"Vaksa alt läbiminek". Muuseas: vaks on pöidla otsast keskmise sõrme otsani, ikka kõvasti välja sirutatud, aga mitte pöidla otsast esimese sõrme otsani nagu üks "ülisuur tark" televiisoris lastele õpetas (seda, mida isegi ei teadnud). Mõõdetakse luuavarre peenest otsast 1 vaks ja hoitakse nüüd sellest kohast kõvasti kinni, teise käega toetad ülalt ja keerad ennast nüüd sealt "vaksa alt" läbi ilma põrandat puutumata. Katsu minna, kui põrand on libe ja luuavars libiseb… Mina käisin vaksa alt läbi ära. Saksamaal ja hiljem jõulude ajal kodumaal ka. Kus see suur au-ajamine!!!
Täisviide
EFA I 169, 26 < Põlva khk., Raiste k., Endeli t. < Jämaja khk., Rahuste k. – Leida Oeselg, s. 1934. a. (2013)
Seda mängu mängitakse jõulu ajal. Kaks inimest on vastamisi ning mõlemal on pähklid käes. Teine võtab kas paaris või paaritu arvu pähkleid kätte ja küsib teise käest: „Ump või paar?“ Kui teine ütleb õigesti välja, saab need pähklid endale; ütleb aga valesti, annab teisele sama palju juurde kui teisel käes oli, mis teine valesti ütles.
Täisviide
ERA II 104, 435 (1) < Jüri khk., Rae v., Patika k., Kriivli t. – Ferdinant Zelmin, Rae algkooli õpilane (1935)
Jõuluajal, kui õled tuppa toodi, valmistasid kaks mängijat neist endale nuudid. Siis laskus üks mängijaist käpuli ja teine mängija andis käpuliolija tagumikule nuudiga matsu ja laskus ise kohe käpuli. Nüüd tõusis esimene üles ja lõi oma nuudiga teist mängijat. Nii see kordus, kuni ühel mängijaist lagunes nuut või ei jõudnud teise lööke enam kannatada. Siis oli mängul lõpp ja see võitis, kellel nuut terveks jäi.
Täisviide
ERA II 99, 573/4 (1) < Rõngu khk., Aakre v., Põhu k., Alamäe t. – Imant Rebane, Tartu poegl. keskkooli õpilane < Aleksander Tolmats, 50 a. (1935)
Jõulu ajal toodi õled rehetarre ja laotati põrandale maha. Tehti siis õlgedest „süts“ (kolme jalaga, hargitaoline). Seoti siis parte külge ohjad ja pandi look, otsad (harud) ülespoole, ohjade külge. Süts pandi niikaugele, kui pikk ritv oli, mida mängimisel tarvitatakse. Sütsi otsa pandi harilikult mehe müts „tedreks“. Mängija istus katsiti loogale ja pani jalad risti alla. Mängija kätte anti ritv, millega see pidi sütsi otsast tedre maha lööma. Kes sai tedre sütsi otsast maha lüüa, oli võitja. Seda kutsutigi tedrelaskmiseks.
Täisviide
ERA II 99, 313 (1) < Helme khk., Patküla v. – Heldur Siska, Tartu poegl. keskkooli õpilane < Karuliine Siska, 72 a. (1935)
Õlgedest tehakse kolmjalg ja pannakse püsti. Siis võetakse süllapikkune puu ja kaks inimest, seljad vastamisi, hoiavad seda üleval. Sellel, kellel selg kolmjala (suudari) poole, püüab suudarit maha lüüa. Teine aga hoiab puud kõrvale. Lõpuks lööb teine ikka suudari maha.
Täisviide
ERA II 87, 359 (32) < Lüganuse khk., Püssi v., Varja k. – Helge Teetlaus, Amanda Teetlaus, Marie Normak (1935)
Seda mängu mängitakse jõuluajal ja ka teistel pühadel. Mänguks läheb tarvis köit või nööri. Köiele saab pandud jooksev aas sisse. Köis saab aetud kahe hoidja vahele nii, et jääb neljanurgeline avaus. Ühe mängija ülesanne on sealt avausest läbi hüpata. Hüppaja nimi on „rebane“. Rebane tuleb ja küsib: „Kas läbi saab?“ Väravavahid ütlevad: „Saab küll, aga otsekohe!“ Rebane katsub üheltpoolt ja teiseltpoolt läbi minna, aga ei saa. Hüppab siis silmusesse. Kui rebane on väle, siis pääseb ta läbi silmuse. Vastasel korral aga jääb rebane silmusesse kinni.
