67 30 3142 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängijaid on miinimum kaks. Paberilehele tuleb kirjutada mingi lause ja viimane sõna tuleb kirjutada veidi allapoole. Seejärel paberi ülemine ots ja lause ära murda nii, et viimane sõna jääb paistma. Paberid vahetatakse. Järgmine mängija kirjutab viimase sõnaga riimuva lause. Moodustub luuletus, mis on sageli üsna naljakas. Täisviide RKM, KP 7, 772 (1) &lt; Iisaku khk. Kihelkond Iisaku Maakond Ida-Virumaa Kool ja klass Iisaku kk., 8. kl. Koguja sünniaasta 1978 Koguja sugu tüdruk Kogumisaasta 1992 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Luuletus paberimäng ühisluuletus Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Samamoodi võib mängida joonistades. Üks joonistab pea, ja kael peab järgmisele pärast murdmist paistma jääma. Järgmine joonistab keha, ülejärgmine sääred ja viimane jalad. Alati tuleb murda nii, et veidike pildi alumisest servast jääb järgmisele paistma. Täisviide RKM, KP 7, 772/3 (2) &lt; Iisaku khk. Kihelkond Iisaku Maakond Ida-Virumaa Kool ja klass Iisaku kk., 8. kl. Koguja sünniaasta 1978 Koguja sugu tüdruk Kogumisaasta 1992 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kordamööda joonistamine paberimäng ühisjoonistamine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Ühed põgenevad, teised on jälitajad. Põgenejad võtavad kriidid ja joonistavad kogu mängu vältel oma kulgemissuunda märkivaid nooli, mille järgi neid taga aetakse. Mäng lõppeb siis, kui põgenejad on käes. Täisviide RKM, KP 7, 773 (3) &lt; Iisaku khk. Kihelkond Iisaku Maakond Ida-Virumaa Kool ja klass Iisaku kk., 8. kl. Koguja sünniaasta 1978 Koguja sugu tüdruk Kogumisaasta 1992 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Noolekas luuremäng noolemäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üki, kaki, kommi, nommi.<br /> Vanamees hüppas üle pommi. <br />Äkki käis üks kõva pauk, <br />vanamees vaatas - püksis auk. Täisviide RKM, KP 7, 793 (2) &lt; Iisaku khk. Kihelkond Iisaku Maakond Ida-Virumaa Kool ja klass Iisaku kk., 8. kl. Koguja sünniaasta 1977 Koguja sugu tüdruk Kogumisaasta 1992 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Üki, kaki, kommi, nommi liisusalm liisusalm/üki kaki kommi nommi Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Do, Re, Mi, Fa, Sol - sina oled loll. Täisviide RKM, KP 7, 793 (3) &lt; Iisaku khk. Kihelkond Iisaku Maakond Ida-Virumaa Kool ja klass Iisaku kk., 8. kl. Koguja sünniaasta 1977 Koguja sugu tüdruk Kogumisaasta 1992 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Do, re, mi, fa, sol liisusalm liisusalm/do re mi fa sol Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Vanamees, vanamees, kuuskend kuus,<br /> poolteist hammast oli tal suus. <br />Kartis hiirt ja kartis rotti, <br />kartis nurgas jahukotti. <br />Jahukotis oli varas, <br />ütles talle: "Paras, paras." Täisviide RKM, KP 7, 793 (4) &lt; Iisaku khk. Kihelkond Iisaku Maakond Ida-Virumaa Kool ja klass Iisaku kk., 8. kl. Koguja sünniaasta 1977 Koguja sugu tüdruk Kogumisaasta 1992 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Vanamees, vanamees, kuuskend kuus liisusalm liisusalm/vanamees vanamees kuuskümmend kuus Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst &Uuml;ks lastest on "kuningas", kes v&otilde;tab vastu k&uuml;lalisi. Need k&uuml;lalised peavad oskama mingit t&ouml;&ouml;d, kuid nad ei pea seda kuningale &uuml;tlema, vaid peavad žestide ja liigutuste abil selle selgeks tegema. Kui kuningas on &otilde;igesti vastuse &ouml;elnud, peavad k&uuml;lalised &auml;ra jooksma, kelle aga kuningas k&auml;tte saab, peab ise kuningas olema. Täisviide RKM, KP 7, 795/6 (1) &lt; Iisaku khk. Kihelkond Iisaku Maakond Ida-Virumaa Kool ja klass Iisaku kk., 8. kl. Koguja sünniaasta 1977 Koguja sugu t&uuml;druk Kogumisaasta 1992 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Mooramaa kuningas jooksumäng matkimine Mooramaa kuningas tegevustikuga mäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Seda mängu saab mängida suure hulga lastega. Üks mängijatest keerab selja (tema on nagu vanaema, kes on tukkuma jäänud.) Teised võtavad kätest kinni ja hakkavad siis ringi sassi ajama (ilma et laseks kätest lahti). "Vanaema" peab lõngakera lahti harutama. Täisviide RKM, KP 7, 796 (2) &lt; Iisaku khk. Kihelkond Iisaku Maakond Ida-Virumaa Kool ja klass Iisaku kk., 8. kl. Koguja sünniaasta 1977 Koguja sugu tüdruk Kogumisaasta 1992 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Vanaema lõngakera osavusmäng seltskonnamäng tasakaal Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst A, B, C, D, üks kits läks üle vee, <br />kandis kaasas palju prahti,<br /> sina oled mängust lahti. Täisviide RKM, KP 7, 803 (1) &lt; Iisaku khk. Kihelkond Iisaku Maakond Ida-Virumaa Kool ja klass Iisaku kk., 8. kl. Koguja sünniaasta 1977 Koguja sugu tüdruk Kogumisaasta 1992 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource A, B, C, D liisusalm liisusalm/üks kits läks üle vee Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üks väike valge tuvi lendas üle Inglismaa, <br />Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud.<br /> Ütle mitu seppa peavad seda parandama. <br />Ütle sina, väike tatinina. Täisviide RKM, KP 7, 803 (2) &lt; Iisaku khk. Kihelkond Iisaku Maakond Ida-Virumaa Kool ja klass Iisaku kk., 8. kl. Koguja sünniaasta 1977 Koguja sugu tüdruk Kogumisaasta 1992 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Üks väike valge tuvi liisusalm liisusalm/üks väike valge tuvi Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üki, kaki, kommi, nommi, <br />vanamees hüppas üle pommi, <br />pommist käis üks kõva pauk, <br />vanamees vaatas, püksis auk. Täisviide RKM, KP 7, 803 (3) &lt; Iisaku khk. Kihelkond Iisaku Maakond Ida-Virumaa Kool ja klass Iisaku kk., 8. kl. Koguja sünniaasta 1977 Koguja sugu tüdruk Kogumisaasta 1992 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Üki, kaki, kommi, nommi liisusalm liisusalm/üki kaki kommi nommi Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Koolipärimuse kogumisvõistlus 1992 Subject The topic of the resource Koolipärimus 1992 Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Punaste pükstega politsei, <br />ütles mulle: "Idii damoi!" <br />Mina aga ei mõistnud seda keelt, <br />pöörasin selja ja näitasin keelt. Täisviide RKM, KP 7, 803/4 (4) &lt; Iisaku khk. Kihelkond Iisaku Maakond Ida-Virumaa Kool ja klass Iisaku kk., 8. kl. Koguja sünniaasta 1977 Koguja sugu tüdruk Kogumisaasta 1992 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Punaste pükstega politsei liisusalm liisusalm/punaste pükstega politsei Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Minu mängud aastatel 1949–1953 Minu ema Hilda Konsap (1911–2008) oli Põlvamaal Leevakul "Komsomoli" kolhoosis (hilisem Ruusa sovhoos) lüpsja ja ka karjak. Kodus oli meid 3 last: Eha, snd. 1939. a., Vello, snd. 1943. a., ja Endel, snd. 1945. a. (emal sündis iga riigikorra ajal laps, Eha – Eesti ajal, Vello – Saksa ajal ja Endel – ENSV ajal). Kui ema ja isa tööl olid, siis meie lapsed mängisime kolhoosi karjapidamist. Selleks olid meil suured kuusekäbid lehmadeks, väiksemad kuusekäbid vasikateks ja männikäbid lammasteks. Puuokstest tegime karjakoplid ja panime sinna lehmad ja vasikad sisse. Lambad olid eraldi aias. Panime aeda purgiga vett joogiks ja rohelisi heinatutte söögiks. Siis me söötsime ja jootsime neid käbisid ühekaupa ja seejärel panime ühte aianurka magama. Vahel läks aed katki ja lehmad läksid kiini (jooksu). Lambaid pügasime mängult ja enne seda pesime veega, et vill oleks puhtam. Õhtupoole hakkasime lehmi lüpsma ja piima kurnama. Nalja sai, vahel läks piimanõu ümber, siis oli riid majas. Aedu oli mitmeid, elumaja otsas sirelipõõsaste juures. Sirelilehtedest tegime suus hammaste abil erimustreid ja riputasime lehti aia peale. Kõige hullem oli see, kui hommikul õue minnes selgus, et kanad olid meie karjaaiad ära lõhkunud ja käbid laiali siblinud. Tuli uuesti alustada. Vennad meisterdasid endale puust püssid ja mängisid marjapõõsaste vahel sõda, tulistamist. Täisviide EFA I 170, 67/9 < Hageri khk., Kohila al. < Räpina khk., Leevaku k. – Eha Asperg, s. 1939. a. (2013) Maakond Põlvamaa Kihelkond Räpina Koguja Eha Asperg Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad Koguja sünniaeg 1939 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Eha, snd. 1939. a. Võrumaal küla talu Võrumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Miljöö. Lapsepõlves kasvasime kodus (talus). Mina olin kõige vanem, minu vennad olid minust 2 ja 3 aastat nooremad. Niipalju kui ma ennast mäletan, olin kolmeaastane, kui hakkasin kõigist asjust aru saama, ja mida ma ei teadnud, seda küsisin isa käest. Näiteks olin teada saanud, et on olemas suverukis. Ma küsisin, et miks meil ei ole suverukist. Isa ütles: "Ah, see üks sudi on." (Sudi tähendas, et väike, madal ja vilets). Kui papa vilja tuulas tuulamissarjaga kuuri väravate vahel "paraja" tuulega, siis oli pikkadest õlgedest "pühe" (see oli peotäis õlgi kokku seotud) ja sellega pühiti tuulatud vilja hunniku pealt läbi sarja kukkunud viljapead ära ja aganad pühiti edasi loomadevilja sisse sealt alt äärest. Mina tahtsin seal ikka pühkida. (Küll mitte alati.) Kui midagi tehti, olin mina ikka "ninapidi juures", et näha, kuidas hobust vankri või äkke ehk vedru (kultivaatori) ette rakendati. Meil olid nende põllutööriistade ees ikka aisad, tagant puust "kolgiga" koos. Meil trenge ei olnud (trengid on ketid kahelpool küljes, mis on aisade asemel). Olin vast 6-aastane, kui ma esimest korda kesapõldu äestasin. Väga kuum ilm oli ja mamma ise oli väsinud, ütles: "Lase sa ka," andis ohjad minule. Ja mind kõik tööd huvitasid ka. Küsisin, et kust ma lasen, ütles: "Lase sealt, kus kõige rohkem rohtu on." Meil oli kaugel heinamaal üks väike kesapõld, kus palju rohtu oli, sinna ei saand loomi sööma lasta. Isa tegi selle heinamaa lagedaks põlluks ja külvas sinna timuti. Rukki alla külvas timuti, sest esimesel aastal on heinataimed väiksed, saaki ei anna, külvatakse ikka vilja alla. Kui mina juba asjust aru sain, siis olid mul ikka juba sellised väiksed tööd teha, nagu kanadele süüa või juua viia, pesast mune tuua, karjamaalt lehmad koju ajada. Karjamaa oli kodu ligidal, karjamaa värav oligi laudaesise karjaaia värav. Ja need sunnikud ei viitsinud (peaaegu) kunagi ise koju tulla, ikka heitsid magama ja mäletsema karjamaa taga otsas. Tuli minna koju ajama. Lammaste koppel oli kuuma suvega n-ö "kuumaks" söödud, lasksin lambad randa sööma, ma tahtsin väga vaadata, kuidas lambad söövad. Õhtul ajasin mina lambad lauta. Lüpsmise õppisin mamma kõrval ära, aga ta ei lubanud mind lüpsta, et rikub käed ära. Poisid mängisid omaette, sest neid oli kaks, aga mina olin üksi. Ega mul siis kogu aeg tulnud aina midagi teha, mänguaega jäi üle küll ka. Talvel mängisime toas kõik koos, siis kui "teised", st isa-ema, loomi talitasid. Kui palju oli mängimiseks aega? Kui midagi erilist teha ei olnud või minu nn väikesed tööd tehtud olid, siis oli kusagil põldude vahel üks auk, nii umbes 1,5 × 1 m, auk ise oli ümmargune, seal ääres kasvasid mõned muulukad (muulukas on maasika "suur sugulane", aga ise ta on maasikast madalam, magusam). Papa ütles nende marjade kohta, et on "mullikmarjad". See auk oli siis seal "mullikmarja auk" ja selle augu juures mina mängisin (üksi). Korjasin põllu äärest kive, nendest tegin oma loomadele "karjamaa aia" (kivide rida, mitte tavaline kiviaed, kus kivid üksteise peal on). Seal karjamaal olid mul loomad, ka ikka kivid, oli nende joogiküna, ka kivist, seal olid siis ikka suuremad loomad