Mängijad seisavad ringis. Üks läheb sisse ja ütleb: „Tädi tuli Tartust ja tõi mulle ühe tuulelehvitaja.“ Ise hakkab sealjuures käega lehvitama, mida teevad ka kaasmängijad. Järgmiseks ütleb (korrates eelmisi sõnu...): „Tõi kaks tuulelehvitajat.“, hakates sealjuures ka teise käega lehvitama. Nii ikka edasi, kuni liiguvad käed ja jalad mõlemad. Kes seda ei tee, annab panti.
Täisviide
ERA II 91, 636/7 (24) < Rapla khk., Kehtna v., Käbi k., Peetri t. – Asta Sulakatko, Kehtna algkooli õpilane < Mari Salm, s. 1865 (1935)
Mängijad istuvad ringis. Üks määratakse sisse. Seesolija käib, käed laiali, ja ütleb vahetpidamata: „Meri lainetab.“ Ise käib sääljuures iga mängija seljatagant läbi ja keda ta puudutab, peab talle järgi hakkama käima. Kui kõik käimas on, hakkab juht ütlema: „Meri mässab.“ Kui aga juht ütleb: „Meri vait.“, peavad kõik endale kohad võtma. See, kes jääb kõige viimaseks, läheb nüüd sisse ja mäng hakkab uuesti.
Täisviide
ERA II 91, 638 (26) < Rapla khk., Kehtna v., Kalbu k., Habe saun – Asta Sulakatko, Kehtna algkooli õpilane < Mari Blumberg (1935)
Seistakse ringis, iga mänguliige peab ütlema ühte väikest lauset viis korda (näiteks „paha siga, mitu viga“). Kui ta aga eksib, maksab panti. See hakkab ühest peale, kuni kõik öelnud, siis lunastatakse pandid välja.
Täisviide
ERA II 91, 648 (38) < Rapla khk., Kehtna v., Kalbu k., Habe saun – Asta Sulakatko, Kehtna algkooli õpilane < Mari Blumberg (1935)
Üks hüppab jalgadega teise ümbert kinni ja laseb pea vastu põrandat. Teine – see, kelle ümbert jalgadega kinni ollakse, läheb edasi. Seejuures läheb teise pea teise jalgevahelt läbi. Nüüd lasevad nad mõlemad maoli ja sookonn ongi valmis.
Täisviide
ERA II 91, 710/1 (20) < Hageri khk., Kohila v., Angerja k., Sepa t. – Elmar Lussman, Pahkla algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Näkki mängitakse augus, mängitakse kuni 10-ni. Kes „näkk“ on, on augus, teised on kaldal ja katsuvad läbi joosta august, et näkk ei saaks ta pääle lüüa. Kui näkk saab pääle lüüa, on jälle see näkk, kelle ta ära lõi.
Täisviide
ERA II 91, 713 (7) < Hageri khk., Kohila v., Angerja k., Kangru t. – Herbert Sild, Pahkla algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Mänguosalised on poisid ja tüdrukud, ka mängivad vahel seda vanemad inimesed. Üks mänguosalistest läheb ruumist välja – eraldub teistest mängijaist. Tema on n.-ö. mõttelugeja. Ajal, kui „mõttelugeja“ on ruumist väljas ega kuule ruumisolijate juttu, valivad need teatud asja, eseme, näiteks rohu, ja mõtlevad igaüks, mida võiks valitud asjast (näiteks rohust) kõneleda. Ei tohi aga kokkulepitud esemest liig „avalikult“ rääkida, muidu võib mõttelugeja taibata toda asja, millist on mõeldud. Ta ütleb selle asja välja. Kui on tabanud õigesti, siis jääb uueks mõttelugejaks see, kelle kõne järgi ta taipas, millest on mõeldud ja räägitud.
