49 30 3142 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängu eesmärk oli jõuda punktist A punkti B, aga keskel oli „valgusfoor“. Valgusfoor ütles ühe värvi ja kui see oli sinu riietuses olemas, siis võisid sa vabalt ja hirmu tundmata minna, aga kui sul seda värvi polnud, siis pidid üle tee jooksma ja valgusfoor pidi su kinni püüdma. Kui ei püüdnud, siis sul vedas, kui püüdis, sai sinust järgmine valgusfoor. Sohki sai teha nii, et väitsid, et sul on just seda värvi aluspüksid (sest neid ei pidanud ju ette näitama). Üldiselt aga oli see mäng moraalselt täiesti vale. Sellest võib järeldada, et kui fooris põleb roheline tuli, siis võidki üle tee minna, aga kui mõni teine värv, siis tuleb üle tee joosta ja loota, et keegi ei märka... Täisviide ERA, DK 137, 1 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). http://maailmaparandaja.blogspot.com/2012/11/lapsepolve-suutud-muretud-mangud-jajah.html Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Valgusfoor jooksumäng Saaremaa valgusfoor Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Sarnaneb natuke eelmise mänguga, ainult selle vahega, et niisama ei saanud keegi läbi. Minule on see mäng lapsest saati tundunud julm. Aga see on Saaremaa eripära. No vaadake. Kui Mandri-Eestis käis see mäng nii: Linnuema kutsus oma lapsi: "Haned-luiged, tulge koju!" Lapsed vastasid: "Ei saa tulla, hunt on ees!" Linnuema andis head nõu: "Tulge ikka, lennates!" Misjärel pistsid linnulapsed jooksu ja hunt püüdis neid kätte saada. Saarlased teavad seda mängu aga hoopis nii: Linnuema kutsus oma lapsi: "Haned-luiged, tulge koju!" Lapsed vastasid: "Ei saa tulla, hunt on ees!" Linnuema pärib naiivselt: "Mis ta teile teeb?" Lapsukesed maalivad emale hirmsa pildi: "Sööb meie liha ja joob meie verd!" Linnuema (kes osutub rongaemaks) teatab ükskõikselt: "Aga tulge ikka!" No kas pole julm? Täisviide ERA, DK 137, 1 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). http://maailmaparandaja.blogspot.com/2012/11/lapsepolve-suutud-muretud-mangud-jajah.html Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Haned-luiged, tulge koju! hunt ja lambad/haned ja luiged jooksumäng Saaremaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Oli tore, kuid valus mäng. Mängijad seisid ringis ja eesmärgiks oli teise varba peale hüpata. See käis nii, et kui esimene hüppas, siis ringis järgmine hüppas eest ära ja kohe tegi teise hüppe, üritades järgmise varba peale hüpata. Ja nii see ring käis, kuni kellelgi õnnestus. See, kes polnud piisavalt kiire (ja omas nüüd haiget varvast), langes siis välja ja võitjaks jäi see, kelle varbad jäid terveks. Kokkulepe oli, et väga valusasti ei tohi, aga võite ise arvata, kas mänguhoos see meeles ka püsis. Igatahes lõppes see mäng enamasti riiuga... Täisviide ERA, DK 137, < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). http://maailmaparandaja.blogspot.com/2012/11/lapsepolve-suutud-muretud-mangud-jajah.html Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Läts hüppemäng Saaremaa varbakull Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Selle tarbeks märgiti maha ring. Kõik mängijad pidid olema vähemalt ühte jalga pidi ringis. Üks mängijatest viskas palli õhku ja hüüdis teise mängija nime. Ülejäänud jooksid laiali. Kui mängija palli õhust kinni püüdis, võis ta hüüda järgmise, aga kui ei püüdnud, siis hüüdis palli kätte saades: „Stop!“ ja kõik pidid seisma jääma. Seejärel luges palliga tegelane kolm suurt ja kolm väikest sammu (või mis iganes oli varem kokku lepitud) väljavalitud mängija poole (või valis „vaba maa“) ning küsis sellelt: "Leht, kuju või auto?" (siin on erinevaid nimetusi kuuldud). Ohver valis neist ühe. „Kuju“ tähendas, et ta ei tohtinud paigast liikuda, „leht“ tähendas seda, et ta võis liigutada, aga vähemalt üks jalg pidi maha jääma ja „auto“ tähendas seda, et ta võis jooksu pista. Palliga tegelane üritas talle siis pihta saada (ülejäänud lidusid ringi poole tagasi). Kui sai, siis võis ohver üritada kedagi teist palliga tabada enne, kui need ringi jõuavad. Viimane palliomanik sai miinuse. Eelpool mainitud „vaba maa“ kujutas endast seda, et kõik võisid ringi tagasi joosta ja ükskõik keda võis visata. Kui mängijale kogunes kolm miinust, siis anti talle nimi. See oli ka keeruline. Kõigepealt ütles nimesaaja: „Start!“ ja üks hakkas vaikselt tähestikku lugema. Kui ta „Stop!“ ütles, siis selgus, millise tähega nimi algab. Siis valiti välja viis võimalikult tobedat nime (aga ropp ei tohtinud olla) ja määrati iga sõrme jaoks üks. Seejärel sai nimesaaja valida, millist sõrme (nime) ta soovib. Edaspidi hüüti teda selle nimega. Kui keegi kasutas vale nime, siis tõi see ka miinuse kaasa. Minu viimasest mädamunamängust jäi mulle nimi Topsik. Täisviide ERA, DK 137, < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). http://maailmaparandaja.blogspot.com/2012/11/lapsepolve-suutud-muretud-mangud-jajah.html Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Mädamuna mädamuna pallimäng Saaremaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Taas meie endi väljamõeldud mäng. Mängu nimi on pisut eksitav, sest autode varastamisega pole siin midagi pistmist. Seda mängu sai mängida meie maja otsas. Maja kõrvalt läheb läbi suur tee. Mängu eesmärk oli lihtne. Kui nägid autot tulemas, tuli maja nurga taha peitu joosta, sest autoga tuli varas (ja vargaid tuli karta). Kui sa peitu ei jõudnud, siis tuli kivikujuks tarduda, et varas sind ei märkaks. Nii lihtne see oligi, aga üllatavalt lõbus. Täisviide ERA, DK 137, 4 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). http://maailmaparandaja.blogspot.com/2012/11/lapsepolve-suutud-muretud-mangud-jajah.html Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Autovaras liikumiskeeld omalooming Saaremaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üks mängija keerutas kõiki ja lasi siis käest lahti. Mängijad pidid tarduma oma asendisse. Kui kõik olid ära keerutatud, hakkas keerutaja ühe mängija juurest teise juurde minema ja keeras nad lukust lahti. Mängijad pidid siis lähtuvalt oma asendist mingit liigutust tegema (nt ahvi kombel hüppama või baleriini moodi tantsima) ja kelle etteaste oli kõige andekam, see võitis ja sai uueks keerutajaks. Täisviide ERA, DK 137, 4 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013) Maakond Saaremaa Päritolukoht Kuressaare linn Koguja Pille Tamm Koguja sünniaasta 1982 Koguja sugu Naine Kihelkond Kaarma Kuressaare linn Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Keerukuju keerukuju keerutamine Saaremaa tasakaal Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üks mängija seisis näoga seina poole ja ülejäänud tulid ükshaaval ja koputasid talle õlale, ning järgnes dialoog: "Kop-kop" "Kes on?" "Muri Murka" "Kasi nurka!" "Mitu sammu?" "Üheksa kuke sammu" (selles vastuses varieerusid nii sammude number kui looma nimi). Seejärel eemaldus koputaja üheksa kukesammu kaugusele (või siis niimitme vastava loomasammu kaugusele). Kui kõik olid juhendid kätte saanud, asus lugeja neid silmad kinni otsima. Ülejäänud tohtisid liikuda, kuid vähemalt üks jalg pidi paigal olema. Olles kellegi kätte saanud, pidi ta ära arvama, kes see on, ja kui arvas, siis sai sellest uus lugeja. Täisviide ERA, DK 137, 4 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Muri Murka karupinkel/karavinkel pimedamäng Saaremaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Äärmiselt veider mäng. Lihtsalt tuli keerutada niikaua, kuni pea niimoodi ringi käima hakkas, et sa enam püsti ei seisnud ning pikali kukkusid ja siis oli tore vaadata, kuidas maailm ringi käib su ümber. Huhh, mul läheb puhtalt sellele mõtlemisest süda pahaks. Täisviide ERA, DK 137, 4 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Katkine tass keerutamine Saaremaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mäng lihtne. Üksteiselt küsitakse küsimusi (nt „Mis sa täna hommikuks sõid?“ või „Mis sa homme kooli selga paned?“) ja vastata tohtis ainult ühega kolmest variandist. Meil olid nendeks variantideks "vanaisa vanad püksid", "kolm paksu sakslast" ja "vanaema roosa öösärk" (viimases pole ma päris kindel enam), aga ma tean, et vastused on eri piirkondades olnud erinevad. Mängu eesmärk oli see, et sa ei tohtinud naerma hakata, aga millegipärast ei suutnud kuidagi naeru tagasi hoida, kui selgus, et sa homme kooli minnes paned selga vanaisa vanad püksid või sõid hommikuks kolme paksu sakslast... Täisviide ERA, DK 137, 4 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Vanaisa vanad püksid naermiskeeld Saaremaa sõnakeeld vanaisa vanad püksid Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Seda mängiti enamasti kahekesi ja mäng ise oli lihtne. Üks esitas küsimusi ja teine tohtis vastata ainult „ei“ või „jah“ ja kui vastas kuidagi teistmoodi, siis kaotas. Nipp oli selles, et tuli küsida konksuga küsimusi. Näiteks: „Kas sa oled ikka veel naabripoissi armunud?“ Ükskõik, mida vastati, ikka selgus piinlikkust põhjustav tõsiasi, et vähemalt kunagi on naabripoissi armutud oldud. Täisviide ERA, DK 137, 4 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource "Ei" ja "Jah" ei ja jah/must ja valge Saaremaa sõnakeeld Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst On tegelikult üks lõbusamaid mängusid. See käib nii, et kõik seisavad rivis ja üks on nende vastas. See üks hakkab siis taidlema ja üritab ülejäänuid naerma ajada. Kes naerma hakkab, läheb teisele poole üle ja hakkab ka teisi naerma ajama. Lõpuks võidab see, kes suudab kõige kauem tõsisena püsida. See on hämmastav, kui raske on selles mängus tõsiseks jääda. Täisviide ERA, DK 137, 4 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Naerma ajamise mäng naermiskeeld Saaremaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Ei tea, mis selle mängu õige nimi on, aga käis see nii: kõik hüppavad käärhüpet (no nagu „Kaera-Jaanis“ peaaegu) ja loevad rütmi: "Hopa-hopa-hopa, Ameerika-Euroopa, Inglise-Kitai, ...... nimeks sai". Punktiirile tuli siis ühe mängija nimi ja sõna "sai" ajal hüpati harki. No ja siis toodi väikeste sammudega jalad kokku tagasi. Eesmärk oli saada sama palju väikesi sammukesi kui sellel, kelle nimi salmis oli. Kes kõige täpsemalt sai, see võitis. Täisviide ERA, DK 137, 4/5 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Ameerika-Euroopa hopa-hopa hüppemäng Saaremaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängijad seisid rivis ja mängujuht käis ühe juurest teise juurde ning libistas oma suletud peopesaga läbi mängijate suletud peopesade ise korrates: "Tibu-tibu, ära näita". Ühe mängija peopessa poetas ta kivikese. Kui kõik olid läbi käidud, hüüdis ta: "Tibu-tibu, karga välja!" ning kivikese saanu pidi rivist välja hüppama, aga ülejäänud pidid teda takistama. Kui nad ära tabasid, kes see „tibuke“ oli. Huvitaval kombel ei mäleta ma, et selle mänguga oleks riidu mindud... Kuigi enamus mänge viis tülini. Täisviide ERA, DK 136, 5 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tibu-tibu, ära näita äraarvamismäng Saaremaa seltskonnamäng tibu-tibu ära näita Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst "Viis miinust" oli pallimäng, mis vihastas vastasmaja esimese korruse otsakorteri elanikke. Mäng oli lihtne. Tuli kordamööda lüüa palli jalaga vastu seina (ühe puutega). Kes oma korral hakkama ei saanud, sai miinuse ja viie miinusega langes mängust välja. See mäng keelati meil ära, sest pidevad tümpsud vastu seina ajasid seina taga elavad inimesed hulluks. Täisviide ERA, DK 137, 5 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Viis miinust pallimäng Saaremaa viis miinust Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Pallikoolist oli kaks varianti. Esimene oli lihtne. Tuli pall üles visata, käsi plaksutada ja pall uuesti kinni püüda. Iga korraga lisandus üks plaks. Plaksude arv näitas, mitmendasse klassi said. Kui suutsid teha palli õhus püsimise ajal 10 plaksu, olid kümnendas klassis. Kui ei suutnud nõutud plaksude arvu teha, jäid istuma ja pidi järgmisel korral uuesti katsetama. Võitis see, kes esimesena 12. klassi jõudis. Teine pallikooli variant oli selline, et õpetaja viskas sulle palli ja sa pidid selle iga kord erinevalt kinni püüdma ja tagasi saatma. Kui hakkama ei saanud, jäid istuma ja järgmisel korral said korrata. Kui kõik klassid olid läbi, siis järgnes eksam, kus pidi kõik järjest ja õiges järjekorras ära sooritama. Pall maha ei tohtinud kukkuda. Kes esimesena eksami ära tegi, see võitis. Klassid olid järgmised: 1. Lihtsalt püüdsid kinni, viskasid tagasi. 