Lapsed istuvad ringis, üks laps on ringi sees, lapsed istuvad hästi koos ja nende käed on seljataga. Ise laulavad lapsed nii:
"Laskem taaler lennata,
salaraha rännata.
Sest on hea, et sa ei tea,
ega sina taalrit kätte ei saa."
Lastel käib peost pihku raha. Nii peab raha liikuma, et ringi sees olija seda ei näe. See, kes ringi keskel on, peab arvama, kelle käes parajasti raha on. Kui ta arvab õigesti, peab see, kes ei osanud raha osavalt edasi anda, minema ringi sisse arvajaks. Seda mängu mängiti rohkem sellistes kohtades, kus oli lapsi rohkem koos, näiteks külasimmanitel või kellegi sünnipäeval. Mängisid seda mängu natuke vanemad lapsed, nii 14–16-aastased.
Kõik koos mängisime viienda klassi ajal välismaalt laenatud mängu "Emme mari tu frone". Algul võeti suur ring ning hakati üht kindlat arusaamatut laulu laulma. Käed olid külje peale sirutatud. Vasakpoolse naabri käeselg oli parempoolse peopesal. Iga takti ajal löödi käega ahelana mööda ringi plaks vasakpoolse naabri peopesa pihta. Kellele salmi lõppedes viimane pats löödi, see langes ringist välja. Viimane tohtis oma käe ära tõmmata. Juhul, kui ta seda jõudis, langes välja eelviimane. Kui võistlema jäid viimased kaks, siis panid nad käed "käesurumise asendis" kokku. Salmi ajal kõigutati muusika rütmis käsi ning viimase takti ajal püüdis kumbki võistleja käe pikali suruda.
Pime öö, kontrolltöö, vihik ees, "2" on sees, ema nutab, silmad vees, ise nutan, prillid ees isa nutab, leht on ees. Mina jooksen, vihik käes, isa jookseb, rihm on käes, kosmosesse viuh!
Lapsed istuvad ringis ja plaksutavad ja laulavad juurde: "Emme, marii, tsufloore. Emmerii, emmeraa, tšikitango, tšikitango van, du, frii." Kui laul "frii" peal lõppeb, peab see, kellele plaksu lüüakse, käe ära tõmbama. Kui ta käe ära tõmbab, läheb välja see, kes talle plaksu pidi lööma. Kui aga ei jõuta kätt ära tõmmata, läheb välja see, kes käe ära pidi tõmbama. (Kuulsin need kaks mängukoolist)
Seda mängu mängisime me tüdrukutega aeroobikatunnis. Selle mängu õpetas mulle mu pinginaabri õde Siret. Mäng ise on selline. Kõik mängijad võtavad ringi ja panevad mõlemal pool olevale partnerile käe tema peopesa peale ja hakkatakse lugema salme: "Emme ma ritso vloore / emme ri, emme ra / tšikitango tšikitango van tii, fri." Kusjuures iga sõna juures lüüakse selle käega, mis on teise käe peal, vastu vasaku naabri pihku ja kui lugemine on jõudnud sõnani "fri", peab see, kelle peo peale lüüakse, peo alt ära tõmbama, aga kui ta seda ei jõua ja talle vastu kätt lüüakse, langeb ta mängust välja, aga kui ta jõuab käe alt ära tõmmata, langeb see, kes lööma pidi.
Mängijaid ei tohi olla vähem kui 2. Mängijad võtavad ringi. Asetavad käed oma parempoolse naabriga nii: parem käsi on naabri vasaku käe all. Vasak käsi on vasema naabri käe peal. Niimoodi asetavad käed kõik ringis seisjad. Ringselt seistes hakatakse laulma:
"Emm ema rii su floore. Emme rii emme raa tšikit tango, tšikit tango, van du, frii."