On kõik ruumisviibijad leidnud omadusi, mida mõttelugejale küsimise peale valitud asjast ütelda, kutsutakse see sisse. See käib mööda tuba ja küsib ruumisviibijatelt järgimööda valitud asja üle teateid. Praegusel juhul räägitakse rohust. Mõttelugeja küsib selle üle teateid (mõttelugeja ise ei tea, et jutt on rohust). Küsib kelleltki. Küsitav vastab mõne omaduse või midagi muud, mis on seotud rohu mõistega, näiteks: „Vahel on pudelis, vahel terve karjamaa teda täis.“ Mõttelugeja veel ei taipa, mis see niisugune on. Ta küsib teise käest. Teine vastab oma mõeldud omaduse (seoses rohu mõistega), näiteks: „Suvel on ta roheline, talvel valge vaibaga kaetud.“ Ei taipa ta veelgi, mis see on, küsib edasi järgmist. See vastab, näiteks: „Loomad söövad hea meelega.“ Ütleme, et nüüd mõttelugeja taipas, mis sarnane on, ja ütlebki välja, et see on rohi. Siis jääb see viimane küsitav, kes vastas „loomad söövad hea meelega“, mõttelugejaks.
Täisviide
ERA II 104, 281 (6) < Kose khk., Kuivajõe v., Kolu k., Kopli t. < Tallinn – Jaan Võmma, s. 1916 (1935)
Too mäng oli kõvasti moes maa-algkoolis aastat 7–8 tagasi ja enne seda. Mänguks olid õpilased endile kogunud ilusaid kompvekipabereid ja need kokku pannud – sarnaselt umbes, nagu on pulbrite ümbrikud kokku keeratud apteegis – rohupoes. Need kokkupandud kompvekipaberid olidki konfetid. Mängides neid võideti, omandati teineteise käest. Seda mängisid harilikult poisid (7–13-aastased), kaks või rohkem. Konfet pandi peopäka peale, löödi siis peo alumise osaga, sõrmedega, vastu laua äärt, nii et konfet lauale põrkas. Nii viskasid kõik järgimööda (igaüks oma) neid lauale. Igaüks katsus visata oma konfeti teistele peale. Läks tal see korda, siis sai ta need kaks või rohkem (see, kes läks teisele peale, ja see, kes jäi visatava alla), endale. Ja nii mäng kestab.
Täisviide
ERA II 104, 295 (22) < Kose khk., Kuivajõe v., Kolu k., Kopli t. < Tallinn – Jaan Võmma, s. 1916 (1935)
See poisslaste mäng oli moes veel 4–5 aastat tagasi, praegu teda enam ei mängita. Mängu nimetatakse ka „ämma aukuajamiseks“. Mäng toimub järgmiselt. Mänguosalistel on igaühel umbes ühe meetri pikkune kepp. Poisid asetavad endid poolringis murule ja kaevavad igaüks omale väikese augu maasse. Üks suurem auk tehakse selle poolringi keskele. See on nn. „kitse laut“, kuhu „kits“ tahetakse ajada.
Poisid, 1–5, asuvad igaüks oma augu juures, toetudes kepiga auku. Ühel poisil ei ole auku maasse kaevatud. See poiss on kitse lauta-ajaja. Kitseks on harilik väike kummipall, lõngakera, või oma meisterdatud kaltsudest pall.
Kitse lauta-ajaja veeretab seda oma kepiga, ta tahab palli auku veeretada. Teised mänguosalised, need, kes seisavad keppidega augus, tahavad lauta-ajamist takistada. Nemad oma kepiga katsuvad lüüa kitse jälle august eemale, seejuures nad peavad ka oma auku kaitsema – kepi kiiresti auku tagasi panema. Kitse aukuajaja on ka kogu aeg valvel, et kui keegi oma kepi kitse äralöömiseks august tõstab, katsub tema oma keppi kiiresti tema auku torgata. Läheb tal see korda, jõuab auguomanikust ette, siis jääb tema sinna augu peremeheks ja see, kes selle kaotas, peab minema ise kitse lauta ajama.
Kui kitse lauta-ajaja on saanud kitse auku ajada, siis on mäng n.-ö. sellega läbi. Loositakse, kes jääb kitse lautaajajaks. Loosimine on kas samasugune nagu katskii juures – muidugi peab siin olema pikk kepp, kuhu siis kõik mänguosalised oma käed üksteise käte peale asetavad – või toimub siin loosimine kepi viskamisel jalaga kauguse peale. Sarnane loosimine toimub veel järgmiselt: mänguosalised kõik, igaüks oma kepiga, asuvad ühel joonel. Nüüd panevad nad kepi alumise otsa jala varvastele, ühtlasi toetavad parema käega keppi ülemisest otsast; nüüd kepp teeb jalaga ühes õõtsumisi ette ja taha; kui arvatakse, et hoog jalaga tugev on, lastakse käega kepist lahti ja kepp lendab jalatõukest kaugele. See, kelle kepp jäi kõige lähemale, peab jääma kitse lauta-ajajaks.
