bdquo;Lehmakese näljutamist“: üritati jäätunud lumekamakaga teiste jalgu tabada. Kui õnnestus, läks tabatu &bdquo;lehmakarjaseks“. Teised muudkui ladusid talle matse selga ja tänitasid: "Ära näljuta lehmakest!" Rahvuse vahel tehti vahet päris alguses. Hiljem ei pööratud sellele tähelepanu. Eesti tüdrukud mängisid mingisugust pallipõrgatamise mängu. Talvel oli selline tubane mäng, et üks pistis sõrme labakindasse ja teine pidi läbi kinda ära tundma, millise sõrmega on tegu. Sõrmed olid alates pöidlast: Täitapper, Kotinõel, Pikk Peeter, Suur-Mats ja Väike-Ats. Veel tegime varjuteatrit, st. moodustasime sõrmede abil seinapeale loomi meenutavaid varje. Olid jänes, karu, kotkas, indiaanlane, vanakurat, koer, kits, lammas ja vene vanamees. Paberi peal sai mängitud selliseid mänge nagu "Laevade pommitamine", "Ametimees", "Siga" ja "Kolme kriipsu". "Ametimehega" sai kõige rohkem nalja. Paberiribadele kirjutati amet, mehenimi, toiming, koht ja naisenimi. Igakord vahetati pabereid. Lõpuks loeti tulemus ette. Nalja sai nabani! "Siga" mängides tuli paberile kirjutatud sõna tähthaaval ära arvata. Iga vale tähe eest joonistati üks sea kehaosa. Kel terve siga valmis sai, läks mängust välja. Kriipsumäng käis nii, et üks tõmbas paberile kolm suvalist kriipsu, aga teine pidi sellest midagi välja joonistama. Muidugi mängisime kaarte. Neid kaardimänge oli igavene hulk, aga meelde on jäänud viisleht, linnapõletamine, harilik- ja paaristurakas, kakskümmend üks, eesel, hakaras, Kanasita-Jaak, oma trump, Poti-Leenu ja Bismark. Palli abil sai mängitud "Laevatäitmist". Suuremaks saades mängisime vaid malet, kabet, koroonat ja võrkpalli. Hiljem tulid mängu naised ja siis olid mängud läbi. Meenus veel üks mäng: "Taadi löömine". Vai löödi maasse, selle peale pandi vastava kujuga puupulk. Siis löödi kaikaga vaia pihta, nii et pulk – "taat" – eemale lendas. Kes taadi kõige kaugemale lõi, oli võitja. See oli suuremate poiste mäng. Kuna pool vihikut jäi tühjaks, lisan siia paar luuletust. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Birkan2.jpg" alt="EFA_I_170_14" width="450" /></div>         KELDRIMÄE KUUSK Me tare taga kasvas vägev kuusk, mis oli suurim ümbruskonna puudest. Ta paistis kaugemale kõigist muudest ning oli tollal minu lemmikpuuks. Ju viieselt ta ladvas käisin ära, kuis avardus sealt kitsuke maailm! Võis näha kauget kirikut mu silm ja metsavahi hooneid päiksesäras. Siis viidi kodunt isa; saabus aeg, mil sunnitööst sai ausa mehe palk. Me tallu saabus venelaste salk, kel õlal teodoliit, kel kirved-saed. Peab kaardistama vallutatud maid, et kindlamini püsiks vene värk! Kuusk ülemistest okstest ilma jäi, tast sai triangulatsioonimärk. Puu latva seati mitmekordne rist, jäid oksatüükad moonutama tüve. Ta otsa ronima mind mingi hüve ei oleks enam ahvatlenud vist. Nii kurvalt seisis sandistatud hiid; ehk alumised oksad jäid veel haljaks, kuid võikalt turritasid köndid paljad ning ristil kraaksus vares oma viit. Kord kevadisel õhtul tare taga ätt kaua vaatas rüvetatud puud. Siis prohvetlikult lausus taadi suu: "Kui on ta kõdunend, saab Eesti vabaks!" Siis algas loomavagunites sõit, sai mitmeks aastaks elupaigaks Siber. Viis taadi-memme hauda saatus kibe, ei kasva nende kalmul ühtki õit. Läks seitse aastat; kodumurul taas ma seisatasin leinas, hambad ristis. Kuusk olli kuivanud, kuid seisis püsti ja näis, et niipea põrmuks ta ei saa. Läks neli korda seitse aastat veel kui kodukanti käima tulin taas – kuusk lamas juba pehkinuna maas ning oli täitsa kõdunenud seest. Taas taadi sõnad kirgastusid seal, puujäänust hindas metsamehe pilk ning samas valmis otsus silmapilk: see kümmet aastat vastu küll ei pea! Läks sellest päevast seitse aastat vaid ning Eesti riik taas iseseisvaks sai! <div style="text-align: left;">                  OMA TÄHT</div> Mind hilisõhtul vanamemm käe kõrval õue viis. Sai jututeemaks tähelend, mind valdas äkki tähelemb, neid näha tahtsin siis. Eit viipas käega: &bdquo;Eks sa kae, ei ole pilvi ees: näe, seal on Vanker, Põhjanael, Sõel, Koot ja Reha taevalael ning kumab Linnutee. Käib jutt, et igaühel meist on oma täht öövallas, mis inimest ta eluteil on saatmas; kui me aeg saab täis, ka täht siis langeb alla.“ &bdquo;On minu täht neist milline?“ Eit ohkas: &bdquo;See on nali, üks uskumus vaid selline.“ Kuid nähes minu pillimeelt, ta sõnas: &bdquo;Ise vali!“ Vist esmakordselt elu sees ma valisin ja vaesin – kas võtta too või hoopis see, kas rohekas või kollane? – suu ammuli ma kaesin. Nad külmalt kaugel vilkusid ja kummaliselt loitsid. Hulk aega tunnistasin siis neid veiklevaid kristallisid, kui üks mu pilku köitis. Ta polnud kõrgel ega suur, all metsa kohal vilkus, ent imeline omadus tal oli – muutlik virvendus ja mitut värvi kirkus: On tuhm, seejärel rohekas, nüüd verevaks end kütab. Taas hõbekarva kollakas, nüüd sini-puna-lillakas… Ma hüüdsin: &bdquo;Selle võtan!“ On muutlik olnud elutee. Öötaevasse löön pilgu ning jälle muheneb mu meel, kui vana tuttavat näen veel ja mõtlen: &bdquo;Ikka vilgud!“       METSA LUMMUS Uus, värske elu tormitseb, kõik vana varisenud põrmu. Kuid metsapõuest immitseb veel möödund mälestuste hõngu. Nii ammuununenud päev võib meelde tulla imeselgelt ning mõttes jällegi sa näed neid lapsepõlvepäevi helgeid. Mul meeles on neid aegadest vaid selge taevas, metsakohin ning aas, mis kirju lilledest ja värske kasteniiske rohi. Mu vanaema hell ja hea, ta ikka reibas, lõbus tuju ning vanaisa kulupea ja vimmas metsamehe kuju. Mets vaatepiiri ümbritses, ta igal ajal oli kaunis. Laas päevad läbi kohises ning õhtul unele mind laulis. Ma metsa eksind pole eal ja see ei ole mingi ime: ju lapsena ma teadsin peast kõik linnu-, looma-, puude nimed. Sain vaevalt koolipoisiks ma, kui võeti lapsepõlv ja kodu ning järgnes orjus Venemaal – hall, ilmetute kuude rodu. Ehk olnuks vähem kõledust, kui saanuks elada me taigas, ent lage stepiala just sai eestlastele elupaigaks. On mällu jäänd kisjakisuits, külm, nälg ja sumpamine lumes. Kuid oma kodumetsa puid vist üleöö ma nägin unes. Ei armastanud steppi ma vaid mõte rändas põlislaantes ja metsameheks õppima sai mindud kodumaale naastes. Ma läbi käisin Eestimaa; mis sest, et plaanid kõik ei teostund. Ning jõudsin järgi proovida kõik tööd, mis metsaga on seotud. Ei olnud saatus sametist, sain elult üsna palju vitsa. Ma loobusin küll ametist, kuid mitte armastamast metsa.      KODUASEMEL On Järvamaa ääremail rabade sees (sood-rabad ei ole sääl imeks) üks koht, kuhu maanteelt viib kruusane tee, sel paigal on Pöiatu nimeks. Sääl oli üks külake, talusid viis, soos vingerdas ojake jäine ning äärmises talus noil aegadel siis poiss elas kord heledapäine. Mis imesid varjas küll põline laas, mis helises lindude laulust! Poiss iga päev katuselt, puu otsast, maast käis piidlemas sinavat kaugust. Siis lapsepõlv peeglina purunes, torm killudki pillutas rappa, kuid mälestus sellest ei unune vaid kumab veel aastate takka. Taas metsa on kasvanud põllud ja teed ning Põlendmäelt kadunud kased. Vaid korstnajalg ammugi jahtunud leel siin möödunut aimata laseb. Veel rohtunud õuel kaks saart ja üks niin öid veedavad koos keskustelus. Nad viimasteks tunnistajateks, et siin on kunagi õilmitsend elu. Kui suviti õied pärn lahti lööb taas keskpäevase päikese säras, kõik lapse-ea muinaslood elustuvad ta mee järgi lõhnavad võras. Oh ammuseid aegasid mäletav puu, latv kõigile tuultele valla! Ei ihka ma viimase soovina muud, kui saada kord maetud su alla! Siis vaibuvad kired ning olevik ep möödunuga ole pahus. Öös loitsusid sosistab lehestik ja kuulutab igavest rahu.         ELUHEIETUS Võsuna võrsusin Järvamaa rabas, sookailupõõsana sirgusin soost. Sõrad mind sõtkusid, ratas mind rabas, võõrsile seejärel viis maruhoog. Juurduvad kuskil ehk räsitud juured? Omaks ei võtnud neid võõramaa pind. Teisale pöördusid muutlikud tuuled, kodune paik veelkord näha sai mind. Siin ma nüüd hingitsen vilets ja väeti, pilatud, põlatud rabamaa taim. Hea on veel seegi, et hing sisse jäeti, juuredki natuke mullaseks said. Vigase varre maapinnale toetan, vaksavõrd päikese poole löön pea, paar seemneivagi mullale poetan – midagi võrsub ka nendest, ma tean. Täisviide EFA I 170, 1/25 < Keila < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013). Maakond Järvamaa, Lääne-Virumaa, Venemaa Kihelkond Türi Ambla Venemaa, Krasnojarski krai Koguja Tiit Birkan Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940.-1950. aastad Koguja sünniaeg 1938 Koguja sugu Mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tiit, snd. 1938. a. Järvamaal Järvamaa küla linn talu välismaa Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst MINU LAPSEPÕLVEAEGSED MÄNGUD Minu isa ja ema pärinesid paljulapselistest peredest. Isa kasvas üles viie õe ja kolme (isa kaasaarvatud) venna keskel. Ema peres kasvas kuus last: viiekesi õed ja üks vend. Isa võttis osa I Maailmasõjast, jäi sakslaste kätte vangi. Oli aastaid (ei mäleta) vangis, vabanes ja läks Vabadussõtta. Pärast Vabadussõda abiellus emaga 1930. aastal. Ema pärines aga väga religiooniaustavast perest. Ema isa oli Räpina, Apostliku Õigeusu Kiriku eestkostja ja tema majas avati juba 1868. aastal õigeusuliste laste jaoks abikool. See, religioosne ilmavaade oli omane ka isale. Ka tema vanemate juured põlvnesid õigeusuliste seast. Nii kandus usu pärilikkus isegi meisse, lastesse. Me õppisime lugemise selgeks isa õe, sõtse õpetusega kirikuraamatutest, gooti tähtedega trükitud lugusid uurides. Isa-ema perre sündis meid, lapsi, neli: kõige vanem vend, siis vanem õde, siis mina ning viimasena õde, pere pesamuna. Tolleks ajaks, mil perre tulid lapsed, olid isa ja ema oma jõududega ehitanud küla keskusest välja oma talu, koos kõigi taluhoonetega. Minu mälestused lapsepõlvest algavadki sellest ajast. Mäletan: … viljaküünile löödi laastukatust ja mina korjasin mahapudenevaid puutükikesi mängimiseks… Aeg – viimased aastad Eesti Vabariigi olemist. Kui palju oli mul mängimiseks aega? Kuni karjaskäimiseni, aastast 1941 oli see piiramata. Ninapidi olime koos vanema õe ja noorema õega nii kui vähegi saime. Vanem vend oli juba koolieelik ja tema kasutas aega rohkem lugemiseks. Mänguasjadeks olid meil puuklotsid või paberist omakäeliselt lõigatud nukud. Õdedele meeldis paberinukkudega mängida, mulle aga – puuklotsidest ehitada majataolisi asju. Hiljem, kui sai selgeks noaga lõikamine, saega lõikamine, vasaraga naelalöömine või isegi kirvega tahumisetööd, saime vennasega ehitada juba puust omamõttelisi autosid, traktoreid ja isegi primitiivseid lennukeid. Viimaseid õppisime tegema lihtsalt: ümariku puunoti lõikasime parajaks pikaks ja seda tegime kahemehe saega, ime, et kumbki saega kätte ei lõiganud! Lennuki saba jaoks lõikasime sälgu ja tahusime siis kirvega õhemaks ja lennuki esiots – koonuseks. Tiivaks sai maanteel tol ajal tuisulume tõrjeks kasutatavate lumeväravate lipp. Juba 1939. aastast, kui Eestisse toodi vene sõjavägi ja keda hakkas rahvas kutsuma tibladeks, muutus tarbeesemete saamine järjest halvemaks. Meie, lapsed, märkasime seda, kui poest polnud enam saada tavalist pliiatsit, rääkimata värvipliiatsitest. Tekkisid spekulandid, nendelt saadi vahekasuga väga vajalikke igapäeva tarbeesemeid. Nii sai siis ka vennas kooliminekuks mõningad pliiatsid ja vihikud. Meil, kodusolijatel, ei lubatud neid kasutada. Aga kuidas me tahtsime! Ja kuidas tahtsime joonistada! Siis püüdsimegi vennase pliiatseid kasutada salaja ja joonistasime oma joonistusi ajalehe puhtale veerele, paberit ju polnud. Mängimise koht: talvel tuba, suvel koduõu ja, ainult suvel sõprade pool, karjast vanal