1
30
19
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Minu lapsepõlv möödus riigimõisates. Isa oli karjaravitseja ja ema esialgu kodune. Edaspidi töötas majandis erinevatel ametikohtadel (laborant, peamiselt raamatupidamises). Esimesed eluaastad möödusid Vaeküla riigimõisas, siis aastaringi Rakvere linnas, Heimtali riigimõisas, Jänesselja riigimõisas ja alates 7-ndast eluaastast Penijõe riigimõisas (nõukogude ajal juba erinevate nimetustega põllutöökoolis).
Esimesed mälupildid seostuvad Rakvere perioodiga (1938. a.), kui vanemad pidasid Pikal tänaval väikest toiduainetekauplust. Hoovis oli mänguseltsiliseks minust aasta-paar vanem tüdruk, kes tõi õue mängimiseks oma ilusa nuku ja nukuvankri. Vallimäe veerel käisin emaga maasikaid korjamas.
Heimtalis olid mängukaaslasteks mõisalapsed. Elasime Heimtali mõisa valitsejamajas. Samas hoones oli ka majandi kontor ja nagu riigimõisates tol ajal kombeks oli, suviti ajutine lastehoid. Mis mänge me seal mängisime, ei mäleta. Eluks ajaks jäi meelde lasteaiatädi punane valgete mummudega kohviserviis. Ju me neist tassidest piima jõime. Mälestus mummulistest tassidest oli nii elav, et 1959. a. Moskva lähedal karusloomakasvatuse kursustel olles, nähes Bõkova raudteejaama juures olevas poekeses rohelisi ja kollaseid valgete mummudega tasse, ostsin ma nii ühte kui teist värvi tassi. Säilinud on ainult alustassid.
Heimtalis mängisime maja seina ääres kivide ja klaasitükkidega. Ühel kevadpäeval, kui jää ei olnud veel täielikult sulanud, kukkusin peopesa pidi pudelipõhja, arm püsis aastaid. Toast tõin välja ka oma mänguasju. Nii läks mul kaduma puust "jonnipunn", mille hiljem sain kätte ühest tuuliku lähedal asunud moonamaja perest. Meie kõrvalkorteris elas endise mõisaproua juures teeninud vanatädi, kes pidas kirjavahetust paruni perega. Silme ees on imeilusad kulla ja karraga kaetud pühadekaardid, mida ta mulle andis vaadata ja lubas nendega siis mängida.
1941. a. käisid sakslaste ja venelaste vahel ägedad lahingud Viljandi pärast. Linna põlengute kuma paistis Heimtalini. Rahvas varjus mõisa võlvitud kartulikeldris. Meil lastel oli seal eriti põnev ringiratast trallida ja hästi valjusti hõikuda. Saime muidugi sellepärast tõreleda. Naised käisid lennukite rünnakute vaheajal ringtalli aedikus lehmi lüpsmas.
Jänesseljal elasime lühikest aega. Mänguseltsilisi ei olnud. Sõbrunesin juba neiuohtu tüdrukutega ja kuulasin nende filmimuljeid. Lugu end rabalaukasse uputanud tüdrukust painas mind seni, kuni nüüd Eesti Vabariigi taastamise järel näidati Tallinnas kinos "Sõprus" Prahas filmitud linateoseid viimaste, juba Saksamaa pinnal peetud lahingute ajast. Siis üle aastakümnete nägin ma seda filmi ka ise. Kui ma ei eksi, on filmi nimi "Keelatud linn".
Ilmselt kuulus minu tubaste mängude hulka juba Jänesseljal nööpidega mängimine. Silme ees on kolimine Pärnu raudteejaamast üle Pärnu suure kaarsilla, kui lauasahtlist pudenes välja karp ja nööbid veeresid laiali. Osa korjati kokku, osa veeres laiali. Penijõel, kuhu me järgmiseks kolisime, võtsin ma aeg-ajalt ema nööbikarbi ja kallasin ümmarguse söögilaua peale laiali. Suured tumedad nööbid olid mehed, väikesed poisid ja erksavärvilised naissoo esindajad. Mida ma täpselt väljamõeldud lugudesse panin, seda kahjuks ei mäleta.
Toas oli mul oma nukunurk. Meeles on kaks portselanpeaga nukku. Mingi mööbel, nukkude sööginõud ja riided olid samuti olemas. Lisaks oli veel kaks vineerist välja lõigatud puitalusel seisvat rahvarõivais piigat. Kas mingeid loomi ka oli – ei mäleta.
Pärast 1949. a. märtsiküüditamist oli pakitud väike komps selleks, et kui tullakse ära viima, oleks kohe, mida kaasa võtta. Puust karbis olnud saksa peenraha oli ema õue peale külvanud.
Peamiseks mänguseltsiliseks oli Penijõel kodumajanduskooli direktori Elviine Malkeni noorem poeg Vello, kes oli minust kaks aastat noorem ja kellega suhtlen tänaseni. Kõik tubased mängud toimusid mõisa peahoones Vello pool või üle tee asunud valitsejamajas minu pool. Mängisime lauamänge: "Reis ümber maailma", "Kits", erinevaid sõnalisi mänge. Väga meeldisid meile geograafiliste nimedega või ajalugu puudutavad sõnamängud. Näiteks tuli ühe nime lõpptähega alustada teist nime: Eesti – Itaalia – Austria jne.
„Telefoni“ mängisime sünnipäevadel, kui oli kohal rohkem lapsi. Mängu alustanu sosistas sõna kõrvalolijale, see järgmisele jne. Tavaliselt jõudis viimaseni juba moonutatud sõna. Mida segasem, seda lõbusam oli.
Vellol oli koomikseid. Vaatasime neid meelsasti. Hästi on meeles kümne neegri lugu, mis hilisemal ajal sai A. Christie poolt tema variandis kriminaalnäidendina kirja pandud.
Meil Velloga oli meelistegevuseks kutsekooli õpilaste sabas jõlkumine, sõna otseses mõttes. Kui mõni paar õhtupimeduses jalutama läks, siis hiilisime neile järele ja püüdsime aru saada, millest räägiti. Alatihti käisime neil internaadis külas. Mina tüdrukute pool, kes mulle salmikusse salme kirjutasid. Sain ka mõningaid kingitusi – Muhust pärit Salme-nimeline neiu kinkis mulle ehtsa muhu tanu. Vello painas jälle poisse oma küsimustega. Hilisemas elus kohtusime nii mõnegagi kas EPA-s või oma töökohas.
Õues olid mänguseltsilised teised mõisalapsed. Mängisime rahvastepalli, peitust. Peituse mängimine toimus klassikalisel moel – vastavate lausetega tehti kindlaks, kes pidi otsijaks jääma ja kes peitsid end ära. Üks koht, kus me tavaliselt mängisime, oli peahoone otsas – vana pirnipuu kännu kõrval sai end seina peale löömisega mängust lahti lüüa. Teine meeliskoht oli nn. Veskimäel enne mõisaparki ja -hooneid. Seal oli mängu nimeks „Pulgamäng“. Lauajupp oli asetatud kaldu kas kivi peale või ümmargusele puutükile. [NB! joonis] Vastu maad toetuvale lauaotsale laotud pulgad löödi õhus olevale lauaotsale antud jalalöögiga laiali. See, kes kinni oli jäänud, pidi pulgad kokku korjama ja lauale tagasi asetama. Samal ajal peitsid ülejäänud mängijad end ära. Leitu löödi sama laua juures mängust välja. Kui õnnestus otsijaist mööda lipata, siis lendasid pulgad jälle laiali ja otsija pidi uuesti alustama. Kes aga mängust välja oli löödud, see end uuesti peita ei saanud.
Nüüd meenutan mängu-alustamise lauseid. Ega nad päris hästi enam peas ei ole.
"Entel-tentel trikatrei, punaste pükstega politsei. Mina ei mõistnud seda keelt, pöörsin selja, näitsin keelt. Sina oled prii."
"Üks helevalge tui lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud, lukuvõti katki murtud. Mitu seppa parandavad teda? Seda ütled sina."
Peahoonesse viiva tee ääres olid kahel pool hekkide taga muruplatsid. Need olid meie peamised pallimängu- ja kotisjooksu-platsid. Vasakule poole sirelite äärde lasi isa ehitada liivakasti, kus oli voli kõigil mängimiseks.
Kevad algas jõel jääminekuga. Tihti korjus silla taha jää, siis tõusis vesi nii kõrgele, et takistas vahel meie majja pääsemist, sest meie maja oli üsna jõe kaldal. Marjapõõsad ulatusid pea veeni. Lastel olid siis tavaliselt liiklustakistuse pärast koolipriid päevad. Julgemad (Kalju Rehepapp) üritasid jääpankadega sõita. Lindude saabumisega käisime Matsalu luhal linnumune otsimas. Pardi- ja hanemune õnnestus roostikust harvemini kätte saada. Vaesel ajal sai ka kajakamunadest pannkooke tehtud.
Suvel, kui jõgi lompideks kuivas, püüdsime sealt kätega kalu. Sügavamates lompides ujusime. Õiged ujumiskohad olid ka kilomeetri kaugusel – seal, kus jõgi oli laiendatud. Ka Lihula lapsed käisid kas Penijõel või Tuudi jõe ääres ujumas.
Pärast viljamasindamist oli teispool jõge küüni taga pinu ja kõrge põhuvirn. Meil lastel meeldis virna otsa ronida ja siis sealt tagumiku peal alla liugu lasta. Alla tulime aga tavaliselt koos põhuhunnikuga, mille kuhjasime ümber põhukuhja, kuhu rajasime siis käigud ja koopad. Minu isa kui mõisavalitseja tegi sellele lustimisele lõpu. Mõne aja pärast kolisime laudalakka heinte peale liugu laskma. Seal ei olnud karta, et vesi laialilükatud heinale liiga teeks. Liiga tegin endale, kui ühe aampalgi peale maandusin.
Talvel asendus suvine jalgratastega ringisõitmine kelgutamisega kuivati mäest alla. Seal pakkus üks kaaslane mulle võimalust Riia linna näha, kui panen keele vastu kelgurauda. Ei mingit Riia linna, aga keel oli kare ja kibe veel mitu päeva. Paremini läks lauda juures oleva veepumpamise tiisli külge seotud kelkudega ringi keerutamine. Mingid suusad sain ka endale. Uisutamise sain hädapärast selgeks alles Tallinna 9-ndasse klassi tulles. Liukal käimine võrdus peol käimisega.
Velloga tuhlasime ka mõisamaja pööningul, kus nüüd on Matsalu keskuse kohvik ja ajutiste fotonäituste ruum. Malkenite konkust tuli välja terve puust nikerdatud loomakari. Vello isa, kes oli juhusliku kaassõitjana Siberisse saadetud, oli kodumajanduskoolis olnud puutöö õpetaja – ju need loomad tema valmistatud olid.
Palju rõõmu ja lusti pakkusid taludes peetavatele talgutele järgnevad söömaajad. Sel ajal, kui täiskasvanud koduõlletoope kummutasid, möllasime meie lapsed õues peitust mängides. Lõbus oli ka mõisa- ja külarahva ühiselt korraldatud kadriskäik ja andamitest saadud toidukraamiga korraldatud kadripulmas viibimine.
Kuna ajad olid ärevad – üks okupatsioon järgnes teisele, siis vanemad mängisid tihti õhtuti ja puhkepäevadel bridži. Mulle pakkus mäng suurt huvi. Vahel õnnestus end mängu sokutada või lauale pandud kaarte liigutada. Tallinnas ja minu vanemate pool oli samuti: kui isa ja ta vennad kokku said, oli peale sööki alati bridžimäng platsis.
Lapsena mängisin Vello ja teiste mõisalastega viitlehte ja turakat. Enam ei mäletagi, kuidas need mängureeglid paika pandud on. Ka doominot sai mängitud.
Lihula Keskkooli astusin 1944. a. oktoobris, kui sõda oli juba edasi liikunud. Kool töötas kahes vahetuses. Mingit alevi vahel hulkumist ei olnud, sest igasuguseid hulkureid ja metsavendi liikus ringi. Ruttu koju. Kolm kilomeetrit porist või lumist teed viletsate jalavarjudega. Valgel ajal sai vahel tee kõrval olevail külmunud lompidel kõhuli mööda jääd roomatud.
Koolimajas oli ruumi vähe ja ilusa ilmaga kupatati lapsed õue. Poisid mängisid palli, tüdrukud kõkutasid niisama. Vahel käisime koolimaja kõrval olevas tiigis triitoneid vaatamas. Oma pinginaabri Vaida Nikkeliga istusime uue koolimaja jaoks kokku veetud vundamendi kividel ja arutasime, kuidas Stalinit tappa (III-IV klassis olles). Lõime isegi oma ühingu: VVVÜ – venevastane võitlusühing.
Klassiõe Asta Oosimi pinginaaber Ivi Kanne elas koolimaja vastas. Vahetunnil käisime tema juures. Lugesime Stalini elulugu. Sai selgeks, kuidas tulevane suur juht röövis parteile raha. Asta ja klassiõde Maia Metslang, kes elasid alevis, mängisid Asta maja õues. Asta isal oli varem lihakarn olnud, õuepeal toimus loomade tapmine. Seal oli vere kogumise kaev, mille kaane peal Asta ja Maia lavastasid näitemängu "Kuidas üks onu teise ära koksas", st kuidas Stalin Lenini ära tappis. Ka Astaga suhtlen ma tänase päevani.
Lihulas olid nii alevi- kui mõisalapsed, kellel vahel omavahel läks löömaks.
1951. a. kolisid mu vanemad Harjumaale Nissi lähedale Saida sovhoosi ja minu koolitee jätkus Tallinna 4. keskkoolis. Tallinna koolilapsena elasin isa venna ja tema naise pool. Ruumi oli seal vähe ja külalisi mul eriti ei käinud. Mäletan ühte pühapäeva, kui külas oli isa õepoeg Endel Bergert ja minu klassiõde Õnne Põder (hiljem Eelma). Riietusime tädi õmmeldud (tädi Elly oli elukutselt õmbleja ja tegi vargsi kodutööd) kirjudesse satiinist hommikumantlitesse, pähe sidusime käterätikuist kokku keeratud turbanid ja etendasime siis mingit idamaist lugu. Üksi olles joonistasin oma kahele paberist nukule riideid. Eriline peoloom ma ei olnud, aga koolipidudel ja klubides sai ikka käidud. Samuti liuväljal. Kõige enam meeldis teatris käimine. Seal oli mu kaaslaseks tavaliselt meie klassi kõige ilusam tüdruk Niina Zubova. Nüüdne Niina Pahla on samuti tänini mu sõbranna.
Koolivaheajal mängisin koos Saida sovhoosi noortega, nüüd juba võrkpalli. Käisime kiigeplatsil kiikumas ja õhtupimeduses mõisa aias maasikaid näppamas. Riisipere metsad olid oma nime väärilised – riisikaterikkad. Samuti olid päris head maasikavälud. Õnneks ei puutunud kokku neis metsades elavate metsavendadega. Üks neist oli väga verejanuliseks muutunud. Lisaks mõisa karjast varastatud loomadele (isa käis pärast tema tabamist kohtus tunnistajaks) tappis ta ka mitu inimest. Kui onud-tädid punasteks "pühadeks" maale tulid, siis läks bridžimäng jälle käima.
Elektroonika on minust mööda läinud. Olen juba ammu mängimisest võõrdunud.
Täisviide
EFA I 168, 104/16 < Tallinna l. < Rakvere l.; Paistu khk., Heimtali k.; Lihula khk., Penijõe k. – Maret Luhari, s. 1936. a. (2013).
Maakond
Viljandimaa
Läänemaa
Harjumaa
Kihelkond
Paistu
Lihula
Tallinna linn
Koguja
Maret Luhari
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940.-1950. aastad
Koguja sünniaeg
1936
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Maret, snd. 1939. a., elanud Läänemaal jm.
Harjumaa
korter
küla
Läänemaa
Viljandimaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin Tallinnas Pelgulinnas, toona Belinski, praegu Vihuri tänaval 1970-1980-ndate alguses. Mängisime hoovis. Autosid oli vähe, seetõttu tuli ette, et mängisime ka üsna tänava servas. Vahel läksime mere äärde, siis ei olnud Pelgurand veel suplemiseks ja päevitamiseks avatud ja korrastatud, kuid meie olime tihtilugu jalgupidi vees.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Minu meelest piisavalt, kuigi pidin ka klaverit harjutama.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Olla üksi kodus, kui ema ja isa ei ole (seda juhtus väga harva). Muide, ma ei teinud siis eriti midagi, vahel proovisin ise süüa teha.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Ümberringi ehitati uusi maju, kaevati torude jaoks kraave, olemasolev asfalt oli algusest peale auklik. Meid hoiatati võõraste onude eest, kellega kaasa minna ei tohi, kuid keegi ei kontrollinud, kui me läksime mängima ehitusplatsidele või sügavatesse kraavidesse. Olime suhteliselt iseseisvad ja vati sees meid ei hoitud. Õhtuti pääsesime üle aia ka lasteaia territooriumile mängima. Klassikaaslaste juurde ei pääsenud sageli, sest nad elasid kaugemal, kuid majas oli piisavalt palju lapsi, kellega mängida. Üksteise kodudes käisime väga harva.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis – igal vahetunnil – kummikeksu, pallikooli, laevade pommitamist, ukakat jne. Pärast tunde oli ringid ja muusikakoolid ja trennid, siis ei saanud. Pikapäevarühmas pidi õppima.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Igal ajal, kui aga sõbrad välja tulla said.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Mängisin kõige rohkem oma majas elavate lastega. Üks mu hea mängukaaslane oli praegune näitlejanna Marika Korolev, kes elas minu kõrvalparaadnas (kõrvaltrepikojas). Meie kandi majades oli palju vene lapsi, ema seletas, et meil oli õnnestunud korter saada „siseministeeriumi majja” ja et meie majas elab palju tähtsaid ohvitsere ja muid selliseid inimesi.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Koolisõpradega ma ei saanud nii palju koos mängida, sest me ei elanud väga lähestikku. Kuna õppisin tarbekunstikallakuga koolis (24.keskkool, praegu Kopli Kunstigümnaasium), siis oli meie kooli toodud lapsi ka päris kaugelt – Piritalt, Mustamäelt.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Meie hoovis mängisid küll. Eriti põnev oli mängida luurekat, eestlased venelaste vastu.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Ei mäleta selliseid. Vahel tegid suuremad poisid meile liiga, või me lihtsalt kartsime neid, siis läksime koju emadele kaebama.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Meie isa käis meiega suusatamas. Kodus mängisime lauamänge – „Tsirkust”, „Reis ümber maailma”, „Musta notsut”, laevade pommitamist. Isa õpetas mulle kabet. Ema õpetas pabernukkudele riideid joonistama ja tema enda joonistatud kollektsioon 50-ndate aastate algusest on mul tervikuna alles. (Ema elas väga vaestes oludes ja need imekaunid nukukleidid olid tema salajased unistused, natuke sai ta ideid ka tookordsetest moeajakirjadest). Ema õpetas mind ka kuduma, vanaema – ristpistet tegema.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Nukkudega. Tegin väikesele nukule ise riideid. Joonistasin päris palju.
Eelkoolieas oli meie lasteaia tüdrukutel selline salajane mäng, et tuli teha „Sekret” (saladus) – kumera klaasikillu alla tuli panna võililleõis või mingi muu lill, kommipaber või hõbepaber ja siis tuli see kuskile aianurka, lasteaia paviljoni taha või mujale rohu ja mulla alla peita. Seda „Sekreti” näidati ainult kõige parematele ja usaldusväärsematele sõpradele (tüdrukutele) ja see oli suur au, kui sinu oma kiideti ja sina teiste oma näha said. Häbi oli aga siis, kui mõni poiss selle avastas. Nüüd täiskasvanuna mõtlen, et tegelikult mängisime ju mahavisatud prahiga, aga see oli meie meelest tähtis ja ilus. Eriti raske oli hankida hõbepaberit, mis kollakasroheka õllepudeli killu alla peaaegu kuldsena paistis.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
See oli õuesolemise loomulik osa. Mängimise jaoks sõbrad õue kutsutigi.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Mõnikord liisusalmiga.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Üki-kaki-kommi-nommi,
vanamees hüppas üle pommi.
Pomm läks ......, ...... pauk,
vanamees vaatas – püksis auk. (mõned sõnad ei tule enam meelde)
A-B-C
üks kits läks üle vee,
Kaasas kandis palju prahti,
sina oled mängust lahti.
Üks helevalge tuvi
lendas üle Inglismaa,
Inglismaa oli lukku pandud,
lukuvõti katki murtud.
A-B-C
mängust välja läheb see.
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Kirjeldan siin seda venekeelset mängu, mida me – eestlased ja venelased – koos mängisime ja mille sõnadest ma lapsena aru ei saanud. Õppisin lihtsalt pähe.
Lapsed seisavad kahes viirus nägudega vastastikku, viirgude vahe piisavalt suur, et saaks hästi hea hooga joosta (kaugus sõltus tihti ümbritsevast õuest).
Esimene viirg (nimetame näiteks A) – teener? (seda ma tookord ei teadnud, kes need on).
teine viirg (nimetame näiteks B)– Ali-Baba
Alustab viirg A (kõvasti hüüdes)
A: Ali-Baba!
B: O tšom, sluga?
A: Pjatava, desjatava, .... (lapse nimi) nam nužna!
See B-viiru laps, kelle nime hüüti, võtab hoogu ja jookseb nii kiiresti kui saab, A viiru poole. Kui tal õnnestub viirust A läbi joosta, siis võtab ta sealt endale meeldiva lapse kaasa ja viib oma viirgu kaasa. Kui ei õnnestu ja A-viirg püüab ta kinni, siis jääb ta nende juurde.
Väljahüüdja pooled vahetuvad vastavalt sellele, kuidas jooksjal läbijooksmine õnnestus. Kui jooksja püüti kinni, siis saab sama viirg väljahüüdmist jätkata.
Kui aga väljahüütav laps saab joostes vastaste rivi ära lõhkuda ja sealt kellegi kaasa tuua, siis pooled vahetuvad. Ehk siis hüüdmist alustab see viirg, kes sai eelmises jooksus endale lapse juurde.
See mäng oli tore selle poolest, et esimesena eelistati hüüda neid lapsi, kes tundusid nõrgemad või väiksemad. Nad said niimoodi alati esimesena tähelepanu ja said ka tõestada, et nad on tegelikult palju tugevamad, kui neist arvati.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavad esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Mängisin enne magamajäämist kätemänge – näiteks - mu käed olid linnud, flamingod, kes olid väga graatsilised, aga siis tuli kuri kull (teise käe muutsin kurja silmaga kulliks) ja püüdis flamingo kinni. Siis mängisin ka koera ja hunti. Kätega varjuteatrit õpetas mulle isa tegema.
Ja Pelgurannas jalgupidi vees mängides olid kivikesed, millele olid kinnitunud vetikad – pikkade juustega näkineiud.
Koos vennaga mängisin juuksurit, kääre tegime lihtsalt sõrmedega, kuid aparaadiks, millega kukalt pügati (kuna see surises, siis nimetasime seda koos vennaga surimasinaks), oli mänguklots. Oluline oli see, et lina pandi enne juukselõikust ümber – selleks oli mängutekk.
Suvel, kui olin maal onutütre juures, siis mängisime, et oleme baleriinid – tantsisime garaaži katusel Luikede järve, endal õhust tühjakslastud ujumisrõngad ümber kõhu. Me olime enda meelest väga ilusad ja tantsisime hästi. Kuigi keegi ei näinud ja muusikat meil ka ei olnud.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Väga suurt erinevust ei olnud. Poisid pabernukkudega küll ei mänginud.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Olen selle aja laps, kui elektroonilisi mänge ei olnud ja nüüd olen ainult pika bussisõidu jooksul telefonist ussimängu mänginud.
Aga lapsepõlves oli mul mängupesumasin, mis töötas patareidega ja televiisor, milles käis kettal pilt ringi (loomadega).
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Ei ole. Ei ole aega.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Kuna olen muusikaõpetaja, siis – klaverit, kannelt, natuke parmupilli. Lastele õpetan küll igasuguseid mänge, nii lauluga kui ilma. Olles ka skaudijuht, olen hankinud väga palju mänge, mida saan lastega mängida. Pidudel eelistan osaleda rahvalike tantsude tantsimises ja laulumängudest püüan ka alati osa võtta.
Täisviide
ERA, DK 385 < Kilingi-Nõmme < Tallinna linn – Sirli, snd. 1969. a. (2016)
Maakond
Harjumaa
Kihelkond
Tallinna linn
Koguja
Sirli
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1970. aastad
Koguja sünniaeg
1969
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Sirli, snd. 1969. a. Tallinnas
Harjumaa
korter
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>Minu mängud lapsepõlvest raugaeani </strong><br /><strong>I osa</strong> <br /><br />Olen sündinud 22. juunil 1941. aastal hommikusel ajal. Sõja algusest sai ema teada pealelõunal. Ma ise seda ei mäleta, kuigi juures olin, aga ema on rääkinud. Seda ka, et ta ei julenud tite juurest hetkekski lahkuda, kui pommitati. Kartis, et tema võib surma saada, aga titt elama jääda. Et kui minek saatusega ette määratud, siis mõlemale. <br /><br />
<div><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/ERA-15287-56856-51553.jpg" alt="Kivimurru talu tagantvaade" width="400" /></div>
<br />Meie kodu oli väikesepoolne talu Harjumaal Haiba mõisasüdame kõrval. Kui seda metsa ees ei oleks, võiks Kivimurult mõisa kiviga visata. Minu sünni ajal elasid talus minu vanaema ja vanaisa, minu ema ja ema vend. Vanaema ja vanaisa mäletan vähe, nii pole nende õpetatud mänge ka meeles. Vanaisast tean vaid niipalju, et ta tõi mütsi sees metsast pohli ja siis lasi mul võtta ja ise luges, mitu oli. Õpetas siis numbreid plikale. Eks nii mind rohkem ikka hõigati. Tähed sain vanaema abiga selgeks „Matsi kalendrist“. Aga need olid gooti tähed. Seal oli palju naljakaid salme ja joonistusi. Siiani on meeles: <br />„Must lehm on korova, <br />kaevutee on doroga, <br />püksinööp on pugavitsa, <br />labakinnas rukavitsa.“ <br />Ei tea, mis aastakäigu kalender see olla võis, kus nõnda vene keelt õpetati. Oli veel ka raamat kodumaa ravimtaimedest, aga seda minu kätte ei antud. Piiblit ei mäleta, aga lauluraamat oli. Ühtki lasteraamatut ei olnud. Saksa ajal tõid sõdurid ajakirju, kus olid vägevad klantspildid ilusatest inimestest. Ja kusagil ema kirstupõhjas olid „Maretid“ peidus. Naabriteks olid meil sõjapõgenikud Tallinnast. Neil oli minust vanem tütar Viive, minuealine Urve ja minust noorem Vello. Vahel käisin nendega mängimas ja muidu külas. Neil oli raamat „Helle-Mai peab poodi“. Võisin seda lõputult lugeda. See oli vahvast tüdrukust, kes vanemate äraolekul poodi röövlite eest kaitses, keerates kõik paberrahad enesele juustesse krunnideks. Eriti vahva oli nendega talvisel ajal peitust mängida. Pugesime peitu voodi alla, riietekappi ja kuhu iganes. Vahva oli sellepärast, et nende asjad olid kõik teistmoodi kui meil taluperes. Kapi otsas oli kollane vineerist ümmargune kübarakartong. See jäi mulle nii meelde, et mõned aastad tagasi ostsin üsna suure raha eest enesele samasuguse. Seisab eriti avalikus kohas – esikus riiuli peal, õieti nagi kohal. See on kallis meenutus lapsepõlvest, sest see aeg Kivimurul jäi õige üürikeseks. <br /><br />Suri vanaisa, peagi vanaema. Jäime kolmekesi. Naabrilastega mängisime poodi. Rahaks olid lepalehed. Neile hammustasime numbrid peale. Noh, et mitu auku on. Lepalehes jäid numbrid kõige paremini näha, sarapuu leht ei sobinud. Kaup oli kivikestest, käbidest, puupulkadest, mis iganes. Riiuleid polnud, aga lett pidi olema. <br /><br />Ega seda mänguaega väga palju polnudki. Ja õigupoolest ei tahtnudki. Tahtsid ju kangesti vanemate inimeste töid teha. Onu kõrval ka puutööd. Teoreetiliselt oskasin juba enne kooli kartulikorvi punuda, hagu raiuda ja palju muudki. Vaja on neid oskusi läinud aga aastakümneid hiljem. Lapsi ei keelatud ühegi töö juurde minemast. Esimese klassi juntsuna ja enne sedagi oli minu „mänguks“ hobusega põllu äestamine ja rullimine. Onu vaatas põllupeenral senikaua pealt, kui mul asi selge. Sõnnikuveo-talgutel oli sõnnikukoorma laudast põllule „kutsimine“ ja tühja vankri lauta toomine just lastele paslik. Kõik hobused muidugi ei sobinud. Parimad hobused valiti. Viljapeksu ajal riisusid lapsed aganaid. See lõhn, mida levitas traktor, müra ja kena kollane põhk... Saime külalastega volilt lihtsalt hullata. Hullamine on ju ka mäng, eks ole! Ja kui uhke tunne oli, kui meiesuguseid töötegijaid kutsuti talgulauda sööma (ei mitte lauda närima, vaid klimbisuppi lihaga, see oli meie kandi traditsiooniline uhkem supp, mida „küladele“ pakkuda). <br /><br />Üks erakordne asi lapsepõlvest on jõukamate talude korraldatud jõulupuud, st „jõulupeod“ külalastele. Eks emmed ja issid (kel neid oli) lubati ka kaasa võtta. Mul isa polnud. Elas jah, naaberkülas üks mees, keda külatädid ikka mulle isaks kippusid ütlema. Aga meil ta eriti oodatud polnud. Onuga võttis viina ja siis arutati üsna pikalt maailma asju. Meie emaga läksime parema meelega toast ära. Ma kartsin teda, sest vintis inimene on ju vastik. Nii et olen joodiku laps, kes tehti enne sõda vanemale naisele, sest see soovis nõnda. Aga kooselu ei soovinud. No vaat' nendel küla jõulupuudel olid kõigile lastele kingitused, tõi jõuluvana. Kostüüm oli enam-vähem jäljendatud ennesõjaaegsete postkaartide pealt, aga võib-olla ka mõisast. Ei tea. Lugesime salme. Ei mäleta ühtki, aga näe lorilaul „Matsi kalendrist“ on meeles. Seal mängiti ka ringmänge. Meeles on „Me lähme rukist lõikama“ ja „Üks peremees võttis naise“. Meil oli ka jõulupuu toas, kaunistatud õunte ja vatiga, küünaldega, mis seisid hõbetatud käbidega jalgades. Aga no need klaaskuulid ja inglijuuksed, mis sõjapõgenikest linnarahva kuusel olid! Neid ei julend mitte ligidalt vaadatagi. Teiste talude kuused olid tagasihoidlikumad, „maa tõugu“. <br /><br />Ühel jõuluõhtul olime emaga Pirita nimelises talus jõulupuul. Oli käre pakane, täiskuu paistis, tähed olid taevas. Tulime emaga käsikäes lume krudisedes mööda hobuseteed (olid ka jalgrajad). Mu pisike süda oli veel hell saadud jõulukingist, ilusast talutoast, headest toitudest (Näh! Praegu veel volksatas midagi sisemuses ja nina läks tatiseks.) ja loetud jumalasõnast. Kirik oli meil kaugel. Rahvas käis jumalasõna kuulamas ühes talus, kus toimetati nn. „lugemisi“. Noh, tulime siis emaga ja ma vaatasin tähti, üks oli õige hele. Mõtlesin, et eks ta Petlema täht ole. Näe, särab meilegi sealt taevast jumala juurest. Aga kus ja kui kaugel on see Petlema linn ja Jeruusalem? Saaks seda kord teada ja näha! Ja tule taevas appi! See tolle öö unistus on läinud täide. Ma poleks seda ilma peal uskunud. Tuleb arvata, et mida soovid puhtast südamest ja patuta, täitubki. Ega ma sellel ajal veel suuremat pattu polnud teha jõudnud. Umbes samal ajal soovisin veel, et ma kasvaksin niisama pikaks kui Miilimaa Salme (oli üks tädi) ja näe kasvasingi. Mõõta pole küll saanud, sest saatus tõi mu sealtkandist ära, sest 1952. aastal suri märtsis mu ema ja augustis onu. Olin üksi majapidamisega. Onu jõudis küll kartulipaneku ajal ühe vanapiiga naiseks võtta, aga see meile elama ei tulnud. <br /><br />Vahepeal olid tehtud kolhoosid. Elu muutus hullusti. Kõik jõid „tinakast“. Ma ei tea siiamaani, mis see on. Poest toodi. Aeg oli vaene. Linnanaabrid läksid linna tagasi. Oli küüditamine. Poeröövlid. Metsavennad. Naabriperre tuli linnarahva asemele mahalastud kommunisti lesk. Mul oli kodus „töömängimist“ täie perenaise eest, sest kõik tööjõulised aeti kolhoositööle. Kõik ilus kadus. Jõulud keelati. Tulid näärid. <br />
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_170_130.jpg" alt="EFA_I_170_130.jpg" width="287" height="423" /></div>
<br />Üksi kodus olles mängisin vahel tikripõõsa ja aida seina vahel kodu. Laual olid tassi- ja taldrikukillud toidunõudeks. Ilusamad olid toodud rikkama talu aida tagant prahihunnikust. Pere oli kanasulgedest. Pikem tiivasulg oli isa, laiem sabasulg ema, lühemad poisid ja plikad. Suled olid ilusad ja seisid hästi püsti, kui mulla sisse torgata. Nendega sai tipa-tapa kõndida ja nende suu läbi rääkida. Üks nukk, kipspeaga, on mul ka olnud. Ja roosa vineerist nukuvanker roheliste kaunistustega. Väike vanker, nii umbes raamatusuurune. Nukk oli Malle ja ta mahtus sinna sisse. Võisin olla nii 5–6-aastane, kui see mulle linnast toodi. Meie talu sularaha allikaks oli linna kasepuude, munade ja või müümine. Onu ladus koorma peale hobusele, puges kasukasse ja läks. Kaua ta käis, ei mäleta. Tõi suhkrut, alul siiski sahhariini ja muudki. Ükskord siis mulle nuku ja vankri. Aga nii kipsist nukupea kui vineerist vanker kartsid märga. Ja mõne aasta pärast vihma käes nad hukkusidki. <br /><br /><strong>Varasema lapsepõlve mängudest</strong> veel niipalju, et ükskord tulid meile külalised, kes tõid uudiskraamina türgi ube. Väga ilusad kirjud olid. Võtsin nad oma valdusesse, vaatasin ja imetlesin. Kõige ilusama pistsin suhu ja sõin ära. Nii päris palju, ehk lapse peotäie jagu. Ja neid ube ei salli ma siiamaani. Toiduna! Kõlbavad ainult pärleid teha. Mul oli nii-nii paha. Oksendasin. Arvasin kindlasti, et suren. Ema andis „lõngaõli“. Siis raviti kõiksugu hädasid lõngaõliga (lahjendatud väävelhape). <br /><br />Ubadega on mul meeles veel üks „mäng“. Meil toalilli polnud, aga igal kevadel parajal ajal pani ema suure oa potti ja siis tuli see mul taimeks kasvatada. <br /><br />Ja veel oli mu lemmikmäng juba veebruaris, kui päike pilve tagant nina välja pistis, toas onu habemeajamispeegliga „päikesejänkut“ jooksutada. <br /><br />Seitsmeselt läksin Kernu kooli. Sain raamatukogust raamatuid laenutada. Meeldis lugeda ja joonistada. Väga ilus raamat oli „Vaat mis juhtus“ . Imearmsad kassi ja koera pildid. Tahtsin neid pilte oma joonistusplokki, aga polnud läbipaistvat paberit. Hea nõu oli paber petroolise lapiga üle nühkida. Kopeerpaberit mul oli. Nii saingi oma joonistusvihikusse karja kasse ja koeri ja palju muudki. <br /><br />Enne kooliaega ootasin kevadet, sest siis tegi onu mulle pajuvile. Puust taluloomi tegi ka. Aga rohkem mängisin kuusekäbidega lehmi ja männikäbidega lambaid. Sigu polnud, sest need olid laudas, ja kui olidki, siis kivikesed. Palju hulkusin karjamaal lehmade ja lammaste juures, mängisin suurel kivil heinamaal mahlakase lähedal. Kah talu, nagu Tammsaare lapsedki. Aga Tammsaarest polnud ma siis midagi kuulnud. Onne ehitasin muidugi ka. Meiekandi põllud olid kivised, paesed. Neid korjati kivivaredesse. Sinna sisse tegingi onne – tõstsin kive niipalju välja, kuni sain lohu, kust istudes enam välja ei paistnud. Töötasin usinasti. Haiba mõisast sai riigimõis (ma arvan nii) ja päris mõisa moodi oli tal kellatorn. Kellalöökidega teatati tööle minekust, lõunast ja õhtust – kell 9 tööle, kell 6 õhtule. Lõuna oli ka. Ja see kell kostis kaugele. Ja mina tegin oma onne kivivare sisse ka mõisa kella järgi. <br /><br /><strong>1952. aasta</strong> teisest õppeveerandist olin siis <strong>Saksi Lastekodu kasvandik</strong>. Mida me seal mängisime? Eks midagi ikka, kuigi vaba aega oli vähe. Tunnid allkorrusel koolis, peale lõunasööki tund näputööd, siis õppimine järgmiseks päevaks. Peale õhtusööki tunnike oli mängudeks. Enamasti kamandati kõik saali ja kasvatajad organiseerisid laulumänge ja tantse. Sealhulgas ka „Me lähme rukist lõikama“ ja kõik sellelaadsed. Pioneeride toas olid lauamängud, male, kabe. Ei puudunud „Reis ümber maailma“ ja „Tsirkus“. Proovisin ka. Kaarte mängida ei tohtinud, aga kellelgi olid „Musta notsu“ kaardid. Seda võis. <br /><br />Joonistasime palju pabernukke. Tuli ajakiri „Siluett“ , sealt hakkasime šnitti võtma. Säilinud on mul tolleaegsed nukuriided, aga nukk on uus, sest mu tütred kaotasid nuku kuhugi ära ja asendasid kt.-ga. <br /><br />Suvel oli mängimiseks aega rohkem. Siis oli hommikupoole töö, õhtupoole vaba aeg. Meil oli gong. Selle löökidega anti meile teada, mida teha, kelli meil ju polnud. Ega lastekodul mänguasju polnud. Mõnedele toodi kodust hüppenöör vms. Teinekord leidsime nöörijupi ise kusagilt. Hüppenööriga sai mängida hüppenöörikooli. Palle ka leidus pallikooli jaoks. Rahvastepalli ja jalgpalli jaoks oli pall lastekodu poolt. Mädamuna mängisime. Keksu ja matsu, kapsavarast, ukka-ukka, mina prii, luurekat ümber mõisa. Noamängu jaoks ei pidanud olema nuga, keegi kusagilt mingi poldi ikka leidis, mida otsapidi maasse sai lüüa. Ega me tubadesse mingeid jamasid asju ei tohtinud tuua. Peitsime õue ja parki ja trepi alla. Kivikool ja tüdrukute plaksumäng, laevade pommitamine. Tüdrukud olid kirjavahetuses teiste lastekodude tüdrukutega. Fotosid polnud, aga saata taheti pilte enesest. Siis joonistati ise peegli järgi. Poisid ja tüdrukud eriti koos ei mänginud, peale pallimängude muidugi, st. meeskonnamängude. <br /><br />Sai otsa see lastekoduaeg. Läksin Jänedale tehnikumi. Seal õppisin ära kaardimängu, aga mulle ta väga külge ei jäänud. Turakat, viit lehte ja potkitnoid vahel igavusest, aga ega igav polnud selles eas pea kunagi. <br /><br />Edasi agronoomiks, siis mehele. Lapsed said mänguasjadega üle kuhjatud, mängumaja ehitatud. Eks nad ikka mängisid (kahekesi tüdrukud, viieaastase vahega) poodi ja kooli ja kodu, posti kandsid laiali. Postkast oli õunapuu tüve sees olevas augus. Sinna viidi „kirju“. Õpetasin neile küll mõned oma nooruse mängud, näiteks Trips-traps-trull jne. <br /><br />Siis läksin pikaks ajaks algklasside õpetajaks. Seal tuli lastega üsna palju mängida, sest andsin ka kehalist kasvatust. Kirjeldan neid mänge lisalehel. Tulid lapselapsed. Nende mängudest tean vähem. Aga ehitasime tütretütrega rabasaarele onni. See on seal püsinud 20 aastat. Nüüd näitab lagunemise märke. Sinna on tehtud palju igasuguseid matku ja piknikke. Siis sain lastelastele (neid on 2 poissi, 2 tüdrukut) sahkerdada oma vana piimapuki baariletiks ja ühe furgoonauto kasti kaupluseks. Oi, nad mängisid ja sisustasid seda poodi väga tõetruult. Kõik kohvi- ja makaronipakid läksid käiku ja palju muudki. <br />
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/ERA-15291-53169-30840.jpg" alt="Pood_furgoonis" width="446" height="309" /></div>
<br />Noorima tütrepojaga ujutasime kevadeti omatehtud laevu. Nimed olid igavesed vahvad neil, aga nüüd on laevad ammu mädanenud ja nimed ununenud. <br /><br />Olin kultuurimaja direktor. Siis tuli mängida rollimänge, pulmaema näiteks. Aga ka pulmamänge. Ei meeldinud mulle. Kahemõttelised ja nilbevõitu asjad. Kasutasin rohkem tutvumismänge, kus uued sugulased said öelda, kes nad on. <br /><br />Raamatukogu juhatajana korraldasin ka rollimänge – kirjanduslikud kohtud oli väga minev kaup. Siis oli raamatuid palju, sai mitmetele laenutada ja paluda rollidesse. Siis püüdsime raamatu sisu vaidluse teel avada poolt- ja vastu-tegelaste suu läbi. <br /><br />Korraldasime lastelaagreid. Laagris armastati mängida pimesikku ja ass-ass, tagumine paar välja. Pall pidi alati kaasas olema. <br /><br />Sõltuvusse olen sattunud monopolimängust. Joonistasime ise mänguvälja, mõtlesime firmad, tegime rahad. Et lastest rahu oleks, tegin neile omaette mängu. Vanem tütar ütles ükspäev, et see peaks tal alles olema, aga „kultuurikihi“ all kusagil. <br /><br />
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_I_170_162.jpg" alt="Isetehtud_monopol" width="459" height="324" /></div>
<div style="text-align: center;">Isetehtud "Monopol"<br /><br /></div>
Arvutimänge pole ma mänginud, lihtsalt ei huvita. Hulgun selle aja parem looduses maha või teen näputööd. <br /><br />Viimase rollimänguna olen olnud vanaperenaine Vabaõhumuuseumi üritustel ja mänginud lastega vastavalt üritusele ja aegkonnale. Need on olnud rahvuslikud mängud – sulase leivakoti tõstmine, „lõnga“ kerimine pulgale, looga alt pugemine ja muu sarnane. Nuputamiseks annan „Viru värava“ kokku panna. Kui moodi läks Rubiku kuubik , õnnestus see mul Bulgaaria-reisil hankida purgi lahustuva kohvi eest kusagil kaheksakümnendatel. Aga kokku ma seda ei saanudki rohkem, kui ühe külje. Lapsed olid nutikamad. Kui hakkasid levima pusled, siis meie peres oli suurim ja järjekindlam tegija pereisa. Kui lapsed tüdinesid, sai tema lõpetada. Ta oli püsiv ja rahulik. Mina olen selleks liiga kärsitu. <br /><br />Mu tütred mängisid meelsasti nukkudega – mida suurem, seda uhkem. Mina tundsin rõõmu nende nukkudele riideid õmmeldes. Lastekodust saadud oskustega õmblesin enesele ja tüdrukutele pea kõik riided ise. Asi see siis polnud nukkudele täiuslik garderoob teha. Õmblusmasin „Singer“ oli ema vähene pärandus tütrele. See on mind elus palju aidanud ja läbi aegade minuga jäänud. Nüüd on ta vanema (50-aastane) tütre valduses. Teine ese emast on veel – heegelnõel villase lõnga jaoks. Mu kodu jäi ju minust maha, esemed ka. Vahel olen kahelnud, kas olengi oma lastele olnud hea ema. Peremudel eeskujuks mul ju puudub. Aga kõiges, mis minust on saanud, on „süüdi“ raamatud. Armastan kohutavalt lugeda ja eks loetud olukorrad annavad ajule mingi signaali toimetulemiseks. <br /><br />Nukuriietest veel. Kui kõik pisikesed plikad hakkasid Barbisid igatsema, oli meie peres parajas eas meie esimene 1982. a. sündinud tütretütar. Kusagil 5.–6. klassis sai ta oma tädilt (minu Soomes elavalt nooremalt tütrelt) kingiks Barbie. Oma hea sõbrannaga hakkasid nad sellele tillukesele nukule riideid õmblema. Elasime siis kolhoosi keskasulas kortermajas. Kõik õhtud peale kooli munserdasid nad endi käsutusse saadud „Singeriga“ ja kaltsukotiga nukuriideid. Moenäitus oli rahvamajas nende loomingust. <br /><br />Olles õpetaja, hakkasin igalt poolt ostma igasuguseid nuputamismänge. Neid on praegugi terve kotitäis alles (Vähk, nagu ma olen, on ju hoidja). Kasutasin neid tunni lõpus premeerimiseks tragimatele. Niisugune osavus ja nuputamine meeldis õpilastele väga. Üks lapsevanem tegi traadist terve hulga nn. „lahtivõtmismänge“. Sealt see kogumine alguse sai. Hiljem oli taolisi ka poest saada. Kui peaksin kõiki neid kirjeldama, istuksin kevadeni siin köögilaua taga küdeva pliidi kõrval. Aga praegu on lähenemas alles uusaastaöö. <br /><br />Meeldisid mullegi lapsepõlves peitepildid, kus tuli etteantud tegelast otsida. Esimest korda nägin sihukest vigurit kusagil 8–9-aastasena, kui pinginaabrilt sain lugemiseks mingi kirjasõna, kus tegelaseks oli vahetevahel Eesav Edvard Puuslik. Ehk olid kokkuköidetud ajakirjad? Aga mis, ei tea. Seal oli ka peitepilte. Oma tütardele hakkasin ka neid „ette söötma“. Linnast sai osta mingit Tšehhi ajakirja (mis ta nimi nüüd oligi?), seal oli lastele nurgake, kus sai numbrite järgi värvilise pildi teha ja muudki. <br /><br />Mida paganat ma siin „vahutan“. Te kogute ju mänge. Aga mina räägin kolme põlvkonna eluloo ära. Juba on kutsutud neljandat põlvkonda hoidma. Esimesed poisid (õe ja venna lapsed) saavad jaanuari alguses viieseks. Ja nende mängud minu viieaastase-mängudega võrrelda ei anna. Aga vahet on ligi 70 aastat. Noh, ütleme, et pea 100 aastat. Sajand siis, liialdustega! Relvad ei puudu kindlasti nende mänguasjakastist, igasugused autod ka mitte. Suurem jagu plastmassist. Linnalapsed. Mu kolmekümnene tütrepoeg on oma pojaga küll palju puust ja muust, koos pojaga muidugi, valmis kopsinud. Aga iseseisvalt see poiss suurt ei mängi, kui teda hoidmas käisin. <br /><br />Kui ma praegu oma märgusõnade „spikrit“ vaatan, siis loetletud mängud pole uued. Olen pea kõiki kusagil raamatutes kohanud. Kas peaksingi kirjeldusi lisama? See minu kirjatöö pole mingi uurimus, vaid meenutuste jada. Ja siingi on liiga palju vahtu ning alailma tuleb meelde, et oo-jaa, seda me mängisime ju ka. Eriti lastekodu ajast. Näe, praegugi välgatas – me pidime läbi aasta lõunati magama. Aga uni ei tulnud, kuid rääkida ei tohtinud. Siis rääkisime sõrmede keeles. Sõrmede ja näo kasutamisega moodustasime tähti ja sõnu. Kusagil olen näinud seda ka trükituna, aga siia üles joonistada ma seda ei suuda. Kes teab, ehk on mõni täht meelest läinudki. Suhtleme praegugi igal aastal augustis kaaslastega, käime võimalusel igal aastal augustis Saksi mõisa jäänustel koos. See polnud halb aeg, kui mina olen suutnud inimeseks kasvatada kaks last ja mul on kuus lapselast, neil omakorda viis last. <br /><br />Veel pole ma rääkinud anekdootidest. Lastekodus rääkisime neid üsna palju. Õhtuti enne uinumist, aga mujal ka. Kel kohta oli, kuhu minna, sai vahel koju käima. Minagi sain lahke külanõukogu sekretäri abiga kuuendas klassis olles esimest korda koju. Siis elas seal onunaine. Sekretär tuli Tallinna vastu. Tagasi tuli tulla omapäi. Mäletan veel endist Tallinna kesklinna, kui kaubamaja polnud ja bussijaam ning täika olid ja tsirkusetelk ka. Bussijaamast tuli rongijaama jõuda, Tapale sõita ja sealt jalgsi 10 km Saksi. No ja nende koduskäimistega tulid siis kaasa uued anekdoodid ja muud jutud. Eks anekdoote ole kogu aeg räägitud. See on ju ka mäng, ajaviide. Nagu mõistatusedki. Neid me küsisime ka. Ja laulud. Suuremad tüdrukud laulsid alatasa. Ja vene keeles veel. Mina laulda ei osanud, aga sõnad jäid hästi meelde. Luule meeldib mulle tänapäevani. Olin siis kodus nii umbes teise klassi lapsena varakevadisel ajal mänginud lauljat ja rõkanud nii, et küla kajas. Istunud pinumaal haovirna otsas, et kaugemale kostaks. Kahjuks valel viisil. Endised „külatüdrukud“ tuletavad seda vahel meelde. Ise ei jaganud ma sellest ööd ega mütsi. Teist korda tuli kange lauluisu peale lastekodus nii umbes 6. klassis. Sain raamatukogust lauliku, läksin üksinda alla õppimisklassi ja kukkusin järjest laule läbi võtma. Õnneks mitte nii kõvasti. „Me laiuval Volgal…“ ja mis nad siis kõik olid. Raadiot me kuulasime läbi häälekõvendaja, telekas tuli punanurka palju hiljem. Esimest imeasja, pildiga raadiot käisime kogu lastekoduga vaatamas Moe piiritustehases. See on poolel Tapa teel. No aga seda minu laululugu kuulis ikkagi läbi ukse minu armas rühmakasvataja ja edaspidi pole laul minust välja kippunud. Mees oli mul aga külapillimees, akordioniga. Vajadusel häälestas klaverigi. <br /><br />Siis sõnamängud. „Mina ka“ näiteks. See vana tuntud lugu, et meelitasid kellegi midagi ebameeldivat tegema, et kõik naerda saaks. Seaga koos künast sööma jne. „Vanaisa vanad püksid“, kus vastad ainult küsimise peale ühe lause, mis enne kokku lepitud. Vastaja naerda ei tohi. Või siis „lõputa lugu“: „Too vett.“ – “Millega?“ Jne. Oli meilgi kõigil peas: kell üks – muna küps, kell kaks – karnaps jne. <br /><br />Bi-keel oli tüdrukute värk, poisid seda eriti ei kasutanud. Seda teab vist iga naisterahvas. Või kas noored teavadki, neil ju arvutikeel, mida meievanused ei mõista. Lisada tuleb siis bi-silp (kui seda kirjatükki peaks keegi lugema nii umbes 100 aasta pärast): „Sibina läbihed koobili – Sina lähed kooli“. <br /><br />Nimede lugemisi narrimiseks kasutasime meiegi. Võtan näiteks enese nime: <br />„Age aa apataa <br />averiku assist kuku <br />assi ja assi.“ <br /><br />Püüdsime teha ühe-tähe-salme – kõik sõnad algasid ühe tähega. Tuntuim oli: „Pisike punase peaga poiss palus: „Pai papa, pane pisikesele punasele paadile purpurpunased purjed peale!“ Pai papa pani pisikesele punasele paadile purpurpunased purjed peale. Pisike punase peaga poiss purjetas punase paadiga.“ Võtsime teisi tähti ka algusesse ja proovisime lugu teha. Kellel kõige rohkem sõnu ja mõte ka enam-vähem olemas, oli võitja. <br /><br />Liisulugemisel kasutasin rohkem salmi punaste pükstega politseist, sest see tundus naljakas. <br />„Punaste pükstega politsei <br />ütles mulle „idi domoi“. <br />Mina ei mõistnud seda keelt, <br />pöörasin selja, näitasin keelt.“ <br />Keelt läks mängust välja. <br /><br />Tuntud Inglismaa võtme katkimurdmise lugu oli ka sagedasem. <br />„Inglismaa oli lukku pandud, <br />luku võti katki murtud. <br />Mitu seppa seda parandavad, <br />seda ütled sina, vana tatinina!“ <br />7 või 8 või 11. Tatinina ütleb numbri ja alates tatininast loetuna saadab mängujuht vastava numbri saanu minema. <br /><br />Pandilunastamismänge mängisime vähe. Ei tule enam naljakaid lunastamisi meelde ka. Kui ehk „ninaga lund tuua“. Loll, kes oma ninaga tõi, tuli tuua kinganinaga. Hanekstõmbamisi sai ka kasutada ainult ühe korra, varsti teadsid tulemust kõik. Sügisel enne kooli, kui väikelastekodudest uued lapsed tulid, siis neile sai küll pakutud et pane hobune jooma, st. pista oma sõrm pakkuja ristiasetatud mõlema käe esimeste sõrmede vahele tekkinud pilusse. Sai siis pisikese rumalukese sõrme pöidlaküünega surutud ja oma sõrmed tugevasti koos hoitud. <br /><br />Poisid muidugi näitasid neile Riia linna. Küsisid: „Kas Riia linna tahad näha?“ – „Jaa.“ Läksid siis vastajale selja taha, asetasid oma pihupesad vastaja kõrvadele, sõrmeotsad ülespoole, ja tõstsid vastaja nii kõrgele kui ulatasid. Kasvuvahe oli oluline. Ei olnud uustulnukate sisseelamine meilgi kerge. Liiga raske ka mitte. <br /><br />Üldiselt olime üsna sõbralikud. Aga eks ikka noriti, pandi hüüdnimesid. Urmas Vaino (lugupeetud saatejuhi) vanaema oli meil kasvatajaks. Tema ema omakorda pesupesijaks. Pesi kõik meie 70 lapse voodilinad ja pesud üksinda ära. Ilma igasuguse pesumasinata. Ainus abivahend oli pesukompressor – pika varre otsa asetatud potikaanetaoline aukudega asi. Sellega luristas põranda sisse valatud pesuköögi vannis pesu läbi. Torude kohal kuivatas ja pesurulliga „triikis“ suuremaid asju. Pisemate jaoks oli triikraud. Käisime tal abiks. Või kus me abiks ei käinud? Igal pool, abimajandis lehmi lüpsmas ja suveti karjas ka. Aga pesurulli suurte kividega meeldis meile kangesti lükata. Ikka „sulle-mulle, sulle-mulle!“ <br /><br />Aga kasvataja Vaino oli üsna kuri. Temalt võisid sakkida saada asja eest või asjata. Õnneks ei olnud ta minu rühma kasvataja. Meie rühma kasvataja oli hea, ilus ja noor Astrit Oksmaa. <br /><br />Pika elu jooksul on tõesti palju tulnud mängudega kokku puutuda. Ju ma siis olen sihuke lapsemeelne. Elu ongi mäng. Kõike võib võtta mänguna, olla pisiasjade üle rõõmus ja õnnelik. Ega muud seepärast mööda külgi maha jookse. <br /><br />Ei ole ma rääkinud suurtest kolhoosipidudest, kus ka mängiti. Tunti end lapsena. Suvised külvilõpupeod kusagil roheluses, kus auras supikatel ja käisid „murumängud“. Pruuliti tubli laar õlut. Noored mehed „viskasid leiba ahju“, „kaalusid soola“, „tõstsid aastast leivakotti“, „maadlesid mustlast“, „tegid kahurit“. Sirge palk aeti püsti, sinna tippu viinapudel. Aga paar meetrit enne tippu määriti palk õliga. Nii oli raskem ronida. Köievedu ja sangpommitõstmine. Telgid olid üles seatud, kes lühikeseks suveööks koju minna ei viitsinud, pikutas telgis. Puhvet töötas öö läbi furgoonauto kastis. Ehitusbrigaad tegi poeplatsile tantsupõranda. Ööbikud laulsid kõrvalolevas võsas. Paar-kolm aastat oli pidu ühes kohas, siis valiti uus paik. Aga see oleks juba omaette teema, nagu ka pulmamängudki. <br /><br />Tegin mängukirjelduste nimekirja, allpool kirjeldan mõnda huvitavamat ehk. Mädamuna, keks, mats, kapsavaras, ukka-ukka mina prii, laevade pommitamine, trips-traps-trull, tüdrukute käteplaksumäng ja veel mõned on läbi aegade enam-vähem muutumatud, kui ehk väikeste variatsioonidega. <br /><br />Et asi vähe selgem oleks, lisan mõned aastaarvud ja kohad. Kuni 1952. a. novembrini olin Harjumaal Kernu külanõukogus Kustja külas Kivimuru talus. Sealt edasi kuni 7. kl. lõpetamiseni 1955. a. kevadel Tapa rajoonis Saksi lastekodus. 1955. a. sügisel vabatahtlikult-sunniviisil läksin Jäneda Põllumajandustehnikumi Tapa rajoonis. Õppisin agronoomiks. Mina tahtsin Tallinna Kergetööstustehnikumi, kasvõi mõnda tööstuskooli õmblejaks. Ei lastud – Jäneda oma rajoonis ja hea ligi silma peal hoida. Jäin edasi lastekodu arvele. Lõpetasin selle 1959. aastal. Tulin tööle (suunati muidugi) Tapa rajooni Arengu kolhoosi, st. Albu kanti. Ja siis jäingi. Kõrgemat haridust pole, aga Jäneda haridus on nii hea, et kõlbas põllumehi kamandada, kultuurimaja juhatada, koolis lapsi õpetada, raamatukogu hoida. Aga kirjandust õpetas meile kirjanik Veera Saar, Arnold Rüütel ja veel mõned kuulsamad vennikesed on ka seal haridust saamas käinud. Olen kõigega rahul. Jäneda on siiski põrgulikult ilus koht. Ja lapsest inimeseks saamiseks parim paik. <br /><br /><strong>Luurekas</strong> <br />Sõjamäng põhimõtteliselt. Mängiti suure hoone ümber, lastekodus siis mõisa ümber. See maja sobis suurepäraselt, sest nii ees, taga kui lõunapoolses otsas olid mõnusad väljaehitised. Ühestki uksest sisse minna varjumiseks ei tohtinud. Võistkonnad olid väikesed – 2-3 last. Oli kapten. Mõlemad võistkonnad valisid maja teineteisele hästinähtaval küljel majanurga, kus siis võistkond oli rivis, kaptenitel käsi tõstetud. Mõlema kapteni käelangetamise peale oli mäng alustatud. Nüüd asuti luurele, et vastaseid maha lasta. Lask toimus ettesirutatud käega ohvrile osutades ja öeldes: „Põmm, Anu!“ või „Põmm, Anti!“ Piisas vastase nägemisest ükskõik kui kaugelt. Peitumine pidi olema maja lähiümbruses. Liikumine võis olla kas vaenlasele vastu või ka seljataha hiilides. Mõte oli varjata ennast ja tabada vastast. Mingeid vahendeid käes ei pidanud olema. Mõnikord haarati pulk pihku revolvriks. Mu oma lapsed sõpradega ja Albu kooli lapsed sellest eriti huvitatudvõi vaimustatud ei olnud, aga siiski mängiti. Nähtavasti polnud nii sobivat hoonet kui Saksi mõis. <br /><br /><strong>Pallikool</strong> <br />Oli vaja siledat seina ja pisikest mõnusat palli, mis hästi põrkaks. Maa seina ees pidi olema sile. Saksis meil selleks eriti palju kohti polnud. Sobis põhjapoolne mõisa ots, sest sealt läks laiem tee läbi. Parim paik oli majaesine veranda plaatpõrandaga. Seina oli seal vähe – kolmest küljest aknad. Kuna mäng ei vaja tugevaid viskeid, siis vahetevahel õnnestus seda paika kasutada, kuni mõnele vahele jäid ja ära aeti. Osavõtjaid vähe: 2–4. Kordamööda apsuni. Visked: joone tagant lihtsalt vastu seina, maas põrgatamisega vastu seina, seinalt mahakukkumisega kinni püüda, plaks teha ja siis püüda, kaks plaksu ja püüda, üks plaks ees ja teine taga ning püüda, viuhti! ringi pöörata ning püüda, ringi pöörata, plaks ning püüda, plaks ülestõstetud parema põlve alt, sama vasaku põlve alt, siis mõlema alt ja püüda. Alguses tehti kõik läbi kolm korda, siis kaks ja lõpuks üks keerd. Levis ka Albu koolis. <br /><br /><strong>Noamäng ehk maa mõõtmine</strong> <br />Rohkem lastekodupoiste seas kasutatud. 2–3 poissi leidsid kusagilt pehme, tallatud rohuta platsi. Kellelgi oli nuga või polt. Tõmmati suvaline ring nii 1,5–2,5 m läbimõõduga. Loositi järjekord. Maa tuli jaotada enne pooleks. Kolmeks oli raske jaotada, seepärast mängiti enamasti paarikaupa. Valiti maa. Esimene asus oma maale ja viskas noa vastase maale maa sisse püsti. Kui püsti ei jäänud, läks viskekord vastasele. Kui jäi, sai viskaja enesele tüki vastase maast. Ta pidi ühendama noaaugu koha oma maaga vastase piiri ühendades. Vana piir kustutati jalaga. Uus piir oli sopiline ja läbis noaaugu kohta. Nüüd viskas vastane, asudes jalgadega (või jalaga) oma maal ja nähvas tükikese naabri maast. Mäng kestis, kuni üks võistlejaist ei mahtunud viske sooritamiseks oma maal seisma. Albus ei mängitud. <br /><br /><strong>Kivikool</strong> <br />Tüdrukud mängisid. Oli vaja 5 parajat, mitte liiga lamedat kivikest ja osavaid käsi. Kive püüti haarata maast ja kasutati kivide maandumist käeseljale. Variante palju, kuid meil oli lemmikuks niisugune. 5 kivi poetati sõrmede vahelt nt. lauale. Valiti üks sobiv kivi viiest, visati õhku ja püüti maast haarata üks kivi ning õhust tulev kivi kinni püüda. Esialgu üks korraga, siis kaks, siis kolm, lõpuks kõik neli. Järgneb kahe kivi üles viskamine ja ülejäänute püüdmine, siis kolme. Sama järjestus, aga püüda tuli mitte pihuga, vaid käeseljaga. Kes apsu tegi, alustas otsast peale. Kivimänge mängisid ka Albu lapsed meelsasti. <br /><br /><strong>Hüppenöörikool</strong> <br />Seltskond kogunes, otsustati järjekord. Hüppamisviisid olid kindlad. Hüpati apsuni. Jätkati poolelijäänud kohast. Kõik võisid hüpati läbi 10 korda, või ka 5. Nii nagu kokku oli lepitud. Alustati koosjalu, siis vasak jalg ees, parem jalg ees, paremal jalal, vasakul jalal, enne hüpet käed risti. Kõik see kordus nii, et nööri keerati selja poolt, s.o. hüpati selg ees. Mõnikord võisteldi ühe hüppeviisiga kõige rohkem kordi saava võidu nimel. Vahel seoti kaks nööri kokku. Üks tüdruk asus ühte ja teine teise nööri otsa. Nööri keerutati ja hüppaja hüppas kordade peale. Näiteks pidi jõudma sajani. Aps katkestas, asus järgmine. Jätkati pooleli jäänud numbrit. Lastekodu tüdrukute meelistegevus. <br /><br /><strong>Trepikool</strong> <br />Lastekodu ees oli mitmeosaline õuetrepp. Trepiservad olid laiad, libedad. Kes kooli mängida ei tahtnud, lasksid servadel „pepuliugu“. Siis olid väiksemad poisid ja tüdrukud koos mängimas. Valiti mängujuht. Mängima sai niipalju, kui mahtus alumisele astmele istuma. Mängujuht peitis selja taha käed ja küsis mängijaile ettesirutatud rusikas käsi ulatades: „Kumbas käes on kivi?“ Õigesti vastanu sai järgmisesse klassi. Edaspidi tuli „õpetajal“ kõndida trepil üles-alla, et kõiki klasse küsitleda. Vahel lihtsustati, ei küsitud midagi, lihtsalt ulatati ettesirutatud käed ja vastaja lõi kerge plaksu õpetaja käe pihta. „Istumajääjad“ väljendasid vigurdades oma pahameelt tugevama löögiga või ei vastanud kohe, vaid viivitasid, teeseldes mõtlemist jne. Ka Albu koolis on mõisa ees pikk trepp. Õpetasin oma lastele sealgi vahetundi või muidu ooteaega sama mänguga täitma. Sinna kõrvale tuli kummikeks, mida meie lastekodus veel ei tundnud.
