71 30 3142 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Populaarne oli "Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, mitu seppa peavad seda parandama, seda ütled sina, vana tatinina." See oli "Mädamuna" alustamise salm vist iga kord ja seetõttu kõige paremini meeles. Täisviide ERA, DK 127, 4 (4.3) < Lahemaa < Märjamaa khk., Haimre k. - Anne Kurepalu, s. 1946 (2013). Maakond Läänemaa Kihelkond Lahemaa Koguja Anne Kurepalu Päritolukoht Märjamaa khk., Haimre k. Koguja sünniaasta 1946 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Üks helevalge tuvi Läänemaa liisusalm liisusalm/üks väike valge tuvi Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Loomulikult mängisime poodi, arsti, kuid kõige rohkem küll vist kooli (ema oli õpetaja). Et olin õdedest kõige vanem, siis tahtsin ikka olla õpetaja. Fantaasiamängude rubriiki kuulub ka proua-mäng ja teatri-kontserdi tegemine. Vanematele, eriti vanaemale-vanaisale korraldasime kontserte ja etendusi, mängisime nn prouat, s.t oli üks kapike, kus olid ema need kleidid, mida ta enam ei kandnud, panime need selga ning kontsakingad jalga ning proua mängimine võis alata. Täisviide ERA, DK 125, 3 (3.5); 7 (5.3) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Fantaasiamängud koolimäng kujutlusmäng/loovmäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst <div>Mängisime õdedega muidugi "Kodu", oli nukunurk, meil oli palju nukke, alates poolemeetrilistest Tiiust, Marest ja Mallest ning lõpetades noorema õe kummist neegritüdrukuga. Onu, kellel omal lapsi ei olnud, kinkis igaks nääriks kõigile kolmele ühesugused nukud. Hästi on meelde jäänud sametriietega nukk-klounid. Oma viimase nuku sain 8. klassi lõpetamise kevadel, sellega küll enam ei mänginud, kuid alles on siiani, nagu ka kaheaastaseks sünnipäevaks saadud plüüsist karu, mille isa saatis Kroonlinnast, kus teenis aega mereväes. Ühel õel oli armas karvane mänguahv Nilsson ning noorimal õel hulk karusid, üks eriti väike armas toodud Berliinist, kuldse krooniga. Ja eks nukkudega sai mängida igasuguseid mänge: sööta, riietada, ise riideid õmmelda, oma esimesed sokid kudusin vanaema juhendamisel just oma suurele nukule Tiiule. Mängisime ka paberist nukkudega ning joonistasime ise neile riideid. Keetsime nukkudele süüa: kui ema suviti keldrikorrusel pliidi alla tule tegi ja pesu pesi, siis sättisime oma nukupotid pliidiservale ja tegime tõelist suppi.</div> <div>Kadestasime kõige noorema õe fajansist uhket nukuserviisi. Sai ka ise nukumööblit teha, puuklotsidest lauad-toolid, naeltest jalad alla, ka esimene kogemus haamriga sõrme pihta löömisest on sealt pärit.</div> Täisviide ERA, DK 125, 6 (5.3) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kodu kodumäng kujutlusmäng/loovmäng mänguasjad nukk pabernukk Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängisime "Täidan-täidan laeva": palli veeretatakse ühelt mängijalt teisele ning öeldakse, mis on laeva lastiks, tavaliselt valitakse ka mingi täht, mis peab olema lastiks oleva kauba esitäheks, näiteks "a": apelsinid, ahvid, aprikoosid jne. Täisviide ERA, DK 125, 6 (5.2) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaeg 1954 Koguja sugu 2013 Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Täidan-täidan laeva laeva täitmine sõnamäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Teine analoogne mäng on "Soovide"-mäng: ühele naabrile öeldakse sosinal inimese nimi, keda kõik seltskonnas tunnevad, võib olla ka tuntud poliitik, laulja, sportlane jne, ning teisele naabrile mingi soov, aforism, vanasõna vms. Oleneb mängujuhi osavusest, kui huvitavaks mäng kujuneb, sest mängujuht peab nüüd küsima, mida see isik näiteks soovib oma sõpradele uusaasta hommikul vms ning mängija peab ütlema nüüd vanasõna, soovi jne, mis talle öeldi. Viimati mängisin neid mänge teisel jõulupühal 2013, kui meie suure pere neli põlvkonda koos olid. Täisviide ERA, DK 125, 6 (5.2) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Soovid seltskonnamäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängisime "Kingi"-mängu: seltskond istub ringis, vasakule naabrile öeldakse kingitus, paremale sosistatakse kõrva, mida kingiga teha. Pärast mängujuht küsib igaühelt ning nalja saab, kui näiteks kullast süda tuleb ära süüa või jalga panna jne. Täisviide ERA, DK 125, 5 (5.2) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kingitus seltskonnamäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Kodus mängisime koos emaga veel "Kop-kop!"-mängu: keegi läks ukse taha, tuli ja koputas ning palus öömaja, kirjeldades ennast kui mingit looma. Teised pidid küsimuste abiga välja selgitama, millise loomaga on tegemist. Kui loom oli ära arvatud, siis lubati tal kusagile öömajale pugeda (kapi taha, tooli alla jne). Täisviide ERA, DK 125, 5 (5.2) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013). Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kop-kop äraarvamismäng seltskonnamäng taibumäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Üks lemmikmänge oli "Inimene-loom"-mäng, nii meie seda nimetasime: iga mängija joonis paberilehe vastavalt kokku lepitud lahtrite arvuga, lahtrite pealkirjad lepiti kokku, need võisid olla näiteks inimese nimi, loom, lind, riik jms. Üks mängija luges tähestikku ning mängujuhi "Stopp!" peale ütles, mis täheni on jõudnud. Kui see oli näiteks "L", siis kõik nõutud märksõnad pidid algama just selle tähega. Kui esimene mängija lõpetas, siis asuti kontrollima. Kui kokkulangevusi ei olnud, said kõik kümme punkti; kui kellelgi langes teisega midagi kokku, siis viis punkti. Võitis enam punkte saanu. Mäletan siiani, kuidas noorem õde pakkus kord t-tähega loomaks tuglast. Muuseas, mängin praegugi koolis veerandi lõputundidel seda mängu, suuremate klasside puhul võetakse osalejad rühmadeks kokku, ka tänapäeva õpilastele meeldib. Täisviide ERA, DK 125, 5 (5.2) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Inimene-loom paberimäng sõnamäng sõnamäng tabeliga taibumäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Laevade pommitamine - traditsioonilised reeglid, mängisime kodus õdedega. Täisviide ERA, DK 125, 5 (5.2) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Laevade pommitamine laevade pommitamine paberimäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst "Siga": sõnade äraarvamise mäng, paberile kirjutas mängujuht sõna esimese ja viimase tähe, vahele punktiiri. Mängijad hakkasid kordamööda tähti pakkuma, kus iga valesti öeldud täht andis ühe osa seast (joonistati saba, siis jalg, silm, kõrvad jne). Kaotas see, kelle siga kõige enne valmis sai. Mängisime kodus emaga. Tänapäeval levinud ka "Poomise" variandina. Täisviide ERA, DK 125, 5 (5.2) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Sõnade äraarvamine äraarvamismäng paberimäng poomine/siga sõnamäng taibumäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Korstnapühkija - paberile joonistati maja, korsten, redel, kõrvale tabel. Tavaliselt mängiti kahekesi ja tabeli lahtreid tehti kaks, aga võis ka rohkem mängijaid olla, siis oli lahtreid vastavalt mängijate arvule, tabeli pikkuseks kokkuleppel kas 10 või 12 lahtrit. Üks mängijatest peitis nööbi vm väikese eseme selja taga ühte pihku, sirutas käed ette ja järgmine pidi arvama, kummas käes ese on. Kui arvas õigesti, sai tabelisse plussi, kui ei arvanud õigesti, plussi ei saanud. Mängiti niikaua, kuni üks mängijatest sai kõikidesse lahtritesse plussid. Teised jätkasid. See, kellel jäi lahtreid tühjaks, oli korstnapühkija, vastavalt tühjaks jäänud ruutude arvule kas kaks, kolm vms aastat. Ning joonistati korstnapühkija maja katusele. Seda tegi tavaliselt ema. Täisviide ERA, DK 125, 5 (5.2) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Korstnapühkija äraarvamismäng korstnapühkija paberimäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Telefon - mängijad on reas ning mängujuht sosistab esimesele mingi sõna, mida hakatakse rivis edasi ütlema, rivi lõppu jõudes on enamasti sõnast või lausest saanud hoopis midagi muud, vahel ajasid mõned mängijad meelega sõna kohe sassi. Mängiti klassiõhtutel, sünnipäevadel, aga ka oma mänguseltskonnas. Täisviide ERA, DK 125, 5 (5.1) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Telefon seltskonnamäng telefon Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Tipi, tipi, ära näita - mängijad istusid rivis ning üks mängijatest püüdis poetada kas paberkuuli, nööbi vms teistele kooshoitud pihku, korrates iga mängija juures: "Tipi-tipi, ära näita," ning kellelegi peidetava eseme pihku panna. Äraarvaja pidi minema mängijate rivi juurde ning lööma kokkusurutud sõrmed lahti ning leidma peidetud eseme. Kui arvas õigesti, sai rivisse istuda ning uueks arvajaks sai see mängija, kelle peos peidetud ese oli. Kui ei arvanud, pidi edasi jääma arvajaks. Mängiti klassiõhtutel, sünnipäevadel. Täisviide ERA, DK 125, 5 (5.1) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tipi, tipi, ära näita äraarvamismäng seltskonnamäng tibu-tibu ära näita Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Pandilunastamist oli, aga ei mäleta, millise mängu puhul. Panti pidi pärast lunastama ning midagi tegema (tantsima, laulma, sõpra kallistama-suudlema, kükke tegema jms). Täisviide ERA, DK 125, 5 (5.1) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pandilunastamine pandimäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mängisime suvel oma õdedega kodus. Nagu ka mängu, tingliku nimega "Venelased": istusime kivist aiapostide otsa, tavaliselt püüdsime natuke maskeeruda (näiteks sukkpükstest patsid pähe vms) ja hakkasime omavahel pudikeeles rääkima, pidades end venelasteks (vene keelt ju veel eelkoolieas ei osanud). Küll aga rääkisime vahel pi-keeles. Täisviide ERA, DK 125, 4 (5.1) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Salakeeled salakeel Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Tige koer - keegi oli tige koer, hoidis posti külge seotud köiest kinni, teised mängijad pidid nii läbi saama, et tige koer neid kinni ei püüa; keda kinni püüti, oli uus koer. Täisviide ERA, DK 125, 4 (5.1) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tige koer kull Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Keerukuju - mängijad keerutavad end ringiratast, üks mängijatest, kes ei keeruta, hüüab mingil ajal "Stopp!" ning kõik peavad tarduma paigale; mängija, kes ei ole kuju, püüab kedagi naerma ajada ning kedagi liigutama saada - kes liigutab, ei saa enam kuju teha ning mäng algab uuesti. Suvine õuemäng. Täisviide ERA, DK 125, 4 (5.1) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Keerukuju keerukuju keerutamine naermiskeeld tasakaal Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Tagumine paar välja - traditsiooniliselt, klassiüritustel, nagu ka "Pikka nina", "Üks üleliigne": toolid ringis, aga üks tool vähem kui mängijaid, kõik liiguvad ümber toolide ning mängujuhi märguande peale peavad istuma (märguandeks võib olla ka katkenud muusika). Ilmajäänu läheb mängust välja ning ära võetakse ka üks tool. Neid mänge mängiti tavaliselt koolis klassiõhtul või sünnipäevadel, kui oli suurem seltskond. Täisviide ERA, DK 125, 4 (5.1) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Üks üleliigne kohavahetus seltskonnamäng toolimarss Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Prii-peitus: salmi lugemisega määrati püüdja, priiks löödi naabrimaja uksele, peidupaikadeks aed ja õu, kinnipüütu oli järgmine lugeja (loeti kas 50-ni või 100-ni, püüdja hüüdis: "Tulen!"). Priiks löödi sõnadega: "Uka-uka, mina prii." Suvine õuemäng. Täisviide ERA, DK 125, 4 (5.1) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Prii-peitus jooksumäng peitus trihvaa/uka-uka/ukakas Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Siga - kaks mängijat viskasid teineteisele palli, kes maha pillas, sai vastavalt ühe tähe sõnast "siga", kuni sõna oli lõpuks valmis ja vähemosav mängija kaotanud. Mängiti suviti õues. Täisviide ERA, DK 125, 4 (5.1) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Siga pallimäng siga Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Pallikool - mängiti vastu maja ust või seina, tuli palliga igasuguseid trikke sooritada; järgmine mängija sai alustada, kui eelmisel läks midagi segi. Mängiti kodus või koos naabrilastega nende õues. Täisviide ERA, DK 125, 4 (5.1) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Koguja sünniaasta 1954 Kogumisaasta 2013 Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Pallikool pallikool pallimäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Kogumisvõistlus 2013 Subject The topic of the resource Kogumisvõistlusele saadetud mängukirjeldused, kajastavad 20. sajandi II poolt. Lastemäng Lastemängukirjete kohta (lisaks Dublin Core põhiandmetele) käiv metaandmete komplekt Tekst Mädamuna - seisti ringis, keegi viskas palli õhku ja hüüdis kellegi nime, kes püüdis palli, ülejäänud jooksid laiali. Saanud palli kätte, hüüdis ta "Stopp!" Palliga mängija pidi valima ühe mängija, kelleni tuli minna teatud arv sammekas tibukõnnil (tillukesed sammud), kukekõnnil (pikad sammud) ja viskama palli valitud mängijale pihta, kes oli uus "mädamuna", kõik kordus. Mängiti suvel õues. Täisviide ERA, DK 125, 4 (5.1) < Haljala khk., Haljala - Külli Heinla, s. 1954 (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Haljala khk., Haljala Koguja Külli Heinla Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Mädamuna Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013 mädamuna pallimäng Virumaa Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Täisviide EFA I 169, 111/22 < Valga l. – Tea Kink, s. 1940. a. (2013) Maakond Valga l. Kihelkond Valga l. Koguja Tea Kink Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. aastad 1950. aastad Koguja sünniaeg 1940 Koguja sugu naine Tekst            Lapsepõlv on aeg, mille kohta võib öelda: &bdquo;… kauge aeg, kauge aeg, kaugelt vaadates veel ilusam ta näib.“Oma lapsepõlve ei saa ma samastada tänapäeva laste omaga, sest minul oli see palju kordi huvitavam, sisukam ja teguderohkem. <img style="float: right;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Ema_%f5ega_koduaias_1948.jpg" alt="Tea Kink ema ja õega koduaias 1948" width="300" />            Minul olid ema, isa ja noorem õde (6-aastane) ning oma maja, kus kasvasin ja käisin koolis kuni keskkooli lõpuni. Minu vanemad olid lapsesõbralikud ja meie kodu õu oli alati avatud ka meie tänava lastele. Oma õega ei saanud ma nii hästi läbi kui minu majas elava onutütrega, kes oli minust 2 aastat noorem. Ta oli minule parim mängukaaslane, sugulane, sõbratar, ning tänase päevani suhtleme väga tihedalt. Alg- ja keskkoolitee oli meil ühine.            Meil oli suur õu ja aed, kus oli ruumi laialt. Meil, lastel, ei keelatud õues joosta, palli mängida, laulda. Minu vanemad olid alati abiks, kui tahtsime midagi ette võtta: näiteks lumememme tegemisel aitas isa suuremad pallid kokku veeretada, ema tõi söed lumememmedele nööpideks, porgandi ninaks ja vana mütsilotu pähe. Isa tegi õue astangutega kelgumäe, et oleks põnevam hoogu võtta ja sõita pikem liug! Sageli sõitis ka ema meiega mäest alla. Kui saabus kevad, oli armsaim tegevus veeojade suunamine mäest alla ja kasetohust laevukeste mööda vett allalaskmine! Kasetohust laevukesed tegi isa. See kevadine veevulin on üks ilusamaid mälestusi, mis minule on armsaks jäänud kuni tänaseni! Unustan praeguseni end veekogu äärde kevadist vetevulinat kuulama. <img style="float: left;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Onut%fctar_Ene_%f5de_Aili_Tea.jpg" alt="Onutütar Ene, õde Aili ja Tea" width="300" />            Kui lumi oli sulanud ja maa juba kuiv, olid väga populaarsed mängud &bdquo;Kekskasti-kool“, &bdquo;Hüppenööri-kool“, &bdquo;Peitusmäng“, &bdquo;Leka“. &bdquo;Kekskasti-kooli“ jaoks oli vaja viskamiseks ilusat klaasitükki, kivi või muud. Jälle oli isa abiks seda meile otsimas. Populaarne oli ka “Pallikool“, kus olid teatud harjutused: pallivisked 10 × vastu majaseina otse, ühe käega, käe alt, jala alt, üle pea ja kiire pööre viskel. Kellel pall maha kukkus, oli mängust väljas.            Pallimängudest mängisime &bdquo;Rahvaste palli“, kus oli kaks võistkonda ja kaptenid. Kaptenitel tuli vastasvõistkonna mängijatele palliga pihta saada. "Rebase palli“ puhul olid ka mängus kaptenid ning igal mängijal oli teatav arv "elusid". Kes palliga pihta sai, pidi lahkuma! Viimane oli võidumees. Vihmase ilma korral mängisime lauamänge: doominot, "Reisi ümber maailma", kaarte ("Must notsu"), &bdquo;Telefonimängu“, kus sai alati palju nalja, sest kunagi ei jõudnud edasi öeldud sõnad õigel kujul lõpuni. Kooliajal mängisime kabet. Eriti meeldis "Vedelat" mängida, kus ühel mängijal oli üks nupp ja teisel neli nuppu.            Mängisime ka palju nukkudega. Minu esimese nuku tegi minule ema. Nuku keraamiline pea oli ostetud ja ema õmbles nukule keha ja jalad ja ka riided selga. Nukk oli nimega Anni ja minule väga armas. Teine oli riidest nukk Mann. Kuna mänguasju oli väga vähe, siis hoidsin neid väga ja nad olid mulle kallid. Nukumööbli meisterdas isa: voodi, laua, kapi, toolid. Nukkudega mängisin veel kaua, isegi koolis käies. Hiljem tulid moodi pabernukud, kellele oli väga huvitav ise paberist riideid joonistada ja neid iga päev vahetada. Oma tänava lastega vahetasime pabernukkusid. See oli ilus ja meeldiv tegevus, millega tegelesime ka kooliajal.            Olin viieaastane, kui lugesin vabalt aabitsat ja juturaamatut. Meeles on jutud, mida ema jutustas enne magamaminemist: need olid "Punamütsike" ja "Piibeleheneitsi". Aabitsa tõi minule onu, kes oli koolis õpetaja. Minu esimene raamat oli "Üle õue"<a title="" href="#_edn1">[1]</a>, mille kinkis minule Tartu-onu. Mulle meeldisid raamatud väga ja ka lugemine meeldis! Lugemine oli üks meelistegevusi. Koolis raamatukogust sai raamatuid laenutada. Lugemine meeldib mulle tänaseni.            Oma mängude ja lugemisega sai hakata tegelema siis, kui kodused ülesanded olid tehtud: toad korrastatud, leib poest toodud, jänesed hooldatud, kanamunad pesast korvi korjatud. Meil oli kodus oma majapidamine, millega tegeles ema. Oli suur juur- ja puuviljaaed, olid oma lehm, sead, kanad. Jõudumööda tuli kodustel töödel ema aidata. Üks lemmiktegevusi oli isale paberosside valmistegemine. Poest oli ostetud spetsiaalsed hülsid, mis tuli täita tubakaga selleks ettenähtud atribuudiga. Töö oli lihtne, kuid nõudis korralikkust. Igal õhtul täitsin ka isa portsigari suitsudega, mille eest sain isa palgapäeval rohkem taskuraha kui õde!            Mängupaik oli ikka minu maja hoov, sest teised lapsed elasid kortermajas, kus ei lubatud lastel õues mängida.            Koolis ning vahetunni ajal ei tohtinud me midagi mängida ega ringi joosta, vaid pidime see kümme minutit mööda saali ringis jalutama. <img style="float: right;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Tea_11_aastane.jpg" alt="Tea Kink 11-aastasena" width="300" />            Koolist koju tulles tegime ikka portfellide peal mäest alla mõned liulaskmised. Üks meie klassi tüdruk, Helve, elas lähedal. Meil olid kõhud tühjad ning läksime tema poole. Laual oli üks päts vormileiba ja me sõime kambaga selle ära. See sõit ei lõppenud minule hästi, sest ema oli väga kuri ja selgitas, et see leib oli nende suurele perele õhtuks mõeldud. Tol korral oli ka toidukraami napilt neil, kellel endal ei olnud kodus oma majapidamist. (See tüdruk on praegu Võrus tubli lastearst!) <img style="float: left;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Ekskursioonil_umbes_1951.jpg" alt="Tea Kink ekskursioonil Helmes 1951" width="300" />            Mängiti peale koolist kojutulemist ning suveõhtutel kauem õues. Mängukaaslasteks olid minuvanused meie tänava tüdrukud: Ene, Maie, Helve, Valli, Liina ning minu onutütar Ene, vahetevahel vene rahvusest Anni. Vahetevahel tulid ka teised klassikaaslased külla ja mängima. Alati oli toredam, kui oli suurem seltskond!            Sõpruskond ja mängukaaslased kattusid paljudel kordadel (kinos käies, suusatamas, raamatukogus, üksteise sünnipäevadel, kodulähedastel matkadel). Kokku saades vahetasime muljeid, rääkisime koolist, huvitavast raamatust, kinofilmidest, uutest lauludest.            Tol ajal ilmus ajaleht "Rahva Hääl", kus viimasel lehel tutvustati uusi kinofilme koos filmi peaosaliste fotodega. Kuna meil käis ajaleht kodus (tellitud), siis minul oli kõige suurem kogu selles vallas! Ei kujuta ju keegi praegu ette, et ajalehest sai lõigatud need väikesed reklaamid välja ja kladedesse tehtud lõiked, kuhu sai need sisse pandud nagu albumisse. Neid sai tihti tüdrukutega vahetatud, sest igaüks oli erinevatest lehtedest neid pilte hankinud. Oli vaene aeg ja igaühel ei olnud võimalik lehte tellida. Olin juba lapsest saadik suur "kinohull" – tegin kõik tööd emale enne seansi algust ära, et saada luba kinnominekuks. Armastan kino tänaseni. Väga tihti käisime oma tänava tüdrukutega koos kinos.            Ka salmikud ja laulikud olid moes. Kuna pidime kõik sundkorras laulukooris käima, siis olid meil ka kõik uuemad laulusõnad, mis raadiost kuuldud, laulikutesse üles kirjutatud.            Meil oli tüdrukute seltskond, poisse ei olnud. Naabermaja vene rahvusest tüdruk Anni mängis ka vahetevahel koos meiega. Ta oli sõbralik ja jutt käis nii eesti kui vene keeles. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Tea_Valli_Ene_Siina_synnipaeval.jpg" alt="Tea, Valli, Ene, Siina sünnipäeval" width="350" />            Mängu käigus tülisid ei tekkinud, ainult &bdquo;lugeja“ valimisel tahtsid kõik lugejad olla. Kuna mina olin kasvult pikem tüdruk, haarasin selle ameti alati omale ja nii tekkis ka kohe tüli: "Miks sina pead alati lugema!"            Minu vanemad mängisid sageli meiega kabet, lauamänge, "Musta Notsut", doominot, "Reisi ümber maailma".            Üksinda mängisin kaua pabernukkudega ja lugesin palju raamatuid. Oli ju nii palju huvitavaid raamatuid raamatupoes ja raamatukogus. Unistasin lapseeas, et minu kodus oleks tulevikus palju raamatuid. See unistus on täitunud!            Mängualustuseks ütles igaüks ühe soovi, mida hakata mängima, ja kui ühe mängu soovijaid oli rohkem, alustati sellega.            Mängualustuseks oli mitmeid salme, kuid ma ei tea, kust need pärit on ja mis keeles need üldse on. Kuna elame Läti piiril, siis ehk läti–saksa segu. Ka minu ema teadis neid. Praegu tunduvad imelikud, kuid siis olid asjalikud ja kõikidel peas: <div><img style="float: right;" src="http://folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Tea_Airi_koduaias_1948.jpg" alt="Tea Airi koduaias" width="300" /></div> 1. Idina sudina sutka sai, fiffen faaren kupper kai, iist, iist, sibula iist, kret&scaron;ka. 2. Hangu tangu trilla-truu, t&scaron;etr faafer fiirer fuu, aam, daam, ritig daam, u ur vau – sina oled sellest mängust prii. 3. Üks valge tui lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, mitu seppa seda parandama peavad, ütled õige ruttu sina – vana tatinina! 4. Punaste pükstega politsei tuli vastu ja ütles mulle idi domoi! Mina ei osanud seda keelt, keerasin selja ja näitasin keelt!             Fantaasiamängudena on meeles ikka kodu mängimine, nii nagu oli oma kodu: toidu valmistamine ikka pliidil (koogid, supp), arsti külaskäik koju. Kujutasime ka ette oma tuleviku-perekonda . Minu unistuseks oli pikka kasvu, lokkis peaga ja tark poiss abikaasaks. Tahtsin, et ta oskaks kodutöid teha sama hästi kui minu isa! Et oleks sõbralik ja heatahtlik. Minu unistus täitus, selleks sai minu klassivend, pikk, lokkis peaga, tark ja heatahtlik, abivalmis, tegi kõiki kodutöid.             Ju siis täituvad vahel ka lapsepõlve ilusad unistused…             Meil olid ainult tüdrukute mängud. Poisse ei olnud. Arvuti tuli minu ellu umbes 55 aasta vanusena!!! Mobiiltelefon umbes 60-aastaselt!!! Tööl olles olime arvutist kõik vaimustuses ja eriti meeldisid arvutimängud – üks lemmikutest oli &bdquo;Tetris“! Direktor lubas algul kõikidel mängida, et harjuksime arvutiga. Kuna tollal ei olnud veel arvutikursusi ning arvuti korraldused olid inglise keeles, tõlkisime need endile ära ja iseseisvalt õppisime arvutit kasutama. Kahjuks jäi arvuti paljudele kolleegidele võõraks.             Videomänge ma mänginud ei ole. Täiskasvanuna mängin kabet, arvutimänge ja meeldib ka &bdquo;Monopol“.             Selline oli minu lapsepõlv ja niisugused olid mängud. Olen õnnelik oma kodu üle, oma vanemate üle, mängukaaslaste üle, kellest on jäänud imeilusad mälestused! Mänguasju oli vähe, kuid hoidsin neid väga ja nad olid minule kallid!   Pallimängudest mängisime "Rahvaste palli", "Rebast", "Pallikooli", "Mädamuna". &bdquo;Rahvaste pallis“ oli 2 võistkonda ja 2 kaptenit. Vastasmeeskonna kapten pidi palliga tabama mängijat. Kui mängija palli kinni püüdis, ei kaotanud ta "elu" ja jäi mängu. Kui pall puudutas  teda ja mängija seda kinni ei püüdnud, tuli mängust lahkuda. "Rebase" puhul oli ka 2 kaptenit, kuid mängijad olid neil ühised. Mängiti vähema arvu lastega, igal mängijal oli teatud arv "elusid" (3 või 5). &bdquo;Pallikool“ oli puhtalt tüdrukute ala. Seda mängiti nii, et palli visati ja harjutusi tehti vastu maja seina. Kui palli maha lasid kukkuda, olid mängust väljas. Olid näiteks 10 otseviset, vise ühe käega, altkäe-vise, altjala-vise, vise selja tagant ja vise, mille ajal viskaja tegi kiire täispöörde. "Mädamuna" oli peamiselt jooksumäng. Kõik olid ringis, mängujuht viskas palli õhku ja hüüdis mängija nime, kes pidi palli kinni püüdma ja tabama palliga uut mängijat. Jooksumäng oli "Leka". Selleks oli mängijatel võimalus mängust momendil loobuda, hüüdes "t&scaron;urr!" ja pannes sõrmed risti. Otsija pidi mängijaid taga ajama ja puudutama uut mängijat, kellest sai uus tagaajaja. "Peitusmäng" – üks loeb kinnisilmi näiteks 30-ni ning kõik teised peavad selle aja jooksul leidma peidukoha. Keda üles ei leita, on võidumees. Hüppemängudest oli kõige populaarsem hüppenööri-kool, kus tuli teatud arv kordi hüpata kahe jalaga, ühe jalaga, risti jalgadega üle hüppenööri. Tuli hüpata ka tagurpidi ning hüppenöör kokkupanduna jalgade alt vasakule ja paremale hüpates. Tasakaalumäng. Meil oli 5-meetrine latt, mis oli pandud lilleaia ja õue vahele. Kõigepealt tuli latil kõndida tavaliselt, siis käed kõrval, käed ees, ettesirutatuna, käed puusal! Tüdrukute seas populaarne mäng, sest kõik tahtsid graatsilised olla. Kaardimängudest olid "Must notsu" ja "Viis lehte". Lauamängud olid doomino, kabe, "Reis ümber maailma". Sõnamängud. Mängu juht ütles esimese sõna. Millise tähega see sõna lõppes, sellega pidi edasi alustama uue sõna, jne., jne. Populaarne oli ka &bdquo;Telefonimäng“ – see pakkus alati palju nalja, sest see sõna, millega alustati mängu, ei tulnud lõpus kunagi välja. Oma algatusel tegime õues käte peale hüppamist, jalad üles taeva poole. Kellel olid kõige sirgemad jalad üleval, oli võidumees. Et see hästi välja tuleks, pidime seda iga päev mitu korda treenima.   <div> <div> <a title="" href="#_ednref1">[1]</a> Johannes Palmi värsiraamat &bdquo;Üle õue“, ilmunud 1950. aastal. </div> </div> Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Tea, snd. 1940. a. Valgas eramaja linn Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Täisviide ERA, DK 127 < Lahemaa < Märjamaa khk., Haimre k. – Anne Kurepalu, s. 1946. a. (2013) Maakond Läänemaa Kihelkond Märjamaa khk. Koguja Anne Kurepalu Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. aastad 1950. aastad Koguja sünniaeg 1946 Koguja sugu naine Tekst 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Minu lapsepõlve neliteist aastat möödusid Märjamaa lähedal Haimres, kus isa oli Haimre 7-klassilise kooli direktor, hiljem paar aastat samas õpetaja. Mängumaaks oli kogu kooli ümbrus ja lähedalolev mets. Kooli ümbrus oli väga ilusasti haljastatud, oli õppe-katseaed, iluaed, mida käidi vaatamas nii kaugemalt kui lähedalt ja meie oma aed õunapuude, marjapõõsaste ja peenardega. 1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega? Mängimiseks oli aega piisavalt, kui olid tehtud tööd, mis peres olid igale lapsele ette nähtud. Mõnikord küll oli ka emaga pahandust, sest töö tegemine kippus jääma tahaplaanile, kui mingi tore mäng oli just käsil. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Mina olin suur raamatulugeja. Lugemise sain selgeks väga varakult, sest elasime koolimajas, kaks minu ristiema olid õpetajad ja mulle meeldis väga käia koos nendega tundides kaasas. Segada tundi ei tohtinud, pidin olema vaikselt ja vaatama-kuulama. Järgnevat lugu ma ise ei mäletanud, aga seda rääkis minu ristiema, kes oli 1. klassi õpetaja. Olin vist nii kahe-kolme-aastane ja klassis õpiti tähestikku. Üks poiss pidi tahvlile kirjutama kõik tähestiku tähed. &bdquo;Ä“ ei tulnud talle aga meelde. Mina olin istunud õpetaja laua taga, võtnud pliiatsi, koputanud selle otsaga lauale ja öelnud: &bdquo;Kas sul ükskord meelde ei jää, kui &bdquo;a“-l on täpid peal, siis see on &bdquo;ä“.“ Teised lapsed olid väga naernud selle peale. Aabits oli mul viiendaks eluaastaks juba ammu läbi loetud ja igav. 3. klassis oli minu lemmikraamat A. Makarenko &bdquo;Pedagoogiline poeem“, mis aeg-ajalt minu käest ära võeti ja kusagile peideti kui eale mittesobiv kirjandus. Lugesin igal pool ja igal ajal, kus vaid sai natuke omaette olla. Üheks parimaks kohaks oli koolimaja pööning, sest sinna ei julgenud ema redelit pidi ronida ega mind otsida, et mingit tööd anda teha. Kui olin 6. klassis, siis näitas mu ristiema mulle salaruumi, mille isa oli ehitanud nõukogude võimu tulles. Ta oli sinna peitnud ajakirju Laste Rõõm, &bdquo;&bdquo;Looduse“ kuldraamatuid“ ja muud vabariigiaegset, mida kooli raamatukogus olla ei tohtinud. Sellest salakambrist sai minu lemmik, kus käisin taskulambiga lugemas tundide viisi.   