2. Põrgatasid palli lahtiste peopesadega tagasi. 3. Põrgatasid palli peopesad vastamisi kokkupandud kätega tagasi. 4. põrgatasid palli põimitud sõrmedega kokkupandud kätega tagasi. 5. põrgatasid palli rusikasse surutud ja kokkupandud kätega tagasi. 6. püüdsid palli ristatud kätega kinni ja viskasid tagasi. 7. Püüdsid palli kinni ja viskasid selja tagant tagasi. 8. Püüdsid palli kinni, viskasid õhku, tegid plaksu ja põrgatasid palli tagasi. Rohkem klasse mulle ei meenunud. Sellisega ei saa isegi põhiharidust kätte. Täisviide ERA, DK 137, 5 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pallikool pallikool pallimäng Saaremaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Klassikaline narritamise mäng. Kaks mängijat viskavad üksteisele palli ja nende vahel olevad inimesed üritavad palli kätte saada. Kelle visatud pall kätte saadakse, läheb koeraks ja palli kinni püüdnud koer saab ise palli viskama hakata. Täisviide ERA, DK 137, 5 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koer koer pallimäng Saaremaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Kartul oli ka, kuigi me mängisime seda vähem. Aga kui ma ei eksi, siis oli sellest kaks versiooni. Lihtsam "Kuum kartul" käis nii, et palli visati kiiresti käest kätte ja pall ei tohtinud maha kukkuda. Kui kukkus, siis langesid välja. Teine variant oli pisut edasiarenenum ja sisaldas võrkpallile omaseid võtteid. Aga milles täpselt seisnes, enam ei mäleta... Olen vist tõesti vanaks jäänud :P Täisviide ERA, DK 137, 6 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kartul kuum kartul pallimäng Saaremaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Olen maalaps. Lapsepõlv oli väga fantaasiarikas. Kasvasime kolme õega, vend oli vanem. Ema oli raskesti haige, suri, kui mina (pere noorim) olin 13-aastane. Ühelt poolt oli minu lapsepõlv kurb, kuna mäletan ema voodihaigena. Hakkasin elu nägema varakult täis muresid. Aga lapsepõlvemängud olid meil elavad, vahest aitasid need kompenseerida mu kurbust... 1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)? Oli väga palju aega, vaatamata sellele, et meil olid oma kohustused. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Õega koos mängida ja tubade koristamine – värsked lilled laual; tähtpäevade tähistamine. Isaga looduses kondamine... 2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Meil õega oli mängunurk, kus oli palju mänguasju – põhiliselt mänguasjad olid loomad. Ja me mängisime tundide kaupa oma stsenaariumide järgi. Isa oli ka meile mängumaja teinud, kus me fantaasia leidis ka kasutust... 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Kooli ajast mäletan põhiliselt kevadel ja sügisel keksu, kulli. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Meie mängisime pidevalt. St, kui kohustused olid täidetud – mina hoidsin toad korras, keskmine õde talitas loomi, vanem õde tegi süüa ja luges väga palju. Tegelikult raamatuid armastasime kõik, sest ema oli külaraamatukogu juhataja. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Keskmise õega oli meil piiritult lai fantaasia. Mõtlesime ise olukordi välja ja ise täitsime rolle. Mänguasjadeks olid põhiliselt mänguloomad, mida (keda) isa meile ikka tõi, kui ta oli linnast tulnud (ema haiglas vaatamas käinud). 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Koolis oli tegevus seotud rohkem pioneeriüritustega. Pinginaabriga tekkisid mul ka väga lähedased suhted. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Poisid ja tüdrukud said väga hästi läbi. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Ei mäleta neid. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Minu ajal oli isal palju tööd ja ema oli haige. Aga nende kohalolekut tundsin pidevalt. Isa viis meid tihti loodusesse. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Üksi olin oma mõtetega. Rääkisin loomadega. Kujutasin ette raamatukangelasi. Mängu alustamine 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Spontaanselt! 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Kokkuleppeliselt. Kes peab esimesena? Kes on kull? Kes veeretab esimesena täringut? Jne. 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud. Lukuvõti katki murtud. Mitu seppa peavad seda parandama, ütled sina, vana tatinina.... 5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti. 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Tavaline peitus. Mats (kull) Ja rõhutan omavahelisi fantaasiamänge. Seltskondades mängiti tavalisi üldlevinud mänge. 5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid. Peitus Keks Kull Lauamängud 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? Fantaasiamängud olidki meie pärusmaa. Ja mänguloomadega. Ka n-ö pärisinimesed olid: Naljanina, Lokk, Leila, Othellos... 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Ei mäleta erilisi erinevusi, saime poistega väga hästi läbi. Elektroonilised mängud 6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid? Kõik see tuli minu ellu täiskasvanuna. 6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid? Ei ole mänginud. 6.3. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Lauamängud. Täisviide ERA, DK 110, 173 < Tallinna l. < Rapla – Anne Piibur, snd. 1959. a. (2013). Maakond Rapla Kihelkond Rapla Koguja Anne Piibur Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1960. aastad Koguja sünniaeg 1959 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Anne, snd. 1959. a. Rapla maakonnas Harjumaa küla Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Mina kasvasin ja elan siiani nelja korteriga nn Tallinna tüüpi majas Tallinnas Hiiul. Meie ja Mustamäe kaldapealse männiku vahel oli kuni 1950ndate lõpuaastateni tühi krunt. Samuti metsane, ja ka meie tagaõu oli tegelikult looduslik männimets. Mänguruumi kui palju ja siin mängisid ka meie ümberkaudsed lapsed. Minu kodu oli lapsepõlvest saadik väga ilusti kujundatud. Meil oli/on unikaalne eesti disain-mööbel, palju kunsti ja Riigi Kunsttööstuskoolist pärit tarbekunsti – keraamikat, nahkehistööd jne. Mu vanemad oskasid mind ja mu venda seda hindama õpetada. Naabrilapsed aga ütlesid vahel, et teil on nii imelikud asjad. Mäletan piinlikkust ja pisut pahameelt. Aga nende kodud olid teistsugused ja küllap oli neis ka vahel kadedust. Meil oli männimetsane hoov. Need väikesed tüdrukud elasid meie majas vaid mõne kuu, keskel istun mina, pilt vist 1954. aastast. Kõik pildid tegi mu vend, kellele 10. sünnipäevaks ema ja isa kinkisid fotoaparaadi „Komsomolets“. See oli 1949. aasta suvel, kui isa ei olnud veel arreteeritud Läksin kooli 1950. aastal ja lasteaias käisin ühe vaheajaga kokku vast ühe aasta. Nii oli mul koolieelikuna mängida vaba voli. Hiljem, kooliajal tuli muidugi koolitööd ära teha, nõusid pesta ja tube koristada, aga ma ei mäleta, et mänguajast oleks puudu olnud. Mina olin niiöelda kaua aega laps. Mängisin nukkudega veel kolmeteist-neljateist aastaselt. Osalt kindlasti sellepärast, et minu parim mängusõber oli minust kaks aastat noorem. Mul oli oma tore nukutuba isa kirjutuslaua taga nurgas. Üks isa tuttav pere kinkis viiendaks sünnipäevaks mulle ilusa roosa nuku magamistoa mööbli ja söögitoa mööbli. Minu vanemate tutvuskonnast ühed teised kinkisid mulle suure sinise ja väiksema kollase nukuhälli, millega oli 1930ndatel aastatel mänginud nende tütar. Mul oli kaks nukku, keda mäletan. Esimene oli riidest kere külge õmmeldud papjeemašeest peaga Malle. Aga teine oli beebi Mari, kelle jõuluvana tõi mulle 1947. aastal. Meil peeti alati jõule, kuid akende ette tõmmati sõja-aegsed mustad pimenduskardinad. Nukkudega mängimine oli kindlasti mu lemmikmäng. Lugemise olin saanud suure venna kõrvalt varakult selgeks. Ja lugeda mulle meeldis. Veel meeldis mulle emaga koos väljas käia – ema tuttavatel külas, kus kaeti alati tore kohvilaud ja oli põnev tädidega koos lauas istuda ja ringi vaadata. Käisin emaga ka koos linnas. Sõitsime linna elektrirongiga ning käisime enamasti ka kohvikus „Pärl“, mis meie teele jäi. Ema ostis mulle kas teekooki või aleksandrikooki. Teekook mulle maitses ja seda siiani. Aleksandrikook eriti ei maitsenudki, aga tahtsin sellepärast, et see oli nagu marmorplaat ja sobis minu meelest hästi kohvikulaua marmorplaadiga. Mu meelest oli nii peen! Viiekümnendatel hakkasid ka meie maja inimesed tegema aeda tilli-, salati- ja redisepeenraid. See oli suur vaev, sest meil oli ju liivamaa. Mina olin siis umbes 12-aastane, kui tegin endale kiviktaimla, mille eest hoolitsemine sai mu meelistegevuseks. Meie maja ees on üsna uhked paekivist terrassid, kus kasvas ka veidi lilli. Umbes siis, kui ma olin 8–9 aastat vana, hakkas meie maja rahvas endale väikeseid põllulappe tegema. Mina, kes ma olin pisut kade nende laste peale, kelle õues olid uhked lillepeenrad, tegin endale väikese kiviktaimla. See pilt on tehtud septembris 1955, kui ma koolist tulles otse oma kiviktaimla juurde läksin. Mängisime oma õues ja naabrilaste õuedes, kuid mõned naabrid võõraid lapsi oma aeda ei lubanud. Ei tahetud laste kisa, tallamist või arvati lihtsalt, et iga roju oma koju. Kindlasti oli üks põhjus see, et tol ajal kasvatati ka Nõmme aedade liivastel peenardel toidulisa. Meie õues kasvasid esialgu siiski vaid männid. Loomulikult jooksime ja mängisime ka metsas, seal käisime kevadel sinililli ja ülaseid korjamas – iga-aastane komme oli minna emadepäeva hommikul emale lilli tooma. Raha meil ju polnud. Mustamäe kaldal, otse meie majast edasi oli palju sinililli ja ülaseid. Läksime metsa mitmekesi, üldse hoiatati lapsi sinna üksi minemast, sest praeguse TTÜ ja TA teaduslinnaku kohal oli vene sõjaväeosa ja -linnak. Sõdureid kardeti ja nende eest hoiatati meid karmilt. Suvel korjasime mustikaid ja sügisel seeni. Talvel oli meie kant aga suusatajate pärusmaa ja ma ei tea oma kandi last, kes poleks suusatada osanud. Muidugi käisime üksteisel külas ja minu jaoks oli kaks kohta, kus ma ikka väga tihti käisin ja ilmselt ka tülikas olin. Lemmikkoht oli minu esimese sõbranna, minust kaks aastat noorema Marju kodu. Tema vanaema oli omamoodi kunstiinimene – nukutädi Tehve. Nende maja oli roosa ja seal tegi Marju vanaema nukke ja ka parandas neid. Kuigi neil oli oma maja, oli seal juba planeeringu tõttu kitsas, kuid see oli ka nukke ning igasugu kraami täis ning seal oli ilmatu huvitav. Marju vanaema nukud olid uhked – ilusti riides, nagu päris, ehtsate juustega ja „nutsid“. Mõnega tohtisime mängida ka. Üks suur nukk sai minu järgi nimeks Kadi. Mäletan, kui uhke ma siis olin. Kahjuks tegime ka pahandusi. Kadi pikad juuksed lõikas Marju ükskord lühikeseks. Marju vanaema arvas, et mina kui suurem käskisin. Aga ausõna, see