ajal – lõunavaheajal. Talvel saime mängida ainult toas, kui välja arvata suusatamised ja kelgutamised mäest allalaskmistega. Viimast me peaaegu teha ei saanudki, sest meil polnud suuski. Kelguks kasutasime isa palgiveo kelku. See oli aga nii raske, et me pidime seda mäele vedama vähemalt kahekesi. Allamäge jooksis ta muidugi, aga koheva lumega vajus lõpuni lumme. Kelgumägi oli meil siiski omast käest võtta: kahe küla piiri mööda voolas oja ja sellel olid kummalgi pool mõningate vahemaadega 5–6 meetri kõrgused järsud nõlvad. Sinna me küla lapsed kogunesime. Olla saime pärast koolist koju jõudmist, enne siiski kodus söönud. Ega koolis meile süüa antud. Aga mäel me möllasime õhtuhämaruseni ja koju jõudes olime väsinud, olime lumised ja higist märjad, põsed punased… Talvel tubane mäng oli aga piirangutega. Kõigepealt: siis olime ainult meie kolmekesi, vennas käis koolis ja ta tegi oma koolitööd. Päevasel ajal oli mängimiseks küll valgust, kuid siis andis ema ikka mõne töö, oli see siis söögiks kartulikoorimine või kuurist puude toomine, häiris mängimist. Pühapäeviti käidi siis külas, aeti juttu ja siis ei mallanud ka meie, lapsed, mängida, oli huvitav kuulata vanemate inimeste jutte. Raadiot ju polnud! Mänguks vaba aega jäi õhtul, pärast õhtusööki, siis, kui isa heitis magama ja ema asus vokiga lõnga ketrama. Valgust saime siis petrooleumi põletava lambiga. Aga petrooleumi, mis põledes andis valgust, polnud enam kuskiltki saada. Isegi spekulandid ei saanud seda kuskiltki. Jäi üle saksa sõjaväelaste käest peki ja munade eest saadav bensiin. See oli aga petrooleumilambis põletamiseks vägagi ohtlik. Bensiini tuleohtlikkust ei suudetud tolleaja inimestele selgeks teha, nad uskusid: vedel nagu petrool, küllap põleb ka nii nagu petrool. Aga petrooli põlemine on tõesti vedeliku põlemine, kuid bensiinil ei põle mitte vedelik ise, vaid selle aurud. Auru teke sõltub aga temperatuurist. Ja nii saigi meie õhtuste-öiste mänguaja määrajaks lambis põleva bensiini aurud. Põlemisel lambi ülaosa teatud määral kuumenes ja see kandus edasi klaasosale, kus paiknes põlemiseks vajaminev bensiinikogus, see, saanud küllaldast soojusvaru – intensiivistas aurumist ja viimane plahvatas põlema väljaspool lambi ettenähtud põlemistsooni. Pääs suuremast plahvatusest päästis ainult tule kohene kustutamine. Niisugused juhtumised lõpetasidki meie mängud. Õnnetust suutsime sellega ära hoida. Talveööde mänguasjad tegime ise. Isa sai mingi kilo liha eest Räpina Paberivabriku töölise käest (küllap ka siis hangeldati, süüa ju taheti!) rulli tavalist (1–1,5 mm paks) pappi. See oli meile suur üllatus! Siit saime kogu sõjaaja mänguasjade tegemiseks materjali. Ja mida me neist küll ära ei teinud! Küll majad, küll kõik muud hooned, küll isegi loomad lauta, küll mängutoad koos mööbli ja isegi köögis sööginõudega, inimesed koos riietega. Nende mänguasjade väljamõtlemine ja tegemine oligi meie tegevus, ikka mõtlesime, kuidas mänguasju võimalikult elulähedasteks teha. Suvel tegime talud, loomad, hooned ja töövahendid koduõue, kohta, kus me kellelegi ette ei jäänud ja kus meie ehitisi keegi ära ei lõhkunud. Ainult välitingimuseks pidime need mänguasjad tegema puuklotsidest, hooned laastukatuse laastudest. Kasutusele tulid ka telliskivid. Kui palju mängisime koolis? Koolis, kuhu maalapsed käisid kolme, viie kilomeetri ja isegi veel kaugemalt, ei olnud lusti mängimiseks. Talvel: vahetundidel joosti külmunud veeloigule ja hõõruti selle jääpind läikivaks, enamuses tegi jääpinna libedaks tavaline, parknahast, isade tehtud pastlad … mõnedel isegi mitte parknahast pastlad. Kõige rohkem sai koolis mängida väljas – sügisel, kui ilmad olid ilusad ja siis ka ainult vahetundidel. Aga kevadel oli see lausa massiline: mänguks oli ju ainult rahvaste pall! Mäng oli ju lihtne ja osa said võtta kõik, nii tüdrukud kui ka poisid. Väljaku piirid seati puurontide, kivide või millega iganes, peaasi, et oli märgata. Ja palliks polnud mitte sisekummiga ja nahakestaga õhupall, vaid meisterlikult (rätsepatööd tundva inimese) ümaraks õmmeldud, linatakku täistopitud mütsakas. See mütsakas oli raske, aga kui see veel mänguhoos juhtus sattuma veeloiku – ligunes ning teda tuli mitu päeva kellegi koduahjus kuivaks saada, siis ju koolis mängida ei saanud! Õhtumängudest kirjutasin aga suvel, koolivaheajal mängiti tõesti pühapäeviti pärastlõunasel ajal, siis kui kari kodus. Siis kogunesid külapoisid (kahest külast 10 piires, enamuses ikka karjaskäijad), meie poole. Elasime Võru – Räpina maantee vahetus läheduses ja see tee oli tol ajal isegi ilma kruusakatteta. Suveti tolmas vägagi, nii et aias kasvavad sõstra ja karusmarja põõsad ja marjad olid tolmukorraga paksult kaetud. Aga see tee oli poistele meelepärane mängukoht kettamänguks. Kettamäng käis nii: ketas, see peamine element, saeti puupakust, mille läbimõõt oli vähemalt 20 sentimeetrit, paksusega 3–4 sentimeetrit. Teiseks, iga mängija pidi varustama ennast 1,5 meetri pikkuse ja käevarrejämeduse roikaga, et veerevat ketast tõrjuda. Meeskond jaotati võrdseks, hoolimata east ja pikkusest 5–6 meetrise vahemaaga, nägudega teineteise vasta. Esimene ketta-heiteõigus valiti loosiga. See toimus nii: valiti tavaliselt kõige väiksema mängija kaigas, millel oli võimalik sõrmedega ümbert kinni võtta. Ühe meeskonna kapten haaras kaika keskelt kinni ja järgmisena teine kapten oma peoga esimese kapteni käe pealt, nii kuni kaika lõpuni. Viimane, kes suutis kaigast veel käes hoida ja sellega kolm korda ümber pea keerutada, sai selle õiguse, kui ei – kaotas esimese heite õiguse. Mäng: liivasele maanteele veeti kaikaga risti üle selle algusjoon. Meeskonnad taganesid sellest joonest 5–6 m kaugusele. Viskeõiguse saanud pool, viskajaks tugevam, lennutas ketta vastaspoole suunas. Veerevat ketas võis vastaspool tõrjuda meeskonna rivist ainult sammu jagu eespool. Kui tõrjuja seda ei suutnud ja ketas jooksis meeskonnarivist läbi, pidi meeskond taganema joonele, kuhu ketas kukkudes maha jäi. Heite teinud meeskond liikus aga niipalju edasi, et võistlejate vaheks jäi 5–6 meetrit. See oli lõputu mäng. Taoti kuni jatkus jõudu või kui löödi puruks ketas. Kaikapurunemine – see oli tavaline, aga oli ka ninaveritsemisi – ketta liikumine polnud juhitav! Kettamängu tüdrukud ei mänginud. Üldse: tüdrukud mängisid omavahel ja ma ei oskagi nendest rääkida. Arvuliselt oli neid ka külas vähemuses. Aga, sõpruskond ja mänguseltskond tõesti kattusid – koolis oldi koos ja kodus-külas oldi koos. Kooliväline kokkusaamine oli vägagi juhuslikku laadi, sõltus paljudest oludest. Rahvusküsimust meil ei olnud, ei koolis ega kodus. Ka mängude käigus ma ei mäleta, et oleks olnud konflikte või tülisid. Lastega vanemad ei mänginud, neil polnudki selleks aega. Üksinda ei mänginud. See polnud mõeldav või õigemini – ei olnud mänge, mida oleks võinud nimetada üksi-mänguks. Mängu tekkimised või alustamised said alguse vägagi spontaanselt, sõltus olukorrast, sõltus sõpruskonnast, tihti isegi ilmastikust, ajast. Mängud: pallimängust kirjutasin, niipalju veel – seda &bdquo;mätsuga“ pallimängu harrastasime hiljem ka kodu-oludes. Tegime analoogse &bdquo;mätsu“ ja hakkasime seda mängima isegi üle nööri – nagu võrkpalli. Mängida sai ja õnnelikud olime! Sisekummi, nahkkestaga ja õhuga täidetud mängupalli saime koolis, olles juba Vene okupatsioonis 1944. aasta sügisel! Viskemängust kirjutasin. Peitusmängud polnud meil väga moes. Sõrmemängudest mäletan hästi noamängu või võrukeelse väljendina – väitsemäng. Seda mängu sai mängida ainult suvel ja seda tehti karjas olles karjamaal. Kaardimängu mäletan kahel moel. Üks: linnapõlemine oli lihtne ja võis mängida igal pool aga ainult kahekesi. oli meeldiv ajaviide karjas olles. Olid veel tuttavad &bdquo;potkinoid“, &bdquo;oma trump“. Erandina on meelde jäänud &bdquo;atskoo“ või &bdquo;21“ seda mängu sai mängida suure kambaga ja seda mängiti raha kaasabil, kuigi mängupandud vääringud toimusid kopikates. Mäletan, seda mängiti juba Vene okupatsiooniajal, siis, kui töötasid maal rändkinod, mängiti, kui oodati kino kohalesaabumist, viideti aega. Lauamängudest oli väga populaarne &bdquo;kitsemäng“. See, paksemale kartongile trükitud värvipiltidega mäng oli õnneks säilinud Eesti Vabariigi ajast. Me mängisime selle mängulaua lausa räbalaiks, vähemalt värvipildid nii, et me lõpuks juba mälu järgi määrasime mängureegleid. Seda mängu saime edukalt mängida neljakesi. Teisele kohale jäi &bdquo;Reis ümber maailma“. Saime selle mängulaua, mis samuti trükitud kartongile, puhkusel olnud saksa sõduritelt, kes lahkudes selle jätsid meile, lastele mälestuseks. Aga üks vennase poolt väljamõeldud sõnamäng oli meil &bdquo;Nimede otsimine“. Seda saime järjekordselt mängida neljakesi ja mis peamine, tegime seda pimedas või videvikus (lambivalgust piiras petrooli puudus), sängis või soojamüüril (lesol) lamades. See käis nii: ükskõik kes ütles: &bdquo;Otsime Paule,“ siis kõik sorisid oma ajudes Pauli nimelisi inimesi, kes pidid aga olema elus. Olenedes mälust, sai neist mõnikord päris palju. Mäng kestis vahel lausa magamajäämiseni. Kui üks nimi otsa sai, võeti teine jne. Minu põlvkonna lapseea kujutlusvõime mängudeks oli ikka kodune eluolu, ei mänginud me poodi ega veelgi vähem – arsti. Mänguasjad tegime ju võimalikult ise, mäletan – tüdrukud tegid omakäeliselt riietest nukkusid, neile riided ja selleks kasutasid nad tavalist niiti-nõela, mis siis, kui tihti torgati sõrme, kui just veri välja ei tulnud, tehti edasi, kui veri – siis nuteti, kuni valu väiksemaks jäi ja veri hüübis… Muidugi, poisid mängisid autodega, ainult et need tulid endal välja mõelda ja valmis ehitada, kaasa arvatud materjal, millest auto teha. Kui sellisest ettevõtmisest mingi autotaoline monstrum valmis saigi, võis vahepeal mõnigi sõrm viga või lõikehaava saada, ei hoolitud, peaasi – auto-ollus sa teoks! Neid asju tehti ju primitiivsete tööriistadega: taskunoaga (see nuga oli tol ajal iga mehe jäägitu kaaslane!), kahemehe saega, tavalise, puuraiumise kirvega, Puusse tehti auke – raudnael kuumutati pliidi all olevas tules punaseks ja siis, tangide abil püüti puusse auk põletada. Aga, telefonitraadist tehtud naelaasemikku puusse saada oli lausa imetegu! Ehtsaid naelu sai ainult varem seina või mujale löödud kohtadest… Need mängud ja seotus mängudega leidsid aset aastatel 1939 – 1944. See põlvkond lapsi on nüüdseks saanud vanadeks ja vaata, et järeltulevale põlvkonnale lausa jalgujäävateks… Aga olgu! Kes oleks selle ajastu üle elanud? Kas tänapäeva olekski kui meie põlvkond vahepeal olemas poleks olnud??? Kui tänapäeva koolilaps ei vaja peastarvutamiseks ükskord ühte, siis olen surmkindel – elektrivoolu katkemisel on see laps nagu lind ilma tiibadeta või nagu kala kuival… Need hõiskamised, mida kuulsime enne masuaega, vaibusid kohe, kui nähti, et reaalne elu seisab koos ka ohtudest, millest me ei tea, kui me neid ette ei näe. … pisarsilmil mõtlen tagasi kinomehaanikuna töötades, Vene filmi Leningradi blokaadist: … kahe-kolme aastane tüdruk, viletsas talvepalitus, pea mässitud ema-vanaema rätikusse, käes suured, täisinimese labakindad … ja ta joonistab pliiatsijupiga vihikulehele LEIVAPÄTSI … all oli tekst: "LAPS JOONISTAB OMA FANTAASIAS IKKA SELLEST, MILLES TA TUNNEB PUUDUST" … Looja, hoia ära selle tulemine veelkord meie teele!!! MEIE järeltulev põlvkond ei ela seda üle – IIALGI!!! Täisviide EFA I 169, 105/10 < Räpina, Kirmsi k. – Ado Jõks, snd. 1935. a. (2013). Maakond Põlvamaa Kihelkond Räpina Koguja Ado Jõks Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1930.