Täisviide
ERA II 104, 312/3 (41) < Tallinn < Hageri khk., Saku v. – Jaan Võmma < Leida Karlson, s. 1901 (1935)
Mängijad, poisid ja tüdrukud asetsevad kuskil ruumis, ka väljas, kõik istuvad peale ühe. Kõigile mänguosalistele on pandud nimed, näiteks „hobune“, „vanker“, „kabjaraud“, „müts“, „kodar“ jne. Kõik need esemed moodustavad mänguosaliste nimed, mis on seoses Jeruusalemma sõiduga.
On nimed pandud, tuleb üks keskele ja hakkab jutustama Jeruusalemma sõidust. Ühes jutustamisega nimetab ta neid nimesid, mida ta on pannud mänguosalistele. Mänguosalised peavad kuulama, mida üks jutustab. Kui ta ütleb kellegi mänguosalise nime, mida ta on ise pannud, peab see mänguosaline püsti tõusma ja end ringi keerama (terve ringi: 360°). Kes ei pane tähele ja ei tee seda, peab ise minema ringi keskele jutustama. Kui jutustaja nimetab Jeruusalemma, peavad kõik mänguosalised üles tõusma ja ringi keerama.
Seda mängu on mängitud aastat 20 tagasi ja enne seda, praegu seda mängu ei esine.
Täisviide
ERA II 104, 327 (48) < Tallinn < Hageri khk., Saku v. – Jaan Võmma < Linda Hoidorf, s. 1912 (1935)
Pandilunastuse ütleja ütleb pandi omanikule, et see selja peale numbreid peab tegema. Lunastuse ütleja mõtleb aga selle all käeselja peale numbrite kirjutamist.
Täisviide
ERA II 104, 347 (3:1) < Jüri khk., Rae v., Karla k., Karba t. – Velaine Ternel, Rae algkooli õpilane (1935)
Pandilunastuse ütleja käsib pandi omanikul ahju vaderiks paluda. Pandi omanik peab ahju ette põlvili maha laskma, käed kokku panema ja ütlema: „Kallis, armas ahjuke, tule mulle vaderiks.“
Täisviide
ERA II 104, 348 (3:3) < Jüri khk., Rae v., Karla k., Karba t. – Velaine Ternel, Rae algkooli õpilane (1935)
Mängukoht: mängukohana valitagu õu, kus on kive.
Osavõtjaid: vaba arv.
Mängulised seisavad kividel. Üks mänguline seisab maal, mida nimetatakse kivikülaks. Mängijad hakkavad ühe kivi otsast teise otsa jooksma, kuid panevad sellejuures tähele, et neid mitte „kivikülaks“ ei saaks lüüa. Keda kiviküla maal saab puudutada, see jääb kivikülaks ja mäng toimub edasi.
Märkus: kivikülaks lüüa ei tohi teist siis, kui see on kivile jõudnud. Mäng tehakse raskemaks veel sel kujul, et kiviküla loeb kivilolijale kümneni ja kui selle ajaga teine teisele kivile ei jõua, lööb kiviküla ta enese kivikülaks.
Täisviide
ERA II 104, 349/50 (4) < Jüri khk., Rae v., Karla k., Karba t. – Velaine Ternel, Rae algkooli õpilane (1935)
Mängukoht: võib mängida toas ja õues. Mäng ei vaja suurt ruumi. Osavõtjaid: vaba arv.
Üks mängijaist istub või seisab teistest eemal, silmi kinni pidades. Teised seisavad kaugemal tema selja taga. Üks mängijaist läheb puudutab seda, kes silmi kinni pidades neist eemal seisab. Mänguline tuleb teda katsudes oma kohale tagasi, mispeale teised ja ka ta ise käsi plaksutavad tunnuseks, et katsuja on oma kohal tagasi. Sellepeale võib eemalseisja teiste mängijate poole vaadata ja arvata, kes teda puudutas. Kui ta õigesti ütleb, läheb puudutaja tema asemele; kui ta aga valesti ütleb, jääb ta eemale edasi püsima.
Märkus: katsutav ei või aga katsujat rohkem arvata kui üks kord.