mul, lehmad, vasikad ja hobune. Hobune oli üks väga ümmargune lapik kollakas-roosa kivi. Nimesid millegipärast mu loomadel ei olnd, võib-olla sellepärast, et nad kivist olid… Aga hobuse nimi oli Roosa. Minu meelistegevus oli oma loomadega seal mullikmarja augu juures mängida. Veel oli mul üksainus nukk, panin seda nukku nukuvoodisse magama, tekk pidi väga sirgelt peal olema. Ja veel oli mu meelistegevus lambaid sööta ja nendele kartulist rohtu ette tuua. See oli muidugi juba "töö". Mängupaika juba kirjeldasin – mullikmarja augu juures ja talvel mängisime toas kõik koos, st poisid ka. Õues mängisid poisid keset õuet, seal oli üks suur puust plokk, kust köis läbi jookseb, papa oli selle mere äärest leidnud (meie talu oli täiesti mere ääres ja vahel, eriti peale tormi, käidi mere äärest "aakrikku" otsimas). See plokk oli poistel keset õuet, selle sisse pisteti veel üks tokk, mille otsa pandi üks hele pearätik ja poisid ise imetlesid seda, minu suurem vend hüppas ja plaksutas käsi ning ütles: "Titelmammi". See oli selle asja nimi siis. Ükskord papa tõi mere äärest mulle suure ümmarguse roosa õhupalli. Tuul ajas selle õues vaikselt traataia traadiokka otsa ja oligi ots peal, natuke palli tükke jäi ainult järele. Sel ajal, umbes 1938. a. oli mere ääres aakrikku vähe, aga nüüd on plastmasspudeleid jalaga segada. Suvel, peaaegu igal hommikul meie poisid, st minu vennad Peeter ja Kalev käisid rannas (Lepana rannas) lautrite juures ja tulid ka kohe tagasi. Aga Allkoplis, keset koplit hakkasid maadlema, mõlemad kukkusid maha ja pahnasid see heina puha ära – oli, nagu paar hobust oleks seal "kikerdand", st püherdand. Papa ise oli neid maadlema õpetand, ärgitand. Ise ikka ütles: "Kes teise maha paneb, kes teise maha paneb?" Ja poisid siis maadlesid. Hiljem, see oli "saksa ajal", kui papa oli kusagilt toond väikse tsinkplekist padrunikasti, ikka padruneid täis, ja poisid siis nendega pauku tegema hakkasid: üks kivi oli "tuuliku all" (st tuuliku juures) ja muudkui murti see kuul otsast ära, püssirohi kivi peale, väiksema kiviga pihta – ja käis üks väike pliks ära. Aga ükskord Peeter oli ka tühjale padrunile pihta pannud ja see pistong oli lõhkend, mingi väike kild läind talle sõrme pihta, veri lahti, poisil hirm nahas, jooksis tuppa ja nüüd kartis, et ta pahandada saab, ei olnd aega tagant uksest välja minna, pani "otse", ronis köögi õhuaknast välja. Hirm oli nahas, et riielda saab. Papa pani need padrunid siis poiste eest peitu. Oli "see" mäng läbi. Talvel kiikusime Peetriga lapsekätkis toas, vahel ka köögis. Ja kui papa-mamma metsas puid tegemas olid, siis hakkasime neid "koju laulma", ikka sedasi – omal viisil: "Papa, mamma, tulge koju, papa-mamma, tul-ge koo-ju." Sedasi jorisesime tükk aega, enamasti ikka mina laulsin, ikka mina, sest ma olin ju suurem. Saksa ajal, kui petrooli ei saand kusagilt ja seda üldse väga vähe sai, siis laterna sisse ikka sai, aga kui papa-mamma õhtul loomi talitasid, me olime siis toas ja mängisime kuuvalges. Üks kõvera korjaga tool oli, mis vanaisa Peeter "Sääre paakis" oli teind, kui ta seal valves oli. Isegi kolm tooli oli, ühe alla oli kirjutand: "Peeter Oeselg Sääre paakis istmed teind." Kena käekiri oli. Landa, minu täditütar, luges nalja pärast: "Peeter Oeselg Sääre paakis istund, teind." Me panime selle kõvera korjaga tooli peale asju, poistele oli toodud üks pasun ja Kalevile väike plekist ämber, selle ämbri panime nii, et see kõikus selle toolikorja küljes ja sellele Peeter pani nimeks "Ämbikuigu". (Ämbikuigu – st ämber kõigub.) Tooli peale panime ka riideid – minu kampsun (seljast), pasun ja see "Ämbikuigu" ka ja lükkasime seda tooli toas ringi nii, et see koledat kolinat või mürinat tegi – nii et tooli jalad alt päris libedaks kulusid ja need tooli jalad andsid valu ka põrandalaudadele, nii et suures toas värvgi maha kulus, aga köögi põrand oli värvimata. Suvel… Vahel sai käidud ka tädi pool Põllul. Seal Landa (minu täditütar) mängis „baabakividega“, need olid väiksed kivid, 10 tükki: kõik pandi muru peale maha ühte kohta, võeti üks kivi, visati õhku, mitte väga kõrgele, ja püüti kohe kinni käeselja peale. Ikka ükshaaval kivi õhku ja ikka käeselja peale korjati kõik kokku. Kui kõik kinni püütud olid, visati kõik 10 tükki õhku ja pidid jälle nüüd kõik korraga käeselja peale kinni püüdma. Landa saigi sellega hakkama, mina mitte kunagi. Siis mängiti veel "Piitsu". Lõid teisele käega pihta, st puutusid teda ja ise jooksid eest ära. Mängiti mitmekesi. Löömise ajal tuli ütelda: "Piits." Selline äralöömise mäng oli. See oli saksa ajal. Veel mängiti pimesikku – no seda oskab igaüks. Minu kasuisa oli vene sõjaväes ja kui ta 1947. a. kevadel demobiliseeriti, tuli koju. Naine oli tal surnud, poeg Valdur oli vanavanemate juures Kaugatomal, käis Ansekülas koolis. Kui kasuisa, nn papa (st juba teine papa, pärisisa läks ju Rootsi) 1948. aastal uue maja valmis sai, siis ta tõi ka poja koju tagasi. Siis ei olnd kusagilt mängukaarte saada, aga poisid tahtsid ju mängida, mina tegin ise nendele kaardid joonistusvihiku lehest, mingisugused pildid said ka peale joonistatud. Mängiti: 1) potkitnoid, 2) viitlehte (või 5 kaardiga durakat), 3) kolme kaardiga durakat, 4) valet viitlehte, et võis valesti tappa (kaardid ju hunnikus – kui siis keegi kahtlustas, et teine valesti tappis, koputas laua peale ja vaadati, kas tappis valesti: kui oli valesti tapetud, siis võttis see tapja 5 lehte üles, kui oli õieti tapetud, siis võttis koputaja 5 lehte üles. 5) Siis oli veel "Perekonnatola". Kaardid jaotati laua peale ringi maha kummuli. Kes lehed "tegi", st segas ja laiali lauale pani, see võttis niikaua suvaliselt hunnikust, kui sai kõige madalama kaardi (teised ladus oma ette hunnikusse niikaua, kui selle madalama kaardi sai) – see esimene madalam, nt 6, pandi hunniku keskele; kui nüüd omal juhtus 7 olema, pani ka selle keskele; kui enam keskele ei klappind, siis hakkas järgmine nendest hunnikutest võtma. Esimene "õigus" oli ikka keskele panna – kui keskele ei läind, võis panna teistele, aga ikka esimeseks vaatas, kas saab oma eest vähemaks. Kui viimaks hunnikud otsa said, keerati oma hunnikud kummuli ja hakati sealt ükshaaval võtma: kuhu klappis, sinna pandi, aga esimene õigus oli ikka keskele panna. Niikaua mängiti, kui kõigil otsa said, ja kellel lehed kätte jäid, oligi "tola" – kaotaja. 6) Siis mängiti veel masti kogumist – omavahel vahetati ja seda hakkasid koguma, mis sul kõige rohkem oli, aga juhtus ka, et mõni teine samast mastist kogus, igavene nöök ju… Kellel mast täis sai (ühest sordist kaardid), see pani vaikselt pöidla otsa laua ääre peale, teised viskasid oma kaardid ka lauale. Kes tähele ei pannud ja kaarte maha ei pannud, oli kaotaja, tegi kaardid. 7) Veel mängiti "Oma trumpi", see oli, et mida sul kõige rohkem oli, selle võtsid omale trumbiks, sellega tapsid. Kaarte mängima õppisin Saksamaal Treischwitz'i laagris Rügeni (loe: Rüügeni) saare peal 1944. a. talvel. Olin siis 9-aastane. Ma ei mäleta, kes see "õpetaja" just oli, aga need mängijad olid Laine ja Aime Lepik. Mängisime tüdrukud omavahel, võõrad kaardid olid, poiste käest saime kasutada. Ma ei mäleta enam, kas Aino Teeäär ka mängis, ta oli selline väga "hakkaja" tüdruk… Mängisime suhteliselt vähe, sellepärast ei mäleta ka mängijaid. Aga mehed "tagusid kaarte" päevad läbi (plaksuga löödi lauale). Eestvedaja oli minu tädipoeg August Tiitson, Väigi Juhan Usin, Jaan Sarapuu ja meie Kaunispe velsker Gornišeff. Mingid "tihid" märgiti üles, seda tegi August. Ei olnud ju midagi muud teha, siis mängiti kaarte. Hiljem Augusti pere viidi Sassnitsi tööle, siis enam ei mängitud. Ja meid viidi küünlapäeval 1945. a. talvel Pozeritzi laagrisse. Veel "kooti kassikangast", jälle Lepiku tüdrukud õpetasid ja nendega sai siis "kootud". See on mingi jämedama lõngaga näppude vahel igasuguseid silmuseid tehes… Arvan, et ma ei eksi – seda "kassikangast" näidati kunagi ka televiisoris. Siis olid poistel Treischwitzis "kilgid". Need tehti tikutoosi peale, aga tehti ka puust. Mina isegi olen paar "kilki" valmis teinud. Nendega pliksutati, oli isegi oma kindel kilgilugu: 1, 2, 3, 1, 2, 3 – 1, 2, 1, 2 – 1, 2 – 3. Kilkidega mängiti nii, et vanemad inimesed ära tüütas see pliksutamine. Käänu Heino Siimon oli kõige kõvem kilgimängija, 13 aastat vana. Kui oli puust kilk, siis oli kõvem plaks, aga tikutoosi peal nii kõvad plaksu ei saand. Kui kõik oli pakitud ja ootasime Treischwitzis ärasõitu, et hobused järgi tuleksid, kes meid jaama viiksid, istusime, ootasime, keegi ütles: "Kilki polegi kuulda…" Siis hakkaski kohe üks kilk "laulma", see oli jällegi Käänu Heino, käed olid tal süles talimütsi sees ja seal mängiski oma kilgiga. Aga millegipärast Poseritzis kadus see kilgilaul ära… Tuli ju kevad ja sai väljas käia, jalutada, vast sellepärast. Kilk ikka rohkem tubane ("ahjutagune" putukas). Koolis mängiti vahetundide ajal (V, VI klass) "sõrmust". Kõik on reas, käed koos, ja üks siis paneb "sõrmuse" kellelegi pihku, mis tegelikult on metallraha või nööp. Teine on sellel panijal kõrval ja püüab ära arvata, kelle pihku pandi. Kelle käest sõrmuse kätte saab, see tuleb uuesti panema, aga see äraarvaja saab tema koha peale ritta ja endine panija hakkab ära arvama. Sõrmuse võib ka panija oma kätte jätta. Kunagi keegi panija jättis sõrmuse oma kätte, tõstis nii "muuseas" käed suu ette ja kui kusagilt sõrmust ei leitud, küsiti tema käest, ei olnud ka tema käes – oli sellel panijal hoopis suus… See kaval panija oli Kaunispest, õigem Lindmetsast (siis oli see küla veel alles) Helju Paju. Rahuste koolimajas õppisime ka laulu järgi tantsima enne tunde ja vahetundide ajal (V, VI klass). Need olid valss, polka, padispaan, jooksupolka, krakovjak (Traku Jaak). Saali või jalutamise koridori pole üheski koolis olnud, vahetundide ajal olime riieteruumis või siis soojade ilmade puhul isegi õues. Käisime koolimaja juures Nürina karjamaal sügisel isegi jääaukude peal liugu laskmas "kerge riidega", kella helistati küll väljas, aga me jäime Tiiu Salmega (Tuulik Salme) tundi hiljaks, sest meil oli jää peal hea hoog sees ja libisesime kaugele, ei jõudnud nii kiiresti tagasi joosta. Rahustel olime kõik ühes klassiruumis I, II, III, IV, V, VI klass, üks õpetaja oli, järgmisel aastal oli ka teine õpetaja ja siis oli ka teine klassiruum. Õpetaja sai hakkama küll, sest V, VI klassis oli vähe õpilasi. Õpetaja ja koolijuhataja oli Sohvie Ader (läks 1944. a. Rootsi) ja oli keegi Leida Kasekänd mandrilt ainult ühel kooliaastal, see oli 1943/44. õppeaastal. Et me kõik nii koos klassis olime, siis olime ka rohkem nagu tuttavad ja mängisime, tantsisime koos, seal oli ka natuke suurem riieteruum, kus me olime. Kõik olime ühe kandi lapsed, tuttavad. Võimlemise tunnis tegime ringmängusid: 1) „Üks peremees ehitab maja“, 2) „Maja ehitaksin tamme alla“, 3) „Riia linna kantsel kukub maha“, 4) „Me lähme rukist lõikama“ – väljas sai mängitud, 5) „Tagumine paar“: Üks, kaks, kolm, tagumine paar välja! 