Üks väga naljakas mäng on paberiribadega, millel oli kaks erinevat varianti. Esimene ja lihtsam: igal mängijal on pabeririba ja kirjutusvahend ning teised mängijad ei näe, mida ta kirjutab. Riba ülemisse serva peab ta alguses vastama küsimusele "Mis?" või "Kes?" ja keerama riba ülevalt nii kokku, et vastust pole näha, ja annab paberi järgmisele. Edasi kulgeb mäng samamoodi küsimustega "Kellega?", "Mida tegid?", "Kus?", "Millal?", "Mis sellest välja tuli?". Kui kõigile küsimustele on vastatud, keeratakse pabeririba lahti ja loetakse, mis välja tuli. Teine variant: mängija kirjutab riba ülemisse serva küsimuse, keerab ülemist serva nii, et kirjutatut ei näe ja kirjutab sinna omakorda peale küsimuse küsisõna. (Näiteks küsimus oli "Mitu korda oled sa valetanud?" ja keeratud paberi peale kirjutab ta "Mitu?".) Järgmine vastab ta küsimusele, keerab pabeririba veidi kokku ja kirjutab sarnaselt eelmise mängijaga uue küsimuse. Kui pabeririba on täis, rullitakse see lahti ja loetakse küsimusi koos vastustega.
Paberimängudest mängime "Poissi ja tüdrukut", seda mängitakse paberiribadega. Kõik vastavad mängujuhi poolt esitatud küsimustele kirjalikult, siis volditakse see kirjutatu selliselt kokku, et seda näha ei ole ja antakse naabrile edasi. See annab pärast oma vastuste kirjutamist edasi oma naabrile ja nii edasi. Lõpuks saavad ribadest rullid, need pannakse siis ühe asja, kas kausi või mütsi vms sisse. Siis loeb mängujuht juhuslikus järjekorras ette jutukese, mis selliselt koos kirjutati. Järjekord on selline, kõigepealt tuleb paberile kirjutada poisi nimi, siis tüdruku nimi. Järgmisena: mis poisil seljas oli; siis: mis tüdrukul seljas oli. Järgmisena: kus nad kohtusid, mis nad tegid. Siis kirjutad paberile, kes pealt nägi ning mis ta ütles. Mõnikord kirjutatakse ka, mis maailm sellest arvab. See ettelugemine on kõige põnevam osa, saab väga palju naerda. Tavaliselt kasutatakse mängus juuresolijate nimesid. See mäng on väga levinud kodustel sünnipäevadel või klassiõhtutel.
See mäng on sarnane eelmisele. Ka selleks läheb vaja paberit ja pliiatsit, mängijate arv pole samuti piiratud. Vormistamine paberil on järgmine: Iga küsimuse alla tuleb kirjutada kümme küsimusele vastavat sõna (üksteise alla). Need võivad olla ükskõik millised. Ka selles mängus on nii, et kui on mängijal kirjutatud vastavad sõnad küsimuse "milline?" alla, siis ta rullib selle kokku ja annab järgnevale mängijale ning endale eelnejalt saab uue paberi. Nii ka iga järgneva küsimuse puhul. Kui igal mängijal on küsimustele vastatud s.o sõnad ära kirjutatud, peab ta saadud paberi lahti rullima ja laused ette lugema (mis sealt välja tulid). Tavaliselt on need üsna naljakad. Mängijad on algklasside või põhikooli nooremate klasside õpilased. NB! Need kaks mängu on huvitavad siis, kui keegi ei näe, mida teine kirjutab.
Mängimiseks on vajalikud paber ja kirjutusvahend. Osavõtjate arv pole piiratud. Kõigepealt peab mängija kirjutama poisi nime, siis selle koha kokku rullima, et näha ei oleks ja paberi andma järgnevale mängijale, ja talle annab paberi temale eelnev mängija. Siis tuleb kirjutada tüdruku nimi. Seejärel teha täpselt samamoodi (nii tuleb teha iga sõna järel). Peale seda tuleb kirjutada järgmised asjad: kus nad olid, mis oli poisil seljas, mis tüdrukul, mida nad tegid, kes pealt nägid ja mida nad ütlesid. Kui kõik küsimused on vastatud, peab iga mängija lahti rullima saadud paberi ja ette lugema, mis sealt välja tuli. Tavaliselt tulevad sealt välja intiimsed tekstid. Mängu mängitakse üle Eesti, kuid väikeste variatsioonidega (mõnel pool kirjutatakse seda, kuhu nad sõidavad ja millega, selle asemel, kus nad olid ja mida tegid). Mängijad oin nii algklassi kui põhikooli õpilased.
