58 30 3142 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Seda mängisime veel hilises teismeeaski. Enamasti on mäng tuntud kui „Uka-uka“ või „Trifaa“. See „Tuki-tuki“ paistab olevat mingi Tuulte Roosi derivaat. Mäng ise lihtne – üks mängija loeb sajani (ja uskuge mind, nii kiiresti, kui meie omal ajal lugesime, pole tegelikult võimalik lugeda) ja sel ajal jooksevad teised peitu. Mängu eesmärk on jõuda kokkulepitud kohani (meil oli selleks enamasti keset hoovi asunud tänavavalgustuspost) enne kui lugeja ning end priiks lüüa („tuki-tuki, mina prii“), kõige viimane võib kõik ka priiks lüüa („tuki-tuki, kõik on priid“). Kui aga lugeja sind märkab ning enne sind postini jõuab, hüüab ta su nime („tuki-tuki, Pille“) ja kui sa juhtud olema esimene ning keegi kõiki priiks ei löö, siis sina peadki järgmisel korral (oled lugeja). Maakond Saaremaa Koguja Pille Tamm Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Täisviide ERA, DK 137, 1 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). http://maailmaparandaja.blogspot.com/2012/11/lapsepolve-suutud-muretud-mangud-jajah.html Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tuki-tuki Saaremaa trihvaa/uka-uka/ukakas Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Lätsu reeglid olid esmapilgul lihtsad: kui naaber ühe hüppega sinu varvast tabab, oled mängust väljas. Mängijad seisid ringis. Lepiti kokku, kes alustab, aga kui mängitud oli juba mõnda aega ja adrenaliinitase veres kõrgem, oli ka juhuseid, kus ringi algust ametlikult nagu polnudki. Sellest ei lasknud teinekord juba vihaseks või laushasarti läinud poisid end heidutada ja viisid mängu alati kellegi jaoks võiduka, kellegi jaoks kuulsusetu või lausa lombaka lõpuni. Paikneti üksteisest kokkulepitud kauguses, sõltuvalt sellest, mis raskusastme mängu taheti. See, kes alustas, pidi ühe hüppega tabama endast paremal seisja varvast, ükskõik kumma jala oma. "Ohver" pidi samal ajal eest ära hüppama. Eest ära hüppamist võis ühildada oma rünnakhüppega. Enamasti aga tehti võimalikult ootamatu või kiire lisasamm järgmise varba tabamiseks. Rohkem ühe ringi jooksul mängija liigutada ei tohtinud. Asend, kuhu tabaja-hüppaja maandus, jäi samaks kuni järgmise ringini. Nii oli läts ka strateegiamäng. Kui oldi liiga uljas, võis juhtuda, et libiseti, nii võis väljaulatuv jalg ja habras tasakaal saatuslikuks saada järgmises ringis. Oli ka päris tühju hüppeid, kus ühtegi varvast ei tabatud ja keegi mängust lahkuma ei pidanud. Kuna aga selline ohutu kauguse mäng põnev ei olnud, siis mäletan ka kiir-lätsu, kus oli tõesti küsimus reaktsioonikiiruses ja liigutuse täpsuses. Selleks olid hüpped kas väga akrobaatilised või toimus heitlus väga väiksel alal. Teinekord lepiti ka ala kokku, millelt välja ei tohtinud hüpata. Ikka et põnevam oleks. Enamasti jäi pingelisse lõpuheitlusse kaks-kolm kõige osavamat. Ja kui osalejaid oli jäänud vaid kaks, siis käis see jala tabamine teinekord nii innukalt, et appi võeti ka erinevaid judo- või maadlusreegleid, sest käsikähmlus või teisele otsa kargaminegi polnud hasardis enam võimatud. Meenub, et tabamuse korral mäng ei peatunud, s.t – tabatud varvas koos omanikuga väljus ringist, aga tabaja jäi suures laastus siiski samasse asendisse ja mäng muudkui läks edasi. Nii tekkis ringi muudkui uusi auke ja mänguala läks järjest väiksemaks. Paariheitlus võis ka omasoodu "rändama minna" või horisontaalasendist vertikaali sattuda, aga peale selliseid juhuseid tehti enamasti kohe lisareegleid selle vältimiseks või jätkati hoopis mõne muu mänguga. Täisviide ERA, DK 103, 1/2 (5.2) < Tartu l. < Kuressaare l. – Annika Kupits, snd. 1982. a. (2013). Maakond Saaremaa Koguja Annika Kupits Kihelkond Kuressaare linn Koguja sünniaasta 1982 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Läts hüppemäng Saaremaa varbakull Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Lapsepõlve ajal sattusin elama Kuressaare kortermajade piirkonnas, Tuulte Roosi, kus oli palju üheealisi lapsi igas vanusegrupis. Mängida sellegipoolest omavahel alati ei saanud. Nimelt kehtis üsna range hoovide ja kampade süsteem ning sellesisene hierarhia. Teise hoovi laste mängudes osalemiseks tuli läbi teha mitmesuguseid initsiatsiooni- ja pugemisrituaale, mis soovitud tulemuseni aitasid enamasti vaid juhul, kui keegi käendaja juba kambas ees oli. Mina sattusin juba üsna aegade alguses ühe lauluringi sõbranna kaudu teise hoovi "kampa". Nii olin käbi- ja veesõjas alati kahe tule vahel. Eriti täbar oli olukord, kui läbi vaenlase frondi oma trepikotta pidin hiilima, et sööma või õhtul magama minna. Üldiselt olid teise kamba plikad ikka lollid ja meie perspektiivist oli see tõesti ka tõsi. Olin siiralt tänulik saatusele, et ma oma hoovi plikadega ei pidanud mängima... Ka oli meie kamp ainuke segaselts. Mujal olid ikka poisid ja plikad eraldi. Suurest kadedusest tehti meie hoovile muidugi rohkem rüüstereide, aga olukord püsis stabiilne ja elu oli lill, kuni esimesed puberteetlikud rivaalitsemised armuasjades revolutsiooni põhjustasid. 1.2 Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)? Vaba aega oli rohkem suviti ja vaheaegadel. Samas ei mäleta, et iialgi oleks õue minemata jäänud, kas siis koolitükkide, huviringi või majapidamistööde arvelt. Võib vist öelda, et korterelamu lapsena olen saanud mängida mitme eest – kodutöid ju praktiliselt polnud. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Koolis mängiti vahetundide ajal küll. Pärast tunde kiirustas igaüks oma suunda. 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Mäng, mida kuidagi teenimatult vähe teatakse mu arvates, on "Läts". Mängu õppisin suvel tädi juures olles, Emmaste laste käest Hiiumaal. Läts oli populaarne seltskonnamäng, mis sobis üsna igale vanusele, kuigi tõeliselt põnev oli mäng juba pisut vanemate jaoks. Selles sai näidata oma osavust ja uljust. Tähtis oli ka legaalne võimalus nt oma silmarõõmu "tabada". Mäletan üpris hoogsaid episoode sest karglemisest, nt ühest talvisest lätsust, kus vist keegi lausa käeluu murdis. Teinekord sai ka mõne hamba logisema vms. 5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid. Lätsu reeglid olid esmapilgul lihtsad: kui naaber ühe hüppega sinu varvast tabab, oled mängust väljas. Mängijad seisid ringis. Lepiti kokku, kes alustab, aga kui mängitud oli juba mõnda aega ja adrenaliinitase veres kõrgem, oli ka juhuseid, kus ringi algust ametlikult nagu polnudki. Sellest ei lasknud teinekord juba vihaseks või laushasarti läinud poisid end heidutada ja viisid mängu alati kellegi jaoks võiduka, kellegi jaoks kuulsusetu või lausa lombaka lõpuni. Paikneti üksteisest kokkulepitud kauguses, sõltuvalt sellest, mis raskusastme mängu taheti. See, kes alustas, pidi ühe hüppega tabama endast paremal seisja varvast, ükskõik kumma jala oma. "Ohver" pidi samal ajal eest ära hüppama. Eest ära hüppamist võis ühildada oma rünnakhüppega. Enamasti aga tehti võimalikult ootamatu või kiire lisasamm järgmise varba tabamiseks. Rohkem ühe ringi jooksul mängija liigutada ei tohtinud. Asend, kuhu tabaja-hüppaja maandus, jäi samaks kuni järgmise ringini. Nii oli läts ka strateegiamäng. Kui oldi liiga uljas, võis juhtuda, et libiseti, nii võis väljaulatuv jalg ja habras tasakaal saatuslikuks saada järgmises ringis. Oli ka päris tühju hüppeid, kus ühtegi varvast ei tabatud ja keegi mängust lahkuma ei pidanud. Kuna aga selline ohutu kauguse mäng põnev ei olnud, siis mäletan ka kiir-lätsu, kus oli tõesti küsimus reaktsioonikiiruses ja liigutuse täpsuses. Selleks olid hüpped kas väga akrobaatilised või toimus heitlus väga väiksel alal. Teinekord lepiti ka ala kokku, millelt välja ei tohtinud hüpata. Ikka et põnevam oleks. Enamasti jäi pingelisse lõpuheitlusse kaks-kolm kõige osavamat. Ja kui osalejaid oli jäänud vaid kaks, siis käis see jala tabamine teinekord nii innukalt, et appi võeti ka erinevaid judo- või maadlusreegleid, sest käsikähmlus või teisele otsa kargaminegi polnud hasardis enam võimatud. Meenub, et tabamuse korral mäng ei peatunud, s.t – tabatud varvas koos omanikuga väljus ringist, aga tabaja jäi suures laastus siiski samasse asendisse ja mäng muudkui läks edasi. Nii tekkis ringi muudkui uusi auke ja mänguala läks järjest väiksemaks. Paariheitlus võis ka omasoodu "rändama minna" või horisontaalasendist vertikaali sattuda, aga peale selliseid juhuseid tehti enamasti kohe lisareegleid selle vältimiseks või jätkati hoopis mõne muu mänguga. Osaliselt on ehk süü variatsioonide rohkuse ja reeglite ise väljamõtlemise vajaduse osas minul kui mängu (minu andmetel) importijal Kuressaarde. Küllap ma ei mäletanud Hiiumaalt mängu reegleid kuigi täpselt või ei olnud ma seal siis kõikvõimalikke hasartseid variatsioone näinud. Igatahes sai lätsust Tuulte Roosis (meie hoovis) paariks hooajaks popp mäng, nagu ka koolis. Poistele oli mäng eriti huvitav, samas kui tüdrukud end pigem välja lüüa lasid, kui et mõne hoogusattunud noore kotkaga finaalheitlusse sattuda. Mäletan siniseid varbaküüsi ja lisareegleid, mis neid ennetama pidid. Nii et ju hakkas seegi mäng viimaks elama oma elu. Aga mäletan uhkust, et nii "hästi mineva" mängu maaletoojaks sattusin ja üllatust, et hiidlastel midagi sellist oli, millest meie kandis kuuldudki polnud. Muidu oli neil kõik ikka sama mis meil, ainult et imelike nimedega. Kuigi nüüd võin ju tunnistada, et "uka-uka" palju sümpaatsemalt kõlab kui "tuki-tuki". Toona pidin aga endast nooremat täditütart kõvasti manitsema, et ta meil külas olles hoovi mängukaaslaste ees ei iitsataks, kuidas seda mängu Hiiumaal kutsutakse. Et hakatakse veel narrima. Muidugi prahvatas ta selle suures tuki-tuki-tuhinas välja, nii et kui ta posti tabades karjus: "Uka-uka, Mari kotis!", tunnistati see "vangivõtmine" kehtetuks ebakorrektsete terminite pärast. Pealegi oli "kott" vaikimisi ropp sõna, mille kallal sai kenasti näägutada nagu prolenoortele kombeks. Täditütar sai trahviringi ehk pidi veelkord lugema ja lisaks ka uue hüüdnime: &bdquo;Ukakas“. Täisviide ERA, DK 103, 1/2 < Tartu l. < Kuressaare l. – Annika Kupits, snd. 1982. a. (2013). Maakond Saaremaa Kihelkond Kuressaare linn Koguja Annika Kupits Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1980.-1990. aastad Koguja sünniaeg 1982 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Annika, snd. 1982. a. Saaremaal korter linn Saaremaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Elasin kolmekordses kortermajas. Meie hoov moodustus kolme sellise vahele ja juhtumisi elas seal palju minuealisi lapsi, mistõttu oli meil küllaltki suur ja kirju mänguseltskond. Kuna meie majad asusid linna ääres, siis laienes meie mängumaa ka metsa, karjamaale ja mere äärde ja me kasutasime kõike hoolega ära. 1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)? Mängimiseks oli üllatavalt palju vaba aega. Kui koolist koju tulime, siis vahetasime riided ära ja jooksime kohe õue. Tihti olime kuni pimedani õues ja isa pidi meid ukse lukkukeeramisega ähvardama, et me tuppa tuleks. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Mulle meeldiski sõpradega mängida. Aga kui neid polnud käepärast võtta, siis hulkusin üksi metsas ja unistasin. Lugeda meeldis mulle ka. 2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Kui ilm vähegi lubas, siis mängisime õues. Meie hoov moodustus kolme kolmekordse maja vahele, seal olid liivakastid, kiik, ronimispuu ja mingisugune agregaat vaipade kloppimiseks, mida meie turnikaks kutsusime. Kohe vastasmaja taga algas mets, kuhu oli tore koopaid ehitada. Teisele poole jäi karjamaa, kus sai tagaajamist mängida. Üsna ideaalne variant minu meelest. Vahel käisime ka sõprade juures, kuid palju põnevam oli keldris. Vastasmaja keldris oli üks suur ruum, mille me tüdrukute toaks ristisime, selle hubaseks dekoreerisime ning seal sai veedetud nii mõnigi vihmane päev. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Koolis mängiti suhteliselt vähe. Algklassides sai vahetunni ajal ikka tagaajamist ja kummikeksu mängitud. Suuremates klassides mängiti vahetunni ajal õues &bdquo;Ruutu“ (kui ilm lubas). 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Peale koolist koju jõudmist sai kohe riided vahetatud ja õue mindud ning seal oldi hilise õhtutunnini. (Kuigi jääb selgusetuks, millal ma siis õppisin. Aga ju leiti selle jaoks ka aega, õpitulemused olid siiski väga head.) Suvel muidugi rohkem kui talvel, aga ega lumi meid ka väga peletanud. 3. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Meid oli hoovis umbes 9–15 last, nii poisse kui tüdrukuid. Kokku viis meid see, kus me elasime. Ehk siis meie hoovi kamp (kes oli pidevalt naaberhoovi omadega riius või lausa "sõjas"). Mänguseltskond kujunes välja juba lasteaia päevil ning koos mängiti kaua. Mõningate sõpradega lausa peaaegu põhikooli lõpuni (pikk ja tore oli see lapsepõlv). Olime enam-vähem üheealised (mahtudes viie-aastasesse erinevusse). 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Kattusid. Saime kokku peaaegu iga päev ja tegelesime kõikvõimalikuga. Valdavalt mängisime. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Eks oli eraldi ka ainult poiste ja ainult tüdrukute mänge, aga enamasti mängiti siiski koos. Meie hoovis ei olnud teistest rahvustest lapsi. Või kui täpne olla, siis ühe poisi ema oli venelane, aga ta meie seltskonda ei kuulunud. Ei teagi miks. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Tülisid tuli ette tihti. Pidevalt oli meie seltskond jaotunud kaheks omavahel tülis olevaks leeriks. Sai ohtralt sõnasõdu peetud. Siiski liitusid kõik üheks leeriks, kui tuli kõrvalhoovi kambale vastu astuda. Tüli võis põhjustada mis iganes. Enamasti tundus kellelegi, et üks või teine teeb mängus sohki ja siis läkski asi käest ära. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Vanemad meie mängudesse eriti ei sekkunud. Nendega sai vahel lauamänge mängitud, aga üldiselt harva ja siis kui olime näiteks maakodus, kus teisi lapsi polnud. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Üksinda ma ei mänginud eriti. Lugesin või siis unistasin. 4. Mängu alustamine 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Igavusest. Tavaliselt käis keegi välja, et mida võiks mängida. Oleme ka loosi tõmmanud. Kõik panid kirja, mida mängida tahavad ja siis tõmmati loosi. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Tihti loeti liisusalmi ja selle abil selgitatigi välja. Vahel lepiti niisama kokku. 4.3. Kirjuta mängu alustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Meie kasutasime järgmisi liisusalme: &bdquo;Üki-kaki-kommi-nommi, vanamees hüppas üle pommi, pommist kõlas kõva pauk, vanamees vaatas, püksis auk.“ &bdquo;Üks kass (või oli see kits?) läks üle silla, saba tegi tilla-tilla. Kaasas kandis palju prahti, sina oled mängust lahti.“ &bdquo;Üks väike valge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Mitu seppa peavad seda parandama, ütled sina, tattnina.“ 5. Mängude kirjeldused 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Kirjeldasin mänge blogis aadressil: <a title="Lapsepõlve muretud mängud" href="http://maailmaparandaja.blogspot.com/2012/11/lapsepolve-suutud-muretud-mangud-jajah.html" target="_blank">http://maailmaparandaja.blogspot.com/2012/11/lapsepolve-suutud-muretud-mangud-jajah.html </a> 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? Mängisime näiteks "kiirtöökoda", see mäng käis trepikojas ja seisnes peamiselt erinevate ülesannetega või teadete edastamiseks trepist üles-alla jooksmises. See oli hea mäng, ainult saime trepikojas lärmamise ja uste paugutamise eest riielda ja see keelati meil ära. Nukkudega mängisime vähe. 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Me mängisime valdavalt koos. Aga keksud olid siiski valdavalt tüdrukute rida. Poisid mängisid vahel ralliautodega – joonistasid kriidiga asfaldile pikad ja keerulised rajad ja siis veeretasid kordamööda oma rallikaid, kui auto seisma jäi või rajalt välja sõitis, siis pidi järgmisel korral sama koha pealt alustama ja kes esimesena lõppu jõudis, oli võitja. Ma oleks ka seda mängida tahtnud, aga mul polnud ralliautot ja ei tea, kas mind oleks kampagi võetud. 