Mina võin öelda, et kogu mu elu on möödunud mängides. Ja mulle meeldib tänaseni mängida. Lapsena mängisin palju naabri- ja külalastega, hiljem koolikaaslastega, ja edasi juba lasteaias kasvatajana töötades ja seltskonnas võtan alati rõõmuga mängudest osa, sageli neid ise eest vedades. Ma ei saa aru neist inimestest, kes ainult istuvad laua taga ja vaatavad tegevust pealt. Sündisin ja kasvasin Lääne-Virumaal KILTSIS. Koolis käisin kaheksa klassi Kiltsi mõisakoolis. Elasime raudteejaama lähedal. Sel ajal oli Kiltsis elav elu. Rongid tõid kaupa, Kiltsis laaditi maha. Olid suured kaubalaod ja edasi veeti kaup laiali rajooni poodidesse. Kiltsis töötas lauatehas, leivatehas, olid oma poed (nii toidu- kui tööstuskaup), raudteejaamas söökla-puhvet, oli ka apteek ja arstipunkt, raamatukogu ja rahvamaja, kus näidati ka kino. Koolis oli sel ajal üle 200 lapse ja nii jätkus ka lapsi-mängukaaslasi.
Elasin Vahtra tänavas, mis lõppes Turu tänavale ja põhiliselt nende lastega ka suhtlesime, aga kokku saime ka Pika ja Jaama tänava lastega.
Siis peeti veel paljudes peredes LEHMI ja ka minul ja vennal tuli oma MAASIKUGA karjas käia. Aga see oli vahva, kui välja arvata varane tõusmine, sest ka teised lapsed tulid oma lehmadega ja siis me seal ka mängisime; vastavalt sellele, palju lapsi kohal oli. Üks suurem poiss ERNST õpetas meile pulkade löömise mängu („12 pulka“). See oli vahva jooksu- ja peitusemäng. Karjas mängisime veel peitust, pimesikku, „Trihvaad“, „Mooramaa kuningat“, „Värvimängu“, „Kapsavarast“, „Matsu“ (kulli) erivariante (puu-, kivi-, kükikulli). Tegime ka mustlasmaadlust, „Leiva ahju viskamist“, vägikaikavedu ja sõrmekoogu vedu; veel kivikeste viskamist peopesast käeseljale.
Vahel, kui olime kahekesi koos minust 4 aastat vanema Kaariniga, õpetas ta mulle rohust nukukesi tegema ja mängisime siis nendega ja ka kivide ja käbidega, mis olid meie loomad.
Kaarin oskas hästi ka esineda. Mäletan, et kord tegi ta järgi laulu "Üks kask meil kasvas õues", kehastades erinevaid rolle. Põõsa taga (lava taga) vahetas ta midagi riietuses ja tuli siis välja nagu väike laps, ronis kivi (lava) peale ja laulis seda laulu lapse häälega. Mina kuulasin ja laulu lõppedes, kui Kaarin kummardas (tegi kniksu), mina plaksutasin. Järgmine kord tuli ta "lavale" juba nagu sõdur, sirge seljaga marssides, käsi kõrva ääres ja laulis mehiselt. Siis tuli ta peene preilina ja lõpuks, kepp käes, longates ja küürus nagu vana naine, rätik silmil ja laulis häält väristades: "Üks kask meil kasvas õues…" See kõik oli nii vahva!
Karjas meeldis meile veel ka puulatvadega alla laskmine ja kiikumine. Eks vahel sai kukutud ka, kui mõni puu murdus.
Mängisime ka plaksumängu (kahekesi vastakuti käte plaksutamine) ja sõnade mängu "Too vett", "Millega?", … jne. ja "Kell üks – muna küps". KODUS ÜKSI OLLES meeldis mulle joonistada ja oma nukkudega mängida. Nukke oli mul palju (umbes 10 ringis), põhiliselt väiksed, osad olid kõvad, ühes tükis, osadel käed-jalad-pea liikusid, olid kummiga ühendatud. Kui sain 5-aastaseks, kingiti mulle üks suur NUKK LEENA (naabrite sugulane Leningradist tõi). Leena oli siis üle küla nukk, oskas öelda "mamma" ja silmad käisid kinni-lahti. Õmblesin ise oma nukkudele riideid, tekke ja patju ema antud riidetükkidest. Mängisin veel ka paberinukkudega, riietasin neid ja joonistasin ise ka riideid juurde. Üks naabritädi, kes mind nukkudega tihti mängimas nägi, arvas, et mul saab küll kunagi palju lapsi olema. Noh, ja saigi. Olin kogu elu lasteaias kasvataja. Omal on siiski vaid üks tütar.
Mängukohad: naabermajade õuedes, tänaval, sõprade juures kodus, vahel vihmaga mängisime meie heinalakas ka kaarte ("Musta Notsut", "Eeslit"…)
TÄNAVAL mängisime rahvastepalli, „Mädamuna“, „Pallisõda“, „Matsu“ (kulli), „Kekskasti“.
TURUPLATSIL oli üleval võrk ja seal mängisid suuremad võrkpalli, väiksemad said palli järele joosta ja tagasi tuua. ÕUEDES mängisime peitust, „Trihvaad“, „Mooramaa kuningat“, „Värvimängu“, „Kapsavarast“, „Keerukuju“, „Tagumist paari“, pimesikku.
VÄRVIMÄNGUS panime mängijatele huvitavaid nimesid: sirelililla, taeva- või potisinine, kanapasakollane, titeroosa, karukakamust, lumivalge…
PIMESIKUMÄNGUS tuli leitud kaaslane ära arvata kompimise teel või hääle järgi (tuli teha mingi looma või linnu häält).
TOAS, sünnipäevadel, kui rohkem lapsi koos oli, mängisime "TELEFONI", mängu "Vanaisa vanad püksid" (eksijatelt võeti panti ja pärast oli vahva pantide lunastamine).
ASJA PEITUS: peitsime kokkulepitud asja (nt. võti, tikutops, väike mänguasi). Peita võis ka kuskile alla (nt. padi) või kuskile sisse (vaas, saabas…) või panna kellegi taskusse, põue, soki sisse… Märku andsime otsijale sõnadega: "Külm, jääkülm, soe, soojem, kuum, kõrvetab…"
KES ON KADUNUD? – üks lastest peitis end ära, teised vahetasid omavahel kohad.
KÄÄRIMÄNG: kõik istuvad ringis toolidel ja käest kätte antakse edasi käärid, öeldes samal ajal: "Annan otse, võtan risti." Tähtis polnud kääride asend, vaid see, kuidas olid jalad sel ajal, otse või risti. Mõnel mängijal läks taipamisega väga kaua aega, teistel nalja kui palju, kui nägid, kui püüdlikult teine kääre setib[1].
JOONISTAN KUU: ringi keskele joonistati kuu, ise öeldes: "Joonistan kuu, silm-silm, nina, suu," ja siis anti pulk edasi järgmisele kõrvalistuvale naabrile. Nipp oli selles, et joonistamise ajal tuli pepu toolilt üles kergitada, joonistamine polnud üldse tähtis. Aga kui mängija seda polnud ära tabanud, püüdis ta väga hoolikalt kuud joonistada.
Neid kaht viimast tähelepanumängu õpetas mulle ema.
MÄNGUD TOAS LAUA TAGA
I. LAUAMÄNGUD: „TSIRKUS“, KABE (isa õpetas), „REIS ÜMBER MAAILMA“.
II. KAARDIMÄNGUD: „MUST NOTSU“, „EESEL“.
III. MÄNGUD PLIIATSI JA PABERIGA: „TRIPS-TRAPS-TRULL“, „LAEVADE POMMITAMINE“.
KIRJUTA paberile (igal mängijal paber ja pliiats):
1. Tüdruku nimi |
(voldi paber ja anna kaaslastele edasi) |
2. Poisi nimi |
(voldi paber ja anna kaaslastele edasi) |
3. Kus kohtusid? |
(voldi paber ja anna kaaslastele edasi) |
4. Mida tegid? |
(voldi paber ja anna kaaslastele edasi) |
5. Mida teised neist arvavad? |
|
Lõpuks volditakse paber lahti ja loetakse kõvasti ette. Nalja kui palju!
LIND, LOOM, LILL… Mäng, kus tuli öelda sõnu kokkulepitud tähega – võivad olla erinevad küsimused, nt. maiustus, veekogu, linn, auto, koeratõug jm.
Igal mängijal on paber ja joonistab sellele (grafaa) tabeli, 6 veergu + 1 punktide jaoks
Järjekorras ütlevad mängijad ühe tähe („K“, „L“, „M“ jne). Iga õige vastus annab 10 punkti. Kui ka teisel mängijal on sama vastus, saab 5 punkti. Lõpuks loetakse punktid kokku. Võidab see, kel kõige rohkem punkte.
MÄNGISIME ka KODU, POODI, ARSTI, KOOLI
Meelde on jäänud, kuidas kord mängisime HOBUSE TAPMIST. „Hobune“ seoti nööriga kummulikeeratud metallkäru peale ja siis keerati käru ratast raginal ringi ja puust noaga lõigati. Just sel ajal, kui mina olin hobune ja tapalaval, lendas üks lennuk hirmus madalalt koleda mürinaga üle meie kuuri, kus taga me mängisime. See kohutas küll nii ära, et mäletan seda tänaseni. Siis, kui hobune oli tapetud, keerati käru külili ja seoti hobune lahti. Miks me seda mängu mängisime, ei teagi, aga eks ikka tapeti peredes ka loomi.
Tegime ka näppude peal KASSIKANGA KUDUMIST ja vahel jala kaela taha panekut. Kätega sai mängitud veel mängu „KITS KAEVULE JOOMA“. Käed laialiaetud näppudega asetati teineteise peale, keskmiste sõrmede vahele jäi kaev. Siis tuli „kits“, pistis oma keskmise sõrme kiiresti kaevu. Kaev aga surus sõrmed kokku ja püüdis kitse kinni saada.
KOOLIS. Väga palju mängisime vahetundidel saalis laulu- ja ringmänge. Mäletan neid tänaseni.
"Maja teen ma metsa tamme alla…"
"Üks ühte ja kaks ühte…"
"Me lähme rukist lõikama…"
"Need tondid tulivad kaugelt maalt…"
"Peeglike" ("Sõpradena ringis käime, rõõmsad lapsed oleme, ringi sees, mis teed seal sina, võime meie korrata"
"Kaks sammu sissepoole…"
"Bingo"
"Üksinda kõnnin ma..."
"Need kosjad tulid Saarest…"
"Rits-rats-rundibumm…"
"Tehke järel…"
Veel mängisime koolis "Kassi-hiirt", "Haned-luiged", "Hunt kraavis", "Tuli, õhk, vesi, maa". Peale tunde jäid kooli internaadi-lapsed, nemad mängisid ping-pongi.
Veel liikumismänge koolis: rahvastepall, pallikull, mats (kull), tagumine paar, pallisõda, köievedu.
Koolis klassiõhtutel:
„Silmapilgutamine“
„Marss toolidega“
„Pikk nina“
„Kes on kadunud?“
„Seale saba taha panek“
Pimesikk
„Täidan-täidan laeva…“
Kapten käsib (Täidad ülesannet vaid siis, kui öeldakse: "Kapten käsib – joosta, pikali ...“ jne.)
Lind lendab (Siga lendab!) kui "LIND", siis lehvitad tiibu. Eksijatelt võeti panti.
Mängud ÕUES TALVEL: sula ilmaga LUMESÕDA, LUMEMEMME tegemine, KINDLUSE ja KOOBASTE ehitamine, KELGUTAMINE (ka koer kelgu ees), SUUSATAMINE, võimalusel ka UISUTAMINE (tee peal).
KEVADEL olid tüdrukute lemmikud VÕILILLED. Punusime pärgi, vartest tegime ehteid – kette, sõrmuseid ja kastes pooleks aetud varred vette, saime ilusad krussis lokid, mida kinnitasime juustesse. Siis olime nii ilusad "preilid". Taat tegi meile kevadel PAJUVILED. Sõbrannaga mängisime vahel suures toomingapõõsas linde, munadeks otsisime ilusad ümarad kivid ja pesad tegime rohust ja samblast. Siis haudusime oma mune ja pärast lendasime lindudena ringi, tehes vastava linnu häält.
SUVEL, kui tulid linnatüdrukud maale, siis nad õpetasid meile PALLIKOOLI, KEKSKASTI ja HÜPPENÖÖRIGA hüppamise keerulisemaid harjutusi ja ka KOOLIMÄNGU (ER 93[2]).
Meil olid ka oma kambad, eraldi poisid ja tüdrukud. Staap oli meie lakas, pidasime päevikut. Poisid olid "Valged roosid" ja tüdrukud "Punased roosid". Kampade vahel käisid luuremängud ja sõda. Kord läks isegi kivisõjaks, nii et mu sõbranna sai pea veriseks.
Mänge alustasime ikka LIISUSALMIDEGA.
Kõige kiirem ja lühem:
"Trips-traps-trull,
sina oled kull."
Salmi lugemise ajal olid kõik kas reas või ringis ja mängujuht kas tonksas igat mängijat käega või olid kõigil mängijatel käed ette rusikasse sirutatud ja siis loeti käte pealt. Kelle peal salm lõppes, sai ühe käe selja taha ära panna, mängu alustajaks sai see, kellel esimesena mõlemad käed selja taha said.
Liisusalmid on vist üldiselt tuntud ja sellepärast ei hakka ma neid välja kirjutama. Nad on olemas kenasti raamatutes: Aleksander Kalamees "Eesti rahvamänge" (Tallinn 1973) ja Mall Hiiemäe "Virumaa vanad lastemängud".
Meie lugesime selliseid:
1. "Punaste pükstega politsei…"
2. "Auto TAKS, number kaks…"
3. "Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa…"
4. "Rätsep-meister Kakaduu õmbles mulle palitu…"
5. "Peeter pervõi peeretas…"
6. „Impel-pimpel-piila-paala, saksad sõivad ümber laua… Kokk oli keskel, maitses praadi, mampsel valas šokolaadi. Mina praadi maitsema, mampsel mulle kulbiga, mina ahjuroobiga. Mampsel kukkus maha, mina kapi taha, leidsin rubla raha, matsin mampsli maha."
Nüüd seltskonnas mängin heameelega seltskonnamänge ja organiseerin neid ka ise. Kui on ruumi vähe, siis mängime lauas istudes:
I. KINGI MÄNG
Sosista paremale naabrile kõrva üks kink (nt. TORT) ja vasakule naabrile, mida sellega teha (nt. ära süüa), ja lõpuks ütlevad kõik mängijad siis järjekorras, mida nad kingituseks said ja mida peavad sellega tegema (nt. said lillekimbu ja pead selle ära sööma…).
II. HAIGUS
Ütle paremale naabrile mingi haigus (nt. kõhulahtisus) ja vasakule naabrile, kuidas seda ravida (söö kõva muna). Kokku saab jälle naljakas lugu (nt. kõhulahtisust – ravida silmatilkadega…) jne.
III. VANASÕNADE MÄNG
Sosistad paremale naabrile ühe vanasõna (nt. "Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub."). Kui kõigil on vanasõnad, siis mängujuht hakkab küsimusi esitama ja vastama peab antud vanasõnaga, nt.: "Mida sa mõtlesid, kui pruudi kätt palusid?“ – "Kes teisele auku kaevab, see…"
Viimati, minu juubelil, kui seda mängu mängisime, lasin igal mängijal võtta karbist valmis kirjutatud vanasõna, millega tuli vastata. Nt. küsimus minu elukaaslase tütrele oli: "Mida siis mõtlesid, kui su isa minu siia majja tõi?" ja vastus oli: "KOERALE KOERA PALK." Nalja kui palju!
LIIKUMISMÄNGUD SELTSKONNAS:
"LAPADUU", "MUL ON ÜKS TORE TÄDI", "TINNA", "KAKS SAMMU SISSEPOOLE", "KALLE-KUSTA", "ME LÄHME RUKIST LÕIKAMA",
ringis SEISTES asja edasi andmine (lillekimp või puukulp…), kui muusika katkeb, lahkub mängust see, kelle käes asi parasjagu oli. Viimane võidab!
Lauas, kelle kätte asi jäi, saab mingi ülesande: nt. laula üks laul või räägi üks anekdoot või tee naabrile pai või süga sünnipäevalapse selga jne…
KÜSIMUSTE-VASTUSTE MÄNG
Iga mängija tõmbab mängujuhi käest lipiku ühe küsimusega ja esitab selle ühele seltskonnas olijale. Nt. küsimus: "Kas sulle meeldib katsuda meesterahva karvast rinda?" Vastaja tõmbab mängujuhi käest lipiku ja saab vastuse, nt.: "Ei, ma kardan oma elu pärast…"
MÄNGUD TOOLIDEGA (vajalik pillimees!)
1. MARSS ÜMBER TOOLIDE
Toolid paigutatakse seljatugedega vastakuti ja üks mängija on ilma toolita. Liigutakse vastavalt muusikale valsitaktis, polkarütmis, joostes, marssides. Kui muusika katkeb, kõik istuvad. Kes jääb ilma toolita, lahkub mängust ja võtab kaasa (laua taha) ühe tooli. Mäng lõpeb, kui on järel üks tool ja kaks mängijat. Võidab see, kes jõuab esimesena toolile istuda.
2. SILMAPILGUTAMINE
Mängijad on paaris. Üks istub, teine seisab. Toolid on ringis, üks mängija, kes seisab, on ilma toolita. Teeb kellelegi silma ja meelitab ära toolil istuja. Tema taga seisja püüab teda takistada, haarates kätega. Käed peavad enne olema selja taga.
3. KOMPOTT (toolid ringis, kõik istuvad, mängujuht seisab)
Mängujuht paneb igale toolil istujale ühe puuvilja nime (nt. ÕUN, PIRN, PLOOM, KIRSS). Kelle nime mängujuht hüüab, need peavad kohad vahetama (nt. ÕUNAD). Samal ajal püüab mängujuht omale koha leida ja istuda kellegi kohale. Toolita jäänu hakkab edasi hüüdma. Kui hõigatakse "KOMPOTT!", peavad kõik kohad vahetama.
Tore on mängida KIRJANDUSLIKKU VALSSI. Iga mängija saab lipiku ühe tuntud tegelase nimega ja siis peojuht hõikab paarid põrandale tantsuks kokku.
Nt. Kunksmoor ja Kapten Trumm, Lumivalguke ja Prints, Must ja Valge koer, Kaštšei surematu ja Imeilus Vassilissa, Pr. Ilves ja härra Ilves, Okasroosike ja Kuningapoeg, Toots ja Teele, Krokodill Gena ja Potsataja. (Seda mängisime ka koolipidudel.)
TANTS HARJAGA (või LUUAGA)
Kõik tantsivad, üks on ilma partnerita ja tantsib harjaga. Muusika katkemisel viskab harja maha ja püüab kellegi endale partneriks rabada, sest teised kõik samal ajal vahetavad paarid. Kes jääb üksi, jääb jälle harjaga tantsima.
KAPTEN KÄSIB v. PEETER KÄSIB (sünnipäevalaps).
Peeter käsib: "Sammu marss." "Parem käsi pea peale."
Peeter käsib: "Käed puusa!" jne. Kui ette ei öelda "Peeter" ja keegi täidab käsku, läheb mängust välja või annab panti.
PUDELIMÄNG: mängijad istuvad ringis ja kelle peale jääb pudelisuu, kui pudelit keerutatakse, peab vastama küsimusele, mida temalt küsitakse. Siis on vastaja kord pudelit keerutada.
ELEKTROONILISED MÄNGUD
minu ellu ei kuulu. Kodus internetti ei ole, on vaid läpakas piltide salvestamiseks. Minu esimese mobiiltelefoni kinkis mulle tütar 55.-ks sünnipäevaks. Nüüd on teine mobiiltelefon, mida kasutan vaid helistamiseks ja SMS-ide saatmiseks. Vastan nt. "Ristiku" ristsõnamängus (raadio Elmaris) ja igasugustes küsitlustes, nt.: "Kes on sinu lemmiklaulja, -pillimees, -ansambel, -raamat?“ ja hääletan meeldivama artisti poolt, nt. saadetes "Tantsud tähtedega", "Su nägu kõlab tuttavalt" jms.
HASARTMÄNGE ei mängi. Loteriipileteidki ostan haruharva.
Veel meenub, et kui olin laps ja vanaisa juures olid sünnipäevad, mängiti seal lauas laulumängu "Mu mütsil on kolm nurka…" ja eksijatelt võeti panti, pärast lunastati.