<strong>II osa</strong> <br /><br />Neid „harilikke“ lastega mängitavaid mänge on ju nii palju. Koolis töötades sai neid ju igal moel kasutatud. Küll kehalise tundides, matkates jne. Enamasti meeldis mulle käigu pealt välja mõelda sündmustik ja siis see siduda teatud sobiva tegevusega. Stsenaarium siis. Näiteks nii: läksime metsateed pidi (lapsed tõstavad käed kõrgemale ja madalamale, ise paigal sammudes – puud on ju kõrged okaspuud ja madalamad lehtpuud ning võsa). Siis märkame hiirekest. Piiksume ja laseme kummargile, et hiirt vaadata. Mitu korda kohe. Siis kohkume, sest näeme suurt kollast kassi. No ja siitpeale mängime kassi ja hiirt jne. Läksin kooli 1976. aastal. Sealtpeale siis olin õpilastega algklassidest ehk 15 aastat või nii. Edasi tegelesin tööõpetusega. Aga neid koolis kasutatud mänge pole mõtet loetleda ja kirjeldada, sest need olid igal pool ühesugused: rahvastepall, mats variantidega, hobune (nöör ümber „hobuse“ õlgade ja kaela tagant läbi, ohjad paarilise pihus) jne. Ja veel – rahvuse-küsimust pole seal, kus mina olen elanud-olnud kunagi tekkinud, sest meil pole paduvenelasi elanud. Pikk ja lohisev sissejuhatus, mis andis aga tõuke, et hakkasin üldse seda lugu sünnitama, oli 9. jaanuari „Maaleht“ ja sealne „Piibujutt“. Muidu ma arvasin, et olgu, ei kirjuta midagi. Kõik ju teada-tuntud mängud, harvematest asjadest sai mõnda juba eelmises kirjatükis kirjeldatud ka. Aga seda „Maalehe“ tükki lugedes plahvatas, et jaah! Meie lapsed on ju ka tööd mänginud, täiskasvanuid matkinud ja sealjuures ikka tõepoolest tegelikku tööd teinud, raha saanud. Sellest kirjutangi. Lapsed mängisid selles loos padjaga seatapmist. Padi puru, voodi märg, pahandust palju. Lapsed 6-aastased, aasta ehk 1953. Pahandus suur, keretäis soolas. „Keretäiest jäid lapsed seekord ilma, sest ema arvas, et kui lapsed tööd mängisid, siis peavad neist ka tööinimesed saama.“ Siinkohal tahaksin rääkida 1976. aastal loodud „Tammsaare Suvemalevast“ ehk „Vargamäe Suvemalevast“. Rahvas kutsus meid ka kaalikamalevaks, kaalikakrattideks. Mina töötasin selles 16 aastat. Parimatel aastatel oli meil lapsi üle 80. Linnasugulased toodi ka maale tööle. Elati kodudes. Lõunasöök kolhoosi sööklast. Tööd 4 tundi päevas. Pealelõunasel ajal vastavalt ilmastikule ujuma, matkama jne. Alustasime juuni alguses, lõpetasime juuli keskel. Selle aja oli buss meie käsutuses – viis kaugematele põldudele, ekskursioonidele. Oli ühtne vorm (mütsid, T-särgid vm.), embleem, tunnuslause, aukirjad (millele maleva lõppedes märgiti iga lapse poolt rohitud kilomeetrid). Vanusepiiri polnud, suuremad käisid abiks heinatöödel ja võsa raiumas, väiksemad, kes veel kõblast hoida ei suutnud, kandsid mannerguga vagusid pidi vett joogiks. Lõpuekskursioonidel käisime kaugemal – Karjala, Leningrad, Läti, Leedu. Väiksemad lähemal. Lõpulaager oli Matsi rannas Pärnumaal. Lapsed said palka. See töö oli ju vastik ja raske. Vaod pikad (ükskord mäletan – 700 m). Aga üksteise õlul ja kambavaimuga sai hakkama. Et töö pole meelakkumine, selle maitse said suhu kõik. Ja selle ka, et tubli töö väärib tunnustust. Meie malevas olnud on praegu juba vanaisad-vanaemad, emad-isad! Kiidavad malevat ja kurvastavad, et nende lastel pole seesugune asi võimalik. Kuigi jah, mingi puhkelaager paar aastat on juba olnud. Ega siis sellel „õudsel nõukaajal“ polnud ju inimesed ainult halvad. Me mõtlesime välja ja soovisime ainult head. Lapsed on alati tahtnud teha tegevusi, mida täiskasvanud nende lähiümbruses teevad. Mina „tegin“ mõningaid kohalikke ajalehti. Minu tänaseks 26-seks saanud Triinu hakkas ka „ajalehetoimetajaks“. Viis neid meie küla rahvale koju. Tõsi, rahvast pole meie külas palju. Koos täditütrega tegid ka „Kodulehte“. Triinu on minu lapselaps. Minu oma tütred pole kunagi lasteaias käinud. Olin kodus ja maksin kui tööpõlgur kõrgendatud põllumajandusmaksu oma 0,6 ha aiamaa eest sinnamaani, kui vanem tütar läks kooli ja mina tööle rahvamajja. Siis kolisime perega ka korrusmajja, sest muidu oleks kool kaugele jäänud. Mare oli 7, Lea 5-aastane. Asula oli puude vahele metsatukka ehitatud Männi, vähem kui kilomeeter eemal koolist, töökojast, sidest, arstist kontorist, teenindusest. Suuri maju tuli üha juurde ehitada. Meie maja oli kolimise ajal kolmas. Kolhoosi lõppedes oli neid 10, osa kolmekorruselised. Lisaks veel ühepereelamus, kus veetis oma lapsepõlve ka suusakuulsuseks kasvanud Jaak Mae. See oli üks ilusamaid kolhoosi keskasulaid. Lapsi oli palju. Mängimiseks olid õuedes ronimisredelid ja liivakastid. Majaelanikud hoolitsesid oma õuede eest, koristasid, paigutasid pinke, istutasid lilli. Laste meeliskoht oli liivakast. Seal siis mängiti traktoriste, autojuhte, ehitajaid, keda aga lähikonnast teati. Ja nimeliselt ikka tuttavaid. Jaagu ema on rääkinud, et vahel ei tahetud väikest Jaaku mängima võtta, öeldud, et mis Valdvee, Kalju sa oled, kui ei oska 150-ne häältki teha. See oli üks võimsam traktor tol ajal. Hiljem tulid KAMAZ-autode ja K-700 juhid meie liivakastidesse. Ja ikka nimelised. Talveti ehitasid lapsed ise lumelinna. Oli vist kusagil 80-ndate alguses, kui nende kamp sai kass-Arturi käpajäljega aukirja tubli lumelinna eest. Meie maja taha tegime mitmel talvel liuvälja. Pisikene ta oli ja öösiti tuli teda kasta. Lumelinna tuli ka aidata ja juhendada. Kõik niisugused ehitised olid korteriakendest nähtavad. See distsiplineeris lapsi ja õnnetuse korral keegi ikka nägi ja läks appi. Ahistamise mõte oli sellel ajal õnneks tundmatu ja keelata võis ka võõraid lapsi, mitte ainult omi. Ühel aastal tehti uudismaad suurema metsaga alale. Sealt saime teha tasuta palju küttepuid. Lea (praegu 45) sõpradega ja muidugi täiskasvanute abiga ehitas puuriitade sisse elamise. Mitmetoalise. Põhisissepääs oli katuse kaudu luugist. Väikese redeliga ronisid. Kuna puuriidad olid õuetee lähedal, võis nii mõnigi mööduja kuulda kõnelevat puuriita. Päris kõiki sinna ei lubatud, Jaak igatahes oli lubatute hulgas. Vahepeal tuli lastele peale kõnepidamise maania. Tehti õue sinnasamasse puuriitade kõrvale nn. koosolekuruum, st. pingid ja kõnepult. Eks siis oli kolhoosi üldkoosolek (kui kuulajaid rohkem oli) või juhatuse koosolek või parteikoosolek. Aga puldis nad käisid ja kõnesid pidasid. Niisuguseid, et naera surnuks. Puuriidamaja pidas vastu mitu aastat. Proovisin hiljem lastelastele Alttoa talus samasugust puuriidamaja „pähe määrida“. Läks küll asjaks, aitasid laduda jne, aga sissepääsuks oli ukseava. Lapselastega on meil olnud üldse teistsugused mängud, kui ehk siia kirja panna sobiks. Mõni asi kestab siiani, ehkki laps sai 15. 01. 2013 20-aastaseks. 2004. aastal lõime Jüriga koos Alttoa armee. Need samblapead tuli välja mõelda puuistikute kaitseks. Et lumelükkamise ja muude töödega nad ohvriks ei langeks. Paned kepi püsti, keegi ei arva sellest midagi. Suud neil küll pole, sest rääkida nad midagi ei tohi, küll aga näha. Suu (liudikseenest) on ainult kaptenil, et käske jagada. Veebruaris 2004 oli neil esimene lahing. Talu noorkari pääses lahti ja muidugi tuli samblapäid puskima (armees oli ~30 sõdurit). Oli 2 surnut ja 5 haavatut. Neid „sõdureid“ kasutan siiamaani, aga nüüd ei aita 20-aastane Jüri neid teha ega neist lugusid rääkida. Jüri oli üldse kange luguderääkija. Kord küsis ta, et mis siis saab, kui looduses hulkudes tuleb häda peale, aga paberit pole. Noh, et võta midagi, mis juhtub käeulatuses olema. Aga, kui on ainult kõrvenõges? Eks pühi, kui heaks arvad! Jüri sai sellest nalja kauaks ajaks. Saab teda siiani vahel aasitud selle märgusõnaga. Koos Jüriga pidasime botaanikaaeda. Mitmel suvel tõime sissesõidutee äärde lattaia alla ümbritsevast loodusest taimi kasvama. Panime pulgad nimedega juurde. Oli meil neid lõpuks üle 70. Eneselgi oli huvitav jälgida taimede elu. Jüri tegi taimede nimekirja pulkade järgi. Ta võis siis lõpetada ehk 1. klassi. Püsivamad isendid on seal praegugi alles (vorstirohi, soolikarohi, rakvere raibe jm.), ainult et aed on ammu ära mädanenud. Kui Triinu hakkas Albus koolis käima, oli tal bussi peale minna 3 km. Käisime tal Jüriga vastas. Ta ei tahtnud läbi metsa üksinda tulla. Jürile meeldis kangesti „lumeingleid“ teha. Et selili lumme, liigutas jalgu ja käsi – saigi ingel. Ainult püsti pidi aitama vanaema. Eks neid on kõik lapsed teinud. Jüriga käisime palju aastaid lihavõttepühade ajal esimesel kevadmatkal Hallikivi rabas suure halli rabakivi pealt munaveeretamise võistlust pidamas. Võitja sai teise munad enesele. Kivi on meilt rohkem kui 5 km eemal. No ühesõnaga, piknik halli kivi juures Hallikivi rabas. Kui Jüri läks Jõgevale kooli, sai see nali otsa. Triinuga (praegu 26) ehitasime rabasaarele onni, vist oli see 2005 või varem. See kestab siiamaani. Mihkliga (praegu 30) käisime palju looduses matkamas. Raskeid radu ja kraavikaldaid pidi. Vahel mina väsisin ja toetusin tema õlale. Ta ütles siis, et vanaema, sa oled nagu Tuiamämm. Sillega (praegu 32) õmblesime siis palju. Olen sellest juba kirjutanud. Mihklil ja Sillel on 5-aastased poisid, Sillel veel kolmene Pärtel. Omaette mängud on täpselt samasugused koolimängud ja isikute mängimine. Nii on ikka, et mida vanemad ees teevad tegelikus elus, seda lapsed mängivad. Kui joodikud, siis mängivad joomist jne. Lööklausena käib veel praegugi kusagilt kuuekümnendate lõpust: „Mehed me oleme, võtma me peame,“ kui on tarvis juua midagi ebameeldivat. Mõned nii 5–6 kl. poisid olid mänginud vanas viljakuivatis meeste viinavõtmist pärisviinaga. Üks autojuht juhtus kuulma. Vahel aga juhtub, et vanad muutuvad lasteks ja mängivad hea meelega lastemänge. Üks juhus, kui tulin alles siiakanti tööle 1960. a. veebruaris, tulid maipühad. Kolhoosinoored (need vähesed, kes polnud linna pagenud) ehitasid metsaserva suure kiige. Ega neid maipeole tulijaid vähe polnudki ja noored polnud nad kaugeltki kõik. Tuntud puskarimeistril oli 5-liitrine piimanõu metsakohinaga kaasas. Kõik see rahvas, nii noored kui vanad mängisid „Ass, ass, tagumine paar välja“. Pimenes. Hakkas lund sadama. See mängimine on mulle väga hea mälestusena ajusse talletatud. Või teine juhus. Olime kusagil 1966–67 lõpetanud Mõnuveres kolhoosi kartulivõtu. Tegime naabertalus pisukese peolaua. Ja siis ülemeelikutena hakkasime mängima „Tibu, tibu, ära näita“. Säästan lugejat ja lõpetan. Valgeneb. Sajab vaikset lund. Eile õhtul oli vapustavalt ilus täiskuuöö. Härmatis säras okstel. Selge sinine taevas, valges härmas kased. Üks õige eestlase kirik on loodus. Võid seal pihtida ja paluda, tänada silmad taeva poole. Kõva häälega nutta või naerda. Aga see on niisuguste maakate privileeg, kel arvutitki pole. Linnas on ju taevas alati roosa, olen seda kogenud. Soovin teile, kes te selle loo läbi lugeda jõudsite, selget sinist taevast, talvel valget lund, suvel rohelist loodust, kevadel esimeste sinilillede ootust ja sügisel õunu oma õunapuu otsast. Olge tublid ja terved!
Täisviide
EFA I 170, 70/162 < Hageri, Haiba k. < Järva-Madise, Mõnuvere k., Alttoa t. – Age-Li Liivak, snd. 1941. a. (2013).
Maakond
Harjumaa
Järvamaa
Kihelkond
Hageri
Järva-Madise
Koguja
Age-Li Liivak
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940.-1980. aastad
Koguja sünniaeg
1941
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Age-Li, snd. 1941. a. Harjumaal
alevik
Harjumaa
Järvamaa
korter
küla
talu
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Meenutusi minu lapsepõlvest <br />
<div style="text-align: left;">Sündisin Viljandi linnas. Minu isa töötas seal politseinikuna. Ema oli kodune. Sellest ajast on säilinud isa koostatud album, mille alguses on koduse ristimise pilt. Mõlemad vanemad tegelesid spordiga. Mitmel fotol on näha, et olen emaga koos võimlemas, kuna puudus lapsehoidja. Aasta pärast kolisid mu vanemad Tartusse. Seal elasime Kesk tänaval üürikorteris. Samas majas elas veel peale meie kaks perekonda, kellel mõlemal samavanused tütred. Viimastest kujunesidki minu esimesed mängukaaslased. Sellest ajast puuduvad mul veel isiklikud mälestused. Fotodelt on näha, et maja juurde kuulus suur aed, kus lastel ruumi mängimiseks küllaga. Meil kõigil oli mängunukk, karu, nukuvanker, minul lisaks veel puust ratastel hobune. Nukumänge mängides tulid paljud asjad juurde mõelda. Selline mänguasjade arsenal, nagu praeguse põlvkonna lastel kasutada on, siis puudus. <br /><br /></div>
<div style="text-align: left;"><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Erik_01_1.jpg" alt="Nukuvanriga" width="400" /> <br />1933. aastal kolisid mu vanemad Otepääle. Sellest ajast peale on minu isiklikud mälestused. Elasime Otepää kesklinnas üürimajas, kus meie kasutada oli terve ülemine korrus. Alumisel korrusel elas majaomaniku pere, kellel oli kolm tütart. Nendest üks minuvanune, üks noorem ja üks vanem. Nii olid mängukaaslased oma majas. Üsna varsti vabanes korter naabermajas alumisel korrusel. Majaperenaine oli vana ja rentis maja juurde kuuluva suure aia minu vanematele kasutamiseks. Nüüd viibisid naabermaja lapsed sageli meie aias ja mängukaaslased jäid samaks. Mänguaega oli meil enne kooliminekut palju. Ometi polnud see nii, et vanemad ei teadnud, kus lapsed viibivad. Iga kord, kui läksin naaberperesse mängima, siis öeldi kellaaeg, mil tagasi pidin olema. Sama kord kehtis ka naabrilastel. Mänguasju oli suhteliselt vähe. Peamiselt mängisime enda väljamõeldud mänge, mis matkisid vanemate tegevust. Mänguaeg väljaspool oma kodu oli piiratud ja see oli nii tunniks paariks. Isa organiseeris aeda korraliku liivakasti, kust said alguse palju mänge.</div>
<br />Vaatamata päris nukkude olemasolule meeldis rohkem mängida paberist nukkudega. Nendele sai väga lihtsalt paberist riideid juurde teha. Kasutasime igat võimalust, et riideid joonistaks oma ema või mõni vanem sugulane. Need olid palju ilusamad kui oma tehtud ja tekitasid lausa kadedust. Pabernukkude garderoob oli rikkalik, alates koduriietest kuni ballikleitide ja spordirõivasteni. <br /><br />Populaarne oli poe mängimine. Poepidajaks oli see, kellel midagi müüa oli. Jõulude ja sünnipäevade ajal kasutati müügiks maiustusi, kui nende valik oli suurem. Suvel olid käigus ka kübarapoed. Selleks valmistas poepidaja lehtedest kübaraid, mis kaunistati lilleõitega, kinnitusnõeltena kasutati karusmarja ja teiste okkaliste taimede okkaid. Rahadeks puude ja taimede lehed. <br /><br />Arsti mängimine oli ka omal kohal. Et kõik tahtsid arstid olla, siis seati sisse järjekord. Arstiriistadeks kasutati kõikvõimalikke kodust leitud asju nii, kuidas kellegi fantaasia töötas. Kui oli rohkem lapsi, siis tuli mängu ka apteeker, kes vastavalt arsti ettekirjutusele segas rohtusid. Mäletan, et pärast seda, kui olin hambaarsti juures käinud, tahtsin ka hambaarsti kabineti sisse seada. Selle mängu aga keelas ema ära. Hambad hakkavad valutama, neid ei tohi torkida. Talvel ja toas mängides olid kasutusel paberrahad, mille valmistamisel võeti mõõtu käibelolevatelt müntidelt. <br /><br />Ise väljamõeldud mängudest kujunes minu lemmikuks aga politseimäng. Eks selleks andis tõuke minu isa tegevus. Isa töökabinet oli oma korteris. Selleks oli eraldatud üks tuba, kus isa inimesi vastu võttis. Tihti tõi isa arestimajast kahtlustatavaid vargaid ja muid kurjategijaid ülekuulamisele. See huvitas mind väga ja kui isa läks kedagi sealt tooma, pugesin mina peitu ja kuulasin põnevusega kogu seda ülekuulamise protseduuri pealt. Oma arust õppisin ametit, et täiskasvanuna politseinikuna tööle asuda. Seadsin sisse oma kirjutuslaua, isalt sain mitmesuguseid trükitud blankette ning politseimäng läks lahti. Alati ei olnud mu mängukaaslased vargaid ja üleastujaid nõus kehastama. Siis tuli ema või isa paluda seda osa täitma. Tagantjärele imestan, et minu vanemad leidsid tihti selle aja, et olla mulle mängukaaslaseks. <br /><br />Viieaastaselt lugesin ma vabalt ja kui neljandasse klassi jõudsin, usaldas isa oma tööst esimese ülesande. Nimelt tulid aeg-ajalt brošüürid, kus olid nimekirjad tagaotsitavate nimedega. Pidevalt teatati ka, kes on tagaotsitavatest tabatud. Minu ülesandeks oli tabatu nimi brošüürist üles otsida, maha tõmmata ja tabamise kuupäev juurde märkida. Ma olin nii õnnelik selle töö üle. Ja see polnud enam mäng vaid tegelikkus. <br /><br />Õhtuti mängisin isa-emaga lauamängu „Trilma“, mida saigi kolmekesi mängida. See mäng oli huvitav just sellepärast, et tuli vaeva näha käikude väljamõtlemisega, et oma nupud võimalikult ruttu koju viia ja mäng võita. See mäng oli populaarne ka vanemate inimeste hulgas. Kahjuks see mäng minu mängukaaslastele ei meeldinud. Mind jälle ei huvitanud vürfli viskamisega lauamängud „Ümbermaailma reis“ ja „Tsirkus“. „Trilma“ kujunes nagu algõpetuseks malemängule. Paralleelselt „Trilmale“ hakkas isa minule ja emale ka malet õpetama. See mäng oli veel põnevam ja tõrjus „Trilma“ tahaplaanile. <br /><br />Olin V klassis, kui isa töölauale ilmus trükimasin. Isa oli kohe nõus ka mulle seda õpetama. Kohe algusest peale aga nõudis, et ei tohi seda ühe näpuga toksida, vaid iga tähe jaoks pidi oluema kindel näpp. Oskused males ja trükkimisel said selgeks varakult ja kasutasin ning arendasin neid edasi edaspidises elus. Tänu isale! <br /><br />Talvel oli traditsiooniks kujunenud iga-pühapäevane kogu pere suusamatk. Hommikul vara uuris isa ilmaolusid, tõi kõigi suusad välja, määris need sobiva määrdega ja pani ootele. Pärast kohvijoomist mindi Otepää mägedesse suusatama. Viieaastaselt olin võimeline lühemaid matku kaasa tegema. Algkoolis olles aga ei jäänud vanematest maha. Sügisel, kui mina läksin I klassi, sündis meie perre vennake. Temaga toimiti samuti. Viieaastaselt olid temalgi suusad all. Minu ja vennavanuse vahe oli 7 aastat. Olin omale õde või venda kaua igatsenud ja nüüd meeldis mulle temaga tegelemine ja hoidmine palju enam, kui varasem nukkudega mäng.<br /><br />
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Erik_02.jpg" alt="Suusatamas" width="530" height="348" /></div>
<br />1939. aastal määrati mu isa tööle Rõngu. Seal läksin V klassi. Korter oli eramajas ja omanikul minust noorem tütar ja venna vanune poeg. Nukkudega mängud olid unustatud. Matkides täiskasvanute tegelikku elu mängisime suvel aias kodu. Vennad olid lasteks. Ema eeskujul valmistasime toite. Toast tõime osa toiduaineid. Aiast õunu, marju ja muid aiasaadusi. Paljud valmistatud toidud söödi ka ära. Maja juures oli suur aed ja hoov. Sel aastal sai selgeks ka jalgrattasõit. Talvel aga jätkusid perekondlikud suusamatkad, suvel jalutuskäigud. Juba Otepääl elades korraldati suvel teiste perekondadega ühiseid väljasõite kaunitesse kohtadesse ja järvede äärde, kus püüti kala, ööbiti telkides ja korraldati piknikke. Kõik puhkepäevad, puhkused ja tööst vabad õhtud veetis pere koos, leidis ühise tegevuse. Mängides õpetati lapsi varakult ka tööd tegema. Paigas olid kindlad reeglid, mida teha tohtis, mida mitte. Ema jutu järele olevat paariaastaselt mulle ka vits kapi peale toodud, kui raamatuid riiulist kiskuma hakanud. Edaspidi aga aitas sõnadest ja kõik asjad jäid oma kohale, ka vits kasutamata kapi otsa. <br /><br />Saabus aasta 1940, venelaste okupatsioon ja isa vallandamine töölt. Vanemad siirdusid Maaritsa lähedal rendil olevasse isatallu talupidajaks. Järgnes ajajärk täis hirmu ja tagakiusamist. Küüditamise hirmus kogu perega metsas ööbimist kuni sõjakoledusteni. Isa vahistamine ja 1944. a. Vorkuta vangilaagrisse saatmine ning meie kodutalust väljaajamine lõhkus selle suurepärase perekonna, kus valitses üksmeel ja vanemate armastus ja hoolitsus.
Täisviide
EFA I 169, 111/5 < Viljandi khk., Viljandi l. < Otepää khk., Otepää < Kambja khk, Haaslava vald, Haaslava küla, Metsala talu – Maie Erik, snd. 1928. a. (2013).
Maakond
Viljandi
Valga
Tartumaa
Kihelkond
Viljandi
Otepää
Kambja
Koguja
Maie Erik
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1930. aastad
Koguja sünniaeg
1928
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Maie, snd. 1928. a. Viljandis
korter
linn
Tartumaa
Viljandimaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
Mina kasvasin ja elan siiani nelja korteriga nn Tallinna tüüpi majas Tallinnas Hiiul. Meie ja Mustamäe kaldapealse männiku vahel oli kuni 1950ndate lõpuaastateni tühi krunt. Samuti metsane, ja ka meie tagaõu oli tegelikult looduslik männimets. Mänguruumi kui palju ja siin mängisid ka meie ümberkaudsed lapsed. Minu kodu oli lapsepõlvest saadik väga ilusti kujundatud. Meil oli/on unikaalne eesti disain-mööbel, palju kunsti ja Riigi Kunsttööstuskoolist pärit tarbekunsti – keraamikat, nahkehistööd jne. Mu vanemad oskasid mind ja mu venda seda hindama õpetada. Naabrilapsed aga ütlesid vahel, et teil on nii imelikud asjad. Mäletan piinlikkust ja pisut pahameelt. Aga nende kodud olid teistsugused ja küllap oli neis ka vahel kadedust.
Meil oli männimetsane hoov. Need väikesed tüdrukud elasid meie majas vaid mõne kuu, keskel istun mina, pilt vist 1954. aastast. Kõik pildid tegi mu vend, kellele 10. sünnipäevaks ema ja isa kinkisid fotoaparaadi „Komsomolets“. See oli 1949. aasta suvel, kui isa ei olnud veel arreteeritud
Läksin kooli 1950. aastal ja lasteaias käisin ühe vaheajaga kokku vast ühe aasta. Nii oli mul koolieelikuna mängida vaba voli. Hiljem, kooliajal tuli muidugi koolitööd ära teha, nõusid pesta ja tube koristada, aga ma ei mäleta, et mänguajast oleks puudu olnud.
Mina olin niiöelda kaua aega laps. Mängisin nukkudega veel kolmeteist-neljateist aastaselt. Osalt kindlasti sellepärast, et minu parim mängusõber oli minust kaks aastat noorem. Mul oli oma tore nukutuba isa kirjutuslaua taga nurgas. Üks isa tuttav pere kinkis viiendaks sünnipäevaks mulle ilusa roosa nuku magamistoa mööbli ja söögitoa mööbli. Minu vanemate tutvuskonnast ühed teised kinkisid mulle suure sinise ja väiksema kollase nukuhälli, millega oli 1930ndatel aastatel mänginud nende tütar. Mul oli kaks nukku, keda mäletan. Esimene oli riidest kere külge õmmeldud papjeemašeest peaga Malle. Aga teine oli beebi Mari, kelle jõuluvana tõi mulle 1947. aastal. Meil peeti alati jõule, kuid akende ette tõmmati sõja-aegsed mustad pimenduskardinad. Nukkudega mängimine oli kindlasti mu lemmikmäng.
Lugemise olin saanud suure venna kõrvalt varakult selgeks. Ja lugeda mulle meeldis. Veel meeldis mulle emaga koos väljas käia – ema tuttavatel külas, kus kaeti alati tore kohvilaud ja oli põnev tädidega koos lauas istuda ja ringi vaadata. Käisin emaga ka koos linnas. Sõitsime linna elektrirongiga ning käisime enamasti ka kohvikus „Pärl“, mis meie teele jäi. Ema ostis mulle kas teekooki või aleksandrikooki. Teekook mulle maitses ja seda siiani. Aleksandrikook eriti ei maitsenudki, aga tahtsin sellepärast, et see oli nagu marmorplaat ja sobis minu meelest hästi kohvikulaua marmorplaadiga. Mu meelest oli nii peen!
Viiekümnendatel hakkasid ka meie maja inimesed tegema aeda tilli-, salati- ja redisepeenraid. See oli suur vaev, sest meil oli ju liivamaa. Mina olin siis umbes 12-aastane, kui tegin endale kiviktaimla, mille eest hoolitsemine sai mu meelistegevuseks.
Meie maja ees on üsna uhked paekivist terrassid, kus kasvas ka veidi lilli. Umbes siis, kui ma olin 8–9 aastat vana, hakkas meie maja rahvas endale väikeseid põllulappe tegema. Mina, kes ma olin pisut kade nende laste peale, kelle õues olid uhked lillepeenrad, tegin endale väikese kiviktaimla. See pilt on tehtud septembris 1955, kui ma koolist tulles otse oma kiviktaimla juurde läksin.
Mängisime oma õues ja naabrilaste õuedes, kuid mõned naabrid võõraid lapsi oma aeda ei lubanud. Ei tahetud laste kisa, tallamist või arvati lihtsalt, et iga roju oma koju. Kindlasti oli üks põhjus see, et tol ajal kasvatati ka Nõmme aedade liivastel peenardel toidulisa. Meie õues kasvasid esialgu siiski vaid männid. Loomulikult jooksime ja mängisime ka metsas, seal käisime kevadel sinililli ja ülaseid korjamas – iga-aastane komme oli minna emadepäeva hommikul emale lilli tooma. Raha meil ju polnud. Mustamäe kaldal, otse meie majast edasi oli palju sinililli ja ülaseid. Läksime metsa mitmekesi, üldse hoiatati lapsi sinna üksi minemast, sest praeguse TTÜ ja TA teaduslinnaku kohal oli vene sõjaväeosa ja -linnak. Sõdureid kardeti ja nende eest hoiatati meid karmilt. Suvel korjasime mustikaid ja sügisel seeni. Talvel oli meie kant aga suusatajate pärusmaa ja ma ei tea oma kandi last, kes poleks suusatada osanud.
Muidugi käisime üksteisel külas ja minu jaoks oli kaks kohta, kus ma ikka väga tihti käisin ja ilmselt ka tülikas olin. Lemmikkoht oli minu esimese sõbranna, minust kaks aastat noorema Marju kodu. Tema vanaema oli omamoodi kunstiinimene – nukutädi Tehve. Nende maja oli roosa ja seal tegi Marju vanaema nukke ja ka parandas neid. Kuigi neil oli oma maja, oli seal juba planeeringu tõttu kitsas, kuid see oli ka nukke ning igasugu kraami täis ning seal oli ilmatu huvitav. Marju vanaema nukud olid uhked – ilusti riides, nagu päris, ehtsate juustega ja „nutsid“. Mõnega tohtisime mängida ka. Üks suur nukk sai minu järgi nimeks Kadi. Mäletan, kui uhke ma siis olin. Kahjuks tegime ka pahandusi. Kadi pikad juuksed lõikas Marju ükskord lühikeseks. Marju vanaema arvas, et mina kui suurem käskisin. Aga ausõna, see polnud minu süü.
Suvel viisime oma nukutube õue. Kuidas me siis mändide alla oma nukutuba sättisime, on pisut näha fotol, mis on pildistatud aastal 1952.
Tükkisin ka endast kaks aastat vanema Viive juurde. Ka seal oli kitsas, see-eest aga soe. Olin algkoolilapsena palju üksi kodus, sest varem kodus olnud ema käis tööl ja vend kolas oma poistega oma radadel. Isa, õigemini terve meie pere, oli 1949. aasta märtsiküüditamisest pääsenud, kuid aasta lõpus inkrimineeriti isale kriminaalsüüdistus ja ta pandi vangi. Meie perel läks õnneks, sest 15+5 aasta asemel pääses isa ühe Stalini amnestia raames kahe aastaga. Kirjutan seda, et oleks mõistetav, miks kippusin teiste juurde just neil aastatel. Vajasin inimesi ja kodusoojust. Nii Viive kui Marju elavad nii nagu minagi oma sünnikodudes. Nende kodud on aga tundmatuseni muutunud – palju uhkemaks läinud.
Käisin kuni üheksanda (!) klassini õhtupoolses vahetuses koolis ja nii mängisime tavaliselt vahetult enne kooli ja mingil määral ka peale tunde. Õppisin hommikul kohe ära ja siis läksin õue või mängisin toas. Kool oli ka laupäeval. Loomulikult mängisime ka laupäeval ja eriti pühapäeval. Aga pühapäeval olid vanemad kõigil kodus ja see hoidis ka lapsi rohkem kodus.
Minu mänguseltskonnaks olid ümbruskonna lapsed. Meie laste hulgas oli nii, et kõik tüdrukud olid kas minust vanemad või nooremad, samas oli mitu minuvanust poiss. Hiljem muidugi selgus, et minuga ühte klassi tuli ka tüdrukuid üsna meie lähedalt.
Raske on lapsepõlveajast vahet teha sõpruskonna, koolikaaslaste ja mängukaaslaste vahel. Mängud vaheldusid ja ka mängijad.
Mitmeid mänge nagu näiteks luuremängu ehk luurekat mängisime poistega koos. Küll aga ei mäleta ma koos poistega keksu mängimist või hüppenööriga hüppamist. No seda nüüd küll ei olnud! Meie juurest käisid mööda Mustamäe all vene sõjaväelinnakus elanud vene lapsed. Nendega oli meil pidevalt kana kitkuda ja üksteisele midagi karjuda. Venelased ikka norisid midagi – näiteks: „Dai mne...?“ Siis meie hüüdsime vastu: „Tailiha, tailiha!“ Ega me üksteisest aru ei saanud. Venelasi me ikkagi pisut pelgasime, kui nad tänaval vastu tulid. Küll elas üks lihtne vene pere meie naabertänaval. Poeg oli meie kambast vanem, aga tütar enam-vähem meievanune. Ta õppis väga ilusti eesti keelt rääkima ja temaga me mängisime küll sõbralikult koos. Ljuska käis vene koolis, aga Tartu ülikoolis õppis eesti keeles ja temast sai lugupeetud hambaarst. Mäletan, kuidas vahetasime tänaval koolist tulles Stalini surmapäeva aktuse muljeid. Vene kooli (Tallinna 30. Keskkooli) õpetajad ja lapsed olid nutnud, aga meie Tallinna 10. Keskkoolist seda ei mäleta. Küll olid mul endal pisarad kurgus. Olin kodustest hoiakutest hoolimata üsna usaldavalt vastuvõtlik tolle aja propagandale.
Hiljem kolis meie kanti veel üks vene pere – arsti ja sõjaväelase pere. Nende lapsed olid väiksemad, aga õppisid ka kiiresti eesti keelt rääkima. Ja veel – minu enda naabrid olid venelased, kelle vanemad olid Venemaalt 20ndatel Eestisse põgenenud. Nende lastega pole me elu sees vene keeles rääkinud.
Muidugi tülitsesime. Halb seltskond oli kolm tüdrukut koos, õigemini, kui kolmest üks läks ära. Siis oli kohe seletamist. Tüli võis tekkida näiteks hüppenööriga hüpates. Keegi ütles, et teine tegi sohki, trügis järjekorras vahele või mida iganes. Ka nukkudega mängides oli tüli kergesti puhkemas, näiteks nukuriiete või ka nuku enda pärast. Meie hulgas oli üks poiss Rein, keda kõik enda sõbraks tahtsid ja sellepärast susisid. Uka-uka puhul vaieldi, kas „pidaja“ oli kedagi ikka päriselt näinud, kinni löönud või oli ta hoopis peitjaid piilunud.
Mängualustamise salmidest oli meil peituse või ukraadina või uka-uka puhul klassikaline
„Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Kas sina, vana tatinina,
oskad seda parandada?“
Kes „pidaja“ käest pääses, hüüdis: „Uka-uka, mina prii!“. Pidaja omakorda, kui kellegi kätte sai, hüüdis: „Uka-uka, Kadi kinni!“. Meil hüüti alati „kinni“, mitte “kotis“, nagu mujal.
Viiekümnendate keskel levis meil komme küsida teise käest näiteks, mida tähendab „alloruspuuvilusahvidekasvatus“, „emapesbpesu“ või „eeskavalisapalanaahvidtulidhulgana“. Sõnad olid „ühes sõnas“ ja lühikesed vokaalid venitati pikaks ja pikad tehti lühikeseks. Tuli rääkida kiiresti, see oli naljaks ja oli tore, kui teine aru ei saanud! Armastasime oma nimesid ja üldse sõnu tagurpidi lugeda. Sai palju nalja.
Muidugi oli meil moes BI-keel ehk igale silbile või ka ainult igale sõnale „bi“ ette lisamine. Mäletan, et BI-keel ei meeldinud minu emale.
Üksi sai nukkudega mängida. Aga poodi ja arsti mängisime tavaliselt koos. Püüdsime loomulikult päris kodu, päris poodi ja päris arsti järele aimata ja teha kõike nii, nagu päriselt olime näinud. Nagu ikka oli meil raha, kas paberist tehtud või puulehed, aga mingil ajal sai keegi meist paki vanu tsaaririigi rahasid. Siis oli meil uhke pood, arveldasime katariinades . Aga mäletan: kinnitasime näiteks ühe katariina peenikese niidi külge, mille teise otsa panime meie värava alt sisse, et sedaviisi raha tagasi tõmmata. Ise jäime lihtsameelset leidjat ootama. Rikkusime kõik ise ära, sest jäime ju üsna avalikult piiluma ja ootama, aga paraku ka itsitama.
Poemänguks olid mul väga toredad mängukaalud ja mäletan näiteks, et teelehed olid meil tavaliselt salatilehtedeks ja kivid kartuliteks. Meie õues majaesistel treppidel oli hea poodi mängida, sest neil on kõrged kivist ääred – just letiks parajad. Mäng käis nii, et üks oli müüja ja teised ostjad, kes tulid oma nukkudest lastega poodi. Püüdsime üksteisega „teie“ rääkida nagu poes: „Palun, mis Teile...?“ Tüli võis tekkida siis, kui üks jäi liiga kauaks müüjaks. Müüjad tahtsid ju kõik olla.
Kui juba suuremad olime (ma arvan, et olin siis kuuendas klassis), hakkasime mängima „geograafiamängu“. See oli nii, et esimene ütles näiteks a-tähega kohanime (linna, mäe, mäestiku, jõe jne.), mis lõppes n-tähega. Siis järgmine pidi nimetama n-tähega kohanime. Ja nii mängisime kaua. Kes ei osanud, langes järgmise vooruni välja. Mäng oli igasuguste teadmiste, mitte ainult geograafia tundmise peale.
Meil on siiani alles üks osavus- või viskemäng. See on ruudukujuline umbes 30x30 cm suurune, poolviltu maas-seisev puust plaat, mille külge on kinnitatud viis pulka väärtustega 5, 10, 15, 20 ja 25 punkti. Mängijail on viskamiseks viis rõngast. Visatakse järjest ja kes kõige rohkem punkte saab ehk kõige täpsemini viskab, on võitja. Selle mängu kinkis mu vennale sama pere, kes mulle oli hällid kinkinud, ehk see on samuti pärit 1930ndatest aastatest. Nõukogude okupatsiooni ajal ilmus müügile sama põhimõttega plastmassist mäng, kuid ristikujulise plaaniga ja plastmassist. Sellest on alles üks foto.
Foto allkiri: Laste viskemäng. See punane plaat on alles veel 1930ndatest aastatest ja oli tuttavate kingitus mu vennale. Praegu üritavad köiest rõngast pulga ümber visata mu lapselapsed.
Nõukogude-aegne viskemäng kuulus minu lastele. Rõngad olid plastmassist ja nii ka ristikujuline alus. Ei ole Eesti toode, kuid ostetud Tallinnast. Foto vist aastast 1973 või 74.
Keksust ja hüppenööriga hüppamisest on kindlasti palju kirjutatud. Meil hüpati nii, et hüppaja hoidis ise nööri käes ja pidi hüppama liikuvast nöörist lihtsalt üle, jalad koos või jalad risti. Ja sama tagurpidi. Teine variant oli see, et nööri hoidsid ja keerutasid kaks tüdrukut, üks kummastki otsast ja kolmas hüppas eelpool kirjeldatud moel. Tüli tekkis, kui mõni arvas, et tema aega või õnnestunud hüppeid teised valesti kokku lugesid.
Keksu mängiti oksa või puupulgaga kõvaks trambitud kõnniteele või kriidiga betoonkiviteele joonistatud kastides. Ühe jalaga hüpates ei tohtinud vahepeal teist jalga maha panna ega kasti ääre peale astuda. Hüppasime nii nagu keksuski ühe jala peal, kaks jalga koos või jalad risti, nii edaspidi kui ka tagaspidi. Olid ka kombinatsioonid, mis järjekorras kastid läbida tuli. Võitis see, kes kõige puhtamalt hüppas ja vigu ei teinud.
Kui olin viiendas ja kuuendas klassis, oli meil sügise lemmikmänguks maja-mäng. See tähendas seda, et rajasime endale Marju aias oma majapidamised. Maja oli tavaliselt liivast ja kaunistatud kivide või puitmaterjaliga, aed oli ilusti planeeritud, okstest olid põõsad ja puud. Pärast kooli hakkasime oma aedu korrastama ja aina paremaks muutma. See oli üks väga tore mäng ja seda mängisime minu mälu järgi just neil kahel, 1955. ja 1956. aasta sügisel.