-1940. aastad Koguja sünniaeg 1935 Koguja sugu Mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Ado, snd. 1935. a. Võrumaal küla talu Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Olen I Eesti Vabariigi esiklaps. Isa tuli Vabadussõjast, kosis naise ja järgmisel aastal, 13. mail 1921 ma siia ilma tulingi. 1. Miljöö. 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Meie Oonurme külas olid suured karjamajanduslikud talud. Talulastel tuli juba enne kooliskäimist karjas käia. Koolikohustus algas 9-aastaselt. Karjas käidi talu karjamaa metsas, peale heinaniitmist talu heinamaadel. Keskmiselt oli taludes 7–8 lüpsilehma, 2–3 mullikat, 20 lamba ringis. Talupered olid lasterikkad, karjas käijaid jätkus. Mina olin Lepasaare taluperes kõige vanem laps, minule järgnes kolm venda ja viimasena üks õde. Seega jõudis karjasepõli minule ja järgmisele vennale koos kätte. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Lepasaar1.jpg" alt="Lepasaarte pere 1933. aastal" width="400" /></div> <div style="text-align: center;">Isa Jakob Lepasaar lastega Tudulinna kalmistupäeval 1933. a. Juhan vasakul lipsuga, Milde, Ants ja Eedi. Ema jäi koduhoidjaks.</div> Esimesed mälestused lapsepõlvest on jäänud meelde kevadeti vee ja pori sees paterdamisest. Vist just sellepärast, et poris paljajalu paterdamisest saime &bdquo;kuresaapad“, mis õhtul, kui ema jalgu pesi, meile hirmsat valu tegid. Pärast jalgade pesemist määris ema pori ja vee tagajärjel lõhkenud korpas jalanaha rasvaga üle, mis valu leevendas. 1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega? Mängimiseks meil eriti palju aega ei jätkunud. Tuli nooremaid vendi kantseldada, neil silm peal hoida, sest emal oli taluperes lõppematu töö hommikust õhtuni. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Isa õde (tädi) kinkis meile minule ja vend Eedule suupillid. No siis tegime muusikat igal võimalikul juhul. Ema ja ema õde käisid veel talutöö kõrvalt õhtuti Oonurme segakooris laulmas. Nad laulsid ka vahel kodus õpitud laule. Meile jäid viisid meelde ja proovisime neid viise ka suupillidega välja mängida. Eriti on meeles üks laul isamaa ilust, mille refrään kõlas suupillidega eriti kenasti: "Oi laali-laali lallala, oi laali-laali lallalal, õitse ja haljenda eestlaste maa!" 2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Kodus oli meil meelismängupaigaks suur rehealune. Isa riputas aampalgi külge kaks nöörist kiiget. Meie vennaga ristisime ühe kiige valgeks hobuseks (meil oli talus valge hobune) ja teise mustaks hobuseks. Nii me siis vennaga kihutasime edasi-tagasi kiigehobustel võidu. Üheks meelis-mängupaigaks oli meil naabritalu Väljaotsa tiik. Vesi tiigis polnud sügav, supeldes ulatusid alati jalad põhja. Eriti lõbus oli tiigile suures jämedast haavapuust õõnestatud naiste pesukünaga sõita. Väljaotsa Heinrich oli meie mängukaaslane. Vahel tassisime suure laudaukse tiigile, see kandis kahte inimest, kes teivastega laevale hoogu vees libisemiseks andsid. Meie isa oli jahimees. Ta meisterdas ka meile vibupüssid. Lauatükist sai vibupüssi laad ja raud. Sitkest pihlakast oli painutatud vibu lae külge. Vibu tõmmati vinna püssi laes oleva trikli taha vibunööriga, nool oli kalakujulise sabaga, mis toetud vastu vibunööri. Kui nüüd vibupüssi all triklist tõmbasime vabanes vinnastatud vibunöör ja lennutas noole minema. Isa õpetas meid vastu aida ust märki laskma. Meist said päris vibukütid. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Koolis oli meil suure vahetunni (lõunatunni aeg) meelismänguks ratta viskamine. Ratas oli saetud jämeda palgi otsast (spordiketta suurune). Kaks võistkonda teivastega seisid kooli juurest läbival kiviteel vastamisi, vahemaa võistkondade vahel oli umbes 60–70 sammu. Nüüd võttis üks tugevamatest poistest ratta pihku, õõtsutas teda hoovõtuks edasi-tagasi ja siis paiskas ratta veerema vastasvõistkonna poole. Ratas veeres suure hooga hüpeldes kõval kiviteel vastasvõistkonna poole. Nüüd tuli neil kaigastega ratas seisma lüüa ja samalt kohalt vastasvõistkonna poole tagasi heita. Vahel hüppas ratas suure hooga löögiteivastest üle ja veeres kaugele tagalasse. Siis tuli võistkonnal taganeda sinnani, kus ratas seisma jäi. Nii suruti vastasvõistkond tagasi kuni mängu piirini ja võideti mäng. Ka laptuud mängiti, palli üles visates ja teibaga palli tabades. Pärast tunde tehti koolist kodu poole võidujookse. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Suvel mängisime jalgpalli. 3. Mänguseltskond. 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda Meil oli kaks võistkonda, Suureküla poisid ja meie Mõisaküla poisid. Eraldi külaosades moodustus üheealistest poistest võistkonnad. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Suures küla seltsimajas oli maadlusmatt. Seal käisime maadlust õppimas, vanema maadleja juhendamisel. Meie Oonurme külast oli kaks maadlejat Viru meistrit. Maadlusharjutused toimusid igal pühapäeval. Ka korraldati tihti sportlikke pidusid naaberkülade vahel. Jalgpall, võrkpall, kuulitõuge, kõrgushüpe, kaugushüpe jne. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Võrkpalli mängisid nii poisid kui tüdrukud koos. Ka kaugushüppes ja kõrgushüppes lõid tütarlapsed kaasa. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Tülisi ega riide ei mäleta. Kõik olid spordist hästi vaimustatud. Külanoored ei suitsetanud ega joonud viina. See pahe tuli koos sõjaga külaelu pahempoolele. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Vanematel polnud mängudeks aega. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Üksinda mänge ei mäleta. 4. Mängu alustamine. 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Kui oli vaba aeg, kasutati seda mänguks. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Peidumängus loeti mingit laulusalmi ja kelle peale viimane sõna lugeja poolt näitas – see pidi mängu alustama. 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Tavaliselt olid need salmid külas levinumad laulusõnadest, näit.: &bdquo;Üks jahimees läks metsa.“ 5. Mängude kirjeldused. Harrastasime ka kaardimänge oma tehtud kaartidega. Lõpetuseks üks seik lapsepõlvest, mis jäi eluajaks meelde. Isa tegi talveks meile suusad. Kaselauda rohkem polnud, pidime vend Eeduga ühe paari suuskadega läbi ajama. Suusasõidu kirg oli nii suur, et kui suusad alla said, siis enam teistele ei raatsinud sõita anda. Tekkis tüli. Rüselemise käigus suuskade pärast, olime päris nattipidi koos. Isa nägi seda. Tuli juurde ja ütles: &bdquo;Kui te ei oska omavahel suusasõitu jagada, siis pole neid ka teile tarvis.“ Võttis suusad ja murdis oma põlve vastu katki. Meil vennaga pääses nüüd pill lahti, aga parata polnud midagi, – see oli meile õppetunniks kogu eluks. Olen tänulik oma vanematele, kes meid poistekarja korralikes inimesteks kasvatas. Täisviide EFA I 168, 18/21 < Iisaku, Oonurme k. Lepasaare t.– Juhan Lepasaar, and. 1921. a. (2013). Maakond Virumaa Kihelkond Iisaku Koguja Juhan Lepasaar Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1920.-1930. aastad Koguja sünniaeg 1921 Koguja sugu Mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Juhan, snd. 1922. a. Virumaal küla talu Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Aga üks vennase poolt väljamõeldud sõnamäng oli meil &bdquo;Nimede otsimine“. Seda saime järjekordselt mängida neljakesi ja mis peamine, tegime seda pimedas või videvikus (lambivalgust piiras petrooli puudus), sängis või soojamüüril (lesol) lamades. See käis nii: ükskõik, kes ütles: &bdquo;Otsime Paule,“ siis kõik sorisid oma ajudes Pauli nimelisi inimesi, kes pidid aga olema elus. Olenedes mälust, sai neid mõnikord päris palju. Mäng kestis vahel lausa magamajäämiseni. Kui üks nimi otsa sai, võeti teine jne. Täisviide EFA I 169, 109 < Räpina, Kirmsi k. – Ado Jõks, snd. 1935. a. (2013). Maakond Võrumaa Koguja Ado Jõks Kihelkond Räpina Kogumisaasta 2013 Koguja sünniaasta 1935 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Nimede otsimine sõnamäng Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Kettamäng käis nii: ketas, see peamine element, saeti puupakust, mille läbimõõt oli vähemalt 20 sentimeetrit, paksusega 3–4 sentimeetrit. Teiseks, iga mängija pidi varustama ennast 1,5 meetri pikkuse ja käevarrejämeduse roikaga, et veerevat ketast tõrjuda. Meeskond jaotati võrdseks, hoolimata east ja pikkusest 5–6 meetrise vahemaaga, nägudega teineteise vasta. Esimene ketta-heiteõigus valiti loosiga. See toimus nii: valiti tavaliselt kõige väiksema mängija kaigas, millel oli võimalik sõrmedega ümbert kinni võtta. Ühe meeskonna kapten haaras kaika keskelt kinni ja järgmisena teine kapten oma peoga esimese kapteni käe pealt, nii kuni kaika lõpuni. Viimane, kes suutis kaigast veel käes hoida ja sellega kolm korda ümber pea keerutada, sai selle õiguse, kui ei – kaotas esimese heite õiguse. Mäng: liivasele maanteele veeti kaikaga risti üle selle algusjoon. Meeskonnad taganesid sellest joonest 5–6 m kaugusele. Viskeõiguse saanud pool, viskajaks tugevam, lennutas ketta vastaspoole suunas. Veerevat ketas võis vastaspool tõrjuda meeskonna rivist ainult sammu jagu eespool. Kui tõrjuja seda ei suutnud ja ketas jooksis meeskonnarivist läbi, pidi meeskond taganema joonele, kuhu ketas kukkudes maha jäi. Heite teinud meeskond liikus aga niipalju edasi, et võistlejate vaheks jäi 5–6 meetrit. See oli lõputu mäng. Taoti kuni jätkus jõudu või kui löödi puruks ketas. Kaikapurunemine – see oli tavaline, aga oli ka ninaveritsemisi – ketta liikumine polnud juhitav! Täisviide EFA I 169, 109 < Räpina, Kirmsi k. – Ado Jõks, snd. 1935. a. (2013). Maakond Võrumaa Koguja Ado Jõks Kihelkond Räpina Koguja sünniaasta 1935 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kettamäng liisuvõtmine viske- ja löögimäng Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Kui teistega mängisin, oli mängu alustajaks kõige vanem tüdruk. Mängualustamise salme on meelde jäänud kaks: "Üks ilus valge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandid, luku võti katki murtud. Üks, kaks, kolm – sinu püüdmiskord!" Ja teine: "Taksoauto number kaks sõitis vastu posti plaks. Seda juhtis härra Max, tuli maksta krooni kaks. Piu-pau-vuh, sina oled sellest suurest süüst prii!" Oli veel üks salm, aga ma ei mäleta, kas seda väljalugemisel kasutati: "Punaste pükstega kardavoi ütles mul: Idii damoi! Mina ei mõistnud seda keelt, keerasin ringi ja näitasin keelt." Täisviide EFA I 170, 6/7 < Keila < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013). Maakond Järvamaa Koguja Tiit Birkan Kihelkond Türi Teine päritolukoht Ambla khk., Tapa linn Koguja sünniaasta 1938 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Üks ilus valge tuvi Järvamaa liisusalm liisusalm/punaste pükstega politsei liisusalm/ralliauto number kaks liisusalm/üks väike valge tuvi Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Pimesikumängu mängiti toas. See käis nii: ühel seoti silmad kinni, mängujuht viis ta kättpidi toa keskele. Pimesikk küsis: – Kus sa mind viid? – Sealauta. – Mis sinna? – Pudru ja piima sööma. – Kus lusikas? – Otsi ise! Siis hakkas pimesikk otsima ja püüdma. Täisviide EFA I 170, 7/8 < Keila < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013). Maakond Järvamaa Koguja Tiit Birkan Koguja sünniaasta 1938 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pimesikumäng Järvamaa pimedamäng pimesikk Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Ainult poiste kehalise kasvatuse tundides mängisime „Musta meest“ või „Nuudijõmmi.“ Esimese puhul läks üks poiss saali keskele ja karjus: „Kas kardate musta meest?