Meil on mängitud ammu ja ka nüüd mängitakse Nipot.
Tüdrukud koguvad teise ritta ja poisid teise ritta. Üks mängijatest paneb tüdrukutele tasakesi poiste nimed nii, et poisid ei kuule. Nüüd hakkavad poisid käima kõik järjest ükshaaval plikade ees. Iga poiss läheb selle plika ette, kellel ta arvab oma nime olevat. Kui ta on valesti mõtelnud, nii et ei saanud oma nime kätte, siis lööb plika käega ja poiss läheb tagasi. Tuleb teine poiss ja läheb ka ühe plika ette. Kui aga saab oma nime kätte, jääb poiss plika kohale ja plika läheb poisi kohale. Niimoodi käivad kõik kenasti, kuni on oma nimed üles saanud. Nüüd on plikad jälle ühes reas ja poisid teises. Poistele pannakse nüüd plikade nimed ja plikad hakkavad kordamööda käima. Kui kõik on oma nimed kätte saanud, on mäng lõpul.
Täisviide
ERA II 91, 43 (1) < Jõelähtme khk. ja v., Neeme k., Laigari t. – Senni Laigar, Neeme algkooli õpilane < Agate Laigar, 36 a. (1935)
Mängitakse toas paarisarvuliste mängijatega, istutakse nii, et pooled mängijad ühelpool seina ääres, teised teiselpool, näod teise seina ääres istujatega vastamisi. Ühelpool seina ääres istujaile pannakse igaühele ühe teiselpool seinas istuja nimi, aga nii, et seda ei kuule teiselpool seina ääres istujad. On nimed pandud, tulevad mängijad ükshaaval üheltpoolt, rea otsas istujast alates, teise rea istuja juurde, kellel arvab oma nime olevat, ja teeb kummarduse. Ei ole see aga tema nimega isik, siis tehakse talle „pikka nina“, ja see isik läheb oma kohale tagasi ja ootab, kuni käimise järg tuleb uuesti tema kätte. Siis läheb uuesti otsima, käib nii kaua, kuni on saanud õige kätte. Kui aga saab kohe, siis vahetavad nad omavahel kohad nii, et otsija istub sinna, kus istus tema nimega isik, ja see istub teise ritta tema asemele. Sääl istub see siis niikaua, kui kõik on oma õige kätte saanud. Kes on viimane oma nimega isiku otsija, seda nimetatakse „jänniks“. Mängitakse praegusel ajal.
Täisviide
ERA II 89, 23/4 (7) < Tapa l. < Virumaa, Vao v. – Leida Böckler, Tapa ühisgümnaasiumi õpilane (1935)
Mängijad istuvad kahes reas, nii et kummaski reas on ühepalju. Üks nende hulgast läheb teise ritta ja paneb säälsetele istujatele esimeses reas istujate nimed. Võib ka teha vastupidi, et esimesele reale pannakse teise rea nimed. Kui on nimed pandud, hakkab igaüks oma nime otsima. Otsimas ei käi kõik korraga, vaid käiakse järgimööda. Ennem läheb esimesest reast esimene kellegi teises reas istuja juurde, kui ta arvab olema sääl oma nime. Kui on tema nimi sellel, kelle juurde tema läks, vahetavad nad endi kohad. Esimeses reas olija läheb teise ritta ja teises reas olija läheb esimesse ritta. Kui aga ei ole sääl tema nime, kelle ette ta läheb, näitab see „pikka nina“ ja teine peab oma kohale tagasi minema. Nii mängitakse, kuni igaüks on leidnud oma nime teisest reast.
Täisviide
ERA II 89, 192/3 (19) < Ambla khk. ja v., Rava as., Aru t. – Juta Sarapuu, Rava algkooli õpilane, s. 1921 (1935)
Mängijad istuvad või seisavad kahes reas. Üks mängija paneb ühes reas olijaile need nimed, mis on teise rea mängijail. Mängijad nimeta reast tulevad kordamööda selle rea juurde, kellel nimed on, ja pakuvad kellelegi tere. Kui tere-pakkuja ei juhtu selle ette, kel ta nimi on, näidatakse talle „pikka nina“ ja tere-pakkuja läheb minema. Kui ka teisel korral tere-pakkuja sellele isikule tere ei paku, kellel tema nimi on, siis võetakse talt panti. Käia võib kolm korda. Kui tahetakse mängu uuesti alata, vahetatakse ridade osad.