Täisviide
ERA II 104, 404/5 (10) < Jüri khk., Rae v., Patika k., Kopa t. – Eerich Parm, Rae algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Kaks mängust osavõtjatest võtavad tüki köit ja valmistavad sellest pildil kujutatud silmuse. Silmus valmistatakse nii suur, et inimene vabalt läbi mahub. Nüüd asetavad silmuse juures olijad kumbki ühe oma jalgadest silmuse alumisele äärele ja rõhuvad silmuse vastu maad, kuna kätega hoiavad köieotstest kinni. Mängija, kes kujutab rebast, peab sealt silmusest läbi minema, nii et ta sinna kinni ei jää. Takistuseks aga peavad püüdjad silmuse sel silmapilgul kinni tõmbama, kui rebane silmuses on. Jääb rebane silmusesse kinni, peab ta pandi andma. Pääseb rebane aga silmusest läbi, siis kordub sama püüdmine mõne uue rebasega.
Täisviide
ERA II 100, 363/4 (2) < Sangaste khk., Laatre v. – Eduard Sild, Tartu poegl. gümnaasiumi õpilane, s. 1916 (1935)
Rebasel on 13 osa. Need on, ja need peab meeles pidama: pea, kael, reis, käpp, reis, käpp, selgroog, reis, käpp, reis, käpp, saba ja saba ots. Nüüd läheb keegi laua alla. Ta käest küsitakse, mis osa see on? (Peast peab peale hakkama.) Nüüd peab lauaalune ütlema „pea“ 3 korda, siis jälle „kael“ 3 korda. Mängitakse pähklitega jõulupühade ajal.
Täisviide
ERA II 92, 475 (73) < Hanila khk., Massu v., Mõisaküla – Voldemar Kurberg, Mõisaküla algkooli õpilane < Ksenja Kurberg, s. 1896 (1935)
Mingi suurem pudel on asetatud pikali ning selle peale tuleb istuda nii, et teise jala kand on esimese jala varba peal.
Sarnaselt istudes tuleb ajada sukanõelale mingi villane lõng järgi. Sellist toimingut nimetatakse rätsepa eksamiks.
Täisviide
ERA II 104, 180 (1) < Väike-Maarja khk., Vao v., Avispea k. – Aino Hansen, s. 1921 (1935)
Vahel (nt jõulude ajal) mängisime ka "pimedat rätsepat". Mängija pidi seotud silmadega minema ja kääridega lõikama nöörile riputatud asju (komm, õun, vms).
Täisviide
EFA I 168, 128 < Võnnu khk. < Väike-Maarja khk., Kiltsi al. - Eha Võso, s. 1948. a. (2013).
Lapsed nii väga armastavad maiustusi. Ja eks siis jõuluajal saa neid kõige rohkem. Aga sageli ei anta neid nii kerge vaevaga kätte, peab enne ikka veidike vaeva ka nägema. Mäletan seda vigurit juba väikesena lapsepõlvest. Harilikult tehti seda mängu jõululaupäeva õhtul, siis kui saunast tulnud ja jõuluvana ka juba käinud, ning jõulupõhud juba üsna peened. Kästi siis meid, lapsi, teisse tuppa minna, kus pidime kannatlikult ootama, kuni lubati tulla.
Ilus vaade avanes silmadele, kui avati uks. Üle suure rehetoa oli pandud pikk nöör, täis kõiksuguseid ilusaid asju. Küll kooke, kompvekke, õunu, ilusaid mänguasju ja palju, palju muud. Igaüks oleks tahtnud aga kohe midagi enesele. Aga see saamine polnud nii kerge. Esiteks viidi sind neli sammu eemale nöörist, millel ripnesid need ilusad asjad, seoti silmad, anti käärid kätte. Nüüd pidid ise ümber keerama, nööri juure tulema ja pimest peast lõikama midagi nööri küljest. Mis ära lõikasid, said endale. Sageli oli aga nii, et läksid hoopis teise külge, kus polnud nööri, ja siis muidugi lõikasid ainult õhku. Nimeks oli sellel mängul „Pime rätsep“.
