Meie hoovi laste lemmik-pallimängudeks olid "Rahvaste pall" (mängijaid 10-16) ja "Koer" (mängijaid 3). Väljaku keskele koeraks ei tahtnud keegi minna, sest palli oli raske tabada - alati püüti seda väga kõrgelt üle pea visata.
Täisviide
ERA, DK 138, 3 (3) < Tallinn - Eve Tommula, s. 1970 (2014).
5-7-aastastena mängisime enamasti liikumismänge ja mängus oli päris palju hoovi lapsi (kümme kuni viisteist). "Ukakas" oli üks lemmikmängudest. Tavaliselt oli mõni trepikoja välisuks selleks kohaks, kuhu tormati ja hüüti: "Uka-uka, mina prii!" Mäng meenutas veidi luurekat või peitust. Liisusalmiga loeti esimene otsija. Teised läksid peitu. Kui sa suutsid leida hea peidukoha ja kiirelt sealt võimalusel välja joosta ning ennast priiks hüüda - siis oli ikka hea tunne küll! Kui sul aga nii kiirelt joosta ei õnnestunud ja mängujuht näiteks Priitu enne nägi, hüüdis: "Uka-uka, Priit kotis!"
Täisviide
ERA, DK 138, 2/3 (2) < Tallinn - Eve Tommula, s. 1970 (2014).
Lasteaiaealistena mängisime palju kodumängu hoovis. Selleks tassisime õue pesunööri, beebitekid, nukunõud, nukuvankrid ja nukud. Pesunöör seoti kahe kase vahele ja peale, n-ö maja katuseks kinnitati pesulõksudega beebitekid. Üks tekk läks veel põrandaks murule. Koduke valmis, kolisime asjad sisse ja läks mänguks lahti. Kui ilm ei sobinud selle mängu mängimiseks õues, ehitasime tihti oma kodud ka paneelmaja trepikotta - enamasti neljanda ja viienda korruse vahetasandile, suure akna alla. Trepikojad olid väga puhtad, majahoidjad hoolsad. Kodu mängisid tavaliselt kaks tüdrukut, aga vahel pidime oma õed-vennad ka mängu võtma. (See meile hästi ei meeldinud).
Täisviide
ERA, DK 138, 2 (1) < Tallinn - Eve Tommula, s. 1970 (2014).
Viis valet ja viis tõtt tuuakse järgmiselt. Valet: „Lehm kaagutab. Kana ammub. Hobune laulab. Kukk hirnub. Siga möirgab.“ Tõtt: „Lehm ei kaaguta. Kana ei ammu. Hobune ei laula. Kukk ei hirnu. Siga ei möirga.“
Täisviide
ERA II 91, 505/6 (21) < Kose khk., Tuhala v. – A. Penkson, Oru algkooli õpilane (1935)
Joosti võidu kolmel jalal, üks jalg püsti „hundi sabaks“. Oli selline arvamine, et hunt jooksvat kohmakalt, sellest ka vanasõna: „Jookseb ölkadi-ölkadi jusku hunt heinäs.“
Täisviide
ERA II 108, 109/10 (7) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kolga k. – Adolf Kronström (1937)
„Kuningas“ seisis kuskil üksi, teised (neid oli kuipalju juhtus) tulid ja teretasid: „Tere, Mooramaa kuningas!“ Kuningas küsis: „Kes te olete?“ – „Meie oleme Mooramaa mehed.“ – „Mis te tahate?“ „Tööd ja leiba.“ – „Mis tööd te teete?“ Selle küsimuse peale näitas igaüks kätega, mis tööd ta mõistis teha: kes saagida, kes raiuda, hööveldada, kududa, õmmelda jne. Kelle töö kuningas mõistis üles arvata, see lõi kuningale müksu külge ja pistis ise kohe sidima (jooksma). Kuningas ajas teda taga ja kui kätte sai, pidi ta kuningaks jääma; ei saanud kätte, jäi vana kuningaks edasi.
Täisviide
ERA II 92, 17 (5) < Rapla khk., Kabala v., Riidaku k. – Emilie Poom < Elli Laasner, s. 1904 (1935)
Kõige tuntum mänguriist lastel on mokapill. Mokapilli oskab iga väiksem laps mängida. Mokad pannakse õrnalt vastamisi ning väristatakse siis neid. Et rohkem põrinat saada, tõmmatakse näpuga üle alumise moka, mis teeb „võrr-võrr“.
Täisviide
ERA II 108, 166 (57) < Risti khk., Kloostri v., Hatu k. – Boris Lillemägi (1937)
Mängijaid piiramatu arv. Üks loetakse „nätsiks“. Sellele antakse kätte pall ning kui teised juba 10 sammu kaugusel, hakkab ta teisi palliga taga ajama. Keda ta palliga tabab, on nüüd näts, ning see peab nüüd teisi taga ajama. Palli keegi teine katsuda ei tohi kui näts üksi. Kes aga palli katsub, on ise näts.