Kuldkala mängitakse ka teistmoodi. Eespool kirjutatud mäng toimub samuti, kuid puudutaja küsib puudutatavalt: „Missugust kuldkala ma praegu mõtlen?“ ja küsija peab sel ajal mõtlema mõne kala peale. Kui küsitav vastab õigesti, jääb küsija küsitava asemele; kui ta vastab valesti, jääb endisele kohale edasi.
Täisviide
ERA II 104, 350/1 (5) < Jüri khk., Rae v., Karla k., Karba t. – Velaine Ternel, Rae algkooli õpilane (1935)
Mänguruumina tuba või õu. Osavõtjaid kaks.
Mänguesemena pannakse keset tuba üks pakk külili, mille peale asetatakse laud tasakaalu. Kaks last, seistes teine teisel pool laua otsa, hakkavad kordamööda hüppama. Kui üks hüppaja hüppab ühele laua otsale, peab teine kohe selle mahahüppamisel teisele otsale hüppama. Kes aga juhtus hüppega hilinema või liiga vara hüppas, see teadis, et ta sai hea hoobi vastu sääri.
Täisviide
ERA II 104, 367 (15) < Jüri khk., Rae v., Nabala k. – Velaine Ternel, Rae algkooli õpilane < Mari Koka, s. 1889 (1935)
Mängijad istuvad kahes reas, näod vastamisi. Üks mängijaist on ridade vahel ja ütleb ühele mängijale: „Tere, kepskivi naaber.“ Aga mängija, kelle käest ta on küsinud, peab vastama: „Mine teise talusse.“ Selle aja sees, kui ta teise mängija juurde läheb, peavad kõik mängijad kohti vahetama. Kui mängijad kohti vahetavad, peab ka küsija endale kiirelt koha valima. Kui ta kohta ei saanud, peab uuesti küsima jääma; kui aga koha on saanud, on oma küsimisest lahti. Mängija, kes kohast ilma jäi, peab hakkama küsima mängijalt, nagu seda tegi eelmine küsija. Nii kordub mäng.
Täisviide
ERA II 104, 377 (2) < Jüri khk., Rae v., Seli k., Parmu t. < Lagedi k., Sõeru t. – Hilda Birk, Rae algkooli õpilane < Elviine Marie Birk, s. 1883 (1935)
Mängijad istuvad ringis. Üks viskab teisele mingi väikese asja sülle ja ütleb: „Täidan, täidan laeva!“ Kellele visati, see küsib: „Millega?“ Viskaja peab vastama sõnaga, mis enne mängu algust kokku on lepitud, mis tähega sõnad peavad algama. Kui küsitakse „millega?“, siis peab vastama eluta asja, kui aga „kellega?“, siis peab vastama elus asja. Kes ütleb sõna mõne teise algtähega või kordab enne öeldud sõna, peab andma pandi.
Täisviide
ERA II 104, 382 (6) < Jüri khk., Rae v., Seli k., Parmu t. – Hilda Birk, Rae algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijad istuvad ringis, aga keskelolija on kohata. Keegi on valitud mängujuhiks, tema peab kõigile nimed panema järjest: õun, pirn, ploom, õun, pirn, ploom, jne. Kes ringi keskel on, see hüüab kas õunu, pirne või ploome, võib ka kõiki korraga hüüda. Selle järel peavad hüüetavad endi kohti vahetama. Keskelolija selle aja sees, kui hüütavad kohti vahetavad, peab katsuma mõnele vabale kohale istuda. Ning kohata-jääja hakkab samuti hüüdma, nagu tegi eelmine. Ka mängijad võivad oma nimesid vahetada.
Täisviide
ERA II 104, 384 (8) < Jüri khk., Rae v., Seli k., Parmu t. – Hilda Birk, Rae algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijad istuvad ringis. Üks mängijaist on keset ringi ja paneb igale mängijale nimeks riista nime, mis sõiduks tarvis läheb. Nagu: vanker, look, hobune, piits, aisad, leivakott ja ohjad. Nüüd seisavad kõik paigal, aga kui ringisolija ütleb: „Nüüd sõidame Jeruusalemma!“, siis peab iga mängija korra ümber pöörama. Kes ei pööra, see annab panti. Aga kui ringi sees olija ütleb: „Leivakott on kadunud,“ siis peab leivakott korra ümber pöörama. Kui nimetab ta aga kellegi teise nime, siis peab see ümber pöörama. Kui ei pööra, peab panti andma. Nüüd ütleb seesolija: „Sõidame Jeruusalemma!“, siis peavad kõik ümber pöörama. Kui ei pööra, peab ka panti andma. Kui ta aga ütleb: „Jerusalemm põleb!“, siis peavad kõik kohti vahetama. Kui keegi ei vaheta kohta, siis on tal pandiandmine käsil. Selle aja sees peab ka ringi sees olija kohta otsima endale. Kui ta koha saab, on tema jutustamisest lahti ja hakkab teine pihta, kes ilma kohata jäi. Kui on juba mängijad tüdinenud ja pante küllalt, siis hakatakse pante lunastama.