ÕUES mängiti kaikaga vana pange pihta löömist. Mängijal seoti silmad rätiga ja ta pidi astuma pangest 10 sammu eemale. Siis keerati teda 3 korda ringi ja nüüd pidi ta minema tagasi 10 sammu pange suunas ja võis 3 korda proovida kaikaga pange tabada. Oli nii naljakas, kui mängija läks ikka lausa võssa ja vehkis seal oma kaikaga tühja õhku.
Tehti ka SAAPA või KUMMIKU viskamise võistlust.
Nüüd vist on küll kõik.
Ah jaa, veel laulame sünnipäevadel ikka ka "ÕLLEPRUULIJAT" koos liikumisega. Istudes hoiame naabritel käe alt kinni ja kiigume küljelt-küljele. Refrääni ajal kiigume ettepoole ja laulame: "Vaat, sina oled Juhan ja mina olen Jaan, kõik väravapostid ma pikali aan…" Teine salm seistes ja kolmas pingi peal püsti ja neljas – varem laua all kükitades, nüüd istudes. (Laua all püüti ära võtta kellegi king ja siis tuli panti lunastada.)
Veel meeldib mulle SÜNNIPÄEVADE aastaring. LAULDAKSE: „Kes JAANUARI (VEEBRUARI, MÄRTSIKUUS…jne) on sündinud, see tõusku üles nüüd ja täitku klaasid ääreni ja joogu põhjani. :,:Joo, joo:,: oma õnne terviseks!" Vastaval kuul sündinud tõusevad siis püsti.
Toredalt on ka välja kukkunud KIRJAD SÜNNIPÄEVALASTELE. Mängujuht on eelnevalt koostanud kirja, mõeldes sellele sünnipäevalapsele ja kokkutulnud seltskonnale, ning jättes teksti tühikud, kuhu lisab siis sünnipäevalistelt saadud omadussõnad saamise järjekorras.
Näiteks KIRI AARELE (I)
KAPRIISNE sünnipäevalaps AARE! Oleme nii ILUSAD, et kutsusid meid oma KALLILE sünnipäevale. 66 on ÜKS ütlemata KÕRGE arv. Oled mees, kes on parajalt JONNAKAS, SOE ja LÕBUS. Sinu jaoks ei jätkugi KARVASEID kiidusõnu, ka VÄGEVATELE lastele oled sa MUST ja KARVANE vanaisa. Ja oma RASKELE naisele, Vaikele, oled ikka olnud JULGE mees. Vahel viskad ka AGRESSIIVSET viina ja see ei tee sulle VÜRTSIKAT hingepiina. Vahel kääksutad oma EPUTAVAT akordioni ja tõstad SEXIKAT lauluhäältki. Nüüd oleme kõik LUSTILISELT laua taga ja naudime IMELIKKE sööke ja MEELDIVAID jooke. Kõht on juba MÕISTATUSLIK ja pea LUSTILIK. Homme meenutame LOBISEVAT pidu ja Sind, VALELIK, HAISEV AARE.
Nii tore, et said 66! Proosit!!!
(Mängitud Põlvas, aprillis 2012. a.)
KIRI MALLELE (II)
LAHKE sünnipäevalaps MALLE! Täna on jälle kokku tulnud Sinu SIIRAD sugulased ja KARVASED tuttavad, et soovida Sulle KIBEDAT õnne ja MAGUSAT pikka iga. Kohal nagu ikka on KONDINE onu ARVI ja ISANE tädi ELLEN. Lauas on koha sisse võtnud ka HAPU KÜLLI. Ei puudu ka LUKSUSLIK ÜLLE, ja HEA naabritüdruk MALLE. Kaugelt sõitsid kohale oma PIKSELISE autoga VÄRVILINE EHA ja MUST Jaak. UHKE sünnipäevalaps MALLE nägi kindlasti JOBU tordiga palju vaeva ja ta NIPSAKAS ema tegi KURJE salateid, mis viivad keele alla. Aga mida tegid Sina, EMANE VEIKO?! Lõid PONTSAKAT lulli?! Ees on jälle terve KISKJALINE aasta, et siis jälle su HAMBUTULE juubelile tagasi naasta.
Põlvas, aug. 2011. a.
Meenuvad veel mängud, mida olen palju mänginud lapsena, noorena ja vahel veel nüüdki sobivas seltskonnas.
MIS LAULU ME LAULAME?
Üks mängija läks ukse taha, teistele jagati igale üks sõna ühest tuntud laulust, nt. "Meie kiisul kriimud silmad." Ukse tagant tulija hakkas küsimusi küsima igalt mängijalt järjekorras.
Nt. 1. küsimus: "Kus sa eile käisid?"
1. vastus: "MEIE vanaisa juures.“
2. küsimus: "Mida sa hommikul sõid?"
2. vastus: "KIISUL jäi piima järele, seda sõingi." jne.
Kelle vastuse juures küsija laulu ära arvas, see läks järgmiseks ukse taha, kuni teised uue laulu kokku leppisid.
MUUDA KUJU!
Tuppa jäävad 2 mängijat, teised lähevad ukse taha (teise tuppa). Üks on KUJUR ja teine SAVI. Kujur teeb savist mingi kuju, setib käsi, jalgu, pead mingisse asendisse. Nüüd tuleb esimene mängija ukse tagant ja talle öeldakse: „Sina oled nüüd kujur ja muuda seda KUJU, nii nagu sa soovid,“ – mida keerulisem, seda parem. Kui kuju on valmis, siis tuleb tal endal seesama asend võtta. Plaksutamise peale tuleb järgmine mängija ja saab jälle oma kunstiteose teha ja nii jätkub mäng, kuni kõik on kuju teinud.
NAERUMÄNG
Paarilised pidid üksteist naerma ajama, tehes igasuguseid liigutusi ja näovigureid. Kes naerma hakkas, see kaotas.
TÕTT VAATAMINE – tuli paarilisele otse silma vaadata ja naerma ei tohtinud hakata. Kaotas see, kes naerma hakkas.
VEEL MÄNGE, mida mängisime paberi ja pliiatsiga.
I. JOONISTA INIMENE, mis koosneb 10-st geomeetrilisest elemendist ▲,●, ■
Võid kasutada vaid 1 elementi või kõiki.
Vaid mängujuht (MJ) teadis kujundite tähendusi. Paberid joonistustega toodi MJ kätte ja siis selgus, kui palju oli kellelgi ARMASTUST ▲, SEXI ● ja MÕISTUST ■. kokku 100%
Nt. [JOONIS]
40 % sexi
50 % armastust
10 % mõistust
II. Mis laulu sa laulad? Kirjuta oma nimi. Kirjuta paberile 5 tuntud laulu, igast üks rida, et oleks laul tuntav.
Näiteks: 1. "Aias vaikne kõik…"
2. "Meie kassil pojad…"
3. "Suur on mu armastus…"
4. "Kuhu küll kõik lilled jäid…"
5. "Sõitsin oma setukaga linna poole traavi…"
Laulud paberil said MJ kätte ja siis ta hakkas ette lugema, mis laulu keegi kunagi laulis.
1. Esimesel kohtamisel laulis (Anne): "Aias vaikne kõik…"
2. Enne pulmi: "Meie kassil pojad…"
3. Pulmaööl: "Suur on mu armastus…"
4. Peale pulmi: "Kuhu küll kõik lilled jäid…"
5. 10 aastat hiljem: "Sõitsin oma setukaga…"
Neid laule võis lasta kirjutajal endal laulda või esitas neid MJ. Kõik osalejad võisid kaasa laulda.
III. KIRJUTA paberile 5 looma-, linnu- või putuka nime.
Nt. 1. ORAV → TÖÖL
2. OINAS KODUS
3. TUVI ARMASTUSES
4. VIHMAUSS ISE ARVAB
5. KALKUN TEGELIKULT ON.
Paberid MJ kätte, nimi peale, ja siis MJ loeb ette. Nt.: (ENN) on
1. TÖÖL nagu ORAV,
2. KODUS nagu OINAS,
3. ARMASTUSES on nagu TUVI,
4. ISE ARVAB, et on VIHMAUSS,
5. TEGELIKULT on KALKUN.
IV. JOONISTA oma paberile RIST ja selle peale 4 ringi: esimesse ringi paiguta numbrid 1–4, teise tähed K, A, S,T, kolmandasse omadussõnad ja neljandasse mingi linnu või looma või putuka nimi.
[JOONIS]
MJ loeb tulemused ette:
1. kohal on (EPUL) (K) – KODU. Seal on ta nagu LOKKIS LÕVI.
2. kohal on EPUL SEX (S). Seal on ta nagu SININE HOBUNE.
3. kohal on EPUL ARMASTUS (A). Siin on ta nagu KARVANE ROTT.
4. kohal on Epul töö (T). Siin on ta nagu HAISEV KASS.
Mängisime ka TAALRIMÄNGU. Mängijad seisavad ringis, üks on keskel, kes peab ära arvama, kelle käes on taaler. Ringisolijad laulavad ja lasevad käsi liigutades taalri ringi käia:
"Laske taaler lennata
ja valeraha rännata.
Taaler siin, taaler seal,
taaler minu peo peal.
Armas laps, kas oled pime
või su ümber sünnib ime.
Taaler siin, taaler seal,
taaler minu peo peal…“
Kelle käest taaler leiti, see läks ise keskele äraarvajaks.
Vahel (nt. jõulude ajal) mängisime ka "PIMEDAT RÄTSEPAT" (ER 139).
Mängija pidi seotud silmadega minema ja kääridega lõikama nöörile riputatud asju (komm, õun, vms.).
Minu lapsepõlve mängumaa
Veetsin suurema osa oma lapsepõlvest Lüganuse vallas Varja külas oma armsa vanaema talus. Minu vanaisa võitles Vabadussõjas ja talle anti maad, kuhu nad koos vanaemaga ehitasid omale kodu.
Minu vanemad elasid Narva-Jõesuus, kuid kuna ema töötas Narva Kreenholmi vabrikus kolmes vahetuses, jäeti mind juba üheaastasena vanavanemate hoolde. Vanaema maja seisis kõige lähemal maanteele, küla oli tagapool. Minu jaoks oli see talukoht nagu oaas keset karjakoplit. Maja ümbritses lippaed ja kõrged kuused. Kõige enam meeldis mulle käia õunaaias, kus olid sirged, punase peene killustikuga ülepuistatud teerajad ja kahel pool kaunid lillepeenrad. Talu juurde kuulus ka vilja- ja kartulimaa. Mäletan, kuidas lamasin selili viljaväljal ja vaatasin läbi rukkipeade ja rukkilillede taevast.
Kuni kaheksanda eluaastani olin peres üksik laps, siis sain endale õe. Need omapead mängitud mängud olid tulvil fantaasiat ja kujutlusvõimet. Miks mind köitis kuningapoegade ja printsesside teema, ei tea tänini. Kuid kõik minu mänguteemad olid just nimelt muinasjutuvallast. Suviti otsisin aiast ilusaid lilleõisi ning torkasin neid peenikese oksarao otsa ja oligi "Barbie" valmis. Printsessi pea oli äraõitsenud võilille nupust, millel pikad juuksed. Seelikud tegin kord karikakrast, teine kord saialillest. Ballikleitideks kasutasin roosiõisi, aga siis peitsin oma nukke vanaema pilgu eest, sest roose ei tohtinud murda.
Talved olid tollal väga tuisurohked ja pakaselised. Aiaäärtesse tekkisid kõrged hanged, mis tundusid hiigelsuurte valgete patjadena. Kui ilmad läksid sulale, hakkas hange alumine külg tasapisi tilkuma ning sinna moodustus kristallist loss! Imepeened jääpitsid ja klaasjad läbipaistvad seinad andsid toitu lapsemeele loovusele näha seal hoopis kalliskivides säravaid saale… Talvel olid minu võlumaailma tegelased jäätunud puuoksad või pulgakesed, aga ikkagi printsid ja printsessid. Ma elasin enda loodud maailmas ja mängides ei märganud külmetavaid sõrmi.
Minule kingiti ka poest ostetud mänguasju. Sünnipäevadeks sain karvase koera, metallist hoburakendi, millel istus kutsar; mul oli plastmassist paat ja nuku pea, millele vanaema kaltsunuku keha juurde õmbles. Onu meisterdas puidust loomakujukesi ja tegi kondivurri.
Kui kätte jõudis kooliaeg, pidin tagasi koju pöörduma. Mäletan, et tundsin suurt hirmu teiste lastega suhtlemise ees ja hoidusin omaette. Kodumajas elas mitu peret, kus olid minuvanused vene poisid. Kuna ma tookord vene keelt ei mõistnud, ei võetud mind kaua ka omaks. Tasapisi hakkasin mõnda sõna oskama ja vanuse kasvades hakkas minu arglikkus kaduma. Mingil hetkel kutsuti mind juba nende mängudesse kaasa.
Kõige enam mängisid vene poisid sõda. Kõikidel püssi moodi oksarondid käes ning ühed olid venelased, teised sakslased. Mind pandi sanitariks ja pidin haavatuid ravima.
Teine lemmikmäng oli jalgpall, mida tagusime metsalagendikul pimedani, kuni enam palli ei näinud. Poisid ajasid mind tihti väravavahiks. Kui ei viitsinud koduõuest kaugemale minna, mängisime hoovis laua taga kaarte, kabet või doominot. Tuli aeg, kui kõikidele osteti jalgrattad. Kambavaim mängis suurt rolli ja nii me põrutasime ratastel jõe äärde ujuma või sõitsime metsa liivaluidetele rallima. Poisid tuunisid jalgrattaid kodarate külge kinnitatud traadiga, mis tegi mootorratta põrinat matkivat häält.
Üks igavuse peletamiseks sobiv liikumismäng oli meie meelest laptuu. See seisnes selles, et kivile toetuvale lauatükile oli omakorda peale laotud nii palju pilpaid, kui mahtus, ning seejärel lõi mängujuht jalaga vastu lauda. Teised pidid samal ajal laiali jooksma. Kes sai õhkulennanud pilpa või puuoksaga pihta, läks mängust välja.
Kõik meie maja poisid sõitsid kes varem, kes hiljem koos peredega mujale. Mina jäin siia ning elan oma lapsepõlvekodus tänini. Vahel tuleb see kauge aeg meelde, mis on jäänud 50 aasta taha!
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin lapsepõlves Lasnamäel, kus meil oli oma maja. Ümberringi oli lage heinamaa, mida poolitas Pae tänav. Meie maja oli Turba tänaval, mis algas Narva maanteelt. Eemal asusid Lauluväljak ja Kadriorg, meie majast vasakul oli sõjaväe lennuväli. Ümbrus oli rahulik ja vaikne, suvel lilli täis. Üle Pae tänava oli asula, kus elasid vene rahvusest inimesed, kes peale sõda Eestisse olid tulnud.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Mängimiseks oli vaba aega palju. Suvel oli mul kohustus peenraid kasta ja vahel ka rohida, aga ülejäänud aja olin vaba.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Minu meelistegevuseks oli suviti ümbruskonnas jalutamine, kohalike lastega mängimine ja toas olles lugemine või harmooniumi mängimine.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Toas oli mul mängimisvõimalusi igal pool. Meil oli kaks tuba ja köök. Rohkem mängisin suures toas. Aga õues oli mul mängupaik hoovis ja vihmase ilmaga pesuköögis, mis asus hoovinurgas ja kus oli ka kelder. Heinamaal mängisin, kus tahtsin, ainult põllule, vagude vahele, ei soovitatud minna, aga vahel olin seal ka.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis me peale tunde ei mänginud, kui just ei olnud vaja kooli jääda. Aga vahetunni ajal pidime rohkem ringiratast jalutama ja jooksmine ja muidu hullamine ei olnud soovitud. Aga kui käisin vanas koolimajas Majaka tänaval, siis sõitsime trepikäsipuudest alla fuajeesse või mängisime all koridoris peitust. Uues koolimajas me enam nii ei mänginud. Poisid mängisid peale kooli staadionil palli, aga meie vahest keksu.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Mängiti igal vabal minutil, seda ma ei mäleta, et keegi oleks kusagil nurgas omaette olnud.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Olen mänginud koos klassi- ja koolikaaslastega ning üle tee elavate vene lastega. Kodus käisid mul pinginaaber, kes elas Mõigus, ja sõbranna Marina – tema elas Pae tänaval. Mängisime ka venelastega, kui nende emad oma lapsed minu mammi juurde hoida tõid, nemad olid minust nooremad.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Minu mänguseltskond ja sõpruskond oli põhiliselt sama ja kokku saime suvalisel ajal. Mingeid erilisi kokkuleppeid ei olnud, lihtsalt üks läks teisele külla ja siis mindi juba teiste juurde või mängiti kahekesi või kolmekesi koos, kuidas parajasti juhtus.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Mina mängisin koos vene tüdrukute Galja ja Ljudaga ja poisid olid Miša ja Kolja, Marina õppis minuga samas klassis ja tema tuli ka meiega koos mängima. Vahel võtsime ka Marika kaasa – tema elas lauluväljaku ligidal Võidujooksu tänaval – ja siis läksime kõik koos mängima.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Ma ei mäleta, et tülisid oleks olnud, või kui oligi, siis lepiti ruttu ära.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Minu vanemad, s.t. ema ja mammi mängisid koos minuga väga palju. Mammiga mängisime muusikamängu, mis käis nii: üks meist mängis mingi katkendi mingist laulust või muusikapalast ja teine pidi selle ära arvama. See mäng meeldis mulle kõige rohkem. Siis mängisime sõnade äraarvamist. Mammi kirjutas pika sõna alguse- ja lõputähe, mina pidin ära arvama, mis sõna see on. Mäletan, et üks sõna oli ”interpreet” ja teine oli ”rahvakunstnik”, need olid mu lemmiku Georg Otsaga seoses ja ma teadsin neid kohe. Aga emaga mängisime õues peitust ja lumesõda ning lahendasime koos ristsõnu, ka jalutasime palju koos. Mammi õega käisime vahel heinamaal mängimas, võtsime rohututi ja tõmbasime läbi sõrmede, küsisime teineteise käest: ”Kukk või kana, noor või vana?” Ja siis arvasime ära, milline rohututt keda meenutas.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda mängisin vahel puuvilla korjamist: korjasin ohakavilla korvi sisse ja pidasin seda puuvillaks, siis korjasin väikesi kive ja tegin neist õues mustreid. Mängisin ka palju koeraga ja kassiga, tassisin neid süles mööda hoovi ja sidusin neile rätikuid pähe.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Sellised otsused sündisid tavaliselt spontaalselt, olenes kohast ja ajast. Vahel saime ka kokku, et läheme rahvakat, s.t. rahvastepalli mängima, või kogunesime talvel pühapäeviti ilusa ilmaga lauluväljakule kas kelgutama või suusatama. Suusatamas käisime rohkem Kadriorus.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Püüdja või lugeja selgitati välja kordamööda. Kes oli selles rollis eelmisel korral, see nimetas ise järgmise. Vahel viskasime ka kulli ja kirja.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Salmilugemist ma ei mäleta ja ise ka ei lugenud.
5. Kirjelda mänge
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Õues mängisime keksu, kulli, peitust, lumesõda ja luuremängu – seda eriti klassiekskursioonidel ja väljasõitudel. Lumesõda mängisime meie kodus hoovis, sest meil oli plankaed, mis oli heaks kindlusevalliks – siis olime poisid ja tüdrukud koos, teine teisel pool planku.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavad esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
Erilisi reegleid ma ei mäleta, aga tean, et mingit sohki ei tohtinud teha – siis olid kohe mängust väljas. Mängu ajal mingeid pahandusi ette ei tulnud või kui tuli, siis väga harva.Kui keegi palliga vastu pead sai, eriti rahvastepallis, siis tohtis ta vastast palliga mängust välja visata, aga tavaliselt oli mängijatel mitu elu ja välja langeti sellepärast harva.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Mängisime koolis hambaarsti: panime hõbepaberi ümber peenikeste puupulkade ja need olid meie arstiriistad. Heinamaal mängisime suviti lilledega, punusime pärgi ja kujutlesime, et oleme haldjatüdrukud. Kui haavalehed kollaseks läksid, mängisime nendega poodi ja maksime nendega, sest need olid kuldrahad, aga rohelised lehed olid vaskrahad.