Täisviide
ERA II 108, 140 (24) < Risti khk., Kloostri v., Hatu k. – Boris Lillemägi (1937)
Kätega haarati üksteist nii, et käed moodustasid iste. Kõige rohkem oli tarvitusel järgmine haaramisviis: vasaku käega paremast randmest ja siis paarimehel vastastikku parema käega vasakust randmest. Sai nelinurkne „toolipõhi“. Sellele istus kolmas ja võttis kandjate kaelast kinni.
Täisviide
ERA II 108, 98 (227) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kolga k. – Adolf Kronström (1937)
Karistatule tehti ülesandeks kõndida jalad ülespidi. Kui ta ei olnud sportlane, et võis kõndida kätel, võis ta võtta kätte tooli, jalad ülespidi, ja kõndida.
Täisviide
ERA II 108, 77/8 (188) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kolga k. – Adolf Kronström (1937)
Üks mängija on „metsavaht“, sellel on kaseokstest viht käes. Teised on „metsavargad“, nendel on igaühel murul märgitud oma kodu. Sääl ei tohi metsavaht neid puutuda. Metsavahi maa-alalt – „mõisametsast“ – käivad mängijad puid varastamas, s.o. oksi murdmas. Metsavaht püüab neid vihaga tabada. Keda tabab, see peab minema metsavahi koju vangi. Kes aga pääses koju, see läheb uuesti metsavargile. Metsavaht võib ainult siis lüüa, kui vargal on varastatud oks käes. Kui varas oksa maha viskab, siis lüüa ei tohi. Mäng kestab, kuni metsavargad tabatud.
Täisviide
ERA II 108, 48 (133) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kolga k. – Adolf Kronström (1937)
Vastastikku astudes võttis üks poiss teise ümbert jalgadega kinni. Nüüd keerasid mõlemad käpuli. Jalgadega kinnihoidja pani käed teise poisi kandadele ja „karu“ kõndis mõmisedes.
Täisviide
ERA II 108, 46 (129) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kolga k. – Adolf Kronström (1937)
Üks jooksis eel, vedades köit (ohje) järgi. Teine jooksis järgi, vibutades köie tagumist otsa. Lainetus jooksis esimese jooksjani ja köis kujutas roomavat madu.
Täisviide
ERA II 108, 43 (124) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kolga k. – Adolf Kronström (1937)
Üks hoidis tugevasti teise ninast näppudega kinni, küsides: „Kes armas?“ Näpistatu pidi ütlema, kes temale armsad on. Viimaks veel tõendama, et temale on armsad kirikukell, raudlabidas ja isa-ema.
Täisviide
ERA II 108, 37 (97) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kolga k. – Adolf Kronström (1937)
Võisteldi kaugus- ja täpsusviskeis. Kaugusvise visati altkäe ja täpsust pealtkäe. Vastu kõva maanteepinda kive visates püüti kivile niisugune lennunurk anda, et kukkumise hooga teelt põrgates uludes edasi lendas. Täpsust visati seisvasse ja lamavasse märki.
Täisviide
ERA II 108, 24 (55) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kolga k. – Adolf Kronström (1937)
Üks mängija oli „kala“, teised moodustasid käsist hoides „nooda“ ja püüdsid kala. Kui kala astus vette, ei tohtinud noot temale järgneda. Kuid vette võis kala jääda ainult seniks, kuni loeti kümneni.
Täisviide
ERA II 108, 23 (54) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kolga k. – Adolf Kronström (1937)
Vees olev küngas või kivi oli soolalaevaks. Sellelt „laevalt“ kandis üks tugevam poiss seljas – „soolakotis“ – seal olevaid mängukaaslasi, nn. soolakotte, kaldale. Üks mängukaaslane – „piirivalvur“ – seisis teisel künkal või kivil ja püüdis soolavedajaid tabada märjast liivast pallidega. Tabatu võeti „vangiks“.
Täisviide
ERA II 108, 23 (52) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kolga k. – Adolf Kronström (1937)
Lausrannikul taganeva murdlaine järel võimalikult kaugemale mere poole jooksmine, kuid nii, et järgnev laine jalgu märjaks ei kasta. Kui küllalt ruttu ei jõuta laine eest tagasi karata ja laine jalgu kastab, siis näkk hammustab.
Täisviide
ERA II 108, 16/7 (35) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kolga k. – Adolf Kronström (1937)
„Kingsepaks“ võetakse üks õletuust ja tehakse jalad alla. Siis tulevad kaks meest. Neil on pikk kaigas käes ja üks meestest seisab silmadega tuusti poole, teine väljapoole. Kes tuusti juures on, see tahab tuusti kepiga ümber lükata, aga teine ei lase tuusti ümber lükata ja juhib kepi kõrvale. Niikaua nad sedaviisi mängivad, kuni tuust ümber kukub. Siis lähevad jälle teised ja mäng kestab ikka edasi.