6) Lapsed käivad ringi, nad käivad kurvalt üksinda ja vaatvad siia-sinna, kus leiaks sõbra nad. Tule sina, sa mu oma, sind tahan armastada, tule sina, sa mu oma, minu oma oled sa. See, kes ringi keskel on, võtab ringist paarilise, kes talle meeldib, hoiavad kätest kinni, keerutavad. Nüüd jääb juba 2 ringi keskele, need võtavad kätest kinni viimase salmi ajal, jälle kõik jäävad ringi keskele ja mängitakse seni, kui ring otsa saab. Kõik on seega sõbrad saanud. Teised mängud peaks kõik väga tuttavad olema. Väljas mängisime „Tagumist paari“, võimlemistunni ajal mängisime rahvastepalli. Poisid lõid palliga nii kõvasti, et lõid hingest kinni, kui mõni vihameelega virutas. Mürina Elmar oli minu peale vihane eluaeg, sellepärast, et ta naljast aru ei saand. Pühapäeviti käisid suured poisid, kes enam koolis ei käind, koolimaja juures palli mängimas. Ja mõned vanemate klasside poisid ka. Mänguseltskond – lihtsalt tuldi – tuldi külast kokku, mingit erilist mänguseltskonda ei olnud. Suvel sai niisiis palli mängida, aga sügisel sai mardiks-kadriks käidud ja talvel, kes viitsis, käisime pühapäeviti Käänul, minu tädi pool, seal olid meievanused tüdrukud Landa (ristitud Hirlanda) ja Helgi. Käidi seal lihtsalt istumas, juttu ajamas, vahel mängisime: "Oled sa oma paariga rahul?" Kui olid rahul, siis öeldi: "Näita armastust!" Siis tuli kallistada. (Seda mängiti poistega koos). Kui ei olnud rahul, siis tuli leiutada igasuguseid vigu, näiteks naiste puhul, et kõrvetab supi põhja jne. Kes aga vaimukam oli, see siis leiutas neid vigu. Sai sõrmust mängitud ja mõistatusi mõistatatud jne. Vahel Landa või Helgi mängisid pilli – kas akordioni või kitarri või laulsime mõne laulu: „Ei me ette tea…“. Vahel käisid tüdrukud Aadamal, laulsime jälle mõne laulu. Kõik lauluviisid õppisin Aadama Manda ja Landa käest. Lauldi veel: "Ei me ette tea, kas Volga või sulepea," – see käis selle asjaloterii kohta. Kui ma enam koolis ei käind, siis Sepa poisid August ja Ardi ning Sootänava Aleks, need mängisid viiulit, Anto Endel Post ja Landa Tiitson ja mina kitarri, Mürina Elmar Suurhans akordioni, ühtlasi lõi jalaga suurt trummi. Käisime mõned korrad orkestriproovis ja mõned korrad mängimas ka – Rahustel, Ansekülas, Torgus olümpiaadi ajal tantsuks ja Jämajas kolhooside isetegevusülevaatusel. Olid ainult kohalikud orkestrid. Rahuste ja "Sõrve Kaluri" mängijad. Ja Torgu koolist on näidend. Eri rahvustest lapsi pole meil olnud. Olime kõik kohalikud eestlased. Mängude ajal tülisid pole olnud, kaardimängu ajal mõni vahel solvus, kui "pähe sai", st kaotas. Kas vanemad ka lastega mängivad? Minu isal-emal pole küll mingit erilist mänguaega olnud, siis tehti veel tööd! Nüüd on kõigil käsi pikka – kuidas aga igalt poolt "toetusi" saaks. Ja on ka tööpuudus, aga valitakse ka tööd, et oi-oi-oi. Me pidime kolhoosis ilma palgata tööd tegema (alles sügisel sai selle sandikopika). Nüüd tahetakse ikka igalt poolt suurt palka, kui üldse midagi liigutatakse. Nüüd – minu poeg ja ta naine mängivad küll lastega, tehakse igasuguseid vigureid, küll käte vahelt läbi keerutamisi, tõstmisi ja unejuttu räägitakse. Me jooksime vanasti igal pool ringi, olime õhtul väsinud, jäime kohe magama, mingit unejuttu pole vaja olnud. See rohkem selline linnasakste asi, see unejutt. Nüüd on küll lastel suur "kasvatamine" ja on teised "peenesti peetud", aga pärast tulevad sulid ja vargad. Mis see suur "kasvatamine" siis aitab…? Inimest kasvatab ainult üks – ja see on ta ise. Lolli õpeta palju tahad, ikka asja ei saa, tark teab isegi. Kas ja mida mängisin üksinda? Üksinda mängisin lapsepõlves oma kivist loomadega ja nukuga. Eespool oli sellest juttu. Kui olin üksinda kodus, lapsed olid koolis, siis olen üksinda kaarte mänginud ja kabet (nn tamkat) ka üksinda. Nii mängisin, nagu kaart jooksis. Otsus mängu alustamiseks? Kui üksinda, siis igavusest. (Igavusest tegin ka käsitööd.) Aga kui oli vaja mingit mängu alustada, siis loeti: "Üki kaki liidi läädi üle- puu vistu kuku möödu reinu kõps." See viimane siis jäi ringmängu keskele. Olid ka teised lugemised: "Üks valge tui lendas üle Inglismaa…“ jne. Või Valdur luges jälle: "…vipi kuku moosu reinu kõps." Ta oli sedasi Anseküla koolis kuulnud. Ta tõi sealt ka ühe uue mängu. Üks seisis ja varjas ühelt poolt käega oma silmad ära, teine tuli, pani oma näpu talle pealaele ja ütles: "Karuvinkel…" Silmade hoidja vastas: "Kasi nurka!"– "Mitu sammu?" – "Sada sammu!" – No seda andis alles lugeda ja sammuda, see oli lihtsalt kiusuks öeldud, tavaliselt öeldi vähem ja siis pidid jõudma ennast veel ära peita ka. Kui kõik olid ära saadetud oma sammude arvuga, siis hakkas see saatja neid otsima. Kelle üles leidis, see pidi jälle teised ära saatma oma sammude arvuga. Jne. Ringmänge. Kõik ringis, kätest kinni hoides laulavad: Maja ehitaksin tamme alla, linnud laulaksivad vara, hilja, ei ma teeksin seda üksi endal, vaid jagaks oma armsa sõbraga. Ai-ai-ai ai-lii, ai-ai-ai ai-lii, ei ma teeksin seda üksi endal, vaid jagaks oma armsa sõbraga. Puid te nüüd kokku kandke, üksteise peale pange. Kui on seinad juba nõnda kõrgemal, sarikad siis peale paneme. Ai-ai-ai ai-lii…, 2x kui on seinad juba nõnda kõrgemal, sarikad siis peale paneme. Varsti ju väike maja on sul juba katust vaja, katusele tuleb väike korsten ka, maja ongi valmis, trallallaa (Plaksutada 3 plaksu.) Ai-ai-ai ai-lii… Lähme nüüd üle aasa, võtame lilli kaasa, nendest punume ju väikse pärjakse, millega võiks kaunistada majakest. Ai-ai-ai ai-lii… Alustada algusest. Käiakse päripäeva ringis, ringi keskel kedagi ei ole. Üks peremees ehitab maja :,: Üks peremees ehitab maja, :,: :,: see saab ilusa maja, :,: üks peremees ehitab maja. :,: See peremees võtab naise, :,: :,: see saab ilusa naise, :,: see peremees võtab naise. :,: See naine võtab lapse, :,: :,: see saab ilusa lapse, :,: see naine võtab lapse. :,: See laps see võtab amme, :,: :,: see saab ilusa amme, :,: see laps see võtab amme. :,: See amm see võtab tüdruku, :,: :,: see saab ilusa tüdruku, :,: see amm see võtab tüdruku. :,: See tüdruk võtab sulase, ;.; :,: see saab ilusa sulase, :,: see tüdruk võtab sulase. :,: See sulane sai peremeheks, :,: :,: see sulane sai ilusaks peremeheks, :,: see sulane sai peremeheks. Ja jälle hakkab maja ehitama… jne. Kõik käivad ringi päripäeva, peremees on keskel, võtab naise – kellegi ringist, see jälle omakorda võtab kellegi ringist, jne, jne… lõpuni. Saksamaal 1944. vana-aasta õhtul mängisime saapa viskamist üle õla – kõik tahtsid ju koju saada –, et kellel saapa nina ukse poole läheb… Ja pantide lunastamist: pidi surnule suud andma, taevatähti vaatama, nina otsa peal tüki isamaad ära tooma jne. August Tiitson oli see mängujuht. Surnule suuandmine oli nii, et keegi oli "surnu", pikali vaikselt riide all seljali. August ise pidi suud andma, Gornišeffi Musja (ristitud Maria) oli "surnu", August vist teadis seda, läks kõditas teda külje pealt, aga Musja jõudis naeru tagasi hoida ja kui August ta kohale kummardas, siis "surnu" purskas talle suust vett vastu nägu. Taevatähtede vaatamine tähendas, et küsiti: „Loe, mitu tähte sa näed?“ Jakk oli lugejal üle pea, tuli varrukast vaadata ja vastata, ise kallati varrukast vett talle kaela. Nina otsa peal toomine: Saksamaa ei olnud isamaa, aga Gornišeffi Larissa tõi nina peal tüki lund õuest ära, nalja kui palju – pidi tooma kinga nina peal. Siis tuli veel ristimata lapse nabale suud anda – st tuli laua sees oksaauku suudelda. Ma ei mäletagi, kuidas need pandid saadi. Sellel oli ka oma eelmäng, kisati ikka: "Anna panti, anna panti!" Pärast jälle lunastamise juures August ütles: "Naise pant, meeste otsustada, mis see peab tegema." Veel tehti mustlasemaadlust ja veeti vägikaigast luuavarrega. Veel mängisime "Kiisu toomist" ja "Kingsepa silmade väljatorkamist." „Kiisu toomine“. Saetakse luua varre otsast 2 vaksapikkust tükki, ääred lõigatakse tasaseks noaga. Kiisu on põhust kolmjalg, kokku keeratud. Heidad pikali, mõõdad kiisuni täpselt selle maa ära, nüüd tuled tagasi ja võtad need vaksapikkused tokid kätte, ise oled varvaste peal, põlved ei tohi maha puutuda, "astud" nende tokkidega edasi. Üks küsib: "Kus sa lähed?" Vastad: "Kiissu tooma." – "Aga kui sa kukud?" Tuleb tõsta teine käsi tokiga kõrva äärde ja vastata: "Seni kui "seda pead" otsas, ei kuku." Lähed edasi, võtad suuga kiisul peast (õlgedest) kinni ja tuled samuti tokkide peal tagasi. Kaasiku Mann oli see küsija (Marie Tiitson – August Tiitsoni naine). Mina tõin "kiisu" alati kukkumata ära, aga pärast oli mu rinnaalune mitu nädalat haige. Kole pingutus ju. „Kingsepa silmade väljatorkimine“. Seesama "kiisu" on nüüd "kingsepp". Kaks mängijat on seljad koos kummargil, luuavars käes, üks küsib: "Kas kingsepp kodus?" – "Kodus, kodus." – "Mis ta teeb?" – "Kingi, saapaid." – "Kas ta mulle ka teeb?" – "Ei tee!" – "Miks ta ei tee?" – "Sellepärast, et sul on mädad nahad ja turdund traadid." – "Siis ma torgin tal silmad peast välja!" Ja siis hakkab see saapatellija luuavarre otsaga seda kingseppa torkima, aga kaitsja ei lase ja luuavarre ots käib ikka mitu korda ühelt ja teiselt poolt kingsepast mööda; peab puutuma 2 korda, sest on ju 2 silma. See suskimine käib tükk aega. "Vaksa alt läbiminek". Muuseas: vaks on pöidla otsast keskmise sõrme otsani, ikka kõvasti välja sirutatud, aga mitte pöidla otsast esimese sõrme otsani nagu üks "ülisuur tark" televiisoris lastele õpetas (seda, mida isegi ei teadnud). Mõõdetakse luuavarre peenest otsast 1 vaks ja hoitakse nüüd sellest kohast kõvasti kinni, teise käega toetad ülalt ja keerad ennast nüüd sealt "vaksa alt" läbi ilma põrandat puutumata. Katsu minna, kui põrand on libe ja luuavars libiseb… Mina käisin vaksa alt läbi ära. Saksamaal ja hiljem jõulude ajal kodumaal ka. Kus see suur au-ajamine!!! Siis oli veel "Looga alt läbiminek". Hoidsid hobuse looga püsti ja läksidki alt läbi. Look jälle libe, otsad libisevad põrandal, aga alt läbi sai ära käidud. Muidu oleks Saksamaal selle ka ära teinud, aga seal polnud looka kusagilt võtta, seda pole neil vist üldse olemaski, sest kõik hobused, keda mina nägin, olid trengidega ees. Neid mänge mängitakse jõulu ajal, kui põhud toas on… Saksamaal olid meil kogu aeg põhud sees, päevaks pandi kokku. Veel üks mäng oli: "Need nunnad tulevad kaugelt maalt, ai timmai-jaa". Tullakse mitmekesi käe alt kinni hoides ja lauldakse, "ai timmai-timmai-jaa" ajal minnakse tagurpidi tagasi. "Need nunnad tulevad kaugelt maalt, ai timmai-timmai-jaa." „Ja mis need nunnad tahavad, ai timmai-timmai-jaa?" "Nad tahtvad ühte lapsukest, ai timmai-timmai-jaa.“ "Missugust last nad tahavad?" "Nad tahtvad ühte Ainokest, ai timmai-timmai-jaa." "Säh, võtke, siin on Ainoke, ai timmai-timmai-jaa." Niikaua käib see edasitagasi käimine, kui kõik lapsukesed on äragi võetud. Iga kord on isenimeline laps, need nimed, kes mängust osa võtavad. Selle mängu õpetas meile kooli ajal meie kodus Valduri sünnipäeval Mersine Murd. No "Trips-traps-trulli" mängisime igal pool ja igal ajal. Isegi koolis tunni ajal – kui tööd olid tehtud. Peitusmäng – pimesikk. Karuvinkel – ka peitusmäng. Keksumäng – ka tasakaalumäng, seal tuli ju ka vahel ühe jala peal seista. Keksu peaks juba igaüks ilma minu seletamata teadma, see on nagu 1 × 1. Sõrmemäng – kassikangas. Lauamängudest olid „Trik-trak“ ja "Ümber ilma reis." Kabe või tamka (kuidas keegi kutsub). Malet pole ma kunagi mänginud ega mängida tahtnud. Sõnamäng 1952. a. Anseküla koolis oli see, kui Anseküla koolijuhataja Manivalde Jõgi õpetas meile ühes võimlemise tunnis seda mängu: "Lendab, lendab…" Kõik olid ringis, ise ta sättis nii, et ta kõiki nägi (oli ringi ääre pool) ja ütles: "Lendab, lendab – lind lendab!" Tuli kohe käsi tõsta. "Lendab, lendab – lennuk lendab!" Kohe käsi üles! "Lendab, lendab – siga lendab!" Kes käe tõstis, oli mängust väljas. Oli vaja kiiret taipu! See „lendab, lendab“ oli nii, et tuleb nagu natuke vahet pidada, siis järsku ütelda, kes lendab. Plaksutamismäng oli, kui käsi kokku löödi 2 korraga ja parem, vasak, ja jälle 2 korraga vaheldumisi… Lastega mängiti: Patsu, patsu, kus on pann, kooki tahab meie Mann. Patsutati kooki ja pandi pannile: "Sili sealihaga, kasta kanamunaga, viri-viri-viri up ahju." Ahjust välja – näm, näm, näm. Suurt plaksutamist siin küll pole. Hüppenööriga ma ei olnud üldse osav. Fantaasiamäng oli mul see. Kui ma õhtul kohe magama ei jäänd, siis kujutasin ette, et mul on hästi palju hobuseid: võikusid oli mul vähemalt 4 hobust ja leppusid oli enamvähem 6, ja noh, kõrbisid oli ka, sest neid on ju küllaltki palju ja kuhu siis minagi nendest pääsesin. Aga kõiki oli ikka paarisarv ja nad olid millegipärast mul meie lehmalaudas. Kõik olid hästi prisked ja mina üksi pidin neile heina tegema ja riisusin selle suure hoburehaga. Olin siis vast 10–13 aastat vana. Hobused on minu meelest väga ilusad loomad ja mulle meeldivad võigud ja lepud kõige rohkem. Võik on kollane hobune, lepp on tumepunane ja kõrb on pruun. Mul pole elus ühtegi hobust olnud, veiseid küll, 42. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Poisid vabal ajal mängisid palli, mängisid kaarte (koolieas). Tüdrukud mängisid enne kooliiga ja kooli ajal keksu, see mäng tuli umbes 1950. aastal või natuke enne seda. Enne kooli mängiti „Piitsu“ (see äralöömise mäng, kirjeldus eespool). Siis oli veel üks mäng: "Vahetage, vahetage, mustad kepid," ütles üks, ja teised pidid vahetama kohad ühe kivi pealt teisele. See, kes ütles, püüdis nüüd ise ka vahetamise ajal kivi peale saada. See, kes kivi-kohast ilma jäi, see hakkas nüüd ütlema. Ja seda „Baabad“ mängiti. (Tädilapsed mängisid, kirjeldus eespool) Mänguasju oli siis vähe. Nukud tehti riidest. See oli, kui mina laps olin. Nüüd on lastel mänguasju kastitäite viisi ja lapsed on neist tüdinenud, ei hooli neist üldse. Minu 1-aastane pojatütar tükib vägisi sööginõude kapi kallale ja tahab seal kaussidega kolistada. Minu lapseeas mängiti pimesikku. Mõistatusi mõistatasime. Neid totakaid arvutimänge ma ei ole mänginud ja ei hakka ka mängima. See on poisikeste loll ajaviide – pole muud kui üks laskmine, plahvatamine. Need, kes arvutiga oma koolitööd teevad, on kuulda, et 8. klassi laps ei oskavat enam lugeda! Mulle on pakutud, aga ma ei taha ka mobiiltelefoni – see on aja ja raha raiskamine. Üldiselt pole mul palju aega olnud mängimiseks. Mul oli 8 last. Tuli tööd teha. Tuleval aastal saan 80-aastaseks. Hea, et veel mõistus peas on. Kirja teel saan kõik oma asjad aetud. Täisviide EFA I 169, 1/30 < Põlva khk., Raiste k. < Jämaja khk., Rahuste k. – Leida Oeselg, s. 1934. a. (2013) Maakond Saaremaa Kihelkond Jämaja Koguja Leida Oeselg Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. aastad Koguja sünniaeg 1934 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Leida, snd. 1934. a. Saaremaal küla Saaremaa talu Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1. Miljöö Vanaisa Anton Treufelder oli ostnud Virumaalt Vao vallast Triigi mõisast 40 ha suuruse talu. Selle ta jagas peale oma surma kahe poja – minu isa Karla ja teise poja – Villemi vahel pooleks, 1915. a. Esialgu elati ühistes hoonetes. Välja arvatud elumaja, mille Karl ema perele ehitas. 1915. a. ta abiellus, sündisid tütred – Linda, Leida, Erna. Mina olin nagu ära eksinud, sündisin ligi 10 aastat hiljem – 20.02.1932. a. Hiljem ehitas isa oma koha poole peale kõik uued hooned. Neist elumaja 1932. a., milles ma üles kasvasin. Aega mängimiseks näis palju olevat, aga mis sa üksi mängid? Maast madalast peale tuli töötamine. Alguses „too“ ja „vii“, hiljem vastutavamad üksi tehtavad ülesanded. Väiksena tehti mulle mänge ja mänguasju. Isa näitas vurri, kuidas see põrandal pöörles. Vastla aegu tehti vurriluud. Vokiratta kodarale pandi punane süsi pliidi alt ja siis tallati ratas pöörlema – süsi tegi punaseid ringe. Veel tegi isa lauajupist tuuleveski tiivad ja lasi naela otsas neil tuule käes pöörelda. Lellepoeg August, minust 6 aastat vanem, voolis noaga puust mänguloomi, hobuseid, lehmi, lambaid. See oli algus. 2. Mängupaik Õige pea hakkasin mänge ja mänguasju ise valmis meisterdama. Kasvades laienes mänguala õue, sealt edasi naaberperedesse, veel kaugemal juba külasse ja kooli. Oma õues tuli aga veel üksinda mängida. Suvel püüdsin teha tekkidest telki, et pidada kästud valvet mesilasperede üle. Ühel ajal osteti mulle rusikasuurune must pall. Olin siis tehtud mees seda suurematele poistele mängida andmas. Põrgatasin seda ka ise, rohkem toas, sest õues tahtis ta ära kaduda. Siis oli mulle kingitud üks plekist hobune, millel taga käru. Sinna juurde tuli talveõhtutel mõelda sündmus, nagu ma ise oleksin kihutaja. Vanast lauakellast olid alles rattad ja raam, selle mõtlesin masinaks. Isa tegi mulle talvel väiksed suusad. Vedasin ka järel väikest kelku. Kevadel veelompidel püüdsin meresõitjat mängida. Koera etterakendamisest ei saanud asja, küll aga sõidutasid teised mind naabrikoera Taksiga. Talveõhtud olid üsna igavad. Enne kooli tuli küll juba pliiats või krihvel-tahvel, kuhu sai kirjutada. Pere istus lambi ümber – isa luges, ema ketras, saunaema näppis sulgi, õed tegid oma näputöid. Siis tegin omale ahju taha tekkidest onni ja kujutasin omale ette rändajat ja telgiselamist. Ei osanud veel lugeda. Polnud ka raamatuid peale kalendri, ajaleht muidugi oli. Sellest õppisin lugema. Raadio oli vaid 1 km eemal Vilumetsa peres. See oli mulle arusaamatu ime, kui nende lastega mängimas käisin. Kogu Võnnusvere Väljaotsa küla paiknes päris tiigiäärsest Võnnusverest umbes 1,5 km eemal, metsa ääres, hajali: Avispea ja Võnnusvere vahel oli umbes 0,5 km, Avispeal oli algkool. Tundsin juba enne kooli naabrilapsi. Kooliga tulid nad nagu lähemale. Koolitee oli mitmega ühine. Metsa tagant Vilu Juku (Johannes) ja Tabita, naabrilt August, edasi juba sirges reas: Sepa omad – minust üle 10 a vanemad poisid, siis umbes minuealised – Greenilt Raimu, Hulda, Ilse ; Uutsalud – Evald, Harald; Väljarud – Saamuel, Evi; Saage lapsed, juba 4–5 aastat vanemad. Edasi jätkus perede rida Avispea Tagakülaga. Külas olid mängupaigad perede õuedes, kus olid juhtijad sama pere lapsed. Minu kodunt lõuna poole jäi Uniküla, siis Avispea poole Uniküla asundus. Veermetsa peres olid umbes minuvanused Heino ja ta vend. Siis muidugi lell Villemi õu oli suur ja mängudeks ruumi laialt. Greenil mängisime tee peal või õues liivahunnikus, vahel ka põllul, kus oli liivaauk. Hiljem veel Väljarul, kus oli suur õu ja palju hooneid ja peitumänguks head kohad. Saage toatagune koplipealne oli üldtuntud pallimänguplats. Muidugi olid kooliteel mitmesugused ajaviitekohad. Talvel karusselliga, kui vesi oli veel sula, siis parvetamine, veesõda, tiigielu uurimine. Päris koolimaja taga oli Kassiorg oma kevadise veega, talviste kelgunõlvadega ja suviste rattamängudega. Koolis olime õues, kui vähegi ilma oli, nii suvel (kooliajal) kui talvel. Ikka pallimängud ja jooksmine. Tööpäevadel oli kooliskäimine ja kodused tööd. Sellest siis nädalavahetusel – pühapäeval kulus vahel kogu päev kodunt eemal olekuks ja mängimiseks. 3. Mänguseltskond Naabriperede lastega koos oli mängimine lihtne, nad olid nagu sealsamas, mõni minut käia. Siis juba mängida seda, milleks aega jätkus. Minu lähim sõber oli Raimu, Uutsalu poisid jäid juba üle 0,5 km eemale. Niisiis kujunes välja, et kõik mängud, vähemalt algus, tegime Raimuga koos. Vahel ka ulakusi – siis juba öeldi, et Asael ja Raimu. Klassikaaslastest olid mängusõbrad – Lembit, Heino, pinginaaber Harri küll vähem, ta elas Avispea-Tagakülas. Võnnusverest veel Kusti. Hea pallimängija oli ja veel Võnnusvere tiigi meister, talvel kui suvel. Siis oli palju nooremaid, keda ei saanud tõsiselt võtta, nagu Edgar, Vidri, Endel. Olid ju suuremad poisid, kes meid kiusasid ja mängisid meie vastu oma kiusamismänge. Koolist lahkuti kodu poole peale tunde koos. Mänguaeg algas peale lahtisaamist. Iga mängukoha peale kulus aega – Kassiorg, tiik, talvetee, sulalumi. Nii jõudsin koju vahel üsna hilja, sain muidugi riielda, õppisin kõik siis lambitule valgel ära. Poisid ja tüdrukud mängisid reeglina eraldi. Ka võimlemistunnid olid omaette, kummalgi osal oma õpetaja. Me olime kõik eestlased. Venelastega puutusime niipalju kokku, kui sõdurid olid talvel ka Kassiorus suusatamas. Norisime neilt suuski, mida nad meile ei andnud muidugi. Erilisi tülisid ei tekkinud. Kaotaja veesõjas oli küll tiigil märg, aga mis sellest. Koolis juhtus õnnetu lugu laptuu-mänguga, kus Niinemetsa poiss lõi kogemata Läänemetsa Ülo silma välja. Tartus pandi klaassilm. Vanemad laste mängust osa ei võtnud. 4. Mängu alustamine Nii kui mingi seltskond oli koos – 2-3 poissi, nii ka mängu alustati. Küll hiljem tuli juurde, ka need ei jäänud pealt vaatama. Segamängudes olid ka tüdrukud osanikud, nagu peitusemäng. Mängu alustas mõni agaram või oli juba varem mäng ja alustaja ette planeeritud. Ei istutud ega aetud niisama juttu ilma mänguta. Vahel oli juba pall või muu mänguasi olemas ja läks lahti. Valiti alustajad või üks alustaja mingi liisuvõtmise, salmilugemise teel. Kellegi käes oli näiteks kepp, see viskas ühele mängijale. Viimane andis teise kätte edasi, kuni viimasele enam kinnivõtmiseks keppi ei jätkunud – see jäigi pidama. Tavalisem oli pikk salm: „Üks hele valge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Ütle, mitu seppa seda peavad parandama. Seda ütled sina – vana tati nina.“ Kui arv oli öeldud, loeti ringisolijaile see ette – nr. lapse peale – ja viimane jäigi pidama. Hoopis segane oli järgmine salm. „Adi-nadi-sitkat-sotkat-soa-vihmer-maara-kupa-sina-jääd-pidama.“ Ja jäigi. Vahel oli silpe veel lisaks. Hiljem pidi igaüks mingi arvu sõrmi näitama. Ja siis loeti need kokku – mängija peale nr. ja viimane jäi pidama. Need olid siis grupilised mängud. Kui üks või kaks esindasid kogu meeskonda, siis selliseid valikuid ei tehtud. Pallimängu määras sageli ära olukord, kas suur pall oli terve ja olemas. Sisekumm oli alatasa katki ja pall tühi. 5. Mängude kirjeldusi Enamus mänge on üldtuntud ja ei vaja lähemaid selgitusi. 5.1. Pallimängud: rahvastepall, platsilt väljalöömine, laptuu, mädamuna (palli ülesviskamisega), palli vastastikune püüdmine (ei tohtinud maha lasta), palli toas veeretamine, vastu põrandat põrgatamine, vastu seina põrgatamine. 5.2. Viskemängud: ketta loopimine ja kaigastega püüdmine kahe meeskonna vahel, kurnimäng (loopimine kaigastega pakukeste eemalepaiskamiseks), ämma mäng (kaigastega, mingi eseme – ämma aukuajamine, siis jalaga kepi viskamine, viletsaim aukuajajaks) 5.3. Jooksumängud: võidujooksmine ca 50 sammu, koos või lauakella abil aja võtmine, matsu löömise mängimine, tagaajamine-püüdmine. 5.4. Peitusmängud: trihvaa (üks peab silmad kinni, siis hakkab otsima, keda näeb, lööb pidamiskohal kinni), lihtne peitusmäng (esimene leitu peab järgmisena), 10-pulga mäng (pidajal maas 10 pulka kuhja, leitu peab jõudma need segi lüüa, muidu peab järgnevalt ise), eseme otsimismäng (lähenemine = tuli) 5.5. Hüppemängud: kõrgus- ja kaugushüpe, ülalt alla hüpe, üle veega täidetud kraavi hüppamine. 5.6. Tasakaalumängud: lepaladvaga maa pääle laskumine, kuuseladvast mööda oksi maha laskumine, üle palgi (lati, laua) käimine kraavi kohal, jooksmine mööda suuri põllukive. 5.7. Plaksutamismängud: hammusta rukist, tagumine paar. 5.8. Sõrmemängud: ristis kätega sõrme peitmine, peopesast tuletiku võtmine, sõrmedega vilistamine, sõrmedest nööri läbitõmbamine, sõrmede abil hernega laskmine. 5.9. Pandimängud: mingi mängu kaotaja pidi midagi panti andma või tegema, nõksuga lahendused. 5.10. Kaardimängud: Must Peeter – erikaardid, samuti sarnaste esemete leidmine; mängukaardid: viis lehte, oma trump, 500, marjaas, poti jne. 5.11. Lauamängud: täringutega „Ümber maailma“, „Kitsega koju“, hiljem “Monopol“, kommipaberite viskamine, kummiga liikuvate traktorite tegemine, veski, kabe, male. 5.12. Paberimängud: trips-traps-trull, kriipsudega sõna tähistamine ja tähtede äraarvamine – kaotaja = siga, kummast käest (näiteks paberitükk) – eksija saab juurde korstnakivi, papist tiiviku tegemine, papist tuuleratta tuulde laskmine. 