Me mängisime väga tihti ka teatrit. Kui olime umbes 8–9-aastased, oli meil kirjutuslaua all varjuteater. Kirjutuslaua all olime ise kõige taga, kardina ja meie vahel oli laualamp ning sirutasime oma käes nukke lambi ette nii, et teatri “sirmile“ tekkisid varjud. Tegime ka kätega igasuguseid kujundeid ja liigutusi. Vaatajad istusid kõik kirjutuslaua ees. Kuidas me sinna kirjutuslaua alla kolmekesi mahtusime, on praegu raske ette kujutada.
Mõnel suvel oli meil moes teha teatrit õues. Kirjutasime ise näidendi, jagasime osad ja kutsusime emad ja teised lapsed vaatama. Mina ei mäleta, et minu isa oleks käinud, ema küll. Kui meil parajasti näidendit polnud, korraldasime kontserdi. Igaüks esitas, mida oskas. Lugesime luuletusi, laulsime ja tantsisime. Meie igakordne tantsu-laul oli „Me perenaised oleme ja kulbikuningannad, me keeta hästi oskame küll suppi riisist mannast. Tiralla-lalla-laa, tiralla-lalla-laa...“. See oli meil üks leivanumber ja selle oli meile õpetanud minu ema. Lisatud foto (arvan, et suvi 1955) kujutab just seda, kus mina ja mu parim sõber Marju tantsime.
Täisviide
ERA, DK 135, 1/8 < Tallinna l. – Kadi Alatalu, snd. 1942. a. (2013).
Maakond
Harjumaa
Koguja
Kadi Alatalu
Kihelkond
Tallinna l.
Koguja sünniaasta
1942
Kogumisaasta
2013
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940.-1950. aastad
Koguja sünniaeg
1942
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Kadi, snd. 1942. a. Tallinnas
Harjumaa
korter
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong> <br />Lapsepõlve ajal sattusin elama Kuressaare kortermajade piirkonnas, Tuulte Roosi, kus oli palju üheealisi lapsi igas vanusegrupis. Mängida sellegipoolest omavahel alati ei saanud. Nimelt kehtis üsna range hoovide ja kampade süsteem ning sellesisene hierarhia. Teise hoovi laste mängudes osalemiseks tuli läbi teha mitmesuguseid initsiatsiooni- ja pugemisrituaale, mis soovitud tulemuseni aitasid enamasti vaid juhul, kui keegi käendaja juba kambas ees oli. <br /><br />Mina sattusin juba üsna aegade alguses ühe lauluringi sõbranna kaudu teise hoovi "kampa". Nii olin käbi- ja veesõjas alati kahe tule vahel. Eriti täbar oli olukord, kui läbi vaenlase frondi oma trepikotta pidin hiilima, et sööma või õhtul magama minna. Üldiselt olid teise kamba plikad ikka lollid ja meie perspektiivist oli see tõesti ka tõsi. Olin siiralt tänulik saatusele, et ma oma hoovi plikadega ei pidanud mängima... <br /><br />Ka oli meie kamp ainuke segaselts. Mujal olid ikka poisid ja plikad eraldi. Suurest kadedusest tehti meie hoovile muidugi rohkem rüüstereide, aga olukord püsis stabiilne ja elu oli lill, kuni esimesed puberteetlikud rivaalitsemised armuasjades revolutsiooni põhjustasid. <br /><br /><strong>1.2 Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)?</strong> Vaba aega oli rohkem suviti ja vaheaegadel. Samas ei mäleta, et iialgi oleks õue minemata jäänud, kas siis koolitükkide, huviringi või majapidamistööde arvelt. Võib vist öelda, et korterelamu lapsena olen saanud mängida mitme eest – kodutöid ju praktiliselt polnud. <br /><br /><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong> <br />Koolis mängiti vahetundide ajal küll. Pärast tunde kiirustas igaüks oma suunda. <br /><br /><strong>5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong> <br />Mäng, mida kuidagi teenimatult vähe teatakse mu arvates, on "Läts". Mängu õppisin suvel tädi juures olles, Emmaste laste käest Hiiumaal. Läts oli populaarne seltskonnamäng, mis sobis üsna igale vanusele, kuigi tõeliselt põnev oli mäng juba pisut vanemate jaoks. Selles sai näidata oma osavust ja uljust. Tähtis oli ka legaalne võimalus nt oma silmarõõmu "tabada". Mäletan üpris hoogsaid episoode sest karglemisest, nt ühest talvisest lätsust, kus vist keegi lausa käeluu murdis. Teinekord sai ka mõne hamba logisema vms. <br /><br /><strong>5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.</strong> <br />Lätsu reeglid olid esmapilgul lihtsad: kui naaber ühe hüppega sinu varvast tabab, oled mängust väljas. Mängijad seisid ringis. Lepiti kokku, kes alustab, aga kui mängitud oli juba mõnda aega ja adrenaliinitase veres kõrgem, oli ka juhuseid, kus ringi algust ametlikult nagu polnudki. Sellest ei lasknud teinekord juba vihaseks või laushasarti läinud poisid end heidutada ja viisid mängu alati kellegi jaoks võiduka, kellegi jaoks kuulsusetu või lausa lombaka lõpuni. <br /><br />Paikneti üksteisest kokkulepitud kauguses, sõltuvalt sellest, mis raskusastme mängu taheti. <br /><br />See, kes alustas, pidi ühe hüppega tabama endast paremal seisja varvast, ükskõik kumma jala oma. "Ohver" pidi samal ajal eest ära hüppama. Eest ära hüppamist võis ühildada oma rünnakhüppega. Enamasti aga tehti võimalikult ootamatu või kiire lisasamm järgmise varba tabamiseks. Rohkem ühe ringi jooksul mängija liigutada ei tohtinud. Asend, kuhu tabaja-hüppaja maandus, jäi samaks kuni järgmise ringini. Nii oli läts ka strateegiamäng. Kui oldi liiga uljas, võis juhtuda, et libiseti, nii võis väljaulatuv jalg ja habras tasakaal saatuslikuks saada järgmises ringis. Oli ka päris tühju hüppeid, kus ühtegi varvast ei tabatud ja keegi mängust lahkuma ei pidanud. Kuna aga selline ohutu kauguse mäng põnev ei olnud, siis mäletan ka kiir-lätsu, kus oli tõesti küsimus reaktsioonikiiruses ja liigutuse täpsuses. Selleks olid hüpped kas väga akrobaatilised või toimus heitlus väga väiksel alal. Teinekord lepiti ka ala kokku, millelt välja ei tohtinud hüpata. Ikka et põnevam oleks. Enamasti jäi pingelisse lõpuheitlusse kaks-kolm kõige osavamat. Ja kui osalejaid oli jäänud vaid kaks, siis käis see jala tabamine teinekord nii innukalt, et appi võeti ka erinevaid judo- või maadlusreegleid, sest käsikähmlus või teisele otsa kargaminegi polnud hasardis enam võimatud. <br /><br />Meenub, et tabamuse korral mäng ei peatunud, s.t – tabatud varvas koos omanikuga väljus ringist, aga tabaja jäi suures laastus siiski samasse asendisse ja mäng muudkui läks edasi. Nii tekkis ringi muudkui uusi auke ja mänguala läks järjest väiksemaks. Paariheitlus võis ka omasoodu "rändama minna" või horisontaalasendist vertikaali sattuda, aga peale selliseid juhuseid tehti enamasti kohe lisareegleid selle vältimiseks või jätkati hoopis mõne muu mänguga. <br /><br />Osaliselt on ehk süü variatsioonide rohkuse ja reeglite ise väljamõtlemise vajaduse osas minul kui mängu (minu andmetel) importijal Kuressaarde. Küllap ma ei mäletanud Hiiumaalt mängu reegleid kuigi täpselt või ei olnud ma seal siis kõikvõimalikke hasartseid variatsioone näinud. Igatahes sai lätsust Tuulte Roosis (meie hoovis) paariks hooajaks popp mäng, nagu ka koolis. Poistele oli mäng eriti huvitav, samas kui tüdrukud end pigem välja lüüa lasid, kui et mõne hoogusattunud noore kotkaga finaalheitlusse sattuda. Mäletan siniseid varbaküüsi ja lisareegleid, mis neid ennetama pidid. Nii et ju hakkas seegi mäng viimaks elama oma elu. Aga mäletan uhkust, et nii "hästi mineva" mängu maaletoojaks sattusin ja üllatust, et hiidlastel midagi sellist oli, millest meie kandis kuuldudki polnud. Muidu oli neil kõik ikka sama mis meil, ainult et imelike nimedega. <br /><br />Kuigi nüüd võin ju tunnistada, et "uka-uka" palju sümpaatsemalt kõlab kui "tuki-tuki". Toona pidin aga endast nooremat täditütart kõvasti manitsema, et ta meil külas olles hoovi mängukaaslaste ees ei iitsataks, kuidas seda mängu Hiiumaal kutsutakse. Et hakatakse veel narrima. Muidugi prahvatas ta selle suures tuki-tuki-tuhinas välja, nii et kui ta posti tabades karjus: "Uka-uka, Mari kotis!", tunnistati see "vangivõtmine" kehtetuks ebakorrektsete terminite pärast. Pealegi oli "kott" vaikimisi ropp sõna, mille kallal sai kenasti näägutada nagu prolenoortele kombeks. Täditütar sai trahviringi ehk pidi veelkord lugema ja lisaks ka uue hüüdnime: „Ukakas“.
Täisviide
ERA, DK 103, 1/2 < Tartu l. < Kuressaare l. – Annika Kupits, snd. 1982. a. (2013).
Maakond
Saaremaa
Kihelkond
Kuressaare linn
Koguja
Annika Kupits
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1980.-1990. aastad
Koguja sünniaeg
1982
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Annika, snd. 1982. a. Saaremaal
korter
linn
Saaremaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong> <br />Elasin kolmekordses kortermajas. Meie hoov moodustus kolme sellise vahele ja juhtumisi elas seal palju minuealisi lapsi, mistõttu oli meil küllaltki suur ja kirju mänguseltskond. Kuna meie majad asusid linna ääres, siis laienes meie mängumaa ka metsa, karjamaale ja mere äärde ja me kasutasime kõike hoolega ära. <br /><br /><strong>1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)?</strong> Mängimiseks oli üllatavalt palju vaba aega. Kui koolist koju tulime, siis vahetasime riided ära ja jooksime kohe õue. Tihti olime kuni pimedani õues ja isa pidi meid ukse lukkukeeramisega ähvardama, et me tuppa tuleks. <br /><br /><strong>1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong> <br />Mulle meeldiski sõpradega mängida. Aga kui neid polnud käepärast võtta, siis hulkusin üksi metsas ja unistasin. Lugeda meeldis mulle ka. <br /><br /><strong><br />2. Mängupaik <br />2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong> <br />Kui ilm vähegi lubas, siis mängisime õues. Meie hoov moodustus kolme kolmekordse maja vahele, seal olid liivakastid, kiik, ronimispuu ja mingisugune agregaat vaipade kloppimiseks, mida meie turnikaks kutsusime. Kohe vastasmaja taga algas mets, kuhu oli tore koopaid ehitada. Teisele poole jäi karjamaa, kus sai tagaajamist mängida. Üsna ideaalne variant minu meelest. Vahel käisime ka sõprade juures, kuid palju põnevam oli keldris. Vastasmaja keldris oli üks suur ruum, mille me tüdrukute toaks ristisime, selle hubaseks dekoreerisime ning seal sai veedetud nii mõnigi vihmane päev. <br /><br /><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong> Koolis mängiti suhteliselt vähe. Algklassides sai vahetunni ajal ikka tagaajamist ja kummikeksu mängitud. Suuremates klassides mängiti vahetunni ajal õues „Ruutu“ (kui ilm lubas). <br /><br /><strong>2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?</strong> <br />Peale koolist koju jõudmist sai kohe riided vahetatud ja õue mindud ning seal oldi hilise õhtutunnini. (Kuigi jääb selgusetuks, millal ma siis õppisin. Aga ju leiti selle jaoks ka aega, õpitulemused olid siiski väga head.) Suvel muidugi rohkem kui talvel, aga ega lumi meid ka väga peletanud. <br /><br /><strong>3. Mänguseltskond <br />3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.</strong> <br />Meid oli hoovis umbes 9–15 last, nii poisse kui tüdrukuid. Kokku viis meid see, kus me elasime. Ehk siis meie hoovi kamp (kes oli pidevalt naaberhoovi omadega riius või lausa "sõjas"). Mänguseltskond kujunes välja juba lasteaia päevil ning koos mängiti kaua. Mõningate sõpradega lausa peaaegu põhikooli lõpuni (pikk ja tore oli see lapsepõlv). Olime enam-vähem üheealised (mahtudes viie-aastasesse erinevusse). <br /><br /><strong>3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?</strong> <br />Kattusid. Saime kokku peaaegu iga päev ja tegelesime kõikvõimalikuga. Valdavalt mängisime. <br /><br /><strong>3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong> <br />Eks oli eraldi ka ainult poiste ja ainult tüdrukute mänge, aga enamasti mängiti siiski koos. Meie hoovis ei olnud teistest rahvustest lapsi. Või kui täpne olla, siis ühe poisi ema oli venelane, aga ta meie seltskonda ei kuulunud. Ei teagi miks. <br /><br /><strong>3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong> <br />Tülisid tuli ette tihti. Pidevalt oli meie seltskond jaotunud kaheks omavahel tülis olevaks leeriks. Sai ohtralt sõnasõdu peetud. Siiski liitusid kõik üheks leeriks, kui tuli kõrvalhoovi kambale vastu astuda. Tüli võis põhjustada mis iganes. Enamasti tundus kellelegi, et üks või teine teeb mängus sohki ja siis läkski asi käest ära. <br /><br /><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong> Vanemad meie mängudesse eriti ei sekkunud. Nendega sai vahel lauamänge mängitud, aga üldiselt harva ja siis kui olime näiteks maakodus, kus teisi lapsi polnud. <br /><br /><strong>3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong> Üksinda ma ei mänginud eriti. Lugesin või siis unistasin. <br /><br /><strong>4. Mängu alustamine <br />4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong> Igavusest. Tavaliselt käis keegi välja, et mida võiks mängida. Oleme ka loosi tõmmanud. Kõik panid kirja, mida mängida tahavad ja siis tõmmati loosi. <br /><br /><strong>4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?</strong> <br />Tihti loeti liisusalmi ja selle abil selgitatigi välja. Vahel lepiti niisama kokku. <br /><br /><strong>4.3. Kirjuta mängu alustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?</strong> Meie kasutasime järgmisi liisusalme: <br />„Üki-kaki-kommi-nommi, <br />vanamees hüppas üle pommi, <br />pommist kõlas kõva pauk, <br />vanamees vaatas, püksis auk.“ <br /><br />„Üks kass (või oli see kits?) läks üle silla, <br />saba tegi tilla-tilla. <br />Kaasas kandis palju prahti, <br />sina oled mängust lahti.“ <br /><br />„Üks väike valge tuvi lendas üle Inglismaa. <br />Inglismaa oli lukku pandud, <br />luku võti katki murtud. <br />Mitu seppa peavad seda parandama, <br />ütled sina, tattnina.“ <br /><br /><strong><br />5. Mängude kirjeldused <br />5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong> <br />Kirjeldasin mänge blogis aadressil: <a title="Lapsepõlve muretud mängud" href="http://maailmaparandaja.blogspot.com/2012/11/lapsepolve-suutud-muretud-mangud-jajah.html" target="_blank">http://maailmaparandaja.blogspot.com/2012/11/lapsepolve-suutud-muretud-mangud-jajah.html </a><br /><br /><strong>5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?</strong> Mängisime näiteks "kiirtöökoda", see mäng käis trepikojas ja seisnes peamiselt erinevate ülesannetega või teadete edastamiseks trepist üles-alla jooksmises. See oli hea mäng, ainult saime trepikojas lärmamise ja uste paugutamise eest riielda ja see keelati meil ära. Nukkudega mängisime vähe. <br /><br /><strong>5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?</strong> Me mängisime valdavalt koos. Aga keksud olid siiski valdavalt tüdrukute rida. Poisid mängisid vahel ralliautodega – joonistasid kriidiga asfaldile pikad ja keerulised rajad ja siis veeretasid kordamööda oma rallikaid, kui auto seisma jäi või rajalt välja sõitis, siis pidi järgmisel korral sama koha pealt alustama ja kes esimesena lõppu jõudis, oli võitja. Ma oleks ka seda mängida tahtnud, aga mul polnud ralliautot ja ei tea, kas mind oleks kampagi võetud. <br /><br /><strong><br />6. Elektroonilised mängud <br />6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?</strong> Arvuti tuli minu ellu küllaltki vara. Käisin lasteaia viimases rühmas, kui isa vahel töö juurest arvuti koju tõi. Seal sai mängitud selliseid mänge nagu "Konn läheb üle tee", "Cd-man", "Digger", "Supaplex", "Civ" "Californian games" ja paljusid teisi. Suur lemmik oli "Tetris". Pean tunnistama, et need algelised mängud, kus oli minimaalne graafika, meeldisid mulle väga. <br /><br /><strong>6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?</strong> Väga vähe. <br /><br /><strong><br />7. Täiskasvanuiga <br />7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?</strong> Meie perekond mängib väga aktiivselt erinevaid lauamänge. Enamasti on need strateegiamängud, aga on ka mälumänge ja kaardimänge. Arvutimänge mängiks ehk ka, aga need võtavad liiga palju aega, mida kahjuks ei ole.
Täisviide
ERA, DK 136, 1/4 < Pöide khk., Orissaare v., Orissaare al. < Kuressaare l. – Pille Tamm, snd. 1982. a. (2013).
Maakond
Saaremaa
Kihelkond
Kuressaare linn
Koguja
Pille Tamm
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1980. - 1990. aastad
Koguja sünniaeg
1982
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Pille, snd. 1982. a. Saaremaal
korter
linn
Saaremaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<strong>Miljöö</strong> <br /><br /><strong>Minu vanemad</strong> on Järvamaalt, Koeru kihelkonnast, kuid tuttavaks said 1921. a suvel Keila Männikus pritsimeeste peol. Siis olid mõlemad juba tallinlased. 1922. a laulatati nad Kaarli kirikus ja aastat 5 hiljem tulin Tallinna Keskhaiglas ilmale. Olen suhteliselt hilise sünniaasta eest vanematele tänulik, sest vastasel korral oleksin suure tõenäosusega läinud Teise maailmasõja nahka. Nüüd aga pääsesin üle noatera mobiliseerimisest ühte või teise väkke.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/EFA_ I_168_143.jpg" alt="EFA_ I_168_143" width="400" /></div>
Esimesed 11 eluaastat elas meie pere Tallinnas üürikorteris Kadrioru serval – algul Jakobsoni tänavas (nüüd Faehlmanni), 1930-aastatel Kollase tänava pargipoolses otsas. Minu esimene kool oli Raua t. algkool, ametliku nimega Tallinna Linna 21. Algkool – suur ja esinduslik kivihoone. Kollaselt tänavalt kooli oli nii kaks kilomeetrit, läbisin selle maa veerand tunniga minnes ja poole tunniga tulles, sest ümbruskond meelitas poisikest kambas hulkuma ja teinekord ka ulakusi tegema. Seda just siis kui ninamehi leidus. <br /><br /><strong>Olin</strong> perekonnas ainus laps ja ka meie üürimajas Kollane t. 20A – linna maja küllalt suurte korterite ja avara hooviga – mängukaaslast ei olnud. Küll leidus neid lähikonnas, kuhu jäid tselluloosivabriku tubaköökidega tööliskasarmud. Nii et nägin ka tööliste tolleaegset olmet. Umbes ühe kilomeetri kaugusele jäi Kadrioru staadion, kuhu me ei pääsenud ja staadionitagused harjutusväljakud, mis said poissmeeste peamiseks mängumaaks. Samas voolas ka Ülemiste järvest tulev ülevoolukanal, mida nimetati Ojakaks ja mis sobis igati puukoorest voolitud (männipuu) laevukeste ujutamiseks. Neid mängulaevu tegime ise – oli hea manuaalse tööga harjumiseks. Samas lookles kitsas raudtee (suss, susla) – panime rööbastele tsaarikopikad, et näha, mis meist saab, kui rong on mündist üle sõitnud. Lai ja õhuke vaselatakas sai. <br /><br /><strong>Ajapikku</strong> küündisid meie käigud ikka kaugemale Kadrioru parki. Luigetiigi ja Russalka kujust, kus tol ajal käidi suveti suplemas ja peesitamas. Mitte aga meie. Jõlkusime pargiradadel, korjasime maast paberosse (konisid) ja tegime nii 10-11 a. vanuses esimesed suitsud, lähtudes süllogismist: täismehed suitsetavad, <br />ka meie suitsetame – ergo: <strong>oleme meiegi täismehed</strong>! <br />Loobusin tubakapõletamisest 1941. a. 22. juunil ja olen nüüd üle 72 aasta täiesti tubakavaba persoon. <br /><br />Ka mererannas ning kaubasadamas sai (vanemate teadmata) hulgutud, roostes aurikuid ning kulunud välimusega purjelaevu uudistatud. Ühe sõnaga: toimus oma käe peal maailma avastamine. Mõnikord käidi taskuraha eest äärelinna kolmanda järgu kinodes, eeliskohad kõige odavamad: nina vastu lina. Lemmikfilmid Pat ja Patasoni või Dick ja Doffi ekstsentrilised komöödiad. <br /><br /><strong>Juba koolipõlves sai</strong> hasartseks lemmikmänguks „Komfetkamäng“ – ümbrikuks kokkuvolditud paksemast paberist kompvekipaberite asetamine lahtisele peopesale ja siis näppudega löömine lauaserva (koolis laia aknalaua) alla, nii et komfetka hästi kaugele lendaks ja seal juba olevaid kommipabereid tabaks. Kui tabas, said komfetka endale ja võisid jätkata. Mäng oli jõukohane ja ergutas/ärgitas tolleaegseid ilusate piltidega Kawe, Riola ja Ginowkeri pabereid koguma. Meile endile osteti kallimaid komme õige harva, nii et tuli korjata kust aga said. Kadriorus, istepinkide ümber võis neid päris arvukalt olla. <br /><br />Vello Lääne koostatud mälestusteraamatus HTG-st „Viimane poistelend“ (Tartu, Elmatar 2013) meenutab Olev Träss lk. 14 analoogilist mängu koolimaja laiadel aknalaudadel nimetades seda „<strong>Konnimänguks</strong>“ ja kirjeldab seda mängu lähemalt. Nimetus konnimäng oli mulle uudiseks, Tallinna poisid nimetasid kompvekipaberitega mängimist ikka <strong>konfetkaks</strong>. <br /><br /><strong>Minu põhihuviks</strong> kujunes lugemine, kuigi kodus oli vaid üksikuid raamatuid. Aga kusagilt neid sain, hiljem Keilas juba kohalikust rahvaraamatukogust. Ka ajalehed huvitasid, veelgi enam lasteajakirjad „Laste rõõm“ ja teised, mida aeg-ajalt isa ostis. Mõndagi „suurte inimeste raamatut“ lugesin ea poolest liiga vara, mis tõukas kohati väärtuskirjandusest eemale. Sellest oli hiljem kahju. <br /><br /><strong>Mänguasju mulle</strong> suuremat ei ostetud – seda peeti nagu tarbetuks raiskamiseks. Meenutan, et tädi kinkis sünnipäevaks tõukeratta – see oli suur asi. Ja ka jõuludeks kingiti. Aga põhiline oli isetegemine. <br /><br />Kevadel õpetas isa pajukoorest vilepilli tegema ja valmistas väikese mänguvibu koos nooltega. Suvel, Koeru kandis olles, näitas, kuidas tema lapsepõlves (1890. aastate I pool) puupulkadest „kariloomi“ vooliti, pilbastest jalad all. <br /><br />Põhiline materjal mänguasjade tegemiseks oli papp ja tühjad tikutoosid. Neist monteerisime kokku autosid ja lennukeid. Õigemini – papist väljalõigatud kontuure, millele varsti kinnitati tiivad. Mingid lendavad mudelid need ei olnud, üksnes markeerisid õhusõidukeid. Joonistasime tähised külgedele ja tiibadele: kollast värvi postilennuk, punaste ristidega sanitaarlennuk, tähtedega tähistatud reisilennukid. Sõjalennukeid ei tehtud, seda sõda veel ei olnud ja hävitamine ei olnud tollal poiste mängudes aktuaalne. Küll mängiti tsiviillennuliiklust, avariisid, mis nõudsid sanitaarlennukite kohalelendu ja muud taolist. <br /><br />Tikutoosidest andis mitmesuguseid konstruktsioone kokku panna või ühte kleepida. Omamoodi kättesaadav materjal konstruktorid – meele arendamiseks. Kui neid toose ainult oleks jätkunud! Suuremad papist kingakarbid olid hinnatud lähtematerjal meie mängudes – konteinerid, hoiupaigad, angaarid või garaažid. Oli vaid vaja pisutki fantaasiat. <br /><br /><strong>1938. a. jaanipäevast elasime Keilas</strong>. Äsja linnaks nimetatud 1200 elanikuga asula. Hea rongiühendus Tallinnaga. Kolisime Vaikne t. 6 1600 m² krundile ehitatud oma majja. Algkooli hoone – 1930. a. valminud kena kahekordne kivihoone jäi sealt nii 400 m kaugusele, nii et kooliminekuks piisas 2 minutist. Klassid väikesed, IV klassis nii 18 poissi ja tüdrukut koos õppimas ja vahetunde veetmas. Siin algasid ühised mängud plikadega. Meeles on järgmised: <br /><strong>kula ja kükakula, </strong><br /><strong>kekskasti mäng (keks), </strong><br /><strong>„Kuju“, mädamuna, </strong><br /><strong>peitus ja ukraadina.</strong> <br /><br />Koolimaja kõrvale laotud küttepuude riidad andsid just peituse mängimiseks suurepäraseid võimalusi. Ka <strong>rahvastepalli</strong> sai koos tüdrukutega mängitud. Aga puht poistemängud olid <strong>laptuu</strong> (pesapalli lihtsustatud variant), <strong>kukepoks ja ratsaturniir</strong> (turskem poiss hobuseks, kergem ratsanikuks, vastane tuli maha tõmmata). Palusalu olümpiavõitude kajana ka „<strong>klassikaline maadlus</strong>“, jalaga lüüa ei tohtinud, rinnad kokku ja vastane põlvile (maas püherdamine oleks kooliriided ära rikkunud). <br /><br />Mängisime ka <strong>vollet</strong> ehk hädist võrkpalli ja togisime <strong>jalgpalli</strong>, aga mitte hasartselt – palle oli vähe ja jalgpallisaapad puudusid. Korvpalli üldse mitte – puudus sile plats palli põrgatamiseks. Kõige kättesaadavam oli ikka <strong>rahvastepall</strong>, kus kaptenil oli kokkuleppe kohaselt mitu „elu“. <br /><br />Algkooliaastate lauamängudest 3 esimest aastat Tallinnas, 3 viimast Keilas, meenutan „<strong>Trips-traps-trulli</strong>“ (tundus tüütult lihtsana) ja „<strong>Merelahingut</strong>“ ehk „<strong>Laevade põletamist</strong>“ 10x10 ruuduga väljadel. Siis lastemängu täringu viskamisega „<strong>Kitse</strong>“ ja „<strong>Reisi ümber maailma</strong>“, mida mängiti neljakesi. Kaardimängud (36 kaardiga): oli lihtne kaartide üksteise peale lappamine – nimetati „Linna põletamiseks“, viislehte, valetrumpi ja veel keerukamate mängude variatsioone, mis aga hasarti ega mingit sõltuvust ei tekitanud. Ka mingi lastemäng „Must Peeter“ või „Must notsu“ olid – neis tuli vastase kaartidest juhuse peale mõni endale tõmmata. <br /><br />Hiljem tuli hasartmäng „<strong>Atškoo</strong>“ ehk „<strong>21</strong>“, mida mõned poisid mängisid täie hasardiga, eneseunustamiseni, mind aja jätsid külmaks. Nii nagu doominogi – ei saa siiani aru, kuidas see primitiivne mäng võib täiskasvanud mehi nii hasarti ajada? <br /><br />Ka <strong>kabe</strong> ehk <strong>tamka</strong>, mida mängiti tõsises ja „vedelas“ vormis – äraandmise peale – ei tõmmanud eriti. Teine lugu oli <strong>malega</strong> – olid ju noore Paul Kerese hiigelaastad – seda mängisime täie püüdlikkusega. Ostsin isegi P. Kerese „Malekooli“ ja õppisin sealt avanguid. Keskkoolis peeti prestiižseid klassi maleturniire, Keilas oma poistega 10-partiilisi matše, vahepeal levis lausa maletõbi, aga see läks mõne aja pärast mööda. Muud tööd-tegemised tulid peale (lugemine, näitering) ja need tundusid lauamängudest huvitavamatena. <br /><br /><strong>Punasel 1940/41. aastal</strong> võttis uus võim ära seni baptistide koguduse valduses olevad ruumid Haapsalu maantee ja Jaama tänava nurgal olnud kahekorruselises majas, mille alumisel korrusel avati <strong>noorteklubi</strong>. Seal olid siis koroonalaud (või lauad?), ping-pongi laud, kabe, male, doomino jt lauamänge. Seintel loosungid ja seinaleht. <br /><br />Võimalus talveõhtuti üheskoos aega veeta tõmbas küll noori, eelkõige poisse. Koroonas saavutati peagi selline tase, et see, kellele langes avalöögi õigus, see ka laua nuppudest tühjaks lõi. Liiga lihtne mäng oli ja vajus peagi unarusse. <br /><br />Lauatennis ehk ping-pong võttis mängimise ajal endale kogu avarama ruumi ja ka siis oli mängijatel kitsas. Pealegi ei saanud teised samas ruumis siis midagi muud teha. Jälle takistus. Mängiti rohkem kabet ja malet, doominot vähem. <br /><br />Ajalehtedes/ajakirjades avaldati regulaarselt ristsõnu. Ilmus koguni mõttespordi ajakiri „Ajude gümnastika“, mida mõnikord ostsin. Üldhariduslikus mõttes oli tolleaegsete – ma mõtlen 1930. aastate teine poolt – ristsõnade kallal nuputamine igati kasulik tegevus. Seda just geograafia, kirjanike, sportlaste, teadlaste jne nimede omandamise osas. Sageli küsiti ooperite nimetusi, teadustermineid – vastuste leidmiseks tuli tuhnida entsüklopeedias, lapata atlasi, jälgida ajalehtedes teatrite repertuaari. Omaette pusisin, kollektiivne lahendamine ei paelunud. <br /><br /><strong>Sõda ja rinde üleminek</strong> tõi poiste osas kaasa „peaasi, et pauku saaks“ eluohtlikke mänge mahajäetud sõjamoonaga. 1941. a. sügissuvel põletasime Vene mürskudes olevaid makaronitaolisi lõhkeainepulki – vabas õhus need ei plahvatanud, küll vingerdasid kiire leegiga põledes ussidena mööda maad. Loobiti vintpüssi padruneid lõkkesse. Need tegid pauku ja kuulid lendasid kuidas juhtus – õnneks keegi meist viga ei saanud. <br /><br />1944. a. sügisel oli „menüü“ hoopis rikkalikum. Valingu peatuse lähedal oli pärast rinde üleminekut plahvatanud saksa laskemoonarong ja puistanud raudteeservad igasugust kraami täis. Erilist huvi pakkusid <strong>valgustusraketid</strong>, mille juurde kuulus väike siidriidest (ilmselt küll mingi ersats) langevari. Samuti <strong>punased, rohelised ja kollased signaalraketid</strong>, padruniosa pehmest alumiiniumist. Sinna löödi ettevaatlikult väike auk kuhu pisteti tükike süütenööri. Rakett pandi kivile püsti, nöörijupp süüdati ja pauk koos tulekeraga lendas vastu taevast. Atraktsioon missugune! Ainult et mõnikord vajus startiv rakett külili ja see oli juba ohtlik – laskja koos teiste uuditsejatega võis ise pihta saada. <br /><br />Niipalju meil mõistust ja ka sõjakogemust oli, et <strong>mürske, miine ja käsigranaate</strong> torkima ei mindud. Elu oli õpetanud, et need olid ülemäära ohtlikud, kuigi paugu tegid vägeva. <br /> <br />
<div><img style="float: left;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/101-tuluke-nr2-kaas.jpg" alt="Tuluke_nr_2" width="323" height="455" /></div>
<strong>Sõjaaastatel</strong> kujunes Keilas välja kolm omaalgatuslikku poistekampa, mis tegelesid eelkõige spordiga. Vähemal määral ka vaimsel alal. Raudteest lõuna poole jäänud linnaosas moodustus <strong>KNKL = Keila Noorte Kaitseliit</strong>. Kümmekond poissi ja poisikest, keda juhtis kindlakäeliselt „Koloneli aukraadis“ Leo ja kus ainult üks poiss, kõige noorem, oli „reamees“, teised kõik allohvitserid jaohvitserid. Neil oli oma „relvaladu“ rakulkade ehk kadade hoidmiseks, „eraellu“ ei tohtinud laskevahendit kaasa võtta. Ning lehesabadest väljalõigatud järjejuttudest oma raamatukogu, mida kamba liikmed jõudumööda täiendasid ja kasutasid. Keskväljaku ja kiriku läheduses moodustus „<strong>Keila mäe poiste</strong>“ – peamiselt kehakultuuriga tegelev kamp. Kõvad ujujad, sest Keila jõe ujumiskohad olid nende areaalis. <br /><br />Ja koolimaja ümbruses ning Vaikse tänava perimeetril <strong>spordiühing „Tungal“</strong>, mis andis välja <strong>oma ajakirja „Tuluke“</strong>. Formaat – koolvihikust välja tõmmatud kaks lehepaari, st 4 lk sisu: spordivõistluste ülevaated ja tulemused, päevauudised (poiste vaatevinklist nähtuna, kohaliku elu juhtumised), teated ja tingimata <strong>järjejutt</strong>: hästi põnev sõja- või seikluslugu. Lehte anti lugeda üheks päevaks, siis tuli see edasi viia järgmisele „Tungla“ liikmele. Üks „toimetaja“ olin mina, teine Tihkani Uno tänava teisest otsast. Leht valmis ühistööna, võistlesime koguni, et kelle järjejutt põnevam tuleb.
<div style="text-align: center;"><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/099-detektiiv-nollis-02.jpg" alt="099-detektiiv-nollis-02.jpg" width="373" height="543" /></div>
<strong>Mis meid ühendas, see oli „maavõistluste“ pidamine kergejõustikus</strong>. Mõnikord ka pallimänguks. Kergejõustiku alad olid: 60 m jooks, keskmaajooks (distants ümber kvartali, nii 600-800 m, kaugushüpe (hooga ja hoota), kõrgushüpe (mõnikord ka teivashüpe kodunt ärastatud pesupuu teibaks), kuulitõuge (kuulina kasutati paraja raskusega munakive). Kettaheide ja odavise jäid ära – spordivahendeid ei olnud. <br /><br />Peeti punktide arvestamist protokolli kantud resultaatide alusel. <strong>Iga võistkond pidi esinema igal alal kahe osavõtjaga!</strong> Esikoht andis 6, II koht 5, III – 4 jne punkti. Ka viimaseks jäänu tõi omadele 1 punkti ja see kasvatas kambavaimu ehk kollektiivsust. Piinlik küll kõige lõpus olla, aga midagi polnud parata: „maavõistluses“ oli lõpuks iga punkt oluline. <br /><br />Oli ka oma kasvatuslik mõju. Teised poisid pilkasid: „Teadagi, miks sa viimaseks jäid! Sa suitsetad ja suitsumeestel ei ole võhma... Tõmba aga edasi!“ Avalik arvamus spordipoiste hulgas hindas tervislikke eluviise ja see mõjutas rohkem kui mistahes moraali lugemine täiskasvanute poolt. Alkohol ei olnud meile kättesaadav, nii et see ahvatlus langes iseenesest ära. Jäid ainult „naised“ (suits, viin ja naised – kolm peamist patust ahvatlust), aga egas meieealised tüdrukud üle ühe põgusa huulte kokkupaneku lubanud... Juba käevangus kõndimist peeti kuidagi ebasündsaks. <br /><br /><strong>Üliõpilaspõlves Vana-Tiigi intris elades sai koos naisüliõpilaste-filoloogidega</strong>, kes elasid õuemajas, kus poisid neil külas käisid, loogilisel elluminemisel põhinevast <strong>POOMISE nimelist sõna </strong>(mõiste, isiku, kirjandusliku kuju jne)<strong> äraarvamise mängu</strong>. „Poomine“ sellepärast, et koos küsimuste esitamisega joonistati kriipsudest võllas + kriipsujuku, kes siis lõpuks kas „üles poodi“ kui küsija ei tulnud ettenähtud küsimuste arvuga (vist 13 või 15 küsimust, täpselt ei mäleta enam) toime. Sõna/mõiste esitaja tohtis vastata vaid „jah“ või „ei“-ga (erandjuhul „ei ole kindel“), suunates sel moel küsija või küsijate – sageli olid neid mitu, poisid-tüdrukud koos nuputamas – loogilist otsingut. Minu arust täiesti arendav mäng, mida mängiti just videvikku pidades, küünlavalgel (romantika, mis romantika!) kui sõjajärgsetele aastatele harjumuslikult oli elekter jälle ära. Teiste sõnadega – sagedaste voolukatkestuste aegu. <br /><br />Tavaliselt algas mäng küsimusega: „Kas ta on elusolend?“ Saades vastuse „jah!“, mindi edasi: „Kas ta on inimene?“ „Kas ta elab Eestis?“ „Kas ta on seotud meie ülikooliga?“ „Meie teaduskonnaga?“ „Kas ta on üliõpilane?“ „Kas ta on meie seltsist?“ „Kas ta viibib siin ruumis?“ kuni õige vastus käes. Kõige raskem olnud ära arvata multifilmikangelast Miki-hiirt, kelle/või mille määratlused jäid ebamäärasteks. <br /><strong><br />Täiskasvanuna</strong> olen suvevaheaegadel ajaviiteks pikkadel rongireisidel või ka suvekodus meeldivas seltskonnas mänginud kaarte. Peamiselt bridži, mõnikord ka „ärtut“ – oli selline mitmest osast koosnev keerukam mäng. Aga ainult suvel – tööperioodidel oli alati midagi arukamat teha kui kaarte mängida. Mõnikord sai üksinda olles ka passiansi laotud – vahelduseks lugemisele või aiatööle. Millega olen aga üle poole sajandi päevas regulaarselt tegelenud on <strong>mälumäng</strong>. 1970-aastatel, kui olid ERF-i telemängude kõrgajad, istusin pühapäevahommikuti teleri ees, kirjapulk peos ja mängisin kaasa. Täiesti huvitav oli võrrelda enda teadmisi teadjameeste võistkondade omadega. Olen olnud ka küsimuste koostaja, mängude kokkuseadja ja mängujuht. Kõigest sellest olen lähemalt kirjutanud 2013. aasta jaanuaris ilmunud raamatus „<strong>Mõtteid ja meenutusi mälumängudest</strong>. Koos 7 teadmiste samba ja tekstidega Tartu ajaloost.“ Kirjastus Atlex, kokku 268 lehekülge. <br /><br />Nii et kokkuvõtteks võin tõdeda: mäng on väikeste inimeste töö, õige elatunul inimesel samuti, sest raugaeas muutuvat inimene jälle lapseks.
<div><img style="display: block; margin-left: auto; margin-right: auto;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/m%f5tteid-ja-meenutusi-m%e4lum%e4ngudest.jpg" alt="Mõtteid_ja_meenutusi_mälumängudest" width="353" height="481" /></div>
Täisviide
EFA I 168, 143/55 < Tartu linn < Keila khk., Keila linn < Tallinna linn – Hillar Palamets, snd. 1927. a. (2013) .
Maakond
Harjumaa
Kihelkond
Keila
Tallinna linn
Koguja
Hillar Palamets
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1930.-1940. aastad
Koguja sünniaeg
1927
Koguja sugu
Mees
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Hillar, snd. 1927. a. Tallinnas
Harjumaa
korter
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
MINU LAPSEPÕLV VENEMAAL
25. okt. 1913 – 1. nov. 1920
Sündisin Petrogradis 25. oktoobril 1913. aastal. Mu esimesed mälestused pärinevad neljandast eluaastast, kuid vanemate jutu järgi mäletan ka oma esimesi eluaastaid ning mu omadki mälestused on kinnistunud mu mällu sellepärast, et perekonna albumit vaadates meenutasid vanemad elu Venemaal.
Olin sündides teine laps perekonnas. Ees ootas mänguseltsilist õde Aliide, kes oli minu sündides juba ühe aasta ja kolme kuu vanune. Isa käis tööl, kuid ema oli kodune.
Ema hoolitses meie eest. Tema oli see, kes õpetas meid mänguasjadega mängima. Mänguasju oli meil palju ja erinevaid. Meil oli mitu erinevat nukku, nukumööblit, oli nukkudelegi toidunõusid. Kuidas ema meie eest hoolitses, nii hoolitsesime meie oma nukkude eest. Kui ema valmistas meile toitu, valmistasime seda nukkudele. Kui kumbki meist haige oli, kraadis ema haige temperatuuri ja andis haigele rohtu. Siis oli ka üks nukkudest haige, keda terve laps kraadis ja talle rohtu andis.
Õues mängimiseks oli meil liivakast ja mänguasjadeks labidad, kühvlid, panged ja kärud. Meil olid ka mitmesugused topsikud, millega valmistasime liivast kooke ja kaunistasime neid lilledega.
Kui me õues mängisime, istus emagi meie juures õues ning jälgis meie mängu, kuid ikka oli tema käte vahel mingi töö, ta kas kudus või heegeldas midagi.
Olime Petrogradis selles piirkonnas ainukesed eestlased. Nii hakkasime suhtlema vene rahvustest lastega. Esialgu tutvusime tütarlastega, kes olid meist küll mõned aastad vanemad. Esialgu oli ema tõlgiks, kuid ühises tegevuses õppisime peagi ise keele niipalju selgeks, et ei vajanud enam ema abi. Varsti ühinesid meiega ka mõned poisid. Koos mängisime „Lekat“. Mida see sõna tähendab, ei tea ma tänini, aga lekaks hüüti last, kes teisi taga ajas. Kui leka kellelegi järele jõudis ja teda käega puudutas hüüdis tagaajaja: "Leka!" Nüüd muutus puudutatu lekaks ja hakkas teisi taga ajama. Koos mängisime ka peitust.
Talvel mängisime lumesõda ja ehitasime lumememme,
vedasime üksteist ka kelkudega. Mäest alla kelgutada aga me ei saanud, sest kelgumäge polnud.
1917. aasta sügisel käksid paar meie vanemat mängukaaslast juba kooli. Nüüd hakkasime meiegi kooli mängima. Õpetajateks olid koolis käivad lapsed. See oli väga huvitav mäng. Kuna koolis käivad sõbrad said meiega koos olla ainult pühapäeviti, siis argipäevadel olid õpetajateks juba suuremad lapsed meie hulgast. Olin siis küll juba viieaastane, kuid mind ei lastud kunagi olla õpetaja. Otsustasin siis: "Kui mina ei saa olla mängult õpetaja, pean saama päriselt." Saingi.
Kuna isa käis tööl, jäi tal meiega suhtlemiseks aega õhtuti pärast tööd ja pühapäeviti. Igal õhtul küsis isa meilt, kuidas päev möödus ja kas me ema sõna kuulasime. Pühapäeviti aga käisime kogu perega kesklinnas. Sageli käisime ka suveaias. See oli väga ilus koht. Peatee oli palistatud marmorist kujudega. Kõikjal olid lillepeenrad ja teede ääres pingid istumiseks, et jalgu puhata. Ühes aianurgas oli nukuteater, kus päeva jooksul korduvalt esitati nukunäidendeid. Nukud liikusid nende külge kinnitatud nööride abil. Samuti liigutati nööride abil ka nende käsi. Lava ees olid istepingid, kus vaatajad istusid. Etendus kestis umbes pool tundi. Pinkide vahel liikusid täiskasvanud klounide riietuses. Mulle meeldisid eriti need klounid.
Õe sünnipäev oli juuli lõpus. Oma viiendaks sünnipäevaks sai õde isalt eestikeelse aabitsa. Järgmisest õhtust alates hakkas isa õele lugemist õpetama. Mäletan selgesti, kuidas see tegevus toimus: õde istus laua otsas toolil, tema ees aabits. Ema istus laua küljel ja tegi näputööd. Isa istus toolil laua küljel õe paremal käel. Mina seisin isa selja taga toolil, hoidsin käega isa kaela ümbert kinni ja vahtisin üle õla, kuidas õpetamine käis. Nii toimus see igal õhtul. Ükskord eksis aga õde ühe pikema sõna kokkulugemisel. Mina olla hüüdnud: "Liide, rumal, see on ju nii!" ja olla lugenud sõna õigesti. Kontrollimisel selgus, et pealt vaatamisega olid mulgi tähed selged ja ma oskasin lugeda. Sellest õhtust alates oli mullegi tool laua otsas õe kõrval. Nüüd oli isal ühe õpilase asemel juba kaks. Kui eesti keeles lugemine selge, tuli hakata õppima ka vene keele tähti. Kui tähed selged, läks lugemine iseenesest, oli ju lugemise tehnika selge.
Poliitilised sündmused Venemaal mõjutasid ka elamist, kuid meie, lapsed, sellest suurt aru saanud, sest kõht oli alati täis. Kuid hulluks läks olukord siis, kui algas kodusõda. Isa mobiliseeriti. Ta oli aga üle kolmekümne aasta vana ja teda rindele ei saadetud, kuid ta pandi sõjaväe haigla kööki abiliseks. Meil kodus algas aga nälg. Kauplusest enam toidukraami ei saanud. Ema käis taludes riiete ja jalanõude eest toitu hankimas. Ega sealtki palju saada olnud, kuid midagi ikka anti. Isa käis kord nädalas kodus ja tõi sealt kaasa kõrvale pandud kartulikoori ja heeringa luid, päid. Ema pesi need ära, kraapis luude küljest sinna jäänud liha ja peade küljest sai pisut suuremaid tükke. Need ajas ema läbi lihamasina, vormis pätsikesed ja keetis need panni peal väikse veega pehmeks. Need olid nii maitsvad, et me õega ütlesime, et oleks isa tooks neid kaks korda nädalas. Tööl olles jõi isa teed ja kohvi mõrult ja tõi selleks antud suhkrutükid meile koju.
Ega meie pere üksi näljas olnud. Samas olukorras olid teisedki pered. Nii katkesid meie mängud ja kokkupuuted endiste mängukaaslastega.
Paljud inimesed haigestusid katku. Nakkusohu tõttu jäime meiegi õega kodusteks. Isu mängimiseks kadus. Õnneks oli raamatuid, mida lugeda. Ema pani meid juba viie-kuue paiku õhtul voodisse. Istus meie kõrval toolil ja jutustas meile muinasjutte. Nii me uinusime tühja kõhuga.
Olukord pisut paranes, kui sõda 1920. aasta algul lõppes. Siis anti kõikidele muulastele luba kodumaale naasta. Isa alustas kohe dokumentide vormistamist, et saada luba Eestisse sõiduks. Asjaajamine toimus aga väga aeglaselt. Loa kodumaale sõiduks sai ta alles sügisel. Tähtajaks oli 1. november 1920.
Minu seitsmendal sünnipäeval, 25. oktoobril 1920, oli mööbel, mida lubati kaasa võtta, juba pakitud ja ootas voorimeest suure plaanvankriga, et kraam jaama pagasisse viia, kuid käsipakid, mida me rongile kaasa võisime võtta oli veel pakkimata. Kui me õega ärkasime olid vanemad söögitoas ja sorteerisid raamatuid ja pabereid. Nähes, et me juba üleval oleme, kallistas isa mind ja soovis mulle sünnipäevaks õnne. Ta ütles, et tuleb nüüd loota paremat tulevikku, kuna pääseme kodumaale. Isa ulatas mulle ühe kontoriraamatu, millelt oli täiskirjutatud lehed välja lõigatud ja raamatus paarkümmend puhast lehte. Lisaks raamatule ulatas ta mulle ka pooliku pliiatsi, mis oli teravaks teritatud. Kinki üle andes ütles isa, et sellesse võime me õega kirjutada ja joonistada, et õpitud ära ei unustaks. Õde võttis raamatu, mina pliiatsi ja mõlemad läksime magamistuppa ja tõstsime kaks tooli ema tualettlaua ette. Õde kirjutas raamatu esimesele leheküljele: "Annile." Siis joonistas õde leheküljele ilusa lillekimbu. Seal oli karikakraid, ristikheina, kurekellukaid ja äraunustamislilli. Varte ümber joonistas õde paela lehviga. Alla kirjutas õde: "Palju õnne sünnipäevaks!" ning oma nime: "Aliide." Võtsin raamatu, haarasin õel käest kinni ning läksime joonistust vanematelegi näitama. Isa ja ema kallistasid meid mõlemaid. Isa kirjutas õnnitluse alla: "Papa" ja ema: "Mamma".
Praegu mõtlen, et see õe joonistatud pilt ja nimed koos õnnesooviga olid mulle piletiks õnnelikumasse ellu. Isa hoolitses selle eest, et pakitud kraam sai raudteejaama õigel ajal.
Esimese novembri hommikul lahkusime nelja pakiga kodunt. Läksime raudteejaama. Pakid andsime hoiuruumi ning läksime Petrogradiga hüvasti jätma, sest rong väljus õhtul ja meil oli terve päev tuttavate paikadega jumalagajätuks. Tuttavaid kohti oli palju. Sadamas, kuhu viimaks jõudsime, seisis suur laev "Aurora". Laeva ninas seisis üks madrus ja mängis lõõtspilli. See madrus oli kangesti isa moodi, ütlesin seda ka teistele. Madrus nägi, et me tema mängu kuulame ja naerul näoga oleme. Ta katkestas mängu, võttis enda kõrvalt ühe riidenutsaku, hüüdis mulle: "Püüa, tüdruk!" (muidugi vene keeles) ja viskas selle mulle. See osutus suureks villasest riidest nõukogude lipuks. See jäi viimaseks kingituseks Venemaalt.
Olgu aga siinkohal seletuseks öeldud, et järgmisel sügisel, kui õega Võru linnas kooli läksime, olid meil õega sellest lipust valmistatud seelikud seljas. Punase seeliku juurde valge pesu riidest pluus nägid esimesel koolipäeval päris pidulikud välja.
EESTIMAAL
1920. aasta novembri lõpuks jõudsime Võrumaale Kääpale – Mõtskülla isa vanemate tallu, mis sai meile ajutiseks elamiskohaks. Seal veetsime talvekuud. Talus elas 11 pereliiget, nende hulgas ka kaks kuueaastast last: Lonni ja Roland.
Et lumi oli maas, oli meie, laste, meelistegevuseks kelguga mäest alla sõitmine. Tegime õega seda esmakordselt.
Vahete-vahel mängisime ka lumesõda ja ehitasime lumekindlust, mille ava ees seisis meie valmistatud lumemees, kellel kiivriks peas vana kastrul ja sõjariistaks varre otsas luuakonts.
1. aprillil kolisime Võru linna, sest isa sai "Kandle" seltsi kojamehe (majahoidja) koha. Ega nüüd mängimiseks palju aega jäänud, sest meilegi jätkus jõukohast tööd.
Juunis saime endale väikese vennakese Ilmari.
Sügisel läksime õega Võru I Algkooli esimesse klassi. Kodus ei jäänud aega mängimiseks, kuid ega sellepärast mängud mängimata jäänud. Mängisime koolis. Igal nädalal oli kaks võimlemistundi. Kuni kooli lõpuni olid meil võimlemistunnid koos poistega. Tol ajal olid võimlemistunnid peamiselt mängimistunnid. Mängisime jooksumänge, pallimänge ja laulumänge.
Esimeses klassis olid ka matkimismängud. Üks nendest oli "Ehitame maja". Kahjuks sõnu ei mäleta, kuid meeles on see, et matkisime maja ehitamisega seotud töid. Kui maja valmis sai, siis seisime ning käed küünarnukist kõverdatult moodustasid maja katuse.
Mida klass edasi, seda keerulisemaks mängud muutusid. Laulumängudest mängiti "Kes aias", "Me lähme rukist lõikama", "Peremees võtab naise". Viimast mängu mängiti ringis ja ringi sees oli algul üks poiss. Käest kinni hoides liikus ring päripäeva. Ringi sees liiguti vastupäeva. Laulu sõnad olid:
"Peremees võtab naise, ilusa priske naise,
naine võtab lapse, ilusa priske lapse.
Laps võtab amme, ilusa priske amme,
amm võtab tüdruku, ilusa priske tüdruku,
tüdruk võtab sulase, ilusa priske sulase."