2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Koolimaja õues olid spordiväljakud, palliplatsid, jooksurajad, ronimispuud, kiik ühe suure papli oksa küljes. Talvel olid eriti populaarsed kohad puidust ehitatud liumägi, kus sai valgest õhtupimedani liugu lasta, ja umbes kilomeetri kaugusel olev väike künkake nimega Oti mägi. See oli läheduses ainus koht, kus sai suuskadega mäest alla lasta. Meil oli suur ja ilus korter, mille söögituba oli ka meie mängutuba koos paljude mänguasjadega, väikese laua ja toolidega. Mänguasju oli meil tol ajal võib-olla võrreldes talulastega päris palju. Külas teiste juures mängimas käimist eriti ei olnud. Lähedal olevates taludes ei olnud lapsi. Naabrite juures käisin klassiõe Ehaga, kui ta oli seal oma vanavanematel külas ja seal oli üks tore koht suure reheahju pealne. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Vahetunni ajal sai mängida kooli saalis, mis oli tegelikult küll väike selle laste arvu kohta. Tol ajal oli Haimre koolis ikka oma 130–140 õpilast. Aga ka koridoris sai mängida. Kui ilm oli ilus, siis olime ikka õues nii vahetundide ajal kui pärast tunde. Saalis olid seintele kinnitatud nn rootsi redelid, kus sai turnida, oli lauatenniselaud, pallid. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Meie kool oli hästi sportlik ja igasugused pallimängud olid väga populaarsed. Eriti rahvastepall, laptuu, &bdquo;Mädamuna“, &bdquo;Äss-äss, tagumine paar välja“, peitus, võrkpall – neid mängiti tõesti igal vabal hetkel. Suviti olid lapsed kodudes laiali ja abistada tuli vanemaid heinatöödel, karjas käimisel, ka kolhoosis põllutöödel, kooliaias ja ka oma aias. Sel ajal mängisime põhiliselt oma õe, venna ja tädide lastega, kes suveks meie juurde maale saadeti. Koolis oli internaat ja kui pärast tunde olid õppetükid pikapäevarühmas tehtud, olid ilusa ilmaga kõik õues kuni pimedani välja. 3. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Esimesed mängukaaslased olid kaks ja pool aastat noorem õde, viis aastat noorem vend, pinginaaber, kelle ema töötas koolis koristajana, ja vennaga ühevanused tädipojad. Õe-venna ning tädipoegadega armastasin mängida kooli, mina olin loomulikult õpetaja ja sel ajal ma ise veel koolis ei käinudki. Olin nii 5-aastane. Kõige parem sõber oli pinginaaber Meida, aga tal ei olnud väga palju vaba aega mängimiseks, sest kodus oli tal veel kolm õde ja ema pani Meida tööle igale poole, kus ta isegi tööd tegi. Ka koolis ruumide koristamise juures pidi Meida ema aitama. Aga vabadel hetkedel ikka mängisime temaga. Teine mängukaaslane oli Jaan, kes oli minust pool aastat noorem. Jaani vanemad elasid koolimajas ja seetõttu oli ta peale õe-venna kõige kättesaadavam mängukaaslane kuni kooliajani. Ma ei mäleta, et meil oleks olnud eraldi treeningugruppe. Kõik tegelesid väikeses koolis mingi spordialaga vastavalt oma huvidele. Grupid moodustusid selle järgi, keda just millise mängu juures parasjagu vaja oli. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Kattusid mõnes mõttes küll, sest Meida ja Jaan olid kõige sagedamini kooli juures nii koolitöö ajal kui suvel. Kokku saime tavaliselt ikka kooli õues, kui mingit kodust tööd polnud vaja teha. Väiksemana mängisime liivakastis, suuremana olid ikka pallimängud. Olenevalt sellest, kui palju meid parasjagu oli, valisime mängu. &bdquo;Mädamuna“ sai ka kolmekesi mängida. Kuna pidin ka meie lehma karjatama kodust eemal (ja ka Jaani perel oli lehm), siis koplis oli üheks ajaviiteks puude otsa ronimine ja puuladvaga alla kiikumine. Kord läks lepp katki ja prantsatasin üsna kõrgelt alla, hing jäi hetkeks kinni ja pärast seda see lõbu lõppes. Tegime lõket, küpsetasime lõkkel kartuleid ja sõjajärgsete lastena oli siin-seal padruneid, mida loopisime lõkkesse. Niipalju oli meil siiski mõistust peas, et panime piisavasse kaugusesse ühe paeplaadi püsti ja loopisime selle tagant vaadates ja kuulates, kelle padrun kõvema paugu teeb. Tore aeg oli heinaaeg, sest siis sai heinu lakas vastu võetud ja heinte sisse koopaid tehtud. Oli lubatud lakas värsketel heintel magamas käia ja hüppasime ka heinte pealt lakast alla heinahunnikusse, kui töö veel pooleli oli. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Poisid-tüdrukud mängisid koos. Teistest rahvustest lapsi meie ümbruskonnas ei olnud. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Ei mäleta erilisi tülisid. Võib-olla oli neid noorema õe ja vennaga, kes tahtsid mängu tulla, aga olid meie jaoks liiga väikesed. Väikevend tahtis alati võita ja kui ta seda ei saanud, oli kohe vihane ja keeldus edasi mängimast. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Vanematega mängisime harva ja vaid lauamänge ning sedagi vaid isaga. Isaga mängisin kabet ja ta õpetas mulle ka malet. Samuti oli väga populaarne &bdquo;Reis ümber maailma“ ja nips. See oli kabenuppudega samal kabelaual teise nuppude maha nipsutamine. Muid mänge küll ei mäleta, et oleks vanematega mänginud. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Üksinda oli põhitegevus lugemine. Meil oli kodus üsna suur raamatukogu ja sünnipäevadeks kingiti ikka raamatuid. 4. Mängu alustamine 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Ei mäleta, ju meie õues kokku saime ja vastavalt sellele, kui palju meid oli, valisime mängu. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? See sai selgitatud lugemise abil. Olid teatud salmid, mida kasutasime. 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Populaarne oli &bdquo;Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, mitu seppa peavad seda parandama, seda ütled sina, vana tatinina.“ See oli &bdquo;Mädamuna“ alustamise salm vist iga kord ja seetõttu kõige paremini meeles. 5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti. 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Pallimängudest oli kõige populaarsem rahvastepall. Oli kaks võistkonda, kapten valis oma meeskonna, igal oli üks elu, kaptenil vist kaks. Piirid märgiti kas joonega, mis veeti lubjaga või lihtsalt tõmmati jooned jalaga. Püüti ikka visata jalgadesse, et oleks raskem püüda või visati nn vindiga palli. Esimesed visked visati ikka üle peade, et mängijaid väsitada. &bdquo;Mädamuna“ puhul valiti salmi lugemise teel esimene püüdja, kes viskas palli õhku ja luges numbreid, kuni ta selle kinni püüdis. Sel ajal pidid kõik temast võimalikult kaugemale jooksma. Seejärel valis ta kellegi, kelle juurde numbreid lugedes hüppas või sammus, ja pidi sellele palliga pihta saama. Kui see sai pihta ja ei suutnud palli püüda, oli tema järgmine püüdja. Kui ta aga palli kinni püüdis, siis jäi sama püüdja edasi, kuni suutis kellegi välja visata. Peituse mängimise puhul tuli eelnevalt kokku leppida, millisel territooriumil võis peita. Kooli õues oli mitu kõrvalhoonet ja kogu ala oli väga suur. Vihmaste ilmadega ja kui koolis oli vaheaeg või nädalalõpp, siis mängisime peitust ka majas sees või kodus ruumides. Keks oli hästi populaarne, sest seda sai ka üksi mängida ja nii oli keksukasti joonis kusagil koolimaja õuel kogu aeg olemas. Oli kuus kasti ja lõpus üks suur kast – kodu. Tuli visata kivike täpselt kasti ja ühel jalal hüpata samasse kasti ja siis jälle samamoodi edasi, kuni jõudsid koju. Seal sai ringi pöörata hüppega ja jälle tagasi. Teise jala tohtis maha panna vaid ümberpöördehüppeks kodus. Kõik muu tegevus oli ühel jalal hüpates. Hüppenöörid olid ka, kui olid üksi ja seltsilisi ei olnud. &bdquo;Telefoni“ mängisime ka. Istusime rivis ja esimene ütles mingi sõna või lause, mida siis sosistades järgmisele edasi anti, ja viimane pidi kõva häälega välja ütlema selle, mis siis temani jõudis. Harva, kui esimese ja viimase tekstid kattusid. Sõnamängud olid sellised, et üks kirjutas tahvlile mingi sõna esimese ja viimase tähe. Vahepeal olid kriipsud ja teisel tuli arvata ära tähthaaval, mis sõnaga oli tegu. Sõnamängudest oli veel sõna arvamine. Lepiti näiteks kokku, et teema on &bdquo;loomad“. Keegi ütles esimese loomanime ja järgmine pidi ütlema loomanime selle algustähega, millega esimese öeldud sõna lõppes. See oli huvitav, sest sai erinevaid teemasid valida. Kuna isa ei pooldanud mängukaartide kasutamist, siis neid mänge ma pole lapsepõlves mänginud. 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? Kooli mängimine oli meie peres kõige populaarsem. Olid vihikud, tuli kirjutada tähti ja numbreid, meil oli väike mängutahvel, kuhu sai kriidiga kirjutada, ja jalgadel seisev nuppudega arvutuslaud. Minul kui õpetajal oli õpetaja päevik, kuhu kirjutasin igaühe nime ja hinde küsimise järel. Poodi mängisime vaid paar korda ja seda õues. Rahadeks olid põõsa lehed, koogid sai tehtud mudast. Oma aia marju &bdquo;müüsime“ ka lepalehtede eest. Nukkudega ma eriti ei mänginud, ikka olin rohkem ninapidi raamatus või siis õues mingi aktiivse tegevuse juures. Puude otsas ronimine oli üks lemmikuid. Vend mängis autodega. 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Võrkpalli mängiti rohkem eraldi poiste ja tüdrukute võistkondades ja vist rahvastepalli ka. Aga alati sõltus see sellest, kui palju oli hetkel osalejaid. Tihti olid segavõistkonnad. 6. Elektroonilised mängud 6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid? Arvuti tuli alles 1990. aastate keskel, arvutimänge pole kunagi mänginud. Mobiili sain vist 2000. aastate algupoolel ja ka sellega pole mänge mänginud. 6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid? Ei ole mänginud. 7. Täiskasvanuiga 7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Oleme sõpradega ja pere väiksemate lastega mänginud ikka seda vana tuttavat &bdquo;Reis ümber maailma“, trips-traps-trulli ja &bdquo;Laevade põhjalaskmist“. Ka kabet ja harva malet. Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Anne, snd. 1946. a. Läänemaal korter küla Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Täisviide EFA I 168, 24/75 < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. – Anu Soon, s. 1951. a. (2013) Maakond Virumaa Kihelkond Iisaku khk. Koguja Anu Soon Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad 1960. aastad Koguja sünniaeg 1951 Koguja sugu naine Tekst Oma laste kasvatamise aeg oli nii kiire ja pingeline, et nende mänge mäletan vähe. 1990-ndatel, talu taastamise aegadel pidid ka lapsed palju tööd tegema. Üks nende lemmikmäng oli: plastiliinist maad. Igaühel oli oma alus – karbikaas, mille peale kujundas kas talu, metsa, veekogud, sillad vms., sinna tehti ka tillukesed inimesed ja loomad ning ise räägiti teistele või omaette kõigest, mis seal toimus. Need "maad" olid neil palkonil ja seal nad suveõhtuti vaikselt toimetasid kolmekesi reas istudes. Nüüd õpetan oma lapsepõlvemänge edasi lapselastele sedamööda, kuidas nad sirguvad ja hakkavad mängudest aru saama. 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Kasvasin Iisaku metsavahitalus Iisaku kihelkonna Lõpe külas Alutaguse metsas teistest taludest eemal. Mängukaaslasteks olid ainult vanemad õed. Omavanuste lastega enne kooli mänginud ei olnud. Mängisime neid mänge, mida vanemad õed koolis teistelt olid õppinud või mõtlesime neid ise välja. Mängimiseks oli aega küllalt, kuna olin kõige noorem; isa-ema aitasid enamasti vanemad õed. Kui hakkasin karjas käima, jäi suvel mängimise aega vähemaks, aga mängida sai ka karjas. Eriti kui neli ja pool aastat vanema õega kahekesi karjas olime, väga harva, kui kolmekesi või neljakesi. Koolis käisin Iisakus 1957–1965. Meelistegevuseks oli mul aga kindlasti lugemine. 2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Keset õue oli mängimiseks liivaauk, umbes 0,5 m2 ja u.10 cm sügav lopergune auk, mille põhi oli kruusane. Millega seal mängisin, ei mäleta, igatahes ühtki kivikest seal polnud. Õues sai ka palli mängida, laapat, keerukuju. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Toas oli mul magamistoa nurgas mänguasjade kast ja kloppide (klotside) kast, kust sai asju võtta ka teises toas mängimiseks ja jälle tagasi panna. Suvel oli pööningul väike katusekamber minu tuba (nii öeldigi: Anu tuba), kus mängutube ehitasin ja kodu mängisin. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Koolis olid vahetundide ajal organiseeritud ringmängud, soojal aastaajal joosti staadionile rahvastepalli mängima. Peale tunde oli vaba aega mängudeks mitu tundi õhtuste internaadi õppetundideni. Siis mängisime, mida internaadikaaslased õpetasid: kekskasti jm. Viie kivikesega nipsumäng oli moes vanemate tüdrukute hulgas, mina seda selgeks ei saanudki. 3. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Õed: minust 4 ja pool aastat vanem; 10 aastat vanem ja 13 aastat vanem. Viimased kaks olid minust nii palju vanemad, et koos me peaaegu ei mänginud, neil oli ka pidevalt tööd. Ka selle õe jaoks, kellega koos mängisin, olin ma liiga tita, keda sai käsutada ja narrida. Kui kooli läksin, oli tema ja ta eakaaslaste seas heaks tooniks näidata oma üleolekut väiksematest õdedest kõigile. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Esimesest klassist olime internaadis kahekesi ühe elava tüdrukuga, kes oli oma teismeliselt vennalt õppinud mitmesugust "elutarkust". Neid lollusi õpetas ta mullegi. Näiteks mõtles ta välja sellise mängu: jookseme autode eest üle tee, vaatame, kes julgeb autole ligemal joosta. Jooksimegi, aga vahele jäin mina, kui Willise juht kinni pidas ja asi lõppes ema koolikutsumisega (mis jäi ainsaks korraks minu elus). Selle tüdrukuga mängisingi algklassides kõige rohkem: keksu; ronisime staadioniäärse heki kuuskedes jne. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Mänguseltskonnaks olidki internaadi tüdrukud, kellega hiljem, V–VI klassis eraldusime praeguses mõistes "salaseltsiks". Nimegi panime: Punane Roos. Toimetasime väikse grupiga omaette. Internaadi lubatud territoorium ulatus ka hoonete taha, kus oli puid, põõsaid, tiike. Seal sai veidi salatseda teiste eest, aga see ei kestnud kaua, vist vaid ühe kevade. Suvevaheajal me kokku ei saanud, ainult juhuslikult, kui tuli käia kooliaias, võis seal mõnda kohata, aga siis mänguks aega polnud. Tüdrukud mängisid ikka poistest eraldi. Koolis oli ka &bdquo;vene komplekt“ lapsi, aga nendega me ei suhelnud. Nad olid täitsa eraldi, meie jaoks neid nagu polnudki olemas. Ainult koolilõpuaktustel direktor nimetas ka nende hulgast neljadele-viitele õppijaid. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Mängutülisid – konflikte ei mäleta. Siiski meenus üks. Kaheksandas klassis olles vahetunnil õues algatas üks klassikaaslane äkki kullimängu ja lõi kohe mind kulliks, kui ma polnud veel hakanudki jooksma. Siis mina kähvasin: "Mina ükskõik teiega niikuinii ei mängi!" Teised mängisid rõõmsalt edasi ja mul oli enda pärast häbi. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Kodus tuli mul küllaltki palju ette üksi mängimist – tittedega (nukud), kloppidega, karjas savilindude ja pesadega. Aga võrratult parem oli kahekesi või kui vähemalt voodis istuv vanaemagi (meie ütlesime: ämm) vaatas, kuidas tema ees mängisin ja ehitasin. 4. Mängu alustamine Näiteks peitusemängu alustamisel tuli otsustada, kes &bdquo;peab“ (s.t. kes hoiab silmad kinni, kuni teised peitu lähevad). Selleks loeti: 1) Entel tentel trika trei, vihver Maari Kupper Kai. Iits tiits tim tam kriska. 2) Ilus hele valge tuvi lendas üle Inglis maa. Inglis maa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Kes selle luku peab parandama, seda ütled sina, vana tati nina. 3) Idina tidina sukassai, vihver maari Kupper Kai. 4) Kui olin juba vanemates klassides, tuli kusagilt liisuheitmiseks Ameerika kurbmäng. Öeldi: teeme ameeriklast! Iga mängija tõstis püsti mingi arvu sõrmi (korraga, selleks luges keegi: üks, kaks, kolm!). See keegi, nimetame ta mängujuhiks, liitis sõrmede kogusumma ja otsustas, kellest alates ta lugema hakkas. Kelle peal lugemine lõppes, sellele langes liisk. 5. Mängukirjeldused ja –nimetused 1) Pallimängud 1. Mädamuna. Pall visatakse kõrgele üles ja hüütakse kellegi kaasmängija nime. Kui see palli kinni püüab, viskab ta uuesti üles ja hüüab kedagi teist. Kui pall aga enne püüdmist maad puutub, jooksevad teised eemale, kuni hüütu palli kinni saab ja &bdquo;stopp!“ hüüab. Seejärel üritab ta mõnd lähemat mängijat palliga tabada, lüües sellega talle ühe "mäda". Kui see aga palli kinni püüab, saab viskaja "mäda". Teatud hulga samme tohtis viskaja lähemale ka minna. Siis ta märkis oma stardikoha ning võttis kaugelt hoogu, et need lubatud sammud pikemad tuleks. Mädamuna mängisin kodus ja koolis. Meenub üks mädamunamäng ülikooli praktika ajal. Millegipärast olid meiega ka mõned vene tudengineiud. Nad taipasid mängu olemust ruttu. Kui mõni mängija oli juba teatud hulga "mädasid" kogunud, pandi talle uus, hüüdnimi. Üks meie punaste pükstega noormees sai hüüdnimeks &bdquo;kommunist“. Kui omad teda selle nimega hüüdsid, said kõik naerda. Aga kui vene tüdruk ka arvas nalja saada ja viskas palli õhku: &bdquo;Kamunjist!“, siis jäi mäng katki. See, keda hüüti, pomises: "Mis kommunist mina talle olen!" 2. Siga. Mängijad ringis, viskasid kordamööda kellelegi palli. Kes ei püüdnud, sai sõnast &bdquo;siga“ ühe tähe juurde. Kui kõik neli tähte käes, läks &bdquo;siga“ mängust välja. Viimasena mängu jäänu oli võitja. Mängisin kodus kui ka koolis. 3. Rahvastepall. Levinuim pallimäng internaadilastel ja koolivahetundides staadionil. Kaptenil (kapul) oli "kaks elu". 1964. a. kevadel olin kuu aega Krimmis pioneerilaagris ARTEK, kui lastele tutvustati uut pallimängu "Snaiper". See osutus tuttavaks rahvastepalliks – algul oskasin seda ainsana, kuna oskasin "vindiga" visates vastaseid välja lüüa. Mäng õpiti aga ruttu selgeks ja lõppvõistlusel polnud ma enam mingi tegija. 4. Pallikool. Tavaliselt mängiti kahekesi kordamööda esimese eksimuseni, siis jälle kaaslane. Iga harjutust 10 korda, eksimuse korral tuli järgmisel korral sama harjutusega jätkata uuesti 10 korda. Harjutused: pall visata vastu seina, siis kinni püüda; pall vastu seina, kukub, põrkab, siis kinni püüda; pall hooga maha, põrkab vastu seina, siis püüda; visata vastu seina, samal ajal käteplaks, püüda; samuti kahe ja kolme käteplaksuga; selg seina poole, pall taha vastu seina, siis püüda; pall vastu seina, samal ajal teha kohapeal ring, siis püüda. Neid viskevariante võis olla veelgi. Mängisime kodus ja koolis. 5. Koksimine. Võib nimetada ka võrkpallitrenniks, seda sai tehtud nii kodus kui koolis. Koksijad ringis, saadavad palli juhuslikule vastuvõtjale võrkpallimängu võtetega. Mida kauem pall õhus püsib, seda parem, kuid mingit võistlusmomenti polnud. 6. Kartul. Mängijad ringis, viskavad palli üle keskel seisja. Kui viimasel õnnestub pall püüda, vahetab ta viskajaga kohad. Seda sai mängitud koolis. 7. Korv- ja võrkpalli mängisime ainult kehalise kasvatuse tundides.   2) Jooksumängud 1. Laapa (hääldati III vältes) kodus; koolis kandis see mäng rohkem nime &bdquo;kull“ või &bdquo;pitt“. Tagaajamine – kui kellegi kätte said, kasvõi puudutadagi, ütlesid: &bdquo;Laapa!“ ja hakkas tema taga ajama. Kui jooks juba väsitas, lepiti, et teeme nüüd kükilaapat. Kui tagaaetav kükitas, oli tal &bdquo;tsurr“ ja teda ei saanud lüüa. 2. Sõna &bdquo;tsurr“ kasutati mitmetes mängudes, kui mängija millegipärast korraks mängust välja astus (näiteks kukkus; prügi läks silma; oli vaja pissil käia jne.). 3. Tagumine paar. Sai mängida, kui oli rohkem osavõtjaid. Koolis kehalise kasvatuse tunnis ja ka vabal ajal. Seda mängisid ka täiskasvanud ja noored lellepoja pulma teisel päeval u. 1960. a. Roostoja külas. Paaride rodu seisab, selle ees üks üksik hüüab: "Tagumine paar välja!" ning püüab üht tagant välja jooksjat tabada. Kui see õnnestub, asub temaga rivi ette ja üksikuks jäänu hakkab ise hüüdma-püüdma. Kui paar aga enne kokku sai, asus ise rivi ette ja püüdja katsus õnne uue paariga. 3) Peitusmängud 1. Need olid ühed tavalisemad mängud nii kodus kui koolis. Öeldi: mängime peitu! Või: kop-kop-peitu! Üks mängija seisis silmad kinni mänguplatsi keskel mingi nurga või posti juures ja luges valjusti kokkulepitud arvu numbreid, näiteks 20-ni, siis valjemini: "Tulen!" Kui otsija "pidamise" kohast kaugemale läks, võis peidukohast välja joosta ja "pidamise" seinale koputada: "Kop-kop, mina prii!" Kui otsija jõudis samasse enne koputada ja nähtud mängija nime öelda, oli see järgmises mängus "pidaja". Otsiti, kuni kõik olid leitud või välja jooksnud. 2. Pimesikk. Mängisime koolis, kas ka kodus, seda ei mäleta. Pimesikul seoti salliga silmad, keerutati teda ringi ja ta pidi teised üles otsima ja käsikaudu ära tundma. Kes ära tunti, sai uueks sikuks. 3. Karavinkel. Selle mängu tõi meile koju õde Tudulinnast keskkoolist 1960-ndatel aastatel. On pimesikumängu variant. Karavinklil seotakse silmad ja keerutatakse 3 korda ringi. Keegi mängija tuleb juurde: "Karavinkel!" See vastab kurja häälega: "Kasi nurka!" – "Mitu sammu?" – Karavinkel ütleb, mitu. Nurkasaadetu astub lubatud sammud ja Karavinkel peab siis ta kinnisilmi üles leidma. 4) Hüppemängud 1. Hüppenööriga hüppamine. Enamasti kaks tüdrukut hüppasid kordamööda nagu pallikooliski 10 korda iga harjutust esimese eksimuseni, siis jätkas teine. Harjutused: ühelt jalalt teisele nagu joostes; paremal jalal; vasakul jalal; jalad koos; samad harjutused hüppenööri suunaga eest üles; hüppenööri hoidvad käed ees risti; viimane harjutus: hüppenööri mõlemad otsad peos, kummargil keerutati nööri madalal maad mööda ümber enda nöörist üle hüpates. Nii päripäeva kui vastupäeva, kumbagi jälle 10 korda. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Anu_Soon_lk41_42.jpg" alt="Anu Soon kekskast" width="500/" /> 2. Kekskast. Seda õppisin kooliõdedelt. Võib nimetada ka tasakaalumänguks, sest treenib koordinatsiooni, samuti viske täpsust. Visatav kivike ei tohtinud puutuda piire, muidu läks mänguõigus partnerile. Klaasikild oli parem – ei veerenud. Kild visati alumisse ruutu, vastava jalaga hüpati järele, võeti kild ja – tagasi. Teise ruutu kild, teine jalg teise ruutu, kild üles, hüpates ümberpöörd ja tulema. Nõnda tuli kõik väljad läbi hüpata. &bdquo;Taevas“ oli hea koht: kes sinna jõudis, võis veidi puhata, toetuda kas ühe või kahe jalaga, ringi kõndida. Kes enne puhtalt taevast tagasi sai, oli võitja. Kaaslane jälgis hoolega eksimusi. 3. Kännukuningas. Seda mängisime õega karjas olles raiesmikul (meie ütlesime: raismik). Kes jõudis enne kännu otsa hüpata, see hüüdis: "Mina kännukuningas, sina sitalabidas!" 5) Tasakaalumängud Neid mängisid minuga vanemad õed, kui ma olin koolieelik, u. 1955. a. või varem. 1. Lennuk. Selili olles, jalad püsti, võeti väike laps kõhuli üles jalalabadele. Käed toetasid käsi, laps hoidis jalad sirgu paralleelselt maaga ning laps oligi see lennuk, keda õõtsutati siia-sinna. 2. Leiva ahju viskamine. Asend nagu lennuki tegemisel, ainult laps visati jalgadega umbes meetri kaugusele – leib ahju. Pehme ase oli all. 6) Plaksutamismängud Kaks tüdrukut plaksutasid vastakuti; iga kord käis plaks oma kätega vahele. Kaaslasega plaksud selles järjekorras: mõlemad käed, siis paremad, siis vasakud. Aina kiiremini, kuni segi läks või väsiti. Seda tegime koolis. 7) Sõrmemängud 1. Vasaku käe pöial ja parema käe Kotinõel on otsakuti koos, kuni nende peal pannakse kokku parema käe pöial ja vasaku Kotinõel ning jälle algusest peale. Küüned kokku ei puutu. Liigutustele lisatakse kiirust ja vaatepilt meenutab mingit kudumist või putuka sibamist. Kes õpetas, ei mäleta. 2. Kassikangas. Mäletan kolme varianti, aga mitte täpselt. Neid õppisin koolis. Vaja läks nööri, mis seoti otstest kokku ringiks. Seda ümber sõrmede põimides moodustus kas vihmavari, võrkpallivõrk kahe käe vahele või nööre edasi-tagasi venitatav kassikangas, kusjuures ühte nööri osa hoiti kinni hammastega. Veel oli üks variant mängimiseks kahekesi: kordamööda võeti tekkinud võrku oma näppudele ja tõmmati pingule – moodustus uus kujund. 3. Kukesaba. Pöial suruti pihku, selle peale Kotinõel, sellele painutati Pikk Peeter, sellele Nimeta Mats ja lõpuks Väike Ats. Nii palju tuli painutada, et kõik sõrmed paigale jäid ja see oligi kukesaba. Seda tegin ka kodus. 4. Sõrmede lauale löömine, seda õppisin koolis. Oli kaks varianti. Lauaservale löödi Kotinõel ja Pikk Peeter, siis Kotinõel ja Väike Ats, siis rusikas. Nii mõlema käega ja aina kiiremini. Teine võimalus: Kotinõel üksi, siis Väike Ats üksi, siis rusikas. 5. Pöidla mahavajutamine. Teise käega vajutati pöialt, kuni see puudutas käevart. Seda meenutas ka ema oma koolipõlvest Tudulinnas (1920-ndad), kuidas kõndis painutatud pöialt hoides ringi, et las näevad, kui hästi mu pöial paindub. 8) Kaardimängud Potkitnoi e. turakas, paaris turakas, potileenu e. Duntka e. padaemand, viitlehte, valetviit, marjaas, eesel, mutt, linnade põletamine, küüned perse, mölder Mats, maja, 120, ligund kana. Neid mängisime kodus. Koolis olid mängukaardid keelatud, õpetajad võtsid neid ära, kevadel kooli lõpus mõni andis tagasi. Kui ma veel koolis ei käinud, elasid kevaditi meil korteris parvetajad, nendega mängisime õhtuti kaarte, nende mängu vaadates sain selgeks male- ja kabekäigud (1955–1957).   9) Lauamängud, nii kodus kui koolis: male, kabe, tsirkus, ümber maailma. Koolis: loto. 1. Kommipaberimäng. Pabereid ei visanud ära, silusime ja panime ümbrikukesteks kokku. Jagasime mängijate vahel võrdselt. Kordamööda põrgatasime neid lauale, pannes kokkupandud kommipaberi käe päkale ja sõrmedega altpoolt lauaservale lüües hüppas paber lauale. Järgmine mängija püüdis oma paberiga teisi tabada, siis sai ta mõlemad omale. Võitis see, kes kõik paberid omale sai. Seda mängisime kodus õdedega (umbes 1955–1960). 10) Paberimängud 1. Trips-traps-trull. Mängisin kodus (1960-ndatel), koolis ja nüüd ka lastelastega (2011–2013). 2. Korsten. Paberile joonistati kõrge korsten, pikuti keskelt joonega pooleks. Kummagi poole ülaotsa kirjutati mängija nimi – seda mängitigi kahekesi. Kordamööda peideti selja taga paberinutsakukest ühte või teise pihku. Rusikas käed toodi kaaslase ette ja kui ta õigesti arvas, kummas käes on paber, sai oma korstnapoolele ühe risti juurde teha, see tähendas üht korstnakivi. Kui ära ei arvanud, kasvatas korstent vastane. Kes ennem korstna valmis sai, oli võitja. Seda mängisin kodus õdedega 1960-ndatel aastatel ning ka õpetasin lastelastele (2011–2013). 3. Siga. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), ka koolis samal ajal ja lastelastega (2011–2013). Paberile joonistati piklik ovaalne sea kere, sellesse kirjutati mingi sõna esitäht ja lõputäht, nende vahele iga tähe asemele kriipsuke. Kui esi- või lõputäht esines ka sõna sees, kirjutati see ka välja. Partner hakkas ühekaupa pakkuma tähti. Kui pakutu sõnas esines, tuli ta kirjutada õige(te)le koh(t)a(de)le. Kui mitte, joonistati seale tähthaaval kehaosad: silm, kõrvad, jalad, saba ja lõpuks tited (kriipsujukud) sea selga. 4. Kanasitt. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), õpetasin ka lapselastele (2012–2013). Paberilehele kirjutati siia-sinna läbisegi numbreid näiteks ühest kümneni, igale numbrile ring ümber. Kordamööda hakati vedama jooni 1-st 2-ni, teine 2-st 3-ni jne. Algul oli asi lihtne, pärast läks keerulisemaks, sest oma joonega ei tohtinud ühegi olemasoleva vastu puutuda ega risti üle minna. Kui seda juhtus, tehti kokkupuutekohale suur punkt (kanasitt) ja kirjutati kõrvale tabelisse üles. Mängu lõpus loeti kokku, mitu kumbki sai. Võitis see, kellel vähem kanasitta. 5. Kartulikuhi. Selle nime all teadsid ja mängisid seda minu lapsed (umbes 1985–1995) ning lapselapsed õppisid minu käest (2011–2013), minu lapsepõlves oleks sel mängul olnud nagu teine nimi (1960-ndad). 6. Laevade pommitamine. Mängisin kodus õdedega (1960-ndad), ka koolis samal ajal; minu lapsed mängisid (umbes 1985–1995); õpetasin ka 2013. a. lapselapsele (koolieelik), kuid lõpuni mängida ei saanud, sest laps ei kannatanud välja, kui tema laevad rohkem põhja läksid. 7. Koolis oli tundidest vabal ajal internaadis üks levinud mäng (umbes 1960–1965), millel nime nagu polnudki. Kaks või enam mängijat võtsid paberilehe – tavaliselt rebiti vihikuleht, see keerati põiki ette ja joonistati – igaüks omale – tabel. Igale tabelilahtrile kirjutati pealkiri: näiteks jõgi; linn; loom; riik; lind; lill; puu; inimese nimi. Kordamööda nimetati täht, millega algavaid sõnu tuli tabelisse kirjutada. Kui kõigil oli ühe tähega sõnad mõeldud, hakati ükshaaval kontrollima: igaüks ütles, mis tal selle tähega selles lahtris kirjas oli, ja kui kellelgi oli sama sõna, said kumbki pool punkti, muidu terve. See märgiti samasse sõna alla. Järgmine lahter jne. Kui kogu rida sai kontrollitud, liitsid mängijad selle rea tulemuse punktid kokku, summa jaoks oli paremal veel üks lahter. Seejärel nimetas järgmine mängija uue tähe, kuni sai lehekülg täis või tüdineti, loeti punktide lõppsumma ja kellel osutus see suurimaks, oli võidumees. Kuna olin palju lugenud, võitsin seda mängu tihti. Mõne tähega oli vähe valikut. Järgmisteks mängudeks sai lausa ette valmistatud, et teaks ikka selliseid asju kirja panna, mille eest terve punkti saab. 11) Sõnamängud 1. Täidan, täidan laeva. – Millega? Vastata tuli kokkuleppeliselt kas sama algustähega nimisõnadega või pidi järgmine sõna algama eelmise sõna lõputähega. Mängisin lapsena kodus (1960-ndad), samuti koolis. Minu lapsed koos meie, s.t. vanematega (1990-ndad). Umbes 1991. aastast meenub, kui meil oli külas sõjaväest tulnud õepoeg. Õhtul voodites enne uinumist, tuba juba pime, mängisime veel viiekesi (vanemad + 3 koolilast) laevade täitmist. Külaline oma asemelt soovis: "Mina ka!" ja siis täitsime laevu kuuekesi, kuni magama jäime. 