Mõtlesime koos Marinaga välja rõngamängu, kus minu ema lõi suure naela maja seina sisse kahe meetri kõrgusele ja meie katsusime oma hularõnga sinna otsa visata ja siis ära tuua – selleks hüppasime nii kõrgele, kui saime.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Poisid mängisid rohkem sõda ja kulli ning lasid ragulkadega pihta. Meie, tüdrukud, mängisime poodi, arsti ja telefonimängu.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Mobiil tuli minu ellu kümme aastat tagasi ja arvuti eelmisel aastal.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Videomänge ma pole kunagi mänginud.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Ma ei mängi arvutimänge, aga oskan kaardi- ja lauamänge, mida olen lastega mänginud.
Lisaksin veel tubaseid lastemänge, mida koos sõprade ja emaga mängisime.
Asjade peitmine
Keegi peitis tuppa midagi ära ja teised hakkasid seda otsima. Mida rohkem ta sellele asjale lähenes, seda rohkem ütlesid teised: ”Soe, veel soojem, tuline ja kuum.” Aga otsija pidi teadma, mis asi see on. Ükskord mängisime koos sõbranna ja minu emaga. Ema seisis vaiba peal, aga asi oli vaiba all ta kahe jala vahel. Me otsisime sõbrannaga ja katsusime igalt poolt, aga üles ei leidnudki. Ema oskas alati asju väga hästi ära peita.
Mängisime palju lauamänge: ”Reis ümber maailma”, ”Lend Kuule”, ”Kirp”, ”Trilma” ja ”Tõtta-tõtta”. ”Kirp” ei olnud lauamäng, see koosnes väikestest nööbikestest, mida tuli suurema nööbiga hüppama panna – kellel rohkem märklaua poole sattus, see oli võitja. Ja alus pidi pehme olema, et "kirbud" hüpata saaks.
”Tsirkus” oli üks lemmiklauamängudest. See oli täringu ja nuppudega ja on vist alles tänaseni. Siis mängisime vanaisaga kabet, kui tal külas käisime. Malet ma ei osanud kahjuks, kuigi ta püüdis mind õpetada.
Oli veel mosaiigimäng, mis koosnes aukudega alusest ja väikestest tärnidest, mida sai auku panna ja moodustada mustreid või kujundeid. Sellest mängust sai alguse mu armastus ristpistete vastu, sest sealt õppisin ka ruudulisele paberile mustreid joonistama. Veel sai mängitud ”Laevade pommitamist” ja trips-traps-trulli, seda koguni nii innukalt, et sain koolis päevikusse märkuse: ”Anne mängib tunnis trips-traps-trulli.”
Kui aknad ära jäätusid, joonistasime nendele naeltega kujusid, aga see keelati meile peagi ära, sest see kahjustas aknaklaase.
Kodused mängud
Minu lapsepõlvekodu asus Virumaal praeguses Mäetaguse vallas Uhe külas. Meie maja oli naabermajadest pea poole kilomeetri kaugusel ja seepärast naabrilastega väga tihti kokku ei saanud. Ema-isa käisid tööl ja seetõttu olime minust poolteist aastat noorema õega pidevalt kahekesi. Kuna kolhoositööl oli palk pea olematu, siis mänguasju oli meil äärmiselt vähe – kogu lapsepõlve vältel minul ja õel kokku vaid neli ristiemade kingitud nukku, paar 9-aastaselt surnud vanemast õest järelejäänud kummilooma ja perekonnatuttavate poja logisev plekkauto, mille rattad kippusid küljest ära tulema. Aga see-eest oli meil kogu maja ümbritsev loodus, mis pakkus küllalt palju tegevusrõõmu. Ja „mänguasju“ sai ju ka ise välja mõelda (puukäbid loomadeks, taimelehed lauanõudeks), samuti võis aida alt aegade jooksul sinna visatud katkisi nõudekildegi „serviisidena“ kasutada. Ega sinna aida alla ju ronida polnud lubatud, aga või siis ema nägi, kui ta tööl oli, millega ja kus me parajasti aega veetsime. Ainus, mis väga rangelt oli keelatud, oli kodust naabrite juurde minek. Kuna ka nemad meile tulla ei tohtinud, kasutasime kavalalt „poole tee“ taktikat ja saime kokku kraavikaldal allika juures. Polnud me siis ju naabri juures, aga kodulähedases metsas ja heinamaadel ringihulkumine polnud ju keelatud.
Eks selline looduses ringihulkumine oli omamoodi põnev ka – kust leidsid linnupesa, kust metsaande ja eks igal lillelgi oli oma kasvukoht. Teadsime täpselt, millise puu all kasvavad kollased ülased (igal pool neid polnud), kust otsida kuuseriisikaid või millise kuuse all heinamaal kasvavad pohlad.
Ma ei mäleta kordagi, et ema oleks lapsepõlves meiega mänginud või meile mänge õpetanud. Polnud tal selleks aegagi. Kolhoosilauda lehmad vajasid kolm korda päevas lüpsmist, siis veel omad loomad, söögitegemine, koristamine-pesemine, õmblemine... Nagu ta hiljem on meenutanud, oli ta õhtuks nii väsinud, et magas õhtul juba enne, kui voodisse jõudis. Millal siis veel oli aega meiega mängida!
Meie lemmiktegevuseks oligi looduses hulkumine. Maja ümber oli tarata aed ja kohe aianurgast algas mets. Teisel pool õue olid väikesed põllulapid ja siis jälle metsatukad ja heinamaalapid. Igal sellisel metsatukal, heinamaal ja paljudel puudelgi olid omad mikrotoponüümid (kui polnud mõnd muud nimetust, mida teadis kogu küla). Oli olemas Sinilille lepik, Pohlakuusk, Kruustikuusk (seal all kasvasid „kollased kruustid“ ehk kirjakeeli kollariisikad) jne.
Kooliajal lisandus lugemine ja sellele kulutasin omal ajal vägagi palju aega. Et ema mind lugemise juures ei segaks ja midagi tegema ei saadaks, maskeerisin tihti lugemise õppimiseks (ema nähes oli koolivihik raamatu peal, kui ema eemale läks, lugesin edasi). Teine moodus oli nn lehmaga karja minek. Kuna karjamaad oli vähe, siis väitsime emale, et lähme lehmaga karja, kuid ise panime lehma köide ja lugesime õega raamatuid. Sääskede eest pääsemiseks võtsime salaja voodilina kaasa, pugesime sinna alla ja aina lugesime. Vahel ei pannud tähelegi, et lehm end ketist lahti rapsis ja ilma meieta koju läks. Siis oli kodus muidugi kuri karjas.
Vahel siiski lubati ka naabrite juurde ja siis olid loomulikult tegevused-mängud hoopis põnevamad ja lõbusamad, eriti suvel, kui linnalapsed maale vanaema juurde saadeti. Ühe naabritädi juurde kogunes siis vahel minust paar aastat vanem Linna-Mati, minust aasta noorem Ester (mu noorpõlve suurim sõbranna), temast paar aastat nooremad Illar ja Marika (hiljem ka nende nooremad vennad Urmas ja Peeter). Siis sai seal juba „seltskonnamänge“ mängida, mida kahekesi eriti lõbus teha polnud (näiteks „Mädamuna“ jt selliseid mänge). Ka kooli oli mitmekesi hoopis huvitavam mängida, kuid et kõik tahtsid õpetajad olla, siis tekitas see mäng ka pingeid. (Millegipärast kodu-, kooli ega poemängu juures liisulugemist ei kasutatud, siis oleks ju lihtne selgitada, kes just õpetaja või poemüüja on). Kuna naabritädi juures oli kuuseoksa küljes meie küla ainuke kiik, siis loomulikult oli see ka üheks lemmikajaviiteks. Võistlesime seal, kes mitme hoovõtuga sai varbaga teist kuuseoksa puudutada. Meil kulus selleks ikka kolm-neli korda, Linna-Mati sai juba teise korraga oksale pihta!
Talveperioodil elas külas peale meie vaid minuvanune naabripoiss (tema õed olid juba vanemad ja meiega ei seltsinud) ja hiljem tema väikevend, aga tema oli jälle meiega mängimiseks liiga väike. Seetõttu „suurem seltskond“ saigi vaid kolmeliikmeline olla. Ei mäleta, et naabripoisiga väga mänge oleks mänginud, kui siis vast lauamänge ja vahel peitust. Peidukohti oli toas muidugi vähe ja seetõttu polnud huvitav seda pikalt mängida. Rohkem kolasime õues ringi. Siiski meenub, et sai vahel ka „Kivikuningat“ mängitud ning ükskord selle käigus kukkus Eero suure kivi otsa ronides alla ja kivi tõmbas ta põlve marraskile. Oma emale serveeris ta muidugi, nagu oleksin mina ta meelega kivi otsast alla lükanud ja pahandust oli rohkem kui asi väärt.
Kuna olime omapead, siis oli kodus aega mängimiseks küllaldaselt. (Kui suuremaks saime, siis lisandusid muidugi ka kohustused, kuid aega oli ka siis.) Talvel oli mängumaa muidugi kitsam ja piirdus põhiliselt tubaste mängudega. Õega mängisime vahel kodu. Koduna kasutasime tihti voodit. „Titana“ kasutasime meie kassi, kes oli väntsutustega harjunud ja mõnda aega lubas end ka linadesse mässida. (Tita-teema tuli päevakorrale siis, kui naabriperre väike tita ilmus).
Mängida sai ka lauamänge („Reis ümber maailma“, „Tsirkus“ ja „Suusaretk“, rohkem meil neid polnud). Veidi kasvasime, siis lisandusid mitmed paberi ja kirjutusvahendiga seotud mängud („Kartulikuhi“, „Trips-traps-trull“, „Laevade pommitamine“, tähemängud jne). Veel oli põnev voodis olles või pärast põrandapesu maas lebades vaadata lubjatud lage, kust olid lubjatükid maha kukkunud, ja mõistatada, millist kuju sellised laigud laes kandsid. (Sama sai teha ka suvel murul lebades ja pilverünkaid vaadates.)
Talvised õuemängud olid muidugi seotud lumega. Korralikke suuski meil polnud ja seepärast polnud suusatamine eriti populaarne. Siiski sai nendega lumes ukerdatud (õigeks suusatamiseks seda nimetada ei julge). Suusad olid isa enda tehtud „pütilauad“ ja suusakeppidena kasutasime luuavarsi. Ega need suusad polnud ei määret ega tõrva näinud ja seepärast eriti ei libisenud, aga asja ajasid ära. Kuna meie lähedal ühtegi mäge polnud, siis on suuskadel mägedes sõitmine siiani minu jaoks veidi ebakindel tegevus.
Polnud meil kelkugi, kuid omaenda tagumise poolega lauda katuse harjalt alla lumehange sai sõita küll! Aga seda ei tohtinud ema teada, muidu oleksid „triibulised“ kindlad olnud. Nii kavalad me olime, et sõitsime katuselt alla metsa poole, sinna ema ei osanud vaadata ja meie salategevus jäi talle aastateks teadmata. Probleemi tekitasid aga selle tegevuse juures viltide otsas olevad kalossid, mis kippusid lumehange ära kaduma.
Sulalumega sai muidugi lumememme tehtud ja lumepallidega märki loobitud. Tore oli ka kuuseheki serva tuisanud lumehange onne kaevata, kuid ka see oli keelatud, sest ema kartis, et võime varingu puhul lumehange alla jääda.
Suvel õues kodu mängides olid selleks ideaalsed paigad sirelipõõsa, kibuvitsaheki ja valge pargiroosi vaheline nelinurk (umbes 2x3 meetrit) või umbes sama suur vana õlgkatusega puukuur, mida puukuurina enam ei kasutatud. Eriti hea oli seal olla väikse vihmaga, kuid enne tuli katusel olevad augud plekitükkide või puukoorega kinni lappida. Kui aidaaluseid „serviise“ kasutasime, siis parem oli ema silma alt kaugemale hoiduda ja siis sai mängida aida taga kasvava suure jasmiinipõõsa ja aida vahel ning „riiuliks“ kasutada vana aida pehkinud alumistesse palkidesse uuristatud õõnsusi. Sinna sai „aardeid“ ka teiseks päevaks jätta, sest ema seal ei käinud. Vahel sai varakevadeti mängutoaks kasutatud ka sea suvist kuuti.
Poodi sai igal pool mängida, aga eriti hea oli siis, kui maja remondiks toodi silikaatkive ja kuni need veel kasutuses polnud, sai nendest poemaju ehitatud (ka „elumaju“), kuid õhtuks, enne vanemate kojutulekut tuli kivid taas hunnikusse laduda.
Liivakasti meil polnud ja seda asendas oivaliselt saepuki alla kogunenud saepuruhunnik. Seal oli tore omi põlde ja karjakopleid rajada ning käbiloomi karjatada. Takjanuppudest said lambad, männi- ja kuusekäbidest teised loomad. Heinaraamiks kasutasime õe nukuvoodi otsi, karjakoplid ehitasime oksaraokestest ja põllule pikkisime viljadeks kasteheinu.
Pallimänguks oli avar õuepealne. Et kahekesi oli palli loopimist-kinnipüüdmist igav teha, siis vahelduseks ronis teine katusele või redelile ja pidi seal palli püüdma. Iga püüdmata pall andis ühe tähe, kuni sõna „SIGA“ täis sai. Ka pallikooli oli õues hoopis lihtsam mängida kui toas – polnud hirmu, et pall kogemata mõne vaasi või toalille maha ajab.
Umbes 5. klassis käies tekkis meil naabripoisiga „Oma pargi“ tegemise idee. Valisime kumbki oma väikse metsatuka ja hakkasime seda omal moel pargiks „kujundama“ – võtsime maha võsa ja istutasime juurde paar puukestki. See vaimustus kestis meil vist paar suve, siis läks mööda. Sel ajal rääkis naabripoiss, et leinakask tekib siis, kui harilik kask välja kaevata ja latvapidi uuesti maasse kaevata – juurtest pidid siis uued leinakase oksad saama. Oma kokkusaamise allika juurde me ühe sellise kase ka istutasime, kuid mul hakkas kasest kahju ja lõpuks istutasime ta õigetpidi mulda tagasi.
Samal ajal hakkasime naabripoisiga võidu lammastele talveks vihtu tegema – kes teeb päeva jooksul rohkem vihtasid, on võitja. Naabritädi oli ka vahel kampas. Et metsaserva kaskede oksi kätte saada, õpetas ta meile, et tuleb ronida kase otsa, hoida kätega puuladvast kinni, jalad puust eemale lükata ja nii puu alla painutada. (Ta ise oli selliseks ronimiseks juba liiga vana, aga oksi sai ta nii meie allatoodud puudelt murda!) Selline tegevus oleks pea suure õnnetusega lõppenud. Nimelt ei osanud Eero arvestada, et lagedal kasvanud jässakas kask pole painutamisel nii nõtke kui metsakask ja kord juhtuski nii õnnetus – kask murdus ja Eero maandus kivihunnikus. Õnneks siiski peale korraliku põrutuse ta viga ei saanud.
Oru koolis
Esimeses klassis käisin Oru algkoolis ja elasin perekonnatuttava juures. Tema korter oli küll vaid ühetoaline, kuid tihti kogunes sinna peaaegu kogu meie klass. Siis oli meie lemmiktegevuseks esinemine. Mõtlesime käigu pealt välja näidendeid, lugesime luuletusi, laulsime ja tantsisime. Näidenditel oli küll pealkiri ja jagati ära tegelaskujud, kuid stsenaarium puudus täielikult ja kõik improviseerisid nagu heaks arvasid. Ainsaks pealtvaatajaks oli siis minu hoidjatädi Laine, kes voodiserval istudes meie esinemisi pealt vaatas ja alati tugevasti plaksutas.
Kevadel esinesime samamoodi meie maja otsas lastehoidjatele ja lastele (Orul siis lasteaeda polnud ja kui emad olid tööl, hoidsid väikseid lapsi hoidjatädid. Nad kogunesid tihti meie maja otsa päikesepaistelisse ja tuulevarjulisse kohta, kus lapsed said liivaga mängida ja hoidjatädid omavahel suhelda).
Talvel oli kogu briketitööstuse asula laste kokkusaamiskohaks sealne maa sisse kaevatud küttehoidla katusele tekkinud liumägi. Sinna kogunesid nii titad koos hoidjatega kui ka koolilapsed. Sõideti alla nii kelkudel kui suuskadel (kui neid kellelgi oli), aga ka vineertahvlitel või oma isiklikul taguotsal. Et oleks huvitavam sõita, tegime liuronge või võistlesime, kes kaugemale sõidab. Kuigi mäel oli vähe ruumi, pahandusi seal polnud, sest hoidjatädid hoidsid korda ja suuredki poisid ei julgenud nende juuresolekul väiksemaid kiusata.
Oru kool asus tol ajal ühe kolmekorruselise kortermaja korteris, kus ühes toas oli klassiruum, teises sidejaoskond ja köögis oli laste riidehoid. Seetõttu polnud meil vahetundidel kuhugi minna ja ka mängida polnud kusagil. Kevadel tohtisime siiski välja minna. Metsa alla oli algeline spordiväljak tehtud, kus oli ka poom. Meelistegevuseks saigi seal turnimine. Ei mäleta, kuidas me seda mängu nimetasime, aga poomil oli üks „Kuningaks“ ja teised kordamööda püüdsid teda sealt maha tõugata. Kes kaotas tasakaalu ja kukkus poomilt alla, läks rea lõppu ja püüdis oma järjekorra saabudes taas „kuningat“ troonilt tõugata. Kellel see õnnestus, sai uueks „kuningaks“. Kui aga nii „kuningas“ kui „trooniletrügija“ koos tasakaalu kaotasid ja maha kukkusid, sai uueks „kuningaks“ järjekorras olnud esimene „trooniletrügija“.
(Põhimõtteliselt oli see samasugune mäng nagu „Kivikuningas“, ainult kivi asemel oli poom. Mängu õpetasin teistele selgeks mina, kuna olin sellesarnast mängu kodus mänginud.)
Pagari koolis
Alates teisest klassist õppisin juba Pagari 8-klassilises koolis. Sõita tuli sinna bussiga. Talvehommikuti bussi oodates meisterdasime bussipeatusesse lumekindlust, kus käisid tuulevarjus ka täiskasvanud bussiootajad (bussipeatuse hoonet meil polnud). Kui sulailma polnud, sai kindlust ehitada ka lumelükkamisel tekkinud lumekamakatest. Ei lugenud meile ka see, et bussi saabudes olime üleni lumised või sula ilma korral ka lausa märjad.
Koolis pidi vahetundide ajal koridoris ringiratast jalutama, kuid kui saal oli soojaks köetud, võis seal mängida, hiljem ka sportida. Talvel mängisid suured poisid vahetundide ajal koroonat ja lauatennist. Väiksemad mängisid „pitti“, ringmänge või ronisid niisama võimlemisredelitel. Ringmänge ja muid seltskondlikke mänge mängiti klassiõhtutel ja koolipidudel. Väiksemates klassides „Kes aias?“, „Tibu, tibu, ära näita!“ jne. Vanemate klasside klassiõhtutel ja rühmakoondustel oli populaarne „Pikk nina“, ringmängudest „Rits-rats, rundibumm“, „Me lähme rukist lõikama“, „Šooder“, „Laurentsius“, „Üksinda kõnnin ma“ jt.
Kevadeti ja sügiseti, kui ilmad olid ilusad, mängisime vahetundide ajal õues rahvastepalli ja „koera“, suuremad poisid mängisid korvpalli või võrkpalli. Vahetunni alguses tuli vaid poiste kehalise kasvatuse õpetajalt pall hankida. Harvem sai ka jalgpalli mängitud. Reegliteta jalgpalli sai vahel ka klassiruumis mängitud. Mäletan, et ükskord juhtus seejuures õnnetus ja keemiaklassi kapi klaasiga uks sai pallitabamuse. Siis võeti meilt hulgaks ajaks vahetunni ajal pallimängimise õigus ära. Vahetunni ajal mängiti kaartegi, kuid seda tuli teha salaja, kuna „hasartmängude mängimine“ oli keelatud. Põhiliseks mänguks oli „Potkitnoi“. Ja muidugi mängiti tahvli puhastamise svammiga sõda – mis siis, et pärast kooliriided kõik kriidiga koos olid! Mängisid nii poisid kui tüdrukudki.
Kooli õuel oli algul võllaga kiik, kuid kuna üks poiss kukkus sealt maha ja ta käeluu läks katki, siis lammutati kiik ära. Siis ehitati pöördkiik ja ka sellel kiikumine oli (eriti väiksemate klasside õpilaste) üks lemmiktegevusi.
Omaette mängimine toimus vahel ka tundide ajal (seda muidugi salaja). Kirjutasime üksteisele salakirju ja edastasime neid salaja. Et õpetaja „sissekukkumise“ korral kirjade sisu teada ei saaks, mõtlesime välja „oma“ morse, mida vaid meie klass teadis.
