47 30 3142 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst LIISUSALMID Tii-tii tihane, vaa-vaa varblane, lendas üle oaaia, kargas üle kapsaaia, üle metsa, üle metsa, vurr! Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Mitu seppa peavad seda parandama, seda ütle sina, vana tatinina. Trips, traps, trull, sina oled kull! Entel-tentel, trika-trei, Uhti-kaaru kommerei. Täna laulame kõik nii. Sina oled mängust prii! A, B, C, üks kits läks üle vee. Kandis kaasas palju prahti. Sina oled mängust lahti! Punaste pükstega politsei, ütles mulle idi damoi, mina ei mõistnud seda keelt, pöörasin selja ja näitasin keelt. Entel-tentel, trika trei, uhtsii kaaru kommerei, iits-tiits, sibulatamm, kriska! Maamees, töömees, keiser, sant, sina oled elevant! Keiser, kuningas, talupoeg, sant, sina oled spekulant! Täisviide EFA I 169, 142 < Võru linn < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013). Maakond Võrumaa Koguja Anna Rinne Kihelkond Võru linn Koguja sünniaasta 1913 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Liisusalmid liisusalm liisusalm/entel tentel liisusalm/punaste pükstega politsei liisusalm/trips traps trull liisusalm/üks kits läks üle vee liisusalm/üks väike valge tuvi Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst PIMESIKK Liisusalmi abil leitakse esimene pimesikk, määratakse mänguala piirid. Märguande peale hakkab teisi seotud silmadega otsima. Kelle kätte saab, see on järgmine pimesikk. Täisviide EFA I 169, 143 < Võru linn < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013). Maakond Võrumaa Koguja Anna Rinne Kihelkond Võru linn Koguja sünniaasta 1913 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pimesikk pimedamäng pimesikk Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Lapsed seisavad paarikaupa kolonnis, püüdja seisab kõige ees, seljaga teiste poole ja hüüab: "Üks, kaks, kolm, tagumine paar välja!" Viimane paar laseb kätest lahti ning jooksevad ette, üks ühelt, teine teiselt poolt. Nende ülesandeks on rivi ees jälle paariks saada, püüdja püüab neid takistada. Õnnestumise korral saab temast ja kinnipüütust uus paar, üksijäänust püüdja. Täisviide EFA I 169, 143 < Võru linn < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013). Maakond Võrumaa Koguja Anna Rinne Kihelkond Võru linn Koguja sünniaasta 1913 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tagumine paar välja jooksumäng tagumine paar välja Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üks laps on perenaine, üks on hunt, ülejäänud on haned-luiged. Maha märgitakse kaks piiri. Ühe piiri taga seisab perenaine, hunt on kahe piiri vahel, mängijad on teise piiri taga. Perenaine hüüab: ,,Haned-luiged, tulge koju!" Mängijad vastavad: ,,Ei saa tulla, hunt on ees!" Perenaine: "Tulge ikka, lennates!" Mängijad püüavad hundist mööda joosta, hunt aga üritab kedagi tabada. Kelle hunt kätte saab, on uus hunt. Täisviide EFA I 169, 143 < Võru linn < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013). Maakond Võrumaa Koguja Anna Rinne Kihelkond Võru linn Koguja sünniaasta 1913 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Haned-luiged, tulge koju! hunt ja lambad/haned ja luiged Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Liisusalmi abil määratakse otsija ning pannakse paika ka mänguala piirid, eriti õuealal mängides. Otsija loeb kokkulepitud arvuni numbreid ning hüüab: "Tulen!" ja asub teisi otsima. Peitjad püüavad end mängust lahti lüüa, puudutades seina, öeldes: "Mina, trihvaa, lahti!" Otsija aga nähes peidus olevat last hüüab: "Mart, trihvaa, kinni!" Uueks otsijaks saab see laps, kes leiti esimesena. Täisviide EFA I 169, 143 < Võru linn < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013). Maakond Võrumaa Kihelkond Võru linn Koguja sünniaasta 1913 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Peitusemäng ehk trihvaa peitus trihvaa/uka-uka/ukakas Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Lapsed istuvad reas üksteise kõrval. Esimene laps ütleb sosistades teisele kas mõne sõna või sõnapaari. See laps edastab kuuldu sosistades järgmisele lapsele. Rea viimane laps ütleb kõvasti välja, mida ta kuulis. Rea algusse läheb see laps, kes edastas vale teate. Täisviide EFA I 169, 143 < Võru linn < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013). Maakond Võrumaa Koguja Anna Rinne Kihelkond Võru linn Koguja sünniaasta 1913 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Telefon seltskonnamäng telefon Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängijad istuvad üksteise kõrval. Mängujuht seisab mängijate ees, hoides kahe pihu vahel kokkulepitud väikest eset (näiteks nööp või münt). Ta hakkab oma kinniseid pihke teiste pihkude vahelt läbi tõmbama, poetades salaja eseme kellegi pihku. Kui mängujuht on kõik pihud läbi käinud, siis astub ta eemale ning hüüab: "Tibu-tibu, tõuse üles!" See mängija, kelle käes on asjake, püüab kähku tõusta ja mängujuhi juurde joosta. Mängijate ülesandeks on oma kaaslast jälgida ning takistada tal põgenemast. Tibust saab uus mängujuht, aga see mängija, kes ei suutnud põgenejat takistada, langeb mängust välja. Täisviide EFA I 169, 144 < Võru linn < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013). Maakond Võrumaa Koguja Anna Rinne Kihelkond Võru linn Koguja sünniaasta 1913 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tibu-tibu äraarvamismäng seltskonnamäng tibu-tibu ära näita Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üks mängija valitakse kuningaks, kes seisab või istub ringi sees. Ringist veidi eemale tõmmatakse joon. Teised mängijad lepivad eemal kokku ühe töö, lähevad siis ringile lähemale ning ütlevad: ,,Tere, Mooramaa kuningas!" Kuningas: "Kes te olete?" Mängijad:,,Mooramaa mehed." Kuningas: ,,Mida te oskate?" Mängijad: "Mooramaa tööd." Kuningas: ,,Näidake!" Mängijad matkivad kokkulepitud töö tegemist (näiteks: õmblemist, puude saagimist vms) Mooramaa kuningas peab ära arvama, mida mehed teevad. Õigesti arvates püüab ta kedagi kätte saada, kui ta aga saab enne joont kellegi kätte, saab sellest uus Mooramaa kuningas. Täisviide EFA I 169, 144 < Võru linn < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013). Maakond Võrumaa Koguja Anna Rinne Kihelkond Võru linn Koguja sünniaasta 1913 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Mooramaa kuningas dialoog jooksumäng matkimine Mooramaa kuningas tegevustikuga mäng Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Lapsed seisavad "kaldal" joone taga, joone ees on vesi. Mängujuht annab erinevaid käsklusi: "Vette!" või , "Kaldale!" Lapsed peavad vastavalt sellele tegutsema. Kes eksib, langeb mängust välja. Täisviide EFA I 169, 144 < Võru linn < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013). Maakond Võrumaa Koguja Anna Rinne Kihelkond Võru linn Koguja sünniaasta 1913 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Vette-kaldale hüppemäng vette-kaldale Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mäng palliga. Lapsed seisavad või istuvad ringis. Mängujuht on palliga ringi keskel ning viskab ringis olijatele läbisegamini palli öeldes: "Täidan, täidan laeva (näiteks: A-ga)." Püüdja viskab palli tagasi öeldes: "Täidan, täidan laeva...(näiteks: autoga)." Kui püüdja väga kaua mõtleb, annab pandi. Täisviide EFA I 169, 144 < Võru linn < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013). Maakond Võrumaa Koguja Anna Rinne Kihelkond Võru linn Koguja sünniaasta 1913 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Täidan, täidan, laeva laeva täitmine pallimäng seltskonnamäng sõnamäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängujuht asub palliga ringi keskel, teised mängijad seisavad ringi taga üks jalg ringi sees. Mängujuht viskab palli õhku hüüdes ühe lapse nime, kes peab palli kinni püüdma, teised jooksevad ringist eemale. Kui pall käes, hüüab püüdja: "Stopp!" ja kõik peavad peatuma. Püüdja valib välja ühe mängija, kellele ta võib lähemale minna kolme pika ja kolme väikese sammuga ning püüab palli visata mängija pihta. Kui palliomanik ei taba või visatu püüab palli kinni, siis saab viskajast mädamuna ja ta jääb edasi viskajaks, kui aga saab pihta, on uus viskaja pihtasaaja. Täisviide EFA I 169, 145 < Võru linn < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013). Maakond Võrumaa Koguja Anna Rinne Kihelkond Võru linn Koguja sünniaasta 1913 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Mädamuna mädamuna pallimäng Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Joonistada asfaldile ruudustik: kaks üksikut ruutu, siis kaks ruutu kõrvuti, üks üksik ruut, kaks ruutu kõrvuti, üksik ruut, lõpuks kaks ruutu kõrvuti. Ruutudesse numbrid ühest kümneni. Mängija viskab kivikese esimesse ruutu, siis hüppab ta ruudustiku läbi: üksik ruut ühe jalaga, kaks ruutu kahe jalaga. Hüppama peab täpselt ruutudesse. Kui hüppamine või kivikese viskamine ebaõnnestub, läheb järg teisele mängijale. Mängitakse, kuni kivi on visatud kõikidesse ruutudesse ja tagasi. Täisviide EFA I 169, 145 < Võru linn < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013). Maakond Võrumaa Koguja Anna Rinne Kihelkond Võru linn Koguja sünniaasta 1913 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Keks hüppemäng keksumäng Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängijad istuvad reas või ringis toolidel. Üks mängija on juhi rollis ning hakkab igasuguseid küsimusi küsima. Näiteks: "Mis sa täna sõid? Mis sa täna selga panid?" jne. Vastaja vastab iga küsimuse peale: "Vanaisa vanad püksid." Naerma ei tohi hakata, kui see siiski juhtub, tuleb anda pant. Pärast mängu on pantide lunastamine. Iga pandi saaja peab täitma mingi ülesande. Täisviide EFA I 169, 145 < Võru linn < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013). Maakond Võrumaa Koguja Anna Rinne Kihelkond Võru linn Koguja sünniaasta 1913 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Naljamäng "Vanaisa vanad püksid" naermiskeeld sõnakeeld vanaisa vanad püksid Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Kasvasin Pärnumaal väikeses majakeses emaema (kutsusime memmeks) ja tädi ning mõnda aega ka emaisa (kutsusime taadiks) juures. Meie päriskodu asus kõrvalmajas, aga sellest mulle ei räägitud, sest see oli võetud taadi Siberis oleku ajal kolhoosi keskuseks. Hiljem õnnestus tädil see tagasi osta. Ema töötas linnas, sest seal sai töö eest raha, kolhoosis 50-ndate algul ainult normipäevi. Ema oli minu isa juurest ära tulnud enne mu sündimist, sest mõistis, et kooselust ei tule midagi välja. Minu kodus oli vaatamata vaesusele vaimne õhkkond. Raamatuid peeti au sees, samuti haridust. Mu ema vanaisa oli olnud külakoolmeister, isakodu oli postitalu. Memm ja tädi laulsid kohalikus laulukooris. Keskkooliajal laulsin minagi nii kooli kui ka kultuurimaja kooris. Tegelesin rahvatantsuga. Lugesin palju. Tegelesin jõudumööda spordiga, kuigi olin haige laps. Tädi töötas kolhoosis raamatupidajana. Oli postiljon. Veel luges ta kohalikus raadiosõlmes kohalikke uudiseid. Merikulla kolhoosis oli nii, et oli kohalik saatja, kust õhtul kindlal kellaajal loeti ette korraldavaid teateid ja neid sai kuulata nn krappidest. Hiljem lõpetas tädi majandustehnikumi ja omandas keskerihariduse ning töötas maksuametnikuna. Memm vedas hobuvankriga piima meiereisse, talitas kolhoosi hobuseid oma endises laudas, oli põllutööline ja võis omaenese tubades koristajana töötada. Hiljem oli pensionär. Taat tuli 1957. aastal Siberist ja töötas kalapunktis. Kodus oli kolhoosniku aiamaa. Olin üksik laps ja pidin imikust peale olema üksi kodus, kui täiskasvanud tööl olid. Kartsin üksindust, aga harjusin sellega. Pidin kartma mustlasi, kotipoisse, tuld ja tikke. Suurt hirmu tekitas äike, sest kodus räägiti tihti, kuidas minu imikuajal keravälk lehma tappis. Ka süütas välk ühe maja mõned kilomeetrid meist eemal. Kartma pidin ka vett, sest sellesse võis uppuda. Mere äärde sain väga harva, sest ei peetud paslikuks kiirel suvisel ajal rannas vedeleda. Suvel pidi tegema tööd. Üldse oli suhtumine puhkajatesse, keda Pärnus palju oli, küllaltki põlastav. Kui olin10-aastane, sain endale koera, kes hulkus kodutuna ja leidis peavarju meil. Veetsin palju aega looduses, sest see ümbritses mu kodumaja. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Rannametsa1.jpg" alt="Rannametsa_kiik" width="254" height="365" /></div> Vana tamme alla sain oma kiige, mille tegi taat, kui ta Siberist tuli. Mulle meeldis istuda kiigel ja laulda laule, mida kuulsin seinal olevast "krapist“ Oli selline raadio moodi. 1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega? Aega mängimiseks oli piisavalt. Kooliajal muidugi nappis, sest oli vaja õppida. Minu keskmine ja vanem kooliiga nõudis varast tõusmist, sest kool oli kuue kilomeetri kaugusel ja sinna sõitsin bussiga. Mõnikord läbisin vahemaa taadi jalgrattaga või jalgsi. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Meelistegevuseks oli lugemine, lauatennisemäng, suusatamine, kirjade kirjutamine, joonistamine, laulmine, tantsimine ja looduses kõndimine ja selle vaatlemine. Veel meeldis mulle kuuldut ja loetut vaimusilmas piltidena ette kujutada. Telerit meil polnud, nädalas korra nägin filme rändkinos (algkooliajal, hiljem enam mitte, sest kinoauto enam meil ei käinud: külastajaid jäi väheseks) Ka olen läbi teinud kogumistegevuse: korjasin kommipabereid, ümbrikupilte, tikutoosietikette ja marke. 2. Mängupaik. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Väikesena mängisin koduõues, kus pidin arvestama piirangutega: ei tohtinud loata minna piiridest välja, sest lähedal oli Tallinn–Riia maantee, põõsastes võisid olla ussid. Naabrite juurde mängima lubati harva, aga endast 1,5 aastat noorema poisi Jüriga saime loa mängida põlluteel. Praegu on see kõik võssa kasvanud, aga mälus püsib muinasjutulisena, eriti lõhnad, mis tulid taimedest. See oli kahe maja ja põldude vahel. Eriti hea oli seal mängida siis, kui naabritaat sügisel kartuleid võttis, sest liivamullane pinnas võimaldas teha mullasse maju ja nende ümber teid, panna &bdquo;kasvama“ marjadega pihlakaoksi, mis siis õunapuudena paistsid. Praegugi on mälu säilitanud kartulivarte magushapuka lõhna, ka mullalõhna. See mängupaik oli eriti armas! Talvel sai jala sulalumesse torgata ja nii moodustusid &bdquo;majad“ ja teerajad nende ümber. Toas oli ruumi vähe, aga lauamänge sain mängida köögilaua ja hiljem ka oma väikese laua ääres. Ka nukunurk oli toas. Eriti oluline mängupaik oli kolhoosi, hilisema brigaadikeskuse saal (tegelikult minu esivanemate kodu kaks tuba). Kui suuremaid polnud, saime seal mängida lauatennist ja kabet. Kuna ema elas Pärnus, siis olin mõnikord suviti lühikest aega tema juures. Seal mängisime majade hoovides ja ka tänaval, vahel õhtuti lausa sõiduteel, kui liiklus oli väike. Moodi tuli sulgpall ja seda sai tõeliselt mängida ainult sõiduteel, sest oli vaja ruumi. Mõnikord mängisime ka tubades, aga võõrastes korterites käimine polnud eriti kombeks. Kui olime kodudes, siis tüdrukute põhiteemad olid paberist nukud ja nende kleidimoed ja tulevikku ennustavad mängud. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Rannametsa Algkoolis mängiti mõnikord tunnis, aga ka pärast tunde. Seda siis klassiruumis ja ka palliplatsil. See toimus kõik õpetaja teadmisel ja loal. <div><img style="float: right;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Rannametsa5.jpg" alt="Maila" width="288" height="405" /></div> Kui läksin 5. klassi Häädemeeste keskkooli, siis olid samuti mängimiseks vahetunnid ja seal juba ka pikapäevarühma aeg. Ka pioneerikoondustel mängiti küll sõja- ja maastikumänge, pidulikel üritustel ka ringmänge. Mängisin noorematega ka siis, kui olin oktoobrilaste tähekese ja pioneerirühma juht. Eriti on meelde jäänud, et mängiti ringmänge. Ilusaim elamus on siiani, kui viimasel koolipäeval enne aastavahetust oli keegi vanemate klasside õpilastest alustanud ringmängu koolimaja III korruse jalutusruumis, mis asus ümber trepi ja selle piirde. Poolhämaras lauldes liikumine tekitas üleva ja piduliku tunde: käes olid sõbrakäed. Eriti toredad koosmängimised olid klassiõhtutel. Meie klassijuhataja Milvi Männik korraldas elu nii, et sel ajal, kui isad-emad olid lastevanemate koosolekul, katsime meie peolauad. Pärast sõime-jõime koos ja siis mängisime lapsevanematega seltskondlikke mänge. Küll see oli tore! Kuigi minul oli seal ainult ema ja vahel ei saanud temagi tulla, pakkus see tegevus osalejatele palju rõõmu. Kui õppisin Rannametsa Algkoolis ja Häädemeestel vanas Kõrtsikoolimajas, siis kevadel ja sügisel oli ilusa ilmaga igal vahetunnil õues rahvastepalli, jäneste ja küttide mängimine. 2.2. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Mängiti igal aastaajal. Koolis päeval: vahetundide ajal, pärast tunde. Ka ekskursioonil olles ja suvistes praktikalaagrites. Nädalavahetustel olin rohkem kodus. Koos käisime suusatamas ja uisutamas. Uiskudel püüdsime teha järele telerist nähtud iluuisutajate sõitu. Suvel töötasime koolivaheajal õpilasbrigaadis ja siis kogunesid kohalikud noored õhtul palliplatsile. Kuna olin teistest väiksem, siis võrkpalli mängima mind eriti võtta ei tahetud, sest käed olid nõrgad. Üks suurem poiss soovitas mul lehma lüpsma minna, et saan siis tugevamad sõrmed. Mind solvas see hirmsasti. Kui mängijaid puudu oli, sain siiski platsile. Kui mängiti &bdquo;Kartulikuja“ ehk &bdquo;Karto&scaron;kat“, võeti mängu kõik. 3. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Olin üksik laps ja mängisin omaette. Teiste laste nägemine oli sündmus. Minu põhiliseks mängukaaslaseks, aga ka harva, oli enne kooli 1,5 aasta noorem naabripoiss Jüri. Kooliajal sain mõnikord loa minna külla või kutsuda enda poole kaht klassiõde. Oma mängudesse kaasasid mind mõnikord ka vanemad ja noorem naabritüdruk, kellest üks oli meie pioneerirühma juht. Algkoolieas linnas olles mängisin koos oma tänava lastega ja seda mõnikord suvel. Talvel ei olnud erilist suhtlemist, sest enamus neist olid saabunud oma vanavanemate juurde suvevaheajale. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Ega mul erilist sõpruskonda polnudki. Ikka naabripoiss ja klassiõed. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Rannametsa4.jpg" alt="Rannametsas" width="378" height="255" /></div> 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Poisid ja tüdrukud mängisid koos, samuti eri rahvusest lapsed. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Tülid võisid tekkida siis, kui mängureegleid eirati. Ka oli omavahelisi nägelemisi, sest alati on inimesi, kes teiste narrimisest rõõmu tunnevad. Oli omavahelisi nägelemisi, aga ei mäleta, et need oleksid otse mängust tingitud, ikka inimsuhetest. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Mängisin tädiga kabet. Linnas ema juures olles mängisin tema naabrite ja ilmselt ka temaga kaarte. Oma lastega olen mänginud erinevaid mänge. Esimest last õpetasin roomama liikuvat parti-liblikat kasutades. Kui lapsed väikesed olid, mängitasin neid ja võimlesin nendega. Mängud &bdquo;Tee, tee pulli, kasta, kasta kakku! Silu sealihaga, pealt kanamunaga. Viska ahju hopsti!“ Algul tegime kätega liigutusi koos. Küll oli hea meel, kui laps minu lugemise järgi ise oma käekestega patsutas ja silus ja viskas! Hobusega sõitmist imiteerisid mängud, kui laps võeti istudes põlvedele ja täiskasvanu hüpitas teda siis istudes, ise &bdquo;sõidurütmis" lauldes või lugedes. &bdquo;Hobu sõidab kappadi, kappadi, kappadi – auk!" Selle mängu ajal hüpitan last põlvedel ja kui tuleb auk, kukutan lapse kätel hoides jalgade vahele. &bdquo;Sõit, sõit sõbrale, üle oja onule, teeda mööda tädile, läbi lepiku lellele; Ptruu, sõida linna, too lapsele saia! Saiad seitsmesarvilised, koogid kolmekorralised. Ptruu, sõida linna,too lapsele saia, &scaron;okolaadi ja limonaadi ja paha lapsele plaksu!" (Selle osa &scaron;okolaadist alates olen ise juurde luuletanud ja plaksulugu oli naljaks, kui mõni mu poegadest või lastelastest väänik oli.) Hästi mõjus ka salm ja liigutused &bdquo;Miilu, maalu Miisu. Kus on väike kiisu? Siin, siin, siin.“ Silitamine ja kõditamine on nii mõnegi jonnituju tasandanud. Kasutasin seda ka pimedate vaimupuudega lastega, kui olin kasvataja. Mõjus sealgi. Olen selle Miilu-maalu õppinud vanalt rahvaluulekogujalt Marta Mäesalult, kelle külaline ma lapsena mõnikord olin, sest ta elas meie läheduses. Ise olen ka välja mõelnud mängitamise-äiutamise laulu: Emme väike linnuke (vanaema linnuke) jääb nüüd ruttu tudule, emme väike linnuke jääb nüüd ruttu tudule. Ää-äh, ää-äh, ruttu, ruttu tuttu jää, ää-äh, ää-äh, ruttu-ruttu tuttu jää.“ Mu vanim tütar oli sünnitrauma tõttu imikuna liikumisprobleemidega: alajäsemed rigiidsed, toetusrefleks puudus. Lisaks sellele oli puusaliigese väärareng, mis nõudis fikseerimist padjaga, et liigespesa välja areneks. Niisiis padjatasin, ja selleks, et jalad tööle hakkaksid, võimlesin tütrega ja masseerisin teda. Ikka lauldes ja naerdes, sest ei kahelnud hetkekski, et mu laps käima hakkab, kuigi ennustati ratastooli jäämist. (Muidugi sai mu laps ka süstidega ravimeid.) Laulsin ja võimlesin puusaliigeseid ja jalgu liigutades: &bdquo;Ringid, ringid, väiksed ringid, teisepidi suuremad“ ja nii mitmeid kordi järjest ja siis padi peale ja jälle mõne tunni pärast uuesti. Veel kasutasin temaga ja ka teiste laste ja lastelastega jalgade liigutamise mängu, mida lugesin järgmiselt: &bdquo;Kuts läheb karja lonta, lonta, lonta. Tuleb karjast koju vinta-vänta, vinta-vänta, vinta-vänta, virdi!“ Laps või lapselaps istus mu süles. Alguses liigutasid jalgu üles-alla aeglaselt, loo teises pooles järjest kiiremini. Aasta ja kahe kuu vanuses mu tütar kõndis! Olen laste kasvuajal olnud taluperenaine ja käinud tööl. Aega oli vähe. Siiski olen neile lauamänge õpetanud ja kõike seda, mida enamus emasid. Vast erinevalt teistest ka näitemänge, sest olen juhendanud nii erinevate koolide kui ka kuus aastat Ilmatsalu kultuurimaja näiteringi. Oma lastelastele olen saanud aega pühendada erinevalt. Nendega olen mänginud kabet, &bdquo;Tsirkust“, &bdquo;Reis ümber maailma“, &bdquo;Monopoli“, sulgpalli, peitust. Vanimale lapselapsele mõtlesin häda sunnil välja mängu &bdquo;Telemast“, või tekkis see äkki minus. Tütar õppis ülikoolis ja mina tõin Armast Maarjamõisa lasteaiast koju. Elame linna lähedal maal ja pidime ootama bussi Tartus Kaare peatuses. Seal on väga tihe liiklus. Ka parandati kõnniteed. Laps kippus hirmsasti käest lahti tõmbama, sest tahtis läheneda väikesele traktorile, mis meie kõrval kruusa lükkas. Eemalt paistis Tartu telemast ja minul tekkis idee. Märkasin suurt kändu. Ronisin sellele ja ütlesin: &bdquo;Mina olen telemast!“ Siis õpetasin küsima või küsis poiss ise, täpselt ei mäleta: &bdquo;Mis sa näitad telekast?“ Järgnes saate pealkiri ja siis küsimuste-vastustena väike arutelu saabuvast saatest. Ka ilmaennustus oli osa sellest. See mäng aitas bussi oodata, sest juhtis tähelepanu kõrvale liiklusest ja aitas keskenduda. Mõnikord võisin küll tobedana tunduda, kui käed laiali ajasin ja jalad harki: nii moodustusid tähed TV, eeskujuks Telepoiss, aga tulemus oli seda väärt. Telemasti osas olime kordamööda. Arenes poisi ja ka minu mõtlemisvõime, suhtlemisoskus ja kõne. Lapselastega olen mänginud ka muinasjutte, kus siis laps on ühes osas, mina teises ja nukud, vahel ka muud mänguasjad asendasid tegelasi. Polnud ju kusagilt võtta seitset pöialpoissi ega Lumivalgekest, Halli Hunti ega seitset kitsetalle, aga ega siis mäng mängimata jäänud. Olen ka &bdquo;Kolme põrsakese loos“ Hunt olnud ja maja &bdquo;ümber puhunud“, haige vanaemana Punamütsikest oodanud või vastupidi Punamütsikesena Vanaemale külla läinud. Olen laulumänge mänginud: P. Üllaste &bdquo;Kuri lumememm“, G. Ernesaks &bdquo;Rongisõit“. Kui köögis on ehitatud taburettidest &bdquo;rong“, siis selles püsis iga sõitja veidike paigal ja nii sain rahulikumalt toimetada. Nii tore, kui ikka vanaema ka &bdquo;rongile“ kutsutakse! Olen oma laste ja lastelastega ka palli mänginud. Päris väikestega sain toas põrandal harjutada täpsust. Istusime, jalad harkis, ja siis veeretasime palli kas vastastikku või siis ühelt mängijalt teisele. Olen oma laste ja lastelastega peitust mänginud. <div>3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Jyrg2.jpg" alt="Nukkudega" width="290" height="414" /></div> <div style="text-align: left;"> Üksinda mängisin kodumängu. Mul olid oma nukud Mare, Anne ja Tiiu. Nukud olid riidest ja täidetud saepuruga, pead kipsist või savist. Tädi tegi mulle papist pliidi, lõikas ka papist pliidirõngad. Nukunõud olid plekist. Nukuvanker oli puust ja ratastega. Kui olin 1. klassis, sain kingituseks nuku, kellel käisid silmad kinni-lahti ja kes tegi häält. Selle kinkisid mulle sugulased. 4. klassis sain samadelt sugulastelt postipakiga ka nukunõude komplekti, päris portselanist, ja laua ning neli tooli.</div> Tädi tõi mulle Leningradist plastmasstelefoni. Esimene ja ainuke must mänguauto, veoauto, oli plastmassist ja must. Teadsin, et see auto on hapupiimast tehtud. See oli mul olemas enne kooliminekut. Kooliajal mängisin ka paberist nukkudega. Mõned neist olid ostetud poest, osa joonistasin ise. Joonistasin neile ise moeajakirja &bdquo;Siluett“ järgi riideid. 4. Mängu alustamine 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Mäng on väikese inimese töö. Tegutsemistahtest ju liikuma hakatakse. Olles üksi, mängisin ja külla minnes küsisin ju ka ikka luba mängima, mitte külla minna. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Püüdja või lugeja selgitati välja nii, et lapsed seisid ringis ja loeti liisusalmi. 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Üks väike oaõis rändas mööda Inglismaad. Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Mitu seppa peavad seda lukku parandama? Seda ütled sina, vana tatinina. Sellega sai alustada peitusemängu, kiumängu (mujal tuntud kullimänguna). Punaste pükstega politsei ütles mulle: &bdquo;Idi domoi“. Mina ei mõistnud seda keelt, pöörasin selja ja näitasin keelt. Üks kukk istus kiriku torni otsas. Mis värvi olid selle kuke sabasuled? Seda ütled sina, vana tatinina. Siin oli hea võimalus omada värvilisi riideid. Kui oli mingi eriline värv, sai liisuringis püsida kauem, sest teistel puudus sama värv. Eriti oli hinnas erineva helgiga pross, sest see peegeldas erinevaid värvitoone. A, B, D, kits läks üle vee. Võttis kaasa palju prahti. Sina oled sellest mängust lahti. 5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti. 