Nüüd on ringi sees rida kasvanud kuueliikmeliseks
Laul jätkub: "Peremees lahkub naisest: "Jää jumalaga nüüd." Lahkuja raputab naise kätt ja läheb teiste juurde ringi. Laul jätkub. Naine lahkub lapsest: "Jää jumalaga nüüd." Laps lahkub ammest: "Jää jumalaga nüüd." Amm lahkub tüdrukust: "Jää jumalaga nüüd." Tüdruk lahkub sulasest: "Jää jumalaga nüüd." Ringi keskele on jäänud nüüd sulane üksi kõndima. Lauldakse: "Sulasest sai peremees, ilus priske peremees." Laul ja tegevus algavad otsast peale. Seda mängu mängiti veel Saksa okupatsiooni ajalgi, kuid pärast sõja lõppu seda enam ei mängitud. Peremehed ju küüditati ja sulaseid ei olnud.
Nõukogude ajal tulid uued mängud. Vanadest mängudest jäid alles siiski rahvaste pall, "Kes aias" ja veel mõned.
Lauamängudest tuntumad olid: "Ümber ilma reis", "Tsirkus", "Tampka", kabe ja male. Sportlikest mängudest tuleb nimetada võrkpalli.
Kui vend Ilmar aastaseks sai ja juba omal jalal kõndis, jäeti ta minu hoolde. Vennaga mängimine ei olnud mulle enam mäng vaid vastutusrikas töö. Käisin temaga kiikumas, pargis, kus oli lastele määratud nurk. Seal olid rippkiiged, pöördkiiged ja kiik, milleks oli posti otsa keskelt kinnitatud pikk laud. Mõlemates laua otstes pidi istuma keegi. Kui üks istuja tõukas jalgadega oma lauaotsa üles, vajus teine lauaots alla. Siis tõukas allolija jalgadega oma otsa üles, vajus järgmine ots alla.
Kui vend sai nelja-aastaseks, andis isa mulle aabitsa ja ütles, et mina pean nüüd vennale tähed selgeks õpetama ja lugemisoskuse andma. Hakkasin vennaga kooli mängima. Mina olin õpetaja ja Ilmar õpilane. See oli mullegi mäng. Kuueaastaselt oli vennal lugemine selge. Numbrite tundma õppimiseks tuli leida samuti mängulist elementi. Arvud kümneni õppisime selgeks näppe lugedes. Et viis ja viis on kümme sai Ilmarile kiiresti selgeks. Ta ise taipas ka seda, et tal on varbaid ka viis ühel jalal ja kokku kümme varvast. Ta õppis ka kirjutatuid numbreid tundma kuni kümneni. Numbrite õppimiseks sobis hästi kaupluse mängimine. Mina olin kaupmees, vend ostja. Kui isa nägi, et ma paberile numbreid kirjutan (ostmiseks oli ju raha vaja), tõi isa oma alles hoitud tsaarirublad pojale mängimiseks. Nüüd arenes arvutamisoskus kiiresti.
Nõukogude ajal kogutud mängude kirjeldused ja liisusalmid
LAULUMÄNGUD
ŠOODER
Ringmäng. Hoitakse kätest kinni, 3-4 last on ringi sees. Ringis kõnnitakse kätest kinni lauldes paremale, ringi sees olevad lapsed kõnnivad vabalt ning otsivad endale kaaslast. Lauldakse:
„Põleb tuluke, vilgub leegike,
tema valgus mulle näitab,
kus mu sõbrake."
Salmi lõppedes seisab ringi sees olija valitud lapse ette. Lauldakse refrääni:
,,Šooder! Šooder!
Sind ma oma sõbraks võtan,
kinnituseks kingin sulle pika pai."
Refrääni ajal löövad paarilised omavahel käsi kokku, teised plaksutavad kaasa. Sõbraks valitud asuvad nüüd ringi keskele ning mäng algab uuesti.
BUGI
Ringmäng. Salmide ajal tehakse sõnadele vastavaid liigutusi.
"Nüüd tõsta ette vasak jalg ja siis taha vasak jalg, jälle ette vasak jalg ja siis seda raputa.
Meie tantsime kõik bugi."
Tehakse kohapeal neli tantsusammu.
"Ringis keerutame end ja siis plaksutame koos: kaks, kolm, neli."
Käed püsti keerutatakse end ja plaksutatakse.
Refrään:
"Bugi, bugi, juhhei!"
Kätest kinni liigutakse ringi keskele kokku, käed hetkeks kobarasse üles.
"Bugi, bugi, juhhei!"
Sammutakse tagurpidi tagasi, "Juhhei" ajal käed üles.
"Bugi, bugi, juhhei!"
Liigutakse jälle ringi keskele, käed üles.
"Seda tantsime kõik lõbusasti koos."
Liigutakse tagurpidi tagasi.
2. Nüüd tõsta ette parem jalg
3. Nüüd tõsta ette vasak käsi
4. Nüüd tõsta ette parem käsi
5. Nüüd tõmba ette vasak kõrv
6. Nüüd tõmba ette parem kõrv
7. Nüüd pööra ette oma pea
8. Nüüd pööra ette oma selg
9. Ja lõpuks ette hüppa sa
LAPADUU
Liigutakse ringis kätest kinni.
"Tantsime kõik lapaduud, lapaduud, lapaduud.
Tantsime kõik lapaduud, lapaduud, juhhei!
Liigutakse paremale, juhhei ajal – seis.
Teine salm sama, liigutakse vasakule.
Mängujuht küsib: "Kas käed olid?"
Mängijad: "Jaa!"
Mängujuht: "Kas õlad olid?"
Mängijad: "Ei!"
Nüüd asetatakse käed naabri õlgadele ning liigutakse jälle laulu saatel nii nagu ennegi. Nimetada võib näiteks: juukseid, õlgu, põlvi, varbaid jne.
RITS - RATS RUNDIBUMM
Mängijad liiguvad ringis kellaosuti suunas, hüpeldes liugplaksudega, 3-4
mängijat on ringi sees lauldes :
"Rits-rats rundibumm, rundibumm, rundibumm.
Rits-rats rundibumm, rundibumm, bumm."
Jäädakse seisma. Ringi sees olija jääb sõbra ette seisma. Paarilised panevad käed puusa, tehakse kohapeal käärhüppeid, teised plaksutavad. Lauldakse:
"Selle mängu soome lapsed meile tõid, selle mängu soome lapsed meile tõid!"
Refrääni ajal paarilised keerutavad teineteise ümber ning kummardavad.
Refrään:
"Tantsi, tantsi, keeruta, ole viisakas ja kummarda!
Tantsi, tantsi, keeruta, ole viisakas ja kummarda!"
Refrääni lõppedes vahetavad paarilised kohad ning mäng algab uuesti.
KAKS SAMMU SISSEPOOLE
Paarilised seisavad ringjoonel vastamisi, käed kätes.
"Kaks sammu sissepoole."
Kaks kõrvalsammu ringi keskele.
"Kaks sammu väljapoole."
Kaks kõrvalsammu tagasi, tegevus kordub.
"Plaks ja parem käsi, plaks ja vasak käsi, plaks ja parem käsi."
Tehakse vastavalt üks püstiplaks ja sõbraga üks parem või vasak plaks "vahetus."
Kõik mängijad sammuvad edasi uue mängija juurde. Laulumäng hakkab otsast peale.
ÜKSINDA KÕNNIN MA
Mängijad on ringis kätest kinni, mõned lapsed on ringi sees.
"Üksinda kõnnin ma, ei saa muret peita,
südames vaev ja piin, kuidas sõpra leida.
Küsin siit, küsin sealt, kas on keegi näinud,
et minu armas sõbrake siit on mööda läinud."
Liigutakse kõnnisammudega paremale, ringi seesolijad liiguvad vabalt, salmi lõpus jäävad sõbra ette seisma.
"Keeruta ringi sa, hoolega sind vaatan."
Ringisolija teeb käega õhus ringe, sõber keerutab ennast kohapeal.
"Ei, ei, ei sind tunne ma, lähen veelkord otsima.":,:
Lehvitab sõbrale. Laul ja tegevus kordub algusest peale kuni sõnani: vaatan.
:,: "Jah, jah, jah sind tunnen ma, lähme koos nüüd tantsima." :,:
Sõbraga galopptants ringi sees, teised plaksutavad. Kohavahetus.
ME LÄHME RUKIST LÕIKAMA
Mängijaid on paaritu arv, paarid liiguvad ringis kätest kinni, üksik on ringi
keskel.
"Me lähme rukist lõikama, kes hakkab vihke köitma?
Kas armas sõber tahad sa ka meie seltsi heita?"
Liigutakse kõnnisammudega vastupäeva.
"Mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma."
Liigutakse üksikult läbisegi ning otsitakse uut kaaslast.
"Mina leidsin ja sina leidsid, kes hooletu, jääb ilma!"
Liigutakse uue paarilisega käest kinni, üksik jääb ringi keskele.
SÕPRA OTSIMAS.
Paarilised liiguvad ringis kätest kinni, üks laps on üksikult ringi sees.
"On kadunud mu sõbrake, kust võiksin teda leida?
Siin lookleb väike metsatee, ehk siin ta ennast peidab?"
Liigutakse kõndides vastupäeva, paariskäsi rütmis pendeldades.
"Me kõik nüüd sõpra otsime ja hoolsalt ringi vaatame."
Kõikide käed rinnal vaheliti, otsitakse läbisegi uut sõpra.
"Kes oma sõbra kätte saab, see rõõmsalt metsas jalutab."
Uue paarilisega minnakse ringjoonele, üksik jääb ringi keskele.
KOSJAD TULID SAAREST
Mängijad liiguvad ringis kätest kinni, mõned mängijad on ringi keskel,
pael, rätik või vöö kaelas.
:,:"Meil kosjad tulid saarest, tsum-valle-rille-raa.
Sealt põhjamaa kaarest, tsum-valle-rille-raa.":,:
Liigutakse kõnnisammudega paremale.
:,:"Ma sulle kosjad köidan, tsum-valle-rille-raa.":,:
Lapsed liiguvad ringis edasi, ringi sees olev mängija paneb vöö kellelegi kaela ning läheb ringi sisse tagasi.
:,: "Ja sind omaks võtan, tsum-valle-rille-raa.":,:
Liikumine ringis jätkub, keskel olev mängija valib endale kaaslase, kellel pole vööd kaelas ning lähevad koos ringi keskele.
:,: "Ja siis on lõbus olla, tsum-valle-rille-raa.":,:
Lapsed ringis jäävad seisma, hakkavad plaksutama, ringi sees olevad paarilised tantsivad galoppi ühele poole ja siis tagasi.
:,: "Ja pulmad võivad tulla, tsum-valle-rille-raa.":,:
Ringjoonel olevad lapsed jätkavad plaksutamist rütmis, ringi sees olevad lapsed löövad ühe plaksu, võtavad paremkäevangu, teevad ühe ringi; kordamine – plaks, vasakkäevang, pöörlemine teistpidi ning lähevad kõik ringjoonele. Ringi sisse tulevad need lapsed, kellel on vööd kaelas.
ÕUNAKE
"Aias kõnnib Tiinake,
Tiinake kui õunake.
Tipa-tapa, Tiinake,
otsi üles õunake!"
Liigutakse ringis kätest kinni, ringi sees on üks laps.
"Veere, veere, õunake, veere hästi kaugele. Veere, veere, õunake."
ring jääb seisma, käed tõstetakse üles, sees olev laps hakkab käte alt sisse-välja käima
„Poe peitu põõsasse!"
ning lükkab kellegi ringi sisse.
LIISUSALMID
Tii-tii tihane, vaa-vaa varblane,
lendas üle oaaia, kargas üle kapsaaia,
üle metsa, üle metsa, vurr!
Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Mitu seppa peavad seda parandama,
seda ütle sina,
vana tatinina.
Trips, traps, trull, sina oled kull!
Entel-tentel, trika-trei,
Uhti-kaaru kommerei.
Täna laulame kõik nii.
Sina oled mängust prii!
A, B, C, üks kits läks üle vee.
Kandis kaasas palju prahti.
Sina oled mängust lahti!
Punaste pükstega politsei,
ütles mulle idi damoi,
mina ei mõistnud seda keelt,
pöörasin selja ja näitasin keelt.
Entel-tentel, trika trei,
uhtsii kaaru kommerei,
iits-tiits, sibulatamm,
kriska!
Maamees, töömees, keiser, sant, sina oled elevant!
Keiser, kuningas, talupoeg, sant, sina oled spekulant!
MÄNGUD TOAS JA ÕUES
PIMESIKK
Liisusalmi abil leitakse esimene pimesikk, määratakse mänguala piirid. Märguande peale hakkab teisi seotud silmadega otsima. Kelle kätte saab, see on järgmine pimesikk.
TAGUMINE PAAR VÄLJA!
Lapsed seisavad paarikaupa kolonnis, püüdja seisab kõige ees, seljaga teiste poole ja hüüab: "Üks, kaks, kolm, tagumine paar välja!" Viimane paar laseb kätest lahti ning jooksevad ette, üks ühelt, teine teiselt poolt. Nende ülesandeks on rivi ees jälle paariks saada, püüdja püüab neid takistada. Õnnestumise korral saab temast ja kinnipüütust uus paar, üksijäänust püüdja.
HANED-LUIGED TULGE KOJU!
Üks laps on perenaine, üks on hunt, ülejäänud on haned-luiged. Maha märgitakse kaks piiri. Ühe piiri taga seisab perenaine, hunt on kahe piiri vahel, mängijad on teise piiri taga. Perenaine hüüab: ,,Haned-luiged, tulge koju!" Mängijad vastavad: ,,Ei saa tulla, hunt on ees!" Perenaine: "Tulge ikka, lennates!" Mängijad püüavad hundist mööda joosta, hunt aga üritab kedagi tabada. Kelle hunt kätte saab, on uus hunt.
PEITUSEMÄNG ehk TRIHVAA
Liisusalmi abil määratakse otsija ning pannakse paika ka mänguala piirid, eriti õuealal mängides. Otsija loeb kokkulepitud arvuni numbreid ning hüüab: "Tulen!" ja asub teisi otsima. Peitjad püüavad end mängust lahti lüüa, puudutades seina, öeldes: "Mina, trihvaa, lahti!" Otsija aga nähes peidus olevat last hüüab: "Mart, trihvaa, kinni!" Uueks otsijaks saab see laps, kes leiti esimesena.
TELEFON
Lapsed istuvad reas üksteise kõrval. Esimene laps ütleb sosistades teisele kas mõne sõna või sõnapaari. See laps edastab kuuldu sosistades järgmisele lapsele. Rea viimane laps ütleb kõvasti välja, mida ta kuulis. Rea algusse läheb see laps, kes edastas vale teate.
TIBU-TIBU
Mängijad istuvad üksteise kõrval. Mängujuht seisab mängijate ees, hoides kahe pihu vahel kokkulepitud väikest eset (näiteks nööp või münt). Ta hakkab oma kinniseid pihke teiste pihkude vahelt läbi tõmbama, poetades salaja eseme kellegi pihku. Kui mängujuht on kõik pihud läbi käinud, siis astub ta eemale ning hüüab: "Tibu-tibu, tõuse üles!" See mängija, kelle käes on asjake, püüab kähku tõusta ja mängujuhi juurde joosta. Mängijate ülesandeks on oma kaaslast jälgida ning takistada tal põgenemast. Tibust saab uus mängujuht, aga see mängija, kes ei suutnud põgenejat takistada, langeb mängust välja.
MOORAMAA KUNINGAS
Üks mängija valitakse kuningaks, kes seisab või istub ringi sees. Ringist veidi eemale tõmmatakse joon. Teised mängijad lepivad eemal kokku ühe töö, lähevad siis ringile lähemale ning ütlevad: ,,Tere, Mooramaa kuningas!" Kuningas: "Kes te olete?" Mängijad:,,Mooramaa mehed." Kuningas: ,,Mida te oskate?" Mängijad: "Mooramaa tööd." Kuningas: ,,Näidake!" Mängijad matkivad kokkulepitud töö tegemist (näiteks: õmblemist, puude saagimist vms) Mooramaa kuningas peab ära arvama, mida mehed teevad. Õigesti arvates püüab ta kedagi kätte saada, kui ta aga saab enne joont kellegi kätte, saab sellest uus Mooramaa kuningas.
VETTE – KALDALE
Lapsed seisavad "kaldal" joone taga, joone ees on vesi. Mängujuht annab erinevaid käsklusi: "Vette!" või , "Kaldale!" Lapsed peavad vastavalt sellele tegutsema. Kes eksib, langeb mängust välja.
TÄIDAN, TÄIDAN LAEVA
Mäng palliga. Lapsed seisavad või istuvad ringis. Mängujuht on palliga ringi keskel ning viskab ringis olijatele läbisegamini palli öeldes: "Täidan, täidan laeva (näiteks: A-ga)." Püüdja viskab palli tagasi öeldes: "Täidan, täidan laeva...(näiteks: autoga)." Kui püüdja väga kaua mõtleb, annab pandi.
MÄDAMUNA
Mängujuht asub palliga ringi keskel, teised mängijad seisavad ringi taga üks jalg ringi sees. Mängujuht viskab palli õhku hüüdes ühe lapse nime, kes peab palli kinni püüdma, teised jooksevad ringist eemale. Kui pall käes, hüüab püüdja: "Stopp!" ja kõik peavad peatuma. Püüdja valib välja ühe mängija, kellele ta võib lähemale minna kolme pika ja kolme väikese sammuga ning püüab palli visata mängija pihta. Kui palliomanik ei taba või visatu püüab palli kinni, siis saab viskajast mädamuna ja ta jääb edasi viskajaks, kui aga saab pihta, on uus viskaja pihtasaaja.
KEKS
Joonistada asfaldile ruudustik: kaks üksikut ruutu, siis kaks ruutu kõrvuti, üks üksik ruut, kaks ruutu kõrvuti, üksik ruut, lõpuks kaks ruutu kõrvuti. Ruutudesse numbrid ühest kümneni. Mängija viskab kivikese esimesse ruutu, siis hüppab ta ruudustiku läbi: üksik ruut ühe jalaga, kaks ruutu kahe jalaga. Hüppama peab täpselt ruutudesse. Kui hüppamine või kivikese viskamine ebaõnnestub, läheb järg teisele mängijale. Mängitakse, kuni kivi on visatud kõikidesse ruutudesse ja tagasi.
NALJAMÄNG "VANAISA VANAD PÜKSID".
Mängijad istuvad reas või ringis toolidel. Üks mängija on juhi rollis ning hakkab igasuguseid küsimusi küsima. Näiteks: "Mis sa täna sõid? Mis sa täna selga panid?" jne. Vastaja vastab iga küsimuse peale: "Vanaisa vanad püksid." Naerma ei tohi hakata, kui see siiski juhtub, tuleb anda pant. Pärast mängu on pantide lunastamine. Iga pandi saaja peab täitma mingi ülesande.
Nüüdisaja lapsed ei tea, mis on liisusalmid. Ka mõistatusi, vanasõnu ning kõnekäände kasutatakse koolides vähem kui 10-15 aastat tagasi. Varasemates õpikutes kui ka töövihikutes olid nad olemas.
Ka mänge mängivad tänapäeva lapsed vähem. Mängitakse "Peitust", "Telefoni", "Tagaajamist", "Võidujooksu" ning kehalise tundides vana head „Rahvastepalli". Ka lauamängudest ei ole lapsed eriti huvitatud. Nüüd on ju kaasaegsed mängud arvutites ning nutitelefonides. Vanad head laulumängud on tänu muusikaõpetajatele ning huvijuhtidele käibel.
Täisviide
EFA I 169, 128/145 < Võru l. < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013).
Maakond
Venemaa, Võrumaa
Kihelkond
välismaa, Võru linn
Koguja
Anna Rinne
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1910.-1920. aastad
Koguja sünniaeg
1913
Koguja sugu
Naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Anna, snd. 1913. a. Venemaal
korter
linn
välismaa
Võrumaa
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p><strong>1. Miljöö</strong><br /><strong>1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong></p>
<p>Kasvasin maal, Jõgeva lähedal, Jõgeva Sordiaretusjaamas. Elasime kahekorruselises nelja korteriga ilusas puumajas. Maja ligidal voolas jõgi, õigemini kaks jõeharu ja nendevahelisel saarel kasvasingi üles. Ümberringi olid külarahva aiamaad ja mitmed kaunid iluaiad. Meil omalgi oli suur iluaed ja tilluke aiamaja ning klaasist kasvuhoone. Läheduses asus mõisapark, vana mõis ja selle juurde kuuluvad moonakamajad. Nendes elas hulga lastega peresid. Ligiduses olid veel majad, kus paiknesid sordiaretajate tööruumid, viljakuivati, linala, paar puust garaaži, puukuurid, suur keldrimägi. Väga korralikult oli hooldatud kogu ümbrus – niidetud muruplatsid, liivatatud teerajad, pügatud hekid. Kaugemal olid katsepõllud, suur laut, karjakoplid. Mets jäi paari-kolme kilomeetri kaugusele.</p>
<p>Allpool kirjeldatud mängude meenutamisel oli suureks abiks minust kolm aastat vanem õde Tiiu. Nimelt pani ta juba 1989. aastal kirja hulga lapsepõlvemänge ja tema märkmete järgi oli palju lihtsam kogu seda vahvat aega meenutada.</p>
<p><strong>1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)?</strong></p>
<p>Mängimiseks oli vaba aega piisavalt. Suvel käisime katsepõldudel tööl, õhtud ja nädalavahetused olid aga vabad. Pärast kooli jäi samuti hulga vaba aega. Nooremana, vast nii kaheteistkümnenda eluaastani, töötasime suviti neli tundi päevas, hiljem lubati juba pikemalt olla.</p>
<p><strong>1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong></p>
<p>Koolist ja tööst vabal ajal meeldis lugeda, jalgrattaga sõita, suusatada, uisutada, teiste lastega mängida, käsitööd teha.</p>
<p><strong>2. Mängupaik</strong><br /><strong>2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong></p>
<p>Koduõu oli niidetud muruplats, kus oli hea näiteks sulgpalli mängida. Kuna maja juures kasvas hulga puid-põõsaid, sobis see hästi peitusemängudeks. Suurel muruplatsil laborihoone ees mängisime erinevaid liikumismänge. Asfaltteele, mis viis mõisa juurest pargini, oli hea keksu joonistada või rahvastepalli jaoks jooni tõmmata. Pargis olid korvpalli- ja võrkpalliplatsid.</p>
<p>Koduks oli kolmetoaline korter, kus mängisime kõige suuremas toas. Naabrilaste juures käisin harva toas mängimas. Küll tulid nemad sagedasti meie juurde.</p>
<p><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong></p>
<p>Koolis mängisime ainult vahetundide ajal. Peamiselt ilusa ilmaga ja kooli ees platsil. Vahel mängisime kummikeksu ka koridoris, kuid enamasti seda ei lubatud.</p>
<p><strong>2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?</strong></p>
<p>Peamiselt mängisime õhtuti pärast tööd ja muidugi nädalavahetustel. Samuti mängisime koolivaheaegadel. Mängisime igal aastaajal, suvel rohkem väljas. Terve suve me tööl ka ei käinud, vaba aega oli palju.</p>
<p><strong>3. Mänguseltskond</strong><br /><strong>3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.</strong></p>
<p>Mängukaaslasteks olid kolmest õest kaks. Üks minust neli aastat noorem, teine kolm aastat vanem.</p>
<p>Lisaks õdedele tegutsesin palju koos kahe umbes minuvanuse tüdrukuga. Kui oli kogunenud rohkem lapsi ja sai hulgakesi mängitud, siis paljud neist poistest-tüdrukutest olid minust kolm-neli aastat vanemad. Kui rohkem lapsi nõudvaid mänge mängisime, oli meid kokku nii 8–12. Nendega sai mängitud umbes minu kolmeteistkümnenda eluaastani, ju olid nad hiljem lastemängude jaoks juba liiga suured. Toas mängisin rohkem noorema õega, aga lauamängudest võtsid aeg-ajalt suure lustiga osa ka kaks vanemat õde (kõige vanem minust kuus aastat ees). Kaks umbes minuvanust naabritüdrukut käisid ka sagedasti meie juures kodus.</p>
<p>Õuemängud käisid muruplatsidel, majade vahel, asfaltteel peamiselt jõesaare keskosas. Klassikaaslastega sai mängitud koolis. Nad elasid kõik kaugemal ning väljaspool kooli me eriti kokku ei puutunud.</p>
<p>Umbes neljateistaastaselt ja vanemalt korraldasime kahe klassiõega aeg-ajalt kaminaõhtuid kas meie aias või pinginaabri kodus. Lobisesime niisama.</p>
<p><strong>3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?</strong></p>
<p>Osaliselt kattusid. Kokku saime lähemate mängukaaslastega nii, et käisime üksteist õue kutsumas ja sageli liitusid teised ka, eriti suvisel ajal. Niisama enamasti ei seisnud ega lobisenud. Ikka nuputati midagi põnevat välja. Eestvedajateks olid suurema seltskonna puhul minust kolm aastat vanem õde ja temavanused naabripoisid-tüdrukud. Suuremate mängude puhul oli mängimas nii 3–4 poissi ja 7–8 tüdrukut. Poisid olid minust kõik mõni aastat vanemad, tüdrukuid oli igas vanuses. </p>
<p>Soojemal-valgemal aastaajal võis juhtuda, et saime iga päev kokku. Külmemal ajal harvem. Vahel mängisime sügisõhtutel pimedas puukuurides ja majade vahel peitust ja trihvaad. Talvised mängud olid rohkem tubased ja enamasti saime kokku koolivaheaegadel.</p>
<p><strong>3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong></p>
<p>Õues mängisid poisid-tüdrukud enamasti koos, isegi keksu. Toas mängisime õdede ja paari sõbrannaga. Ümbruskonnas elasid ainult eesti keelt rääkivad lapsed.</p>
<p><strong>3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong></p>
<p>Kaklusi ei mäleta, et oleks olnud. Sõnadega aeg-ajalt küll. Siis läks solvunu lihtsalt ära või leppis sellega, et seekord ei mängitud tema soovi järgi. Vahel jäi lihtsalt kõrvaltvaatajaks. Mingit pikemat vihapidamist küll ei olnud.</p>
<p><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong></p>
<p>Isa mängis meiega malet. Kui me nukuteatrit tegime, olid isa-ema ikka pealtvaatajateks. Kui vanemad olime, õpetas ema meile pisut tennisemängu. Vahel juhtus, et üks vanapoisist sordiaretaja tuli meiega rahvastepalli mängima.</p>
<p><strong>3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong></p>
<p>Üksinda sai toas mängitud nukkudega, ehitatud neile nukunurk ja seal asjatatud. Pabernukke tegin ka ja neile riideid.</p>
<p><strong>4. Mängu alustamine</strong><br /><strong>4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Keegi tegi lihtsalt ettepaneku ja kui see meeldis, siis läkski lahti. Sageli, kui õue käidi kutsumas, öeldi juba uksel, mida on plaanis ette võtta.</p>
<p><strong>4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?</strong></p>
<p>Liisutussalmi abil. Sageli tahtis mõni ka ise olla esimesena „pidajaks“ trihvaamängus või püüdjaks vms.</p>
<p><strong>4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Liisutussalmid, mida meie kasutasime, olid järgmised:</p>
<p>1) Tita jõi tassi kohvi, vaatas taha, poks.</p>
<p>2) Idina-sudina-sutska-sai, iits-tiits-tibe-tamm kresla.</p>
<p>3) Entel-tentel trikatrei,</p>
<p>punaste pükstega politsei</p>
<p>ütles mulle idi domoi,</p>
<p>mina ei mõistnud seda keelt,</p>
<p>pöörasin selja ja näitasin keelt.</p>
<p>4) Ilus punane kukk istus kirikutorni otsas.</p>
<p>Mis värvi olid tema sabasuled,</p>
<p>seda ütled sina, väike tatinina.</p>
<p>(See, kelleni lugemine jõudis, ütles näiteks "punane". See loeti tähthaaval mänguringis ja kelle peale langes viimane täht, sai lahti.)</p>
<p>5) Üks helevalge tuvi</p>
<p>lendas üle Inglismaa.</p>
<p>Inglismaa oli lukku pandud,</p>
<p>luku võti katki murtud.</p>
<p>Mitu seppa seda peavad parandama,</p>
<p>seda ütle sina, vana tatinina.</p>
<p>(See, kelleni lugemine jõudis, ütles mõne arvu, mis loeti mängijate ringis. Kellele langes viimane number, sai vabaks.)</p>
<p>6) Vahel leppisime kokku, et igaüks tõstab pärast kolmeni lugemist osa sõrmi püsti. Need loeti kokku ja kellele langes ringis lugedes viimane number, see langes välja.</p>
<p>Kõiki neid liisutussalme kasutasime minu lapsepõlves. Õpetas neid minu ema Riita Sarv (snd. 1930) ja kasutas neid lapsena ise ka. Veel märgin siia üles salmid, mida mina oma kaaslastega ei kasutanud, minu ema aga küll.</p>
<p>1. Entel-tentel-trikatrei,</p>
<p>punaste pükstega politsei</p>
<p>ütles mulle kardavoi,</p>
<p>mina ei mõistnud seda keelt (kasutati ka: vene keelt)</p>
<p>pöörasin selja, näitasin keelt (või – läksin aga oma teed).</p>
<p>2. Iisik-siisik sikermaasik,</p>
<p>kulte-kalte vabarnamalte,</p>
<p>ille-tille tipepoiss.</p>
<p>3. Nipp-napp-null, sina oled selles mängus kull.</p>
<p>4. Torni otsas istus uss,</p>
<p>seda nägi väike Juss.</p>
<p>Ütle, mis värvi on uss?</p>
<p>Selle peale vaatas laps ringi, ütles mõne värvi ja siis loeti edasi:</p>
<p>"Kas sinul seda värvi on?"</p>
<p>Kelle peale nüüd pidama jäädi, see otsis oma riietelt ja kui seal oli seda värvi, siis sai lahti.</p>
<p><strong>5. Mängukirjeldused ja –nimetused</strong><br /><strong>5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong></p>
<p>PLIKS-PLAKS, TAGUMINE PAAR VÄLJA</p>
<p>Lapsi on paaritu arv. Üks seisab rivi etteotsa. Tema taha seisavad rodus paarikaupa ülejäänud mängijad. Üksik mängija hõikab selja taha vaatamata: "Pliks-plaks, tagumine paar välja!" Kõige tagumine paar laseb kätest lahti ja paarilised jooksevad, üks ühelt, teine teiselt poolt rivi ja püüavad eespool uuesti kokku saada. Hüüdja katsub neist enne ühe kinni püüda. Kui see õnnestub, moodustavad nad uue paari ja lähevad rivis kõige esimesteks. Nende ette seisab üksikuks jäänud mängija ning kõik kordub. Kui hüüdja kumbagi paarilistest kätte ei saa, peab ta seni hüüdjaks jääma, kuni tal õnnestub mõnest tagumisest paarist omale kaaslane saada.</p>
<p>Seda mängu mängisime kodu ligidal suurel muruplatsil, vahetevahel ka kooliõues vahetundide ajal või kehalise kasvatuse tundides.</p>
<p>KAPSAS</p>
<p>Kapsamängus oli väga oluline nii „varga“ kui „peremehe“ sõnaosavus ja näitlemisoskus. Kogu tegevus pidi kõiki mängijaid paeluma, naerma ajama. Varga põhjused lukustatud aeda minekuks ei tohtinud korduda.</p>
<p>Peremees ja varas loetakse välja või on vabatahtlikud. Kõik ülejäänud mängus osalejad on peremehe kapsaaias kasvavad kapsad. Kapsad kükitavad. Varas tahab kapsasuppi teha. Selleks, et peremehe lukustatud kapsaaeda pääseda, valetab ta näiteks, et lapsevanker kukkus teise korruse aknast alla aeda ning see on vaja kätte saada (mida pikemalt varas suudab oma põhjusega teisi naerutada, seda parem, nt. kirjeldab ta vankris olnud imiku kurbust). Peremees tuleb koos vargaga aeda kaasa. Peremehe tähelepanu juhib varas kõrvale nt. hüüatusega: "Siga lendab!" Jällegi on soovitav iga kord midagi uut välja mõelda. Samal ajal, kui peremees lendavat siga otsib, hindab varas kapsaid. Vajutab igale kapsale tugevasti peoga pähe. Kes kapsastest jätab kaela kangeks, selle saadab varas oma koju, sest sel on kõva pea – hea kapsas. Kes laseb katsumise ajal pea longu, see on veel pehme ja ei kõlba. Katsumisel käituvad lapsed vastavalt omaenda soovile, ent kolmandal korral, kui varas aeda tuleb, peavad kõik järelejäänud kapsad katsumise ajal kõvad olema. Nõnda siis käib varas kolmel korral kapsaaia võtit nõutamas. Siis on peremehe aiast kõik kapsad kadunud. Peremees hakkab kapsaid otsima ja tuleb lõpuks varga poole koju. Vargal keeb pliidil kapsasupp (kõik kapsad mulisevad hoolega: mull-mull-mull). Peremees palub vargalt luba suppi maitsta, küsides, kust varas kapsad sai. Varas teatab näiteks, et ostis turult. Pärast maitsmist väidab peremees, et need on tema kapsad. Hakkavad vaidlema, teistel peab kuulates lõbus olema. Siis lähevad kohtusse – teiste kuuldekaugusest välja. Kohtus valivad varas ja peremees endale mõne taimenime – nt. on üks roos ja teine liilia. Seejärel kutsuvad iga kapsa eraldi ükshaaval enda juurde ja pärivad, kumb see tahaks olla (teised ei tohi valikut kuulda). Nõnda koguneb nii peremehe kui varga seljataha lasterodu. Peremees ja varas võtavad kätest kinni ning kumbki rivi hakkab oma poole sikutama. Kes enne kätest lahti laseb, sellele jääb õigus, s.t. kapsad võivad kuuluda nii vargale kui peremehele.</p>
<p>Mängisime suurel muruplatsil. Eriti hästi tuli varga osa välja minust kolm aastat vanemal õel. Vargaks-peremeheks olidki peamiselt suuremad lapsed. Kapsasteks sobisid kõik, ka päris väikesed.</p>
<p>VÄRV</p>
<p>Kapsamängu juurde kuuluv taibukuse-jutt kehtib ka siin.</p>
<p>Loetakse välja „ostja“ ja „müüja“, ülejäänud mängijad on „värvid“. Müüja annab igale värvile nime, ostja ei tohi seda teada. Ostja soovib värvi osta ja põhjendab oma ostusoovi. Kui seda värvi poes on, ütleb müüja hinna ning algab vaimukas tingimine. Selle lõppedes läheb ostetav värv stardivalmis umbes kolme sammu kaugusele tehingu sooritajast või on värvi ja ostja jalad koos (see tähendab, et seistakse küljetsi ja jalalabad puudutavad küljelt teineteist). Ostja hakkab müüja pihku kõva häälega kokkulepitud rublasid lugema, lüües iga kord müüja peopessa plaksu. Viimase rubla juures tormab värv minema. Enne mängu on kokku lepitud distantsi pikkus, mida värv peab läbima enne, kui ta poodi müüja juurde tagasi jõuab. Tavaliselt on see kümmekond meetrit, märgiks nt. puu, mille ümbert peab jooksma. Ostja hakkab värvi taga ajama. Kui ta püüab selle kinni enne, kui värv on poodi tagasi jõudnud, saab värvist uus ostja. Ostjast saab aga uus värv. Kui värvi püüdmine ei õnnestu, kordab ostja oma rolli.</p>
<p>Mängisime suurel muruplatsil.</p>
<p>MÄDAMUNA</p>
<p>Kõik seisavad ringis. Üks mängija on palliga keskel. Ta viskab palli õhku, hüüdes ühe mängija nime. Samal ajal plagavad teised kõik eemale. Hüütu peab katsuma palli kinni püüda. Kui tal see õnnestub nii ruttu, et pall ei ole veel maha kukkunud, võib ta hõigata uue nime (palli tohib ainult otse üles visata). Kui pall on enne maha põrganud, siis püüab hüütu selle kinni ja hõikab: "Stopp!" Selle hüüde peale jäävad kõik mängijad seisma. Palliomanik valib ühe mängija ja küsib sellelt: "Kas kolm sammu või mitu kukesammu?" Küsitav otsustab seda olenevalt enda ja palliomaniku vahemaast . Kukesamme pidi lubatama teha kümme või üle selle. Mida lähemale palliomanikul on võimalik tulla, seda halvem küsitule. Nüüd teeb palliomanik selle mängija suunas lubatud sammud, teised mängijad kogunevad vaatama. Jõudnud lubatud kaugusele, küsib palliomanik: "Püüad või ei püüa?" Kui küsitav vastab "püüan", peab palliga mängija püüdma palli visata niimoodi, et küsitu ei riivaks palli ühegi kehaosaga. Selleks, et see õnnestuks, püüab ta enne tükk aega ärgitada, teha petteviske, tegelikult veel palli lahti laskmata.</p>
<p>Kui küsitu vastab "ei püüa" – see on tavaliselt siis, kui vahemaa on suurem –, peab püüdma visata nii, et see tingimata riivaks küsitut. Vastavalt vastusele ja palliviske edukusele saab "mäda" kas palliomanik või küsitu. Kui keegi on saanud kolm mäda (üldiselt püüti see võimalikult ruttu saavutada), siis kaotas ta oma eesnime. Seejärel koguneti kokku, mädade omanik jäi kuuldekaugusest välja, ja mõeldi talle uus nimi. Tema vana nime selle mängu ajal enam kasutada ei tohtinud. Kes selle unustas ja hõikas välja vana nimega, see sai iseendale mäda ja pidi palli uuesti viskama. Väljamõeldud nimi pidi olema vaimukas, võis koosneda mitmest sõnast, nt. "Traatjalgadega viinervorst". Mädade omanik oli kohustatud reageerima vaid oma uuele nimele.</p>
<p>MAADE VALLUTAMINE</p>
<p>Kõvaks tambitud mullale või liivale joonistatakse pulgakese abil suur ring (läbimõõt 1,5–2 meetrit). See jagatakse vastavalt laste arvule ühesuurusteks sektoriteks. Iga laps valib endale ühe maa ja kirjutab selle nime ringi välisküljele oma sektori kohale (nt. EESTI, ITAALIA jne). Nüüd seisavad kõik oma maa peale. Üks mängijatest viskab palli üles, hõigates ühe maa nime. Selle maa omanik peab palli kinni püüdma, teised silkavad eemale. Edasi kulgeb mäng palliomaniku ja teiste mängijate vahel nii, nagu "Mädamuna" mängu juures kirjeldatud. Palliviske võitja saab kaotanult jupikese maad. Selleks seisab võitja oma maale. Talle antakse umbes seitsme sentimeetri pikkune pulgake. Sirgete jalgadega, põlved sirgu, tuleb tal pulgakese abil piirata kaotanud maa omanikult joonega nii suur ala, kui ta ulatab. See on nüüd tema maa (kui juurdevõidetud maa piirneb vahetult tema maaga, kustutatakse vahepiir maha). Nii jätkub mäng seni, kuni üks mängija on suutnud endale vallutada kõigi teiste maad. Kui mõnel mängijal on maad vaid ühe jala jagu, võib ta teistelt maad vallutades seista ühel jalal, kuid jalg peab ikka sirgu olema. Palli viskamise ajal seisavad kõik oma maa peal. Kellelt kogu maa on vallutatud, langeb mängust välja.</p>
<p>Seda mängisime enamasti oma maja ees, kus ühes servas oli kinnitambitud mullane plats. Mängijaid oli 3–6.</p>
<p>HANED-LUIGED, TULGE KOJU</p>
<p>Mängivad „perenaine“, „hunt“, „haned-luiged“. Mängiti enamasti laiema tee peal, kuhu märgiti kaks piiri. Perenaine seisis ühe piiri taga, linnud teise piiri taga ja hunt keskel. Vahemaa lindude ja perenaise vahel oli umbes kümme meetrit. Kui perenaine hõikas: "Haned-luiged, tulge koju!", vastasid need: "Ei saa tulla, hunt on ees!" Siis hõikas perenaine: "Tulge ikka!" Sellepeale hakkasid linnud perenaise poole jooksma ja hunt pidi ühe kinni krabama. Kui see õnnestus, jäi kinnipüütu uueks hundiks, kui mitte, oli sama hunt uuesti.</p>
<p>HEERING-HEERING, HEIDA MAHA</p>
<p>Jällegi on tee peal kaks piiri umbes kümnemeetrise vahemaaga. Ühe piiri taga seisab silk, olles seljaga teise piiri taga seisvate heeringate poole. Silk loeb pidevalt kõva häälega: "Heering, heering, heida maha, suure silgu selja taha!" Samal ajal liiguvad heeringad ettevaatlikult silgu suunas. Silk võib lugemise ajal suvalisel hetkel selja taha vaadata. Kui ta seda teeb, peavad kõik mängijad jääma liikumatuks. Kui silk märkab, et keegi end liigutab, saadab ta selle piiri taha või ütleb, mitu sammu peab ta tagasi minema. Heeringate eesmärk on jõuda silguni ja teda puudutada, lüües peoga selga. Seda teeb esimesena silguni jõudnu. Tundes puudutust, pöörab silk välkkiirelt ümber ja tormab mõnda heeringat püüdma. Kui see tal õnnestub enne heeringate piirini jõudmist, jääb püütu uueks silguks. Kui ei õnnestu, peab ta jääma vana ameti juurde.</p>
<p>Seda mängu mängisime sageli suurel muruplatsil, kus piirid tähistasime pajuokstega.</p>
<p>KEERUKUJU</p>
<p>Üks mängija võtab teisel käest kinni ja keerutab teda kiiresti ümber enda. Ühel hetkel laseb ta teise käest lahti ja see kukub isemoodi poosis maha või jääb kummalises asendis püsti. Keerutaja keerutab läbi kõik mängijad ja need peavad pärast lahtilaskmist liikumatuks jääma sellesse asendisse, millesse sattusid. Seejärel valib keerutaja kujude hulgast kõige vahvamas asendis oleva. See on võitja ja temast saab ühtlasi uus keerutaja.</p>
<p>Seda mängu mängisime erinevates kohtades – õuel, aias, murul.</p>
<p>KOORDINATSIOONIMÄNGUD ÜKSIKTEGEVUSEGA</p>
<p>a) Ühe käe peopesaga tuleb patsutada pead, teise käe peopesaga teha samal ajal kõhu peal ringe.</p>
<p>b) Peopesade plaks reitele, siis käed risti, üks käsi haarab ninast, teine kõrvast.</p>
<p>Jälle käteplaks ja risti, käed haaravad ninast ja teisest kõrvast. Seda tuleb teha kiiresti. Oskamatuga saab alati palju nalja.</p>
<p>LAULUDE MÕISTATAMINE</p>
<p>Istusime suures toas diivanil. Üks mängijatest läks ukse taha. Teised mõtlesid ühe tuntud lastelaulu (enamasti olid need pärit "Entel-tenteli" või "Trikatrei" plaatidelt<a title="" href="#_edn1">[1]</a>). Laulu alguse sõnadest anti järjest igale lapsele üks sõna. Nüüd kutsuti ukse taga ootaja sisse. Ta esitas järjest igale ühe küsimuse, millele pidi ühe lausega vastama nii, et sõna oli selles peidus. Küsija püüdis ära arvata, mis lauluga tegu. Kui ta rea lõppu jõudes laulu ära ei arvanud, alustas jälle esimesest. See peitis lause sisse nüüd laulu tekstis oleva järgmise sõna jne. Kui küsija laulu ära arvas, läks ukse taha kas rea esimene laps või see, kelle lause abil laulule jälile jõuti. Küsija istus rea lõppu ja mäng kordus.</p>
<p>VANAISA VANAD PÜKSID</p>
<p>Üks mängijatest oli küsija, teised vastajad. Vastajal oli õigus vastata ainult kokkulepitud sõna või sõnadega. Näiteks "vanaisa vanad püksid", "vihmauss", "koogel-moogel" jne. Küsitu ei tohtinud naerma hakata. Kui hakkas vastama või vastas mõne teise sõnaga, pidi pandi andma. Küsijana eelistati inimest, kes oli hea huumorimeelega. (Nt. küsis: "Mis sul suus vastamise ajal liigub?" Vastus: "Vanaisa vanad püksid.")</p>
<p>Kui kõigilt mängijatelt (või enamuselt) olid pandid saadud, algas pantide lunastamine. Selleks valiti kas vabatahtlik või vaimukam mängija, kelle selja taga näidati panti (ta ei tohtinud panti näha) ja siis ta andis mõne ülesande. See pidi olema kas osavust nõudev, vaimukas, sageli ka pisut ebameeldiv või alandav. Nüüd olenes mängijast, kas ta näiteks pisut alandava ülesande suutis täita omapoolselt nii vaimukalt, et ei jäänud naerualuseks. Kui ülesanne täidetud, oli pant sellega välja lunastatud.</p>
<p>TRIHVAA</p>
<p>Loeti otsija. See pidi näoga kusagile seina, ukse või puu vastu toetuma ja lugema numbreid kokkulepitud arvuni, näiteks sajani. Kui ta valjuhäälse lugemise lõpetas, hõikas kõvasti: "Tulen!" Kõik ülejäänud mängijad pidid olema jõudnud ennast kokkulepitud piires ära peita. Mängukohana olid eelistatud keerulisemad kohad: majaalused keldrid, puukuurid jne. Puukuurides võis end peita nii talade peale kui lukus uste taha. Kui otsija leidis kellegi üles, pidi ta jooksma lugemiskohani, lööma käega vastu seda ja kõvasti hõikama leitud lapse nime nii: "Tiiu, trihvaa kinni!" Kui peitupugenud Tiiu otsijat õigeaegselt märkas, püüdis ta teda ennetada ja varem lugemiskohani jõuda. Kui see võidujooksus õnnestus, hõikas ta: "Tiiu, trihvaa lahti!" Kui oli veel jäänud viimane mängija, siis oli sellel õigus kõik kinnilöödud ära päästa (muidugi, kui ta enne jõudis), hüüdes kõvasti: "Kõik, trihvaa lahti!" Sel juhul jäi trihvaapidaja teistkordseks otsijaks. Kui päästmine ei õnnestunud, jäi uueks otsijaks esimesena kinni löödud mängija.</p>
<p>Muide, lugemisaega püüti võimalikult lühendada, et peitmine toimuks kiiresti. Peidukohti võis vahetada, liikudes pidevalt trihvaapidamise koha suunas.</p>
<p>LINNUMÄNG</p>
<p>Mängiti muruplatsil. Igaüks tegi omale heintest pesa ja peitis sellesse oma munad, kolm kuni viis kivikest. Pesa pidi hoolega valvama, samal ajal püüdes teiste pesade mune varastada. Kui pesaomanik varast märkas, ajas ta selle kädistades ja tiibu (käsi) lehvitades minema. Kui munavargus õnnestus, kõlas valju võidurõõmus kaagatus.</p>
<p>KIRJADE PEITMINE</p>
<p>a) Kirjade peitmiseks määrati kindlaks maa-ala suurus, kus seda võis teha (nt. 50×50 meetrit või suurem). See oli tavaline asustatud maastik. Valiti kaks võistkonda, tavaliselt omavahel paremini läbisaajad, ja lepiti kokku, mitu kirja peidetakse. Seejärel läksid võistkonnad kirjadele peidukohti otsima ja neid ära peitma. Igas kirjas oli märgitud järgmise kirja peaaegu täpne asukoht, sageli oli plaan joonistatud. Kui mõlemal võistkonnal olid kirjad peidetud, anti vastasvõistkonnale esimene kiri kätte ja otsimine läkski lahti. Mängu algul lepiti kokku ka lõpp-punkt, kuhu viimase kirja kättesaanud võistkond peab jõudma. Kes jõudis esimesena lõppu, näidates muidugi ette kõik kirjad, oli võitja. Kui olid plaanid kirjade juures, oli järgmise asukoht seal ristikesega märgitud. Kirjades võis vastasmeeskonna üle vaimutseda, neid pilgata jne.</p>
<p>b) Kirjade peitmist võis mängida ka selliselt, et üks laps või võistkond kirjutas sellised kirjad, kus järgmise kirja asukoht oli antud mõistukõnes (nt. järgmine kiri asub seal, kus koputatakse – kiri oli siis peidetud uksemati alla). Otsijad pidid siis oma pea tööle panema ja mõistatama, mida peitjad öelda tahtsid. Vahel see ei õnnestunud ja siis tuli peitjalt või peitjatelt veel vihjeid küsida. Mäng sai läbi, kui kõik kirjad leitud. Sellisel viisil sai kirjade peitmist hästi mängida talvel toas ning ka kahekesi, saates otsija seniks teise tuppa, kui sinna oli vaja peita.</p>
<p>VARAS JA VÕMM</p>
<p>Üks või kaks olid „vargad“, teised „võmmid“. Varas jooksis ära, võmmid lugesid nt. kümneni ja asusid jälitama. Enne olid jällegi piirid kokku lepitud. Kui võmmid vargad kätte said, siis osad vahetusid ja mäng algas uuesti.</p>
<p>KINNISIDUMISEGA LUUREKAS</p>
<p>Kaks võistkonda, kokkulepitud piirid. Üks võistkond jooksis ennast peitma, teine ootas pisut (loeti näiteks sajani) ja asus siis jälitama-otsima. Kes vastastest kinni püüti, seoti puu külge kinni ja juurde jäeti valvur. Kinniseotut püüti vabastada, juhtides valvuri tähelepanu kõrvale. Kaotasid need, kes lasid kogu oma võistkonna kinni püüda.</p>
<p>KÜLMATAAT</p>
<p>Valiti üks või kaks „külmataati“, olenevalt mängijate arvust. Need hakkasid teisi püüdma. Külmataadi puudutuse peale oli mängija külmunud ja pidi seisma jääma. Teised mängijad võisid teda oma puudutusega üles soojendada, s.o. ära päästa. Kui kõik olid ära külmutatud, vahetus külmataat. Mängiti väiksel maa-alal, seega nõudis kogu mäng palju osavust ja väledust.</p>
<p>MOORAMAA KUNINGAS</p>
<p>Valitakse „kuningas“, kes istub mingi kõrgema koha peal. Meil istus ta enamasti viljakuivati raudtrepil. Ülejäänud on „tööotsijad“, kes lepivad kuningast eemal olles kokku, mis tööd nad tegema hakkavad. Siis tulevad kuninga juurde, öeldes: "Tere, Mooramaa kuningas. Me tulime tööd otsima." Kuningas: "Mis tööd te oskate? Näidake!" Kuningas püüab tööotsijate pantomiimi põhjal ära arvata, mis tööd nad mõistavad. Kui on õige, hõigatakse: "Jaaaa!" ning pannakse kokkulepitud piiri poole jooksu. Kelle kuningas kinni püüab, sellest saab uus Mooramaa kuningas.</p>
<p>SÖÖDAV VÕI MITTESÖÖDAV</p>
<p>Mängisime seda maja otsatrepil või asfaldil, kuhu oli maha tõmmatud viis paralleelset joont. Seisti kõige ülemisel trepiastmel või viimase piiri taga. Palliviskaja pidi samaaegselt viskega hüüdma mõne nimetuse. Kui oli söödav, pidi püüdma, kui ei, siis ei tohtinud püüda. Kui reageeriti õigesti, sai mängija ühe astme võrra allapoole, s.t. tuli palliviskajale lähemale. Kui ta oli kõik astmed edukalt läbinud, oli ta vaba. Kõige aeglasemalt reageerinu jäi uueks palliviskajaks. Lapsed pidid seisma, käed kõrval. Püüdmiseks loeti ka seda, kui kätega tegid püüdmisliigutuse, kuigi palli ennast kätte ei saanud.</p>
<p>NOOLTEMÄNG</p>
<p>a) Kaks võistkonda. Põgenejatele jäeti teatav edumaa. Põgenejate jälitamisel saadi abi nende poolt maha märgitud nooltest. Tavaliselt pidid jälitajad lugema sajani, enne kui tohtisid järgi minna. Kui põgenikud kätte saadi, siis osad vahetusid. Kõik põgenikud tuli ükshaaval kinni püüda.</p>
<p>b) Kaks võistkonda. Otsijad jäid tuppa või püsisid lihtsalt kokkulepitud kohas. Noolte tegijad tegid vähese maa tagant nooli, mis lõpuks suunasid otsija mingi peidetud aardeni (vahel mõni söödav maius, vahel mingi põnev kivi või lihtsalt kiri). Nooli võis pulgaga teerajale tõmmata, võis meisterdada kividest, käbidest, rohukõrtest jne. Otsijad pidid neid mööda jõudma aardeni, mille said siis omale.</p>
<p>LUMEKUNINGAS</p>
<p>Suur puutumata lumega plats. Sinna tallatakse jooksurajad. Osa on tupikud, osa ristuvad, on ka mõni ringtee. Mängitakse nagu „matsu“ ehk kulli. Tingimuseks on see, et ainult radu mööda tohib joosta. Ühelt rajalt teisele ei tohi hüpata.</p>
<p>UISKUDEGA VÄRVIMÄNG</p>
<p>Valiti püüdja, määrati kindlaks piirid. Püüdja hõikab mingi värvi nimetuse. Selle peale uisutavad kõik lubatud piirides laiali, püüdja peab kellegi kätte saama. Kui kinnipüütul on nimetatud värv olemas, jääb sama püüdja edasi, kui ei, saab kinnipüütust uus püüdja.</p>
<p>KIVIMÄNG</p>
<p>Seistakse tihedalt ringis, näod sissepoole. Üks, kiviomanik, jookseb ümberringi ja poetab salaja kellegi selja taha kivi. See peab kohe märkama ja hakkama jooksma kivipoetajale vastassuunas. Kumb esimesena augu täidab, on pääsenud. Teine jääb kivipoetajaks.</p>
<p>LIPPUDE VALLUTAMINE EHK LIPUKAS</p>
<p>Kaks võistkonda, umbes 20×30 meetrine maa-ala. Meie mängisime suurel muruplatsil. See oli keskelt pooleks jaotatud mahalaotatud pajuokste abil. Maa-ala tagumises servas oli kummalgi võistkonnal oma lipp. Tavaliselt oli selleks mingi umbes 50 sentimeetrine vits, mis oli otsapidi maasse torgatud. Eesmärgiks oli röövida vastasvõistkonna lipp. Kes võõral maa-alal kinni püüti (puudutusega), jäi lipu lähedusse vangi. Teda valvati hoolega. Päästa sai samuti puudutusega. See mäng nõudis palju osavust, samuti meeskonnana koostegutsemise oskust: üks päästab vange, teine katsub lippu kätte saada, kolmas tähelepanu endale tõmmata jne. Lippu tohtis üle tuua vaid üks mängija, käest kätte ei tohtinud anda. Võitsid need, kel õnnestus vastase lipp ära röövida.</p>
<p>PALLIKOOL</p>
<p>Mängiti vastu seina või toas vastu esiku ust. Mõeldi välja hulga viise, kuidas palli vastu seina visata ja seejärel kinni püüda. Näiteks:</p>
<p>1. Viska vastu seina ja püüa kohe kinni.</p>
<p>2. Viska vastu seina, lase üks kord vastu põrandat põrgata ja püüa kinni.</p>
<p>3. Viska vastu seina, tee kätega plaks ja püüa.</p>
<p>4., 5., 6., jne.</p>
<p>Üks mängija viskas seni, kui tal viga tuli, siis oli järgmise kord. Kui järjekord jälle temani jõudis, jätkas ta sellest klassist, kuhu pooleli jäi. Võitis see, kellel kõige enne õnnestus kõik klassid puhtalt ära teha.</p>
<p>KOLLITAMINE</p>
<p>Seda tegi minust neli aastat noorem õde oma eakaaslastega. Pika ridva otsa meisterdati nukk ja sellega kollitati. Tavaliselt kollitati teise korruse elanikke (siis oli lihtsam märkamatult põgeneda). Toimus enamasti pimedatel sügisõhtutel ja oli vanemate poolt keelatud mäng.</p>
<p>KEKS</p>