Täisviide
ERA II 94, 350/1 (21) < Valjala khk., Kogula v., Türgi k., Uue-elu t. – Juulia Anupõld, Uue-Lõve algkooli õpilane, s. 1918 (1935)
Keegi teeb õlgedest „patsi“: keerutab õlgedest hää tugeva nuustiku. Siis küsib kelleltki: „Tere, tere, mies! Kus lähäd, mies?“ – „Lähä Venemaalt vilja tuoma.“ – „Kas pass juurõs ond?“ – „Ond küll!“ „Näütä vällä!“ – Küsitav pöörab tagumiku ette ja näitab, kus on „pass“. Siis saab ta „patsiga“ „passi“ pääle.
Mängitakse jõulu ajal ja uuel aastal.
Täisviide
ERA II 95, 16 (2) < Kihnu khk. ja v., Turu k. – Nikolai Lamend, Kihnu algkooli õpilane (1935)
Mängu käik: mängija paneb pudeli istme alla, teise jala kanna paneb siis teise jala varvaste peale. Võtab siis kätte nõela ja niidi ja püüab niiti nõelasilma panna. On see tal õnnestunud, siis saab ta pandi kätte.
Täisviide
ERA II 88, 219/20 (121) < Rakvere l. – Robert Kello < Osvald Kello, s. 1895 (1935)
Paela või vöö otsad seotakse kokku ja lastakse põlvili maha, üks jalg pannakse paela taha ja pael pannakse üle õla. Jalg tõstetakse maast lahti. Siis tõustakse ühe jala pääl püsti. Mängitakse jõulu ajal, mängivad lapsed.
Täisviide
ERA II 95, 27 (20) < Kihnu khk. ja v., Turu k. – Nikolai Lamend, Kihnu algkooli õpilane (1935)
Mäng toimus seljali õlgedel olles. Heideti õlgedele, hästi külg külje vastu, üks ühtepidi, teine teistpidi. Löödi jalg teise mängija jala taha ja püüti teist lüüa üle pea kägarasse.
Täisviide
ERA II 88, 451 (21) < Rakvere khk. ja v., Kasaritsa as. – M. Põder < Amalie Tamm, s. 1883, Karl Tamm, s. 1883 (1935)
Maadlusest võtab osa ainult kaks. Nad asuvad selili maas, nii et teise pea on seal, kus teise jalad. Nüüd löövad nad jalad kokku ja katsuvad teineteist maha suruda, nii et see kukerpalli käima hakkaks.
Täisviide
ERA II 105, 300 (3) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Selja k. – Aleksander Pappo, Palivere algkooli õpilane (1935)
Jõulumäng.
Võetakse üks pulk ja nimetatakse seda pulka „mustaks pulgaks“. Üks võtab pulga ja peidab selle ära, teised lähevad teise kohta silmi pidama. Ja pulk peidetakse nii, et väike ots paistma jääb. Siis tulevad teised otsima ja kui keegi näeb, siis ütleb ta sellele, kes on pulga ära peitnud. Ja kes kõige ennem pulka näeb, see peidab ta jälle ära.
Täisviide
ERA II 93, 353/4 (4) < Mustjala khk., Mustjala v., Võhma k., Joonase t. – Heino Liivas, Võhma algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Igal mängust osavõtjal olgu omal pähklid. Üks mängijaist läheb teise mängija juurde ja ütleb: „Lühter konks las’ sisse käia.“ Küsitav küsib küsija käest: „Mitme sulasega?“ Mängija vastab nii palju, kui ise tahab. Siis loeb teine mängija omad pähklid üle. Kui ta valesti ütles, siis peab ta samapalju pähkleid juurde panema, kuipalju oli küsitaval pihus. Kui aga ütles õieti, siis sai ta pähklid omale.
Täisviide
ERA II 98, 146 (12) < Maarja-Magdaleena khk. < Kaarma khk. – Helju Seitam, Kudina algkooli õpilane < Villemiine Tomson, s. 1896 (1935)
Liiad või poarid oli ka istumisemäng, mida jõulude ajal oli hea mängida. Mängujuhiks oli meie ema. Ta võttis pähklikotist oma pihku mõned pähklid, nii kümmekond. Siis ta küsis ühelt mängijalt: "Kas liiad või poarid?" (See tähendab, kas peos on liigarv pähkleid või paarisarv.) Mängija pidi vastama, ilma et ta pähkleid näeks. Seejärel avas mängujuht peo ja pähklid loeti üle. Kui mängija oletus oli õige olnud, sai ta pähklid endale, kui vale, siis ei saanud. Mängijaid oli näiteks neli. Kui ring oli paar korda läbi mängitud, loeti kõikide pähklid üle. Võitja oli see, kellel oli õnnestunud kõige rohkem pähkleid saada.