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. PALLIMÄNGUD. Rahvastepall. Jahimehed ja jänesed. Mädamuna. Kartulikuhi. JOOKSUMÄNGUD. Kiu. Kükikiu. Hunt, jänes ja põõsad. PEITUSEMÄNGUD. Tavaline peitus. Kinnilöömisega peitus. Asjapeitus. HÜPPEMÄNGUD. Hüppenöörikool. Kekskastikool. PANDIMÄNGUD. Täidan laeva. KAARDIMÄNGUD Märg kana. Perekonna tola. Potiknoi. Turakas. LAUAMÄNGUD Tamka (kabe). Nips. Tsirkus. Reis ümber maailma. Jahimees. Kirbumäng. Loto. 15-mäng. Doomino. PABERIMÄNGUD. Trips, traps, trull. Laevade pommitamine. Poomismäng Üks laps mõtles sõna, teine pidi ära arvama. Tähtede arv sõnas oli teada. Igast valesti pakutud tähest moodustus üks kriips võllapuus, ka poodu ja nöör ümber kaela. Kui arvaja ära ei arvanud, oligi ta &bdquo;poodu“. Lind, loom, puu Mängijad joonistasid tabeli, mis näeb välja selline: Mängujuht või keegi mängijaist ütleb tähe ja sellega peavad algama ühe rea kõik sõnad. Aeg, mis mõtlemiseks antakse, lepitakse kokku. Võib ka nii, et lähtutakse esimesest lõpetajast. Iga õige vastus annab 10 punkti, kui mitmel mängijal on samasugune vastus, on 5 punkti. Mängukordade arv või aeg lepitakse kokku. Võidab suurima punktide arvu saanud inimene. MÕISTATAMISMÄNGUD Mõistatuste lahendamine. Pikk nina Mängijad jagatakse kahte rühma. Ühed jäävad ruumi, teised lähevad ukse taha. Ruumis olijatele jagatakse ukse taha läinud inimeste nimed, igale üks. Siis hakkavad ukse taga olevad mängijad ükshaaval ruumis käima ja teevad korraga ühe mängija ees kummarduse. Kui nime omanik on leitud, plaksutatakse ja leidja jääb ruumi. Kui see, kelle ees kummardati, ei osutu nime omanikuks, näitab istuja talle kahe käega &bdquo;pikka nina“. RINGMÄNGUD Kes aias? Peremees võttis naise .Need kosjad tulid saarest. Üksinda kõnnin ma... Me lähme rukist lõikama. Mu isamaa armas. Kaks sammu sissepoole. Rits-rats-rundipumm. Bingo. Lapatuu. Laurentsius Selles mängus lauldakse: &bdquo;Laurentsius, armas, Laurentsius sa! Ah, millal sa tuled mind vaatama? (Nende ridade ajal liigutakse ringis kätest kinni hoides päripäeva.) Sõna esmaspäev juures kükitatakse ja ka nime Laurentsius lauldes. Edasi tulevad sõnad: &bdquo;Kui elus nüüd alati esmaspäev oleks ja mind mu Laurentsius vaatama tuleks!" Nüüd tuleb teisipäev ja samad tekstid lauldakse läbi kõigi nädalapäevadega. Kõige raskem osalejatele on viimane salm, kus tuleb kükitada iga natukese aja järel: &bdquo;Kui elus nüüd alati esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede, laupäev pühapäev oleks ja mind mu Laurentsius vaatama tuleks! Laurentsius!“ Selle ringmängu mängimine keelati pioneerirühma koondusel ära (olin rühmajuht), sest Nõukogude koolis võis armastada ainult kodumaad! ENNUSTAMISMÄNGUD Tuleviku ennustamine Kellega abiellud? Millega sõidad pulma? Kus hakkad elama? Kui palju lapsi on? Need küsimused kirjutati kas tabeli kujul või tõmmati ringi keskpunktist hargnevad jooned. Keskele kirjutati mängija nimi, ümberringi vastavalt poiste või tüdrukute nimed. Siis oli vaja öelda ühe arvu võrra väiksem number, kui nimesid oli nimetatud. See, kes ütles, ise kirjutatut ei näinud. Inimene, kes kirjutas, luges siis vastava arvu järgi päripäeva ja tõmbas joonega vastavast numbrist lähtudes nimed maha. Nimi, mis alles jäi, oligi tulevane. SÕNAMÄNGUD Vanaisa vanad püksid Lapsed istuvad reas. Üks mängija seisab teiste ees ja esitab neile kordamööda erinevaid seosetuid küsimusi. Istujad ei tohi naerma hakata. Kes siiski hakkab, läheb mängust välja. Võidab see, kes jääb viimasena istuma. 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? Teatrimäng Tegu polnud päristeatriga. Meie kodukülast kadus ära kolhoosikeskus. Hääbus kultuurielu. Otsustasime mõne kahe tüdrukuga ise külarahvale nääripeo korraldada. Koostasime kava luuletustest ja lauludest, tantse vist polnud. Päris näidendit ei lavastanud, aga dialoogilised luuletused olid. Näiteks J. Oro &bdquo;Laps ja vares“. Teisi pealkirju praegu enam ei mäleta. Siiani on ainult meeles, kuidas pühapäeval kogunesime ja toodi kohale ka lasteaialapsed. See oli koostegemise rõõm. Tänulikud kuulajad, koduküla vanamemmed esimesena juba tund enne algust istet võtnud, kuulasid-vaatasid ja hiljem tänasid. Õhtu lõppes ringmängude ja tantsudega. See oli meie oma pidu! 7. Täiskasvanuiga 7.1Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Arvutiga hakkasin enam tegelema umbes 2005. aastast. Siis mängisin mõningaid kaardimänge, aga nimesid enam ei mäleta. Ka oli mingi poiss, kes kogu aeg kuhugi kukkus ja selle mänguga kuidagi lõppu ei jõudnud. Praeguseni mängin harva Same`i. Arvuti on mulle rohkem töövahendiks. Mobiiliga mänginud pole. Videomängudest olen mänginud tennist. Maakond Pärnumaa Kihelkond Häädemeeste Koguja Maila Jürgenson Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950.-1960. aastad Koguja sugu Naine Täisviide ERA, DK 139, 1/7 < Nõo khk., Tähtvere v., Tüki k. < Häädemeeste khk., Häädemeeste v., Rannametsa k. – Maila Jürgenson, snd. 1952. a. (2013). Koguja sünniaeg 1952 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Maila, snd. 1952. a. Pärnumaal eramaja küla Pärnumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Sõjaaegsete laste mängumaa Meie isa oli sündinud 22.02.1880, seega 1940. aastatel õnneks sõtta ei kutsutud, oli perekonna kaitsja. Kirjutangi esimesena mängust, mis isa meile, oma neljale alaealisele lapsele (viies oli täiskasvanu) õpetas. Kivimäng Igal mängijal on viis oasuurust kivi. Kivid asetatakse pehmele alusele, viies visatakse õhku, samaaegselt võetakse aluselt enne üks, siis teine, kolmas ja neljas – ongi pihus kõik viis kivi. Ülesviskel on pihust lendamas kõik sinna kogunenud kivid, näiteks esimene vise – üks; teine vise – juba kaks kivi; kolmas vise – kolm; neljas – neli. Kui kõik viis kivi õnnelikult pihku on kogunenud, tuleb sooritada &bdquo;silmade kogumine“: viis kivi õhku, samaaegselt pöördub tühi pihk allapoole, et käeseljale langevad kivid kinni püüda. Nii mitu kivi sinna maandub, nii mitu silma saab mängija (nt. 1–5) Kui aga ühtegi ei suuda püüda, katkeb mäng ja tuleb alustada otsast. Kel kogunes aga kasvõi üks silm, järgneb teine ring, siis kolmas, ja võitjaks osutub see, kel kogunes kõigi kolme etapi lõpus kõige suurem silmade arv – võimalik saada 15 silma. Kokkuvõttes tabelina: Kunagi oli see mäng me kodukandis (Tartumaa ääre peal Lilastvere külas või Ulvi kooli internaadis). Mis ajast isa selle ära õppinud oli, ei tea, aga tal läks see väga libedalt. Me lapsed, saime ka selle kiiresti kätte. Õed olid alalõpmata kas koolitöö või talutööga seotud, aga mina mängisin koos vend Arnoldiga seda mängu hiljemgi. Vähemalt naabrilapsed Rosilda ja Endla said ka &bdquo;meistriteks“, aga vaevalt et nad oma lastele edasi õpetasid. Mina kooliajal õpetasin küll, aga oma lastele enam mitte. &bdquo;Kodumäng“ odrapõllul Sõja eest me pere metsa ei pagenud. Aga välja keskel asuvasse kartulikoopasse, mis oli teest kaugemal, kolisime küll varjule. Keldri põrand oli kaetud vatitekkide ja karvatekiga (lambanahkne sõidutekk, pealt villane riie, äärtes villane pits). Magasimegi seal, olid padjad ja kõik hädavajalik. Kord, kui ema oli kodus loomi talitamas, lubas isa suuremad lapsed – õed Aino ja Renate ja ka pika lunimise peale mind – kooba lähistesse välja. Õed ühinesid eakaaslasest naabrineiu Friedaga, mina omaette hakkasin äsja koristatud odrakõrtest &bdquo;kodu“ ehitama. Olin nii asjasse süvenenud, et ei pannud ümbrust üldse tähele. Õde Aino rabas käest kinni ja vedas koopasse, siis alles märkasin, mis kole mürin ja möll… Kui kõik vaikseks jäi ja suits ja tolm hajusid, oli seal, kus ma &bdquo;kodu rajasin“, kõige sügavam ja koledam mulla ja rusude lehter. Üleval taeva all oli toimunud lennukite omavaheline lahing – terve koobapõld oli täis lennuki läikivaid tükke ja need mullalehtrid ei olnud ka mitte pommidest, vaid lennuki osadest… Nii vigastatud lennuk kaugele küll ei jõudnud lennata, aga meie silmapiiril teda polnud. Sel ajal olid keldris isa ja noorim poeg Arnold mänginud just sedasama kivimängu. Tampka Isa õpetatud oli meil ka teine mäng – tampka (kabe). Sedagi mängis isa hästi, ükski naabrimees, kes õhtuti raadiot kuulamas käis või kasvõi juttu puhumas, ei saanud temast võitu. Tampkalaud oli, nagu ikka, ruuduline, aga nupud olid erilised: ühel pool olid läikivad soldati sineli nööbid – mitte Eesti Vabariigi aegsed, vaid vene kroonu omad, sest isa teenis sel ajal. Teisel pool olid tavalised eestiaegsed mantlinööbid, siledad ja kirjadeta. Tampkat mängis emagi ja kõik lapsed. Mängud Laste lauamängud olid: &bdquo;Ilmaring“, &bdquo;Kits“ ja vahest veel mõni omatehtud parajasti &bdquo;moesolev“. Need kõik olid täringutega visatavad mängud, mida võis mängida igaüks, kes vähemalt 6-ni oskas lugeda. Must-Peetri kaardid olid ka käibel. Liikumismängudest oli esiplaanil &bdquo;Käpp“ (Trihvaa) – jooksumäng: kes väledam ja leidlikum, pääseb kinnilöömisest ja võib kauem ringi lipata. Või &bdquo;Vahetuskäpp“ – löögi saanu oli järgmine tagaajaja. Siis &bdquo;Kullimäng“ mitmes variandis: toeleidmisega, kükitamisega jne. Huvitav oli &bdquo;Keerukuju“. Poisid tahtsid võtta rohkem mehiseid &bdquo;kujusid“, tüdrukud aga tantsulisi ja romantilisi. Siis andis mõistatada, mis kuju see on. Äraarvamise- ja riimimänge sai mängida rohkem koolis. Siis oli veel moes luuletustes ka riimi austada ja rütmi arvestada, neid hindas pr. Elgas (mu esimene õpetaja) ja tegime meeleolukaid vaheldusi klassitunni osanagi. Vahest läks lugu päris naerukoorini välja. Heameelega mängisin ma &bdquo;õpetajamängu“. Pr. Elgas jaotas nendele õpilastele, kellel nädala jooksul väga hästi läks, reljeefselt trükitud läikpildikesi. Egas neid saajaid palju olnudki, aga mul üldiselt vedas. Ka vedas mul seeläbi, et sain õpetajat nagu päriselt mängida. Nimelt oli me klassis üks hästi &bdquo;kõva peaga“ tüdruk – Leili. Ta elas koolile lähedal, aga kojuminekuga peale tunde eriti ei kiirustanud. Just tema määras õpetaja minu hoolealuseks, keda aidata võiksin. Minul oli aga tarvis oodata ära õdede tundide lõpp, et siis koos 4,5 km koju minna. Leilile meeldisid me &bdquo;koosõppimised“, sest hea edu korral sai ta nii mõnegi minu pildikogust. See oli vahetevahel. Leilita sain tühjas klassiruumis ka näiteks hüpitsaga hüpata – igasuguseid variante: ühel jalal, siis kahel ja vaheldumisi nii ja naa; käed (ja hüpits) risti, siis mitte jne. Võisin lugeda ka rekordhüppeid jne. Palli klassis õed mängida ei lubanud – aknad! Kekskasti hüppasin ka: põrandalaua vahed ja põikipidi asetatud värvipliiatsid aitasid toredaid hüppekaste moodustada. Jalas olid mul vanema õe Magda (Mahta) valmistatud sussid – villasest riidest nii pealsed kui ka mitmekordsed tallad, ainult seest õhem vooder. Liistud sai Mahta tädimees Vollilt. No ja nende susside mürtsud ei toonud kordagi pahandust kaela. Meil oli kodus raadio. Kodustel laupäevaõhtustel vana-tantsu-muusika õhtutel, kus kogu pere koos oli, ka naabripoisid ja Freida (õdede sõbranna), ning perekonnavalssi ja kõiki selleaegseid tantse tantsisid, sain minagi kõik selgeks. Klassis üksinda kujutasin, et tantsin Möldri Leoga (tema tantsitas mind kõige sagedamini, kõige pikem ja kõige huumoririkkam). Sellest polnud midagi, et ta ka õega tantsis… Vahetundide ajal käis tants saalis. Mu mälestust mööda polnud seal üldse muusikat: nooremad vaatasid, mis tantsu mõni vanem paar alustas, ja siis püüti järele teha. Tihti oli selleks juhtpaariks mu õde Renate ja tema partner Vilma Mägi (hiljem Aun). Siis tantsisid kõik, kes tahtsid – suured ja väiksemad, ka peotantse. Ainult väiksemad võtsid üles ringmängu lauluga, ehkki viimased olid õpitud suurematelt lastelt ja neil omakorda veelgi vanematelt. Nt. &bdquo;:,: Ma läksin metsa kõndima, ja linnupesi otsima. :,: :,: Oi tuntas-tuntas tunavere rass. :,: See enneaegne armastus ei ole muud kui kurvastus. :,: All orus rohelise pingi peal, kaks kena noormeest istsid seal. :,: :,: Nad aasid juttu siit ja sealt, ja kosjaasjust kõigepealt. :,: :,: Kuule, Kaarel, kus me lähme, kus me kosjaviinad saame. :,: Ja lõpupoole: :,: Maja ees oli räiss ja risu, kasvõi reied lõhki kisu. :,: jne. Tõsijutt – mitte ainsatki lastepärast ringmängulaulu ei tule meelde. Õpetajad võisid muiata küll, aga mängud said mängitud. Väljas mängisime &bdquo;Tagumist paari“: üksikuks jäänu hüüdis paarisseisjate kolonni ees seistes: &bdquo;Pliks-plaks-tagumine paar välja!