6. Elektroonilised mängud 6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid? Arvuti tuli minu ellu küllaltki vara. Käisin lasteaia viimases rühmas, kui isa vahel töö juurest arvuti koju tõi. Seal sai mängitud selliseid mänge nagu "Konn läheb üle tee", "Cd-man", "Digger", "Supaplex", "Civ" "Californian games" ja paljusid teisi. Suur lemmik oli "Tetris". Pean tunnistama, et need algelised mängud, kus oli minimaalne graafika, meeldisid mulle väga. 6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid? Väga vähe. 7. Täiskasvanuiga 7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Meie perekond mängib väga aktiivselt erinevaid lauamänge. Enamasti on need strateegiamängud, aga on ka mälumänge ja kaardimänge. Arvutimänge mängiks ehk ka, aga need võtavad liiga palju aega, mida kahjuks ei ole. Täisviide ERA, DK 136, 1/4 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013). Maakond Saaremaa Kihelkond Kuressaare linn Koguja Pille Tamm Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1980. - 1990. aastad Koguja sünniaeg 1982 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pille, snd. 1982. a. Saaremaal korter linn Saaremaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üks tore ja meeleolukas mäng tuli veel meelde. Suviti võtsime meie, paar suuremat last, väiksemad endale sappa ja läksime maal olles metsa, põldudele, külavaheteedele jalutama. Tegime nn ekskursioone. See, kes oli ekskursioonijuht peatus aeg-ajalt oma äranägemise järgi mõne objekti juures – suur kivi, kõver puu, kummaline lohk pinnases, küngas, vana aiajupp jne, ning laskis oma kujutlustel ja fantaasial lennata, jutustades teistele kohapeal tekkivaid/väljamõeldud legende ja lugusid, kõikide nende objektide kohta. Vana ohvrikivi, mille all on uks salakäiku; puu, mis kõverdus ühe kurva armastuse pärast, sest piiga käis selle najal nutmas; salajane aardekoobas, mis aja jooksul kokku kukkunud ja maa sisse suure lohu jätnud; vana küngas, mis on ühe vapra rüütli hõbedase hobuse haud; aiajupp, mis alles jäänud iidsetest aegadest, mil see piiras veel maalappi, kus käisid täiskuu-öödel haldjad tantsimas jne, jne, jne. Täisviide ERA, DK 130, 8/9 < Tallinna l. – Andrus Roos, snd. 1961. a. (2013). Maakond Harjumaa Päritolukoht Tallinna linn Koguja Andrus Roos Kihelkond Kose Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Ekskursioonide tegemine Harjumaa kujutlusmäng/loovmäng omalooming Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üks meie lemmikmänge oli „Laev”. See oli nagu seriaal, mis iga päev edasi läks ja üha arenes. Mängisime seda kuuri all, kus vanaisa suuri laudu ja heinaveo vankrit hoidis. Seal olid ka heinakärbised, raamid, mis vastastikku teineteisele toetudes peaaegu viilkatust meenutasid, kui neile hein peale kuivama oli pandud. Sinna alla oli vahva ennast ära peita, aga mina pelgasin usse. Siiani! Kuuri all seisid need kärbised seina ääres nagu suured redelid. Lahe oli kõiki neid asju kasutades laev kokku meisterdada. Oma osa mängis ka ettekujutus ja fantaasia. Laiad lauad ühendasid heinavankrit, mis oli kapteni sild, ja kuuri all olevaid vanu heinahunnikuid. Üks vana voodilina oli purjeks ja pööningult leitud päevinäinud vokk roolirattaks. Oh, mis seal kõike juhtus – kord oli torm ja kord kukkus keegi merre, kord ründasid piraadid ja kord sai kohtutud sõjalaevadega, kord tekkisid riiud ja pahandused, siis jälle saabus õnnelik armastus, ... ja milliseid põnevaid maid ja inimesi sai nähtud! Jah, fantaasial pole piire ning tänu laste vaimukale loovuselennule võib vahel tegelikkus ja ettekujutus omavahel sulanduda. Vähemalt lapse maailmas on see nii!!! Tegelikult näen ma tänagi oma vaimusilmas laeva, mitte laudu, vankrit ja vokki! Täisviide ERA, DK 130, 8 < Tallinna l. – Andrus Roos, snd. 1961. a. (2013). Maakond Harjumaa Päritolukoht Tallinna linn Koguja Andrus Roos Kihelkond Kose Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Laev Harjumaa kujutlusmäng/loovmäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Aga loomulikult jagus ka hulga nn rolli- ja situatsioonimänge. Üks lahedamaid kohti mängimiseks oli heinakuur, kus sai kuhja otsas möllata ja kus oli mõnus ennast ka peita. Sõda sai palju mängitud – ühed tulistasid ülevalt ja teised alt. Imelik, et tüdrukutele see meeldis, aga nad olid vahel suuremadki sõdijad kui mina. Suuga tehtud automaadivalangud kostusid üle õue. Kord küsis vanaisa, et mis asja te seal heinakuuris koguaeg määgite. Tüdrukutele meeldis film „Aga koidu ajal on siin vaikne” ja nii nad olidki vaprad naispartisanid, kes "määgides" automaadivalangutega teineteist kostitasid. Mäletan, et ükskord mängisin luurajat, kes hüppas langevarjuga alla, aga see ei avanenud. Seetõttu oli ta tõsiselt kannatada saanud. Mäng algas sellega, et külanaised leidsid selle õnnetu vigastatud luuraja metsa alt ning päästsid ta sakslaste kätte vangi langemisest. Tüdrukud panid mu vana jalustega puupulkadest kelgu peale ja vedasid mind peitu. Lasksin ennast mõnuga tüdrukutel siia ja sinna vedada, ise „haavatuna” ägisedes. Oh, kui lahe see oli! Täisviide ERA, DK 130, 7 < Tallinna l. – Andrus Roos, snd. 1961. a. (2013). Maakond Harjumaa Päritolukoht Tallinna linn Koguja Andrus Roos Kihelkond Kose Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Sõda Harjumaa kujutlusmäng/loovmäng sõjamäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Pulgapeitus oli see kõige lahedam mäng, mida me ikka ja jälle mängisime. Seda teavad vist kõik tolle aja lapsed. Lauajupike kümne pulgakesega sai puupakule pandud nagu kiigelaud, ning siis, jalaga vastu lauda lüües, pulgad õhku lennutatud. Seni kuni otsija pulki kokku korjas oli aega end ära peita. See, keda nähti, oli vangi võetud ja pidi oma peidukohast välja tulema. Aga kui mõni nii tasa ja märkamatult suutis pulgalauale ligi hiilida, et sai selle jälle kord koos pulkadega taeva poole paisata, olid kõik vangid taas vabad ja võisid jälle peitu joosta. „Püüdja” pidi ju pulgad kokku korjama ning lauajupile seadma. Vahel sai uueks püüdjaks see, kes esimesena tabati, vahel aga viimasena leitu. See sõltus kokkuleppest. Täisviide ERA, DK 130, 7 < Tallinna l. – Andrus Roos, snd. 1961. a. (2013). Maakond Harjumaa Päritolukoht Tallinna linn Koguja Andrus Roos Kihelkond Kose Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pulgapeitus Harjumaa kaksteist pulka peitus Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Minu mängukaaslaseks oli neli aastat noorem õde, seepärast olid enamasti päevakorral mängud, mis sobisid meile mõlemale. Tõsi küll, õde Kaire oli väga poisilik tüdruk, kes ei pidanud paljuks puu otsa ronida või püssi käes hoida, mistõttu polnud talle mingi probleem ka poistega ringi mütata. Tegelikult saab ta tänaseni väga asjalikult ka meeste töödega hakkama. <div>Meie põhilised mängud olid nn rollimängud, nii nagu paljudel lastel tol ajal. Siiski, isa ja emaga, ning omavahelgi, sai mängitud ka nn lauataguseid mänge – &bdquo;Trips-traps-trulli“, &bdquo;Laevade pommitamist“ ja &bdquo;Ülespoomist“, aga ka kabet ja &bdquo;Reisi ümber maailma“. Kuid kõige rohkem meeldis ikkagi kellekski kehastuda või kellegi karakterit, tüpaaži, töövõtteid/ametit järele aimata. Erinevate inimeste ja elukutsete kehastamine oli lummav, ilmselt sellepärast, et näitleja elukutse meeldis mulle väga. Lootsin saada näitlejaks, tegin peale keskkooli lõppu lavakasse katseid, kuid viimasesse vooru ei jõudnud, aga mängulise maailma juurde jäin ma siiski – minust sai kultuuritöötaja. <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_HarraX.jpg" alt="Härra X" width="391" height="549" /></div> Ema ja isa (Daisi ja Edgar Roos) toetasid meie tegemisi, meie fantaasiaid ja meie mänge alati. Täna, sellele tagasi mõeldes, tundub see lausa uskumatu, et toonases ajas oli vanemaid, kes oma argiste askelduste ja igapäevase töö sekka leidsid aega, tahtmist ja jaksu ka lastega möllata. Isa oli kingsepp, kes meile kingad jalga tegi, kuid kes alati meisterdas meie jaoks ka kõik muud vajalikud asjad, ka need, mida oma mängudeks vajasime. Mäletan, et ta tegi meile vineerist nukuteatri lava, millele saime ise kardinat üles ja alla keerata. Selle süsteemi konstrueeris ta vanast vihmavarjuvarrest, millele ema kardina õmbles. Isa joonistas selle väikese nukuteatri jaoks ka lavafoonid ja kulissid. Meil jäi vaid nukud lavale seada ja etendusi teha. Ema pühendas ennast igapäevaselt meile. Ta läks sellepärast isegi Tallinna Reaalkooli (tollane Tallinna II keskkool) tööle koolitädiks, et saaks meiega koos suvesid veeta, sest koolitöötajatel on ju pikk suvepuhkus. Tal olid ka seal eri vanuses lastega head suhted, kes käisid vahetundide ajal temaga juttu ajamas ning oma muresid kurtmas. Ka meie õppisime õega Reaalkoolis. Algklassides oli sügisesel ja kevadisel ajal populaarseks mänguks keks, mida isegi poisid hüppasid. Keksu sai hüpata ju õues, kui ilm lubas, aga õues meeldis kõigil olla. Viskekivide asemel kasutati kette ja kodus valatud tinaplönne, mida oli hea lennutada. Kui õieti visata oskasid, siis maandus see õigele kohale ega libisenud kekskasti joonele. Noh, ja loomulikult on läbi aegade mängitud ka kulli, nii ka meie. Mäletan, et kodus mängisime õega apteeki, poodi, restorani, kaugekõnede keskjaama, miilitsajaoskonda, füsioteraapia kabinetti, hambaarsti, keemilist puhastust, kooli, kodu, sõda jne. Arvan, et nendes mängudes polnud miskit erilist ega ebatavalist, sest nagu ikka laste puhul, oli meie jaoks kõik toimuv tõepärane ja usutav. Loovus ja fantaasia on lapseks olemise juures parimad kaaslased ning erakordne võimalus maailma hoopis elavama ja ehedamana näha, kui see täiskasvanutele paistab. Nii olid ka meie mängukaaslasteks käbid ja kivid, kui liivakastis sai oldud. Sirelilehed olid rahadeks ning hapuoblikatest ja jänesekapsastest sai tehtud mängupulmadeks söögid. Tänapäeval on laste jaoks kõik vajalik mänguasjapoodides olemas ning fantaasia ja loovuse jaoks jääb üha vähem ruumi. Ma ei väida seda vaid oma east tulenevalt, et omal ajal oli kõik parem ja ilusam, vaid argise kogemuse põhjal, sest puutun oma töös igapäevaselt kokku eri vanuses laste ja noortega. Tihti tundub, et laste fantaasiamaailm on jäänud ahtamaks ning kõik piirdub kuvari ekraanilt või arvutimängude maailmast leitud mõtete, piltide, tegelaste ja olukordadega. Tõsi küll, televiisorist nähtu mõjutas toona ka meid! Mänguasjade kauplustest on võimalik saada kõikide mängude mängimiseks kõikvõimalikku vajalikku atribuutikat, alustades kassaaparaatidest ja lõpetades Zorro mõõkadega, titevankritest kuni pissivate ja kakavate nukkudeni välja. Meie ajal oli maailm vaesem ja selle võrra põnevam, sest kõike vajalikku oli vaja endale ette kujutada või siis ise meisterdada. Aga on olnud aegu, mis meie lapsepõlvestki vaesemad, kuid lastel pole oma mängud kunagi mängimata jäänud! Vahel tundub, et tänases päevas polegi enam fantaasiat vaja. Piisab vaid arvuti taha istumisest, kui võid siseneda ükskõik millisesse fantastilisse, müstilisse või ajastuhõngulisse maailma. Kuna minu lapsepõlves supermarketeid ei olnud, kust mänguasju osta, siis meisterdas neid meile isa või tegi ema. Hambaarsti juures käies tõi ema ikka kaasa vanu raviriistu, mis enam töötegemiseks ei kõlvanud. Hea doktor oli, kes raatsis neid puuride karpe ja vanu peegleid, kougitsaid jm instrumente meile mängimiseks saata. Mäletan, et olime õega vaimustuses kassaaparaadist ja tahtsime seda nii väga poe mängimiseks saada. Proovisime seda ise vanast kingakarbist teha, aga isa vist süttis meie ideest ja kasutas võimalust see hoopis ise meie jaoks valmis meisterdada. Ma arvan, et see polnud meie tegemistesse vahele segamine ja meie töö alahindamine. Pigem palusime me isalt abi. Tänases mõistes oli see nn kvaliteetaeg, mida endale osta ei saa. Ainuüksi selle loomeprotsessi juures olemine oli meie jaoks põnev, sest saime oma ideid välja pakkuda ja ärevalt lõpptulemust oodata. Isa ostis paksu pappi, joonistas sinna tõelise kassaaparaadi kuju, lõikas selle välja ja liimis kokku. Isegi klahvid/nupud said külge pandud – lodkakingadele mõeldud tillukestest kontsaplekkidest, millele nitrovärviga numbrid peale sai kirjutatud. Kuna elasime Tallinnas Urla majas, Estonia teatri taga, Pärnu maanteel, kus on tänaseni kauplus &bdquo;Laste maailm”, siis otsustas ema alt poest müüjate käest küsida vanu kassat&scaron;ekirullide lõppe. Õnneks ei öeldud talle ära. Nii saidki need rullid puupulgale pandud ja isa monteeris need meie kassaaparaadi sisse. Nii et meie aparaadist tulid isegi t&scaron;ekid välja! <div>Füsioteraapia kabineti tarbeks tinutas isa plekitükkidele taha traate ja andis mingeid vanu aparaate, et neid oma mängudes kasutada saaksime. Ema õmbles valmis flanell-lapikesed, mis plaatidele niisutatult ümber käisid ja nii said kõik nukud terveks ravitud. Loomulikult olid meil olemas ka arstikitlid. Mäletan, et oma esimese kitli sain juba õige väikeselt, aga siis mängisin ma alles koos täditütrega arsti, sest õde ju veel polnud. Olin 2-3-aastane, seljas valge kittel ja peas punase ristiga tohtrimüts. Sellest on kuskil isegi foto olemas. <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Doktor.jpg" alt="EFA_I_169_84" width="370" height="517" /></div> Ema tegi meile kostüüme, sest mõni meie mängude tegelaskuju vajas stiilipuhast välimust. Tol ajal oli &bdquo;Viimne reliikvia ” tõeline menufilm. Käisin seda Viru tänaval kinos &bdquo;Pioneer” vaatamas nn &bdquo;nonstoppseansil“ ja jäin saali istuma lausa mitmeks filmikorraks. Loomulikult olin mina Gabriel ja õde Agnes. Isa meisterdas mulle pistoda ja tegi vööle laia rihma, ema aga õmbles mulle vesti ning õele nunna musta kleidi. Peas oli õel valge rätik, nagu nunnadel ikka. See oli üks beebiaegne valge linake. Reliikvialaeka tegin ise, kasutades ema pärleid ja ehteid, et seda tavalist karbikest uhkemaks muuta. Kui ma 10-aastaselt Pirita-Kosel sanatooriumis olin, siis lausa esinesime õega ühel külastuspäeval kõigile sanatooriumi lastele ja töötajatele. Olin kirjutanud mingi lapseliku näidendi suurtest inimestest – armastuslookese ilusast blondist Caroliinest ja vaprast musketärist Athosest. Musketärid olid sel ajal minu jaoks suured iidolid! Ema oli korrektoriks ja kohendajaks ning trükkis selle üllitise isegi töö juures ära. Etendus ei sündinud mitte sanatooriumi jaoks, vaid oli kodustele esitamiseks tehtud, seepärast oli seda lihtne ka seal ette kanda. Aga sellest olulisem on minu jaoks täna see, et ema ja isa pühendusid meie etendusele sama agaralt kui meie ise. Ema õmbles õele ühest vanast lahtiharutatud peokleidist, helesinisest ja heleroosast siidist satsidega maani kleidi. Selle alla käis isa valmistatud traatrõngastega krinoliin, et kleit kohevam oleks. Minul olid valged püksid ja nn pesusametist punane kuldnööpide ja pitsiga raamitud valge kraega musketäri pintsak, rihm üle õla ja mõõk vööl. Mõõk oli tehtud vanast laelühtri torust/varrest, mida mööda juhtmed jooksevad ja käekaitse oli sama lühtri ümar kausike, mis lae vastas ühenduskohta varjab. Igati lahe nägi see välja – hõbedane ja sätendav, ainult käepide oli sellele &bdquo;mõõgale“ juurde meisterdatud. Peas oli mul isa tehtud laia äärega musketärikaabu, suur pannal küljel ja üks serv üles keeratud. See oli valmistatud mustaks värvitud papist ja üles keeratud serva vahel olid värvilistest krepp-paberi ribadest ja traadist tehtud võlts-jaanalinnusuled. Abakhani kaupluseid ju polnud. Ise oli vaja rekvisiidid ja aksessuaarid välja mõelda. Meil õega olid ka parukad peas – õel lumivalge, rokokoo lokkidega, ja minul õlgadeni pruunid laines juuksed, nagu ühel korralikul musketäril ikka. Blond ja brünett. Aga kust tulid parukad? Tagasi vaadates tollasele ajale avastan ma üha enam, et vaatamata üldisele kitsikusele ja ahistatusele oli tegelikkus tavaliste inimeste jaoks lihtne ja loominguline. Iga päev tuli ise leiutada ja fantaseerida. Kitsikus polnudki niiväga kitsikus, pigem arukas ja asjalik kokkuhoid, ning ahistati enamasti neid, kes selleks põhjust andsid. Tegelikult oli see hoopis võimalus avaramalt, kavalamalt ning loovamalt mõelda ja näha! Need parukad tegi meile meie ema! Uuel tänaval oli nukuparandustöökoda, midagi nukkude haigla sarnast. Mõelda vaid! Tänapäeval lennutatakse mänguasi esimese prao tekkimisel või patareide tühjaks saamisel prügikasti (viimane väide on muidugi liialdus), aga toona parandati isegi nukke!!! Nii me siis emaga ükspäev sealt läbi jalutasimegi. Ema hea suhtlejana seletas olukorda ja tädi leti taga sai õnneks meist aru, sest ta andis emale paar meetrit valgeid ja paar meetrit pruune, nukkudele mõeldud kunstjuukseid. Kodus õmbles ema need õmblusmasinaga nailonsukkadest tehtud mütsikeste külge, ühendas juuksesalke niidi ja nõelaga ning lõikas parukatel juuksed parajasse pikkusesse. Lõpuks sai vanavanaema lahtisel tulel kuumutatavate lokitangidega tehtud nendesse lokid ja vajutatud sisse lained. Kui meil viimaks parukad peas ja kostüümid seljas olid, siis oli see tõeline maagia, muutumine, teiseks saamine! Ma kummardan oma vanemate ees, kes puhkavad oma viimast puhkust Metsakalmistul, ja kummardan ka kõigi nende inimeste ees, kes aitasid meil lapsepõlve toredamaks muuta, sealhulgas nukuparandaja ees, kes pidas võimalikuks ettekirjutusi ja reegleid eirates võõraste laste fantaasiaid realiseerida! Olen sellevõrra õnnelikum inimene! Jah, filmid mõjutasid suuresti ka minu fantaasiamaailma ja mängegi. Ühe poisi jaoks olid tõeliselt ägedad filmid &bdquo;Kaalul on rohkem kui elu” ja &bdquo;Seitseteist kevadist hetke”. Palju aastaid hiljem olen neid taas suure nostalgiaga vaadanud. Ja sellel lummusel polnud midagi ühist poliitika ega maailmavaatega. Need olid sündmused, olukorrad, vaprad