Seda mängu saab mängida suure hulga lastega. Üks mängijatest keerab selja (tema on nagu vanaema, kes on tukkuma jäänud.) Teised võtavad kätest kinni ja hakkavad siis ringi sassi ajama (ilma et laseks kätest lahti). "Vanaema" peab lõngakera lahti harutama.
Keerukuju mängimine toimus samuti karjamaal, kivide vahel. Üks lastest võttis teisel käest kinni ja hakkas keerutama. Kkui arvas küllalt olema, laskis käe lahti. Nüüd pidi keerutatav jääma samasse poosi, millega keerutus lõppes. Nii keerutati kõik lapsed läbi. Kes kõige enne oma keerukujust liigutama hakkas, see oli järgmine keerutaja.
Üks paneb silmad kinni ja teised on kas redeli või vaibakloppimise resti peal ja võivad seal liikuda, aga maha ei tohi tulla. Kes kõige enne kätte saadakse ja "jääkaru" tema nime ära arvab, see on uus jääkaru.
Üks mängijatest loeb 10-ni ja hakkab teisi taga ajama. Mängus peavad olema kindlad kohad, kuhu saab peale minna, sest ei tohi maas olla, peab olema maast kõrgemal (puu otsas, piimapuki peal, posti otsas jne). Kui mängija tuleb teatud punktist ära ja püüab ära põgeneda teise kohta ja kui "valge mees" kuuleb, et keegi kõnnib, võib ta ütelda: "Stopp!" Siis peab mängija seisma jääma ja kui ta on maas, siis on ta ise valge mees.
Seda mängu saab mängida suurte majade juures olevatel vaibakloppimisalustel. Kõik ronivad selle peale, üks läheb maja seina äärde lugema. Kui on 10, 20… loetud, siis tuleb kinnisilmi selle vaibakloppimispuu juurde. Ta hakkab teisi kätega taga ajama. Ise ta ei tohi selle puu peale ronida ning teised ei tohi maha minna. Kui ta saab kellelgi käega jalast või mujalt kinni haarata, siis peab ära arvama, kes on. Kui arvab valesti, siis läheb uuesti lugema. Aga kui arvab õigesti, siis läheb kinnipüütu.
Ma ei tea, mis selle mängu nimi on, aga poiste seas on see väga populaarne. Nad on üksteise kukil ja püüavad teisi paare pikali lükata. Kui pikali kukuvad, siis püüavad ruttu uuesti teisele kukile saada. Mina selle mängu põhimõttest aru ei saa.
Kui teil on kasutada vähemalt 5 ühesuurust puhast kotti, siis võite vastava arvu poistega korraldada huvitava võidujooksu, mis valmistab pealtvaatajaile väga palju lõbu. Poisid astuvad igaüks ühte kotti. Kotisuu seotakse nööriga käte alt kinni, nii et käed jäävad täiesti vabaks. Teie märguandel alustavad kõik võistlejad jooksu kindlaksmääratud sihis. Kui keegi maha kukub, võib ta üles tõusta ja jooksu jätkata. Võidab see, kes jõuab kõige enne lõppjoonele.
Üks tüdruk või poiss on keerutaja. Keerutaja küsib ühe mängija käest: "Mida sa tahad, kas soola, suhkrut või pipart?" See mängija ütleb näiteks: "Pipart." See tuleb keerutada hästi kiiresti, "suhkur" on hästi tasakesi, "pipar" on hästi kiiresti. Kui see keerutaja on kõik mängijad keerutanud, hakkab see küsima: "Mida sa teed?" Näiteks mina ütlen, et: "Mina päevitan, ma mängin lolli, kes jookseb," või ükskõik, mida teed. Pärast keerab ta selle triks-traks kinni. Ja milline see mängu kõige mõnusam tegjia on, see on uus keerutaja.
Kõik mängijad peale ühe, kes on "kummitus", võtavad tihedasse ringi, see on "kummituba". Ringisseisjad tõukavad kummitust suvaliste mängijate juurde, kes teda uuesti tõukavad.
Üht mängu, mida me tavatsesime koolis eelmisel aastal mängida, nimetasime me "kummitoaks". See käis niimoodi: valiti üks ohver. Ülejäänud mängijad läksid ja seisid tema ümber ringi, siis läks üks ringisseisja ja lükkas ohvrit, kellele ta sülle langes, lükkas teda uuesti endast eemale jne. Enamasti valiti ringi keskele mõni nõrk või väike poiss. Ohvritele enamasti ei meeldinud see mäng.
Teineteist peab tõukama rula pealt maha. Kes esimesena kukub, on kaotaja. Kes viimasena kukub või ei kuku, see on võitja. Mängitakse kahekesi või kolmekesi… viiekümnekesi, aga siis on juba liiga palju. Mõnikord võib liikuda, mõnikord mitte, oleneb, kuidas kokku lepitakse. Kui ühe jala korraks maha paned, oled mängust väljas.