“ ja tahtis püüda endale paarilise. Kes üksikuks jäi, hüüdis ja püüdis omakorda. Seda lastemängu mängiti vahest &bdquo;suurte“ poolt kasvõi pulmapeolgi. Mäng &bdquo;Täidan laeva“. Telefonimängus sai vahest meelega &bdquo;valesti“ kuulda – mida naljakam, seda lustlikum. Toolide ümber marssimine: üks tool vähem kui marssijaid. Kes kolm korda ikka püsti jääb, annab pandi. Pantide lunastamine. Kord, kui suvisepühal kogu pere kirikusse sõitis, pidin mina õde Mahta juurde koju jääma – kingad olid kadunud! (Olid välja jäänud.) Siis tulid häid pühi soovima Lissi poisid, panid munad patta keema ja segasid luuavarrega, et põhja ei hakkaks. Olin vast 4–5-aastane. Ütlesin, et lõpetage lollitamine, see pole ilus mäng. Kuulatigi sõna. Mune jätkus kõigile, ka kirikulistele. Mina sain kiita, et ilusaid mänge rohkem hindan kui alpimist. Ilusaks mänguks pidasin ma näiteks õdede ja vennaga kukerpallitamist suvistepühal jõeäärsel lillenõlval, sellel pääsusilma-kullerkupu-kannikese-kassikäpa-seebilillemaal. Seal sai mune veeretada ja kukerpallitada ja mitte keegi ei pannud pahaks, et välkusid roosad, sinised ja kollased pepukesed – püksid olid uued ja pühapäevaselt värsked ja kaunid. Ja lilled tõstsid jälle pead, kui kukerpallitajagi püsti tõusis. Käisin sel suvel seda kohta kaemas – pole lilli, pole kukerpallitajaid. Jõeäärne heina- ja karjamaa on metsatihnikuks muutunud; kaks vana remmelgat – üks minu ja teine vend Arno oma, on maha langenud ja kõdunenud; hobusteujutamise august ja kohast, kus ujumisvõistlusi korraldati, on järel nireke ja lomp. Me tuuleveski, kus oli imehea peitust mängida, põletati sigala kütteks. Kaks veskikivi seisid lapsepõlves veski ees, kus vennaga oli mõnus mängida, kui rohi oli veel kastest märg. Oi, milliseid ehitisi sinna püstitada võis, kummalgi oma kuningriik! Tuli ette isegi seda, et mööduv sõiduk peatus ning keegi naerusui päris, kumb meist siis nüüd tüdruk, kumb poiss on (riided olid vahetatud). Ka rehemaja pakkus suurepärast mängumaad: reiaaluses seisis nurgas vana hobustega veetav rehepeksumasin. Seda kasutasid küll vanad oma pesade tarbeks, aga meil oli seal omajagu ruumi. Rehetoa ahju ja parsile me ronida ei tohtinud, aga seal väljateenitud puhkust veetvad linatöötlemise masinad-instrumendid olid vennale eriti meeltmööda. Aga ma tegin kõik vennaga kaasa, ehkki ema ütles, et tüdrukutel eriti ronida pole paslik. Põnev oli, seal sai leiutada. Ja pealegi oli mul minust kolm aastat noorem vend, kes oma vanemat õde kõiges arvestas ja mu ideed omaks võttis. Edasi oli seal teises maja otsas &bdquo;kart“, s.t sama suur ruum kui reiaalune, aga seal olid suvel reed, saan jm. sõidukid; talvel aga igat sorti vankrid. Meie arvates tõllakuur, aga nimetasime kartiks. Välisseina ääres, üsna kolmanda klassi maanteeni välja, olid rõuguredelid, kui neid väljal ristikutele või viljale tarvis polnud. Need olid tihkelt üksteise kõrval, et moodustasid suure ja laia platvormi, mis kevadpäikeses varakult tõelise kevadtunde mänguhuvilistesse sisestas. Perest ja emast Kui 1944. a. 29. mail mu 10-a. vennake onuks sai, läks ta Mahta juurde ja tasakesi küsis, kas ta võiks selle pisikese puntra seal teki sees sinna platvormile viia, seal nii väga hea ja ilus. Ei lubatud, et las kasvab ja kosub veel enne natuke. Õemees Sass (Aleksander) oli läinud Saksa sõjaväkke velskrina, tuli küll peagi tütart vaatama, ja kaduski sõjamöllu. Vangilaagrist tuli koju sõber, teatas, et ta isiklikult mattis Sassi Äänisjärve ääres maamulda ja tegi Karjala kasest ristigi peale, aga ametlikku dokumenti selle kohta ikka polnud. Uue Eesti algul sai lõpuks kohtu poolt tõestatud, et nimetatud kohas, paljudest vangilaagrites ühes, on &bdquo;maha kantud“ Aleksander Aleksandrovit&scaron; (tegelikult Otto p.), kes on aasta võrra tegelikust vanem, kui laagridokumendis märgitud, ja loetud ta Aleksander Otto p. Paljakuks, seega Mahta meheks ja Marje isaks. Marje jäigi aga kasvama ja kosuma meie perre, sest ta uus kodumaja põles sõjatules maani maha, polnud meest toeks ja peale selle küüditati ka vanaema Siberisse. Marje kasvas me lapsepõlvekodu mängumaade täieõigusliku omanikuna, oli me emale, kui ta omad lapsed uusi kodusid rajasid, veel lohutuseks ja toeks. Kuni lahkus temagi… Ema pärjalindile kirjutasin: &bdquo;Kui pesast tiibu sirutanud me, lapsed, ellulennuks siit. Nüüd lahkud, ema, kodu valgus… Jäid tühjaks tuba, õu ja niit…“ Emale on pühendatud mul luuleread, mille kohta ütlesin, et see pole laul, vaid ood… Aastaid tagasi saatsin selle luuleliitu, sain vastuseks avalduspaberid luuleliitu astumiseks. Ei astunud ma kuhugi, ei saa ka astuda enam kunagisele lapsepõlve mängudemaale, sest seda pole enam sellisena, nagu teda näha tahan. Mälestustemaa Nii kurva noodiga lõpetada ei saa. On ju olemas mälestustemaa, see Veneetsia, mille tekitas vaba veevool kahest jõeharust – üks Lissi poolt ja teine Oti poolt tulev haru; selle jämeda-jämeda mahalangenud puutüve tagune piibelehtede muinasjutunõlvak – need lõhnad, vete hääled, elav vesi ja elu vees – kalad, keda kuival suvel Arnoga kartulikorviga kuivama kippuvatest lompidest päästsime ja jõkke toimetasime – kas need olid ainult mängud? Täisverelised mängud olid need suvised &bdquo;peod“, mille vaatemängude pääse oli kas maasikas peopesal, mis kraavipervelt leitud, või mistahes lilleõis, mis me vaasis edasi õilmitses. Igal aastal kordus, ehkki erinevas lahenduses &bdquo;Perenaiste tants“ (teate küll, see &bdquo;Me perenaised oleme, me kulbikuningannad“ jne). Ja laule oli alati kõigist aastaaegadest. Jõululaule polnud, neid laulsime koos tädilastega alati jõulude aegu meie kodus. Esinejaid olid kuni Narva-Jõesuuni välja (vanaema pool suvitamas) siin naabruses. Vajadusel sai riietega muuta tüdruku poisiks ja vastupidi (nagu nüüdki teleris). Viisipilliks oli kitarr, löökpille igat sorti. No ja aplausi oli alati mõnus kuulata, see tuli südamest, oli see piduline mis-eas-tahes. Mõtlen oma õdedele: kelle moodi ma kõige rohkem olen? Vanem õde oli osav riidesorte kokku sobitama – ta hoolitses kogu pere hea väljanägemise eest. See &bdquo;lappidega mäng“ meeldib mullegi. Aino oli hoolitseva ema moodi – minus on seda kahjuks vähevõitu; Renate kiire vaist ja virgad käed on mulle kaugelt kättesaamatud. Vast vend Arno, Sinuga olime hingesugulased ja teineteisele väga kallid, eks natuke sarnasedki. Igaüks teist istutas midagi mu hinge, head ja ilusat ja igipõlist! Aitäh teile! Täisviide EFA I 169, 91/8 < Tartu < Torma khk., Torma v., Lilastvere k. – Ellen Paljak, snd. 1933. a. (2013). Maakond Tartumaa Kihelkond Torma Koguja Ellen Paljak Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1930.-1940. aastad Koguja sünniaeg 1933 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Ellen, snd. 1933. a. Tartumaal küla talu Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Igal mängijal on viis oasuurust kivi. Kivid asetatakse pehmele alusele, viies visatakse õhku, samaaegselt võetakse aluselt enne üks, siis teine, kolmas ja neljas – ongi pihus kõik viis kivi. Ülesviskel on pihust lendamas kõik sinna kogunenud kivid, näiteks esimene vise – üks; teine vise – juba kaks kivi; kolmas vise – kolm; neljas – neli. Kui kõik viis kivi õnnelikult pihku on kogunenud, tuleb sooritada &bdquo;silmade kogumine“: viis kivi õhku, samaaegselt pöördub tühi pihk allapoole, et käeseljale langevad kivid kinni püüda. Niimitu kivi sinna maandub, niimitu silma saab mängija (Näit. 1–5) Kui aga ühtegi ei suuda püüda, katkeb mäng ja tuleb alustada otsast. Kel kogunes aga kasvõi üks silm, järgneb teine ring, siis kolmas, ja võitjaks osutub see, kel kogunes kõigi kolme etapi lõpus kõige suurem silmade arv – võimalik saada 15 silma. Kokkuvõttes tabelina: Kunagi oli see mäng me kodukandis (Tartumaa ääre peal Lilastvere külas või Ulvi kooli internaadis). Mis ajast isa selle ära õppinud oli, ei tea, aga tal läks see väga libedalt. Me lapsed, saime ka selle kiiresti kätte. Õed olid alalõpmata kas koolitöö või talutööga seotud, aga mina mängisin koos vend Arnoldiga seda mängu hiljemgi. Vähemalt naabrilapsed Rosilda ja Endla said ka &bdquo;meistriteks“, aga vaevalt et nad oma lastele edasi õpetasid. Mina kooliajal õpetasin küll, aga oma lastele enam mitte. Täisviide EFA I 169, 91 < Tartu < Torma khk., Torma v., Lilastvere k. – Ellen Paljak, snd. 1933. a. (2013). Maakond Jõgevamaa Koguja Ellen Liivak Kihelkond Torma Koguja sünniaasta 1933 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kivimäng kividega mängimine osavusmäng Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Sõja eest me pere metsa ei pagenud. Aga välja keskel asuvasse kartulikoopasse, mis oli teest kaugemal, kolisime küll varjule. Keldri põrand oli kaetud vatitekkide ja karvatekiga (lambanahkne sõidutekk, pealt villane riie, äärtes villane pits). Magasimegi seal, olid padjad ja kõik hädavajalik. Kord, kui ema oli kodus loomi talitamas, lubas isa suuremad lapsed – õed Aino ja Renate ja ka pika lunimise peale mind – kooba lähistesse välja. Õed ühinesid eakaaslasest naabrineiu Friedaga, mina omaette hakkasin äsja koristatud odrakõrtest „kodu“ ehitama. Olin nii asjasse süvenenud, et ei pannud ümbrust üldse tähele. Õde Aino rabas käes kinni ja vedas koopasse, siis alles märkasin, mis kole mürin ja möll… Kui kõik vaikseks jäi ja suits ja tolm hajusid, oli seal, kus ma „kodu rajasin“, kõige sügavam ja koledam mulla ja rusude lehter. Üleval taeva all oli toimunud lennukite omavaheline lahing – terve koobapõld oli täis lennuki läikivaid tükke ja need mullalehtrid ei olnud ka mitte pommidest, vaid lennuki osadest… Nii vigastatud lennuk kaugele küll ei jõudnud lennata, aga meie silmapiiril teda polnud. Sel ajal olid keldris isa ja noorim poeg Arnold mänginud just sedasama kivimängu. Täisviide EFA I 169, 92 < Tartu < Torma khk., Torma v., Lilastvere k. – Ellen Paljak, snd. 1933. a. (2013). Maakond Jõgevamaa Koguja Ellen Paljak Kihelkond Torma Koguja sünniaasta 1933 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kodumäng odrapõllul kodumäng Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Vanimale lapselapsele mõtlesin häda sunnil välja mängu „Telemast“, või tekkis see äkki minus. Tütar õppis ülikoolis ja mina tõin Armast Maarjamõisa lasteaiast koju. Elame linna lähedal maal ja pidime ootama bussi Tartus Kaare peatuses. Seal on väga tihe liiklus. Ka parandati kõnniteed. Laps kippus hirmsasti käest lahti tõmbama, sest tahtis läheneda väikesele traktorile, mis meie kõrval kruusa lükkas. Eemalt paistis Tartu telemast ja minul tekkis idee. Märkasin suurt kändu. Ronisin sellele ja ütlesin: „Mina olen telemast!“ Siis õpetasin küsima või küsis poiss ise, täpselt ei mäleta: „Mis sa näitad telekast?“ Järgnes saate pealkiri ja siis küsimuste-vastustena väike arutelu saabuvast saatest. Ka ilmaennustus oli osa sellest. See mäng aitas bussi oodata, sest juhtis tähelepanu kõrvale liiklusest ja aitas keskenduda. Mõnikord võisin küll tobedana tunduda, kui käed laiali ajasin ja jalad harki: nii moodustusid tähed TV, eeskujuks Telepoiss, aga tulemus oli seda väärt. Telemasti osas olime kordamööda. Arenes poisi ja ka minu mõtlemisvõime, suhtlemisoskus ja kõne. Täisviide ERA, DK 139, 1/7 < Nõo khk., Tähtvere v., Tüki k. < Häädemeeste khk., Häädemeeste v., Rannametsa k. – Maila Jürgenson, 61-aastane (2013). Maakond Tartu l. Kihelkond Tartu l. Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Telemast kujutlusmäng/loovmäng omalooming Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üks väike oaõis rändas mööda Inglismaad. Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Mitu seppa peavad seda lukku parandama? Seda ütled sina, vana tatinina. Sellega sai alustada peitusemängu, kiumängu (mujal tuntud kullimänguna) Punaste pükstega politsei ütles mulle: „Idi domoi“. Mina ei mõistnud seda keelt, pöörasin selja ja näitasin keelt. Üks kukk istus kiriku torni otsas. Mis värvi olid selle kuke sabasuled? Seda ütled sina, vana tatinina. Siin oli hea võimalus omada värvilisi riideid. Kui oli mingi eriline värv, sai liisuringis püsida kauem, sest teistel puudus sama värv. Eriti oli hinnas erineva helgiga pross, sest see peegeldas erinevaid värvitoone. A, B, D, kits läks üle vee. Võttis kaasa palju prahti. Sina oled sellest mängust lahti. Täisviide ERA, DK 139, 5/6 < Nõo khk., Tähtvere v., Tüki k. < Häädemeeste khk., Häädemeeste v., Rannametsa k. – Maila Jürgenson, 61-aastane (2013). Maakond Tartumaa Pärnumaa Koguja Maila Jürgenson Kihelkond Nõu Häädemeeste Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Mängualustamissalmid liisusalm liisusalm/kirikutornis liisusalm/punaste pükstega politsei liisusalm/üks kits läks üle vee liisusalm/üks väike valge tuvi Pärnumaa Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üks laps mõtles sõna, teine pidi ära arvama. Tähtede arv sõnas oli teada. Igast valesti pakutud tähest moodustus üks kriips võllapuus, ka poodu ja nöör ümber kaela. Kui arvaja ära ei arvanud, oligi ta „poodu“. Täisviide ERA, DK 139, 6 < Nõo khk., Tähtvere v., Tüki k. < Häädemeeste khk., Häädemeeste v., Rannametsa k. – Maila Jürgenson, 61-aastane (2013). Maakond Tartumaa Häädemeeste Koguja Maila Jürgenson Kihelkond Nõo Häädemeeste Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Poomismäng äraarvamismäng paberimäng Pärnumaa poomine/siga sõnamäng taibumäng Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängijad joonistasid tabeli, mis näeb välja selline: <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Lind_loom_puu.jpg" alt="Lind, loom, puu" width="400" /> Mängujuht või keegi mängijaist ütleb tähe ja sellega peavad algama ühe rea kõik sõnad. Aeg, mis mõtlemiseks antakse, lepitakse kokku. Võib ka nii, et lähtutakse esimesest lõpetajast. Iga õige vastus annab 10 punkti, kui mitmel mängijal on samasugune vastus, on 5 punkti. Mängukordade arv või aeg lepitakse kokku. Võidab suurima punktide arvu saanud inimene. Täisviide ERA, DK 139, 6 < Nõo khk., Tähtvere v., Tüki k. < Häädemeeste khk., Häädemeeste v., Rannametsa k. – Maila Jürgenson, 61-aastane (2013). Maakond Tartumaa Pärnumaa Koguja Maila Jürgenson Kihelkond Nõo Häädemeeste Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lind, loom, puu paberimäng Pärnumaa sõnamäng sõnamäng tabeliga Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst (Kellega abiellud? Millega sõidad pulma? Kus hakkad elama? Kui palju lapsi on?) Need küsimused kirjutati kas tabeli kujul või tõmmati ringi keskpunktist hargnevad jooned. Keskele kirjutati mängija nimi, ümberringi vastavalt poiste või tüdrukute nimed. Siis oli vaja öelda ühe arvu võrra väiksem number, kui nimesid oli nimetatud. See, kes ütles, ise kirjutatut ei näinud. Inimene, kes kirjutas, luges siis vastava arvu järgi päripäeva ja tõmbas joonega vastavast numbrist lähtudes nimed maha. Nimi, mis alles jäi, oligi tulevane. Täisviide ERA, DK 139, 6/7 < Nõo khk., Tähtvere v., Tüki k. < Häädemeeste khk., Häädemeeste v., Rannametsa k. – Maila Jürgenson, 61-aastane (2013). Maakond Tartumaa Pärnumaa Koguja Maila Jürgenson Kihelkond Nõo Häädemeeste Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tuleviku ennustamine ennustamismäng paberimäng Pärnumaa Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Lapsed istuvad reas. Üks mängija seisab teiste ees ja esitab neile kordamööda erinevaid