polnud minu süü. Suvel viisime oma nukutube õue. Kuidas me siis mändide alla oma nukutuba sättisime, on pisut näha fotol, mis on pildistatud aastal 1952. Tükkisin ka endast kaks aastat vanema Viive juurde. Ka seal oli kitsas, see-eest aga soe. Olin algkoolilapsena palju üksi kodus, sest varem kodus olnud ema käis tööl ja vend kolas oma poistega oma radadel. Isa, õigemini terve meie pere, oli 1949. aasta märtsiküüditamisest pääsenud, kuid aasta lõpus inkrimineeriti isale kriminaalsüüdistus ja ta pandi vangi. Meie perel läks õnneks, sest 15+5 aasta asemel pääses isa ühe Stalini amnestia raames kahe aastaga. Kirjutan seda, et oleks mõistetav, miks kippusin teiste juurde just neil aastatel. Vajasin inimesi ja kodusoojust. Nii Viive kui Marju elavad nii nagu minagi oma sünnikodudes. Nende kodud on aga tundmatuseni muutunud – palju uhkemaks läinud. Käisin kuni üheksanda (!) klassini õhtupoolses vahetuses koolis ja nii mängisime tavaliselt vahetult enne kooli ja mingil määral ka peale tunde. Õppisin hommikul kohe ära ja siis läksin õue või mängisin toas. Kool oli ka laupäeval. Loomulikult mängisime ka laupäeval ja eriti pühapäeval. Aga pühapäeval olid vanemad kõigil kodus ja see hoidis ka lapsi rohkem kodus. Minu mänguseltskonnaks olid ümbruskonna lapsed. Meie laste hulgas oli nii, et kõik tüdrukud olid kas minust vanemad või nooremad, samas oli mitu minuvanust poiss. Hiljem muidugi selgus, et minuga ühte klassi tuli ka tüdrukuid üsna meie lähedalt. Raske on lapsepõlveajast vahet teha sõpruskonna, koolikaaslaste ja mängukaaslaste vahel. Mängud vaheldusid ja ka mängijad. Mitmeid mänge nagu näiteks luuremängu ehk luurekat mängisime poistega koos. Küll aga ei mäleta ma koos poistega keksu mängimist või hüppenööriga hüppamist. No seda nüüd küll ei olnud! Meie juurest käisid mööda Mustamäe all vene sõjaväelinnakus elanud vene lapsed. Nendega oli meil pidevalt kana kitkuda ja üksteisele midagi karjuda. Venelased ikka norisid midagi – näiteks: „Dai mne...?“ Siis meie hüüdsime vastu: „Tailiha, tailiha!“ Ega me üksteisest aru ei saanud. Venelasi me ikkagi pisut pelgasime, kui nad tänaval vastu tulid. Küll elas üks lihtne vene pere meie naabertänaval. Poeg oli meie kambast vanem, aga tütar enam-vähem meievanune. Ta õppis väga ilusti eesti keelt rääkima ja temaga me mängisime küll sõbralikult koos. Ljuska käis vene koolis, aga Tartu ülikoolis õppis eesti keeles ja temast sai lugupeetud hambaarst. Mäletan, kuidas vahetasime tänaval koolist tulles Stalini surmapäeva aktuse muljeid. Vene kooli (Tallinna 30. Keskkooli) õpetajad ja lapsed olid nutnud, aga meie Tallinna 10. Keskkoolist seda ei mäleta. Küll olid mul endal pisarad kurgus. Olin kodustest hoiakutest hoolimata üsna usaldavalt vastuvõtlik tolle aja propagandale. Hiljem kolis meie kanti veel üks vene pere – arsti ja sõjaväelase pere. Nende lapsed olid väiksemad, aga õppisid ka kiiresti eesti keelt rääkima. Ja veel – minu enda naabrid olid venelased, kelle vanemad olid Venemaalt 20ndatel Eestisse põgenenud. Nende lastega pole me elu sees vene keeles rääkinud. Muidugi tülitsesime. Halb seltskond oli kolm tüdrukut koos, õigemini, kui kolmest üks läks ära. Siis oli kohe seletamist. Tüli võis tekkida näiteks hüppenööriga hüpates. Keegi ütles, et teine tegi sohki, trügis järjekorras vahele või mida iganes. Ka nukkudega mängides oli tüli kergesti puhkemas, näiteks nukuriiete või ka nuku enda pärast. Meie hulgas oli üks poiss Rein, keda kõik enda sõbraks tahtsid ja sellepärast susisid. Uka-uka puhul vaieldi, kas „pidaja“ oli kedagi ikka päriselt näinud, kinni löönud või oli ta hoopis peitjaid piilunud. Mängualustamise salmidest oli meil peituse või ukraadina või uka-uka puhul klassikaline „Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Kas sina, vana tatinina, oskad seda parandada?“ Kes „pidaja“ käest pääses, hüüdis: „Uka-uka, mina prii!“. Pidaja omakorda, kui kellegi kätte sai, hüüdis: „Uka-uka, Kadi kinni!“. Meil hüüti alati „kinni“, mitte “kotis“, nagu mujal. Viiekümnendate keskel levis meil komme küsida teise käest näiteks, mida tähendab „alloruspuuvilusahvidekasvatus“, „emapesbpesu“ või „eeskavalisapalanaahvidtulidhulgana“. Sõnad olid „ühes sõnas“ ja lühikesed vokaalid venitati pikaks ja pikad tehti lühikeseks. Tuli rääkida kiiresti, see oli naljaks ja oli tore, kui teine aru ei saanud! Armastasime oma nimesid ja üldse sõnu tagurpidi lugeda. Sai palju nalja. Muidugi oli meil moes BI-keel ehk igale silbile või ka ainult igale sõnale „bi“ ette lisamine. Mäletan, et BI-keel ei meeldinud minu emale. Üksi sai nukkudega mängida. Aga poodi ja arsti mängisime tavaliselt koos. Püüdsime loomulikult päris kodu, päris poodi ja päris arsti järele aimata ja teha kõike nii, nagu päriselt olime näinud. Nagu ikka oli meil raha, kas paberist tehtud või puulehed, aga mingil ajal sai keegi meist paki vanu tsaaririigi rahasid. Siis oli meil uhke pood, arveldasime katariinades . Aga mäletan: kinnitasime näiteks ühe katariina peenikese niidi külge, mille teise otsa panime meie värava alt sisse, et sedaviisi raha tagasi tõmmata. Ise jäime lihtsameelset leidjat ootama. Rikkusime kõik ise ära, sest jäime ju üsna avalikult piiluma ja ootama, aga paraku ka itsitama. Poemänguks olid mul väga toredad mängukaalud ja mäletan näiteks, et teelehed olid meil tavaliselt salatilehtedeks ja kivid kartuliteks. Meie õues majaesistel treppidel oli hea poodi mängida, sest neil on kõrged kivist ääred – just letiks parajad. Mäng käis nii, et üks oli müüja ja teised ostjad, kes tulid oma nukkudest lastega poodi. Püüdsime üksteisega „teie“ rääkida nagu poes: „Palun, mis Teile...?“ Tüli võis tekkida siis, kui üks jäi liiga kauaks müüjaks. Müüjad tahtsid ju kõik olla. Kui juba suuremad olime (ma arvan, et olin siis kuuendas klassis), hakkasime mängima „geograafiamängu“. See oli nii, et esimene ütles näiteks a-tähega kohanime (linna, mäe, mäestiku, jõe jne.), mis lõppes n-tähega. Siis järgmine pidi nimetama n-tähega kohanime. Ja nii mängisime kaua. Kes ei osanud, langes järgmise vooruni välja. Mäng oli igasuguste teadmiste, mitte ainult geograafia tundmise peale. Meil on siiani alles üks osavus- või viskemäng. See on ruudukujuline umbes 30x30 cm suurune, poolviltu maas-seisev puust plaat, mille külge on kinnitatud viis pulka väärtustega 5, 10, 15, 20 ja 25 punkti. Mängijail on viskamiseks viis rõngast. Visatakse järjest ja kes kõige rohkem punkte saab ehk kõige täpsemini viskab, on võitja. Selle mängu kinkis mu vennale sama pere, kes mulle oli hällid kinkinud, ehk see on samuti pärit 1930ndatest aastatest. Nõukogude okupatsiooni ajal ilmus müügile sama põhimõttega plastmassist mäng, kuid ristikujulise plaaniga ja plastmassist. Sellest on alles üks foto. Foto allkiri: Laste viskemäng. See punane plaat on alles veel 1930ndatest aastatest ja oli tuttavate kingitus mu vennale. Praegu üritavad köiest rõngast pulga ümber visata mu lapselapsed. Nõukogude-aegne viskemäng kuulus minu lastele. Rõngad olid plastmassist ja nii ka ristikujuline alus. Ei ole Eesti toode, kuid ostetud Tallinnast. Foto vist aastast 1973 või 74. Keksust ja hüppenööriga hüppamisest on kindlasti palju kirjutatud. Meil hüpati nii, et hüppaja hoidis ise nööri käes ja pidi hüppama liikuvast nöörist lihtsalt üle, jalad koos või jalad risti. Ja sama tagurpidi. Teine variant oli see, et nööri hoidsid ja keerutasid kaks tüdrukut, üks kummastki otsast ja kolmas hüppas eelpool kirjeldatud moel. Tüli tekkis, kui mõni arvas, et tema aega või õnnestunud hüppeid teised valesti kokku lugesid. Keksu mängiti oksa või puupulgaga kõvaks trambitud kõnniteele või kriidiga betoonkiviteele joonistatud kastides. Ühe jalaga hüpates ei tohtinud vahepeal teist jalga maha panna ega kasti ääre peale astuda. Hüppasime nii nagu keksuski ühe jala peal, kaks jalga koos või jalad risti, nii edaspidi kui ka tagaspidi. Olid ka kombinatsioonid, mis järjekorras kastid läbida tuli. Võitis see, kes kõige puhtamalt hüppas ja vigu ei teinud. Kui olin viiendas ja kuuendas klassis, oli meil sügise lemmikmänguks maja-mäng. See tähendas seda, et rajasime endale Marju aias oma majapidamised. Maja oli tavaliselt liivast ja kaunistatud kivide või puitmaterjaliga, aed oli ilusti planeeritud, okstest olid põõsad ja puud. Pärast kooli hakkasime oma aedu korrastama ja aina paremaks muutma. See oli üks väga tore mäng ja seda mängisime minu mälu järgi just neil kahel, 1955. ja 1956. aasta sügisel. Me mängisime väga tihti ka teatrit. Kui olime umbes 8–9-aastased, oli meil kirjutuslaua all varjuteater. Kirjutuslaua all olime ise kõige taga, kardina ja meie vahel oli laualamp ning sirutasime oma käes nukke lambi ette nii, et teatri “sirmile“ tekkisid varjud. Tegime ka kätega igasuguseid kujundeid ja liigutusi. Vaatajad istusid kõik kirjutuslaua ees. Kuidas me sinna kirjutuslaua alla kolmekesi mahtusime, on praegu raske ette kujutada. Mõnel suvel oli meil moes teha teatrit õues. Kirjutasime ise näidendi, jagasime osad ja kutsusime emad ja teised lapsed vaatama. Mina ei mäleta, et minu isa oleks käinud, ema küll. Kui meil parajasti näidendit polnud, korraldasime kontserdi. Igaüks esitas, mida oskas. Lugesime luuletusi, laulsime ja tantsisime. Meie igakordne tantsu-laul oli „Me perenaised oleme ja kulbikuningannad, me keeta hästi oskame küll suppi riisist mannast. Tiralla-lalla-laa, tiralla-lalla-laa...“. See oli meil üks leivanumber ja selle oli meile õpetanud minu ema. Lisatud foto (arvan, et suvi 1955) kujutab just seda, kus mina ja mu parim sõber Marju tantsime. Täisviide ERA, DK 135, 1/8 < Tallinna l. – Kadi Alatalu, snd. 1942. a. (2013). Maakond Harjumaa Koguja Kadi Alatalu Kihelkond Tallinna l. Koguja sünniaasta 1942 Kogumisaasta 2013 Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940.-1950. aastad Koguja sünniaeg 1942 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kadi, snd. 1942. a. Tallinnas Harjumaa korter linn Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Meenutusi minu lapsepõlvest <div style="text-align: left;">Sündisin Viljandi linnas. Minu isa töötas seal politseinikuna. Ema oli kodune. Sellest ajast on säilinud isa koostatud album, mille alguses on koduse ristimise pilt. Mõlemad vanemad tegelesid spordiga. Mitmel fotol on näha, et olen emaga koos võimlemas, kuna puudus lapsehoidja. Aasta pärast kolisid mu vanemad Tartusse. Seal elasime Kesk tänaval üürikorteris. Samas majas elas veel peale meie kaks perekonda, kellel mõlemal samavanused tütred. Viimastest kujunesidki minu esimesed mängukaaslased. Sellest ajast puuduvad mul veel isiklikud mälestused. Fotodelt on näha, et maja juurde kuulus suur aed, kus lastel ruumi mängimiseks küllaga. Meil kõigil oli mängunukk, karu, nukuvanker, minul lisaks veel puust ratastel hobune. Nukumänge mängides tulid paljud asjad juurde mõelda. Selline mänguasjade arsenal, nagu praeguse põlvkonna lastel kasutada on, siis puudus. </div> <div style="text-align: left;"><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Erik_01_1.jpg" alt="Nukuvanriga" width="400" /> 1933. aastal kolisid mu vanemad Otepääle. Sellest ajast peale on minu isiklikud mälestused. Elasime Otepää kesklinnas üürimajas, kus meie kasutada oli terve ülemine korrus. Alumisel korrusel elas majaomaniku pere, kellel oli kolm tütart. Nendest üks minuvanune, üks noorem ja üks vanem. Nii olid mängukaaslased oma majas. Üsna varsti vabanes korter naabermajas alumisel korrusel. Majaperenaine oli vana ja rentis maja juurde kuuluva suure aia minu vanematele kasutamiseks. Nüüd viibisid naabermaja lapsed sageli meie aias ja mängukaaslased jäid samaks. Mänguaega oli meil enne kooliminekut palju. Ometi polnud see nii, et vanemad ei teadnud, kus lapsed viibivad. Iga kord, kui läksin naaberperesse mängima, siis öeldi kellaaeg, mil tagasi pidin olema. Sama kord kehtis ka naabrilastel. Mänguasju oli suhteliselt vähe. Peamiselt mängisime enda väljamõeldud mänge, mis matkisid vanemate tegevust. Mänguaeg väljaspool oma kodu oli piiratud ja see oli nii tunniks paariks. Isa organiseeris aeda korraliku liivakasti, kust said alguse palju mänge.