“ Teised karjusid: „Ei“ ning üritasid temast mööda joosta, kelle „must mees“ kinni võttis, muutus samuti mustaks meheks. Nii see mäng kestis, kuni kõik poisid olid „mustad“. Täisviide EFA I 170, 8/9 < Keila < Ambla, Tapa linn < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013). Maakond Lääne-Virumaa Koguja Tiit Birkan Kihelkond Ambla Koguja sünniaasta 1938 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Must mees jooksumäng must mees Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Nuudi-Jõmmis seisid poisid ringis, näod sissepoole, üks käis nuudiga (tavaliselt sõlme seotud salliga) ringi ja laulis: "Käib ringi tige Nuudi-Jõmm, eks sina teda pelga. Kui vaatad taha – kõmm ja kõmm saad kohe vastu selga. Kui kellelegi pihku jääb, jah, pihku jääb, siis kõrvalseisja kolki saab jah, kolki saab, kõmm-kõmm!" Nuudi-Jõmm poetas nuudi mõnele ringisseisjale pihku ja see hakkas kõrvalseisjat kolkima. Too jooksis eest ära. Kui ring täis sai, asus põgenik eelmise jõmmi kohale. Uus jõmm alustas sama laulu saatel uut ringi. Täisviide EFA I 170, 9 < Keila < Ambla, Tapa linn < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013). Maakond Lääne-Virumaa Koguja Tiit Birkan Kihelkond Ambla Koguja sünniaasta 1938 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Nuudi-Jõmm jooksumäng kohavahetus laul nuudimäng seltskonnamäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Siis oli veel selline mäng nagu „Vangide vabastamine“. Klassitäis poisse jaotati pooleks, üks viirg jäi ühte saali otsa, teine teise. Siis käidi vastastikku teisele väljasirutatud käe pihta löömas. Pärast lööki pisteti jooksu. Kui vastane sind jooksu ajal kätte (puutuda) ei saanud, oli ta sinu vang ning jäi lööja selja taha seisma. Kui lööja tabati enne, kui ta oma kohale jõudis, läks ta vastase selja taha. Aga kui „valvur“ vangi võeti, said kõik tema vangid vabaks. Nii see jooks kestis, kuni kõik vastased olid vangi võetud. Täisviide EFA I 170, 10 < Keila < Ambla, Tapa linn < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013). Maakond Lääne-Virumaa Koguja Tiit Birkan Kihelkond Ambla Koguja sünniaasta 1938 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Vangide vabastamine jooksumäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängiti ka „Staabi õhkulaskmist“. Tõmmati maapeale sõõr, see oli staap. Üks mees jäi ringi sisse staapi kaitsma, et keegi ringi sisse ei jookseks (siis oli staap õhitud). Teised jälle püüdsid vastaseid. Käepuudutus tähendas vangi võtmist. Täisviide EFA I 170, 10/1 < Keila < Venemaa, Krasnojarski krai < Ambla < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013). Maakond Venemaa, Krasnojarski krai Koguja Tiit Birkan Kihelkond Venemaa (Nõukogude Liit) Koguja sünniaasta 1938 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Staabi õhkulaskmine jooksumäng välismaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Siis mängiti veel „Lunkat“. Kümmekond auku oli ringina, iga auku valvas selle omanik, pikk kepp käes, mille ots oli augus. Sõõri keskel oli veel keskmine auk, mis oli valveta. Ümber sõõri käis kepiga mängija, kes üritas palli või jääkamarat keskmisse auku suunata. Teised takistasid teda. Kui õnnestus pall keskmisse auku ajada, vahetasid kõik oma „lunkasid“. Kui ka muidu õnnestus karjasel oma kepp hetkeks valveta jäänud suvalisse „lunkasse“ pista, sai ta selle endale, aga endisest omanikust sai üritaja. Täisviide EFA I 170, 11 < Keila < Venemaa < Ambla < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013). Maakond Venemaa, Krasnojarski krai Koguja Tiit Birkan Kihelkond Venemaa, Krasnojarski krai Koguja sünniaasta 1938 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lunka välismaa viske- ja löögimäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Veel mängiti „lehmakese näljutamist“: üritati jäätunud lumekamakaga teiste jalgu tabada. Kui õnnestus, läks tabatu „lehmakarjaseks“. Teised muudkui ladusid talle matse selga ja tänitasid: „Ära näljuta lehmakest!“ Täisviide EFA I 170, 11/12 < Keila < Venemaa, Krasnojarski krai < Ambla, Tapa linn < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013). Maakond Venemaa, Krasnojarski krai Koguja Tiit Birkan Kihelkond Venemaa, Krasnojarski krai Koguja sünniaasta 1938 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lehmakese näljutamine talvemäng välismaa viske- ja löögimäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Talvel oli selline tubane mäng, et üks pistis sõrme labakindasse ja teine pidi läbi kinda ära tundma, millise sõrmega on tegu. Sõrmed olid alates pöidlast: Täitapper, Kotinõel, Pikk Peeter, Suur-Mats ja Väike-Ats. Täisviide EFA I 170, 12 < Keila < Venemaa, Krasnojarski krai < Ambla, Tapa linn < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013). Maakond Venemaa, Krasnojarski krai Koguja Tiit Birkan Kihelkond Venemaa, Krasnojarski krai Koguja sünniaasta 1938 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Sõrme äratundmine talvemäng välismaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Meenus veel üks mäng: "Taadi löömine". Vai löödi maasse, selle peale pandi vastava kujuga puupulk. Siis löödi kaikaga vaia pihta, nii et pulk – "taat" – eemale lendas. Kes taadi kõige kaugemale lõi, oli võitja. See oli suuremate poiste mäng. Täisviide EFA I 170, 25 < Keila < Venemaa, Krasnojarski krai < Ambla < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013). Maakond Virumaa Koguja Tiit Birkan Kihelkond Ambla Türi Esitaja sünniaeg Sünniaasta kas täpselt või umbes (arvutatud vanuse põhjal). 1938 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Taadi löömine kurnimäng Virumaa viske- ja löögimäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Veel tegime varjuteatrit, st. moodustasime sõrmede abil seinapeale loomi meenutavaid varje. Olid jänes, karu, kotkas, indiaanlane, vanakurat, koer, kits, lammas ja vene vanamees. Täisviide EFA I 170, 12 < Keila < Venemaa < Ambla < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013). Koguja Tiit Birkan Koguja sünniaasta 1938 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Varjuteater Järvamaa Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst "Siga" mängides tuli paberile kirjutatud sõna tähthaaval ära arvata. Iga vale tähe eest joonistati üks sea kehaosa. Kel terve siga valmis sai, läks mängust välja. Täisviide EFA I 170, 12 < Keila < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013). Koguja sünniaasta 1938 Kogumisaasta 2013 Koguja Tiit Birkan Kihelkond Türi Ambla Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Siga äraarvamismäng Järvamaa paberimäng siga/poomine sõnamäng taibumäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Kriipsumäng käis nii, et üks tõmbas paberile kolm suvalist kriipsu, aga teine pidi sellest midagi välja joonistama. Täisviide EFA I 170, 12 < Keila < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013). Maakond Järvamaa Virumaa Koguja Tiit Birkan Kihelkond Türi Ambla Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kriipsumäng Järvamaa paberimäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Meie lapsepõlvekodu asus Viljandimaal Odiste külas. Veetsime palju aega väljas. Kui aga õues oli väga külm või ladistas vihma, tuli igavuse peletamiseks toas midagi huvitavat ette võtta. Kuna majas oli vaid kaks väikest tuba ja liikumisruumi vähe, mängisime oma tubased mängud enamasti laua peal. Meil oli mitmeid lauamänge. Need olid kõik toredad, aga päris tihti mängisime ühte omaloodud lauamängu. Nimetasime selle &bdquo;Mehekoduks“. Miks säärane kentsakas nimi, ei mäleta enam. Eestoas seisis suurem laud sahtliga, milles muu träni hulgas ka palju värvipliiatseid, erineva värvi ja kujuga, väiksemaid-suuremaid nööpe. (Ema õmbles kodus palju.) Kahes kaunis rahvapärase mustriga marmelaadikarbis hoidsime postkaarte. Mõned nööbid olid eriti ilusad klaasised, läikivad ja sissepressitud mustriga, mõned robustsed suured mantlinööbid. Mängus kasutasimegi pliiatseid, nööpe ja postkaarte. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Lehte_Oraka1.jpg" alt="Lehte_Oraka1.jpg" width="250" /></div> Mängu idee seisnes inimestevahelise suhtlemise põhimõttes. Külas tundsid kõik kõiki. Olime tähelepanelikud, teadsime täpselt, millises majas, kellega ja mida räägiti. Püüdsime oma mängus seda kõike jäljendada. Mäng algas sellega, et ladusime lauale pliiatsitest maja(-de) siseruumide skeemi. Need olid ümbruskonnas elavate inimeste kodud. Värvipliiatsid jagasime gruppidesse: lühikesed heledad olid tüdrukud lühikesed tumedamad – poisid pikad heledad – noored naised pikad pruunid – vanemad naised pikad tumedamad – mehed mustad – väga vanad. Nõnda kehastusid mängus pliiatsid inimesteks, kes hakkasid üksteisel külas käima majades, mis olid juba laual valmis seatud. Nad kandsid neis elavate inimeste nimesid. Mõnes kohas pakuti süüa. Selleks kasutasime nööpe. Neist andis päris korraliku laua katta. Mäletan suuri pruune mantlinööpe, milledel keskel väike lohuke, kuhu sai panna sisse pisikese nööbi ja valmis oligi lihaga küpsetatud ümmargune leib (selliseid küpsetas meie ema). Väikestest kuulisarnastest nööpidest ladusime hunniku, need olid keedukartulid. Pikliku kujuga nööbid olid leivad-saiad, klaasised mustriga nööbid olid koogid jne. Meie külas elas üks poiss Jüri, kellest sai hiljem kunstnik Jüri Kask. Tema joonistas väga ilusaid pilte (oli meist vanem). Kui pliiatsiinimesed temale külla läksid, sättisime postkaarte millegi najale seisma ning imetlesime ja kujutasime ette, et need on tema joonistatud. Pliiatsiinimesed rääkisid omavahel just täpselt samu jutte nagu täiskasvanudki külas käies. <div>Mõtlesime õe Helgiga mängu kummalise nime võimaliku saamisloo üle. Selle ajendiks võis olla see, et meie vennakest kutsuti lapsena Väikemeheks. Iga laps ju unistab suureks saamisest. Vennake rääkis tihti, et kui tema suureks kasvab, teeb ta endale oma kodu. Kuna selleni kulus veel palju aastaid, mõtlesimegi välja niisuguse kodumängu, mille nimeks panime venna heameeleks &bdquo;Mehe kodu“ või &bdquo;Mehekodu“. Kahjuks ei saa tema ise enam kunagi teada, et see meie nii armastatud mäng ei ole unustusse vajunud, vaid on väikese killuna ajalukku jäädvustatud. <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Lehte_Oraka.jpg" alt="Lehte_Oraka.jpg" width="500" /></div> Täisviide EFA I 170, 45/7 < Põlva khk. < Kolga-Jaani khk., Kolga-Jaani v., Odiste k. – Lehte Oraka, 57 a. (2013). Maakond Viljandimaa Kihelkond Kolga-Jaani Koguja Lehte Oraka Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950.