Täisviide
ERA II 94, 653 (5) < Muhu khk., Muhu-Suurvald, Piiri k. – Efrosiina Saat, Piiri algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Lapsed jaotatakse kahte gruppi. Ühed tuppa, teised välja. Toasolijad vahetavad väljasolijate nimed endile. Väljasolijad tulevad ühekaupa sisse ja kummardavad, keda ise tahavad. Kui sellel ei ole tema nimi, siis saab pika nina ja läheb välja tagasi. Tuleb uus ja teeb sedasama. Kui kõik on õigesti kummardanud, hakkab mäng uuesti pihta.
Täisviide
ERA II 103, 211/2 (1) < Setu, Meremäe v., Jõksi k. – M. Haar, Puista algkooli õpilane (1935)
Mängijad jaotati kahte viirgu, ühte poisid, teise tüdrukud. Mängujuht pani ühe viiru mängijatele läbisegi teise viiru mängijate nimed (nt tüdrukutele poistenimed). Seejärel tuli mängijatel ükshaaval minna vastasrea ette, arvata ära, kellel võis sinu nimi olla ja teha talle kummardus. Kui leidsid oma nimega mängija, vahetasid mängijad kohad (tüdruk läks poisteritta ja vastupidi). Kui aga kummarduti vale mängija ees, näitas see pikka nina ja sul tuli omale kohale tagasi minna. Nüüd läks kummardama järgmine mängija. Mäng lõppes, kui kõik tüdrukud olid poisteritta jõudnud (st kõik olid oma nimed üles leidnud). Nüüd võis mängu jätkata ja poistele tüdrukute nimed panna. Ja kõik kordus uuesti, vaid selle vahega, et kummardajateks olid nüüd poisid. Mängisime seda mängu nii Pagari koolis kui hiljemgi.
Täisviide
ERA, DK 126, 12 < Iisaku khk., Alliku k. < Iisaku khk., Uhe k. - Anne Nurgamaa, s 1955 (2014).
Mäng käib nii: on kaks võistkonda, kes asuvad eri ruumides. Ühe võistkonna ülesandeks on igale võistkonna liikmele jagada üks nimi teisest võistkonnast. Teise võistkonna ülesanne on ükshaaval sisse minnes arvata ära, kellel on tema nimi ning selle ees kummardada. Kui arvamine läks täppi, jääb ta sisse, aga kui ei, siis jääb ta pika ninaga ja läheb ukse taha enda korda jälle ootama. Kaotab see, kes jääb viimaseks ning temale jääb nimi Pikknina.
Koolis klassiõhtutel mängime me paljusid mänge. Nt. "Pikka nina". Mänguviis: mängijad jaotatakse pooleks. Pooled lähevad ruumist välja ja teised jäävad sisse. Igale seesolijale öeldakse üks väljasolija nimi. Siis tulevad väljasolijad kordamööda sisse ja kummarduvad ühe seesolija ees. Kui väljasolija kummardus õige inimese ees, siis seesolija noogutab ja väljasolija võib sisse jääda, aga kui väljasolija kummardub vale inimese ees, siis näitab seesolija talle "pikka nina" ja väljasolija peab uuesti välja minema. Mäng kestab niikaua, kui kõik väljasolijad on sisse saanud. Kes viimasena õige seesolija ees kummardub, jääb "pikaks ninaks".
Mängijad istuvad toolidel reas. Pooled lähevad ukse taha. Neile, kes istuvad toolidel, antakse ukse taga olevate mängijate nimed. Kordamööda peavad ukse taga olevad mängijad kummardama mängijatele toolidel. Kui see mängija kummardab selle ees, kellele anti selle mängija nimi, peab ta jääma teiste juurde. Aga kui mängija kummardab vale inimese ees, siis näidatakse talle "pikka nina" ja ta läheb tagasi ukse taha.
Tüdrukud istuvad ühes reas, poisid teises. Üks laps hakkab tüdrukutele (poistele) vastaspoole nimesid kõrva sosistama. Kordamööda hakkavad teised nt teiste ees käima. Kui leiad selle, kellele on sinu nimi sosistatud, vahetate pooled. Kui ei ole see, kellele see nimi on kõrva sosistatud, näitab see sulle "pikka nina".