<p>Asfaldile joonistati kriidikiviga kekskast (vaata joonist). Ristkülik, milles kõrvuti viis väiksemat ristkülikut, kokku kümme kastikest. Igal mängijal oli oma väike, soovitavalt lapik keksukivi. Alustati vasakpoolsest alumisest kastist ja liiguti üles, siis paremale ja alla tagasi. Viimaseks kastiks oli alumine parempoolne. Kivike visati esmalt vasakusse alumisse kasti nii, et see piiri ei puudutaks. (Kui läks piirile, tõmbas keegi näpuga täpselt mööda piiri ja kui kivike liikus sissepoole, võis mängu jätkata. Kui kivike läks kastist mööda, läks mängukord järgmisele lapsele.) Seejärel hüpati ühel jalal samasse esimesse kasti, võeti kivi üles ja hüpati samal jalal läbi kõik kastid. Hüpates ei tohtinud piiri puudutada, see oli aps ning viskekord läks järgmisele. Nii tuli läbi visata-hüpata kõik kümme kastikest. Kui see edukalt tehtud, oli võimalus „kodu“ saada. Selleks kükitati kasti ette, selg keksu poole, ja visati oma kivi üle õla kasti. Sinna kastikesse, kuhu kivi maandus, joonistati mingi kuju (seen, lill, sarv jne). See sai nüüd lapse koduks. Sinna enam kivi ei visatud. Koduomanik võis sellesse oma mängukorra ajal kahe jalaga astuda, teised pidid sellest üle hüppama. Igal lapsel oli oma kindel kodupilt: kui esimesse kodukastikesse joonistasid seene, pidid ka järgmise kodu saamise korral sinna seene joonistama. Mäng kestis seni, kuni kõik kastikesed olid kellegi kodud. Võitis see, kellel oli kõige rohkem kodusid.</p>
<p>Kui mõni lastest ei jaksanud teiste kodudest üle hüpata, joonistati keksu kõrvale üks väike abikast, kuhu hüpates jaksas mängija neist mööduda. Kui kodu viskamise ajal juhtus, et kivike kukkus kekskastist välja või maandus mõnda kodusse, võis proovida veel kaks korda visata. Kui ka siis ei õnnestunud kodu saada, jäid seekord ilma ja tuli uuesti viskamist-hüppamist alustada.</p>
<p>NUMBRIKEKS</p>
<p>Asfaldile joonistati kriidikiviga suur ruut ja see jagati üheksaks väiksemaks ruuduks – 3×3 ruutu (vaata joonist). Nüüd kirjutati suvalises järjekorras igasse ruutu üks number ühest üheksani. Mängija astus kahe jalaga number ühe peale ja pidi sealt jalgu keeramata hüppama, jalad koos, number kahe peale, ja nii kõik numbrid läbi. Joone peale hüppamine oli „aps“ ning järjekord läks teisele lapsele. See oli osavusmäng. Tuli mitu hüpet ette mõelda: mispidi kasti jääda, et üldse oleks võimalik järgmisele numbrile karata. Muidu võis juhtuda, et pidid tagurpidi üle mitme kasti kargama ja see osutus võimatuks.</p>
<p>KUMMIKEKS</p>
<p>See mäng jõudis meie kanti siis, kui käisin viiendas-kuuendas klassis. Mängisime seda esmalt koolis ja hiljem kodus noorema õega ja minuvanuste või nooremate sõbrannadega. Vajamineva pika pesukummi saime vanade püksikummide kokkusidumise teel. Sobiv lõpp-pikkus oli umbes neli meetrit, selline kumm siis ühendati lõpuks otstest.</p>
<p>Mängu alguses astusid kaks last kummi sisse, eemaldusid teineteisest nii kaugele, et kumm oleks pingul (näod vastamisi) ja maast umbes pahkluude kõrgusel, ning seisid, jalad koos. Kolmas laps hakkas hüppama klassist klassi. Need olid näiteks sellised:</p>
<p>1. Mängija hüppab parema jalaga kummi sisse, vasak jääb välja. Siis parem jalg paremale küljele välja ja vasak sisse. Seejärel hüppab üles ja püüab maanduda nii, et kummagi jala alla jääb kumm (parema jala alla parempoolne, vasema alla vasakpoolne).</p>
<p>2. Hüppaja seisab näoga kummi poole. Hüppab nii, et haarab jalgadega hüppehetkel eesmise kummi kaasa ning maandub teisele poole tagumist kummi. Nüüd taganeb kummide sees veidi maad, astub enda taga oleva kummi peale, hüppab üles ning püüab maanduda endale ligemal oleva pingul kummi peale.</p>
<p>Nii mõeldakse välja hulga klasse. Iga varianti hüpati kolmel erineval kõrgusel. Esmalt nii, et kumm oli hoidjatel pahkluu kohal, siis poole sääre kõrgusel ja siis põlvede kohal (hüppaja põlvede kõrgusel). Apsu korral läks hüppaja hoidjaks ja teine asus kargama. Toas, kui mängijaid oli kaks, asendas teist hoidjat tool.</p>
<p>MATS</p>
<p>„Mats“ on sama mäng, mis mujal tuntud kui „kull“.</p>
<p>Üks laps oli „matsuks“, kes pidi teisi kindlal maa-alal püüdma. Kui mats kedagi sai puudutada, hüüdis ta: "Mats!" ja puudutatu pidi hakkama püüdjaks. Otsekohe ei tohtinud uus mats eelmist püüdma hakata.</p>
<p>PIME RÄTSEP</p>
<p>Tuppa tõmmati üles nöör ja selle külge seoti niidiga kõiksugu väikseid asju. Siis seoti ühel mängijal silmad kinni, anti talle suured käärid kätte, keerutati teda mitu tiiru ringi ja siis pidi ta minema ja lõikama omale ühe riputise. Käega ei tohtinud katsuda, ainult kääridega lõgistada. Kui õnnestus midagi alla lõigata, sai lõikaja selle omale.</p>
<p>Seda mängisime enamasti sünnipäeval külalistega.</p>
<p>LAUAMÄNGUD</p>
<p>Mängisime palju järgmisi lauamänge: „Tsirkus“, „Reis ümber maailma“, „Tõtta-tõtta“, „Trilma“, male, kabe, nips kabenuppudega, doomino.Kaardimängudest olid olemas "Must Peeter" ja "Tihid". "Musta Peetri" kaardid joonistas meile ema, "Tihid" joonistas-trükkis õde Tiiu.</p>
<p>Tavalisi mängukaarte meil kodus polnud ja nende mängimist ei peetud meie peres sobilikuks. Salaja sai naabrilastega siiski mängitud näiteks "Perekonnatola", "Linnade põletamist", "Eeslit".</p>
<p>TRÜKIKODA</p>
<p>Pakuti välja üks pikem sõna, nt. „teerull“. Iga laps kirjutas sõna omale paberile ja nüüd tuli teatud aja jooksul selle tähtedest moodustada võimalikult palju uusi sõnu. Need pidid olema ainsuse nimetavas käändes. Asesõnad, inimeste ja asulate nimed ning nootide nimed läksid samuti arvessse. Kui ühel sõnal oli mitu tähendust, võis need kõik kirja panna ja iga eest sai punktid. Nt."tee" tähendab nii jooki kui jalgrada.</p>
<p>Kui aeg täis, hakati järgemööda sõnu ette lugema. Kui kellelgi teisel oli ka sama sõna olemas, sai selle eest viis punkti, kui mitte, anti kümme punkti. Mängu võitis laps, kes kogus kõige enam punkte.</p>
<p>ÜLESPOOMINE</p>
<p>Seda mängiti kahekesi. Kirjutati paberile sõna algus- ja lõputäht ja teine pidi hakkama arvama, mis sõnaga tegu. Selleks pakkus ta tähti. Kui see oli sõnas olemas, kirjutati see puuduvale kohale, kui mitte, hakati joonistama võllast ning seejärel seal rippuvat kriipsujukut. Iga vale täht karistati ühe joonega võllal. Hästi oli siis, kui sõna suudeti ära arvata enne lõplikku ülespoomist.</p>
<p>SÕNAMÄNG TABELIGA</p>
<p>Seda mängiti mitmekesi. Igaüks joonistas omale tabeli, nt. järgmiste pealkirjadega:</p>
<p> TAIM LOOM LINN RIIK NIMI RAAMAT</p>
<p>Nüüd hakkas üks lastest mõttes tähestikku lugema ja teine ütles mingil hetkel: "Stopp!" Täht, milleni lugeja jõudis, sai algustäheks, ja sellega pidid kõik tabelisse kirjutatavad sõnad algama. Nüüd asuti mõtlema-kirjutama. Kui kellelgi said reas kõik lahtrid täis, pidid kõik lõpetama ja nüüd loeti sõnad ette. Teise mängija sõnaga samasuguse sõna eest sai viis punkti, erineva eest kümme punkti. Rea lõppu kirjutati punktide summa. Nüüd hakkas jälle keegi mõttes tähestikku lugema ja mäng kordus.</p>
<p>Kui tabel täis, arvutati kõik punktid kokku ja selgus võitja.</p>
<p>RAAMATUPEALKIRJADE OTSIMINE</p>
<p>Seda mängisime enamasti siis, kui olime haiged, juba oli hea olla, aga ikka pidime voodis olema. Meil oli toas suur raamaturiiul. Üks meist ütles teisele raamatuseljale kirjutatud pealkirja ning teine pidi selle üles leidma. Kõik käis silmadega, riiulile ligi minna ei tohtinud.</p>
<p>VEEL ERINEVAID TEGEVUSI</p>
<p>Suviti tegime puude otsa onne, kõrkjatest punusime parte ja laevukesi. Kevadiste sulade aegu oli tore põldudelt tulevas ojas paberlaevukesi ujutada. Vanadest vihikutest tegime lennukeid ja lennutasime neid õues ja toas suure lustiga. Õlekõrtega puhusime seebimulle. Isa meisterdas meile kõmbid (kargud), millel kõndimine sai kõigile selgeks, ja muidugi võistlesime ka nendel. Sulgpalli sai mängitud ja korvpalliga pargis erinevaid mänge.</p>
<p><strong>5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.</strong></p>
<p>Märgin siia üles need mängud, mida mängis minu ema Riita Sarv (snd. 1930) lapsena. Ta kasvas üles Tartu linnas aedniku perekonnas. Mängumaadeks olid suured aiad, kus kasvatati linnaelanikele köögivilja ja lilli. Juba kirjeldatud mängudest mängisid nad Tagumist paari, Kapsast, Värvi, Mädamuna, Maade vallutamist, Heeringat, Keerukuju, Trihvaad, Kulli e Matsu, Varast ja Võmmi, Keksu, Pimedat rätsepat. Lisaks neile meenusid talle järgmised mängud:</p>
<p>1) KAALUMINE</p>
<p>Kaks last lepivad omavahel kokku, kumb on „kurat“, kumb „ingel“. Seejärel keeravad end näoga vastamisi ja võtavad kätest kinni. Ülejäänud mängijad võtavad rivvi ja esimene rivis olija hüppab käte peale kõhuli. Ta kaalutakse ära. Ootamatult lastakse käed lahti ja laps kukub maha. Üks kahest, kas kurat või ingel, ütleb (mängija ei tea, kumb on kumb): "Tule minu selja taha." Kui kõik mängijad on kaalutud, siis on nii kuradi kui ingli taga lasterodu. Algab rebimine. Kes enne käed lahti laseb, on kaotaja. See tähendab, et on välja selgitatud, kumb jääb peale, kas taevas või põrgu.</p>
<p>2) MUST MEES</p>
<p>Kolm piiri. Keskmisel seisab „must mees“. Ühe piiri taga seisavad ülejäänud mängijad. Must mees hõikab: "Kes kardab musta meest?" Kõik vastavad kooris: "Ei keegi," ja kohe peavad kõik püüdma joosta üle keskmise piiri mustast mehest mööda teise piiri taha. Must mees peab ühe kinni krabama. Kui see õnnestub, saab ta oma ametist lahti.</p>
<p>3) KNIPSKI</p>
<p>Knipski kive oli valitud 8...10. Need olid umbes viiekopikalise suurused lapikud õhukesed kivid. Knipski oli osavusmäng. Algus: istudes võtsid maast kivi, viskasid õhku ja kui kivi oli õhus, pidid sama käega võtma maast uue kivi ning jõudma kinni püüda õhusoleva kivi. Edasi viskasid juba kaks kivi õhku ja pidid sama käega haarama kolmanda jne.</p>
<p>4) PIMESI LILLEPOTI TABAMINE</p>
<p>See mäng oli ilmsesti ainult aednikulastel võimalik.</p>
<p>Maha pandi tavaline lillepott. Mängijal seoti silmad kinni ja anti kätte puust kaigas. Seotud silmadega pidi ta kõndima umbes nelja meetri kaugusel oleva potini ja selle kaikaga puruks virutama. Enamasti see ei õnnestunud, aga nalja sai palju. Vanemad ei tohtinud mängust muidugi teada.</p>
<p>5) NUMBRITE PEITMINE</p>
<p>Riitast kaheksa aastat vanem vend koos oma sõpradega lustisid vahel pisematega. Selles mängus kirjutasid nad salaja aia erinevatesse kohtadesse numbrid. Seejärel sättisid suured poisid endid kuhugi mõnusasti istuma ja kutsusid pisemad oma juurde. Nüüd öeldi neile esimene number ja selle asukoht. Näiteks number kuus on kasvumaja uksel. Lapsed tormasid otsima. Number oli väga kavalasti ära peidetud (nt. ukse ja piida vahele kirjutatud). See, kes numbri leidis, jooksis kohe ütlema ja sai teada järgmise numbri asukoha. Kes väikestest kõige enne numbrid üles leidis, sai auhinna. Selleks võis olla näiteks üks saiakäär.</p>
<p>6) TÄHELEPANU ARENDAMISE MÄNG</p>
<p>Mängujuht joonistas käega õhus ja samal ajal ütles näiteks: "Ma joonistan kuu, silmad, nina ja suu. Tehke täpselt järele, mida mina teen." Kõik mängijad peavad olema märganud ütleja eranditult kõiki liigutusi, ka nt. ninakirtsutust, ning seda järele tegema. Kes täpselt ei tee, langeb välja.</p>
<p>7) MÄNNIKOOREST LAEVUKESTE TEGEMINE</p>
<p>Kodust mitte kaugel oli saekaater ning sealt sai ilusaid pakse männikorpasid. Nendest voolitud laevukesi ujutati aedade kastmistiikides.</p>
<p><strong>5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?</strong></p>
<p>Lapsena mängisime noorema õega palju nukkudega. Meile kummalegi kingiti ühel aastal jõuludeks isa-ema meisterdatud nukumööbel. Seal mängisime tillukeste nukkudega peamiselt kodu. Kui nukkudel oli sünnipäev, tegime moosiga küpsisetorti, võileivakesi jne. Kummalgi meist oli ka üks ilus kammitavate juustega nukk. Nendele sai soenguid teha, riideid õmmelda jne.</p>
<p>Aeg-ajalt tegime nukuteatrit. Triikimislaud sai kaetud tekiga. Ise pugesime selle taha ja laua peal käis näitemäng. Enamasti etendasime mõnda muinasjuttu või "Lastesõnast"<a title="" href="#_edn2">[2]</a> lühemaid lugusid. </p>
<p>Vahel mängisime kooli, poodi, arsti jne. Klotsidega oli tore mängida. Pabernukkudele tegime riideid. Mõni auto oli meil ka, aga eraldi mängisime nendega vähem. Suviti ehtisime ennast aiamajas vanade kardinatega ja mängisime printsesse või Tuhkatriinut ja kurja võõrasema.</p>
<p><strong>5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?</strong></p>
<p>Õuemänge mängisid kõik lapsed. Keksu mängisid poisid siiski harvem. Kuna meie peres olid ainult tüdrukud ja külas käisid peamiselt ka tüdrukud, olidki toamängud tüdrukute vahel.</p>
<p><strong>6. Elektroonilised mängud</strong><br /><strong>6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?</strong></p>
<p>Elektroonilisi mänge mulle ei meeldi mängida, pisut proovinud küll olen.</p>
<p><strong>6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?</strong></p>
<p>Ei ole mänginud.</p>
<p><strong>7. Täiskasvanuiga</strong><br /><strong>7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?</strong></p>
<p>Olen mänginud "Aliast". Meeldib mängida malet-kabet. Lastega sai palju mängitud erinevaid lauamänge.</p>
<p> </p>
<div>
<div>
<p><a title="" href="#_ednref1">[1]</a> Vinüülplaadid laste laulusaadete "Entel-tentel" (1968–1969) ja "Trika-trei" (1970–1971) lauludega. Laule esitas ETV mudilaskoor. Plaadid olid populaarsed ning neid toodeti üle 10 tuhande.</p>
</div>
<div>
<p><a title="" href="#_ednref2">[2]</a> Laste sõna. Materjali ettelugemiseks ja jutustamiseks koolieelsetele lastele. Koostanud Lea Nurkse. I osa ilmunud 1960, teine trükk 1965.</p>
</div>
</div>
Täisviide
ERA, DK 100, 1/12 < Rannu khk., Vehendi k. < Laiuse khk., Jõgeva al. – Malle Timm, s. 1963. a. (2013)
Maakond
Jõgevamaa
Kihelkond
Rannu khk., Vehendi k.
Koguja
Malle Timm
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1960. aastad
1970. aastad
Koguja sünniaeg
1963
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Malle, snd. 1963. a. Jõgevamaal
korter
küla
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Täisviide
ERA, DK 127 < Lahemaa < Märjamaa khk., Haimre k. – Anne Kurepalu, s. 1946. a. (2013)
Maakond
Läänemaa
Kihelkond
Märjamaa khk.
Koguja
Anne Kurepalu
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940. aastad
1950. aastad
Koguja sünniaeg
1946
Koguja sugu
naine
Tekst
<p><strong>1. Miljöö</strong><br /><strong>1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong><br /><br />Minu lapsepõlve neliteist aastat möödusid Märjamaa lähedal Haimres, kus isa oli Haimre 7-klassilise kooli direktor, hiljem paar aastat samas õpetaja. Mängumaaks oli kogu kooli ümbrus ja lähedalolev mets. Kooli ümbrus oli väga ilusasti haljastatud, oli õppe-katseaed, iluaed, mida käidi vaatamas nii kaugemalt kui lähedalt ja meie oma aed õunapuude, marjapõõsaste ja peenardega.<br /><br /><strong>1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?</strong><br /><br />Mängimiseks oli aega piisavalt, kui olid tehtud tööd, mis peres olid igale lapsele ette nähtud. Mõnikord küll oli ka emaga pahandust, sest töö tegemine kippus jääma tahaplaanile, kui mingi tore mäng oli just käsil.<br /><br /><strong>1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong><br /><br />Mina olin suur raamatulugeja. Lugemise sain selgeks väga varakult, sest elasime koolimajas, kaks minu ristiema olid õpetajad ja mulle meeldis väga käia koos nendega tundides kaasas. Segada tundi ei tohtinud, pidin olema vaikselt ja vaatama-kuulama. Järgnevat lugu ma ise ei mäletanud, aga seda rääkis minu ristiema, kes oli 1. klassi õpetaja. Olin vist nii kahe-kolme-aastane ja klassis õpiti tähestikku. Üks poiss pidi tahvlile kirjutama kõik tähestiku tähed. „Ä“ ei tulnud talle aga meelde. Mina olin istunud õpetaja laua taga, võtnud pliiatsi, koputanud selle otsaga lauale ja öelnud: „Kas sul ükskord meelde ei jää, kui „a“-l on täpid peal, siis see on „ä“.“ Teised lapsed olid väga naernud selle peale.</p>
<p>Aabits oli mul viiendaks eluaastaks juba ammu läbi loetud ja igav. 3. klassis oli minu lemmikraamat A. Makarenko „Pedagoogiline poeem“, mis aeg-ajalt minu käest ära võeti ja kusagile peideti kui eale mittesobiv kirjandus.</p>
<p>Lugesin igal pool ja igal ajal, kus vaid sai natuke omaette olla. Üheks parimaks kohaks oli koolimaja pööning, sest sinna ei julgenud ema redelit pidi ronida ega mind otsida, et mingit tööd anda teha. Kui olin 6. klassis, siis näitas mu ristiema mulle salaruumi, mille isa oli ehitanud nõukogude võimu tulles. Ta oli sinna peitnud ajakirju Laste Rõõm, „„Looduse“ kuldraamatuid“ ja muud vabariigiaegset, mida kooli raamatukogus olla ei tohtinud. Sellest salakambrist sai minu lemmik, kus käisin taskulambiga lugemas tundide viisi.</p>
<p> </p>
<p><strong>2. Mängupaik</strong><br /><strong>2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong><br /><br />Koolimaja õues olid spordiväljakud, palliplatsid, jooksurajad, ronimispuud, kiik ühe suure papli oksa küljes. Talvel olid eriti populaarsed kohad puidust ehitatud liumägi, kus sai valgest õhtupimedani liugu lasta, ja umbes kilomeetri kaugusel olev väike künkake nimega Oti mägi. See oli läheduses ainus koht, kus sai suuskadega mäest alla lasta.</p>
<p>Meil oli suur ja ilus korter, mille söögituba oli ka meie mängutuba koos paljude mänguasjadega, väikese laua ja toolidega. Mänguasju oli meil tol ajal võib-olla võrreldes talulastega päris palju.</p>
<p>Külas teiste juures mängimas käimist eriti ei olnud. Lähedal olevates taludes ei olnud lapsi. Naabrite juures käisin klassiõe Ehaga, kui ta oli seal oma vanavanematel külas ja seal oli üks tore koht suure reheahju pealne.<br /><br /><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong><br /><br />Vahetunni ajal sai mängida kooli saalis, mis oli tegelikult küll väike selle laste arvu kohta. Tol ajal oli Haimre koolis ikka oma 130–140 õpilast. Aga ka koridoris sai mängida. Kui ilm oli ilus, siis olime ikka õues nii vahetundide ajal kui pärast tunde. Saalis olid seintele kinnitatud nn rootsi redelid, kus sai turnida, oli lauatenniselaud, pallid.<br /><br /><strong>2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?</strong><br /><br />Meie kool oli hästi sportlik ja igasugused pallimängud olid väga populaarsed. Eriti rahvastepall, laptuu, „Mädamuna“, „Äss-äss, tagumine paar välja“, peitus, võrkpall – neid mängiti tõesti igal vabal hetkel. Suviti olid lapsed kodudes laiali ja abistada tuli vanemaid heinatöödel, karjas käimisel, ka kolhoosis põllutöödel, kooliaias ja ka oma aias. Sel ajal mängisime põhiliselt oma õe, venna ja tädide lastega, kes suveks meie juurde maale saadeti.</p>
<p>Koolis oli internaat ja kui pärast tunde olid õppetükid pikapäevarühmas tehtud, olid ilusa ilmaga kõik õues kuni pimedani välja.</p>
<p><strong>3. Mänguseltskond</strong><br /><strong>3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.</strong></p>
<p>Esimesed mängukaaslased olid kaks ja pool aastat noorem õde, viis aastat noorem vend, pinginaaber, kelle ema töötas koolis koristajana, ja vennaga ühevanused tädipojad.</p>
<p>Õe-venna ning tädipoegadega armastasin mängida kooli, mina olin loomulikult õpetaja ja sel ajal ma ise veel koolis ei käinudki. Olin nii 5-aastane.</p>
<p>Kõige parem sõber oli pinginaaber Meida, aga tal ei olnud väga palju vaba aega mängimiseks, sest kodus oli tal veel kolm õde ja ema pani Meida tööle igale poole, kus ta isegi tööd tegi. Ka koolis ruumide koristamise juures pidi Meida ema aitama. Aga vabadel hetkedel ikka mängisime temaga. Teine mängukaaslane oli Jaan, kes oli minust pool aastat noorem. Jaani vanemad elasid koolimajas ja seetõttu oli ta peale õe-venna kõige kättesaadavam mängukaaslane kuni kooliajani. Ma ei mäleta, et meil oleks olnud eraldi treeningugruppe. Kõik tegelesid väikeses koolis mingi spordialaga vastavalt oma huvidele. Grupid moodustusid selle järgi, keda just millise mängu juures parasjagu vaja oli.<br /><br /><strong>3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?</strong><br /><br />Kattusid mõnes mõttes küll, sest Meida ja Jaan olid kõige sagedamini kooli juures nii koolitöö ajal kui suvel. Kokku saime tavaliselt ikka kooli õues, kui mingit kodust tööd polnud vaja teha. Väiksemana mängisime liivakastis, suuremana olid ikka pallimängud. Olenevalt sellest, kui palju meid parasjagu oli, valisime mängu. „Mädamuna“ sai ka kolmekesi mängida.</p>
<p>Kuna pidin ka meie lehma karjatama kodust eemal (ja ka Jaani perel oli lehm), siis koplis oli üheks ajaviiteks puude otsa ronimine ja puuladvaga alla kiikumine. Kord läks lepp katki ja prantsatasin üsna kõrgelt alla, hing jäi hetkeks kinni ja pärast seda see lõbu lõppes. Tegime lõket, küpsetasime lõkkel kartuleid ja sõjajärgsete lastena oli siin-seal padruneid, mida loopisime lõkkesse. Niipalju oli meil siiski mõistust peas, et panime piisavasse kaugusesse ühe paeplaadi püsti ja loopisime selle tagant vaadates ja kuulates, kelle padrun kõvema paugu teeb.</p>
<p>Tore aeg oli heinaaeg, sest siis sai heinu lakas vastu võetud ja heinte sisse koopaid tehtud. Oli lubatud lakas värsketel heintel magamas käia ja hüppasime ka heinte pealt lakast alla heinahunnikusse, kui töö veel pooleli oli.<br /><br /><strong>3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong><br /><br />Poisid-tüdrukud mängisid koos. Teistest rahvustest lapsi meie ümbruskonnas ei olnud.</p>
<p><strong>3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong></p>
<p>Ei mäleta erilisi tülisid. Võib-olla oli neid noorema õe ja vennaga, kes tahtsid mängu tulla, aga olid meie jaoks liiga väikesed. Väikevend tahtis alati võita ja kui ta seda ei saanud, oli kohe vihane ja keeldus edasi mängimast.</p>
<p><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong></p>
<p>Vanematega mängisime harva ja vaid lauamänge ning sedagi vaid isaga. Isaga mängisin kabet ja ta õpetas mulle ka malet. Samuti oli väga populaarne „Reis ümber maailma“ ja nips. See oli kabenuppudega samal kabelaual teise nuppude maha nipsutamine. Muid mänge küll ei mäleta, et oleks vanematega mänginud.</p>
<p><strong>3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong></p>
<p>Üksinda oli põhitegevus lugemine. Meil oli kodus üsna suur raamatukogu ja sünnipäevadeks kingiti ikka raamatuid.</p>
<p><strong>4. Mängu alustamine</strong><br /><strong>4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong><br /><br />Ei mäleta, ju meie õues kokku saime ja vastavalt sellele, kui palju meid oli, valisime mängu.</p>
<p><strong>4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?</strong><br /><br />See sai selgitatud lugemise abil. Olid teatud salmid, mida kasutasime.</p>
<p><strong>4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Populaarne oli „Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, mitu seppa peavad seda parandama, seda ütled sina, vana tatinina.“ See oli „Mädamuna“ alustamise salm vist iga kord ja seetõttu kõige paremini meeles.</p>
<p><strong>5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.</strong><br /><strong>5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong></p>
<p>Pallimängudest oli kõige populaarsem <strong>rahvastepall</strong>. Oli kaks võistkonda, kapten valis oma meeskonna, igal oli üks elu, kaptenil vist kaks. Piirid märgiti kas joonega, mis veeti lubjaga või lihtsalt tõmmati jooned jalaga. Püüti ikka visata jalgadesse, et oleks raskem püüda või visati nn vindiga palli. Esimesed visked visati ikka üle peade, et mängijaid väsitada.</p>
<p><strong>„Mädamuna“</strong> puhul valiti salmi lugemise teel esimene püüdja, kes viskas palli õhku ja luges numbreid, kuni ta selle kinni püüdis. Sel ajal pidid kõik temast võimalikult kaugemale jooksma. Seejärel valis ta kellegi, kelle juurde numbreid lugedes hüppas või sammus, ja pidi sellele palliga pihta saama. Kui see sai pihta ja ei suutnud palli püüda, oli tema järgmine püüdja. Kui ta aga palli kinni püüdis, siis jäi sama püüdja edasi, kuni suutis kellegi välja visata.</p>
<p>Peituse mängimise puhul tuli eelnevalt kokku leppida, millisel territooriumil võis peita. Kooli õues oli mitu kõrvalhoonet ja kogu ala oli väga suur.</p>
<p>Vihmaste ilmadega ja kui koolis oli vaheaeg või nädalalõpp, siis mängisime peitust ka majas sees või kodus ruumides.</p>
<p><strong>Keks</strong> oli hästi populaarne, sest seda sai ka üksi mängida ja nii oli keksukasti joonis kusagil koolimaja õuel kogu aeg olemas. Oli kuus kasti ja lõpus üks suur kast – kodu. Tuli visata kivike täpselt kasti ja ühel jalal hüpata samasse kasti ja siis jälle samamoodi edasi, kuni jõudsid koju. Seal sai ringi pöörata hüppega ja jälle tagasi. Teise jala tohtis maha panna vaid ümberpöördehüppeks kodus. Kõik muu tegevus oli ühel jalal hüpates.</p>
<p>Hüppenöörid olid ka, kui olid üksi ja seltsilisi ei olnud.</p>
<p><strong>„Telefoni“</strong> mängisime ka. Istusime rivis ja esimene ütles mingi sõna või lause, mida siis sosistades järgmisele edasi anti, ja viimane pidi kõva häälega välja ütlema selle, mis siis temani jõudis. Harva, kui esimese ja viimase tekstid kattusid.</p>
<p>Sõnamängud olid sellised, et üks kirjutas tahvlile mingi sõna esimese ja viimase tähe. Vahepeal olid kriipsud ja teisel tuli arvata ära tähthaaval, mis sõnaga oli tegu.</p>
<p><strong>Sõnamängudest</strong> oli veel sõna arvamine. Lepiti näiteks kokku, et teema on „loomad“. Keegi ütles esimese loomanime ja järgmine pidi ütlema loomanime selle algustähega, millega esimese öeldud sõna lõppes. See oli huvitav, sest sai erinevaid teemasid valida.</p>
<p>Kuna isa ei pooldanud mängukaartide kasutamist, siis neid mänge ma pole lapsepõlves mänginud.</p>
<p><strong>5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?</strong></p>
<p><strong>Kooli</strong> mängimine oli meie peres kõige populaarsem. Olid vihikud, tuli kirjutada tähti ja numbreid, meil oli väike mängutahvel, kuhu sai kriidiga kirjutada, ja jalgadel seisev nuppudega arvutuslaud. Minul kui õpetajal oli õpetaja päevik, kuhu kirjutasin igaühe nime ja hinde küsimise järel.</p>
<p><strong>Poodi </strong>mängisime vaid paar korda ja seda õues. Rahadeks olid põõsa lehed, koogid sai tehtud mudast. Oma aia marju „müüsime“ ka lepalehtede eest.</p>
<p><strong>Nukkudega</strong> ma eriti ei mänginud, ikka olin rohkem ninapidi raamatus või siis õues mingi aktiivse tegevuse juures. Puude otsas ronimine oli üks lemmikuid. Vend mängis autodega.</p>
<p><strong>5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?</strong></p>
<p>Võrkpalli mängiti rohkem eraldi poiste ja tüdrukute võistkondades ja vist rahvastepalli ka. Aga alati sõltus see sellest, kui palju oli hetkel osalejaid. Tihti olid segavõistkonnad.</p>
<p><strong>6. Elektroonilised mängud</strong><br /><strong>6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?</strong></p>
<p><strong>Arvuti </strong>tuli alles 1990. aastate keskel, arvutimänge pole kunagi mänginud. Mobiili sain vist 2000. aastate algupoolel ja ka sellega pole mänge mänginud.</p>
<p><strong>6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?</strong><br /><br /> Ei ole mänginud.</p>
<p><strong>7. Täiskasvanuiga</strong><br /><strong>7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?</strong></p>
<p><strong>Oleme sõpradega</strong> ja pere väiksemate lastega mänginud ikka seda vana tuttavat „Reis ümber maailma“, trips-traps-trulli ja „Laevade põhjalaskmist“. Ka kabet ja harva malet.</p>
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Anne, snd. 1946. a. Läänemaal
korter
küla
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Täisviide
ERA, DK 174 < Pärnu l., Sauga < Karksi khk., Lilli k. < Läti, Valmiera raj., Seli k. < Venemaa, Novosibirski obl., Voronovo k. – Zoja Idvani, s. 1953. a. (2012)
Maakond
Viljandimaa
Lätimaa
Venemaa
Koguja
Zoja Pihlak-Idvani
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1950. aastad
1960. aastad
Koguja sünniaeg
1953
Koguja sugu
naine
Tekst
<p><strong>Meenutusi lapsepõlvest</strong></p>
<p><strong>Siber 1953–1958</strong></p>
<p>Ma sündisin 14. jaanuaril 1953. aastal Siberis, täpsemalt Novosibirski oblastis Novosibirski rajoonis Voronovo külas. Nimeks sain Zoja. Zoja tähendab kreeka keeles "elu" ja see nimi meeldib mulle, sest just nimi on mind inimestele meeldejäävaks teinud ja koos perekonnanimega kasutades pole sellel terves maailmas teisikut. Ajal, kui ma midagi oma elust mäletama hakkan, olin ma eestlaste Adele-Rosalie ja Juhan Pihlaku perekonnas, kes olid 1949. aasta märtsis inimvaenuliku režiimi poolt Viljandimaalt oma Päri-mail olevast talust Siberisse asumisele küüditatud. Me elasime siis Novosibirski oblasti Kargatski rajoonis Pervomaiskoje kolhoosis. Mu vanemad olid töökad ja ausad inimesed ja mis kõige tähtsam – nad ei joonud. Lapsele on see väga tähtis, milliste inimeste perre ta sünnib. Vanemad soovisid panna mu nimeks Salme, kuid külanõukogus nende soovi ei arvestatud, öeldi, et see on koera nimi, ja nii saingi ametlikult nimeks Zoja. Ema ja isa armastasid mind väga.</p>
<p>Siberis möödusid minu elust viis ja pool esimest aastat. Sellest ajajärgust on mul hulganisti mälupilte. Esimene mälestus on selline, et oleme emaga kuskil aias või pargis, seal lähedal on suurem maja ja meie kahekesi jalutame seal. Arvan, et see oli haigla, kus ma bronhiidi tõttu olin, ja kuna oli soe ilm, lubati meid õue minna. Olin veidi üle kahe aasta vana.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_emasyles_Siberis.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani ema süles Siberis" width="300" />
<p><br />Ka meie pere elas väikeses puust osmikus, mille seinad olid kaetud savi ja lehmasõnniku seguga ning mis omakorda olid nii seest kui väljast valgeks või siniseks lubjatud. Katuseks oli paks mullamätaste kiht. Tavaliselt olid venepärased majad ühe-kahetoalised, tähtsamaks kohaks köök suure ahjuga, kus valmistati toitu. Ahjul oli ka nn. ahjupealne, millel sai külmal ajal magada. Meie majake oli ainult ühe ruumiga, tuba ja köök olid eraldatud pliidi ja ahjuga. Kahjuks meie ahjul polnud seda mõnusat "voodit", kuigi mina oleksin väga soovinud soojal ahjul magada. Kui küsisin emalt, miks nii on, vastas tema: "Ega me venelased ole, et ahju peal magame!" Isa oligi meile ilusad puuvoodid meisterdanud. Minu oma oli väike ja võredega ja voodi jalgade all olid loogad, nende abil sain end kiigutada. Kui suuremaks kasvasin, võeti loogad ära. Mina aga tahtsin kiikuda ja nõudsin neid nutuga tagasi. Siis ütles ema, et koer Muri sõi loogad ära. Ma uskusin seda ja olin Muri peale pahanegi.Toas oli veel riidekapp ja väike lauake, mille peal oli raadio ja mis töötas kahe suure patareiga. Mäletan, et raadiost kuulasin hommikvõimlemise saadet, tegin ka harjutusi vahel kaasa, rohkem küll vehkisin niisama käte ja jalgadega. Muidugi olid kõik saated venekeelsed. Köögi poolel oli söögilaud, mis asetses akna all ja pliidi läheduses seisis toidunõudekapike ning välisukse läheduses pink veeämbritega. Kõik need asjad oli isa ise meisterdanud. Ja oligi kogu meie elamine. Meie väikese pere jaoks piisas sellest täielikult, vähemalt mina arvasin nii.</p>
<p>Kuigi meie kodu oli pisike ja vilets, oli seal puhas ja soe. Tänu töökatele vanematele oli kõht alati täis. Meil olid ka loomad, ilma nendeta polnud elu üldse mõeldav, sest poes müüdi ainult elementaarseid asju: tikke, seepi, ämbreid, sitsiriiet, kalosse, viina, harva ka suhkrut. Elumajaga ühise katuse all oli loomalaut, kus olid lehm, siga, kanad.</p>
<div><img style="float: right;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_lootsaga_Siberis1957.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani lõõtsaga Siberis 1957" width="300" /></div>
<p>Vaatamata kehvadele oludele oli minul siiski mitmeid mänguasju. Mul oli nukk, kelle silmad käisid kinni-lahti ja kes ütles "emme", mul olid nukutoidunõud, väike lõõtspill, kolmerattaline jalgratas ja muidugi ema õe, tädi Mahta Eestist saadetud lasteraamatud. Raamatud olid ilusate realistlike piltidega, ka jutud või luuletused neis olid õpetlikud ja lastepärased. Kõik oma raamatud tõin ma Siberist kaasa ja nad on mul veel praegugi alles. Ka mu lapsed, lapselapsed ja lasteaia lapsed on nende vaatamisest-lugemisest rõõmu saanud. Olen imestanud, kui õigesse kohta teadis minu armas tädi need raamatud saata, ja kuigi ta ise on juba pool sajandit mulla all, elavad tema saadetud raamatud ja teised tema poolt tehtud heateod veel kaua minu mälestustes. Raamatuid olen ma elus tõesti väga armastanud.</p>
<p>Siberis oli lapsi, kellel polnud ühtki mänguasja. Näiteks Ljuba, kellega ma sõbrustasin, mängis ajalehe- ja kasetohutükikestega, riideribade ja tühjade suitsupakkidega. Kui Ljuba minu pool käis, soovis ta alati mängida nukkudele toidu valmistamist. Ema andiski meile veidi tumedamat, nn. seajahu, me segasime seda veega ja vormisime väikesteks kukliteks, siis küpsetasime neid pliidil ja hakkasime nukke söötma. Kuid alati sõi Ljuba enamuse kukleid kiiruga ise ära, öeldes, et tema kõht on rohkem tühi kui nuku oma. Ma ei saanud siis veel aru, et inimese kõht võib tühi olla.</p>
<p>Toon ühe näite loost, mille isa mulle aastaid hiljem jutustas. Lähim suurim asustatud punkt meie kolhoosile oli Kargati linnake, kus leidus rohkem toidu- ja tööstuskaupu kui maal, ka mitmeid vajalikke ameti- ja kultuuriasutusi oli seal. Kargatis oli ka fotograaf, kus nii mõnigi minu kullafondis olev pilt tehtud on. Ühel suvepäeval 1956. aastal sõidutati töölised, sealhulgas ka minu isa, lahtisel veoautol sellesse linnakesse. Aeti "asju", käidi poes ja õhtupoole sõideti koju tagasi. Teel hakkasid kõik näitama, mida nad ostnud olid. Ikka magusat saia, tükksuhkrut, naised pearätikuid, sandalette jne. Muidugi ei puudunud meesterahvaste kotist üks või isegi paar pudelit viina, mida peagi ka maitsma asuti. Minu isal olevat kott pungil olnud, aga tema ei rutanud seda avama. Varsti hakati hüüdma: "Ivan Ivanovitš (Juhan Juhani poeg), näita, mis sinul kotis on!" Isa avas koti ja seal sees oli minu jaoks suur ilus nukk, mille eest oleks saanud mitu pudelit viina osta. Autotäis inimesi jäi paugupealt vait, lõpuks sõnas üks mees: "Вот это да!" (See on alles midagi!)</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_isa_ostetud_nukuga_Siberis1957.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani isa ostetud nukuga Siberis" width="300" />
<p>Iseäralisel moel tuli mu ellu veel üks hirm. Nimelt, ema õde, tädi Mahta, saatis meile Eestist jõuludeks paki ja minu jaoks oli seal sees Siima Škopi joonistustega raamat "Lumivalgeke". Mäletan, et istusin isa süles ja ta luges mulle seda raamatut ette ja mina vaatasin pilte. Kui isa selle lehekülje avas, kus oli pilt nõiaks moondunud ja õuna mürgitavast võõrasemast, kes suundub kohe ilusat ja head Lumivalgekest tapma, hakkasin üle keha värisema ja mu hüsteeriline nutt ei tahtnud kuidagi vaibuda. Tänapäeva lapsed, kes telerist palju vägivallafilme näevad, ei saa võib-olla aru, mida kurjus minule tähendas. Lõpuks peitsid vanemad selle raamatu mu eest ära ja uskuge või mitte, uuesti julgesin "Lumivalgekese" kätte võtta alles 12-aastaselt.</p>
<p>Siberi talved olid karmid, lund sadas palju, tihti olid tuisud, mis võisid kesta mitu päeva. Kui ma hommikuti söögilauas istusin ja mannaputru sõin, ei näinud ma tihti aknast muud kui suurt tuisuvaalu, mis maja räästani ulatus. Õhtuti pimedas piilusin kardinate vahelt ja lootsin ka mõnd hunti näha, kuid peale tähistaeva ei paistnud sealt midagi. Hiljem rääkis ema, et harva, öösiti, oli ta siiski hundi ulgumist kuulnud.</p>
<p>Isa tegi mulle puust kelgu ja väikese lumelabida, sain oma õues kelgutada ja lund kühveldada. Ema terane pilk valvas mind toaaknast, sest väravast väljaminek oli mulle rangelt keelatud. Millegipärast tahtsin väga lund süüa, kuid iga kord, kui lund suhu pistma hakkasin, koputas ema aknaklaasile ja viibutas näppu. Vaevasin pead, et kuidas küll saaksin lund nii süüa, et ema ei näeks. Ja mõtlesingi välja! Lasin kelguga ühest lumehunnikust alla, kuid tegin nimelt nii, et kelk ümber kukuks. Selle ajaga, kui lumes sumasin, ahmisin ruttu lund suhu. Küll maitses hea! Eks pärast tuli nii mõnigi päevake köhaga toas istuda.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_emaga_Siberis1955.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani emaga Siberis 1955" width="400" />
<p>Suurim püha oli ka Siberis aastavahetus ehk näärid. Jõulusid avalikult ei peetud, sest kristlikud pühad Nõukogude Liidus ei olnud soovitatavad. Meie külas toimus nääripidu koolimajas ja sinna olid oodatud ka kodused lapsed. Ema pani mulle tutid juustesse ja ma olin põnevil, sest käisin suuremas seltskonnas harva. Enamik lapsi olid mulle võõrad, kuid oma sõpra Vasjat ma tundsin ja temaga seal ringi jalutasingi. Olin arg, kuna koolimajas polnud ma veel kordagi käinud. Saalis seisis kuuse asemel kõrge raagus kask, sest meie lähemas piirkonnas kuuski ei kasvanud. Kaske kaunistasid kommid, küpsised ning laste omavalmistatud paberehted. Koolimajas oli ka elekter, kuid see toimis nii: paarkümmend minutit oli valgust, siis see korraks kustus, generaator lülitati ümber ja peagi oli taas valge. Nii oli ka sellel peol. Istusime kõik mõne minuti pimeduses, kuni saabus valgus ja ... suur ehmatus! Vähemalt minu jaoks. Nääripuul, nii kõrgelt kui inimkäsi ulatas, polnud enam ühtki maiustust, vaid mõni paberhelbeke lehvis veel. Siis hakati ringmänge mängima, kuhu Vasja ka minu viis. Ma ei osanud ühtki laulu ega mängu, liikusin lihtsalt teistega kaasa ja maigutasin suud. Peagi saabus näärivana, õigemini külmavana – vene keelest otsetõlkes (<em>Дед Мороз</em>). Kuigi ma vene keelt oskasin, oli ema mulle mitu eestikeelset salmikest õpetanud. Tuli minu kord näärivana juurde minna. Suur mees maani kasukas võttis mu põlvele, lugesin talle ühe oma salmidest ja tema andis mulle selle eest kaks kommi ja kaks präänikut. Kuigi kõik lapsed said ühepalju maiustusi, olin ma ikkagi nii väikese kingituse pärast pisut solvunud. Ütlesin näärivanale, et ehk saan mõne kommi juurde, kui ühe salmi veel loen, kuid tema ainult naeris, viibutas kelmikalt sõrme ning sõnas: "Kaval tüdruk oled! Rohkem ei saa, teised lapsed tahavad ju ka! Järgmisel aastal tulen jälle, siis toon rohkem!" Järgmised jõulud-näärid tulid mulle aga hoopis Lätimaal.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_rattaga_Siberis.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani rattaga Siberis" width="300" />
<p>Üks suur arusaamatus tuli mul veel lahendada. Nimelt, mu vanemate jutus kõlas tihti sõna "Eesti". Kui küsisin, et mis koht see on ja kus ta asub, näitas ema käega metsa suunas ja ütles, et seal ongi Eesti. Sain täiskasvanute jutust aru, et Eestis on kõik parem, ilusam, seal elavad tädi Mahta ja vanaema, seal on üldse kõik kõige, kõige, kõige ... Muidugi hakkasin ka mina seda imedemaad igatsema. Iga kord, kui tuli juttu Eestist, jäi aga ema kurvaks. Mina püüdsin teda lohutada nii: "Kui see Eesti selle metsa taga on, läheme siis sinna!" Kuid ema selgitas, et Eesti on metsast palju kaugemal. Sain veel aru, et keegi nagu keelaks meil sinna minna.</p>
<p>Saabuski 1958. aasta suvi ning me saime loa Siberist lahkumiseks.</p>
<p><strong>Lätimaa 1958–1960</strong></p>
<p>Niisiis, 1958. aasta augustikuu Eestis, täpsemalt Viljandis, kus ema õde Mahta meile oma väikeses korteris esmast peavarju andis. Aga minu vanematel polnud kuhugi minna. Tegelikult polnud neil ju Eestisse elama asumise lubagi.</p>
<p>Varsti me asusime elama ema-isa endisesse tallu, mis asus kohe Viljandi külje all Päris ja oli nüüd loomalaudaks kohandatud. Kuid seal oli siiski mõni tuba veel elamiskõlblik ja me asusimegi sinna elama. See oli vanemate poolt läbimõtlematu samm. Aga meil polnud ju kodu. Kui elulugu oleksid kirjutanud minu vanemad, oleks see olnud hoopis teine jutt. Siis oleksid lugejad teada saanud, kui raske oli neil uuesti oma eluga edasi minna, kui palju vintsutusi, alandust ja hingepiina pidid need ausad ja töökad inimesed läbi elama, kuni nad jälle endale kodu said.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_Latimaal.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani Lätimaal" width="400" />
<p>Minule saabusid seal head ajad. Olin ju alles viie ja poole aastane, täis elulusti ja mänguhimu. Ma vajasin omasuguseid lapsi. Õnneks leidsin kohe endale sealt mängukaaslase. Ta nimi oli Heino Murumets ja ta oli mõned aastad minust vanem. Heino oli sõbralik, ka ta ema oli väga lahke ja andis tihti mullegi head ja paremat maitsta, mida ta küpsetanud oli. Heino võttis mind kaasa põnevatesse kohtadesse, nagu näiteks Raudna jõe ja Päri häärberi ümbrusesse, lähedalolevasse suurde õunapuuaeda ja mingitesse koobastesse, isegi metsa. Kuigi mängisin seal veel mõne teisegi lapsega, oli Heinoga koos olla kõige huvitavam. Sain esimest korda elus maitsta õunu, tomateid, seeni, metsamarju. Terve päev möödus meil naerdes ja joostes!</p>
<p>Saabus sügis ja koos sellega ka pikad ning pimedad õhtud ja ööd. Ühel sellisel ööl põrutati kõvasti meie uksele. Ärkasin minagi. Unisena topiti mind riidesse, ema nuttis ja isa kordas talle aina: "Ole rahulik, naine, ole ainult rahulik!" Õues seisis veoauto, võõrad mehed tassisid meie voodid, laua ja toolid autokasti. Meie emaga istusime autojuhi kõrvale kabiini, isa kahe vormiriides mehe vahel taha autokasti, algas sõit Lätimaa poole. Nii elasin minagi küüditamise üle. Õnneks lapsena ei saanud ma kõigest aru. Kuid vanematele oli see taas väga raske ja alandav aeg. Sellel ööl vuras veel teisigi autosid Eestist, eriti Viljandimaalt, Läti poole.</p>
<p>Meie koduks sai Lätimaal Valmiera rajoonis Seli külas asuv maja, mis nähtavasti oli kunagi olnud väike häärber ja ka samuti omanikult natsionaliseeritud, nagu minu vanematelt nende Viljandimaa talu. Sellesse majja paigutati nüüd kolm eesti peret. Meie saime esimesele korrusele väikese toa suurema köögiga.</p>
<p>Kas ema ja isa seda koduks pidasid, seda ma ei tea, kuid mina tundsin seal ennast koos oma mänguasjade ja armastavate vanematega hästi. Minu suurim mure oli kodu vahetades alati, et kas mulle mängukaaslasi leidub. Õnneks elasid selles majas kaks poissi – Jaan ja Andrei, esimene eesti, teine vene poiss. Kuna me oskasime Jaaniga ka vene keelt, sest Jaangi oli koos oma emaga Siberis elanud, käiski me mäng vene keeles, sest Andrei eesti keelt ei rääkinud. Poisid olid mõlemad sõbralikud. Kõige rohkem meeldis meile selle elumaja pikast ja käänulisest trepikäsipuust alla lasta.</p>
<p>Mulle meenuvad mitmed lustakad tembud, mida me Jaani ja Andreiga tegime Ühel päeval oli Andrei, kes putru süüa ei tahtnud, oma toas nurka pandud. Ta vanemaid toas polnud, kuid uks oli irvakil. Piilusime Jaaniga ukse vahelt ja Andrei märkas meid ning kutsus tuppa,kus näitas, et laual käteräti all on ema küpsetatud õunakook. Muidugi tegime kolmekesi kiiresti maitsvale koogile "päkad". Meie Jaaniga jooksime oma tubadesse tagasi, sest saime aru, et kooki poleks vist süüa tohtinud. Varsti tuli Andrei ema koju ja üleval algas hirmus kisa ja karjumine. Sellel päeval Andrei nurgast välja ei saanudki.</p>
<p>Lätimaal elades tuli minu ellu muinasjutt. Sellest ajast saadik on see jutustuse liik mind saatnud läbi elu. Asi oli nii. Ühel päeval tuli meie majja üks eesti mees, kes pidi midagi seal remontima. Ema ja isa olid tööl ja meie Jaaniga muidugi kohe juures, et mis onu see on ja mida ta teeb. Onu oli lastesõbralik, tööd tehes selgitas meile kõike, näitas lähemalt tööriistu jne. Järsku aga ütles meile: "Lapsed, kas te Hansu ja Grete muinasjuttu teate?" Meie muidugi ei teadnud. Siis ta rääkiski õest ja vennakesest, kes lumisesse metsa eksisid, koduteed otsides aga piparkoogimajja sattusid, kus kuri nõiamoor elas. Nõid oli inimsööja ja tahtis lapsigi ära süüa, eelnevalt neid paksuks söötes. Oma juttu illustreerides tegi mees mitmeid matkivaid liigutusi: ta lonkas kui nõid ja nuttis kui laps, kord oli ta tooli all, kord peal, siis koputas pahaendeliselt uksele ja naeris ning rõõmustas koos meiega, kui kõik hästi lõppes. No oli selles esinemises alles väge! Me seisime Jaaniga kui lummatult, julgemata õieti hingatagi. Hiljem, töös lastega, püüdsin selle mehe esitatut neile ligilähedaseltki korrata ja üllatusin – laste reaktsioon oli alati samasugune nagu tol korral meilgi Jaaniga.</p>
<p>Hakkasin tasapisi ise jutte välja mõtlema, sest jäin üksi, kuna nii Jaani kui Andrei pered kolisid meie majast ära. Jutustasin emale oma lugusid, kus peategelaseks oli keegi poiss Albert. Mis seal kõik juhtus, ei mäleta enam, kuid lood lõppesid alati nii, et ma abiellusin Albertiga.</p>
<p>Varsti leidis meie pere endale head sõbrad, kohaliku pere, kes elas vaid poole kilomeetri kaugusel meie majast. See oli perekond Mägi. Pereisa Ferdinand (hüüdnimega Ferri) oli eestlane, kuid tema abikaasa lätlanna. Neil oli neli last, vanim neist tütar Mara, ja pojad Aivars, Janis ja Aaris. Mara oli minuvanune, poisid veidi nooremad. Nad olid sõbralikud, eriti Mara ja Aivars, nooremad poisid vahel isegi segasid meie mängu. Läti keelt ma ei osanud ja kuigi uute sõprade isa oli eestlane, rääkisid lapsed ainult läti keeles. Kuid see ei seganud meie mängu ning umbes kahe kuu pärast oli minul läti keel suhtlustasandil selge.</p>
<p>Peagi saime uue "pereliikme", sest meile osteti RAADIO. Kirjutan selle sõna nimelt suurte tähtedega, sest ta väärib seda. Tänu raadiole laienes ka mu muinasjutumaailm. Kuulasin raadiost nüüd lastesaateid, ka kuuldemänge, mis enamuses muinasjutuainelised olidki. Eriti on meelde jäänud kuuldemängud "12 kuud", "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi", "Pöial- Liisi", "Kolm põrsakest", "Kullaketrajad", "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist" ja palju, palju teisi.</p>