luurajad ja saksa armee mundrite erakordne siluett, mis lummasid. Alles hulk aega hiljem sain teada, et natsi armee mundrid kujundas Hugo Boss. Need mundrid ja ohvitseride väljanägemine olid sedavõrd muljetavaldavad, et otsustasin endalegi ühe korraliku SS-lase mundri meisterdada. Istusin teleka ees ja joonistasin detaile, paguneid, märke endale vihikusse, et need siis papist jm materjalidest valmis meisterdada. Piduliku koolivormi musta ülikonna peale oli lihtne neid vidinaid panna. Tänapäeval pole info saamiseks mingeid takistusi, tuleb vaid guugeldada ja vajalikud pildid õigetes mõõtudes välja printida. Aga toona tuli mul need filmitegelaste kostüümidelt teleka ekraanidelt maha joonistada, ise mõõta ja proportsioonid leiutada, värvida ja nikerdada. Isa tegi meile pealuu-sümboliga mütsimärkide valamiseks kipsist vormi, mille sisse siis tina sai valatud. Neid märke läks lõpuks mitu vaja, sest tegin sellised mundrid ka oma sõpradele/klassikaaslastele. Mõtlen siiani imestusega, et sellest midagi hullu ei sündinud ja et vanemad ohtu ei märganud. Või märkasid? ... Jah, neid saksaohvitseride mundreid oli vaja mitu, sest tegime ise nõukogude luurajatest filmi. Olin viiendas klassis, kui see Stirlitzi vaimustus peale tuli. Filmisime Suur-Sõjamäel, tänase lennujaama territooriumil, tollastel tühermaadel stseene SS-laste mundrites ja haakristi lippude lehvides. Uskumatu ja peaaegu, et absurdne mõelda, kuidas see toonases ajas ikkagi võimalik oli? Igatahes kuulsime hiljem, et järgmisel päeval olevat vene inimesed käinud otsimas: &bdquo;Gde eti fa&scaron;istõ?” Aga me ei olnud fa&scaron;istid, vaid tegime filmi. See oli meie jaoks mäng! Isa oli operaator ja ema rekvisiitor, grimeerija jne. Meie, poisid ja plikad, aga näitlejad. Ka tänapäeval tehakse filme, see on ju nii lihtne. Isegi mobiiltelefon filmib kui vaja ja hetke pärast on võimalik kaadrid kõigile vaatamiseks internetti üles panna. Ega neid tänaseid ja toonaseid kaadreid ei saagi omavahel võrrelda, sest meie filmisime 8 mm filmile ja sellel puudus heli. Kaamerat oli vaja kogu aeg mehaaniliselt üles keerata ning kui üks pool salvestatud sai, siis tuli kottpimedas ruumis filmiketas ümber keerata. Hiljem, peale ilmutamast, oli vaja film pikuti pooleks lõigata. Sain endale esimese kaamera vist siis, kui olin teises klassis? Film ja teater olid lapsepõlves minu jaoks kinnisidee. Aga kaamera maksis raha! Mul tuli see raha ise teenida! Suvel korjasin sõstraid ja tikreid. Kuid lõpuks, kui mingi osa rahast oli olemas, toetas ka isa oma olulise panusega, ning lõpuks oligi kaamera kodus. <div>Neid filme sai tehtud igasuguseid, küll musketäridest, ränduritest, vaenlase tagalas olevatest luurajates. Aga ka igasugustest trikkidest ja mustkunstigi sai proovitud filmida. Mitu vahvat filmi sündisid Viljandis, kus suviti perega puhkamas käisime. Ema ja isa võtsid vahel puhkusele kaasa ka meie sõpru, seepärast oli meil mõnus nendega koos tegutseda, fantaseerida, mängida. Tegime tõsiseid ja naljakaid filme. Mäletan pealkirju &bdquo;Tondilossi varemeis”, kus kaks seiklejat otsivad peidetud aaret. See sai filmitud Viljandi lossivaremetes. Ning &bdquo;Lonni ja Ats”, mis oli Chaplini stiilis situatsioonikoomika, mida lavastasime Viljandi väikestel ja vaiksetel tänavatel. Need filmid on kuskil ka täna veel alles, kuid vajaksid korrastamist ning digitaliseerimist. <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Tondilossis.jpg" alt="Tondilossi_varemeis" width="400" /></div> Lollitatud sai ka, nii Tallinnas kui Viljandis. Praegu on isegi piinlik tagasi mõelda, aga me tegime enda arvates nn &bdquo;sotsiaalseid” eksperimente. Tahtsime näha, kuidas inimesed reageerivad. See oli selline piilukaamera stiilis värk, aga ilma kaamerateta ja ühtki sellist saadet polnud me toona veel tegelikult näinud. Imelik, et meid miilitsasse ei veetud!? Võib-olla peale esimest ehmatust lihtsalt inimesed leebusid ja isegi lustisid seda laste koerust. Täna ma vabandaksin nende inimeste ees, kuid tookord oli see põnev ja lahe seiklus. Need lollused keskendusid mingitele olukordadele, mida me rahva seas tänavatel tegime. Näiteks poetas õde ennast, pidulikuma kleidi ja uhke lakk-ridiküliga, Viljandis, Jakobsoni tänaval asunud, vanast Ugalast väljuva teatripubliku hulka. Siis tormasin ka mina nurga tagant inimeste sekka, üleni musta riietatult ja must sukk pähe tõmmatud, rebisin õelt koti käest ja tormasin sellega läbi hoovide oma õuele, õde kannul. Ma arvan, et meid nähti läbi ja vaid seepärast ei läinud meil haprasti! Kord meisterdasime dressipükstest ja -pluusist, mis teisi kodinaid täis topitud, nuku – inimese koopia. Roosast ujumismütsist oli tehtud pea ja selle otsas isegi barett. Kogu kupatus oli omavahel kokku õmmeldud, et see laiali ei pudeneks. Õde ronis selle topisega pööningu aknale ja mina seisin all hoovis. Kui keegi parajasti lähenes, hüüdsin kõva häälega: &bdquo;Ära lükka!”, aga siis käis mütsatus ja topis prantsatas vastu maad. Jõhker eksperiment! Nii mõnigi ehmatas nõnda, et lausa karjatas. Õnneks oli tugev raudaed vahel, mis mind pahaste inimeste eest päästis. Lapsed on rumalad, aga läbi nende rumaluste õpitakse maailma tundma ja tunnetama! Täna on piinlik, aga toona oli see mäng, performance, adrenaliini ammutamise võimalus. Igatahes parem, kui ennast sama aia taga süstida. Õnneks ei teatud toona sellest pahest veel midagi! Ka Tallinnas sai linna peal lollusi tehtud, näiteks pargipingil kaaslasega kohtudes mingeid paroole vahetatud ja rakettidest, luurest ja salajastest andmetest kõneletud, kuid ikka nii, et kõik tunduks konspireerituna, aga siiski nõnda, et teisedki (võõrad) pingil istujad seda kuuleksid. Tõepärasuse lisamiseks oli kaasas diplomaadikohver rahaga, mis mikrofilmide vastu vahetati. Kogu idee oligi rahas, sest diplomaadikohver sai tõestuseks alati avatud, ning igal juhul piilus ka võõras pingilistuja kohvrisse, milles oli revolver ja rahapakid. Meie jaoks olid need rahapakid väga ehtsad. Ma enam ei mäleta, milliste kupüüride järgi need rahapakid tehtud sai, aga olemas nad olid. Üks tuttav töötas trükikojas ja tal oli lihtne õiges mõõdus paberipakid valmis lõigata. Need sai servadest ära värvitud ja tõelised rahad pealmisteks pandud. Efekt oli ehe! Tänapäeval võib raha skännida ja siis printeri appi võtta ning nn mänguraha hulgim toota, seepärast vaevalt et tänapäeval poisikeste sahmerdamist rahapakkidega väga tõsiselt võetakse, aga 1970. aastate keskpaigas oli kohvritäis rublasid poisikeste valduses muljetavaldav. Kui väiksemad olime, siis veetsime kõik oma suved maal, emapoolse vanaema ja vanaisa juures. See oli 1960-ndate teine pool ja 1970-ndate algus. Seal olid meie mängukaaslasteks kolm täditütart, ema õelapsed. Laias laastus olime me üheealised – kaks tüdrukut olid minuga samas vanuses ja kolmas neist minu õega omaealised. Need olid toredad ja suurepärased suved! Eraldi meenutamist vajaksid ka vanaema ja vanaisa, aga see pole see teema. Nemad siiski meie mängudes ei osalenud ja meie tegemistesse ei sekkunud, see-eest lasksid nad meil palju omapäi tegutseda. Ainult lõuna ajal pidi tunnike tasa olema, siis kui vanaisa päeval magas. Nad olid tõsised maainimesed, hoopis teisest ajast, teistsuguste vaadete ja tõekspidamistega. Pulgapeitus oli see kõige lahedam mäng, mida me ikka ja jälle mängisime. Seda teavad vist kõik tolle aja lapsed. Lauajupike kümne pulgakesega sai puupakule pandud nagu kiigelaud, ning siis, jalaga vastu lauda lüües, pulgad õhku lennutatud. Seni kuni otsija pulki kokku korjas oli aega end ära peita. See, keda nähti, oli vangi võetud ja pidi oma peidukohast välja tulema. Aga kui mõni nii tasa ja märkamatult suutis pulgalauale ligi hiilida, et sai selle jälle kord koos pulkadega taeva poole paisata, olid kõik vangid taas vabad ja võisid jälle peitu joosta. &bdquo;Püüdja” pidi ju pulgad kokku korjama ning lauajupile seadma. Vahel sai uueks püüdjaks see, kes esimesena tabati, vahel aga viimasena leitu. See sõltus kokkuleppest. Aga loomulikult jagus ka hulga nn rolli- ja situatsioonimänge. Üks lahedamaid kohti mängimiseks oli heinakuur, kus sai kuhja otsas möllata ja kus oli mõnus ennast ka peita. Sõda sai palju mängitud – ühed tulistasid ülevalt ja teised alt. Imelik, et tüdrukutele see meeldis, aga nad olid vahel suuremadki sõdijad kui mina. Suuga tehtud automaadivalangud kostusid üle õue. Kord küsis vanaisa, et mis asja te seal heinakuuris koguaeg määgite. Tüdrukutele meeldis film &bdquo;Aga koidu ajal on siin vaikne” ja nii nad olidki vaprad naispartisanid, kes "määgides" automaadivalangutega teineteist kostitasid. Mäletan, et ükskord mängisin luurajat, kes hüppas langevarjuga alla, aga see ei avanenud. Seetõttu oli ta tõsiselt kannatada saanud. Mäng algas sellega, et külanaised leidsid selle õnnetu vigastatud luuraja metsa alt ning päästsid ta sakslaste kätte vangi langemisest. Tüdrukud panid mu vana jalustega puupulkadest kelgu peale ja vedasid mind peitu. Lasksin ennast mõnuga tüdrukutel siia ja sinna vedada, ise &bdquo;haavatuna” ägisedes. Oh, kui lahe see oli! Neid ridu lugedes võib jääda mulje, et olime kõvad kommunistid. Tegelikult aga räägiti meie kodus poliitikast harva. Seetõttu olen tänaseni apoliitiline inimene, keda poolte valimine lausa ärritab. See vene luurajate ja partisanide mängimine oli ajendatud pigem nähtud filmidest ja sellest, mida koolis õpetatu kaudu sisendati. Ükski meie mäng ei haakunud kunagi meelsusega, ikka olid esikohal sündmused, olukorrad, seiklused ja põnevus! Alles palju aastaid hiljem, kui sattusin lugema oma vanaonu päevikuid keerulise sõjaaja mõtisklustega, võisin ma tajuda mingit meelsust, kuid mitte kunagi otsesõnu positsioneerimist. Pigem oli nendes ridades mõtisklusi sündmustest, milles toonased inimesed elasid. Takkajärgi on vaimustav näha, et vanaonu hinnangud ja mõtisklused, ennustused ja prognoosid ongi täide läinud! <div>Üks meie lemmikmänge oli &bdquo;Laev”. See oli nagu seriaal, mis iga päev edasi läks ja üha arenes. Mängisime seda kuuri all, kus vanaisa suuri laudu ja heinaveo vankrit hoidis. Seal olid ka heinakärbised, raamid, mis vastastikku teineteisele toetudes peaaegu viilkatust meenutasid, kui neile hein peale kuivama oli pandud. Sinna alla oli vahva ennast ära peita, aga mina pelgasin usse. Siiani! Kuuri all seisid need kärbised seina ääres nagu suured redelid. Lahe oli kõiki neid asju kasutades laev kokku meisterdada. Oma osa mängis ka ettekujutus ja fantaasia. Laiad lauad ühendasid heinavankrit, mis oli kapteni sild, ja kuuri all olevaid vanu heinahunnikuid. Üks vana voodilina oli purjeks ja pööningult leitud päevinäinud vokk roolirattaks. Oh, mis seal kõike juhtus – kord oli torm ja kord kukkus keegi merre, kord ründasid piraadid ja kord sai kohtutud sõjalaevadega, kord tekkisid riiud ja pahandused, siis jälle saabus õnnelik armastus, ... ja milliseid põnevaid maid ja inimesi sai nähtud! Jah, fantaasial pole piire ning tänu laste vaimukale loovuselennule võib vahel tegelikkus ja ettekujutus omavahel sulanduda. Vähemalt lapse maailmas on see nii!!! Tegelikult näen ma tänagi oma vaimusilmas laeva, mitte laudu, vankrit ja vokki! <img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Roos_Viljandis.jpg" alt="Viljandis" width="400" /></div> Oma lapsepõlvemälestusi ja -meenutusi kasutan ma vahel ka oma töös. Mõnikord on tore paralleele tõmmata. Need säravad hetked, erilised mälestused ja loovusega laetud lapsepõlv olid abiks ka siis, kui ligi kümne aasta jooksul sai laste- ja noortelaagris &bdquo;Segasumma Suvila“ laagriülemaks oldud. Kõik seal toimunu ja jäädvustatu vääriks omaette uurimist ja talletamist Eesti Rahva Muuseumis. Need aastad (1995-2002 olin mina laagriülemaks) olid suurepärane võimalus ka tänastele lastele näidata, kui põnev võib olla fantaasiamaailm ja kui piirideta saab olla inimmõtte lend. Kasvatajad olid alati ettevõtlikud ja fantaasiaküllased, mõnikord oli mul laagriülemana vaja siiski mõnd säravat ideed ka kärpida. Aga üks sai selgeks – lapsemeelsus ei ole sama mis infantiilsus, lapsemeelsus on hinge nooruse tunnus! Nii laagris kui ka lapsepõlves, vanaema-vanaisa juures, sai igasuguseid asju välja mõeldud ja mängitud. Nii mõnigi mõte lapsepõlvest sai ka &bdquo;Segasumma Suvilas“ laagriliste jaoks realiseeritud – hirmutuba, peidetud aarde otsimine, tulnukate saabumine, mõrvamüsteeriumi lahendamine jm. Üks tore ja meeleolukas mäng tuli veel meelde. Suviti võtsime meie, paar suuremat last, väiksemad endale sappa ja läksime maal olles metsa, põldudele, külavaheteedele jalutama. Tegime nn ekskursioone. See, kes oli ekskursioonijuht, peatus aeg-ajalt oma äranägemise järgi mõne objekti juures – suur kivi, kõver puu, kummaline lohk pinnases, küngas, vana aiajupp jne, ning laskis oma kujutlustel ja fantaasial lennata, jutustades teistele kohapeal tekkivaid/väljamõeldud legende ja lugusid kõikide nende objektide kohta. Vana ohvrikivi, mille all on uks salakäiku; puu, mis kõverdus ühe kurva armastuse pärast, sest piiga käis selle najal nutmas; salajane aardekoobas, mis aja jooksul kokku kukkunud ja maa sisse suure lohu jätnud; vana küngas, mis on ühe vapra rüütli hõbedase hobuse haud; aiajupp, mis alles jäänud iidsetest aegadest, mil see piiras veel maalappi, kus käisid täiskuu-öödel haldjad tantsimas jne, jne, jne. Seda meenutades ei tundugi mulle kummaline teekond oma tänase tööni, mil tunni- ja programmijuhina jutustan Kumu kunstimuuseumis lastele, noortele ja täiskasvanutele lugusid ja legende kunstnikest ja nende töödest. Olen sündinud 9. septembril 1961. aastal Tallinnas. Seepärast jääb minu mäletamisväärne lapsepõlv laias laastus ajavahemikku 1966–1976. Eelnevat suurt ei mäleta, aga edasi saabus juba teismelise elu koos pisut teistsuguste mälestustega. Nagu eelpool kirjutatud, olin suviti maal vanaema-vanaisa juures Arava külas, Alavere külje all, Harjumaal. Palju ilusaid suvepuhkusi koos perega sai veedetud Viljandis. Seega – need kolm kohta olid ka minu lapsepõlve mängudemaaks. Meenutada ja kirjutada oleks ju palju, aga igat mängu või tegevust, mis minevikust silme ette kerkib, pole vast mõtetki kirja panna. Niigi olen ma vahepeal põhiteemast kõrvale kaldunud, tänast ja eilset võrrelnud, aga seda vaid selleks, et pisut selgemalt olustikku ja tausta välja tuua. Tänan selle võimaluse eest ajas tagasi rännata ja oma lapsepõlvemälestustes sobrada! Inimese elu on lühike, üle aja elavad ainult mälestused ja sedagi vaid siis, kui need on kirja pandud. Vähemalt nüüd on ka minul arvutis üks fail, mis jäädvustab olnut! Kahju, et mõned asjad väärtustuvad alles aja möödudes! Ka lapsena sain aru, et mul on head vanemad, kuid toona tundus kõik loogiline ja enesestmõistetav, aga tänases kiirustavas ajas mõistan ma, et meie vanemate hool ja pühendumine on hindamatu aare, mille õega oleme oma lapsepõlvest saanud kaasa võtta! Minu jaoks oli sellel ajarännakul suur väärtus, ehk on ka teistel nendest meenutustest midagi leida ja avastada! Täisviide ERA, DK 130, 1/9 < Tallinna l. – Andrus Roos, snd. 1961. a. (2013). Maakond Harjumaa Viljandimaa Kihelkond Tallinna linn Viljandi linn Kose Koguja Andrus Roos Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1960.-1970. aastad Koguja sünniaeg 1961 Koguja sugu Mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Andrus, snd. 1961. a. Tallinnas Harjumaa kujutlusmäng/loovmäng linn Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üliõpilaspõlves Vana-Tiigi intris elades sai koos naisüliõpilaste-filoloogidega, kes elasid õuemajas, kus poisid neil külas käisid, loogilisel elluminemisel põhinevast poomise nimelist sõna äraarvamise mängu. „Poomine“ sellepärast, et koos küsimuste esitamisega joonistati kriipsudest võllas + kriipsujuku, kes siis lõpuks kas „üles poodi“ kui küsija ei tulnud ettenähtud küsimuste arvuga (vist 13 või 15 küsimust, täpselt ei mäleta enam) toime. Sõna/mõiste esitaja tohtis vastata vaid „jah“ või „ei“-ga (erandjuhul „ei ole kindel“), suunates sel moel küsija või küsijate – sageli olid neid mitu, poisid-tüdrukud koos nuputamas – loogilist otsingut. Minu arust täiesti arendav mäng, mida mängiti just videvikku pidades, küünlavalgel (romantika, mis romantika!) kui sõjajärgsetele aastatele harjumuslikult oli elekter jälle ära. Teiste sõnadega – sagedaste voolukatkestuste aegu. Tavaliselt algas mäng küsimusega: „Kas ta on elusolend?“ Saades vastuse „jah!“, mindi edasi: „Kas ta on inimene?“ „Kas ta elab Eestis?“ „Kas ta on seotud meie ülikooliga?“ „Meie teaduskonnaga?“ „Kas ta on üliõpilane?“ „Kas ta on meie seltsist?“ „Kas ta viibib siin ruumis?“ kuni õige vastus käes. Kõige raskem olnud ära arvata multifilmikangelast Miki-hiirt, kelle/või mille määratlused jäid ebamäärasteks. Täisviide EFA I 168, 154 < Tartu linn < Keila khk., Keila linn < Tallinna linn – Hillar Palamets, snd. 1927. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Hillar Palamets Kihelkond Tartu linn Koguja sünniaasta 1927 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Poomine äraarvamismäng paberimäng poomine/siga sõnamäng taibumäng Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Juba koolipõlves sai hasartseks lemmikmänguks „Komfetkamäng“ – ümbrikuks kokkuvolditud paksemast paberist kompvekipaberite asetamine lahtisele peopesale ja siis näppudega löömine lauaserva (koolis laia aknalaua) alla, nii et komfetka hästi kaugele lendaks ja seal juba olevaid kommipabereid tabaks. Kui tabas, said komfetka endale ja võisid jätkata. Mäng oli jõukohane ja ergutas/ärgitas tolleaegseid ilusate piltidega Kawe, Riola ja Ginowkeri pabereid koguma. Meile endile osteti kallimaid komme õige harva, nii et tuli korjata kust aga said. Kadriorus, istepinkide ümber võis neid päris arvukalt olla. Täisviide EFA I 168, 146 < Tartu linn < Keila khk., Keila linn < Tallinna linn – Hillar Palamets, snd. 1927. a. (2013). Maakond Harjumaa Koguja Hillar Palamets Kihelkond Tallinna linn Keila Koguja sünniaasta 1927 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Komfetkamäng Harjumaa kommipaberimäng osavusmäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Miljöö Minu vanemad on Järvamaalt, Koeru kihelkonnast, kuid tuttavaks said 1921. a suvel Keila Männikus pritsimeeste peol. Siis olid mõlemad juba tallinlased. 1922. a laulatati nad Kaarli kirikus ja aastat 5 hiljem tulin Tallinna Keskhaiglas ilmale. Olen suhteliselt hilise sünniaasta eest vanematele tänulik, sest vastasel korral oleksin suure tõenäosusega läinud Teise maailmasõja nahka. Nüüd aga pääsesin üle noatera mobiliseerimisest ühte või teise väkke. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_ I_168_143.jpg" alt="EFA_ I_168_143" width="400" /></div> Esimesed 11 eluaastat elas meie pere Tallinnas üürikorteris Kadrioru serval – algul Jakobsoni tänavas (nüüd Faehlmanni), 1930-aastatel Kollase tänava pargipoolses otsas. Minu esimene kool oli Raua t. algkool, ametliku nimega Tallinna Linna 21. Algkool – suur ja esinduslik kivihoone. Kollaselt tänavalt kooli oli nii kaks kilomeetrit, läbisin selle maa veerand tunniga minnes ja poole tunniga tulles, sest ümbruskond meelitas poisikest kambas hulkuma ja teinekord ka ulakusi tegema. Seda just siis kui ninamehi leidus. Olin perekonnas ainus laps ja ka meie üürimajas Kollane t. 20A – linna maja küllalt suurte korterite ja avara hooviga – mängukaaslast ei olnud. Küll leidus neid lähikonnas, kuhu jäid tselluloosivabriku tubaköökidega tööliskasarmud. Nii et nägin ka tööliste tolleaegset olmet. Umbes ühe kilomeetri kaugusele jäi Kadrioru staadion, kuhu me ei pääsenud ja staadionitagused harjutusväljakud, mis said poissmeeste peamiseks mängumaaks. Samas voolas ka Ülemiste järvest tulev ülevoolukanal, mida nimetati Ojakaks ja mis sobis igati puukoorest voolitud (männipuu) laevukeste ujutamiseks. Neid mängulaevu tegime ise – oli hea manuaalse tööga harjumiseks. Samas lookles kitsas raudtee (suss, susla) – panime rööbastele tsaarikopikad, et näha, mis meist saab, kui rong on mündist üle sõitnud. Lai ja õhuke vaselatakas sai. Ajapikku küündisid meie käigud ikka kaugemale Kadrioru parki. Luigetiigi ja Russalka kujust, kus tol ajal käidi suveti suplemas ja peesitamas. Mitte aga meie. Jõlkusime pargiradadel, korjasime maast paberosse (konisid) ja tegime nii 10-11 a. vanuses esimesed suitsud, lähtudes süllogismist: täismehed suitsetavad, ka meie suitsetame – ergo: oleme meiegi täismehed! Loobusin tubakapõletamisest 1941. a. 22. juunil ja olen nüüd üle 72 aasta täiesti tubakavaba persoon. Ka mererannas ning kaubasadamas sai (vanemate teadmata) hulgutud, roostes aurikuid ning kulunud välimusega purjelaevu uudistatud. Ühe sõnaga: toimus oma käe peal maailma avastamine. Mõnikord käidi taskuraha eest äärelinna kolmanda järgu kinodes, eeliskohad kõige odavamad: nina vastu lina. Lemmikfilmid Pat ja Patasoni või Dick ja Doffi ekstsentrilised komöödiad. Juba koolipõlves sai hasartseks lemmikmänguks &bdquo;Komfetkamäng“ – ümbrikuks kokkuvolditud paksemast paberist kompvekipaberite asetamine lahtisele peopesale ja siis näppudega löömine lauaserva (koolis laia aknalaua) alla, nii et komfetka hästi kaugele lendaks ja seal juba olevaid kommipabereid tabaks. Kui tabas, said komfetka endale ja võisid jätkata. Mäng oli jõukohane ja ergutas/ärgitas tolleaegseid ilusate piltidega Kawe, Riola ja Ginowkeri pabereid koguma. Meile endile osteti kallimaid komme õige harva, nii et tuli korjata kust aga said. Kadriorus, istepinkide ümber võis neid päris arvukalt olla. Vello Lääne koostatud mälestusteraamatus HTG-st &bdquo;Viimane poistelend“ (Tartu, Elmatar 2013) meenutab Olev Träss lk. 14 analoogilist mängu koolimaja laiadel aknalaudadel nimetades seda &bdquo;Konnimänguks“ ja kirjeldab seda mängu lähemalt. Nimetus konnimäng oli mulle uudiseks, Tallinna poisid nimetasid kompvekipaberitega mängimist ikka konfetkaks. Minu põhihuviks kujunes lugemine, kuigi kodus oli vaid üksikuid raamatuid. Aga kusagilt neid sain, hiljem Keilas juba kohalikust rahvaraamatukogust. Ka ajalehed huvitasid, veelgi enam lasteajakirjad &bdquo;Laste rõõm“ ja teised, mida aeg-ajalt isa ostis. Mõndagi &bdquo;suurte inimeste raamatut“ lugesin ea poolest liiga vara, mis tõukas kohati väärtuskirjandusest eemale. Sellest oli hiljem kahju. Mänguasju mulle suuremat ei ostetud – seda peeti nagu tarbetuks raiskamiseks. Meenutan, et tädi kinkis sünnipäevaks tõukeratta – see oli suur asi. Ja ka jõuludeks kingiti. Aga põhiline oli isetegemine. Kevadel õpetas isa pajukoorest vilepilli tegema ja valmistas väikese mänguvibu koos nooltega. Suvel, Koeru kandis olles, näitas, kuidas tema lapsepõlves (1890. aastate I pool) puupulkadest &bdquo;kariloomi“ vooliti, pilbastest jalad all. Põhiline materjal mänguasjade tegemiseks oli papp ja tühjad tikutoosid. Neist monteerisime kokku autosid ja lennukeid. Õigemini – papist väljalõigatud kontuure, millele varsti kinnitati tiivad. Mingid lendavad mudelid need ei olnud, üksnes markeerisid õhusõidukeid. Joonistasime tähised külgedele ja tiibadele: kollast värvi postilennuk, punaste ristidega sanitaarlennuk, tähtedega tähistatud reisilennukid. Sõjalennukeid ei tehtud, seda sõda veel ei olnud ja hävitamine ei olnud tollal poiste mängudes aktuaalne. Küll mängiti tsiviillennuliiklust, avariisid, mis nõudsid sanitaarlennukite kohalelendu ja muud taolist. Tikutoosidest andis mitmesuguseid konstruktsioone kokku panna või ühte kleepida. Omamoodi kättesaadav materjal konstruktorid – meele arendamiseks. Kui neid toose ainult oleks jätkunud! Suuremad papist kingakarbid olid hinnatud lähtematerjal meie mängudes – konteinerid, hoiupaigad, angaarid või garaažid. Oli vaid vaja pisutki fantaasiat. 1938. a. jaanipäevast elasime Keilas. Äsja linnaks nimetatud 1200 elanikuga asula. Hea rongiühendus Tallinnaga. Kolisime Vaikne t. 6 1600 m² krundile ehitatud oma majja. Algkooli hoone – 1930. a. valminud kena kahekordne kivihoone jäi sealt nii 400 m kaugusele, nii et kooliminekuks piisas 2 minutist. Klassid väikesed, IV klassis nii 18 poissi ja tüdrukut koos õppimas ja vahetunde veetmas. Siin algasid ühised mängud plikadega. Meeles on järgmised: kula ja kükakula, kekskasti mäng (keks), &bdquo;Kuju“, mädamuna, peitus ja ukraadina. Koolimaja kõrvale laotud küttepuude riidad andsid just peituse mängimiseks suurepäraseid võimalusi. Ka rahvastepalli sai koos tüdrukutega mängitud. Aga puht poistemängud olid laptuu (pesapalli lihtsustatud variant), kukepoks ja ratsaturniir (turskem poiss hobuseks, kergem ratsanikuks, vastane tuli maha tõmmata). Palusalu olümpiavõitude kajana ka &bdquo;klassikaline maadlus“, jalaga lüüa ei tohtinud, rinnad kokku ja vastane põlvile (maas püherdamine oleks kooliriided ära rikkunud). Mängisime ka vollet ehk hädist võrkpalli ja togisime jalgpalli, aga mitte hasartselt – palle oli vähe ja jalgpallisaapad puudusid. Korvpalli üldse mitte – puudus sile plats palli põrgatamiseks. Kõige kättesaadavam oli ikka rahvastepall, kus kaptenil oli kokkuleppe kohaselt mitu &bdquo;elu“. Algkooliaastate lauamängudest 3 esimest aastat Tallinnas, 3 viimast Keilas, meenutan &bdquo;Trips-traps-trulli“ (tundus tüütult lihtsana) ja &bdquo;Merelahingut“ ehk &bdquo;Laevade põletamist“ 10x10 ruuduga väljadel. Siis lastemängu täringu viskamisega &bdquo;Kitse“ ja &bdquo;Reisi ümber maailma“, mida mängiti neljakesi. Kaardimängud (36 kaardiga): oli lihtne kaartide üksteise peale lappamine – nimetati &bdquo;Linna põletamiseks“, viislehte, valetrumpi ja veel keerukamate mängude variatsioone, mis aga hasarti ega mingit sõltuvust ei tekitanud. Ka mingi lastemäng &bdquo;Must Peeter“ või &bdquo;Must notsu“ olid – neis tuli vastase kaartidest juhuse peale mõni endale tõmmata. Hiljem tuli hasartmäng &bdquo;At&scaron;koo“ ehk &bdquo;21“, mida mõned poisid mängisid täie hasardiga, eneseunustamiseni, mind aja jätsid külmaks. Nii nagu doominogi – ei saa siiani aru, kuidas see primitiivne mäng võib täiskasvanud mehi nii hasarti ajada? Ka kabe ehk tamka, mida mängiti tõsises ja &bdquo;vedelas“ vormis – äraandmise peale – ei tõmmanud eriti. Teine lugu oli malega – olid ju noore Paul Kerese hiigelaastad – seda mängisime täie püüdlikkusega. Ostsin isegi P. Kerese &bdquo;Malekooli“ ja õppisin sealt avanguid. Keskkoolis peeti prestiižseid klassi maleturniire, Keilas oma poistega 10-partiilisi mat&scaron;e, vahepeal levis lausa maletõbi, aga see läks mõne aja pärast mööda. Muud tööd-tegemised tulid peale (lugemine, näitering) ja need tundusid lauamängudest huvitavamatena. Punasel 1940/41. aastal võttis uus võim ära seni baptistide koguduse valduses olevad ruumid Haapsalu maantee ja Jaama tänava nurgal olnud kahekorruselises majas, mille alumisel korrusel avati noorteklubi. Seal olid siis koroonalaud (või lauad?), ping-pongi laud, kabe, male, doomino jt lauamänge. Seintel loosungid ja seinaleht. Võimalus talveõhtuti üheskoos aega veeta tõmbas küll noori, eelkõige poisse. Koroonas saavutati peagi selline tase, et see, kellele langes avalöögi õigus, see ka laua nuppudest tühjaks lõi. Liiga lihtne mäng oli ja vajus peagi unarusse. Lauatennis ehk ping-pong võttis mängimise ajal endale kogu avarama ruumi ja ka siis oli mängijatel kitsas. Pealegi ei saanud teised samas ruumis siis midagi muud teha. Jälle takistus. Mängiti rohkem kabet ja malet, doominot vähem. Ajalehtedes/ajakirjades avaldati regulaarselt ristsõnu. Ilmus koguni mõttespordi ajakiri &bdquo;Ajude gümnastika“, mida mõnikord ostsin. Üldhariduslikus mõttes oli tolleaegsete – ma mõtlen 1930. aastate teine poolt – ristsõnade kallal nuputamine igati kasulik tegevus. Seda just geograafia, kirjanike, sportlaste, teadlaste jne nimede omandamise osas. Sageli küsiti ooperite nimetusi, teadustermineid – vastuste leidmiseks tuli tuhnida entsüklopeedias, lapata atlasi, jälgida ajalehtedes teatrite repertuaari. Omaette pusisin, kollektiivne lahendamine ei paelunud. Sõda ja rinde üleminek tõi poiste osas kaasa &bdquo;peaasi, et pauku saaks“ eluohtlikke mänge mahajäetud sõjamoonaga. 1941. a. sügissuvel põletasime Vene mürskudes olevaid makaronitaolisi lõhkeainepulki – vabas õhus need ei plahvatanud, küll vingerdasid kiire leegiga põledes ussidena mööda maad. Loobiti vintpüssi padruneid lõkkesse. Need tegid pauku ja kuulid lendasid kuidas juhtus – õnneks keegi meist viga ei saanud. 1944. a. sügisel oli &bdquo;menüü“ hoopis rikkalikum. Valingu peatuse lähedal oli pärast rinde üleminekut plahvatanud saksa laskemoonarong ja puistanud raudteeservad igasugust kraami täis. Erilist huvi pakkusid valgustusraketid, mille juurde kuulus väike siidriidest (ilmselt küll mingi ersats) langevari. Samuti punased, rohelised ja kollased signaalraketid, padruniosa pehmest alumiiniumist. Sinna löödi ettevaatlikult väike auk kuhu pisteti tükike süütenööri. Rakett pandi kivile püsti, nöörijupp süüdati ja pauk koos tulekeraga lendas vastu taevast. Atraktsioon missugune! Ainult et mõnikord vajus startiv rakett külili ja see oli juba ohtlik – laskja koos teiste uuditsejatega võis ise pihta saada. Niipalju meil mõistust ja ka sõjakogemust oli, et mürske, miine ja käsigranaate torkima ei mindud. Elu oli õpetanud, et need olid ülemäära ohtlikud, kuigi paugu tegid vägeva.   <div><img style="float: left;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/101-tuluke-nr2-kaas.jpg" alt="Tuluke_nr_2" width="323" height="455" /></div> Sõjaaastatel kujunes Keilas välja kolm omaalgatuslikku poistekampa, mis tegelesid eelkõige spordiga. Vähemal määral ka vaimsel alal. Raudteest lõuna poole jäänud linnaosas moodustus KNKL = Keila Noorte Kaitseliit. Kümmekond poissi ja poisikest, keda juhtis kindlakäeliselt &bdquo;Koloneli aukraadis“ Leo ja kus ainult üks poiss, kõige noorem, oli &bdquo;reamees“, teised kõik allohvitserid jaohvitserid. Neil oli oma &bdquo;relvaladu“ rakulkade ehk kadade hoidmiseks, &bdquo;eraellu“ ei tohtinud laskevahendit kaasa võtta. Ning lehesabadest väljalõigatud järjejuttudest oma raamatukogu, mida kamba liikmed jõudumööda täiendasid ja kasutasid. Keskväljaku ja kiriku läheduses moodustus &bdquo;Keila mäe poiste“ – peamiselt kehakultuuriga tegelev kamp. Kõvad ujujad, sest Keila jõe ujumiskohad olid nende areaalis. Ja koolimaja ümbruses ning Vaikse tänava perimeetril spordiühing &bdquo;Tungal“, mis andis välja oma ajakirja &bdquo;Tuluke“. Formaat – koolvihikust välja tõmmatud kaks lehepaari, st 4 lk sisu: spordivõistluste ülevaated ja tulemused, päevauudised (poiste vaatevinklist nähtuna, kohaliku elu juhtumised), teated ja tingimata järjejutt: hästi põnev sõja- või seikluslugu. Lehte anti lugeda üheks päevaks, siis tuli see edasi viia järgmisele &bdquo;Tungla“ liikmele. Üks &bdquo;toimetaja“ olin mina, teine Tihkani Uno tänava teisest otsast. Leht valmis ühistööna, võistlesime koguni, et kelle järjejutt põnevam tuleb. <div style="text-align: center;"><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/099-detektiiv-nollis-02.jpg" alt="099-detektiiv-nollis-02.jpg" width="373" height="543" /></div> Mis meid ühendas, see oli &bdquo;maavõistluste“ pidamine kergejõustikus. Mõnikord ka pallimänguks. Kergejõustiku alad olid: 60 m jooks, keskmaajooks (distants ümber kvartali, nii 600-800 m, kaugushüpe (hooga ja hoota), kõrgushüpe (mõnikord ka teivashüpe kodunt ärastatud pesupuu teibaks), kuulitõuge (kuulina kasutati paraja raskusega munakive). Kettaheide ja odavise jäid ära – spordivahendeid ei olnud. Peeti punktide arvestamist protokolli kantud resultaatide alusel. Iga võistkond pidi esinema igal alal kahe osavõtjaga! Esikoht andis 6, II koht 5, III – 4 jne punkti. Ka viimaseks jäänu tõi omadele 1 punkti ja see kasvatas kambavaimu ehk kollektiivsust. Piinlik küll kõige lõpus olla, aga midagi polnud parata: &bdquo;maavõistluses“ oli lõpuks iga punkt oluline. Oli ka oma kasvatuslik mõju. Teised poisid pilkasid: &bdquo;Teadagi, miks sa viimaseks jäid! Sa suitsetad ja suitsumeestel ei ole võhma... Tõmba aga edasi!“ Avalik arvamus spordipoiste hulgas hindas tervislikke eluviise ja see mõjutas rohkem kui mistahes moraali lugemine täiskasvanute poolt. Alkohol ei olnud meile kättesaadav, nii et see ahvatlus langes iseenesest ära. Jäid ainult &bdquo;naised“ (suits, viin ja naised – kolm peamist patust ahvatlust), aga egas meieealised tüdrukud üle ühe põgusa huulte kokkupaneku lubanud... Juba käevangus kõndimist peeti kuidagi ebasündsaks. Üliõpilaspõlves Vana-Tiigi intris elades sai koos naisüliõpilaste-filoloogidega, kes elasid õuemajas, kus poisid neil külas käisid, loogilisel elluminemisel põhinevast POOMISE nimelist sõna (mõiste, isiku, kirjandusliku kuju jne) äraarvamise mängu. &bdquo;Poomine“ sellepärast, et koos küsimuste esitamisega joonistati kriipsudest võllas + kriipsujuku, kes siis lõpuks kas &bdquo;üles poodi“ kui küsija ei tulnud ettenähtud küsimuste arvuga (vist 13 või 15 küsimust, täpselt ei mäleta enam) toime. Sõna/mõiste esitaja tohtis vastata vaid &bdquo;jah“ või &bdquo;ei“-ga (erandjuhul &bdquo;ei ole kindel“), suunates sel moel küsija või küsijate – sageli olid neid mitu, poisid-tüdrukud koos nuputamas – loogilist otsingut. Minu arust täiesti arendav mäng, mida mängiti just videvikku pidades, küünlavalgel (romantika, mis romantika!) kui sõjajärgsetele aastatele harjumuslikult oli elekter jälle ära. Teiste sõnadega – sagedaste voolukatkestuste aegu. Tavaliselt algas mäng küsimusega: &bdquo;Kas ta on elusolend?“ Saades vastuse &bdquo;jah!“, mindi edasi: &bdquo;Kas ta on inimene?“ &bdquo;Kas ta elab Eestis?“ &bdquo;Kas ta on seotud meie ülikooliga?“ &bdquo;Meie teaduskonnaga?“ &bdquo;Kas ta on üliõpilane?“ &bdquo;Kas ta on meie seltsist?“ &bdquo;Kas ta viibib siin ruumis?