Laulu saatel lüüakse plaks oma vasaku käe naabrile vastu kätt ja pannakse see jälle tagasi parempoolse naabri käele, endisesse asendisse tagasi. Sinu vasak naaber, saanud plaksu, teeb sedasama oma vasaku käe naabrile. Niimoodi lauldakse ja samaaegselt lüüakse plaks, kuni jõutakse lauluga "friini". Kui jõutakse "friini", peab see laps, kelle kord on lüüa plaks vasemale naabrile, seda tegema nii kiiresti, et naaber ei saaks kätt eest ära tõmmata. Kui see õnnestub ja ta jõuab käe ära viia, jääb ta mängu. Kui ei jõua ja saab plaksu, on ta mängust väljas. Plaksu lüüakse vasakult paremale. Mängitakse niikaua, kuni on jäänud alles ainult üks mängija, tema ongi võitja.
Emmemariizu floore, emmerii, emmeraa, tšiki-tšambo, tšiki-tšambo van, du vrii.
(Ma ei tea, kas ma sõnad õigesti kirjutasin, aga käib ka.) Niisiis asume mängu juurde. Seista ringis, käed mõlemale poole välja sirutada. Üks käsi teise lapse käe peale, teine käe all. Parem käsi ikka peale. Ja siis läheb mänguks. Üks alustab, lööb teise lapse käe pihta, teine jälle järgmisele ja nii kaua, kuni salm otsa saab. Kui tuleb salmi lõpp "van du vrii", siis peab olema ettevaatlik, eriti "vrii" koha peal. Seal ei tohi ennast lüüa lasta. Pead käe eest ära võtma. Kui saad aga löögi käe pihta, oled mängust väljas. Siis algab laul uuesti ja mäng algab ka uuesti, ainult ilma selleta, kes välja läks.
Seda mängu mängivad 8-11-aastased. Tüdrukud (ükskõik kui palju) seisavad ringis ja asetavad oma parema käe kõrval olevale vasakule käele. Järgmise salmi saatel löövad tüdrukud oma parema käega teise peopesale plaksu. Salm on järgmine:
"Emme ma ritšu flore, emme ri, emme ra, tšiki-tango, tšiki-tango, wan to fri."
Kui mängusalm jõuab "wan tu frini", peab tüdruk, kelleni plaks jõudis, ruttu kõrvalolija peopesale plaksu lööma. Kui ta ei jõua seda teha, läheb ta mängust välja. Mäng kestab seni, kuni jääb järele vaid kaks tüdrukut. Kumb neist võidab, on kogu mängu võitja.
"Emme-marissu floore" mängitakse mitmekesi ja saab ka kahekesi mängida. Aga kahjuks üksi ei saa seda mängu mängida. Mäng seisneb selles, et kui ollakse mitmekesi, siis koostatakse üks sõõr. Käed pannakse paarilise käe peale nõnda, et üks sinu kätest on naabermängija ühe käe peal ja teine sinu kätest on naabri käe all. Ja nüüd algabki mäng, mis on laulusõnadega: "Emme-marissee-floore emmerii, emme ra, tšiki tango, tšiki-tango fantufrii (1-2-3)." Ja kelle peale viimati sõna lõpu "frii" peale jääb, see läheb mängust välja. Seda mängu mängitakse nii kaua, kui on selgunud viimane võitja mängijatest. Lööd oma käega naabri käele.
Väga huvitav mäng oli "Emme-maritsu-floore". Kõik seisavad ringi ja panevad peopesad üksteise peale. Kõik hakkavad laulu ja samal ajal löövad käega naabri käe pihta. Laulu viimane sõna oli "frie". Selle sõna juures peab see, kelle käe pihta lüüakse, peo kähku ära võtma, et teine sinna pihta lüüa ei saaks.