-1960. aastad Koguja sünniaeg 57 aastane Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lehte, snd. 1957. a. Viljandimaal küla talu Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Meil oli mitmeid lauamänge. Need olid kõik toredad, aga päris tihti mängisime ühte omaloodud lauamängu. Nimetasime selle &bdquo;Mehekoduks“. Miks säärane kentsakas nimi, ei mäleta enam. Eestoas seisis suurem laud sahtliga, milles muu träni hulgas ka palju värvipliiatseid, erineva värvi ja kujuga, väiksemaid-suuremaid nööpe. (Ema õmbles kodus palju.) Kahes kaunis rahvapärase mustriga marmelaadikarbis hoidsime postkaarte. Mõned nööbid olid eriti ilusad klaasised, läikivad ja sissepressitud mustriga, mõned robustsed suured mantlinööbid. Mängus kasutasimegi pliiatseid, nööpe ja postkaarte. Mängu idee seisnes inimestevahelise suhtlemise põhimõttel. Külas tundsid kõik kõiki. Olime tähelepanelikud, teadsime täpselt, millises majas, kellega ja mida räägiti. Püüdsime oma mängus seda kõike jäljendada. Mäng algas sellega, et ladusime lauale pliiatsitest maja(-de) siseruumide skeemi. Need olid ümbruskonnas elavate inimeste kodud. Värvipliiatsid jagasime gruppidesse: lühikesed heledad olid tüdrukud lühikesed tumedamad – poisid pikad heledad – noored naised pikad pruunid – vanemad naised pikad tumedamad – mehed mustad – väga vanad. Nõnda kehastusid mängus pliiatsid inimesteks, kes hakkasid üksteisel külas käima majades, mis olid juba laual valmis seatud. Nad kandsid neis elevate inimeste nimesid. Mõnes kohas pakuti süüa. Selleks kasutasime nööpe. Neist andis päris korraliku laua katta. Mäletan suuri pruune mantlinööpe, milledel keskel väike lohuke, kuhu sai panna sisse pisikese nööbi ja valmis oligi lihaga küpsetatud ümmargune leib (selliseid küpsetas meie ema). Väikestest kuulisarnastest nööpidest ladusime hunniku, need olid keedukartulid. Pikliku kujuga nööbid olid leivad-saiad, klaasised mustriga nööbid olid koogid jne. Meie külas elas üks poiss Jüri, kellest sai hiljem kunstnik Jüri Kask. Tema joonistas väga ilusaid pilte (oli meist vanem). Kui pliiatsiinimesed temale külla läksid, sättisime postkaarte millegi najale seisma ning imetlesime ja kujutasime ette, et need on tema joonistatud. Pliiatsiinimesed rääkisid omavahel just täpselt samu jutte nagu täiskasvanudki külas käies. <div style="text-align: left;"><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Lehte_Oraka.jpg" alt="Lehte_Oraka.jpg" width="500" /> Mõtlesime õe Helgiga mängu kummalise nime võimaliku saamisloo üle. Selle ajendiks võis olla see, et meie vennakest kutsuti lapsena Väikemeheks. Iga laps ju unistab suureks saamisest. Vennake rääkis tihti, et kui tema suureks kasvab, teeb ta endale oma kodu. Kuna selleni kulus veel palju aastaid, mõtlesimegi välja niisuguse kodumängu, mille nimeks panime venna heameeleks &bdquo;Mehe kodu“ või &bdquo;Mehekodu“. Kahjuks ei saa tema ise enam kunagi teada, et see meie nii armastatud mäng ei ole unustusse vajunud, vaid on väikese killuna ajalukku jäädvustatud.</div> Täisviide EFA I 170, 45/7 < Põlva < Kolga-Jaani khk., Odiste k. – Lehte Oraka, 57 a. (2013). Maakond Viljandimaa Koguja Lehte Oraka Kihelkond Kolga-Jaani Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Mehekodu kodumäng kujutlusmäng/loovmäng paberimäng Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Kodus oli meil meelismängupaigaks suur rehealune. Isa riputas aampalgi külge kaks nöörist kiiget. Meie vennaga ristisime ühe kiige valgeks hobuseks (meil oli talus valge hobune) ja teise mustaks hobuseks. Nii me siis vennaga kihutasime edasi-tagasi kiigehobustel võidu. Täisviide EFA I 168, 19 < Iisaku, Oonurme k. Lepasaare t.– Juhan Lepasaar, and. 1921. a. (2013). Maakond Ida-Virumaa Koguja Juhan Lepasaar Kihelkond Iisaku Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kiigehobustel kihutamine kujutlusmäng/loovmäng matkimine Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üheks meelis-mängupaigaks oli meil naabritalu Väljaotsa tiik. Vesi tiigis polnud sügav, supeldes ulatusid alati jalad põhja. Eriti lõbus oli tiigile suures jämedast haavapuust õõnestatud naiste pesukünaga sõita. Väljaotsa Heinrich oli meie mängukaaslane. Vahel tassisime suure laudaukse tiigile, see kandis kahte inimest, kes teivastega laevale hoogu vees libisemiseks andsid. Täisviide EFA I 168, 19 < Iisaku, Oonurme k. Lepasaare t.– Juhan Lepasaar, and. 1921. a. (2013) Maakond Ida-Virumaa Koguja Juhan Lepasaar Kihelkond Iisaku Koguja sünniaasta 1921 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tiigil sõitmine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Meie isa oli jahimees. Ta meisterdas ka meile vibupüssid. Lauatükist sai vibupüssi laad ja raud. Sitkest pihlakast oli painutatud vibu lae külge. Vibu tõmmati vinna püssi laes oleva trikli taha vibunööriga, nool oli kalakujulise sabaga, mis toetud vastu vibunööri. Kui nüüd vibupüssi all triklist tõmbasime vabanes vinnastatud vibunöör ja lennutas noole minema. Isa õpetas meid vastu aida ust märki laskma. Meist said päris vibukütid. Täisviide EFA I 168, 19 < Iisaku, Oonurme k. Lepasaare t.– Juhan Lepasaar, and. 1921. a. (2013). Maakond Virumaa Koguja Juhan Lepasaar Kihelkond iisaku Koguja sünniaasta 1921 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Vibupüss Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Koolis oli meil suure vahetunni (lõunatunni aeg) meelismänguks ratta viskamine. Ratas oli saetud jämeda palgi otsast (spordiketta suurune). Kaks võistkonda teivastega seisid kooli juurest läbival kiviteel vastamisi, vahemaa võistkondade vahel oli umbes 60–70 sammu. Nüüd võttis üks tugevamatest poistest ratta pihku, õõtsutas teda hoovõtuks edasi-tagasi ja siis paiskas ratta veerema vastasvõistkonna poole. Ratas veeres suure hooga hüpeldes kõval kiviteel vastasvõistkonna poole. Nüüd tuli neil kaigastega ratas seisma lüüa ja samalt kohalt vastasvõistkonna poole tagasi heita. Vahel hüppas ratas suure hooga löögiteivastest üle ja veeres kaugele tagalasse. Siis tuli võistkonnal taganeda sinnani, kus ratas seisma jäi. Nii suruti vastasvõistkond tagasi kuni mängu piirini ja võideti mäng. Ka laptuud mängiti, palli üles visates ja teibaga palli tabades. Pärast tunde tehti koolist kodu poole võidujookse. Täisviide EFA I 168, 20 < Iisaku, Oonurme k. Lepasaare t.– Juhan Lepasaar, and. 1921. a. (2013). Maakond Virumaa Koguja Juhan lepasaar Kihelkond Iisaku Koguja sünniaasta 1921 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Ratta viskamine rattaviskamine Virumaa viske- ja löögimäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Olen sündinud 1929. a. Kuremaa vallas, Imukvere külas Tartumaal. 1923. a. mõisast saadud maatükile said vanemad kuidagi ülesehitatud väheldase elamu, laenu küll ei võetud, ometi oli selleks ajaks, kui mina sündisin, kõik veel väga armetu. See aasta oli ka suure majanduskriisi süda. Ajaks, mil ma mängima hakkasin, oli veel vähe paranenud meie elutingimused. Peavari oli, toit oli laual, hea seegi, paljudel polnud sedagi, ka riided tänu mu emale seljas. Ruumi palju ei olnud. Üks umbes 25 m2 tuba ja natuke vähem köök, sinna mahtusime me kõik. Ema-isa, vanaisa-vanaema, mina ja vanem õde. Ühel aastal veel tädi ja tädimees. Ka teine vanaema. See äramahtumine oli vist ainult nii nagu ütles mu isapoolne vanaema: &bdquo;Oh, vagu lambaid mahub ühte lauta palju!“ No minu tädi kohta nüüd küll vaga lammas ei saanud ütelda, tema häälekõla mäletan tänaseni, mitte küll sõnu. Olin ju alles nelja aastane. See on siiski meeles, et istusin oja kaldal, vaatasin kõrgeid pajulilli ja pilliroogu ja mõtlesin: “Kui suuremaks saan, ehitan nendest endale toa ja elan seal“. Miks mul selline tahtmine oli, ei oska seletada, küllap tundis ka laps liigset tihedust elamus. Mäng kui niisugune põrandal või ka laual oli välistatud, vähemalt talvel. Aga meil oli truubi kõrval lai puupink, seal ma istusin ja vahtisin neid pilte, mida moodustas truubilt maha kukkunud lubja jälg. Tellised olid vanad, mõisast hoonete lõhkumisel saadud, kivikesi ja kriime täis. Aga seal oli ka nägusid, loomi, puuoksi ja linde, millele ma elu sisse mõtlesin, nendega rääkisin ja neil omavahel suhelda lasin. Vanaema ikka vahel küsis minult: &bdquo;Mis sa seal pobised? Tule ära siia!“ Võttis mu sülle ja luges mulle vanu laule, need jäid mulle jõhvipealt meelde ja need on peas praegugi. Enamasti olid kiriku-laulud. Mõni jutuke ka. Mänguasju mul üldse alguses polnud, küllap arvati et ma ei oska nendega veel midagi teha. Esimese &bdquo;tita“ sain siis, kui ema käis naabrinaise vastsündinut vaatamas ja võttis mind kaasa. Vahtisin suu ammuli ja ütlesin emale ära tulles: &bdquo;Too meile ka niisugune tita!“ Ema ainult naeratas. Kodus, istudes pliidisuu ees, hakkas mulle silma väike kasehalg, mis meenutas millegipoolest &bdquo;titat“. Võtsin sealt &bdquo;tita“, mässisin talle mingi riidetüki ümber, võtsin sülle ja istusin õue. Tegin kõike, mida mäletasin naabrinaist teinud olevat, ka toitmist. Seda nägi mu ema ja ütles &bdquo;Tohoo hullu!“ ja tegi mulle tõelise tita. Võttis lapikese, pani sinna tuhka, sidus kõvasti kinni. Pea valmis. Õmbles siis väikese kotikese, toppis sinna nartse sisse ja ühendas pea kehaga. Võttis tindipliiatsi, tegi märjaks, joonistas titale silmad ja suu. Andis veel taskuräti millega titat mähkida. Küll see oli alles ilus asi! Pealegi oli ta elus, minu oma, rääkis ka minuga, vastas ja küsis, kandsin teda igal pool kaasas, isegi magasin &bdquo;tita“ pea all. Õnne ei jätkunud kauaks. Ühel päeval, kui kõndisin titaga õues, tuli naabrinaine meile, noor koer kaasas. Ma tahtsin koerale ka titat näidata, aga tema haaras mu varanduse suhu, puges aida alla ja kiskus seal suure lõbuga katki. Kisendasin nii mis jõudsin, aga ilma tast jäingi. Uut mulle enam ka ei tehtud. Ja &bdquo;puutita“ oli juba ära põletatud. Minu vaikne isa, kes muidu lastekasvatusse ei sekkunud, tõi metsast kuusekäbisid ja tegi mulle lohutuseks kaks öökulli. Aga need kolm käbi, mis üle jäid, nendest oskasin ma ise lehmad välja mõelda. &bdquo;Laut“ oli maja vundamendi kõrval, käisin neid söötmas ja lüpsmas. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_169_83.jpg" alt="EFA_I_169_83" width="300" /></div> Kui nüüd järgi mõelda, siis sellal nimetati küll laste tegevust mänguks. Ometi polnud see mäng, üldse mitte. See oli töö. Me ei teinud midagi muud kui seda, mida tegid meie vanemad - kasvatasime lapsi, toitsime neid, keetsime süüa. Muidugi loomad ka, nendega tegime tööd, lastekombel, ikkagi täpselt sedasama mida vanemad. See töö matkimine oli ju tegelik eluks ettevalmistumine vanemate kõrval, nagu looduses on miljoneid aastaid seaduseks olnud ja toiminud kindlalt. Mingit erilist laste &bdquo;kasvatamist“ minu kodus ega ka meie ümbruses ei toimunud. Kui lapsi ei soovitud vanemate seltskonda, saadeti nad &bdquo;mängima“ st. õue või teise tuppa, &bdquo;et ei vahiks külalistele suhu“. Kui peres oli mitu üheealist last, polnud lugu keeruline. Aga üks laps jäi mängimisega hätta, üldse oli see meie jaoks veidi keeruline mõiste. Viienda eluaasta talvel õppisin lugema, gooti kirjas. Ema ketras, mina võtsin vanema õe aabitsa, ja mangusin: mis see on ja mis see? Ema nimetas tähti täisnimega ja pisut teisiti – P-PI, T-Ti jne. Alguses ma ei saanud pihta. Aga mind aitasid sõnade, muidugi gooti kirjas, juurde joonistatud pildid. Pilt ja sõna tegid oma töö. Varsti ma lugesin lühemaid sõnu ja peagi oli aabits läbiloetud. Kuidas ma sellega hakkama sain, ei oska ma seletada ega ilmselt ei mäleta ka. Sellel talvel ei tulnud mängimisest suurt midagi välja, kogu energia kulus lugemisele. Raamatuid meie majas peaaegu polnud, ainult Piibel ja Lauluraamat, mõlemad gooti kirjas, aga nende peale ei tohtinud mõteldagi. Vanema õe kooliraamatud anti laenuks ja tulid kevadel koolile tagasi anda. Pealegi oli meie vanusevahe kuus aastat, aga 3., 4. või 5. klassis läks temal lugemine üle ladina tähestikule, mis mulle algul võõras. Nuiasin siis vanaema magusa häälega, et ta mulle oma Lauluraamatu annaks. No lõpuks ta andis ka, ütles veel, et no või ma teda hauda kaasa võtan. Igakord kui olin lugenud, pidin selle tagasi andma. See raamat ei sobinud aga mulle, ma ei saanud aru sellest, mida ma lugesin. Pähe jäi, aga aru ei saanud. Lõpetasin selle ja hakkasin proovima kirjutamist, mis läks üle kivide-kändude ja tähed tulid väga koledad. Siis hakkasin õe selja tagant vaatama neid tähti, mida õde luges. Püüdsin järge pidada. Osa tähti olid sarnased ja meenutasid neid, mida oskasin. Ime küll, aga aru sain ma varsti ja lugesin lühemaid sõnu. Õde muidugi ei kannatanud oma selja taga seismist, kaebas emale, et ma segan teda, ega lase õppida. Hilja! Kui ta mõne raamatu mõnel päeval koju jättis, tuhnisin seda. Nii sain ladina kirjas lugemise selgeks, ilma et mind keegi oleks õpetanud. Mängudest ega mängimisest ei tulnud sel talvel midagi välja. Järgmisel kuul sain viie aastaseks ja sellel suvel oli mu mängude suvi. Naabrilapsed, minuealised, käisid ligidal  lageda karjamaa peal karjas ja mind lubati nende juurde minna. Nendel oli kraavikõrgendikul tehtud terve talumajapidamine. Lõigutud puust lehmad, hobused, lambad, sead. Kanu ei olnud rohkem kui kaks kana ja üks kukk. Kukke oli sellepärast vaja, et oleks kes laulab. Poisil oli taskunuga, seotud paelaga pintsaku nööpaugu külge, et ära ei kaoks. Seda ei saanud keegi omale kätte. Ta lõikus pulki ja tagus neist maasse laudad, tallid, sealauda õue peal oli ka kaev, sealt võeti loomadele vett ja seal jahutati piima. Piimanõud olid samuti lõigutud puust ja ludaga lasti neid kaevu jahtuma. Kui kari aeti karjamaale, mina pidin alati karjas olema, olin ju kõige väiksem. Rakendas poiss hobuse vankri ette, tõstis piimanõud peale ja sõitis Varbeverre meiereisse. Siis hüüdis veel tütarlaps (perenaine) talle järgi: &bdquo;Too siis ikka poest soola ja loorberi lehti, sülti vaja keeta!