“ kuni õige vastus käes. Kõige raskem olnud ära arvata multifilmikangelast Miki-hiirt, kelle/või mille määratlused jäid ebamäärasteks. Täiskasvanuna olen suvevaheaegadel ajaviiteks pikkadel rongireisidel või ka suvekodus meeldivas seltskonnas mänginud kaarte. Peamiselt bridži, mõnikord ka &bdquo;ärtut“ – oli selline mitmest osast koosnev keerukam mäng. Aga ainult suvel – tööperioodidel oli alati midagi arukamat teha kui kaarte mängida. Mõnikord sai üksinda olles ka passiansi laotud – vahelduseks lugemisele või aiatööle. Millega olen aga üle poole sajandi päevas regulaarselt tegelenud on mälumäng. 1970-aastatel, kui olid ERF-i telemängude kõrgajad, istusin pühapäevahommikuti teleri ees, kirjapulk peos ja mängisin kaasa. Täiesti huvitav oli võrrelda enda teadmisi teadjameeste võistkondade omadega. Olen olnud ka küsimuste koostaja, mängude kokkuseadja ja mängujuht. Kõigest sellest olen lähemalt kirjutanud 2013. aasta jaanuaris ilmunud raamatus &bdquo;Mõtteid ja meenutusi mälumängudest. Koos 7 teadmiste samba ja tekstidega Tartu ajaloost.“ Kirjastus Atlex, kokku 268 lehekülge. Nii et kokkuvõtteks võin tõdeda: mäng on väikeste inimeste töö, õige elatunul inimesel samuti, sest raugaeas muutuvat inimene jälle lapseks. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/m%f5tteid-ja-meenutusi-m%e4lum%e4ngudest.jpg" alt="Mõtteid_ja_meenutusi_mälumängudest" width="353" height="481" /></div> Täisviide EFA I 168, 143/55 < Tartu linn < Keila khk., Keila linn < Tallinna linn – Hillar Palamets, snd. 1927. a. (2013) . Maakond Harjumaa Kihelkond Keila Tallinna linn Koguja Hillar Palamets Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1930.-1940. aastad Koguja sünniaeg 1927 Koguja sugu Mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Hillar, snd. 1927. a. Tallinnas Harjumaa korter linn Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Aga me mängisime õega ka pulmamänge. Seda ikka seejärel, kui olime käinud mõnes pulmas. Muidugi oli siis kõige tähtsamal kohal pruut, kes tavaliselt olin ma ise. Õde oli noorem ja pidi leppima peigmehe rolliga. Pruudil pidi kindlasti olema loor, milleks oli tavaliselt kas mõni vana kardin või marlist mähe või jupp mingit vana riiet-kaltsu. Hea, kui pruudil oli maani kleit, ja veel uhkem, kui olid ka ema kõrged kingad. Et nad parajad oleksid, tuli vatti kinganinasse panna ja kingad tuli võtta salaja ja ka tagasi panna salaja, sest muidu oleks pahandusi tulnud. Peigmehel pidid olema püksid ja kuna mu õde armastas liikudagi sageli pükstega, siis sobis ta peiu rolli ideaalselt. Tavaliselt pidi tal ka kaabu peas olema ja siis pidi peigmees pruuti aiakäruga mööda koduhoovi ringi sõidutama. See oli tal (õel) raske ülesanne, sest kuna ma olin vanem, kaalusin ma ka temast hulga rohkem. Õde on küll ütelnud, et ega ta ei tahtnud peigmees olla, aga mina talle valikuvõimalust ei andnudki. Ma määrasin ta peigmehe rolli ja kui me mängida koos tahtsime, siis tuli tal sellega leppida. Täisviide ERA, DK 109, 8 (5.3) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pulmamäng kujutlusmäng/loovmäng Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Jooksumängud nagu "Kull" kõikvõimalikes variantides – puukull, kivikull, trifaa. Jookusmängud sobisid tavaliselt suuremale grupile ja neid mängiti meelsasti kas õues või aias või metsatukas või mänguplatsil. Põhines see kinnipüüdmisel. Tabatust sai uus „kull“. Põnev oli siis, kui tabamine toimus nii kiiresti või meie eest varjatud kohas, et me ei teadnud, kes kull on. See tekitas segadust, aga oli ka naljakas, sest korraga võis eri suundades joosta mitme arvatava kulli eest. Täisviide ERA, DK 109, 8 (g) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Jooksumängud jooksumäng kull Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Toolimarss, mäng, mida kasutan aktiivselt veel tänapäevalgi ja mis meeldib lastele. Kahjuks tekitab see ka minu arvates enam traumaatilist üleelamist kui minu nooruspõlves. Põhineb see ringsel liikumisel toolidest moodustatud ringi ümber. Mängitakse muusikat ja lapsed marsivad. Kui muusika katkeb, peab kärmelt istuma vabale toolile. Toole aga on alati ühe võrra vähem. Kui on väga, väga suur mängust osavõtjate hulk, siis võib võtta ära ka rohkem toole. Iga katkestatud muusika (pausi) ajal, peavad lapsed istuma, aga iga kord on toole vähem. Kõige enam elab mängust lahkumist üle esimene mängust lahkuja või teine kohale jäänud laps (mängu lõpus). Tänapäeva lapsed justkui ei suuda leppida kaotamisega ja võtavad iga mängu kui viimast. Minu lapsepõlves mängisime mänge korduvalt, aga kunagi ei olnud mängus "lõplikku" lahkumist. Seetõttu olen rakendanud esimesena toolist ilma jäänud lapse kohtunikuna teisi lapsi jälgima või võtangi esimene kord ära justnimelt 2 tooli. Enamasti saadan lapsi klaveril ja siis nimelt kasutan muusikat mängides pianot ja fortet, et panna neid kuulama. Kui instrumenti pole, saab seda mängida ka tehismuusikat kasutades. Täisviide ERA, DK 109, 8 (h) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Toolimarss kohavahetus seltskonnamäng Tartumaa toolimarss Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mooramaa kuningas kuulub minu arvates äraarvamismängude hulka. See oli üks minu lemmikutest algklassides. Olen seda nüüd ka tänapäeval lasteaialastele õpetanud ja nad võtavad selle väga hea meelega vastu. Ja mängivad innuga, kuigi mulle tundub, et neil on raskusi tegevuste väljamõtlemisel. Selles mängus on üks hakkajam „kuningas“, kes siis tavaliselt istub kõrgemal kohal. Meil oli selleks kivi. Ülejäänud lapsed lepivad omavahel nii, et kuningas ei kuule, kokku mingi tegevuse (töö), mida ettenäitajad peavad kuningale näitama. Kokku võib kuningas arvata 3 korda. Ja kui ta õige tegevuse ära nimetab, siis peab ta kellegi kinni ka püüdma. Sellest kinnipüütust saab uus kuningas. Lapsed, kes kuninga ette rivvi või kolonni lähevad, kummardavad kuninga ees ja lausuvad: "Tere, Moorama kuningas!" Kuningas vastab: "Tere, Mooramaa lapsed! Mis tööd te teha oskate?" Lapsed vastavad: "Oh, kõike, kõike!" Kuningas ütleb: "Näidake!" Ja siis kõik lapsed imiteerivad mingit ühesuguselt kokku lepitud tööd – näiteks puude lõhkumine. Kuningas peab töö ära arvama, aga ta võib ka põnevuse pärast vastata nimelt valesti, sest iga kord, kui kuningas vastab, on teised lapsed valmis ärajooksuks. Kui kuningas ei vasta õigesti, siis võib kuninga asendada. Tavaliselt aga me arvasime "tööd" ära. Ja põnevust pakkus justnimelt kõigile arusaadava ja kergelt äratuntava "töö" valesti ära arvamine. Oli tore hirmutada ja ärevusse ajada püüdmisega kaaslasi. Täisviide ERA, DK 109, 7/8 (d) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Mooramaa kuningas dialoog jooksumäng matkimine Mooramaa kuningas Tartumaa tegevustikuga mäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Sõrmemäng "Tibu-tibu, ära näita!"– seda mängiti tavaliselt lasteaias või algklassides. Lapsed istusid kas rivis või ringis ja üks kaaslane oli ukse taga. Mängujuht ütles igale lapsele "Tibu, tibu, ära näita!" ja justkui pani salaja kellegi pihku mõne pisieseme. Ukse taga olija pidi siis ära arvama, kelle pihku on peidetud see ese. Arvata võis 3 korda. Kui ära ei arvanud, läks ukse taha tagasi. Kui arvas ära, siis läks see ukse taha, kelle peos ese oli. Täisviide ERA, DK 109, 7 (e) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tibu-tibu, ära näita! äraarvamismäng seltskonnamäng Tartumaa tibu-tibu ära näita Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Sünnipäevadel mängiti meelsasti pabermängu "Kes-mis-kus?", mis põhines pika paberriba kokkukerimisel ja edasiandmisel naabrile, kes siis kokkulepitud (mängujuhi poolt dikteeritud) sõnu kirjutasid. Selliselt sai kokku toreda jutu, mida siis ühiselt ette loeti. Mängujuht valmistas ette paberist ribad ja palus peale iga korraldust sõna justkui ära peita ja kaaslasele edasi anda. Tavaliselt läks paberile kirja taoline minijutt: tüdruku nimi, poisi nimi, mida teevad, mis tüdrukul seljas on, mis poisil seljas on, mitu korda teevad, kus kohas, kes seda pealt näeb, mida ütleb pealtnägija, mida arvab maailm. Armastati kasutada seltskonnas viibivate inimeste nimesid või siis ka klassi populaarsete inimeste nimesid. Mõnikord kasutati ka tõrjutute või naerualuste nimesid. See mäng on veel praegugi elujõus ja ma olen seda endiselt kohanud nii sünnipäevadel kui klassiõhtutel. Täisviide ERA, DK 109, 7 (d) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kes-mis-kus kes-kus-mida tegi paberimäng seltskonnamäng Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst "Eesel-siga" oli üks tüüpilisi ringseid pallimänge, kus kasutati osavust nii palli kaaslasele viskamisel kui püüdmisel. Kui pall kukkus maha, siis selle "poetaja" sai karistuseks ühe tähe ja kui olid kokku saanud "eesel" või "siga", olid kaotanud. Meie mängisime kahte varianti: üks oli järjest kaaslasele palli viskamine ja keerulisem variant oli palli viskamine segi-läbi ringisolijate vahel. Täisviide ERA, DK 109, 7 (c) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Eesel-siga pallimäng siga Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mädamuna reegleid enam hästi ei mäleta, kuid mäletan, et seisti ringis, keskel oli laps, kellel oli pall käes. See viskas siis palli kõrgele ja hüüdis mõne lapse nime. See, kelle nime hüüti, pidi palli kinni püüdma ja hõikama: "Stop!" Siis ei tohtinud enam keegi liigutada, sest lapsed, kelle nime ei hüütud, võisid joosta ringi keskmest nii kaugele, kui soovisid (muidugi juhul, kui territoorium polnud varem kokku lepitud). Siis pidi palli kinni püüdnud laps minema tagasi ringi keskmesse ja otsustama, kes nendest ringist põgenenud lastest asub talle kõige lähemal. Selle suunas püüdis ta siis liikuda, küsides eelnevalt: "Mitu sammu?" See laps siis ütles, mitu sammu võib pallipüüdja talle lähemale tulla ja siis palliga mängija seda võimalust kasutaski. Kohale jõudes tuli veel küsida: "Kas elus või elutu?" Kui vastus oli „elus“, siis tähendas see, et väljavalitud ohver võis liigutada, kui „elutu“, siis liigutada ei tohtinud. Seejärel järgnes vise selle lapse suunas. Oluline oli saada pihta, et siis ise justkui vabaks saades joosta ringi sisse tagasi, mis andnuks palliga viskajale vabaduse. Kui nüüd aga vise läks mööda, siis järgnes uus kõikide mängijate liikumine ja taas uus stopp! Kui aga vise püüti kinni, siis võis püüdja laps püüda omakorda tabada teda visanud last või päästa oma hinge, sihtides ringi keskmesse jooksvaid teisi lapsi. Täisviide ERA, DK 109, 7 (b) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Mädamuna mädamuna pallimäng Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Pallimängudest mängisin ma sageli "Pallikooli", sest tavaliselt kippus olema meid koos 2–4 last ja korralikke pallimängumeeskondi meist ei saanud. Kahekesi mängida oli pallikooli tore. Pallikool vajas palli ja kokkulepet, mitu klassi selles koolis on. Seejärel hakati kordamööda palli vastu seina/planku/aeda viskama. Kõiki katseid sai teha ja pidi tegema veatult 3 korda. Kui juhtus ebaõnn – pall kukkus maha või ei suutnud ülesannet sooritada, jäeti klassikursust kordama. Võitis see, kes esimesena jõudis kokkulepitud klassi. Pallikatsed läksid järjest raskemaks. 1) Esimene klass oli lihtvise vastu seina ja püüdmine sealt kolm korda. 2) Teine klass oli vise+plaks, 3)kolmas klass vise+2 plaksu palli lennu ajal, 4) neljas klass oli vise+3 plaksu. Tavaliselt oligi "raskustamine" kuni kolme korrani. Siis tuli teha ühe põrkega püüdmine, siis kahe põrkega püüdmine ja siis 3 põrkega püüdmine. Siis lisandusid põrkamisele plaksud(1, 2, 3). Ja siis sai veel lisada põrget, plaksu, ümber enda keerutamist ja ka kükitamist. Nii nagu fantaasia lubas. Mängiti kordamööda. Mõnikord kombineerisime seda keksukastiga. Ja siis tuli eduka klassi läbimise järel visata kivike nn. 1. ruutu (1. klassi) ja läbida keksutabel ja tagasi tulles võtta kivike kaasa ja siis anda edasi mängujärg kaaslasele. Mahajoonistatud keksutabeliga variandi eelis oli see, et seda mängu kulgu sai pilguga kogu aeg jälgida. See oli visuaalselt hästi jälgitav, aga samas pakkus lisapinevust ka, sest pidid suutma ettenähtud kasti sisse visata kivikese. Täisviide ERA, DK 109, 7 (a) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pallikool keksumäng pallikool pallimäng Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst "Nipp- napp naba, sina oled sellest mängust vaba!" – seda võis iga mängu alustamiseks kasutada. Küll aga sobis see kindlasti kiirete mängude alustamiseks, sest siis viimase "vaba" puhul sai lugeja ise juba jooksu pista. Modifitseeritult kasutati ka nii: "Nipp- napp null, sina oled kull!" – jooksumängude puhul oli see eriti kiire variant mängu alustamiseks. "Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Mitu seppa seda parandas, ütle sina, väike tatinina". Ja siis pidid kõik osalejad ütlema ühe arvu, kõik arvud liideti kokku ja siis loeti, kelle peale see summa jäi, see siis alustaski seda mängu. See sobis iga mängu alustamiseks, kuid mina mäletan, et see oli enam kasutatav n.ö. tegelastega mängude puhul "Vanamees, vanamees, 66, poolteist hammast oli suus. Kartis hiirt ja kartis rotti, kartis nurgas jahukotti!" – kasutati iga mängu alustamisel. Täisviide ERA, DK 109, 6 (4.3) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Mängualustamissalmid liisusalm Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Ma ei tea, et tänapäeval lapsed seda enam mängiksid, nagu ka "3 loosi", kus oli mängujuht ette valmistanud iga osaleja kohta 3 loosi, mis olid siis kas erivärvilised, kuid tavaliselt siiski pealt vaadates ühesugused, aga sissepoole oli kirjutatud kellegi nimi erineva värviga. Värvid olid kokkuleppelised, aga tähendasid näiteks – sinine PAI, kollane KALLISTUS, punane MUSI. Ja siis igaüks sai 3 loosi, mis tähendas, et ta pidi kellelegi vastassoost tegema kalli, pai või andma musi. See oli laagris üks väga oodatud mäng rühmaõhtul. Täisviide ERA, DK 109, 4 (3.1) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kolm loosi seltskonnamäng Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Laste (pioneerilaagrites) mängiti aga 11–13-aastaselt ka muid mänge. Nimelt, selles vanuses meeldisid kõikvõimalikud juhuslikud meeldimisega seotud mängud. Näiteks "Üks-kaks-kolm", mis tähendas, et sõna "kolm" ajal tuli toolidel istujatel pöörata oma nägu kas vasakule või paremale poole. Mängu alguses istus seliti kokku pandud kahel toolil üks suletud silmadega laps. Kellel oli võimalus kuni 3 korda endale selja taha kutsuda vastassoost kaaslane, kellel siis ka silmad kinni seoti. Kinniseotud silmadega toolilistuja ei teadnud, kellele kaasmängijatest mängujuht osutas. Ta sai valida kuni 3 korda. Kui toolilistujate suund läks peale käsklust "1, 2, 3" kokku, siis tuli neil täita mängu eel kokku lepitud tegevus, tavaliselt oli see musi põsele. Kui oli suund erinev, siis võis anda nn. kõrvakiilu. Võis muidugi ka teha kallistamist või paitamist, kuid tavaliselt oli see ikkagi musi. Täisviide ERA, DK 109, 3 (3.1) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Üks-kaks-kolm seltskonnamäng Tartumaa toolijama Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Keskkoolis oli meie klassis üsna populaarne mäng ajakirjast "Noorus" avastatud "Ralli". Mängimiseks kasutati taas ruudulist paberilehte ja seda sai mängida tavaliselt kahekesi. Esmalt joonistati maha suvaline rallirada ja siis asuti seda läbima. Korraga võis astuda ühe lisaruudu kas edasi või tagasi. Tuli olla osav ja ette näha kurv, et kurvist välja ei lendaks. Igatahes oli see mäng meie klassis üksvahe vägagi populaarne, sest ta oli ju pärit noorteajakirjast! Seda mängiti nii poiste kui tüdrukute poolt ja ka segapaaride poolt. Täisviide ERA, DK 109, 3 (2.2) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Ralli paberimäng pliiatsiralli Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Kui Elvas hakkas muusikakool tegutsema ühes majas, siis jäin tihtipeale ootama mõnda kaaslast, kellega koos koju minna, ja siis sai mõnikord kaaslasi oodatud koolimaja kinnipanekuni. Siis tavaliselt ka mängisime. Kuna aga lärmi teha ei tohtinud, siis mängisime tavaliselt "Pimesikku". See oli tore mäng, sest nii mõnigi kord oli oht, et mängu sattub mõni erialatundi tulev või tunnist lahkuv õpetaja. Kartsime hullupööra, kui direktorit nägime-kuulsime. Samas aga "mängis" meiega kaasa näiteks õpetaja Olev Vestmann, kes siis mõned sammud pimesiku ees tagasi astus või näiliselt kohmakalt mööda püüdis minna. Nautisime alati seda hetke, kui Pimesikk õpetaja ära tundmiseks tema juusteni jõudis ja aru sai, et see oli õpetaja. Olev Vestmann ei kurjustanud kunagi ja ta meeldis meile väga, igatahes tema autoriteet küll seeläbi allapoole ei kukkunud. Täisviide ERA, DK 109, 3 (2.2) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Kihelkond Elva linn Koguja sünniaasta 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pimesikk muusikakoolis pimedamäng pimesikk Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Kui mõnikord naabrilastega, kes aeg-ajalt oma vanavanematele külla toodi, mängisin, siis toimus meie mäng teine teisel pool aeda. Aga nii oli hea poemängu mängida: üks ostis, teine müüs. Me vahetasime omavahel rolle ja jäljendasime reaalses elus nähtut – näiteks naersime hirmsasti, kui mängu "tuli" mõni joodik või uhke proua. Mõnikord kasutasime seetõttu ka hääle ja kõnetempo muutmist ning osalist riietamist (rätte, kätte saadud kaltse ja räbalaid jne.). Kasutasime rebitud ajalehest keeratud torbikuid, mida nägime poemüüjate tegevust jälgides, ja rahana kasutasime sirelilehti. Müüsime tavaliselt kive, kruusa, liiva, seemneid, käbisid jms., mida koduõuelt leida oli. Nimetasime neid küll tavaliselt toiduainete nimedega. Täisviide ERA, DK 109, 2 (2.1) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Koguja Liina Tamm Kihelkond Elva linn Esitaja sünniaeg Sünniaasta kas täpselt või umbes (arvutatud vanuse põhjal). 