2. Pii-keel. Õigemini bi-keel, sest iga sõna esimese silbi järel tuli rõhuline bi-silp. Nii kodus kui koolis (1960-ndad), õpetasin ka lastele (1990-ndad) ja lastelastele (2013), kuid need olid veel väikesed (vanim sai 7-aastaseks) ega õppinud uut keelt selgeks. 3. Kiirütlemine. Kokapapa must müts; valge lehma saba musta lehma taga; pagari piparkook – tuli korrata nii kiiresti kui võimalik, kuni segi läks. Neid kuulsin ja võistlesime koolis (Iisaku kool, 1960-ndad). 12) Ringmängud Peab käima, peab käima; Üks ühte ja kaks ühte; Toa teeksin endal tamme alla; Üksinda kõnnin ma; Me lähme rukist lõikama; Bingo; Kes aias; Riks, raks, rundipumm; Kaks sammu sissepoole; Peremees võtab naise. Neid õpetati Iisaku koolis (1957–1965), mängiti-tantsiti igal koolipeol rahvamajas, koolimajas, internaadilaste pidudel ja koolis vahetundidel. Eriti aktiivne oli neid vahetundidel organiseerima õp. Laine Nimvitski. 1964. a. pioneerilaagris ARTEK õpetati ringmänge: Aa-rim-&scaron;um-&scaron;um, aaram-&scaron;um-&scaron;um, aia-mia-busi-ja, busi-ja (tipiti kätest kinni ringiratast joosta üksteise järel); :,: aariim-&scaron;um, aaraam-&scaron;um, aia-mia-busi-ja, busi-ja :,: (jaguneti paarideks ja kallistati omavahel 2 korda, siis joosti käevangus ümber endi; siis vahetati ringis koht, nii et iga kord tuli kallistamine uue partneriga). Minule oli selline intiimsus võõras ja hoidusin sellest tantsust kõrvale. Tudengina (1968–1973) kogesin, et see tants oli ka Eestimaale jõudnud. Veel ringmänge, mida õppisin tudengina: &Scaron;ooder, Mul on üks tore tädi, Laurentsius, Bugi. Neid mängiti-tantsiti kursuseõhtutel; ühiselamus õhtuti peale loenguid, kui tulid avaramasse koridoriossa kokku omavahel enam-vähem tuttavad ühe teaduskonna tudengid. 13) Karjaste mängud Karjas käisin umbes 10 suve. Esimestel suvedel (umbes 1957–1959) käisime koos õega ja järgnevad mängud on neist aastatest. 1. Lillekimp. Korjasime lilli, seadsime kimpu ja kui mõlemal valmis, võrdlesime ja põhjendasime lillede valikut ja paigutust. Otsustasime, kummal tuli ilusam, ning seadsime kimbud kuhugi põõsa külge. Enamasti domineeris kimbus üks värv – valisime kas rohkem valgeid, kollaseid või siniseid õisi. Kasutasime ka sõnajalalehti. 2. Uss, uss hammustas. Kordamööda oli üks arst, teine kannatanu. Kannatanu ütles: "Uss, uss hammustas!" Teine laskis näidata, kust hammustati, siis ravis seda kohta, kuidas oskas – teelehega ja kindlasti ka pehme villohaka õisikuga. Meil kasvas neid ühel heinamaal ja see tutt oli nagu pehme paks pintsel, millega haiget kohta tupsutati; võib-olla raviti ka seespidiselt – anti metsmaasikaid süüa. 3. Perenaine ja lehm. Jällegi kehastuti kordamööda. Lehm sõi rohtu – kogus tasku või sülle. Siis perenaine ajas ta koju ja lüpsis selle rohu kõik välja. Lehm rapsis ka lüpsi ajal ja lõi jalaga, siis perenaine riidles: "Seisa paigal!" 4. Perenaine ja hobune. Oldi kordamööda. Perenaine sidus hobuse jalad kammitsasse, et see liiga kaugele ei läheks. Siis pidi hobune, jalad koos, hüppama. Rakendamine oli juba keerulisem, aga eks me teinud seda, mida olime näinud hobusega tehtavat. 5. Perenaine ja kana. Perenaine andis kanale teri. Kana peitis pesa, munes ja kaagutas. Perenaine otsis pesa üles. Siis vahetasime osad. 6. Linnupesa. Valisime õega omaette, millise linnu pesa teeme. Ükskord mängisime seda karjas isegi kolmekesi. Pesakohta tuli varjata ning käituda selle linnuliigi kohaselt. Kui kõigil valmis, hakati otsima ja linnuliiki ära arvama. Võitja oli see, kelle pesa viimasena leiti ja kui ilus pesa tal välja tuli. Seda hindasime üheskoos. 7. Savilindude tegemine. Karjas olles tuli tihti sillal valvata, et loomad parmude-sääskede pärast liiga ruttu koju ei tuleks. Ajaviiteks võtsime jõest sinist savi, lisasime mutihunnikust mulda, nii et sai voolimiseks paras. Sellest olid meil silla käsipuud täis tehtud linde ja nende pesi munadega. Loomi oli savist teha veidi keerulisem – ei seisnud savijalgadel. Vihm leotas nad hunnikusse ja neist tegime jälle uued. 8. Loomade vestmine lepaokstest. Igal kevadel osteti karjasele lihtne taskunuga, kuid nöörist hoolimata oli ta ikka varsti kadunud. Nuga ei teritatud – muidu laps lõikab sõrme. Sai vesta lehmi ja hobuseid põhiliselt. Lehmad olid mustad (koor peal), kirjud või valged (kooritud). Ega meil tegelikult kunagi valget lehma polnud. Mäng käis ikka tegeliku elu järgi. Mõned sead ja vasikad said ka tehtud. Nende loomadega sai taluelu mängida – pulkadest-klotsidest neile lautu-aedu ehitada jne. 9. Putkepillide tegemine. Jäme heinputke vars lõigati noaga viltu läbi ja sealt otsast puhudes tuli vägev vilehääl välja. Eri pikkuse ja jämedusega viled tekitasid erinevaid hääli. Ainult suurest puhumisest läks pea uimaseks. 10. Putkepritsi sai teha, kui putke sõlmekohast väike auk läbi torgata, putkesse vett valada ja seda pulgaga allapoole suruda. Vesi purskas augukesest survega välja. 11. Kivikestest näitus (muuseum). Meie kodu ümbruses ei olnud kive. Kui tee parandamiseks veeti koormate viisi kruusaaugust kruusa, kogusin karjas olles tee peale ühte kohta värvilisi kivikesi üksteise kõrvale, nii et jäi ilus värviline muster. Oleksin tahtnud seda säilitada kauemaks ja kellelegi veel näidata (nagu muuseum). 12. Maja või kodu. Kaugemal kuusikus oli koht, mida õega karjas ikka külastasime, kui sinnakanti juhtusime. Kolm kuuske kasvasid lähestikku (umbes 1,5 m vahet), täisnurga all justkui maja nurgad. Seinteks kahes küljes ning ühtlasi istmeteks olid puunotid, ümberringi pehmed samblamättad. Seal istusime, kuni loomad kaugemale läksid, ja mängisime, et see on meie kodu. 14) Kodu-mängud kodus 1. Õega kahekesi (tema u. 12-aastane, mina u. 7, s.o. umbes 1957. a.) mängisime pööningul minu väikses toas. Kumbki ehitas klotsidest elamise: toad, mööbli ja tited sinna elama. Kui valmis sai, hakkasime mõne titega teisel külas käima, ise jutustades, mis toimub, ja tite asemel kõneldes. Koputamine uksele, teretamine jne. 2. Sauna vundamendil. Saun oli veel ehitamata ja vundamendi (meie ütlesime: kundamendi) platsile oli kasvanud rohi; sinna oli pandud kas põrsas või vasikas. Mina pidin teda seal karjatama ja tõin ka oma tittesid sinna, leidsin tassikilde neile toidunõudeks ja mängisin kodu. Unistasin, et oleks need tited elus, võtaksid sealt sauna tagant selle lepa maha ja ehitaksid sellest endale maja. 3. Tited. Suured tited olid: Loom (nimi tuli sellest: "Tohoh, mis loom see on?") ja Maie. Nemad olid kodumängudes isa ja ema. Veel oli suur titt Krägadi Kusma. Aga tema oli puust, pulga otsas eeslükatav ja kodumängudesse ei kuulunud. Väiksemad tited olid kõik Looma ja Maie lapsed: Maret, Tiiu, Pips, Urve, Virve. Ja veel väiksemad olid Posik (s.t. poisike), Kurkutitt (kuretitt) ja lapitited. Neid viimaseid võis ise teha palju tahes. Oli vaja riidelappi u.1 dm2, nutsak sisse peaks ja niidi või paelaga kinni siduda. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Anu_Soon_lk63_64.jpg" alt="Anu Soon nukud" width="450" /> Aga lapitited ei olnud ikka nii ilusad kui päristited. 4. Nööpidega mängimine. Emal oli vineerkarbike (u.1 dm3), mis oli üle poole täis vanadelt riietelt äralõigatud nööpe, kõkse (väiksed trukid), pandlaid. Laotasime õega (u.1955–1960) need ku&scaron;etile ja seadsime ühesuguseid ritta, kujundades maja e. kodu sisevaated, kumbki eraldi. Toad, mööbel. Ka laut loomadega; vanaaegne pükste pannal näiteks oli vasika aed.   15) Veel mänge kodus 1. Taevatrepp. Mängiti kahe-kolme- või mitmekesi. Okslikul puukepil (kuni 1 m pikk) lõigati oksad ära, nii et igaühest jäi kepi külge paar cm. Alumine ots teritati ning torgati maasse. Igal mängijal oli pikuti poolitatud pulgake (u. 5 cm pikk). Aitas ka ühest pulgast. Kordamööda visati seda üles. Vastavalt sellele, kas pulgapooled kukkusid maha koorimata pooled peale, lõigatud pool peale, või üks nii – teine naa, sai samasugust puukonksukest omav mängija taevatrepil ühe astme ülespoole tõusta. Võitja oli see, kes kõige enne taevasse sai. Kui kaks ühele astmele jõudsid, kukutas tulija eelmise alla ja see pidi otsast algama. Taevast alla tulek käis samuti – kes enne jõuab. Seda mängisime vaid mõne korra, seetõttu on ähmaselt meeles. Võisin olla alles koolieelik. 2. Kapsas. Ka seda mängisime, kui olin alles väike. Vaja läheb vähemalt kolme osalist. Parem, kui on rohkem. &bdquo;Perenaine“ hoolitseb oma &bdquo;kapsaste“ eest. Kapsad kükitavad. Tuleb varas, räägib head juttu, juhib perenaise tähelepanu kõrvale ja varastab ükshaaval kapsad. Perenaine läheb otsima, tunneb varga potis oma kapsad lõhna järgi ära ja viib koju tagasi. Õpetasin seda mängu lastelastele ja see sai neile lemmikmänguks. 3-, 4- ja seitsmeaastased jaotasid enamasti osad nii: vanaema on perenaine, 4-aastane poiss tahtis kogu aeg olla varas, teised olid kapsapead, ja et mäng oleks pikem, pandi kapsapõllule – vaibale – ridadesse ka diivanipadjad kapsasteks (lastega kokku u. 10). Perenaine kastis-rohis ja varas muudkui tuli ja kuulutas: "Vaata, siga lendab!" Kui mäng kippus käest ära minema, võttis perenaine taskust mobla ja rääkis sellega, nagu oleks kutsunud politsei. Järgmises mängus tuli varas ja palus mänguväliselt, et ära ikka politseid kutsu. 7-aastane aga leidis, et see oli äge. 3. Mooramaa kuningas. Mängisime õdedega, kui olin alla 10 aasta vana. Kuningas istus toolil, teised leppisid eemal kokku, mis tööd nad otsivad. Läksid ja teretasid: "Tere, tere, Mooramaa kuningas!" – "Mis te tahate?" – "Otsime tööd!" – "Mis tööd oskate – näidake!" Kui kuningas näitamise järgi töö ära arvas, mõeldi uus töö. Vahetati ka kuningat. Seda mängisin ka lastelastega (2012–2013), kuid nad ei tea nii palju töid jäljendada, kui mina lapsena teadsin. 4. Keerukuju. Mängisime kodus (see võis olla u. 1960. a. paiku); ka koolis (1960-ndad) ja tudengina (1970-ndad), ka lastelastega 2013. Küllap ka oma lastega u.1985–1990, see pole meeles. 5. Kobras ja luik. Seda nagu oleks kõigepealt mänginud õde, siis mängisime kahekesi ning mängisin ka üksi (u. 1955. a.). Etendasime muinasjuttu või valmi, kuidas kobras usaldab oma kõrvu, luik aga ainult silmi ning langeb seetõttu küti saagiks. Mänguklotsidest (kloppidest) sai kujundatud looklev jõgi, mis kulges ikka voodiserval istuva vanaema eest ka läbi. Oli ju tore, kui tema ka vaatas ja mõne sõnaga mängust osa võttis. Jõe äärde paigutasime ka mõne klotsi püsti – puud-põõsad, mänguasjadest mõne metslooma-linnu, näiteks istuv kipskass kujutas ilvest. Kolmanda jõekäänu taga varitses jahimees, kes siis liiga julge luige lõpuks maha laskis. See oli suurem titt, kes kodumängudes isa oli. Kogu loo käiku ja luige ujumist ning vestlust kopraga sai kogu aeg valjusti seletatud. See oli korduv mäng. 6. Klotsidest (meie ütlesime: kloppidest) ehitamine. Vineerkast klotsidega oli ostetud-kingitud, s.t. poest. Kasti kaanel oli pilt uhketest lossidest, mida neist ehitada. Täpselt samasuguseid ehitada ei õnnestunud, aga väiksemaid oma fantaasia järgi küll. Arvan, et mängisin klotsidega u. 1960. aastani, kui sain 10-seks. 7. Joonistusvõistlus. Kõik neli õde joonistasime ühel teemal – esimest korda, kui olin u. 5-aastane. Teemad olid: seatapp; natüürmort; kevad; postkaardilt ühe näitlejanna portree. Lõpuks hindasime, kelle pilt on parim. 16) Koolis õpitud mänge Iisaku koolis (1957–1965) õppisin mängima: Telefon; Kass ja hiir; Nuudimäng; Tibu, tibu, ära näita. Poiste mängudest polnud mul aimu. Ainult rahvastepalli sai koos nendega mängida. 6. Elektroonilistest olen mänginud Tetrist.   7. Täiskasvanuna mängin lastelastega. Keskkoolis (1965–1968) ja tudengina (1968) oli pudelimäng – kelle poole jäi keerutatava pudeli suu, see pidi õigesti vastama kõigile, ka isikliku elu küsimustele. Lastelastega mängin, mida lapsepõlvest mäletan ja mida mängisin oma lastega (u. 1980–1995): doomino, kabe, male, Reis ümber maailma; nõuka-aegsed lauamängud: Kosmos, Kalapüük, Koolist kojuminek; trips-traps-trull, korsten, kartulikuhi, siga, laevade pommitamine, kapsas, Mooramaa kuningas, Karavinkel. 1. Äraarvamismäng. Üks mängija saadetakse teise tuppa. Ülejäänud lepivad kokku ühe asja, mida ärasaadetu peab tulema ära arvama. Ta esitab küsimusi, aga vastatakse ainult &bdquo;ei“ või &bdquo;jaa“. Kui vastus käes, läheb mõni teine. 2. Vanaisa vanad püksid. Seda mängisin ka ise lapsena ja nüüd lapsed ja lapselapsed. 3. Kordamööda joonistamine. Enamasti kahekesi. Kordamööda alustatakse. Esimene joonistab mingi olendi pea, keerab paberiservaga selle kinni, ainult kaela ots jääb näha. Järgmine joonistab edasi ja keerab omakorda paberi kokku, öeldes järgmisele, mis tal edasi tuleb teha. Kui jaladki tehtud, võetakse paber lahti ja imestatakse, mis välja tuli. 4. Ehitamine diivanipatjadest. See meeldib lapselastele eriti. Ehitan neile kandilistest vahtkummpatjadest maju, kuhu nad poevad. Siis on need hobusetallid ja nemad ise hobused. Veel ehitan pika krokodilli, kes teeb suu lahti, ja siis nad poevad suust sisse ja läbivad kogu krokodilli sooltoru. Selle nad mõtlesid ise välja.   8. Võrdlus (kaasaeg ja oma lapsepõlv) Olin pere noorim laps ja minul juba mänguasju oli – õdedest jäänud. Aga praegu on lastel neid tohutult, kingitakse aina juurde: igaks jõuluks mitu, sünnipäevaks samuti, vahepeal ka. Liiga palju on kirevaid valmisasju, mis lähevad ka liiga ruttu katki. Lapsed ei hooli seetõttu ega hoia neid, kaotavad ega otsi üles. Minu lapsepõlves olid lihtsamad mänguasjad ning vastupidavamad. Lihtsalt asju sai kasutada mitme mängu juures erinevate objektidena. See arendas fantaasiat paremini. Vanematel ei olnud aega lastega mängida ja nad pidid ise oma aega sisustama. Praegu mõni laps ei oskagi üksi mängida, vaid nõuab kogu aeg tähelepanu. Minu mänguasjade hulgas polnud masinaid rohkem kui üks kellegi omatehtud puust auto. Aga olime ka tütarlapsed. Minu lastel – 3 poissi – oli ka juba konstruktori-komplekte. Neile sai ostetud arendavaid mänge, millega sai midagi teha – lahendada, pead murda. Jõe ääres oli poistel igal oma saar, kodu (u. 1990–1995). Minu lapsepõlvemängud olid seotud loomade ja koduga. Praegu on loomapidamist vähe, laps ju jäljendab, mida näeb. Poistel on põhiliselt traktorid-autod, ka ehitus. Hea leiutis on neile Lego-ehitus ja pusled. Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Anu, snd. 1951. a. Ida-Virumaal küla talu Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Täisviide ERA, DK 125 < Haljala khk., Haljala al. – Külli Heinla, s. 1954. a. (2013) Maakond Lääne-Virumaa Kihelkond Haljala khk. Koguja Külli Heinla Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad 1960. aastad Koguja sünniaeg 1954 Koguja sugu naine Tekst 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Kasvasin maal ühes vanas Lääne-Virumaa külas/alevikus – Haljalas. Peamine mänguaeg jäi 1950-ndate aastate lõppu ja 1960-ndate algusesse. <img src="http://folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Heinla1.jpg" alt="Heinla teistega" width="450" /> 1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega? Arvan, et mängimiseks oli aega piisavalt, kuigi maalapsena oli ka väikeseid töökohustusi, mida tuli iga päev teha (peenarde rohimine, marjade korjamine, õdedega graafiku alusel toidunõude pesemine, poes käimine jms). 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Õdedega mängimine, hiljem juba lugemine ja käsitöö. 2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Oli suur koduõu, ka mängisime suvel palju naabrite õues (samaealised lapsed), osa tegevusi toimus lähedal heinamaal, oja ääres, kuusetukas; toas oli oma nukunurk. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Koolis vahetunni ajal sel ajal jalutati, kevaditi ja sügiseti soojade ilmadega võis ka õues olla, vahel mängiti palli, tüdrukud keksu, pärast tunde peamiselt rahvaste palli. Koondustel-pidudel mängiti &bdquo;Me lähme rukist lõikama“, &bdquo;Kaks sammu sissepoole“, &bdquo;Meil on üks tore tädi“, &bdquo;Rits-rats rundibumm“ jne. 1960-ndate aastate koolielu juurde kuulusid ka luuremängud. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Varases lapsepõlves mängiti peaaegu ju kogu aeg, koolilapsena tuli osa aega pühendada kodutööde tegemisele, vanemate abistamisele, kuid jäi ka mänguaega. 3. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Eelkoolieas mängisin koos oma kahe õega, mängisime palju nukkudega, igasuguseid lauamänge – nii ostetud kui ka lihtsalt paberi-pliiatsi abil – mängis meiega koos ema. Olime väga väikeste vanusevahedega (vanema ja noorema vahe 3 aastat), nii et sobisime koos mängima. Mängusõpradeks olid kaks samaealist naabritüdrukut ning paar poissi lähiümbrusest, nendega mängisime algkoolieas ja hiljemgi. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Mänguseltskond ja sõpruskond kattusid. Saime kokku iga päev: küll koolis, pärast tunde koduümbruses. Suvel mängisime pallimänge (&bdquo;Mädamuna“, &bdquo;Pallikool“), mängisime &bdquo;Kodu“, ehitasime nn onni, kujundasime selle ümbrust (kaevasime vana paja maasse, tõime ojast vett ning veetaimi ning konnakulleseid ning jälgisime nende kasvamist), matkasime lähiümbruses. Mängisime &bdquo;Tigedat koera“, prii-peitust. Oli loomade-lindude (hiired, mutid, väikesed linnud) surnuaed. Mäletan ühe pääsukese matuseid: karbist pehmendustega kirst, hauale rist jms. Talvel suusatasime, uisutasime, tihti sõitsime lihtsalt soome kelguga, mängisime lauatennist (kodus keldrikorrusel oli mängulaud olemas). 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Enamasti olid meie mänguseltskonnas tüdrukud, vahel lubasime ka poistel kampa tulla. Meenub lugu, kus noorem õde nii kaua ühte poissi õrritas, kuni too pool vihmaussi alla neelas. Eri rahvuste küsimust sel ajal maal ei olnud. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Mäletan, et tahtsime oma onni poiste ees saladuses hoida, tegime ukselävele liivariba, et kutsumata külaliste jäljed kohe näha oleks. Ei mäleta, kas kedagi nii ka tabasime, kuid mingi konflikt õhus oli. Kord tõi naabritüdruk väikese tühjakssaanud äädikapudeliga koduõlut onni, aga naabriema sattus ka just tulema, pudel lendas kuhugi nurka – arvasime, et peame seda varjama, aga suurt probleemi ei tulnud. Oma mänguseltskonnale (mina ja kaks õde ning naabri kaks tüdrukut) panime nime &bdquo;Sõprus“, pidasime oma tegevuse kohta päevikut. Õdedega läks vahel riiuks ka – kuni küünistamise ja tutistamiseni välja. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Meie ema mängis koos meiega väga palju. Mängisime paberi peal &bdquo;Korstnapühkijat“, &bdquo;Siga“, &bdquo;Laevade pommitamist“, üks lemmikmänge oli &bdquo;Inimene-loom“-mäng, nii meie seda nimetasime; mängisime koos emaga veel &bdquo;Kop-kop!“-mängu, homonüümide äraarvamist, &bdquo;Kingi“-mängu, &bdquo;Soovide“-mängu. Lapsepõlvemängud olid muidugi ka &bdquo;Vanaisa vanad püksid“ või &bdquo;Lehmasaba“, samuti &bdquo;Siga lendab“. Mängisime kabet, lauamänge &bdquo;Reis ümber maailma“, &bdquo;Tsirkus“ jne. Mängisime &bdquo;Täidan-täidan laeva“. Vanematele, eriti vanaemale-vanaisale korraldasime kontserte ja etendusi, mängisime nn prouat, s.t oli üks kapike, kus olid ema need kleidid, mida ta enam ei kandnud, panime need selga ning kontsakingad jalga ning proua mängimine võis alata. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Ei mäleta, et oleksin midagi üksi mänginud. 4. Mängu alustamine 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Ei mäleta täpselt, kodus ilmselt kuidagi sujuvalt, pühapäeviti hakati lauamänge mängima ilmselt ema initsiatiivil, sõpradega kohtudes lepiti lihtsalt kokku, mida mängida. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Peitusmängus selgus lugeja mingi liisusalmi abil. Vahel lepiti kokku, oli ka vabatahtlikke. 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Näiteks &bdquo;Iisik-siisik, sihkel-mihkel, vabaduse Valter, kulter-kalter, mina olen prii“ või &bdquo;Üks helevalge tuvi“ või &bdquo;Punaste pükstega politsei“ jms. Kõige rohkem kasutasime esimest peitusmängu alustamiseks. 5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti. 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. &bdquo;Mädamuna“ – seisti ringis, keegi viskas palli õhku ja hüüdis kellegi nime, kes püüdis palli, ülejäänud jooksid laiali. Saanud palli kätte, hüüdis ta &bdquo;Stopp!“ Palliga mängija pidi valima ühe mängija, kelleni tuli minna teatud arv samme kas tibukõnnil (tillukesed sammud), kukekõnnil (pikad sammud) ja viskama palli valitud mängijale pihta, kes oli uus &bdquo;mädamuna“, kõik kordus. Mängiti suvel õues. &bdquo;Pallikool“ – mängiti vastu maja ust või seina, tuli palliga igasuguseid trikke sooritada; järgmine mängija sai alustada, kui eelmisel läks midagi segi. Mängiti kodus või koos naabrilastega nende õues. &bdquo;Siga“ – kaks mängijat viskasid teineteisele palli, kes maha pillas, sai vastavalt ühe tähe sõnast &bdquo;siga“, kuni sõna oli lõpuks valmis ja vähemosav mängija kaotanud. Mängiti suviti õues. Prii-peitus: salmi lugemisega määrati püüdja, priiks löödi naabrimaja uksele, peidupaikadeks aed ja õu, kinnipüütu oli järgmine lugeja (loeti kas 50-ni või 100-ni, püüdja hüüdis: &bdquo;Tulen!“). Priiks löödi sõnadega: &bdquo;Uka-uka, mina prii.“ Suvine õuemäng. &bdquo;Tagumine paar välja“ – traditsiooniliselt, klassiüritustel, nagu ka &bdquo;Pikka nina“, &bdquo;Üks üleliigne“: toolid ringis, aga üks tool vähem kui mängijaid, kõik liiguvad ümber toolide ning mängujuhi märguande peale peavad istuma (märguandeks võib olla ka katkenud muusika). Ilmajäänu läheb mängust välja ning ära võetakse ka üks tool. Neid mänge mängiti tavaliselt koolis klassiõhtul või sünnipäevadel, kui oli suurem seltskond. &bdquo;Keerukuju“ – mängijad keerutavad end ringiratast, üks mängijatest, kes ei keeruta, hüüab mingil ajal &bdquo;Stopp!“ ning kõik peavad tarduma paigale; mängija, kes ei ole kuju, püüab kedagi naerma ajada ning kedagi liigutama saada – kes liigutab, ei saa enam kuju teha ning mäng algab uuesti. Suvine õuemäng. &bdquo;Tige koer“ – keegi oli tige koer, hoidis posti külge seotud köiest kinni, teised mängijad pidid nii läbi saama, et tige koer neid kinni ei püüa; keda kinni püüti, oli uus koer. Mängisime suvel oma õdedega kodus. Nagu ka mängu, tingliku nimega &bdquo;Venelased“: istusime kivist aiapostide otsa, tavaliselt püüdsime natuke maskeeruda (näiteks sukkpükstest patsid pähe vms) ja hakkasime omavahel pudikeeles rääkima, pidades end venelasteks (vene keelt ju veel eelkoolieas ei osanud). Küll aga rääkisime vahel pi-keeles. Keksumängu mitmed variandid, päris täpselt ei mäleta enam. Pandilunastamist oli, aga ei mäleta, millise mängu puhul. Panti pidi pärast lunastama ning midagi tegema (tantsima, laulma, sõpra kallistama-suudlema, kükke tegema jms). Kaardimängudest mängisime &bdquo;Viit lehte“, &bdquo;Linnade põletamist“ jm tuntud mänge. &bdquo;Tipi, tipi, ära näita“ – mängijad istusid rivis ning üks mängijatest püüdis poetada kas paberkuuli, nööbi vms teistele kooshoitud pihku, korrates iga mängija juures: &bdquo;Tipi-tipi, ära näita,“ ning kellelegi peidetava eseme pihku panna. Äraarvaja pidi minema mängijate rivi juurde ning lööma kokkusurutud sõrmed lahti ning leidma peidetud eseme. Kui arvas õigesti, sai rivisse istuda ning uueks arvajaks sai see mängija, kelle peos peidetud ese oli. Kui ei arvanud, pidi edasi jääma arvajaks. Mängiti klassiõhtutel, sünnipäevadel. &bdquo;Telefon“ – mängijad on reas ning mängujuht sosistab esimesele mingi sõna, mida hakatakse rivis edasi ütlema, rivi lõppu jõudes on enamasti sõnast või lausest saanud hoopis midagi muud, vahel ajasid mõned mängijad meelega sõna kohe sassi. Mängiti klassiõhtutel, sünnipäevadel, aga ka oma mänguseltskonnas. 5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid. &bdquo;Korstnapühkija“ – paberile joonistati maja, korsten, redel, kõrvale tabel. Tavaliselt mängiti kahekesi ja tabeli lahtreid tehti kaks, aga võis ka rohkem mängijaid olla, siis oli lahtreid vastavalt mängijate arvule, tabeli pikkuseks kokkuleppel kas 10 või 12 lahtrit. Üks mängijatest peitis nööbi vm väikese eseme selja taga ühte pihku, sirutas käed ette ja järgmine pidi arvama, kummas käes ese on. Kui arvas õigesti, sai tabelisse plussi, kui ei arvanud õigesti, plussi ei saanud. Mängiti niikaua, kuni üks mängijatest sai kõikidesse lahtritesse plussid. Teised jätkasid. See, kellel jäi lahtreid tühjaks, oli korstnapühkija, vastavalt tühjaks jäänud ruutude arvule kas kaks, kolm vms aastat. Ning joonistati korstnapühkija maja katusele. Seda tegi tavaliselt ema. ,&bdquo;Siga“: sõnade äraarvamise mäng, paberile kirjutas mängujuht sõna esimese ja viimase tähe, vahele punktiiri. Mängijad hakkasid kordamööda tähti pakkuma, kus iga valesti öeldud täht andis ühe osa seast (joonistati saba, siis jalg, silm, kõrvad jne). Kaotas see, kelle siga kõige enne valmis sai. Mängisime kodus emaga. Tänapäeval levinud ka &bdquo;Poomise“ variandina. &bdquo;Laevade pommitamine“ – traditsioonilised reeglid, mängisime kodus õdedega. Üks lemmikmänge oli &bdquo;Inimene-loom“-mäng, nii meie seda nimetasime: iga mängija joonis paberilehe vastavalt kokku lepitud lahtrite arvuga, lahtrite pealkirjad lepiti kokku, need võisid olla näiteks inimese nimi, loom, lind, riik jms. Üks mängija luges tähestikku ning mängujuhi &bdquo;Stopp!“ peale ütles, mis täheni on jõudnud. Kui see oli näiteks &bdquo;L“, siis kõik nõutud märksõnad pidid algama just selle tähega. Kui esimene mängija lõpetas, siis asuti kontrollima. Kui kokkulangevusi ei olnud, said kõik kümme punkti; kui kellelgi langes teisega midagi kokku, siis viis punkti. Võitis enam punkte saanu. Mäletan siiani, kuidas noorem õde pakkus kord t-tähega loomaks tuglast. Muuseas, mängin praegugi koolis veerandi lõputundidel seda mängu, suuremate klasside puhul võetakse osalejad rühmadeks kokku, ka tänapäeva õpilastele meeldib. Kodus mängisime koos emaga veel &bdquo;Kop-kop!“-mängu: keegi läks ukse taha, tuli ja koputas ning palus öömaja, kirjeldades ennast kui mingit looma. Teised pidid küsimuste abiga välja selgitama, millise loomaga on tegemist. Kui loom oli ära arvatud, siis lubati tal kusagile öömajale pugeda (kapi taha, tooli alla jne). Mängisime homonüümide äraarvamise mängu: mängijad jagunesid kahte rühma, üks rühm mõtles näiteks tindi kui kirjutusvedeliku peale, teine tindile kui kalale ning üks mängijatest, kes ei teadnud kokkulepitud sõna, pidi küsimuste abiga sõna ära arvama. Mängisime &bdquo;Kingi“-mängu: seltskond istub ringis, vasakule naabrile öeldakse kingitus, paremale sosistatakse kõrva, mida kingiga teha. Pärast mängujuht küsib igaühelt ning nalja saab, kui näiteks kullast süda tuleb ära süüa või jalga panna jne. Teine analoogne mäng on &bdquo;Soovide“-mäng: ühele naabrile öeldakse sosinal inimese nimi, keda kõik seltskonnas tunnevad, võib olla ka tuntud poliitik, laulja, sportlane jne, ning teisele naabrile mingi soov, aforism, vanasõna vms. Oleneb mängujuhi osavusest, kui huvitavaks mäng kujuneb, sest mängujuht peab nüüd küsima, mida see isik näiteks soovib oma sõpradele uusaasta hommikul vms ning mängija peab ütlema nüüd vanasõna, soovi jne, mis talle öeldi. Viimati mängisin neid mänge teisel jõulupühal 2013, kui meie suure pere neli põlvkonda koos olid. Kuid lapsepõlvemängud olid muidugi ka &bdquo;Vanaisa vanad püksid“ või &bdquo;Lehmasaba“, samuti &bdquo;Siga lendab“. Mängisime kabet, lauamänge &bdquo;Reis ümber maailma“, &bdquo;Tsirkus“ jne. Mängisime &bdquo;Täidan-täidan laeva“: palli veeretatakse ühelt mängijalt teisele ning öeldakse, mis on laeva lastiks, tavaliselt valitakse ka mingi täht, mis peab olema lastiks oleva kauba esitäheks, näiteks &bdquo;a“: apelsinid, ahvid, aprikoosid jne. Küllap mängis ema minu titeeas väikelaste hüpitusmänge, kuid ema järgi olen seda teinud oma laste ja lastelastega. Kõigile on teatud eas meeldinud &bdquo;Kuts läheb karja“, &bdquo;Tii-tii tihane“, kringli tegemine (sõtkumine, rosinate panek ajab iga väikelast naerma), kaku veeretamine kätega ja laul &bdquo;Veere-veere kokku, meie teeme kakku, sili sealihaga, katsu kanamunaga“ jne, &bdquo;Kõdide kodu“ otsimise mäng (need elavad tavaliselt kaenla all või põlve otsas) või &bdquo;Kass läheb keldrisse“ (näppudega liigutakse mööda külge lapse kaenlaaluse poole ning leitakse koorepotid just kaenla alt – ja on hirmus kõdi!). Samuti meeldib põlvedel hüpitamine &bdquo;Sõit-sõit linna“ lauluga. 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? <img src="http://folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Heinla2.jpg" alt="nukkudega" width="450" /> Mängisime õdedega muidugi &bdquo;Kodu“, oli nukunurk, meil oli palju nukke, alates poolemeetrilistest Tiiust, Marest ja Mallest ning lõpetades noorema õe kummist neegritüdrukuga. Onu, kellel omal lapsi ei olnud, kinkis igaks nääriks kõigile kolmele ühesugused nukud. Hästi on meelde jäänud sametriietega nukk-klounid. Oma viimase nuku sain 8. klassi lõpetamise kevadel, sellega küll enam ei mänginud, kuid alles on siiani, nagu ka kaheaastaseks sünnipäevaks saadud plüüsist karu, mille isa saatis Kroonlinnast, kus teenis aega mereväes. Ühel õel oli armas karvane mänguahv Nilsson ning noorimal õel hulk karusid, üks eriti väike armas toodud Berliinist, kuldse krooniga. Ja eks nukkudega sai mängida igasuguseid mänge: sööta, riietada, ise riideid õmmelda, oma esimesed sokid kudusin vanaema juhendamisel just oma suurele nukule Tiiule. Mängisime ka paberist nukkudega ning joonistasime ise neile riideid. Keetsime nukkudele süüa: kui ema suviti keldrikorrusel pliidi alla tule tegi ja pesu pesi, siis sättisime oma nukupotid pliidiservale ja tegime tõelist suppi. Mäletan selgesti üht karget talvepäeva, päike paistis läbi jäälilledes akna tuppa, kiirtevihus keerlesid üksikud tolmukübemed, kõik oli väga vaikne ja rahulik, vanaemagi vist tegi lõunauinakut, istusin nukunurgas ning imetlesin kaunistuseks pandud &bdquo;lillepotte“ – nimelt oli vanaema porgandeid puhastades andnud otsad, kuhu olid juba õrnad rohelised lehed kasvama hakanud, just meile nukutoa kaunistuseks. Koolis ma veel ei käinud. Kadestasime kõige noorema õe fajansist uhket nukuserviisi. Sai ka ise nukumööblit teha, puuklotsidest lauad-toolid, naeltest jalad alla, ka esimene kogemus haamriga sõrme pihta löömisest on sealt pärit. Loomulikult mängisime poodi, arsti, kuid kõige rohkem küll vist kooli (ema oli õpetaja). Et olin õdedest kõige vanem, siis tahtsin ikka olla õpetaja. Fantaasiamängude rubriiki kuulub ka eespool kirjeldatud proua-mäng või teatri-kontserdi tegemine. 