</div> Vaatamata päris nukkude olemasolule meeldis rohkem mängida paberist nukkudega. Nendele sai väga lihtsalt paberist riideid juurde teha. Kasutasime igat võimalust, et riideid joonistaks oma ema või mõni vanem sugulane. Need olid palju ilusamad kui oma tehtud ja tekitasid lausa kadedust. Pabernukkude garderoob oli rikkalik, alates koduriietest kuni ballikleitide ja spordirõivasteni. Populaarne oli poe mängimine. Poepidajaks oli see, kellel midagi müüa oli. Jõulude ja sünnipäevade ajal kasutati müügiks maiustusi, kui nende valik oli suurem. Suvel olid käigus ka kübarapoed. Selleks valmistas poepidaja lehtedest kübaraid, mis kaunistati lilleõitega, kinnitusnõeltena kasutati karusmarja ja teiste okkaliste taimede okkaid. Rahadeks puude ja taimede lehed. Arsti mängimine oli ka omal kohal. Et kõik tahtsid arstid olla, siis seati sisse järjekord. Arstiriistadeks kasutati kõikvõimalikke kodust leitud asju nii, kuidas kellegi fantaasia töötas. Kui oli rohkem lapsi, siis tuli mängu ka apteeker, kes vastavalt arsti ettekirjutusele segas rohtusid. Mäletan, et pärast seda, kui olin hambaarsti juures käinud, tahtsin ka hambaarsti kabineti sisse seada. Selle mängu aga keelas ema ära. Hambad hakkavad valutama, neid ei tohi torkida. Talvel ja toas mängides olid kasutusel paberrahad, mille valmistamisel võeti mõõtu käibelolevatelt müntidelt. Ise väljamõeldud mängudest kujunes minu lemmikuks aga politseimäng. Eks selleks andis tõuke minu isa tegevus. Isa töökabinet oli oma korteris. Selleks oli eraldatud üks tuba, kus isa inimesi vastu võttis. Tihti tõi isa arestimajast kahtlustatavaid vargaid ja muid kurjategijaid ülekuulamisele. See huvitas mind väga ja kui isa läks kedagi sealt tooma, pugesin mina peitu ja kuulasin põnevusega kogu seda ülekuulamise protseduuri pealt. Oma arust õppisin ametit, et täiskasvanuna politseinikuna tööle asuda. Seadsin sisse oma kirjutuslaua, isalt sain mitmesuguseid trükitud blankette ning politseimäng läks lahti. Alati ei olnud mu mängukaaslased vargaid ja üleastujaid nõus kehastama. Siis tuli ema või isa paluda seda osa täitma. Tagantjärele imestan, et minu vanemad leidsid tihti selle aja, et olla mulle mängukaaslaseks. Viieaastaselt lugesin ma vabalt ja kui neljandasse klassi jõudsin, usaldas isa oma tööst esimese ülesande. Nimelt tulid aeg-ajalt bro&scaron;üürid, kus olid nimekirjad tagaotsitavate nimedega. Pidevalt teatati ka, kes on tagaotsitavatest tabatud. Minu ülesandeks oli tabatu nimi bro&scaron;üürist üles otsida, maha tõmmata ja tabamise kuupäev juurde märkida. Ma olin nii õnnelik selle töö üle. Ja see polnud enam mäng vaid tegelikkus. Õhtuti mängisin isa-emaga lauamängu &bdquo;Trilma“, mida saigi kolmekesi mängida. See mäng oli huvitav just sellepärast, et tuli vaeva näha käikude väljamõtlemisega, et oma nupud võimalikult ruttu koju viia ja mäng võita. See mäng oli populaarne ka vanemate inimeste hulgas. Kahjuks see mäng minu mängukaaslastele ei meeldinud. Mind jälle ei huvitanud vürfli viskamisega lauamängud &bdquo;Ümbermaailma reis“ ja &bdquo;Tsirkus“. &bdquo;Trilma“ kujunes nagu algõpetuseks malemängule. Paralleelselt &bdquo;Trilmale“ hakkas isa minule ja emale ka malet õpetama. See mäng oli veel põnevam ja tõrjus &bdquo;Trilma“ tahaplaanile. Olin V klassis, kui isa töölauale ilmus trükimasin. Isa oli kohe nõus ka mulle seda õpetama. Kohe algusest peale aga nõudis, et ei tohi seda ühe näpuga toksida, vaid iga tähe jaoks pidi oluema kindel näpp. Oskused males ja trükkimisel said selgeks varakult ja kasutasin ning arendasin neid edasi edaspidises elus. Tänu isale! Talvel oli traditsiooniks kujunenud iga-pühapäevane kogu pere suusamatk. Hommikul vara uuris isa ilmaolusid, tõi kõigi suusad välja, määris need sobiva määrdega ja pani ootele. Pärast kohvijoomist mindi Otepää mägedesse suusatama. Viieaastaselt olin võimeline lühemaid matku kaasa tegema. Algkoolis olles aga ei jäänud vanematest maha. Sügisel, kui mina läksin I klassi, sündis meie perre vennake. Temaga toimiti samuti. Viieaastaselt olid temalgi suusad all. Minu ja vennavanuse vahe oli 7 aastat. Olin omale õde või venda kaua igatsenud ja nüüd meeldis mulle temaga tegelemine ja hoidmine palju enam, kui varasem nukkudega mäng. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Erik_02.jpg" alt="Suusatamas" width="530" height="348" /></div> 1939. aastal määrati mu isa tööle Rõngu. Seal läksin V klassi. Korter oli eramajas ja omanikul minust noorem tütar ja venna vanune poeg. Nukkudega mängud olid unustatud. Matkides täiskasvanute tegelikku elu mängisime suvel aias kodu. Vennad olid lasteks. Ema eeskujul valmistasime toite. Toast tõime osa toiduaineid. Aiast õunu, marju ja muid aiasaadusi. Paljud valmistatud toidud söödi ka ära. Maja juures oli suur aed ja hoov. Sel aastal sai selgeks ka jalgrattasõit. Talvel aga jätkusid perekondlikud suusamatkad, suvel jalutuskäigud. Juba Otepääl elades korraldati suvel teiste perekondadega ühiseid väljasõite kaunitesse kohtadesse ja järvede äärde, kus püüti kala, ööbiti telkides ja korraldati piknikke. Kõik puhkepäevad, puhkused ja tööst vabad õhtud veetis pere koos, leidis ühise tegevuse. Mängides õpetati lapsi varakult ka tööd tegema. Paigas olid kindlad reeglid, mida teha tohtis, mida mitte. Ema jutu järele olevat paariaastaselt mulle ka vits kapi peale toodud, kui raamatuid riiulist kiskuma hakanud. Edaspidi aga aitas sõnadest ja kõik asjad jäid oma kohale, ka vits kasutamata kapi otsa. Saabus aasta 1940, venelaste okupatsioon ja isa vallandamine töölt. Vanemad siirdusid Maaritsa lähedal rendil olevasse isatallu talupidajaks. Järgnes ajajärk täis hirmu ja tagakiusamist. Küüditamise hirmus kogu perega metsas ööbimist kuni sõjakoledusteni. Isa vahistamine ja 1944. a. Vorkuta vangilaagrisse saatmine ning meie kodutalust väljaajamine lõhkus selle suurepärase perekonna, kus valitses üksmeel ja vanemate armastus ja hoolitsus. Täisviide EFA I 169, 111/5 < Viljandi khk., Viljandi l. < Otepää khk., Otepää < Kambja khk, Haaslava vald, Haaslava küla, Metsala talu – Maie Erik, snd. 1928. a. (2013). Maakond Viljandi Valga Tartumaa Kihelkond Viljandi Otepää Kambja Koguja Maie Erik Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1930. aastad Koguja sünniaeg 1928 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Maie, snd. 1928. a. Viljandis korter linn Tartumaa Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Minu mängud lapsepõlvest raugaeani I osa Olen sündinud 22. juunil 1941. aastal hommikusel ajal. Sõja algusest sai ema teada pealelõunal. Ma ise seda ei mäleta, kuigi juures olin, aga ema on rääkinud. Seda ka, et ta ei julenud tite juurest hetkekski lahkuda, kui pommitati. Kartis, et tema võib surma saada, aga titt elama jääda. Et kui minek saatusega ette määratud, siis mõlemale. <div><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/ERA-15287-56856-51553.jpg" alt="Kivimurru talu tagantvaade" width="400" /></div> Meie kodu oli väikesepoolne talu Harjumaal Haiba mõisasüdame kõrval. Kui seda metsa ees ei oleks, võiks Kivimurult mõisa kiviga visata. Minu sünni ajal elasid talus minu vanaema ja vanaisa, minu ema ja ema vend. Vanaema ja vanaisa mäletan vähe, nii pole nende õpetatud mänge ka meeles. Vanaisast tean vaid niipalju, et ta tõi mütsi sees metsast pohli ja siis lasi mul võtta ja ise luges, mitu oli. Õpetas siis numbreid plikale. Eks nii mind rohkem ikka hõigati. Tähed sain vanaema abiga selgeks &bdquo;Matsi kalendrist“. Aga need olid gooti tähed. Seal oli palju naljakaid salme ja joonistusi. Siiani on meeles: &bdquo;Must lehm on korova, kaevutee on doroga, püksinööp on pugavitsa, labakinnas rukavitsa.“ Ei tea, mis aastakäigu kalender see olla võis, kus nõnda vene keelt õpetati. Oli veel ka raamat kodumaa ravimtaimedest, aga seda minu kätte ei antud. Piiblit ei mäleta, aga lauluraamat oli. Ühtki lasteraamatut ei olnud. Saksa ajal tõid sõdurid ajakirju, kus olid vägevad klantspildid ilusatest inimestest. Ja kusagil ema kirstupõhjas olid &bdquo;Maretid“ peidus. Naabriteks olid meil sõjapõgenikud Tallinnast. Neil oli minust vanem tütar Viive, minuealine Urve ja minust noorem Vello. Vahel käisin nendega mängimas ja muidu külas. Neil oli raamat &bdquo;Helle-Mai peab poodi“. Võisin seda lõputult lugeda. See oli vahvast tüdrukust, kes vanemate äraolekul poodi röövlite eest kaitses, keerates kõik paberrahad enesele juustesse krunnideks. Eriti vahva oli nendega talvisel ajal peitust mängida. Pugesime peitu voodi alla, riietekappi ja kuhu iganes. Vahva oli sellepärast, et nende asjad olid kõik teistmoodi kui meil taluperes. Kapi otsas oli kollane vineerist ümmargune kübarakartong. See jäi mulle nii meelde, et mõned aastad tagasi ostsin üsna suure raha eest enesele samasuguse. Seisab eriti avalikus kohas – esikus riiuli peal, õieti nagi kohal. See on kallis meenutus lapsepõlvest, sest see aeg Kivimurul jäi õige üürikeseks. Suri vanaisa, peagi vanaema. Jäime kolmekesi. Naabrilastega mängisime poodi. Rahaks olid lepalehed. Neile hammustasime numbrid peale. Noh, et mitu auku on. Lepalehes jäid numbrid kõige paremini näha, sarapuu leht ei sobinud. Kaup oli kivikestest, käbidest, puupulkadest, mis iganes. Riiuleid polnud, aga lett pidi olema. Ega seda mänguaega väga palju polnudki. Ja õigupoolest ei tahtnudki. Tahtsid ju kangesti vanemate inimeste töid teha. Onu kõrval ka puutööd. Teoreetiliselt oskasin juba enne kooli kartulikorvi punuda, hagu raiuda ja palju muudki. Vaja on neid oskusi läinud aga aastakümneid hiljem. Lapsi ei keelatud ühegi töö juurde minemast. Esimese klassi juntsuna ja enne sedagi oli minu &bdquo;mänguks“ hobusega põllu äestamine ja rullimine. Onu vaatas põllupeenral senikaua pealt, kui mul asi selge. Sõnnikuveo-talgutel oli sõnnikukoorma laudast põllule &bdquo;kutsimine“ ja tühja vankri lauta toomine just lastele paslik. Kõik hobused muidugi ei sobinud. Parimad hobused valiti. Viljapeksu ajal riisusid lapsed aganaid. See lõhn, mida levitas traktor, müra ja kena kollane põhk... Saime külalastega volilt lihtsalt hullata. Hullamine on ju ka mäng, eks ole! Ja kui uhke tunne oli, kui meiesuguseid töötegijaid kutsuti talgulauda sööma (ei mitte lauda närima, vaid klimbisuppi lihaga, see oli meie kandi traditsiooniline uhkem supp, mida &bdquo;küladele“ pakkuda). Üks erakordne asi lapsepõlvest on jõukamate talude korraldatud jõulupuud, st &bdquo;jõulupeod“ külalastele. Eks emmed ja issid (kel neid oli) lubati ka kaasa võtta. Mul isa polnud. Elas jah, naaberkülas üks mees, keda külatädid ikka mulle isaks kippusid ütlema. Aga meil ta eriti oodatud polnud. Onuga võttis viina ja siis arutati üsna pikalt maailma asju. Meie emaga läksime parema meelega toast ära. Ma kartsin teda, sest vintis inimene on ju vastik. Nii et olen joodiku laps, kes tehti enne sõda vanemale naisele, sest see soovis nõnda. Aga kooselu ei soovinud. No vaat' nendel küla jõulupuudel olid kõigile lastele kingitused, tõi jõuluvana. Kostüüm oli enam-vähem jäljendatud ennesõjaaegsete postkaartide pealt, aga võib-olla ka mõisast. Ei tea. Lugesime salme. Ei mäleta ühtki, aga näe lorilaul &bdquo;Matsi kalendrist“ on meeles. Seal mängiti ka ringmänge. Meeles on &bdquo;Me lähme rukist lõikama“ ja &bdquo;Üks peremees võttis naise“. Meil oli ka jõulupuu toas, kaunistatud õunte ja vatiga, küünaldega, mis seisid hõbetatud käbidega jalgades. Aga no need klaaskuulid ja inglijuuksed, mis sõjapõgenikest linnarahva kuusel olid! Neid ei julend mitte ligidalt vaadatagi. Teiste talude kuused olid tagasihoidlikumad, &bdquo;maa tõugu“. Ühel jõuluõhtul olime emaga Pirita nimelises talus jõulupuul. Oli käre pakane, täiskuu paistis, tähed olid taevas. Tulime emaga käsikäes lume krudisedes mööda hobuseteed (olid ka jalgrajad). Mu pisike süda oli veel hell saadud jõulukingist, ilusast talutoast, headest toitudest (Näh! Praegu veel volksatas midagi sisemuses ja nina läks tatiseks.) ja loetud jumalasõnast. Kirik oli meil kaugel. Rahvas käis jumalasõna kuulamas ühes talus, kus toimetati nn. &bdquo;lugemisi“. Noh, tulime siis emaga ja ma vaatasin tähti, üks oli õige hele. Mõtlesin, et eks ta Petlema täht ole. Näe, särab meilegi sealt taevast jumala juurest. Aga kus ja kui kaugel on see Petlema linn ja Jeruusalem? Saaks seda kord teada ja näha! Ja tule taevas appi! See tolle öö unistus on läinud täide. Ma poleks seda ilma peal uskunud. Tuleb arvata, et mida soovid puhtast südamest ja patuta, täitubki. Ega ma sellel ajal veel suuremat pattu polnud teha jõudnud. Umbes samal ajal soovisin veel, et ma kasvaksin niisama pikaks kui Miilimaa Salme (oli üks tädi) ja näe kasvasingi. Mõõta pole küll saanud, sest saatus tõi mu sealtkandist ära, sest 1952. aastal suri märtsis mu ema ja augustis onu. Olin üksi majapidamisega. Onu jõudis küll kartulipaneku ajal ühe vanapiiga naiseks võtta, aga see meile elama ei tulnud. Vahepeal olid tehtud kolhoosid. Elu muutus hullusti. Kõik jõid &bdquo;tinakast“. Ma ei tea siiamaani, mis see on. Poest toodi. Aeg oli vaene. Linnanaabrid läksid linna tagasi. Oli küüditamine. Poeröövlid. Metsavennad. Naabriperre tuli linnarahva asemele mahalastud kommunisti lesk. Mul oli kodus &bdquo;töömängimist“ täie perenaise eest, sest kõik tööjõulised aeti kolhoositööle. Kõik ilus kadus. Jõulud keelati. Tulid näärid. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_170_130.jpg" alt="EFA_I_170_130.jpg" width="287" height="423" /></div> Üksi kodus olles mängisin vahel tikripõõsa ja aida seina vahel kodu. Laual olid tassi- ja taldrikukillud toidunõudeks. Ilusamad olid toodud rikkama talu aida tagant prahihunnikust. Pere oli kanasulgedest. Pikem tiivasulg oli isa, laiem sabasulg ema, lühemad poisid ja plikad. Suled olid ilusad ja seisid hästi püsti, kui mulla sisse torgata. Nendega sai tipa-tapa kõndida ja nende suu läbi rääkida. Üks nukk, kipspeaga, on mul ka olnud. Ja roosa vineerist nukuvanker roheliste kaunistustega. Väike vanker, nii umbes raamatusuurune. Nukk oli Malle ja ta mahtus sinna sisse. Võisin olla nii 5–6-aastane, kui see mulle linnast toodi. Meie talu sularaha allikaks oli linna kasepuude, munade ja või müümine. Onu ladus koorma peale hobusele, puges kasukasse ja läks. Kaua ta käis, ei mäleta. Tõi suhkrut, alul siiski sahhariini ja muudki. Ükskord siis mulle nuku ja vankri. Aga nii kipsist nukupea kui vineerist vanker kartsid märga. Ja mõne aasta pärast vihma käes nad hukkusidki. Varasema lapsepõlve mängudest veel niipalju, et ükskord tulid meile külalised, kes tõid uudiskraamina türgi ube. Väga ilusad kirjud olid. Võtsin nad oma valdusesse, vaatasin ja imetlesin. Kõige ilusama pistsin suhu ja sõin ära. Nii päris palju, ehk lapse peotäie jagu. Ja neid ube ei salli ma siiamaani. Toiduna! Kõlbavad ainult pärleid teha. Mul oli nii-nii paha. Oksendasin. Arvasin kindlasti, et suren. Ema andis &bdquo;lõngaõli“. Siis raviti kõiksugu hädasid lõngaõliga (lahjendatud väävelhape). Ubadega on mul meeles veel üks &bdquo;mäng“. Meil toalilli polnud, aga igal kevadel parajal ajal pani ema suure oa potti ja siis tuli see mul taimeks kasvatada. Ja veel oli mu lemmikmäng juba veebruaris, kui päike pilve tagant nina välja pistis, toas onu habemeajamispeegliga &bdquo;päikesejänkut“ jooksutada. Seitsmeselt läksin Kernu kooli. Sain raamatukogust raamatuid laenutada. Meeldis lugeda ja joonistada. Väga ilus raamat oli &bdquo;Vaat mis juhtus“ . Imearmsad kassi ja koera pildid. Tahtsin neid pilte oma joonistusplokki, aga polnud läbipaistvat paberit. Hea nõu oli paber petroolise lapiga üle nühkida. Kopeerpaberit mul oli. Nii saingi oma joonistusvihikusse karja kasse ja koeri ja palju muudki. Enne kooliaega ootasin kevadet, sest siis tegi onu mulle pajuvile. Puust taluloomi tegi ka. Aga rohkem mängisin kuusekäbidega lehmi ja männikäbidega lambaid. Sigu polnud, sest need olid laudas, ja kui olidki, siis kivikesed. Palju hulkusin karjamaal lehmade ja lammaste juures, mängisin suurel kivil heinamaal mahlakase lähedal. Kah talu, nagu Tammsaare lapsedki. Aga Tammsaarest polnud ma siis midagi kuulnud. Onne ehitasin muidugi ka. Meiekandi põllud olid kivised, paesed. Neid korjati kivivaredesse. Sinna sisse tegingi onne – tõstsin kive niipalju välja, kuni sain lohu, kust istudes enam välja ei paistnud. Töötasin usinasti. Haiba mõisast sai riigimõis (ma arvan nii) ja päris mõisa moodi oli tal kellatorn. Kellalöökidega teatati tööle minekust, lõunast ja õhtust – kell 9 tööle, kell 6 õhtule. Lõuna oli ka. Ja see kell kostis kaugele. Ja mina tegin oma onne kivivare sisse ka mõisa kella järgi. 1952. aasta teisest õppeveerandist olin siis Saksi Lastekodu kasvandik. Mida me seal mängisime? Eks midagi ikka, kuigi vaba aega oli vähe. Tunnid allkorrusel koolis, peale lõunasööki tund näputööd, siis õppimine järgmiseks päevaks. Peale õhtusööki tunnike oli mängudeks. Enamasti kamandati kõik saali ja kasvatajad organiseerisid laulumänge ja tantse. Sealhulgas ka &bdquo;Me lähme rukist lõikama“ ja kõik sellelaadsed. Pioneeride toas olid lauamängud, male, kabe. Ei puudunud &bdquo;Reis ümber maailma“ ja &bdquo;Tsirkus“. Proovisin ka. Kaarte mängida ei tohtinud, aga kellelgi olid &bdquo;Musta notsu“ kaardid. Seda võis. Joonistasime palju pabernukke. Tuli ajakiri &bdquo;Siluett“ , sealt hakkasime &scaron;nitti võtma. Säilinud on mul tolleaegsed nukuriided, aga nukk on uus, sest mu tütred kaotasid nuku kuhugi ära ja asendasid kt.-ga. Suvel oli mängimiseks aega rohkem. Siis oli hommikupoole töö, õhtupoole vaba aeg. Meil oli gong. Selle löökidega anti meile teada, mida teha, kelli meil ju polnud. Ega lastekodul mänguasju polnud. Mõnedele toodi kodust hüppenöör vms. Teinekord leidsime nöörijupi ise kusagilt. Hüppenööriga sai mängida hüppenöörikooli. Palle ka leidus pallikooli jaoks. Rahvastepalli ja jalgpalli jaoks oli pall lastekodu poolt. Mädamuna mängisime. Keksu ja matsu, kapsavarast, ukka-ukka, mina prii, luurekat ümber mõisa. Noamängu jaoks ei pidanud olema nuga, keegi kusagilt mingi poldi ikka leidis, mida otsapidi maasse sai lüüa. Ega me tubadesse mingeid jamasid asju ei tohtinud tuua. Peitsime õue ja parki ja trepi alla. Kivikool ja tüdrukute plaksumäng, laevade pommitamine. Tüdrukud olid kirjavahetuses teiste lastekodude tüdrukutega. Fotosid polnud, aga saata taheti pilte enesest. Siis joonistati ise peegli järgi. Poisid ja tüdrukud eriti koos ei mänginud, peale pallimängude muidugi, st. meeskonnamängude. Sai otsa see lastekoduaeg. Läksin Jänedale tehnikumi. Seal õppisin ära kaardimängu, aga mulle ta väga külge ei jäänud. Turakat, viit lehte ja potkitnoid vahel igavusest, aga ega igav polnud selles eas pea kunagi. Edasi agronoomiks, siis mehele. Lapsed said mänguasjadega üle kuhjatud, mängumaja ehitatud. Eks nad ikka mängisid (kahekesi tüdrukud, viieaastase vahega) poodi ja kooli ja kodu, posti kandsid laiali. Postkast oli õunapuu tüve sees olevas augus. Sinna viidi &bdquo;kirju“. Õpetasin neile küll mõned oma nooruse mängud, näiteks Trips-traps-trull jne. Siis läksin pikaks ajaks algklasside õpetajaks. Seal tuli lastega üsna palju mängida, sest andsin ka kehalist kasvatust. Kirjeldan neid mänge lisalehel. Tulid lapselapsed. Nende mängudest tean vähem. Aga ehitasime tütretütrega rabasaarele onni. See on seal püsinud 20 aastat. Nüüd näitab lagunemise märke. Sinna on tehtud palju igasuguseid matku ja piknikke. Siis sain lastelastele (neid on 2 poissi, 2 tüdrukut) sahkerdada oma vana piimapuki baariletiks ja ühe furgoonauto kasti kaupluseks. Oi, nad mängisid ja sisustasid seda poodi väga tõetruult. Kõik kohvi- ja makaronipakid läksid käiku ja palju muudki. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/ERA-15291-53169-30840.jpg" alt="Pood_furgoonis" width="446" height="309" /></div> Noorima tütrepojaga ujutasime kevadeti omatehtud laevu. Nimed olid igavesed vahvad neil, aga nüüd on laevad ammu mädanenud ja nimed ununenud. Olin kultuurimaja direktor. Siis tuli mängida rollimänge, pulmaema näiteks. Aga ka pulmamänge. Ei meeldinud mulle. Kahemõttelised ja nilbevõitu asjad. Kasutasin rohkem tutvumismänge, kus uued sugulased said öelda, kes nad on. Raamatukogu juhatajana korraldasin ka rollimänge – kirjanduslikud kohtud oli väga minev kaup. Siis oli raamatuid palju, sai mitmetele laenutada ja paluda rollidesse. Siis püüdsime raamatu sisu vaidluse teel avada poolt- ja vastu-tegelaste suu läbi. Korraldasime lastelaagreid. Laagris armastati mängida pimesikku ja ass-ass, tagumine paar välja. Pall pidi alati kaasas olema. Sõltuvusse olen sattunud monopolimängust. Joonistasime ise mänguvälja, mõtlesime firmad, tegime rahad. Et lastest rahu oleks, tegin neile omaette mängu. Vanem tütar ütles ükspäev, et see peaks tal alles olema, aga &bdquo;kultuurikihi“ all kusagil. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_170_162.jpg" alt="Isetehtud_monopol" width="459" height="324" /></div> <div style="text-align: center;">Isetehtud "Monopol" </div> Arvutimänge pole ma mänginud, lihtsalt ei huvita. Hulgun selle aja parem looduses maha või teen näputööd. Viimase rollimänguna olen olnud vanaperenaine Vabaõhumuuseumi üritustel ja mänginud lastega vastavalt üritusele ja aegkonnale. Need on olnud rahvuslikud mängud – sulase leivakoti tõstmine, &bdquo;lõnga“ kerimine pulgale, looga alt pugemine ja muu sarnane. Nuputamiseks annan &bdquo;Viru värava“ kokku panna. Kui moodi läks Rubiku kuubik , õnnestus see mul Bulgaaria-reisil hankida purgi lahustuva kohvi eest kusagil kaheksakümnendatel. Aga kokku ma seda ei saanudki rohkem, kui ühe külje. Lapsed olid nutikamad. Kui hakkasid levima pusled, siis meie peres oli suurim ja järjekindlam tegija pereisa. Kui lapsed tüdinesid, sai tema lõpetada. Ta oli püsiv ja rahulik. Mina olen selleks liiga kärsitu. Mu tütred mängisid meelsasti nukkudega – mida suurem, seda uhkem. Mina tundsin rõõmu nende nukkudele riideid õmmeldes. Lastekodust saadud oskustega õmblesin enesele ja tüdrukutele pea kõik riided ise. Asi see siis polnud nukkudele täiuslik garderoob teha. Õmblusmasin &bdquo;Singer“ oli ema vähene pärandus tütrele. See on mind elus palju aidanud ja läbi aegade minuga jäänud. Nüüd on ta vanema (50-aastane) tütre valduses. Teine ese emast on veel – heegelnõel villase lõnga jaoks. Mu kodu jäi ju minust maha, esemed ka. Vahel olen kahelnud, kas olengi oma lastele olnud hea ema. Peremudel eeskujuks mul ju puudub. Aga kõiges, mis minust on saanud, on &bdquo;süüdi“ raamatud. Armastan kohutavalt lugeda ja eks loetud olukorrad annavad ajule mingi signaali toimetulemiseks. Nukuriietest veel. Kui kõik pisikesed plikad hakkasid Barbisid igatsema, oli meie peres parajas eas meie esimene 1982. a. sündinud tütretütar. Kusagil 5.