Seda mängivad nii poisid kui tüdrukud vanuses 11-16 aastat. Kõige rohkem mängitakse seda sünnipäevadel. Seda saab mängida mitmekesi. Mida rohkem osavõtjaid, seda parem. Igaüks saab ühe paberilipaka, mis on umbes vihikulehepikkune ja 5-6 cm lai. Istutakse nii, et teised ei näeks, mida sa kirjutad, aga osavõtjatel peab olema kindel järjekord. Üks ütleb küsimuse ja sellele vastatakse. Siis keeratakse see paber niipalju kokku, et vastust näha pole ja antakse järgmisele edasi. Nii pärast igale küsimusele vastamist. Kui kõigile küsimustele on vastatud, siis keeratakse paber lõpuni kokku ja antakse veelkord edasi. Seejärel hakatakse üksteise järel neid ette lugema. Küsimused: Poisi nimi? Tüdruku nimi? Kus nad kohtusid? Kuhu läksid? Mida ütles poiss? Mida ütles tüdruk? Mida nad tegid? Mis neist sai? Mida maailma neist arvab?
Oli ka üks suuremat vaimset pingutust nõudev tubane mäng, mille nimi on ununenud. Seda mängiti laua taga.
Paberist lõigati mängijatega võrdne arv umbes 5 cm laiuseid ja 15 cm pikkuseid ribasid, mille ülemisse otsa kirjutasid kõik osalejad inimest iseloomustava naljaka sõna või väljendi. Näiteks: „pisike paksuke punapea“ või „suurte kõrvadega supilontrus“. Seejärel murti riba ots kirjutatuga kokku, nii et see poleks nähtav ega loetav ja ulatati paber järgmisele mängijale, kes kirjutas kokkumurtud koha alla kas mõne osaleva tüdruku või kõigile tuntud tüdruku või naise nime. Taas murti ots kokku ja ulatati paber naabrile. Niiviisi riburada kirjutati paberile teistkordselt inimese iseloomustus, siis mõne mängus osaleva poisi või üldtuntud poisi või mehe nimi. Järgnesid lühikirjeldus kohast, kus nad kohtusid, näiteks „naistesaunas“, „riidekapis“ jm. Siis tuli kirjutada, mida ütles tüdruk/naine, mida ütles poiss/mees, mis seejärel juhtus ja mida kogu juhtunust arvas rahvas ehk loo moraal.
Täiskirjutatud paberiribad anti nüüd mängijale, kes oli suuteline ilmekalt ette lugema juhuslikkusele ja absurdile rajatud lühijutustused. See oli tavaliselt pööraselt lõbus ja mängijad said katkematult naerda. Ühtlasi oli see kõigile heaks vaimukuse ja leidlikkuse kooliks.
Täisviide
EFA I 168, 98 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)
Igaüks saab paberi ja kirjutab sinna poisi nime ja keerab lehe ülemise ääre nii kinni, et poleks nime näha, siis antakse mööda ringi paber edasi. Järgmine kirjutab tüdruku nime ja jälle keerab kinni ja annab edasi. Nii vastatakse veel küsimustele: mida tegid? kus? millal? kuidas? kes nägi? mida ütlesid noored? mida ütlesid vanemad? mida ütles maailm? Kui kõikidele küsimustele on vastatud, siis keeratakse lehed lahti ja loetakse ette. Saab nalja. Seda mängu oleme mänginud igas vanuses.
Sünnipäevadel mängiti meelsasti pabermängu "Kes-mis-kus?", mis põhines pika paberriba kokkukerimisel ja edasiandmisel naabrile, kes siis kokkulepitud (mängujuhi poolt dikteeritud) sõnu kirjutasid. Selliselt sai kokku toreda jutu, mida siis ühiselt ette loeti.
Mängujuht valmistas ette paberist ribad ja palus peale iga korraldust sõna justkui ära peita ja kaaslasele edasi anda. Tavaliselt läks paberile kirja taoline minijutt:
tüdruku nimi,
poisi nimi,
mida teevad,
mis tüdrukul seljas on,
mis poisil seljas on,
mitu korda teevad,
kus kohas,
kes seda pealt näeb,
mida ütleb pealtnägija,
mida arvab maailm.
Armastati kasutada seltskonnas viibivate inimeste nimesid või siis ka klassi populaarsete inimeste nimesid. Mõnikord kasutati ka tõrjutute või naerualuste nimesid.
See mäng on veel praegugi elujõus ja ma olen seda endiselt kohanud nii sünnipäevadel kui klassiõhtutel.
Täisviide
ERA, DK 109, 7 (d) < Elva linn – Liina Tamm, snd. 1961. a. (2013).
Kirjuta paberile (igal mängijal paber ja pliiats): tüdruku nimi (voldi paber ja anna kaaslastele edasi), poisi nimi (voldi paber ja anna kaaslastele edasi), kus kohtusid (voldi paber ja anna kaaslastele edasi), mida tegid (voldi paber ja anna kaaslastele edasi), mida teised neist arvavad (voldi paber ja anna kaaslastele edasi). Lõpuks volditakse paber lahti ja loetakse kõvasti ette. Nalja kui palju!
Täisviide
EFA I 168, 113 < Võnnu khk < Väike-Maarja khk, Kiltsi al - Eha Võso, s 1948 a (2013)