Tean kahte mängu, mis minu arvates pole eriti laialt levinud, aga meie koolis olid 1.-2. klassi õpilaste seas mängitavaimad. Mängisid põhiliselt tüdrukud, need mängud olid kummikeksule meeldivaks vahelduseks. Mängiti sügisel ja kevadel, kui vahetundidel sai õues olla. Teist mängu mängisid ka poisid, mina sain mõlemad selgeks - paralleelklassi tüdrukutelt. Mängijad seisid ringis, hoides mõlemaid käsi naabrite kätel, peopesad ülespoole. Lauldi nii: "Egge, Merii, Rii, Floora, Egge-rii, Egge-raa, tšiki tango, tšiki tango, one two three." Kellele jäi "kolm", see pidi lööma naabri käe pihta. Kui ta sai pihta, läks naaber välja, kui ei, läks mäng edasi. Võitja oli see, kes ei saanud ühtegi lööki.
Em-me-ma-riitsu-floore emmersi-emmersa tšikitango tšikitango wan, du, fri. Laulutaktis lüüakse järgemööda kõrvaloleva mängija käele. Käelööki peab vältima. Kui saad pihta, lähed mängust välja.
Esimeses klassis mängisime tihti "Emme-marissut". Tavaliselt koolis (eriti pikapäevarühmas), kodus olime rohkem õues ning seal oli muud põnevat teha, toas oli aga liiga vähe ruumi. 1981. või 1982. a. koolinoorte üldlaulupeol ning enne laulupidu proovide vaheajal või hiljem vanemaid oodates mängisime just seda. Mängijaid võib olla ükskõik kui palju (vähemalt 2), kõik on ringis. Parem käsi on parempoolse naabri käe peal, peopesa ülespoole, vasak käsi teise naabri käe all. Hakatakse lugema salmi: "Emme-Marii-sufloore, emme-rii, emme-raa, tšiki-tšamba, tšiki.tšamba, one, two, three!" Iga silbi juures lööb üks mängija oma vasaku naabri peopesa pihta, nii et plaks läheb ringi mööda edasi. Viimase sõna juures peab see, kelle käe pihta tahetakse lüüa, käe eest ära tõmbama. Kui see tal õnnestub, langeb see, kes lööma pidi, mängust välja. Kui ta aga saab plaksu vastu peopesa, siis jääb tema mängust välja. Lõpuks on vastamisi ainult 2 mängijat. (Ainult tüdrukud.)
Ringis seistes antakse kätega plaksu edasi selle salmiga: "Emme ma riitsu floore, emme rii, emme raa, tšiki tango, tsiki tango, one two three." Viimase sõna ajal pead käe ära tõmbama, et mitte plaksu saada.
Koolis pidime mängima igal vahetunnil ringmänge. Kõik käisime käest kinni ringis ümber saali ja laulsime. Liikumine toimus iga laulu puhul erimoodi. Laulsime selliseid laule: Üksinda kõnnin ma mööda laia ilma, südames vaev ja piin kuidas sõpra leida. Küsin siit, küsin sealt, kas on keegi näinud, et minu armas sõbrake siit on mööda läinud. Selle laulu ajal olid ringi keskel poisid ja tüdrukud käisid otsivate nägudega ringi, aga suur ring liikus nende ümber. Kui nad olid endale "sõbrad" leidnud, siis jäi suur ring paigale. Ringi keskel olnud "otsija" näitas näpuga "sõbrale" ja suur ring laulis: Keeruta ringi sa, hoolega sind vaatan, (kas:) ja-jaa, sind tunnen ma, lähme kohe tantsima, (või:) ei-ei sind tunne ma, lähen veelkord otsima. Kui "otsija" leidis "sõbra", siis võtsid käevangu ja keerutasid. Kui ei leidnud "sõpra", lõi käega ja jalutas edasi.
Lauldi veel: "Tuul mängib tamme okstega", "Mu isamaa armas…", "Üks peremees võttis naise…", "Lained päike meretuuled on meid vapraks karastand…". Selle viimase laulu ajal pidid ringisolijad tantsima valssi. See oli eriti "popp", nagu nüüd öeldakse. See meeldis suurematele, 6.–7. klassis.
Täisviide
EFA I 169, 102/3 < Nõo khk., Meeri k. < Narva l. < Puhja khk., Engo k. – Helle-Maia Sonn, s. 1943 (2014).