seosetuid küsimusi. Istujad ei tohi naerma hakata. Kes siiski hakkab, läheb mängust välja. Võidab see, kes jääb viimasena istuma. Täisviide ERA, DK 139, 7 < Nõo khk., Tähtvere v., Tüki k. < Häädemeeste khk., Häädemeeste v., Rannametsa k. – Maila Jürgenson, 61-aastane (2013). Maakond Tartumaa Pärnumaa Koguja Maila Jürgenson Kihelkond Nõo Häädemeeste Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Vanaisa vanad püksid naermiskeeld Pärnumaa sõnakeeld Tartumaa vanaisa vanad püksid Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Me kõik oleme pärit lapsepõlvemaalt, need mälestused on kallid, meenuvad läbi aegade – see aeg mõjutab meie elu. Paljugi kipub ajatolmus tuhmuma. Sündisin Abaja külas (Kalvi vallas, hiljem Mahu). Olen üksik laps. Arvan, et oodatud ja lootuski kadunud. Lootus oli väike, sest vanaema sünnitas oma viimase lapse, minu tädi, 47-aastasena. Minu ema oli minu sünni hetkel 18. jaan. 1936. a. 39-aastane ja isa 47-aastane, aasta lõpuks said nad oma eluraamatusse aasta juurde (ema 16. novembril, isa 8. oktoobril). Külas ei olnud lapsi, naabritel olid, need minust nooremad ja läksid ära, krunt oli vilets ~20 ha, ühe hobusega ei suudetud seda harida. Pere oli suur: neli last, ema, isa, vanaisa ja tema tütar. Mäletan, et nende kündi iseloomustati kriipsu tõmbamisena. Tädi Meeri käis päeviti külas, et omale elatist teenida. Tahtsin endale ka väga õde või venda. Üks ema sugulane, Elviine Ida, soovitas mul minna kevadel vee pealt püüdma. See lause jäi mulle meelde ja läksingi. Pisikesed suss-saapad jalas ja korv käevarrel. Isa nägi ja tõi mind sealt ära, saapad olid vett täis. Pandi minu jalad kuuma vette, pole meeles, mis sinna hulka pandi, kas sinepit või soola. Haigeks ei jäänud. Pidin leppima oma nukkudega, kellel olid vatist kehad, käed ja jalad ka vatist, keha oli roosakast trikoost (vana pesu), takust juuksed ja maalitud silmad, nina, suu (näomaalingud on ka praegu moes). Hiljem tulid moodi poest ostetud pead. Oi kui ilusad näod ja juuksed! Esimene nukk kingiti vist 35. sünnipäevaks ja see oli rahvariides suveniirnukk. Need olen edasi kinkinud oma sõbrannale. Voodi oli üks karp, mingid riided põhjas. Teinekord oli see sama karp laud ja voodiriided laualinaks. Üks naabritädi oli õmbleja, mõnikord andis ta mulle pisikesi lappe, millest sai põlle, rätiku, salli. Aeg oli raske, sõjajärgne, igaüks tahtis oma lappe tagasi, eks neilgi olid lapsed, ja täiskasvanud tegid omale riideid kahest erisugusest kangast. Mul oli üks pisikene piiksuga kummist Jüri, pea oli veidi näritud. Oli alles minu 36. eluaastani, kui kodu vahetasin. Nüüd olen mõnikord mõelnud, et eks temalegi oleks ruumi olnud. Ta ju minuga peaaegu üheealine. Siis olid veel mängudeks vene vangidelt (naaberkülas oli laager) leiva eest saadud mängud. (Nende leivapalukesed peideti kivide vahele. Vangivalvurid ei juhtunud olema kurjad ja nad said nende kaasabil oma palukesed kätte.) Olid mängud, kus vineeri peal nokkisid tibud; õhukese laua ühes otsas oli hiir, teises kass, nii et kass ei saanud hiirt kunagi kätte. Samuti tegid nad savist (mõnes kohas oli sinisavi) kõhuliolevaid loomi: kanu, jäneseid, koeri. Mõned olid heledamad, seal oli vist kriiti hulgas. Suvel olid käbiloomad. Aida taga olid takjad, nende küljest korjas ema kaussi takjanuppe, mis kinni hakkasid. Ka neist sai igasuguseid, oma meelest toredaid asju teha. Süda oli lilla. Takjad niideti maha sügisel ja minu meelest põletati. See oli koht, kuhu loomad ei pääsenud. Sinna ei lubatud ka mind ega minu armast sõpra koer Matsi, et omale takjad külge ei saaks. Mats oli väga hea, lubas kõike teha, ka sabast tirida, tasuks lubasin oma leivalt või ära limpsida. Ta sai pulmas surma. Nutsin ja leinasin teda kaua. Toodi uus koer Tipsi, temaga oli küll lõbus, aga ta kraapis katki minu sukki ja ka kleite, näris jalavarjusid, mis pandi ära kõrgele. Kui tema tahtis õue minna, siis ega minagi maha jäänud, läksin sukkis. Kuid ema pani minu toimingut pahaks ja pesi jalad ja sukad ära. Ega neid sukki (poesukad, nii öeldi puuvillaste sukkade kohta) palju olnud, neid pidi hoidma. Villaste sukkadega oli lihtsam, lõng oli omalt ja see ei sobinud ka Tipsile kraapimiseks ega närimiseks. Lauamänge mul palju ei olnud. Oli domino, mis mulle väga meeldis. Siis oli veel liblika-mäng, vist oli kaheksa kuubikut, kokku pannes tuli neli erinevat liblikat. Algul nägin väga vaeva, aga pärast sain aru, et saab ka lihtsamalt. Tädilapsed ja tädipoja lapsed olid umbes ühe kilomeetri kaugusel. Olin neist rumalam ja ega mul olnud kambavaimu – kaotasin mängudes, nendel oli rohkem mänge, nende emad nooremad. Kõige noorem tädi oli minu emast 14 aastat noorem, tema käis jalgrattaga Viru-Nigula Ühisuse poes (hiljem ETKVL). Seal oli apteek ja ta tõi sealt arstirohtusid ka minu emale. Minu ema rattaga ei sõitnud ja ega tööajal ei olnud ka hobustel aega. Ema oli tihti haige, käis arstil. Isa ostis naelu, okastraati, eks siis murenenud ka mulle mõni asi. Mulle oli ju tähtis see, et sain kuhugi. Lauamänge, ka &bdquo;Musta notsut“ sobis minuga mängima minust kolm aastat noorem tädipoeg Heino, tema tahtis võita ja minuga see enamasti õnnestus. Ega see alati päris auski olnud, ta tundis musta notsu kaardi ära, aga mulle oli tähtis seltskond (nüüd on ta juba kolm aastat manalamees). Oma pere ja lähemate mängukaaslastega juhtus tal vahel arusaamatusi, nad olid taibukamad, 3–4 aastat vanemad, ning võitsid teda, mis temale eriti ei sobinud. Samuti said nad aru, kui ta vahel veidi valskust püüdis teha. Valskus ei meeldinud vanaemale. Nii tädilastel kui minul oli õues liivakast. Liivakastis mängisin ka üksinda. Vahel niisutati liiva. Kui seal liivakooke küpsetasin, hoidsin süles nukku, minu mängulast, koju ootasin ka mänguisa. Olen üksik, ei saanud elus kumbagi. Tädilastega mängisime keksu, kaasas kodunt kaasavõetud klaasi või taldriku kild, hea, kui oli värviline, siis ei läinud segi. Osavamal õnnestus ka &bdquo;taeva“ saada. See mäng ei meeldinud meie sügavusklikule vanaemale, &bdquo;taevas“ oli tema jaoks püha sõna. Ega me teda kuuldes seda sõna eriti tarvitanud ja ega ta ka alati pannud tähele, mis me tegime. Õues mängisime palli, lihtsalt püüdmist: rahvastepalli ja mädamuna. Üks oli poest ostetud, teised ise tehtud. Kord põles meie lähedal sõjaväeauto. Rattakummist tekkis põlemisel svammitaoline kõva mass, millest tükikesi lõigati ja mille isad ümmarguseks lõikasid, suuremad poisid tegid seda ise. Ega see pall väga ümmargune olnud, aga saime hakkama. Vahetundidel mängisime &bdquo;Pallikooli“. Viskasime palli vastu seina, maha langemise ajal pidime jõudma teha mitmeid liigutusi, kui ei jõudnud, tuli &bdquo;nuri“. Vahel mängisime ka enne tunde. Algkoolis kella ei olnud. Õpetaja tagus naela tunni alguses vastu padrunikesta. Sama tegi ka tunni lõpus. Ruumi oli vähe, kõrge ruum ja talvel viluvõitu, nii et trügisime ahju juures. Tögasime üksteist, mis pidi nali olema. Sõime, enamusel oli leib kaasas. Mina olen alati hommikul oma kõhu täis söönud. Vahetunnil ei olnud isugi, andsin poole oma munaleiva- või lihaleivaportsust ühele poisile (Heldur Peek), temal ei olnud. Tädilapsed olid ausad, viisid ülejäänud leiva koju. Kodused olid mures, et laps ei söö, jääb nõrgaks või verevaeseks. Minu vanematel seda muret ei olnud. Eks omad naljad olid ka kooliteel, talvel sai visatud lumepalle, liugutud, kui oli jää ja libe. Kevadel-sügisel oli veidi igavam. Ei tohtinud ka teist kukutada, sest sukk võis katki minna ja põlv veriseks jne. Siis ootas &bdquo;kohus“, kuhu vahel sekkusid ka vanemad… See ei olnud ahistamine – vaid nali. IV klassi läksin Aseri kooli, see oli mitteäielik keskkool (7 klassi). Rannul oli kolm klassi, mina läksin ühe sugulasega aasta ennem, sest tema kartis üksi minna. Koolitee oli umbes neli kilomeetrit, jäime vahel nii hommikul kui õhtul &bdquo;pimeda kätte“. See on jällegi minu vanaema väljend. Koolis pidime vahetundide ajal jalutama ja kui oli söögivahetund, siis olime klassis. Seal oli kell, sellega tegeles korrapidajaõpetaja. Enne tunde mängisime ringmänge. &bdquo;Üks-ühte, kaks ühte“ järgi tantsime polkat, laulu: &bdquo;Ei aita, ma läen kapsasse, ma kisun kaalid ülesse ja kapsad jätan järele.“ Üks armsam mäng oli peitus, seda sai mängida nii õues kui toas. Siis veel &bdquo;Tibi-tibi, ära näita!“. Üks oli mängujuht, kes pani mingi väikese eseme käte vahele, mis olid koos. Järgmine pidi ära arvama, kellelt ese leiti, sellest sai uus mängujuht. Ega ma eriti suur mängija ei olnud, sörkisin ema sabas. Kui ema tegi sigadele sööki, ei puudunud sealt ka mina ja mu käed läksid vahel liiga sügavale seasöögi sisse. Sibulaid lubas ema mul maha panna, vahel läksid need tagurpidi. Minu töö käis läbi tsensuuri, õpetussõnad kippusid meelest minema. Eks ma ka kitkudes kippusin valikuta umbrohtu võtma. Varakult proovisin ka lehma lüpsta, kuid valelt poolt, mõne tilga sain. Kirju oli vana, tema elu lõppes kolhoosis, kus ta nälja-aastal, vist 1951 või 1952, suri. Liikusin loomade keskel, karjamaa oli lauda taga. Mis mulle meeldis teha, see oli sigadele rohu ette viimine – öeldi vesirohi, väga pehme – seal ei olnud ka eksimisi. Istusin kanapoegade juures, seni kui nad sõid, sest teised kanad kippusid ka tulema, olin kanaema abiline. Karjamaal mängisime tädilastega käbiloomadega. Tegime ka onne, ise me sinna sisse ei mahtunud, materjalist tuli puudus. Üksi mängides otsisin oma karjamaalt varese või mõne teise linnu suuri sulgi, mis maha torkides aiaks said. Käbisid mul ei olnud, meie kuused olid väikesed. Mõnikord käis isa hobusega (vankriga) heinamaale, siis käisin ka mina. Oli vist kümne pulgaga reha, millega riisusin. Sealt sain mängumaterjali: käbisid; sammalt, mille peale nukud istusid; heinputki, mis sobisid vileks, pasunaks jne. Tädilastega saime kokku 1–2 korda nädalas. Tädi naabruses olid lapsed, veidi nooremad, ka nendega mängisime. Kui suuremad olime, siis mängisime kooli. Vanemad lapsed, vahel ka mina, olid õpetajad. Meie seast tuligi kaks algklasside õpetajat. Üks neist, Virve, töötas 70. eluaastani, oli hea õpetaja. Minu lapsepõlves oli veel kaks head tädi. Tädi Veera tegi mulle koera, mis seisis püsti – traat oli sees. Lapsi tal ei olnud, kuid lapsed meeldisid väga. Teine hea tädi oli Marie ehk Toigeri tädi. Tema tegi mu nukule põlle. Tema poeg oli juba I Eesti Vabariigi ajal autojuht, tal oli kodus vahel kompvekkisid. Neid andis ta mulle ka, ühest oli hea meel. Käisime seal koos emaga. Ta armastas teha pannkooke (elas üksi, pojad eemal) ja ütles, et nii saan pannkooke ka ise. Tädi Veera tegi mulle seina peale ampelmanni, kelle käed-jalad ja ka pea liikus, kui nöörist tõmbasin. Nägu oli maalitud. See oli väga tore. Siis veel korjasin liiva seest ja ka põllult pisikesi kivikesi, millega mängisin nipsu. Viskasin õhku ja püüdsin, pole täpselt meeles, kuidas see käis. Nipsukivide otsimine oli omaette toiming. Käe pealt viskasin ja teisega püüdsin, kivid kaduma ei tohtinud saada. Talvel tegin lumememme, mäge ei olnud läheduses, aga mul oli üks väike tagaveetav kelk. Panin sinna peale mõne puu ja viisin tuppa. Puud kippusid kaduma. Üldiselt täitsin ema-isa käske, see on mulle elus kahjuks tulnud, sest olen teinud väga palju ühiskondlikku tööd, millest mõned eemale hoidsid. Kooli läksin sõjasügisel 1944. 7. klassi lõpetasin 1951. a. Mu kodu juures oli üks väike heinamaatükk, kus heina eriti ei kasvanud. Seal köietas isa vahel lõuna ajal hobuseid, oli pool jäätmaa või tarbemaa. Aga ta niitis masinaga selle alati üle. Seal mina siis &bdquo;kasvatasin tamme“, tõusin käte peale püsti, kukerpallitasin jne. See oli mulle kasuks, sest kui läksin Kiviõli keskkooli, tervitasid mind kang, rööbaspuud, kits, mida ma polnud elus näinud. Kõige raskem oli kangi peale saamine. Tagasi mõeldes on mul kahju õpetajast, kes mõnda veel peale minu sinna upitas. Arvan, et olin temast raskem. Kaalu ei tea, aga pikkus 168 sentimeetrit, õpetaja minust pisem! Nende eest sain kolme, rööbaspuuga sain hakkama, aga vabaharjutused, sillad, kukerpallid sain viie, neid polnud linnalastel kusagil harjutada. Kokku sain nelja. Mingeid treeninguid ei olnud. Maalastel oli varane tutvus talutööga nagu töö ja mäng koos. Korjasin põllult viljapäid, mis peale koristust maha jäänud, tibudele, et nad ikka muneksid. Eks mõned õmblustöökatsed sai ema kõrvalt tehtud nukkudele. Eks olnud materjalipuudus ja kui ema ei õmmelnud, ega siis minagi tahtnud. Olime harilikud külalapsed, saime omavahel läbi, ei mäleta tülisid. Võib-olla vahel oli mõni asi vaja klaarida, see läks mööda, mängisime koos, tüdrukud ja poisid. Arvutit ja mobiili mul ei ole, lauatelefon on. Täiskasvanuna ma seltskondlikke mänge ei ole mänginud, olen tegelenud kodu-uurimisega. Üks hetk minu elus oli, kus tegelesin isetegevusega, esitasin estraadipalu. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/ERA_Foto_17885.jpg" alt="ERA_Foto_17885" width="400" /></div> <div style="text-align: center;">Abaja kodukülapäev. Grupipilt külakivi juures.