Pinginaabriga sai mängida ka „Laevade pommitamist“ ja „Kartulikuhja“.
Kui meie lugemislektüüri sattus Gaidari[1] jutustus „RSN“, tahtsime meiegi salajasteks looduse kaitsjateks hakata. Peakorteriks valisime Pagari mõisa häärberi pööningu (mõisahoone oli tol ajal osaliselt kooli kasutada, seal asusid internaat, kooli söökla, õpetajate korterid ja mõnda aega ka võimla). Salajasse „vennaskonda“ võeti vastu vaid omi sõpru ja kõik pidid andma vande. Kusagilt toodi ka pikksilm, millega salaja ümbrust jälgisime. Korra avastasime isegi naabermaja elaniku, kes pargist oksi murdis ja saatsime talle „salajase“ sõnumi, et ta nii enam ei teeks. Õpetajad said aga meie tegevusele õige pea jälile, tituleerisid selle huligaansuseks ja meid kupatati „staabist“ minema. Siis vaibus ka meie „salaseltsi“ tegevus.
Keskkooliaeg
Peale Pagari kooli lõpetamist astusin tolleaegsesse Adolf Kesleri nimelisse Kohtla-Järve 5. Keskkooli. Ega ma eriti klassiga kokku sulanud, sest peale tundide lõppu kiirustasin bussi peale, et koju sõita, ja seetõttu peale tunde klassikaaslastega suhelda ei saanud. Samuti ei võtnud ma osa nende „labrakatest“, mis kippusid joomapidudeks kujunema, kuid mind need ei tõmmanud. Vahetundide ajal ei mäleta, et mingeid mänge oleks mängitud, kuid igavate tundide ajal sai vahel pinginaabriga „Laevade pommitamist“, „Trips-traps-trulli“ või „Kartulikuhja“ mängitud.
Sel ajal võisid suveks vanaemade juurde saadetud naaberkülade noorukidki meile tulla ja vahel kogunes meid kokku lausa kümmekond. Mängisime kas kaarte või koksisime palli.
Üliõpilasaja ajaviited
Kui õppisin EPA-s[2], sai vahel kursuseõhtutel samuti ringmänge mängitud. Üheks ringmänguks oli „Jänku hüppas metsa all“.
Koori „Heli“ sünnipäevapidudel sai lauas mängitud paberimängu „Kes sa oled?“
Täiskasvanumängud
Peale ülikooli sattusin tööle Iisaku Näidissovhoosi. Elasin kortermajas. Õhtuti kogunes meie maja juurde kenake seltskond ja siis läks pea alati lahti pallimäng. Mängiti nii „Koksi“ kui ka „Kartulit“. Pikkadel bussisõitudel või õhtuti korteris käis kaardimäng (põhiliselt „Potkitnoi“). (Ema kodus ladus ka pasjanssi.)
Peoõhtutel mängiti harva ka ringmänge.
Arvutimängud tulid mu ellu alles mõned aastad tagasi, kui pojad mulle arvuti kinkisid. Nüüd vahel õhtuti enne magamaminemist mängin mõned mängud. Põhiliselt mängin kaardimänge FreeCell, Solitaire ja Spider Solitaire.
MÄNGUDE KIRJELDUSED
Paberimängud
Kartulikuhi
Paberile joonistati ringikestest kolmnurkne kartulikuhi. Kuhja suurus olenes mängijate soovist. Kuhja ülaotsas oli üks ringike, järgmises reas kolm, siis viis ringikest jne. Kordamööda hakati ringikesi värvima. Kui kellelgi õnnestus rida (nii horisontaalselt, vertikaalselt kui diagonaalselt) täis saada, luges ära, mitu kartulit ta sai ja märkis üles. Kui kõik kartulid võetud, loeti üle, kummal rohkem punkte (kartuleid) oli.
Trips-Traps-Trull
Kõigepealt tuli joonistada kaks paralleelset joont ja kaks sellega ristuvat paralleelset joont, et tekiks üheksast ruudust koosnev mänguväli. Siis tuli kordamööda hakata ruutudesse oma märke panema (0 ja X) nii, et saaks kirjutada kokku kolm märki ükskõik millisel suunal (vertikaalis, horisontaalis või diagonaalis). Kui see õnnestus, oli võitja teada. Alustada tuli kordamööda või alustas kaotaja.
Ülespoomismäng
Mängujuht mõtles välja mõne sõna ja märkis selle paberile nii, et tähti asendasid kriipsukesed. Teine pidi sõna ära arvama ja selleks hakkas ta tähti pakkuma. Kui täht oli õige, paigutati see vastava joonekese asemele. Kui aga sõnas sellist tähte polnud, alustas mängujuht võllapuu ehitamist, kus iga kriips tähendas valestiöeldud tähte. Kui võllapuu sai valmis, joonistati samal viisil ka kõlkuja. Mäng jätkus, kuni sõna oli ära arvatud või mängija „üles poodud“. Võitis see, kes oli kõige rohkem tähti õigesti ära arvanud.
Sama mängu puhul võis mängija ka „seaks“ saada. Sel puhul andis valestiöeldud täht seale ühe tähe ja kui sõna „SIGA“ oli valmis, selgus ka kaotaja.
Laevade pommitamine
Kumbki mängija joonistas ruudulisele paberile kaks 10x10 ruuduga kasti, mille ülaserva kirjutas tähed A-st kuni J-ni ja kastide vasakusse serva ülalt alla numbrid 1–10-ni. Ühe kasti sisse joonistas oma laevastiku, milles oli üks 4-ruudulist, kaks 3-ruudulist, kolm 2-ruudulist ja neli 1-ruudulist laeva. Laevad võisid paikneda nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Omavahel laevad kokku puutuda ei tohtinud. Teine kast jäi vaenlase laevade pommitamiseks. Kordamööda püüti koordinaatide ütlemisega ära arvata vaenlase laevade asukohti. Kui koordinaadil oli laev, loeti see pommitabamuseks ja värviti see kast tumedaks. Möödaläinud koordinaadi kohta tehti rist. Koordinaatide esitamist esimesena alustanud mängija sai neid esitada seni, kuni tekkis möödalask, siis esitajad vaheldusid. Vastasmängija pidi ütlema, kas lask läks mööda või pihta. Kui laeval olid kõik ruudud ära värvitud, pidi ta ütlema: „Pihtas, põhjas.“ Võitis see, kellel õnnestus esimesena vastase laevastik põhja lasta.
Tähe- ja sõnamängud
Mängiti põhiliselt 2–3-kesi. Mõeldi välja kategooriad, millistele tuli vastused leida. Näiteks: poisinimi, tüdrukunimi, lill, loom, lind, linn jne. Siis hakkas üks mängija mõttes tähestikku lugema, kuni teine ütles: „Stop!“ Millise tähe juures lugeja peatuma jäi, selle tähega pidid selles voorus algama kõik sõnad. Näiteks „M“-tähega: Mihkel, Mari, moon, mäger, metsvint, Moskva jne). Seejärel hakati omi vastuseid teisega võrdlema. Kui vastused olid erinevad, sai mängija iga õige vastuse eest kümme punkti. Ühesugused vastused andsid viis punkti ja vastamata või valesti vastatud null punkti. Kui vastused vastatud, valiti uus täht ja mäng jätkus. Mängu lõpus loeti punktid kokku ja võitis see, kel enim punkte.
Tähemängu sai mängida ka teisiti ja rohkemate mängijatega. Siis olid mängijad ringis. Lepiti kokku, millisele kategooriale vastatakse. Näiteks: poisinimi. Esimene mängija ütles näiteks: „Oskar.“ Järgmine mängija pidi siis järgmise poisinime ütlema eelmise nime lõputähega, seega „R“-tähega. Kes kiiresti vastust ei teadnud, sai ühe miinuspunkti või langes mängust välja või andis pandi, see olenes sellest, kuidas mängu algul kokku lepiti.
Sama mängu sai mängida ka näiteks nägemisulatuses olevate esemete äraarvamisega. Näiteks võeti nägemispiirkonnaks tuba. Üks mängija võttis mõttes mingi eseme sellest toast ja näiteks teatas: „See sõna algab „L“-tähega ja sõnas on viis tähte.“ Teine pidi siis ära arvama, millega tegu ja pakkuma variante, kuni õige sõna välja tuli. Kolmekesi mängides pakuti kordamööda ja kes esimesena õige vastuse andis, sai ise uue sõna välja mõelda.
Ühes teises variandis mõtles mängujuht välja toas mingi eseme ja äraarvaja pidi küsimusi esitades ära arvama, millega tegu, kusjuures teised mängijad tohtisid küsimustele vastata vaid: „ja“ või „ei“ või „nii ja naa“.
Mängud kabelaual
Kabelaual sai peale klassikalise kabemängu mängida ka äraandmisemängu, kus võitjaks tuli see, kes sai esimesena oma nuppudest lahti. Samuti sai seal mängida nipsumängu.
Nipsumäng
Kabelaual pandi kabenupud esimesele ja viimasele ruudureale ritta. Loosi järgi valiti alustaja. Alustaja pidi oma kabenuppudele sõrmenipsu lüües vastase kabenupud mänguväljalt ära lükkama. Kui mõni kabenupp väljalt ära lükati, sai ta edasi nipsutada, kuni mööda lõi. Siis oli vastase kord. Kui lööja enda nupp läks aga mänguväljalt välja, võis vastane ühe oma mahalükatud nupu lauale tagasi panna ja ka nipsutamiskord läks temale üle. Mäng jätkus seni, kuni ühe poole nupud olid kõik laualt eemaldatud.
Sissevedamismängud
Neid sai mängida vaid korra, sest teist korda enam kedagi naljalt õnge ei õnnestunud võtta.
Kas tahad Moskvat näha?
Kaaslase käest küsiti: „Kas tahad Moskvat näha?“ Jaatava vastuse korral võeti kahe käega kaaslase pea ümbert kinni (kõrvade kohalt) ja tõsteti ta maast lahti, ise küsides: „Kas näed Moskvat?“ Kui kaaslane eitas, jätkati tõstmist, kuid harilikult paluti end vaid lahti lasta.
Lenduri- või kosmonaudimäng
Seda mängu sai mängida samuti vaid sellega, kes polnud sellisest mängust kuulnud.
Madalal toolil või pingil seisva mängija silmad seoti kinni ja lubati teda „kosmosesse“ tõsta. Tegelikult tõsteti tool vaid paar sentimeetrit maast lahti ja kõigutati veidi, et tekiks tunne, nagu oleks tool kõrgele tõstetud. Seejärel kästi mängijal maapinnale hüpata. Kuna mängijal oli tunne, et ta asub küllalt kõrgel, siis oli tema hüpe madalalt maandumise kohta naljakas ja pealtvaatajad said naljaka hüppe puhul naerda. Sellist mängu mängiti põhiliselt õues pehmel murul, kus oli ohutum maanduda.
Kes sa oled?
Seda mängu mängisime EPA-kooli ajal Tartu „Heli“ koori sünnipäevapidudel (käisin „Heli“ kooris laulmas).
Igale mängijale anti paberitükk, kuhu ta kirjutas viie lemmiklooma või -linnu nimetuse (näiteks koer, kass, paabulind, põder, tiiger). Kui kõikidel olid nimetused kirjas, hakkas mängujuht teiste naeru saatel lugema, kes sa olid. Esimene kirjapandud loom tähendas, kelleks sa end pead. Järgmine – kes sa oled kodus, kolmas – kes sa oled tööl, neljas – kelleks peavad sind sõbrad, ja viimane – kes sa tegelikult oled.
Seltskonnamängud
Tühi tool?
Toolid asetati ringi. Igal mängijal oli tool, ainult ühel mitte. Muusika mängides jalutasid kõik ümber toolide. Kui muusika vaikis, pidi igaüks toolile istuma. Kuna toole oli üks vähem kui mängijaid, jäi keegi ilma toolita ja lahkus mängust. Nüüd võeti üks tool ära ja mäng jätkus, kuni alles jäi vaid üks tool. Võitis see, kel õnnestus ainsana toolile jääda.
Seda mängu mängisime peoõhtutel nii kooliajal kui täiskasvanunagi.
Ass, ass, tagumine paar välja!
Mängijad võtsid paaridena kolonni. Üksijäänud mängija asus kolonni etteotsa ja hüüdis: „Ass, ass, tagumine paar välja!“ Viimase paari mängijad hakkasid seepeale kolonni eri pooltelt jooksma kolonni ette, et seal jälle kätest kinni võtta. Üksiolnud mängija aga püüdis üht paarilist kinni püüda. Kui see tal õnnestus, jäi üksijäänud paariline hüüdjaks. Kui mitte, sai paar kokku ja seisis kolonni etteotsa ja mäng algas otsast peale.
Haned, luiged, tulge koju!
Valiti peremees ja hunt, ülejäänud mängijad olid haned. Mänguväljale tõmmati kaks joont, üks peremehe juurde, teine kaugemale. Haned asusid kaugema joone taga, hunt kahe joone vahel.
Peremees hüüdis: „Haned, luiged, tulge koju!“
Haned vastasid: „Ei saa, hunt on ees!“
Peremees: „Tulge ikka!“
Haned püüdsid siis joosta peremehepoolse joone taha, kuid hunt asus neid püüdma. Kui hunt mõne hane kinni püüdis, sai kinnipüütust uus hunt ja mäng jätkus.
Mooramaa kuningas
Üks mängijatest oli kuningas. Teised leppisid kokku, millist tegevust nad näitama hakkavad ja läksid siis kuninga juurde ning ütlesid: „Tere, Mooramaa kuningas!“
Kuningas: „Tere, tere! Mis tööd te ka teha oskate?“
„Mooramaa tööd!“
„Näidake, kuidas see käib!“
Seejärel matkisid mängijad mõnd tööd ja kuningas pidi ära arvama, mis tööd nad tegid. Kui kuningas töö ära arvas, panid matkijad jooksu ja kuningas püüdis neist kedagi kinni võtta. (Joosti kokkulepitud joone taha.) Kui see tal õnnestus, sai kinnivõetust uus kuningas.
Värvide ostmine
Valiti ostja ja kaupmees. Kaupmees pani igale mängijale mingi värvi nime.
Ostja tuli värvi ostma: „Tere! Kas teil värve on?“
Kaupmees: „On. Mis värvi sa tahad?“
Ostja nimetas mingi värvi. „Värv“ hõikas: „On küll!“ ja pistis jooksu. Kui ta jõudis enne kokkulepitud „koduni“, siis oli ta pääsenud, kui värv aga ostja poolt enne kinni püüti, sai temast ostja ja kaupmees pani endisele ostjale mingi värvi nime. Nüüd algas mäng otsast peale.
Kingsepamäng
Valiti kingsepp. Ülejäänud mängijad joonistasid endale maapinnal ringi, „kodu“. Kingsepp läks kellegi juurde ja küsis: „Kop-kop, kas kingsepp kodus?“ See aga vastas: „Ei ole, läks sinna,“ ja näitas kellegi poole näpuga. Kingsepp läkski selle juurde, kellele näpuga näidati ja kordas küsimust. Kui aga keegi vastas: „On kodus!“ pidid kõik mängijad koha vahetama, ka kingsepp. Kes jäi „kodust“ ilma, oli uus kingsepp.
Pimesikk
Ühel mängijal seoti silmad kinni ja temast sai pimesikk. Seejärel hakati pimesikku talutama. Pimesikk küsis: „Kuhu sa mind viid?“
Talutajad: „Sealauta!“
Pimesikk: „Mis sinna?“
Talutajad: „Putru sööma.“
Pimesikk: „Kus lusikas?“
Talutajad: „Otsi ise!“ Ja talutajad jooksid pimesikust kaugemale. Siis hakkas pimesikk teisi püüdma. Kelle esimesena kätte sai, oli uus pimesikk ja mäng kordus. Vahel pidi pimesikk ka püütu ära tundma ja kui ta seda tegi, sai püütust pimesikk, kui aga mitte, tuli uus mängija kinni püüda.
Selle mängu õpetas meile mu ema, kes olevat seda mänginud oma lapsepõlves Gdovi oblastis Voskovo külas.
Keerukuju
Mängujuht võttis mängijatel kordamööda käest kinni, keerutas neid ümber enda ja laskis siis käest lahti. Keerutatav pidi nüüd tarduma sellises asendis, nagu ta lahti lasti. Kui kõik olid „keerukujudeks“ keerutatud, valis keerutaja välja kõige naljakama kuju ja sellest sai uus keerutaja.
Seda mängu mängisime nii suviti naabrilastega kodus kui ka algkoolis õppides.
Silmapilgutus
Toolid pandi ringi. Igale toolile istus üks mängija ja teine tema selja taha. Üks tool jäi tühjaks ja selle taga olev mängija pidi hakkama endale paarilist meelitama. Selleks tegi ta toolilistujatele salaja silma ja silmateinu pidi siis oma toolilt tema toolile jooksma. Toolilistuja selja taga olnud paariline aga pidi valvas olema ja jooksupanekut kinnikrahmamisega takistama. Kui see tal ei õnnestunud, tuli tal endal silmapilgutajaks hakata.
Mäng oli populaarne Pagari kooli klassiõhtutel.
Pikk nina
Mängijad jaotati kahte viirgu, ühte poisid, teise tüdrukud. Mängujuht pani ühe viiru mängijatele läbisegi teise viiru mängijate nimed (nt tüdrukutele poistenimed). Seejärel tuli mängijatel ükshaaval minna vastasrea ette, arvata ära, kellel võis sinu nimi olla ja teha talle kummardus. Kui leidsid oma nimega mängija, vahetasid mängijad kohad (tüdruk läks poisteritta ja vastupidi). Kui aga kummarduti vale mängija ees, näitas see pikka nina ja sul tuli omale kohale tagasi minna. Nüüd läks kummardama järgmine mängija. Mäng lõppes, kui kõik tüdrukud olid poisteritta jõudnud (st kõik olid oma nimed üles leidnud). Nüüd võis mängu jätkata ja poistele tüdrukute nimed panna. Ja kõik kordus uuesti, vaid selle vahega, et kummardajateks olid nüüd poisid.
Mängisime seda mängu nii Pagari koolis kui hiljemgi.
Naerukeeluga mängud
Vanaisa vanad püksid
Mängijad olid ringis, mängujuht ringi keskel. Mängujuht hakkas ringisolijatelt erinevaid küsimusi küsima, kuid need võisid vastata vaid: „Vanaisa vanad püksid.“ Kui keegi vastajatest seejuures naerma hakkas, sai temast uus küsija.
Laulumängud, ringmängud
Laulumänge mängiti koolis nii koolipidudel kui vahetundidel. Nende kirjeldused on pea igas laulumänge kirjeldavas raamatus olemas ja seetõttu pole mõtet neid kõiki kirjeldama hakata.
Põhilised mängud olid „Kes aias“ (väiksemates klassides), „Šooder“, „Rits-rats-rundibumm“, „Me lähme rukkist lõikama“, „Üks peremees võttis naise“, „Pingo“
Vähemtuntud on laulumäng „Üksinda kõnnin ma“
Üksinda kõnnin ma
Üksinda kõnnin ma,
ei saa muret peita.
Südames vaev ja piin,
kuidas sõpra leida.
Küsin siit, küsin sealt,
kas on keegi näinud,
et minu armas sõbrake
siit on mööda läinud.
Keeruta ringi sa,
hoolega sind vaatan.
Ei, ei sind tunne ma,
lähen veelkord otsima.
Keeruta ringi sa,
hoolega sind vaatan.
Jaa, jaa, sind tunnen ma,
lähme üheskoos tantsima.
Salmi ajal kõnnivad mängijad ringis, paar mängijat vabalt ringi sees. Sõnade „Keeruta ringi sa...“ juures valiti ringisolijatest keegi ja too pidi end ringi keerutama. „Ei, ei, sind tunne ma...“ juures löödi käega ja kõnniti edasi. Ka ringisolijad kõndisid edasi. Nüüd valiti uus partner ja sõnade „Ja, ja, sind tunnen ma…“ juures tantsiti ringi sees galopivõttes kuni refrääni lõpuni. Siis jäi väljavalitu ringi sisse, valinud mängija aga läks ringi tagasi ja mäng jätkus.
Jänku hüppas metsa all
Jänku hüppas metsa all,
lõbus tuju oli tal.
Hüppas ikka hops ja hops,
sabaots tegi sips ja sops.
Refr.: Sest ma nagu linnukene
igatsen su järele.
