Laste (pioneerilaagrites) mängiti aga 11–13-aastaselt ka muid mänge. Nimelt, selles vanuses meeldisid kõikvõimalikud juhuslikud meeldimisega seotud mängud.
Näiteks "Üks-kaks-kolm", mis tähendas, et sõna "kolm" ajal tuli toolidel istujatel pöörata oma nägu kas vasakule või paremale poole. Mängu alguses istus seliti kokku pandud kahel toolil üks suletud silmadega laps. Kellel oli võimalus kuni 3 korda endale selja taha kutsuda vastassoost kaaslane, kellel siis ka silmad kinni seoti. Kinniseotud silmadega toolilistuja ei teadnud, kellele kaasmängijatest mängujuht osutas. Ta sai valida kuni 3 korda. Kui toolilistujate suund läks peale käsklust "1, 2, 3" kokku, siis tuli neil täita mängu eel kokku lepitud tegevus, tavaliselt oli see musi põsele. Kui oli suund erinev, siis võis anda nn. kõrvakiilu. Võis muidugi ka teha kallistamist või paitamist, kuid tavaliselt oli see ikkagi musi.
Täisviide
ERA, DK 109, 3 (3.1) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Hädamänguks sobis ka "Toolijama". Tüdrukud istusid ritta klassi ühte äärde ning poisid teise. Klassi keskele pandi tagumise poolega vastamisi kaks tooli. Ühe esiots oli tüdrukute poole, teisel poiste poole. Keegi poistest istus lähemal olevale toolile ning Katrin hakkas ükshaaval tüdrukute peale näitama. Iga kord, kui ta näpuga kedagi järgmist sihtima hakkas, ütles: "See?" Kui poiss, kes nägi ainult Katrini näppu, arvas, et Katrin näitab tema jaoks kõige sobivamat tüdrukut, ütles ta: "See." Tüdruk, kelle kohal näpp parajasti oli, istus toolile, seljaga poisi poole. Katrin luges: "Üks, kaks, kolm." "Kolme" ajal pööras kumbki pea kõrvale. Enne mängu algust oli kokku lepitud kaks tegevust. Näiteks mõnikord oli nii, et kui mõlemad istujad vaatasid ühele poole, sai kumbki kommi ning pidi klaasi vett jooma. Kui eri suundadesse vaatasid, siis andis tüdruk poisile lahtise käega vastu lõugu. Seejärel istus tüdruk pingile tagasi ning Katrin hakkas ükshaaval poiste peale näitama, ise hüüdis: "See? See? See..." Kui parajasti keskel istuv tüdruk arvas, et Katrin näitab parimat poissi, siis hüüdis istuja: "See!" Poiss, kelle pihta oli Katrini näpp sihitud, tõusis püsti ning istus klassi keskele tühjale toolile, näoga poiste poole. Jälle loeti: "Üks, kaks, kolm!" ning pöörati pead. Mõnekümne minutiga tüdinesime sellest mängust.