<p>Kui olin üksi, ja seda juhtus tihti, joonistasin palju. Võisin tundide kaupa istuda laua ääres ja värvipliiatsitega joonistada. Põhiliselt püüdsin paberile panna oma lemmikraamatutes nähtud pildikesi, kuid alati tegin sinna juurde ka omapoolse lisa: umbes nii, kuidas see lugu oleks võinud edasi minna. Minu joonistuste jutukestes sündisid Lumivalgekesel ja Tuhkatriinul kindlasti pärast pulmi lapsed ja neil kõigil olid ilusad riided ja muud ilusad asjad. Õhtuks üks vihik täis joonistada, see oli minu käes nö. käkitegu. Lugeja ehk märkas, et kujutasin oma muinasjutukangelastele lapsed, ei, mitte ühe, vaid ikka mitu last. Ma olin juba märganud, et minul polnud õdesid ega vendi, olin üksi ja selle üle olin väga kurb.</p>
<p>Saabus 1960. aasta märtsikuu, kui taas pakkisime oma vähesed asjad kastidesse, tõstsime voodid, kapi, laua ja toolid autole ning algas sõit Eestimaale. Vanemad olid uueks elukohaks valinud ikkagi endile koduse Viljandimaa, seekord tolleaegse Abja rajooni, hilisema Viljandi rajooni Lilli küla. Maja, kuhu meid elama paigutati, kutsuti Kõnnu häärberiks. See oli tõeliselt aristokraatlik elamu ning asus vaid kilomeetri kaugusel Lätimaa piirist.</p>
<p><strong>Lilli küla 1960–1963</strong></p>
<p>Siin algas minu kui 7-aastase lapse üks ilusamaid eluperioode, mida olen naljatamisi lausa maapealseks paradiisiks nimetanud, sest nii palju avarust, vabadust ja rõõmu ei ole mul elus enam kunagi olnud. Ja kuigi kestis see kõik vaid kolm ja pool aastat, oli ta minu jaoks piisavalt pikk, et olla õnnelik.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_Pihlakud_Eestis.jpg" alt="Pihlakute pere Eestis" width="400" />
<p>Esimeseks peatuspaigaks sai meie perele ilus Kõnnu häärber, mis asus Läti piirist vaevu kilomeetri kaugusel ja kus meil olid kasutada väike köök ja suur tuba. Minu mureks oli, et kas on siin lapsi, kellega mängida. Õnneks oli. Maapiirkond oli siis veel täies elujõus ja kuigi elu oli keeruline, olid lapsed veel "moes". Selles majas elas perekond Kirbits, kellel oli kuus last – enamik küll juba suured ja kodust läinud, kuid Elfriede (hüüdnimega Riida) ja Valve olid veel kodus. Ja ühel varakevadisel päeval, just nn. munadepühade laupäeval, kui ka minu armas tädi Mahta meil külas oli, kohtusin ma õues oma uute sõpradega. Valve oli veidi minust vanem ja käis juba Nuias koolis, kuid Riidaga olime peaaegu üheealised. Sellest kohtumisest sai eluaegne sõprus, mis ei unune, ja tänu internetile oleme taas kõik kokku saanud ning meenutada on palju! Kuid varsti pidi meie pere siiski sellest majast lahkuma.</p>
<p>Jah, Kõnnu häärberis saime me elada vaid mõned kuud. Siis selgus, et seal polnud vaba lauta, kus loomi pidada, kuid ilma loomadeta maal tol korral üldse võimalik elada polnud. Nii me suundusimegi elama 4 kilomeetrit eemale, Ruhijärve kaldale, kus asus vesiveski. Seal oli ka suur karjalaut, kus mu vanemad tööd leidsid ning ka oma loomi pidada võisid. Kaks tuba ja köök, meie uus kodu, asus veski teisel korrusel. 1960. aasta suvi ja kooli alguski möödusid mul seal.</p>
<p>Ka seal oli ilus loodus, mille tegi omapäraseks muidugi järv, millel oli veski juures pais, kust järvevesi kõva vahu ja kohinaga järsult alla kukkus, et siis edasi voolata juba pika jõena kaugele-kaugele. Paisu kohalt läks ka sild üle, aga see oli tol korral nii halvas seisukorras, et ema keelas mul üksi sellele mineku. Muidugi oli veski lähedal veel metsi ja karjakopleid, viljapõlde ja heinamaid, kus mitut sorti lilli kasvas. Need olid ju meie, laste, põhilised jooksu- ning mängumaad.</p>
<p>Miks kirjutan ma nii palju loodusest? Aga sellepärast, et enamik inimesi elas siis veel käsikäes loodusega. Kuigi tehnikarevolutsioon oli maailmas toimunud vähemalt sajand tagasi, ei jõudnud see nii ruttu inimeste igapäevaellu. Näiteks elektrit polnud maal veel paljudes majapidamistes. Peale selle annab elu ilusa looduse keskel inimesele häid emotsioone, mis muudab nii lapse kui täiskasvanu rahulikumaks ja tasakaalukamaks. Mul on kahju praegustest linnalastest, kes veedavad oma vaba aega kaubanduskeskuste koridorides valjusti kisades või siis toas arvuti taga mõttetuid mänge mängides. Meie olime looduslapsed!</p>
<p>Peale mängumaa oli mulle tarvis ka mängukaaslasi. Kui oli veski, siis pidi seal ju ka mölder olema. Ja oligi. Ta nimi oli Ants Tammist ja tal oli suur pere – naine ja viis last, neist kolm nooremat, Toomas, Reeta ja Silva sobisid parasjagu mulle seltsilisteks. Nagu lapsed ikka, saimegi sõpradeks.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_Perakylakoolis_sobraga.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani Peraküla koolis sõbraga" width="300px" />
<p>Suvi edenes ja ühel päeval ütles ema, et peame minema kooli mind kirja panema. Peraküla Algkool oli see armas punane puust maja, kus selle piirkonna lapsed õpetust said. Ma kartsin veidi, kuid kui õpetaja Luule Veevo lahkelt minuga rääkis, hirm haihtus. Ma kirjutasin tahvlile oma nime ja veel tähti ja numbreid ja õpetaja kiitis mind, ainult küsis, kuidas ma küll nii väike ja kõhna olen – kas ma söön vähe. Ma ei teadnud, mida vastata, sest ise arvasin enese suure olevat. Ei osanud ma siis uneski näha, et side oma esimese õpetajaga kestab 35 aastat, kuni tema surmani 1990-ndate keskpaigas.</p>
<div><img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_Perakylakoolis.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani Peraküla koolis" width="374" height="259" /><img style="float: left;" src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Idvani_koolis_Perakylas.jpg" alt="Zoja Pihlak-Idvani Peraküla koolis" width="300" /></div>
<p>Suvi kestis veel ja meie mängud ka. Enamiku ajast me mängisime Reeta ja Silvaga kodumängu, vihmastel ilmadel joonistasime, ja kuna Reeta oli hea lugeja, luges ta meile muinasjuturaamatutest jutte ette. Kui väljas oli äike, pugesime voodisse ja sosistasime koos väikesi riimuvaid salmikesi, nagu: "Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb!", "Kui välgutab ja müristab, siis vanajumal armastab!" või "Vihma hakkas sadama, lapsed tuppa magama, teki alla pugema, ajalehte lugema!" Kuigi ma kartsin äikest, ajasid lõbusad salmid meid naerma ja hirm oli väiksem. Põhiliselt me mängisime siiski õues, aasal aga liikumismänge, nagu "Laisa püüdmist" – kes kätte saadi, see laisk oli ja teisi püüdma hakkas. Käisime ka jões ujumas. Mina sulistasin kalda ääres, sest ma ei osanud ujuda. Kuid poisid läksid kaugele, vahel olid nad nii kaua vee all, et mul tekkis juba hirm, et nad on uppunud, kuid peagi tõusid nad vett puristades veepinnale ja naersid mu arguse üle.</p>
<p>Jüri ja Toomas tahtsid tihti "luurekat" mängida, siis meie, tüdrukud, pidime end osavalt peitma ja mitte end neile kätte andma. Nemad olid sakslased, meie venelased. Lõpuks leidsid poisid meid ikkagi üles ja viidisid "vangi", kust me ruttu põgeneda püüdsime. Nii võis mäng kesta mitmeid tunde.</p>
<p>Vahel polnud mul aga kellegagi mängida, sest Jüri oli ühes peres karjaseks ja Toomas käis kolhoosi põllul peete kõplamas, ka käisid nad oma emal laudas abiks ning Reeta ja Silva pidid aias peenraid rohima. Kui mul sõpru parajasti käepärast polnud, istusin õues suure kivi peal, vaatasin järve sillerdavat vett, hingasin sisse erilist lõhna, mis tuli järve ääres kasvavatest kalmusejuurtest, ja mul oli palju aega nii omaette mõtisklemiseks ja ilmaelu uurimiseks. Tegelikult on kõik lapsed väga tähelepanelikud ja uudishimulikud, sest nad alles õpivad maailma tundma. Ka mina olin üks selline terane vaatleja.</p>
<p>Üks etapp minu elus oli jälle lõppenud. Kui lugeja arvab, et kõik siinkirjutatu oli liiga ilus, siis vastan: "Jah, see oli minu lapsepõlveparadiis!"</p>
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Zoja, snd. 1953. a. Siberis
eramaja
korter
küla
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Täisviide
ERA, DK 117 < Vändra khk., Vändra al. < Järva-Jaani khk., Metstaguse k. – Urve Jürjets, s. 1961. a. (2013)
Maakond
Järvamaa
Kihelkond
Järva-Jaani khk
Koguja
Urve Jürjets
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1960. aastad
1970. aastad
Koguja sünniaeg
1961
Koguja sugu
naine
Tekst
<p><strong>1. Miljöö</strong><br /><strong>1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong></p>
<p>Olen 1961. aastal sündinud naine. Minu lapsepõlv möödus Järva-Jaani lähedal Metstaguse külas. Elasime küla keskel ühes suures majas (kaheksa korterit). Teine samasugune oli kõrval. Üks oli ahiküttega, teine keskküttega. Algselt elasime ahiküttega majas ning kui teine valmis sai, kolisime sinna (olin siis üheksa ja poole aastane). Pidevalt oli majade ümber umbes 10–12 last vanuses kuus kuni neliteist-viisteist aastat. Kui vanemad lapsed kasvasid juba mängueast välja, tuli nooremaid asemele. Poisse ja tüdrukuid oli enam-vähem võrdselt. Kasvasime kõik kodudes, lasteaeda ei olnud. Kui sain juba kooliealiseks, valmis Järva-Jaani alevis lasteaed, kuhu said minna ka kolhoosi lapsed. Osa nooremaid lapsi pandi sinna. Lapsed sisustasid oma päevast aega ise. Kõik külainimesed hoidsid lastel silma peal. Iga väiksemgi pahandus oli vanematel juba õhtul teada (roniti seal, kus ei tohtinud, ei teretatud kõiki jne.).</p>
<p><strong>1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?</strong></p>
<p>Mängimiseks oli aega piisavalt, eriti suvel. Ka talvel mängisime palju väljas, kuid siin pani piirid pimedus. Külma pärast küll toas ei oldud. Suuremana oli vaja rohida oma pere väheseid peenraid. Viiendast klassist alates pidime suve jooksul teatud arvu päevi käima kohalikus kolhoosis tööl . Kuna päevade eest ka maksti, siis sai ikka rohkem päevi tööl käidud. Õhtud olid vabad ja jõudis mängida küll.</p>
<p><strong>1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong></p>
<p>Väiksena ikka mängimine, 12–13-aastasena avastasin enese jaoks lugemisemõnu. Igal laupäeval tõin raamatukogust neli kuni kuus raamatut (olenevalt paksusest) ja vahetasin need järgmisel laupäeval uute vastu välja. Tollal oli raamat minu jaoks ainult kõvade kaantega raamat, õhemaid ma ei vaadanud.</p>
<p><strong>2. Mängupaik</strong><br /><strong>2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong></p>
<p>Meie põhiline mängukoht oli majade ümbrus ja kuuritagune (olenes mängust). Oli suur kivi ja kuuri taga puuriidad.</p>
<p>Toas mängisime põhiliselt vennaga, ehitasime elutoa suure laua alla koopaid, pimendamiseks olid tekid.</p>
<p>Palju mängisime ka kolimist. Meil oli vahva tigudiivan. Panime diivani asju täis, ise istusime käetoele, vend võttis midagi rooliks kätte, minul oli nukk (laps) süles ja nii me muudkui sõitsime. Mäng seisneski asjade diivanile kuhjamises ning sõitmises, mingit kohalejõudmist ega asjade paigutamist ei olnud (ei mäleta?).</p>
<p>Sõbrannaga mängisime trepikojas kontorit. Meie mõlema emad töötasid kohaliku kolhoosi kontoris ja meie olime palju seal viibinud ning nende tööd näinud. (Meile tundus, et see seisneb paberitele kirjutamises ja paberite üksteisega vahetamises). Meil oli suur hulk aegunud blankette, mis olid lastele mängimiseks antud. Nii me siis tõstsime lauad (taburetid) erinevatele trepimademetele (erinevad toad) ja töötasime: kirjutasime paberitele ja vahetasime neid.</p>
<p><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong></p>
<p>Ma ei mäleta, et meie klass oleks vahetunnil mänginud. Küll mängisime sõbrannaga koolist koju minnes. Põhiline mäng oli see, et murdsime endale teeäärsest pajupõõsast pikad ridvad ja neid siis enda ees kõnnitades matkisime kahte eriti vastikut õpetajat (tänitasime, õiendasime, sakutasime). Konkreetselt meiega nii ei käitutud, aga halb tunne jäi sisse ja me ilmselt ei osanud end muud moodi kaitsta.</p>
<p>Algklassides mängiti pidude ajal laulumänge. „Kes aias“, „Me lähme rukist lõikama“, „Rits-rats rungipung“, „Otsin sõpra“, „Üks peremees võttis naise“.</p>
<p><strong>2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?</strong></p>
<p>Peamiselt mängiti suvel, päeval oli üks seltskond, siis mängiti ühtesid mänge, õhtul teisi.</p>
<p><strong>3. Mänguseltskond</strong><br /><strong>3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.</strong></p>
<p>Meie sõpruskonna moodustasime mina oma sõbrannaga ja kaks meist aasta nooremat tüdrukut. Neljakesi moodustasime tuumiku, mille ümber koondusid meist nooremad lapsed. Kui olime ise nooremad, jõlkusime suurematel sabas. Ilmselt tänu sellele, et minu sõbranna õde (neli aastat vanem) ja teise tüdruku vennad (neli ja viis aastat vanemad) kuulusid vanemasse seltskonda, saime ka meie sõbrannaga nende tegemistest osa, nooremaid nad enda kampa ei võtnud, nemad võisid eemalt vaadata. Minul on kaks aastat noorem vend.</p>
<p><strong>3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?</strong></p>
<p>Sõpruskond ja mänguseltskond ei kattunud. Lapsed lihtsalt läksid õue (kogunesid), siis otsustati, mida teha (mängida vm.).</p>
<p><strong>3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong></p>
<p>Poisid ja tüdrukud mängisid koos. Vanemaid poisse oli tunduvalt rohkem kui tüdrukuid, vastupidine olukord valitses nooremate hulgas. Nii et ei olnudki valikut – kui tahtsid mängida, pidid sellega leppima. Meil olid peaaegu kõik eestlased, ainult ühes perekonnas oli ema venelane. Selle perekonna vanem laps rääkis natuke vigadega ja aktsendiga eesti keelt, kaks nooremat rääkisid ilusti.</p>
<p>Ühel suvel viitsisid suuremad poisid meie, väikeste tüdrukutega pikemalt tegelda. Nad ehitasid meile mängumaja. Majas oli kaks tuba, uks oli ees ja katus peal. Aknaaugud olid sisse saetud. Maja ei olnud suur ega kõrge, kuid muidu nagu päris. Kahjuks oli ta kuuri taga, akendest suurt midagi ei näinud ja meie ei osanud seal midagi peale hakata. Palju vahvam oli auto, mille nad ehitasid. See nägi välja nagu puukast, millel rattad all. Rattad olid pakust välja saetud, aga rool oli ehtsa auto oma. Autojuht sai ainult rooli keerata ja autot õigel teel hoida, mootoriks oli mõni suurem poiss. Ausalt öeldes ei olnud seal mõnus istuda, sest auto põrutas koledasti. Aga me kannatasime ära, sest tähtis ei olnud mitte auto, vaid suured poisid.</p>
<p>Talvel (ilmselt sellele suvele järgnenud) kaevasid poisid suure lumehunniku sisse koopad, kus sai küünaldega olla. Lumehunnik tekkis platsi äärde traktori poolt teelt kokkulükatud lumest. Sinna lükati lund pidevalt juurde. Ükskord ehitasid poisid tiigile jääkarusselli, kus said jälle väiksemad lapsed sõita.</p>
<p>Aga kui poistel sai väiksematest villand, siis saadeti väiksemad lihtsalt minema, mingit passimist ega nuiamist nad ei tahtnud kuulda.</p>
<p><strong>3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong></p>
<p>Konfliktid tekkisid sellest, et ei tahetud reeglitest kinni pidada (joosti üle kokkulepitud joone, valiti ühtesid ja samu lapsi, visati palliga meelega liiga kõvasti). Ega vabandust eriti ei palutud ega oma käitumist muudetud – kellel oli probleem, see lahkus. Vanemad laste tülidesse ei sekkunud, neile ei maksnud kaevata.</p>
<p><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong></p>
<p>Meie ajal vanemad laste mängudes ei osalenud. Küll mängisin vanemana emaga ja vennaga kaarte, doominot, lauamängu „Tõtta, tõtta“.</p>
<p><strong>3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong></p>
<p>Üksinda mängimist eriti ei olnud. Küll on meeles, et panin nukud magama, riietasin ja käisin temaga jalutamas (lemmiknukk).</p>
<p><strong>4. Mängu alustamine</strong><br /><strong>4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Kui oli paras seltskond koos, siis mõeldi, mida teha. Üks pakkus ühte, teine teist mängu. Milline mäng sobis vastava meeleoluga, ajaga, mängijate arvuga, seda mängiti.</p>
<p><strong>4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?</strong></p>
<p>Kui teisi tahtjaid ei olnud, sai selleks see, kes soovi avaldas või keda teised välja pakkusid. Tavaliselt autoriteetsem. Tihti kasutasime liisusalme.</p>
<p><strong>4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Kaks liisusalmi, mis kõlbasid mitme mängu alustamiseks.</p>
<p>1. Üks helevalge tuvi<br />lendas üle Inglismaa.<br />Inglismaa oli lukku pandud,<br />lukuvõti katki murtud.<br />Mitu seppa seda peavad parandama,<br />seda ütled sina, väike tatinina.</p>
<p>See, kes jäi tatininaks, pidi ühe numbri ütlema. Nüüd luges liisusalmi lugeja sealt vastava arvu edasi ja kellele näpp pidama jäi, see oli püüdja, otsija, müüja, perenaine vms.</p>
<p>2. Üks kirju kukk<br />istus kirikutorni katusel.<br />Mitut värvi olid tal sabasuled,<br />seda ütled sina, väike tatinina.</p>
<p>Edasi läheb nii, nagu eelmises liisusalmis.</p>
<p><strong>5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.</strong><br /><strong>5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong></p>
<p>Lisas</p>
<p><strong>5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.</strong></p>
<p>Lisas</p>
<p><strong>5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?</strong></p>
<p>Sõbrannaga mängisime väga palju kodu. Alguses puukuuris. Tegime süüa ja käisime külas. Söögiks segasime liiva või saepuru või turvast veega, korjasime sinna sisse väikesi kivikesi. Vasikalaudast saime mõnikord ka lõssi ja praaka. Meie maja juures oli saekaater ja saekaatri juures suur saepurumägi, millel kasvas s...seeni, neid me kasutasime ka mängusöögiks. Salaja käisime kolhoosi väetiselaos, kust tõime punast ja valget väetist, millest sai ilusaid sööke. Maja juurest leidsime ka natuke lupja, millest veega segades tegime piima. Valmistasime (täidetud) kalu: hernekaunte sisse panime turbamöksist täidise. Kalu „püüdis“ meile minu vend: tühjakssöödud hernekaunad viskasime aiamaa kastmisvanni, sealt õngitses vend nad välja.</p>
<p>Kuna elasime maal, siis saime väga harva jäätist. Kuid sellest ei olnud midagi. Lapsed on ju leidlikud. Kurgihooajal asendas jäätist kurk, porgandihooajal porgand. Neid oli meil sõbrannaga mõlemal võtta. Käisime õues ringi, nukud süles, ja „sõime jäätist“. Andsime ka nukkudele: hammustasime otsast väikese tükikese, panime nuku suu juurde ja siis tõmbasime pea kehast veidi eemale ning paluke läks nukule kõhtu. Nii sai nukk terve suve süüa, kuni läks seest hallitama ja haisema. Ema viskas minu nuku minema, ilmselt sõbranna ema tegi sama. Järgmisel suvel hammustas nukk ainult mängult „jäätist“, meie ise sõime ära.</p>
<p>Kümneaastaselt kolisime mõlemad kõrvalasuvasse uude majja ja avastasime sealt keldriboksidest veidi eemal veel ühe ruumi, millel oli ka võti ees. Võtsime selle kohe endale. Seal oli meie kodu päris mitu aastat, kuni me sellest mängust välja kasvasime. Muretsesime koju kardinad, mööbli (päris kodust välja visatud), tegime voodid (saagisime ise pakud parajaks ja lõime lauad peale), lõime vaheseinte jaoks naelad seina. Ega meil kummalgi polnud veel oskust, kuidas naela kiviseina lüüa (et vaja ka tüüblit), meie lihtsalt tagusime haamriga. Kui selgus, et nael ei jää siiski pidama, taipasime, et on segu vaja. „Laenasime“ ühelt ehituselt veidi tsementi ja segasime selle vähese veega pudruks. Saadud segu toppisime koos naelaga auku. Lõpuks kivistus ikka ära, kuid mitte väga ruttu. See kodu oli meie varjupaik, kuhu keegi sisse ei saanud. Seal hoidsime oma salaasju ja rääkisime salajuttu. Eriti huvitas see poisse. Küll käisid nad akna taga ja kolkisid uksele. Võti oli meil kindlas kohas. Kui saime suureks, lõppes meie jaoks see mäng. Jätsime ukse lahti ja võtme ette, et palun, nüüd on teie kord.</p>
<p>Sõbranna vanema õe eestvõttel mängisime „Horoskoopi“<a title="" href="#_edn1">[1]</a>. Meie nelja tüdrukuga olime lauljad, tema ja vanemad lapsed olid publikuks. Nuiasime kodudest vanad kardinad ja tegime neist endale esinemiskostüümid.</p>
<p>Mõned nukud olid ka. Mul olid neil kõigil nimed, söötsin nukke ja panin neid magama. Mulle meeldis nimi ANU, see oli lausa kolmel nukul.</p>
<p>Kui olin üheksa-aastane (talvel), nägin kord mänguasjapoes suurt nukku. Ta oli aastase lapse suurune. See nukk meeldis mulle kohutavalt ja ma nuiasin seda vanematelt kangesti. Aga vastus oli, et nii suured tüdrukud enam nukkudega ei mängi. Kuid kui suvel sain kümme, oli mu rõõm otsatu, sest mulle kingiti nukk. Mitte küll see nukk, vaid teine, mis oli ka suur ja armas. See nukk muutus mu lemmikuks. Tal oli palju riideid, käisin nukuga õues jalutamas. Tundsin end emana.</p>
<p>Mängisime sõbrannaga "daamesid" ja „tegime suitsu“. Suitsuks olid parajateks juppideks murtud makaronid, mis mina panin vanaemalt saadud eestiaegsesse maniküürikarpi. Karp ise oli rohelise plüüsiga ja veidi kulunud välimusega. Maniküürivahendid kui mittevajalikud viskasin minema, oluline oli karp ise. Tegime suitsu ja ajasime peent juttu, mõnikord ka "vene" keeles. Kuna makaron läks suus pehmeks, siis hammustasime/sõime otsa ära ja nii sai varsti suits otsa ning võtsime uue.</p>
<p>Tegime endile võilillest pikad juuksed. Pika varrega võilillel lõhestasime varre neljaks, siis läks natukeseks vette, kus need mõnusalt lokki tõmbusid ja siis toppisime need juuksed mütsi või räti alla. Hea tunne oli seljal lokke raputada.</p>
<p>Kurereha kroonlehed kleepisime süljega küüntele – jälle peened daamid.</p>
<p><strong>5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?</strong></p>
<p>Liikumismänge mängisid poisid ja tüdrukud koos.</p>
<p>Poisid mängisid palju sõda, kus olid sakslased ja venelased, laskmine ja vangide võtmine. Jooks käis ümber majade, puuriitade ja kuuri. Oli kõva kisa, kõlas vene- ja saksakeelseid käsklusi. Vange natuke ka piinati: seoti käed selja taha kokku ja siis neid käsi tõsteti üles. Päris hulluks asi ei läinud, kui vang ikka hädaldama hakkas, lasti ta käed vabaks. Poistel olid kõigil püssid, valdavalt ise tehtud, sest poest polnud eriti saada. Minu vennale saagis isa lauajupist automaadi, mis nägi päris ehtne välja. Tüdrukutele olisõjamängus ette nähtud sanitari/medõe roll, aga kuna keegi ei tahtnud haavata saada, siis läks tüdrukutel passimine igavaks ja nad lahkusid sellest mängust. Poisse see ei seganud, eks tüdrukud olidki selleks mängu lastud, et nad ei viriseks ja tunneksid end ka osalistena mängus (ise teavad, kas mängivad või ei mängi).</p>
<p>Tüdrukud mängisid ikka rohkem kodu, samuti selliseid mänge, mis poistele tundusid igavad. „Telefon“, „Pallikool“ jt. rahulikud mängud.</p>
<p><strong>6. Elektroonilised mängud</strong><br /><strong>6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?</strong></p>
<p>Arvuti ja telefoniga ei mängi.</p>
<p><strong>6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?</strong></p>
<p>Neid mänge ei mängi.</p>
<p><strong>7. Täiskasvanuiga</strong><br /><strong>7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?</strong></p>
<p>Praegu, täiskasvanuna meeldivad erinevad lauamängud. Mängime koos abikaasaga, kuid rohkem laste ja nende kaasadega.</p>
<br />
<p><strong>LAPSEPÕLVEMÄNGUD</strong></p>
<p>VÄRVID (VÄRVIPOOD)</p>
<p>Üks laps on „müüja“, teine „ostja“, ülejäänud on „värvid“. Värvid istuvad. Müüja sosistab igale lapsele kõrva ühe värvi nime, teised lapsed ega ostja ei kuule. Ostja on üldse natuke eemal.</p>
<p>Mängu käik. Ostja tuleb poodi.</p>
<p>O.: „Tere! Kas teil (nimetab ühe värvi nime) on?“</p>
<p>M.: „On küll.“</p>
<p>Nüüd tuleb nimetatud värv müüja ja ostja juurde.</p>
<p>O.: „Palju maksab?“</p>
<p>Müüja nimetab ühe arvu, ostja tasub müüja peopesale ühekaupa lüües nõutud summa. (Kõige optimaalsem on vahemik 1–20.) Kui kõik on makstud, jookseb värv ostja eest ära, ostja ajab taga. Värv teeb ühe tiiru ja tuleb oma kohale tagasi. Kui ostja püüab enne värvi kinni, saab värvist uus ostja, kui ei püüa, peab vana ostja edasi olema. Müüja paneb mõlemal juhul värvidele uued nimed.</p>
<p>Kui soovitud värvi ei ole, küsib ostja uue värvi. Kui kolmel korral ei ole soovitud värvi, pannakse värvidele uued nimed.</p>
<p>Reeglid:</p>
<ol>
<li>Müüja ja värvide omavahelist juttu ei tohi teised kuulata.</li>
<li>Värv ei tohi enne ära joosta, kui kogu raha on makstud.</li>
<li>Värv tohib joosta ainult eelnevalt määratud territooriumil.</li>
<li>Meelega ennast kätte ei anta.</li>
</ol>
<p>Lastegrupp valis ise enda seast tegelased kas liisusalmiga või muud moodi (nt. vastavalt mängijate soovidele).<br /><br /></p>
<p>KAPSAS</p>
<p>Üks mängijatest on „kapsaia perenaine“, teine „varas“, ülejäänud lapsed on „kapsad“, kes istuvad aias. Varas tuleb perenaise juurde.</p>
<p>V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu ese) sinu kapsaaeda.“</p>
<p>P.: „Võta, aga ära kapsaid võta.“ (Ulatab vargale võtme.)</p>
<p>V. „Ei võta.“</p>
<p>Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju.</p>
<p>Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! aia lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb uuesti perenaise juurde.</p>
<p>V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“</p>
<p>P.: „Võta, aga vaata, et sa nüüd mu kapsaid ei võta.“ (Ulatab vargale võtme.)</p>
<p>V.: „Ei võta.“</p>
<p>Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju.</p>
<p>Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb veelkord perenaise juurde.</p>
<p>V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“</p>
<p>P.: „Ma tulen sinuga kaasa.“</p>
<p>Perenaine ja varas jõuavad aeda, seal ütleb varas: „Vaata, siga lendab,“ ja osutab näpuga taevasse. Perenaine vaatab: „Kus-kus?“ ja samal ajal ajab varas ülejäänud kapsad oma koju. Perenaine näeb, et kõik kapsad on kadunud ja läheb varga koju. Varas keedab juba kapsastest suppi, kõik podisevad.</p>
<p>P.: „Mis suppi sa keedad?“</p>
<p>V.: „Kapsasuppi.“</p>
<p>P. :“Kus sa kapsaid said?“</p>
<p>V.: „Turult ostsin.“</p>
<p>P.: „Need on minu kapsad.“ (Maitseb.) (Vaidlevad.) „Lähme kohtusse!“</p>
<p>V.: „Lähme.“</p>
<p>Perenaine ja varas lähevad „kohtusse“ (teistest eemale). Seal ühendavad mõlemad käed ja lepivad kokku, kes on kes vastanditest (nt. lumi ja vihm). Siis lähevad kapsaste juurde ja küsivad: „Lumi või vihm?“ Kapsad vajuvad kergelt nende ühendatud kätele ja ütlevad ühe valikust. Kui kõik on „kaalutud“, siis tehakse teatavaks, kelle selja taha läheb vihm, kelle selja taha lumi. Kui kõik on paigas (hoiavad üksteisest kinni), tuleb vastasvõistkond paigalt tõmmata. Kapsad kuuluvad sellele, kelle võistkond tugevam on.</p>
<p>Reeglid:</p>
<ol>
<li>Kapsastele ei tohi kogu jõuga peale suruda.</li>
<li>Kinni hoitakse lapsest, mitte riietest.</li>
<li>Perenaise ja varga ühendatud kätele ei lasta end rippu.</li>
<li>Enne ei tohi tõmmata, kui kõik on kohal.</li>
</ol>
<p> </p>
<p>TIBU-TIBU, ÄRA NÄITA</p>
<p>Lapsed istuvad rivis, eesmängija käes on väike asi (kivike vm.). Tema seisab teiste ees ja paneb oma pihkude vahelt ükshaaval teiste pihkude vahele asjakese. Asju on ainult üks. Nii peab panema, et teised aru ei saaks. Pannes ütleb: „Tibu-tibu, ära näita.“ Kui kõikidele on pandud, hüüab: „Tibu-tibu, karga välja.“ Nüüd peab see laps, kes asja sai, ruttu rivist välja hüppama, teised püüavad teda tabada. Kui asja saanu jõuab enne püüdmist eesmängija juurde, on tema uus eesmängija, kui ei jõua, on eelmine edasi.<br /><br /></p>
<p>VANAISA VANAD PÜKSID</p>
<p>Üks laps on eesmängija, tema küsib teistelt naljakaid küsimusi, mille kõigi vastus on „vanaisa vanad püksid“. Kui küsitav hakkab naerma, nõuab küsija temalt: „Anna panti.“ Meie mängisime nii, et rohkem kui kolm küsimust (mitte naerjalt) ei küsinud, samuti jagasime pandid lihtsalt tagasi, pantide lunastamist ei toimunud. Pantideks korjasime eelnevalt kivikesi, oksakesi, lilli, kõlbas ka enda king.<br /><br /></p>
<p>HEERINGAS-HEERINGAS, ÜKS, KAKS, KOLM</p>
<p>Eesmängija seisab seljaga lasterivi poole, silmad on kätega kaetud. Sammudega mõõdetakse paras vahemaa laste ja eesmängija vahel. Eesmängija hüüab: „Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm!“ Samaaegselt liiguvad lapsed eesmängija poole. Kui lause on lõppenud, keerab eesmängija end ümber, aga lapsed peavad seisma jääma. Kui eesmängija näeb kedagi liikumas, saadab ta selle lapse algusesse tagasi. Eesmängija pöörab end ümber ja hüüab uuesti. Lapsed lähevad jälle edasi. Milline laps jõuab hüüdmise ajal eesmängijale õlale patsu lüüa, sellest saab uus eesmängija.</p>
<p> </p>
<p> </p>
<p>MOORAMAA KUNINGAS</p>
<p>Üks laps on Mooramaa kuningas ja istub (natuke kõrgemal). Teised lapsed tulevad kuninga juurde ja kummardavad.</p>
<p>Lapsed: „Tere, Mooramaa kuningas.“</p>
<p>Kuningas: „Tere. Mis te otsite?“</p>
<p>Lapsed: „Tööd otsime.“</p>
<p>Kuningas: „Mis tööd te oskate?“</p>
<p>Lapsed: „Kohe näitame.“</p>
<p>Nüüd teevad lapsed eelnevalt kokku lepitud liigutusi (nt. saagimine, pesu pesemine, kammimine).</p>
<p>Kuningas peab ära arvama. Kui ta arvab õigesti, hüüavad kõik „jaa!“ ja jooksevad minema, kuningas peab ühe lapse kinni püüdma ning temast saab uus kuningas. Kui kuningas kedagi jätte ei saanud, on tema kuningas edasi. Kui kuningas arvab kolm korda valesti või kolm korda järjest kedagi kätte ei saa, tuleb valida uus kuningas ja mäng läheb edasi.</p>
<p> </p>
<p>Reeglid:</p>
<ol>
<li>Meelega end kätte ei anta.</li>
<li>Tagaajamine toimub eelnevalt kokkulepitud alal.</li>
</ol>
<p> </p>
<p>KEERUKUJU</p>
<p>Eesmängija keerutab käest kinni hoides last ja laseb ta siis lahti. Laps peab võtma mingi asendi ja rohkem ei tohi liikuda. Kui kõik lapsed on „kujuks“ muudetud, valib eesmängija kõige vahvama ja sellest saab uus eesmängija.</p>
<p> </p>
<p>Reeglid:</p>
<ol>
<li>Keerutaja peab arvestama teise lapse liikumiskiirust (ei tohi käest rebides suure kiirusega keerutada).</li>
<li>Ei tohi valida ühtesid ja samu lapsi.</li>
</ol>
<p> </p>
<p>MÄDAMUNA</p>
<p>Eesmängija käes on pall. Lapsed on eesmängija ümber. Ta viskab palli õhku ja samal ajal hüüab mõne mängija nime. Aga kõik lapsed jooksevad viskamise hetkel laiali. Ka viskaja ise. See, kelle nime hüüti, peab palli kinni püüdma ja hüüdma: „Stopp!“ Kõik jooksjad jäävad seisma ja pööravad end palliga lapse poole. Tema valib ühe lapse välja ja küsib: „Mitu sammu?“ Küsitu vastab (nt. viis hiiglase sammu). Nüüd liigub küsija vastavalt lapse juurde (viis pikka sammu) ja küsib: „Leht või puu?“ Mängija vastab. Kui ta valib puu, siis ta ei tohi üldse liikuda, kui valib lehe, tohib liikuda nii, et üks jalg jääb paigale. Nüüd viskab palliga laps teda palliga, püüdes tabada. Kui teine saab palliga pihta või lendab pall üldse mööda, saab viskaja „mäda“ ja peab uuesti palli õhku viskama. Kui tabatav püüab palli kinni, on tema eesmängija.</p>
<p>Mõnikord (omal valikul) võib palli kinnipüüdja (kelle nime hüüti) selle kohe õhku edasi visata ja uue nime hüüda, kuid ära peab ikka jooksma.</p>
<p> </p>
<p>Reeglid:</p>
<ol>
<li>Palliga ei tohi näkku visata.</li>
<li>Meelega ei lase end tabada.</li>
<li>Mäng toimub kokkulepitud alal.</li>
</ol><br />
<p>UHKA-UHKA, MINA PRII</p>
<p>Nagu tavaline peitusemäng, ainult et peidusolijad hiilisid peale lugemist välja ja püüdsid jõuda kokkulepitud kohta, hüüdes: „Uhka-uhka, mina prii,“ samaaegselt käega sinna kohta rütmi lüües. Kui otsija nägi hiilijat või ka peidusolijat, jooksis ta ruttu kokkulepitud kohta ja hüüdis: „Uhka-uhka, (nimi) kinni!“ ning lõi käega rütmi. Kui kõik mängijad on käes, valitakse uus otsija.</p>
<br />
<p>TALLED-TALLED, TULGE KOJU</p>
<p>Üks laps on „ema“, teine „hunt“, ülejäänud „talled“. Ema seisab mänguväljaku ühes otsas, talled teises otsas. Hunt on mänguväljaku keskel.</p>
<p>Ema: „Talled, talled, tulge koju!“</p>
<p>Talled: „Ei saa tulla, hunt on ees.“</p>
<p>Ema: „Mis ta teeb?“</p>
<p>Talled: „Sööb me liha, joob me vere.“</p>
<p>Ema: „Tulge ikka.“</p>
<p>Talled peavad jooksma ema juurde, hunt peab jooksja(d) kinni püüdma. Iga kinnipüütud tall läheb hundi „koju“. Nüüd läheb ema sinna, kus olid talled, ja mäng jätkub seni, kuni talled on püütud.</p>
<p> </p>
<p>Reeglid:</p>
<ol>
<li>Talled enne ei tohi joosta, kui ema on kutsunud.</li>
<li>Kui talled on juba ema juures, ei tohi hunt neid püüda.</li>
<li>Meelega ei tohi end hundile kätte anda.</li>
</ol><br />
<p>PALLIKOOL</p>
<p>Mängupaigaks oli maja ots, külg, millel aknaid ei olnud. Lapsed läbisid kordamööda palliga visates klassid ja kellel tuli aps, algas algusest. „Kool“ oli maja sein, „õpilased“ seinast eemal joone taga, mille nad olid ise eelnevalt mõõtnud.</p>
<p>Ülesanded olid sellised:</p>
<ol>
<li>Visata pall vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li>
<li>Visata pall ühe käe alt vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li>
<li>Visata teise käe alt vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li>
<li>Visata ühe jala alt ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li>
<li>Visata teise jala alt ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li>
<li>Visata pall tagurpidi olles vast seina ja ruttu end õiget pidi keerates kinni püüda.</li>
</ol>
<p>Sellega oli esimene klass lõpetatud.</p>
<p>Teise klassi ülesanded olid samad, ainult nüüd oli vaja enne kinnipüüdmist veel plaks teha. Kolmandas klassis oli vaja kaks plaksu teha. Neljandas klassis pidi pall maas ühe põrke tegema, plaksutada ei olnud vaja. Viiendas klassis põrge maas ja plaks. Kuuendas klassis põrge ja kaks plaksu.</p>
<p>Sinnamaale jõuti väga harva, sest ikka tuli aps ja tuli otsast alustada. Juhtus ka nii, et teised mängijad ei viitsinud eduka sooritaja puhul oma järjekorda oodata, püüti ta tähelepanu kõrvale juhtida, et aps tuleks.</p>
<br />
<p>TELEFON</p>
<p>Lapsed istusid rivis, esimene sosistas järgmisele sõna (lause) kõrva ja tema omakorda järgmisele, mida kuulis. Seni, kuni viimane laps ütles kõvasti. Mida rohkem esimene ja viimane sõna (lause) teineteisest erinesid, seda naljakam. Siis hakati „süüdlast otsima“ – iga laps ütles, mida tema just kuulis.</p>
<p>Reegel:</p>
<ol>
<li>Meelega ei tohtinud valesti öelda.</li>
</ol><br />
<p>VAATAME TÕTT</p>
<p>Lapsed istuvad rivis. Eesmängija hakkab ühele lapsele (ütleb ka, kellele) pingsalt silma vaatama, see peab vastu vaatama, aga ei tohi pilgutada, grimasse teha ega naerma hakata. Eesmängija võib naeratada ja näomoonutusi teha. Kui laps pilgutab või naerma hakkab, on ta mängust väljas. Kui kuidagi ei õnnestu teist naerma ajada, võetakse ette järgmine laps ja tullakse tema ette varsti uuesti. Kui mitmel korral ei õnnestu teist naerma saada, on see laps võitja.</p>
<p>Reegel:</p>
<ol>
<li>Verbaalset ega füüsilist kontakti ei tohi kasutada.</li>
</ol>
<div><br />
<div>
<p><a title="" href="#_ednref1">[1]</a> Populaarne Eesti Televisiooni saade “Horoskoop” (1968–1973), mis pani aluse lauluvõistluste traditsioonile. Mitmed seal kõlanud laulud said väga tuntuks.</p>
</div>
</div>
<p><strong>LAPSEPÕLVEMÄNGUD</strong></p>
<p>VÄRVID (VÄRVIPOOD)</p>
<p>Üks laps on „müüja“, teine „ostja“, ülejäänud on „värvid“. Värvid istuvad. Müüja sosistab igale lapsele kõrva ühe värvi nime, teised lapsed ega ostja ei kuule. Ostja on üldse natuke eemal.</p>
<p>Mängu käik. Ostja tuleb poodi.</p>
<p>O.: „Tere! Kas teil (nimetab ühe värvi nime) on?“</p>
<p>M.: „On küll.“</p>
<p>Nüüd tuleb nimetatud värv müüja ja ostja juurde.</p>
<p>O.: „Palju maksab?“</p>
<p>Müüja nimetab ühe arvu, ostja tasub müüja peopesale ühekaupa lüües nõutud summa. (Kõige optimaalsem on vahemik 1–20.) Kui kõik on makstud, jookseb värv ostja eest ära, ostja ajab taga. Värv teeb ühe tiiru ja tuleb oma kohale tagasi. Kui ostja püüab enne värvi kinni, saab värvist uus ostja, kui ei püüa, peab vana ostja edasi olema. Müüja paneb mõlemal juhul värvidele uued nimed.</p>
<p>Kui soovitud värvi ei ole, küsib ostja uue värvi. Kui kolmel korral ei ole soovitud värvi, pannakse värvidele uued nimed.</p>
<p>Reeglid:</p>
<ol>
<li>Müüja ja värvide omavahelist juttu ei tohi teised kuulata.</li>
<li>Värv ei tohi enne ära joosta, kui kogu raha on makstud.</li>
<li>Värv tohib joosta ainult eelnevalt määratud territooriumil.</li>
<li>Meelega ennast kätte ei anta.</li>
</ol>
<p>Lastegrupp valis ise enda seast tegelased kas liisusalmiga või muud moodi (nt. vastavalt mängijate soovidele).<br /><br /></p>
<p>KAPSAS</p>
<p>Üks mängijatest on „kapsaia perenaine“, teine „varas“, ülejäänud lapsed on „kapsad“, kes istuvad aias. Varas tuleb perenaise juurde.</p>
<p>V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu ese) sinu kapsaaeda.“</p>
<p>P.: „Võta, aga ära kapsaid võta.“ (Ulatab vargale võtme.)</p>
<p>V. „Ei võta.“</p>
<p>Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju.</p>
<p>Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! aia lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb uuesti perenaise juurde.</p>
<p>V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“</p>
<p>P.: „Võta, aga vaata, et sa nüüd mu kapsaid ei võta.“ (Ulatab vargale võtme.)</p>
<p>V.: „Ei võta.“</p>
<p>Varas saab võtme, keerab triks-traks! kapsaaia lukust lahti ja läheb kapsaid katsuma. Missugune kapsas on kõva (laps tugeva peaga), läheb varga koju, lödid kapsad (longus peaga) jäävad istuma. Varas keerab ukse triks-traks! lukku, viib võtme perenaisele ja läheb oma koju.</p>
<p>Nüüd läheb perenaine kapsaid vaatama. Keerab võtmega triks-traks! lahti ja näeb, et osa kapsaid kadunud, osa longus. Perenaine võtab (kujutletava) kastekannu ja kastab järelejäänud kapsaid, kuni need üles tõusevad. Siis keerab triks-traks! aia kinni ja läheb oma koju. Varas tuleb veelkord perenaise juurde.</p>
<p>V.: „Palun anna kapsaaia võti, mul kukkus kinnas (või muu) sinu kapsaaeda.“</p>
<p>P.: „Ma tulen sinuga kaasa.“</p>
<p>Perenaine ja varas jõuavad aeda, seal ütleb varas: „Vaata, siga lendab,“ ja osutab näpuga taevasse. Perenaine vaatab: „Kus-kus?“ ja samal ajal ajab varas ülejäänud kapsad oma koju. Perenaine näeb, et kõik kapsad on kadunud ja läheb varga koju. Varas keedab juba kapsastest suppi, kõik podisevad.</p>
<p>P.: „Mis suppi sa keedad?“</p>
<p>V.: „Kapsasuppi.“</p>
<p>P. :“Kus sa kapsaid said?“</p>
<p>V.: „Turult ostsin.“</p>
<p>P.: „Need on minu kapsad.“ (Maitseb.) (Vaidlevad.) „Lähme kohtusse!“</p>
<p>V.: „Lähme.“</p>
<p>Perenaine ja varas lähevad „kohtusse“ (teistest eemale). Seal ühendavad mõlemad käed ja lepivad kokku, kes on kes vastanditest (nt. lumi ja vihm). Siis lähevad kapsaste juurde ja küsivad: „Lumi või vihm?“ Kapsad vajuvad kergelt nende ühendatud kätele ja ütlevad ühe valikust. Kui kõik on „kaalutud“, siis tehakse teatavaks, kelle selja taha läheb vihm, kelle selja taha lumi. Kui kõik on paigas (hoiavad üksteisest kinni), tuleb vastasvõistkond paigalt tõmmata. Kapsad kuuluvad sellele, kelle võistkond tugevam on.</p>
<p>Reeglid:</p>
<ol>
<li>Kapsastele ei tohi kogu jõuga peale suruda.</li>
<li>Kinni hoitakse lapsest, mitte riietest.</li>
<li>Perenaise ja varga ühendatud kätele ei lasta end rippu.</li>
<li>Enne ei tohi tõmmata, kui kõik on kohal.</li>
</ol>
<p> </p>
<p>TIBU-TIBU, ÄRA NÄITA</p>
<p>Lapsed istuvad rivis, eesmängija käes on väike asi (kivike vm.). Tema seisab teiste ees ja paneb oma pihkude vahelt ükshaaval teiste pihkude vahele asjakese. Asju on ainult üks. Nii peab panema, et teised aru ei saaks. Pannes ütleb: „Tibu-tibu, ära näita.“ Kui kõikidele on pandud, hüüab: „Tibu-tibu, karga välja.“ Nüüd peab see laps, kes asja sai, ruttu rivist välja hüppama, teised püüavad teda tabada. Kui asja saanu jõuab enne püüdmist eesmängija juurde, on tema uus eesmängija, kui ei jõua, on eelmine edasi.<br /><br /></p>
<p>VANAISA VANAD PÜKSID</p>
<p>Üks laps on eesmängija, tema küsib teistelt naljakaid küsimusi, mille kõigi vastus on „vanaisa vanad püksid“. Kui küsitav hakkab naerma, nõuab küsija temalt: „Anna panti.“ Meie mängisime nii, et rohkem kui kolm küsimust (mitte naerjalt) ei küsinud, samuti jagasime pandid lihtsalt tagasi, pantide lunastamist ei toimunud. Pantideks korjasime eelnevalt kivikesi, oksakesi, lilli, kõlbas ka enda king.<br /><br /></p>
<p>HEERINGAS-HEERINGAS, ÜKS, KAKS, KOLM</p>
<p>Eesmängija seisab seljaga lasterivi poole, silmad on kätega kaetud. Sammudega mõõdetakse paras vahemaa laste ja eesmängija vahel. Eesmängija hüüab: „Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm!“ Samaaegselt liiguvad lapsed eesmängija poole. Kui lause on lõppenud, keerab eesmängija end ümber, aga lapsed peavad seisma jääma. Kui eesmängija näeb kedagi liikumas, saadab ta selle lapse algusesse tagasi. Eesmängija pöörab end ümber ja hüüab uuesti. Lapsed lähevad jälle edasi. Milline laps jõuab hüüdmise ajal eesmängijale õlale patsu lüüa, sellest saab uus eesmängija.</p>
<p> </p>
<p> </p>
<p>MOORAMAA KUNINGAS</p>
<p>Üks laps on Mooramaa kuningas ja istub (natuke kõrgemal). Teised lapsed tulevad kuninga juurde ja kummardavad.</p>
<p>Lapsed: „Tere, Mooramaa kuningas.“</p>
<p>Kuningas: „Tere. Mis te otsite?“</p>
<p>Lapsed: „Tööd otsime.“</p>
<p>Kuningas: „Mis tööd te oskate?“</p>
<p>Lapsed: „Kohe näitame.“</p>
<p>Nüüd teevad lapsed eelnevalt kokku lepitud liigutusi (nt. saagimine, pesu pesemine, kammimine).</p>
<p>Kuningas peab ära arvama. Kui ta arvab õigesti, hüüavad kõik „jaa!“ ja jooksevad minema, kuningas peab ühe lapse kinni püüdma ning temast saab uus kuningas. Kui kuningas kedagi jätte ei saanud, on tema kuningas edasi. Kui kuningas arvab kolm korda valesti või kolm korda järjest kedagi kätte ei saa, tuleb valida uus kuningas ja mäng läheb edasi.</p>
<p> </p>
<p>Reeglid:</p>
<ol>
<li>Meelega end kätte ei anta.</li>
<li>Tagaajamine toimub eelnevalt kokkulepitud alal.</li>
</ol>
<p> </p>
<p>KEERUKUJU</p>
<p>Eesmängija keerutab käest kinni hoides last ja laseb ta siis lahti. Laps peab võtma mingi asendi ja rohkem ei tohi liikuda. Kui kõik lapsed on „kujuks“ muudetud, valib eesmängija kõige vahvama ja sellest saab uus eesmängija.</p>
<p> </p>
<p>Reeglid:</p>
<ol>
<li>Keerutaja peab arvestama teise lapse liikumiskiirust (ei tohi käest rebides suure kiirusega keerutada).</li>
<li>Ei tohi valida ühtesid ja samu lapsi.</li>
</ol>
<p> </p>
<p>MÄDAMUNA</p>
<p>Eesmängija käes on pall. Lapsed on eesmängija ümber. Ta viskab palli õhku ja samal ajal hüüab mõne mängija nime. Aga kõik lapsed jooksevad viskamise hetkel laiali. Ka viskaja ise. See, kelle nime hüüti, peab palli kinni püüdma ja hüüdma: „Stopp!“ Kõik jooksjad jäävad seisma ja pööravad end palliga lapse poole. Tema valib ühe lapse välja ja küsib: „Mitu sammu?“ Küsitu vastab (nt. viis hiiglase sammu). Nüüd liigub küsija vastavalt lapse juurde (viis pikka sammu) ja küsib: „Leht või puu?“ Mängija vastab. Kui ta valib puu, siis ta ei tohi üldse liikuda, kui valib lehe, tohib liikuda nii, et üks jalg jääb paigale. Nüüd viskab palliga laps teda palliga, püüdes tabada. Kui teine saab palliga pihta või lendab pall üldse mööda, saab viskaja „mäda“ ja peab uuesti palli õhku viskama. Kui tabatav püüab palli kinni, on tema eesmängija.</p>
<p>Mõnikord (omal valikul) võib palli kinnipüüdja (kelle nime hüüti) selle kohe õhku edasi visata ja uue nime hüüda, kuid ära peab ikka jooksma.</p>
<p> </p>
<p>Reeglid:</p>
<ol>
<li>Palliga ei tohi näkku visata.</li>
<li>Meelega ei lase end tabada.</li>
<li>Mäng toimub kokkulepitud alal.</li>
</ol><br />
<p>UHKA-UHKA, MINA PRII</p>
<p>Nagu tavaline peitusemäng, ainult et peidusolijad hiilisid peale lugemist välja ja püüdsid jõuda kokkulepitud kohta, hüüdes: „Uhka-uhka, mina prii,“ samaaegselt käega sinna kohta rütmi lüües. Kui otsija nägi hiilijat või ka peidusolijat, jooksis ta ruttu kokkulepitud kohta ja hüüdis: „Uhka-uhka, (nimi) kinni!“ ning lõi käega rütmi. Kui kõik mängijad on käes, valitakse uus otsija.</p>
<br />
<p>TALLED-TALLED, TULGE KOJU</p>
<p>Üks laps on „ema“, teine „hunt“, ülejäänud „talled“. Ema seisab mänguväljaku ühes otsas, talled teises otsas. Hunt on mänguväljaku keskel.</p>
<p>Ema: „Talled, talled, tulge koju!“</p>
<p>Talled: „Ei saa tulla, hunt on ees.“</p>
<p>Ema: „Mis ta teeb?“</p>
<p>Talled: „Sööb me liha, joob me vere.“</p>
<p>Ema: „Tulge ikka.“</p>
<p>Talled peavad jooksma ema juurde, hunt peab jooksja(d) kinni püüdma. Iga kinnipüütud tall läheb hundi „koju“. Nüüd läheb ema sinna, kus olid talled, ja mäng jätkub seni, kuni talled on püütud.</p>
<p> </p>
<p>Reeglid:</p>
<ol>
<li>Talled enne ei tohi joosta, kui ema on kutsunud.</li>
<li>Kui talled on juba ema juures, ei tohi hunt neid püüda.</li>
<li>Meelega ei tohi end hundile kätte anda.</li>
</ol><br />
<p>PALLIKOOL</p>
<p>Mängupaigaks oli maja ots, külg, millel aknaid ei olnud. Lapsed läbisid kordamööda palliga visates klassid ja kellel tuli aps, algas algusest. „Kool“ oli maja sein, „õpilased“ seinast eemal joone taga, mille nad olid ise eelnevalt mõõtnud.</p>
<p>Ülesanded olid sellised:</p>
<ol>
<li>Visata pall vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li>
<li>Visata pall ühe käe alt vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li>
<li>Visata teise käe alt vastu seina ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li>
<li>Visata ühe jala alt ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li>
<li>Visata teise jala alt ja põrkest ilma maha kukkumata kinni püüda.</li>
<li>Visata pall tagurpidi olles vast seina ja ruttu end õiget pidi keerates kinni püüda.</li>