5.13. Sõnamängud: silbi „be“ lisamine sõnadele = moonutatud arusaamatud sõnad, laste telefon. 5.14. Laskemängud: nooltega märkilaskmine, rakulkaga märkilaskmine, kividega märkiviskamine, linguga kivide heitmine. 5.15. Susspüsside tegemine: Vilu Jukul nagu jahipüss, minul revolver (plahvatas, peavigastus), võtmega paugutamine, lahingpüssidest laskmine. 5.16. Sõjamaterjalidega mängimine: käsigranaatide lahtiurkimine, lõhkekapslitega paugutamine, nendega dünamiidiga plahvatuste tegemine, mürskude lahtitagumine saksa Äntu metsa laskemoonaladudes 5.17. Sepamängud: Raimu isa oli sepp, ka meil Raimuga oli oma rauaork tules ja tagusime sellest midagi, põletasime lennukiklaasi ja sulameid 5.18. Mängud liivaaukudes: klotsidel peal pulgast kahurid, pommitamine liivapallidega, värviliste kivide otsimine, rebaseurust majade tegemine, kodu ehitamine 5.19. Kodumängud: vanemate eeskujul majad, toad, loomad (mõni laps oli koduloom, mänguaed ümber, mäng toas). 5.20. Sõjamängud: kepp laskeriistaks – vastase nägemisel paukude järeltegemine suuga, lennukiosade uurimine, püssipadrunite kogumine ja lahtikoukimine, vastastikune padrunikestade pikaliajamine kuullaagri kuuliga, tikutoosidest laevade torpeteerimine sama kuuliga. 5.21. Muud: kultivaatoriga sõitmine, vankrirattast käruraamiga sõitmine, talvine hobusejooksutamine lumes, kassi ja koera mängitamine 5. Elektroonilised mängud. Minu lapsepõlves ja kooliajal seda sõna veel ei olnud. Ainus raadio külas oli Vilumetsal, kus poeg Erich oli elektrist huvitatud ja tegi selle omandamisel edusamme. Kodukülasse sai elekter sisse 10 a varem kui mujale, tema eestvedamisel loodi vastav Elektriühistu. Mina olin huvitatud detektorvastuvõtjast. Sain sellele lõpuks ka hääled sisse. Vajalikku materjali polnud kusagilt saada. See oli ka teatavas mõttes mäng, aastaid. Arvuti ja mobiiltelefon tulid minu juurde ca 15 aastat tagasi. Arvuti vaid teksti kirjutamiseks. Mänge ei mingisuguseid. Arvutid ise v. kallid, raske osta. Ei mängi praegu midagi, vahel harva pasjanssi. Arvutit on minu eas raske omandada. Vaid kiri ja kirjavahetus, ka need teiste abiga. Mängud nõuavad oskusi ja julget pealehakkamist, millest mul tuleb puudu. 6. Täiskasvanuiga Koosviibimistel tuli ühineda seltskondlike mängudega. Raskusi oli ja neist ei saanudki üle tantsusammudega. Mitmed mängud käisid ilma nendeta, laulu saatel ainult. Tänapäeval on inimest kõikjal varitsemas hasartmängud. Need mind ei huvita, kuna omanik seab asjad nii, et ta neilt tulu teeniks. Viimased mobiiltelefonid sisaldavad palju mänge ja sidevõimalusi, olles samal ajal ületamatult kallid. Pole ka aega nendega aega viita. Muud huvialad nõuavad oma aja. Näib, et tänapäeval lapsed ei mängi nii mitmekesiseid mänge kui minu koolipõlves. Linnas on teised mängud. Maaelu on kadumas. Lapsed maal vaid suveti oma vanavanemate juures. Perede tihedat paigutust enam ei ole. Televiisor, arvuti ja telefon võtab kogu vaba aja neilt ära. Samal ajal piirab liikuvust ja mõttemaailma. Kuhu see küll eesti rahva viib, see on meie jaoks huviküsimus nr. 1. Täisviide EFA I 168, 102/8 < Lääne-Virumaa, Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. < Võnnusvere küla – Asael Truupõld, snd. 1932. a. (2013) Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Väike-Maarja Koguja Asael Truupõld Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. aastad Koguja sünniaeg 1932 Koguja sugu mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Asael, snd. 1932. a. Lääne-Virumaal küla talu Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Kasvasin Tallinnas Pelgulinnas, toona Belinski, praegu Vihuri tänaval 1970-1980-ndate alguses. Mängisime hoovis. Autosid oli vähe, seetõttu tuli ette, et mängisime ka üsna tänava servas. Vahel läksime mere äärde, siis ei olnud Pelgurand veel suplemiseks ja päevitamiseks avatud ja korrastatud, kuid meie olime tihtilugu jalgupidi vees. 1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega? Minu meelest piisavalt, kuigi pidin ka klaverit harjutama. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Olla üksi kodus, kui ema ja isa ei ole (seda juhtus väga harva). Muide, ma ei teinud siis eriti midagi, vahel proovisin ise süüa teha. 2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Ümberringi ehitati uusi maju, kaevati torude jaoks kraave, olemasolev asfalt oli algusest peale auklik. Meid hoiatati võõraste onude eest, kellega kaasa minna ei tohi, kuid keegi ei kontrollinud, kui me läksime mängima ehitusplatsidele või sügavatesse kraavidesse. Olime suhteliselt iseseisvad ja vati sees meid ei hoitud. Õhtuti pääsesime üle aia ka lasteaia territooriumile mängima. Klassikaaslaste juurde ei pääsenud sageli, sest nad elasid kaugemal, kuid majas oli piisavalt palju lapsi, kellega mängida. Üksteise kodudes käisime väga harva. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Koolis – igal vahetunnil – kummikeksu, pallikooli, laevade pommitamist, ukakat jne. Pärast tunde oli ringid ja muusikakoolid ja trennid, siis ei saanud. Pikapäevarühmas pidi õppima. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Igal ajal, kui aga sõbrad välja tulla said. 3. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Mängisin kõige rohkem oma majas elavate lastega. Üks mu hea mängukaaslane oli praegune näitlejanna Marika Korolev, kes elas minu kõrvalparaadnas (kõrvaltrepikojas). Meie kandi majades oli palju vene lapsi, ema seletas, et meil oli õnnestunud korter saada „siseministeeriumi majja” ja et meie majas elab palju tähtsaid ohvitsere ja muid selliseid inimesi. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Koolisõpradega ma ei saanud nii palju koos mängida, sest me ei elanud väga lähestikku. Kuna õppisin tarbekunstikallakuga koolis (24.keskkool, praegu Kopli Kunstigümnaasium), siis oli meie kooli toodud lapsi ka päris kaugelt – Piritalt, Mustamäelt. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Meie hoovis mängisid küll. Eriti põnev oli mängida luurekat, eestlased venelaste vastu. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Ei mäleta selliseid. Vahel tegid suuremad poisid meile liiga, või me lihtsalt kartsime neid, siis läksime koju emadele kaebama. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Meie isa käis meiega suusatamas. Kodus mängisime lauamänge – „Tsirkust”, „Reis ümber maailma”, „Musta notsut”, laevade pommitamist. Isa õpetas mulle kabet. Ema õpetas pabernukkudele riideid joonistama ja tema enda joonistatud kollektsioon 50-ndate aastate algusest on mul tervikuna alles. (Ema elas väga vaestes oludes ja need imekaunid nukukleidid olid tema salajased unistused, natuke sai ta ideid ka tookordsetest moeajakirjadest). Ema õpetas mind ka kuduma, vanaema – ristpistet tegema. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Nukkudega. Tegin väikesele nukule ise riideid. Joonistasin päris palju. Eelkoolieas oli meie lasteaia tüdrukutel selline salajane mäng, et tuli teha „Sekret” (saladus) – kumera klaasikillu alla tuli panna võililleõis või mingi muu lill, kommipaber või hõbepaber ja siis tuli see kuskile aianurka, lasteaia paviljoni taha või mujale rohu ja mulla alla peita. Seda „Sekreti” näidati ainult kõige parematele ja usaldusväärsematele sõpradele (tüdrukutele) ja see oli suur au, kui sinu oma kiideti ja sina teiste oma näha said. Häbi oli aga siis, kui mõni poiss selle avastas. Nüüd täiskasvanuna mõtlen, et tegelikult mängisime ju mahavisatud prahiga, aga see oli meie meelest tähtis ja ilus. Eriti raske oli hankida hõbepaberit, mis kollakasroheka õllepudeli killu alla peaaegu kuldsena paistis. 4. Mängu alustamine 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? See oli õuesolemise loomulik osa. Mängimise jaoks sõbrad õue kutsutigi. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Mõnikord liisusalmiga. 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Üki-kaki-kommi-nommi, vanamees hüppas üle pommi. Pomm läks ......, ...... pauk, vanamees vaatas – püksis auk. (mõned sõnad ei tule enam meelde) A-B-C üks kits läks üle vee, Kaasas kandis palju prahti, sina oled mängust lahti. Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. A-B-C mängust välja läheb see. 5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti. 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Kirjeldan siin seda venekeelset mängu, mida me – eestlased ja venelased – koos mängisime ja mille sõnadest ma lapsena aru ei saanud. Õppisin lihtsalt pähe. Lapsed seisavad kahes viirus nägudega vastastikku, viirgude vahe piisavalt suur, et saaks hästi hea hooga joosta (kaugus sõltus tihti ümbritsevast õuest). Esimene viirg (nimetame näiteks A) – teener? (seda ma tookord ei teadnud, kes need on). teine viirg (nimetame näiteks B)– Ali-Baba Alustab viirg A (kõvasti hüüdes) A: Ali-Baba! B: O tšom, sluga? A: Pjatava, desjatava, .... (lapse nimi) nam nužna! See B-viiru laps, kelle nime hüüti, võtab hoogu ja jookseb nii kiiresti kui saab, A viiru poole. Kui tal õnnestub viirust A läbi joosta, siis võtab ta sealt endale meeldiva lapse kaasa ja viib oma viirgu kaasa. Kui ei õnnestu ja A-viirg püüab ta kinni, siis jääb ta nende juurde. Väljahüüdja pooled vahetuvad vastavalt sellele, kuidas jooksjal läbijooksmine õnnestus. Kui jooksja püüti kinni, siis saab sama viirg väljahüüdmist jätkata. Kui aga väljahüütav laps saab joostes vastaste rivi ära lõhkuda ja sealt kellegi kaasa tuua, siis pooled vahetuvad. Ehk siis hüüdmist alustab see viirg, kes sai eelmises jooksus endale lapse juurde. See mäng oli tore selle poolest, et esimesena eelistati hüüda neid lapsi, kes tundusid nõrgemad või väiksemad. Nad said niimoodi alati esimesena tähelepanu ja said ka tõestada, et nad on tegelikult palju tugevamad, kui neist arvati. 5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavad esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid. 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? Mängisin enne magamajäämist kätemänge – näiteks - mu käed olid linnud, flamingod, kes olid väga graatsilised, aga siis tuli kuri kull (teise käe muutsin kurja silmaga kulliks) ja püüdis flamingo kinni. Siis mängisin ka koera ja hunti. Kätega varjuteatrit õpetas mulle isa tegema. Ja Pelgurannas jalgupidi vees mängides olid kivikesed, millele olid kinnitunud vetikad – pikkade juustega näkineiud. Koos vennaga mängisin juuksurit, kääre tegime lihtsalt sõrmedega, kuid aparaadiks, millega kukalt pügati (kuna see surises, siis nimetasime seda koos vennaga surimasinaks), oli mänguklots. Oluline oli see, et lina pandi enne juukselõikust ümber – selleks oli mängutekk. Suvel, kui olin maal onutütre juures, siis mängisime, et oleme baleriinid – tantsisime garaaži katusel Luikede järve, endal õhust tühjakslastud ujumisrõngad ümber kõhu. Me olime enda meelest väga ilusad ja tantsisime hästi. Kuigi keegi ei näinud ja muusikat meil ka ei olnud. 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Väga suurt erinevust ei olnud. Poisid pabernukkudega küll ei mänginud. 6. Elektroonilised mängud 6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid? Olen selle aja laps, kui elektroonilisi mänge ei olnud ja nüüd olen ainult pika bussisõidu jooksul telefonist ussimängu mänginud. Aga lapsepõlves oli mul mängupesumasin, mis töötas patareidega ja televiisor, milles käis kettal pilt ringi (loomadega). 