Nuudi-Jõmmis seisid poisid ringis, näod sissepoole, üks käis nuudiga (tavaliselt sõlme seotud salliga) ringi ja laulis:
"Käib ringi tige Nuudi-Jõmm,
eks sina teda pelga.
Kui vaatad taha – kõmm ja kõmm
saad kohe vastu selga.
Kui kellelegi pihku jääb,
jah, pihku jääb,
siis kõrvalseisja kolki saab
jah, kolki saab,
kõmm-kõmm!"
Nuudi-Jõmm poetas nuudi mõnele ringisseisjale pihku ja see hakkas kõrvalseisjat kolkima. Too jooksis eest ära. Kui ring täis sai, asus põgenik eelmise jõmmi kohale. Uus jõmm alustas sama laulu saatel uut ringi.
Täisviide
EFA I 170, 9 < Keila < Ambla, Tapa linn < Türi - Tiit Birkan, snd. 1938. a. (2013).
Istusime suures toas diivanil. Üks mängijatest läks ukse taha. Teised mõtlesid ühe tuntud lastelaulu (enamasti olid need pärit "Entel-tenteli" või "Trikatrei" plaatidelt). Laulu alguse sõnadest anti järjest igale lapsele üks sõna. Nüüd kutsuti ukse taga ootaja sisse. Ta esitas järjest igale ühe küsimuse, millele pidi ühe lausega vastama nii, et sõna oli selles peidus. Küsija püüdis ära arvata, mis lauluga tegu. Kui ta rea lõppu jõudes laulu ära ei arvanud, alustas jälle esimesest. See peitis lause sisse nüüd laulu tekstis oleva järgmise sõna jne. Kui küsija laulu ära arvas, läks ukse taha kas rea esimene laps või see, kelle lause abil laulule jälile jõuti. Küsija istus rea lõppu ja mäng kordus.
Täisviide
ERA, DK 100, 6 (5.1j) < Rannu khk., Vehendi k. < Laiuse khk., Jõgeva al. – Malle Timm, s. 1963. a. (2013)
Üksi mängisin palju Mäletan, et "Horoskoobi" aegadel esinesin, jalas mustad läikivad kummikud. Esinesin laua peal, mikrofon käes ja laulsin "Horoskoobi" laule. Õde vaatas pealt. Nalja sai palju. See oli üks näide, kõike ei mäleta ka.
Täisviide
ERA, DK 120, 4 (3.6 < Põlva khk., Põlva l. < Võnnu khk., Kiidjärve k., Haavassaare t. - Urve Vares, s. 1960. a. (2013).
Mängisime ka taalrimängu. Mängijad seisavad ringis, üks on keskel, kes peab ära arvama, kelle käes on taaler. Ringisolijad laulavad ja lasevad käsi liigutades taalri ringi käia: Laske taaler lennata ja valeraha rännata Taaler siin, taaler seal, taaler minu peo peal Armas laps, kas oled pime või su ümber sünnib ime Taaler siin, taaler seal, taaler minu peo peal… Kelle käest taaler leiti, see läks ise keskele äraarvajaks
Täisviide
EFA I 168, 128 < Võnnu khk. < Väike-Maarja khk., Kiltsi al. - Eha Võso, s. 1948. a. (2013).
Kirjuta oma nimi. Kirjuta paberile 5 tuntud laulu, igast üks rida, et oleks laul tuntav. Näiteks: 1. "Aias vaikne kõik…" 2. "Meie kassil pojad…" 3. "Suur on mu armastus…" 4. "Kuhu küll kõik lilled jäid…" 5. "Sõitsin oma setukaga linna poole traavi…" Laulud paberil said mängujuhi (MJ) kätte ja siis ta hakkas ette lugema, mis laulu keegi kunagi laulis. 1. Esimesel kohtamisel laulis (Anne): "Aias vaikne kõik…" 2. Enne pulmi: "Meie kassil pojad…" 3. Pulmaööl: "Suur on mu armastus…" 4. Peale pulmi: "Kuhu küll kõik lilled jäid…" 5. 10 aastat hiljem: "Sõitsin oma setukaga…" Neid laule võis lasta kirjutajal endal laulda või esitas neid MJ. Kõik osalejad võisid kaasa laulda.