Selles mängus on vaja paaritu arv poisse ja tüdrukuid. Nii et mõlemaid saaks paarisarv, aga üks peab üle jääma, ükstapuha kas poiss või tüdruk. Ühed neist lähevad ukse taha ja hakkavad ükshaaval sisse tulema ning kummardavad ühe ette (kellel ta arvab, et see, kes üle jäi, andis sellele poisile või tüdrukule tema nime). Kui õige siis tõuseb, see poiss või tüdruk, püsti, ja lähevad kõrvale teiste edasi mängimist vaatama. Aga kui vale, siis näitab see poiss või tüdruk "pikka nina". Kõik teada saanud, kellele tema nimi anti, vahetatakse kohad ära. Kui enne istusid tüdrukud, siis nüüd poisid. Kui enne poisid, siis nüüd tüdrukud, ja kõik läheb edasi nii kui ennegi. Selle mängu õppisin Tormas pühapäevakoolis.
Tüdrukud lähevad ukse taha. Poisid lepivad kokku, kes kelle valib (nime võtab endale). Tore, kui tüdrukuid poistest rohkem on. Nüüd tulevad tüdrukud ükshaaval sisse, kummardavad ühe poisi ees (poisid istuvad reas). Kui poiss pole seda tüdrukut valinud, näitab ta tüdrukule "pikka nina" ja teeb igasugu lõustu. Kõigil on lõbus. Tüdruk läheb ukse taha tagasi. Tuleb järgmine. Kui tüdruk juhtub kummardama selle poisi ees, kes teda valis, lähevad nad kõrvale mängust välja, sest nendest sai paar (teised hüüavad "hurraa"). Niikaua käiakse ukse tagant sees, kui poisse enam istumas pole. Ülejäänud tüdrukud on "vanatüdrukud". Nüüd lähevad ukse taha poisid, tüdrukud istuvad ritta ja valivad endale igaüks poisi. Mänge on palju, rohkem kui jõuab neid kirja panna.
Seda mängu võivad mängida kõik (seltskonnamäng). Mängijaid peab olema paaris (mehi ja naisi ühepalju). Mäng käib järgmiselt: ruumis istuvad toolidel naised. Mehed peavad ruumist lahkuma. Iga naine saab endale ühe mehe nime (mängivatest meestest). Kusjuures igaüks saab erineva. Kui kõigil on nimed olemas, võib esimene mees sisse tulla. (Ruumi sisenetakse ükshaaval. Kui üks lahkub, alles siis tuleb teine.) Ta valib endale ühe naise, kellel ta arvab enda nime olevat ja kummardab selle ees. Kui läks õigesti, siis naine plaksutab; kui valesti, siis näitab naine mehele "pikka nina". (Kui õigesti läks, jääb mees ruumi; kui valesti, siis tuleb tal uuesti ruumist lahkuda, kuni jõuab uuesti tema kord.) Siis kummardab ta juba uue naise ees. Mängitakse, kuni kõik mehed ruumi jäävad. Siis võib osasid vahetada, nii et naised lahkuvad ruumist ja mehed valivad ühe nime jne.
See on küllaltki levinud mäng nii sünnipäevadel kui ka niisama pidudel. Tavaliselt võetakse võrdne arv tüdrukuid ja poisse. Algul lähevad poisid ukse taha ning tüdrukud jäävad tuppa mugavalt istuma. Tüdrukud võtavad igaüks ühe poisi nime (kes on ukse taga) ning lepivad omavahel kokku, et mõned ühte ja sama ei võta. Ukse juures on ka tavaliselt üks mängija, kes laseb poisse sisse ja välja ning peab korda, et keegi ei piilu poistest. Esimene mängija lubatakse sisse tulla. Ta läheb ühe tüdruku ette ning teeb kummarduse (tüdruk valib ise, kelle juurde läheb). Kui tüdrukul ei ole see poiss, näitab ta "pikka nina" ning poiss läheb uuesti ukse taha. Kui aga on õige, siis tüdruk plaksutab, ning poiss jääb tuppa, kuid vaikib, kes tal oli. Siis aga mäng läheb edasi kuni viimaseni. Ja tavaliselt, kui viimane ära ei arva, öeldakse, et ta on "vanapoiss" või "vanatüdruk" vastavalt seisusele. Siis aga lähevad need paarid tantsima, sest see on kõige parem mäng tantsu hakatuseks. Soovi korral mängitakse edasi.