6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid? Ei ole. Ei ole aega. 7. Täiskasvanuiga 7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Kuna olen muusikaõpetaja, siis – klaverit, kannelt, natuke parmupilli. Lastele õpetan küll igasuguseid mänge, nii lauluga kui ilma. Olles ka skaudijuht, olen hankinud väga palju mänge, mida saan lastega mängida. Pidudel eelistan osaleda rahvalike tantsude tantsimises ja laulumängudest püüan ka alati osa võtta. Täisviide ERA, DK 385 < Kilingi-Nõmme < Tallinna linn – Sirli, snd. 1969. a. (2016) Maakond Harjumaa Kihelkond Tallinna linn Koguja Sirli Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1970. aastad Koguja sünniaeg 1969 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Sirli, snd. 1969. a. Tallinnas Harjumaa korter linn Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Minu lapsepõlv möödus riigimõisates. Isa oli karjaravitseja ja ema esialgu kodune. Edaspidi töötas majandis erinevatel ametikohtadel (laborant, peamiselt raamatupidamises). Esimesed eluaastad möödusid Vaeküla riigimõisas, siis aastaringi Rakvere linnas, Heimtali riigimõisas, Jänesselja riigimõisas ja alates 7-ndast eluaastast Penijõe riigimõisas (nõukogude ajal juba erinevate nimetustega põllutöökoolis). Esimesed mälupildid seostuvad Rakvere perioodiga (1938. a.), kui vanemad pidasid Pikal tänaval väikest toiduainetekauplust. Hoovis oli mänguseltsiliseks minust aasta-paar vanem tüdruk, kes tõi õue mängimiseks oma ilusa nuku ja nukuvankri. Vallimäe veerel käisin emaga maasikaid korjamas. Heimtalis olid mängukaaslasteks mõisalapsed. Elasime Heimtali mõisa valitsejamajas. Samas hoones oli ka majandi kontor ja nagu riigimõisates tol ajal kombeks oli, suviti ajutine lastehoid. Mis mänge me seal mängisime, ei mäleta. Eluks ajaks jäi meelde lasteaiatädi punane valgete mummudega kohviserviis. Ju me neist tassidest piima jõime. Mälestus mummulistest tassidest oli nii elav, et 1959. a. Moskva lähedal karusloomakasvatuse kursustel olles, nähes Bõkova raudteejaama juures olevas poekeses rohelisi ja kollaseid valgete mummudega tasse, ostsin ma nii ühte kui teist värvi tassi. Säilinud on ainult alustassid. Heimtalis mängisime maja seina ääres kivide ja klaasitükkidega. Ühel kevadpäeval, kui jää ei olnud veel täielikult sulanud, kukkusin peopesa pidi pudelipõhja, arm püsis aastaid. Toast tõin välja ka oma mänguasju. Nii läks mul kaduma puust "jonnipunn", mille hiljem sain kätte ühest tuuliku lähedal asunud moonamaja perest. Meie kõrvalkorteris elas endise mõisaproua juures teeninud vanatädi, kes pidas kirjavahetust paruni perega. Silme ees on imeilusad kulla ja karraga kaetud pühadekaardid, mida ta mulle andis vaadata ja lubas nendega siis mängida. 1941. a. käisid sakslaste ja venelaste vahel ägedad lahingud Viljandi pärast. Linna põlengute kuma paistis Heimtalini. Rahvas varjus mõisa võlvitud kartulikeldris. Meil lastel oli seal eriti põnev ringiratast trallida ja hästi valjusti hõikuda. Saime muidugi sellepärast tõreleda. Naised käisid lennukite rünnakute vaheajal ringtalli aedikus lehmi lüpsmas. Jänesseljal elasime lühikest aega. Mänguseltsilisi ei olnud. Sõbrunesin juba neiuohtu tüdrukutega ja kuulasin nende filmimuljeid. Lugu end rabalaukasse uputanud tüdrukust painas mind seni, kuni nüüd Eesti Vabariigi taastamise järel näidati Tallinnas kinos "Sõprus" Prahas filmitud linateoseid viimaste, juba Saksamaa pinnal peetud lahingute ajast. Siis üle aastakümnete nägin ma seda filmi ka ise. Kui ma ei eksi, on filmi nimi "Keelatud linn". Ilmselt kuulus minu tubaste mängude hulka juba Jänesseljal nööpidega mängimine. Silme ees on kolimine Pärnu raudteejaamast üle Pärnu suure kaarsilla, kui lauasahtlist pudenes välja karp ja nööbid veeresid laiali. Osa korjati kokku, osa veeres laiali. Penijõel, kuhu me järgmiseks kolisime, võtsin ma aeg-ajalt ema nööbikarbi ja kallasin ümmarguse söögilaua peale laiali. Suured tumedad nööbid olid mehed, väikesed poisid ja erksavärvilised naissoo esindajad. Mida ma täpselt väljamõeldud lugudesse panin, seda kahjuks ei mäleta. Toas oli mul oma nukunurk. Meeles on kaks portselanpeaga nukku. Mingi mööbel, nukkude sööginõud ja riided olid samuti olemas. Lisaks oli veel kaks vineerist välja lõigatud puitalusel seisvat rahvarõivais piigat. Kas mingeid loomi ka oli – ei mäleta. Pärast 1949. a. märtsiküüditamist oli pakitud väike komps selleks, et kui tullakse ära viima, oleks kohe, mida kaasa võtta. Puust karbis olnud saksa peenraha oli ema õue peale külvanud. Peamiseks mänguseltsiliseks oli Penijõel kodumajanduskooli direktori Elviine Malkeni noorem poeg Vello, kes oli minust kaks aastat noorem ja kellega suhtlen tänaseni. Kõik tubased mängud toimusid mõisa peahoones Vello pool või üle tee asunud valitsejamajas minu pool. Mängisime lauamänge: "Reis ümber maailma", "Kits", erinevaid sõnalisi mänge. Väga meeldisid meile geograafiliste nimedega või ajalugu puudutavad sõnamängud. Näiteks tuli ühe nime lõpptähega alustada teist nime: Eesti – Itaalia – Austria jne. „Telefoni“ mängisime sünnipäevadel, kui oli kohal rohkem lapsi. Mängu alustanu sosistas sõna kõrvalolijale, see järgmisele jne. Tavaliselt jõudis viimaseni juba moonutatud sõna. Mida segasem, seda lõbusam oli. Vellol oli koomikseid. Vaatasime neid meelsasti. Hästi on meeles kümne neegri lugu, mis hilisemal ajal sai A. Christie poolt tema variandis kriminaalnäidendina kirja pandud. Meil Velloga oli meelistegevuseks kutsekooli õpilaste sabas jõlkumine, sõna otseses mõttes. Kui mõni paar õhtupimeduses jalutama läks, siis hiilisime neile järele ja püüdsime aru saada, millest räägiti. Alatihti käisime neil internaadis külas. Mina tüdrukute pool, kes mulle salmikusse salme kirjutasid. Sain ka mõningaid kingitusi – Muhust pärit Salme-nimeline neiu kinkis mulle ehtsa muhu tanu. Vello painas jälle poisse oma küsimustega. Hilisemas elus kohtusime nii mõnegagi kas EPA-s või oma töökohas. Õues olid mänguseltsilised teised mõisalapsed. Mängisime rahvastepalli, peitust. Peituse mängimine toimus klassikalisel moel – vastavate lausetega tehti kindlaks, kes pidi otsijaks jääma ja kes peitsid end ära. Üks koht, kus me tavaliselt mängisime, oli peahoone otsas – vana pirnipuu kännu kõrval sai end seina peale löömisega mängust lahti lüüa. Teine meeliskoht oli nn. Veskimäel enne mõisaparki ja -hooneid. Seal oli mängu nimeks „Pulgamäng“. Lauajupp oli asetatud kaldu kas kivi peale või ümmargusele puutükile. [NB! joonis] Vastu maad toetuvale lauaotsale laotud pulgad löödi õhus olevale lauaotsale antud jalalöögiga laiali. See, kes kinni oli jäänud, pidi pulgad kokku korjama ja lauale tagasi asetama. Samal ajal peitsid ülejäänud mängijad end ära. Leitu löödi sama laua juures mängust välja. Kui õnnestus otsijaist mööda lipata, siis lendasid pulgad jälle laiali ja otsija pidi uuesti alustama. Kes aga mängust välja oli löödud, see end uuesti peita ei saanud. Nüüd meenutan mängu-alustamise lauseid. Ega nad päris hästi enam peas ei ole. "Entel-tentel trikatrei, punaste pükstega politsei. Mina ei mõistnud seda keelt, pöörsin selja, näitsin keelt. Sina oled prii." "Üks helevalge tui lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Mitu seppa parandavad teda? Seda ütled sina." Peahoonesse viiva tee ääres olid kahel pool hekkide taga muruplatsid. Need olid meie peamised pallimängu- ja kotisjooksu-platsid. Vasakule poole sirelite äärde lasi isa ehitada liivakasti, kus oli voli kõigil mängimiseks. Kevad algas jõel jääminekuga. Tihti korjus silla taha jää, siis tõusis vesi nii kõrgele, et takistas vahel meie majja pääsemist, sest meie maja oli üsna jõe kaldal. Marjapõõsad ulatusid pea veeni. Lastel olid siis tavaliselt liiklustakistuse pärast koolipriid päevad. Julgemad (Kalju Rehepapp) üritasid jääpankadega sõita. Lindude saabumisega käisime Matsalu luhal linnumune otsimas. Pardi- ja hanemune õnnestus roostikust harvemini kätte saada. Vaesel ajal sai ka kajakamunadest pannkooke tehtud. Suvel, kui jõgi lompideks kuivas, püüdsime sealt kätega kalu. Sügavamates lompides ujusime. Õiged ujumiskohad olid ka kilomeetri kaugusel – seal, kus jõgi oli laiendatud. Ka Lihula lapsed käisid kas Penijõel või Tuudi jõe ääres ujumas. Pärast viljamasindamist oli teispool jõge küüni taga pinu ja kõrge põhuvirn. Meil lastel meeldis virna otsa ronida ja siis sealt tagumiku peal alla liugu lasta. Alla tulime aga tavaliselt koos põhuhunnikuga, mille kuhjasime ümber põhukuhja, kuhu rajasime siis käigud ja koopad. Minu isa kui mõisavalitseja tegi sellele lustimisele lõpu. Mõne aja pärast kolisime laudalakka heinte peale liugu laskma. Seal ei olnud karta, et vesi laialilükatud heinale liiga teeks. Liiga tegin endale, kui ühe aampalgi peale maandusin. Talvel asendus suvine jalgratastega ringisõitmine kelgutamisega kuivati mäest alla. Seal pakkus üks kaaslane mulle võimalust Riia linna näha, kui panen keele vastu kelgurauda. Ei mingit Riia linna, aga keel oli kare ja kibe veel mitu päeva. Paremini läks lauda juures oleva veepumpamise tiisli külge seotud kelkudega ringi keerutamine. Mingid suusad sain ka endale. Uisutamise sain hädapärast selgeks alles Tallinna 9-ndasse klassi tulles. Liukal käimine võrdus peol käimisega. Velloga tuhlasime ka mõisamaja pööningul, kus nüüd on Matsalu keskuse kohvik ja ajutiste fotonäituste ruum. Malkenite konkust tuli välja terve puust nikerdatud loomakari. Vello isa, kes oli juhusliku kaassõitjana Siberisse saadetud, oli kodumajanduskoolis olnud puutöö õpetaja – ju need loomad tema valmistatud olid. Palju rõõmu ja lusti pakkusid taludes peetavatele talgutele järgnevad söömaajad. Sel ajal, kui täiskasvanud koduõlletoope kummutasid, möllasime meie lapsed õues peitust mängides. Lõbus oli ka mõisa- ja külarahva ühiselt korraldatud kadriskäik ja andamitest saadud toidukraamiga korraldatud kadripulmas viibimine. Kuna ajad olid ärevad – üks okupatsioon järgnes teisele, siis vanemad mängisid tihti õhtuti ja puhkepäevadel bridži. Mulle pakkus mäng suurt huvi. Vahel õnnestus end mängu sokutada või lauale pandud kaarte liigutada. Tallinnas ja minu vanemate pool oli samuti: kui isa ja ta vennad kokku said, oli peale sööki alati bridžimäng platsis. Lapsena mängisin Vello ja teiste mõisalastega viitlehte ja turakat. Enam ei mäletagi, kuidas need mängureeglid paika pandud on. Ka doominot sai mängitud. Lihula Keskkooli astusin 1944. a. oktoobris, kui sõda oli juba edasi liikunud. Kool töötas kahes vahetuses. Mingit alevi vahel hulkumist ei olnud, sest igasuguseid hulkureid ja metsavendi liikus ringi. Ruttu koju. Kolm kilomeetrit porist või lumist teed viletsate jalavarjudega. Valgel ajal sai vahel tee kõrval olevail külmunud lompidel kõhuli mööda jääd roomatud. Koolimajas oli ruumi vähe ja ilusa ilmaga kupatati lapsed õue. Poisid mängisid palli, tüdrukud kõkutasid niisama. Vahel käisime koolimaja kõrval olevas tiigis triitoneid vaatamas. Oma pinginaabri Vaida Nikkeliga istusime uue koolimaja jaoks kokku veetud vundamendi kividel ja arutasime, kuidas Stalinit tappa (III-IV klassis olles). Lõime isegi oma ühingu: VVVÜ – venevastane võitlusühing. Klassiõe Asta Oosimi pinginaaber Ivi Kanne elas koolimaja vastas. Vahetunnil käisime tema juures. Lugesime Stalini elulugu. Sai selgeks, kuidas tulevane suur juht röövis parteile raha. Asta ja klassiõde Maia Metslang, kes elasid alevis, mängisid Asta maja õues. Asta isal oli varem lihakarn olnud, õuepeal toimus loomade tapmine. Seal oli vere kogumise kaev, mille kaane peal Asta ja Maia lavastasid näitemängu "Kuidas üks onu teise ära koksas", st kuidas Stalin Lenini ära tappis. Ka Astaga suhtlen ma tänase päevani. Lihulas olid nii alevi- kui mõisalapsed, kellel vahel omavahel läks löömaks. 