Peitmismängudest tean ma "Pimedat karu". Selleks läheb vaja vaibakloppimispuud, nagu neid Õismäel ja Lasnamäel on üles pandud. Üks mängija loeb kümneni ja siis hakkab otsima teisi mängijaid, kes on end sellele puule peitnud ja selle lähedale. Otsija võib eest ära hiilida, kuid kui otsija kuuleb kõndimist, ütleb ta: "Stopp!" ja siis loeb juba järgmine.
Õues mängisime väga tihti "Pimedat karu". Sellest mängust võis samuti osa võtta ükskõik kui palju mängijaid. Seda mängu sai mängida ainult ronimisredelitel. Ühel mängijal seoti silmad kinni ning ta pidi lugema sajani. Selle aja sees ronisid ülejäänud mängijad redelitel, ja see, kellel silmad kinni seoti, püüdis neid kätte saada. Kui see tal õnnestus, pidi ta ära arvama, kes see on. Valesti arvamise korral pidi ta uuesti lugema sajani, õigesti arvamise korral asus tema kohale tabatud mängija.
Väga populaarsed olid ka jooksumängud "Kass ja hiir" ning kull. Mõnikord mängisime koolis vahetundidel "Vanaema lõngakera". See oli selline mäng, kus kõik seisid algul kätest kinni ja järsku hakkavad kõik igalt poolt läbi pugema. Kui "lõngakera" on võimatult sassis, tuleb "vanaema" ja hakkab seda lahti harutama.
Vaibakloppimispuudel turnitakse. Üks hoiab silmi kinni ja peab nii ühe mängijatest kinni võtma ja ära arvama, kes see on. Ta võib öelda ka "stopp" ja siis peavad kõik liikumatult seisma jääma. Seda mängu mängivad 9-11-aastased tütarlapsed õues ja umbes 10-kesi.
"Kinnihoidmises" lasi üks suurem poiss, tavaliselt Kristjan või mina, endale teistel külge haakida. Enamasti hoidis kummastki käest kaks ja jalast üks poiss ning keegi ronis veel kukile. Siis hakkas kinnipeetu rabelema ning püüdis teised oma küljest ära lükata. Enamasti õnnestus see paari minutiga ning seejärel oli ümbruskonnast kuulda ainult lõõtsutamist.
Kui muud teha ei viitsinud, ronisime vahetunnis teineteise kukile ning siis rammisime üksteist. Mõnikord oli kümmekond poissi seejärel puntras põrandal maas.
Mängijaid võib olla ükskõik kui palju. Üks neist on keerutaja. Ta keerutab teisi mängijaid ja laseb neil kukkuda mingisse asendisse. Siis küsib ta igaühelt, kes ta on. Nad annavad keerutajale vastuse vastavalt oma asendile. Kelle kuju keerutaja meelest on kõige huvitavam, hakkab ise keerutajaks. Mängijad on tavaliselt koolieelikud ja algklasside õpilased. Mäng on tuntud üle Eesti.
Üks mängijaist on keerutaja. Ta peab kõigil kordamööda kätest kinni võtma ja hea hooga keerutama. Keda ta juba keerutanud on, peab jääma sellisesse asendisse, nagu ta peale keerutamist jäi. See, kes keerutas, vaatab, kes on kõige ilusamas asendis. Kes on kõige ilusam, hakkab keerutama.
Tasakaalumängud on näiteks turnal „krokodilli mängimine“. See käib nii, et keegi on all ja teised on peal ja siis see, kes on all, peab kinniste silmadega otsima neid, kes on turna peal.
Me oleme näiteks "Ukakat" mänginud. Seda teab igaüks, kuidas see käib. Siis "Krokodilli". See käib nii, et kõik on turna peal ja üks on all, silmad kinni, ja peab kellegi turnalt kätte saama ja ära arvama, kes see on. Ja see, kes kätte saadakse, see peab... Siis "Vipra", "Pollarit ja pätti" ja "Valgusfoori" jne. =D
See käib nii, et üks paneb silmad kinni ja tuleb otsima teisi turniredeli pealt. Kui keegi maas on, siis võib öelda "stopp". Siis see, kes oli maas, on järgmine "täts", või püüab kellegi kinni ja arvab ära, kes see on.
Me mängime õues ainult kulli ja küüditamist. Kulli me mängime tavaliselt ronimispuude peal ja küüditamist „rongis“. Kullil on kaks reeglit: ei tohi jalaga puudutada ja ei tohi piirist välja minna.
Tasakaalumängudest on loomulikult kõige tuttavam "Twister". Muidu mängisin neid mänge harva, aga mäletan, kuidas me Männi pargis mängisime ühe puutoika peal sellist mängu, et pidime seal püsti jääma. Keerulisemaks tegi seda mängujuht, kes käskis meil täita toika peal erinevaid ülesandeid. Viimane püstijäänud oligi võitja.