</div> Täisviide EFA I 168, 76/84 < Viru-Nigula khk., Aseri v., Rannu k. < Abaja k. – Selma Vasar, snd. 1936. a. (2013). Maakond Virumaa Koguja Selma Vasar Koguja sünniaasta 1936 Kogumisaasta 2013 Kihelkond Viru-Nigula Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. aastad Koguja sünniaeg 1936 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Selma, snd. 1936. a. Virumaal küla talu Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Kasvasin üles Elvas, eramajade piirkonnas ja suhteliselt linna ääres. Kodu vastas asus park-mets ja mitte kaugel olid suuremad metsad, samas oli linnasüda 500–600 meetri kaugusel. Tol ajal olid kõikidel individuaalmajadel oma aiad, kus lisaks lilledele kasvatati juur- ja aedvilju ning olid marjapõõsad ja viljapuud. Kuna olen sündinud 1961. aastal, siis minu lapsepõlve- ja mänguaastad olid 60-ndate keskpaik, 70-ndate algusaastad. Meil oli 2-korruseline maja ja kõrvalhoone. Minu pere (mina ja ema-isa) elasime 2. korrusel ja vanaema-vanaisa (ema vanemad) elasid 1. korrusel. Kõrvalhoones oli meil saun ja laut, kus olid hobune, sead, kanad. Meil olid ka koer ja kass. Meil oli suur aed, kus oli ka suvel sigadele tehtud suveaed. Üsna varsti lisandusid minu ema soovil ka küülikud, kes elasid isa tehtud puurides. 1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)? Kui koolis veel ei käinud, siis oli kogu vaba aeg minu aeg ja ma kasutasingi seda enamasti mängimiseks. Kooli minnes oli aega tükk maad vähem, sest kaks esimest aastat käisin koolis õhtupoolses vahetuses ja mu vanaema lubas mul seetõttu rahulikult hommikuti magada. Peale koolipäeva läksin muusikakooli ja seetõttu oli mängimiseks enam aega pühapäeviti või koolivaheajal. Laupäeviti käisin ma koolis. Alles 4.-5. klassis tuli 5-päevane koolinädal. Ma hakkasin oma perele süüa tegema 10-aastaselt. Vanaema õpetas ja andis nõu, sest tema elas meie kahekorruselise maja alumisel korrusel. Minu pere elas 2. korrusel. Mina tahtsin olla tubli ja aidata vanemaid, sestap hakkasingi varakult kokkama. Ema käis vahetustega tööl ja seetõttu oli vajagi süüa teha. Ema ja isa hakkasid meie perele maja rajama ja mul oli hea meel, kui nad töölt tulles said kõhu täis ja said siis minna ehitama meie oma maja. Seetõttu ei saanud kindlasti peale 10-ndat sünnipäeva enam mängida. Lisaks tuli hoida väiksemat õde ja harjutada muusikakooli jaoks palasid. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Kasvasin üksiku lapsena. Alles 7 aastat peale minu sündi lisandus õde ja temast veel 7 aastat hiljem lisandus meile vend. Seetõttu mängisin põhiliselt üksinda, kui ma lasteaias ei olnud. Tavaliselt aga viis isa mind hommikuti rattaga lasteaeda ja tõi sealt õhtuti ka ära. Mina istusin taga pakiraami peal. Mulle meeldis mängida nukkudega. Ja ma ilmselt jäljendasin nähtut – mängisin poodi, juuksurit, arsti ja kasvatajatädi. Selles vanuses oli väga tähtis ja oluline nukk. Mäletan ühte oma esimestest nukkudest, kellel oli kõva tumedaks värvitud saepurust pea ja riidest keha. Nimi oli Kata ja kui ta pea vett sai ja laiali pudenema hakkas, sidus ema Katale räti pähe, et pea ikka koos seisaks. See nukk kulus mängides ära. Mäletan suurt kurbust, kui Katat ühel päeval enam polnud. Arvan, et see oli minu esimene leinakogemus. Hiljem tuli juba üks väga uhke nuku, kelle ostis mulle onu. See oli väga ilusa karvase hõbehalli kasukaga ja traksipükstega moekas nuku, blondide patsidega, mida küll kahjuks lahti võtta patsist ei saanud, sest need olid kleebitud juuksed. Panin talle kinkijast onu auks nimeks Juhan ehk Juku. Mind mehenimi naisnukul ei seganud. Mäletan, et seletasin alati nime üle imestunud täiskasvanutele, et "tal on ju püksid jalas". Mina ei olnud tollel ajal veel pükse kandvaid naisi näinud (dressipüksid välja arvatud). Aga pükskostüümi aeg tuli ikkagi ja mu ema ostis ka mitu taolist pükskostüümi ühte mudelit, aga erinevat värvi. Selle Juku karvasesse kasukasse panime me metsamehest isa poolt koju toodud 3 väikest oravapoega, keda me siis õega pipetist toitsime ja lootsime üles kasvatada. Paraku ei elanud nad korduvat pesast allakukkumist üle või ei osanud me neid toita. Nad surid üksteise järel ja me olime väga õnnetud. Korraldasime matused, kaevasime augu, panime lahkunu sisse, ajasime mulla peale ja tegime risti või tõime kivi ja kaunistasime selle kalmu ära ka. Mõnikord käisime kohe mitmeid kordi haudu kaunistamas. Üldse mäletan ma mitmeid matusekorraldamisi, ka need olid elusituatsioonide jäljendamised. Aga me matsime surnud ja leitud konni, hiiri, küülikupoegi, kassipoegi, tibusid jne. Televiisori sai meie pere 1969. a., kui mina õppisin 2. klassis. Televiisor saadi kevadel ja ema tavatses ütelda, et "see on minu sünnipäevakink". Olin selle üle väga uhke. Ja siis ootasin telekast lastesaateid. Isaga, kes oli metsamees, käisin ka sageli metsas, sest talle meeldis seeni-marju korjata ja ta oli selles ka väga osav. Ta oskas märkide järgi leida üles parimad seene- ja marjakohad ja sai alati väga suure saagi. Tema õpetas mulle selgeks söögiseente ja ka paljude taimede tundmise. Kuna isale meeldis väga sport, siis nad emaga lootsid minustki sportlast kasvatada, selleks kaevati aeda kaugushüppekast ja innustati üksteist võidu jooksma. 2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Mängupaigaks oli noorimas eas koduõu ja väravast välja ma minna ei tohtinud. Armastasin mängida verandatrepil, mis asus maja taga varjatud (kõrvalisemas, mittekäidavas) kohas. Mängisin tavaliselt seal kodu. Tagatrepil oli alati minu meelest mõnus, sest seal oli soe ja trepp läks nii mõnusalt soojaks. Mäletan veel ka, et kuna vanavanemate majaehitus käis, sest raha oli vähe ja ehitati toa kaupa, siis oli igal pool lauavirnu, oli saepuru, oli klotse, oli kive, liivahunnikuid, kruusa jne. Lauavirnade peal oli mõnus kiikuda ja hüpata. Saepurust ja liivast ja taimedest (maltsast) sai teha süüa nukkudele, sai "kasvatada" – künda ja külvata jne. Lisaks sai mängida ja tegeleda veel elus loomadega. Vanaisa õpetas mulle, kui ma oli 6-aastane, hobuse vankri ette rakendamise selgeks. Teadsin kõiki vajalikke elemente ja oskasin neid õiges järjekorras kasutada. Kui mõnikord naabrilastega, kes aeg-ajalt oma vanavanematele külla toodi, mängisin, siis toimus meie mäng teine teisel pool aeda. Aga nii oli hea poemängu mängida: üks ostis, teine müüs. Me vahetasime omavahel rolle ja jäljendasime reaalses elus nähtut – näiteks naersime hirmsasti, kui mängu "tuli" mõni joodik või uhke proua. Mõnikord kasutasime seetõttu ka hääle ja kõnetempo muutmist ning osalist riietamist (rätte, kätte saadud kaltse ja räbalaid jne.). Kasutasime rebitud ajalehest keeratud torbikuid, mida nägime poemüüjate tegevust jälgides, ja rahana kasutasime sirelilehti. Müüsime tavaliselt kive, kruusa, liiva, seemneid, käbisid jms., mida koduõuelt leida oli. Nimetasime neid küll tavaliselt toiduainete nimedega. Suuremaks saades, kui väravast välja lubati (minna võis nii kaugele, kui olid kindel, et kuuled vanemate kojukutsumise hõiget), mängisime parkmetsas. Tol ajal kutsusid kõik meie naabrid oma lapsi kõva häälega metsast koju. Meil olid seal pihlakate vahele võpsikusse ehitatud onnid ja üks suur kivi, kus ümber/peal meeldis meil olla. Aia tagant läks mööda tee, mis oli tavaline, ilma asfaltkatteta, suvel tolmune. Maastik oli põnev, sest meie aia taga sai talvel kelgutada, oli selline mäe moodi väike küngas. Mida väiksem olin, seda suuremana see mulle tundus. Suvel jooksime naabrilastega suure kiirusega mäest alla üksteise võidu. Talvel kelgutasime, suusatasime ja suuremad poisid tegid ka "hüpeka". Mina sealt alla sõita/hüpata ei julgenud suuskadega. Kelguga küll ja siis sain pahandada poistelt – olevat suusahüppemäe ära rikkunud. Koolieas rajasime naabrite tiigile talvel liuvälja (tavaliselt pühkisime lume ära) ja siis uisutasime ja iluuisutasime tüdrukutega (klassiõdedega või kambaõdedega) hilisõhtuteni, nii kaua kui koju hõigati. Minu mängukaaslasteks 6–7-aastaselt olid naabrilapsed. Paraku olid kõik poisid – eks ma siis ilmselt seepärast olingi "natuke halva käitumisega", sest mulle meeldis ronida, sõda mängida, kive loopida ja ka roppe sõnu, mida suuremad õpetasid, kasutada. Pahandada sain nende mängukaaslaste pärast ikka ka ja mõnigi kord keelati koosmängimine ära teatud ajaks. Kooliminek tõi kaasa mängud läheduses elavate klassiõdedega. Siis sai mängitud "tsiviliseeritumaid" mänge, kus puudus suur kisa, karjumine ja tormlemine. Sõprade juurde lubati harva, sest see ei olnud tol ajal justkui kombeks. Ka minu juures käidi harva ja tavaliselt ainult õues. Tubaseid mänge sai kaaslastega mängida tavaliselt sünnipäeviti, mil lubati külalisi kutsuda. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Koolist mäletan pallimänge, mida kehalise kasvatuse tunnis ikka mängida sai. Enamasti oli see rahvastepall, aga ka jalgpall ja keskkoolis korvpall. Vahetundidel me eriti mängida ei saanudki, sest tollel ajal jalutasid kõik koolilapsed vahetunnil korralikult koridoris kahekaupa paaridena ringi, kas siis ümber korrapidaja-õpetaja, kes seisis koridori keskel või seiras ringiliikumist (ikka päripäeva) kuskil koridori otsas. Pahandusetegijad pandi seina äärde või õpetaja kõrvale keskele seisma. Pärast tunde me ka eriti ei mänginud, sest siis me läksime koju – tihtipeale hästi suure ringiga, sest sõbrad tuli ka koju saata. Niimoodi õppisin selgeks Elva linna kõik tolleaegsed tänavad. Või siis tuli kiirustada muusikakooli, mis paiknes minu kahel esimesel õppeaastal Elva linna erinevates majades laiali. Ja kui tee viis mööda kohvikust, astusin ma alati ka sealt läbi, või kui läksime mööda lastemaailmast, siis ka sealt sai kindlasti läbi astutud. Mina kella ei tundud 1. klassis üldse, 2. klassis juba natuke mõikasin. Seepärast polnudki mul kunagi kuhugi kiire ja kohalejõudmise aeg muusikakoolis oli "orienteeruv". Mänguasjapoest sai mõnikord kaasa ostetud (kui oli natuke raha) mõni väike mänguasi või vidin, millega siis muusikakoolis oma tunni algust oodates teinekord mängidagi sai. Meeldisid väga mustad kummist pisikesed neegrinukud, kokkupandavad miniautod, hüppavad balloonist pigistatavad karvastatud konnad/liblikad ja üleskeeratavad tibud, kuked. Need ei olnud väga kallid ja seetõttu neid ikka mõnikord sai osta. Veel meeldis mulle väga arstikomplekt, kuhu olevat vene keeles kirjutatud peale "Aibolit", mida ema mulle ütles. Vene keelt ma ju ei osanud. Ja veel mäletan nukunõusid, mida sai ka kuidagi väiksema raha eest. Kui Elvas hakkas muusikakool tegutsema ühes majas, siis jäin tihtipeale ootama mõnda kaaslast, kellega koos koju minna, ja siis sai mõnikord kaaslasi oodatud koolimaja kinnipanekuni. Siis tavaliselt ka mängisime. Kuna aga lärmi teha ei tohtinud, siis mängisime tavaliselt "Pimesikku". See oli tore mäng, sest nii mõnigi kord oli oht, et mängu sattub mõni erialatundi tulev või tunnist lahkuv õpetaja. Kartsime hullupööra, kui direktorit nägime-kuulsime. Samas aga "mängis" meiega kaasa näiteks õpetaja Olev Vestmann, kes siis mõned sammud pimesiku ees tagasi astus või näiliselt kohmakalt mööda püüdis minna. Nautisime alati seda hetke, kui Pimesikk õpetaja ära tundmiseks tema juusteni jõudis ja aru sai, et see oli õpetaja. Olev Vestmann ei kurjustanud kunagi ja ta meeldis meile väga, igatahes tema autoriteet küll seeläbi allapoole ei kukkunud. Kuskil 5.–7. klassis muutus populaarseks paberil mäng "Laevade pommitamine". Seda mängiti paberilehele tehtud ruudustikul ja tavaliselt kasutati selleks matemaatikavihikut või sealt rebitud lehti. Mõnel oligi seetõttu matemaatika vihikus ainult neli lehte. Seda mängiti ka tundide ajal, kui oli igav, ja eriti armastasid seda poisid. Mängiti seda ka klassis, kui enam ei pidanud vahetunnil ringi jalutama. Tüdrukud armastasid mängida paberil ennustusmänge. Keskkoolis oli meie klassis üsna populaarne mäng ajakirjast "Noorus" avastatud "Ralli". Mängimiseks kasutati taas ruudulist paberilehte ja seda sai mängida tavaliselt kahekesi. Esmalt joonistati maha suvaline rallirada ja siis asuti seda läbima. Korraga võis astuda ühe lisaruudu kas edasi või tagasi. Tuli olla osav ja ette näha kurv, et kurvist välja ei lendaks. Igatahes oli see mäng meie klassis üksvahe vägagi populaarne, sest ta oli ju pärit noorteajakirjast! Seda mängiti nii poiste kui tüdrukute poolt ja ka segapaaride poolt. Ja alati võis mängida ajaviiteks "Trips-traps-trulli". Eraldi pean rääkima pioneeriorganisatsiooni tegevusest lähtuvatest mängudest. Koolis korraldati meie "sõjalise" tarkuse omandamiseks mitmesuguseid maastikumänge, sõjalis-patriootilisi mänge ja ausalt öeldes meeldisid need meile 4.–5.klassis väga. Sai lahendada salakirju ja sai lahendada situatsioone, tuli siduda haavatuid ja ületada takistusi jne. Lisaks sai koondustel ja muudel pioneeriorganisatsiooni tähtpäevadel mängida laulu-tantsumänge. Need meeldisid meile väga, eriti siis, kui vastassugupool juba meeldima hakkas, aga nendega tantsida veel ei julenud. Siis olid sellised mängud nagu "Kaks sammu sissepoole", "Bingo", "&Scaron;ooder", "Rits-rats-rundibumm", "Pioneeride bugi", "Žuuži rong", "Me lähme rukkist lõikama" jt. väga populaarsed, sest siis sai kasvõi juhuslikult sümpaatiaga kohtutud. Neid mänge olen ma õpetanud paljudele lastele ja õpetan neid veel ka tänapäevalgi. Nad meeldivad endiselt. Meie koolis on igal aastal Kadri-Mardi karneval, kus siis me neid mänge eeskava ja traditsioonide läbimisel lisaks kasutame, n.ö. tantsulises osas. Lapsed armastavad neid väga ja paluvad üha uuesti mängida. Nüüd on lisandunud veel "Meil on üks tore tädi", "Lapaduu", "Tere Toomas, tere Tõnu" jne. Meenus, et ka algklassides saime tunnis mõnikord mängida, see meeldis meile, kuid tavaliselt segas mängust täit rõõmu tundmast pikk ootusjärjekord, kui näiteks mängisime "Täidan, täidan laeva". Selles mängus pidi lisama alati kas uue sõnaliigi või teatud kindla tähega algava sõna. See oli tegelikult mälumäng. 3. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Esimesed seitse aastat mängisin valdavalt üksi, vaid siis, kui tuli külalisi või läksime külla, kas sugulastele või tuttavatele, siis mängisime nendega. Kooli minnes usaldati rohkem väravast välja, silma alt ära ja siis sai mängida naabripoistega või naabritele külla tulnud lastega. Koolis tekkisid sõpruskonnad tavaliselt ühes suunas kooliteed käivate lastega. Ootasime siis ka mõnikord samas suunas minevaid vanemaid lapsi või haakusime sama teed minevate teiste õpilastega. Kõik meid oma punti muidugi ei võtnud ka. Mina olen terve elu saanud paremini hakkama poistega ja mu mängukaaslased olidki enamasti poisid. Kuna mul oli vennaga suur vanusevahe, siis temaga mängisin mitte nagu mängukaaslastega, vaid pigem lapsevanema-lapse mänge, mis enamasti olid õpetuslikud, ehitasime koos linnu, torne ja mängisime kodu jne. Vend tahtis, et mina oleksin "laps" ja tema oleks &bdquo;ema“ või &bdquo;isa“ kodumängudes, seda siis, kui ta oli 3–4-aastane. Klassiõhtutel mängiti "Pikka nina", mida lapsed mängivad klassiõhtutel ka tänapäeval. Laste (pioneerilaagrites) mängiti aga 11–13-aastaselt ka muid mänge. Nimelt, selles vanuses meeldisid kõikvõimalikud juhuslikud meeldimisega seotud mängud. Näiteks "Üks-kaks-kolm", mis tähendas, et sõna "kolm" ajal tuli toolidel istujatel pöörata oma nägu kas vasakule või paremale poole. Mängu alguses istus seliti kokku pandud kahel toolil üks suletud silmadega laps. Kellel oli võimalus kuni 3 korda endale selja taha kutsuda vastassoost kaaslane, kellel siis ka silmad kinni seoti. Kinniseotud silmadega toolilistuja ei teadnud, kellele kaasmängijatest mängujuht osutas. Ta sai valida kuni 3 korda. Kui toolilistujate suund läks peale käsklust "1, 2, 3" kokku, siis tuli neil täita mängu eel kokku lepitud tegevus, tavaliselt oli see musi põsele. Kui oli suund erinev, siis võis anda nn. kõrvakiilu. Võis muidugi ka teha kallistamist või paitamist, kuid tavaliselt oli see ikkagi musi. Ma ei tea, et tänapäeval lapsed seda enam mängiksid, nagu ka "3 loosi", kus oli mängujuht ette valmistanud iga osaleja kohta 3 loosi, mis olid siis kas erivärvilised, kuid tavaliselt siiski pealt vaadates ühesugused, aga sissepoole oli kirjutatud kellegi nimi erineva värviga. Värvid olid kokkuleppelised, aga tähendasid näiteks – sinine PAI, kollane KALLISTUS, punane MUSI. Ja siis igaüks sai 3 loosi, mis tähendas, et ta pidi kellelegi vastassoost tegema kalli, pai või andma musi. See oli laagris üks väga oodatud mäng rühmaõhtul. Samamoodi populaarne oli ka silmapilgutamise mäng, mida meelsasti mängiti. Seda mängitakse ka tänapäeval. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Sõpruskond ja mänguseltskond ei olnud tihtipeale sama, sest sõbrad elasid linna erinevates osades ja vanemad ei lubanud tihtipeale kodust kaugele minna. Muusikakool võttis oma osa päevast ja pimedas ei lubatud ammugi minna. Linnas olid igas linnaosas omad kambad ja omad kohad, kus siis ka kambad kokku said ja tavaliselt pallimänge mängisid või siis suusatasid-uisutasid. Mina mäletan, et mõnikord jäljendasin mõnda oma arust (või klassi arvates) populaarset tüdrukut. Ja kui too tavatses uisutamas käia, siis ka mina läksin ja õppisin uisutama, või kui too populaarne plika läks ilusvõimlemisse, siis minagi seadsin sammud sinna. Ja nii tegid paljud minu klassikaaslased. Tahtsime ju kõik olla populaarsed. Iga päev kindlasti kokku ei saadud, tavaliselt oli suurem (tihedam) kokkusaamine nädalalõppudel, koolivaheaegadel ja muidugi suvel. Kokku saades läks tavaliselt kohe mängimiseks, vastavalt sellele, kui palju meid oli. Kui oli nii palju, et sai moodustada võistkondi, siis läksid loosi kõikvõimalikud pallimängud. Kui oli vähem, siis mängiti neid mänge, mida sai vastavalt laste arvule mängida. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Minu lapsepõlves ei tehtud mängides vahet sugudel. Ainult lapsevanemad eeldasid, et tüdrukud mängivad nukkudega ja poisid mängivad autodega. Selliseid traditsioonilisi mänguasju ju meile osteti. Minu kodumaja läheduses vene rahvusest lapsi ei olnud, seepärast mul puudub kogemus eri rahvustega koosmängimisest. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Tülisid oli loomulikult. Tavaliselt olid need seotud võiduhimuga. Näiteks meie jooksime üksteisega võidu ja läksime tihtipeale vaidlema, kes oli esimene fini&scaron;eerides. Igaüks meist arvas, et tema. Või näiteks kiviviskamises. Alles hiljem õppisime puupulgaga või teise kiviga eelmise tulemust tähistama. Kaklusi ja tõuklemist-lükkamist ei mäleta. Küll aga mäletan, et tülis nimetati teist lolliks või "durakiks" ja öeldi, et: "Mina sinuga enam ei mängi." Ka kasutati sageli narrimisluuletust: "Nipp-napp naari, pruut ja peigmees paari!" Sõnade &bdquo;pruut“ ja &bdquo;peigmees“ asemel võis vabalt panna tüdruku ja poisi nimed. Salmilugeja lasi tavaliselt varvast, sest lausujale taheti kohe kallale minna. Ka ei mäleta ma andekspalumist ega -andmist. Lihtsalt järgmisel päeval alustati uuesti ja ei tuletatud meelde eelmisel päeval toimud tüli. Neid mängukaaslasi ju polnud nii palju valida ja seepärast tuli ikka ja jälle samadega olla. Küll aga mäletan, et mina näitasin ja mulle ka näidati vihahoos keelt ja visati vihahoos käbiga või kõva lumepalliga. Ise mäletan, et panin ükskord mind narrinud "vihavaenlase" koolimaja juures kahe ukse vahele kinni ja kirjutasin uksele kriidiga uhkelt "kuri koer" ja haukusin teisel pool ust sellele tüdrukule. Muidugi lõppes asi lapsevanema koolikutsumisega ja mina sain märkuse ning käitumishinde alandamise. Siis sain teada, et mina olin kiusaja, aga minu narrija ei saanud mingit karistust. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Minu isa mängis minuga lauamängu "Tsirkus" ja vanaisa armastas lauamängu "Reis ümber maailma". Ka õpetas isa mulle malenuppude käike, aga mina ei osanud malet mängida. Mulle meeldis malenuppe kahekaupa paaridesse panna ja siis malelaual lasteaia jalutuskäiku mängida. Ka armastasin ma malendeid lugeda nii, nagu lugesid kasvatajad meid lasteaialastena jalutama viies üle: "Kaks, neli, kuus, kaheksa jne." Alles koolis sain teada, et need olid paarisarvud. Vanaisa ja isaga ning õega mängisime mõnikord kaardimänge: "Potkidnoid", &bdquo;21“, "Viies võtab" jne. Kaaslastega mängisime "Eeslit" ja teismelisena ennustasime kaartide abil. Siis olid küll pundis ainult tüdrukud. Mu isale meeldis ja ka mulle meeldis väga ühe tähega algav mäng, kus siis tuli välja mõelda sama tähega algav puu, näitleja, riik, taim, film, kirjanik jne. Tegime tavaliselt suure tabeli ja see, kes kõik ruudud täis sai, see lõi aja kinni ja siis jagasime punktid. Kui olid mõlemal samad vastused, siis punktid läksid pooleks. Hindan siiani väga seda mängu kui suurt silmaringi laiendajat. Mõnikord lausa valmistusin, sest kui olin näiteks riigid üle vaadanud või geograafilised objektid üle vaadanud, siis panin need kindlasti küsimustikku. Ema ja vanaemaga mängimist tavaliselt ei olnud, sest meenutades mäletan, et naistel oli vist tollel ajal suurem koduste majapidamistööde koorem – kui neid mängima kutsusin, siis neil oli kogu aeg mingi töö käsil või kohe algamas. Meestel oli justkui rohkem aega või oli asi ka kompensatsioonis, sest vanaisa ei saanud Siberi vangilaagris viibimise tõttu oma laste kasvamisest osa võtta ja seetõttu ta tuli meiega (lastelastega) heal meelel mängima, kui teda palusime. Eriti armastas ta mängida mu õega ja siis oli temaga mängitud lauamäng alati väga emotsionaalne. Ta armastas korrata "venna arm on kadunud!", kui reisil ümber maailma õega või minuga samale kohale sattus. Õde, kes oli noorem ja samamoodi väga emotsionaalne, hakkas alati nutma, kui ta nupust ilma jäi või kaardimängus kaotas. Mulle tegi see kõik hirmsasti nalja ja ehkki me teadsime, kuidas see tavaliselt lõppes (Õde: "Ma enam kunagi ei mängi!"), teadsin, et kõik kordub peagi. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Üksinda mängisin noorimas eas mängukaaslaste puudumise tõttu nukkudega enamasti kodu. Lasteaias käies armastasin malelaual nuppudega lasteaia jalutuskäiku mängida. Alates 2.–3.klassist mängisin üksinda kooli. Teismelisena ladusin mõnikord üksinda pasjanssi või ennustasin kaartidega. Ka olen mõnikord mänginud lauamänge "kujuteldava" vastasega. 4. Mängu alustamine 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Keegi tegi ettepaneku ja siis teised ütlesid, kas tahavad seda mängu või mitte. Mõnikord öeldi, et mängime algul seda mängu ja siis seda mängu, et ehk siis mängud pandi ritta. Ma ei mäleta, et oleks olnud hääletamisi või loosimisi, välja arvatud klassiõhtutel. Siis sai küll valitud ja otsustatud ühiselt. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Minu lapsepõlves alustati tihtipeale liisusalmide või mängu algussalmide lugemisega. Kasutati ka loosimist – kummas käes on kivi vms? Ja mõnes mängus otsustati, et sina oled näiteks kuningas ja meie oleme lapsed või et sina oled peremees ja tema on varas jne. Oli mõnikord ka selliseid mänge, kus määrati atsakam, suurem, osavam mängija või otsustas ta ise, et tema alustab. Oli igasuguseid kokkuleppeid ja võimalusi, aga "kulli ja kirja" viskamist ei mäleta. Ilmselt ei olnud meil raha? 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? "Nipp-napp naba, sina oled sellest mängust vaba!" – seda võis iga mängu alustamiseks kasutada. Küll aga sobis see kindlasti kiirete mängude alustamiseks, sest siis viimase "vaba" puhul sai lugeja ise juba jooksu pista. Modifitseeritult kasutati ka nii: "Nipp- napp null, sina oled kull!" – jooksumängude puhul oli see eriti kiire variant mängu alustamiseks. "Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Mitu seppa seda parandas, ütle sina, väike tatinina". Ja siis pidid kõik osalejad ütlema ühe arvu, kõik arvud liideti kokku ja siis loeti, kelle peale see summa jäi, see siis alustaski seda mängu. See sobis iga mängu alustamiseks, kuid mina mäletan, et see oli enam kasutatav n.ö. tegelastega mängude puhul. "Vanamees, vanamees, 66, poolteist hammast oli suus. Kartis hiirt ja kartis rotti, kartis nurgas jahukotti!" – kasutati iga mängu alustamisel. 5. Mängukirjeldused ja -nimetused 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Pallikool Pallimängudest mängisin ma sageli "Pallikooli", sest tavaliselt kippus olema meid koos 2–4 last ja korralikke pallimängumeeskondi meist ei saanud. Kahekesi mängida oli pallikooli tore. Pallikool vajas palli ja kokkulepet, mitu klassi selles koolis on. Seejärel hakati kordamööda palli vastu seina/planku/aeda viskama. Kõiki katseid sai teha ja pidi tegema veatult 3 korda. Kui juhtus ebaõnn – pall kukkus maha või ei suutnud ülesannet sooritada, jäeti klassikursust kordama. Võitis see, kes esimesena jõudis kokkulepitud klassi. Pallikatsed läksid järjest raskemaks. 1) Esimene klass oli lihtvise vastu seina ja püüdmine sealt kolm korda. 2) Teine klass oli vise+plaks, 3)kolmas klass vise+2 plaksu palli lennu ajal, 4) neljas klass oli vise+3 plaksu. Tavaliselt oligi "raskustamine" kuni kolme korrani. Siis tuli teha ühe põrkega püüdmine, siis kahe põrkega püüdmine ja siis 3 põrkega püüdmine. Siis lisandusid põrkamisele plaksud(1, 2, 3). Ja siis sai veel lisada põrget, plaksu, ümber enda keerutamist ja ka kükitamist. Nii nagu fantaasia lubas. Mängiti kordamööda. Mõnikord kombineerisime seda keksukastiga. Ja siis tuli eduka klassi läbimise järel visata kivike nn. 1. ruutu (1. klassi) ja läbida keksutabel ja tagasi tulles võtta kivike kaasa ja siis anda edasi mängujärg kaaslasele. Mahajoonistatud keksutabeliga variandi eelis oli see, et seda mängu kulgu sai pilguga kogu aeg jälgida. See oli visuaalselt hästi jälgitav, aga samas pakkus lisapinevust ka, sest pidid suutma ettenähtud kasti sisse visata kivikese. Pallimängudest mängisime veel "Mädamuna", "Eesel" või lühema variandina "Siga". Mädamuna Mädamuna reegleid enam hästi ei mäleta, kuid mäletan, et seisti ringis, keskel oli laps, kellel oli pall käes. See viskas siis palli kõrgele ja hüüdis mõne lapse nime. See, kelle nime hüüti, pidi palli kinni püüdma ja hõikama: "Stop!" Siis ei tohtinud enam keegi liigutada, sest lapsed, kelle nime ei hüütud, võisid joosta ringi keskmest nii kaugele, kui soovisid (muidugi juhul, kui territoorium polnud varem kokku lepitud). Siis pidi palli kinni püüdnud laps minema tagasi ringi keskmesse ja otsustama, kes nendest ringist põgenenud lastest asub talle kõige lähemal. Selle suunas püüdis ta siis liikuda, küsides eelnevalt: "Mitu sammu?" See laps siis ütles, mitu sammu võib pallipüüdja talle lähemale tulla ja siis palliga mängija seda võimalust kasutaski. Kohale jõudes tuli veel küsida: "Kas elus või elutu?" Kui vastus oli &bdquo;elus“, siis tähendas see, et väljavalitud ohver võis liigutada, kui &bdquo;elutu“, siis liigutada ei tohtinud. Seejärel järgnes vise selle lapse suunas. Oluline oli saada pihta, et siis ise justkui vabaks saades joosta ringi sisse tagasi, mis andnuks palliga viskajale vabaduse. Kui nüüd aga vise läks mööda, siis järgnes uus kõikide mängijate liikumine ja taas uus stopp! Kui aga vise püüti kinni, siis võis püüdja laps püüda omakorda tabada teda visanud last või päästa oma hinge, sihtides ringi keskmesse jooksvaid teisi lapsi. Eesel-siga "Eesel-siga" oli üks tüüpilisi ringseid pallimänge, kus kasutati osavust nii palli kaaslasele viskamisel kui püüdmisel. Kui pall kukkus maha, siis selle "poetaja" sai karistuseks ühe tähe ja kui olid kokku saanud "eesel" või "siga", olid kaotanud. Meie mängisime kahte varianti: üks oli järjest kaaslasele palli viskamine ja keerulisem variant oli palli viskamine segi-läbi ringisolijate vahel. Sünnipäevadel mängiti meelsasti pabermängu "Kes-mis-kus?", mis põhines pika paberriba kokkukerimisel ja edasiandmisel naabrile, kes siis kokkulepitud (mängujuhi poolt dikteeritud) sõnu kirjutasid. Selliselt sai kokku toreda jutu, mida siis ühiselt ette loeti. Mängujuht valmistas ette paberist ribad ja palus peale iga korraldust sõna justkui ära peita ja kaaslasele edasi anda. Tavaliselt läks paberile kirja taoline minijutt: tüdruku nimi, poisi nimi, mida teevad, mis tüdrukul seljas on, mis poisil seljas on, mitu korda teevad, kus kohas, kes seda pealt näeb, mida ütleb pealtnägija, mida arvab maailm. Armastati kasutada seltskonnas viibivate inimeste nimesid või siis ka klassi populaarsete inimeste nimesid. Mõnikord kasutati ka tõrjutute või naerualuste nimesid. See mäng on veel praegugi elujõus ja ma olen seda endiselt kohanud nii sünnipäevadel kui klassiõhtutel. Sõrmemäng "Tibu-tibu, ära näita!" Sõrmemäng "Tibu- tibu, ära näita!"