“ Kõik talutööd said seal ära tehtud. Ei mingisuguseid võõraid asju ja loomi sinna hulka ei sattunud. Ka söögitegemine ikka seesama, mis koduski, sõnad ja väljendid seesugused, nii nagu kodus räägiti. Vandumist tuli harva ette, ropendamist mitte kunagi. Väikesed tülid lõppesid alati meeste sõna pealejäämisega. Ikka nii, kuidas kodus elati. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_169_84.jpg" alt="EFA_I_169_84" width="300" /></div> Teisel naabril oli minuvanune tütar, tema karja ei käinud, nende lehmad oli mõisapargist tehtud koplis, kust jooksis läbi oja ja seal oli väga ilus. Suured pärnad ja palju muid puid, tehissaared ojas, mis oli ülespaisutatud ja kohutavalt suur tamm, nii teda kutsutigi. Neil oli ka suur mõisa õunaaed saja viie õunapuuga. See oli mulle imedemaa. Meil polnud veel ühtki õunapuud ja maja lageda välja peal. Saime kokku pargis, temal oli pisike pöidlasuurune portselan-nukk, kellel oli üks käsi ära, aga nägu minu meelest imeilus. Tema vanemad ja vanaema olid aga ranged korranõudjad, hüüu peale pidi ta kohe minema ja võõraid lapsi ei nähtud heameelega nende majas. Kui ta kutsus ja ma läksin, ütles varsti nende vanaema, kes oli Võrumaalt päri: &bdquo;Mine nu nüid är kodo. Imä joba ootas sinno.“ Ja ma läksin sõnalausumata, ma kartsin neid. Ka õunu, mida neil oli külluses, ei raatsinud nad anda muidu, vahel ühe või kaks, neid müüdi. Aga pargis ma tohtisin käia. Ma ei saanud veel õieti aru, mida see mõis tähendas, aga see oli midagi, mis oli enne, kus elasid &bdquo;keegid“, kes olid käskijad. Vahtisin puid, linde ja imelikke lilli, mida kusagil mujal polnud. Vanaema juttudest kuulsin, et kõik oli enne olnud palju ilusam ja &bdquo;korras“, mis see tähendas, ei saanud ma aru. Iga kevadine jääminek ja pargi sügav kohin keset talve, mis tähendas sulale minekut, jäid mulle igaveseks hinge, samuti hakid, öökullid ja kevadine lindude sädin ja ööbiku õhtune laul korvasid minule mängud teiste lastega. Muidugi tundsin ma sellest puudust, see on ju loomulik ja midagi minus ei arenenud välja see &bdquo;miski“, mis peaks olema väga tugev ühiskondlikul putukal – inimesel. Ka praegu tunnen end halvasti lärmakas seltskonnas, huilgavas inimmassis või täistuubitud ruumis. Sel suvel arenesin siiski kiiremini, ma ei lugenud vaid püüdsin mängida teiste lastega nii palju kui vähegi võimalik. Vahel tuli pahandusi, ei lubatud, et laps kolab tihti küla peal olgu parem kodus vanaema silma all, pesku lusikaid ja kitkugu seale rohtu ning võtku mõni kartul söögi jaoks. See tuli teha, õppida tuba pühkima ja tekki sängile peale vedama, ema-isa olid alati tööl. Aegamisi õppisin ka üksinda mängima päris ladusalt. Vahel kutsusin vanaema ja tema oli siis see, kelle käest küsisin ja kes ka vastata oskas. Mängisime hunti ja seitset kitsetalle. Tema istus ja mina mängisin. Aga ta rääkis. Kõige suurem rõõm oli, kui ma sain hüüda: &bdquo;Mää! Ema, mina olen kellakapis!“ Suve lõpupoolel ütles mulle ema: &bdquo;Hakka nüüd õega metsas karjas kaasas käima, tuleval suvel tuleb sul endal karja minna.“ Meil karjamaad kui niisugust polnud, meie karjatasime lehmi suures riigimetsas, millel polnud äärt ega otsa. Lehmi oli vahel kaks, vahel kolm ja lambad. Ega ma osanud metsa karta, sain peagi kõik selgeks. Karta polnudki midagi. Ei hunti, ei karu, ei metssiga ega põtra. Ainult rebased, jänesed, kitsed ja mägrad. Neidki nägi väga harva, sest loomadel s.t. lehmadel olid kellad kaelas, mis peletasid metslooma kaugemale. Vahel harva oli neid karja juures ja ainult kitsed. Käisin heameelega õe ja naabri tütarlapsega metsas ja kuulasin, mida nad koolist rääkisid, kuidas nad linnupesi leidsid ja mis lind keegi on ja mis häält ta teeb ja seda, et ussi tapmise eest saab üheksa pattu andeks. Karjas käies muidugi mängida midagi polnud, aga ega ma iga päev käinud ka. Lühike suvi möödus lennul ja tuli külm talveaeg. Aga enne veel toodi meile päris tita, minust viis aastat noorem vend. Umbes kuu aega sain rõõmustada, mil ema temale palju aega kulutas, aga siis hakati hüüdma: &bdquo;Mine kiiguta, tita nutab!“ Vahel tegi seda vanaema, kuid tema oli tihti haige. Minu ema aga pidi peale loomade ja inimeste toitmise veel kuduma, ketrama, pesema ja seda kõike käsitsi, et perekond paljaks ei jääks. Selle titaga mängida ei saanud ja lugemist segas ta ka. Ometi, et ka mulle midagi lubada, andis ema mulle Piibli kätte, õieti nuiasin ma niipalju, et ta ära tüdines. See anti mulle vanaema toetusel, et tema kuulab kui ma loen ja paneb raamatu jälle ära. Ei vanavanemad ega minu vanemad Piiblit ei lugenud, küllap polnud kunagi lugenud, ta oli lihtsalt olemas, nagu igas majas. Alustasin algusest ja ime küll, ma sain sellest aru, mulle meeldis. Kui õhtul magama läksin, mõtlesin loetu läbi ja lisasin sinna oma fantastika, kujutades ette nii Jumalat kui teisi Piiblitegelasi. Vahel ma ka kritiseerisin Jumalat, kuidas ta ometi ei taibanud paremini teha. Tegelikult sain ma küllap sellest Piiblist hästi aru sellepärast, et kõik sealsed tegelased tegid tööd ja peaaegu sedasama, mida nägin enda ümber. Mängida sain sellel talvel ainult niipalju kui omavanuse tüdrukuga teisest talust kokku saime. Sõitsime kelguga ja mängisime tema portselan-titaga, kes oli hoopis mõnusam nüüd, kui mul kodus elus tita. Talvel sain kuue-aastaseks ja kevadel läksin oma kahe lehmaga karja, sinna suurde riigimetsa, kuhu ma jäin üheksaks aastaks, hoides hiljem ka naabri lehmi. Aga see on juba teine lugu. Nii lõppes minu mänguaeg, mis ei saanud õieti alatagi. Talvel koolis, suvel karjas. See oli töö, pingutusega ja vastutusega, see tuli teha. Ega tulnud mõttessegi vastupidist mõtelda. Enamvähem samasugune oli ka teiste laste lapsepõlv, mänguaeg lühike, tööpõlv pikk. Midagi hullu selles polnud, mälestused lapsepõlvest on ikka ilusad ja puhtad. Ka midagi ülejõukäivat seal polnud. Täisviide EFA I 169, 65/84 < Palamuse, Palamuse alevik < Imukvere k. – Ellen Randoja, snd. 1929. a. (2013). Maakond Jõgevamaa Kihelkond Palamuse Koguja Ellen Randoja Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1930. aastad Koguja sünniaeg 1929 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Ellen, snd. 1929. a. Tartumaal küla talu Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Naabrilapsed, minuealised, käisid ligidal karjas lageda karjamaa peal ja mind lubati nende juurde minna. Nendel oli kraavikõrgendikul tehtud terve talumajapidamine. Lõigutud puust lehmad, hobused, lambad, sead. Kanu ei olnud rohkem kui kaks kana ja üks kukk. Kukke oli sellepärast vaja, et oleks kes laulab. Poisil oli taskunuga, seotud paelaga pintsaku nööpaugu külge, et ära ei kaoks Seda ei saanud keegi omale kätte. Ta lõikus pulki ja tagus neist maasse laudad, tallid, sealauda õue peal oli ka kaev, sealt võeti loomadele vett ja seal jahutati piima. Piimanõud olid samuti lõigutud puust ja ludaga lasti neid kaevu jahtuma. Kui kari aeti karjamaale, mina pidin alati karjas olema, olin ju kõige väiksem. Rakendas poiss hobuse vankri ette, tõstis piimanõud peale ja sõitis Varbeverre meiereisse. Siis hüüdis veel tütarlaps (perenaine) talle järgi: &bdquo;Too siis ikka poest soola ja loorberi lehti, sülti vaja keeta!“ Kõik talutööd said seal ära tehtud. Ei mingisuguseid võõraid asju ja loomi sinna hulka ei sattunud. Ka söögitegemine ikka seesama, mis koduski, sõnad ja väljendid seesugused nii nagu kodus räägiti. Vandumist tuli harva ette, ropendamist mitte kunagi. Väikesed tülid lõppesid alati meeste sõna pealejäämisega. Ikka nii, kuidas kodus elati. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_169_84.jpg" alt="EFA_I_169_84" width="400" /></div> Täisviide EFA I 169, 65/84 < Palamuse, Palamuse alevik < Imukvere k., Kuremaa v. – Ellen Randoja, snd. 1929. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Ellen Randoja Kihelkond Palamuse Koguja sünniaasta 1929 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Talumajapidamine kujutlusmäng/loovmäng põld ja kari Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst MINU LAPSEPÕLV VENEMAAL 25. okt. 1913 – 1. nov. 1920 Sündisin Petrogradis 25. oktoobril 1913. aastal. Mu esimesed mälestused pärinevad neljandast eluaastast, kuid vanemate jutu järgi mäletan ka oma esimesi eluaastaid ning mu omadki mälestused on kinnistunud mu mällu sellepärast, et perekonna albumit vaadates meenutasid vanemad elu Venemaal. Olin sündides teine laps perekonnas. Ees ootas mänguseltsilist õde Aliide, kes oli minu sündides juba ühe aasta ja kolme kuu vanune. Isa käis tööl, kuid ema oli kodune. Ema hoolitses meie eest. Tema oli see, kes õpetas meid mänguasjadega mängima. Mänguasju oli meil palju ja erinevaid. Meil oli mitu erinevat nukku, nukumööblit, oli nukkudelegi toidunõusid. Kuidas ema meie eest hoolitses, nii hoolitsesime meie oma nukkude eest. Kui ema valmistas meile toitu, valmistasime seda nukkudele. Kui kumbki meist haige oli, kraadis ema haige temperatuuri ja andis haigele rohtu. Siis oli ka üks nukkudest haige, keda terve laps kraadis ja talle rohtu andis. Õues mängimiseks oli meil liivakast ja mänguasjadeks labidad, kühvlid, panged ja kärud. Meil olid ka mitmesugused topsikud, millega valmistasime liivast kooke ja kaunistasime neid lilledega. Kui me õues mängisime, istus emagi meie juures õues ning jälgis meie mängu, kuid ikka oli tema käte vahel mingi töö, ta kas kudus või heegeldas midagi. Olime Petrogradis selles piirkonnas ainukesed eestlased. Nii hakkasime suhtlema vene rahvustest lastega. Esialgu tutvusime tütarlastega, kes olid meist küll mõned aastad vanemad. Esialgu oli ema tõlgiks, kuid ühises tegevuses õppisime peagi ise keele niipalju selgeks, et ei vajanud enam ema abi. Varsti ühinesid meiega ka mõned poisid. Koos mängisime „Lekat“. Mida see sõna tähendab, ei tea ma tänini, aga lekaks hüüti last, kes teisi taga ajas. Kui leka kellelegi järele jõudis ja teda käega puudutas hüüdis tagaajaja: "Leka!" Nüüd muutus puudutatu lekaks ja hakkas teisi taga ajama. Koos mängisime ka peitust. Talvel mängisime lumesõda ja ehitasime lumememme, vedasime üksteist ka kelkudega. Mäest alla kelgutada aga me ei saanud, sest kelgumäge polnud. 