1951. a. kolisid mu vanemad Harjumaale Nissi lähedale Saida sovhoosi ja minu koolitee jätkus Tallinna 4. keskkoolis. Tallinna koolilapsena elasin isa venna ja tema naise pool. Ruumi oli seal vähe ja külalisi mul eriti ei käinud. Mäletan ühte pühapäeva, kui külas oli isa õepoeg Endel Bergert ja minu klassiõde Õnne Põder (hiljem Eelma). Riietusime tädi õmmeldud (tädi Elly oli elukutselt õmbleja ja tegi vargsi kodutööd) kirjudesse satiinist hommikumantlitesse, pähe sidusime käterätikuist kokku keeratud turbanid ja etendasime siis mingit idamaist lugu. Üksi olles joonistasin oma kahele paberist nukule riideid. Eriline peoloom ma ei olnud, aga koolipidudel ja klubides sai ikka käidud. Samuti liuväljal. Kõige enam meeldis teatris käimine. Seal oli mu kaaslaseks tavaliselt meie klassi kõige ilusam tüdruk Niina Zubova. Nüüdne Niina Pahla on samuti tänini mu sõbranna. Koolivaheajal mängisin koos Saida sovhoosi noortega, nüüd juba võrkpalli. Käisime kiigeplatsil kiikumas ja õhtupimeduses mõisa aias maasikaid näppamas. Riisipere metsad olid oma nime väärilised – riisikaterikkad. Samuti olid päris head maasikavälud. Õnneks ei puutunud kokku neis metsades elavate metsavendadega. Üks neist oli väga verejanuliseks muutunud. Lisaks mõisa karjast varastatud loomadele (isa käis pärast tema tabamist kohtus tunnistajaks) tappis ta ka mitu inimest. Kui onud-tädid punasteks "pühadeks" maale tulid, siis läks bridžimäng jälle käima. Elektroonika on minust mööda läinud. Olen juba ammu mängimisest võõrdunud. Täisviide EFA I 168, 104/16 < Tallinna l. < Rakvere l.; Paistu khk., Heimtali k.; Lihula khk., Penijõe k. – Maret Luhari, s. 1936. a. (2013). Maakond Viljandimaa Läänemaa Harjumaa Kihelkond Paistu Lihula Tallinna linn Koguja Maret Luhari Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940.-1950. aastad Koguja sünniaeg 1936 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Maret, snd. 1939. a., elanud Läänemaal jm. Harjumaa korter küla Läänemaa Viljandimaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst Olen sündinud 15. nov. 1942. a. Tartumaal Ropka vallas Kivikaevu talus. Isa oli saanud 25+5 ja küüditatud Arhangelskisse. Meid oli 3 õde, mina kui kõige pisem olin viidud vanaema juurde Tartu lähedale Räni külla, sest vanaemal oli lehm. Keskmine õde viidi Tallinna isa venna, Oleviste kiriku pastori peresse. Hiljem küüditati ka onu ning õde kasvatasid tema naine ja naise vanemad. Kõige vanem tütar jäi ema juurde ja rändas temaga koos ühest keldrikorterist Tartus teise. Varasest lapsepõlvest mäletan õhtuid, kui polnud veel päris pime ja peeti videvikku. Vanaema laulis väga ilusasti ja palju. Mäletan laule: "Lilla istus vangitornis", "Ameerikamaal üks usklik ema kord elas väikese tütrega“ – kus suri ema ära, väike tütreke läks ema otsima rongiga, ja küsimusele, kuhu ta läheb, vastas ta, et taevasse oma ema juurde. Veel oli laul, mis mind alati nutma pani: "Kaugel, kaugel paksu metsa sees…“ – kus elasid kaks jänest, toitsid end nad halja heinaga, orust vett nad jõivad, tuli aga kuri jääger ja lasi jänkud maha. Väga palju jutustas vanaema vanu jutte ja üksteisele mõistatuste esitamine oli ka videviku ajal üks meelistegevusi. Hiljem tulid ettelugemised. Mäletan hästi Theodore Dreiseni "Ameerika tragöödiat“, mida loeti. Mina õppisin varakult lugema raamatu "Nils Holgerssoni imeline reis läbi Rootsi hane seljas" järgi. Kui vanaema läks õhtul lehma lüpsma, tahtsin nii väga teada, mis sai edasi, ja nii hakkasin ise lugemist edasi pusima. Kasvasin üksiku lapsena vanade inimeste juures, teisi lapsi nägin harva. Mu heaks sõbraks oli minust ehk kümme aastat vanem ingerisoome rahvusest noormees Robert Heimonen. Tema vanemad olid põgenedes hukka saanud, kui meie-lähedast maanteed pommitati. Lapsed, neid oli kaks, olid kasulasteks võetud – poiss meie perre ja tütar, natuke vanem Aino, vanaisa venna peresse. Temaga mängisime lauamänge: "Poomine“ – see oli nii, et mõtlesid ühe sõna, kirjutasid selle esimese ja viimase tähe ja siis pidi teine mängija pakkuma tähti. Kui ta sai õiged tähed öeldud enne, kui kõik vajalikud "võllapuu" elemendid täis said, jäi ta ellu, vastupidisel juhul oli ta "üles poodud“. Otsisime siis pikki ja keerulisi sõnu. [JOONISED] Veel oli „Trips-traps-trull“ – küllap seda teavad kõik. Natuke põnevam on „Laevade pommitamine“, kus teatav arv laevu oli joonistatud ja teine pidi neid püüdma põhja lasta. [JOONIS] Laevade arv ja suurus olid kindlad: 4 – 1, 3 – 2, 2 – 3, 1 – 4, ja teine siis kompas oma ütlemistega teise laevu, kuni ta ütles tühja, siis hakkas teine küsima. Veel mängisime kaarte: "Viis lehte", "Potkitnoi" trumbiga ja ja trumbita. Lauamängudest "Ümber maailma reisi" ja tamkat ja malet. Veel mäletan, et meil oli tilluke "Moskvitš" raadio, väga olid oodatud kuuldemängud ja üks kord nädalas soovikontsert. Aga teatud ajal (kl. 21), kui tuli "Ameerika Hääl", istus vanaisa, kõrv raadio küljes, ja kuulas. Siis me ei tohtinud hingatagi, kuigi harva oli sealt peale hirmsa ragina midagi kuulda. Mul on meeles, et laupäeviti pidas jutlust keegi Konrad Veem. Koolis hakkasin ma käima Soinaste algkoolis, mis asus 3–4 km kaugusel Soinaste raudteejaama juures. Oli üks suur klassiruum ja kõik lapsed, meid oli ehk paarkümmend, olid ühes ruumis. Õpetajaks oli väga lahke pr. Murumaa. Mäletan, et kooli algul lasti igal lapsel laulda, et teada saada tema lauluoskust. Teised lapsed laulsid ikka lastelaule. Mina aga ei saanud aru, miks õpetaja muigas, kui mina laulsin: "Mäe otsas kaljulossis elas mul üks armuke, lossihärra ainus tütar oli minu kallike…". Igal lapsel oli oma lõunaleib kaasas ja õpetaja keetis suures pajas vaarikavarreteed, mis oli ilus punane ja maitsev. Vahetundide ajal mängisime ringimänge: "Kes aias", "Üks peremees võtab naise“ jne. Mäletan, et kõik lapsed käisid käest kinni hoides ringi ja laulsid. Üks laps oli ringi sees ja tal oli käes mingi pael või vöö. Refrääni ajal: „Nüüd sulle kosjad köidan, oi valle-ralle-raa, ja sind omaks võtan, oi valle-ralle-raa!“ heitis ta vöö kellelegi lapsele kaela ja teise lapse võttis ta "omaks". Seistes selle lapsega vastamisi käest kinni hoides, kappasid nad ühest ringi otsast teise ja tagasi, läksid siis uuesti ringi ja see laps, kellele heideti vöö kaela, jätkas ringi sees käimist, ja nii mäng jätkus. Kevadel, kui olime vahetundidel väljas, mängisime peitust, trihvaad, keerukuju, mädamuna, keksu, rahvastepalli jne. Veel olid „Kapsapea“, „Tagumine paar välja“, „Hundid-lambad“. Suvevaheajal tuli mulle seltsiks maale minust pool aastat vanem täditütar Mall Tartust. Temaga mängisime kodu, poodi, arsti jne. Rahadeks olid meil sireli lehtedest tehtud rahad. Murdsime lehe kokku ja tegime neile hammastega mustrid peale. Vastavalt teatud mustrile olid raha suurused. Veel olid meil oma talud ja kariloomad. Meil oli majal ees veranda ja selle alune tühi. Siis seal trepi all olidki meie talud. Loomad tegi meile Robi puupulkadest-tammetõrudest. Majad ja metsad ehitasime liivast, okstest, lilledest. Soinaste koolis käisin 5. klassini, sest see oligi vaid 4-klassiline. Siis läksin elama Tartusse Anne-tädi juurde. Tema oli mu ema vanem õde ja töötas kogu aeg kuni pensionini Tartu alumiiniumivabriku pearaamatupidajana Võru tänaval. Nääripeol nende tehases mäletan, et lugesin näärivanale: "Astuge julgesti Eestimaa pojad, kellel kulmud kuumavad tööst, kellel südamed rindades soojad, selginud sihid silmade ees." Kooli läksin Tartu 10. 7-klassilisse kooli Vanemuise tänaval vana Vanemuise vastas, sest tädi elas seal lähedal Pälsoni ja Aia tn. nurgal uues alumiiniumvabriku tööliste majas. Mäletan, et kõikjal olid varemed ja õhtuti ei juletud väljas käia. Vanemuise varemetes pidi olema vorstivabrik ja seal pidi tehtama inimlihast vorsti! Anne-tädi elas üksi, oli nn. vanatüdruk ja väga range. Nutsin sageli õhtuti ja mõtlesin, et praegu läheb vanaema lehma lüpsma jm. Igatsesin väga vanaema juurde ja igal laupäeval läksin maale. Selles koolis enam ringimänge vahetunnil ei mängitud, vaid kevadel, kui sai õues olla, mängiti rahvastepalli. Küll aga koolipidudel. Tantsimine sel ajal küll veel polnud moes. Selles eas tantsiti "Rukkilõikust": „Me lähme rukist lõikama – kes tahab vihku võtta? Kas, armas sõber, tahad sa ka meie hulka heita?“ Siis otsiti omale paarilist: „Ja mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma, ja mina leidsid ja sina leidsid, kes hooletu, jäi ilma.“ Kuna seal olid juba lapsed 7. klassini, siis oli see tants väga hea võimalus oma sümpaatiaid välja näidata. Veel tantsiti "Rits-rats, rundipum, selle laulu lapi lapsed meile tõid" jne. Kaua ma tädi juures ei elanud, vanemates klassides hakkasin käima Ränilt, see polnud eriti kaugel Soinaste bussipeatusest ja sealt sai juba bussile. Kuna kool oli kahevahetuseline ja tuli käia üsna õhtul pimedas, siis ootasime alati üksteist ja läksime koos. Räni külast käisime tol ajal neljakesi. Üks kole koht oli tiisikusravila park. See oli tihe kuusemets paremal pool maanteed linna serval. Seal hirmutas meid üks "liputaja" ja olevat juhtunud muudki koledat. Suviti käisime lehmadega karjas, seal, kus on praegu Lõunakeskus. Peres tohtis olla üks lehm, aga kohti, kus karjatada, ei olnud. Käisime siis, lehm ketiga käe otsas, mööda kraavikaldaid. Kui siis lehmad sõid, mängisime, needsamad neli tüdrukut, kes me koos koolis käisime, kaarte, tegime lõket, küpsetasime lõkkes kartuleid ja õunu. Siis tuli juba keskkool –Treffneri Gümnaasium – siis ta oli Tartu I Keskkool. Vahetundide ajal nüüd ainult jalutati ringis ja koolipidudel olid juba päris tantsud. Kuna olin nüüd juba suur tüdruk, käisin vanaisal abiks kolhoosis normipäevi teenimas kergematel töödel – heina riisumas, sisseveol heinaküünis heinu tallamas jne. Kuna rahapalka kolhoosist ei saanud, viis vanaema piima igal hommikul Tammelinna linnaprouadele. Olid kindlad kohad ja nüüd pidin mina suvevaheajal seda tegema. Püüdsin võimalikult vara hommikul seda teha. Häbenesin õudselt oma kolisevat jalgratast piimanõudega. Kartsin, et kohtan mõnda koolivenda! Mäletan öiseid suhkrusabasid, üks tädi elas Väike-Kaare tänaval ja teatas meile, millal hakatakse suhkrut müüma, siis pidime kogu perega platsis olema. Mu lapsepõlv lõppes üsna ruttu. Vanaisa juurde tuli elama onu – nende noorem poeg oma perega – ja mina osutusin siis üleliigseks. Hakkasin lõpuklassides koolis käima Nõost rongiga – seal oli tol aja elupaiga leidnud minu ema. Igatsesin nii väga vanaema, aga kui vahel läksin peale kooli teda vaatama, siis leidis onu, et käib siin ainult söömas, mingit kasu tast pole. Nõos oli meil vilets väga külm korter, hommikuti oli vesi köögis ämbris jääs talvel. Mul polnud enam oma nurka, ema armastas minu riideid kanda ja lihtsalt selle pärast läksin kohe 18-aastaselt mehele. Tuttavad me eriti polnud. Mu tulevane õppis Tallinna Ehitustehnikumis ja oli suveks praktikale suunatud Tõravere observatooriumi alustatavale ehitusele. Kohtusime mõned korrad Nõo rahvamajas, vanasti oli maal peale iga kinonäitust tants. Sealt siis saatis ta mind paar korda koju. Vahetasime aadressid ja vast kirjavahetus oli see, mis otsustas. Olime mõlemad virgad kirjutajad. Abiellusime, peale lõpetamist suunati ta tööle Tudulinna sovhoosi. Sinna metsade sisse läksimegi siis elama. Paar aastat saimegi elada ja siis võeti ta vene kroonusse. Seni oli ta millegipärast pikendust saanud, aga nüüd äkki pikendust enam ei tulnud ja jäin vastsündinud pojaga üksi. Töötasin sovhoosis raamatupidajana, õppisin Mõdrikul kaugõppes, väga raske oli. Sovhoosi tuli uus agronoom. Ta pandi elama minu kõrvalkorterisse ja kuna ta oli veel vallaline, oli temast mulle suur abi. Temal oli kasutada sovhoosi "Willis", nii ta siis hakkas mind tööle viima ja tooma ja siis läkski, et minu esimene abielu lõppes ilma, et ma oleks oma poja isaga eriti tuttavaks saanud. Meie majas elas teisigi noori