See on natuke omamoodi mäng. Seda mängitakse kehalise tunnis, peale kooli ja õhtul õues. Seda mängivad 4.-7. klassi tüdrukud ja poisid, kes elavad koolimaja lähedal. (Mina seda ei mängi, sest ma elan koolist kaugel.) Mängijad jaotatakse kahte võistkonda, kus poisid ja tüdrukud segamini. Üks võistkond läheb pesade vahele palli püüdma, teine aga viskama. Kui oled palli kodujoone tagant lendu saatnud, siis pead kiiresti jooksma esimese pesa suunas. Kui sinu visatud pall püütakse õuest kinni, siis oled sa välja langenud. Joosta tohid ühest pesast teise ainult siis, kui võistkonna kaaslase visatud pall ei ole maandunud kodujoone taga. Pesad peab läbima järjest. Kui on võimalik, võid läbida ka 2 pesa korraga. Kui kaaslase visatud pall püütakse õhust kinni ning tema langeb välja, langed sina samuti, kui sa jooksid ühest pesast teise. Punkti toob see mängija, kes on läbinud kõik pesad järjest ning jõuab kodujoone taha enne tagasivisatud palli maandumist kodujoone taha. Kui kõik võistkonnaliikmed on palli visata saanud, vahetatakse pooled. Mängitakse nii, et mõlemad võistkonnad saavad võrdselt visata ja püüda. Lõppu pannakse tavaliselt tugevad viskajad. Visata tohib ainult palliviske tehnika järgi ja kindlale kaugusele.
Hea mäng on "Põletamine". Meie mängime seda tavaliselt oma klassi poistega (meid on 15 poissi), võib ka mängida rohkematega või vähematega. Võistkond jagatakse 2-ks. Üks inimene võetakse "põletajaks" (ta on ringi juures, kuhu ta peab palli viskama). Üks osa võistkonnast asub rivvi ja ta peab palli viskama. Teine osa võistkonnast läheb alla visatud palli püüdma ja põletajale viskama. Viskaja saadab palli tulle ja ise peab ta jooksma (kodu)peatuste vahel, mis on paigutatud ümber mänguplatsi, kuni sinna välja, kust ta jooksma hakkas (seega "koju"). Püüdjate ülesandeks on pall kinni püüda, aga kui see ei õnnestu, siis kas see ruttu põletajale visata (kes peab palli kinni püüdma ja rõngasse viskama; rõngas on maapinnal ja ise võib ta selle juures olla) või jooksjale pihta visata. Kui jooksja on püüdjate poolt visatud palliga pihta saanud või on põletaja jõudnud peatuse juurde ja seda puudutanud, on ta "põlenud" ja ta läheb "koju", andes punkte püüdjate võistkonnale. Kui püüdja sai visatud palli nii kätte, et see maad ei olnud veel puudutanud ja jooksja peatusse ei olnud veel jõudnud, on ta "põlenud", ning ta läheb tagasi "koju", andes punkte püüdjatele. Punktide arvestus lepitakse vastavalt mängijate poolt kokku. Kui jooksja jõuab "koju" tagasi ilma "läbi põletamata", toob ta punkti viskajatele. Tavaliselt meie kasutame peatuspunktideks elektriposte. Mängu paiknemine skeemiliselt näeks välja nii: (joonis).