1917. aasta sügisel käksid paar meie vanemat mängukaaslast juba kooli. Nüüd hakkasime meiegi kooli mängima. Õpetajateks olid koolis käivad lapsed. See oli väga huvitav mäng. Kuna koolis käivad sõbrad said meiega koos olla ainult pühapäeviti, siis argipäevadel olid õpetajateks juba suuremad lapsed meie hulgast. Olin siis küll juba viieaastane, kuid mind ei lastud kunagi olla õpetaja. Otsustasin siis: "Kui mina ei saa olla mängult õpetaja, pean saama päriselt." Saingi. Kuna isa käis tööl, jäi tal meiega suhtlemiseks aega õhtuti pärast tööd ja pühapäeviti. Igal õhtul küsis isa meilt, kuidas päev möödus ja kas me ema sõna kuulasime. Pühapäeviti aga käisime kogu perega kesklinnas. Sageli käisime ka suveaias. See oli väga ilus koht. Peatee oli palistatud marmorist kujudega. Kõikjal olid lillepeenrad ja teede ääres pingid istumiseks, et jalgu puhata. Ühes aianurgas oli nukuteater, kus päeva jooksul korduvalt esitati nukunäidendeid. Nukud liikusid nende külge kinnitatud nööride abil. Samuti liigutati nööride abil ka nende käsi. Lava ees olid istepingid, kus vaatajad istusid. Etendus kestis umbes pool tundi. Pinkide vahel liikusid täiskasvanud klounide riietuses. Mulle meeldisid eriti need klounid. Õe sünnipäev oli juuli lõpus. Oma viiendaks sünnipäevaks sai õde isalt eestikeelse aabitsa. Järgmisest õhtust alates hakkas isa õele lugemist õpetama. Mäletan selgesti, kuidas see tegevus toimus: õde istus laua otsas toolil, tema ees aabits. Ema istus laua küljel ja tegi näputööd. Isa istus toolil laua küljel õe paremal käel. Mina seisin isa selja taga toolil, hoidsin käega isa kaela ümbert kinni ja vahtisin üle õla, kuidas õpetamine käis. Nii toimus see igal õhtul. Ükskord eksis aga õde ühe pikema sõna kokkulugemisel. Mina olla hüüdnud: "Liide, rumal, see on ju nii!" ja olla lugenud sõna õigesti. Kontrollimisel selgus, et pealt vaatamisega olid mulgi tähed selged ja ma oskasin lugeda. Sellest õhtust alates oli mullegi tool laua otsas õe kõrval. Nüüd oli isal ühe õpilase asemel juba kaks. Kui eesti keeles lugemine selge, tuli hakata õppima ka vene keele tähti. Kui tähed selged, läks lugemine iseenesest, oli ju lugemise tehnika selge. Poliitilised sündmused Venemaal mõjutasid ka elamist, kuid meie, lapsed, sellest suurt aru saanud, sest kõht oli alati täis. Kuid hulluks läks olukord siis, kui algas kodusõda. Isa mobiliseeriti. Ta oli aga üle kolmekümne aasta vana ja teda rindele ei saadetud, kuid ta pandi sõjaväe haigla kööki abiliseks. Meil kodus algas aga nälg. Kauplusest enam toidukraami ei saanud. Ema käis taludes riiete ja jalanõude eest toitu hankimas. Ega sealtki palju saada olnud, kuid midagi ikka anti. Isa käis kord nädalas kodus ja tõi sealt kaasa kõrvale pandud kartulikoori ja heeringa luid, päid. Ema pesi need ära, kraapis luude küljest sinna jäänud liha ja peade küljest sai pisut suuremaid tükke. Need ajas ema läbi lihamasina, vormis pätsikesed ja keetis need panni peal väikse veega pehmeks. Need olid nii maitsvad, et me õega ütlesime, et oleks isa tooks neid kaks korda nädalas. Tööl olles jõi isa teed ja kohvi mõrult ja tõi selleks antud suhkrutükid meile koju. Ega meie pere üksi näljas olnud. Samas olukorras olid teisedki pered. Nii katkesid meie mängud ja kokkupuuted endiste mängukaaslastega. Paljud inimesed haigestusid katku. Nakkusohu tõttu jäime meiegi õega kodusteks. Isu mängimiseks kadus. Õnneks oli raamatuid, mida lugeda. Ema pani meid juba viie-kuue paiku õhtul voodisse. Istus meie kõrval toolil ja jutustas meile muinasjutte. Nii me uinusime tühja kõhuga. Olukord pisut paranes, kui sõda 1920. aasta algul lõppes. Siis anti kõikidele muulastele luba kodumaale naasta. Isa alustas kohe dokumentide vormistamist, et saada luba Eestisse sõiduks. Asjaajamine toimus aga väga aeglaselt. Loa kodumaale sõiduks sai ta alles sügisel. Tähtajaks oli 1. november 1920. Minu seitsmendal sünnipäeval, 25. oktoobril 1920, oli mööbel, mida lubati kaasa võtta, juba pakitud ja ootas voorimeest suure plaanvankriga, et kraam jaama pagasisse viia, kuid käsipakid, mida me rongile kaasa võisime võtta oli veel pakkimata. Kui me õega ärkasime olid vanemad söögitoas ja sorteerisid raamatuid ja pabereid. Nähes, et me juba üleval oleme, kallistas isa mind ja soovis mulle sünnipäevaks õnne. Ta ütles, et tuleb nüüd loota paremat tulevikku, kuna pääseme kodumaale. Isa ulatas mulle ühe kontoriraamatu, millelt oli täiskirjutatud lehed välja lõigatud ja raamatus paarkümmend puhast lehte. Lisaks raamatule ulatas ta mulle ka pooliku pliiatsi, mis oli teravaks teritatud. Kinki üle andes ütles isa, et sellesse võime me õega kirjutada ja joonistada, et õpitud ära ei unustaks. Õde võttis raamatu, mina pliiatsi ja mõlemad läksime magamistuppa ja tõstsime kaks tooli ema tualettlaua ette. Õde kirjutas raamatu esimesele leheküljele: "Annile." Siis joonistas õde leheküljele ilusa lillekimbu. Seal oli karikakraid, ristikheina, kurekellukaid ja äraunustamislilli. Varte ümber joonistas õde paela lehviga. Alla kirjutas õde: "Palju õnne sünnipäevaks!" ning oma nime: "Aliide." Võtsin raamatu, haarasin õel käest kinni ning läksime joonistust vanematelegi näitama. Isa ja ema kallistasid meid mõlemaid. Isa kirjutas õnnitluse alla: "Papa" ja ema: "Mamma". Praegu mõtlen, et see õe joonistatud pilt ja nimed koos õnnesooviga olid mulle piletiks õnnelikumasse ellu. Isa hoolitses selle eest, et pakitud kraam sai raudteejaama õigel ajal. Esimese novembri hommikul lahkusime nelja pakiga kodunt. Läksime raudteejaama. Pakid andsime hoiuruumi ning läksime Petrogradiga hüvasti jätma, sest rong väljus õhtul ja meil oli terve päev tuttavate paikadega jumalagajätuks. Tuttavaid kohti oli palju. Sadamas, kuhu viimaks jõudsime, seisis suur laev "Aurora". Laeva ninas seisis üks madrus ja mängis lõõtspilli. See madrus oli kangesti isa moodi, ütlesin seda ka teistele. Madrus nägi, et me tema mängu kuulame ja naerul näoga oleme. Ta katkestas mängu, võttis enda kõrvalt ühe riidenutsaku, hüüdis mulle: "Püüa, tüdruk!" (muidugi vene keeles) ja viskas selle mulle. See osutus suureks villasest riidest nõukogude lipuks. See jäi viimaseks kingituseks Venemaalt. Olgu aga siinkohal seletuseks öeldud, et järgmisel sügisel, kui õega Võru linnas kooli läksime, olid meil õega sellest lipust valmistatud seelikud seljas. Punase seeliku juurde valge pesu riidest pluus nägid esimesel koolipäeval päris pidulikud välja. EESTIMAAL 1920. aasta novembri lõpuks jõudsime Võrumaale Kääpale – Mõtskülla isa vanemate tallu, mis sai meile ajutiseks elamiskohaks. Seal veetsime talvekuud. Talus elas 11 pereliiget, nende hulgas ka kaks kuueaastast last: Lonni ja Roland. Et lumi oli maas, oli meie, laste, meelistegevuseks kelguga mäest alla sõitmine. Tegime õega seda esmakordselt. Vahete-vahel mängisime ka lumesõda ja ehitasime lumekindlust, mille ava ees seisis meie valmistatud lumemees, kellel kiivriks peas vana kastrul ja sõjariistaks varre otsas luuakonts. 1. aprillil kolisime Võru linna, sest isa sai "Kandle" seltsi kojamehe (majahoidja) koha. Ega nüüd mängimiseks palju aega jäänud, sest meilegi jätkus jõukohast tööd. Juunis saime endale väikese vennakese Ilmari. Sügisel läksime õega Võru I Algkooli esimesse klassi. Kodus ei jäänud aega mängimiseks, kuid ega sellepärast mängud mängimata jäänud. Mängisime koolis. Igal nädalal oli kaks võimlemistundi. Kuni kooli lõpuni olid meil võimlemistunnid koos poistega. Tol ajal olid võimlemistunnid peamiselt mängimistunnid. Mängisime jooksumänge, pallimänge ja laulumänge. Esimeses klassis olid ka matkimismängud. Üks nendest oli "Ehitame maja". Kahjuks sõnu ei mäleta, kuid meeles on see, et matkisime maja ehitamisega seotud töid. Kui maja valmis sai, siis seisime ning käed küünarnukist kõverdatult moodustasid maja katuse. Mida klass edasi, seda keerulisemaks mängud muutusid. Laulumängudest mängiti "Kes aias", "Me lähme rukist lõikama", "Peremees võtab naise". Viimast mängu mängiti ringis ja ringi sees oli algul üks poiss. Käest kinni hoides liikus ring päripäeva. Ringi sees liiguti vastupäeva. Laulu sõnad olid: "Peremees võtab naise, ilusa priske naise, naine võtab lapse, ilusa priske lapse. Laps võtab amme, ilusa priske amme, amm võtab tüdruku, ilusa priske tüdruku, tüdruk võtab sulase, ilusa priske sulase." Nüüd on ringi sees rida kasvanud kuueliikmeliseks Laul jätkub: "Peremees lahkub naisest: "Jää jumalaga nüüd." Lahkuja raputab naise kätt ja läheb teiste juurde ringi. Laul jätkub. Naine lahkub lapsest: "Jää jumalaga nüüd." Laps lahkub ammest: "Jää jumalaga nüüd." Amm lahkub tüdrukust: "Jää jumalaga nüüd." Tüdruk lahkub sulasest: "Jää jumalaga nüüd." Ringi keskele on jäänud nüüd sulane üksi kõndima. Lauldakse: "Sulasest sai peremees, ilus priske peremees." Laul ja tegevus algavad otsast peale. Seda mängu mängiti veel Saksa okupatsiooni ajalgi, kuid pärast sõja lõppu seda enam ei mängitud. Peremehed ju küüditati ja sulaseid ei olnud. Nõukogude ajal tulid uued mängud. Vanadest mängudest jäid alles siiski rahvaste pall, "Kes aias" ja veel mõned. Lauamängudest tuntumad olid: "Ümber ilma reis", "Tsirkus", "Tampka", kabe ja male. Sportlikest mängudest tuleb nimetada võrkpalli. Kui vend Ilmar aastaseks sai ja juba omal jalal kõndis, jäeti ta minu hoolde. Vennaga mängimine ei olnud mulle enam mäng vaid vastutusrikas töö. Käisin temaga kiikumas, pargis, kus oli lastele määratud nurk. Seal olid rippkiiged, pöördkiiged ja kiik, milleks oli posti otsa keskelt kinnitatud pikk laud. Mõlemates laua otstes pidi istuma keegi. Kui üks istuja tõukas jalgadega oma lauaotsa üles, vajus teine lauaots alla. Siis tõukas allolija jalgadega oma otsa üles, vajus järgmine ots alla. Kui vend sai nelja-aastaseks, andis isa mulle aabitsa ja ütles, et mina pean nüüd vennale tähed selgeks õpetama ja lugemisoskuse andma. Hakkasin vennaga kooli mängima. Mina olin õpetaja ja Ilmar õpilane. See oli mullegi mäng. Kuueaastaselt oli vennal lugemine selge. Numbrite tundma õppimiseks tuli leida samuti mängulist elementi. Arvud kümneni õppisime selgeks näppe lugedes. Et viis ja viis on kümme sai Ilmarile kiiresti selgeks. Ta ise taipas ka seda, et tal on varbaid ka viis ühel jalal ja kokku kümme varvast. Ta õppis ka kirjutatuid numbreid tundma kuni kümneni. Numbrite õppimiseks sobis hästi kaupluse mängimine. Mina olin kaupmees, vend ostja. Kui isa nägi, et ma paberile numbreid kirjutan (ostmiseks oli ju raha vaja), tõi isa oma alles hoitud tsaarirublad pojale mängimiseks. Nüüd arenes arvutamisoskus kiiresti. Nõukogude ajal kogutud mängude kirjeldused ja liisusalmid LAULUMÄNGUD ŠOODER Ringmäng. Hoitakse kätest kinni, 3-4 last on ringi sees. Ringis kõnnitakse kätest kinni lauldes paremale, ringi sees olevad lapsed kõnnivad vabalt ning otsivad endale kaaslast. Lauldakse: „Põleb tuluke, vilgub leegike, tema valgus mulle näitab, kus mu sõbrake." Salmi lõppedes seisab ringi sees olija valitud lapse ette. Lauldakse refrääni: ,,Šooder! Šooder! Sind ma oma sõbraks võtan, kinnituseks kingin sulle pika pai." Refrääni ajal löövad paarilised omavahel käsi kokku, teised plaksutavad kaasa. Sõbraks valitud asuvad nüüd ringi keskele ning mäng algab uuesti. BUGI Ringmäng. Salmide ajal tehakse sõnadele vastavaid liigutusi. "Nüüd tõsta ette vasak jalg ja siis taha vasak jalg, jälle ette vasak jalg ja siis seda raputa. Meie tantsime kõik bugi." Tehakse kohapeal neli tantsusammu. "Ringis keerutame end ja siis plaksutame koos: kaks, kolm, neli." Käed püsti keerutatakse end ja plaksutatakse. Refrään: "Bugi, bugi, juhhei!" Kätest kinni liigutakse ringi keskele kokku, käed hetkeks kobarasse üles. "Bugi, bugi, juhhei!" Sammutakse tagurpidi tagasi, "Juhhei" ajal käed üles. "Bugi, bugi, juhhei!" Liigutakse jälle ringi keskele, käed üles. "Seda tantsime kõik lõbusasti koos." Liigutakse tagurpidi tagasi. 