</ol>
<p>Sellega oli esimene klass lõpetatud.</p>
<p>Teise klassi ülesanded olid samad, ainult nüüd oli vaja enne kinnipüüdmist veel plaks teha. Kolmandas klassis oli vaja kaks plaksu teha. Neljandas klassis pidi pall maas ühe põrke tegema, plaksutada ei olnud vaja. Viiendas klassis põrge maas ja plaks. Kuuendas klassis põrge ja kaks plaksu.</p>
<p>Sinnamaale jõuti väga harva, sest ikka tuli aps ja tuli otsast alustada. Juhtus ka nii, et teised mängijad ei viitsinud eduka sooritaja puhul oma järjekorda oodata, püüti ta tähelepanu kõrvale juhtida, et aps tuleks.</p>
<br />
<p>TELEFON</p>
<p>Lapsed istusid rivis, esimene sosistas järgmisele sõna (lause) kõrva ja tema omakorda järgmisele, mida kuulis. Seni, kuni viimane laps ütles kõvasti. Mida rohkem esimene ja viimane sõna (lause) teineteisest erinesid, seda naljakam. Siis hakati „süüdlast otsima“ – iga laps ütles, mida tema just kuulis.</p>
<p>Reegel:</p>
<ol>
<li>Meelega ei tohtinud valesti öelda.</li>
</ol><br />
<p>VAATAME TÕTT</p>
<p>Lapsed istuvad rivis. Eesmängija hakkab ühele lapsele (ütleb ka, kellele) pingsalt silma vaatama, see peab vastu vaatama, aga ei tohi pilgutada, grimasse teha ega naerma hakata. Eesmängija võib naeratada ja näomoonutusi teha. Kui laps pilgutab või naerma hakkab, on ta mängust väljas. Kui kuidagi ei õnnestu teist naerma ajada, võetakse ette järgmine laps ja tullakse tema ette varsti uuesti. Kui mitmel korral ei õnnestu teist naerma saada, on see laps võitja.</p>
<p>Reegel:</p>
<ol>
<li>Verbaalset ega füüsilist kontakti ei tohi kasutada.</li>
</ol>
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Urve, snd. 1961. a. Pärnumaal
korter
küla
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p><strong>Minu lapsepõlvemängud</strong></p>
<p>Olen sündinud 1957. aastal ja kasvanud Haapsalus. Elasime väikses hoovimajas Komsomoli tänaval, mis asus Aafrika ranna ja lossipargi lähedal. Nii et mängumaa kulges õuest randa või siis õuest lossiparki. Lasteaias käisin ainult ühe aasta ja kuna mulle seal eriti ei meeldinud, siis ma jäin vanaemaga koju. Mängimiseks aega jagus küllaga. Meie naabrimajas elas minuvanune tüdruk, kelle ema oli venelane ja isa eestlane. Temaga sai mängitud tüdrukute mänge (kodu, arsti jne.)</p>
<p>Kui ma sain 5-aastaseks, kinkis tädi mulle saksa nukubeebi. See oli nii ilus ja armas! Seljas roosad beebirõivad, peas väike roosa mütsike, ja kui pöörasin nukku, kostis: "Mamma!" Suus oli kaks hammast ja ta lõhnas imehästi. Niikaua, kui suured inimesed teises toas pidutsesid, otsustasin mängida hambaarsti. Kui vanaema natukese aja pärast vaatama tuli, oli nukul juba palju parem, sest ma tõmbasin ühe hamba välja ja ta ei öelnud enam "Mamma!". See nukk on praegugi alles ja kaunistab diivanit. Selle nukuga on mänginud minu poeg, tütar ja pojapoeg.</p>
<p>Minu tädi ja vanaema sugulased elasid Tallinnas. Nii oli sealt pärit eestiaegne vitstest punutud nukuvanker (kahjuks see ei ole säilinud) ja plüüsist väike pruun mängukaru (minu kaisukaru), mis on tänini hästi säilinud. Mul oli roosast plastmassist nukumööbel, mis koosnes lauast, kahest tugitoolist ja peeglist.</p>
<p>Eriti uhke oli saksa portselanist nukuserviis. Seal oli supitirin, taldrikud, vaagnad, tassid ja kannud. Nendega ma mängisin harva, sest vanaema kartis, et ma lõhun need kiiresti ära. See serviis on praegugi pööningul kohvris, oodates väikest mängijat.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/matvei-1.jpg" alt="Matvei nukuga" width="400" />
<p>Igapäevaseks mängimiseks olid mul platsmassist nukunõud. Veel mäletan ma sellest ajast paberist nukke (poiss ja tüdruk). Karbis oli nende riiete garderoob (alates talveriietest ja lõpetades suveriietega).</p>
<p>Armsaks mänguasjaks oli mulle nukk nimega Priit. Tal oli kummist pea ja riidest täistopitud keha. Ta nägi välja peaaegu nagu Sipsik, aga ometi oli ta poiss – nukk Priit – ning ma tean kindlalt, et ta rääkis minuga, kui teised pealt ei kuulanud.</p>
<p>Väiksena ei osanud ma kaua aega ütelda „r“-tähte. Ema ja vanaema lubasid mulle osta rongi, kui ma tähe selgeks saan. Ühel päeval, kui olime linnas, nägin poe aknal oma kallist rongi, ütlesin: "Ema, palun osta mulle RONG!" See tuli põristades ja kogu oma ülejäänud elu põristan „r“-i edasi. Rongi ma sain – see oli puidust tehtud ning ma võisin tundide kaupa sellega mängida.</p>
<p>Kui ma sain 6-aastaseks, kingiti mulle puidust konstruktor. Vaat see oli mäng! Sai ehitada terveid linnu, külasid või kolhoose. Seal oli puid ja põõsaid ja loomalautu jne. Seda sai mängitud üksi, naabritüdrukuga või Tallinnast tulnud onupoja ja onutütrega.</p>
<p>Vanasti asus prügimägi praeguses Krahviaias lossi lähedal. See oli meie Aarete saar. Sõbrannaga korraldasime sinna mitmeid retki. Sõjasaagiks sain sealt portselanist teekannu ja PUNASE KLAASIKILLU. Me olime lummatud, sest läbi värvilise klaasi avanes meile uus muinasjutuline maailm.</p>
<p>Suvel oli lapsi õu täis, sest peale minu ja naabritüdruku elas naabrimajas veel kaks poissi. Nad olid meist suuremad, aga vahetevahel lõid nemadki meie mängudes kaasa. Kogu suveks tulid Haapsallu kaks onupoega ja onutütar. Nendest suvedest on meeles takjasõda, luurekas, pallimängud.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/matvei-2.jpg" alt="Matvei hoovis" width="400" />
<p>Hommik algas jooksuga randa ujuma, siis sööma ja mängima. Kuuride vahel kasvas palju takjaid. Iga laps korjas sealt oma laskemoona ja sõda võis alata. Kaotajaks oli see laps, kelle riietelt ja juustelt leiti kõige rohkem takjanuppe. Eriti valuline oli see naabritüdrukule, kellel olid pikad juuksed. Sageli jooksis ta nuttes koju ema juurde.</p>
<p>Luurekad olid põnevad. Meil oli üks lipp, mis ära peideti. Meeskondi oli kaks ja alatasa oli see häda, et mind kui pesamuna ei tahetud kampa võtta. Suure mangumise peale lõpuks ikka võeti, sest ma pääsesin igast väiksemast praost läbi. Kõige vingem oli luurekat mängida äikese ajal. Ümberringi kõmises ja välkus – oli nagu päris sõda. Ainult suur vihm peletas meid õuest.</p>
<p>Pallimängudest oli esikohal jalgpall. Mina olin oma võistkonna väravavaht, kuigi tahtsin olla kesktormaja, aga vanem onupoeg ei lubanud ja teda austasid kõik. Ainult ükskord ei pidanud ma vastu ning tormasin väravast väljakule. Ma sain palli viivu isegi puudutada, enne kui teise meeskonna poiss mu lihtsalt kõrvale lükkas ja palli meie väravasse lõi. Onupoeg riidles minuga, mina töinasin. Ta ütles, et ei võta enam kunagi mind väravavahiks, sest jalgpall pole mõeldud plikadele. Mitu mängu pidin olema platsi ääres, kuni lõpuks minu peale halastati.</p>
<p>Veel mängisime rahvastepalli ja mädamuna. Kui mu mälu ei peta, siis mädamuna reeglid olid sellised: üks lastest viskab palli kõrgele õhku ja hüüab kellegi nime, näiteks: „Maie!“ Maie püüab palli kinni ja ütleb: „Stopp!“ Mängijad ei tohi enam joosta, vaid on paigal. Palliga mängija valib enda jaoks kõige lähemal oleva lapse, tõmbab kingavarbaga joone ja teeb kolm hüpet ning viskab palli seisva mängija suunas. Kui see ei suuda palli püüda, on tema "mädamuna" ja ta peab palli uuesti mängu panema (seekord ilma nimeta, sest ta on mädamuna). Kui mängija on palli kinni püüdnud, hõikab ta palli üles visates juba kellegi teise lapse nime.</p>
<p>Kuna olin pisike ja nääpsuke, siis lemmikmänguks oli ka peitusemäng. Olin paljudes mängudes võidumees, kes joostes kuuriseinale patsutas ja lausus: "Uka, uka, mina prii!" Mäng algas salmi lugemisega. Neid oli kaks:</p>
<p>1) Üks valge tuvi lendas üle Inglismaa.<br />Inglismaa oli lukku pandud,<br />luku võti katki murtud.<br />Ütle, mitu seppa seda peavad parandama.<br />Ütle sina, väike tatinina!</p>
<p>See, kes jäi "tatininaks", pidi hakkama teisi lapsi otsima, lugedes kinnisilmi kahekümneni.</p>
<p>2) Punaste pükstega politsei,<br />ütles mulle: "Idii damoi!"<br />Mina ei mõistnud seda keelt.<br />Pöörasin selja ja näitasin keelt.</p>
<p>Kui ilmad olid vihmased, siis mängisime lauamänge („Reis ümber maailma“, „Lend Kuule“, „Tsirkus“, „Suusaretk“ või „Kirbumäng“). Sageli mängis lauamänge ka vanaema ja siis sai alati nalja. Vanaema läks hasarti ja süüdistas onutütart, et see teeb sohki. Mina ei saanud aru, mida see „sohk“ tähendab. Eks siis teised seletasid mulle. Kõik need mängud said mängitud aastatel 1962–1966.</p>
<p> 1966. aasta suvel kolisime vanaemaga uude kohta, mis asus Komsomoli tänava lõpus. Maha jäid endised mängukaaslased ja armas koduhoov. 1967. aasta suvel olin paar nädalat Metsapoole pioneerilaagris, mis asus Läti lähedal. Seal toimus esimene öine häire, mis oli väga põnev. Röövitud oli meie lemmikkasvataja. Tänu suuremate kaasabile leidsime oma kasvataja pimedast metsast üles. Veel meenub laagrist üksteise pasteerimine. See tähendas seda, et kui kõik magasid, võtsid oma hambapastatuubi ja tegid naabrile mõnusa näomaalingu. Oli ka juhuseid, kus pasta sattus juustesse ja hommikul võis kuulda korralikku hädakisa kannatanult.</p>
<p> 1968. aasta sügisel sai minu uueks kooliks Haapsalu I Keskkool. Sain tuttavaks oma klassi mõne tüdrukuga. Meist moodustus 5-liikmeline seltskond, kellega koos sai nii mõndagi põnevat mängida. Koolis, vahetundide ajal, olime pioneeride toas. Sinna oli toodud uus lauamäng (jalgpall – puust keeratavate mängijatega). Pidime peale passima, sest mängida-tahtjaid oli palju ja alati toimus seal ka rüselusi. Poisse oli alati rohkem ja nende jõud käis meist lihtsalt üle.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/matvei-3.jpg" alt="Matvei koolilapsena" width="300" />
<p> Kui tunnid läbi said, mängisime sageli võimlas. Trükist oli ilmunud A. Lindgreni "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist." Olime kõik selle raamatu fännid ja kujutasime oma raamatukangelasi mängus ette. Meil käis oma Punaste ja Valgete Rooside sõda. Mul ei õnnestunud kunagi olla Kalle Blomkvist. Lihtsalt loosiga ei vedanud. Sain endale Sixteni rolli – ega see ka päris vilets ei olnud. Võimlemismattidest tegime omale peakorteri, meil oli ka oma Suurmõmmik, mille eest võidelda. Sellest mängust on meelde jäänud ülima põlgusega öeldud lause: "Oo, Valge Täi, sinna majja käi!"</p>
<p>Mõnikord mängisime garaažide vahel "Mary Poppinsit". Ka see mäng oli ülimalt populaarne ja tekitas vaidlusi, sest Mary Poppins sai olla ainult üks meist. Vahel harva tulime tagasi nukkude juurde. Nendega sai mängitud ühe tüdruku juures pööningul.</p>
<p>Televiisorist tuli palju sõjafilme ja ka need olid meie mängudes kajastatud. Lepa tänava lõpus asus sel ajal lammaste karjamaa ja küün, kus hoiti heinu. Ehitasime sinna heinte sisse käigud ja staabi. Olime partisanid, kes jälgisid vaenlast oma salajasest peidupaigast. Asi lõppes aga meile üsna kurvalt, sest keegi oli tulnud lammastele heina võtma, aga vajus meie tehtud salakäiku ja pidi ennast vigaseks kukkuma. Ümberkaudsed elanikud teadsid, et see on minu kätetöö ja meil keelati rangelt isegi läheneda küünile.</p>
<p>Koolivaheajal käisid vahel Haapsalus nii onupoeg kui onutütar. Olime juba suuremad ja lauamänge enam nii väga ei mänginud. Peamisteks mängudeks said kabe ja kaardimäng. Vanaema ja meie pidasime lausa turniire. Kaardimängus oli vanaema kibe käsi ja ülimalt hasartne. Sageli läksime riidu või lõppes mõni mäng lausa nutuga. Lemmikmäng oli mul kaardimängudest "Perekonna tola". Veel mängisime "Paaris turakat", "Botkitnoid", "Linnade põletamist" ja "Bismarckit." See viimane oli lausa teadus, mis õpetas mõtlema.</p>
<p>Peale selle sai nii koolis kui ka kodus mängitud "Laevade pommitamist". Ruudulisel lehel on joonistatud kast, kus on märgitud külgedele tähed ja numbrid. [JOONIS] Kasti sees on laevad (ühe-, kahe- või kolmekohalised). Mängija küsib tähe ja numbri kombinatsiooni. Näiteks „a1“. On tabamus ja öeldakse: "Pihtas ja põhjas!" ning värvitakse ruut ära. Võitjaks saab see mängija, kes laseb kõik laevad põhja.</p>
<p>Sugulastega sai mängitud ka kopkamängu. Selleks oli vaja väikest taskukammi ja 1-või 2-kopikalist. Kammi servaga vajutati kopikat, püüdes tabada 5-, 10- või 20-kopikalist. Võitja pidi aga raha alati vanaemale tagasi andma.</p>
<p>Sünnipäevaks oli mulle kingitud lotomäng. See koosnes õhukesest papist tehtud mängukaartidest, mille peal olid numbrid ja kott puust numbritünnidega. Mängujuht võttis kotist tünni ja ütles numbri. Võitjaks sai see, kes oma lehe kõige kiiremini numbritünnidest täis sai.</p>
<p>I korrusel elas kaks poissi. Kui neil oli väga igav, siis kutsusid nad mind enda juurde mängima. Põhiliseks mänguks oli jalgpall (metallist mängijatega ja kuul oli jalgpalliks). Iga mängija oli vedruga ja tuli omada käteosavust ja tunnetust, et teha sööt õiges suunas.</p>
<p>Nende mängude periood hõlmab aastaid 1967–1971. Ja siis saabus üleminekuiga, kus mängud ja mängumaa libisesid minevikku ja ees terendas mäng „Täiskasvanuks saamine“.</p>
<p>Oma lastega olen mänginud lauamängu "Reis ümber maailma" 1990-ndate aastate keskpaiku ja ka natuke kaarte. Aga need emotsioonid ei olnud enam nii kirevad, kui lapsepõlves vanaemaga mängides. Ainult oma viieaastase lapselapsega olen taas pöördunud lapsepõlve mängudemaale. Mängin temaga trollide-kollide mängu (tekk on koobas, vanaema on troll-koll ja lapselaps on trolli vang). See mäng on täis hasarti, kartust ja põnevust. Vahel arvan, et teen lapsele liiga, aga poiss tuleb siis kavala näoga ja ütleb: "Vanaema, mängime trollimängu! Eks!" Ja muidugi jalgpall meie kahe vahel. Ning taas olen ma väravavaht ja kesktormajaks 5-aastane Gregor.</p>
<p>Praeguses kiires ja tehniliselt modernses maailmas on kindlasti omad mängud. Ma usun, et ka tänapäeva lapsed mängivad sama fantaasiarikkalt ja huvitavaid mänge kui meie omal ajal. Jah, võib-olla ei saa iga laps taguda hoovis palli või mängida mõnda muud huvitavat mängu, sest ta elab magalarajoonis. Kuid ma arvan H. Männi luuletuse "Muinasjutujänesed" sõnadega…</p>
<p>_ " _</p>
<p>Oma jänestega käisin läbi kõik kauged maad,<br />tegin kaasa kõik seiklused<br />kuumas Aafrikas<br />kollasel Hiinamaal<br />minevikus ja tulevikus.</p>
<p> _ " _</p>
<p>Aga jänesed elavad laste juures edasi.<br />Ma ei näe, aga tean seda,<br />ma ei kuule, aga aiman seda,<br />sest lapsed ei saa ju üksi<br />nii rõkatavalt naerda ja kilgata.</p>
Täisviide
EFA I 168 < Kose khk., Liiva k., Traadi t. < Haapsalu l. – Maie Matvei, s. 1957. a. (2013)
Maakond
Läänemaa
Kihelkond
Haapsalu l.
Koguja
Maie Matvei
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1960. aastad
Koguja sünniaeg
1957
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Maie, snd. 1957. a. Läänemaal
korter
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p><strong>1. Miljöö</strong><br /><strong>1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong></p>
<p>Sündisin Tallinnas, kuni viienda eluaastani elasime Veerenni tänaval ehedas agulimiljöös. Väike ahiküttega korter, kahekorruseline puumaja, mille hoovil oli tsementpõranda ja suure katlaga pesuköök ja veel üks "hoovimaja" (tagaküljega hoovi poole? <strong>–</strong> mäletan, kuidas selle hoovimaja ja plangu vahele jäi kitsas vahe, millest läbi hiilida sai). Hoov oli tallatud rohuga ja tolmune, tagaosas kasvasid sirelid ja marjapõõsad ning olid peenrad, servad laudadega piiratud, sinna aga lastel oma mängudega asja ei olnud <strong>–</strong> muidu tuli pahandus. Tänaval oli suurtest paeplaatidest kõnnitee, maja ja tänava vahel kõrge plank.</p>
<p>Kui olin viieaastane, kolisime uude neljakorruselisse kolme trepikojaga majja praeguses Uues Maailmas. Rajoon oli endiselt samasugune vana armas agul kui enne, kuni raudtee ja Lilleküla jaamani. Meie maja taga oli suur hoov, mille keskel liivakast, ühes küljes garaažide rida ja tagaosas pesunöörid. Hoovi ümber oli roheline lippidest tara, millest oli päris hea üle ronida, ülemise põikpuu peal sai isegi istuda. Hoovile järgnes lasteaed ja selle hoov, mis õhtuti samuti ümberkaudsete majade laste mängumaaks muutus.</p>
<p>Samal ajal oli mul lapsepõlves paralleelmaailm, kus veetsin kõik nädalavahetused, koolivaheajad ja suved <strong>–</strong> vanaemade juures Tuhalas Harjumaal. Väike asunikutalu mäekünka otsas, kuiva jõesängi kaldal, allikad, lepik, hobused, lehm, lambad, kanad, heinategemine ja lammaste köietamine. Vanaisa suri, kui olin 10-aastane, vanaema, kui olin 15. Sinnamaani lugesin oma tegelikuks koduks ikka seda paika päikese all. Majal oli puutrepp, kus hea istuda, trepikojast läks lai redel-trepp pööningule ja uks tahatuppa ning sahvrisse, otse uks kööki, mille tagumisest osast pääses vanaema-vanaisa magamistuppa. Põrandad olid laiadest laudadest, seintel ülaosas tapeet, all puitbarjäär. Pliidi ees vanaisa eluajal raiepakk ja haokubu, hiljem vanaema enam hagudega ei kütnud. Maja ümber aed (mille nurgas otsaga vastu küüni vana palkait), sellest väljas kummelise õuemuru ümber kõrvalhooned: küün, tall ja laut <strong>–</strong> viimased otsakuti koos. Ümberringi metsad ja heinamaad.</p>
<p><strong>1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?</strong></p>
<p>Linnakodus oli õhtuti ikka paar tundi mänguaega, kuna õppimine mulle raskusi ei valmistanud. Talvel lumega hoovis väga tihti ei mängitudki, aeg kulus rohkem lugemisele, vahel käidi kelgutamas ja liuväljal.</p>
<p>Maal olid mänguaeg ja -vabadus peaaegu piiramatud. Oma voodi ära tehtud ja toa põrand allikaojasse kastetud lehisvihaga puhtaks pühitud, võis mängudele ja metsaretkedele pühenduda, kuni tühi kõht end meelde tuletas. Tööd olid ikka ka, aga rohkem heinaajal. Muidu vast kokku pool tundi kuni tund päevas: lehmaketti edasi tõsta, tuppa puid tuua, kanadele ja seale kartulitest rohtu kitkuda.</p>
<p><strong>1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong></p>
<p>Lugemine, lugemine, .... lugemine. Lisaks "ekspeditsioonid" metsa, onnide ehitamine, ilusate kivide ja kivististe otsimine, ujumine, lugude väljamõtlemine, mida mõttes või tegelikult läbi mängida.</p>
<p><strong>2. Mängupaik<br />2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong></p>
<p>Linnas oli esimeses kodus mängupaigaks hoov, tänavale ei tohtinud minna ja toas oli kitsas, sinna ei saanud kedagi kutsuda. Hiljem oli mängupaigaks oma maja hoov ja lasteaia õu seal kõrval, liivakast. Õues olid tagumiste sissepääsude juures paeplaatidest kattega müüri moodi piirded, seal peal sai istuda-turnida. Korter oli kahetoaline, seal saime küll 5 aastat noorema vennaga mängida, aga mitte sõpru külla kutsuda. Lasteaia hoov kõrval oli karussellide, ronimisredelite ja suurte liivakastide tõttu ihaldatud mängupaik, aga sealt tuli olla valmis kiiresti põgenema <strong>–</strong> tegelikult seal mängida ju ei tohtinud.</p>
<p>Maal oli mängupaiku lõputult, kuid lemmikuteks olid maja taga kuivas jõesängis kasvav lepik, kus voolas allikas; kunagine hobusetall oma latrite ja põnevate vanade esemete ning tööriistadega; karjamaa kuiva jõesängi nõlvadel, kus all orus kasvasid kullerkupud ja üleval metsmaasikad ja muulukad.</p>
<p><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong></p>
<p>Kooliga ei seostu küll ühtegi mängu, vahetundides pidi jalutama kahekaupa rivis ja peale tunde lidus igaüks koju, et siis hiljem võib-olla uuesti kokku saada. 1. klassis käisin endises 22. keskkoolis, sealt tulles jäi koduteele suur puust liumägi, millest allasõitmine tihti kojujõudmise hilja peale venitas.</p>
<p><strong>2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?</strong></p>
<p>Linnas ikka õhtuti, aga pimeda peale jääda ei lubatud, ainult liuväljale vahel. Maal võis mängida igal ajal ja kohas, kuigi talvel pimedas ikka rohkem toas.</p>
<p><strong>3. Mänguseltskond<br />3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.</strong></p>
<p>Onupoeg, onutütar ja teised sugulaste lapsed ning nende sõbrad sünnipäevadel. Neil oli üks emapoolne sugulane, meist 3<strong>–</strong>4 aastat vanem tüdruk, kes meile (mäletan seda alates 5<strong>–</strong>6-aastasest kuni 13<strong>–</strong>14-aastaseni välja) igasuguseid mänge organiseeris.</p>
<p>Maal mängisime põhiliselt neljakesi: meie onutütrega olime ühevanused, onupoeg aasta noorem, minu vend 5 aastat noorem - eelkoolieas pigem segaja kui mängukaaslane. Kodus kahekesi mängisime ka vennaga, siis teisi lihtsalt polnud.</p>
<p>Linnas hoovis oli meid tosina jagu, igas vanuses ja igasuguseid. Korraga muidugi nii palju tavaliselt õues ei olnud, aga vahel juhtus sedagi. Lapsi oli majas rohkem, aga mõni ei saanud tervise pärast mängudest osa võtta ja mõned olid veel liiga väikesed. Need kes juba liiga suureks said, jäid ka aegamööda mängudest kõrvale.</p>
<p><strong>3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?</strong></p>
<p>Osaliselt kattus. Head sõbrad olime onupoja ja onutütrega, kellega koos ka palju mängisime. Linnas kohtusime põhiliselt sünnipäevadel ja perepidudel, maal vanaema juures ka niisama.</p>
<p>Oma klassikaaslastest sõpradega koos eriti ei mänginud, ka pinginaabriga, kellega olime eriti head sõbrad. Käisime kinos, jalutasime linnas, arutasime-jutustasime.</p>
<p>Oma tänava ja hoovi lastega mängisime hoovis ja tänaval, kodus külas käis mul ainult allkorrusel elav paralleelklassi tüdruk. Hoovis oligi ainult mänguseltskond, muul ajal nendega sõprust ega läbikäimist polnud.</p>
<p><strong>3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong></p>
<p>Poisid ja tüdrukud mängisid minu mänguseltskondades küll koos, kuid "venelaste maja" lastega koos ei mängitud, pigem kakeldi ja vahel päris tõsiselt. Naabertänavas asus nimelt sama suur neljakorruseline maja kui meie oma. Kuna kortereid sai töökoha kaudu, siis elasid meie majas ainult eestlased, naabermajas aga mingi tehase venelastest töötajate pered. Põhiline lööma käis lasteaia hoovis mängimise õiguse pärast, aga vene poisid kiusasid igapidi ka tänaval. Sõimasid muidugi fašistideks ka!</p>
<p><strong>3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong></p>
<p>Tülid tekkisid põhiliselt siis, kui keegi arvas, et sohki tehti. Vahel oli see tõsi, aga vahel ka mitte. Näiteks keegi piilus peitusemängus või pimesikus, luges "pidamise" ajal valesti <strong>–</strong> mitte viiekümneni, nagu tavaks vms. Tavaliselt eitas süüdlane kõike, aga kui teised ei leppinud ja jonni edasi ajasid, siis järgnes: "Te olete lollid, mina teiega enam ei mängi!" ja tönnides tuppaminek. Järgmiseks korraks oli kõik unustatud ja mängiti edasi.</p>
<p>Kodus ja maal tulid tülid põhiliselt sellest, et vend oli meist palju noorem, ei suutnud meiega sammu pidada ja virises. Siis vahel panime tema eest plehku, aga saime riielda, sest pidime ju väiksema järele vaatama.</p>
<p><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong></p>
<p>Isa mängis meiega kabet ja käis vahel suusatamas, "maadles" ja müras, eriti vennaga, kui see väike oli. Emaga mängimisest pole küll ühtegi mälestust.</p>
<p>Ise mängisin lastega, kui nad väiksemad olid, igasuguseid ise väljamõeldud muinasjutumänge <strong>–</strong> filmidest ja raamatutest pärit süžeede edasiarendusi. Saunas käies oli meil abiks kuri nõid tädi Rumpumpel, kes ei näinud lapsi, kui nad olid seebivahuga kokku tehtud või juuksed šampooniga hõõrutud. "Immuniteet" kestis ka pärast loputamist.</p>
<p>Nüüd, kui lapsed suured, mängime perega kokku saades tihti lauamänge, kuna vanem poeg on suur lauamänguhuviline ja tal on neid päris palju.</p>
<p><strong>3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong></p>
<p>Üksinda mängisin palju. Väikesena karvaste mänguloomadega, nukke mul eriti polnud ja nende riietamine mind ka ei huvitanud <strong>–</strong> rohkem olid nad koos loomadega mingi loo tegelased.</p>
<p>Maal ehitasin onne ka üksinda, kui teisi polnud, korraldasin 1-liikmelisi ekspeditsioone tundmatutesse metsasügavustesse ja mõtlesin endale kaaslasi ja seiklusi välja.</p>
<p><strong>4. Mängu alustamine</strong><br /><strong>4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Linnas tuli keegi õue, siis lisandus veel keegi: "Mängime midagi!" <strong>–</strong> "Mida?" Keegi tegi ettepaneku ja kui teised nõus olid, siis läks lahti. Kui meid mängu jaoks väheks jäi, siis lasti all selle korteri uksekella, kus mõni mängukaaslane elas, see pistis pea aknast välja ja siis karjusid kõik: "Tule õue mängimaaaa.." Enamasti pistis siis pea välja ka mõni vanem majaelanik ja hakkas hurjutama, et mida te röögite!</p>
<p>Maal olin ettepaneku tegija tavaliselt ma ise, vahel ka teised.</p>
<p><strong>5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.</strong><br /><strong>5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong></p>
<p>Minu mänguseltskondades mängisid poisid ja tüdrukud koos, tuttavate juures tuli kuulu järgi ette ka seda, et tüdrukud mängisid näiteks ka paberist nukkudega ja poisid midagi muud.</p>
Täisviide
ERA, DK 149 < Haljala khk., Lauli k. < Tallinna l.; Kose khk., Tuhala k. – Tiina Neljandik, s. 1957. a. (2013)
Maakond
Tallinn
Kihelkond
Tallinna l
Koguja
Tiina Neljandik
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1960. aastad
Koguja sünniaeg
1957
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Tiina, snd. 1957. a. Tallinnas
korter
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p><strong>1. Miljöö</strong><br /><strong>1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!</strong></p>
<p>Ma elasin trammitee kõrval Kalamajas, inetus pruunis puumajas nr 28 korteris 5. Alguses oli tänava nimi ja iseloom nõukalik: Kalinini. Miilitsad jõlkusid siin tihti, sest asotsiaalset kontingenti oli palju. Majal oli suur hoov ja selle ühes servas pesuköök katlaga – kila-kola täis, kuid aeg-ajalt seda siiski kasutati (tänaseks on see unikaalne abiruum kahjuks lammutatud). Hoovi teises servas olid puukuurid ning meie briketikelder oli hoovimaja all. Oma maja kelder oli õõvastav: pime, hallitanud, külm. See-eest asus katuse all põnev pööning pesunööride, tuvide ja ümmarguse aknaga. Tagaaed metsistunud tikripõõsaste ja plärutavate vanameestega oli koerakakat täis. Vahtrapuu, mille lehed koputasid aknale ja vahel ehmatasid, jagas lahkelt tasuta lelusid, lehti ja "ninasid". Kalamaja õhustik. Vanaema elas ka lähedal, Köie tänavas, nii et mängisin rohkem tema juures (väiksem suletud hoov ja tagaaed, madal köögiaken, kust mul silma peal hoiti, puhas õuemuru, kuhu sai teki laotada ja lugeda luuletusi ja muinasjutte, maikellukesed ja metsmaasikad). Ka vanaema maja juurde kuulus tore pesuköök suure katlaga, kuhu sai sisse ronida ning peitust mängida. Ka see on lammutatud. Õue kõrval toomingal laulsid ööbikud, kuid puu nuditi ära, kuna vajas naabermaja päevitamist armastavate <em>mamuljade</em> eest päikese. Mõnikord oli Kalamaja ka hirmutav – tulekahjud, mida kartsin nagu vanatühi välku.</p>
<p>Kuid pool minu aastast möödus Viljandis, kus elas teine vanaema eramajas koos aiaga (aed on siiamaani džungel ja ergutab samavõrd fantaasiat). Vanaema pidas ka loomi: kanu, muskusparte, varem kalkuneidki ja angooraküülikuid. Mängisin ainult õues. Lemmikmäng oli "Laseme leebet, nii et keegi ei tea, kus me päev otsa oleme". Teate seda mängu? Ma võitsin iga kord. Palju vaba murupinda ja põnevad hekialused käigud umbtänavas. Kummaline on see, et järgmise aasta (2014) Viljandi Pärimusmuusika Festivali teema on samuti „Mäng“. Viljandis oli ja on lähedal ürgorg oja, saarekese ja suure Piraadikiviga (selle nime panime ise, aga kuna tal mingit ametlikku nime pole, võiks see ju jäädagi...), ujumiskoht mänguväljakuga, väiksed kunsttammid/kosed, kust sai närvikõdi himustades üle lipata, parditiik, palju plõksutaimi, hundinuiasid ja paraku ka nõgeseid. Vanasti olid linnapiiril lehmad, praegu on samas kohas uusrikkad, aga suurt vahet pole.</p>
<p><strong>1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?</strong></p>
<p>Piiramatult, aga ma tegin heameelega tööd ka (rohisin, käisin metsas marjul ja tampisin kanadele söödaks naate ja nõgeseid). Töö on ka mäng – sul on vastutus, oled suurem kui muidu, tähtsam kui tavaliselt. Kuna mind "paigutati" Viljandisse eest ära, siis mis mul muud teha oli, kui mängida ja metsas luusida.</p>
<p><strong>1.3. Mis oli Su meelistegevus?</strong></p>
<p>Seigelda ja uidata mööda ümbruskonda ning kujutleda end metshaldjaks, mereröövliks või maadeavastajaks. Või spiooniks, musketäriks, robinsoniks.... meeldis linde narrida (vilistades) ja turnida puude otsas.</p>
<br />
<p><strong>2. Mängupaik</strong><br /><strong>2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).</strong></p>
<p>Mängupaigad linnas.</p>
<p>1. Lasteaia hoov. Ronimispuud ja liivakastid.</p>
<p>2. Koduhoov. Pori. Seal ma eriti ei mänginud, sest nii võis kogemata joodikute korteri aknast välja lendavate taldrikutega pihta saada. Mulle meeldis pööning, kus oli ka nahkhiiri, tuvisid, kuivasid naabrinaise kahe meetri laiused roosad trussikud ja rinnahoidjad, mida oleks saanud kasutada võrkkiigena, samuti oli pööningul kelkusid ja suuski, raamatukaste ja mõned hiirelõksud. Ning kummikuid. Ning mõnikord oli seal ka Vasja. Ja siis me saime enda pere kasutusse ka huvitava keldri, mis oli kuulunud teatrikunstnikule ning seal vedeles maske, tüllseelikuid ja pitsilisi musti vihmavarje. Aga keldris ajas solgikaev vahel üle ning sellepärast see ei olnud nii lahe kui pööning (kuigi võis mängida, et oled merehädas ja vanast lehvikust parvel üle kobrutava halli mere mandrile ujuda). Isver, mänge oli nii palju! Kelder oli ka vanu ajakirju täis ning sealt võis pilte välja lõigata ja kleepida muinasjutuks kokku <em>a´la</em> Onu Raivo, mängida tasapinnal multikat. Pööningut ma ei kartnud, ainult selle treppi, mis kägises ja oigas nagu vaim.</p>
<p>3. Mu oma toa nurk. Toas peamiselt joonistasin, ehitasin paberist suuri muinasjutulinnasid ning meisterdasin nukke, loomakesi ja igasugu koledaid elukaid.</p>
<p>4. Lasteaed, toas ronimispuud, lai põrand, toolid.</p>
<p>Mängukohad maal.</p>
<p>1. Aed. Aed oli huvitav nii suvel kui talvel. Suvel olid seal lilleõied, herned ja murtudsüdamed, millest said rüütlid ja haldjad, kalkunid, keda sai kiusata, ja pardid, kes kiusasid mind. Varem oli meil ka kass Kiki ja koer Bella, aga nad jäid järgemööda auto alla, ning rohkem meile kasse-koeri ei toodud. Olid ka Taivo ja Mari, üleaedsed, aga ma pigem eelistasin siiliga mängida...</p>
<p>2. Viljandi surnuaed. (Ojaa, mul oli seal palju sõpru. Kummitusi.) Viljandis on Metsakalmistu ja Riia mnt. surnuaed, mõlemad on vahvad kohad. Omamoodi mäng oli ka see, et sai kujutada ette, kuidas kividele raiutud nimede taga peituvad inimesed välja nägid ja mida nad ütleks inimeste kohta, kes iga päev neist mööda tatsavad.</p>
<p>3. Paala järv. Seal sai ujuda ja võistelda, et kes kapitaalsemalt kaldamudasse kinni jääb või kelle peale kalamehed esimesena karjuma hakkavad. Mõned võistlesid ka nahale rantide päevitamises, kuid mina isiklikult vihkan päikest, sest ma olen selle vastu allergiline.</p>
<p>4. Lossimäed. Seal sai ümber varemete joosta ja kiljuda ning rippsilla kiirületamise südikuses võistelda.</p>
<p>5. Loodi põrguorg. Metsamängud. Marjadest keede tegemine. Sipelgad ja kuklased ning koopavaimudele hõikamine ja lillede ning marjade ohverdamine. </p>
<p>6. Lilli küla, sugulaste juures. Kiikumine suurel külakiigel.</p>
<p><strong>2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?</strong></p>
<p>Palju. Vahetunnis keksu, kummikat<a title="" href="#_edn1">[1]</a>, aga kuna mu pahkluud üldse hüppamist ei kannata, siis ma seda kaasa ei teinud – kohe väänasin jala välja... Esimeses klassis oli meil pikk vahetund peale lõunat, siis meeldis kõige enam joonistada stseene ühe enda välja mõeldud tegelase, Kõps-karu elust. Tegime seda koos klassiõega niikaua, et jäime matasse pool tundi hiljaks. Hiljem sai mängida laevade pommitamist... Minu jaoks oli koolis õpitav piisavalt põnev ja pani mu fantaasia kappama, nii et mängida polnud enam vajagi. Siiski jäin mõnikord tunnis fantaseerima, mängima kujutluspiltidega, näiteks kuidas kassid koolis käiks või kui õpetaja oleks draakon...</p>
<p><strong>2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?</strong></p>
<p>Kui tuju tuli. Ümbritsev ei omanud mingit rolli. Kõik said mängu kaasa tõmmatud. Ka loomad, kuigi see ajas neid vahel segadusse. Mind ei takistanud eriti miski, olgu paduvihm või lumetorm või semestri tähtsaim kontrolltöö.</p>
<p><strong>3. Mänguseltskond</strong><br /><strong>3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.</strong></p>
<p>Õdesid-vendasid mul ei ole ja sugulastest elasin kaugel. Noh, Mustamäe on ju kauge. Kodus mängisin enamasti üksinda. Naabrilastest mul kunagi üks mängukaaslane oli, Margit oli vist tema nimi. Ta oli raskest perest ja selline pisut räpakas. Lasteaiakaaslastest Raivo ja Kristjan. Raivo oli prullakas ja endassetõmbunud, teised temaga ei mänginud. Me mängisime rallikaid. Mul oli Žiguli ja tal Moskvitš. Raivo oli tore ja heasüdamlik. Kahjuks teda enam pole, ta lahkus elust vabatahtlikult. Kristjan oli minuga ühel ja samal päeval sama tunni sees sündinud. Tema sai alati kutsu pildiga tordi ja mina kiisu pildiga, aga ma uuristasin enda omasse kohe hiireaugud sisse ja siis me sõime Kristjani oma. </p>
<p>Viljandis oli meil selline oma jõuk umbtänava lapsi, kes korraldas igasugu aktsioone ja lehvitas õhtuti tänavaotsas loojuvale päikesele. Aga seiklema neid koos minuga ei lastud, nad viidi pigem suure Volgaga vanaema põllulapile peete rohima.</p>
<p>Minu tädipoeg oli ka mängukaaslaseks, aga ta on minust oluliselt noorem ning palju vähem pöörase fantaasiaga. Temale meeldis, kui raamatuid ette loeti ja iga tegelase häält eri viisil tehti. Nii ma siis etendasin tervet Vahtramäe Emilit. Vanaema mängis hobust. </p>
<p>Koolikaaslastega mängisime rohkem sünnipäevadel. Olid sellised standardsed mängud, viktoriinid jne, kuid lavastasime ka muinasjutte ja võtsime neid linti kassettraadioga. Meil oli oma (mustast huumorist nõretav) Punamütsike, absurdihõnguline Lumivalgeke ning anarhistlik Saabastega kass.</p>
<p>Minu esimene pinginaaber Annika armastas väiksena alati kaarte mängida. Minule tundus kaardimäng hirmus igav. Liiga raamides, liiga palju numbreid.... koos mängisime algklassides Soome suusatajaid. Me teadsime Marju Matikainenit, aga rohkem naissuusatajaid ei teadnud. Mõtlesime ise välja. Nii sai minust Helmi Hetikäinen ja seal me siis suusatasime koolistaadionil ning lällasime soome keeles.</p>
<p><strong>3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?</strong></p>
<p>Ei, mul on alati vähe sõpru olnud. Õigemini nii palju sõpru, et ei jõua sõbraks õieti saada. Tüdinen inimestest kiiresti. Võib-olla näen nendeski mänguasju? Mul on paar sõpra tegelikult ja ülejäänud on head koolikaaslased ja mõttekaaslased lihtsalt.</p>
<p><strong>3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?</strong></p>
<p>Aeg-ajalt käis Viljandis ka üks mustlane meiega mängimas, aga eriti segunemist ei olnud. Ma olin ise ehk kõige ebatavalisema välimusega. Kalamajas ma venelastega üldse ei mänginud. Nad olid kõik vanemad, jõid õlut ja ei sallinud ka eestlasi eriti.</p>
<p><strong>3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!</strong></p>
<p>Kunagi tahtsime minu sünnipäeval Leonardo Da Vinci vaimu välja kutsuda, aga üks tüdruk tahtis hoopis Ayrton Sennat ja siis me loopisime üksteisele torti näkku, aga pärast leppisime ära.</p>
<p><strong>3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?</strong></p>
<p>Mängisime näiteks isaga täringumängu, kus tuli erinev arv punkte visata. Mitte kunagi ei mänginud kaarte. Lemmikuteks olid tähe- ja sõnamängud: sama-tähe-mäng, kus tuleb leida lind, loom, lill, linn, söök, riideese ja masin sama tähega. Või siis poomine. Millegi kirjeldamine toas kehakeele abil. Mõistatused. Õues meeldis meile käia kõige enam tuisu ja tormiga. Siiani läheme esimese lumetormiga õue (eriti, kui linnavõim selle eest hoiatab või ära keelab) ja teeme lumes mustreid, fotolavastusi ja kaadreid jõulukaartide tarbeks. Oleme kehastunud kaameliteks lumes ja hiina päkapikkudeks. Samuti mängisime kreeka-rooma maadlejaid.</p>
<p><strong>3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?</strong></p>
<p>Mängisin, et loomad vallutavad maakera ja rajavad oma ühiskonna. Mängisin tulnukat, piraati, kummitust... Et olen arhitekt (kuigi ma seda keerulist sõna ei teadnud, aga tahtsin linna ehitada), või olin kapten, või detektiiv. Tihti olin lihtsalt üks metsik tegelane, kes oskab moonduda puuks, järveks või draakoniks, lennata kuule ja seigelda loodusteadlasena mööda kontinente.</p>
<p><strong>4. Mängu alustamine</strong><br /><strong>4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Töö oli tehtud ja aega oli üle. Mõnikord, teistega koos mängides, tehti otsus selle põhjal, kui kaua vanemad või vanaema poes käia võiks. Natuke seikluslikumaid mänge ju sai mängida vaid siis, kui täiskasvanuid polnud. </p>
<p><strong>4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?</strong></p>
<p>Isver, ei mäleta selliseid hierarhilisi asju, polnud nii tähtis.</p>
<p><strong>4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?</strong></p>
<p>Emme-maritsu flore, emmeri, emmera, tšiki tango, tšiki tango, one-two-three! See oli vahetunnis tolle mängu salm, mida allpool kirjeldan (astute jala peale "Three!" juures kellelegi).</p>
<p><strong>5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.</strong><br /><strong>5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.</strong></p>
<p>Viljandis mängisin elulõnga õitsenud nupsudega: värske toores nups oli prints ja kohev, kuiv nups oli vana kuningas. Prints abiellus floksiprintsessiga, aga siis üks erksavärvilisem floks muutus kadedaks ja palkas hulga kannikestest sõdureid, kes röövisid printsessi ära. Prints kogus kokku sõjaväe. Võitluses hukkus paarkümmend elulõnganupsu. Aga siis vana võlurist kuningas käratas, et aitab jamast, ja läks tädi Luule kilpkonna Dorudi´ga laia ilma rändama...</p>
<p>Metsapiigade mäng Viljandis, Ueveski orus. See käis nii, et sa hiilid kodunt välja ja lähed orgu. Siis kõnnid ja uitad ja kui näed lille või lindu või mutukat, pead ütlema: "Tere, ... (vint, kuklane, tulikas jne)." Kes valesti ütles, pidi leidma 5 samasugust eset (kivi, käbi, tõru jne.) Üldjuhul metsapiigad lihtsalt uitasid ja läksid igalt poolt läbi – võsa, hein, muda, kivine jõgi, lirtsuv sammal, ei tohtinud nina kirtsutada. Kuna me kartsime kaane, siis... jõgi oli pisut hirmuäratav.</p>
<p>Üksiku saare mäng Ueveski orus. Seda mängisime siis, kui käisime jõe ääres pesu loputamas. Orus oli jõekäärus suur lõhkine kivi, üle kivi sai pisikesele saarele. Siis olin mina Robinson ja tädipoeg oli Reede. Õigemini Neljapäev, sest pesupäev oli ju neljapäev. Kivist üle ronimises käis võistlus, samuti jõe ületamises kivilt kivile hüpates. Mõnikord mängisime lihtsalt üksiku saare elanikke, vahel tulid naabripoisid saart vallutama ja ajasid meid minema. Me kasvatasime saarel tigusid ja sipelgaid.</p>
<p>Toomine. Riukalik mäng. Istute rivis, silmad suletud või kinni seotud ja keegi toob midagi oma aiast ja paneb teile suhu. Vahel on see maasikas, vahel on see nõgeseleht või vihmauss, aga sa pead suu vähemasti kinni panema kuni tooja kümneni loeb. Kui enne välja sülitad, siis oled uus tooja. Ma sain kaks korda vihmaussi, mida ma ei sülitanud välja, aga siis topiti mulle suhu tükk piimašokolaadi ja seda ma vihkan. See lendas asfaldile...</p>
<p>Hekiluurekas. Viljandis elas igasugu imelikke inimesi ja kõik meile umbtänava piraatidele ei meeldinud. Näiteks üks naisterahvas, kes käis lilla parukaga ja mukkis end jõhkralt. Siis oli meil hekivaritsus, sest umbtänavas oli üks hekk seest õõnes, ta oli hästi tihe. Mõnes kohas olid hüppeavad, siis me hüppasime heki seest välja ja ehmatasime Silvia ogaraks. Selles me saavutasime juba meistritaseme. Oleksime peaaegu meistrivõistluste alaks pakkunud...</p>
<p>Mängisin peamiselt poistega ja lemmikmäng oli "Sõidame laevaga Soome!" Praam käis 4 korda päevas, sõita said, kui olid meremees või Pipi (mul on punased juuksed, ma sain kogu aeg sõita, sest see oli ju Pipi isa laev...) ja Soomest tõime banaane ja kinkisime kõigile. Ükskord tõi Kristjan minu mäletamist mööda sigareid, kasvataja kuulis ja tuli ilge jama...</p>
<p>Samuti oli lasteaias tore mäng see, et tõused vaikse tunni ajal üles ja proovid välja hiilida, nii et kasvataja ei märka, tuua garderoobist saapaid ja pista neid kaaslastele teki alla, nii et nemad ei märka, enne kui üles ärkavad.</p>
<p>Mõnikord mängisin floksiõite missivõistlust. Olid lausa erinevad voorud: kuidas värv särab päikse käes, kas ta maitseb kalkunile, vastupidavus ja pidulik kõne. Kirju floksiõis võitis tihti.</p>
<p>Oli mingisugune mäng kooli koridoris, kus minu arust sai ka haiget, sest tuli kellelegi varba peale astuda, ja sinna juurde kuulus see salm (4.3.), hüpeldi salmi lausudes ja "three" juures... aga ma ei mäleta rohkem. Klassiõde vastas järelepärimisele, et mingeid reegleid ei olnud, tuli olla lihtsalt kiire.</p>
<p>Marju Matikainen, Helmi Hetikäinen (ja kui rohkem mängijaid, siis ka Harri Kirvesniemi ning Matti Puntti) võistlesid omavahel vigursuusatamises koolistaadionil.</p>
<p>Maastikumängud Viljandis, koduümbruses. Midagi luureka taolist mängisime me küll, jättes maastikku tähiseid ja joostes mööda orgu. Rohkem ei mäleta.</p>
<p>Pimesikk. See oli ainult sünnipäevamäng. Meie tegime nii, et sa pead kobamise peale leidma enda arust õige inimese ja näiteks ta nina pigistama vmt.</p>
<p><strong>5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.</strong><br />Ma ei mäleta, et meil oleks kunagi olnud mingeid hierarhilisi rolle, rohkem oli tegu fantaasiamaailma sukeldumisega. Vaba mõttelend. Avatud Ringi põhimõte.</p>
<p><strong>5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?</strong><br />Mänguasjadest meeldisid mulle rohkem ehitusklotsid, konstruktorid. Poodi, kodu ega arsti ma ei mänginud. Mängisin loomaaeda, koertekasvandust (laua all, hammustasime ka laua ääres istujaid jalast). Mõnikord mängisime õukonna vastuvõttu, tondilossi või moedemonstratsiooni. Kuna mu ema armastas õmmelda, oli tal palju kangaid, mida sai endale ümber drapeerida ja siis uusi moode tutvustada. Nagu öeldud, mänguasjad tulid peamiselt loodusest või tegin need ise. Ja need ei olnud nunnud ja viisakad, pigem üsna ebatavalised.</p>
<p><strong>5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?</strong></p>
<p>Me mängisime kõike koos, kuigi mind teiste tüdrukute mängudesse eriti ei kutsutud. Seal oli tingimuseks nt teatud nuku (Barbie) olemasolu ja meil peres nende jaoks raha polnud. Kui ma lõpuks endale Barbie sain, ajasin ta esmalt kiilaks ja panin punkari riided selga... Tihti olid mu mängukaaslasteks just poisid, sest mul on liiga rahutu loomus ja ülevoolav kujutlusvõime, et rahulikult nukkudega mängida.</p>
<p><strong>6. Elektroonilised mängud</strong><br /><strong>6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?</strong></p>
<p>Siis, kui mina laps olin, neid veel eriti polnud. Vist 7. klassis puutusin ema töökohas kokku arvutiga, kus sai mängida sellist ampsaja-mängu, et kollane pea sööb pallikesi ja teda ennast varitsevad haid ja draakonid. Saavutasin 4. taseme, aga see oli igav. Mul oli tunne, et kui istun ekraani taga, saab mind kontrollida. Ma ei ole vaba. Mobiiltelefoni sain alles aastal 2004 :-))</p>
<p><strong>6.2. Kas oled mänginud ka videomänge?</strong> Missuguseid?Ei. Aga oleksin väga tahtnud Hugot mängida, mida näidati Yle TV2st<a title="" href="#_edn2">[2]</a> – seal jooksis väike troll ringi ja kogus kullapotte. Mööda raudteed, lennukiga, metsas, kaevanduses. Sai telekapuldiga juhtida. Eestis sai ainult vaadata, kuidas soomlased mängivad, jube kadedaks tegi. Muidu mulle videomängud ei meeldi, need on liiga lärmakad, ma ei kuule omi mõtteidki. Ja mis mäng see õieti on, kus sa ise ei mõtle, vaid ainult reageerid. Ma tahtsin ise oma fantaasiamaailmu juhtida.</p>
<p><strong>7. Täiskasvanuiga</strong><br /><strong>7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?</strong><br />Praegu on minu mängukaaslasteks – fantaasiarännakute kaaslasteks, kellega argirutiini peletada naljatamise ja luiskelugudega – töökaaslased Lennusadamas. Tore ja vaimukas seltskond. Tavasituatsioonidest muuseumis saavad meil isekeskis <em>montypythonlikud</em> absurdikillud. Mängin kujutluspiltidega. Kirjutan praegu raamatut ühest rebasest... ja kummitustest, maa-alustest linnadest jmt. Keel, folkloor, maastik, ajalugu – need on mu mänguasjad. Minu sõprade head ja veidrad omadused. Ja palju muud. Ma pean lihtsalt pidevalt fantaseerima ja nalja tegema ja näen kogu elu läbi mänguliste prillide. Loodan, et ma seda pikka küsimustikku täites päris prille ei saa...</p>
<p> </p>
<div>
<div>
<p><a title="" href="#_ednref1">[1]</a> kummikeksu</p>
</div>
<div>
<p><a title="" href="#_ednref2">[2]</a> Soome riigitelevisiooni kanal, mida nägi Nõukogude perioodil Põhja-Eestis kohalike televiisorite ja vastuvõtjatega alates 1960. aastatest.</p>
</div>
</div>
Täisviide
ERA, DK 101 < Tallinna l.; Viljandi l. – Tuuli Reinsoo, s. 1981. a. (2013)
Maakond
Tallinn
Viljandi
Kihelkond
Tallinna l.