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Poiste mänge oma lapsepõlveeast ei oska kirjeldada. Hiljem kooliea mänge, mis eespool kirjeldatud, mängiti koos, ka pallimänge, peitust jms. Kodus ei mäleta, et oleks autosid olnud rohkem kui nooremal õel uhke helesinine Volga. Küll oli pedaalidega vändatav hobune. 6. Elektroonilised mängud 6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid? Arvutit kasutan töö eesmärgil, ei mängi. Sama kehtib telefoni kohta. Arvuti tuli mu ellu 1990-ndate lõpuaastatel, mobiiltelefoni muretsesid lapsed alles 2000-ndate keskel, ise selle järele vajadust ei tundnud, nüüd kasutan küll, kuid mitte mängimiseks. 6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid? Videomänge ei ole mänginud. Küll jälginud kõrvalt lapselapsi. 7. Täiskasvanuiga 7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Arvutimänge pole mänginud, vahel harva lastega või lastelastega kaardimänge, &bdquo;Aliast“, samuti uuemaid lauamänge, kabet. Perekondlikel kokkusaamistel lapsepõlve äraarvamismänge, mis eespool kirjeldatud, lapselastega vastavalt eale kas väikelaste mänge, fantaasiamänge (ümberkehastumised koeraks-kassiks, rebaselapseks jne ning süžeelised mängud), loomade teatrit, kohvikut, poodi, ka autodega süžeelisi mänge (lapselapsed on poisid): tulekusutamine, võidusõit, talutööd ja metsatööd masinatega jms. Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Külli, snd. 1954. a. Lääne-Virumaal alevik Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Täisviide ERA, DK 174 < Pärnu l., Sauga < Karksi khk., Lilli k. < Läti, Valmiera raj., Seli k. < Venemaa, Novosibirski obl., Voronovo k. – Zoja Idvani, s. 1953. a. (2012) Maakond Viljandimaa Lätimaa Venemaa Koguja Zoja Pihlak-Idvani Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad 1960. aastad Koguja sünniaeg 1953 Koguja sugu naine Tekst Meenutusi lapsepõlvest Siber 1953–1958 Ma sündisin 14. jaanuaril 1953. aastal Siberis, täpsemalt Novosibirski oblastis Novosibirski rajoonis Voronovo külas. Nimeks sain Zoja. Zoja tähendab kreeka keeles "elu" ja see nimi meeldib mulle, sest just nimi on mind inimestele meeldejäävaks teinud ja koos perekonnanimega kasutades pole sellel terves maailmas teisikut. Ajal, kui ma midagi oma elust mäletama hakkan, olin ma eestlaste Adele-Rosalie ja Juhan Pihlaku perekonnas, kes olid 1949. aasta märtsis inimvaenuliku režiimi poolt Viljandimaalt oma Päri-mail olevast talust Siberisse asumisele küüditatud. Me elasime siis Novosibirski oblasti Kargatski rajoonis Pervomaiskoje kolhoosis. Mu vanemad olid töökad ja ausad inimesed ja mis kõige tähtsam – nad ei joonud. Lapsele on see väga tähtis, milliste inimeste perre ta sünnib. Vanemad soovisid panna mu nimeks Salme, kuid külanõukogus nende soovi ei arvestatud, öeldi, et see on koera nimi, ja nii saingi ametlikult nimeks Zoja. Ema ja isa armastasid mind väga. Siberis möödusid minu elust viis ja pool esimest aastat. Sellest ajajärgust on mul hulganisti mälupilte. Esimene mälestus on selline, et oleme emaga kuskil aias või pargis, seal lähedal on suurem maja ja meie kahekesi jalutame seal. Arvan, et see oli haigla, kus ma bronhiidi tõttu olin, ja kuna oli soe ilm, lubati meid õue minna. Olin veidi üle kahe aasta vana. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_emasyles_Siberis.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani ema süles Siberis" width="300" /> Ka meie pere elas väikeses puust osmikus, mille seinad olid kaetud savi ja lehmasõnniku seguga ning mis omakorda olid nii seest kui väljast valgeks või siniseks lubjatud. Katuseks oli paks mullamätaste kiht. Tavaliselt olid venepärased majad ühe-kahetoalised, tähtsamaks kohaks köök suure ahjuga, kus valmistati toitu. Ahjul oli ka nn. ahjupealne, millel sai külmal ajal magada. Meie majake oli ainult ühe ruumiga, tuba ja köök olid eraldatud pliidi ja ahjuga. Kahjuks meie ahjul polnud seda mõnusat "voodit", kuigi mina oleksin väga soovinud soojal ahjul magada. Kui küsisin emalt, miks nii on, vastas tema: "Ega me venelased ole, et ahju peal magame!" Isa oligi meile ilusad puuvoodid meisterdanud. Minu oma oli väike ja võredega ja voodi jalgade all olid loogad, nende abil sain end kiigutada. Kui suuremaks kasvasin, võeti loogad ära. Mina aga tahtsin kiikuda ja nõudsin neid nutuga tagasi. Siis ütles ema, et koer Muri sõi loogad ära. Ma uskusin seda ja olin Muri peale pahanegi.Toas oli veel riidekapp ja väike lauake, mille peal oli raadio ja mis töötas kahe suure patareiga. Mäletan, et raadiost kuulasin hommikvõimlemise saadet, tegin ka harjutusi vahel kaasa, rohkem küll vehkisin niisama käte ja jalgadega. Muidugi olid kõik saated venekeelsed. Köögi poolel oli söögilaud, mis asetses akna all ja pliidi läheduses seisis toidunõudekapike ning välisukse läheduses pink veeämbritega. Kõik need asjad oli isa ise meisterdanud. Ja oligi kogu meie elamine. Meie väikese pere jaoks piisas sellest täielikult, vähemalt mina arvasin nii. Kuigi meie kodu oli pisike ja vilets, oli seal puhas ja soe. Tänu töökatele vanematele oli kõht alati täis. Meil olid ka loomad, ilma nendeta polnud elu üldse mõeldav, sest poes müüdi ainult elementaarseid asju: tikke, seepi, ämbreid, sitsiriiet, kalosse, viina, harva ka suhkrut. Elumajaga ühise katuse all oli loomalaut, kus olid lehm, siga, kanad. <div><img style="float: right;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_lootsaga_Siberis1957.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani lõõtsaga Siberis 1957" width="300" /></div> Vaatamata kehvadele oludele oli minul siiski mitmeid mänguasju. Mul oli nukk, kelle silmad käisid kinni-lahti ja kes ütles "emme", mul olid nukutoidunõud, väike lõõtspill, kolmerattaline jalgratas ja muidugi ema õe, tädi Mahta Eestist saadetud lasteraamatud. Raamatud olid ilusate realistlike piltidega, ka jutud või luuletused neis olid õpetlikud ja lastepärased. Kõik oma raamatud tõin ma Siberist kaasa ja nad on mul veel praegugi alles. Ka mu lapsed, lapselapsed ja lasteaia lapsed on nende vaatamisest-lugemisest rõõmu saanud. Olen imestanud, kui õigesse kohta teadis minu armas tädi need raamatud saata, ja kuigi ta ise on juba pool sajandit mulla all, elavad tema saadetud raamatud ja teised tema poolt tehtud heateod veel kaua minu mälestustes. Raamatuid olen ma elus tõesti väga armastanud. Siberis oli lapsi, kellel polnud ühtki mänguasja. Näiteks Ljuba, kellega ma sõbrustasin, mängis ajalehe- ja kasetohutükikestega, riideribade ja tühjade suitsupakkidega. Kui Ljuba minu pool käis, soovis ta alati mängida nukkudele toidu valmistamist. Ema andiski meile veidi tumedamat, nn. seajahu, me segasime seda veega ja vormisime väikesteks kukliteks, siis küpsetasime neid pliidil ja hakkasime nukke söötma. Kuid alati sõi Ljuba enamuse kukleid kiiruga ise ära, öeldes, et tema kõht on rohkem tühi kui nuku oma. Ma ei saanud siis veel aru, et inimese kõht võib tühi olla. Toon ühe näite loost, mille isa mulle aastaid hiljem jutustas. Lähim suurim asustatud punkt meie kolhoosile oli Kargati linnake, kus leidus rohkem toidu- ja tööstuskaupu kui maal, ka mitmeid vajalikke ameti- ja kultuuriasutusi oli seal. Kargatis oli ka fotograaf, kus nii mõnigi minu kullafondis olev pilt tehtud on. Ühel suvepäeval 1956. aastal sõidutati töölised, sealhulgas ka minu isa, lahtisel veoautol sellesse linnakesse. Aeti "asju", käidi poes ja õhtupoole sõideti koju tagasi. Teel hakkasid kõik näitama, mida nad ostnud olid. Ikka magusat saia, tükksuhkrut, naised pearätikuid, sandalette jne. Muidugi ei puudunud meesterahvaste kotist üks või isegi paar pudelit viina, mida peagi ka maitsma asuti. Minu isal olevat kott pungil olnud, aga tema ei rutanud seda avama. Varsti hakati hüüdma: "Ivan Ivanovit&scaron; (Juhan Juhani poeg), näita, mis sinul kotis on!" Isa avas koti ja seal sees oli minu jaoks suur ilus nukk, mille eest oleks saanud mitu pudelit viina osta. Autotäis inimesi jäi paugupealt vait, lõpuks sõnas üks mees: "Вот это да!" (See on alles midagi!) <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_isa_ostetud_nukuga_Siberis1957.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani isa ostetud nukuga Siberis" width="300" /> Iseäralisel moel tuli mu ellu veel üks hirm. Nimelt, ema õde, tädi Mahta, saatis meile Eestist jõuludeks paki ja minu jaoks oli seal sees Siima &Scaron;kopi joonistustega raamat "Lumivalgeke". Mäletan, et istusin isa süles ja ta luges mulle seda raamatut ette ja mina vaatasin pilte. Kui isa selle lehekülje avas, kus oli pilt nõiaks moondunud ja õuna mürgitavast võõrasemast, kes suundub kohe ilusat ja head Lumivalgekest tapma, hakkasin üle keha värisema ja mu hüsteeriline nutt ei tahtnud kuidagi vaibuda. Tänapäeva lapsed, kes telerist palju vägivallafilme näevad, ei saa võib-olla aru, mida kurjus minule tähendas. Lõpuks peitsid vanemad selle raamatu mu eest ära ja uskuge või mitte, uuesti julgesin "Lumivalgekese" kätte võtta alles 12-aastaselt. Siberi talved olid karmid, lund sadas palju, tihti olid tuisud, mis võisid kesta mitu päeva. Kui ma hommikuti söögilauas istusin ja mannaputru sõin, ei näinud ma tihti aknast muud kui suurt tuisuvaalu, mis maja räästani ulatus. Õhtuti pimedas piilusin kardinate vahelt ja lootsin ka mõnd hunti näha, kuid peale tähistaeva ei paistnud sealt midagi. Hiljem rääkis ema, et harva, öösiti, oli ta siiski hundi ulgumist kuulnud. Isa tegi mulle puust kelgu ja väikese lumelabida, sain oma õues kelgutada ja lund kühveldada. Ema terane pilk valvas mind toaaknast, sest väravast väljaminek oli mulle rangelt keelatud. Millegipärast tahtsin väga lund süüa, kuid iga kord, kui lund suhu pistma hakkasin, koputas ema aknaklaasile ja viibutas näppu. Vaevasin pead, et kuidas küll saaksin lund nii süüa, et ema ei näeks. Ja mõtlesingi välja! Lasin kelguga ühest lumehunnikust alla, kuid tegin nimelt nii, et kelk ümber kukuks. Selle ajaga, kui lumes sumasin, ahmisin ruttu lund suhu. Küll maitses hea! Eks pärast tuli nii mõnigi päevake köhaga toas istuda. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_emaga_Siberis1955.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani emaga Siberis 1955" width="400" /> Suurim püha oli ka Siberis aastavahetus ehk näärid. Jõulusid avalikult ei peetud, sest kristlikud pühad Nõukogude Liidus ei olnud soovitatavad. Meie külas toimus nääripidu koolimajas ja sinna olid oodatud ka kodused lapsed. Ema pani mulle tutid juustesse ja ma olin põnevil, sest käisin suuremas seltskonnas harva. Enamik lapsi olid mulle võõrad, kuid oma sõpra Vasjat ma tundsin ja temaga seal ringi jalutasingi. Olin arg, kuna koolimajas polnud ma veel kordagi käinud. Saalis seisis kuuse asemel kõrge raagus kask, sest meie lähemas piirkonnas kuuski ei kasvanud. Kaske kaunistasid kommid, küpsised ning laste omavalmistatud paberehted. Koolimajas oli ka elekter, kuid see toimis nii: paarkümmend minutit oli valgust, siis see korraks kustus, generaator lülitati ümber ja peagi oli taas valge. Nii oli ka sellel peol. Istusime kõik mõne minuti pimeduses, kuni saabus valgus ja ... suur ehmatus! Vähemalt minu jaoks. Nääripuul, nii kõrgelt kui inimkäsi ulatas, polnud enam ühtki maiustust, vaid mõni paberhelbeke lehvis veel. Siis hakati ringmänge mängima, kuhu Vasja ka minu viis. Ma ei osanud ühtki laulu ega mängu, liikusin lihtsalt teistega kaasa ja maigutasin suud. Peagi saabus näärivana, õigemini külmavana – vene keelest otsetõlkes (Дед Мороз). Kuigi ma vene keelt oskasin, oli ema mulle mitu eestikeelset salmikest õpetanud. Tuli minu kord näärivana juurde minna. Suur mees maani kasukas võttis mu põlvele, lugesin talle ühe oma salmidest ja tema andis mulle selle eest kaks kommi ja kaks präänikut. Kuigi kõik lapsed said ühepalju maiustusi, olin ma ikkagi nii väikese kingituse pärast pisut solvunud. Ütlesin näärivanale, et ehk saan mõne kommi juurde, kui ühe salmi veel loen, kuid tema ainult naeris, viibutas kelmikalt sõrme ning sõnas: "Kaval tüdruk oled! Rohkem ei saa, teised lapsed tahavad ju ka! Järgmisel aastal tulen jälle, siis toon rohkem!" Järgmised jõulud-näärid tulid mulle aga hoopis Lätimaal. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_rattaga_Siberis.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani rattaga Siberis" width="300" /> Üks suur arusaamatus tuli mul veel lahendada. Nimelt, mu vanemate jutus kõlas tihti sõna "Eesti". Kui küsisin, et mis koht see on ja kus ta asub, näitas ema käega metsa suunas ja ütles, et seal ongi Eesti. Sain täiskasvanute jutust aru, et Eestis on kõik parem, ilusam, seal elavad tädi Mahta ja vanaema, seal on üldse kõik kõige, kõige, kõige ... Muidugi hakkasin ka mina seda imedemaad igatsema. Iga kord, kui tuli juttu Eestist, jäi aga ema kurvaks. Mina püüdsin teda lohutada nii: "Kui see Eesti selle metsa taga on, läheme siis sinna!" Kuid ema selgitas, et Eesti on metsast palju kaugemal. Sain veel aru, et keegi nagu keelaks meil sinna minna. Saabuski 1958. aasta suvi ning me saime loa Siberist lahkumiseks. Lätimaa 1958–1960 Niisiis, 1958. aasta augustikuu Eestis, täpsemalt Viljandis, kus ema õde Mahta meile oma väikeses korteris esmast peavarju andis. Aga minu vanematel polnud kuhugi minna. Tegelikult polnud neil ju Eestisse elama asumise lubagi. Varsti me asusime elama ema-isa endisesse tallu, mis asus kohe Viljandi külje all Päris ja oli nüüd loomalaudaks kohandatud. Kuid seal oli siiski mõni tuba veel elamiskõlblik ja me asusimegi sinna elama. See oli vanemate poolt läbimõtlematu samm. Aga meil polnud ju kodu. Kui elulugu oleksid kirjutanud minu vanemad, oleks see olnud hoopis teine jutt. Siis oleksid lugejad teada saanud, kui raske oli neil uuesti oma eluga edasi minna, kui palju vintsutusi, alandust ja hingepiina pidid need ausad ja töökad inimesed läbi elama, kuni nad jälle endale kodu said. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_Latimaal.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani Lätimaal" width="400" /> Minule saabusid seal head ajad. Olin ju alles viie ja poole aastane, täis elulusti ja mänguhimu. Ma vajasin omasuguseid lapsi. Õnneks leidsin kohe endale sealt mängukaaslase. Ta nimi oli Heino Murumets ja ta oli mõned aastad minust vanem. Heino oli sõbralik, ka ta ema oli väga lahke ja andis tihti mullegi head ja paremat maitsta, mida ta küpsetanud oli. Heino võttis mind kaasa põnevatesse kohtadesse, nagu näiteks Raudna jõe ja Päri häärberi ümbrusesse, lähedalolevasse suurde õunapuuaeda ja mingitesse koobastesse, isegi metsa. Kuigi mängisin seal veel mõne teisegi lapsega, oli Heinoga koos olla kõige huvitavam. Sain esimest korda elus maitsta õunu, tomateid, seeni, metsamarju. Terve päev möödus meil naerdes ja joostes! Saabus sügis ja koos sellega ka pikad ning pimedad õhtud ja ööd. Ühel sellisel ööl põrutati kõvasti meie uksele. Ärkasin minagi. Unisena topiti mind riidesse, ema nuttis ja isa kordas talle aina: "Ole rahulik, naine, ole ainult rahulik!" Õues seisis veoauto, võõrad mehed tassisid meie voodid, laua ja toolid autokasti. Meie emaga istusime autojuhi kõrvale kabiini, isa kahe vormiriides mehe vahel taha autokasti, algas sõit Lätimaa poole. Nii elasin minagi küüditamise üle. Õnneks lapsena ei saanud ma kõigest aru. Kuid vanematele oli see taas väga raske ja alandav aeg. Sellel ööl vuras veel teisigi autosid Eestist, eriti Viljandimaalt, Läti poole. Meie koduks sai Lätimaal Valmiera rajoonis Seli külas asuv maja, mis nähtavasti oli kunagi olnud väike häärber ja ka samuti omanikult natsionaliseeritud, nagu minu vanematelt nende Viljandimaa talu. Sellesse majja paigutati nüüd kolm eesti peret. Meie saime esimesele korrusele väikese toa suurema köögiga. Kas ema ja isa seda koduks pidasid, seda ma ei tea, kuid mina tundsin seal ennast koos oma mänguasjade ja armastavate vanematega hästi. Minu suurim mure oli kodu vahetades alati, et kas mulle mängukaaslasi leidub. Õnneks elasid selles majas kaks poissi – Jaan ja Andrei, esimene eesti, teine vene poiss. Kuna me oskasime Jaaniga ka vene keelt, sest Jaangi oli koos oma emaga Siberis elanud, käiski me mäng vene keeles, sest Andrei eesti keelt ei rääkinud. Poisid olid mõlemad sõbralikud. Kõige rohkem meeldis meile selle elumaja pikast ja käänulisest trepikäsipuust alla lasta. Mulle meenuvad mitmed lustakad tembud, mida me Jaani ja Andreiga tegime Ühel päeval oli Andrei, kes putru süüa ei tahtnud, oma toas nurka pandud. Ta vanemaid toas polnud, kuid uks oli irvakil. Piilusime Jaaniga ukse vahelt ja Andrei märkas meid ning kutsus tuppa,kus näitas, et laual käteräti all on ema küpsetatud õunakook. Muidugi tegime kolmekesi kiiresti maitsvale koogile "päkad". Meie Jaaniga jooksime oma tubadesse tagasi, sest saime aru, et kooki poleks vist süüa tohtinud. Varsti tuli Andrei ema koju ja üleval algas hirmus kisa ja karjumine. Sellel päeval Andrei nurgast välja ei saanudki. Lätimaal elades tuli minu ellu muinasjutt. Sellest ajast saadik on see jutustuse liik mind saatnud läbi elu. Asi oli nii. Ühel päeval tuli meie majja üks eesti mees, kes pidi midagi seal remontima. Ema ja isa olid tööl ja meie Jaaniga muidugi kohe juures, et mis onu see on ja mida ta teeb. Onu oli lastesõbralik, tööd tehes selgitas meile kõike, näitas lähemalt tööriistu jne. Järsku aga ütles meile: "Lapsed, kas te Hansu ja Grete muinasjuttu teate?" Meie muidugi ei teadnud. Siis ta rääkiski õest ja vennakesest, kes lumisesse metsa eksisid, koduteed otsides aga piparkoogimajja sattusid, kus kuri nõiamoor elas. Nõid oli inimsööja ja tahtis lapsigi ära süüa, eelnevalt neid paksuks söötes. Oma juttu illustreerides tegi mees mitmeid matkivaid liigutusi: ta lonkas kui nõid ja nuttis kui laps, kord oli ta tooli all, kord peal, siis koputas pahaendeliselt uksele ja naeris ning rõõmustas koos meiega, kui kõik hästi lõppes. No oli selles esinemises alles väge! Me seisime Jaaniga kui lummatult, julgemata õieti hingatagi. Hiljem, töös lastega, püüdsin selle mehe esitatut neile ligilähedaseltki korrata ja üllatusin – laste reaktsioon oli alati samasugune nagu tol korral meilgi Jaaniga. Hakkasin tasapisi ise jutte välja mõtlema, sest jäin üksi, kuna nii Jaani kui Andrei pered kolisid meie majast ära. Jutustasin emale oma lugusid, kus peategelaseks oli keegi poiss Albert. Mis seal kõik juhtus, ei mäleta enam, kuid lood lõppesid alati nii, et ma abiellusin Albertiga. Varsti leidis meie pere endale head sõbrad, kohaliku pere, kes elas vaid poole kilomeetri kaugusel meie majast. See oli perekond Mägi. Pereisa Ferdinand (hüüdnimega Ferri) oli eestlane, kuid tema abikaasa lätlanna. Neil oli neli last, vanim neist tütar Mara, ja pojad Aivars, Janis ja Aaris. Mara oli minuvanune, poisid veidi nooremad. Nad olid sõbralikud, eriti Mara ja Aivars, nooremad poisid vahel isegi segasid meie mängu. Läti keelt ma ei osanud ja kuigi uute sõprade isa oli eestlane, rääkisid lapsed ainult läti keeles. Kuid see ei seganud meie mängu ning umbes kahe kuu pärast oli minul läti keel suhtlustasandil selge. Peagi saime uue "pereliikme", sest meile osteti RAADIO. Kirjutan selle sõna nimelt suurte tähtedega, sest ta väärib seda. Tänu raadiole laienes ka mu muinasjutumaailm. Kuulasin raadiost nüüd lastesaateid, ka kuuldemänge, mis enamuses muinasjutuainelised olidki. Eriti on meelde jäänud kuuldemängud "12 kuud", "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi", "Pöial- Liisi", "Kolm põrsakest", "Kullaketrajad", "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist" ja palju, palju teisi. Kui olin üksi, ja seda juhtus tihti, joonistasin palju. Võisin tundide kaupa istuda laua ääres ja värvipliiatsitega joonistada. Põhiliselt püüdsin paberile panna oma lemmikraamatutes nähtud pildikesi, kuid alati tegin sinna juurde ka omapoolse lisa: umbes nii, kuidas see lugu oleks võinud edasi minna. Minu joonistuste jutukestes sündisid Lumivalgekesel ja Tuhkatriinul kindlasti pärast pulmi lapsed ja neil kõigil olid ilusad riided ja muud ilusad asjad. Õhtuks üks vihik täis joonistada, see oli minu käes nö. käkitegu. Lugeja ehk märkas, et kujutasin oma muinasjutukangelastele lapsed, ei, mitte ühe, vaid ikka mitu last. Ma olin juba märganud, et minul polnud õdesid ega vendi, olin üksi ja selle üle olin väga kurb. Saabus 1960. aasta märtsikuu, kui taas pakkisime oma vähesed asjad kastidesse, tõstsime voodid, kapi, laua ja toolid autole ning algas sõit Eestimaale. Vanemad olid uueks elukohaks valinud ikkagi endile koduse Viljandimaa, seekord tolleaegse Abja rajooni, hilisema Viljandi rajooni Lilli küla. Maja, kuhu meid elama paigutati, kutsuti Kõnnu häärberiks. See oli tõeliselt aristokraatlik elamu ning asus vaid kilomeetri kaugusel Lätimaa piirist. Lilli küla 1960–1963 Siin algas minu kui 7-aastase lapse üks ilusamaid eluperioode, mida olen naljatamisi lausa maapealseks paradiisiks nimetanud, sest nii palju avarust, vabadust ja rõõmu ei ole mul elus enam kunagi olnud. Ja kuigi kestis see kõik vaid kolm ja pool aastat, oli ta minu jaoks piisavalt pikk, et olla õnnelik. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_Pihlakud_Eestis.jpg" alt="Pihlakute pere Eestis" width="400" /> Esimeseks peatuspaigaks sai meie perele ilus Kõnnu häärber, mis asus Läti piirist vaevu kilomeetri kaugusel ja kus meil olid kasutada väike köök ja suur tuba. Minu mureks oli, et kas on siin lapsi, kellega mängida. Õnneks oli. Maapiirkond oli siis veel täies elujõus ja kuigi elu oli keeruline, olid lapsed veel "moes". Selles majas elas perekond Kirbits, kellel oli kuus last – enamik küll juba suured ja kodust läinud, kuid Elfriede (hüüdnimega Riida) ja Valve olid veel kodus. Ja ühel varakevadisel päeval, just nn. munadepühade laupäeval, kui ka minu armas tädi Mahta meil külas oli, kohtusin ma õues oma uute sõpradega. Valve oli veidi minust vanem ja käis juba Nuias koolis, kuid Riidaga olime peaaegu üheealised. Sellest kohtumisest sai eluaegne sõprus, mis ei unune, ja tänu internetile oleme taas kõik kokku saanud ning meenutada on palju! Kuid varsti pidi meie pere siiski sellest majast lahkuma. Jah, Kõnnu häärberis saime me elada vaid mõned kuud. Siis selgus, et seal polnud vaba lauta, kus loomi pidada, kuid ilma loomadeta maal tol korral üldse võimalik elada polnud. Nii me suundusimegi elama 4 kilomeetrit eemale, Ruhijärve kaldale, kus asus vesiveski. Seal oli ka suur karjalaut, kus mu vanemad tööd leidsid ning ka oma loomi pidada võisid. Kaks tuba ja köök, meie uus kodu, asus veski teisel korrusel. 1960. aasta suvi ja kooli alguski möödusid mul seal. Ka seal oli ilus loodus, mille tegi omapäraseks muidugi järv, millel oli veski juures pais, kust järvevesi kõva vahu ja kohinaga järsult alla kukkus, et siis edasi voolata juba pika jõena kaugele-kaugele. Paisu kohalt läks ka sild üle, aga see oli tol korral nii halvas seisukorras, et ema keelas mul üksi sellele mineku. Muidugi oli veski lähedal veel metsi ja karjakopleid, viljapõlde ja heinamaid, kus mitut sorti lilli kasvas. Need olid ju meie, laste, põhilised jooksu- ning mängumaad. Miks kirjutan ma nii palju loodusest? Aga sellepärast, et enamik inimesi elas siis veel käsikäes loodusega. Kuigi tehnikarevolutsioon oli maailmas toimunud vähemalt sajand tagasi, ei jõudnud see nii ruttu inimeste igapäevaellu. Näiteks elektrit polnud maal veel paljudes majapidamistes. Peale selle annab elu ilusa looduse keskel inimesele häid emotsioone, mis muudab nii lapse kui täiskasvanu rahulikumaks ja tasakaalukamaks. Mul on kahju praegustest linnalastest, kes veedavad oma vaba aega kaubanduskeskuste koridorides valjusti kisades või siis toas arvuti taga mõttetuid mänge mängides. Meie olime looduslapsed! Peale mängumaa oli mulle tarvis ka mängukaaslasi. Kui oli veski, siis pidi seal ju ka mölder olema. Ja oligi. Ta nimi oli Ants Tammist ja tal oli suur pere – naine ja viis last, neist kolm nooremat, Toomas, Reeta ja Silva sobisid parasjagu mulle seltsilisteks. Nagu lapsed ikka, saimegi sõpradeks. <img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_Perakylakoolis_sobraga.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani Peraküla koolis sõbraga" width="300px" /> Suvi edenes ja ühel päeval ütles ema, et peame minema kooli mind kirja panema. Peraküla Algkool oli see armas punane puust maja, kus selle piirkonna lapsed õpetust said. Ma kartsin veidi, kuid kui õpetaja Luule Veevo lahkelt minuga rääkis, hirm haihtus. Ma kirjutasin tahvlile oma nime ja veel tähti ja numbreid ja õpetaja kiitis mind, ainult küsis, kuidas ma küll nii väike ja kõhna olen – kas ma söön vähe. Ma ei teadnud, mida vastata, sest ise arvasin enese suure olevat. Ei osanud ma siis uneski näha, et side oma esimese õpetajaga kestab 35 aastat, kuni tema surmani 1990-ndate keskpaigas. <div><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_Perakylakoolis.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani Peraküla koolis" width="374" height="259" /><img style="float: left;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_koolis_Perakylas.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani Peraküla koolis" width="300" /></div> Suvi kestis veel ja meie mängud ka. Enamiku ajast me mängisime Reeta ja Silvaga kodumängu, vihmastel ilmadel joonistasime, ja kuna Reeta oli hea lugeja, luges ta meile muinasjuturaamatutest jutte ette. Kui väljas oli äike, pugesime voodisse ja sosistasime koos väikesi riimuvaid salmikesi, nagu: "Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb!", "Kui välgutab ja müristab, siis vanajumal armastab!" või "Vihma hakkas sadama, lapsed tuppa magama, teki alla pugema, ajalehte lugema!" Kuigi ma kartsin äikest, ajasid lõbusad salmid meid naerma ja hirm oli väiksem. Põhiliselt me mängisime siiski õues, aasal aga liikumismänge, nagu "Laisa püüdmist" – kes kätte saadi, see laisk oli ja teisi püüdma hakkas. Käisime ka jões ujumas. Mina sulistasin kalda ääres, sest ma ei osanud ujuda. Kuid poisid läksid kaugele, vahel olid nad nii kaua vee all, et mul tekkis juba hirm, et nad on uppunud, kuid peagi tõusid nad vett puristades veepinnale ja naersid mu arguse üle. Jüri ja Toomas tahtsid tihti "luurekat" mängida, siis meie, tüdrukud, pidime end osavalt peitma ja mitte end neile kätte andma. Nemad olid sakslased, meie venelased. Lõpuks leidsid poisid meid ikkagi üles ja viidisid "vangi", kust me ruttu põgeneda püüdsime. Nii võis mäng kesta mitmeid tunde. Vahel polnud mul aga kellegagi mängida, sest Jüri oli ühes peres karjaseks ja Toomas käis kolhoosi põllul peete kõplamas, ka käisid nad oma emal laudas abiks ning Reeta ja Silva pidid aias peenraid rohima. Kui mul sõpru parajasti käepärast polnud, istusin õues suure kivi peal, vaatasin järve sillerdavat vett, hingasin sisse erilist lõhna, mis tuli järve ääres kasvavatest kalmusejuurtest, ja mul oli palju aega nii omaette mõtisklemiseks ja ilmaelu uurimiseks. Tegelikult on kõik lapsed väga tähelepanelikud ja uudishimulikud, sest nad alles õpivad maailma tundma. Ka mina olin üks selline terane vaatleja. Üks etapp minu elus oli jälle lõppenud. Kui lugeja arvab, et kõik siinkirjutatu oli liiga ilus, siis vastan: "Jah, see oli minu lapsepõlveparadiis!" Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Zoja, snd. 1953. a. Siberis eramaja korter küla Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Täisviide ERA, DK 117 < Vändra khk., Vändra al. < Järva-Jaani khk., Metstaguse k. – Urve Jürjets, s. 1961. a. (2013) Maakond Järvamaa Kihelkond Järva-Jaani khk Koguja Urve Jürjets Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1960. aastad 1970. aastad Koguja sünniaeg 1961 Koguja sugu naine Tekst 1. Miljöö 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Olen 1961. aastal sündinud naine. Minu lapsepõlv möödus Järva-Jaani lähedal Metstaguse külas. Elasime küla keskel ühes suures majas (kaheksa korterit). Teine samasugune oli kõrval. Üks oli ahiküttega, teine keskküttega. Algselt elasime ahiküttega majas ning kui teine valmis sai, kolisime sinna (olin siis üheksa ja poole aastane). Pidevalt oli majade ümber umbes 10–12 last vanuses kuus kuni neliteist-viisteist aastat. Kui vanemad lapsed kasvasid juba mängueast välja, tuli nooremaid asemele. Poisse ja tüdrukuid oli enam-vähem võrdselt. Kasvasime kõik kodudes, lasteaeda ei olnud. Kui sain juba kooliealiseks, valmis Järva-Jaani alevis lasteaed, kuhu said minna ka kolhoosi lapsed. Osa nooremaid lapsi pandi sinna. Lapsed sisustasid oma päevast aega ise. Kõik külainimesed hoidsid lastel silma peal. Iga väiksemgi pahandus oli vanematel juba õhtul teada (roniti seal, kus ei tohtinud, ei teretatud kõiki jne.). 1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega? Mängimiseks oli aega piisavalt, eriti suvel. Ka talvel mängisime palju väljas, kuid siin pani piirid pimedus. Külma pärast küll toas ei oldud. Suuremana oli vaja rohida oma pere väheseid peenraid. Viiendast klassist alates pidime suve jooksul teatud arvu päevi käima kohalikus kolhoosis tööl . Kuna päevade eest ka maksti, siis sai ikka rohkem päevi tööl käidud. Õhtud olid vabad ja jõudis mängida küll. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Väiksena ikka mängimine, 12–13-aastasena avastasin enese jaoks lugemisemõnu. Igal laupäeval tõin raamatukogust neli kuni kuus raamatut (olenevalt paksusest) ja vahetasin need järgmisel laupäeval uute vastu välja. Tollal oli raamat minu jaoks ainult kõvade kaantega raamat, õhemaid ma ei vaadanud. 2. Mängupaik 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Meie põhiline mängukoht oli majade ümbrus ja kuuritagune (olenes mängust). Oli suur kivi ja kuuri taga puuriidad. Toas mängisime põhiliselt vennaga, ehitasime elutoa suure laua alla koopaid, pimendamiseks olid tekid. Palju mängisime ka kolimist. Meil oli vahva tigudiivan. Panime diivani asju täis, ise istusime käetoele, vend võttis midagi rooliks kätte, minul oli nukk (laps) süles ja nii me muudkui sõitsime. Mäng seisneski asjade diivanile kuhjamises ning sõitmises, mingit kohalejõudmist ega asjade paigutamist ei olnud (ei mäleta?). Sõbrannaga mängisime trepikojas kontorit. Meie mõlema emad töötasid kohaliku kolhoosi kontoris ja meie olime palju seal viibinud ning nende tööd näinud. (Meile tundus, et see seisneb paberitele kirjutamises ja paberite üksteisega vahetamises). Meil oli suur hulk aegunud blankette, mis olid lastele mängimiseks antud. Nii me siis tõstsime lauad (taburetid) erinevatele trepimademetele (erinevad toad) ja töötasime: kirjutasime paberitele ja vahetasime neid. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Ma ei mäleta, et meie klass oleks vahetunnil mänginud. Küll mängisime sõbrannaga koolist koju minnes. Põhiline mäng oli see, et murdsime endale teeäärsest pajupõõsast pikad ridvad ja neid siis enda ees kõnnitades matkisime kahte eriti vastikut õpetajat (tänitasime, õiendasime, sakutasime). Konkreetselt meiega nii ei käitutud, aga halb tunne jäi sisse ja me ilmselt ei osanud end muud moodi kaitsta. Algklassides mängiti pidude ajal laulumänge. &bdquo;Kes aias“, &bdquo;Me lähme rukist lõikama“, &bdquo;Rits-rats rungipung“, &bdquo;Otsin sõpra“, &bdquo;Üks peremees võttis naise“. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Peamiselt mängiti suvel, päeval oli üks seltskond, siis mängiti ühtesid mänge, õhtul teisi. 3. Mänguseltskond 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Meie sõpruskonna moodustasime mina oma sõbrannaga ja kaks meist aasta nooremat tüdrukut. Neljakesi moodustasime tuumiku, mille ümber koondusid meist nooremad lapsed. Kui olime ise nooremad, jõlkusime suurematel sabas. Ilmselt tänu sellele, et minu sõbranna õde (neli aastat vanem) ja teise tüdruku vennad (neli ja viis aastat vanemad) kuulusid vanemasse seltskonda, saime ka meie sõbrannaga nende tegemistest osa, nooremaid nad enda kampa ei võtnud, nemad võisid eemalt vaadata. Minul on kaks aastat noorem vend. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Sõpruskond ja mänguseltskond ei kattunud. Lapsed lihtsalt läksid õue (kogunesid), siis otsustati, mida teha (mängida vm.). 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Poisid ja tüdrukud mängisid koos. Vanemaid poisse oli tunduvalt rohkem kui tüdrukuid, vastupidine olukord valitses nooremate hulgas. Nii et ei olnudki valikut – kui tahtsid mängida, pidid sellega leppima. Meil olid peaaegu kõik eestlased, ainult ühes perekonnas oli ema venelane. Selle perekonna vanem laps rääkis natuke vigadega ja aktsendiga eesti keelt, kaks nooremat rääkisid ilusti. Ühel suvel viitsisid suuremad poisid meie, väikeste tüdrukutega pikemalt tegelda. Nad ehitasid meile mängumaja. Majas oli kaks tuba, uks oli ees ja katus peal. Aknaaugud olid sisse saetud. Maja ei olnud suur ega kõrge, kuid muidu nagu päris. Kahjuks oli ta kuuri taga, akendest suurt midagi ei näinud ja meie ei osanud seal midagi peale hakata. Palju vahvam oli auto, mille nad ehitasid. See nägi välja nagu puukast, millel rattad all. Rattad olid pakust välja saetud, aga rool oli ehtsa auto oma. Autojuht sai ainult rooli keerata ja autot õigel teel hoida, mootoriks oli mõni suurem poiss. Ausalt öeldes ei olnud seal mõnus istuda, sest auto põrutas koledasti. Aga me kannatasime ära, sest tähtis ei olnud mitte auto, vaid suured poisid. Talvel (ilmselt sellele suvele järgnenud) kaevasid poisid suure lumehunniku sisse koopad, kus sai küünaldega olla. Lumehunnik tekkis platsi äärde traktori poolt teelt kokkulükatud lumest. Sinna lükati lund pidevalt juurde. Ükskord ehitasid poisid tiigile jääkarusselli, kus said jälle väiksemad lapsed sõita. Aga kui poistel sai väiksematest villand, siis saadeti väiksemad lihtsalt minema, mingit passimist ega nuiamist nad ei tahtnud kuulda. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Konfliktid tekkisid sellest, et ei tahetud reeglitest kinni pidada (joosti üle kokkulepitud joone, valiti ühtesid ja samu lapsi, visati palliga meelega liiga kõvasti). Ega vabandust eriti ei palutud ega oma käitumist muudetud – kellel oli probleem, see lahkus. Vanemad laste tülidesse ei sekkunud, neile ei maksnud kaevata. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Meie ajal vanemad laste mängudes ei osalenud. Küll mängisin vanemana emaga ja vennaga kaarte, doominot, lauamängu &bdquo;Tõtta, tõtta“. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Üksinda mängimist eriti ei olnud. Küll on meeles, et panin nukud magama, riietasin ja käisin temaga jalutamas (lemmiknukk). 4. Mängu alustamine 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Kui oli paras seltskond koos, siis mõeldi, mida teha. Üks pakkus ühte, teine teist mängu. Milline mäng sobis vastava meeleoluga, ajaga, mängijate arvuga, seda mängiti. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Kui teisi tahtjaid ei olnud, sai selleks see, kes soovi avaldas või keda teised välja pakkusid. Tavaliselt autoriteetsem. Tihti kasutasime liisusalme. 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Kaks liisusalmi, mis kõlbasid mitme mängu alustamiseks. 1. Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Mitu seppa seda peavad parandama, seda ütled sina, väike tatinina. See, kes jäi tatininaks, pidi ühe numbri ütlema. Nüüd luges liisusalmi lugeja sealt vastava arvu edasi ja kellele näpp pidama jäi, see oli püüdja, otsija, müüja, perenaine vms. 2. Üks kirju kukk istus kirikutorni katusel. Mitut värvi olid tal sabasuled, seda ütled sina, väike tatinina. Edasi läheb nii, nagu eelmises liisusalmis. 5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti. 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Lisas 5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid. Lisas 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? Sõbrannaga mängisime väga palju kodu. Alguses puukuuris. Tegime süüa ja käisime külas. Söögiks segasime liiva või saepuru või turvast veega, korjasime sinna sisse väikesi kivikesi. Vasikalaudast saime mõnikord ka lõssi ja praaka. Meie maja juures oli saekaater ja saekaatri juures suur saepurumägi, millel kasvas s...seeni, neid me kasutasime ka mängusöögiks. Salaja käisime kolhoosi väetiselaos, kust tõime punast ja valget väetist, millest sai ilusaid sööke. Maja juurest leidsime ka natuke lupja, millest veega segades tegime piima. Valmistasime (täidetud) kalu: hernekaunte sisse panime turbamöksist täidise. Kalu &bdquo;püüdis“ meile minu vend: tühjakssöödud hernekaunad viskasime aiamaa kastmisvanni, sealt õngitses vend nad välja. Kuna elasime maal, siis saime väga harva jäätist. Kuid sellest ei olnud midagi. Lapsed on ju leidlikud. Kurgihooajal asendas jäätist kurk, porgandihooajal porgand. Neid oli meil sõbrannaga mõlemal võtta. Käisime õues ringi, nukud süles, ja &bdquo;sõime jäätist“. Andsime ka nukkudele: hammustasime otsast väikese tükikese, panime nuku suu juurde ja siis tõmbasime pea kehast veidi eemale ning paluke läks nukule kõhtu. Nii sai nukk terve suve süüa, kuni läks seest hallitama ja haisema. Ema viskas minu nuku minema, ilmselt sõbranna ema tegi sama. Järgmisel suvel hammustas nukk ainult mängult &bdquo;jäätist“, meie ise sõime ära. Kümneaastaselt kolisime mõlemad kõrvalasuvasse uude majja ja avastasime sealt keldriboksidest veidi eemal veel ühe ruumi, millel oli ka võti ees. Võtsime selle kohe endale. Seal oli meie kodu päris mitu aastat, kuni me sellest mängust välja kasvasime. Muretsesime koju kardinad, mööbli (päris kodust välja visatud), tegime voodid (saagisime ise pakud parajaks ja lõime lauad peale), lõime vaheseinte jaoks naelad seina. Ega meil kummalgi polnud veel oskust, kuidas naela kiviseina lüüa (et vaja ka tüüblit), meie lihtsalt tagusime haamriga. Kui selgus, et nael ei jää siiski pidama, taipasime, et on segu vaja. &bdquo;Laenasime“ ühelt ehituselt veidi tsementi ja segasime selle vähese veega pudruks. Saadud segu toppisime koos naelaga auku. Lõpuks kivistus ikka ära, kuid mitte väga ruttu. See kodu oli meie varjupaik, kuhu keegi sisse ei saanud. Seal hoidsime oma salaasju ja rääkisime salajuttu. Eriti huvitas see poisse. Küll käisid nad akna taga ja kolkisid uksele. Võti oli meil kindlas kohas. Kui saime suureks, lõppes meie jaoks see mäng. Jätsime ukse lahti ja võtme ette, et palun, nüüd on teie kord. Sõbranna vanema õe eestvõttel mängisime &bdquo;Horoskoopi“<a title="" href="#_edn1">[1]</a>. Meie nelja tüdrukuga olime lauljad, tema ja vanemad lapsed olid publikuks. Nuiasime kodudest vanad kardinad ja tegime neist endale esinemiskostüümid. Mõned nukud olid ka. Mul olid neil kõigil nimed, söötsin nukke ja panin neid magama. Mulle meeldis nimi ANU, see oli lausa kolmel nukul. Kui olin üheksa-aastane (talvel), nägin kord mänguasjapoes suurt nukku. Ta oli aastase lapse suurune. See nukk meeldis mulle kohutavalt ja ma nuiasin seda vanematelt kangesti. Aga vastus oli, et nii suured tüdrukud enam nukkudega ei mängi. Kuid kui suvel sain kümme, oli mu rõõm otsatu, sest mulle kingiti nukk. Mitte küll see nukk, vaid teine, mis oli ka suur ja armas. See nukk muutus mu lemmikuks. Tal oli palju riideid, käisin nukuga õues jalutamas. Tundsin end emana. Mängisime sõbrannaga "daamesid" ja &bdquo;tegime suitsu“. Suitsuks olid parajateks juppideks murtud makaronid, mis mina panin vanaemalt saadud eestiaegsesse maniküürikarpi. Karp ise oli rohelise plüüsiga ja veidi kulunud välimusega. Maniküürivahendid kui mittevajalikud viskasin minema, oluline oli karp ise. Tegime suitsu ja ajasime peent juttu, mõnikord ka "vene" keeles. Kuna makaron läks suus pehmeks, siis hammustasime/sõime otsa ära ja nii sai varsti suits otsa ning võtsime uue. Tegime endile võilillest pikad juuksed. Pika varrega võilillel lõhestasime varre neljaks, siis läks natukeseks vette, kus need mõnusalt lokki tõmbusid ja siis toppisime need juuksed mütsi või räti alla. Hea tunne oli seljal lokke raputada. Kurereha kroonlehed kleepisime süljega küüntele – jälle peened daamid. 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Liikumismänge mängisid poisid ja tüdrukud koos. Poisid mängisid palju sõda, kus olid sakslased ja venelased, laskmine ja vangide võtmine. Jooks käis ümber majade, puuriitade ja kuuri. Oli kõva kisa, kõlas vene- ja saksakeelseid käsklusi. Vange natuke ka piinati: seoti käed selja taha kokku ja siis neid käsi tõsteti üles. Päris hulluks asi ei läinud, kui vang ikka hädaldama hakkas, lasti ta käed vabaks. Poistel olid kõigil püssid, valdavalt ise tehtud, sest poest polnud eriti saada. Minu vennale saagis isa lauajupist automaadi, mis nägi päris ehtne välja. Tüdrukutele olisõjamängus ette nähtud sanitari/medõe roll, aga kuna keegi ei tahtnud haavata saada, siis läks tüdrukutel passimine igavaks ja nad lahkusid sellest mängust. Poisse see ei seganud, eks tüdrukud olidki selleks mängu lastud, et nad ei viriseks ja tunneksid end ka osalistena mängus (ise teavad, kas mängivad või ei mängi). Tüdrukud mängisid ikka rohkem kodu, samuti selliseid mänge, mis poistele tundusid igavad. &bdquo;Telefon“, &bdquo;Pallikool“ jt. rahulikud mängud. 6. Elektroonilised mängud 6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid? Arvuti ja telefoniga ei mängi. 6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid? Neid mänge ei mängi. 7. Täiskasvanuiga 7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Praegu, täiskasvanuna meeldivad erinevad lauamängud. Mängime koos abikaasaga, kuid rohkem laste ja nende kaasadega. LAPSEPÕLVEMÄNGUD VÄRVID (VÄRVIPOOD) Üks laps on &bdquo;müüja“, teine &bdquo;ostja“, ülejäänud on &bdquo;värvid“. Värvid istuvad. Müüja sosistab igale lapsele kõrva ühe värvi nime, teised lapsed ega ostja ei kuule. Ostja on üldse natuke eemal. Mängu käik. Ostja tuleb poodi. O.: &bdquo;Tere! Kas teil (nimetab ühe värvi nime) on?“ M.: &bdquo;On küll.“ Nüüd tuleb nimetatud värv müüja ja ostja juurde. O.: &bdquo;Palju maksab?“ Müüja nimetab ühe arvu, ostja tasub müüja peopesale ühekaupa lüües nõutud summa. (Kõige optimaalsem on vahemik 1–20.) Kui kõik on makstud, jookseb värv ostja eest ära, ostja ajab taga. Värv teeb ühe tiiru ja tuleb oma kohale tagasi. Kui ostja püüab enne värvi kinni, saab värvist uus ostja, kui ei püüa, peab vana ostja edasi olema. Müüja paneb mõlemal juhul värvidele uued nimed. Kui soovitud värvi ei ole, küsib ostja uue värvi. Kui kolmel korral ei ole soovitud värvi, pannakse värvidele uued nimed. Reeglid: <ol> <li>Müüja ja värvide omavahelist juttu ei tohi teised kuulata.</li> <li>Värv ei tohi enne ära joosta, kui kogu raha on makstud.</li> <li>Värv tohib joosta ainult eelnevalt määratud territooriumil.</li> <li>Meelega ennast kätte ei anta.</li> </ol> Lastegrupp valis ise enda seast tegelased kas liisusalmiga või muud moodi (nt. vastavalt mängijate soovidele). KAPSAS Üks mängijatest on &bdquo;kapsaia perenaine“, teine &bdquo;varas“, ülejäänud lapsed on &bdquo;kapsad“, kes istuvad aias. Varas tuleb perenaise juurde. V.: &bdquo;Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu ese) sinu kapsaaeda.“ P.: &bdquo;Võta, aga ära kapsaid võta.“ (Ulatab vargale võtme.) V. &bdquo;Ei võta.“ Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju. Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! aia lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb uuesti perenaise juurde. V.: &bdquo;Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“ P.: &bdquo;Võta, aga vaata, et sa nüüd mu kapsaid ei võta.“ (Ulatab vargale võtme.) V.: &bdquo;Ei võta.“ Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju. Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb veelkord perenaise juurde. V.: &bdquo;Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“ P.: &bdquo;Ma tulen sinuga kaasa.“ Perenaine ja varas jõuavad aeda, seal ütleb varas: &bdquo;Vaata, siga lendab,“ ja osutab näpuga taevasse. Perenaine vaatab: &bdquo;Kus-kus?“ ja samal ajal ajab varas ülejäänud kapsad oma koju. Perenaine näeb, et kõik kapsad on kadunud ja läheb varga koju. Varas keedab juba kapsastest suppi, kõik podisevad. P.: &bdquo;Mis suppi sa keedad?“ V.: &bdquo;Kapsasuppi.“ P. :“Kus sa kapsaid said?“ V.: &bdquo;Turult ostsin.“ P.: &bdquo;Need on minu kapsad.“ (Maitseb.) (Vaidlevad.) &bdquo;Lähme kohtusse!“ V.: &bdquo;Lähme.“ Perenaine ja varas lähevad &bdquo;kohtusse“ (teistest eemale). Seal ühendavad mõlemad käed ja lepivad kokku, kes on kes vastanditest (nt. lumi ja vihm). Siis lähevad kapsaste juurde ja küsivad: &bdquo;Lumi või vihm?“ Kapsad vajuvad kergelt nende ühendatud kätele ja ütlevad ühe valikust. Kui kõik on &bdquo;kaalutud“, siis tehakse teatavaks, kelle selja taha läheb vihm, kelle selja taha lumi. Kui kõik on paigas (hoiavad üksteisest kinni), tuleb vastasvõistkond paigalt tõmmata. Kapsad kuuluvad sellele, kelle võistkond tugevam on. Reeglid: <ol> <li>Kapsastele ei tohi kogu jõuga peale suruda.</li> <li>Kinni hoitakse lapsest, mitte riietest.</li> <li>Perenaise ja varga ühendatud kätele ei lasta end rippu.</li> <li>Enne ei tohi tõmmata, kui kõik on kohal.</li> </ol>   TIBU-TIBU, ÄRA NÄITA Lapsed istuvad rivis, eesmängija käes on väike asi (kivike vm.). Tema seisab teiste ees ja paneb oma pihkude vahelt ükshaaval teiste pihkude vahele asjakese. Asju on ainult üks. Nii peab panema, et teised aru ei saaks. Pannes ütleb: &bdquo;Tibu-tibu, ära näita.“ Kui kõikidele on pandud, hüüab: &bdquo;Tibu-tibu, karga välja.“ Nüüd peab see laps, kes asja sai, ruttu rivist välja hüppama, teised püüavad teda tabada. Kui asja saanu jõuab enne püüdmist eesmängija juurde, on tema uus eesmängija, kui ei jõua, on eelmine edasi. VANAISA VANAD PÜKSID Üks laps on eesmängija, tema küsib teistelt naljakaid küsimusi, mille kõigi vastus on &bdquo;vanaisa vanad püksid“. Kui küsitav hakkab naerma, nõuab küsija temalt: &bdquo;Anna panti.“ Meie mängisime nii, et rohkem kui kolm küsimust (mitte naerjalt) ei küsinud, samuti jagasime pandid lihtsalt tagasi, pantide lunastamist ei toimunud. Pantideks korjasime eelnevalt kivikesi, oksakesi, lilli, kõlbas ka enda king. HEERINGAS-HEERINGAS, ÜKS, KAKS, KOLM Eesmängija seisab seljaga lasterivi poole, silmad on kätega kaetud. Sammudega mõõdetakse paras vahemaa laste ja eesmängija vahel. Eesmängija hüüab: &bdquo;Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm!“ Samaaegselt liiguvad lapsed eesmängija poole. Kui lause on lõppenud, keerab eesmängija end ümber, aga lapsed peavad seisma jääma. Kui eesmängija näeb kedagi liikumas, saadab ta selle lapse algusesse tagasi. Eesmängija pöörab end ümber ja hüüab uuesti. Lapsed lähevad jälle edasi. Milline laps jõuab hüüdmise ajal eesmängijale õlale patsu lüüa, sellest saab uus eesmängija.     MOORAMAA KUNINGAS Üks laps on Mooramaa kuningas ja istub (natuke kõrgemal). Teised lapsed tulevad kuninga juurde ja kummardavad. Lapsed: &bdquo;Tere, Mooramaa kuningas.“ Kuningas: &bdquo;Tere. Mis te otsite?“ Lapsed: &bdquo;Tööd otsime.“ Kuningas: &bdquo;Mis tööd te oskate?“ Lapsed: &bdquo;Kohe näitame.“ Nüüd teevad lapsed eelnevalt kokku lepitud liigutusi (nt. saagimine, pesu pesemine, kammimine). Kuningas peab ära arvama. Kui ta arvab õigesti, hüüavad kõik &bdquo;jaa!“ ja jooksevad minema, kuningas peab ühe lapse kinni püüdma ning temast saab uus kuningas. Kui kuningas kedagi jätte ei saanud, on tema kuningas edasi. Kui kuningas arvab kolm korda valesti või kolm korda järjest kedagi kätte ei saa, tuleb valida uus kuningas ja mäng läheb edasi.   Reeglid: <ol> <li>Meelega end kätte ei anta.</li> <li>Tagaajamine toimub eelnevalt kokkulepitud alal.</li> </ol>   KEERUKUJU Eesmängija keerutab käest kinni hoides last ja laseb ta siis lahti. Laps peab võtma mingi asendi ja rohkem ei tohi liikuda. Kui kõik lapsed on &bdquo;kujuks“ muudetud, valib eesmängija kõige vahvama ja sellest saab uus eesmängija.   Reeglid: <ol> <li>Keerutaja peab arvestama teise lapse liikumiskiirust (ei tohi käest rebides suure kiirusega keerutada).</li> <li>Ei tohi valida ühtesid ja samu lapsi.</li> </ol>   MÄDAMUNA Eesmängija käes on pall. Lapsed on eesmängija ümber. Ta viskab palli õhku ja samal ajal hüüab mõne mängija nime. Aga kõik lapsed jooksevad viskamise hetkel laiali. Ka viskaja ise. See, kelle nime hüüti, peab palli kinni püüdma ja hüüdma: &bdquo;Stopp!“ Kõik jooksjad jäävad seisma ja pööravad end palliga lapse poole. Tema valib ühe lapse välja ja küsib: &bdquo;Mitu sammu?“ Küsitu vastab (nt. viis hiiglase sammu). Nüüd liigub küsija vastavalt lapse juurde (viis pikka sammu) ja küsib: &bdquo;Leht või puu?“ Mängija vastab. Kui ta valib puu, siis ta ei tohi üldse liikuda, kui valib lehe, tohib liikuda nii, et üks jalg jääb paigale. Nüüd viskab palliga laps teda palliga, püüdes tabada. Kui teine saab palliga pihta või lendab pall üldse mööda, saab viskaja &bdquo;mäda“ ja peab uuesti palli õhku viskama. Kui tabatav püüab palli kinni, on tema eesmängija. Mõnikord (omal valikul) võib palli kinnipüüdja (kelle nime hüüti) selle kohe õhku edasi visata ja uue nime hüüda, kuid ära peab ikka jooksma.   Reeglid: <ol> <li>Palliga ei tohi näkku visata.</li> <li>Meelega ei lase end tabada.</li> <li>Mäng toimub kokkulepitud alal.</li> </ol> UHKA-UHKA, MINA PRII Nagu tavaline peitusemäng, ainult et peidusolijad hiilisid peale lugemist välja ja püüdsid jõuda kokkulepitud kohta, hüüdes: &bdquo;Uhka-uhka, mina prii,“ samaaegselt käega sinna kohta rütmi lüües. Kui otsija nägi hiilijat või ka peidusolijat, jooksis ta ruttu kokkulepitud kohta ja hüüdis: &bdquo;Uhka-uhka, (nimi) kinni!“ ning lõi käega rütmi. Kui kõik mängijad on käes, valitakse uus otsija. TALLED-TALLED, TULGE KOJU Üks laps on &bdquo;ema“, teine &bdquo;hunt“, ülejäänud &bdquo;talled“. Ema seisab mänguväljaku ühes otsas, talled teises otsas. Hunt on mänguväljaku keskel. Ema: &bdquo;Talled, talled, tulge koju!“ Talled: &bdquo;Ei saa tulla, hunt on ees.“ Ema: &bdquo;Mis ta teeb?“ Talled: &bdquo;Sööb me liha, joob me vere.“ Ema: &bdquo;Tulge ikka.“ Talled peavad jooksma ema juurde, hunt peab jooksja(d) kinni püüdma. Iga kinnipüütud tall läheb hundi &bdquo;koju“. Nüüd läheb ema sinna, kus olid talled, ja mäng jätkub seni, kuni talled on püütud.   Reeglid: <ol> <li>Talled enne ei tohi joosta, kui ema on kutsunud.</li> <li>Kui talled on juba ema juures, ei tohi hunt neid püüda.</li> <li>Meelega ei tohi end hundile kätte anda.</li> </ol> PALLIKOOL Mängupaigaks oli maja ots, külg, millel aknaid ei olnud. Lapsed läbisid kordamööda palliga visates klassid ja kellel tuli aps, algas algusest. &bdquo;Kool“ oli maja sein, &bdquo;õpilased“ seinast eemal joone taga, mille nad olid ise eelnevalt mõõtnud. Ülesanded olid sellised: <ol> <li>Visata pall vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li> <li>Visata pall ühe käe alt vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li> <li>Visata teise käe alt vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li> <li>Visata ühe jala alt ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li> <li>Visata teise jala alt ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li> <li>Visata pall tagurpidi olles vast seina ja ruttu end õiget pidi keerates kinni püüda.</li> </ol> Sellega oli esimene klass lõpetatud. Teise klassi ülesanded olid samad, ainult nüüd oli vaja enne kinnipüüdmist veel plaks teha. Kolmandas klassis oli vaja kaks plaksu teha. Neljandas klassis pidi pall maas ühe põrke tegema, plaksutada ei olnud vaja. Viiendas klassis põrge maas ja plaks. Kuuendas klassis põrge ja kaks plaksu. Sinnamaale jõuti väga harva, sest ikka tuli aps ja tuli otsast alustada. Juhtus ka nii, et teised mängijad ei viitsinud eduka sooritaja puhul oma järjekorda oodata, püüti ta tähelepanu kõrvale juhtida, et aps tuleks. TELEFON Lapsed istusid rivis, esimene sosistas järgmisele sõna (lause) kõrva ja tema omakorda järgmisele, mida kuulis. Seni, kuni viimane laps ütles kõvasti. Mida rohkem esimene ja viimane sõna (lause) teineteisest erinesid, seda naljakam. Siis hakati &bdquo;süüdlast otsima“ – iga laps ütles, mida tema just kuulis. Reegel: <ol> <li>Meelega ei tohtinud valesti öelda.</li> </ol> VAATAME TÕTT Lapsed istuvad rivis. Eesmängija hakkab ühele lapsele (ütleb ka, kellele) pingsalt silma vaatama, see peab vastu vaatama, aga ei tohi pilgutada, grimasse teha ega naerma hakata. Eesmängija võib naeratada ja näomoonutusi teha. Kui laps pilgutab või naerma hakkab, on ta mängust väljas. Kui kuidagi ei õnnestu teist naerma ajada, võetakse ette järgmine laps ja tullakse tema ette varsti uuesti. Kui mitmel korral ei õnnestu teist naerma saada, on see laps võitja. Reegel: <ol> <li>Verbaalset ega füüsilist kontakti ei tohi kasutada.</li> </ol> <div> <div> <a title="" href="#_ednref1">[1]</a> Populaarne Eesti Televisiooni saade “Horoskoop” (1968–1973), mis pani aluse lauluvõistluste traditsioonile. Mitmed seal kõlanud laulud said väga tuntuks. </div> </div> LAPSEPÕLVEMÄNGUD VÄRVID (VÄRVIPOOD) Üks laps on &bdquo;müüja“, teine &bdquo;ostja“, ülejäänud on &bdquo;värvid“. Värvid istuvad. Müüja sosistab igale lapsele kõrva ühe värvi nime, teised lapsed ega ostja ei kuule. Ostja on üldse natuke eemal. Mängu käik. Ostja tuleb poodi. O.: &bdquo;Tere! Kas teil (nimetab ühe värvi nime) on?“ M.: &bdquo;On küll.“ Nüüd tuleb nimetatud värv müüja ja ostja juurde. O.: &bdquo;Palju maksab?“ Müüja nimetab ühe arvu, ostja tasub müüja peopesale ühekaupa lüües nõutud summa. (Kõige optimaalsem on vahemik 1–20.) Kui kõik on makstud, jookseb värv ostja eest ära, ostja ajab taga. Värv teeb ühe tiiru ja tuleb oma kohale tagasi. Kui ostja püüab enne värvi kinni, saab värvist uus ostja, kui ei püüa, peab vana ostja edasi olema. Müüja paneb mõlemal juhul värvidele uued nimed. Kui soovitud värvi ei ole, küsib ostja uue värvi. Kui kolmel korral ei ole soovitud värvi, pannakse värvidele uued nimed. Reeglid: <ol> <li>Müüja ja värvide omavahelist juttu ei tohi teised kuulata.</li> <li>Värv ei tohi enne ära joosta, kui kogu raha on makstud.</li> <li>Värv tohib joosta ainult eelnevalt määratud territooriumil.</li> <li>Meelega ennast kätte ei anta.</li> </ol> Lastegrupp valis ise enda seast tegelased kas liisusalmiga või muud moodi (nt. vastavalt mängijate soovidele). KAPSAS Üks mängijatest on &bdquo;kapsaia perenaine“, teine &bdquo;varas“, ülejäänud lapsed on &bdquo;kapsad“, kes istuvad aias. Varas tuleb perenaise juurde. V.: &bdquo;Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu ese) sinu kapsaaeda.“ P.: &bdquo;Võta, aga ära kapsaid võta.“ (Ulatab vargale võtme.) V. &bdquo;Ei võta.“ Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju. Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! aia lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb uuesti perenaise juurde. V.: &bdquo;Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“ P.: &bdquo;Võta, aga vaata, et sa nüüd mu kapsaid ei võta.“ (Ulatab vargale võtme.) V.: &bdquo;Ei võta.“ Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju. Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb veelkord perenaise juurde. V.: &bdquo;Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“ P.: &bdquo;Ma tulen sinuga kaasa.“ Perenaine ja varas jõuavad aeda, seal ütleb varas: &bdquo;Vaata, siga lendab,“ ja osutab näpuga taevasse. Perenaine vaatab: &bdquo;Kus-kus?“ ja samal ajal ajab varas ülejäänud kapsad oma koju. Perenaine näeb, et kõik kapsad on kadunud ja läheb varga koju. Varas keedab juba kapsastest suppi, kõik podisevad. P.: &bdquo;Mis suppi sa keedad?“ V.: &bdquo;Kapsasuppi.“ P. :“Kus sa kapsaid said?“ V.: &bdquo;Turult ostsin.“ P.: &bdquo;Need on minu kapsad.“ (Maitseb.) (Vaidlevad.) &bdquo;Lähme kohtusse!“ V.: &bdquo;Lähme.“ Perenaine ja varas lähevad &bdquo;kohtusse“ (teistest eemale). Seal ühendavad mõlemad käed ja lepivad kokku, kes on kes vastanditest (nt. lumi ja vihm). Siis lähevad kapsaste juurde ja küsivad: &bdquo;Lumi või vihm?“ Kapsad vajuvad kergelt nende ühendatud kätele ja ütlevad ühe valikust. Kui kõik on &bdquo;kaalutud“, siis tehakse teatavaks, kelle selja taha läheb vihm, kelle selja taha lumi. Kui kõik on paigas (hoiavad üksteisest kinni), tuleb vastasvõistkond paigalt tõmmata. Kapsad kuuluvad sellele, kelle võistkond tugevam on. Reeglid: <ol> <li>Kapsastele ei tohi kogu jõuga peale suruda.</li> <li>Kinni hoitakse lapsest, mitte riietest.</li> <li>Perenaise ja varga ühendatud kätele ei lasta end rippu.</li> <li>Enne ei tohi tõmmata, kui kõik on kohal.</li> </ol>   TIBU-TIBU, ÄRA NÄITA Lapsed istuvad rivis, eesmängija käes on väike asi (kivike vm.). Tema seisab teiste ees ja paneb oma pihkude vahelt ükshaaval teiste pihkude vahele asjakese. Asju on ainult üks. Nii peab panema, et teised aru ei saaks. Pannes ütleb: &bdquo;Tibu-tibu, ära näita.“ Kui kõikidele on pandud, hüüab: &bdquo;Tibu-tibu, karga välja.“ Nüüd peab see laps, kes asja sai, ruttu rivist välja hüppama, teised püüavad teda tabada. Kui asja saanu jõuab enne püüdmist eesmängija juurde, on tema uus eesmängija, kui ei jõua, on eelmine edasi. VANAISA VANAD PÜKSID Üks laps on eesmängija, tema küsib teistelt naljakaid küsimusi, mille kõigi vastus on &bdquo;vanaisa vanad püksid“. Kui küsitav hakkab naerma, nõuab küsija temalt: &bdquo;Anna panti.“ Meie mängisime nii, et rohkem kui kolm küsimust (mitte naerjalt) ei küsinud, samuti jagasime pandid lihtsalt tagasi, pantide lunastamist ei toimunud. Pantideks korjasime eelnevalt kivikesi, oksakesi, lilli, kõlbas ka enda king. HEERINGAS-HEERINGAS, ÜKS, KAKS, KOLM Eesmängija seisab seljaga lasterivi poole, silmad on kätega kaetud. Sammudega mõõdetakse paras vahemaa laste ja eesmängija vahel. Eesmängija hüüab: &bdquo;Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm!“ Samaaegselt liiguvad lapsed eesmängija poole. Kui lause on lõppenud, keerab eesmängija end ümber, aga lapsed peavad seisma jääma. Kui eesmängija näeb kedagi liikumas, saadab ta selle lapse algusesse tagasi. Eesmängija pöörab end ümber ja hüüab uuesti. Lapsed lähevad jälle edasi. Milline laps jõuab hüüdmise ajal eesmängijale õlale patsu lüüa, sellest saab uus eesmängija.     MOORAMAA KUNINGAS Üks laps on Mooramaa kuningas ja istub (natuke kõrgemal). Teised lapsed tulevad kuninga juurde ja kummardavad. Lapsed: &bdquo;Tere, Mooramaa kuningas.“ Kuningas: &bdquo;Tere. Mis te otsite?“ Lapsed: &bdquo;Tööd otsime.“ Kuningas: &bdquo;Mis tööd te oskate?“ Lapsed: &bdquo;Kohe näitame.“ Nüüd teevad lapsed eelnevalt kokku lepitud liigutusi (nt. saagimine, pesu pesemine, kammimine). Kuningas peab ära arvama. Kui ta arvab õigesti, hüüavad kõik &bdquo;jaa!“ ja jooksevad minema, kuningas peab ühe lapse kinni püüdma ning temast saab uus kuningas. Kui kuningas kedagi jätte ei saanud, on tema kuningas edasi. Kui kuningas arvab kolm korda valesti või kolm korda järjest kedagi kätte ei saa, tuleb valida uus kuningas ja mäng läheb edasi.   Reeglid: <ol> <li>Meelega end kätte ei anta.</li> <li>Tagaajamine toimub eelnevalt kokkulepitud alal.</li> </ol>   KEERUKUJU Eesmängija keerutab käest kinni hoides last ja laseb ta siis lahti. Laps peab võtma mingi asendi ja rohkem ei tohi liikuda. Kui kõik lapsed on &bdquo;kujuks“ muudetud, valib eesmängija kõige vahvama ja sellest saab uus eesmängija.   