inimesi ja siis hakkasime me õhtuti koos käima meil, sest minul oli suurem kahetoaline korter. Põhiliselt mängisime kaarte, eriti „Bismarki“. See on üsna huvitav paljude käikudega mäng, vahel läks mäng välja hommikuni. Elektroonilised ja videomängud ei ole minuni jõudnud. Praegu, kui olen üksinda, loen väga palju. Kuna enam raamatuid osta ei jõua, toon neid Pala raamatukogust iga kahe nädala tagant, kui Sven koju tuleb. Veel olen avastanud uuesti ristsõnad, need kisuvad kaasa, ei saa arugi, kui on tund möödunud. Otsin arvutist vastuseid ja veel meeldib väga mälumängu vaadata: vahel on mõni vana või murdesõna või midagi muud sellist, mida mängijad ära ei arva, mina aga tean. Hasartmängudega õnneks kokkupuude puudub. Vaat nii – lastemängudest ei ole minu kirjutises küll suuremat, kuna kasvasin üksiku lapsena. Kuna aga te lahkelt lubasite "meenutada oma lapsepõlve", siis nii saigi kirja terve mu elulugu alates lapsepõlvest. Endalgi oli huvitav kõike meenutada. Lapsepõlv ja noorusiga on igale inimesele tagantjärele ilus ja armas, olenemata milline oli see aeg – vaene või rikas, raske või kerge. Mulle tundub, et mõnes mõttes on praeguse aja laste elu palju vaesem. Neil on nii vähe otsest kontakti ja mänge omavahel. Istutakse lõputult arvuti taga, "läp-topp" igal pool kaasas. Aga ehk on see loomulik praegusele ajastule, peaasi, et nad on ise rahul. Aga kui suviti kõik maale tulevad (elan ilusal Peipsi kaldal) – pojapoja poolvennad ja õde, Tanel ise ja onu Sven –, siis ikka mängitakse: koroonat, lauatennist, nooleviskemängu, korvpalli, jalkat, lastakse õhupüssist märki jm. Mängualustuse salm Üks väike valge tuvi lendas üle inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Mitu seppa peavad seda parandama? Seda ütled sina, väike tatinina. Mõistatus Eite-taati paaristikku, tagakambris kaelastikku, kahed reied ristamisi, kahed karvad vastamisi? – (Villa kraasimine) ja kraasid. Täisviide EFA I 170, 48/64 < Kodavere khk., Pala v., Ranna k. < Tartu-Maarja khk., Räni k. – Ülle-Reet Landsmann, snd. 1942. a. (2013) Maakond Tartumaa Kihelkond Tartu linn Tartu-Maarja Koguja Ülle-Reet Landsmann Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940.-1950. aastad Koguja sünniaeg 1942 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Ülle-Reet, snd. 1942. a. Tartumaal küla talu Tartumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Täisviide EFA I 170, 67/9 &lt; Hageri khk., Kohila al. &lt; R&auml;pina khk., Leevaku k. &ndash; Eha Asperg, s. 1939. a. (2013) Tekst Kui ema ja isa t&ouml;&ouml;l olid, siis meie lapsed m&auml;ngisime kolhoosi karjapidamist. Selleks olid meil suured kuusek&auml;bid lehmadeks, v&auml;iksemad kuusek&auml;bid vasikateks ja m&auml;nnik&auml;bid lammasteks. Puuokstest tegime karjakoplid ja panime sinna lehmad ja vasikad sisse. Lambad olid eraldi aias. Panime aeda purgiga vett joogiks ja rohelisi heinatutte s&ouml;&ouml;giks. Siis me s&ouml;&ouml;tsime ja jootsime neid k&auml;bisid &uuml;hekaupa ja seej&auml;rel panime &uuml;hte aianurka magama. Vahel l&auml;ks aed katki ja lehmad l&auml;ksid kiini (jooksu). Lambaid p&uuml;gasime m&auml;ngult ja enne seda pesime veega, et vill oleks puhtam. &Otilde;htupoole hakkasime lehmi l&uuml;psma ja piima kurnama. Nalja sai, vahel l&auml;ks piiman&otilde;u &uuml;mber, siis oli riid majas. Aedu oli mitmeid, elumaja otsas sirelip&otilde;&otilde;saste juures. Sirelilehtedest tegime suus hammaste abil erimustreid ja riputasime lehti aia peale. K&otilde;ige hullem oli see, kui hommikul &otilde;ue minnes selgus, et kanad olid meie karjaaiad &auml;ra l&otilde;hkunud ja k&auml;bid laiali siblinud. Tuli uuesti alustada. Vennad meisterdasid endale puust p&uuml;ssid ja m&auml;ngisid marjap&otilde;&otilde;saste vahel s&otilde;da, tulistamist. [JOONISED: lehmad, vasikad lambad; sirelilehtede mustrid] Maakond P&otilde;lvamaa Kihelkond R&auml;pina Koguja Eha Asperg Koguja sünniaasta 1939 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kolhoosi karja pidamine kujutlusmäng/loovmäng põld ja kari sõjamäng Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Täisviide EFA I 168, 91/2 &lt; Tallinn &lt; Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013) Tekst Väikelaste lelud olid talu eelarves alamajärgulise tähtsusega, mistõttu linnast ostetud mänguasju oli väga vähe. Domineerisid kodus tehtud kaltsunukud, kaltsupallid ja puust voolitud loomad. Ka minu isa nikerdas mulle toominga- ja pajupulkadest taluloomad, mis olid pigem loomade sümbolid kui eluslooduse jäljendused. Lehm pealtvaates, hobune, koer, kana. Nad oli alt lapikud, mis võimaldas nende püstiseismise, kerele jäetud puukoor imiteeris karvkatet ja sulgi. Nendega kodus omaette mängimine sõltus suuresti mängija kujutlusvõimest. Meie kambri põrandariiete roheline keskväli oli mulle põllu-, heina- või karjamaaks, kollased servavöödid aga olid põlluvahe- või karjateed. Karpidest, tikutopsidest ja muust käepärasest tegin taluhooned, isa žiletiteraga „habemeajamismasin“ sobis loorehaks, konservikarbiavaja adraks, pooleldi avatud teraga taskunuga niidumasinaks jne. Sellist talupidamisemängu tahtsin mängida üksinda. Teiste laste kujutlusvõime haakus minu omaga kehvasti ja rikkus mängurõõmu. Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Haljala khk Koguja Heinz Valk Koguja sünniaasta 1936 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Puust voolitud taluloomad kujutlusmäng/loovmäng põld ja kari Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Täisviide EFA I 168, 92/3 &lt; Tallinn &lt; Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013) Tekst Paljude laste kohalolekul mängiti seetõttu igasuguseid liikumismänge, millest populaarseim oli „Kopipeit“, kuna taluõu koos paljude hoonete, õuepuude, rohuaia, haokubuvirnade ja muude objektidega pakkus palju peidukohti. Mängu alustuseks tuli kõigepealt selgitada „pidaja“. Selleks seisti ringis ja keegi algatusvõimelisem „lugeja“ luges mingi salmi, milles iga sõna juures osundas järjekorras igale mängijale. Viimase sõnaga pihtasaanu jäi „pidajaks“. Viimaseks jäänu pidi nüüd ütlema mingi arvu, mida temast alates ringiratast loeti, kuni viimase arvuga märgistatu pidi jääma „pidajaks“. „Pidaja“ pidi silmad kinni ja nägu vastu seina lugema kõva häälega kokkulepitud arvuni, näiteks kahekümneni, misjärel ta hüüdis: „Tulen!“ ja hakkas peitunuid otsima. Kedagi märgates jooksis ta kähku kokkulepitud kohta, näiteks kaevuni ja käega vastu kaevurakkeid kolm korda lüües hüüdis: „Kop, kop, kop! (Jüri) kinni!“ või „(Jüri) kotis!“ Kui aga keegi peidusolijaist jooksis pidajale märkamatult kaevuni, lõi ta käega kolm korda vastu rakkeid ja hüüdis: „Kop, kop, kop! Mina prii!“ Viimasel peidusolijal oli eduka taktika puhul võimalus kõik kinnipüütud vabastada: „Kop, kop, kop! Kõik priid!“ Vastasel juhul jäi aga esimesena kinnipüütu uueks „pidajaks“. See oli hasartne mäng ja seda mängiti mõnikord pimeduse saabumiseni. Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Haljala khk Koguja Heinz Valk Koguja sünniaasta 1936 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kopipeit peitus trihvaa/uka-uka/ukakas Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Täisviide EFA I 168, 92 &lt; Tallinn &lt; Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013) Tekst Oh tuhat seitsesada<br /> mu jalg läks vastu pada, <br />ma jooksin teise kambri <br />ja kukkusin veeämbri. Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Haljala khk Koguja Heinz Valk Koguja sünniaasta 1936 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Oh tuhat seitsesada liisusalm Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Täisviide EFA I 168, 92 &lt; Tallinn &lt; Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013) Tekst Peeter pervõi peeretas <br />Narva linna väravas, <br />terve ilm oli haisu täis, <br />Peetri püksid paska täis. Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Haljala khk Koguja Heinz Valk Koguja sünniaasta 1936 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Peeter pervõi liisusalm liisusalm/peeter pervõi peeretas Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Täisviide EFA I 168, 92 &lt; Tallinn &lt; Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013) Tekst Punaste pükstega kardavoi<br /> ütles mul: „Idi domoi!“ <br />Ma ei mõistnud vene keelt, <br />pöörsin selga, näitsin keelt. Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Haljala khk Koguja Heinz Valk Koguja sünniaasta 1936 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Punaste pükstega kardavoi liisusalm liisusalm/punaste pükstega politsei Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Täisviide EFA I 168, 92 &lt; Tallinn &lt; Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013) Tekst Auto-taks number kaks <br />sõitis vastu posti plaks! <br />Autost tuli isand Paks <br />maksis trahvi krooni kaks. Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Haljala khk Koguja Heinz Valk Koguja sünniaasta 1936 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Auto-taks number kaks liisusalm liisusalm/ralliauto number kaks Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Täisviide EFA I 168, 92 &lt; Tallinn &lt; Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013) Tekst Pimpel-pumpel püüa-paua <br />saksad sõivad ümber laua, <br />kokk see tõstis, lõikas praadi, <br />mampsel valas sokulaadi. Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Haljala khk Koguja Heinz Valk Koguja sünniaasta 1936 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pimpel-pumpel, püüa-paua liisusalm liisusalm/impel pimpel liisusalm/mamsel keetis moosi Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Täisviide EFA I 168, 93 &lt; Tallinn &lt; Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013) Tekst Rätsepameister Krikaduu <br />õmbles mulle palitu, <br />ise oli puhta paljas, <br />põlvenukk käis pükstest väljas. Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Haljala khk Koguja Heinz Valk Koguja sünniaasta 1936 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Rätsepameister Krikaduu liisusalm liisusalm/rätsepmeister kakaduu Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Täisviide EFA I 168, 93 &lt; Tallinn &lt; Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013) Tekst Vihma hakkab sadama, <br />lapsed lakka magama, <br />teki alla pugema, <br />ükskordühte lugema. Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Haljala khk Koguja Heinz Valk Koguja sünniaasta 1936 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Vihma hakkab sadama liisusalm liisusalm/vihma hakkab sadama salm Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Täisviide EFA I 168, 93 &lt; Tallinn &lt; Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013) Tekst A, B, hakka pähe,<br /> kui ei hakka, viskan lakka, <br />korstna takka, Pläuhh! Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Haljala khk Koguja Heinz Valk Koguja sünniaasta 1936 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource A, B hakka pähe liisusalm liisusalm/a b hakka pähe salm Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Täisviide EFA I 168, 93 &lt; Tallinn &lt; Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013) Tekst Entel-tentel-trika-trei, üks helevalge tui lendas üle Inglismaa, <br />Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. <br />Mitu seppa seda parandavad, seda ütled sina, vana tattnina! Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Haljala khk Koguja Heinz Valk Koguja sünniaasta 1936 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Entel-tentel-trika-trei liisusalm liisusalm/üks väike valge tuvi