–6. klassis sai ta oma tädilt (minu Soomes elavalt nooremalt tütrelt) kingiks Barbie. Oma hea sõbrannaga hakkasid nad sellele tillukesele nukule riideid õmblema. Elasime siis kolhoosi keskasulas kortermajas. Kõik õhtud peale kooli munserdasid nad endi käsutusse saadud &bdquo;Singeriga“ ja kaltsukotiga nukuriideid. Moenäitus oli rahvamajas nende loomingust. Olles õpetaja, hakkasin igalt poolt ostma igasuguseid nuputamismänge. Neid on praegugi terve kotitäis alles (Vähk, nagu ma olen, on ju hoidja). Kasutasin neid tunni lõpus premeerimiseks tragimatele. Niisugune osavus ja nuputamine meeldis õpilastele väga. Üks lapsevanem tegi traadist terve hulga nn. &bdquo;lahtivõtmismänge“. Sealt see kogumine alguse sai. Hiljem oli taolisi ka poest saada. Kui peaksin kõiki neid kirjeldama, istuksin kevadeni siin köögilaua taga küdeva pliidi kõrval. Aga praegu on lähenemas alles uusaastaöö. Meeldisid mullegi lapsepõlves peitepildid, kus tuli etteantud tegelast otsida. Esimest korda nägin sihukest vigurit kusagil 8–9-aastasena, kui pinginaabrilt sain lugemiseks mingi kirjasõna, kus tegelaseks oli vahetevahel Eesav Edvard Puuslik. Ehk olid kokkuköidetud ajakirjad? Aga mis, ei tea. Seal oli ka peitepilte. Oma tütardele hakkasin ka neid &bdquo;ette söötma“. Linnast sai osta mingit T&scaron;ehhi ajakirja (mis ta nimi nüüd oligi?), seal oli lastele nurgake, kus sai numbrite järgi värvilise pildi teha ja muudki. Mida paganat ma siin &bdquo;vahutan“. Te kogute ju mänge. Aga mina räägin kolme põlvkonna eluloo ära. Juba on kutsutud neljandat põlvkonda hoidma. Esimesed poisid (õe ja venna lapsed) saavad jaanuari alguses viieseks. Ja nende mängud minu viieaastase-mängudega võrrelda ei anna. Aga vahet on ligi 70 aastat. Noh, ütleme, et pea 100 aastat. Sajand siis, liialdustega! Relvad ei puudu kindlasti nende mänguasjakastist, igasugused autod ka mitte. Suurem jagu plastmassist. Linnalapsed. Mu kolmekümnene tütrepoeg on oma pojaga küll palju puust ja muust, koos pojaga muidugi, valmis kopsinud. Aga iseseisvalt see poiss suurt ei mängi, kui teda hoidmas käisin. Kui ma praegu oma märgusõnade &bdquo;spikrit“ vaatan, siis loetletud mängud pole uued. Olen pea kõiki kusagil raamatutes kohanud. Kas peaksingi kirjeldusi lisama? See minu kirjatöö pole mingi uurimus, vaid meenutuste jada. Ja siingi on liiga palju vahtu ning alailma tuleb meelde, et oo-jaa, seda me mängisime ju ka. Eriti lastekodu ajast. Näe, praegugi välgatas – me pidime läbi aasta lõunati magama. Aga uni ei tulnud, kuid rääkida ei tohtinud. Siis rääkisime sõrmede keeles. Sõrmede ja näo kasutamisega moodustasime tähti ja sõnu. Kusagil olen näinud seda ka trükituna, aga siia üles joonistada ma seda ei suuda. Kes teab, ehk on mõni täht meelest läinudki. Suhtleme praegugi igal aastal augustis kaaslastega, käime võimalusel igal aastal augustis Saksi mõisa jäänustel koos. See polnud halb aeg, kui mina olen suutnud inimeseks kasvatada kaks last ja mul on kuus lapselast, neil omakorda viis last. Veel pole ma rääkinud anekdootidest. Lastekodus rääkisime neid üsna palju. Õhtuti enne uinumist, aga mujal ka. Kel kohta oli, kuhu minna, sai vahel koju käima. Minagi sain lahke külanõukogu sekretäri abiga kuuendas klassis olles esimest korda koju. Siis elas seal onunaine. Sekretär tuli Tallinna vastu. Tagasi tuli tulla omapäi. Mäletan veel endist Tallinna kesklinna, kui kaubamaja polnud ja bussijaam ning täika olid ja tsirkusetelk ka. Bussijaamast tuli rongijaama jõuda, Tapale sõita ja sealt jalgsi 10 km Saksi. No ja nende koduskäimistega tulid siis kaasa uued anekdoodid ja muud jutud. Eks anekdoote ole kogu aeg räägitud. See on ju ka mäng, ajaviide. Nagu mõistatusedki. Neid me küsisime ka. Ja laulud. Suuremad tüdrukud laulsid alatasa. Ja vene keeles veel. Mina laulda ei osanud, aga sõnad jäid hästi meelde. Luule meeldib mulle tänapäevani. Olin siis kodus nii umbes teise klassi lapsena varakevadisel ajal mänginud lauljat ja rõkanud nii, et küla kajas. Istunud pinumaal haovirna otsas, et kaugemale kostaks. Kahjuks valel viisil. Endised &bdquo;külatüdrukud“ tuletavad seda vahel meelde. Ise ei jaganud ma sellest ööd ega mütsi. Teist korda tuli kange lauluisu peale lastekodus nii umbes 6. klassis. Sain raamatukogust lauliku, läksin üksinda alla õppimisklassi ja kukkusin järjest laule läbi võtma. Õnneks mitte nii kõvasti. &bdquo;Me laiuval Volgal…“ ja mis nad siis kõik olid. Raadiot me kuulasime läbi häälekõvendaja, telekas tuli punanurka palju hiljem. Esimest imeasja, pildiga raadiot käisime kogu lastekoduga vaatamas Moe piiritustehases. See on poolel Tapa teel. No aga seda minu laululugu kuulis ikkagi läbi ukse minu armas rühmakasvataja ja edaspidi pole laul minust välja kippunud. Mees oli mul aga külapillimees, akordioniga. Vajadusel häälestas klaverigi. Siis sõnamängud. &bdquo;Mina ka“ näiteks. See vana tuntud lugu, et meelitasid kellegi midagi ebameeldivat tegema, et kõik naerda saaks. Seaga koos künast sööma jne. &bdquo;Vanaisa vanad püksid“, kus vastad ainult küsimise peale ühe lause, mis enne kokku lepitud. Vastaja naerda ei tohi. Või siis &bdquo;lõputa lugu“: &bdquo;Too vett.“ – “Millega?“ Jne. Oli meilgi kõigil peas: kell üks – muna küps, kell kaks – karnaps jne. Bi-keel oli tüdrukute värk, poisid seda eriti ei kasutanud. Seda teab vist iga naisterahvas. Või kas noored teavadki, neil ju arvutikeel, mida meievanused ei mõista. Lisada tuleb siis bi-silp (kui seda kirjatükki peaks keegi lugema nii umbes 100 aasta pärast): &bdquo;Sibina läbihed koobili – Sina lähed kooli“. Nimede lugemisi narrimiseks kasutasime meiegi. Võtan näiteks enese nime: &bdquo;Age aa apataa averiku assist kuku assi ja assi.“ Püüdsime teha ühe-tähe-salme – kõik sõnad algasid ühe tähega. Tuntuim oli: &bdquo;Pisike punase peaga poiss palus: &bdquo;Pai papa, pane pisikesele punasele paadile purpurpunased purjed peale!“ Pai papa pani pisikesele punasele paadile purpurpunased purjed peale. Pisike punase peaga poiss purjetas punase paadiga.“ Võtsime teisi tähti ka algusesse ja proovisime lugu teha. Kellel kõige rohkem sõnu ja mõte ka enam-vähem olemas, oli võitja. Liisulugemisel kasutasin rohkem salmi punaste pükstega politseist, sest see tundus naljakas. &bdquo;Punaste pükstega politsei ütles mulle &bdquo;idi domoi“. Mina ei mõistnud seda keelt, pöörasin selja, näitasin keelt.“ Keelt läks mängust välja. Tuntud Inglismaa võtme katkimurdmise lugu oli ka sagedasem. &bdquo;Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Mitu seppa seda parandavad, seda ütled sina, vana tatinina!“ 7 või 8 või 11. Tatinina ütleb numbri ja alates tatininast loetuna saadab mängujuht vastava numbri saanu minema. Pandilunastamismänge mängisime vähe. Ei tule enam naljakaid lunastamisi meelde ka. Kui ehk &bdquo;ninaga lund tuua“. Loll, kes oma ninaga tõi, tuli tuua kinganinaga. Hanekstõmbamisi sai ka kasutada ainult ühe korra, varsti teadsid tulemust kõik. Sügisel enne kooli, kui väikelastekodudest uued lapsed tulid, siis neile sai küll pakutud et pane hobune jooma, st. pista oma sõrm pakkuja ristiasetatud mõlema käe esimeste sõrmede vahele tekkinud pilusse. Sai siis pisikese rumalukese sõrme pöidlaküünega surutud ja oma sõrmed tugevasti koos hoitud. Poisid muidugi näitasid neile Riia linna. Küsisid: &bdquo;Kas Riia linna tahad näha?“ – &bdquo;Jaa.“ Läksid siis vastajale selja taha, asetasid oma pihupesad vastaja kõrvadele, sõrmeotsad ülespoole, ja tõstsid vastaja nii kõrgele kui ulatasid. Kasvuvahe oli oluline. Ei olnud uustulnukate sisseelamine meilgi kerge. Liiga raske ka mitte. Üldiselt olime üsna sõbralikud. Aga eks ikka noriti, pandi hüüdnimesid. Urmas Vaino (lugupeetud saatejuhi) vanaema oli meil kasvatajaks. Tema ema omakorda pesupesijaks. Pesi kõik meie 70 lapse voodilinad ja pesud üksinda ära. Ilma igasuguse pesumasinata. Ainus abivahend oli pesukompressor – pika varre otsa asetatud potikaanetaoline aukudega asi. Sellega luristas põranda sisse valatud pesuköögi vannis pesu läbi. Torude kohal kuivatas ja pesurulliga &bdquo;triikis“ suuremaid asju. Pisemate jaoks oli triikraud. Käisime tal abiks. Või kus me abiks ei käinud? Igal pool, abimajandis lehmi lüpsmas ja suveti karjas ka. Aga pesurulli suurte kividega meeldis meile kangesti lükata. Ikka &bdquo;sulle-mulle, sulle-mulle!“ Aga kasvataja Vaino oli üsna kuri. Temalt võisid sakkida saada asja eest või asjata. Õnneks ei olnud ta minu rühma kasvataja. Meie rühma kasvataja oli hea, ilus ja noor Astrit Oksmaa. Pika elu jooksul on tõesti palju tulnud mängudega kokku puutuda. Ju ma siis olen sihuke lapsemeelne. Elu ongi mäng. Kõike võib võtta mänguna, olla pisiasjade üle rõõmus ja õnnelik. Ega muud seepärast mööda külgi maha jookse. Ei ole ma rääkinud suurtest kolhoosipidudest, kus ka mängiti. Tunti end lapsena. Suvised külvilõpupeod kusagil roheluses, kus auras supikatel ja käisid &bdquo;murumängud“. Pruuliti tubli laar õlut. Noored mehed &bdquo;viskasid leiba ahju“, &bdquo;kaalusid soola“, &bdquo;tõstsid aastast leivakotti“, &bdquo;maadlesid mustlast“, &bdquo;tegid kahurit“. Sirge palk aeti püsti, sinna tippu viinapudel. Aga paar meetrit enne tippu määriti palk õliga. Nii oli raskem ronida. Köievedu ja sangpommitõstmine. Telgid olid üles seatud, kes lühikeseks suveööks koju minna ei viitsinud, pikutas telgis. Puhvet töötas öö läbi furgoonauto kastis. Ehitusbrigaad tegi poeplatsile tantsupõranda. Ööbikud laulsid kõrvalolevas võsas. Paar-kolm aastat oli pidu ühes kohas, siis valiti uus paik. Aga see oleks juba omaette teema, nagu ka pulmamängudki. Tegin mängukirjelduste nimekirja, allpool kirjeldan mõnda huvitavamat ehk. Mädamuna, keks, mats, kapsavaras, ukka-ukka mina prii, laevade pommitamine, trips-traps-trull, tüdrukute käteplaksumäng ja veel mõned on läbi aegade enam-vähem muutumatud, kui ehk väikeste variatsioonidega. Et asi vähe selgem oleks, lisan mõned aastaarvud ja kohad. Kuni 1952. a. novembrini olin Harjumaal Kernu külanõukogus Kustja külas Kivimuru talus. Sealt edasi kuni 7. kl. lõpetamiseni 1955. a. kevadel Tapa rajoonis Saksi lastekodus. 1955. a. sügisel vabatahtlikult-sunniviisil läksin Jäneda Põllumajandustehnikumi Tapa rajoonis. Õppisin agronoomiks. Mina tahtsin Tallinna Kergetööstustehnikumi, kasvõi mõnda tööstuskooli õmblejaks. Ei lastud – Jäneda oma rajoonis ja hea ligi silma peal hoida. Jäin edasi lastekodu arvele. Lõpetasin selle 1959. aastal. Tulin tööle (suunati muidugi) Tapa rajooni Arengu kolhoosi, st. Albu kanti. Ja siis jäingi. Kõrgemat haridust pole, aga Jäneda haridus on nii hea, et kõlbas põllumehi kamandada, kultuurimaja juhatada, koolis lapsi õpetada, raamatukogu hoida. Aga kirjandust õpetas meile kirjanik Veera Saar, Arnold Rüütel ja veel mõned kuulsamad vennikesed on ka seal haridust saamas käinud. Olen kõigega rahul. Jäneda on siiski põrgulikult ilus koht. Ja lapsest inimeseks saamiseks parim paik. Luurekas Sõjamäng põhimõtteliselt. Mängiti suure hoone ümber, lastekodus siis mõisa ümber. See maja sobis suurepäraselt, sest nii ees, taga kui lõunapoolses otsas olid mõnusad väljaehitised. Ühestki uksest sisse minna varjumiseks ei tohtinud. Võistkonnad olid väikesed – 2-3 last. Oli kapten. Mõlemad võistkonnad valisid maja teineteisele hästinähtaval küljel majanurga, kus siis võistkond oli rivis, kaptenitel käsi tõstetud. Mõlema kapteni käelangetamise peale oli mäng alustatud. Nüüd asuti luurele, et vastaseid maha lasta. Lask toimus ettesirutatud käega ohvrile osutades ja öeldes: &bdquo;Põmm, Anu!“ või &bdquo;Põmm, Anti!