Salmi ajal kõnnitakse ringis, mõned mängijad kõnnivad ringi sees. Refrääni ajal peatuvad seesolijad välisringilt valitud partneri ees. Ringisolija laskus põlvili ja seesolnud „valija“ istus talle põlvele. Refrääni lõppedes kingiti partnerile põsemusi (vahel ka veidi vallatumalt musimops) ja väljavalitu läks ringi sisse, seesolnud mängija aga tema kohale ringis.
Seda mängu mängisime üliõpilastena pulmades.
Kuna käisin „Vanemuise“ teatri täiendkooris laulmas, siis korra Henn Pai sünnipäeval sai seda mängu ka näitlejatele õpetatud. Sünnipäevalapsele meeldis see nii väga, et terve õhtu käis ja mangus: „Hakkame tantsima „Jänku hüppas metsa all“!“
Siiski on mõned laulumängud, mida olen õppinud oma emalt ja neid vist pole üles kirjutatud. Üks neist on „Tule nüüd, tule nüüd tantsima!“
Tule nüüd, tule nüüd tantsima
Tule nüüd, tule nüüd tantsima,
tantsima, tantsima.
Meie pole tulnud tukkuma,
tukkuma, tukkuma.
Trai-rai-trallalla,
trai-rai-trallalla.
Mina lähen sinna, sina lähed sinna,
otsin omal teise.
Mina lähen sinna, sina lähed sinna,
otsin omal teise.
Salmi ajal liiguti paaris olles mööda ringjoont. Seejärel jäädi seisma, pöörduti vastastikku ja sõnade „trai-rai-trallallaa“ ajal löödi püstiplaksu. Sõnade juures „mina lähen sinna“ näidati käega paremale, sõnade juures „sina lähed sinna“ näidati käega vasakule ning viimase korduse „Otsin omal teise“ ajal liiguti paar sammu paremale uue partneri juurde.
Seda mängu olevat mänginud minu ema oma lapsepõlves Gdovi oblastis Polna rajooni Voskovo eestlaste külas. Millegipärast ta meile seda ei õpetanud, aga õpetas minu lastele, kui need väiksed olid.
Sampuri linnas
Sampuri linnas elas ka
üks kangur kahe lapsega.
Refr. Sam-valerilerii,
sam-valerileraa,
sam-valerile-lal-lal-la.
Neil surid ära vanemad,
jäid vaeseks lapseks mõlemad.
Refr.
Poeg pidi ära minema,
et kaugel kroonut teenida.
Refr.
Ja tütar Venemaale siis
üks herra omal teenriks viis.
Refr.
Poeg teenis kroonut ausaste,
sai varsti priiks ja vallale.
Refr.
6. Kui kodu hakkas minema,
siis sõitis läbi Venemaa.
Refr.
7. Teel trahterisse astus ta,
seal nägi neiut ilusat.
Refr.
8. Poiss hakkas juttu tegema,
et neiut kaasaks kosida.
Refr.
9. Oh, herra, miks mind pilkate,
ma nägin eile sõitvat teid.
Refr.
10. Te hobu hiilgas hõbedast
ja saanitekk oli kalevist.
Refr.
11. Oh, ütle, kena neiuke,
kes on sinu isa-emake?
Refr.
12. Sampuri kangru tütar ma
ja Katarina nimega.
Refr.
13. Oh, sina minu armas õeke
ja mina sinu vennake.
Refr.
14. Nüüd otsi omal peiukest
ja mina omal neiukest.
Refr.
Selle vahetantsudega ringmängu puhul liiguti salmi lauldes käest kinni hoides mööda ringjoont. Mõned tantsijad liikusid ringi sees vastupidises suunas. Refrääni ajaks võttis sisemine tantsija välisringist endale partneri, kellega tiirutati refrääni lauldes käevangus ringi sees. Refrääni lõppedes läks seesolnud mängija välja, tema valitud partner aga jäi ringi sisse ja kõik kordus.
Ise ma seda ringmängu mänginud pole, see on üles kirjutatud minu emalt, kes sündis 1917. aastal Gdovi oblastis Voskovo külas (eestlaste küla teisel pool Peipsit). Seda ringmängu olevat tema lapsepõlves simmanitel mängitud.
Õuemängud
Kivikuningas
Ema rääkis, et seda mängu mängisid nad lapsepõlves karjas käies. Kui kusagil kive oli, siis kes esimesena kivi otsa jõudis, hõikas teistele: „Mina kivikuningas, sina sitalabidas!“ Teistel lastel tuli teda siis kordamööda püüda maha lükata, et ise “kivikuningaks” saada.
Lapsepõlves (aga ka noorukieas) oli ikka komme, kui sõpradega mõne kivi juurde sattusid, ronida kivile ja hüüda: „Mina kivikuningas!“, kuigi keegi sind sealt maha tõukama ei kippunudki. Tihti oli kiirus tähtis – et kes esimesena kivile jõudis. Veel täiskasvanunagi vahel mõne kivi juurde jõudes tuleb tahtmine sellele ronida ja hüüda: „Mina kivikuningas!“
Peitusemängud
Peitust sai mängida vaid siis, kui keegi külla tuli, sest kahekesi mängimine oli igav. Väiksena siiski vahel õega kahekesi sai ka seda mängu mängitud. Esimene mälestus sellest mängust on umbes 3–4-aastaselt. Isa-ema saagisid puid ja meie õega hakkasime peitust mängima. Õde peitis end aianurka ära ja mind oodates jäi magama. Mina aga teda üles ei leidnudki. Sellest tekkis selline paanika, sest ema oli veendunud, et kuna laps hüüdmise peale ei vasta, on ta kuhugi kaugemale ära läinud ja eksinud. Joosti kõik naabrid läbi ja siis hakkasid ka naabrid appi otsima. Lõpuks naabritädi aianurgast magava lapse ka avastas.
Peitusemängu esimene „lugeja“ (pidaja) selgitati välja liisusalmiga. Kokku lepiti ka arv, milleni pidaja pidi lugema. Siis keeras pidaja silmad seina poole ja hakkas lugema. Jõudnud vastava arvuni, hüüdis ta kõva häälega: „Tulen!“ ja hakkas teisi otsima.
Peitust sai mängida nii lihtsalt kui „tukitades“. Viimane variant oli lõbusam – peitja võis peidust ise salaja välja hiilida ja kokkulepitud kohta koputades hüüda: „Tuki-tuki, mina prii!“ Siis ei pidanud ta pidama (lugema) hakkama. Kui aga pidaja teda nägi ja enne teda jõudis tukitamiskohta, pidi pidaja hüüdma leitud lapse nime ja ütlema näiteks: „Tuki-tuki, Kaie kinni!“ Siis oli leitud mängija kaotajaks ja keda esimesena „kinni tukitati“, oli järgmiseks lugejaks. Kui aga kõik peitupugejad jõudsid enne pidajat end priiks tukitada, pidi pidaja uuesti lugema hakkama.
Asjade peitmise mäng
Üks mängija saadeti ukse taha ja toasolijad peitsid mõne väikse eseme kuhugi tuppa ära. Ukse taga olija kutsuti tuppa ja ta asus otsima. Kui ta läks vales suunas, hüüti korraga: „Külm!“ Kui ta jätkas vales suunas liikumist, öeldi: „Veel külmem.“ Peidukohale lähenedes öeldi: „Soojem,“ või „Veel soojem,“ või kui päris lähedal oli, siis: „Kuum!“
Pitimängud (kullimängud)
Kõige lihtsama pitimängu puhul valiti „pitt“, kes hakkas teisi taga ajama. Kui ta kedagi käega puudutas („pitiks lõi“), sai puudutatust uus pitt ja mäng jätkus. Pitimängu sai ka veidi huvitavamaks teha. Näiteks kükipiti puhul kükiasendis mängijat pitiks lüüa ei tohtinud, kõrguspiti puhul oli „tsurrikoht“ maast kõrgemal (näiteks kivi otsas vm). Pallipiti mängimise ajal aga pidi pitt tagaajamisel püütavat palliga tabama.
Pallimängud
Kõige lihtsam oli üksteisele palli visata ja kinni püüda. Seda sai ka varieerida. Näiteks seisis püüdja redelil või lausa veranda katusel jne.
Suuremaks saades lisandus „Koks“ – ringis võrkpall või selle erimoodus „Kartul“, kus eksinud mängija, kes palli kätte ei saanud, pidi ringi keskele „kartuliks“ kükitama ja teised ringisolijad võisid teda „summida“ – ühe käega palli lüües (nagu servides) seeskükitajat tabada. Kui löök aga kartulist või kartulikuhjast (kui mängijaid oli sees rohkem) mööda läks või enne kartulit puutumata maad puudutas, pidi lööja ise samuti kartuliks minema. Kui aga keegi kartulitest palli kinni püüdis, pääsesid kõik seesolijad välja ja lööja läks nende asemel kartuliks.
Mädamuna
Mängu algul lepiti kokku, mitu „elu“ mängijatel on. Üks mängijatest jäi palliga keskele, teised tema ümber. Juhtmängija viskas palli õhku ja hüüdis kellegi ringisolija nime. Hüütu pidi palli kinni püüdma. Kui see tal õnnestus, sai ta kohe palli õhku visata ja uue nime hüüda. Kui pall aga maha kukkus, panid kõik teised mängijad jooksu ja seisma jäid alles siis, kui püüdja palli kätte sai ja hüüdis: „Stop!“ Nüüd võis palliomanik teha kolm sammu lähima mängija suunas ja seejärel teda palliga visata. Kui pall tabas, kaotas tabatu ühe elu ja temast sai uus palliviskaja. Kui aga löök mööda läks, kaotas viskaja elu.
Uus viskaja püüdis palli visates hüüda mõne mängija nime, kes oli kaugemale jooksnud, sest siis polnud hüütul tihti võimalik kohe pall kätte saada ja teistel õnnestus nii kaugemale joosta.
Kui kellelgi kõik elud olid otsa saanud, langes ta mängust välja.
Mängida sai ka nii, et elu kaotamise asemel saadi üks täht ja mäng lõppes siis, kui kellelgi oli tähtedest kokku saanud sõna „MÄDAMUNA“.
Pallikool
Visati kordamööda palli vastu seina. Enne lepiti kokku, kuidas visata. Näiteks 10 korda pall üles ja siis kinni püüda, 9 korda pall üles visata ja enne püüdmist plaks teha, 8 korda visata pall vastu seina ja siis kinni püüda, 7 korda eelmist korrata, kuid enne püüdmist plaks teha, 6 korda visata pall vastu seina ja enne püüdmist selja taga plaks lüüa, 5 korda pall vastu seina visata ja enne püüdmist lasta pallil kord vastu maad kukkuda, 4 korda sama teha, kuid plaksuga, 3 korda visata pall ja 2 plaksu teha, 1 kord visata pall üle pea vastu seina ja seejärel pall kinni püüda. Harjutused ei pidanud alati sellises järjekorras olema ja võis ka uusi trikke välja mõelda. Kes eksis ja palli kinni ei püüdnud, andis palli järgmisele ja kui uuesti tema kord tuli, hakkas harjutusi otsast peale sooritama. Võitis see, kes esimesena puhtalt kooli läbi tegi.
Koeramäng
Valiti kaks palliviskajat, kes asusid kumbki väljaku eri otstesse. Väljaku keskele jäid „koerad“. Palliviskajad asusid palli üksteisele loopima, aga koerad üritasid palli kinni püüda. Kui kellelgi see õnnestus, tuli viskaja sisse koeraks ja kinnipüüdjast sai viskaja.
Kaardimängud
Linnade põletamine
Selle kardimängu õpetas meile isa, kui kunagi veoauto kastis Tallinna lähedale tädile sünnipäevale sõitsime. Täiskasvanud ostsid Viitnalt mängukaardid ja hakkasid „Bismarcki“ mängima. „Väiksed“ kaardid (1–5) jäid aga vabaks ja nendega õpetaski isa meid mängima. Olin siis umbes 5–6-aastane. Kaardid jagati ära nii, et kummalegi jäi ühepalju kaarte (mängida saab ka mitmekesi). Kumbki pani oma kaardid pakki ja kordamööda hakati kaardipaki pealt kaarte välja laduma. Kelle kaart oli „suurem“, sai teise kaardi endale. Kui kaardid olid aga ühesugused, siis öeldi, et kaardid riidlevad, siis pani kumbki mängija nende „lahutamiseks“ ühe kaardi ja siis veel ühe kaardi. Kumma kaart nüüd suurem oli, sai kõik need kaardid endale. Võidetud kaardid pandi oma kaardipaki alla.
Mängiti niikaua, kui kaardid kõik ühe mängija kätte kogunesid või kuni ära tüdineti.
Bismarck
See oli pikk mäng, mida mängiti pea õhtu otsa. Mäng koosnes mitmest osast. Mängiti nelja mängijaga. Üks mängijatest pidas „panka“ – st pidas arvestust, palju keegi punkte kogus.
Esimene mänguvoor oli „Trumbita enamvõtmine“ – st iga võidetud tihi andis punkti.
Teine voor oli „Trumbiga enamvõtmine“, kolmas „Trumbita vähemvõtmine“, neljas „Trumbiga vähemvõtmine“, viies „Ladumine“, kuues „Vaba valik“.
Kaardipakk jagati mängijate vahel võrdselt. Igas voorus mängiti neli mängu, nii et iga mängija sai alustada. „Trumbita enamvõtmisel“ sai tihi mängija, kes „tappis“ esimesena lauale pandud kaardi kõige suurema sama masti kaardiga. Kui kellelgi polnud samast mastist kaarti, pani ta suvalise kaardi. Näiteks kui esimene käis ruutu kuue, teine pani ruutu 10, kolmas ruutu emanda, neljas aga risti kuninga, siis tihi sai mängija, kes pani lauale ruutu emanda. „Trumbiga enamvõtmisel“ oli trumbikaart alati suurem teistest, kuid seda võis kasutada vaid juhul, kui samast mastist kaarti polnud.
„Vähemvõtmisel“ oli mäng vastupidine – mida vähem tihisid said, seda parem, sest iga tihi andis miinuspunkti. Kui vastavat masti kaarti polnud, võisid käia suvalise kaardiga (trumbiga mängu puhul aga trumbiga ja kui seda ka polnud, siis alles suvalise kaardiga).
„Ladumisel“ võis mängu alustaja valida, millisest kaardist ladumist alustada. Käidi kordamööda. Näiteks kui alustati ladumist kümnest, siis pidi ütlema, kas ederpidi[3] (st kümnele läks peale soldat) või tagurpidi (st kümnele läks peale üheksa). Alustaja pani ühe kaardi lauale ja järgmine mängija pidi panema kaardi kas laualolevale kaardile või samasuguse teisest mastist kaardi kõrvale (laoti mastide kaupa). Kui vajalikku kaarti polnud, pidi ütlema: „Passin,“ ja käimiskord läks järgmisele mängijale. Selle mängu võitja oli see, kes esimesena kaartidest lahti sai. Teistele kättejäänud kaardid andsid igaüks ühe miinuse, võitja aga kogus sama palju plusspunkte, kui teistel mängijatel oli miinuseid kokku.
„Vaba valiku“ voorus jagati kaardid laiali ja alustaja sai kaarte vaadates valida, millist eelmistest mänguvoorudest ta mängida tahaks ning vajadusel võis ta ka ise trumbi valida.
Mängu üldvõitjaks sai mängija, kes kogus kogu mängu jooksul kõige enam punkte.
Seda mängu mängisid põhiliselt täiskasvanud minu lapseeas (hiljem vahel ka meie, kui suuremaks kasvasime). Oli lausa väljakujunenud komme, et ema-isa käisid pühapäeviti naabri juures „kaardiõhtul“ (või tulid nemad meile).
Potkitnoi
Mängida saab kas üksikmänguna või paarismänguna. Igale mängijale jagatakse kuus kaarti. Seejärel võetakse järelejäänud pakist trumbikaart ja pannakse ülejäänud kaardipaki alla risti (et oleks nähtav). Mängu alustab mängija, kellel on kõige väiksem trumbimasti kaart. Ta käib järgmisele mängijale välja ühe kaardi, mille too peab „tapma“ kas samast mastist kaardiga või trumbiga. Kui ta kaardi ära tapab, võivad üksikmängu puhul kõik teised mängijad, paarismängu puhul vastaspaari mängijad, lisada tapmiseks veel samasuguseid kaarte, nagu laual juba oli, kusjuures esmajärjekorras oli õigus kaarte lisada mängijal, kes esimese kaardi lauale pani. Näiteks kui mängija tappis ruutu kuningaga ruutu soldatit, siis tohtis lisada kas soldateid või kuningaid.
Kui tapmine õnnestus, pandi tapetud kaardid „maha“ – st teise hunnikusse – ja mängijad, kes olid kaarte maha pannud, võtsid pakist nii palju kaarte juurde, et käes oleks jälle kuus kaarti. Kaartide võtmist alustas esimesena kaardi käinud mängija ja viimasena tapja. Kui aga ei suudetud kaarte tappa, tuli need „üles võtta“ – st endale pihku võtta. Võitis see, kes esimesena oma kaartidest lahti sai.
Mängu lõpetaja võis seda teha ka „pagunitega“ – st kui mängu viimaste kaartidena sai lauale panna vähemalt kolm kuut (järgmine voor kolm seitset jne).
Mängu alustamine
Mänge alustati kas lihtsalt kellegi algatusel või mõeldi ühiselt, mida peale hakata. Kui mäng vajas esimängijat ja ei jõutud niisama kokkuleppele, lahendati esimängija küsimus liisusalmiga.
Liisusalmid
Entel-tentel-trika-trei,
leidsin karu, kommerei.
Hiired kõdistasid naba,
sina oled mängust vaba.
Üks ilus valge tuvi
lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
lukuvõti katki murtud.
Kes seda parandama peavad,
seda ütled sina,
väike tatinina.
A, B, C, D, E,
üks kits läks üle vee.
Kaasas kandis palju prahti,
sina oled mängust lahti.
Ükki, kakki, kommi, nommi,
vanamees hüppas üle pommi,
pommist käis üks kõva pauk,
vanamees vaatas – püksis auk.
Punaste pükstega politsei
ütles mul: „Idi damoi!“
Mina ei mõistnud seda keelt,
keerasin ümber ja näitasin keelt.
Meenutusi lapsepõlvest
Siber 1953–1958
Ma sündisin 14. jaanuaril 1953. aastal Siberis, täpsemalt Novosibirski oblastis Novosibirski rajoonis Voronovo külas. Nimeks sain Zoja. Zoja tähendab kreeka keeles "elu" ja see nimi meeldib mulle, sest just nimi on mind inimestele meeldejäävaks teinud ja koos perekonnanimega kasutades pole sellel terves maailmas teisikut. Ajal, kui ma midagi oma elust mäletama hakkan, olin ma eestlaste Adele-Rosalie ja Juhan Pihlaku perekonnas, kes olid 1949. aasta märtsis inimvaenuliku režiimi poolt Viljandimaalt oma Päri-mail olevast talust Siberisse asumisele küüditatud. Me elasime siis Novosibirski oblasti Kargatski rajoonis Pervomaiskoje kolhoosis. Mu vanemad olid töökad ja ausad inimesed ja mis kõige tähtsam – nad ei joonud. Lapsele on see väga tähtis, milliste inimeste perre ta sünnib. Vanemad soovisid panna mu nimeks Salme, kuid külanõukogus nende soovi ei arvestatud, öeldi, et see on koera nimi, ja nii saingi ametlikult nimeks Zoja. Ema ja isa armastasid mind väga.
Siberis möödusid minu elust viis ja pool esimest aastat. Sellest ajajärgust on mul hulganisti mälupilte. Esimene mälestus on selline, et oleme emaga kuskil aias või pargis, seal lähedal on suurem maja ja meie kahekesi jalutame seal. Arvan, et see oli haigla, kus ma bronhiidi tõttu olin, ja kuna oli soe ilm, lubati meid õue minna. Olin veidi üle kahe aasta vana.