2. Nüüd tõsta ette parem jalg 3. Nüüd tõsta ette vasak käsi 4. Nüüd tõsta ette parem käsi 5. Nüüd tõmba ette vasak kõrv 6. Nüüd tõmba ette parem kõrv 7. Nüüd pööra ette oma pea 8. Nüüd pööra ette oma selg 9. Ja lõpuks ette hüppa sa LAPADUU Liigutakse ringis kätest kinni. "Tantsime kõik lapaduud, lapaduud, lapaduud. Tantsime kõik lapaduud, lapaduud, juhhei! Liigutakse paremale, juhhei ajal – seis. Teine salm sama, liigutakse vasakule. Mängujuht küsib: "Kas käed olid?" Mängijad: "Jaa!" Mängujuht: "Kas õlad olid?" Mängijad: "Ei!" Nüüd asetatakse käed naabri õlgadele ning liigutakse jälle laulu saatel nii nagu ennegi. Nimetada võib näiteks: juukseid, õlgu, põlvi, varbaid jne. RITS - RATS RUNDIBUMM Mängijad liiguvad ringis kellaosuti suunas, hüpeldes liugplaksudega, 3-4 mängijat on ringi sees lauldes : "Rits-rats rundibumm, rundibumm, rundibumm. Rits-rats rundibumm, rundibumm, bumm." Jäädakse seisma. Ringi sees olija jääb sõbra ette seisma. Paarilised panevad käed puusa, tehakse kohapeal käärhüppeid, teised plaksutavad. Lauldakse: "Selle mängu soome lapsed meile tõid, selle mängu soome lapsed meile tõid!" Refrääni ajal paarilised keerutavad teineteise ümber ning kummardavad. Refrään: "Tantsi, tantsi, keeruta, ole viisakas ja kummarda! Tantsi, tantsi, keeruta, ole viisakas ja kummarda!" Refrääni lõppedes vahetavad paarilised kohad ning mäng algab uuesti. KAKS SAMMU SISSEPOOLE Paarilised seisavad ringjoonel vastamisi, käed kätes. "Kaks sammu sissepoole." Kaks kõrvalsammu ringi keskele. "Kaks sammu väljapoole." Kaks kõrvalsammu tagasi, tegevus kordub. "Plaks ja parem käsi, plaks ja vasak käsi, plaks ja parem käsi." Tehakse vastavalt üks püstiplaks ja sõbraga üks parem või vasak plaks "vahetus." Kõik mängijad sammuvad edasi uue mängija juurde. Laulumäng hakkab otsast peale. ÜKSINDA KÕNNIN MA Mängijad on ringis kätest kinni, mõned lapsed on ringi sees. "Üksinda kõnnin ma, ei saa muret peita, südames vaev ja piin, kuidas sõpra leida. Küsin siit, küsin sealt, kas on keegi näinud, et minu armas sõbrake siit on mööda läinud." Liigutakse kõnnisammudega paremale, ringi seesolijad liiguvad vabalt, salmi lõpus jäävad sõbra ette seisma. "Keeruta ringi sa, hoolega sind vaatan." Ringisolija teeb käega õhus ringe, sõber keerutab ennast kohapeal. "Ei, ei, ei sind tunne ma, lähen veelkord otsima.":,: Lehvitab sõbrale. Laul ja tegevus kordub algusest peale kuni sõnani: vaatan. :,: "Jah, jah, jah sind tunnen ma, lähme koos nüüd tantsima." :,: Sõbraga galopptants ringi sees, teised plaksutavad. Kohavahetus. ME LÄHME RUKIST LÕIKAMA Mängijaid on paaritu arv, paarid liiguvad ringis kätest kinni, üksik on ringi keskel. "Me lähme rukist lõikama, kes hakkab vihke köitma? Kas armas sõber tahad sa ka meie seltsi heita?" Liigutakse kõnnisammudega vastupäeva. "Mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma." Liigutakse üksikult läbisegi ning otsitakse uut kaaslast. "Mina leidsin ja sina leidsid, kes hooletu, jääb ilma!" Liigutakse uue paarilisega käest kinni, üksik jääb ringi keskele. SÕPRA OTSIMAS. Paarilised liiguvad ringis kätest kinni, üks laps on üksikult ringi sees. "On kadunud mu sõbrake, kust võiksin teda leida? Siin lookleb väike metsatee, ehk siin ta ennast peidab?" Liigutakse kõndides vastupäeva, paariskäsi rütmis pendeldades. "Me kõik nüüd sõpra otsime ja hoolsalt ringi vaatame." Kõikide käed rinnal vaheliti, otsitakse läbisegi uut sõpra. "Kes oma sõbra kätte saab, see rõõmsalt metsas jalutab." Uue paarilisega minnakse ringjoonele, üksik jääb ringi keskele. KOSJAD TULID SAAREST Mängijad liiguvad ringis kätest kinni, mõned mängijad on ringi keskel, pael, rätik või vöö kaelas. :,:"Meil kosjad tulid saarest, tsum-valle-rille-raa. Sealt põhjamaa kaarest, tsum-valle-rille-raa.":,: Liigutakse kõnnisammudega paremale. :,:"Ma sulle kosjad köidan, tsum-valle-rille-raa.":,: Lapsed liiguvad ringis edasi, ringi sees olev mängija paneb vöö kellelegi kaela ning läheb ringi sisse tagasi. :,: "Ja sind omaks võtan, tsum-valle-rille-raa.":,: Liikumine ringis jätkub, keskel olev mängija valib endale kaaslase, kellel pole vööd kaelas ning lähevad koos ringi keskele. :,: "Ja siis on lõbus olla, tsum-valle-rille-raa.":,: Lapsed ringis jäävad seisma, hakkavad plaksutama, ringi sees olevad paarilised tantsivad galoppi ühele poole ja siis tagasi. :,: "Ja pulmad võivad tulla, tsum-valle-rille-raa.":,: Ringjoonel olevad lapsed jätkavad plaksutamist rütmis, ringi sees olevad lapsed löövad ühe plaksu, võtavad paremkäevangu, teevad ühe ringi; kordamine – plaks, vasakkäevang, pöörlemine teistpidi ning lähevad kõik ringjoonele. Ringi sisse tulevad need lapsed, kellel on vööd kaelas. ÕUNAKE "Aias kõnnib Tiinake, Tiinake kui õunake. Tipa-tapa, Tiinake, otsi üles õunake!" Liigutakse ringis kätest kinni, ringi sees on üks laps. "Veere, veere, õunake, veere hästi kaugele. Veere, veere, õunake." ring jääb seisma, käed tõstetakse üles, sees olev laps hakkab käte alt sisse-välja käima „Poe peitu põõsasse!" ning lükkab kellegi ringi sisse. LIISUSALMID Tii-tii tihane, vaa-vaa varblane, lendas üle oaaia, kargas üle kapsaaia, üle metsa, üle metsa, vurr! Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Mitu seppa peavad seda parandama, seda ütle sina, vana tatinina. Trips, traps, trull, sina oled kull! Entel-tentel, trika-trei, Uhti-kaaru kommerei. Täna laulame kõik nii. Sina oled mängust prii! A, B, C, üks kits läks üle vee. Kandis kaasas palju prahti. Sina oled mängust lahti! Punaste pükstega politsei, ütles mulle idi damoi, mina ei mõistnud seda keelt, pöörasin selja ja näitasin keelt. Entel-tentel, trika trei, uhtsii kaaru kommerei, iits-tiits, sibulatamm, kriska! Maamees, töömees, keiser, sant, sina oled elevant! Keiser, kuningas, talupoeg, sant, sina oled spekulant! MÄNGUD TOAS JA ÕUES PIMESIKK Liisusalmi abil leitakse esimene pimesikk, määratakse mänguala piirid. Märguande peale hakkab teisi seotud silmadega otsima. Kelle kätte saab, see on järgmine pimesikk. TAGUMINE PAAR VÄLJA! Lapsed seisavad paarikaupa kolonnis, püüdja seisab kõige ees, seljaga teiste poole ja hüüab: "Üks, kaks, kolm, tagumine paar välja!" Viimane paar laseb kätest lahti ning jooksevad ette, üks ühelt, teine teiselt poolt. Nende ülesandeks on rivi ees jälle paariks saada, püüdja püüab neid takistada. Õnnestumise korral saab temast ja kinnipüütust uus paar, üksijäänust püüdja. HANED-LUIGED TULGE KOJU! Üks laps on perenaine, üks on hunt, ülejäänud on haned-luiged. Maha märgitakse kaks piiri. Ühe piiri taga seisab perenaine, hunt on kahe piiri vahel, mängijad on teise piiri taga. Perenaine hüüab: ,,Haned-luiged, tulge koju!" Mängijad vastavad: ,,Ei saa tulla, hunt on ees!" Perenaine: "Tulge ikka, lennates!" Mängijad püüavad hundist mööda joosta, hunt aga üritab kedagi tabada. Kelle hunt kätte saab, on uus hunt. PEITUSEMÄNG ehk TRIHVAA Liisusalmi abil määratakse otsija ning pannakse paika ka mänguala piirid, eriti õuealal mängides. Otsija loeb kokkulepitud arvuni numbreid ning hüüab: "Tulen!" ja asub teisi otsima. Peitjad püüavad end mängust lahti lüüa, puudutades seina, öeldes: "Mina, trihvaa, lahti!" Otsija aga nähes peidus olevat last hüüab: "Mart, trihvaa, kinni!" Uueks otsijaks saab see laps, kes leiti esimesena. TELEFON Lapsed istuvad reas üksteise kõrval. Esimene laps ütleb sosistades teisele kas mõne sõna või sõnapaari. See laps edastab kuuldu sosistades järgmisele lapsele. Rea viimane laps ütleb kõvasti välja, mida ta kuulis. Rea algusse läheb see laps, kes edastas vale teate. TIBU-TIBU Mängijad istuvad üksteise kõrval. Mängujuht seisab mängijate ees, hoides kahe pihu vahel kokkulepitud väikest eset (näiteks nööp või münt). Ta hakkab oma kinniseid pihke teiste pihkude vahelt läbi tõmbama, poetades salaja eseme kellegi pihku. Kui mängujuht on kõik pihud läbi käinud, siis astub ta eemale ning hüüab: "Tibu-tibu, tõuse üles!" See mängija, kelle käes on asjake, püüab kähku tõusta ja mängujuhi juurde joosta. Mängijate ülesandeks on oma kaaslast jälgida ning takistada tal põgenemast. Tibust saab uus mängujuht, aga see mängija, kes ei suutnud põgenejat takistada, langeb mängust välja. MOORAMAA KUNINGAS Üks mängija valitakse kuningaks, kes seisab või istub ringi sees. Ringist veidi eemale tõmmatakse joon. Teised mängijad lepivad eemal kokku ühe töö, lähevad siis ringile lähemale ning ütlevad: ,,Tere, Mooramaa kuningas!" Kuningas: "Kes te olete?" Mängijad:,,Mooramaa mehed." Kuningas: ,,Mida te oskate?" Mängijad: "Mooramaa tööd." Kuningas: ,,Näidake!" Mängijad matkivad kokkulepitud töö tegemist (näiteks: õmblemist, puude saagimist vms) Mooramaa kuningas peab ära arvama, mida mehed teevad. Õigesti arvates püüab ta kedagi kätte saada, kui ta aga saab enne joont kellegi kätte, saab sellest uus Mooramaa kuningas. VETTE – KALDALE Lapsed seisavad "kaldal" joone taga, joone ees on vesi. Mängujuht annab erinevaid käsklusi: "Vette!" või , "Kaldale!" Lapsed peavad vastavalt sellele tegutsema. Kes eksib, langeb mängust välja. TÄIDAN, TÄIDAN LAEVA Mäng palliga. Lapsed seisavad või istuvad ringis. Mängujuht on palliga ringi keskel ning viskab ringis olijatele läbisegamini palli öeldes: "Täidan, täidan laeva (näiteks: A-ga)." Püüdja viskab palli tagasi öeldes: "Täidan, täidan laeva...(näiteks: autoga)." Kui püüdja väga kaua mõtleb, annab pandi. MÄDAMUNA Mängujuht asub palliga ringi keskel, teised mängijad seisavad ringi taga üks jalg ringi sees. Mängujuht viskab palli õhku hüüdes ühe lapse nime, kes peab palli kinni püüdma, teised jooksevad ringist eemale. Kui pall käes, hüüab püüdja: "Stopp!" ja kõik peavad peatuma. Püüdja valib välja ühe mängija, kellele ta võib lähemale minna kolme pika ja kolme väikese sammuga ning püüab palli visata mängija pihta. Kui palliomanik ei taba või visatu püüab palli kinni, siis saab viskajast mädamuna ja ta jääb edasi viskajaks, kui aga saab pihta, on uus viskaja pihtasaaja. KEKS Joonistada asfaldile ruudustik: kaks üksikut ruutu, siis kaks ruutu kõrvuti, üks üksik ruut, kaks ruutu kõrvuti, üksik ruut, lõpuks kaks ruutu kõrvuti. Ruutudesse numbrid ühest kümneni. Mängija viskab kivikese esimesse ruutu, siis hüppab ta ruudustiku läbi: üksik ruut ühe jalaga, kaks ruutu kahe jalaga. Hüppama peab täpselt ruutudesse. Kui hüppamine või kivikese viskamine ebaõnnestub, läheb järg teisele mängijale. Mängitakse, kuni kivi on visatud kõikidesse ruutudesse ja tagasi. NALJAMÄNG "VANAISA VANAD PÜKSID". Mängijad istuvad reas või ringis toolidel. Üks mängija on juhi rollis ning hakkab igasuguseid küsimusi küsima. Näiteks: "Mis sa täna sõid? Mis sa täna selga panid?" jne. Vastaja vastab iga küsimuse peale: "Vanaisa vanad püksid." Naerma ei tohi hakata, kui see siiski juhtub, tuleb anda pant. Pärast mängu on pantide lunastamine. Iga pandi saaja peab täitma mingi ülesande. Nüüdisaja lapsed ei tea, mis on liisusalmid. Ka mõistatusi, vanasõnu ning kõnekäände kasutatakse koolides vähem kui 10-15 aastat tagasi. Varasemates õpikutes kui ka töövihikutes olid nad olemas. Ka mänge mängivad tänapäeva lapsed vähem. Mängitakse "Peitust", "Telefoni", "Tagaajamist", "Võidujooksu" ning kehalise tundides vana head „Rahvastepalli". Ka lauamängudest ei ole lapsed eriti huvitatud. Nüüd on ju kaasaegsed mängud arvutites ning nutitelefonides. Vanad head laulumängud on tänu muusikaõpetajatele ning huvijuhtidele käibel. Täisviide EFA I 169, 128/145 < Võru l. < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013). Maakond Venemaa, Võrumaa Kihelkond välismaa, Võru linn Koguja Anna Rinne Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1910.-1920. aastad Koguja sünniaeg 1913 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Anna, snd. 1913. a. Venemaal korter linn välismaa Võrumaa