“ Piisas vastase nägemisest ükskõik kui kaugelt. Peitumine pidi olema maja lähiümbruses. Liikumine võis olla kas vaenlasele vastu või ka seljataha hiilides. Mõte oli varjata ennast ja tabada vastast. Mingeid vahendeid käes ei pidanud olema. Mõnikord haarati pulk pihku revolvriks. Mu oma lapsed sõpradega ja Albu kooli lapsed sellest eriti huvitatudvõi vaimustatud ei olnud, aga siiski mängiti. Nähtavasti polnud nii sobivat hoonet kui Saksi mõis. Pallikool Oli vaja siledat seina ja pisikest mõnusat palli, mis hästi põrkaks. Maa seina ees pidi olema sile. Saksis meil selleks eriti palju kohti polnud. Sobis põhjapoolne mõisa ots, sest sealt läks laiem tee läbi. Parim paik oli majaesine veranda plaatpõrandaga. Seina oli seal vähe – kolmest küljest aknad. Kuna mäng ei vaja tugevaid viskeid, siis vahetevahel õnnestus seda paika kasutada, kuni mõnele vahele jäid ja ära aeti. Osavõtjaid vähe: 2–4. Kordamööda apsuni. Visked: joone tagant lihtsalt vastu seina, maas põrgatamisega vastu seina, seinalt mahakukkumisega kinni püüda, plaks teha ja siis püüda, kaks plaksu ja püüda, üks plaks ees ja teine taga ning püüda, viuhti! ringi pöörata ning püüda, ringi pöörata, plaks ning püüda, plaks ülestõstetud parema põlve alt, sama vasaku põlve alt, siis mõlema alt ja püüda. Alguses tehti kõik läbi kolm korda, siis kaks ja lõpuks üks keerd. Levis ka Albu koolis. Noamäng ehk maa mõõtmine Rohkem lastekodupoiste seas kasutatud. 2–3 poissi leidsid kusagilt pehme, tallatud rohuta platsi. Kellelgi oli nuga või polt. Tõmmati suvaline ring nii 1,5–2,5 m läbimõõduga. Loositi järjekord. Maa tuli jaotada enne pooleks. Kolmeks oli raske jaotada, seepärast mängiti enamasti paarikaupa. Valiti maa. Esimene asus oma maale ja viskas noa vastase maale maa sisse püsti. Kui püsti ei jäänud, läks viskekord vastasele. Kui jäi, sai viskaja enesele tüki vastase maast. Ta pidi ühendama noaaugu koha oma maaga vastase piiri ühendades. Vana piir kustutati jalaga. Uus piir oli sopiline ja läbis noaaugu kohta. Nüüd viskas vastane, asudes jalgadega (või jalaga) oma maal ja nähvas tükikese naabri maast. Mäng kestis, kuni üks võistlejaist ei mahtunud viske sooritamiseks oma maal seisma. Albus ei mängitud. Kivikool Tüdrukud mängisid. Oli vaja 5 parajat, mitte liiga lamedat kivikest ja osavaid käsi. Kive püüti haarata maast ja kasutati kivide maandumist käeseljale. Variante palju, kuid meil oli lemmikuks niisugune. 5 kivi poetati sõrmede vahelt nt. lauale. Valiti üks sobiv kivi viiest, visati õhku ja püüti maast haarata üks kivi ning õhust tulev kivi kinni püüda. Esialgu üks korraga, siis kaks, siis kolm, lõpuks kõik neli. Järgneb kahe kivi üles viskamine ja ülejäänute püüdmine, siis kolme. Sama järjestus, aga püüda tuli mitte pihuga, vaid käeseljaga. Kes apsu tegi, alustas otsast peale. Kivimänge mängisid ka Albu lapsed meelsasti. Hüppenöörikool Seltskond kogunes, otsustati järjekord. Hüppamisviisid olid kindlad. Hüpati apsuni. Jätkati poolelijäänud kohast. Kõik võisid hüpati läbi 10 korda, või ka 5. Nii nagu kokku oli lepitud. Alustati koosjalu, siis vasak jalg ees, parem jalg ees, paremal jalal, vasakul jalal, enne hüpet käed risti. Kõik see kordus nii, et nööri keerati selja poolt, s.o. hüpati selg ees. Mõnikord võisteldi ühe hüppeviisiga kõige rohkem kordi saava võidu nimel. Vahel seoti kaks nööri kokku. Üks tüdruk asus ühte ja teine teise nööri otsa. Nööri keerutati ja hüppaja hüppas kordade peale. Näiteks pidi jõudma sajani. Aps katkestas, asus järgmine. Jätkati pooleli jäänud numbrit. Lastekodu tüdrukute meelistegevus. Trepikool Lastekodu ees oli mitmeosaline õuetrepp. Trepiservad olid laiad, libedad. Kes kooli mängida ei tahtnud, lasksid servadel &bdquo;pepuliugu“. Siis olid väiksemad poisid ja tüdrukud koos mängimas. Valiti mängujuht. Mängima sai niipalju, kui mahtus alumisele astmele istuma. Mängujuht peitis selja taha käed ja küsis mängijaile ettesirutatud rusikas käsi ulatades: &bdquo;Kumbas käes on kivi?“ Õigesti vastanu sai järgmisesse klassi. Edaspidi tuli &bdquo;õpetajal“ kõndida trepil üles-alla, et kõiki klasse küsitleda. Vahel lihtsustati, ei küsitud midagi, lihtsalt ulatati ettesirutatud käed ja vastaja lõi kerge plaksu õpetaja käe pihta. &bdquo;Istumajääjad“ väljendasid vigurdades oma pahameelt tugevama löögiga või ei vastanud kohe, vaid viivitasid, teeseldes mõtlemist jne. Ka Albu koolis on mõisa ees pikk trepp. Õpetasin oma lastele sealgi vahetundi või muidu ooteaega sama mänguga täitma. Sinna kõrvale tuli kummikeks, mida meie lastekodus veel ei tundnud. II osa Neid &bdquo;harilikke“ lastega mängitavaid mänge on ju nii palju. Koolis töötades sai neid ju igal moel kasutatud. Küll kehalise tundides, matkates jne. Enamasti meeldis mulle käigu pealt välja mõelda sündmustik ja siis see siduda teatud sobiva tegevusega. Stsenaarium siis. Näiteks nii: läksime metsateed pidi (lapsed tõstavad käed kõrgemale ja madalamale, ise paigal sammudes – puud on ju kõrged okaspuud ja madalamad lehtpuud ning võsa). Siis märkame hiirekest. Piiksume ja laseme kummargile, et hiirt vaadata. Mitu korda kohe. Siis kohkume, sest näeme suurt kollast kassi. No ja siitpeale mängime kassi ja hiirt jne. Läksin kooli 1976. aastal. Sealtpeale siis olin õpilastega algklassidest ehk 15 aastat või nii. Edasi tegelesin tööõpetusega. Aga neid koolis kasutatud mänge pole mõtet loetleda ja kirjeldada, sest need olid igal pool ühesugused: rahvastepall, mats variantidega, hobune (nöör ümber &bdquo;hobuse“ õlgade ja kaela tagant läbi, ohjad paarilise pihus) jne. Ja veel – rahvuse-küsimust pole seal, kus mina olen elanud-olnud kunagi tekkinud, sest meil pole paduvenelasi elanud. Pikk ja lohisev sissejuhatus, mis andis aga tõuke, et hakkasin üldse seda lugu sünnitama, oli 9. jaanuari &bdquo;Maaleht“ ja sealne &bdquo;Piibujutt“. Muidu ma arvasin, et olgu, ei kirjuta midagi. Kõik ju teada-tuntud mängud, harvematest asjadest sai mõnda juba eelmises kirjatükis kirjeldatud ka. Aga seda &bdquo;Maalehe“ tükki lugedes plahvatas, et jaah! Meie lapsed on ju ka tööd mänginud, täiskasvanuid matkinud ja sealjuures ikka tõepoolest tegelikku tööd teinud, raha saanud. Sellest kirjutangi. Lapsed mängisid selles loos padjaga seatapmist. Padi puru, voodi märg, pahandust palju. Lapsed 6-aastased, aasta ehk 1953. Pahandus suur, keretäis soolas. &bdquo;Keretäiest jäid lapsed seekord ilma, sest ema arvas, et kui lapsed tööd mängisid, siis peavad neist ka tööinimesed saama.“ Siinkohal tahaksin rääkida 1976. aastal loodud &bdquo;Tammsaare Suvemalevast“ ehk &bdquo;Vargamäe Suvemalevast“. Rahvas kutsus meid ka kaalikamalevaks, kaalikakrattideks. Mina töötasin selles 16 aastat. Parimatel aastatel oli meil lapsi üle 80. Linnasugulased toodi ka maale tööle. Elati kodudes. Lõunasöök kolhoosi sööklast. Tööd 4 tundi päevas. Pealelõunasel ajal vastavalt ilmastikule ujuma, matkama jne. Alustasime juuni alguses, lõpetasime juuli keskel. Selle aja oli buss meie käsutuses – viis kaugematele põldudele, ekskursioonidele. Oli ühtne vorm (mütsid, T-särgid vm.), embleem, tunnuslause, aukirjad (millele maleva lõppedes märgiti iga lapse poolt rohitud kilomeetrid). Vanusepiiri polnud, suuremad käisid abiks heinatöödel ja võsa raiumas, väiksemad, kes veel kõblast hoida ei suutnud, kandsid mannerguga vagusid pidi vett joogiks. Lõpuekskursioonidel käisime kaugemal – Karjala, Leningrad, Läti, Leedu. Väiksemad lähemal. Lõpulaager oli Matsi rannas Pärnumaal. Lapsed said palka. See töö oli ju vastik ja raske. Vaod pikad (ükskord mäletan – 700 m). Aga üksteise õlul ja kambavaimuga sai hakkama. Et töö pole meelakkumine, selle maitse said suhu kõik. Ja selle ka, et tubli töö väärib tunnustust. Meie malevas olnud on praegu juba vanaisad-vanaemad, emad-isad! Kiidavad malevat ja kurvastavad, et nende lastel pole seesugune asi võimalik. Kuigi jah, mingi puhkelaager paar aastat on juba olnud. Ega siis sellel &bdquo;õudsel nõukaajal“ polnud ju inimesed ainult halvad. Me mõtlesime välja ja soovisime ainult head. Lapsed on alati tahtnud teha tegevusi, mida täiskasvanud nende lähiümbruses teevad. Mina &bdquo;tegin“ mõningaid kohalikke ajalehti. Minu tänaseks 26-seks saanud Triinu hakkas ka &bdquo;ajalehetoimetajaks“. Viis neid meie küla rahvale koju. Tõsi, rahvast pole meie külas palju. Koos täditütrega tegid ka &bdquo;Kodulehte“. Triinu on minu lapselaps. Minu oma tütred pole kunagi lasteaias käinud. Olin kodus ja maksin kui tööpõlgur kõrgendatud põllumajandusmaksu oma 0,6 ha aiamaa eest sinnamaani, kui vanem tütar läks kooli ja mina tööle rahvamajja. Siis kolisime perega ka korrusmajja, sest muidu oleks kool kaugele jäänud. Mare oli 7, Lea 5-aastane. Asula oli puude vahele metsatukka ehitatud Männi, vähem kui kilomeeter eemal koolist, töökojast, sidest, arstist kontorist, teenindusest. Suuri maju tuli üha juurde ehitada. Meie maja oli kolimise ajal kolmas. Kolhoosi lõppedes oli neid 10, osa kolmekorruselised. Lisaks veel ühepereelamus, kus veetis oma lapsepõlve ka suusakuulsuseks kasvanud Jaak Mae. See oli üks ilusamaid kolhoosi keskasulaid. Lapsi oli palju. Mängimiseks olid õuedes ronimisredelid ja liivakastid. Majaelanikud hoolitsesid oma õuede eest, koristasid, paigutasid pinke, istutasid lilli. Laste meeliskoht oli liivakast. Seal siis mängiti traktoriste, autojuhte, ehitajaid, keda aga lähikonnast teati. Ja nimeliselt ikka tuttavaid. Jaagu ema on rääkinud, et vahel ei tahetud väikest Jaaku mängima võtta, öeldud, et mis Valdvee, Kalju sa oled, kui ei oska 150-ne häältki teha. See oli üks võimsam traktor tol ajal. Hiljem tulid KAMAZ-autode ja K-700 juhid meie liivakastidesse. Ja ikka nimelised. Talveti ehitasid lapsed ise lumelinna. Oli vist kusagil 80-ndate alguses, kui nende kamp sai kass-Arturi käpajäljega aukirja tubli lumelinna eest. Meie maja taha tegime mitmel talvel liuvälja. Pisikene ta oli ja öösiti tuli teda kasta. Lumelinna tuli ka aidata ja juhendada. Kõik niisugused ehitised olid korteriakendest nähtavad. See distsiplineeris lapsi ja õnnetuse korral keegi ikka nägi ja läks appi. Ahistamise mõte oli sellel ajal õnneks tundmatu ja keelata võis ka võõraid lapsi, mitte ainult omi. Ühel aastal tehti uudismaad suurema metsaga alale. Sealt saime teha tasuta palju küttepuid. Lea (praegu 45) sõpradega ja muidugi täiskasvanute abiga ehitas puuriitade sisse elamise. Mitmetoalise. Põhisissepääs oli katuse kaudu luugist. Väikese redeliga ronisid. Kuna puuriidad olid õuetee lähedal, võis nii mõnigi mööduja kuulda kõnelevat puuriita. Päris kõiki sinna ei lubatud, Jaak igatahes oli lubatute hulgas. Vahepeal tuli lastele peale kõnepidamise maania. Tehti õue sinnasamasse puuriitade kõrvale nn. koosolekuruum, st. pingid ja kõnepult. Eks siis oli kolhoosi üldkoosolek (kui kuulajaid rohkem oli) või juhatuse koosolek või parteikoosolek. Aga puldis nad käisid ja kõnesid pidasid. Niisuguseid, et naera surnuks. Puuriidamaja pidas vastu mitu aastat. Proovisin hiljem lastelastele Alttoa talus samasugust puuriidamaja &bdquo;pähe määrida“. Läks küll asjaks, aitasid laduda jne, aga sissepääsuks oli ukseava. Lapselastega on meil olnud üldse teistsugused mängud, kui ehk siia kirja panna sobiks. Mõni asi kestab siiani, ehkki laps sai 15. 01. 2013 20-aastaseks. 