Tibu, tibu, ära näita
Väiksemate lastena mängisime sünnipäevadel mängu "Tibu, tibu, ära näita!". Mängujuht paneb käed kokku, mingi väike asi peos. Mängijad istuvad reas ja panevad samamoodi käed kokku. Mängujuht käib kõik lapsed läbi ja paneb oma kokkupandud peod nende pihkude peale, nagu annaks neile midagi, ise ütleb: "Tibu, tibu, ära näita!" Ühele mängijale paneb ta tegelikult peos olnud asja pihku. Kui kõik mängijad on läbi käidud, hüüab mängujuht: "Tibu, tibu, lenda välja!" Seejärel peab see mängija jooksu pistma, kellele mängujuht midagi pihku poetas. Teised püüavad. Kui mängija jõuab mängujuhi selja taha, läheb mäng edasi, aga kui ta kinni püütakse, saab temast uus mängujuht.
Korstnapühkija - paberile joonistati maja, korsten, redel, kõrvale tabel. Tavaliselt mängiti kahekesi ja tabeli lahtreid tehti kaks, aga võis ka rohkem mängijaid olla, siis oli lahtreid vastavalt mängijate arvule, tabeli pikkuseks kokkuleppel kas 10 või 12 lahtrit.
Üks mängijatest peitis nööbi vm väikese eseme selja taga ühte pihku, sirutas käed ette ja järgmine pidi arvama, kummas käes ese on. Kui arvas õigesti, sai tabelisse plussi, kui ei arvanud õigesti, plussi ei saanud. Mängiti niikaua, kuni üks mängijatest sai kõikidesse lahtritesse plussid. Teised jätkasid. See, kellel jäi lahtreid tühjaks, oli korstnapühkija, vastavalt tühjaks jäänud ruutude arvule kas kaks, kolm vms aastat. Ning joonistati korstnapühkija maja katusele. Seda tegi tavaliselt ema.