Ka meie pere elas väikeses puust osmikus, mille seinad olid kaetud savi ja lehmasõnniku seguga ning mis omakorda olid nii seest kui väljast valgeks või siniseks lubjatud. Katuseks oli paks mullamätaste kiht. Tavaliselt olid venepärased majad ühe-kahetoalised, tähtsamaks kohaks köök suure ahjuga, kus valmistati toitu. Ahjul oli ka nn. ahjupealne, millel sai külmal ajal magada. Meie majake oli ainult ühe ruumiga, tuba ja köök olid eraldatud pliidi ja ahjuga. Kahjuks meie ahjul polnud seda mõnusat "voodit", kuigi mina oleksin väga soovinud soojal ahjul magada. Kui küsisin emalt, miks nii on, vastas tema: "Ega me venelased ole, et ahju peal magame!" Isa oligi meile ilusad puuvoodid meisterdanud. Minu oma oli väike ja võredega ja voodi jalgade all olid loogad, nende abil sain end kiigutada. Kui suuremaks kasvasin, võeti loogad ära. Mina aga tahtsin kiikuda ja nõudsin neid nutuga tagasi. Siis ütles ema, et koer Muri sõi loogad ära. Ma uskusin seda ja olin Muri peale pahanegi.Toas oli veel riidekapp ja väike lauake, mille peal oli raadio ja mis töötas kahe suure patareiga. Mäletan, et raadiost kuulasin hommikvõimlemise saadet, tegin ka harjutusi vahel kaasa, rohkem küll vehkisin niisama käte ja jalgadega. Muidugi olid kõik saated venekeelsed. Köögi poolel oli söögilaud, mis asetses akna all ja pliidi läheduses seisis toidunõudekapike ning välisukse läheduses pink veeämbritega. Kõik need asjad oli isa ise meisterdanud. Ja oligi kogu meie elamine. Meie väikese pere jaoks piisas sellest täielikult, vähemalt mina arvasin nii.
Kuigi meie kodu oli pisike ja vilets, oli seal puhas ja soe. Tänu töökatele vanematele oli kõht alati täis. Meil olid ka loomad, ilma nendeta polnud elu üldse mõeldav, sest poes müüdi ainult elementaarseid asju: tikke, seepi, ämbreid, sitsiriiet, kalosse, viina, harva ka suhkrut. Elumajaga ühise katuse all oli loomalaut, kus olid lehm, siga, kanad.
Vaatamata kehvadele oludele oli minul siiski mitmeid mänguasju. Mul oli nukk, kelle silmad käisid kinni-lahti ja kes ütles "emme", mul olid nukutoidunõud, väike lõõtspill, kolmerattaline jalgratas ja muidugi ema õe, tädi Mahta Eestist saadetud lasteraamatud. Raamatud olid ilusate realistlike piltidega, ka jutud või luuletused neis olid õpetlikud ja lastepärased. Kõik oma raamatud tõin ma Siberist kaasa ja nad on mul veel praegugi alles. Ka mu lapsed, lapselapsed ja lasteaia lapsed on nende vaatamisest-lugemisest rõõmu saanud. Olen imestanud, kui õigesse kohta teadis minu armas tädi need raamatud saata, ja kuigi ta ise on juba pool sajandit mulla all, elavad tema saadetud raamatud ja teised tema poolt tehtud heateod veel kaua minu mälestustes. Raamatuid olen ma elus tõesti väga armastanud.
Siberis oli lapsi, kellel polnud ühtki mänguasja. Näiteks Ljuba, kellega ma sõbrustasin, mängis ajalehe- ja kasetohutükikestega, riideribade ja tühjade suitsupakkidega. Kui Ljuba minu pool käis, soovis ta alati mängida nukkudele toidu valmistamist. Ema andiski meile veidi tumedamat, nn. seajahu, me segasime seda veega ja vormisime väikesteks kukliteks, siis küpsetasime neid pliidil ja hakkasime nukke söötma. Kuid alati sõi Ljuba enamuse kukleid kiiruga ise ära, öeldes, et tema kõht on rohkem tühi kui nuku oma. Ma ei saanud siis veel aru, et inimese kõht võib tühi olla.
Toon ühe näite loost, mille isa mulle aastaid hiljem jutustas. Lähim suurim asustatud punkt meie kolhoosile oli Kargati linnake, kus leidus rohkem toidu- ja tööstuskaupu kui maal, ka mitmeid vajalikke ameti- ja kultuuriasutusi oli seal. Kargatis oli ka fotograaf, kus nii mõnigi minu kullafondis olev pilt tehtud on. Ühel suvepäeval 1956. aastal sõidutati töölised, sealhulgas ka minu isa, lahtisel veoautol sellesse linnakesse. Aeti "asju", käidi poes ja õhtupoole sõideti koju tagasi. Teel hakkasid kõik näitama, mida nad ostnud olid. Ikka magusat saia, tükksuhkrut, naised pearätikuid, sandalette jne. Muidugi ei puudunud meesterahvaste kotist üks või isegi paar pudelit viina, mida peagi ka maitsma asuti. Minu isal olevat kott pungil olnud, aga tema ei rutanud seda avama. Varsti hakati hüüdma: "Ivan Ivanovitš (Juhan Juhani poeg), näita, mis sinul kotis on!" Isa avas koti ja seal sees oli minu jaoks suur ilus nukk, mille eest oleks saanud mitu pudelit viina osta. Autotäis inimesi jäi paugupealt vait, lõpuks sõnas üks mees: "Вот это да!" (See on alles midagi!)
Iseäralisel moel tuli mu ellu veel üks hirm. Nimelt, ema õde, tädi Mahta, saatis meile Eestist jõuludeks paki ja minu jaoks oli seal sees Siima Škopi joonistustega raamat "Lumivalgeke". Mäletan, et istusin isa süles ja ta luges mulle seda raamatut ette ja mina vaatasin pilte. Kui isa selle lehekülje avas, kus oli pilt nõiaks moondunud ja õuna mürgitavast võõrasemast, kes suundub kohe ilusat ja head Lumivalgekest tapma, hakkasin üle keha värisema ja mu hüsteeriline nutt ei tahtnud kuidagi vaibuda. Tänapäeva lapsed, kes telerist palju vägivallafilme näevad, ei saa võib-olla aru, mida kurjus minule tähendas. Lõpuks peitsid vanemad selle raamatu mu eest ära ja uskuge või mitte, uuesti julgesin "Lumivalgekese" kätte võtta alles 12-aastaselt.
Siberi talved olid karmid, lund sadas palju, tihti olid tuisud, mis võisid kesta mitu päeva. Kui ma hommikuti söögilauas istusin ja mannaputru sõin, ei näinud ma tihti aknast muud kui suurt tuisuvaalu, mis maja räästani ulatus. Õhtuti pimedas piilusin kardinate vahelt ja lootsin ka mõnd hunti näha, kuid peale tähistaeva ei paistnud sealt midagi. Hiljem rääkis ema, et harva, öösiti, oli ta siiski hundi ulgumist kuulnud.
Isa tegi mulle puust kelgu ja väikese lumelabida, sain oma õues kelgutada ja lund kühveldada. Ema terane pilk valvas mind toaaknast, sest väravast väljaminek oli mulle rangelt keelatud. Millegipärast tahtsin väga lund süüa, kuid iga kord, kui lund suhu pistma hakkasin, koputas ema aknaklaasile ja viibutas näppu. Vaevasin pead, et kuidas küll saaksin lund nii süüa, et ema ei näeks. Ja mõtlesingi välja! Lasin kelguga ühest lumehunnikust alla, kuid tegin nimelt nii, et kelk ümber kukuks. Selle ajaga, kui lumes sumasin, ahmisin ruttu lund suhu. Küll maitses hea! Eks pärast tuli nii mõnigi päevake köhaga toas istuda.
Suurim püha oli ka Siberis aastavahetus ehk näärid. Jõulusid avalikult ei peetud, sest kristlikud pühad Nõukogude Liidus ei olnud soovitatavad. Meie külas toimus nääripidu koolimajas ja sinna olid oodatud ka kodused lapsed. Ema pani mulle tutid juustesse ja ma olin põnevil, sest käisin suuremas seltskonnas harva. Enamik lapsi olid mulle võõrad, kuid oma sõpra Vasjat ma tundsin ja temaga seal ringi jalutasingi. Olin arg, kuna koolimajas polnud ma veel kordagi käinud. Saalis seisis kuuse asemel kõrge raagus kask, sest meie lähemas piirkonnas kuuski ei kasvanud. Kaske kaunistasid kommid, küpsised ning laste omavalmistatud paberehted. Koolimajas oli ka elekter, kuid see toimis nii: paarkümmend minutit oli valgust, siis see korraks kustus, generaator lülitati ümber ja peagi oli taas valge. Nii oli ka sellel peol. Istusime kõik mõne minuti pimeduses, kuni saabus valgus ja ... suur ehmatus! Vähemalt minu jaoks. Nääripuul, nii kõrgelt kui inimkäsi ulatas, polnud enam ühtki maiustust, vaid mõni paberhelbeke lehvis veel. Siis hakati ringmänge mängima, kuhu Vasja ka minu viis. Ma ei osanud ühtki laulu ega mängu, liikusin lihtsalt teistega kaasa ja maigutasin suud. Peagi saabus näärivana, õigemini külmavana – vene keelest otsetõlkes (Дед Мороз). Kuigi ma vene keelt oskasin, oli ema mulle mitu eestikeelset salmikest õpetanud. Tuli minu kord näärivana juurde minna. Suur mees maani kasukas võttis mu põlvele, lugesin talle ühe oma salmidest ja tema andis mulle selle eest kaks kommi ja kaks präänikut. Kuigi kõik lapsed said ühepalju maiustusi, olin ma ikkagi nii väikese kingituse pärast pisut solvunud. Ütlesin näärivanale, et ehk saan mõne kommi juurde, kui ühe salmi veel loen, kuid tema ainult naeris, viibutas kelmikalt sõrme ning sõnas: "Kaval tüdruk oled! Rohkem ei saa, teised lapsed tahavad ju ka! Järgmisel aastal tulen jälle, siis toon rohkem!" Järgmised jõulud-näärid tulid mulle aga hoopis Lätimaal.
Üks suur arusaamatus tuli mul veel lahendada. Nimelt, mu vanemate jutus kõlas tihti sõna "Eesti". Kui küsisin, et mis koht see on ja kus ta asub, näitas ema käega metsa suunas ja ütles, et seal ongi Eesti. Sain täiskasvanute jutust aru, et Eestis on kõik parem, ilusam, seal elavad tädi Mahta ja vanaema, seal on üldse kõik kõige, kõige, kõige ... Muidugi hakkasin ka mina seda imedemaad igatsema. Iga kord, kui tuli juttu Eestist, jäi aga ema kurvaks. Mina püüdsin teda lohutada nii: "Kui see Eesti selle metsa taga on, läheme siis sinna!" Kuid ema selgitas, et Eesti on metsast palju kaugemal. Sain veel aru, et keegi nagu keelaks meil sinna minna.
Saabuski 1958. aasta suvi ning me saime loa Siberist lahkumiseks.
Lätimaa 1958–1960
Niisiis, 1958. aasta augustikuu Eestis, täpsemalt Viljandis, kus ema õde Mahta meile oma väikeses korteris esmast peavarju andis. Aga minu vanematel polnud kuhugi minna. Tegelikult polnud neil ju Eestisse elama asumise lubagi.
Varsti me asusime elama ema-isa endisesse tallu, mis asus kohe Viljandi külje all Päris ja oli nüüd loomalaudaks kohandatud. Kuid seal oli siiski mõni tuba veel elamiskõlblik ja me asusimegi sinna elama. See oli vanemate poolt läbimõtlematu samm. Aga meil polnud ju kodu. Kui elulugu oleksid kirjutanud minu vanemad, oleks see olnud hoopis teine jutt. Siis oleksid lugejad teada saanud, kui raske oli neil uuesti oma eluga edasi minna, kui palju vintsutusi, alandust ja hingepiina pidid need ausad ja töökad inimesed läbi elama, kuni nad jälle endale kodu said.
Minule saabusid seal head ajad. Olin ju alles viie ja poole aastane, täis elulusti ja mänguhimu. Ma vajasin omasuguseid lapsi. Õnneks leidsin kohe endale sealt mängukaaslase. Ta nimi oli Heino Murumets ja ta oli mõned aastad minust vanem. Heino oli sõbralik, ka ta ema oli väga lahke ja andis tihti mullegi head ja paremat maitsta, mida ta küpsetanud oli. Heino võttis mind kaasa põnevatesse kohtadesse, nagu näiteks Raudna jõe ja Päri häärberi ümbrusesse, lähedalolevasse suurde õunapuuaeda ja mingitesse koobastesse, isegi metsa. Kuigi mängisin seal veel mõne teisegi lapsega, oli Heinoga koos olla kõige huvitavam. Sain esimest korda elus maitsta õunu, tomateid, seeni, metsamarju. Terve päev möödus meil naerdes ja joostes!
Saabus sügis ja koos sellega ka pikad ning pimedad õhtud ja ööd. Ühel sellisel ööl põrutati kõvasti meie uksele. Ärkasin minagi. Unisena topiti mind riidesse, ema nuttis ja isa kordas talle aina: "Ole rahulik, naine, ole ainult rahulik!" Õues seisis veoauto, võõrad mehed tassisid meie voodid, laua ja toolid autokasti. Meie emaga istusime autojuhi kõrvale kabiini, isa kahe vormiriides mehe vahel taha autokasti, algas sõit Lätimaa poole. Nii elasin minagi küüditamise üle. Õnneks lapsena ei saanud ma kõigest aru. Kuid vanematele oli see taas väga raske ja alandav aeg. Sellel ööl vuras veel teisigi autosid Eestist, eriti Viljandimaalt, Läti poole.
Meie koduks sai Lätimaal Valmiera rajoonis Seli külas asuv maja, mis nähtavasti oli kunagi olnud väike häärber ja ka samuti omanikult natsionaliseeritud, nagu minu vanematelt nende Viljandimaa talu. Sellesse majja paigutati nüüd kolm eesti peret. Meie saime esimesele korrusele väikese toa suurema köögiga.
Kas ema ja isa seda koduks pidasid, seda ma ei tea, kuid mina tundsin seal ennast koos oma mänguasjade ja armastavate vanematega hästi. Minu suurim mure oli kodu vahetades alati, et kas mulle mängukaaslasi leidub. Õnneks elasid selles majas kaks poissi – Jaan ja Andrei, esimene eesti, teine vene poiss. Kuna me oskasime Jaaniga ka vene keelt, sest Jaangi oli koos oma emaga Siberis elanud, käiski me mäng vene keeles, sest Andrei eesti keelt ei rääkinud. Poisid olid mõlemad sõbralikud. Kõige rohkem meeldis meile selle elumaja pikast ja käänulisest trepikäsipuust alla lasta.
Mulle meenuvad mitmed lustakad tembud, mida me Jaani ja Andreiga tegime Ühel päeval oli Andrei, kes putru süüa ei tahtnud, oma toas nurka pandud. Ta vanemaid toas polnud, kuid uks oli irvakil. Piilusime Jaaniga ukse vahelt ja Andrei märkas meid ning kutsus tuppa,kus näitas, et laual käteräti all on ema küpsetatud õunakook. Muidugi tegime kolmekesi kiiresti maitsvale koogile "päkad". Meie Jaaniga jooksime oma tubadesse tagasi, sest saime aru, et kooki poleks vist süüa tohtinud. Varsti tuli Andrei ema koju ja üleval algas hirmus kisa ja karjumine. Sellel päeval Andrei nurgast välja ei saanudki.
Lätimaal elades tuli minu ellu muinasjutt. Sellest ajast saadik on see jutustuse liik mind saatnud läbi elu. Asi oli nii. Ühel päeval tuli meie majja üks eesti mees, kes pidi midagi seal remontima. Ema ja isa olid tööl ja meie Jaaniga muidugi kohe juures, et mis onu see on ja mida ta teeb. Onu oli lastesõbralik, tööd tehes selgitas meile kõike, näitas lähemalt tööriistu jne. Järsku aga ütles meile: "Lapsed, kas te Hansu ja Grete muinasjuttu teate?" Meie muidugi ei teadnud. Siis ta rääkiski õest ja vennakesest, kes lumisesse metsa eksisid, koduteed otsides aga piparkoogimajja sattusid, kus kuri nõiamoor elas. Nõid oli inimsööja ja tahtis lapsigi ära süüa, eelnevalt neid paksuks söötes. Oma juttu illustreerides tegi mees mitmeid matkivaid liigutusi: ta lonkas kui nõid ja nuttis kui laps, kord oli ta tooli all, kord peal, siis koputas pahaendeliselt uksele ja naeris ning rõõmustas koos meiega, kui kõik hästi lõppes. No oli selles esinemises alles väge! Me seisime Jaaniga kui lummatult, julgemata õieti hingatagi. Hiljem, töös lastega, püüdsin selle mehe esitatut neile ligilähedaseltki korrata ja üllatusin – laste reaktsioon oli alati samasugune nagu tol korral meilgi Jaaniga.
Hakkasin tasapisi ise jutte välja mõtlema, sest jäin üksi, kuna nii Jaani kui Andrei pered kolisid meie majast ära. Jutustasin emale oma lugusid, kus peategelaseks oli keegi poiss Albert. Mis seal kõik juhtus, ei mäleta enam, kuid lood lõppesid alati nii, et ma abiellusin Albertiga.
Varsti leidis meie pere endale head sõbrad, kohaliku pere, kes elas vaid poole kilomeetri kaugusel meie majast. See oli perekond Mägi. Pereisa Ferdinand (hüüdnimega Ferri) oli eestlane, kuid tema abikaasa lätlanna. Neil oli neli last, vanim neist tütar Mara, ja pojad Aivars, Janis ja Aaris. Mara oli minuvanune, poisid veidi nooremad. Nad olid sõbralikud, eriti Mara ja Aivars, nooremad poisid vahel isegi segasid meie mängu. Läti keelt ma ei osanud ja kuigi uute sõprade isa oli eestlane, rääkisid lapsed ainult läti keeles. Kuid see ei seganud meie mängu ning umbes kahe kuu pärast oli minul läti keel suhtlustasandil selge.
Peagi saime uue "pereliikme", sest meile osteti RAADIO. Kirjutan selle sõna nimelt suurte tähtedega, sest ta väärib seda. Tänu raadiole laienes ka mu muinasjutumaailm. Kuulasin raadiost nüüd lastesaateid, ka kuuldemänge, mis enamuses muinasjutuainelised olidki. Eriti on meelde jäänud kuuldemängud "12 kuud", "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi", "Pöial- Liisi", "Kolm põrsakest", "Kullaketrajad", "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist" ja palju, palju teisi.
Kui olin üksi, ja seda juhtus tihti, joonistasin palju. Võisin tundide kaupa istuda laua ääres ja värvipliiatsitega joonistada. Põhiliselt püüdsin paberile panna oma lemmikraamatutes nähtud pildikesi, kuid alati tegin sinna juurde ka omapoolse lisa: umbes nii, kuidas see lugu oleks võinud edasi minna. Minu joonistuste jutukestes sündisid Lumivalgekesel ja Tuhkatriinul kindlasti pärast pulmi lapsed ja neil kõigil olid ilusad riided ja muud ilusad asjad. Õhtuks üks vihik täis joonistada, see oli minu käes nö. käkitegu. Lugeja ehk märkas, et kujutasin oma muinasjutukangelastele lapsed, ei, mitte ühe, vaid ikka mitu last. Ma olin juba märganud, et minul polnud õdesid ega vendi, olin üksi ja selle üle olin väga kurb.
Saabus 1960. aasta märtsikuu, kui taas pakkisime oma vähesed asjad kastidesse, tõstsime voodid, kapi, laua ja toolid autole ning algas sõit Eestimaale. Vanemad olid uueks elukohaks valinud ikkagi endile koduse Viljandimaa, seekord tolleaegse Abja rajooni, hilisema Viljandi rajooni Lilli küla. Maja, kuhu meid elama paigutati, kutsuti Kõnnu häärberiks. See oli tõeliselt aristokraatlik elamu ning asus vaid kilomeetri kaugusel Lätimaa piirist.
Lilli küla 1960–1963
Siin algas minu kui 7-aastase lapse üks ilusamaid eluperioode, mida olen naljatamisi lausa maapealseks paradiisiks nimetanud, sest nii palju avarust, vabadust ja rõõmu ei ole mul elus enam kunagi olnud. Ja kuigi kestis see kõik vaid kolm ja pool aastat, oli ta minu jaoks piisavalt pikk, et olla õnnelik.