1961 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Poemäng kodumäng kujutlusmäng/loovmäng ost–müük Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Kasvasin üles Elvas, eramajade piirkonnas ja suhteliselt linna ääres. Kodu vastas asus park-mets ja mitte kaugel olid suuremad metsad, samas oli linnasüda 500–600 meetri kaugusel. Tol ajal olid kõikidel individuaalmajadel oma aiad, kus lisaks lilledele kasvatati juur- ja aedvilju ning olid marjapõõsad ja viljapuud. Kuna olen sündinud 1961. aastal, siis minu lapsepõlve- ja mänguaastad olid 60-ndate keskpaik, 70-ndate algusaastad. Meil oli 2-korruseline maja ja kõrvalhoone. Minu pere (mina ja ema-isa) elasime 2. korrusel ja vanaema-vanaisa (ema vanemad) elasid 1. korrusel. Kõrvalhoones oli meil saun ja laut, kus olid hobune, sead, kanad. Meil olid ka koer ja kass. Meil oli suur aed, kus oli ka suvel sigadele tehtud suveaed. Üsna varsti lisandusid minu ema soovil ka küülikud, kes elasid isa tehtud puurides. 1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)? Kui koolis veel ei käinud, siis oli kogu vaba aeg minu aeg ja ma kasutasingi seda enamasti mängimiseks. Kooli minnes oli aega tükk maad vähem, sest kaks esimest aastat käisin koolis õhtupoolses vahetuses ja mu vanaema lubas mul seetõttu rahulikult hommikuti magada. Peale koolipäeva läksin muusikakooli ja seetõttu oli mängimiseks enam aega pühapäeviti või koolivaheajal. Laupäeviti käisin ma koolis. Alles 4.-5. klassis tuli 5-päevane koolinädal. Ma hakkasin oma perele süüa tegema 10-aastaselt. Vanaema õpetas ja andis nõu, sest tema elas meie kahekorruselise maja alumisel korrusel. Minu pere elas 2. korrusel. Mina tahtsin olla tubli ja aidata vanemaid, sestap hakkasingi varakult kokkama. Ema käis vahetustega tööl ja seetõttu oli vajagi süüa teha. Ema ja isa hakkasid meie perele maja rajama ja mul oli hea meel, kui nad töölt tulles said kõhu täis ja said siis minna ehitama meie oma maja. Seetõttu ei saanud kindlasti peale 10-ndat sünnipäeva enam mängida. Lisaks tuli hoida väiksemat õde ja harjutada muusikakooli jaoks palasid. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Kasvasin üksiku lapsena. Alles 7 aastat peale minu sündi lisandus õde ja temast veel 7 aastat hiljem lisandus meile vend. Seetõttu mängisin põhiliselt üksinda, kui ma lasteaias ei olnud. Tavaliselt aga viis isa mind hommikuti rattaga lasteaeda ja tõi sealt õhtuti ka ära. Mina istusin taga pakiraami peal. Mulle meeldis mängida nukkudega. Ja ma ilmselt jäljendasin nähtut – mängisin poodi, juuksurit, arsti ja kasvatajatädi. Selles vanuses oli väga tähtis ja oluline nukk. Mäletan ühte oma esimestest nukkudest, kellel oli kõva tumedaks värvitud saepurust pea ja riidest keha. Nimi oli Kata ja kui ta pea vett sai ja laiali pudenema hakkas, sidus ema Katale räti pähe, et pea ikka koos seisaks. See nukk kulus mängides ära. Mäletan suurt kurbust, kui Katat ühel päeval enam polnud. Arvan, et see oli minu esimene leinakogemus. Hiljem tuli juba üks väga uhke nuku, kelle ostis mulle onu. See oli väga ilusa karvase hõbehalli kasukaga ja traksipükstega moekas nuku, blondide patsidega, mida küll kahjuks lahti võtta patsist ei saanud, sest need olid kleebitud juuksed. Panin talle kinkijast onu auks nimeks Juhan ehk Juku. Mind mehenimi naisnukul ei seganud. Mäletan, et seletasin alati nime üle imestunud täiskasvanutele, et "tal on ju püksid jalas". Mina ei olnud tollel ajal veel pükse kandvaid naisi näinud (dressipüksid välja arvatud). Aga pükskostüümi aeg tuli ikkagi ja mu ema ostis ka mitu taolist pükskostüümi ühte mudelit, aga erinevat värvi. Selle Juku karvasesse kasukasse panime me metsamehest isa poolt koju toodud 3 väikest oravapoega, keda me siis õega pipetist toitsime ja lootsime üles kasvatada. Paraku ei elanud nad korduvat pesast allakukkumist üle või ei osanud me neid toita. Nad surid üksteise järel ja me olime väga õnnetud. Korraldasime matused, kaevasime augu, panime lahkunu sisse, ajasime mulla peale ja tegime risti või tõime kivi ja kaunistasime selle kalmu ära ka. Mõnikord käisime kohe mitmeid kordi haudu kaunistamas. Üldse mäletan ma mitmeid matusekorraldamisi, ka need olid elusituatsioonide jäljendamised. Aga me matsime surnud ja leitud konni, hiiri, küülikupoegi, kassipoegi, tibusid jne. Televiisori sai meie pere 1969. a., kui mina õppisin 2. klassis. Televiisor saadi kevadel ja ema tavatses ütelda, et "see on minu sünnipäevakink". Olin selle üle väga uhke. Ja siis ootasin telekast lastesaateid. Isaga, kes oli metsamees, käisin ka sageli metsas, sest talle meeldis seeni-marju korjata ja ta oli selles ka väga osav. Ta oskas märkide järgi leida üles parimad seene- ja marjakohad ja sai alati väga suure saagi. Tema õpetas mulle selgeks söögiseente ja ka paljude taimede tundmise. Kuna isale meeldis väga sport, siis nad emaga lootsid minustki sportlast kasvatada, selleks kaevati aeda kaugushüppekast ja innustati üksteist võidu jooksma. 2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Mängupaigaks oli noorimas eas koduõu ja väravast välja ma minna ei tohtinud. Armastasin mängida verandatrepil, mis asus maja taga varjatud (kõrvalisemas, mittekäidavas) kohas. Mängisin tavaliselt seal kodu. Tagatrepil oli alati minu meelest mõnus, sest seal oli soe ja trepp läks nii mõnusalt soojaks. Mäletan veel ka, et kuna vanavanemate majaehitus käis, sest raha oli vähe ja ehitati toa kaupa, siis oli igal pool lauavirnu, oli saepuru, oli klotse, oli kive, liivahunnikuid, kruusa jne. Lauavirnade peal oli mõnus kiikuda ja hüpata. Saepurust ja liivast ja taimedest (maltsast) sai teha süüa nukkudele, sai "kasvatada" – künda ja külvata jne. Lisaks sai mängida ja tegeleda veel elus loomadega. Vanaisa õpetas mulle, kui ma oli 6-aastane, hobuse vankri ette rakendamise selgeks. Teadsin kõiki vajalikke elemente ja oskasin neid õiges järjekorras kasutada. Kui mõnikord naabrilastega, kes aeg-ajalt oma vanavanematele külla toodi, mängisin, siis toimus meie mäng teine teisel pool aeda. Aga nii oli hea poemängu mängida: üks ostis, teine müüs. Me vahetasime omavahel rolle ja jäljendasime reaalses elus nähtut – näiteks naersime hirmsasti, kui mängu "tuli" mõni joodik või uhke proua. Mõnikord kasutasime seetõttu ka hääle ja kõnetempo muutmist ning osalist riietamist (rätte, kätte saadud kaltse ja räbalaid jne.). Kasutasime rebitud ajalehest keeratud torbikuid, mida nägime poemüüjate tegevust jälgides, ja rahana kasutasime sirelilehti. Müüsime tavaliselt kive, kruusa, liiva, seemneid, käbisid jms., mida koduõuelt leida oli. Nimetasime neid küll tavaliselt toiduainete nimedega. Suuremaks saades, kui väravast välja lubati (minna võis nii kaugele, kui olid kindel, et kuuled vanemate kojukutsumise hõiget), mängisime parkmetsas. Tol ajal kutsusid kõik meie naabrid oma lapsi kõva häälega metsast koju. Meil olid seal pihlakate vahele võpsikusse ehitatud onnid ja üks suur kivi, kus ümber/peal meeldis meil olla. Aia tagant läks mööda tee, mis oli tavaline, ilma asfaltkatteta, suvel tolmune. Maastik oli põnev, sest meie aia taga sai talvel kelgutada, oli selline mäe moodi väike küngas. Mida väiksem olin, seda suuremana see mulle tundus. Suvel jooksime naabrilastega suure kiirusega mäest alla üksteise võidu. Talvel kelgutasime, suusatasime ja suuremad poisid tegid ka "hüpeka". Mina sealt alla sõita/hüpata ei julgenud suuskadega. Kelguga küll ja siis sain pahandada poistelt – olevat suusahüppemäe ära rikkunud. Koolieas rajasime naabrite tiigile talvel liuvälja (tavaliselt pühkisime lume ära) ja siis uisutasime ja iluuisutasime tüdrukutega (klassiõdedega või kambaõdedega) hilisõhtuteni, nii kaua kui koju hõigati. Minu mängukaaslasteks 6–7-aastaselt olid naabrilapsed. Paraku olid kõik poisid – eks ma siis ilmselt seepärast olingi "natuke halva käitumisega", sest mulle meeldis ronida, sõda mängida, kive loopida ja ka roppe sõnu, mida suuremad õpetasid, kasutada. Pahandada sain nende mängukaaslaste pärast ikka ka ja mõnigi kord keelati koosmängimine ära teatud ajaks. Kooliminek tõi kaasa mängud läheduses elavate klassiõdedega. Siis sai mängitud "tsiviliseeritumaid" mänge, kus puudus suur kisa, karjumine ja tormlemine. Sõprade juurde lubati harva, sest see ei olnud tol ajal justkui kombeks. Ka minu juures käidi harva ja tavaliselt ainult õues. Tubaseid mänge sai kaaslastega mängida tavaliselt sünnipäeviti, mil lubati külalisi kutsuda. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Koolist mäletan pallimänge, mida kehalise kasvatuse tunnis ikka mängida sai. Enamasti oli see rahvastepall, aga ka jalgpall ja keskkoolis korvpall. Vahetundidel me eriti mängida ei saanudki, sest tollel ajal jalutasid kõik koolilapsed vahetunnil korralikult koridoris kahekaupa paaridena ringi, kas siis ümber korrapidaja-õpetaja, kes seisis koridori keskel või seiras ringiliikumist (ikka päripäeva) kuskil koridori otsas. Pahandusetegijad pandi seina äärde või õpetaja kõrvale keskele seisma. Pärast tunde me ka eriti ei mänginud, sest siis me läksime koju – tihtipeale hästi suure ringiga, sest sõbrad tuli ka koju saata. Niimoodi õppisin selgeks Elva linna kõik tolleaegsed tänavad. Või siis tuli kiirustada muusikakooli, mis paiknes minu kahel esimesel õppeaastal Elva linna erinevates majades laiali. Ja kui tee viis mööda kohvikust, astusin ma alati ka sealt läbi, või kui läksime mööda lastemaailmast, siis ka sealt sai kindlasti läbi astutud. Mina kella ei tundud 1. klassis üldse, 2. klassis juba natuke mõikasin. Seepärast polnudki mul kunagi kuhugi kiire ja kohalejõudmise aeg muusikakoolis oli "orienteeruv". Mänguasjapoest sai mõnikord kaasa ostetud (kui oli natuke raha) mõni väike mänguasi või vidin, millega siis muusikakoolis oma tunni algust oodates teinekord mängidagi sai. Meeldisid väga mustad kummist pisikesed neegrinukud, kokkupandavad miniautod, hüppavad balloonist pigistatavad karvastatud konnad/liblikad ja üleskeeratavad tibud, kuked. Need ei olnud väga kallid ja seetõttu neid ikka mõnikord sai osta. Veel meeldis mulle väga arstikomplekt, kuhu olevat vene keeles kirjutatud peale "Aibolit", mida ema mulle ütles. Vene keelt ma ju ei osanud. Ja veel mäletan nukunõusid, mida sai ka kuidagi väiksema raha eest. Kui Elvas hakkas muusikakool tegutsema ühes majas, siis jäin tihtipeale ootama mõnda kaaslast, kellega koos koju minna, ja siis sai mõnikord kaaslasi oodatud koolimaja kinnipanekuni. Siis tavaliselt ka mängisime. Kuna aga lärmi teha ei tohtinud, siis mängisime tavaliselt "Pimesikku". See oli tore mäng, sest nii mõnigi kord oli oht, et mängu sattub mõni erialatundi tulev või tunnist lahkuv õpetaja. Kartsime hullupööra, kui direktorit nägime-kuulsime. Samas aga "mängis" meiega kaasa näiteks õpetaja Olev Vestmann, kes siis mõned sammud pimesiku ees tagasi astus või näiliselt kohmakalt mööda püüdis minna. Nautisime alati seda hetke, kui Pimesikk õpetaja ära tundmiseks tema juusteni jõudis ja aru sai, et see oli õpetaja. Olev Vestmann ei kurjustanud kunagi ja ta meeldis meile väga, igatahes tema autoriteet küll seeläbi allapoole ei kukkunud. Kuskil 5.–7. klassis muutus populaarseks paberil mäng "Laevade pommitamine". Seda mängiti paberilehele tehtud ruudustikul ja tavaliselt kasutati selleks matemaatikavihikut või sealt rebitud lehti. Mõnel oligi seetõttu matemaatika vihikus ainult neli lehte. Seda mängiti ka tundide ajal, kui oli igav, ja eriti armastasid seda poisid. Mängiti seda ka klassis, kui enam ei pidanud vahetunnil ringi jalutama. Tüdrukud armastasid mängida paberil ennustusmänge. Keskkoolis oli meie klassis üsna populaarne mäng ajakirjast "Noorus" avastatud "Ralli". Mängimiseks kasutati taas ruudulist paberilehte ja seda sai mängida tavaliselt kahekesi. Esmalt joonistati maha suvaline rallirada ja siis asuti seda läbima. Korraga võis astuda ühe lisaruudu kas edasi või tagasi. Tuli olla osav ja ette näha kurv, et kurvist välja ei lendaks. Igatahes oli see mäng meie klassis üksvahe vägagi populaarne, sest ta oli ju pärit noorteajakirjast! Seda mängiti nii poiste kui tüdrukute poolt ja ka segapaaride poolt. Ja alati võis mängida ajaviiteks "Trips-traps-trulli". Eraldi pean rääkima pioneeriorganisatsiooni tegevusest lähtuvatest mängudest. Koolis korraldati meie "sõjalise" tarkuse omandamiseks mitmesuguseid maastikumänge, sõjalis-patriootilisi mänge ja ausalt öeldes meeldisid need meile 4.–5.klassis väga. Sai lahendada salakirju ja sai lahendada situatsioone, tuli siduda haavatuid ja ületada takistusi jne. Lisaks sai koondustel ja muudel pioneeriorganisatsiooni tähtpäevadel mängida laulu-tantsumänge. Need meeldisid meile väga, eriti siis, kui vastassugupool juba meeldima hakkas, aga nendega tantsida veel ei julenud. Siis olid sellised mängud nagu "Kaks sammu sissepoole", "Bingo", "&Scaron;ooder", "Rits-rats-rundibumm", "Pioneeride bugi", "Žuuži rong", "Me lähme rukkist lõikama" jt. väga populaarsed, sest siis sai kasvõi juhuslikult sümpaatiaga kohtutud. Neid mänge olen ma õpetanud paljudele lastele ja õpetan neid veel ka tänapäevalgi. Nad meeldivad endiselt. Meie koolis on igal aastal Kadri-Mardi karneval, kus siis me neid mänge eeskava ja traditsioonide läbimisel lisaks kasutame, n.ö. tantsulises osas. Lapsed armastavad neid väga ja paluvad üha uuesti mängida. Nüüd on lisandunud veel "Meil on üks tore tädi", "Lapaduu", "Tere Toomas, tere Tõnu" jne. Meenus, et ka algklassides saime tunnis mõnikord mängida, see meeldis meile, kuid tavaliselt segas mängust täit rõõmu tundmast pikk ootusjärjekord, kui näiteks mängisime "Täidan, täidan laeva". Selles mängus pidi lisama alati kas uue sõnaliigi või teatud kindla tähega algava sõna. See oli tegelikult mälumäng. 3. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Esimesed seitse aastat mängisin valdavalt üksi, vaid siis, kui tuli külalisi või läksime külla, kas sugulastele või tuttavatele, siis mängisime nendega. Kooli minnes usaldati rohkem väravast välja, silma alt ära ja siis sai mängida naabripoistega või naabritele külla tulnud lastega. Koolis tekkisid sõpruskonnad tavaliselt ühes suunas kooliteed käivate lastega. Ootasime siis ka mõnikord samas suunas minevaid vanemaid lapsi või haakusime sama teed minevate teiste õpilastega. Kõik meid oma punti muidugi ei võtnud ka. Mina olen terve elu saanud paremini hakkama poistega ja mu mängukaaslased olidki enamasti poisid. Kuna mul oli vennaga suur vanusevahe, siis temaga mängisin mitte nagu mängukaaslastega, vaid pigem lapsevanema-lapse mänge, mis enamasti olid õpetuslikud, ehitasime koos linnu, torne ja mängisime kodu jne. Vend tahtis, et mina oleksin "laps" ja tema oleks &bdquo;ema“ või &bdquo;isa“ kodumängudes, seda siis, kui ta oli 3–4-aastane. Klassiõhtutel mängiti "Pikka nina", mida lapsed mängivad klassiõhtutel ka tänapäeval. Laste (pioneerilaagrites) mängiti aga 11–13-aastaselt ka muid mänge. Nimelt, selles vanuses meeldisid kõikvõimalikud juhuslikud meeldimisega seotud mängud. Näiteks "Üks-kaks-kolm", mis tähendas, et sõna "kolm" ajal tuli toolidel istujatel pöörata oma nägu kas vasakule või paremale poole. Mängu alguses istus seliti kokku pandud kahel toolil üks suletud silmadega laps. Kellel oli võimalus kuni 3 korda endale selja taha kutsuda vastassoost kaaslane, kellel siis ka silmad kinni seoti. Kinniseotud silmadega toolilistuja ei teadnud, kellele kaasmängijatest mängujuht osutas. Ta sai valida kuni 3 korda. Kui toolilistujate suund läks peale käsklust "1, 2, 3" kokku, siis tuli neil täita mängu eel kokku lepitud tegevus, tavaliselt oli see musi põsele. Kui oli suund erinev, siis võis anda nn. kõrvakiilu. Võis muidugi ka teha kallistamist või paitamist, kuid tavaliselt oli see ikkagi musi. Ma ei tea, et tänapäeval lapsed seda enam mängiksid, nagu ka "3 loosi", kus oli mängujuht ette valmistanud iga osaleja kohta 3 loosi, mis olid siis kas erivärvilised, kuid tavaliselt siiski pealt vaadates ühesugused, aga sissepoole oli kirjutatud kellegi nimi erineva värviga. Värvid olid kokkuleppelised, aga tähendasid näiteks – sinine PAI, kollane KALLISTUS, punane MUSI. Ja siis igaüks sai 3 loosi, mis tähendas, et ta pidi kellelegi vastassoost tegema kalli, pai või andma musi. See oli laagris üks väga oodatud mäng rühmaõhtul. Samamoodi populaarne oli ka silmapilgutamise mäng, mida meelsasti mängiti. Seda mängitakse ka tänapäeval. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Sõpruskond ja mänguseltskond ei olnud tihtipeale sama, sest sõbrad elasid linna erinevates osades ja vanemad ei lubanud tihtipeale kodust kaugele minna. Muusikakool võttis oma osa päevast ja pimedas ei lubatud ammugi minna. Linnas olid igas linnaosas omad kambad ja omad kohad, kus siis ka kambad kokku said ja tavaliselt pallimänge mängisid või siis suusatasid-uisutasid. Mina mäletan, et mõnikord jäljendasin mõnda oma arust (või klassi arvates) populaarset tüdrukut. Ja kui too tavatses uisutamas käia, siis ka mina läksin ja õppisin uisutama, või kui too populaarne plika läks ilusvõimlemisse, siis minagi seadsin sammud sinna. Ja nii tegid paljud minu klassikaaslased. Tahtsime ju kõik olla populaarsed. Iga päev kindlasti kokku ei saadud, tavaliselt oli suurem (tihedam) kokkusaamine nädalalõppudel, koolivaheaegadel ja muidugi suvel. Kokku saades läks tavaliselt kohe mängimiseks, vastavalt sellele, kui palju meid oli. Kui oli nii palju, et sai moodustada võistkondi, siis läksid loosi kõikvõimalikud pallimängud. Kui oli vähem, siis mängiti neid mänge, mida sai vastavalt laste arvule mängida. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Minu lapsepõlves ei tehtud mängides vahet sugudel. Ainult lapsevanemad eeldasid, et tüdrukud mängivad nukkudega ja poisid mängivad autodega. Selliseid traditsioonilisi mänguasju ju meile osteti. Minu kodumaja läheduses vene rahvusest lapsi ei olnud, seepärast mul puudub kogemus eri rahvustega koosmängimisest. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Tülisid oli loomulikult. Tavaliselt olid need seotud võiduhimuga. Näiteks meie jooksime üksteisega võidu ja läksime tihtipeale vaidlema, kes oli esimene fini&scaron;eerides. Igaüks meist arvas, et tema. Või näiteks kiviviskamises. Alles hiljem õppisime puupulgaga või teise kiviga eelmise tulemust tähistama. Kaklusi ja tõuklemist-lükkamist ei mäleta. Küll aga mäletan, et tülis nimetati teist lolliks või "durakiks" ja öeldi, et: "Mina sinuga enam ei mängi." Ka kasutati sageli narrimisluuletust: "Nipp-napp naari, pruut ja peigmees paari!" Sõnade &bdquo;pruut“ ja &bdquo;peigmees“ asemel võis vabalt panna tüdruku ja poisi nimed. Salmilugeja lasi tavaliselt varvast, sest lausujale taheti kohe kallale minna. Ka ei mäleta ma andekspalumist ega -andmist. Lihtsalt järgmisel päeval alustati uuesti ja ei tuletatud meelde eelmisel päeval toimud tüli. Neid mängukaaslasi ju polnud nii palju valida ja seepärast tuli ikka ja jälle samadega olla. Küll aga mäletan, et mina näitasin ja mulle ka näidati vihahoos keelt ja visati vihahoos käbiga või kõva lumepalliga. Ise mäletan, et panin ükskord mind narrinud "vihavaenlase" koolimaja juures kahe ukse vahele kinni ja kirjutasin uksele kriidiga uhkelt "kuri koer" ja haukusin teisel pool ust sellele tüdrukule. Muidugi lõppes asi lapsevanema koolikutsumisega ja mina sain märkuse ning käitumishinde alandamise. Siis sain teada, et mina olin kiusaja, aga minu narrija ei saanud mingit karistust. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Minu isa mängis minuga lauamängu "Tsirkus" ja vanaisa armastas lauamängu "Reis ümber maailma". Ka õpetas isa mulle malenuppude käike, aga mina ei osanud malet mängida. Mulle meeldis malenuppe kahekaupa paaridesse panna ja siis malelaual lasteaia jalutuskäiku mängida. Ka armastasin ma malendeid lugeda nii, nagu lugesid kasvatajad meid lasteaialastena jalutama viies üle: "Kaks, neli, kuus, kaheksa jne." Alles koolis sain teada, et need olid paarisarvud. Vanaisa ja isaga ning õega mängisime mõnikord kaardimänge: "Potkidnoid", &bdquo;21“, "Viies võtab" jne. Kaaslastega mängisime "Eeslit" ja teismelisena ennustasime kaartide abil. Siis olid küll pundis ainult tüdrukud. Mu isale meeldis ja ka mulle meeldis väga ühe tähega algav mäng, kus siis tuli välja mõelda sama tähega algav puu, näitleja, riik, taim, film, kirjanik jne. Tegime tavaliselt suure tabeli ja see, kes kõik ruudud täis sai, see lõi aja kinni ja siis jagasime punktid. Kui olid mõlemal samad vastused, siis punktid läksid pooleks. Hindan siiani väga seda mängu kui suurt silmaringi laiendajat. Mõnikord lausa valmistusin, sest kui olin näiteks riigid üle vaadanud või geograafilised objektid üle vaadanud, siis panin need kindlasti küsimustikku. Ema ja vanaemaga mängimist tavaliselt ei olnud, sest meenutades mäletan, et naistel oli vist tollel ajal suurem koduste majapidamistööde koorem – kui neid mängima kutsusin, siis neil oli kogu aeg mingi töö käsil või kohe algamas. Meestel oli justkui rohkem aega või oli asi ka kompensatsioonis, sest vanaisa ei saanud Siberi vangilaagris viibimise tõttu oma laste kasvamisest osa võtta ja seetõttu ta tuli meiega (lastelastega) heal meelel mängima, kui teda palusime. Eriti armastas ta mängida mu õega ja siis oli temaga mängitud lauamäng alati väga emotsionaalne. Ta armastas korrata "venna arm on kadunud!", kui reisil ümber maailma õega või minuga samale kohale sattus. Õde, kes oli noorem ja samamoodi väga emotsionaalne, hakkas alati nutma, kui ta nupust ilma jäi või kaardimängus kaotas. Mulle tegi see kõik hirmsasti nalja ja ehkki me teadsime, kuidas see tavaliselt lõppes (Õde: "Ma enam kunagi ei mängi!"), teadsin, et kõik kordub peagi. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Üksinda mängisin noorimas eas mängukaaslaste puudumise tõttu nukkudega enamasti kodu. Lasteaias käies armastasin malelaual nuppudega lasteaia jalutuskäiku mängida. Alates 2.–3.klassist mängisin üksinda kooli. Teismelisena ladusin mõnikord üksinda pasjanssi või ennustasin kaartidega. Ka olen mõnikord mänginud lauamänge "kujuteldava" vastasega. 4. Mängu alustamine 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Keegi tegi ettepaneku ja siis teised ütlesid, kas tahavad seda mängu või mitte. Mõnikord öeldi, et mängime algul seda mängu ja siis seda mängu, et ehk siis mängud pandi ritta. Ma ei mäleta, et oleks olnud hääletamisi või loosimisi, välja arvatud klassiõhtutel. Siis sai küll valitud ja otsustatud ühiselt. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Minu lapsepõlves alustati tihtipeale liisusalmide või mängu algussalmide lugemisega. Kasutati ka loosimist – kummas käes on kivi vms? Ja mõnes mängus otsustati, et sina oled näiteks kuningas ja meie oleme lapsed või et sina oled peremees ja tema on varas jne. Oli mõnikord ka selliseid mänge, kus määrati atsakam, suurem, osavam mängija või otsustas ta ise, et tema alustab. Oli igasuguseid kokkuleppeid ja võimalusi, aga "kulli ja kirja" viskamist ei mäleta. Ilmselt ei olnud meil raha? 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? "Nipp-napp naba, sina oled sellest mängust vaba!" – seda võis iga mängu alustamiseks kasutada. Küll aga sobis see kindlasti kiirete mängude alustamiseks, sest siis viimase "vaba" puhul sai lugeja ise juba jooksu pista. Modifitseeritult kasutati ka nii: "Nipp- napp null, sina oled kull!" – jooksumängude puhul oli see eriti kiire variant mängu alustamiseks. "Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Mitu seppa seda parandas, ütle sina, väike tatinina". Ja siis pidid kõik osalejad ütlema ühe arvu, kõik arvud liideti kokku ja siis loeti, kelle peale see summa jäi, see siis alustaski seda mängu. See sobis iga mängu alustamiseks, kuid mina mäletan, et see oli enam kasutatav n.ö. tegelastega mängude puhul. "Vanamees, vanamees, 66, poolteist hammast oli suus. Kartis hiirt ja kartis rotti, kartis nurgas jahukotti!" – kasutati iga mängu alustamisel. 5. Mängukirjeldused ja -nimetused 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Pallikool Pallimängudest mängisin ma sageli "Pallikooli", sest tavaliselt kippus olema meid koos 2–4 last ja korralikke pallimängumeeskondi meist ei saanud. Kahekesi mängida oli pallikooli tore. Pallikool vajas palli ja kokkulepet, mitu klassi selles koolis on. Seejärel hakati kordamööda palli vastu seina/planku/aeda viskama. Kõiki katseid sai teha ja pidi tegema veatult 3 korda. Kui juhtus ebaõnn – pall kukkus maha või ei suutnud ülesannet sooritada, jäeti klassikursust kordama. Võitis see, kes esimesena jõudis kokkulepitud klassi. Pallikatsed läksid järjest raskemaks. 1) Esimene klass oli lihtvise vastu seina ja püüdmine sealt kolm korda. 2) Teine klass oli vise+plaks, 3)kolmas klass vise+2 plaksu palli lennu ajal, 4) neljas klass oli vise+3 plaksu. Tavaliselt oligi "raskustamine" kuni kolme korrani. Siis tuli teha ühe põrkega püüdmine, siis kahe põrkega püüdmine ja siis 3 põrkega püüdmine. Siis lisandusid põrkamisele plaksud(1, 2, 3). Ja siis sai veel lisada põrget, plaksu, ümber enda keerutamist ja ka kükitamist. Nii nagu fantaasia lubas. Mängiti kordamööda. Mõnikord kombineerisime seda keksukastiga. Ja siis tuli eduka klassi läbimise järel visata kivike nn. 1. ruutu (1. klassi) ja läbida keksutabel ja tagasi tulles võtta kivike kaasa ja siis anda edasi mängujärg kaaslasele. Mahajoonistatud keksutabeliga variandi eelis oli see, et seda mängu kulgu sai pilguga kogu aeg jälgida. See oli visuaalselt hästi jälgitav, aga samas pakkus lisapinevust ka, sest pidid suutma ettenähtud kasti sisse visata kivikese. Pallimängudest mängisime veel "Mädamuna", "Eesel" või lühema variandina "Siga". Mädamuna Mädamuna reegleid enam hästi ei mäleta, kuid mäletan, et seisti ringis, keskel oli laps, kellel oli pall käes. See viskas siis palli kõrgele ja hüüdis mõne lapse nime. See, kelle nime hüüti, pidi palli kinni püüdma ja hõikama: "Stop!" Siis ei tohtinud enam keegi liigutada, sest lapsed, kelle nime ei hüütud, võisid joosta ringi keskmest nii kaugele, kui soovisid (muidugi juhul, kui territoorium polnud varem kokku lepitud). Siis pidi palli kinni püüdnud laps minema tagasi ringi keskmesse ja otsustama, kes nendest ringist põgenenud lastest asub talle kõige lähemal. Selle suunas püüdis ta siis liikuda, küsides eelnevalt: "Mitu sammu?" See laps siis ütles, mitu sammu võib pallipüüdja talle lähemale tulla ja siis palliga mängija seda võimalust kasutaski. Kohale jõudes tuli veel küsida: "Kas elus või elutu?" Kui vastus oli &bdquo;elus“, siis tähendas see, et väljavalitud ohver võis liigutada, kui &bdquo;elutu“, siis liigutada ei tohtinud. Seejärel järgnes vise selle lapse suunas. Oluline oli saada pihta, et siis ise justkui vabaks saades joosta ringi sisse tagasi, mis andnuks palliga viskajale vabaduse. Kui nüüd aga vise läks mööda, siis järgnes uus kõikide mängijate liikumine ja taas uus stopp! Kui aga vise püüti kinni, siis võis püüdja laps püüda omakorda tabada teda visanud last või päästa oma hinge, sihtides ringi keskmesse jooksvaid teisi lapsi. Eesel-siga "Eesel-siga" oli üks tüüpilisi ringseid pallimänge, kus kasutati osavust nii palli kaaslasele viskamisel kui püüdmisel. Kui pall kukkus maha, siis selle "poetaja" sai karistuseks ühe tähe ja kui olid kokku saanud "eesel" või "siga", olid kaotanud. Meie mängisime kahte varianti: üks oli järjest kaaslasele palli viskamine ja keerulisem variant oli palli viskamine segi-läbi ringisolijate vahel. Sünnipäevadel mängiti meelsasti pabermängu "Kes-mis-kus?", mis põhines pika paberriba kokkukerimisel ja edasiandmisel naabrile, kes siis kokkulepitud (mängujuhi poolt dikteeritud) sõnu kirjutasid. Selliselt sai kokku toreda jutu, mida siis ühiselt ette loeti. Mängujuht valmistas ette paberist ribad ja palus peale iga korraldust sõna justkui ära peita ja kaaslasele edasi anda. Tavaliselt läks paberile kirja taoline minijutt: tüdruku nimi, poisi nimi, mida teevad, mis tüdrukul seljas on, mis poisil seljas on, mitu korda teevad, kus kohas, kes seda pealt näeb, mida ütleb pealtnägija, mida arvab maailm. Armastati kasutada seltskonnas viibivate inimeste nimesid või siis ka klassi populaarsete inimeste nimesid. Mõnikord kasutati ka tõrjutute või naerualuste nimesid. See mäng on veel praegugi elujõus ja ma olen seda endiselt kohanud nii sünnipäevadel kui klassiõhtutel. Sõrmemäng "Tibu-tibu, ära näita!" Sõrmemäng "Tibu- tibu, ära näita!"– seda mängiti tavaliselt lasteaias või algklassides. Lapsed istusid kas rivis või ringis ja üks kaaslane oli ukse taga. Mängujuht ütles igale lapsele "Tibu, tibu, ära näita!" ja justkui pani salaja kellegi pihku mõne pisieseme. Ukse taga olija pidi siis ära arvama, kelle pihku on peidetud see ese. Arvata võis 3 korda. Kui ära ei arvanud, läks ukse taha tagasi. Kui arvas ära, siis läks see ukse taha, kelle peos ese oli. Arvamismäng "Mooramaa kuningas" Mooramaa kuningas kuulub minu arvates äraarvamismängude hulka. See oli üks minu lemmikutest algklassides. Olen seda nüüd ka tänapäeval lasteaialastele õpetanud ja nad võtavad selle väga hea meelega vastu. Ja mängivad innuga, kuigi mulle tundub, et neil on raskusi tegevuste väljamõtlemisel. Selles mängus on üks hakkajam &bdquo;kuningas“, kes siis tavaliselt istub kõrgemal kohal. Meil oli selleks kivi. Ülejäänud lapsed lepivad omavahel nii, et kuningas ei kuule, kokku mingi tegevuse (töö), mida ettenäitajad peavad kuningale näitama. Kokku võib kuningas arvata 3 korda. Ja kui ta õige tegevuse ära nimetab, siis peab ta kellegi kinni ka püüdma. Sellest kinnipüütust saab uus kuningas. Lapsed, kes kuninga ette rivvi või kolonni lähevad, kummardavad kuninga ees ja lausuvad: "Tere, Moorama kuningas!" Kuningas vastab: "Tere, Mooramaa lapsed! Mis tööd te teha oskate?" Lapsed vastavad: "Oh, kõike, kõike!" Kuningas ütleb: "Näidake!" Ja siis kõik lapsed imiteerivad mingit ühesuguselt kokku lepitud tööd – näiteks puude lõhkumine. Kuningas peab töö ära arvama, aga ta võib ka põnevuse pärast vastata nimelt valesti, sest iga kord, kui kuningas vastab, on teised lapsed valmis ärajooksuks. Kui kuningas ei vasta õigesti, siis võib kuninga asendada. Tavaliselt aga me arvasime "tööd" ära. Ja põnevust pakkus justnimelt kõigile arusaadava ja kergelt äratuntava "töö" valesti ära arvamine. Oli tore hirmutada ja ärevusse ajada püüdmisega kaaslasi. Jooksumängud nagu "Kull" kõikvõimalikes variantides – puukull, kivikull, trifaa. Jookusmängud sobisid tavaliselt suuremale grupile ja neid mängiti meelsasti kas õues või aias või metsatukas või mänguplatsil. Põhines see kinnipüüdmisel. Tabatust sai uus &bdquo;kull“. Põnev oli siis, kui tabamine toimus nii kiiresti või meie eest varjatud kohas, et me ei teadnud, kes kull on. See tekitas segadust, aga oli ka naljakas, sest korraga võis eri suundades joosta mitme arvatava kulli eest. Toolimarss Toolimarss, mäng, mida kasutan aktiivselt veel tänapäevalgi ja mis meeldib lastele. Kahjuks tekitab see ka minu arvates enam traumaatilist üleelamist kui minu nooruspõlves. Põhineb see ringsel liikumisel toolidest moodustatud ringi ümber. Mängitakse muusikat ja lapsed marsivad. Kui muusika katkeb, peab kärmelt istuma vabale toolile. Toole aga on alati ühe võrra vähem. Kui on väga, väga suur mängust osavõtjate hulk, siis võib võtta ära ka rohkem toole. Iga katkestatud muusika (pausi) ajal, peavad lapsed istuma, aga iga kord on toole vähem. Kõige enam elab mängust lahkumist üle esimene mängust lahkuja või teine kohale jäänud laps (mängu lõpus). Tänapäeva lapsed justkui ei suuda leppida kaotamisega ja võtavad iga mängu kui viimast. Minu lapsepõlves mängisime mänge korduvalt, aga kunagi ei olnud mängus "lõplikku" lahkumist. Seetõttu olen rakendanud esimesena toolist ilma jäänud lapse kohtunikuna teisi lapsi jälgima või võtangi esimene kord ära justnimelt 2 tooli. Enamasti saadan lapsi klaveril ja siis nimelt kasutan muusikat mängides pianot ja fortet, et panna neid kuulama. Kui instrumenti pole, saab seda mängida ka tehismuusikat kasutades. Mängud, mida lapsepõlves mängisin ja mis mulle veel väga meeldisid, olid "Keerukuju", "Värvid", "Vanaisa vanad püksid" ja "Kapsad". Mängisime ka "Telefoni" ja "Katkist telefoni". Paraku ei mäleta ma enam täpselt neid kõiki ja seepärast ei hakkagi ma neid täpsemalt kirjeldama. Loodan, et seda on teinud keegi teine juba minu eest. Kuid ma püüan nende peale mõtelda ja endiste mängukaaslastega ehk koos nad meelde tuletada. 