Peale suusatamise ja uisutamise oli meil veel üks tore mäng, karussell. Naabritüdruku vanaisa tegi meile ühele jääga kaetud tiigikesele karusselli. Post oli keset tiiki, selle küljes puust ais ja sinna oli kelk kinnitatud. Kuna kelk oli suur, majapidamise oma, siis võis seal korraga ka mitu last istuda. Sellisel juhul pidi kelgukeerutajaid lihtsalt rohkem olema.
Kuid talvisel ajal oli ka üks vahva õuemäng „Karusell“. Väikesele jäätunud järvesilmale, mida nimetati Oja tiigiks, taoti läbi jää põhjamudasse tugev post, mis ulatus umbes meetri kõrguselt üle jää. Posti keskele löödi äkke raudpulk, mille otsa upitati auguga pikk ( u. 8 m.) latt. See asetati äkkepulga otsa nii, et jämedam lati ots ulatus äkkepulgast u. 120 cm kaugusele. Peenem lati ots aga toetus vastu jääd ja selle külge seoti kõvasti kelk. Kelgule istus karussellil sõitja, jämedamast, u. rinna kõrgusel asetsevast otsast aga hakkasid kaks last latti lükkama. Äkkepulga otsas pöörlev latt sai ajapikku kõva vungi sisse, mis mitmekordselt võimendus lati otsas olevas kelgus. Tugeva lükkamise korral võttis tiirlev kelk niisuguse kiiruse peale, et oli tükk tegu end kelgul hoidmisega, väikesed põngerjad aga lendasid kelgult nagu lingukivid jääplatsi lumest puhastamisest tekkinud lumevalli.
Täisviide
EFA I 168, 98/9 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)