Täisviide
ERA II 104, 664 (1) < Keila khk., Saue v. ja as., Kingsepa t. – Elmar Kerner, Saue algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Osavõtjaid kolmest alates.
Esimene pidaja valitakse kas loosimise või salmikese lugemise teel. Siis peab see pidaja silmi pidama niikaua, kui ta jõuab lugeda 50-ni ehk 100-ni või siis otsima tulema, kui teised teda hüüavad. Kui ta otsima läheb, katsuvad teised jälle ennast priiks lüüa, s.t. nad tulevad oma peidukohast välja ja katsuvad ilma pidaja nägemata pidaja kohale joosta, löövad käega vastu seina ja hüüavad: „Ukraatina, ukraatina, mina prii!“
Kui aga pidaja juhtub tulijat nägema, siis „kraatistab“ ta tulija kotti ja enese priiks. Kes aga kõige enne pidaja poolt kotti kraatistati, see peab nüüd ja katsub jälle teisi kotti kraatistada, kui ta neid näeb – nii läheb mäng edasi. Kui aga pidaja ei saa kedagi kotti kraatistada, siis peab ta pidama uuesti, niikaua kui ta saab jälle kedagi teist kotti kraatistada, muidu läheb mäng endistviisi edasi.
Täisviide
ERA II 104, 625/6 (8) < Keila khk., Saue v., Vanamõisa as., Vanaveski t. – Lainde Indrikson, Saue algkooli õpilane, 11 a. (1935)
Mängijaid võib ikka olla viiest alates. Esiteks tulevad kõik mängijad kokku ja igaüks viskab oma mütsi üles. Kellel müts kummuli kukub, on võmm ja kel teistpidi, on suli. Siis sulid varastavad midagi ja lähevad peidavad ära. Ja võmmid lähevad üles otsima. See ei loe, et võmm näeb, vaid see loeb, kui nad kätte saavad. Kui võmm saab kuskil suli kätte, siis viib ta vangi kuskile kinnisesse ruumi. Kui suli võmmile vastu hakkab, on karistus suurem – nii ka teistega. Kui kõik on vangis, siis laseb võmm nad oma süütegude järel lahti. Ja siis algavad mängu uuesti peale.
Täisviide
ERA II 104, 610/1 (7) < Keila khk., Saue v., Vanamõisa k., Vanareinu t. – Arnold Piin, Saue algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Mida rohkem mängijaid, seda parem.
Mängijad seisavad ringis. Siis loosivad isekeskis, kes „nõiaks“ jääb. On nõid leitud, siis jooksevad mängijad nõia juurest kaugemale. Nüüd hakkab nõid mängijaid taga ajama. Saab ta mõnda puudutada, peab see seisma, seni kuni keegi mängijatest ta külge lööb ja ta vabastab. See pole aga võimalik, sest nõid püüab valvel olla. Kes juba kolm korda on seisnud, jääb ka nõiaks. Seda mängu mängitakse niikaua, kui kõik on olnud nõiad.
Täisviide
ERA II 104, 608 (5) < Keila khk., Saue v., Vanamõisa k., Vanareinu t. – Arnold Piin, s. 1922 (1935)
Talvel kogus suurem hulk lapsi kokku ja hakkasid lumesõda pidama või jälle lumest loomi, lumememme ja -kantse tegema. Kui tehti lumepõder, sellele pandi jääpurikaid katuseräästast sarvedeks pähe. Mida rohkem oli tegijaid, seda toredam sai lumest tehtud asi.
Täisviide
ERA II 104, 556 (5) < Rapla khk. ja v., Kaerepere k., Kalmeti saun – Erna Lepik, Valtu algkooli õpilane < Anton Romulus, s. 1862 (1935)
Sealsamas Harju-Kabalas mängitud.
Pandilunastajale antakse ülesandeks reemääret tuua. Taipab see ja toob lund, siis saab ta pandi kätte. Vastasel korral määratakse talle mõni muu töö.
Täisviide
ERA II 104, 541 (9) < Rapla khk., Kabala v. – Maria Arro, Raiküla lastekodu algkooli õpilane < Madli Barkmann (1935)
(Võib ka toas mängida.)
Murule tehakse kaks joont. Nende joonte vahel asub üks mängija – „tige hobune“. Teised mängijad asuvad ühe joone taga, kust tahavad teise joone taha minna. Nad peavad tigeda hobuse piirkonnast läbi minema. See püüab mõnda mängijatest tabada. Läheb see tal korda, siis muutub tabatu tigedaks hobuseks. Muidu aga peab ta ise edasi olema tige hobune.
Täisviide
ERA II 104, 523 (8) < Rapla khk. ja v., Kuusiku k. – Koidula Aspe, Raiküla lastekodu algkooli õpilane < Amalie Aspe, 40 a. (1935)