Täisviide
ERA II 104, 388/91 (9) < Jüri khk., Rae v., Seli k., Seli t. – Hilda Birk, Rae algkooli õpilane < Johanna Promann (1935)
Seda mängu mängitakse jõuluajal ja ka teistel pühadel. Mänguks läheb tarvis köit või nööri. Köiele saab pandud jooksev aas sisse. Köis saab aetud kahe hoidja vahele nii, et jääb neljanurgeline avaus. Ühe mängija ülesanne on sealt avausest läbi hüpata. Hüppaja nimi on „rebane“. Rebane tuleb ja küsib: „Kas läbi saab?“ Väravavahid ütlevad: „Saab küll, aga otsekohe!“ Rebane katsub üheltpoolt ja teiseltpoolt läbi minna, aga ei saa. Hüppab siis silmusesse. Kui rebane on väle, siis pääseb ta läbi silmuse. Vastasel korral aga jääb rebane silmusesse kinni.
Täisviide
ERA II 104, 404/5 (10) < Jüri khk., Rae v., Patika k., Kopa t. – Eerich Parm, Rae algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Seda mängitakse jõuluajal põhus. Kaks vedajat heidavad seljali põrandale nii, et ühel on pea ja teisel jalad. Nüüd võtavad mõlemad üksteise käest kinni (küünarnuki konksvõte) nii, et mõlema pead on peaaegu jalgadega kohakuti. Kumbki mängija tõstab üles oma sissepoole jäänud jala. Üks loeb: üks, kaks ja kolm. Siis löövad mõlemad jalad vastamisi. Kumb nüüd osavam ja tugevam on, see lööb teise ülekaela püsti. Selle mängu juures on ka nihvisid, mida mängija ise peab leiutama.
Täisviide
ERA II 104, 407 (15) < Jüri khk., Rae v., Patika k., Kopa t. – Eerich Parm, Rae algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Üks mängija, kes on tugevam, seisab püsti. Teine hüppab ta kaela kinni, nii kõrgele kui jõuab. Püstiseisja võtab hüppaja jalgadest kinni. Peale selle laseb hüppaja oma käed teise kaelast lahti ja laseb pea alla, kuni maani. Püstiseisja astub niipalju edasi, et see, kes pea vastu maad laskis, saab käpuli tõusta. Siis laseb ka püstiseisja pikali ja kahe peaga elukas ongi valmis. See elukas võib ka pikkamööda edasi roomata. Seda elukat nimetatakse ka „kahe peaga maoks“.
Täisviide
ERA II 104, 407/8 (16) < Jüri khk., Rae v., Patika k., Kopa t. – Eerich Parm, Rae algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Võetakse üks okstega kepp. Teine kepp lõigatakse umbes 5 cm pikkuselt kaheks pooleks. Okstega kepp torgatakse maha püsti. Lapsed istuvad selle kepi ümber ringis. Üks laps võtab need kaks lõhkist pulka. Paneb neil laiad pooled vastamisi ja laseb maha kukkuda. Kuimitu laia poolt ülespoole jääb, nii palju saab see laps oma konksu edasi panna. Siis tuleb järg järgmise kätte. Kes oma konksuga kõige enne kepi tippu ja säält alla jõuab, selle linn põleb kõige vähem ära, aga kes kõige viimaseks jääb, selle linn põleb täiesti ära ja ta on ühtlasi mängus kaotaja.
Täisviide
ERA II 104, 412/3 (6) < Jüri khk., Rae v., Seli k., Kopli t. – Elmar Juhannes Nokk, Rae algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Seda mängu mängitakse hulgakesi. Üks mängija ütleb: „Mina läksin metsa.“
Kõik teised ütlevad: „Mina ka.“
Esimene mängija: „Raiusin puu maha.“
Teised ütlevad: „Mina ka.“
Esimene mängija ütleb: „Tegin küna.“ (molli)
Teised kõik: „Mina ka.“
Esimene mängija: „Kallasin solgi sisse.“
Teised kõik: „Mina ka.“
Esimene mängija: „Siga sõi solgi ära.“
Nüüd peab olema ettevaatlik. Kui ütelda „mina ka“, siis langevad teised mängijad sisse.