Poisse ja tüdrukuid peab olema võrdselt, lisaks veel üks mängujuht. Tüdrukud on ühes ruumis, poisid saadetakse ukse taha. Mängujuht ütleb igale tüdrukule ühe äraläinud poisi nime. Peale seda lastakse poisid ükshaaval sisse. Poiss peab minema ühe tüdruku ette ja tegema kummarduse. Kui siis sellele tüdrukule oli öeldud selle poisi nimi, siis teeb ta kniksu ja mõlemad lahkuvad mängust. Kui ei, näitab tüdruk poisile "pikka nina" ja poiss läheb uuesti ukse taha. Millised poiss ja tüdruk viimaseks paariks jäävad, on "vanapoiss" ja "vanatüdruk", ning peavad koos tantsima ühe valsi või polka.
Klassiõhtute alguses mängisime peaaegu alati teisteski koolides tavaks saanud "Pikka nina". Algul anti tüdrukutele poiste nimed ning koridoris passivad klassivennad veetsid oma aega tavaliselt kas joonekulli (joosta tohtis ainult piki põrandareliine kinni hoidvaid raudliiste) mängides või suhteliselt ohutult rüseledes.
Äraarvamismängud. Tubane.
Osalejaid vähemalt 6–8.
Mängijad jagatakse pooleks. (Oleks hea, kui ühel pool on ainult poisid, teisel pool tüdrukud.) Ühe poole mängijatele antakse igale ühele kellegi nimi, teise, nt poiste poole pealt (salaja). Need kellele anti nimi, istuvad ühtses sirges rivis. Vastaspoole mängija peab ära arvama, kellele anti tema nimi. Selleks läheb ta kellegi juurde, kummardab. Kui ära arvab, läheb mängust välja, kui ei, siis saab "pika nina" ja ootab uuesti oma järjekorda. Võidab aga see, kes saab kõige varem õige kätte.
Siin mängus peab poisse ja tüdrukuid olema. Poisid lähevad teise tuppa, aga tüdrukud jäävad sinnasamma tuppa pingi ehk toolide peale istuma. Üks nendest, säetud mees, paneb ukse vahelt kinni, et ühest toast teise midagi kuulda ei või olla. Poisid peavad ukse taga seni olema, kuni tüdrukud igaüks endale ühe poisi ära mõtleb ja teistele teada annab, et nemad siis endale sedasama poissi ära ei vali. On siis tüdrukud oma valimisega valmis ja uksevahel poistele ära öeldud, siis tulevad poisid korra järele sisse endale pruuti võtma, keda nad isekeskis ära kõnelenud. Poiss, kes sisse tuleb, läheb siis ühe oma mõteldud tüdruku ette ja annab tüdruku poole noogutades ja käega näidates oma äramõtlemist teada, mida tüdruk, kes seda on mõelnud, omaks tunnistab – poiss jääb sinna tuppa. Ei ole aga poiss mitte õieti trehvanud, siis peavad kõik tüdrukud, mitte aga nimelt see, kelle poole poiss pead võngutas, sõrmed rattakodarate viisil laiali ajades poisi poole näitama, nõnda öeldes: „Pikk nina!“ Poiss poeb häbiga toast välja ja tuleb uuesti õnne katsuma ühe teise tüdruku juurde, kuni igaüks oma on leidnud ja kõik tuppa sisse jäävad. Et nüüd tüdrukud jälle selsamal kombel välja võivad minna ja igaüks oma korra järele sisse tulles omale armukest valida.