Reeglid: <ol> <li>Keerutaja peab arvestama teise lapse liikumiskiirust (ei tohi käest rebides suure kiirusega keerutada).</li> <li>Ei tohi valida ühtesid ja samu lapsi.</li> </ol>   MÄDAMUNA Eesmängija käes on pall. Lapsed on eesmängija ümber. Ta viskab palli õhku ja samal ajal hüüab mõne mängija nime. Aga kõik lapsed jooksevad viskamise hetkel laiali. Ka viskaja ise. See, kelle nime hüüti, peab palli kinni püüdma ja hüüdma: &bdquo;Stopp!“ Kõik jooksjad jäävad seisma ja pööravad end palliga lapse poole. Tema valib ühe lapse välja ja küsib: &bdquo;Mitu sammu?“ Küsitu vastab (nt. viis hiiglase sammu). Nüüd liigub küsija vastavalt lapse juurde (viis pikka sammu) ja küsib: &bdquo;Leht või puu?“ Mängija vastab. Kui ta valib puu, siis ta ei tohi üldse liikuda, kui valib lehe, tohib liikuda nii, et üks jalg jääb paigale. Nüüd viskab palliga laps teda palliga, püüdes tabada. Kui teine saab palliga pihta või lendab pall üldse mööda, saab viskaja &bdquo;mäda“ ja peab uuesti palli õhku viskama. Kui tabatav püüab palli kinni, on tema eesmängija. Mõnikord (omal valikul) võib palli kinnipüüdja (kelle nime hüüti) selle kohe õhku edasi visata ja uue nime hüüda, kuid ära peab ikka jooksma.   Reeglid: <ol> <li>Palliga ei tohi näkku visata.</li> <li>Meelega ei lase end tabada.</li> <li>Mäng toimub kokkulepitud alal.</li> </ol> UHKA-UHKA, MINA PRII Nagu tavaline peitusemäng, ainult et peidusolijad hiilisid peale lugemist välja ja püüdsid jõuda kokkulepitud kohta, hüüdes: &bdquo;Uhka-uhka, mina prii,“ samaaegselt käega sinna kohta rütmi lüües. Kui otsija nägi hiilijat või ka peidusolijat, jooksis ta ruttu kokkulepitud kohta ja hüüdis: &bdquo;Uhka-uhka, (nimi) kinni!“ ning lõi käega rütmi. Kui kõik mängijad on käes, valitakse uus otsija. TALLED-TALLED, TULGE KOJU Üks laps on &bdquo;ema“, teine &bdquo;hunt“, ülejäänud &bdquo;talled“. Ema seisab mänguväljaku ühes otsas, talled teises otsas. Hunt on mänguväljaku keskel. Ema: &bdquo;Talled, talled, tulge koju!“ Talled: &bdquo;Ei saa tulla, hunt on ees.“ Ema: &bdquo;Mis ta teeb?“ Talled: &bdquo;Sööb me liha, joob me vere.“ Ema: &bdquo;Tulge ikka.“ Talled peavad jooksma ema juurde, hunt peab jooksja(d) kinni püüdma. Iga kinnipüütud tall läheb hundi &bdquo;koju“. Nüüd läheb ema sinna, kus olid talled, ja mäng jätkub seni, kuni talled on püütud.   Reeglid: <ol> <li>Talled enne ei tohi joosta, kui ema on kutsunud.</li> <li>Kui talled on juba ema juures, ei tohi hunt neid püüda.</li> <li>Meelega ei tohi end hundile kätte anda.</li> </ol> PALLIKOOL Mängupaigaks oli maja ots, külg, millel aknaid ei olnud. Lapsed läbisid kordamööda palliga visates klassid ja kellel tuli aps, algas algusest. &bdquo;Kool“ oli maja sein, &bdquo;õpilased“ seinast eemal joone taga, mille nad olid ise eelnevalt mõõtnud. Ülesanded olid sellised: <ol> <li>Visata pall vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li> <li>Visata pall ühe käe alt vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li> <li>Visata teise käe alt vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li> <li>Visata ühe jala alt ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li> <li>Visata teise jala alt ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li> <li>Visata pall tagurpidi olles vast seina ja ruttu end õiget pidi keerates kinni püüda.</li> </ol> Sellega oli esimene klass lõpetatud. Teise klassi ülesanded olid samad, ainult nüüd oli vaja enne kinnipüüdmist veel plaks teha. Kolmandas klassis oli vaja kaks plaksu teha. Neljandas klassis pidi pall maas ühe põrke tegema, plaksutada ei olnud vaja. Viiendas klassis põrge maas ja plaks. Kuuendas klassis põrge ja kaks plaksu. Sinnamaale jõuti väga harva, sest ikka tuli aps ja tuli otsast alustada. Juhtus ka nii, et teised mängijad ei viitsinud eduka sooritaja puhul oma järjekorda oodata, püüti ta tähelepanu kõrvale juhtida, et aps tuleks. TELEFON Lapsed istusid rivis, esimene sosistas järgmisele sõna (lause) kõrva ja tema omakorda järgmisele, mida kuulis. Seni, kuni viimane laps ütles kõvasti. Mida rohkem esimene ja viimane sõna (lause) teineteisest erinesid, seda naljakam. Siis hakati &bdquo;süüdlast otsima“ – iga laps ütles, mida tema just kuulis. Reegel: <ol> <li>Meelega ei tohtinud valesti öelda.</li> </ol> VAATAME TÕTT Lapsed istuvad rivis. Eesmängija hakkab ühele lapsele (ütleb ka, kellele) pingsalt silma vaatama, see peab vastu vaatama, aga ei tohi pilgutada, grimasse teha ega naerma hakata. Eesmängija võib naeratada ja näomoonutusi teha. Kui laps pilgutab või naerma hakkab, on ta mängust väljas. Kui kuidagi ei õnnestu teist naerma ajada, võetakse ette järgmine laps ja tullakse tema ette varsti uuesti. Kui mitmel korral ei õnnestu teist naerma saada, on see laps võitja. Reegel: <ol> <li>Verbaalset ega füüsilist kontakti ei tohi kasutada.</li> </ol> Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Urve, snd. 1961. a. Pärnumaal korter küla Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst 1. Miljöö. 1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid! Olen sündinud 1940. a. Minu lapsepõlv ja kooliiga möödusid Muhu saarel Suuremõisa külas, mis asub põldude, metsade ja karjamaade vahel. Meie küla majapidamised olid kehvad, sest maad oli vähe ja seetõttu ka loomi vähe. Majade vahel olid rängad ehk kive täis metsatukad. Ka küla karjamaadel oli mägine serv, mis oli kive täis, niiöelda kivi kivis kinni. Nii olid mu lapsepõlves kivid väga tähtsad mänguosalised. Lapsi oli külas palju, minuvanuseid kümmekond, kuid kõik peale minu olid poisid. Kuid nad ei kiusanud mind ja me mängisime koos sõbralikult. Minu kaks õde olid minust vanemad, Ellen 7 aastat ja Helmi 5 aastat. 1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega? Aega mängimiseks oli mul vanusele vastavalt. Kartulist umbrohu kitkumine, toapõrandate kasimine ja nõudepesu tulid üsna vara. Mulle anti ka külas mängimiseks aega, kuid ema ütles alati, mis kell ma pean koju jõudma. 1.3. Mis oli Su meelistegevus? Mulle meeldis ikkagi laulmine. Väiksena nurusin ema, et ta mulle laulaks, kuigi ema meeleolu oli kõike muud kui muretu. Isa oli Lavassaares vangilaagris ja seal haige. Sõja järel jõudsid külasse mitmed laulud. Külaneiud kirjutasid neid oma kladedesse. Mul ei olnud küll mingi eriline hääl, aga mul jäid viisid kergesti meelde. Ja kui ma siis mõne külaneiu käest lauluklade sain, siis pusisin sealt ka sõnad pähe ja nii võisin järgmine kord külakambris teistega kaasa laulda. 2. Mängupaik. 2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms). Meil oli koduõues suur kivivare, mida ümbritsesid kõrged pärnad. Isa oli kruusaga kividevahet täitnud ja nii oli seal ka põrand ja pärnade oksad katuseks. See oli Pärnamaja oma tubade, soppide ja sahvritega, lauanõudeks taldrikukillud. Pärnade juures oli ka väike lagedam plats, kus sai jooksumänge mängida. Platsi ääres oli jäme tammepuu, kus oli trihvaatri ajal hea „silmi pidada“ ja „priiks lüüa“. Metsatuka servas, mis õueni ulatus, olid jälle kivid lapsi ootamas. 2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal? Koolis mängisid tüdrukud vahetunnis ringmänge. Minu II klassi kevadkoolivaheaja eel põles koolimaja ühel ööl maani maha. (See on pikem lugu, pääsesime eluga üle noatera, tänu minu vanemale õele ja Meelis Mereääre emale, tulekahju algas nimelt klassist, mis oli tütarlaste magamistoa kõrval.) Kool jätkas mõne aja pärast endises kirikumõisa hoones. Seal oli mängudeks huvitav vana park ja selle kõrval söötijäänud põld. Meil käis koolis kõikide inimeste tarbeks rändkino, näidati ka filmi „Noor Kaardivägi“. See oli nii emotsionaalne lugu, mäletan nuttu ja pisaraid. Kuid me hakkasime seda filmi söötijäänud põllul tunnivaheajal uuesti mängima ja ei saanud enam niiöelda rollist välja. Nii keelati see mäng meil õpetajate poolt ära. Mängimine käis vahetunni ajal, pärast tunde mindi ikka koju. Kõigil oli pikk tee minna. 2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)? Talvel mängiti pühapäeviti ja päeval, suvel õhtuti, nooremad lapsed mängisid ka päeval. 3. Mänguseltskond. 3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda. Õed mulle tavaliselt mängukaaslased ei olnud, sest olid minust tublisti vanemad. Võib-olla kodu mängides olin ma nende pere lapseks. Aga ma nägin nende mänge ja seda, mida meie küla noored mängisid. Kui mängukaaslastest rääkida, siis jagaksin nad kolmeks. Need olid minuvanused külalapsed üldse, eriti naabripoisid teiseks minust kolm aastat noorem Jüri, kes oli minu eriti hea mängukaaslane, kes mind iga päev koolist koju ootas, käis meil mängimas ja kelle juures mina käisin. Ta elas oma emaga vanavanemate juures, sest ta isa oli vangis, Siberis. Ja kolmandaks minust aasta noorem Malle naaberkülast, kes elas talvel Tallinnas, aga suvel oli vanematega oma vanaisa ja vanaema juures suvitamas. 25. märts 1949 lõpetas meie mängud Jüriga päevapealt. Jüri oli siis kuueaastane. See kevad oma kurbuses jääb igaveseks meelde. Elu aga veeres paratamatult edasi, tulid uued kevaded, uued mängud. Kohe pärast küüditamist tehti Muhus kolhoosid, nii ka meie külast koos naaberküladega sai kolhoos, nimeks alguses „Kajak“, mis ei olnudki kõige jubedam nimi. 3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Eks koolis olid muidugi ka mõned sõbrad. Aga mängimiseaeg on ju pikk ja neid seltskondi ma ei vastandaks. 3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos? Meil seal eri rahvusi polnud, tüdrukud ja poisid mängisid koos. 3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone! Kui me kooliga kirikumõisas asusime, siis seal olid ühes eesruumis koos nii riietenagid, internaadilastele toidukeetmine, söögilauad kui ka vahetunnid. Tegime kuskil riietevarna nurgas ka vahetundides ringmänge, see käis küll tüdrukutega. Poisid müksisid niisama omavahel. Äkki keset ringmängu torkas üks poistest mulle ühe talvemütsi pähe. See higist võidunud müts (eks seda oli kandnud peres mitu poissi) oli üsna jube, kui see üle silmade ja nina vajus. Kahmasin selle peast ja viskasin oma arust mütsipanijale tagasi. See aga hüppas eest ära ja müts lendas aknasse. Klaasiklirin oli vali ja korrapidaja-õpetaja ka kohe kohal. Süü eest ei olnud kuskile pääsu. Üks meesõpetaja vöttis klaasimõõdud ja mul kästi järgmiseks päevaks uus klaas tuua. Õnneks oli meil kodus klaasi ja üks sugulane lõikas sealt paraja ruudu. Järgmisel päeval tuli ema minuga Liivale (4 km), et klaas kooli tuua, sest tee oli libe. Tema vist õpetajate toas seda juhtunut pisut seletas. Muide, mu lapselapsed on sellest loost väga huvitatud olnud, sellest mütsiloost. 3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Ma arvan, et jõulude ajal, sest oli üks mäng pähklitega, mida minu ema minu ja õe lastega mängis, et nende mölluks kiskunud mängu vaigistada. See mäng oli „Liiad või poarid“ ja kui nad siis mängisid, meenus, et olen seda ka oma lapsepõlves emaga mänginud. 3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Üksi mängisin kaarte (nagu oleks kaks mängijat), ka paberist tehtud nukkudega (need olid mulle teinud õed ajakirja „Maret“ järgi). Ma võisin olla 5-aastane, kui meie vanaema (minu isa ema) kukkus ja jäi voodisse kuni oma surmani 1956. a. Kui ema päeval tööl oli (isa töötas üle mere Virtsu sadamas), olin mina vanaemaga kodus. 4. Mängu alustamine. 4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks? Kui lapsed kokku said või külla tulid, siis ikka selleks, et mängida. Küsimus oli pigem selles, millist mängu. Vahel sai enne mängu selle reeglid üle täpsustatud. 4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja? Püüdja selgitati välja lugemislausetega. 4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Mängualustussalmid, olen neid ka ise lugenud. 1) Üks suur valge tui lendas üle Inglismaa, Inglismaa olli lukku keertud, luku võti katki murtud, üks, kaks, kolm, sina oled sellest suurest süüst prii. 2) Mamsel keetis moosi, mina moosi mekkima. Mamsel lõi mind kulbiga, mina teda tuletukiga, mamsel kukkus maha, mina kapi taha. Sealt ma leidsin rubla raha, sellega matsin mamsli maha. 3) Impel, pimpel, piila, paala, Veneturu veski, Reinu Juula, illen, tillen, tips. 4) Entel, tentel, sirga mentel, entsu tiss, vanker viss, isikut, tisikut. 5) Ankut, trankut, trallallakid, katlas keevad kuke makid, Juri võttis suure noa, lõikas muole makki koa. Neid salme sai kasutada mängude puhul, kus on vaja mängu mingi roll paika panna. 5. Mängude kirjeldused. Kõigepealt kolmest mängust, millel nagu polegi reegleid. 1) Tuleb käia mööda kive, nii et jalaga maapinnale ei astu. 2) Tondimäng, mida mulle rääkis üks hea külanaine (sünniaasta 1900). Kui suveõhtul oli juba hämar ja lapsed veel koos, siis mindi ühe suure kivi juurde. Kõik panid käe kivi peale ja hüüdsid: „Tondid, tondid, tulge välja täna õhta vidusel!“ Siis pandi kõrvad vastu kivi ja kuulatati, kas kivi kõmises vastu. No küll see siis ikka kõmises. Siis hüüdis keegi: “Tondid!“ ja kümmekond paari paljaid jalgu lidus igaüks ise suunas. 3) “Aitame kevadet“, see oli viimane mäng, mida Jüriga mängisime, kuupäevaks 24. märts 1949. Me toksisime mõlemad keppidega jääd katki, et vesi saaks jooksma ja et kevad kiiremini tuleks. 5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne. Oli „Pallikool“, seda mängiti palli vastu seina visates, reegleid ei mäleta. Oli ka rahvastepall ja noorusaastatel mängisime võrkpalli. Meil oli küll Jaagu kargel palliplats, aga palli ja võrgu raha saamiseks õppisime mingi eeskava ja esitasime seda Kõue toas. Olid kolhoosi algusaastad, raha kõigil vähe. Meil oli piletihind vist 5 kopikat. Jooksumängudest võiks kirjeldada “Eest, takka ja tagumine poar välja“. (Tuntud vist „Viimase paarina“). Mängijad võtsid end soovi järgi paaridesse, kes üksinda jäi, see oli kõigepealt püüdja. Paarid seisid üksteise taga reas, näoga püüdja suunas. Püüdja seisis paariderea ees, seljaga nende suunas. Kui püüdja ees hüüdis: „Eest, takka ja tagumine poar välja!“, siis pidid viimases paaris olijad teine teiselt poolt rida rea ette jooksma. Püüdja üritas siis ühe jooksjatest kinni püüda, sellega pääses ta oma rollist. Üksikuks jääjast sai uus püüdja, uus paar asetus otse püüdja selja taha. Järgmisena hüüti seda paari, kes oli paariderea lõppu jäänud. Mängiti, kuni huvi oli. Jooksmist oli muidugi veel teisteski mängudes, sellest sõltus, kui kiiresti sa välja langesid. Näiteks „Uted, uted, tulge koju“ . Seal olid rollideks „perenaine“ ja „hunt“, ülejäänud mängijad olid „lambad“. Lammaste ja perenaise vahe eraldati kahe piiriga, need tähistasid metsa, kus elas hunt. Õues mängides tuli ka külgedele piirid tõmmata. Mäng ise käis nii. Lambad on teinepool metsa, metsas on hunt ja perenaine on siis koduse piiri taga. Perenaine hüüab: “Uted, uted, tulge koju!“ Lambad vastu: „Ei saa tulla, hunt on ees!“ Perenaine: „Mis see hunt siis teile teeb?“ Lambad: “Sööb me liha, joob me vere!“ Perenaine: “Tulge ikka!“ Seejärel püüavad lambad kiiresti läbi metsa joosta, samas hunt püüab lambaid. Kelle hunt kätte saab, on mängust väljas. Siis lähevad lambad jälle metsa taha ja mäng algab uuesti. Võidab see lammas, kes viimasena hundi poolt püüdmata jääb. Muidugi tehti ka võidujooksu. Küla teismeliste mängudest on veel meelde jäänud „Lipp“. Seda mängiti pühapäeva päeval karjamaal. See oli luuremäng ja seal oli jooksmist ka. Mäenõlvaku all jagas otsetee mänguplatsi kenasti kaheks. Sellest piirist teatud sammude kaugusele panid võistkonnad oma lipu (rätiku või pluusi roika otsas). Meeskondade pealikud olid krapsakamad poisid. Meeskonnad valiti nii, et pealikud kutsusid kordamööda mängijaid oma meeskonda, kuni lapsed olid jagatud kaheks meeskonnaks (mina olin alles pealtvaataja). Kumbki pealik määras oma lipu juurde lipuvahi. See pidi jälgima, et lippu ei varastataks. Kui keegi lipule lähenes ja vahil õnnestus talle pihta lüüa, jäi see seisma vangina. Oma mees kasutas juhust vang jälle vabaks lüüa. Selline pinev olukord oli mõlema lipu lähistel. Kuid mängumaal oli ka kadakapõõsaid ja nende taha varjudes ja luurates õnnestus kellelgi ikka teise meeskonna lipp varastada ja sellega kiiresti üle piiri oma lipu juurde joosta. See võistkond oligi mängu võitja. Ka sellelt poolelt võetud vangid vabanesid hoobilt. Peitusmängudest võiks rääkida kolmest. 1) Peitus, kus alustussalmiga määrati, kes „silmad peab“ (luges näiteks kuuekümneni). Selle aja jooksul leiti endale peidukoht ja otsimist võis alustada. Võitis see, kes viimasena leiti. See oli järgmisel korral silmadepidaja ja otsija. 2) Trihvaater. Siingi määrati „silmadepidaja“ alustussalmiga. Silmadepidaja luges, silmad vastu suuremat puud, mis enne mängu algust kokku lepiti. Luges vist üheksakümneni. Siis hakkas ta otsima, kuid ta pidi kogu aeg ka selle puu ümbrust silmas pidama, sest selle puu vastu võis ennast lahti lüüa sõnaga „trihvaater!“ Kui aga otsija märkas kellegi lähenemist, võis ta ise selle vastu puud kinni lüüa, näiteks: „Jaan trihvaater!“ Järgmisena pidas silmad see, kelle silmadepidaja esimesena kinni lõi. 3) Toas mõne asja peitmine ja selle otsimine põhimõttel „soe või külm“. Hüppemängudest on meeles “Tipskast“ (mandril vist keks). Õue või tee peale joonistati kahe ja ühekastilistest ruutudest nn. tipskast. Kastide rea lõppu joonistati taevas. Igal mängijal oli kivikild või taldrikukild, mida ta pidi kastide järjekorras igasse ruutu viskama ja sealt tagasi tooma, hüpates ühekastilisse ruutu ühe jalaga ja kahekastilisse ruutu kahe jalaga. Eksimise korral tuli üks viskamine vahele jätta. Võitis see, kes jõudis kõige esimesena nn. taevasse. Pandimänge oli ka, aga seda, mida mängisid minu õed ja veel vanemad külanoored, ma kaasa ei mänginud .Mängiti Mardi talus, kus oli kaks neidu ja kaks noormeest. Ma ei mäleta seda mängu, millega pandid korjati, aga sellel mängul oli isevärki pantide lunastamine. See käis nii. Mängujuht küsis: “Mis see peab tegema, kelle pant mu käes on?“ (Minu arvates mängijad küsimise ajal seda panti ei näinud.) Mängijad pakkusid näiteks: „Peab kuud vaatama.“ Siis näitas mängujuht seda panti (kas mõni riideese vm.) ja selle omanik pidi siis kuud vaatama. Kuu vaatamine tähendas, et sulle pandi kellegi kuub üle pea ja sa pidid läbi sirgena hoitava varruka taeva poole vaatama, samal ajal valati sulle läbi varruka natuke vett vastu nina. Või siis: kelle pant see on, see peab surnule suud andma. See tähendas, et pidid pandi tagasi saamiseks otsima seinapalgist oksakoha ja seda musitama. Või siis: Peab nõia majas käima. See tähendas, et pandi lunastaja pidi ukse taha minema, kuni toas tehti nn. nõia maja, See tähendas, et kaks korjuga tooli pandi ühe rea peale ja nende peale ja üle korjude laotati suurrätik – sellest jäi kolme tooli laiuse sohva mulje. Toolide peale istus kummalegi üks mängija. Siis kutsuti ukse taga ootaja sisse ja paluti tal nõia majas istuda sohva sellele kohale, kus tooli ei olnudki all. Siis tõusid kaks toolidel istujat püsti ja tulija istus põrandale. Seda tehes jälgiti ikka, et keegi õnnetult ei kukuks. Näiteks veel tõrrevitsutamine. Poisid ja tüdrukud vaheldumisi olid ringis, käe alt kinni, poisid näoga ringi sisse, tüdrukud näoga väljapoole. Tikku püüti hammaste vahelt suuga edasi anda, nii et see maha ei kukuks. Praegu, kui seda kirjutan, mõtlen, et äkki see oligi hoopis mäng, millega pante koguti. Et kes tiku maha pillas, pidi panti andma. Pandilunastamiseks oli veel ka klaaside vahel käimine. See oli nii: Põrandale pandi teeklaasid, teatud vahedega. See, kes oma pandi lunastamiseks seda tegema pidi, nägi neid klaase. Aga siis seoti ta silmad kinni ja ta pidi pimedast peast klaaside vahelt läbi minema. Aga teeklaasid korjati vaikselt ja kiiresti põrandalt ära. Teistel oli muidugi hea itsitada, kui pimesikk ettevaatlikult kure kõnnakuga üle põranda tuli. Peab tuvi söötma. See tähendas, et pandi lunastaja pidi endale paarilise kutsuma, poiss tüdruku või siis tüdruk poisi. Neile anti paarivaksane lõng. Lõnga otsad anti teine teisele suhu ja siis pidid hakkama lõnga suhu sööma, kuni paarilisega ninad ja suud kokku jõudsid. Põnevaks tegi asja see, kui mõni mängijatest ei olnud kursis, mida üks või teine asi tähendas. Kaardimängudest on mul meeles „Poti Leenu“, „Must Notsu“ ja „Must Peeter“, lauamängudest „Sokusõit“ ja „Trilma“, „Reis ümber maailma“. Väga populaarne oli tamka. Seda mängiti kabelaual, mis oli omatehtud, nupud samuti puust tehtud kettad, mustad nupud tindiga tumedaks tehtud. Hiljem mängiti ka poest ostetud papist laua ja nuppudega. Paberil mängitavatest mängudest mäletan „Laevade pommitamist“, ma arvan, et see oli üldlevinud. Oli ka mäng kommipaberitega. Need volditi enne nagu väikesteks ümbrikuteks. Igaüks sai endale ühe ümbrikukese, kõik ülejäänud (mida rohkem neid oli, seda parem) pandi lauale. Mäng oli nii, et kommipaberist ümbrikuke pandi käepäka peale ja, sõrmed laua serva all, püüti ümbrik põrgatada laual oleva ümbrikukese peale. Kellel see õnnestus, sai endale ühe ümbriku juurde. Põrgatamist tehti järjekorras. Võitis see, kes endale kõige rohkem ümbrikuid püüdis. Sõnamängudest mäletan „Telefoni“, kus mängijad istusid reas. Rea alguses istuja sosistas oma naabrile kõrva mõne sõna. Seda sosistati üksteisele kõrva edasi. Reas viimane ütles siis välja, mis tema kuulis. Poisid olid kanged meelega sõnu muutma, nii tuli pärast uurida, kelle juures õige sõna ära kadus. Reas istudes mängiti ka „Tibu, tibu, tule tangu sööma!“. Mängujuht selgitati alustussalmiga. See võttis endale kahe peo vahele kas viiekopikalise või suurema nööbi ja tõmbas oma pihke vastamisi hoides läbi mängijate vastamisi hoitud pihkude. Igaühele öeldes: „Tibu, tibu, ära näita, püüa kinni, mis sa saad!“ Ja poetab kellelegi vargsi oma pihkude vahelt nööbi või kopika. Kui rea lõpuni on niimoodi tehtud, astub mängjuht paar sammu kaugemale ja hüüab: “ Tibu, tibu, tule tangu sööma!“ Seepeale peab kopika või nööbi saanud mängija jooksma mängujuhi juurde. Naabermängijad püüavad seda takistada. Kui see ei õnnestu, siis saab temast uus juht. Kui ta ei saa rivist välja joostud, korratakse mängu sama juhiga. „Liiad või poarid“ oli ka istumisemäng, mida jõulude ajal oli hea mängida. Mängujuhiks oli meie ema. Ta võttis pähklikotist oma pihku mõned pähklid, nii kümmekond. Siis ta küsis ühelt mängijalt: „Kas liiad või poarid?“ (See tähendab, kas peos on liigarv pähkleid või paarisarv.) Mängija pidi vastama, ilma et ta pähkleid näeks. Seejärel avas mängujuht peo ja pähklid loeti üle. Kui mängija oletus oli õige olnud, sai ta pähklid endale, kui vale, siis ei saanud. Mängijaid oli näiteks neli. Kui ring oli paar korda läbi mängitud, loeti kõikide pähklid üle. Võitja oli see, kellel oli õnnestunud kõige rohkem pähkleid saada. Toas sai mängida ka laulumängu „Käigem, käigem, vaesedlapsed“. Alustussalmiga valiti laste hulgast kaks juhti. Need leppisid omavahel kokku, ilma et teised teada saaksid, kumb on „taevas“, kumb „põrgu“. Seejärel tegid nad kätest väravad ja teised lapsed hakkasid kätest kinni hoides (nagu ringis) sealt väravate alt läbi käima. Kõik laulsid: „Käigem, käigem, vaesedlapsed, läbi kiigeveski. Veski on katki murretud, peab saama terveks tehtud. Kellega, millega, hõbedase kulla köiega. Esimene laps ja viimne laps peab saama pandiks võetud.“ Viimase sõna ajal lasti väravakäed alla ja laps, kes sinna vahele jäi, oli mängust väljas ja ta võis valida, kumma mängujuhi juurde ta läks (igaüks tahtis muidugi taeva minna). Kui selle laulu saatel oli kõik lapsed kinni püütud ja igaüks endale nn. õige poole leidnud, võttis taevas oma lastel kätest kinni ja põrgu hakkas oma lapsi udima. Seejuures lauldi: „Tantsige, tantsige, taevalapsed, peksa saavad põrgulapsed!“ Kivide juures mängiti „Kivikuningat“. Kõik teised lapsed olid igaüks oma kivi peal, ainult püüdja oli maa peal ja jälgis teisi. Tal oli tarvis tabada keegi, kes ei oleks kivi peal. See oli raske, vajas kiirust ja osavust. Teised mängijad veel õrritasid ka: “Mina olen kivikuningas, sina oled sitasitikas!“ Ja kui ühe kivi pealt teise peale jooksid, siis õrritasid: “Tont palja moa pial, tont palja moa pial!“ Kui keegi õnnestus maa pealt tabada, hakkas see püüdjaks ja sina said ka kivikuningaks, said kivi peale ja õrritama. „Kivikuju“ oli nii. Juhtmängija keerutas iga last natuke tal käest kinni hoides. Lasi siis käe lahti ja mängija pidi jääma sellesse poosi, nagu ta sattus käest lahti lastuna. Kui kõik lapsed on mingi poosi saanud, vaatab mängujuht nad üle ja otsustab, kelle kuju on kõige huvitavam. Sellest saab uus mängujuht. 5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)? Fantaasiamänge mängiti tihti, näiteks koolitundi, arsti koduvisiiti, arsti juures käimist, poodi, külaskäimist jms. Ka nukkude ja paberist nukkudega sai mängida fantaasiamänge. Kirjutan kahest, mis on mingi seiga tõttu meelde jäänud. Mängisime Malle juures rehepeksumasina kuuris kodu, Mallel oli külas onupoeg Lahekülast (see küla oli tekkinud, kui Suuremõisa südame maid anti taludeks Vabadussõjas käinutele). See poiss, Rein nimi, oli siis meie pere mees. Mallel oli ka väike jalgratas, Rein läks sellega tööle ja meie Mallega toimetasime kodus. Mõne aja pärast tuli Rein selle rattaga mööda külavaheteed. Ta sõitis rattaga nii singavinga ja lõpuks kukutas end käntsti! teeäärsesse võsasse. Lõpuks tukerdas meie juurde. Meie oma mängudes enne sellist asja ei olnud näinud. Oma isa Rein jäljendada ei saanud, sest isa põgenes Eestist 1944. a. sügisel koos vanema pojaga, kuna oli vabadussõdalane ja oma meelsust ka avalikult näidanud. Ilmselt oli Rein külameestelt jäljendusainet saanud. Teine mäng on kolhoosielust. Mõisa tallis oli kolhoosi lehmalaut ja külanaisi oli seal lüpsjateks. Kalda talus paiknes kolhoosi pull. Me tegime koos Kõue poistega meie maja taha metsa sarapuuokstest punutud kolhoosi lehmalauda, u. 60 cm x 60 cm x 60 cm. Lehmadeks olid ümarad kivid (nii rusikasuurused). Lauda tegime kahekorruselise, poisid tegid II korruse lehmade jaoks kaldtee, Jaan oli kolhoosi esimees, Ants traktorist ja mina karjabrigadir. Ma läksin ühel päeval Muhu teise serva Kallaste külla oma klassiõdede juurde (üks ots 12 km). Aega veetsime mere ääres ja ma leidsin sealt tükk maad suurema ümmarguse kivi, kui meie laudas lehmad, umbes kahe mehe rusika suuruse. Mu rõõm oli suur, sest saan oma kolhoosi ka pulli viia. Järgmisel päeval hakkasingi, pull rätiku sisse seotud, vedades kodu poole minema. Teel tuli muidugi ühtteist ette, aga õhtul ma ikka koju jõudsin (12 km). Vanemad vangutasid mu kandamit nähes päid. Järgmisel hommikul läksin toodud tõupulli Kõue poistele näitama. Panime ta elama lauda alumisele korrusele. Mängutuhin läks aga mõne päevaga üle. Kui sinna nädalapäevad hiljem läksin, olid sarapuukepid ja lehed ära kuivanud ja lehmad alumisele korrusele pudenenud. Sihuke kuulsusetu lõpp. 5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud? Tüdrukud mängisid isekeskis olles nukkudega, eks poistel olid ka omad tegemised. 6. Elektroonilised mängud. Selle kohta ei ole mul midagi öelda. 7. Täiskasvanuiga Täiskasvanuiga on olnud üsna pikk ja kirju. Kui olin 49, alustasime kaheksa Tallinnas elava Muhu naisega kooskäimist ja vanade muhu laulude, tantsude ja mängude õppimist. Siis mõistsin ma tänutundega, et mu koduküla Suuremõisa oli ka teiste Muhu küladega võrreldes rikas folkloori poolest. Nüüdseks oleme koos käinud 25 aastat. 7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)? Pauliine Vapperi mälestuskavas 2004. a. mängisime oma folkloorirühmaga mängu „Siit tuleb, siit tuleb Siimu sulane“, mitmel korral on meil kavas olnud laulumäng „Avage Viru väravad“, ka ringmänge on olnud mitmeid. Mängu mängu pärast pole meil siiski olnud. Vanaemana olen mänginud oma lastelastega fantaasiamänge ja sõnamänge, ka muhu folkloorile oleme koos mitu sammu lähemale astunud. 26. dets. 2013. KAKS KEVADIST KOOLIVAHEAEGA Lapsepõlvemälestused Olen sündinud 1940. aastal. Mu õed Helmi Pauts, nüüd Urb, ja Ellen Pauts, nüüd Talimets, olid juba ammu koolilapsed, mina aga ikka veel vanaemaga kodus. Tahtsin ka kooli ja lõpuks see juhtuski, 1946. a. sügisel, kui olin veel 6-aastane. Ellen läks siis VI ja Helmi V klassi. Talv tuli külm ja nii tuli mul tihti koolist puududa. Mäletan, III veerandis oli mul 102 puudutud tundi. Järgmisel kooliaastal otsustasid vanemad, et talveks on tee liiga pikk (Suuremõisast Liivale üle 4 km). Jäi siis nii, et talvel olen internaadis ja üks õdedest jääb koos minuga ööbima. Paar päeva enne III veerandi lõppu, ilm oli väga ilus, läks Helmi koju koos meie isaga, kes Virtsust töölt tuli. Mina ja Ellen jäime internaati ja ööseks koolimajja ööbima. Läksime magama nagu tavaliselt. Meie kõrvalklassis pidi ööbima ka korrapidaja-õpetaja. Öösel millalgi ärkas IV klassi õpilane Meida Saarkoppel, et minna väljakäiku. Minna tuli läbi ühe klassi, riieteruumi ja koridori. Ta äratas ka minu õe, et teda kaasa kutsuda. Koridoris tundsid nad mingit halba lõhna. Kui nad tuppa tagasi jõudsid, nägid nad, et tapeet meie voodite kohal on pruunikaks muutunud. Siis jooksid nad kooli toorust (storož<a title="" href="#fn1">[1]</a>)äratama, see läks vaatama klassi, mis meie magamistoa kõrval, ja tuli sealt hädakisaga: „Maaja pooleb! Maaja pooleb!