Täisviide
ERA, DK 124, 5/6 < Tallinn < Muhu khk., Suuremõisa k. - Maret Lehto, s. 1940 (2013).
Igal mängust osavõtjal olgu omal pähklid. Üks mängijaist läheb teise juurde, võtab pähklid pihku ja ütleb: „Kas paaritu või paaris?“ Kui see ütleja ütleb „paaritu“, aga tegelikult on paaris, siis peab pähkli juurde panema, et saaks paaritu arv pähkleid. Kui aga ütleja ütleb „paaris“ ja ongi pähkleid teise mängija peos paarisarv, siis saab ta teise pähklid omale.
Täisviide
ERA II 98, 145/6 (11) < Maarja-Magdaleena khk. < Kaarma khk. – Helju Seitam, Kudina algkooli õpilane < Villemiine Tomson, s. 1896 (1935)
Mees paneb pahupidi kasuka selga. Hobuselook pannakse jalgade vahelt läbi rihmaga õla pääle. Ettepoole looga otsa tehakse pea, õlgedest punutakse sarved, linadest habe. Tahapoolsesse looga otsa pannakse saunavihast saba. Sokk tuleb tuppa ja hakkab poksima.
Täisviide
ERA II 93, 660 (12) < Kärla khk., Kärla v., Kogula k. , Koka t. – Leonilla Põld, Paadla algkooli õpilane < Mihail Põld, s. 1888 (1935)
Jõulumäng.
Jalad asetatakse seinast 3 vaksa kaugemale, pea põrandast 3 vaksa kõrgemale. Siis tõustakse sirgete jalgadega üles, käed õlal ja õlekõrs käte vahel.
Täisviide
ERA II 105, 353 (1) < Kärla khk., Kärla v. – A. Rääks, Kärla algkooli õpilane (1935)
Meie pool mängitakse jõulude ajal kitsnaabri. Kitsnaabri mängivad ainult 5 inimest. Neli inimest istuvad toolidel võrdlemisi üksteise ligidal. Üks on nende keskel ja selle nimi on „kitsnaaber“. Tal on suur kepp käes. Kui ta hüüab „kitsnaaber,“ vahetavad mängijad oma kohad kiiresti ümber. Kitsnaaber valvab hoolega, et saaks nende istmele minna, kui nad vahetavad. Kui ta saab kellegi koha peale istuda, on see kitsnaaber ja hüüab jällegi, ning teised vahetavad kohad kiiresti ära. Kui ta aga ei saa kellegi kohale istuda, jääb ta uuesti kitsnaabriks. Nii mängivad nad ikka edasi, kuni lõpetavad mängu.
Täisviide
ERA II 91, 50 (8) < Jõelähtme khk. ja v., Kõrtsi t. – Senni Laigar, Neeme algkooli õpilane < Maali Laigar, 70 a. (1935)
Seda saab ainult kahekesi mängida, kas poisid või tüdrukud. Üks teeb toasolevaist õlgedest „mehe“: keerab õlgedest tuusti, sellele kaks õlgedest kätt ja kolm jalga, et ta püsti seisaks. Sarnane „mees“ ongi „kingsepp.“ Teine otsib hea luuavarre või muu sirge puu. Mõlemad seisavad seljad vastamisi, võtavad puu jalgade vahelt läbi ja hoiavad seda küürus seistes mõlema käega nii, et kepi ots on vastu kingseppa sihitud. Tagumine küsib: „Kas kingsepp kodo ond?“ – Teine vastab: „Ond jah!“ – „Mis ta teeb?“ „– Kengi, suapu!“ – „Kellele ta tieb?“ „Isäle-emäle, koeralõ-kassilõ!“ (või: „Isäle-emäle, kahe päese lapsõlõ!“) – „Kas miolõ kua tieb?“ – „Ei tie!“ – „Siis miä pistä tä silmä piäst vällä!“ – „Pista, kui osad!“
Tagumine hakkab võimalikult tihti puud edasi-tagasi liigutama, mida esimene takistada ei tohi, vaid peab juhtima kepi iga kord ise külge. Kui luuavars trehvab nii, et kingsepp maha kukub, siis „kingsepä silm on väljas“.
Mängitakse ja mängiti jõulu ajal. Enamasti mängivad noored, vahest ka vanad.