– seda mängiti tavaliselt lasteaias või algklassides. Lapsed istusid kas rivis või ringis ja üks kaaslane oli ukse taga. Mängujuht ütles igale lapsele "Tibu, tibu, ära näita!" ja justkui pani salaja kellegi pihku mõne pisieseme. Ukse taga olija pidi siis ära arvama, kelle pihku on peidetud see ese. Arvata võis 3 korda. Kui ära ei arvanud, läks ukse taha tagasi. Kui arvas ära, siis läks see ukse taha, kelle peos ese oli. Arvamismäng "Mooramaa kuningas" Mooramaa kuningas kuulub minu arvates äraarvamismängude hulka. See oli üks minu lemmikutest algklassides. Olen seda nüüd ka tänapäeval lasteaialastele õpetanud ja nad võtavad selle väga hea meelega vastu. Ja mängivad innuga, kuigi mulle tundub, et neil on raskusi tegevuste väljamõtlemisel. Selles mängus on üks hakkajam &bdquo;kuningas“, kes siis tavaliselt istub kõrgemal kohal. Meil oli selleks kivi. Ülejäänud lapsed lepivad omavahel nii, et kuningas ei kuule, kokku mingi tegevuse (töö), mida ettenäitajad peavad kuningale näitama. Kokku võib kuningas arvata 3 korda. Ja kui ta õige tegevuse ära nimetab, siis peab ta kellegi kinni ka püüdma. Sellest kinnipüütust saab uus kuningas. Lapsed, kes kuninga ette rivvi või kolonni lähevad, kummardavad kuninga ees ja lausuvad: "Tere, Moorama kuningas!" Kuningas vastab: "Tere, Mooramaa lapsed! Mis tööd te teha oskate?" Lapsed vastavad: "Oh, kõike, kõike!" Kuningas ütleb: "Näidake!" Ja siis kõik lapsed imiteerivad mingit ühesuguselt kokku lepitud tööd – näiteks puude lõhkumine. Kuningas peab töö ära arvama, aga ta võib ka põnevuse pärast vastata nimelt valesti, sest iga kord, kui kuningas vastab, on teised lapsed valmis ärajooksuks. Kui kuningas ei vasta õigesti, siis võib kuninga asendada. Tavaliselt aga me arvasime "tööd" ära. Ja põnevust pakkus justnimelt kõigile arusaadava ja kergelt äratuntava "töö" valesti ära arvamine. Oli tore hirmutada ja ärevusse ajada püüdmisega kaaslasi. Jooksumängud nagu "Kull" kõikvõimalikes variantides – puukull, kivikull, trifaa. Jookusmängud sobisid tavaliselt suuremale grupile ja neid mängiti meelsasti kas õues või aias või metsatukas või mänguplatsil. Põhines see kinnipüüdmisel. Tabatust sai uus &bdquo;kull“. Põnev oli siis, kui tabamine toimus nii kiiresti või meie eest varjatud kohas, et me ei teadnud, kes kull on. See tekitas segadust, aga oli ka naljakas, sest korraga võis eri suundades joosta mitme arvatava kulli eest. Toolimarss Toolimarss, mäng, mida kasutan aktiivselt veel tänapäevalgi ja mis meeldib lastele. Kahjuks tekitab see ka minu arvates enam traumaatilist üleelamist kui minu nooruspõlves. Põhineb see ringsel liikumisel toolidest moodustatud ringi ümber. Mängitakse muusikat ja lapsed marsivad. Kui muusika katkeb, peab kärmelt istuma vabale toolile. Toole aga on alati ühe võrra vähem. Kui on väga, väga suur mängust osavõtjate hulk, siis võib võtta ära ka rohkem toole. Iga katkestatud muusika (pausi) ajal, peavad lapsed istuma, aga iga kord on toole vähem. Kõige enam elab mängust lahkumist üle esimene mängust lahkuja või teine kohale jäänud laps (mängu lõpus). Tänapäeva lapsed justkui ei suuda leppida kaotamisega ja võtavad iga mängu kui viimast. Minu lapsepõlves mängisime mänge korduvalt, aga kunagi ei olnud mängus "lõplikku" lahkumist. Seetõttu olen rakendanud esimesena toolist ilma jäänud lapse kohtunikuna teisi lapsi jälgima või võtangi esimene kord ära justnimelt 2 tooli. Enamasti saadan lapsi klaveril ja siis nimelt kasutan muusikat mängides pianot ja fortet, et panna neid kuulama. Kui instrumenti pole, saab seda mängida ka tehismuusikat kasutades. Mängud, mida lapsepõlves mängisin ja mis mulle veel väga meeldisid, olid "Keerukuju", "Värvid", "Vanaisa vanad püksid" ja "Kapsad". Mängisime ka "Telefoni" ja "Katkist telefoni". Paraku ei mäleta ma enam täpselt neid kõiki ja seepärast ei hakkagi ma neid täpsemalt kirjeldama. Loodan, et seda on teinud keegi teine juba minu eest. Kuid ma püüan nende peale mõtelda ja endiste mängukaaslastega ehk koos nad meelde tuletada. 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? Kujutlusmängud baseerusid enamasti nähtu-kuuldu jäljendamisel. Senikaua, kui telerit polnud, jäljendasin reaalelus nähtut. Teler tõi lähemale situatsioonid ja võimaluse jäljendada mujal maailmas toimunut. Nii meenub mulle, et kui Valentina Tere&scaron;kova kosmosesse lendas, siis olid hoobilt populaarsed plastmassist skafandriga kosmonaudid. Ka mulle osteti minu nuiamise peale taoline. Olin väga uhke ja muudkui lendasin kosmoses, käisin Kuul ja Päikesel jne. Eelpool kirjeldasin nn. matusemänge. Aga me mängisime õega ka pulmamänge. Seda ikka seejärel, kui olime käinud mõnes pulmas. Muidugi oli siis kõige tähtsamal kohal pruut, kes tavaliselt olin ma ise. Õde oli noorem ja pidi leppima peigmehe rolliga. Pruudil pidi kindlasti olema loor, milleks oli tavaliselt kas mõni vana kardin või marlist mähe või jupp mingit vana riiet-kaltsu. Hea, kui pruudil oli maani kleit, ja veel uhkem, kui olid ka ema kõrged kingad. Et nad parajad oleksid, tuli vatti kinganinasse panna ja kingad tuli võtta salaja ja ka tagasi panna salaja, sest muidu oleks pahandusi tulnud. Peigmehel pidid olema püksid ja kuna mu õde armastas liikudagi sageli pükstega, siis sobis ta peiu rolli ideaalselt. Tavaliselt pidi tal ka kaabu peas olema ja siis pidi peigmees pruuti aiakäruga mööda koduhoovi ringi sõidutama. See oli tal (õel) raske ülesanne, sest kuna ma olin vanem, kaalusin ma ka temast hulga rohkem. Õde on küll ütelnud, et ega ta ei tahtnud peigmees olla, aga mina talle valikuvõimalust ei andnudki. Ma määrasin ta peigmehe rolli ja kui me mängida koos tahtsime, siis tuli tal sellega leppida. Kodu-arsti-poe mängimisel olime kordamööda erinevates rollides. Ülikooli esimesel kursusel koostasin ise "Scrable"-taolise mängu, sest olin kursusetöö raames uurinud eesti keele tähtede esinemissagedust sõnades. Selle alusel andsin tähtedele väärtused ja nii mängisime tulevase abikaasaga õhtuti tihtipeale seda sõnamängu. Mäletan, et olin tavaliselt võitja, kuna olin kiire taipama ja loov tähtedest sõnu kokku panema. Kui ma aga kogu aeg võitsin, kadus mu kaaslasel huvi selle mängu vastu. 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Mulle tundub nüüd tagantjärele, et peeti kuidagi loomulikuks, et tüdrukud mängivad kodu, arsti, poodi ja nn. naistemänge ja poisid mängisid autodega, olid ehitajad, miilitsad. Üldiselt olid poiste mängud seotud liikumisega, kiirete muutustega, ruumis või situatsioonis ringipaiknemisega , jne. Tüdrukute mängud olid tasakaalukamad ja stoilisemad, vähem kärarikkad, paiksed ja pikema kestusega. 6. Elektroonilised mängud 6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid? Ma ei mängi arvutimänge ega kasuta mängimiseks mobiilirakendusi. Mulle need ei meeldi ja mulle tundub see mitte mänguna, vaid dresseerimisena või harjutamisena (eriti kiirusel põhinevad mängud). Ja mulle tundub nn. tehismäng aja raiskamisena. Mina eelistan vahetut suhtlust ja emotsioone. 6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid? Mina ei mängi videomänge, küll aga mängivad mu pere meesliikmed neid, eelistades kõikvõimalikke rallisid ja muid võidukihutamisi. 7. Täiskasvanuiga 7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Täiskasvanuna mängin sageli neid mänge, mida lapsed soovivad. Minule meeldib "Kuues võtab", samuti ka "Jungle speed" või "Dixit" või "Saboteur". Need mängud on tulnud teadliku ostuna peale läbitud "Mängukoolitust", mida viis läbi koolitaja Uku Visnapuu. Enne neid olid "Alias" ja "Monopol". Mõnikord mängime ka kaarte. Arvutimänge ma ei mängi. Mu pere meespool mängib küll. Nad mängivad tihti koos virtuaalse vastase vastu võrgus ja sageli on need mängud strateegiamängud või tulistamismängud. Täisviide ERA, DK 109, 1/9 < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Kihelkond Elva linn Koguja Liina Tamm Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1960.-1970. aastad Koguja sünniaeg 1961 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Liina, snd. 1961. a. Tartumaal eramaja linn Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Kui mõnikord naabrilastega, kes aeg-ajalt oma vanavanematele külla toodi, mängisin, siis toimus meie mäng teine teisel pool aeda. Aga nii oli hea poemängu mängida: üks ostis, teine müüs. Me vahetasime omavahel rolle ja jäljendasime reaalses elus nähtut – näiteks naersime hirmsasti, kui mängu "tuli" mõni joodik või uhke proua. Mõnikord kasutasime seetõttu ka hääle ja kõnetempo muutmist ning osalist riietamist (rätte, kätte saadud kaltse ja räbalaid jne.). Kasutasime rebitud ajalehest keeratud torbikuid, mida nägime poemüüjate tegevust jälgides, ja rahana kasutasime sirelilehti. Müüsime tavaliselt kive, kruusa, liiva, seemneid, käbisid jms., mida koduõuelt leida oli. Nimetasime neid küll tavaliselt toiduainete nimedega. Täisviide ERA, DK 109, 2 (2.1) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Esitaja sünniaeg Sünniaasta kas täpselt või umbes (arvutatud vanuse põhjal). 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Poemäng kodumäng kujutlusmäng/loovmäng ost–müük Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Kui Elvas hakkas muusikakool tegutsema ühes majas, siis jäin tihtipeale ootama mõnda kaaslast, kellega koos koju minna, ja siis sai mõnikord kaaslasi oodatud koolimaja kinnipanekuni. Siis tavaliselt ka mängisime. Kuna aga lärmi teha ei tohtinud, siis mängisime tavaliselt "Pimesikku". See oli tore mäng, sest nii mõnigi kord oli oht, et mängu sattub mõni erialatundi tulev või tunnist lahkuv õpetaja. Kartsime hullupööra, kui direktorit nägime-kuulsime. Samas aga "mängis" meiega kaasa näiteks õpetaja Olev Vestmann, kes siis mõned sammud pimesiku ees tagasi astus või näiliselt kohmakalt mööda püüdis minna. Nautisime alati seda hetke, kui Pimesikk õpetaja ära tundmiseks tema juusteni jõudis ja aru sai, et see oli õpetaja. Olev Vestmann ei kurjustanud kunagi ja ta meeldis meile väga, igatahes tema autoriteet küll seeläbi allapoole ei kukkunud. Täisviide ERA, DK 109, 3 (2.2) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pimesikk muusikakoolis pimedamäng pimesikk Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Keskkoolis oli meie klassis üsna populaarne mäng ajakirjast "Noorus" avastatud "Ralli". Mängimiseks kasutati taas ruudulist paberilehte ja seda sai mängida tavaliselt kahekesi. Esmalt joonistati maha suvaline rallirada ja siis asuti seda läbima. Korraga võis astuda ühe lisaruudu kas edasi või tagasi. Tuli olla osav ja ette näha kurv, et kurvist välja ei lendaks. Igatahes oli see mäng meie klassis üksvahe vägagi populaarne, sest ta oli ju pärit noorteajakirjast! Seda mängiti nii poiste kui tüdrukute poolt ja ka segapaaride poolt. Täisviide ERA, DK 109, 3 (2.2) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Ralli paberimäng pliiatsiralli Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Laste (pioneerilaagrites) mängiti aga 11–13-aastaselt ka muid mänge. Nimelt, selles vanuses meeldisid kõikvõimalikud juhuslikud meeldimisega seotud mängud. Näiteks "Üks-kaks-kolm", mis tähendas, et sõna "kolm" ajal tuli toolidel istujatel pöörata oma nägu kas vasakule või paremale poole. Mängu alguses istus seliti kokku pandud kahel toolil üks suletud silmadega laps. Kellel oli võimalus kuni 3 korda endale selja taha kutsuda vastassoost kaaslane, kellel siis ka silmad kinni seoti. Kinniseotud silmadega toolilistuja ei teadnud, kellele kaasmängijatest mängujuht osutas. Ta sai valida kuni 3 korda. Kui toolilistujate suund läks peale käsklust "1, 2, 3" kokku, siis tuli neil täita mängu eel kokku lepitud tegevus, tavaliselt oli see musi põsele. Kui oli suund erinev, siis võis anda nn. kõrvakiilu. Võis muidugi ka teha kallistamist või paitamist, kuid tavaliselt oli see ikkagi musi. Täisviide ERA, DK 109, 3 (3.1) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Üks-kaks-kolm seltskonnamäng Tartumaa toolijama Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Ma ei tea, et tänapäeval lapsed seda enam mängiksid, nagu ka "3 loosi", kus oli mängujuht ette valmistanud iga osaleja kohta 3 loosi, mis olid siis kas erivärvilised, kuid tavaliselt siiski pealt vaadates ühesugused, aga sissepoole oli kirjutatud kellegi nimi erineva värviga. Värvid olid kokkuleppelised, aga tähendasid näiteks – sinine PAI, kollane KALLISTUS, punane MUSI. Ja siis igaüks sai 3 loosi, mis tähendas, et ta pidi kellelegi vastassoost tegema kalli, pai või andma musi. See oli laagris üks väga oodatud mäng rühmaõhtul. Täisviide ERA, DK 109, 4 (3.1) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kolm loosi seltskonnamäng Tartumaa