“ Ei tea, kuidas kõik üles saadi ja mis keegi endale selga sai. Mind talutas õde välja teki sees. Kui välisukseni jõudsime, purskas ühe klassi uksest tuli välja. Algul pandi mind maja lähemale teki sisse. Tulekahju hoogu võttes viidi aga sinna, kuhu olid istutatud kuused. Direktor Niina Väin elas koolimaja teises otsas, äratati tema. Nad said ilmselt akna kaudu välja. Ülakorrusel direktori eluruumide peal oli aga veel koristaja või koka eluruum ja tema juures oli talvel kaks koolilast, vist Tupenurme külast. Nende päästmine oli vist päris tõsine, sest nad ei saanud enam muul moel välja, kui pidid aknast alla hüppama. Kaks neist said ka luumurrud. Mis sai aga korrapidajaõpetajast? Selgus, et teda ei olnudki tol ööl koolimajas. Mind viis keegi süles sealt kuusiku servast majja, kus nüüd asub vallamaja. Mäletan, et värisesin veel kaua aega Milla Öövli voodis sooja teki all. Koolimaja põles maatasa maha. Hommikul vara oli üks naine naaberkülast koputanud meie kodu akna peale ja küsinud, palju meil lapsi kodus on. Ta elas maantee ääres ja keegi oli Liivalt tulles rääkinud, et Liiva koolimaja põles öösel maha. Vanemate jaoks oli see hirmus ehmatus. Ei olnud siis telefone, et küsida, ei autot. Olid ainult jalad. Ema oli haaranud mõned riided kaasa, et kui on elus, võib vaja minna. Ta on pärast rääkinud, et oli terve tee tulnud, oiates kogu aeg: „Ai, ai, ai, ai.“ Üks kilomeeter enne Liivat, Kaigu mäel, oli talle keegi vastu tulnud ja ütelnud, et ära nuta, lapsed on elus. Siis oli ema alles nutma saanud hakata. Ta nuttis siiski, kui ta mind sooja teki alt leidis. Õde Ellen oli koos teiste internaadilastega tulekahju juures. Ema tõi mulle poest sukad, saapad olid ilmselt mul jalas. Sukad seoti mingi paelaga üles, et saaksime hakata kodu poole astuma. Olen pärast veel kahjutundega mõelnud, et tulle jäi ka meie pere oranžitriibuline kangas kootud <a href="#fn2">[2]</a> muhu tekk (ristpistes kuked ka peal) ja vanaema punane muhu siilik <a href="#fn3">[3]</a>, neid oli vist mingil esinemisel tarvis läinud. Rõõm oli muidugi, et olime elus ja terved. Aga kooli ei olnud enam. Vaheaeg möödus asjast toibumiseks. Ellen, kes oli kooli kõige viimases, VII klassis, läks pärast koolivaheaega Simisti kooli, tal olid ju eksamid tulemas. Mina ja Helmi olime seni kodus, kuni Liiva kool uuesti alustas teistest koolidest kokku korjatud pinkide taga läbikäidavates liitklassides vanas kirikumõisa hoones. Seal asus veel sidekontor ja üks elukorter. Esimeses tunnis andis meie klassijuhataja Miranda Veski meile tunnistused III veerandi hinnetega. Need olid tal tulekahjuööl kodus olnud, sest kandis õhtul neisse III veerandi hindeid sisse. See oli peaaegu uskumatu juhus. Direktor ja toorus leidsid endale elamiseks kumbki toa paekividest pesuköögis. Selles vanas mõisahoones saime ka aastate pärast oma 7-klassilise kooli lõputunnistused. Koolimaja, mis hävis, asus Suuremõisa külla viiva tee ääres, selle vundamendile ehitati hiljem veterinaarjaoskonna hoone. II Oli jällegi kevadine koolivaheaeg. Olin järjega III klassis, mu sõber Jüri (Jüri Ausmeel) aga veel koolieelik, minust 3 aastat noorem. Ta elas oma emaga papa ja mamma juures Suuremõisa Andrusel, mis oli ta ema sünnikodu. Et tal õdesid-vendi ei olnud, oli tal igavavõitu. Nii käis ta iga päev, enne kui ma koolist koju jõudsin, minu kodust küsimas: „Kas Manni oo kodu?“ Aga nüüd oli koolivaheaeg ja me võisime kõik need päevad koos mängida. Meil oli leiba tehtud. Ka mu õed olid kodus. Olime kõik oma värske leivaviilu ära söönud. Mõnus leivalõhn ja levale köetud tuba <a href="#fn4">[4]</a> olid meid nii ära rammestanud, et olime kõik magama jäänud, neljakesi risti üle laia aseme. Õues oli juba hämaraks läinud, kui nänne<a href="#fn5">[5]</a> tuli Jürit otsima. Äratas siis magajad üles ja viis Jüri koju. Homseni! Järgmise päeva hommikupoolikul Jüri ei tulnudki meile. Ka külatänaval ei olnud kedagi liikumas näha. Lõpuks tuli meile naabrinaine Kõue Liina, kes oli Jüri kodule naaber. Ta teadis midagi hirmsat. Jüri ja ta ema olid pandud ree peale püssimeeste vahele ja viidud ära. Oli 25. märts 1949. Sellest päevast on palju kirjutatud, seda on teinud nii need, keda viidi, kui need, kes jäid. Siiski. Mäletan praegugi teravalt neid päevi, mis järgnesid. Külas olid kõik mures, et mis saab sellest noorest naisest oma väikse pojaga. Sellest ainult räägiti, kuigi poolihääli. Olime Jüriga külatänaval jää sisse kraavikesi toksinud, et sulavesi paremini jooksma hakkaks. Toksisin nüüd jääd üksi, aga vist iga minut tõstsin silmad ja vaatasin sinnapoole, kust Jüri ikka tulnud oli. Äkki siiski! Kõik on meeles. Nende päevade õhk, lõhn, varjud. Kui kool jälle algas, võttis mind koolist tulles vastu ikka kurb loodus. Kui kurvad olid kased! Küllap oli see lapsehinge suur kurbus, mis need pildid nii selgesti meelde jättis, vanaduseni välja. Oodati kirja. Mis neist on saanud? Kuhu viidi? Tuli kiri Venemaalt, vangilaagrist, kus Jüri isa oli. Kirjas oli isa surmateade. Lõpuks tuli kiri ka Viinelt ja Jürilt. Tagasiaadress „Novosibirskaja oblast, Tatarskii raion, sovhos 4, ferma 2“. Suve poole rääkis Viine kiri, et nad ehitavad endale elamiseks onni savist ja lehmasõnnikust. Ühes kirjas Viine ütles, et Jüri oli istunud onni ees ja laulnud: „Koduküla neiust jäänd vaid mälestus, teist ta sarnast ei leidu, hinges kurb igatsus.“ Aastad läksid. Olin X klassis. Oli maikuu 1956. Koolinädal oli lõppenud ja sõitsin jalgrattaga Orissaare Keskkoolist koju. Ema oli räimi marineerinud, need olid väga head. Aga ema oli kuidagi iseäralik. Siis kuulsin temalt, et Jüri oli nädala sees Siberist tagasi jõudnud ja momendil oma isakodus Pärasel. Võtsin uuesti jalgratta ja sõitsin Pärasele. Kuidas see päris oli, kui ma teda jälle nägin, seda ma ei tea. Seal on must auk. Jüri jätkas oma Siberis pooleli jäänud kooliteed Muhu Hellamaa koolis. Ta ema oli ikka veel Siberis. Jüri oli kuidagi nagu iseeneses, oli ta ju läbi elanud aastaid, mida me ei osanud ette kujutadagi. Aeg oli viinud mulda papa. Suuremõisas elas veel nänne. Viimaks sai Siberist tagasi ka Viine. Aastad läksid. Jüril oli oma pere, naine ja kaks last, vist kooliteed alustanud. Töötas autojuhina. Ühel mustal päeval astus Jüri mängust välja, võib-olla mõtlematult. Aga võib-olla sellepärast, et ta närvisüsteem ja jõud enda alalhoiuks oli tühjaks kulutatud Siberis ja seda ei jätkunud elu edaspidistest keerdkäikudest väljatulekuks. Ta on maetud oma ema kõrvale Keila surnuaeda. Ema Viine hauatahvlil on ka vangilaagris hukkunud isa nimi ning isa sünni- ja surmaaeg. 3.03.2006. Maret Lehto (Mälestused panin kirja oma pojapoja Tõnis Lehto jaoks, kes õppis 2006. a. Muhu põhikooli IX klassis. Neil paluti tuua vanavanemate koolimälestusi.) <div> <div> [<a href="#fr1">1</a>]valvur, vaht <div> [<a href="#fr2">2</a>] kangana kootud, telgedel kootud </div> <div> [<a href="#fr3">3</a>] seelik </div> <div> [<a href="#fr4">4</a>] leivaahju kütmise ja leivaküpsetamise soojust täis tuba </div> [<a href="#fr5">5</a>] vanaema </div> </div> Täisviide ERA, DK 124 < Tallinna l. < Muhu khk., Suuremõisa k. – Maret Lehto, s. 1940. a. (2013) Maakond Saaremaa Kihelkond Muhu khk Koguja Maret Lehto Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1940. aastad 1950. aastad Koguja sünniaeg 1940 Koguja sugu naine Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Maret, snd. 1940. a. Muhumaal küla Saaremaa talu Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Lapsepõlvemälestused Description An account of the resource 2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused Date A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource 2013-2014 Language A language of the resource eesti Meenutused lapsepõlvest Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest Tekst <h2>LASTE MÄNGUD</h2> Iga inimese lapseea mängud sõltuvad sellest, millal ta sündis ja üles kasvas ning millised olid tolleaegsed elutingimused ja võimalused. Minuealiste ehk praegu üle kuuekümneste põlvkonna lapseiga langes sõjajärgsesse aega, mis praegusega võrreldes oli hoopis raskem. Praegused noored ei oskagi enam ette kujutada, kuidas siis eluga üldse toime tuldi, sest puudus oli ju kõigest, mis eluks vajalik. RASKED SÕJAJÄRGSED AASTAD Mina sündisin 1946. aastal. Elasime tolleaegse Põhja-Viljandimaa selles osas, mis praegu kuulub Järvamaa koosseisu. See talu, kust ma pärit olen, asub praegu otse Imavere–Viljandi maantee ääres Kurla külas. Maantee äärde sattus ta kuuekümnendate aastate keskpaigas, mil vana käänulise maantee asemele ehitati uus. Varem oli talu metsade ja heinamaade keskel. Suure maanteeni oli otse üle soiste heinamaade ligi poolteist kilomeetrit. Vankritee selleni jõudmiseks kulges läbi naabertalu metsa. Suur osa sellest oli väiksemagi vihmasaju korral väga porine ja mõnest kohast ilma säärikuteta kuiva jalaga täiesti läbimatu. Autoga sai taluni sõita ainult ajal, mil maa külmunud. Teisel pool oli lähim naabertalu otse üle soo. Taluhooned asusid kümnehektarise maatüki põhjaosas oja kaldal. Lõuna pool oli põld ning sealt edasi naabertalu mets, kust käis välja tee, läänes paks mets. Põhja ja ida pool üle oja olid naabervalla talude heinamaad. Lähimatest naabritest lahutas meid vähemalt kilomeeter. Sellisest eraldatusest tingitunasattus meile külalisi tulema üsna harva.             Kuni 1949. a kevadeni oli meil nagu enamikus Eesti küladest tegemist veel üksiktaludega, kuid siis tuli hakata elama kolhoosi tingimustes, kuhu ühistati majapidamised nn vabatahtlikult sunniviisil. Vabatahtlikuks saadi seda nimetada, kuna iga talupidaja kirjutas selleks avalduse. Sunniviisiliseks aga sellepärast, et avalduse kirjutamine sunniti ähvarduste ja varem läbi viidud küüditamise hirmuga peale.             Tegelikult elati tol ajal nii meil kui paljudes teistes maakohtades paljuski otsekui naturaalmajanduse tingimustes. Poodides, mis asusid viie kuni seitsme kilomeetri kaugusel Pilistveres, Kabalas või Imaveres, käidi harva ning sealt osteti toiduainetest peamiselt soola, suhkrut, silku, heeringat ning vahel laste jaoks ka kommi või präänikuid. Lisaks muidugi veel hädavajalikke esmatarbekaupu. Seda siis, kui selleks raha oli ja ilma nendeta enam läbi ei saadud. Niisugune oli majanduslik taust ajal, millesse minu lapsepõlve varasem iga langes.             Täpsemalt hakkavad lapsed igasuguseid sündmusi mäletama ilmselt nelja-viieaastaselt. Üksikuid asju sööbib mällu kindlasti ka varasemast ajast. Olin kolm aastat vana, kui kolhoos tehti ja mäletan selgesti, kuidas meie talust kolm lehma kolhoosi lauta ära viidi. Nad seoti nööriga vankri järele ning vanaisa ja vanaema toimetasid nad ühe küla keskel asuva suurema talu lauta, millest oli siis kolhoosilaut saanud. Vanaema igatahes nuttis. Vist mõned kuud varasemast ajast mäletan, et mind viidi lauta, kus oli mitu lehma, eraldi aias lambad ning sead. See pidi veel taluajal olema. Millised mänguasjad mul ja minust aasta nooremal vennal siis olid, seda ma ei mäleta. VARASE LAPSEEA MÄNGUASJAD JA MÄNGUD Veidi hilisemast ajast ehk koolieeliku-põlvest mäletan, et meil oli köögitaguses toas otse pliidilõõri taga ja suure leivaahju ees nurk, kus me vennaga mängisime. Meil olid siis olemas puust ratastega kollast värvi part, puust ilma kabiinita väike veoauto, mida sai mööda põrandat kaugemale veeretada. Hiljem lisandus sellele veel plekist kabiini ja kastiga veoauto. Need kaks autot jäidki meile ainsateks. Olid olemas veel mõned kummist loomad. Neil olid kõhu all augud ning kui neid veidi pigistada, siis nad piuksusid. Mäletan ühte koera, siga ja rebast. Mingil ajal lisandusid veel kõvast plastikust või tsellofaanist hunt ja karu. Neid pigistada ei saanud ning need häält ei teinud. Oli olemas ka üks riidest nukk, millel olid poisi riided seljas. Hiljem lisandus sellele ka üks tüdruk, kuid seda ei toodud poest uuena, vaid see oli sugulaste peres kasutusel olnud. Vanaema käis seal külas ja tõi selle meile. Rohkem meil mänguasju, millega mängida, ei olnudki. Käisin juba koolis esimeses klassis, kui sain jõuluvana käest paki ja selles oli kommide ja küpsiste kõrval ka üks mänguasi. Selleks oli plekist valmistatud vurr. See tuli asetada põrandale ja käepidemest mitu korda vajutada ning siis hakkas ta keerlema.             Minu vanaisa talitas kolhoosi noori hobuseid ehk sälgusid. Need olid toodud meie talu lauta. Peale selle tegi ta kolhoosi ja enda pere ning naabrite jaoks mitmesuguseid puitesemeid. Kolhoosile valmistas ta peamiselt regesid, vankreid, hobuselookasid ja muud. Lisaks tegi ta oma pere ja naabrite jaoks puust tünne ja pütte, rehasid, labida-, hargi-, vikati- ja kirvevarsi ning mud vajalikku. Suvel oli tema höövelpink tavaliselt metsa ääres asuvas küünis, kuid talveks kolis ta selle ning kõik vajalikud tööriistad köögi taga asuvasse kitsasse tuppa. Kui ta midagi hööveldas, siis meeldis mulle ja vennale höövlilaastude seas mängida. Vanaisa valmistas muu töö kõrval meile ka korraliku puust loomakarja, mitu lehma, siga ja lammast. Need olid lihtsad puust ümmarguse kerega ning pead olid sellised, mille järgi võis ühte looma teisest eraldada.             Mängud, mida nende väheste mänguasjadega mängiti, seisnesid peamiselt täiskasvanute tegevuse matkimises. Loomakari viidi karjamaale ning seda söödeti ja joodeti. Autodega püüti vedada mitmesugust kraami jne.             Ükskord tõi ema meile mitmed tühjad tibukujulised paksust klaasist lõhnaõlipudelid. Lisaks olid need veel mitut värvi ja meie arvates väga ilusad. Korke neil ei olnud ja ei olnud sees ka vedelikku. Suurel maanteel oli toimunud autoõnnetus. Üks veoauto olnud kraavi sõitnud ja veokastis olnud lastist oli suur osa hävinud. Need pudelid oli ta leidnudki avarii toimumise kohalt. Need lisandusidki meie mänguasjade hulka. Tibusidki tuli joota ja sööta.             Elumaja ja lauda vahel kasvas mitu puud: toomingas, jalakas ja suur kuusk. Nende all oli suur hunnik kive ja liiva, mis olid sinna jäänud meie maakivist talumaja ehitamise ajast. Maja seinal oli aastaarv 1934. Selle liivaga saime me suvel mängida, ehitada maju ja igasuguseid kujundeid. Eraldi liivakasti meil ei olnud. Ei olnud ka mingeid liivavorme ega mängimiseks vajalikke liivakühvleid. Ainsateks asjadeks, mida sai liivaga mängimisel kasutada, olid meil üks väike plekist kühvel, mida oli varem kasutatud ilmselt jahu tõstmiseks, ning paar alumiiniumist lusikat. Samas hoiatati meid, et kivide otsa ei tohi ronida. Sealt võis kukkuda ja valusalt haiget saada. Üldiselt me sellele keelule kuuletusime. Mingi vanematele vastuhakk sel ajal ju kõne alla ei tulnud. Kui laps sõna ei kuulanud, võeti vits appi. Ega meil kedagi tõsisemalt ei pekstud, kuid vits oli alati võtta ja väiksemagi vastuhaku korral lõpetati see sapsakaga. Ainuüksi hirm vitsa ees sundiski korraldustele alluma. Liiva oli aga nende puude all nii palju, et seal sai mängida veel minu viis aastat noorem vend ja seda aastaid hiljem. Muidugi oli see juba meie mängimise ajal mullaga segamini ning ehitusmaterjalina seda kasutada enam ei saadud.             Talvel, kui oli lumi maas ja ilmad mitte väga külmad, olime me vennaga väga palju õues. Sulailmaga saime ehitada lumemehi, millele sai toast pliidi alt süsi nööpideks toodud. Sai lunitud ka porgandeid ninadeks. Ikka leidus midagi, mida mütsiks panna, ning mõne aja pärast oli meil õues mitu lumemeest-memme. Kui põõsaste vahele või maja ja lauda vahele olid lumehanged tekkinud, ehitasime neisse ka koopaid. Samade hangede peal sai kelgutatud. Meil läheduses ühtegi kõrgemat mäge ei olnud ning tuli leppida meetri- või poolteisemeetriste hangedega. Minule oli isapoolne vanaisa, kes elas meist paar kilomeetrit eemal, kinkinud rauast raamiga ja puust seljatoe ning istmega kelgu. Millal seda tehti, ei mäleta, kuid see oli olemas ja sellega sai aastaid kelgutatud. Hiljem valmistas kodune vanaisa veel teise kelgu, mis oli nagu väike regi. Eks põhjus, miks teist kelku vaja oli, oli ka meie omavahelises nägelemises ühe kelgu pärast. Mõlemad tahtsime ju hangest alla lasta ja seda ikka samal ajal. Kui oli juba kaks kelku, siis kujunes allalaskmine omavaheliseks võistluseks, kes oma liuga kaugemale jõuab.             Nii suvel kui talvel olime lastena väga palju aega õues. Talvel ei lastud meid sinna väga külma ilmaga või kui oli ka tuisune. Loomulikult said siis tavaliselt riided lumega kokku või ka sulailmaga märjaks, kuid kes sellest küsis. Sellepärast ei riielnud ka keegi. Kui riided olid märjad, siis kuivatati need pliidilõõri ääres ära. Sellist halamist, mida tänapäeval kuuleb riiete määrimise või märjaks tegemise pärast, meie küll ei kuulnud. Suvel oldi muidugi kerges riides, tavaliselt lühikesed püksikesed ja õhuke särk seljas. Väga palju käidi siis paljajalu. Seda tegid ka vanemad inimesed.             Kui tänapäeval mõeldakse, et lastel peaks olema igasuguseid arendavaid mänge ja seda juba väga varasest east, siis tol ajal ei olnud meil kasutada mingisuguseidki piltmõistatusi, puslesid jne. Samas oskasin ma lugeda juba viieaastaselt. Koju oli toodud mingi vana sugulaste poolt kasutatud aabits ja sealt hakkasingi tähti õppima ning sõnu kokku veerima. Tavaliselt tegin seda vanaemaga, kes oli kunagi kolm talve külakoolis käinud. Kui ta sõtkus leivatainast, olin mina tooliga tema kõrval ja proovisin sõnu kokku lugeda. See mälestus on mulle hästi meelde jäänud.             Mäletan, et ajal, mil ma veel koolis ei käinud, toodi meile koju väike kaardimäng, mida nimetati “Mustaks notsuks”. Seda me siis tõesti mängisime, alguses isa-emaga koos ja hiljem vennaga kahekesi. LEIVA KÜPSETAMINE Eelpool oli juba juttu mängimisest kui täiskasvanute jäljendamisest. Kuna meie talu oli küla servas eraldatud kohas, käis meil aeg-ajalt ka mehi, kes ennast avalikkuse ees ei võinud näidata ehk metsavendi. Mäletan, kui ühel korral külmal talvel seati valmis suur toidukott ja tehti kuuma teed ning viidi heinamaal asuvasse küüni meestele. Kes nad olid ja millal nad tulid või läksid ning kui palju neid seal oli, ma muidugi ei tea ega saanud ka hiljem teada.             Ühel külmal veebruaripäeval käis meil aga metsavend, kes kandis miilitsa vormiriietust. Kodus olid vanaisa, vanaema ja mina aasta noorema vennaga. Noorem vend, kes oli alles imik, oli hoida viidud isapoolsete vanavanemate juurde. Ema ja isa olid Tallinnas, et turul müüa ära kodus tapetud vana lehma liha. Mehe teada pidid nad juba kodus olema, kuid tegelikult tulid alles järgmise päeva hommikul. Vormis mees teatas, et talle on antud ülesanne majas leiduvad relvad leida ning need konfiskeerida. Majas meil mingeid relvi siis ei olnudki. Algas läbiotsimine ning ta leidis ebaseaduslikena majas olevad 16 kg villast lõnga, pargitud kasukanahad, tallanaha, mida vanaisa kasutas säärsaabaste tegemiseks, ja 2500 rubla raha, mida vanaisa hoidis kodus. Need võttis mees ära. Vanavanemad said kohe aru, et tegemist on röövliga. Järgmisel hommikul teatasid ema ja isa, kes olid just koju tulnud, juhtunust kohalikule miilitsale. Selgus, et ta oli veel mitmes talus röövimas käinud.             Sellele järgnesid vanaema-vanaisa ülekuulamistel käimised. Tol ajal ei tulnud uurijad sündmuskohale, vaid kannatanud kutsuti rajoonikeskuses olevasse miilitsaosakonda. See asus tol ajal aga Türil, kuhu oli meilt üle 20 kilomeetri ja kuhu tol ajal ega ka aastaid hiljem ei olnud mingit otseühendust. Sinna jõudmiseks tuli sõita teise rajooni territooriumile Võhmasse, kust saadi rongiga Türile sõita. Võhmasse oli aga ka 14 kilomeetrit. Ühel talvepäeval tuligi neil see retk ette võtta. Isa oli tol ajal Viljandis mingitel kursustel, mille lõpetamise järel sai ta maakorraldaja kvalifikatsiooni. Ta oli Saksa okupatsiooni ajal lõpetanud Olustveres põllumajanduskooli ja talle oli siis omistatud agronoomi kutse. Nõukogude ajal aga seda tunnistust ei arvestatud. Ta nagu polekski kusagil õppinud. Ta oli siis kaua aega kodust ära. Ema oli kolhoosis põllutööline ja oli varahommikust hilisõhtuni tööl. Mind vennaga jäeti kahekesi koju. Väikevend oli siis ilmselt jälle teiste sugulaste juures hoida.             Olime siis kahekesi kodus. Välisuksed olid lukustatud ja tuletikud olid meie eest ära peidetud. Äkki tekkis meil mõte hakata leiba tegema. Olime selle tegemist ju varem näinud. Saime lahti köögis asuva seinakapi ukse, kus olid pakid vajalike toiduainetega. Saime sealt kätte ühe jahunõu. Pliidilt võtsime alumiiniumist poti. Valasime jahu potti ning lisasime vett. Segasime selle kätega jahu hulka ning saimegi leiva jaoks vajaliku taigna valmis. Seejärel hakkasime väikesi pätsikesi valmis voolima. Äkki leidsime, et võiks ka pisikesi kakukesi teha. Neid sai päris mitu. Asetasime need pliidirauale ja ootasime nende küpsemist. Need kuivasidki seal mingi aja möödudes tahkemaks. Proovisime neid süüa, kuid ega nad meile ei maitsnud. Kogu selle askeldamisega oli terve köök jahutolmu täis ning lisaks põrandal veel suured veeloigud. Ema saabus koju kõige varem ning tema üllatus oli suur.             “Poisid, mida te teinud olete?”             Seletasime üksteise võidu, et küpsetasime leiba. Saime vastuseks, et nii seda küll ei tehta. Ema koristas köögi ning kakukesed ja pätsikesed lendasid ämbrisse, millega viidi sigadele toitu. Nii see lõppeski. Selliseid kodusolemisi oli enamgi, kuid leivaküpsetamist me enam ette ei võtnud. Tegelikult käisid vanavanemad veel mitu korda kannatanutena ülekuulamistel. Süüdlast kätte ei saadud. Ta tabati alles mitu aastat hiljem ja siis tuli juba uurija küla keskele ühte tallu, kuhu siis kõik asjaosalised läksid tunnistusi andma. KÜLASKÄIGUD KODUST VÄLJAPOOLE Olime väga kodused lapsed. Külalastega saime kokku ainult siis, kui meid kusagile kaasa võeti. Mäletan korda, mil mind võeti kaasa ühte paar kilomeetrit kaugemal asuvasse peresse. Seal oli laps sündinud ning vanaema ja ema läksid katsikule. Peres oli olemas kaks tütart, üks minust 2 aastat vanem ja teine minuealine. Hiljem olin temaga koolis ühes klassis. Kui vanemad inimesed toas oma jutte ajasid, saadeti meid õue. Tüdrukutel oli aia nurgas nende isa valmistatud väike laudadest mängupliit ja väikesed toidunõud. Nad hakkasid kohe mängima toidu tegemist. Võtsin ka sellest osa, kuid ega see mind eriti ei huvitanud. Juba siis tekkis arusaamine, et see on mingi plikade värk.             Omamoodi huvitavad olid külaskäigud koos vanaema või emaga sugulaste juurde, kus oli kaks minust mitu aastat vanemat tütart. Nemad hakkasid näitama mulle lauamänge, millest ma midagi ei taibanud. Nende ühes toas oli aga vanaaegne tahvelklaver. Üks tüdrukutest avas selle kaane ja hakkas sellega mängima. Kohe tekkis huvi, kuidas see häält teeb. Lõpuks lubati mulgi selle klahvidele vajutada ning oh imet, hääl tuligi välja. Meil ju endal kodus sellist pilli ei olnud. Hiljem kodus olles rääkisin, et tahaksin ka mingit pilli saada. Sellele jutule reageeritigi. Isa tõi varsti mingi väikese pasuna. Seda puhudes tuli sealt tõesti hääl välja. Hiljem toodi kuue auguga, millele sai sõrmed peale panna, torukujuline vilepill. Ka sellest tuli puhudes hääl välja ning erinevaid aukusid sulgedes oli see erinev. Me tahtsime mõlemad vennaga seda puhuda. Vend võttis selle kätte ja puhus sinna sülge sisse. Pilli torust hakkas pärast mingit lörinat tulema ja selle otsast voolas sülge välja. Sain venna peale väga pahaseks ning tüli oligi majas. Minu arvates oli vend pilli ära rikkunud. Läks päris kakluseks, kuni vanaema meid lahutas ning pill käest ära võeti ja peideti mõneks päevaks kusagile meie silmist kaugemale. Veidi hiljem saime me selle tagasi. Vend oli siis ka hoolsam, ei lasknud enam sülge sisse.             Mõni aeg hiljem saime me mõlemad pisikesed suupillid. Kuna see oli mõlemal eraldi kasutada, siis probleeme ei tekkinud.             Eelkooliiga oli ikka selline aeg, mil me eriti välismaailmaga kokku ei puutunud ning sellepärast ei osanud isegi mingeid nutikamaid mänguasju tahta ega ka mänge ette kujutada. Vanemate eesmärgiks oli, et laps oskaks kooli minnes lugeda või vähemalt tähti tunda ja sõnu kokku veerida ning tal oleks aimu ka lihtsamatest arvudest ja arvutamisest. Igasugused mängud ja mänguasjad olid nende arvates teisejärgulised asjad. Kooli minnes selgus aga, et esimesse klassis astus palju neid, kes ei tundnud üldse tähti. Meil aga taheti, et lapsed nii rumalad välja ei näeks. Mina oskasin juba lugeda ja vend veeris sõnu kokku. MÕTLEMIST ARENDAVAD MÄNGUD Mõistust ja ajutegevust arendavad mängud ilmusid minu koju siis, kui kooliteed alustasin. Ainuke, mis enne seda oli, oli laste kaardimäng “Must notsu”. Selle järel ilmus doomino, mille mängimises sai juba omavahel võistelda. Tuli kabelaud koos nuppudega. Selle mängimisel tuli käikude planeerimisel juba mõelda. Sama laua ja nuppudega sai mängida ka äraandmist. Sel puhul oli võitja see, kelle pool laud varem nuppudest lagedaks sai. Kui kabes tuli vältida nuppude kadu, siis äraandmises tuli neid vastaspoolele ette sööta. Millalgi ilmus meile mängimiseks pildidoomino looduses olevate loomade piltidega. Valgete nuppude asemel olid sellel lihtsalt loomad ning mäng oli täiesti doominoga sarnane. Järgnesid täringumängud mängulaudadega. Esimeseks oli vist mootorrataste võidusõit Pirita–Kose–Kloostrimetsa ringrajal. Tol ajal peeti seal suurejoonelisi motovõistlusi ning mängulaual oli kujutatud ringrada koos kurvidega, mida oli vaja läbida. Rajal olid ruudud rohelise ja punasega. Visates täringut said teada, mitu sammu saab edasi minna. Kui ruudud olid rohelised, ei tekkinud probleeme, võisid takistusteta edasi minna. Kui aga juhtusid punasele ruudule, siis tuli nii mitu sammu tagasi astuda, kui roheliste ruutude puhul oleksid edasi saanud. Näiteks visates täringuga number kuue, said minna edasi kuni punase ruuduni 4 sammu ning ülejäänud 2 tuli sealt tagasi astuda. Ringraja kurvidel olid nimed ning eriti keeruline oli Rummu kurvi läbimine. See oli ka looduses väga järsk ning mängulaual oli seal mitu punast ruutu. Mängunuppe oli kokku nelja värvi, nii et seda mängu võis mängida kokku neli mängijat. Mängisime seda vahel ka koos isa-emaga. Vahel mängiti kolmekesi, kuid tavaliselt kahekesi. Mõnikord juhtus ka, et üks või teine hakkas partnerit sohi tegemises süüdistama. Sohki sai teha, kui ei näidatud teisele täringul veeretatud numbrit ja valetati see partnerile. Mõnikord tekkis sellest ka tüli, mida pidid teised kodused lahutama. Tavaliselt juhtus, et seejärel lõpetati mäng ära.             Kuigi me ei teadnud tol ajal mootorratastest midagi ja veel vähem sellest ringrajast, saime me ettekujutuse, milline see rada on. Hiljem, kui meie isal oli juba pisike mootorratas, teadsime, kuidas sellega raja peal kihutatakse ning millised riskid seal on.             Veidi hiljem ilmus “Reis ümber maailma”. Selle mängimine oli eelnevaga analoogiline, kuid nüüd tuli ületada mägesid ja ookeane. See oli juba tõepoolest silmaringi arendav mäng. Oli veel paar taolist lauamängu, kuid enam ei mäleta, kuidas neid nimetati. KOOLI PIONEERITUBA Kooli minnes laienesid teadmised mängude maailmast kiiresti. Õppisin tolleaegses Kabala 7-klassilises koolis. Vana mõisamaja teisel korrusel oli pioneeride tuba, mis haaras samasuguse pinna kui tavaline keskmine klassiruum. Selline tuba pidi tol ajal igas koolis olema. Seinal olid Lenini ja Stalini pildid. Ma läksin esimesse klassi 1953. aasta 1. septembril ja Stalin oli surnud märtsis. Siis oli ta terves Nõukogude Liidus veel au sees ja seda vist veel paar aastat. Hiljem kadusid need pildid vaikselt kõikjalt. Samas ruumis oli lippude alus, kus oli suur pioneerimaleva lipp ja väikesed rühmade lipud. Kapis olid fanfaar ja mitu trummi. Lippe ja fanfaari ning trumme kasutati mitmesugustel pioneeride üritustel. Oli veel üks väike laud, millel olid ajakirja “Stalinlik Noorus” numbrid ning kokkuköidetult ajaleht “Säde”. “Säde” oli siis vabariiklik pioneeride ajaleht ning “Stalinlikust Noorusest” sai hiljem “Noorus”. Neid võis seal igaüks lehitseda ja lugeda. Samas ruumis oli mitu lauda lauamängudega (male, kabe, doomino ja mõned täringumängud). Hilisemast ajast tean, et oli koole, kus need toad olid tavaliselt suletud ja neid kasutati ainult pioneeride ürituste jaoks. Meil see nii ei olnud. Uks oli avatud kõigil vahetundidel ja ka pärast tunde ning internaadis elavatele lastele tegelikult kogu päeva. Seal sai alati mängida, kui õnnestus mängulauda ja nuppe oma valdusse saada.             