2004. aastal lõime Jüriga koos Alttoa armee. Need samblapead tuli välja mõelda puuistikute kaitseks. Et lumelükkamise ja muude töödega nad ohvriks ei langeks. Paned kepi püsti, keegi ei arva sellest midagi. Suud neil küll pole, sest rääkida nad midagi ei tohi, küll aga näha. Suu (liudikseenest) on ainult kaptenil, et käske jagada. Veebruaris 2004 oli neil esimene lahing. Talu noorkari pääses lahti ja muidugi tuli samblapäid puskima (armees oli ~30 sõdurit). Oli 2 surnut ja 5 haavatut. Neid &bdquo;sõdureid“ kasutan siiamaani, aga nüüd ei aita 20-aastane Jüri neid teha ega neist lugusid rääkida. Jüri oli üldse kange luguderääkija. Kord küsis ta, et mis siis saab, kui looduses hulkudes tuleb häda peale, aga paberit pole. Noh, et võta midagi, mis juhtub käeulatuses olema. Aga, kui on ainult kõrvenõges? Eks pühi, kui heaks arvad! Jüri sai sellest nalja kauaks ajaks. Saab teda siiani vahel aasitud selle märgusõnaga. Koos Jüriga pidasime botaanikaaeda. Mitmel suvel tõime sissesõidutee äärde lattaia alla ümbritsevast loodusest taimi kasvama. Panime pulgad nimedega juurde. Oli meil neid lõpuks üle 70. Eneselgi oli huvitav jälgida taimede elu. Jüri tegi taimede nimekirja pulkade järgi. Ta võis siis lõpetada ehk 1. klassi. Püsivamad isendid on seal praegugi alles (vorstirohi, soolikarohi, rakvere raibe jm.), ainult et aed on ammu ära mädanenud. Kui Triinu hakkas Albus koolis käima, oli tal bussi peale minna 3 km. Käisime tal Jüriga vastas. Ta ei tahtnud läbi metsa üksinda tulla. Jürile meeldis kangesti &bdquo;lumeingleid“ teha. Et selili lumme, liigutas jalgu ja käsi – saigi ingel. Ainult püsti pidi aitama vanaema. Eks neid on kõik lapsed teinud. Jüriga käisime palju aastaid lihavõttepühade ajal esimesel kevadmatkal Hallikivi rabas suure halli rabakivi pealt munaveeretamise võistlust pidamas. Võitja sai teise munad enesele. Kivi on meilt rohkem kui 5 km eemal. No ühesõnaga, piknik halli kivi juures Hallikivi rabas. Kui Jüri läks Jõgevale kooli, sai see nali otsa. Triinuga (praegu 26) ehitasime rabasaarele onni, vist oli see 2005 või varem. See kestab siiamaani. Mihkliga (praegu 30) käisime palju looduses matkamas. Raskeid radu ja kraavikaldaid pidi. Vahel mina väsisin ja toetusin tema õlale. Ta ütles siis, et vanaema, sa oled nagu Tuiamämm. Sillega (praegu 32) õmblesime siis palju. Olen sellest juba kirjutanud. Mihklil ja Sillel on 5-aastased poisid, Sillel veel kolmene Pärtel. Omaette mängud on täpselt samasugused koolimängud ja isikute mängimine. Nii on ikka, et mida vanemad ees teevad tegelikus elus, seda lapsed mängivad. Kui joodikud, siis mängivad joomist jne. Lööklausena käib veel praegugi kusagilt kuuekümnendate lõpust: &bdquo;Mehed me oleme, võtma me peame,“ kui on tarvis juua midagi ebameeldivat. Mõned nii 5–6 kl. poisid olid mänginud vanas viljakuivatis meeste viinavõtmist pärisviinaga. Üks autojuht juhtus kuulma. Vahel aga juhtub, et vanad muutuvad lasteks ja mängivad hea meelega lastemänge. Üks juhus, kui tulin alles siiakanti tööle 1960. a. veebruaris, tulid maipühad. Kolhoosinoored (need vähesed, kes polnud linna pagenud) ehitasid metsaserva suure kiige. Ega neid maipeole tulijaid vähe polnudki ja noored polnud nad kaugeltki kõik. Tuntud puskarimeistril oli 5-liitrine piimanõu metsakohinaga kaasas. Kõik see rahvas, nii noored kui vanad mängisid &bdquo;Ass, ass, tagumine paar välja“. Pimenes. Hakkas lund sadama. See mängimine on mulle väga hea mälestusena ajusse talletatud. Või teine juhus. Olime kusagil 1966–67 lõpetanud Mõnuveres kolhoosi kartulivõtu. Tegime naabertalus pisukese peolaua. Ja siis ülemeelikutena hakkasime mängima &bdquo;Tibu, tibu, ära näita“. Säästan lugejat ja lõpetan. Valgeneb. Sajab vaikset lund. Eile õhtul oli vapustavalt ilus täiskuuöö. Härmatis säras okstel. Selge sinine taevas, valges härmas kased. Üks õige eestlase kirik on loodus. Võid seal pihtida ja paluda, tänada silmad taeva poole. Kõva häälega nutta või naerda. Aga see on niisuguste maakate privileeg, kel arvutitki pole. Linnas on ju taevas alati roosa, olen seda kogenud. Soovin teile, kes te selle loo läbi lugeda jõudsite, selget sinist taevast, talvel valget lund, suvel rohelist loodust, kevadel esimeste sinilillede ootust ja sügisel õunu oma õunapuu otsast. Olge tublid ja terved! Täisviide EFA I 170, 70/162 < Hageri, Haiba k. < Järva-Madise, Mõnuvere k., Alttoa t. – Age-Li Liivak, snd. 1941. a. (2013). Maakond Harjumaa Järvamaa Kihelkond Hageri Järva-Madise Koguja Age-Li Liivak Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940.-1980. aastad Koguja sünniaeg 1941 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Age-Li, snd. 1941. a. Harjumaal alevik Harjumaa Järvamaa korter küla talu Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Naabrilastega mängisime poodi. Rahaks olid lepalehed. Neile hammustasime numbrid peale. Noh, et mitu auku on. Lepalehes jäid numbrid kõige paremini näha, sarapuu leht ei sobinud. Kaup oli kivikestest, käbidest, puupulkadest, mis iganes. Riiuleid polnud, aga lett pidi olema. Täisviide EFA I 170, 71 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013). Maakond Harjumaa Koguja Age-Li Liivak Kihelkond Hageri Koguja sünniaasta 1941 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lepalehtedega poodi Harjumaa kujutlusmäng/loovmäng ost–müük poemäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üksi kodus olles mängisin vahel tikripõõsa ja aida seina vahel kodu. Laual olid tassi- ja taldrikukillud toidunõudeks. Ilusamad olid toodud rikkama talu aida tagant prahihunnikust. Pere oli kanasulgedest. Pikem tiivasulg oli isa, laiem sabasulg ema, lühemad poisid ja plikad. Suled olid ilusad ja seisid hästi püsti, kui mulla sisse torgata. Nendega sai tipa-tapa kõndida ja nende suu läbi rääkida. Täisviide EFA I 170, 73/4 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013). Maakond Harjumaa Koguja Age-Li Liivak Kihelkond Hageri Koguja sünniaasta 1941 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kodumäng kanasulgedega Harjumaa kodumäng kujutlusmäng/loovmäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Ja veel oli mu lemmikmäng juba veebruaris, kui päike pilve tagant nina välja pistis, toas onu habemeajamispeegliga „päikesejänkut“ jooksutada. Täisviide EFA I 170, 74 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013). Maakond Harjumaa Koguja Age-Li Liivak Kihelkond Hageri Koguja sünniaasta 1941 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Peegliga päikesejänku Harjumaa kujutlusmäng/loovmäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Onne ehitasin muidugi ka. Meiekandi põllud olid kivised, paesed. Kive korjati kivivaredesse. Sinna sisse tegingi onne – tõstsin kive niipalju välja, kuni sain lohu, kust istudes enam välja ei paistnud. Töötasin usinasti. Haiba mõisast sai riigimõis (ma arvan nii) ja päris mõisa moodi oli tal kellatorn. Kellalöökidega teatati tööle minekust, lõunast ja õhtust – kell 9 tööle, kell 6 õhtule. Lõuna oli ka. Ja see kell kostis kaugele. Ja mina tegin oma onne kivivare sisse ka mõisa kella järgi. Täisviide EFA I 170, 75 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013). Maakond Harjumaa Koguja Age-Li Liivak Kihelkond Hageri Koguja sünniaasta 1941 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Onn kivihunnikus Harjumaa kividega mängimine kujutlusmäng/loovmäng onni ehitamine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Enne kooliaega ootasin kevadet, sest siis tegi onu mulle pajuvile. Puust taluloomi tegi ka. Aga rohkem mängisin kuusekäbidest tehtud lehmadega ja männikäbidest tehtud lammastega. Sigu polnud, sest need olid laudas, ja kui olidki, siis kivikesed. Täisviide EFA I 170, 75 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013). Maakond Harjumaa Koguja Age-Li Liivak Kihelkond Hageri Koguja sünniaasta 1941 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pajuvile, käbidest loomad Harjumaa kujutlusmäng/loovmäng põld ja kari Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Sain lastelastele (neid on kaks poissi, kaks tüdrukut) sahkerdada oma vana piimapuki baariletiks ja ühe furgoonautokasti kaupluseks. Oi, nad mängisid ja sisustasid seda poodi väga tõetruult. Kõik kohvi- ja makaronipakid läksid käiku ja palju muudki. <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/ERA-15291-53169-30840.jpg" alt="Poemäng_furgoonis" width="400" />   Täisviide EFA I 170, 77 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013). Maakond Harjumaa Koguja Age-Li Liivak Kihelkond Hageri Koguja sünniaasta 1941 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Poemäng furgoonis Järvamaa kujutlusmäng/loovmäng ost–müük poemäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Sõltuvusse olen sattunud monopolimängust. Joonistasime ise mänguvälja, mõtlesime firmad, tegime rahad. Et lastest rahu oleks, tegin neile omaette mängu. Vanem tütar ütles ükspäev, et see peaks tal alles olema, aga &bdquo;kultuurikihi“ all kusagil. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_170_162.jpg" alt="Monopol" width="487" height="346" /> Laste omajoonistatud monopolimäng. Tõenäoliselt autor Lea Liivak. Rahad on kaotsi läinud.</div> Täisviide EFA I 170, 77 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013). Maakond Järvamaa Koguja Age-Li Liivak Kihelkond Järva-Madise Koguja sünniaasta 1941 Kogumisaasta 2014 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Isetehtud monopoli-mäng Järvamaa lauamäng omalooming Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Sõjamäng põhimõtteliselt. Mängiti suure hoone ümber, lastekodus siis mõisa ümber. See maja sobis suurepäraselt, sest nii ees-, taga- kui lõunapoolses otsas olid mõnusad väljaehitised. Ühestki uksest sisse minna varjumiseks ei tohtinud. Võistkonnad olid väikesed – 2-3 last. Oli kapten. Mõlemad võistkonnad valisid maja teineteisele hästinähtaval küljel majanurga, kus siis võistkond oli rivis, kaptenitel käsi tõstetud. Mõlema kapteni käelangetamise peale oli mäng alustatud. Nüüd asuti luurele, et vastaseid maha lasta. Lask toimus ettesirutatud käega ohvrile osutades ja öeldes: „Põmm, Anu!“ või „Põmm, Anti!“ Piisas vastase nägemisest ükskõik kui kaugelt. Peitumine pidi olema maja lähiümbruses. Liikumine võis olla kas vaenlasele vastu või ka seljataha hiilides. Mõte oli varjata ennast ja tabada vastast. Mingeid vahendeid käes ei pidanud olema. Mõnikord haarati pulk pihku revolvriks. Mu oma lapsed sõpradega ja Albu kooli lapsed sellest eriti huvitatud, õigem oleks öelda vaimustatud ei olnud, aga siiski mängiti. Nähtavasti polnud nii sobivat hoonet kui Saksi mõis. Täisviide EFA I 170, 84 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013). Maakond Lääne-Virumaa Järvamaa Koguja Age-Li Liivak Kihelkond Kadrina Järva-Madise Koguja sünniaasta 1941 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Luurekas Järvamaa luuremäng sõjamäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Oli vaja siledat seina ja pisikest mõnusat palli, mis hästi põrkaks. Maa seina ees pidi olema sile. Saksis meil selleks eriti palju kohti polnud. Sobis põhjapoolne mõisa ots, sest sealt läks laiem tee läbi. Parim paik oli majaesine veranda plaatpõrandaga. Seina oli seal vähe – kolmest küljest aknad. Kuna mäng ei vaja tugevaid viskeid, siis vahetevahel õnnestus seda paika kasutada, kuni mõnele vahele jäid ja ära aeti. Osavõtjaid vähe: 2–4. Kordamööda apsuni. Visked: joone tagant lihtsalt vastu seina, maas põrgatamisega vastu seina, seinalt maha kukkumisega kinni püüda, plaks teha ja siis püüda, kaks plaksu ja püüda, üks plaks ees ja teine taga ning püüda, viuhti ringi pöörata ning püüda, ringi pöörata plaks ning püüda, plaks ülestõstetud parema põlve alt, sama vasaku põlve alt, siis mõlema alt ja püüda. Alguses tehti kõik läbi kolm korda, siis kaks ja lõpuks üks keerd. Levis ka Albu koolis. Täisviide EFA I 170, 84/5 < Järva-Madise, Mõnuvere k.. < Kadrina, Tapa v. Saksi k. < Hageri, Haiba k. - Age-Li Liivak, snd. 1941 a. (2013). Maakond Järvamaa Lääne-Virumaa Koguja Age-Li Liivak Kihelkond Järva-Madise Kadrina Koguja sünniaasta 1941 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pallikool Järvamaa pallikool pallimäng Virumaa