Viljandi l.
Koguja
Tuuli Reinsoo
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1980. aastad
Koguja sünniaeg
1981
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Tuuli, snd. 1981. a. Tallinnas
korter
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p>Minu lapsepõlve mängumaa</p>
<p>Veetsin suurema osa oma lapsepõlvest Lüganuse vallas Varja külas oma armsa vanaema talus. Minu vanaisa võitles Vabadussõjas ja talle anti maad, kuhu nad koos vanaemaga ehitasid omale kodu.</p>
<img src="http://folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Ylle_Saharov_lk_86.jpg" alt="“Ülle" width="350)" />
<p>Minu vanemad elasid Narva-Jõesuus, kuid kuna ema töötas Narva Kreenholmi vabrikus kolmes vahetuses, jäeti mind juba üheaastasena vanavanemate hoolde. Vanaema maja seisis kõige lähemal maanteele, küla oli tagapool. Minu jaoks oli see talukoht nagu oaas keset karjakoplit. Maja ümbritses lippaed ja kõrged kuused. Kõige enam meeldis mulle käia õunaaias, kus olid sirged, punase peene killustikuga ülepuistatud teerajad ja kahel pool kaunid lillepeenrad. Talu juurde kuulus ka vilja- ja kartulimaa. Mäletan, kuidas lamasin selili viljaväljal ja vaatasin läbi rukkipeade ja rukkilillede taevast.</p>
<p>Kuni kaheksanda eluaastani olin peres üksik laps, siis sain endale õe. Need omapead mängitud mängud olid tulvil fantaasiat ja kujutlusvõimet. Miks mind köitis kuningapoegade ja printsesside teema, ei tea tänini. Kuid kõik minu mänguteemad olid just nimelt muinasjutuvallast. Suviti otsisin aiast ilusaid lilleõisi ning torkasin neid peenikese oksarao otsa ja oligi "Barbie" valmis. Printsessi pea oli äraõitsenud võilille nupust, millel pikad juuksed. Seelikud tegin kord karikakrast, teine kord saialillest. Ballikleitideks kasutasin roosiõisi, aga siis peitsin oma nukke vanaema pilgu eest, sest roose ei tohtinud murda.</p>
<p>Talved olid tollal väga tuisurohked ja pakaselised. Aiaäärtesse tekkisid kõrged hanged, mis tundusid hiigelsuurte valgete patjadena. Kui ilmad läksid sulale, hakkas hange alumine külg tasapisi tilkuma ning sinna moodustus kristallist loss! Imepeened jääpitsid ja klaasjad läbipaistvad seinad andsid toitu lapsemeele loovusele näha seal hoopis kalliskivides säravaid saale… Talvel olid minu võlumaailma tegelased jäätunud puuoksad või pulgakesed, aga ikkagi printsid ja printsessid. Ma elasin enda loodud maailmas ja mängides ei märganud külmetavaid sõrmi.</p>
<p>Minule kingiti ka poest ostetud mänguasju. Sünnipäevadeks sain karvase koera, metallist hoburakendi, millel istus kutsar; mul oli plastmassist paat ja nuku pea, millele vanaema kaltsunuku keha juurde õmbles. Onu meisterdas puidust loomakujukesi ja tegi kondivurri.</p>
<p>Kui kätte jõudis kooliaeg, pidin tagasi koju pöörduma. Mäletan, et tundsin suurt hirmu teiste lastega suhtlemise ees ja hoidusin omaette. Kodumajas elas mitu peret, kus olid minuvanused vene poisid. Kuna ma tookord vene keelt ei mõistnud, ei võetud mind kaua ka omaks. Tasapisi hakkasin mõnda sõna oskama ja vanuse kasvades hakkas minu arglikkus kaduma. Mingil hetkel kutsuti mind juba nende mängudesse kaasa.</p>
<p>Kõige enam mängisid vene poisid sõda. Kõikidel püssi moodi oksarondid käes ning ühed olid venelased, teised sakslased. Mind pandi sanitariks ja pidin haavatuid ravima.</p>
<p>Teine lemmikmäng oli jalgpall, mida tagusime metsalagendikul pimedani, kuni enam palli ei näinud. Poisid ajasid mind tihti väravavahiks. Kui ei viitsinud koduõuest kaugemale minna, mängisime hoovis laua taga kaarte, kabet või doominot. Tuli aeg, kui kõikidele osteti jalgrattad. Kambavaim mängis suurt rolli ja nii me põrutasime ratastel jõe äärde ujuma või sõitsime metsa liivaluidetele rallima. Poisid tuunisid jalgrattaid kodarate külge kinnitatud traadiga, mis tegi mootorratta põrinat matkivat häält.</p>
<p>Üks igavuse peletamiseks sobiv liikumismäng oli meie meelest laptuu. See seisnes selles, et kivile toetuvale lauatükile oli omakorda peale laotud nii palju pilpaid, kui mahtus, ning seejärel lõi mängujuht jalaga vastu lauda. Teised pidid samal ajal laiali jooksma. Kes sai õhkulennanud pilpa või puuoksaga pihta, läks mängust välja.</p>
<p>Kõik meie maja poisid sõitsid kes varem, kes hiljem koos peredega mujale. Mina jäin siia ning elan oma lapsepõlvekodus tänini. Vahel tuleb see kauge aeg meelde, mis on jäänud 50 aasta taha!</p>
Täisviide
EFA I 168, 86/90 < Vaivara khk., Narva-Jõesuu l. < Lüganuse khk., Varja k. – Ülle Saharov, s. 1956. a (2013)
Maakond
Ida-Virumaa
Kihelkond
Lüganuse khk.
Koguja
Ülle Saharov
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1960. aastad
Koguja sünniaeg
1956
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Ülle, snd. 1956. a. Ida-Virumaal
eramaja
korter
küla
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p><strong>Mängumälestused Tallinnast</strong></p>
<p><strong>Mustamäe uues neljandas mikrorajoonis aastatest 1974–1979</strong></p>
<p>Lapsepõlv möödus hoovis mängides. Oli palju mängukaaslasi, sest paljudel vastvalminud paneelmajadesse kolinutest olid enam-vähem ühevanused lapsed. Ja hoovis neli maja.</p>
<p>Lasteaiaealistena mängisime palju <strong>KODUMÄNGU hoovis</strong>. Selleks tassisime õue pesunööri, beebitekid, nukunõud, nukuvankrid ja nukud. Pesunöör seoti kahe kase vahele ja peale, n-ö maja katuseks kinnitati pesulõksudega beebitekid. Üks tekk läks veel põrandaks murule. Koduke valmis, kolisime asjad sisse ja läks mänguks lahti. Kui ilm ei sobinud selle mängu mängimiseks õues, ehitasime tihti oma kodud ka paneelmaja trepikotta – enamasti neljanda ja viienda korruse vahetasandile, suure akna alla. Trepikojad olid väga puhtad, majahoidjad hoolsad. Kodu mängisid tavaliselt kaks tüdrukut, aga vahel pidime oma õed-vennad ka mängu võtma. (See meile hästi ei meeldinud).</p>
<p>5<strong>–</strong>7-aastastena mängisime enamasti <strong>liikumismänge</strong> ja mängus oli päris palju <strong>hoovi lapsi (kümme kuni viisteist)</strong>.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/V%e4ikese%20m%e4ngukaaslasega%20hoovis%201975.jpg" alt="Väikese mängukaaslasega hoovis 1975" width="400" />
<p><strong>„UKAKAS“</strong> oli üks lemmikmängudest. Tavaliselt oli mõni trepikoja välisuks selleks kohaks, kuhu tormati ja hüüti: „Uka-uka, mina prii!“ Mäng meenutas veidi luurekat või peitust. Liisusalmiga loeti esimene otsija. Teised läksid peitu. Kui sa suutsid leida hea peidukoha ja kiirelt sealt võimalusel välja joosta ning ennast priiks hüüda – siis oli ikka hea tunne küll! Kui sul aga nii kiirelt joosta ei õnnestunud ja mängujuht näiteks Priitu enne nägi, hüüdis: „Uka-uka, Priit kotis!“</p>
<p>Meie hoovi laste lemmik-<strong>pallimängudeks</strong> olid <strong>„Rahvaste pall“</strong> (mängijaid 10–16) ja <strong>„Koer“</strong> (mängijaid 3). Väljaku keskele koeraks ei tahtnud keegi minna, sest palli oli raske tabada – alati püüti seda väga kõrgelt üle pea visata.</p>
<p>Ühel suvel sai pikalt mängitud <strong>„Punaste ja Valgete rooside sõda“.</strong> Mängijaid oli 10–20 last. „Valged roosid“ olid alati hoovi poisid ja „Punased roosid“ siis tüdrukud. Mängisime seda nii, nagu sai loetud „Detektiiv Kalle Blomkvisti“ raamatust<a title="" href="#_edn1">[i]</a>. Kummalgi poolel olid oma aarded, mida tuli püüda üksteiselt kätte saada. Luurasime üksteise järel hoovi majade trepikodades, vahel pääsesime isegi üheksakordse maja katusele … Majade ümbruses oli rohkelt haljastust, mis andis võimaluse põõsastikes ja rõdude all end mugavalt peita. See mäng oli nii põnev, et ükski laps õhtul tuppa minna ei tahtnud.</p>
<p>1979. aastal hakkasid meie hoovi 8<strong>–</strong>9-aastased poisid mängima <strong>pesapalli</strong>. Kellegi suur vend oli ameerika onult selleks mänguks kurika ja muu vajaliku saanud. Mängureeglid õpiti jooksu pealt selgeks ja hoov oli selleks mänguks parajalt avar. Mullaseks kulutatud murukamarale veeti väljaku piirjooned, katkine kõnniteeplaat pandi märgiks maha. Ja siis enam tüdrukuid mängu ei võetud.</p>
<img src="http://www.folklore.ee/~astrid/Mangufotod2013/Tommula_Hoovilapsed%20%fchiselt%20s%fcnnip%e4evalauas%20%201975.jpg" alt="Hoovilapsed ühiselt sünnipäevalauas 1975" width="400" />
<p>P.S. Meie hoovis elasid pisike Juhan Ulfsak, tulevane jalgpallur Risto Kallaste, hiljuti Põlvamaale kolinud ajakirjanik Indrek Sarapuu, Jaan Talts oma perega ja paljud teised tänased tublidtegijad. :)</p>
<div>
<div>
<p><a title="" href="#_ednref1">[i]</a> Esimesed eestikeelsed Astrid Lindgreni jutustused „Kalle Blomkvist“ ja „Kalle Blomkvist elab ohtlikku elu“ ilmusid 1960. aastal.</p>
</div>
</div>
Täisviide
ERA, DK 138 < Tallinna l. – Eve Tommula, s. 1970. a. (2014)
Maakond
Tallinn
Kihelkond
Tallinna l
Koguja
Eve Tommula
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1970. aastad
Esitaja sugu
naine
Koguja sünniaeg
1970
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Eve, snd. 1970. a. Tallinnas
korter
linn
-
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Lapsepõlvemälestused
Description
An account of the resource
2013. aasta kogumisvõistlusele saadetud lapsepõlvemälestused ja mängukirjeldused ning teised lapsepõlvemälestused
Date
A point or period of time associated with an event in the lifecycle of the resource
2013-2014
Language
A language of the resource
eesti
Meenutused lapsepõlvest
Lastemängude kogumisvõistlusele saadetud kirjeldused lapsepõlvest
Tekst
<p>Mina võin öelda, et kogu mu elu on möödunud mängides. Ja mulle meeldib tänaseni mängida. Lapsena mängisin palju naabri- ja külalastega, hiljem koolikaaslastega, ja edasi juba lasteaias kasvatajana töötades ja seltskonnas võtan alati rõõmuga mängudest osa, sageli neid ise eest vedades. Ma ei saa aru neist inimestest, kes ainult istuvad laua taga ja vaatavad tegevust pealt. Sündisin ja kasvasin Lääne-Virumaal KILTSIS. Koolis käisin kaheksa klassi Kiltsi mõisakoolis. Elasime raudteejaama lähedal. Sel ajal oli Kiltsis elav elu. Rongid tõid kaupa, Kiltsis laaditi maha. Olid suured kaubalaod ja edasi veeti kaup laiali rajooni poodidesse. Kiltsis töötas lauatehas, leivatehas, olid oma poed (nii toidu- kui tööstuskaup), raudteejaamas söökla-puhvet, oli ka apteek ja arstipunkt, raamatukogu ja rahvamaja, kus näidati ka kino. Koolis oli sel ajal üle 200 lapse ja nii jätkus ka lapsi-mängukaaslasi.</p>
<p> Elasin Vahtra tänavas, mis lõppes Turu tänavale ja põhiliselt nende lastega ka suhtlesime, aga kokku saime ka Pika ja Jaama tänava lastega.</p>
<p> Siis peeti veel paljudes peredes LEHMI ja ka minul ja vennal tuli oma MAASIKUGA karjas käia. Aga see oli vahva, kui välja arvata varane tõusmine, sest ka teised lapsed tulid oma lehmadega ja siis me seal ka mängisime; vastavalt sellele, palju lapsi kohal oli. Üks suurem poiss ERNST õpetas meile pulkade löömise mängu („12 pulka“). See oli vahva jooksu- ja peitusemäng. Karjas mängisime veel peitust, pimesikku, „Trihvaad“, „Mooramaa kuningat“, „Värvimängu“, „Kapsavarast“, „Matsu“ (kulli) erivariante (puu-, kivi-, kükikulli). Tegime ka mustlasmaadlust, „Leiva ahju viskamist“, vägikaikavedu ja sõrmekoogu vedu; veel kivikeste viskamist peopesast käeseljale.</p>
<p> Vahel, kui olime kahekesi koos minust 4 aastat vanema Kaariniga, õpetas ta mulle rohust nukukesi tegema ja mängisime siis nendega ja ka kivide ja käbidega, mis olid meie loomad.</p>
<p> Kaarin oskas hästi ka esineda. Mäletan, et kord tegi ta järgi laulu "Üks kask meil kasvas õues", kehastades erinevaid rolle. Põõsa taga (lava taga) vahetas ta midagi riietuses ja tuli siis välja nagu väike laps, ronis kivi (lava) peale ja laulis seda laulu lapse häälega. Mina kuulasin ja laulu lõppedes, kui Kaarin kummardas (tegi kniksu), mina plaksutasin. Järgmine kord tuli ta "lavale" juba nagu sõdur, sirge seljaga marssides, käsi kõrva ääres ja laulis mehiselt. Siis tuli ta peene preilina ja lõpuks, kepp käes, longates ja küürus nagu vana naine, rätik silmil ja laulis häält väristades: "Üks kask meil kasvas õues…" See kõik oli nii vahva!</p>
<p> Karjas meeldis meile veel ka <span style="text-decoration:underline;">puulatvadega alla laskmine</span> ja <span style="text-decoration:underline;">kiikumine</span>. Eks vahel sai kukutud ka, kui mõni puu murdus.</p>
<p> Mängisime ka <span style="text-decoration:underline;">plaksumängu</span> (kahekesi vastakuti käte plaksutamine) ja <span style="text-decoration:underline;">sõnade mängu</span> "Too vett", "Millega?", … jne. ja "Kell üks – muna küps". KODUS ÜKSI OLLES meeldis mulle <span style="text-decoration:underline;">joonistada</span> ja oma <span style="text-decoration:underline;">nukkudega mängida</span>. Nukke oli mul palju (umbes 10 ringis), põhiliselt väiksed, osad olid kõvad, ühes tükis, osadel käed-jalad-pea liikusid, olid kummiga ühendatud. Kui sain 5-aastaseks, kingiti mulle üks suur NUKK LEENA (naabrite sugulane Leningradist tõi). Leena oli siis üle küla nukk, oskas öelda "mamma" ja silmad käisid kinni-lahti. Õmblesin ise oma nukkudele riideid, tekke ja patju ema antud riidetükkidest. Mängisin veel ka paberinukkudega, riietasin neid ja joonistasin ise ka riideid juurde. Üks naabritädi, kes mind nukkudega tihti mängimas nägi, arvas, et mul saab küll kunagi palju lapsi olema. Noh, ja saigi. Olin kogu elu lasteaias kasvataja. Omal on siiski vaid üks tütar.</p>
<p> <span style="text-decoration:underline;">Mängukohad</span>: naabermajade õuedes, tänaval, sõprade juures kodus, vahel vihmaga mängisime meie heinalakas ka kaarte ("Musta Notsut", "Eeslit"…)</p>
<p> TÄNAVAL mängisime rahvastepalli, „Mädamuna“, „Pallisõda“, „Matsu“ (kulli), „Kekskasti“.</p>
<p>TURUPLATSIL oli üleval võrk ja seal mängisid suuremad <span style="text-decoration:underline;">võrkpalli</span>, väiksemad said palli järele joosta ja tagasi tuua. ÕUEDES mängisime peitust, „Trihvaad“, „Mooramaa kuningat“, „Värvimängu“, „Kapsavarast“, „Keerukuju“, „Tagumist paari“, <span style="text-decoration:underline;">pimesikku</span>.</p>
<p>VÄRVIMÄNGUS panime mängijatele huvitavaid nimesid: sirelililla, taeva- või potisinine, kanapasakollane, titeroosa, karukakamust, lumivalge…</p>
<p>PIMESIKUMÄNGUS tuli leitud kaaslane ära arvata kompimise teel või hääle järgi (tuli teha mingi looma või linnu häält).</p>
<p>TOAS, <span style="text-decoration:underline;">sünnipäevadel</span>, kui rohkem lapsi koos oli, mängisime "TELEFONI", mängu "Vanaisa vanad püksid" (eksijatelt võeti panti ja pärast oli vahva pantide lunastamine).</p>
<p>ASJA PEITUS: peitsime kokkulepitud asja (nt. võti, tikutops, väike mänguasi). Peita võis ka kuskile alla (nt. padi) või kuskile sisse (vaas, saabas…) või panna kellegi taskusse, põue, soki sisse… Märku andsime otsijale sõnadega: "Külm, jääkülm, soe, soojem, kuum, kõrvetab…"</p>
<p>KES ON KADUNUD? – üks lastest peitis end ära, teised vahetasid omavahel kohad.</p>
<p>KÄÄRIMÄNG: kõik istuvad ringis toolidel ja käest kätte antakse edasi käärid, öeldes samal ajal: "Annan otse, võtan risti." Tähtis polnud kääride asend, vaid see, kuidas olid jalad sel ajal, otse või risti. Mõnel mängijal läks taipamisega väga kaua aega, teistel nalja kui palju, kui nägid, kui püüdlikult teine kääre setib<a title="" href="#_edn1">[1]</a>.</p>
<p>JOONISTAN KUU: ringi keskele joonistati kuu, ise öeldes: "Joonistan kuu, silm-silm, nina, suu," ja siis anti pulk edasi järgmisele kõrvalistuvale naabrile. Nipp oli selles, et joonistamise ajal tuli pepu toolilt üles kergitada, joonistamine polnud üldse tähtis. Aga kui mängija seda polnud ära tabanud, püüdis ta väga hoolikalt kuud joonistada.</p>
<p>Neid kaht viimast tähelepanumängu õpetas mulle ema.</p>
<p><span style="text-decoration:underline;"> </span></p>
<p>MÄNGUD TOAS LAUA TAGA</p>
<p>I. LAUAMÄNGUD: „TSIRKUS“, KABE (isa õpetas), „REIS ÜMBER MAAILMA“.</p>
<p>II. KAARDIMÄNGUD: „MUST NOTSU“, „EESEL“.</p>
<p>III. MÄNGUD PLIIATSI JA PABERIGA: „TRIPS-TRAPS-TRULL“, „LAEVADE POMMITAMINE“.</p>
<p>KIRJUTA paberile (igal mängijal paber ja pliiats):</p>
<table>
<tbody>
<tr>
<td>
<p>1. Tüdruku nimi</p>
</td>
<td>
<p>(voldi paber ja anna kaaslastele edasi)</p>
</td>
</tr>
<tr>
<td>
<p>2. Poisi nimi </p>
</td>
<td>
<p>(voldi paber ja anna kaaslastele edasi)</p>
</td>
</tr>
<tr>
<td>
<p>3. Kus kohtusid? </p>
</td>
<td>
<p>(voldi paber ja anna kaaslastele edasi)</p>
</td>
</tr>
<tr>
<td>
<p>4. Mida tegid? </p>
</td>
<td>
<p>(voldi paber ja anna kaaslastele edasi)</p>
</td>
</tr>
<tr>
<td>
<p>5. Mida teised neist arvavad?</p>
</td>
<td>
<p> </p>
</td>
</tr>
</tbody>
</table>
<p> </p>
<p>Lõpuks volditakse paber lahti ja loetakse kõvasti ette. Nalja kui palju!</p>
<p>LIND, LOOM, LILL… Mäng, kus tuli öelda sõnu kokkulepitud tähega – võivad olla erinevad küsimused, nt. maiustus, veekogu, linn, auto, koeratõug jm.</p>
<p>Igal mängijal on paber ja joonistab sellele (grafaa) tabeli, 6 veergu + 1 punktide jaoks</p>
<p></p>
<p>Järjekorras ütlevad mängijad ühe tähe („K“, „L“, „M“ jne). Iga õige vastus annab 10 punkti. Kui ka teisel mängijal on sama vastus, saab 5 punkti. Lõpuks loetakse punktid kokku. Võidab see, kel kõige rohkem punkte.</p>
<p>MÄNGISIME ka KODU, POODI, ARSTI, KOOLI</p>
<p>Meelde on jäänud, kuidas kord mängisime HOBUSE TAPMIST. „Hobune“ seoti nööriga kummulikeeratud metallkäru peale ja siis keerati käru ratast raginal ringi ja puust noaga lõigati. Just sel ajal, kui mina olin hobune ja tapalaval, lendas üks lennuk hirmus madalalt koleda mürinaga üle meie kuuri, kus taga me mängisime. See kohutas küll nii ära, et mäletan seda tänaseni. Siis, kui hobune oli tapetud, keerati käru külili ja seoti hobune lahti. Miks me seda mängu mängisime, ei teagi, aga eks ikka tapeti peredes ka loomi.</p>
<p> </p>
<p>Tegime ka näppude peal KASSIKANGA KUDUMIST ja vahel <span style="text-decoration:underline;">jala kaela taha panekut</span>. Kätega sai mängitud veel mängu „KITS KAEVULE JOOMA“. Käed laialiaetud näppudega asetati teineteise peale, keskmiste sõrmede vahele jäi kaev. Siis tuli „kits“, pistis oma keskmise sõrme kiiresti kaevu. Kaev aga surus sõrmed kokku ja püüdis kitse kinni saada.</p>
<p>KOOLIS. Väga palju mängisime vahetundidel saalis <span style="text-decoration:underline;">laulu- ja ringmänge</span>. Mäletan neid tänaseni.</p>
<p>"Maja teen ma metsa tamme alla…"</p>
<p>"Üks ühte ja kaks ühte…"</p>
<p>"Me lähme rukist lõikama…"</p>
<p>"Need tondid tulivad kaugelt maalt…"</p>
<p>"Peeglike" ("Sõpradena ringis käime, rõõmsad lapsed oleme, ringi sees, mis teed seal sina, võime meie korrata"</p>
<p>"Kaks sammu sissepoole…"</p>
<p>"Bingo"</p>
<p>"Üksinda kõnnin ma..."</p>
<p>"Need kosjad tulid Saarest…"</p>
<p>"Rits-rats-rundibumm…"</p>
<p>"Tehke järel…"</p>
<p>Veel mängisime koolis "Kassi-hiirt", "Haned-luiged", "Hunt kraavis", "Tuli, õhk, vesi, maa". Peale tunde jäid kooli internaadi-lapsed, nemad mängisid ping-pongi.</p>
<p>Veel liikumismänge koolis: rahvastepall, pallikull, mats (kull), tagumine paar, pallisõda, köievedu.</p>
<p><span style="text-decoration:underline;">Koolis klassiõhtutel</span>:</p>
<p>„Silmapilgutamine“</p>
<p>„Marss toolidega“</p>
<p>„Pikk nina“</p>
<p>„Kes on kadunud?“</p>
<p>„Seale saba taha panek“</p>
<p>Pimesikk</p>
<p>„Täidan-täidan laeva…“</p>
<p>Kapten käsib (Täidad ülesannet vaid siis, kui öeldakse: "<span style="text-decoration:underline;">Kapten käsib</span> – joosta, pikali ...“ jne.)</p>
<p><span style="text-decoration:underline;">Lind lendab</span> (Siga lendab!) kui "LIND", siis lehvitad tiibu. Eksijatelt võeti panti.</p>
<p>Mängud ÕUES TALVEL: sula ilmaga LUMESÕDA, LUMEMEMME tegemine, KINDLUSE ja KOOBASTE ehitamine, KELGUTAMINE (ka koer kelgu ees), SUUSATAMINE, võimalusel ka UISUTAMINE (tee peal).</p>
<p>KEVADEL olid tüdrukute lemmikud VÕILILLED. Punusime pärgi, vartest tegime ehteid – kette, sõrmuseid ja kastes pooleks aetud varred vette, saime ilusad krussis lokid, mida kinnitasime juustesse. Siis olime nii ilusad "preilid". Taat tegi meile kevadel PAJUVILED. Sõbrannaga mängisime vahel suures toomingapõõsas linde, munadeks otsisime ilusad ümarad kivid ja pesad tegime rohust ja samblast. Siis haudusime oma mune ja pärast lendasime lindudena ringi, tehes vastava linnu häält.</p>
<p>SUVEL, kui tulid linnatüdrukud maale, siis nad õpetasid meile PALLIKOOLI, KEKSKASTI ja HÜPPENÖÖRIGA hüppamise keerulisemaid harjutusi ja ka KOOLIMÄNGU (ER 93<a title="" href="#_edn2">[2]</a>).</p>
<p>Meil olid ka <span style="text-decoration:underline;">oma kambad</span>, eraldi poisid ja tüdrukud. Staap oli meie lakas, pidasime päevikut. Poisid olid "Valged roosid" ja tüdrukud "Punased roosid". Kampade vahel käisid luuremängud ja sõda. Kord läks isegi kivisõjaks, nii et mu sõbranna sai pea veriseks.</p>
<p>Mänge alustasime ikka LIISUSALMIDEGA.</p>
<p>Kõige kiirem ja lühem:</p>
<p>"Trips-traps-trull,</p>
<p>sina oled kull."</p>
<p>Salmi lugemise ajal olid kõik kas reas või ringis ja mängujuht kas tonksas igat mängijat käega või olid kõigil mängijatel käed ette rusikasse sirutatud ja siis loeti käte pealt. Kelle peal salm lõppes, sai ühe käe selja taha ära panna, mängu alustajaks sai see, kellel esimesena mõlemad käed selja taha said.</p>
<p> Liisusalmid on vist üldiselt tuntud ja sellepärast ei hakka ma neid välja kirjutama. Nad on olemas kenasti raamatutes: <span style="text-decoration:underline;">Aleksander Kalamees "Eesti rahvamänge"</span> (Tallinn 1973) ja <span style="text-decoration:underline;">Mall Hiiemäe "Virumaa vanad lastemängud"</span>.</p>
<p>Meie lugesime selliseid:</p>
<p>1. "Punaste pükstega politsei…"</p>
<p>2. "Auto TAKS, number kaks…"</p>
<p>3. "Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa…"</p>
<p>4. "Rätsep-meister Kakaduu õmbles mulle palitu…"</p>
<p>5. "Peeter pervõi peeretas…"</p>
<p>6. „Impel-pimpel-piila-paala, saksad sõivad ümber laua… Kokk oli keskel, maitses praadi, mampsel valas šokolaadi. Mina praadi maitsema, mampsel mulle kulbiga, mina ahjuroobiga. Mampsel kukkus maha, mina kapi taha, leidsin rubla raha, matsin mampsli maha."</p>
<p> </p>
<p>Nüüd seltskonnas mängin heameelega <span style="text-decoration:underline;">seltskonnamänge</span> ja organiseerin neid ka ise. Kui on ruumi vähe, siis mängime lauas istudes:</p>
<p>I. <span style="text-decoration:underline;">KINGI MÄNG</span></p>
<p>Sosista paremale naabrile kõrva üks kink (nt. TORT) ja vasakule naabrile, mida sellega teha (nt. ära süüa), ja lõpuks ütlevad kõik mängijad siis järjekorras, mida nad kingituseks said ja mida peavad sellega tegema (nt. said lillekimbu ja pead selle ära sööma…).</p>
<p> </p>
<p>II. <span style="text-decoration:underline;">HAIGUS</span></p>
<p>Ütle paremale naabrile mingi haigus (nt. kõhulahtisus) ja vasakule naabrile, kuidas seda ravida (söö kõva muna). Kokku saab jälle naljakas lugu (nt. kõhulahtisust – ravida silmatilkadega…) jne.</p>
<p> </p>
<p>III. <span style="text-decoration:underline;">VANASÕNADE MÄNG</span></p>
<p>Sosistad paremale naabrile ühe vanasõna (nt. "Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub."). Kui kõigil on vanasõnad, siis mängujuht hakkab küsimusi esitama ja vastama peab antud vanasõnaga, nt.: "Mida sa mõtlesid, kui pruudi kätt palusid?“ – "Kes teisele auku kaevab, see…"</p>
<p> Viimati, minu juubelil, kui seda mängu mängisime, lasin igal mängijal võtta karbist valmis kirjutatud vanasõna, millega tuli vastata. Nt. küsimus minu elukaaslase tütrele oli: "Mida siis mõtlesid, kui su isa minu siia majja tõi?" ja vastus oli: "KOERALE KOERA PALK." Nalja kui palju!</p>
<p> </p>
<p>LIIKUMISMÄNGUD SELTSKONNAS:</p>
<p>"LAPADUU", "MUL ON ÜKS TORE TÄDI", "TINNA", "KAKS SAMMU SISSEPOOLE", "KALLE-KUSTA", "ME LÄHME RUKIST LÕIKAMA",</p>
<p><span style="text-decoration:underline;">ringis</span> SEISTES asja edasi andmine (lillekimp või puukulp…), <span style="text-decoration:underline;">kui muusika katkeb</span>, lahkub mängust see, kelle käes asi parasjagu oli. Viimane võidab!</p>
<p><span style="text-decoration:underline;">Lauas</span>, kelle kätte asi jäi, saab mingi ülesande: nt. laula üks laul või räägi üks anekdoot või tee naabrile pai või süga sünnipäevalapse selga jne…</p>
<p><span style="text-decoration:underline;"> </span></p>
<p><span style="text-decoration:underline;">KÜSIMUSTE-VASTUSTE MÄNG</span></p>
<p>Iga mängija tõmbab mängujuhi käest lipiku ühe küsimusega ja esitab selle ühele seltskonnas olijale. Nt. küsimus: "Kas sulle meeldib katsuda meesterahva karvast rinda?" Vastaja tõmbab mängujuhi käest lipiku ja saab vastuse, nt.: "Ei, ma kardan oma elu pärast…"</p>
<p> </p>
<p>MÄNGUD TOOLIDEGA (vajalik pillimees!)</p>
<p>1. MARSS ÜMBER TOOLIDE</p>
<p>Toolid paigutatakse seljatugedega vastakuti ja üks mängija on ilma toolita. Liigutakse vastavalt muusikale valsitaktis, polkarütmis, joostes, marssides. Kui muusika katkeb, kõik istuvad. Kes jääb ilma toolita, lahkub mängust ja võtab kaasa (laua taha) ühe tooli. Mäng lõpeb, kui on järel üks tool ja kaks mängijat. Võidab see, kes jõuab esimesena toolile istuda.</p>
<p>2. SILMAPILGUTAMINE</p>
<p>Mängijad on paaris. Üks istub, teine seisab. Toolid on ringis, üks mängija, kes seisab, on ilma toolita. Teeb kellelegi silma ja meelitab ära toolil istuja. Tema taga seisja püüab teda takistada, haarates kätega. Käed peavad enne olema selja taga.</p>
<p>3. KOMPOTT (toolid ringis, kõik istuvad, mängujuht seisab)</p>
<p>Mängujuht paneb igale toolil istujale ühe puuvilja nime (nt. ÕUN, PIRN, PLOOM, KIRSS). Kelle nime mängujuht hüüab, need peavad kohad vahetama (nt. ÕUNAD). Samal ajal püüab mängujuht omale koha leida ja istuda kellegi kohale. Toolita jäänu hakkab edasi hüüdma. Kui hõigatakse "KOMPOTT!", peavad kõik kohad vahetama.</p>
<p> </p>
<p>Tore on mängida KIRJANDUSLIKKU VALSSI. Iga mängija saab lipiku ühe tuntud tegelase nimega ja siis peojuht hõikab paarid põrandale tantsuks kokku.</p>
<p>Nt. Kunksmoor ja Kapten Trumm, Lumivalguke ja Prints, Must ja Valge koer, Kaštšei surematu ja Imeilus Vassilissa, Pr. Ilves ja härra Ilves, Okasroosike ja Kuningapoeg, Toots ja Teele, Krokodill Gena ja Potsataja. (Seda mängisime ka koolipidudel.)</p>
<p><span style="text-decoration:underline;"> </span></p>
<p>TANTS HARJAGA (või LUUAGA)</p>
<p>Kõik tantsivad, üks on ilma partnerita ja tantsib harjaga. <span style="text-decoration:underline;">Muusika katkemisel viskab harja maha</span> ja püüab kellegi endale partneriks rabada, sest teised kõik samal ajal <span style="text-decoration:underline;">vahetavad paarid</span>. Kes jääb üksi, jääb jälle harjaga tantsima.</p>
<p>KAPTEN KÄSIB v. PEETER KÄSIB (sünnipäevalaps).</p>
<p><span style="text-decoration:underline;">Peeter käsib</span>: "Sammu marss." "Parem käsi pea peale."</p>
<p><span style="text-decoration:underline;">Peeter käsib</span>: "Käed puusa!" jne. Kui ette ei öelda "<span style="text-decoration:underline;">Peeter</span>" ja keegi täidab käsku, läheb mängust välja või annab panti.</p>
<p> </p>
<p>PUDELIMÄNG: mängijad istuvad ringis ja kelle peale jääb pudelisuu, kui pudelit keerutatakse, peab vastama küsimusele, mida temalt küsitakse. Siis on vastaja kord pudelit keerutada.</p>
<p> </p>
<p><span style="text-decoration:underline;">ELEKTROONILISED MÄNGUD</span></p>
<p>minu ellu ei kuulu. Kodus internetti ei ole, on vaid läpakas piltide salvestamiseks. Minu esimese mobiiltelefoni kinkis mulle tütar 55.-ks sünnipäevaks. Nüüd on teine mobiiltelefon, mida kasutan vaid helistamiseks ja <span style="text-decoration:underline;">SMS-ide saatmiseks</span>. Vastan nt. "Ristiku" ristsõnamängus (raadio Elmaris) ja igasugustes küsitlustes, nt.: "Kes on sinu lemmiklaulja, -pillimees, -ansambel, -raamat?“ ja hääletan meeldivama artisti poolt, nt. saadetes "Tantsud tähtedega", "Su nägu kõlab tuttavalt" jms.</p>
<p>HASARTMÄNGE ei mängi. Loteriipileteidki ostan haruharva.</p>
<p> </p>
<p>Veel meenub, et kui olin laps ja vanaisa juures olid sünnipäevad, mängiti seal lauas <span style="text-decoration:underline;">laulumängu</span> "<span style="text-decoration:underline;">Mu mütsil on kolm nurka</span>…" ja eksijatelt võeti panti, pärast lunastati.</p>
<p> </p>
<p>ÕUES mängiti <span style="text-decoration:underline;">kaikaga vana pange pihta löömist</span>. Mängijal seoti silmad rätiga ja ta pidi astuma pangest 10 sammu eemale. Siis keerati teda 3 korda ringi ja nüüd pidi ta minema tagasi 10 sammu pange suunas ja võis 3 korda proovida kaikaga pange tabada. Oli nii naljakas, kui mängija läks ikka lausa võssa ja vehkis seal oma kaikaga tühja õhku.</p>
<p>Tehti ka SAAPA või KUMMIKU <span style="text-decoration:underline;">viskamise võistlust</span>.</p>
<p> Nüüd vist on küll kõik.</p>
<p>Ah jaa, veel laulame sünnipäevadel ikka ka "ÕLLEPRUULIJAT" koos liikumisega. Istudes hoiame naabritel käe alt kinni ja kiigume küljelt-küljele. Refrääni ajal kiigume ettepoole ja laulame: "Vaat, sina oled Juhan ja mina olen Jaan, kõik väravapostid ma pikali aan…" Teine salm seistes ja kolmas pingi peal püsti ja neljas – varem laua all kükitades, nüüd istudes. (Laua all püüti ära võtta kellegi king ja siis tuli panti lunastada.)</p>
<p> Veel meeldib mulle SÜNNIPÄEVADE <span style="text-decoration:underline;">aastaring.</span> LAULDAKSE: „Kes JAANUARI (VEEBRUARI, MÄRTSIKUUS…jne) on sündinud, see tõusku üles nüüd ja täitku klaasid ääreni ja joogu põhjani. :,:Joo, joo:,: oma õnne terviseks!" Vastaval kuul sündinud tõusevad siis püsti.</p>
<p>Toredalt on ka välja kukkunud KIRJAD SÜNNIPÄEVALASTELE. Mängujuht on eelnevalt koostanud kirja, mõeldes sellele sünnipäevalapsele ja kokkutulnud seltskonnale, ning jättes teksti tühikud, kuhu lisab siis sünnipäevalistelt saadud omadussõnad saamise järjekorras.</p>
<p>Näiteks KIRI AARELE (I)</p>
<p>KAPRIISNE sünnipäevalaps AARE! Oleme nii ILUSAD, et kutsusid meid oma KALLILE sünnipäevale. 66 on ÜKS ütlemata KÕRGE arv. Oled mees, kes on parajalt JONNAKAS, SOE ja LÕBUS. Sinu jaoks ei jätkugi KARVASEID kiidusõnu, ka VÄGEVATELE lastele oled sa MUST ja KARVANE vanaisa. Ja oma RASKELE naisele, Vaikele, oled ikka olnud JULGE mees. Vahel viskad ka AGRESSIIVSET viina ja see ei tee sulle VÜRTSIKAT hingepiina. Vahel kääksutad oma EPUTAVAT akordioni ja tõstad SEXIKAT lauluhäältki. Nüüd oleme kõik LUSTILISELT laua taga ja naudime IMELIKKE sööke ja MEELDIVAID jooke. Kõht on juba MÕISTATUSLIK ja pea LUSTILIK. Homme meenutame LOBISEVAT pidu ja Sind, VALELIK, HAISEV AARE.</p>
<p>Nii tore, et said 66! Proosit!!!</p>
<p>(Mängitud Põlvas, aprillis 2012. a.)</p>
<p><span style="text-decoration:underline;">KIRI MALLELE (II)</span></p>
<p>LAHKE sünnipäevalaps MALLE! Täna on jälle kokku tulnud Sinu SIIRAD sugulased ja KARVASED tuttavad, et soovida Sulle KIBEDAT õnne ja MAGUSAT pikka iga. Kohal nagu ikka on KONDINE onu ARVI ja ISANE tädi ELLEN. Lauas on koha sisse võtnud ka HAPU KÜLLI. Ei puudu ka LUKSUSLIK ÜLLE, ja HEA naabritüdruk MALLE. Kaugelt sõitsid kohale oma PIKSELISE autoga VÄRVILINE EHA ja MUST Jaak. UHKE sünnipäevalaps MALLE nägi kindlasti JOBU tordiga palju vaeva ja ta NIPSAKAS ema tegi KURJE salateid, mis viivad keele alla. Aga mida tegid Sina, EMANE VEIKO?! Lõid PONTSAKAT lulli?! Ees on jälle terve KISKJALINE aasta, et siis jälle su HAMBUTULE juubelile tagasi naasta.</p>
<p>Põlvas, aug. 2011. a.</p>
<p> </p>
<p>Meenuvad veel mängud, mida olen palju mänginud lapsena, noorena ja vahel veel nüüdki sobivas seltskonnas.</p>
<p>MIS LAULU ME LAULAME?</p>
<p>Üks mängija läks ukse taha, teistele jagati igale üks sõna ühest tuntud laulust, nt. "Meie kiisul kriimud silmad." Ukse tagant tulija hakkas küsimusi küsima igalt mängijalt järjekorras.</p>
<p>Nt. 1. küsimus: "Kus sa eile käisid?"</p>
<p>1. vastus: "MEIE vanaisa juures.“</p>
<p>2. küsimus: "Mida sa hommikul sõid?"</p>
<p>2. vastus: "<span style="text-decoration:underline;">KIISUL</span> jäi piima järele, seda sõingi." jne.</p>
<p>Kelle vastuse juures küsija laulu ära arvas, see läks järgmiseks ukse taha, kuni teised uue laulu kokku leppisid.</p>
<p><span style="text-decoration:underline;"> </span></p>
<p><span style="text-decoration:underline;">MUUDA KUJU</span>!</p>
<p>Tuppa jäävad 2 mängijat, teised lähevad ukse taha (teise tuppa). Üks on KUJUR ja teine SAVI. Kujur teeb savist mingi kuju, setib käsi, jalgu, pead mingisse asendisse. Nüüd tuleb esimene mängija ukse tagant ja talle öeldakse: „Sina oled nüüd kujur ja muuda seda KUJU, nii nagu sa soovid,“ – mida keerulisem, seda parem. Kui kuju on valmis, siis tuleb tal endal seesama asend võtta. Plaksutamise peale tuleb järgmine mängija ja saab jälle oma kunstiteose teha ja nii jätkub mäng, kuni kõik on kuju teinud.</p>
<p>NAERUMÄNG</p>
<p>Paarilised pidid üksteist naerma ajama, tehes igasuguseid liigutusi ja näovigureid. Kes naerma hakkas, see kaotas.</p>
<p>TÕTT VAATAMINE – tuli paarilisele otse silma vaadata ja naerma ei tohtinud hakata. Kaotas see, kes naerma hakkas.</p>
<p> </p>
<p>VEEL MÄNGE, mida mängisime <span style="text-decoration:underline;">paberi ja pliiatsiga</span>.</p>
<p>I. JOONISTA INIMENE, mis koosneb 10-st geomeetrilisest elemendist ▲,●, ■</p>
<p>Võid kasutada vaid 1 elementi või kõiki.</p>
<p>Vaid mängujuht (MJ) teadis kujundite tähendusi. Paberid joonistustega toodi MJ kätte ja siis selgus, kui palju oli kellelgi ARMASTUST ▲, SEXI ● ja MÕISTUST ■. kokku 100%</p>
<p>Nt. [JOONIS]</p>
<p>40 % sexi</p>
<p>50 % armastust</p>
<p>10 % mõistust</p>
<p> </p>
<p>II. <span style="text-decoration:underline;">Mis laulu sa laulad</span>? Kirjuta oma nimi. Kirjuta paberile 5 tuntud laulu, igast üks rida, et oleks laul tuntav.</p>
<p>Näiteks: 1. "Aias vaikne kõik…"</p>
<p>2. "Meie kassil pojad…"</p>
<p>3. "Suur on mu armastus…"</p>
<p>4. "Kuhu küll kõik lilled jäid…"</p>
<p>5. "Sõitsin oma setukaga linna poole traavi…"</p>
<p>Laulud paberil said MJ kätte ja siis ta hakkas ette lugema, mis laulu keegi kunagi laulis.</p>
<p>1. Esimesel kohtamisel laulis (<span style="text-decoration:underline;">Anne</span>): "Aias vaikne kõik…"</p>
<p>2. Enne pulmi: "Meie kassil pojad…"</p>
<p>3. Pulmaööl: "Suur on mu armastus…"</p>
<p>4. Peale pulmi: "Kuhu küll kõik lilled jäid…"</p>
<p>5. 10 aastat hiljem: "Sõitsin oma setukaga…"</p>
<p>Neid laule võis lasta kirjutajal endal laulda või esitas neid MJ. Kõik osalejad võisid kaasa laulda.</p>
<p>III. <span style="text-decoration:underline;">KIRJUTA paberile</span> 5 looma-, linnu- või putuka nime.</p>
<p>Nt. 1. ORAV → TÖÖL</p>
<p>2. OINAS KODUS</p>
<p>3. TUVI ARMASTUSES</p>
<p>4. VIHMAUSS ISE ARVAB</p>
<p>5. KALKUN TEGELIKULT ON.</p>
<p>Paberid MJ kätte, nimi peale, ja siis MJ loeb ette. Nt.: (ENN) on</p>
<p>1. TÖÖL nagu ORAV,</p>
<p>2. KODUS nagu OINAS,</p>
<p>3. ARMASTUSES on nagu TUVI,</p>
<p>4. ISE ARVAB, et on VIHMAUSS,</p>
<p>5. TEGELIKULT on KALKUN.</p>
<p> </p>
<p>IV. JOONISTA oma paberile RIST ja selle peale 4 ringi: esimesse ringi paiguta numbrid 1–4, teise tähed K, A, S,T, kolmandasse <span style="text-decoration:underline;">omadussõnad</span> ja neljandasse mingi <span style="text-decoration:underline;">linnu või looma</span> või <span style="text-decoration:underline;">putuka nimi</span>.</p>
<p>[JOONIS]</p>
<p>MJ loeb tulemused ette:</p>
<p>1. kohal on (EPUL) (K) – KODU. Seal on ta nagu LOKKIS LÕVI.</p>
<p>2. kohal on EPUL SEX (S). Seal on ta nagu SININE HOBUNE.</p>
<p>3. kohal on EPUL ARMASTUS (A). Siin on ta nagu KARVANE ROTT.</p>
<p>4. kohal on Epul töö (T). Siin on ta nagu HAISEV KASS.</p>
<p> </p>
<p>Mängisime ka TAALRIMÄNGU. Mängijad seisavad ringis, üks on keskel, kes peab ära arvama, kelle käes on taaler. Ringisolijad laulavad ja lasevad käsi liigutades taalri ringi käia:</p>
<p>"Laske taaler lennata</p>
<p>ja valeraha rännata.</p>
<p>Taaler siin, taaler seal,</p>
<p>taaler minu peo peal.</p>
<p>Armas laps, kas oled pime</p>
<p>või su ümber sünnib ime.</p>
<p>Taaler siin, taaler seal,</p>
<p>taaler minu peo peal…“</p>
<p>Kelle käest taaler leiti, see läks ise keskele äraarvajaks.</p>
<p> </p>
<p>Vahel (nt. jõulude ajal) mängisime ka "PIMEDAT RÄTSEPAT" (ER 139).</p>
<p>Mängija pidi seotud silmadega minema ja kääridega lõikama nöörile riputatud asju (komm, õun, vms.).</p>
<div><br />
<div>
<p><a title="" href="#_ednref1">[1]</a> sätib</p>
</div>
<div>
<p><a title="" href="#_ednref2">[2]</a> ER = „Eesti rahvamänge“, koostaja Aleksander Kalamees (ilmunud mitmes kordustrükis)</p>
</div>
</div>
Täisviide
EFA I 168, 109/28 < Võnnu khk. < Väike-Maarja khk., Kiltsi al. – Eha Võso, s. 1948. a. (2013)
Maakond
Lääne-Virumaa
Kihelkond
Võnnu
Esitaja
Eha Võso
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
1940. aastad
1950. aastad
Koguja
Eha Võso
Koguja sünniaeg
1948
Koguja sugu
naine
Dublin Core
The Dublin Core metadata element set is common to all Omeka records, including items, files, and collections. For more information see, http://dublincore.org/documents/dces/.
Title
A name given to the resource
Eha, snd. 1948. a. Lääne-Virumaal
eramaja
korter
küla