"Kivijänniks" kutsuti umbes viieteistkümnekilose kivi võimalikult kaugele heitmist. Iga järgmine viskas sealt, kuhu eelmise kivi kukkus. Kui kaugemale astusid, siis seda viset ei loetud. Leiutati selline viskemoodus: tõukad palli rinna pealt võimalikult kaugele ja kukud ise kõhuli.