Esimene mängija ütles: „Siga sõi ära solgi.“
Kuid teised peavad ütlema: „Meie ei söönud.“
Kui ütlevad „mina ka“, siis sõid sigadega ühes solgi ära.
Täisviide
ERA II 104, 419/20 (1) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Sillaotsa t. – Helmut Rekk, Rae algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Suli–võmm on laste mäng. Seda mängitakse mitmekesi (õues).
Kõik mängijad viskavad oma mütsid üles õhku. Kel mütsid õigetpidi kukuvad, need on võmmid.
Kellel aga mütsid selili kukuvad, need on sulid.
Võmmid hakkavad sulisid taga ajama. Kui võmm on saanud suli kolm korda lüüa, siis on sulid võmmideks löödud. Sulidel on mütsid tagurpidi peas; võmmidel õigetpidi.
Täisviide
ERA II 104, 420/1 (2) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Sillaotsa t. – Helmut Rekk, Rae algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Õlekõrs seisab keset põrandat. Esimene võistleja võtab jalavarvastest kinni ja hüppab üle õlekõrre. Muidugi see nii kergesti ei lähe. Saab kümned korrad hüpata, enne kui üle õlekõrre saab.
Peab enne harjutama, et seda ülesannet täita.
Täisviide
ERA II 104, 421/2 (3) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Sillaotsa t. – Helmut Rekk, Rae algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Seda mängu mängitakse jõulu ajal. Kaks inimest on vastamisi ning mõlemal on pähklid käes. Teine võtab kas paaris või paaritu arvu pähkleid kätte ja küsib teise käest: „Ump või paar?“ Kui teine ütleb õigesti välja, saab need pähklid endale; ütleb aga valesti, annab teisele sama palju juurde kui teisel käes oli, mis teine valesti ütles.
Täisviide
ERA II 104, 435 (1) < Jüri khk., Rae v., Patika k., Kriivli t. – Ferdinant Zelmin, Rae algkooli õpilane (1935)
Tooli tõstmine sünnib kahtemoodi, mõlemal juhul võib olla palju osavõtjaid. Tooli jalast võetakse kinni (hästi maa ligidalt) ja tõstetakse loodjoones üles (tool peab asuma maaga vesiloodis). Kes kõige rohkem kordi tõstab, see on võitnud. Teine viis on, kui võetakse tooli seljatoest kinni kahe käega (käed peavad sirged olema) ja tõstetakse eest üles. Kes kõige rohkem kordi tõstab, see on võitnud.
Täisviide
ERA II 104, 444 (3) < Jüri khk., Rae v., Vaskjala k. – K. Kontus, Rae algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Võetakse kaks tassi, need täidetakse veega. Ühel tassil määritakse põhi alt tahmaga ära. Nüüd võetakse tassid, ahvitegija saab määritud põhjaga tassi. Kõik, mis teine ees teeb, peab „ahv“ järgi tegema. Teine võtab sõrmega tassi alt, kastab tassi ja teeb näole kõiksugu vigureid. Lõpuks tõuseb teine ruttu üles ja istub jälle. Niiviisi tehakse mitu korda. Kui ollakse parasjagu püsti, tõmbab inimene, kes on ahvi seljataga, tooli ära. Istutakse jällegi maha, kuid ahv istub ja istub põrandale. Nüüd tuuakse peegel ja näidatakse maasistujale ahvi.
Täisviide
ERA II 104, 459 (8) < Jüri khk., Rae v., Vaskjala k., Otsa t. – Helga Radik, Rae algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Mängitakse hulgakesi. Algab nii, et mängijad valivad endi hulgast hoobi-papa. See hakkab teisi taga ajama. Saab ta mõne kätte, on see, kelle ta kinni püüdis, hoobi-papa. Mängitakse niikaua, kui mängijatel on himu otsas.
Täisviide
ERA II 104, 484 (7) < Jüri khk., Rae v, Pajupea k., Kesa t. – Elmar Kesa, Rae algkooli õpilane, s. 1922 (1935)