Mängude kõrval, mida varem kodus mänginud olin, tekkis huvi ka male vastu. Olin vist teises klassis, kui koolimajja tuli kahe koolivenna isa, kes oli sealkandis tuntud malefanaatikuna. Ühel päeval pärast tunde kutsus ta poisid-tüdrukud, kes malest huvitatud olid, sinna tuppa kokku ning rääkis malest ja õpetas käigud selgeks. Kuna elasin siis kooli internaadis, ei tekkinud mul mingeid takistusi sellisel üritusel osalemiseks. Hiljem sai seda mängu vanemate poistega harjutatud ja kui käigud täpselt veel meeles ei olnud, aitasid nemad. Niimoodi tekkis selle mängu vastu tõsine huvi ja mäletan, kuidas ma rõõmustasin, kui sain kolmandas klassis käies sünnipäevakingiks malelaua ja nupud. Sellest ajast sain seda mängu ka kodus mängida. Ainult tekkis kohe probleem, kellega seda mängida. Minust aasta noorem vend ei olnud sellest mängust eriti huvitatud. Pidas vist liiga keeruliseks. Ema ja vanaema seda nagunii ei mänginud. Ainuke, kes seda mängu põhjalikult tundis, oli isa. Tema käis aga kodust kaugel tööl ja mängida õnnestus temaga harva. TELERIT MEIL EI OLNUD Loomulikult on kõik lapsed huvitatud liikumisest ja vahel ka mürgli tegemisest. Ei saa olla, et nad ainult raamatutes tuhnivad ja lauamänge mängivad. Minu lapseeas puudusid teler ja arvutimängud. Teler ilmus minu kooli pioneerituppa 1960. aastal. See oli tol ajal mustvalge pildiga ja tavainimese jaoks väga kallis. Kool oli lastevanematega kokku leppinud, et sügisel, kui lapsed kolhoosi kartuleid võtma lähevad, neile raha peo peale ei maksta, vaid selle eest ostetakse koolile televiisor. Eriti palju said seda vaadata internaadis elavad õpilased. Kodudes neid tol ajal ei olnudki. Mäletan, et huvitavamaid saateid käisid siis koolimajas vaatamas ka lähedal elavate majade elanikud. Mõni aasta hiljem, kui õppisin juba Põltsamaa Keskkoolis, sõitsin pühapäeva õhtupoolikul Võhmasse ja sealt teise bussiga edasi Põltsamaale. Võhmast väljumisel imestas bussis keegi vanaproua, kui palju on majadel televiisoriantenne. Ta arvas, et selles alevis elab ikka väga palju vargaid. Palga eest neid aparaate ju enamus osta ei suuda. Tol ajal tegutses Võhmas lihakombinaat ja sealt varastati tõeti palju. Ju see arvamus läks siis veidi ka täppi. Läksid veel mõned aastad mööda ja juba hakati kurtma, et lapsed istuvad liiga palju teleka ees, jäävad sellepärast füüsiliselt nõrgaks jne. Nüüd on enamuses peredest arvutid, millega jälle mängitakse, ja kurdetakse samamoodi. Meie ei osanud siis veel arvutitest undki näha. Nüüd ei suuda noored inimesed ära imestada, kuidas siis üldse elada sai, kui ei olnud telekatki. LASTE TÖÖ JA MÄNGUD Tol ajal püüti lapsi – ja eriti just maal – harjutada igasuguse tööga. Kuni koduse vanaisa surmani oli meil kaks kolhoosiperet: vanaisa ja vanaema oli üks pere ning ema lastega teine. Isa oli riigi palgal ja tema sellesse peresse nagu ei kuulunudki. Kaks kolhoosiperet võimaldasid majapidamises pidada kahte poolehektarilist õue-aiamaad ning kaks korda enam loomi kui ühe pere puhul. Meil oli siis tavaliselt kaks lehma ja üks mullikas. Lambaid oli ka kindlasti enam, kuid sigu peeti nii palju, et perel oleks liha laual. Kolhoosist normipäevade eest saadava rahaga oleks ju siis lausa nälga jäänud. Selline majapidamine võimaldas aga enam-vähem talutavates tingimustes ära elada. Lisaks kolhoosis tehtavale tööle tuli siis ka vaeva näha selles majapidamises. Suvel tuli mitme looma jaoks heina varuda ning tavaliselt saadi seda niita ainult metsaheinamaadelt. Niidumasinaga seal niita ei saanud, vaid tuli kasutada käsivikatit. Selle tegid täiskasvanud ära, kuid loogu kaarutama ja kokku riisuma pandi ka lapsed, kui neil juba vähegi kael kandis. Tol ajal olid metsaheinamaadel veel alles pisikesed küünid, kuhu varutud hein hoiule pandi. Kui saadusid küüni kokku vedama hakati, siis olid lapsed need, kes pidid seal kaasa lööma. Mäletan, et tavaliselt vedasid saadusid kokku ning hangusid küüniuksest sisse vanaisa või ema. Vanaema võttis hangutäied vastu ja paigutas küünis laiali. Mina ja noorem vend pidime seda kokku tallama. Tavaliselt soovitati siis heintel palju möllata, et ruumi rohkem heina mahuks. Möllu sai tehtud siis küll, kuid eks see väsitas ka ära, eriti siis, kui seda tuli kaua teha.             Lehmi, mullikat ja lambaid tuli ka karjatada. Endise talumetsa ümber oli tehtud okastraataed ja sageli saadeti nad lahtiselt sinna. Mingit aeda karjatamiseks ei olnud aga olemas heinamaatükkidel pärast heina koristamist ega ka kolhoosi põllul, mis varem oli olnud talu põld, pärast saagi koristamist  ja uue rohu tärkamist, samuti mitte kesapõllul . Siis olime mina ja vend need, kes pidid seal loomi karjatama. Õnneks ei pidanud ma seda üksi tegema ning vennaga koos oli võimalik mitmete mängudega aega sisustada. Samas ei tohtinud loomi silmist lasta. Kui need kurja peale minema hakkasid, tuli muidugi mäng kohe katkestada.             Mingeid mänguasju seal muidugi kaasas ei olnud. Püüdsime mängudega matkida seda, mida olime ise oma lühikeses elus näinud ja kogenud. Mõnikord oli meiega kaasas ka minust 5 aastat noorem vend, kes siis veel koolis ei käinud. Üheks selliseks mänguks oli poe külastamine ja ostude tegemine. Üks meist kahest oli kaupmees ja teine või teised ostjad. Kaupmehel muidugi mingit kaupa pakkuda ei olnud. Ta tegi ainult käeliigutusi imiteerimaks kauba kaalumist, pakkimist ja ulatamist. Ostjad maksid puulehtedega.             Teiseks mänguks oli kooli mängimine. Mina kui kõige vanem olin tavaliselt õpetaja. Mängiti ühe või teise tunni läbiviimist. Õpilased pidid mind kuulama ja selgitusi meelde jätma. Pärast seda toimus teadmiste kontroll. Matemaatika tunnis piirdus see peamiselt arvude liitmise, lahutamise, korrutamise ja jagamisega. Eesti keele tunnis oli eesmärgiks treenida sõnade õigekirjutust. Õpilased pidid tähthaaval üles lugema ühe või teise sõna kirjutusviisi. Keerulisemaid aineid selles koolis läbi ei võetud. Juhtus ka, et õpilane rikkus korda või ei töötanud kaasa. Siis järgnes lähima põõsa kõrvale seisma panemine. Kõik see tuli aga paugupealt katkestada, kui loomad korda rikkuma hakkasid.             Kolmandaks mänguks oli kolhoosi mängimine. Kuna ema oli põllutööline, siis käis meil aeg-ajalt kodus kohalik brigadir, kes teatas, kuhu ja millise tööülesande täitmisele tuli minna. Ta sõitis kohale jalgrattaga. Loomulikult tuli siis ka mängubrigadir, kelleks olin mina või aasta noorem vend, jalgrattasõitu imiteerides kohale. Järgnes vestlus, mille käigus selgitati tööülesandeid. Mõnikord ka vaieldi, kuna tööline ei olnud nõus minema just sinna, kuhu juhatati. Brigadiri käik lõppes lahkumisega. Otsest töö imiteerimist ei olnud.             Kui oli päris vaba aega, siis harrastasime kodus ka peitusmängu. Tavaliselt määrati eelnevalt kindlaks, kes teiste peitumise ajal numbreid loeb ning kes pärast ka peitjaid otsib. Selle tegelase kindlaksmääramine käis tavaliselt ühest kümneni lugemisega. Mina kui kõige vanem alustasin endast ja lugesin osavõtjaid kümneni. Kellele kümme langes, see oligi peitjate otsija. Tema läks kas lauda või kuuri seina äärde, näoga seina poole, ning hakkas valjusti lugema tavaliselt ühest kahekümneni. Selle aja jooksul pidid teised peitu pugema. Kui ta lõpetas, hakkas ta peitjaid otsima. Kes esimesena leiti, see oli tavaliselt järgmine otsija. Peidukohti oli meil aga õues väga palju, marjapõõsaste vahel, lauda, maja ja kuuri taga, küünis heinahunnikute taga jne. Ühel korral otsustas mu vend ennast peita lauda lakka. Ronis redelit mööda üles ning astus laudadele, mis olid läbi mädanenud. Sealt maandus ta pehmelt sõnnikuhunnikusse. Õnneks ei saanud ta mingilgi määral vigastada, kuid esialgu oli ehmatus suur. Tol ajal oli meie kandis väga palju rästikuid. Nad tungisid lausa maja juurde välja. Ühel korral peitsin ennast küünis väikese heinahunniku taha. Minu ehmatus oli aga suur, kui lähedalt roomas mööda suur rästik. Ei julgenud esialgu paigast liikudagi. MÄNGUD KOOLIS JA INTERNAADIS ELAMISE AJAL Kooli ajal elasin suurema osa ajast internaadis, sest kodust kooli oli 7 kilomeetrit ja meie külast mingit regulaarset transporti sinna ei käinud. Tavaliseks liiklusvahendiks oli jalgratas. Sealgi mängiti vabal ajal õues mitmeid liikumismänge. Peitmismängu puhul kasutati teiste otsija kindlaks määramiseks ka erinevaid salme. Kelle juurde jõudis viimane sõna, see oligi teiste otsija. Kahjuks ei meenu neist salmidest ühtegi. Peitjaid ja mängust osavõtjaid oli seal muidugi rohkem. Enamasti olid selle mängu mängijateks poisid, kuid mõnikord lõid kaasa ka mõned tüdrukud. Viimased pidasid seda mängu üldiselt enamusele tüdrukutest mittekohaseks. Peitmiskohti oli seal aga väga palju: kooli puukuur, suurele maakivist keldrile peale ehitatud katusealune, pargis olevad põõsad, hekitagused jne.             Tüdrukute mänguks oli väga sageli keks. Poisid ei võtnud sellest kunagi osa. Äh, see ju plikade mäng.             Liikumismängudest oli üks lihtsamaid matsu ehk mujal nimetatuna ka lätsu jooksmine. See seisnes lihtsalt ühe mängija poolt teiste tagaajamises. See, kes esimesena teisi taga ajama hakkab, tehti kindlaks samamoodi nagu peitusemängus. Teised pidid tema eest ära jooksma. Kelle ta esimesena kätte sai, selle pihta lõi ta käega ja hüüdis valjusti: “Mats!” See &bdquo;mats“ pidi siis jälle teisi taga ajama hakkama. Sellises jooksumängus osalesid nii tüdrukud kui poisid, kuid poisid tegid seda sagedamini. Tüdrukute häda oli selles, et nad ei saanud tavaliselt poisse kätte. Seda võis lausa lõpmatuseni mängida, kuid tavaliselt lõpetati siis, kui oli aeg tundi minna või jooksjad ära väsisid. Koolimaja õues oli jooksuruumi palju, kuid seda harrastati ka majas sees. Ei olnud harvad juhused, kui mõni poiss hakkas klassiruumis teisi üle laudade joostes taga ajama. Kui siis keegi õpetajatest peale juhtus, pandi jooksja tavaliselt nurka seisma. Samasugust jooksumängu sai harrastatud ka kodus.             Poistele meeldis mängida ka sõjamänge. Tol ajal näidati palju filme sõjast. Tavaliselt olid need Teisest maailmasõjast ehk sellest, mida tol ajal nimetati Suureks Isamaasõjaks. Loomulikult olid siis ühel pool kaigastega varustatud venelased ja teisel pool sakslased. Kinos näidati küllalt sageli ka filme Vene Kodusõjast. Ka siis, kui püüti seda sõda jäljendada, olid vaenlasteks ikkagi venelased ja sakslased. Eks koolitundideski räägitud siis palju nii sakslastest kui vaenlastest ning ega see lastegi mängudes kajastumata ei jäänud. Venelased olid pealegi alati võitjad ning sakslased kaotajad. Et kodusõjas olid mõlemal vastaspooltel sõdijateks venelased, seda ei kujutatud nagu ettegi. Kuigi meie koolis eriti intensiivset ideoloogilist kasvatustööd ega tõelist ajupesu ei tehtud, saadi inspiratsiooni filmidest, mida kord nädalas kooli külastava rändkino poolt näidati. Kinofilme näidati tol ajal koolimaja saalis.             Väga populaarsed olid sel ajal laste seas mitmesugused luuremängud. Nende mängude põhimõtteid tutvustati vanempioneerijuhi poolt ning küllap ta pani nende organiseerimise ka oma tööplaanidesse. Ta tutvustas ka morsetähestiku ning igasuguste teiste salakirjade koostamist. Mänge viidi läbi ajal, mil koolis olid tunnid lõppenud ning osalejateks olid tavaliselt internaadis ja koolimaja lähedal elavad lapsed. Eelnevalt olid ette valmistatud kontrollpunktid. Seda olid teinud vanempioneerijuht koos mõne vanema klassi õpilasega, kes oli ka pärast mängu kohtunikuks. Mängust osavõtjad jaotati kahte-kolme rühma. Igale rühmale anti morsetähestikus kiri, millest tuli välja lugeda esimese kontrollpunkti asukoht, Ma ei usu, et keegi morsetähestiku pähe õppis. See oli tavaliselt paberile kirjutatud ning seda jälgides veeriti tekstist sõnad välja. Kontrollpunktid võisid olla väga erinevates kohtades, järgmine tegutsemisjuhend võis olla mõisahooneid ümbritseva müüri lõhes, pargis mõne suure puu õõnsuses, põõsa juures kivi all või mujal. Tol ajal ümbritses kunagist mõisaparki ja ka hooneid poolteise meetri kõrgune kivimüür. Osa sellest müürist oli juba varem lammutatud, kuid siis oli veel enamus alles. Praegu on seal ainult mõni jupikene. Küllap kolhoosi ajal kasutati neis olevad kivid ära uute hoonete vundamentide täitmiseks. Enda ja igasuguste asjade ning ka salakirjade peitmise kohti oli palju enam kui praegu. Kontrollpunkte oli tavaliselt 4–5 ning neis olevad salakirjad ei olnud tavaliselt kõik morses. Oli neid, milles sõnad olid tagurpidi kirjutatud, neid, kus sõna moodustus iga teise-kolmanda tähe kokkulugemisel jne. Mõne kirja puhul leiti uus orientiir pikemast tekstist, kus tuli edasine tegutsemisjuhend leida iga sõna esimesest tähest jne. Tegelikult oli nendega parasjagu nuputamist. Võitjaks osutus võistkond, kes suutis kõige kiiremini kõik kontrollpunktid läbida. Neile anti siis diplom. Tavaliselt kestis selline mäng kuni 3 tundi ja sellest võeti suure põnevusega osa. Tol ajal nimetati seda luuremänguks, kuid tegelikult oli ju tegemist sellega, mida tänapäeval tunneme orienteerumisena.             Traditsiooniliselt pidid kõik lapsed vahetundide ajal koolimaja suures saalis ringiratast jalutama. See oli siis sissejuurdunud tava. Mõnikord alustasid aga vanemate klasside tüdrukud ringmänge ning seda õpetajad ei takistanud. Ei olnud ju neis liigset jooksmist ega mürgeldamist. Need olid üsnagi tuntud nimetustega ja neid teati üle Eesti, nagu “Me lähme rukist lõikama”, “Kes aias…”, “Bingo” ja teised. Tavaliselt osalesid selles siis kõik jalutajad. Tüdrukutele meeldis selliseid mänge algatada ka internaadis elades, kui oli vaba aega. Siis paljud poisid ei tahtnud neist osa võtta, kuid nad sikutati mänguringi mitme tüdruku poolt.             Algklassides õppimise ajal oli minu ajal tegemist liitklassidega. Tavaliselt õppisid ühes ruumis 1. ja 3. klass ning 2. ja 4. Siis juhtus mõnikord, et ajal, mil vanemal klassil oli tund, kus käsitleti ainet, mida väiksemad veel ei õppinud, oli viimastel nn vaba tund. Tavaliselt oli see mõnel päeval nädalas esimene tund. Näiteks tund, mil kolmas klass õppis vene keelt. Esimeses seda ei õpitud ning nemad olid sel ajal vabad. Mida muud väiksematel sel ajal teha oli, kui kusagil vabas ruumis mängida. Mäletan ühte korda, kui olime terve klassiga koolimaja suures saalis ning kõrvalasuvas ruumis peeti tundi. Meid lahutas ainult suletud uks. Sai mängitud vist matsu ja üksteist suure kisa ja lärmiga taga aetud. Mängu kõrghetkel saabus ruumi kooli direktor ning edasi pidid kõik kuni vahetunnini seina ääres püsti seisma. Me ju tegelikult segasime kõrvalruumis läbiviidavat tundi. PALLIMÄNGUD Kooli juures oli võimalik tegeleda ka mitmesuguste pallimängudega. Koolimaja ees oli kruusakattega palliplats. Seal mängisid põhiliselt nooremate klasside õpilased rahvastepalli, organiseeriti võistlusi klasside vahel. Vahel mängisid vastamisi poiste võistkonnad, teisel korral jälle ainult tüdrukutest koosnevad naiskonnad. Mõnikord oli ka segavõistkondi. Kevadel ja sügisel, kui ilmad veel soojemad ja õpilased vahetundide ajal õues olid, käis sellel platsil kogu aeg vilgas tegevus. Rahvastepall oli laste seas siis väga populaarne. Kooli poolt organiseeriti sõpruskohtumisi ka naaberkoolidega. Siis sõitsid kohale õpilased Villeverest ja Võhmast. Mõnikord käidi ka neil külas. Olin ka ise ühel korral võistkonnas, mis käis Võhmas külas. Võisteldi rahvastepallis. Kuna kohtumine toimus hilissügisel, siis ei olnud võimalik võistlust õues enam läbi viia. Sealsel koolil olid aga väga kitsad ruumid, kuid õpilasi oli meie omast kaks korda enam. Meid sõidutati alevi keskel asuva kultuurimaja juurde ning palliheitlus toimus sealses saalis. Lisaks võisteldi veel kabes ja males. Mina olin kabetaja. See jõukatsumine oli koolimajas. Rahvastepallis olid võitjateks meie poisid ja nende tüdrukute võistkond. Kabes alistasid nemad meid ning males olid jälle meie omad võidukamad.             Samal koolimaja ees oleval platsil mängiti ka võrkpalli. Seda tegid peamiselt vanemate klasside õpilased. See mäng millegipärast mind ei paelunud ja ma jäin sellest kõrvale.             Koolimaja taga oli aga jalgpalliväljak, mida ümbritsesid jooksurajad. Hakkasin seal koos teiste poistega palli taga ajama umbes ajal, mil õppisin viiendas klassis. See huvitas mind. Mingit juhendajat meil sel alal ei olnud ja ma ei tea, kas naistest kehalise kasvatuse õpetajadki sellest mängust midagi teadsid. Vanemad poisid teadsid mingeid reegleid, kasvõi seda, et väljakul on kaitsjad ja poolkaitsjad ning ründajad. Olin vist kuuendas klassis, kui ühel õhtupoolikul tuli kooli juurde mees, kelle perekonnanimi oli Telvik. Selgus, et ta oli siis väga lühikest aega töötanud kolhoosis partorgina. Hru&scaron;t&scaron;ovi ajal oli kehtestatud kord, et sellised mehed-naised ei saanudki üle kahe aasta ühe koha peal töötada. Mulle ja minu koolikaaslastele jäi see mees meelde aga sellega, et ta tegi meile selgeks jalgpalli mängimise reeglid ning hakkas meid sel alal juhendama. Saime paremad oskused ning reeglistik sai ka selgeks ja pärast läks mängimine hoopis paremini. Mida see mees muul ajal kolhoosis tegi, see meist kedagi ei huvitanud ja vaevalt teda paljud kolhoosi töötajadki, kes parteisse ei kuulunud, üldse tundsid. Kui rääkisin sellest treenerist kodus, ei oldud tema nime kuuldudki. Jalgpalli alal oli ta aga spetsialist. Hiljem, kui õppisin Põltsamaa Keskkoolis, olin ka mõnda aega jalgpalli mängimas, ning siis ei leidnud ma seal küll enam midagi uut.             Kui õppisin Kabalas juba lõpuklassides, rajati uus palliplats koolimaja taha pargi serva. Maja ees olev plats likvideeriti. Uuele platsile paigaldati ka korvpalli mängimiseks vastavad lauad ja rõngad. Mõned poisid hakkasid seal agarasti korvpalli harjutama, kuid mina sellest osa ei võtnud. Sama platsi hakkasid siis agaralt kasutama ka kohalikud külanoored. SEDA EI TOHTINUD ÕPETAJAD NÄHA Oli ka mängusid, mida mängiti siis, kui õpetajaid või teisi häirijaid silmapiiril ei olnud. Üks neist oli nimetusega &bdquo;Õuna lõikamine“. Selleks joonistati liivale või mullale umbes 1,5-meetrise diameetriga ring, mis pidi õun olema ning see jagati kas pooleks või kolmeks-neljaks sektoriks olenevalt sellest, kui palju parajasti mängijaid oli. Igasse sektorisse asus üks mängija. Kõigil pidid olema noad. Tol ajal ei olnud see üldse õige mees, kel taskunuga ei olnud. Mäng seisnes noa viskamises vastaste sektoritesse nii, et see pidi jääma maasse püsti seisma. Esimesena viskamise õigus tehti samamoodi kindlaks nagu peitusmängus. Kui nuga vastasvõistleja sektoris püsti jäi, siis lõigati selle kohalt sektorist lõik ära. Eraldatud sektori pinnale ei tohtinud enam astuda. Kellel õun juba nii tükkideks lõigatud, et tal ei olnud enam oma sektoris kohta, pidi mängust lahkuma. Võitja oli see, kes jäi viimasena oma sektorisse. Õpetajad seda mängu näha ei tohtinud. Oli ju olemas oht, et noaga visatakse kellelegi jalga. Ma ei mäleta, et seda oleks kunagi juhtunud. INTRNAADI MAGAMISTUBADES Internaadis oli koolimaja kolmandal korrusel kõrvuti kaks magamistuba. Ühes magasid poisid viiendast kuni seitsmenda klassini ja hiljem, kui koolis oli juba kaheksa klassi, selleni. Kõrvaltoas olid väiksemad. Mõlemasse tuppa pääses eesolevast koridorist eraldi ustest. Kahe toa vahel oli ka uks, mis oli tavaliselt suletud.             Algklasside lapsed pidid magama minema tund aega varem kui vanemate klasside omad. Aastati oli see aeg erinev, algklassidel kella poole üheksast kuni üheksani õhtul. Kui ka vanemad olid vooditesse läinud, ega siis see ei tähendanud veel, et kohe magama jäädi. Internaadi kasvataja, kelleks oli tavaliselt mõni õpetaja, lahkus. Peagi hakkas väike grupp poisse kaarte mängima. Suurt laetuld tavaliselt põlema ei pandud, sest see oleks majja, kus elasid kolm õpetajat, ära paistnud. Mängu ajal valguse saamiseks kasutati taskulampe. Mõnikord võtsin ka ise neist mängudest osa, kuid tegin seda siiski võrdlemisi harva, kuna kaardimäng mind eriti ei huvitanud. Mängiti viit lehte ja saskut<a title="" href="#_edn1">[1]</a>, millest ma ka vahel osa võtsin. Esimese mängu reeglid olin õppinud ära kodus. Teise omad õppisin mängu käigus. Poistel oli ka teisi mänge, nagu kakskümmend üks, karvane jne. Loomulikult ei maganud ajal, mil kaarte mängiti, toas olnud kolme- neljateistkümnest poisist keegi. Oli ka neid, kes läksid ahju juurde, avasid selle ukse ning hakkasid seal suitsu tõmbama. Ahjuukse juures tehti seda selleks, et suits sealtkaudu korstnasse läheks. Ükskord, kui üks punt kaarte mängis ja paar poissi ahju juures suitsu tõmbasid, ilmus uksele kooli kojamees ja tema esimesed sõnad olid:             “Poisid, mida te teete. Piibusuitsu tuba täis ja kaardimäng käib.”             Kogu selline tegevus lõpetati muidugi kohe ära. Kojamees rääkis aga kõigest järgmisel hommikul kooli direktorile ning edaspidised karistused olid karmid. Kaks poissi, kes suitsu tõmbamisega vahele jäid, visati kuuks ajaks internaadist välja. Nad pidid kuu aja jooksul südatalvel nelja kilomeetri kauguselt iga päev jalgsi kodu ja kooli vahet käima hakkama. Uuriti välja ka, kes tol hetkel kaarte mängisid. Nemad said viimased hoiatused.             Kõrvaltoas olid küll algklasside lapsed, kuid sealgi oli mitu suuremat kasvu ja oma eakaaslastest üle kasvanud poissi. Nad olid mitmel aastal samasse klassi istuma jäänud. Mõnikord avati kahe toa vaheline uks ning mõned poisid hakkasid lihtsalt omavahel tüli norima, mille tagajärjeks oli kahe toa vahel puhkenud padjasõda. Ka omaette mäng. Tavaliselt olid kaotajateks väiksemate toa poisid. Kui asi nende jaoks hulluks läks, püüdsid nad vaheust sulgeda. Patjade sees, millega internaadis magati, oli vatt. Mõnel oli ka kodust kaasa toodud sulepadi. Ükskord juhtuski, et üks väiksemate toa vanem poiss viskas ühe väikese poisi padja millegi otsa. See läks lõhki ja suled lendasid üle toa laiali. Väike poiss, kes õppis teises klassis, hakkas suure häälega nutma. Suled pühiti põrandalt kokku, kuid ega neid igalt poolt koristada ei saadud. Hommikul läks jälle suureks uurimiseks ja ülekuulamiseks, mis öösel toimunud oli. Poiss, kes padja lõhki viskas, saadeti iga päev kodust kooli käima ja seda õppeaasta lõpuni. MÄNG KOOS KÜLAPOISTEGA MINU KODU JUURES Tol ajal hakkasid minu koduküla lapsed niipea, kui juba vähegi midagi teha suutsid, suviti kolhoosis tööle. Meie rohida olid külas asuvad maisi- ja kapsapõllud, võtsime küünides ja lakkades heinavedajatelt heina vastu ning trampisime seda virnades kokku, sõtkusime siloaukudes ratsahobusega haljasmassi kokku, eemaldasime teraviljapõldudelt ohakaid, sidusime rukki koristamise ajal viljavihkusid, riisusime loorehaga heina jne. Tööd jätkus ja sellel ei näinud lõppu olevatki. Seepärast ei olnud meil suvevaheajalgi kuigi palju vaba aega, mida mängude ja igasuguse meelelahutusega täita. Tööpäevad olid pikad, sama pikad kui täiskasvanutel, kes kolhoosi põldudel töötasid. Mõnikord olid need ka väga väsitavad. Ei jõudnudki pärast enam midagi teha. Me elasime küla ääremaal ja teiste poistega, kes küla keskel elasid, väga sageli kokku ei puutunud, välja arvatud siis, kui olime koos tööl. Üsna sageli võtsid aga külapoisid oma nelja-viielise kamba kokku ning tulid meile. Meil oli metsa servas lagendik, kus tavaliselt karjatati loomi. Seal läks siis peagi lahti jalgpalli mängimiseks. Tavalisest väljakust oli see maa muidugi väiksem ning seal olid ka mõned suured kivid. Juhtus sedagi, et vahel löödi vastu kive varbaidki katki. Kes aga sellest hoolis. Mõnikord mängiti niimoodi tundide viisi. Kui heinamaalt juba hein koristatud, oli seal selleks veidi parem koht. Külast tulnud poistele selline mäng meeldis ja oli ka tõsi, et nende kodude juures selliseid vabu platse ei olnud. Meie kodus ei tehtud selleks ka mingeid takistusi. Oli aga ka kohti, kus selliselt mängida ei lubatud. LAPSEEA MÄNGUD SAID LÄBI Hiljem, kui õppisin juba keskkoolis, enam eriliselt mingite mängudega ei tegelenud. Seal keskenduti peale õppetöö igasugusele klassivälisele tegevusele. Võtsin kolme aasta jooksul, mil ma seal õppisin, osa kirjandusringi, inglise keele ringi ja ajalooringi tegevusest. Lisaks sellele sai aeg-ajalt osa võetud ka mitmesugustest sportlikest üritustest, sai mängitud korv- ja jalgpalli. Lapsepõlv sai nagu läbi. Kui keskkooli lõpetasin, asusin tööle ja õppisin ka kaugõppe teel ülikoolis. Hiljem järgnes perekonna loomine. Kõik see tingis selle, et aastate jooksul ei tulnudki juhust midagi mängida. Alles hiljem, poja sündimise järel sai temaga jälle mängitud, kuid eks need olnud enam-vähem samad mängud, mida ise sai kunagi mängitud. Mõnikord sugulaste juures külas käies või ka erinevatel seltskondlikel koosviibimistel sai mängitud koroonat või piljardit, kui need lauad olemas olid.             Aja jooksul keskendusin igat liiki mälumängudele. Mitmetel töökohtadel töötades arvati mind ikka võistkondadesse. Koostasin ka ise mälumängude küsimusi ja mõnel korral juhtisin ka nende läbiviimist. Viimati tegin seda 1990. aastatel, kui olin valitud Pärnumaa Spordiliidu esimeheks. See oli siis auamet. Töötasin samal ajal Pärnumaa Omavalitsuste Liidu tegevdirektorina. Sama ülesannet tuli mul mõnikord täita ka omavalitsuste liidu üritustel.             Ise olen palju aega pühendanud ristsõnade lahendamisele. Viimaste aastate jooksul olen lahendanud ka sudokusid nii numbri- kui tähekombinatsioonidega. Sudokusid hakkasin lahendama siis, kui mu pojatütar mulle nende lahendamise põhimõtted selgeks tegi. Enne seda ei osanud ma nendega midagi peale hakata. Alles hiljuti oli neid võimalik lahendada arvutis. Need olid ajalehe “Õhtuleht” lehekülgedel. Oli ka erinevate raskustega ning mängija võis valida, millist ta lahendama hakkab. Mõni kuu tagasi need aga kadusid sealt. Iseenesest on sellest kahju. Mälu ja mõtlemise treenimiseks on ristsõnade ja sudokude lahendamine väga kasulik ajaviide. EI TAHA VENELASEKS SAADA Mis puutub suhtlemisse ja mängimisse erinevatest rahvustest lastega, siis lapsepõlvest mul see kogemus puudub. Meie kandis maal elas mõni üksik teisest rahvusest inimene ja loomulikult oskas ta siis perfektselt eesti keelt. Muulastest lapsi ei tea ma aga ühtegi. Oli isegi olukordi, mil lapsed samastasid armees teenivaid sõdureid venelastega. Mäletan ühe teise klassi poisi jutuajamist, mida ma juhtusin kooli õues sügisel lehti riisudes juhuslikult pealt kuulma. Ise olin ma siis neljandas klassis ja mul oli siis juba välja kujunenud pilt erinevatest rahvustest. Seal aga küsis see poiss oma sõbralt: “Kas sa tahad venelaseks hakata?“ “Kes need on?” “Noh, tead need, kes sügisel kolhoosis kartuleid noppimas käivad, kirsad jalas ja rohelised vormiriided seljas.” “Ei, selliseks ma küll hakata ei taha.” Ju siis teistsuguseid ja erariides venelasi ei osatud ette kujutadagi. Maakohas neid ei elanud ega ei olnud neid ka keegi oma silmaga näinud.             Samas on huvitav jälgida, milliseid mänge harrastatakse nüüd. Mänguasju, mida praegustel lastel kasutada on, on tõesti arvukalt. Neid ei jõua üles lugedagi. Mõnikord tekib siiski mõte, kas neid nii palju ongi vaja. Kui oleks ehk mingi valik ja veidi vähem, osataks ehk nende väärtust enam hinnatagi. Palju mänge mängitakse aga arvutiga. ARVUTI AINULT MÄNGIMISEKS Millalgi 1990. aastate keskel otsustasin endale lauaarvuti osta. See oli veel aeg, mil uued arvutid olid poes hirmkallid ning hakkasin uurima ajalehes avaldatud kuulutusi. Leidsingi paar tükki, mis mulle tõenäoliselt sobisid. Käisin ühte vaatamas, kuid see ei sobinud. Teises kohas otsustas pere, kus arvuti oli põhiliselt teismelise poja kasutada, selle maha müüa. Täpsemaid põhjusi selleks ma muidugi ei tea. Kui hakkasin uurima, mida sellega üldse teha saab, hakati rääkima kõikvõimalikest mängudest ning poiss oli kohe abivalmis näitama, mida sellega mängida saab. Kui veel uurisin, mida sellega veel teha saab, ütles ema, et noh, see teeb ju palju tarku asju ise ära. Milliseid, selles osas jäi ta mulle vastuse võlgu. Lõpuks selgus, et arvutit ei osatudki millekski muuks kui ainult mängimiseks kasutada. Tol ajal ei õpetatud arvuti kasutamist veel enamuses koolidestki ning oli palju inimesi, kes arvasid, et see on mingi imemasin, mis aitab lahendada kõik probleemid. Samas ei osanud osa inimesi selles mingit muud otstarvet kui mängimine üldse näha. Uurisime tol ajal selle arvuti omadusi ning ma ostsin selle ära. Sain arvuti koos kuvari, klaviatuuri ja hiirega. Õige pea soetasin endale printeri, et sellega saaksin teha kirjatööd. Mänge oli sellesse palju sisse salvestatud ja nendest oli väga huvitatud minu lapselaps. Peagi sai ta ka endale oma koju arvuti ning minu oma enam selleks ei kasutatud. Minu tegevus nende mängudega piirdus põhjaliku uurimisega, mis seal üldse on. Õnneks ei langenud minu lapselaps arvutist sõltuvusse. Tal oli koolis arvutiõpetus esimesest klassist alates ja ju sealgi tehti selgeks, kuidas sellega ümber käia. KAHJU ARVUTISÕLTLASTEST Arvuti ei ole tegelikult mingi imemasin ega ka kallis mänguasi, kus inimmõistust enam vaja ei olegi. Ta on lihtsalt inimese tööriistaks või abivahendiks. Mulle teeb muret, et igasugust I-asjaajamist feti&scaron;eeritakse. Eesti on uhke oma e-riigile, kuid mulle meenub mõne aasta tagune lugu, kui valitsuse liikmete vahel tekkisid mingi asja arutamisel arusaamatused ja põhjus ei olnud milleski muus, kui jäi vajaka lihtsast inimestevahelisest suhtlemisest. Siis kommenteeris probleemi televisioonis kunagine minister Olari Taal. Ta meenutas, et tema ajal veel valitsuse istungitel arvuteid ei kasutatud. Kõik probleemid arutati omavahel läbi ning ka eriarvamuste puhul jõuti kompromissidele. Nüüd aga jäävat puudu lihtsalt kõige tavalisemast inimlikust suhtlemisest.             Praegu on tõsiselt kahju lastest, kes on langenud arvutist sõltuvusse. Kõige lihtsamat teksti ei osata ka enam pastakaga paberile panna. Olen näinud peresid, kus laps istub eraldi tundide viisi oma arvuti taga ja teda ei huvita, mida teevad kaaslased. Võiks ju vahel nendega kokkugi saada. Arvutis mängimise pärast jäetakse isegi koolitükid õppimata. Mul oli kord noor kolleeg, kes töö juurest pidevalt pojale helistas ja keelas tal arvutiga mängida. Poiss mängis ikka edasi, sest ema ju kodus ei olnud. Lõpuks pandi arvuti kodus teise tuppa luku taha ning poiss sai sellega mängida siis, kui tal seda lubati. Paljud lapsevanemad aga ei ole nii nõudlikud ja järjekindlad ning koolides kurdetakse, et lastel puudub vajalik suulise väljendamise oskus, ei taheta raamatuid lugeda, kirjaoskus jääb kasinamaks jne ning selle on põhjustanud arvuti. Ju ikka tuleks lähtuda vanadest tõdedest, et ühegi asjaga ei tohi liialdada ning igas asjas on vaja pidada kinni parajuse nõudest. Tuleb aru saada, kui kaugele ja millisele tasemele ühe või teise asja või mänguga minna võib. Lastel muidugi endal sellist piiride tunnetamist ei ole ega saagi olla. Selle peavad paika panema ikkagi täiskasvanud. Kui nad nii teeks, ei tekiks ka sõltlasi. Samas on häda selleski, et ka täiskasvanud ei saa sageli neist piiridest aru. Raivo Kaik Pärnus November 2013 <div> <div> <a title="" href="#_ednref1">[1]</a> Sasku (ka saaskopp, sass, lambapea) on kaardimäng neljale mängijale, mängitakse paaris. </div> </div> Täisviide ERA, DK 115 < Pärnu l. < Pilistvere khk., Kabala v., Kurla k. – Raivo Kaik, s. 1946. a. (2013) Maakond Viljandimaa Kihelkond Pilistvere khk. Koguja Raivo Kaik Mälestustes kirjeldatud aastakümnend 1950. aastad Koguja sünniaeg 1946 Koguja sugu mees Dublin Core The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/. Title A name given to the resource Raivo, snd. 1946. a. Viljandimaal küla talu