Täisviide
ERA II 108, 193/5 (17) < Pilistvere khk., Kabala v., Pibari k., Tedre t. – Ilme Ventsel, Kabala algkooli õpilane < Ann Teder, s. 1863 (1935)
Pikknina mängijaid võib olla kümnest alates ükskõik kui palju. Mängijad loetakse pooleks. Kui on kümme mängijat, siis viis osavõtjat lähevad teise tuppa, aga viis jäävad kohale ja võtavad nende nimed, kes läksid kõrvaltuppa. Kordamööda tulevad need, kes läksid teise tuppa ja kummardavad selle ette, kellel nad arvavad enda nime olevat. Kui see mängija kummardab, arvates õigesti, jääb ta kohale. Kui aga näitab valesti, siis saadetakse ta naeru, „pika nina“ näitamise ja plaksutamisega tagasi. Kõik mängijad käivad senikaua, kuni nad leiavad enda-nimelise. Mäng lõpeb siis, kui kõik on omanimelised leidnud.
Täisviide
ERA II 90, 364 (2) < Türi khk. – Aksella Usterman, Kirna algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Üks mängitavatest mängudest on „Pikknina“. Mängijad jagunevad kahte rühma, üks rühm läheb teise tuppa või välja, aga ühte tuppa jäänud mängijad istuvad ridastikku. Mängijaid peab olema paarisarv. Toas istuvatele mängijatele ütleb mängujuhataja igale ühe teises toas viibija nime, kuid nii, et teised ei kuule. Nüüd tuleb teisest toast üks mängija ja läheb ühe istuja juurde ja teretab teda käega. Kui see on sama mängija, kelle nime istujale öeldi, siis võtab ta tervituse vastu ja lähevad mõlemad mängust välja. Kui aga sissetulija juhtub minema võõra juurde, siis see teeb talle „pika nina“ ja ei võta tervitust vastu. „Sissekukkunud“ mängija läheb siis tagasi teise tuppa ja tuleb siis sealt uuesti järjekorras tagasi. Nii toimib ta seni, kuni on leidnud õige mängija.
Täisviide
ERA II 96, 71 (47) < Halliste khk., V.-Kariste v., Kamali k., Ressi t. – Elmar Sapas (1935)
Toolide peal istuvad nägudega vastamisi poisid ja tüdrukud. Tüdrukud ühes ja poisid teises reas. Lapsi peab olema võrdselt. Üks tüdrukutest ütleb teistele nimed. Vastas istuvate poiste nimed, kuid segamini. Kui poiss läheb vale tüdruku juurde, näitab tüdruk talle "pikka nina". Kui õige juurde, vahetavad nad kohad. On kõik poisid oma tüdrukud leidnud, hakatakse tüdrukutele uuesti nimesid [ütlema].
Kui meil on olnud koolis klassiõhtu, siis me mängime seal ka igasuguseid mänge: näiteks "Pikknina". Selle mängu jaoks peab olema võrdselt poisse ja tüdrukuid. Tüdrukud istuvad toolidele ja poisid lähevad ukse taha. Siis iga poiss võtab endale ühe tüdruku nime (aga see peab istuma toolil). Ja siis, kui kõigil poistel on tüdruku nimi teada, siis läheb esimene poiss klassi ja läheb ühe tüdruku juurde, kelle nime ta valis. Aga samas valisid tüdrukud endale ka ühe poisi nime. Ja kui poiss läheb vale tüdruku juurde, siis näitab tüdruk talle" pikka nina" ja poiss läheb solvununa ukse taha. Aga kui poiss satub õige tüdruku juurde, siis on kõik hästi. Tüdruk näitab poisile koha ja siis võib tulla teine poiss. Ja kui kõik poisid on leidnud oma partneri, siis lähevad tüdrukud ukse taha ja siis läheb kõik samas vaimus edasi.
"Pikkanina" võib mängida terve klassiga, kui teil on klassiõhtu. Poisid peavad välja minema. Aga tüdrukud panevad endale poiste nimed. Kui ei jagu, siis võib panna kaks nime, kui teid vähem on. Kui teid rohkem on, siis võite panna kaks nime, igale ühele üks. Poisid tulevad sisse ükshaaval ja lähvad ühe tüdruku ette. Ja kui see on vale, siis näita "pikka nina", aga kui on õige, siis plaksuta! Ja poiss peab sisse jääma. Aga kui on vale, siis poiss peab välja uuesti minema ja teist korda ära arvama, kes tal teine õige on. Siis kui ta teise ära arvab, siis võib sisse jääda. Niimoodi võivad ka tüdrukud välja minna ja hakata ka arvama.