Täisviide
EFA I 168, 126 < Võnnu khk. < Väike-Maarja khk., Kiltsi al. - Eha Võso, s. 1948. a. (2013).
Üks mängija läks ukse taha, teistele jagati igale üks sõna ühest tuntud laulust, nt. "Meie kiisul kriimud silmad." Ukse tagant tulija hakkas küsimusi küsima igalt mängijalt järjekorras. Nt. 1. küsimus: "Kus sa eile käisid?" 1. vastus: "Meie vanaisa juures." 2. küsimus: "Mida sa hommikul sõid?" 2. vastus: "Kiisul jäi piima järele, seda sõingi." jne. Kelle vastuse juures küsija laulu ära arvas, see läks järgmiseks ukse taha, kuni teised uue laulu kokku leppisid.
Täisviide
EFA I 168, 125 < Võnnu khk. < Väike-Maarja khk., Kiltsi al. - Eha Võso, s. 1948. a. (2013).
Sünnipäevadel laulame ikka ka "õllepruulijat" koos liikumisega. Istudes hoiame naabritel käe alt kinni ja kiigume küljelt-küljele. Refrääni ajal kiigume ettepoole ja laulame: "Vaat, sina oled Juhan ja mina olen Jaan, kõik väravapostid ma pikali aan…" Teine salm seistes ja kolmas pingi peal püsti ja neljas - varem laua all kükitades, nüüd istudes. (Laua all püüti ära võtta kellegi king ja siis tuli panti lunastada.)
Täisviide
EFA I 168, 122 < Võnnu khk. < Väike-Maarja khk., Kiltsi al. - Eha Võso, s. 1948. a. (2013).
Vahel, kui olime kahekesi koos minust 4 aastat vanema Kaariniga, õpetas ta mulle rohust nukukesi tegema ja mängisime siis nendega ja ka kivide ja käbidega, mis olid meie loomad. Kaarin oskas hästi ka esineda. Mäletan, et kord tegi ta järgi laulu "Üks kask meil kasvas õues", kehastades erinevaid rolle. Põõsa taga (lava taga) vahetas ta midagi riietuses ja tuli siis välja nagu väike laps, ronis kivi (lava) peale ja laulis seda laulu lapse häälega. Mina kuulasin ja laulu lõppedes, kui Kaarin kummardas (tegi kniksu), mina plaksutasin. Järgmine kord tuli ta "lavale" juba nagu sõdur, sirge seljaga marssides, käsi kõrva ääres ja laulis mehiselt. Siis tuli ta peene preilina ja lõpuks, kepp käes, longates ja küürus nagu vana naine, rätik silmil ja laulis häält väristades: "Üks kask meil kasvas õues…" See kõik oli nii vahva!
Täisviide
EFA I 168, 110 < Võnnu khk < Väike-Maarja khk, Kiltsi al - Eha Võso, s 1948 a (2013)
Minu vanemad, s.t. ema ja mammi mängisid koos minuga väga palju. Mammiga mängisime muusikamängu, mis käis nii: üks meist mängis mingi katkendi mingist laulust või muusikapalast ja teine pidi selle ära arvama. See mäng meeldis mulle kõige rohkem. Siis mängisime sõnade äraarvamist. Mammi kirjutas pika sõna alguse- ja lõputähe, mina pidin ära arvama, mis sõna see on. Mäletan, et üks sõna oli "interpreet" ja teine oli "rahvakunstnik", need olid mu lemmiku Georg Otsaga seoses ja ma teadsin neid kohe.
Täisviide
ERA, DK 116, 2 < Tallinna l. - Anne Rebane, s. 1953. a. (2013).