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? Kujutlusmängud baseerusid enamasti nähtu-kuuldu jäljendamisel. Senikaua, kui telerit polnud, jäljendasin reaalelus nähtut. Teler tõi lähemale situatsioonid ja võimaluse jäljendada mujal maailmas toimunut. Nii meenub mulle, et kui Valentina Tere&scaron;kova kosmosesse lendas, siis olid hoobilt populaarsed plastmassist skafandriga kosmonaudid. Ka mulle osteti minu nuiamise peale taoline. Olin väga uhke ja muudkui lendasin kosmoses, käisin Kuul ja Päikesel jne. Eelpool kirjeldasin nn. matusemänge. Aga me mängisime õega ka pulmamänge. Seda ikka seejärel, kui olime käinud mõnes pulmas. Muidugi oli siis kõige tähtsamal kohal pruut, kes tavaliselt olin ma ise. Õde oli noorem ja pidi leppima peigmehe rolliga. Pruudil pidi kindlasti olema loor, milleks oli tavaliselt kas mõni vana kardin või marlist mähe või jupp mingit vana riiet-kaltsu. Hea, kui pruudil oli maani kleit, ja veel uhkem, kui olid ka ema kõrged kingad. Et nad parajad oleksid, tuli vatti kinganinasse panna ja kingad tuli võtta salaja ja ka tagasi panna salaja, sest muidu oleks pahandusi tulnud. Peigmehel pidid olema püksid ja kuna mu õde armastas liikudagi sageli pükstega, siis sobis ta peiu rolli ideaalselt. Tavaliselt pidi tal ka kaabu peas olema ja siis pidi peigmees pruuti aiakäruga mööda koduhoovi ringi sõidutama. See oli tal (õel) raske ülesanne, sest kuna ma olin vanem, kaalusin ma ka temast hulga rohkem. Õde on küll ütelnud, et ega ta ei tahtnud peigmees olla, aga mina talle valikuvõimalust ei andnudki. Ma määrasin ta peigmehe rolli ja kui me mängida koos tahtsime, siis tuli tal sellega leppida. Kodu-arsti-poe mängimisel olime kordamööda erinevates rollides. Ülikooli esimesel kursusel koostasin ise "Scrable"-taolise mängu, sest olin kursusetöö raames uurinud eesti keele tähtede esinemissagedust sõnades. Selle alusel andsin tähtedele väärtused ja nii mängisime tulevase abikaasaga õhtuti tihtipeale seda sõnamängu. Mäletan, et olin tavaliselt võitja, kuna olin kiire taipama ja loov tähtedest sõnu kokku panema. Kui ma aga kogu aeg võitsin, kadus mu kaaslasel huvi selle mängu vastu. 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Mulle tundub nüüd tagantjärele, et peeti kuidagi loomulikuks, et tüdrukud mängivad kodu, arsti, poodi ja nn. naistemänge ja poisid mängisid autodega, olid ehitajad, miilitsad. Üldiselt olid poiste mängud seotud liikumisega, kiirete muutustega, ruumis või situatsioonis ringipaiknemisega , jne. Tüdrukute mängud olid tasakaalukamad ja stoilisemad, vähem kärarikkad, paiksed ja pikema kestusega. 6. Elektroonilised mängud 6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid? Ma ei mängi arvutimänge ega kasuta mängimiseks mobiilirakendusi. Mulle need ei meeldi ja mulle tundub see mitte mänguna, vaid dresseerimisena või harjutamisena (eriti kiirusel põhinevad mängud). Ja mulle tundub nn. tehismäng aja raiskamisena. Mina eelistan vahetut suhtlust ja emotsioone. 6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid? Mina ei mängi videomänge, küll aga mängivad mu pere meesliikmed neid, eelistades kõikvõimalikke rallisid ja muid võidukihutamisi. 7. Täiskasvanuiga 7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Täiskasvanuna mängin sageli neid mänge, mida lapsed soovivad. Minule meeldib "Kuues võtab", samuti ka "Jungle speed" või "Dixit" või "Saboteur". Need mängud on tulnud teadliku ostuna peale läbitud "Mängukoolitust", mida viis läbi koolitaja Uku Visnapuu. Enne neid olid "Alias" ja "Monopol". Mõnikord mängime ka kaarte. Arvutimänge ma ei mängi. Mu pere meespool mängib küll. Nad mängivad tihti koos virtuaalse vastase vastu võrgus ja sageli on need mängud strateegiamängud või tulistamismängud. Täisviide ERA, DK 109, 1/9 < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013). Maakond Tartumaa Kihelkond Elva linn Koguja Liina Tamm Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1960.-1970. aastad Koguja sünniaeg 1961 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Liina, snd. 1961. a. Tartumaal eramaja linn Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Me kõik oleme pärit lapsepõlvemaalt, need mälestused on kallid, meenuvad läbi aegade – see aeg mõjutab meie elu. Paljugi kipub ajatolmus tuhmuma. Sündisin Abaja külas (Kalvi vallas, hiljem Mahu). Olen üksik laps. Arvan, et oodatud ja lootuski kadunud. Lootus oli väike, sest vanaema sünnitas oma viimase lapse, minu tädi, 47-aastasena. Minu ema oli minu sünni hetkel 18. jaan. 1936. a. 39-aastane ja isa 47-aastane, aasta lõpuks said nad oma eluraamatusse aasta juurde (ema 16. novembril, isa 8. oktoobril). Külas ei olnud lapsi, naabritel olid, need minust nooremad ja läksid ära, krunt oli vilets ~20 ha, ühe hobusega ei suudetud seda harida. Pere oli suur: neli last, ema, isa, vanaisa ja tema tütar. Mäletan, et nende kündi iseloomustati kriipsu tõmbamisena. Tädi Meeri käis päeviti külas, et omale elatist teenida. Tahtsin endale ka väga õde või venda. Üks ema sugulane, Elviine Ida, soovitas mul minna kevadel vee pealt püüdma. See lause jäi mulle meelde ja läksingi. Pisikesed suss-saapad jalas ja korv käevarrel. Isa nägi ja tõi mind sealt ära, saapad olid vett täis. Pandi minu jalad kuuma vette, pole meeles, mis sinna hulka pandi, kas sinepit või soola. Haigeks ei jäänud. Pidin leppima oma nukkudega, kellel olid vatist kehad, käed ja jalad ka vatist, keha oli roosakast trikoost (vana pesu), takust juuksed ja maalitud silmad, nina, suu (näomaalingud on ka praegu moes). Hiljem tulid moodi poest ostetud pead. Oi kui ilusad näod ja juuksed! Esimene nukk kingiti vist 35. sünnipäevaks ja see oli rahvariides suveniirnukk. Need olen edasi kinkinud oma sõbrannale. Voodi oli üks karp, mingid riided põhjas. Teinekord oli see sama karp laud ja voodiriided laualinaks. Üks naabritädi oli õmbleja, mõnikord andis ta mulle pisikesi lappe, millest sai põlle, rätiku, salli. Aeg oli raske, sõjajärgne, igaüks tahtis oma lappe tagasi, eks neilgi olid lapsed, ja täiskasvanud tegid omale riideid kahest erisugusest kangast. Mul oli üks pisikene piiksuga kummist Jüri, pea oli veidi näritud. Oli alles minu 36. eluaastani, kui kodu vahetasin. Nüüd olen mõnikord mõelnud, et eks temalegi oleks ruumi olnud. Ta ju minuga peaaegu üheealine. Siis olid veel mängudeks vene vangidelt (naaberkülas oli laager) leiva eest saadud mängud. (Nende leivapalukesed peideti kivide vahele. Vangivalvurid ei juhtunud olema kurjad ja nad said nende kaasabil oma palukesed kätte.) Olid mängud, kus vineeri peal nokkisid tibud; õhukese laua ühes otsas oli hiir, teises kass, nii et kass ei saanud hiirt kunagi kätte. Samuti tegid nad savist (mõnes kohas oli sinisavi) kõhuliolevaid loomi: kanu, jäneseid, koeri. Mõned olid heledamad, seal oli vist kriiti hulgas. Suvel olid käbiloomad. Aida taga olid takjad, nende küljest korjas ema kaussi takjanuppe, mis kinni hakkasid. Ka neist sai igasuguseid, oma meelest toredaid asju teha. Süda oli lilla. Takjad niideti maha sügisel ja minu meelest põletati. See oli koht, kuhu loomad ei pääsenud. Sinna ei lubatud ka mind ega minu armast sõpra koer Matsi, et omale takjad külge ei saaks. Mats oli väga hea, lubas kõike teha, ka sabast tirida, tasuks lubasin oma leivalt või ära limpsida. Ta sai pulmas surma. Nutsin ja leinasin teda kaua. Toodi uus koer Tipsi, temaga oli küll lõbus, aga ta kraapis katki minu sukki ja ka kleite, näris jalavarjusid, mis pandi ära kõrgele. Kui tema tahtis õue minna, siis ega minagi maha jäänud, läksin sukkis. Kuid ema pani minu toimingut pahaks ja pesi jalad ja sukad ära. Ega neid sukki (poesukad, nii öeldi puuvillaste sukkade kohta) palju olnud, neid pidi hoidma. Villaste sukkadega oli lihtsam, lõng oli omalt ja see ei sobinud ka Tipsile kraapimiseks ega närimiseks. Lauamänge mul palju ei olnud. Oli domino, mis mulle väga meeldis. Siis oli veel liblika-mäng, vist oli kaheksa kuubikut, kokku pannes tuli neli erinevat liblikat. Algul nägin väga vaeva, aga pärast sain aru, et saab ka lihtsamalt. Tädilapsed ja tädipoja lapsed olid umbes ühe kilomeetri kaugusel. Olin neist rumalam ja ega mul olnud kambavaimu – kaotasin mängudes, nendel oli rohkem mänge, nende emad nooremad. Kõige noorem tädi oli minu emast 14 aastat noorem, tema käis jalgrattaga Viru-Nigula Ühisuse poes (hiljem ETKVL). Seal oli apteek ja ta tõi sealt arstirohtusid ka minu emale. Minu ema rattaga ei sõitnud ja ega tööajal ei olnud ka hobustel aega. Ema oli tihti haige, käis arstil. Isa ostis naelu, okastraati, eks siis murenenud ka mulle mõni asi. Mulle oli ju tähtis see, et sain kuhugi. Lauamänge, ka &bdquo;Musta notsut“ sobis minuga mängima minust kolm aastat noorem tädipoeg Heino, tema tahtis võita ja minuga see enamasti õnnestus. Ega see alati päris auski olnud, ta tundis musta notsu kaardi ära, aga mulle oli tähtis seltskond (nüüd on ta juba kolm aastat manalamees). Oma pere ja lähemate mängukaaslastega juhtus tal vahel arusaamatusi, nad olid taibukamad, 3–4 aastat vanemad, ning võitsid teda, mis temale eriti ei sobinud. Samuti said nad aru, kui ta vahel veidi valskust püüdis teha. Valskus ei meeldinud vanaemale. Nii tädilastel kui minul oli õues liivakast. Liivakastis mängisin ka üksinda. Vahel niisutati liiva. Kui seal liivakooke küpsetasin, hoidsin süles nukku, minu mängulast, koju ootasin ka mänguisa. Olen üksik, ei saanud elus kumbagi. Tädilastega mängisime keksu, kaasas kodunt kaasavõetud klaasi või taldriku kild, hea, kui oli värviline, siis ei läinud segi. Osavamal õnnestus ka &bdquo;taeva“ saada. See mäng ei meeldinud meie sügavusklikule vanaemale, &bdquo;taevas“ oli tema jaoks püha sõna. Ega me teda kuuldes seda sõna eriti tarvitanud ja ega ta ka alati pannud tähele, mis me tegime. Õues mängisime palli, lihtsalt püüdmist: rahvastepalli ja mädamuna. Üks oli poest ostetud, teised ise tehtud. Kord põles meie lähedal sõjaväeauto. Rattakummist tekkis põlemisel svammitaoline kõva mass, millest tükikesi lõigati ja mille isad ümmarguseks lõikasid, suuremad poisid tegid seda ise. Ega see pall väga ümmargune olnud, aga saime hakkama. Vahetundidel mängisime &bdquo;Pallikooli“. Viskasime palli vastu seina, maha langemise ajal pidime jõudma teha mitmeid liigutusi, kui ei jõudnud, tuli &bdquo;nuri“. Vahel mängisime ka enne tunde. Algkoolis kella ei olnud. Õpetaja tagus naela tunni alguses vastu padrunikesta. Sama tegi ka tunni lõpus. Ruumi oli vähe, kõrge ruum ja talvel viluvõitu, nii et trügisime ahju juures. Tögasime üksteist, mis pidi nali olema. Sõime, enamusel oli leib kaasas. Mina olen alati hommikul oma kõhu täis söönud. Vahetunnil ei olnud isugi, andsin poole oma munaleiva- või lihaleivaportsust ühele poisile (Heldur Peek), temal ei olnud. Tädilapsed olid ausad, viisid ülejäänud leiva koju. Kodused olid mures, et laps ei söö, jääb nõrgaks või verevaeseks. Minu vanematel seda muret ei olnud. Eks omad naljad olid ka kooliteel, talvel sai visatud lumepalle, liugutud, kui oli jää ja libe. Kevadel-sügisel oli veidi igavam. Ei tohtinud ka teist kukutada, sest sukk võis katki minna ja põlv veriseks jne. Siis ootas &bdquo;kohus“, kuhu vahel sekkusid ka vanemad… See ei olnud ahistamine – vaid nali. IV klassi läksin Aseri kooli, see oli mitteäielik keskkool (7 klassi). Rannul oli kolm klassi, mina läksin ühe sugulasega aasta ennem, sest tema kartis üksi minna. Koolitee oli umbes neli kilomeetrit, jäime vahel nii hommikul kui õhtul &bdquo;pimeda kätte“. See on jällegi minu vanaema väljend. Koolis pidime vahetundide ajal jalutama ja kui oli söögivahetund, siis olime klassis. Seal oli kell, sellega tegeles korrapidajaõpetaja. Enne tunde mängisime ringmänge. &bdquo;Üks-ühte, kaks ühte“ järgi tantsime polkat, laulu: &bdquo;Ei aita, ma läen kapsasse, ma kisun kaalid ülesse ja kapsad jätan järele.“ Üks armsam mäng oli peitus, seda sai mängida nii õues kui toas. Siis veel &bdquo;Tibi-tibi, ära näita!“. Üks oli mängujuht, kes pani mingi väikese eseme käte vahele, mis olid koos. Järgmine pidi ära arvama, kellelt ese leiti, sellest sai uus mängujuht. Ega ma eriti suur mängija ei olnud, sörkisin ema sabas. Kui ema tegi sigadele sööki, ei puudunud sealt ka mina ja mu käed läksid vahel liiga sügavale seasöögi sisse. Sibulaid lubas ema mul maha panna, vahel läksid need tagurpidi. Minu töö käis läbi tsensuuri, õpetussõnad kippusid meelest minema. Eks ma ka kitkudes kippusin valikuta umbrohtu võtma. Varakult proovisin ka lehma lüpsta, kuid valelt poolt, mõne tilga sain. Kirju oli vana, tema elu lõppes kolhoosis, kus ta nälja-aastal, vist 1951 või 1952, suri. Liikusin loomade keskel, karjamaa oli lauda taga. Mis mulle meeldis teha, see oli sigadele rohu ette viimine – öeldi vesirohi, väga pehme – seal ei olnud ka eksimisi. Istusin kanapoegade juures, seni kui nad sõid, sest teised kanad kippusid ka tulema, olin kanaema abiline. Karjamaal mängisime tädilastega käbiloomadega. Tegime ka onne, ise me sinna sisse ei mahtunud, materjalist tuli puudus. Üksi mängides otsisin oma karjamaalt varese või mõne teise linnu suuri sulgi, mis maha torkides aiaks said. Käbisid mul ei olnud, meie kuused olid väikesed. Mõnikord käis isa hobusega (vankriga) heinamaale, siis käisin ka mina. Oli vist kümne pulgaga reha, millega riisusin. Sealt sain mängumaterjali: käbisid; sammalt, mille peale nukud istusid; heinputki, mis sobisid vileks, pasunaks jne. Tädilastega saime kokku 1–2 korda nädalas. Tädi naabruses olid lapsed, veidi nooremad, ka nendega mängisime. Kui suuremad olime, siis mängisime kooli. Vanemad lapsed, vahel ka mina, olid õpetajad. Meie seast tuligi kaks algklasside õpetajat. Üks neist, Virve, töötas 70. eluaastani, oli hea õpetaja. Minu lapsepõlves oli veel kaks head tädi. Tädi Veera tegi mulle koera, mis seisis püsti – traat oli sees. Lapsi tal ei olnud, kuid lapsed meeldisid väga. Teine hea tädi oli Marie ehk Toigeri tädi. Tema tegi mu nukule põlle. Tema poeg oli juba I Eesti Vabariigi ajal autojuht, tal oli kodus vahel kompvekkisid. Neid andis ta mulle ka, ühest oli hea meel. Käisime seal koos emaga. Ta armastas teha pannkooke (elas üksi, pojad eemal) ja ütles, et nii saan pannkooke ka ise. Tädi Veera tegi mulle seina peale ampelmanni, kelle käed-jalad ja ka pea liikus, kui nöörist tõmbasin. Nägu oli maalitud. See oli väga tore. Siis veel korjasin liiva seest ja ka põllult pisikesi kivikesi, millega mängisin nipsu. Viskasin õhku ja püüdsin, pole täpselt meeles, kuidas see käis. Nipsukivide otsimine oli omaette toiming. Käe pealt viskasin ja teisega püüdsin, kivid kaduma ei tohtinud saada. Talvel tegin lumememme, mäge ei olnud läheduses, aga mul oli üks väike tagaveetav kelk. Panin sinna peale mõne puu ja viisin tuppa. Puud kippusid kaduma. Üldiselt täitsin ema-isa käske, see on mulle elus kahjuks tulnud, sest olen teinud väga palju ühiskondlikku tööd, millest mõned eemale hoidsid. Kooli läksin sõjasügisel 1944. 7. klassi lõpetasin 1951. a. Mu kodu juures oli üks väike heinamaatükk, kus heina eriti ei kasvanud. Seal köietas isa vahel lõuna ajal hobuseid, oli pool jäätmaa või tarbemaa. Aga ta niitis masinaga selle alati üle. Seal mina siis &bdquo;kasvatasin tamme“, tõusin käte peale püsti, kukerpallitasin jne. See oli mulle kasuks, sest kui läksin Kiviõli keskkooli, tervitasid mind kang, rööbaspuud, kits, mida ma polnud elus näinud. Kõige raskem oli kangi peale saamine. Tagasi mõeldes on mul kahju õpetajast, kes mõnda veel peale minu sinna upitas. Arvan, et olin temast raskem. Kaalu ei tea, aga pikkus 168 sentimeetrit, õpetaja minust pisem! Nende eest sain kolme, rööbaspuuga sain hakkama, aga vabaharjutused, sillad, kukerpallid sain viie, neid polnud linnalastel kusagil harjutada. Kokku sain nelja. Mingeid treeninguid ei olnud. Maalastel oli varane tutvus talutööga nagu töö ja mäng koos. Korjasin põllult viljapäid, mis peale koristust maha jäänud, tibudele, et nad ikka muneksid. Eks mõned õmblustöökatsed sai ema kõrvalt tehtud nukkudele. Eks olnud materjalipuudus ja kui ema ei õmmelnud, ega siis minagi tahtnud. Olime harilikud külalapsed, saime omavahel läbi, ei mäleta tülisid. Võib-olla vahel oli mõni asi vaja klaarida, see läks mööda, mängisime koos, tüdrukud ja poisid. Arvutit ja mobiili mul ei ole, lauatelefon on. Täiskasvanuna ma seltskondlikke mänge ei ole mänginud, olen tegelenud kodu-uurimisega. Üks hetk minu elus oli, kus tegelesin isetegevusega, esitasin estraadipalu. <div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/ERA_Foto_17885.jpg" alt="ERA_Foto_17885" width="400" /></div> <div style="text-align: center;">Abaja kodukülapäev. Grupipilt külakivi juures.</div> Täisviide EFA I 168, 76/84 < Viru-Nigula khk., Aseri v., Rannu k. < Abaja k. – Selma Vasar, snd. 1936. a. (2013). Maakond Virumaa Koguja Selma Vasar Koguja sünniaasta 1936 Kogumisaasta 2013 Kihelkond Viru-Nigula Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. aastad Koguja sünniaeg 1936 Koguja sugu Naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Selma, snd. 1936. a. Virumaal küla talu Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Lapsed istuvad reas. Üks mängija seisab teiste ees ja esitab neile kordamööda erinevaid seosetuid küsimusi. Istujad ei tohi naerma hakata. Kes siiski hakkab, läheb mängust välja. Võidab see, kes jääb viimasena istuma. Täisviide ERA, DK 139, 7 < Nõo khk., Tähtvere v., Tüki k. < Häädemeeste khk., Häädemeeste v., Rannametsa k. – Maila Jürgenson, 61-aastane (2013). Maakond Tartumaa Pärnumaa Koguja Maila Jürgenson Kihelkond Nõo Häädemeeste Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Vanaisa vanad püksid naermiskeeld Pärnumaa sõnakeeld Tartumaa vanaisa vanad püksid