Mängijad: väiksed lapsed, 2–4. Mänguvahendid: meetripikkune paelajupp. Mänguaeg: mängitakse „videvikul“ olles talveõhtutel.
Kassikanga tegemine: paela otsad seotakse sõlme ja pannakse suhu, siis jäetakse mõlemale poole võrdsed otsad ning pannakse pael nina peale. Järelejäänud kaks lenksu pistetakse teineteisest läbi. Seejärel võtab teine laps nina pealt paela ja hakkab seda tõmbama, teine annab kahest paelast järele, siis tõmbab teine ja teine annab järele. Seda nimetatakse „kudumiseks“.
Täisviide
ERA II 87, 500 (5) < Lüganuse khk., Püssi v., Moldova k. – Elmar Sallo, s. 1921 (1935)
Mäletan kolme varianti, aga mitte täpselt. Neid õppisin koolis. Vaja läks nööri, mis seoti otstest kokku ringiks. Seda ümber sõrmede põimides moodustus kas vihmavari, võrkpallivõrk kahe käe vahele või nööre edasi-tagasi venitatav kassikangas, kusjuures ühte nööri osa hoiti kinni hammastega. Veel oli üks variant mängimiseks kahekesi: kordamööda võeti tekkinud võrku oma näppudele ja tõmmati pingule - moodustus uus kujund.
Täisviide
EFA I 168, 44/5 (2) < Viru-Jaagupi khk., Vinni v., Võhu k. < Iisaku khk., Lõpe k. - Anu Soon, s. 1951 (2014).