Esimeseks peatuspaigaks sai meie perele ilus Kõnnu häärber, mis asus Läti piirist vaevu kilomeetri kaugusel ja kus meil olid kasutada väike köök ja suur tuba. Minu mureks oli, et kas on siin lapsi, kellega mängida. Õnneks oli. Maapiirkond oli siis veel täies elujõus ja kuigi elu oli keeruline, olid lapsed veel "moes". Selles majas elas perekond Kirbits, kellel oli kuus last – enamik küll juba suured ja kodust läinud, kuid Elfriede (hüüdnimega Riida) ja Valve olid veel kodus. Ja ühel varakevadisel päeval, just nn. munadepühade laupäeval, kui ka minu armas tädi Mahta meil külas oli, kohtusin ma õues oma uute sõpradega. Valve oli veidi minust vanem ja käis juba Nuias koolis, kuid Riidaga olime peaaegu üheealised. Sellest kohtumisest sai eluaegne sõprus, mis ei unune, ja tänu internetile oleme taas kõik kokku saanud ning meenutada on palju! Kuid varsti pidi meie pere siiski sellest majast lahkuma.
Jah, Kõnnu häärberis saime me elada vaid mõned kuud. Siis selgus, et seal polnud vaba lauta, kus loomi pidada, kuid ilma loomadeta maal tol korral üldse võimalik elada polnud. Nii me suundusimegi elama 4 kilomeetrit eemale, Ruhijärve kaldale, kus asus vesiveski. Seal oli ka suur karjalaut, kus mu vanemad tööd leidsid ning ka oma loomi pidada võisid. Kaks tuba ja köök, meie uus kodu, asus veski teisel korrusel. 1960. aasta suvi ja kooli alguski möödusid mul seal.
Ka seal oli ilus loodus, mille tegi omapäraseks muidugi järv, millel oli veski juures pais, kust järvevesi kõva vahu ja kohinaga järsult alla kukkus, et siis edasi voolata juba pika jõena kaugele-kaugele. Paisu kohalt läks ka sild üle, aga see oli tol korral nii halvas seisukorras, et ema keelas mul üksi sellele mineku. Muidugi oli veski lähedal veel metsi ja karjakopleid, viljapõlde ja heinamaid, kus mitut sorti lilli kasvas. Need olid ju meie, laste, põhilised jooksu- ning mängumaad.
Miks kirjutan ma nii palju loodusest? Aga sellepärast, et enamik inimesi elas siis veel käsikäes loodusega. Kuigi tehnikarevolutsioon oli maailmas toimunud vähemalt sajand tagasi, ei jõudnud see nii ruttu inimeste igapäevaellu. Näiteks elektrit polnud maal veel paljudes majapidamistes. Peale selle annab elu ilusa looduse keskel inimesele häid emotsioone, mis muudab nii lapse kui täiskasvanu rahulikumaks ja tasakaalukamaks. Mul on kahju praegustest linnalastest, kes veedavad oma vaba aega kaubanduskeskuste koridorides valjusti kisades või siis toas arvuti taga mõttetuid mänge mängides. Meie olime looduslapsed!
Peale mängumaa oli mulle tarvis ka mängukaaslasi. Kui oli veski, siis pidi seal ju ka mölder olema. Ja oligi. Ta nimi oli Ants Tammist ja tal oli suur pere – naine ja viis last, neist kolm nooremat, Toomas, Reeta ja Silva sobisid parasjagu mulle seltsilisteks. Nagu lapsed ikka, saimegi sõpradeks.
Suvi edenes ja ühel päeval ütles ema, et peame minema kooli mind kirja panema. Peraküla Algkool oli see armas punane puust maja, kus selle piirkonna lapsed õpetust said. Ma kartsin veidi, kuid kui õpetaja Luule Veevo lahkelt minuga rääkis, hirm haihtus. Ma kirjutasin tahvlile oma nime ja veel tähti ja numbreid ja õpetaja kiitis mind, ainult küsis, kuidas ma küll nii väike ja kõhna olen – kas ma söön vähe. Ma ei teadnud, mida vastata, sest ise arvasin enese suure olevat. Ei osanud ma siis uneski näha, et side oma esimese õpetajaga kestab 35 aastat, kuni tema surmani 1990-ndate keskpaigas.
Suvi kestis veel ja meie mängud ka. Enamiku ajast me mängisime Reeta ja Silvaga kodumängu, vihmastel ilmadel joonistasime, ja kuna Reeta oli hea lugeja, luges ta meile muinasjuturaamatutest jutte ette. Kui väljas oli äike, pugesime voodisse ja sosistasime koos väikesi riimuvaid salmikesi, nagu: "Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb!", "Kui välgutab ja müristab, siis vanajumal armastab!" või "Vihma hakkas sadama, lapsed tuppa magama, teki alla pugema, ajalehte lugema!" Kuigi ma kartsin äikest, ajasid lõbusad salmid meid naerma ja hirm oli väiksem. Põhiliselt me mängisime siiski õues, aasal aga liikumismänge, nagu "Laisa püüdmist" – kes kätte saadi, see laisk oli ja teisi püüdma hakkas. Käisime ka jões ujumas. Mina sulistasin kalda ääres, sest ma ei osanud ujuda. Kuid poisid läksid kaugele, vahel olid nad nii kaua vee all, et mul tekkis juba hirm, et nad on uppunud, kuid peagi tõusid nad vett puristades veepinnale ja naersid mu arguse üle.
Jüri ja Toomas tahtsid tihti "luurekat" mängida, siis meie, tüdrukud, pidime end osavalt peitma ja mitte end neile kätte andma. Nemad olid sakslased, meie venelased. Lõpuks leidsid poisid meid ikkagi üles ja viidisid "vangi", kust me ruttu põgeneda püüdsime. Nii võis mäng kesta mitmeid tunde.
Vahel polnud mul aga kellegagi mängida, sest Jüri oli ühes peres karjaseks ja Toomas käis kolhoosi põllul peete kõplamas, ka käisid nad oma emal laudas abiks ning Reeta ja Silva pidid aias peenraid rohima. Kui mul sõpru parajasti käepärast polnud, istusin õues suure kivi peal, vaatasin järve sillerdavat vett, hingasin sisse erilist lõhna, mis tuli järve ääres kasvavatest kalmusejuurtest, ja mul oli palju aega nii omaette mõtisklemiseks ja ilmaelu uurimiseks. Tegelikult on kõik lapsed väga tähelepanelikud ja uudishimulikud, sest nad alles õpivad maailma tundma. Ka mina olin üks selline terane vaatleja.
Üks etapp minu elus oli jälle lõppenud. Kui lugeja arvab, et kõik siinkirjutatu oli liiga ilus, siis vastan: "Jah, see oli minu lapsepõlveparadiis!"
Lapsepõlv on aeg, mille kohta võib öelda: „… kauge aeg, kauge aeg, kaugelt vaadates veel ilusam ta näib.“Oma lapsepõlve ei saa ma samastada tänapäeva laste omaga, sest minul oli see palju kordi huvitavam, sisukam ja teguderohkem.
Minul olid ema, isa ja noorem õde (6-aastane) ning oma maja, kus kasvasin ja käisin koolis kuni keskkooli lõpuni. Minu vanemad olid lapsesõbralikud ja meie kodu õu oli alati avatud ka meie tänava lastele. Oma õega ei saanud ma nii hästi läbi kui minu majas elava onutütrega, kes oli minust 2 aastat noorem. Ta oli minule parim mängukaaslane, sugulane, sõbratar, ning tänase päevani suhtleme väga tihedalt. Alg- ja keskkoolitee oli meil ühine.
Meil oli suur õu ja aed, kus oli ruumi laialt. Meil, lastel, ei keelatud õues joosta, palli mängida, laulda. Minu vanemad olid alati abiks, kui tahtsime midagi ette võtta: näiteks lumememme tegemisel aitas isa suuremad pallid kokku veeretada, ema tõi söed lumememmedele nööpideks, porgandi ninaks ja vana mütsilotu pähe. Isa tegi õue astangutega kelgumäe, et oleks põnevam hoogu võtta ja sõita pikem liug! Sageli sõitis ka ema meiega mäest alla. Kui saabus kevad, oli armsaim tegevus veeojade suunamine mäest alla ja kasetohust laevukeste mööda vett allalaskmine! Kasetohust laevukesed tegi isa. See kevadine veevulin on üks ilusamaid mälestusi, mis minule on armsaks jäänud kuni tänaseni! Unustan praeguseni end veekogu äärde kevadist vetevulinat kuulama.
Kui lumi oli sulanud ja maa juba kuiv, olid väga populaarsed mängud „Kekskasti-kool“, „Hüppenööri-kool“, „Peitusmäng“, „Leka“. „Kekskasti-kooli“ jaoks oli vaja viskamiseks ilusat klaasitükki, kivi või muud. Jälle oli isa abiks seda meile otsimas. Populaarne oli ka “Pallikool“, kus olid teatud harjutused: pallivisked 10 × vastu majaseina otse, ühe käega, käe alt, jala alt, üle pea ja kiire pööre viskel. Kellel pall maha kukkus, oli mängust väljas.
Pallimängudest mängisime „Rahvaste palli“, kus oli kaks võistkonda ja kaptenid. Kaptenitel tuli vastasvõistkonna mängijatele palliga pihta saada. "Rebase palli“ puhul olid ka mängus kaptenid ning igal mängijal oli teatav arv "elusid". Kes palliga pihta sai, pidi lahkuma! Viimane oli võidumees. Vihmase ilma korral mängisime lauamänge: doominot, "Reisi ümber maailma", kaarte ("Must notsu"), „Telefonimängu“, kus sai alati palju nalja, sest kunagi ei jõudnud edasi öeldud sõnad õigel kujul lõpuni. Kooliajal mängisime kabet. Eriti meeldis "Vedelat" mängida, kus ühel mängijal oli üks nupp ja teisel neli nuppu.
Mängisime ka palju nukkudega. Minu esimese nuku tegi minule ema. Nuku keraamiline pea oli ostetud ja ema õmbles nukule keha ja jalad ja ka riided selga. Nukk oli nimega Anni ja minule väga armas. Teine oli riidest nukk Mann. Kuna mänguasju oli väga vähe, siis hoidsin neid väga ja nad olid mulle kallid. Nukumööbli meisterdas isa: voodi, laua, kapi, toolid. Nukkudega mängisin veel kaua, isegi koolis käies. Hiljem tulid moodi pabernukud, kellele oli väga huvitav ise paberist riideid joonistada ja neid iga päev vahetada. Oma tänava lastega vahetasime pabernukkusid. See oli ilus ja meeldiv tegevus, millega tegelesime ka kooliajal.
Olin viieaastane, kui lugesin vabalt aabitsat ja juturaamatut. Meeles on jutud, mida ema jutustas enne magamaminemist: need olid "Punamütsike" ja "Piibeleheneitsi". Aabitsa tõi minule onu, kes oli koolis õpetaja. Minu esimene raamat oli "Üle õue"[1], mille kinkis minule Tartu-onu. Mulle meeldisid raamatud väga ja ka lugemine meeldis! Lugemine oli üks meelistegevusi. Koolis raamatukogust sai raamatuid laenutada. Lugemine meeldib mulle tänaseni.
Oma mängude ja lugemisega sai hakata tegelema siis, kui kodused ülesanded olid tehtud: toad korrastatud, leib poest toodud, jänesed hooldatud, kanamunad pesast korvi korjatud. Meil oli kodus oma majapidamine, millega tegeles ema. Oli suur juur- ja puuviljaaed, olid oma lehm, sead, kanad. Jõudumööda tuli kodustel töödel ema aidata.
Üks lemmiktegevusi oli isale paberosside valmistegemine. Poest oli ostetud spetsiaalsed hülsid, mis tuli täita tubakaga selleks ettenähtud atribuudiga. Töö oli lihtne, kuid nõudis korralikkust. Igal õhtul täitsin ka isa portsigari suitsudega, mille eest sain isa palgapäeval rohkem taskuraha kui õde!
Mängupaik oli ikka minu maja hoov, sest teised lapsed elasid kortermajas, kus ei lubatud lastel õues mängida.
Koolis ning vahetunni ajal ei tohtinud me midagi mängida ega ringi joosta, vaid pidime see kümme minutit mööda saali ringis jalutama.
Koolist koju tulles tegime ikka portfellide peal mäest alla mõned liulaskmised. Üks meie klassi tüdruk, Helve, elas lähedal. Meil olid kõhud tühjad ning läksime tema poole. Laual oli üks päts vormileiba ja me sõime kambaga selle ära. See sõit ei lõppenud minule hästi, sest ema oli väga kuri ja selgitas, et see leib oli nende suurele perele õhtuks mõeldud. Tol korral oli ka toidukraami napilt neil, kellel endal ei olnud kodus oma majapidamist. (See tüdruk on praegu Võrus tubli lastearst!)
Mängiti peale koolist kojutulemist ning suveõhtutel kauem õues. Mängukaaslasteks olid minuvanused meie tänava tüdrukud: Ene, Maie, Helve, Valli, Liina ning minu onutütar Ene, vahetevahel vene rahvusest Anni. Vahetevahel tulid ka teised klassikaaslased külla ja mängima. Alati oli toredam, kui oli suurem seltskond!
Sõpruskond ja mängukaaslased kattusid paljudel kordadel (kinos käies, suusatamas, raamatukogus, üksteise sünnipäevadel, kodulähedastel matkadel). Kokku saades vahetasime muljeid, rääkisime koolist, huvitavast raamatust, kinofilmidest, uutest lauludest.
Tol ajal ilmus ajaleht "Rahva Hääl", kus viimasel lehel tutvustati uusi kinofilme koos filmi peaosaliste fotodega. Kuna meil käis ajaleht kodus (tellitud), siis minul oli kõige suurem kogu selles vallas! Ei kujuta ju keegi praegu ette, et ajalehest sai lõigatud need väikesed reklaamid välja ja kladedesse tehtud lõiked, kuhu sai need sisse pandud nagu albumisse. Neid sai tihti tüdrukutega vahetatud, sest igaüks oli erinevatest lehtedest neid pilte hankinud. Oli vaene aeg ja igaühel ei olnud võimalik lehte tellida. Olin juba lapsest saadik suur "kinohull" – tegin kõik tööd emale enne seansi algust ära, et saada luba kinnominekuks. Armastan kino tänaseni. Väga tihti käisime oma tänava tüdrukutega koos kinos.
Ka salmikud ja laulikud olid moes. Kuna pidime kõik sundkorras laulukooris käima, siis olid meil ka kõik uuemad laulusõnad, mis raadiost kuuldud, laulikutesse üles kirjutatud.
Meil oli tüdrukute seltskond, poisse ei olnud. Naabermaja vene rahvusest tüdruk Anni mängis ka vahetevahel koos meiega. Ta oli sõbralik ja jutt käis nii eesti kui vene keeles.
Mängu käigus tülisid ei tekkinud, ainult „lugeja“ valimisel tahtsid kõik lugejad olla. Kuna mina olin kasvult pikem tüdruk, haarasin selle ameti alati omale ja nii tekkis ka kohe tüli: "Miks sina pead alati lugema!"
Minu vanemad mängisid sageli meiega kabet, lauamänge, "Musta Notsut", doominot, "Reisi ümber maailma".
Üksinda mängisin kaua pabernukkudega ja lugesin palju raamatuid. Oli ju nii palju huvitavaid raamatuid raamatupoes ja raamatukogus. Unistasin lapseeas, et minu kodus oleks tulevikus palju raamatuid. See unistus on täitunud!
Mängualustuseks ütles igaüks ühe soovi, mida hakata mängima, ja kui ühe mängu soovijaid oli rohkem, alustati sellega.
Mängualustuseks oli mitmeid salme, kuid ma ei tea, kust need pärit on ja mis keeles need üldse on. Kuna elame Läti piiril, siis ehk läti–saksa segu. Ka minu ema teadis neid. Praegu tunduvad imelikud, kuid siis olid asjalikud ja kõikidel peas:
1. Idina sudina sutka sai,
fiffen faaren kupper kai,
iist, iist, sibula iist,
kretška.
2. Hangu tangu trilla-truu,
tšetr faafer fiirer fuu,
aam, daam, ritig daam,
u ur vau –
sina oled sellest mängust prii.
3. Üks valge tui lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud,
mitu seppa seda parandama peavad,
ütled õige ruttu sina – vana tatinina!
4. Punaste pükstega politsei
tuli vastu ja ütles mulle
idi domoi!
Mina ei osanud seda keelt,
keerasin selja ja näitasin keelt!
Fantaasiamängudena on meeles ikka kodu mängimine, nii nagu oli oma kodu: toidu valmistamine ikka pliidil (koogid, supp), arsti külaskäik koju. Kujutasime ka ette oma tuleviku-perekonda . Minu unistuseks oli pikka kasvu, lokkis peaga ja tark poiss abikaasaks. Tahtsin, et ta oskaks kodutöid teha sama hästi kui minu isa! Et oleks sõbralik ja heatahtlik. Minu unistus täitus, selleks sai minu klassivend, pikk, lokkis peaga, tark ja heatahtlik, abivalmis, tegi kõiki kodutöid.
Ju siis täituvad vahel ka lapsepõlve ilusad unistused…
Meil olid ainult tüdrukute mängud. Poisse ei olnud.
Arvuti tuli minu ellu umbes 55 aasta vanusena!!! Mobiiltelefon umbes 60-aastaselt!!! Tööl olles olime arvutist kõik vaimustuses ja eriti meeldisid arvutimängud – üks lemmikutest oli „Tetris“! Direktor lubas algul kõikidel mängida, et harjuksime arvutiga. Kuna tollal ei olnud veel arvutikursusi ning arvuti korraldused olid inglise keeles, tõlkisime need endile ära ja iseseisvalt õppisime arvutit kasutama. Kahjuks jäi arvuti paljudele kolleegidele võõraks.
Videomänge ma mänginud ei ole. Täiskasvanuna mängin kabet, arvutimänge ja meeldib ka „Monopol“.
Selline oli minu lapsepõlv ja niisugused olid mängud. Olen õnnelik oma kodu üle, oma vanemate üle, mängukaaslaste üle, kellest on jäänud imeilusad mälestused! Mänguasju oli vähe, kuid hoidsin neid väga ja nad olid minule kallid!
Pallimängudest mängisime "Rahvaste palli", "Rebast", "Pallikooli", "Mädamuna".
„Rahvaste pallis“ oli 2 võistkonda ja 2 kaptenit. Vastasmeeskonna kapten pidi palliga tabama mängijat. Kui mängija palli kinni püüdis, ei kaotanud ta "elu" ja jäi mängu. Kui pall puudutas teda ja mängija seda kinni ei püüdnud, tuli mängust lahkuda.
"Rebase" puhul oli ka 2 kaptenit, kuid mängijad olid neil ühised. Mängiti vähema arvu lastega, igal mängijal oli teatud arv "elusid" (3 või 5).
„Pallikool“ oli puhtalt tüdrukute ala. Seda mängiti nii, et palli visati ja harjutusi tehti vastu maja seina. Kui palli maha lasid kukkuda, olid mängust väljas. Olid näiteks 10 otseviset, vise ühe käega, altkäe-vise, altjala-vise, vise selja tagant ja vise, mille ajal viskaja tegi kiire täispöörde.
"Mädamuna" oli peamiselt jooksumäng. Kõik olid ringis, mängujuht viskas palli õhku ja hüüdis mängija nime, kes pidi palli kinni püüdma ja tabama palliga uut mängijat.
Jooksumäng oli "Leka". Selleks oli mängijatel võimalus mängust momendil loobuda, hüüdes "tšurr!" ja pannes sõrmed risti. Otsija pidi mängijaid taga ajama ja puudutama uut mängijat, kellest sai uus tagaajaja.
"Peitusmäng" – üks loeb kinnisilmi näiteks 30-ni ning kõik teised peavad selle aja jooksul leidma peidukoha. Keda üles ei leita, on võidumees.
Hüppemängudest oli kõige populaarsem hüppenööri-kool, kus tuli teatud arv kordi hüpata kahe jalaga, ühe jalaga, risti jalgadega üle hüppenööri. Tuli hüpata ka tagurpidi ning hüppenöör kokkupanduna jalgade alt vasakule ja paremale hüpates.
Tasakaalumäng. Meil oli 5-meetrine latt, mis oli pandud lilleaia ja õue vahele. Kõigepealt tuli latil kõndida tavaliselt, siis käed kõrval, käed ees, ettesirutatuna, käed puusal! Tüdrukute seas populaarne mäng, sest kõik tahtsid graatsilised olla.
Kaardimängudest olid "Must notsu" ja "Viis lehte".
Lauamängud olid doomino, kabe, "Reis ümber maailma".
Sõnamängud. Mängu juht ütles esimese sõna. Millise tähega see sõna lõppes, sellega pidi edasi alustama uue sõna, jne., jne.
Populaarne oli ka „Telefonimäng“ – see pakkus alati palju nalja, sest see sõna, millega alustati mängu, ei tulnud lõpus kunagi välja.