Täisviide
ERA II 95, 15/6 (1) < Kihnu khk. ja v., Turu k. – Nikolai Lamend, Kihnu algkooli õpilane (1935)
Tegelasi on kaks. Võetakse õlevihk ja asetatakse ta püsti, talle tehakse harkis jalad alla ja ristis käed. See on „kingsepp“. Kaks poissi asetavad seljad kokku, võtavad jalgade vahelt kepi läbi ja hoiavad kumbki kepist kõvasti kinni. Kumbki kisub kepi omapoolset otsa kingsepa poole ja tahab sellele külge puutuda. Kumb seda suudab teha, see on võitja. Kui üks paar mängijaid läbi, algab uus paar.
Täisviide
ERA II 99, 366/7 (2) < Nõo khk., Meeri v. – Koit Silla, Tartu poegl. keskkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Kaks meest seisavad kummargil, seljad vastakuti. Nende jalgade vahelt käib läbi puu, mille otstest mõlemad kinni hoiavad, teine teisest otsast.
Mäng algab sellega, et esimene teise käest küsib: „Kas kingsepp kodus?“ „Kodus, kodus,“ vastab teine. „Kas ta mulle kingad teeb?“ – „Ei tee!“ – „Aga miks mitte?“ – „Sul juba kolmed kingad maksmata.“ „Ma torgin ta silmad peast.“ – „Torgi, kui saad!“ Algabki torkimine. Esimene püüab kingsepa „silmad“ välja torkida, mida teine takistab, lükates puu otsa igakord kõrvale. Kui aga esimene on osav ja lööb „kingsepa“ pikali, siis läheb tema kaitsema, aga teine torkima.
Täisviide
ERA II 88, 731/2 (19) < Simuna khk., Paasvere v., Aru k. – Johannes Kärje, s. 1919 (1935)
„Kiisu toomine“. Saetakse luua varre otsast 2 vaksapikkust tükki, ääred lõigatakse tasaseks noaga. Kiisu on põhust kolmjalg, kokku keeratud. Heidad pikali, mõõdad kiisuni täpselt selle maa ära, nüüd tuled tagasi ja võtad need vaksapikkused tokid kätte, ise oled varvaste peal, põlved ei tohi maha puutuda, "astud" nende tokkidega edasi. Üks küsib: "Kus sa lähed?" Vastad: "Kiissu tooma." – "Aga kui sa kukud?" Tuleb tõsta teine käsi tokiga kõrva äärde ja vastata: "Seni kui "seda pead" otsas, ei kuku." Lähed edasi, võtad suuga kiisul peast (õlgedest) kinni ja tuled samuti tokkide peal tagasi. Kaasiku Mann oli see küsija (Marie Tiitson – August Tiitsoni naine). Mina tõin "kiisu" alati kukkumata ära, aga pärast oli mu rinnaalune mitu nädalat haige. Kole pingutus ju.
Täisviide
EFA I 169, 25 < Põlva khk., Raiste k., Endeli t. < Jämaja khk., Rahuste k. – Leida Oeselg, s. 1934. a. (2013)
Jõuluaeg lammast tegid ja nõela mängisid ja püüdsid kiissa. Kolmejalgne õlest nukk tehti (paar jalga kõrge), ohjad panti parte: teese jala pani teese ohjasilmusesse ja käpuli ronis nuku juurde – pidi ammastega kinni võtma selle nuku, aga lennas mudugi tagasi jälle.
Täisviide
ERA II 123, 363 (12) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Lalsi k., Sepa t. – Linda Köögardal < Jaak Kõrgessaar, s. 1859 (1936)
Mängijaid võib piiramata arvul olla. Köis kinnitatakse (toas mängides) lae sisse löödud konksu külge või väljas tehakse seda nii, et kaks teivast lüüakse maa sisse püsti ja nende pääle kinnitatakse ristpuu, millele köidetakse köis. Köis jääb rippu. Umbes poolteist jalga maast kõrgemal tehakse köie otsa nii suur silmus (mitte kokkujooksev), mis paras keha jämedusele. Üks mängijatest laseb käpuli, ajab jalad silmusest läbi. Silmuse taha asetatakse maha taskurätik (kujutab kiisakotti). Poiss, kelle jalad on silmuses, hakkab end kätega kiisakotile lähemale nihutama ja katsub seda suuga kinni püüda. Kes seda kinni ei püüa, langeb mängust välja. Seda teevad kõik mängust osavõtjad järgimööda. Kes kiisakoti kõige paremini kinni püüab, on võitja.
Täisviide
ERA II 99, 367/9 (4) < Nõo khk., Meeri v. – Koit Silla, Tartu poegl. keskkooli õpilane, s. 1921 (1935)