Jälle kaks võistkonda. Loositakse, kumb hakkab viskama, kumb läheb platsile püüdma. Mängitakse tennisepalliga. Rahvastepalli mängitakse võrkpalliga. Niisiis, võistkond, kes viskab, moodustab järjekorra. Võistkond, kes püüab, asetab ühe mängija "stoppariks" (see, kes ütleb "stopp", ja mäng peatub) ja ülejäänud jagab platsile. Võistkonnas peab olema vähemalt 3 mängijat, kokku siis 6, et mängida saaks. Viskaja eesmärgiks on visata pall platsile nii, et püüdjad kätte ei saaks. Mängupiiridest välja visata ei tohi! Peab viskama vähemalt esimese "pesani", mis kas joonistatakse maha või on selleks puu, liivakast ... Viskaja peab oma viske jooksul jooksma võimalikult palju pesasid läbi, ületades otsajoone, tuues võistkonnale punkti. Kui püüdjad saavad palli õhust kätte, viskaja joosta ei tohi, kui aga on pall maas käinud, peab püüdja stopparile palli viskama ja viimane ütlema "STOP!". Kui jooksja on just lahkunud eelmisest pesast, võib ta tagasi minna, aga kui jooksja on poolel teel teise pessa ja kõlab "STOP", siis on ta "surnu", st et ta peab minema tagasi viskejärjekorda. Surnu on samamoodi siis, kui pall visatakse alla esimese pesa, mängupiiridest välja või püütakse pall kinni. Tavaliselt on "elusid", mida raisata, 3–10. Selle aja jooksul kogunenud punktid kogutakse, kirjutatakse üles ja võistkonnad vahetavad kohad. Mängu võidab see võistkond, kes oskas oma elusid hoida ja kogus seega rohkem punkte. Pesasid võib läbi joosta ka ühekaupa – nii on kindlam, kui tulevane viskaja on kehvakene. Samuti, kui esimene pesa on vaba, võivad teised jätta jooksmata. Alati peab olema viskaja(id). Kui viimane viskaja jooksma hakkab, peab esimene viskaja ületama otsajoone. Surnuid saab teisele võistkonnale teha ka nii, et püütud palliga puutud jooksjat.
Valitakse võistkonnad. Platsile tuleb panna 3 matti. Ühe võistkonna võistlejad lähevad platsile. Nad peavad püüdma palli kinni. Aga teine võistkond hakkab lööma palli. Kes lööb, see peab jooksma esimesele matile. Kui teine lööb, peab jooksma esimesse pessa. Aga see, kes lõi esimesena, peab jooksma teise pessa. Kolmas lööb, peab ka jooksma esimesse pessa. Teine peab jooksma teisse pessa. Esimene peab jooksma kolmandasse pessa. Neljas lööb, peab jooksma kohe esimesse. Kolmas peab jooksma kolmandasse pessa. Aga esimene peab jooksma koju e. peab uuesti ritta astuma. Aga platsil peavad palli kinni püüdma. Kui platsil saadakse õhus kinni, siis on "haavatud" e. peavad pesadest ära minema. Aga kui näiteks üks lööb ja jõuab pesani, aga platsil püüdja on jõudnud enne tema tulekut pessa visata, siis on ta "surnud". Kui on 3 surnud, siis vahetatakse kohad. Ja veel üks peab kogu aeg palli viskama õhku ja teine lööb jne.
1979. aastal hakkasid meie hoovi 8-9-aastased poisid mängima pesapalli. Kellegi suur vend oli ameerika onult selleks mänguks kurika ja muu vajaliku saanud. Mängureeglid õpiti jooksu pealt selgeks ja hoov oli selleks mänguks parajalt avar. Mullaseks kulutatud murukamarale veeti väljaku piirjooned, katkine kõnniteeplaat pandi märgiks maha. Ja siis enam tüdrukuid mängu ei võetud.
Täisviide
ERA, DK 138, 3 (5) < Tallinn - Eve Tommula, s. 1970 (2014).
Siin võib olla mängijaid kahest kuni piiramata arvuni. Seda mängitakse õues järgmiselt. Jaotatakse mängijad soovide järele kahte ossa. Üks mängija teeb kaks pulka, ühe pikema, teise lühema. Võtab need pihku, ainult väikesed otsakesed jätab välja ja siis laseb ühel teise pargi meestest tõmmata. Kes pikema saavad, need lähevad lööma, aga kes lühema saavad, need hakkavad püüdma. Enne mängimist määratakse piirid, kust lüüakse ja kuhu joostakse. Mängimine käib järgmiselt: üks püüdjaist läheb lööjate juure, võtab palli, viskab endast natukese kõrgemale ja üks lööjaist võtab kepi ja lööb. Kui pall läheb kaugele, siis see lööja jookseb teise piiri juurde ja säält ka tagasi, aga kui ei saa pallile pääle lüüa, siis muidugi see lööja ei saa ära joosta, vaid jookseb siis, kui teisel, kolmandal või neljandal lööjal pall saab pääle. Aga kui lööja lööb õhku ja püüdjaist keegi püüab, siis saavad püüdjad lööjateks. Aga kui püüdjaist keegi saab lööjale piiride vahepääl palliga pääle lüüa, siis ka lähevad püüdjad lööma.
Täisviide
ERA II 103, 699/700 (5) < Setu, Vilo v., Sabelina k. – Vassili Künnarpuu, Krabilova eesti algkooli õpilane, s. 1922 (1935)