Oma algatusel tegime õues käte peale hüppamist, jalad üles taeva poole. Kellel olid kõige sirgemad jalad üleval, oli võidumees. Et see hästi välja tuleks, pidime seda iga päev mitu korda treenima.
[1] Johannes Palmi värsiraamat „Üle õue“, ilmunud 1950. aastal.
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin Lahemaa rahvuspargis metsa ääres asuvas eramajas, peres oli ka kolm aastat noorem vend, kellega põhiliselt mängitud sai. Isa töötas kohaliku metsaülemana, ema oli lastega kodune.
1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)?
Mängimiseks oli aega palju.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Kindlat meelistegevust välja tuua on keeruline, aga mulle meeldis väga raamatuid lugeda, millest ka paljud mängud inspiratsiooni ja ideid juurde said.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Mängiti igal pool, nii toas kui õues. Majas oli mängupaigaks oma tuba, mis alguses oli vennaga ühine, ja hiljem, kui saime suuremaks, eraldati tuba kapiga kaheks, nii et kumbki laps sai oma ruumi. Aga mängiti ikka koos. Õues mängiti nii kõrvalhoonetes (kunagine karjaköök, puukuuri pööning), kus vahel ka keelatud kohas viibimise ja tööriistade sassiajamise eest vanematelt pragada võis saada.
Kui olin noor, peeti kodus ka loomi ning üheks toredaks mängukohaks oli heinaküün. Lisaks olid oma mängukohad looduses – maja lähedal (u. 200–300 m kaugusel) metsas asus väike lagendik, mis oli üheks minu ja venna lemmik-mängukohaks. Kevadel käisime alati vaatamas, millal esimesed metsalilled (lepiklilled, kuldtähed, nurmenukud) seal õitsema hakkavad, suvel oli lagendik hea maasikakoht. Lagendiku servas asus üksik vana mänd, mille otsa ronides sai oma julgust proovile panna. Selliseid mängukohti oli väga palju – üks suur rändrahn keset lepikut, väike oja ja selle kaldad, lauda taga asuva maaparanduskraavi kallastele talviti tuisuga kogunenud lumehanged, jne.
Lisaks olid ühtedeks lemmikkohtadeks maaparandusega kokku lükatud kivihunnikud, üks neist asus päris maja juures, teine veidi kaugemal põllu ja metsa piiril. Viimatimainitud hunnikusse oli jäetud ka kivide kokkuvedamiseks kasutatud rauast suur lohistiplaat, mis oli kumeraks paindunud ja ilmselt kasutuskõlbmatuna maha jäänud. Kuna plaat oli kivihunniku peal, mahtusime meie väga hästi selle kumera plaadi alla mängima, see moodustas omamoodi toa, kus keskel oli lapsel isegi võimalik püsti seista. Plaadi all "toa" keskel oli lapik kivi, mis oli lauaks. Põhiliselt mängisime seal kodu, aga samuti oli see raamatulugudest (Astrid Lindgreni "Meisterdetektiiv Blomkvist") inspiratsiooni saanuna "rooside sõja" peakorteriks. Rooside sõda mängiti siis, kui külas olid ka kaks tädipoega, üks neist minu ja teine vennaga ühevanune. Kuna teised polnud nii palju raamatuid lugenud, olin mängujuhiks tavaliselt mina ja ka Valge Roosi auväärse rolli said mängus ikka vanemad endale, nooremad vennad pidid leppima Punaste Rooside osaga. Muidu oli mäng samasugune nagu raamatus.
Igasuguseid jooksu- ja pallimänge mängiti maja ees oleval muruplatsil.
Oma mängupaigad olid ka suviti vanaema juures Harjumaal. Ka seal olid lemmikkohtadeks kolhoosipõllult kokku lükatud kivihunnikud, mille keskel oli kasvama hakanud vaarika- ja toomingavõsa. Sõime vaarikaid ja toomingamarju, nii et suu "paksuks" läks, ja mängisime kividega. Vanaema juures oli suur aed täis vanu õunapuid – ka see aed oli mängukohaks.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis mängiti suvisel ajal vahetundide ajal kummikeksu, mis oli tol ajal (1990. aastate esimene pool) väga populaarne. Pärast tunde mängiti kooli vastas oleval palliplatsil sageli rahvastepalli või võrkpalli.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Enne kooliminekut mängiti hommikust õhtuni välja, niikaua kui parasjagu mängu- ja tegutsemislusti jätkus või kuni ema tuppa kutsus. Koolilapsed mängisid põhiliselt õhtuti, nädalavahetusel ja suvevaheajal.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Põhiliseks mängukaaslaseks oli oma vend, kuna maapiirkonnas polnud teisi sobivas eas mängukaaslasi võtta. Suvel käisid külas tädipojad, vahel harva sattusid külla teised samas eas lapsed. Kui olin 9-aastane, kolis mõne kilomeetri kaugusele perekond, kus oli sama vana tüdruk. Temast sai koolis minu pinginaaber ja ka mängukaaslane. Selleks ajaks hakkas aga lapsepõlvemängude aeg otsa saama
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Kattusid küll, kokkusaamisi oli nii tihti, kui võimalik oli. Traditsioonilised palli- ja võistlusmängud said põhiliselt alguse kooli saabumisega. Enne seda mängisime lihtsalt looduses erinevaid enda välja mõeldud mänge, mis parasjagu huvitavad tundusid. Pigem oli tegemist ikka mingite konkreetsete tegevustega: talvel ehitasime kraavikaldasse lume sisse kindlused, kummalegi vennaga oma, ja siis mängisime lumesõda. Suvel ehitasime ojale kividest ja mudast tammi, nii et tekkis väike bassein, kus sai sees supelda. Mererannas otsisime mingi erilise kujuga kivi, mis visati vette ja mida siis võidu vee all ujudes otsiti. Lauajuppidest ehitasime laevu, mida maja taga tiigi peal ujutasime. Mängiti ka sünnipäevadel, kui oli koos rohkem lapsi.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Poisid ja tüdrukud mängisid koos, kuna erilist valikut polnud. Ilmselt olid "mehise" seltskonna tõttu mul ka mõned lapsepõlvemängud veidi mehisemad kui tüdrukutel tavapäraselt kombeks. Kord juhtus nii, et tädipoeg hakkas tüdrukuid kiruma: "Plikad on igavesed piripillid ja nendega ei saa üldse mängida!" Kui mina selle peale solvunud näo tegin ja ütlesin, et ma ka selle põlatud tõu hulka kuulun, lõi tädipoeg käega: "Ah, Sina oled nagu poiss!" Nii et mingisugune vastasseis poiste ja tüdrukute vahel teatud vanuses ikka välja tuli, aga nagu öeldud, kui teisi sobivaid mängukaaslasi polnud, mängiti ikka koos.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Erilisi konfliktsituatsioone ei mäleta, aga vahel tuli ikka mängu käigus ütlemist, et teine on sohki teinud või parema mänguasja endale valinud vms, aga see konflikt vaieldi tavaliselt omavahel selgeks.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Ema joonistas mulle pabernukke ja riideid, mida ma siis välja lõikasin, värvisin ja millega mängisin. Emaga mängisime veel peitust.
Suvel vanaema juures oli vahva koeraga peitust mängida. Vanaemal oli hästi tark ja tore koer nimega Vudi. Mina peitsin ennast tahatuppa kusagile ära. Vanaema küsis koera käest: "Kus Triin on? Otsi üles!" Koer jooksis kohe tahatuppa. Ju ta ikka lõhnast kohe ära tundis, kus ma parasjagu peidus olin, aga ta mängis ilusasti kaasa. "Otsis" ühest ja teisest kohast, enne kui õige koha juures haukuma hakkas ja mind üles "leidis". See mäng oli üks suuri lemmikuid nii minu kui ka Vudi jaoks.
Isaga mängisime pallimänge – jalgpalli ja korvpalli.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda mängisin nukkudega.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Keegi pakkus mingi mängu mõtte välja, kui teised sellega nõus olid siis hakati mängima, kui keegi seda mängu mängida ei tahtnud, siis pakkus ise mingi muu mängu välja.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Loeti liisusalmidega.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Tüdrukud lugesid põhiliselt ilusaid salme, nagu:
"Üks väike valge tuvi
lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
lukuvõti katki murtud.
Ütle: mitu seppa peavad
seda parandama?"
Poisid lugesid põhiliselt:
"Üki, kaki, kommi, nommi,
vanamees hüppas üle pommi.
Pommis käis üks kõva pauk,
vanamees vaatas – püksis auk."
Või siis:
"Punaste pükstega politsei
ütles mulle idi domoi,
mina ei mõistnud seda keelt,
pöörasin selja ja näitasin keelt!"
Tädipojad lugesid vahel ka seda salmi:
"Kapten, kapten, kannan ette:
teie naine kukkus vette,
pea ees, jalad taga,
sina oled mängust vaba."
5. Kirjelda mänge.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Kuuri seinale oli kinnitatud metallist rõngas, seal mängiti korvpalli. Kuna kodus oli mängijaid vähe, siis päris korvpalli enamasti ei mängitud. Vahel tuli küll isa meiega mängima, siis proovis näiteks tema palli korvi visata ja meie vennaga pidime teda "katma" ehk takistama. Või siis vastupidi. Isa õpetas meile selle mängu käigus ka korvpalli reegleid. Sama kehtis jalgpalliga – lepiti kokku kaks väravat ja mängisime siis kahekesi vennaga isa vastu. Kuna isa mängis lastega harva, oli see alati tore vaheldus.
Korvpallirõnga abil mängiti veel sellist mängu, et tõmmati maha jooned – korvirõngast järjest kaugemale – ja siis hakati kordamööda nende joonte tagant palli korvi viskama. Näiteks viskasin kõigepealt mina kõige esimese, korvile kõige lähema joone tegant ja pall läks sisse – siis sain ma uuesti visata järgmise joone tagant, niikaua kui mööda viskasin. Siis oli venna kord: kui tema mõne joone tagant mööda viskas, sain mina jälle proovida sealt visata, kuhu viimati järg pooleli jäi. Kes esimesena viimase joone tagant palli korvi sai visatud, oli võitja
Uka-uka. Üks mängija loeb sajani, teised lähevad samal ajal peitu. Eesmärgiks oli joosta mingi kokkulepitud koha juurde, milleks tavaliselt oli küüni sein, ja lüüa ennast priiks: "Uka-uka, mina prii!" Kui aga lugeja jooksjat märkas ja enne sellessamas kokkulepitud kohas küüni seinal jõudis mängija kinni lüüa, näiteks: "Uka-Uka, Triin kinni!", siis hakkas mäng otsast peale ja kinnilöödud mängijast sai lugeja. Mängiti enamasti siis, kui oli rohkem lapsi.
„Valgusfoor“ oli üks minu lemmikmänge. Maha joonistati kolm joont. Üks lastest läks keskmise joone peale ja hakkas värve hüüdma. Teised olid ühe joone taga. Kui "lugeja" hüüdis näiteks värvi: "Valge!", võisid need mängijad, kellel oli kusagil riietel valget värvi, rahulikult üle platsi teise joone taha jalutada. Kellel valget värvi aga polnud, panid jooksu ja "lugeja" hakkas neid püüdma. Kui neil õnnestus samuti teise joone taha jõuda, läks mäng edasi. Kui aga "lugeja" kedagi kinni püüdis, siis rollid vahetusid ja kinni püütud mängijast sai uus lugeja. Enamasti panid kavalamad mängijad enne valgusfoori mängimist ka kirjud riided selga, kus rohkem värve peal.
Kuna minu lapsepõlves polnud lauamänge saada, välja arvatud „Tsirkus“ ja „Reis ümber maailma“, siis tundus 1990. aastate lõpus linnas elava tädipoja kaasa toodud lauamäng „Monopol“ tõelise imeasjana. Seetõttu liimisin kaks A3 paberit papitükile kokku ja joonistasin tädipoja päris „Monopoli“ mängu eeskujul meile oma "Monopoli". Kuna põhiliselt sattusime lastena maakonnalinna Rakverre, said „Monopoli“ väljad Rakvere tänavate nimed. Mängunuppudeks said teiste lauamängude nupud. Seda oma „Monopoli“ lauamängu mängisime niikaua, kui ta päris ära lagunes.
Vanaisa vanad püksid. Mängujuht küsis kõigilt mängijatelt küsimusi, millele tohtis vastata ainult lausega "vanaisa vanad püksid". Naerma ei tohtinud hakata, kes hakkas sai uueks küsijaks.
Keerukuju. Keegi mängijatest pidi teisi kõvasti keerutama. Kui keerutamine lõppes, pidi jääma samasse poosi, millesse parasjagu jäid. Kes enne liigutas, sai uueks keerutajaks.
Asjade peitus. Teised ootavad kusagil, kuni mängujuht peidab ühes toas mingi kokkulepitud asja ära. Seejärel kutsub ta mängijad, kes hakkavad seda asja otsima. Mängujuht juhendab otsijaid, öeldes "külm", kui nad on peidetavast asjast kaugel ja otsivad valest kohast, "soe", kui jõutakse otsitavale lähedale, ja "tuline", kui otsitakse õigest kohast ja otsitav ese on peaaegu käes.
Pimesikk. Ühel mängijal – pimesikul – seotakse silmad kinni. Teised hiilivad tema ümber, mängija püüab neid. Kui kellegi kätte saab, on see uus pimesikk.
Väiksemate lastena mängisime sünnipäevadel mängu "Tibu, tibu, ära näita!". Mängujuht paneb käed kokku, mingi väike asi peos. Mängijad istuvad reas ja panevad samamoodi käed kokku. Mängujuht käib kõik lapsed läbi ja paneb oma kokkupandud peod nende pihkude peale, nagu annaks neile midagi, ise ütleb: "Tibu, tibu, ära näita!" Ühele mängijale paneb ta tegelikult peos olnud asja pihku. Kui kõik mängijad on läbi käidud, hüüab mängujuht: "Tibu, tibu, lenda välja!" Seejärel peab see mängija jooksu pistma, kellele mängujuht midagi pihku poetas. Teised püüavad. Kui mängija jõuab mängujuhi selja taha, läheb mäng edasi, aga kui ta kinni püütakse, saab temast uus mängujuht.
Suuremana mängiti paberimängu nii, et esimene mängija kirjutas paberi üles äärde ühe lause ja keeras paberi serva kokku, nii et lause peitu jäi. Seejärel kirjutas ta paberi servale oma lause viimase sõna ja andis paberi järgmisele mängijale edasi. Järgmine mängija pidi kirjutama lause, mis läks riimi näha olnud sõnaga. Seejärel peitis ta oma lause paberit edasi keerates ja kirjutas omakorda oma lause viimase sõna järgmisele mängijale nägemiseks. Nii kirjutati luuletusi, aga ka näiteks pilke- ja loriluuletusi.
Laevade pommitamine. Mängiti ruudulisel paberilehel. Ruudukujulise välja servad nummerdati üleval paremalt vasakule tähtedega ja ülevalt alla numbritega. Kõrvale joonistati samasugune ruudustik vastase laevade jaoks. Igal mängijal oli kindel arv laevu, mida kujutati värvitud ruutudena ruudulisel paberil (kõige suurem laev oli neli ruutu pikk, kõige väiksem üks ruut). Oma laevad paigutati ruudustikule, laevad ei tohtinud omavahel kokku puutuda. Seejärel hakkas laevade pommitamise mäng. Kordamööda pakuti vastase laeva asukohta, näiteks öeldi „e5“. Kui selle numbriga väljal asus vastase laev, ütles ta: "Pihtas!" Seejärel oli vastase kord number öelda, näiteks „a3“. Kui sellel ruudul laeva ei olnud, öeldi: "Möödas!" Kui korra juba mõnele ruudule pihta oli saadud, kus asus vastase laev, pakuti juba sellega külgnevaid ruute, et vastase laevale pihta saada. Kui kõikidele ühe laeva ruutudele oli pihta saadud, öeldi: "Pihtas, põhjas!" "Pommitati" kordamööda. Kes esimesena kõikidele vastase laevadele pihta sai, oli võitja.
Kull. Üks mängijatest oli kull ja ajas teisi taga, üritades neid kulliks lüüa. Kui õnnestus kellegile pihta lüüa, kedagi puudutada, oli see uus kull.
Ülespoomine. Mängiti pliiatsi ja paberiga. Üks mängijatest mõtles sõna või lause ja kirjutas mõned tähed sellest sõnast/lausest paberile. Ülejäänud tähtede asemele pandi kriipsud. Teine pakkus tähti ja iga valesti öeldud tähe korral hakati joonistama poodud inimest: esimesel korral võllapuu, teisel korral pea, jne. Kui joonistus enne valmis sai kui sõna pakutud sai, siis oli pakkuja kaotanud.
Koolis mängiti algklassides kehalise tunnis ka mänge "Tagumine paar välja!" ja "Me lähme rukist lõikama".
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Põhiliselt saigi maalapsena igasuguseid fantaasia- ja kujutlusmänge mängitud, kindlate reeglitega palli- ja seltskonnamängud said alguse alles kooli minnes. Mängiti nii kodu kui poodi, igasuguseid raamatutest loetud seiklusi. Väga palju ehitasime onne ja mängisime nendes erinevaid kodu- ja luuremänge. Hiilisime ringi, nii et keegi meid näha ei tohtinud. Mänguloomade ja nukkudega mängisin kodu, katsin neile laua ja mängisime söömist. Kui olin 12–13 aastat vana, ilmusid poodidesse barbie-nukud ja muutusid kiiresti väga populaarseks. Tegin kodus ja suvel vanaema juures väikese taskuraha eest erinevaid töid ja kogusin endale nuku raha kokku. Nukku käisime ostmas koos vanaemaga Tallinnas „Laste Maailmas“, mis tundus mulle, maalapsele, tol ajal tohutu suur pood. Ostsin endale oma raha eest Barbie, mis oli teistest nukkudest väga erinev ja tundus palju ilusam. Kuna nukkudega mängimise iga hakkas selleks ajaks mööda saama, õmblesin ma lihtsalt uuele nukule riideid ja mängisingi põhiliselt nii, et vaatasin nukku ja mõtlesin oma peas igasuguseid lugusid ja muinasjutte välja, milles siis nukk peategelane oli. Samamoodi mõtlesin välja erinevaid lugusid mingite loodusobjektide kohta. Näiteks lugesin M. A. Nummineni raamatut Muinasjutte (1981), kus oli lugu koletisest nimega Ölgömbö. Kodumetsa servas oli üks suur kivi, mida oli kunagi maapranduse käigus tahetud ära lõhkuda, kuid see polnud õnnestunud. Kivil olid seetõttu jäljed peal ja selle ümber oli alati tumeda läbipaistmatu veega lomp. Jutustasin väikesele vennale Ölgömbö loo edasi ja rääkisin, et Ölgömbö elab seal kivi all. Vend hakkas loomulikult kartma ja jooksis koju ja minul lõbu laialt. Hiljem rääkisin seda lugu veel – niikaua, kui jäin ise ka uskuma, et seal kivi all see Ölgömbö elabki. Nii hiilisime mõne aja pärast juba mõlemad sellest kivist suure hirmuga mööda.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Mängiti koos kuna mängukaaslasi oli vähe.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Arvuti tuli minu ellu 1990. aastatel, kui oli võimalik DOS-mänge mängida (Prince of Persia, Agent, Crystal, erinevad rallimängud). Olime vennaga arvutimängudest suures vaimustuses. Mobiiltelefoni sain endale esimest korda ülikooli ajal ja olen algusaastatel paar korda mänginud kõikides telefonides leiduvat "ussimängu". Nüüd ei ole enam ei arvuti ega mobiiltelefoniga mänginud.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Ei ole.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Mulle ei meeldi eriti seltskonnamängud, aga mõnel peol või kokkusaamisel tuleb neid mängida. Erinevaid mängulisi tegevusi on vahel ka mingisuguste koolituste raames läbi viidud. Väga meeldivad mälumängud, mida viiakse läbi igasugustel erinevatel üritustel, pidudel või kutsevõistlustel. Meeldivad ka lauamängud, neid on tänapäeval väga põnevaid ja kaasahaaravaid. Kuna mu vend on suur lauamängude mängija, siis võtab ta alati jõulude ajal vanematekoju ka mõned uued lauamängud kaasa, mida siis koos mängitakse (enamiku nimesid kahjuks meenutada ei suuda – „Katani asustajad“, „Carcassone“ jpm). Tänapäeva lauamängud nõuavad päris palju strateegilist mõtlemist ja on huvitavaks ajaviiteks.