Koolis mängiti vahetundide ajal (V, VI klass) "sõrmust". Kõik on reas, käed koos, ja üks siis paneb "sõrmuse" kellelegi pihku, mis tegelikult on metallraha või nööp. Teine on sellel panijal kõrval ja püüab ära arvata, kelle pihku pandi. Kelle käest sõrmuse kätte saab, see tuleb uuesti panema, aga see äraarvaja saab tema koha peale ritta ja endine panija hakkab ära arvama. Sõrmuse võib ka panija oma kätte jätta. Kunagi keegi panija jättis sõrmuse oma kätte, tõstis nii "muuseas" käed suu ette ja kui kusagilt sõrmust ei leitud, küsiti tema käest, ei olnud ka tema käes – oli sellel panijal hoopis suus… See kaval panija oli Kaunispest, õigem Lindmetsast (siis oli see küla veel alles) Helju Paju.
Täisviide
EFA I 169, 16 < Põlva khk., Raiste k., Endeli t. < Jämaja khk., Rahuste k. – Leida Oeselg, s. 1934. a. (2013)
Mängijaid võib olla mitukümmend. Mida rohkem mängijaid, seda parem mängida. Kõik mängijad istuvad pinkidele ja kaks jäävad välja, üks jääb ütlejaks, see istub teistest eraldi ja teine on käkja. Käkja võtab mingisuguse väikse puupulga ja peidab igaühele kätte või sülle ja ühe sülle jätab ta peidetava asja. Kui käkja on kõigile korrast ära käknu, siis astub kõrvale ja ütleb: „Noh, käkit.“ Nüüd tuleb ütlejal öelda, kelle käes on sõrmus (peidetavat asja kutsutakse sõrmuseks) ja kui ütleja õigesti ütleb, on ütlejal õigus, aga kui ta valesti ütleb ja selle mängija käes ei ole sõrmust, on käkja õigus. Nii tehakse kolm korda läbi. Nüüd, kui ütleja ei jõudnud kaht kord õigust ütelda, siis ütleb käkja ütlejale (kui ütleja on poiss, siis ütleb käkja talle pruudi, kui on tüdruk, siis ütleb käkja talle kosilase). Ma kirjutan, nagu oleks ütleja poiss ja käkja tüdruk. Minu mängu kirjelduses ütleb käkja ütlejale pruudi. Pruudi ütlemist kutsutakse „kosjul käümiseks“. Kosjule minnakse teistest mängijaist eemale, minnakse isegi toast välja, et teised midagi ei kuuleks nende kosjul käümisest. Väljas ütleb käkja ütlejale pruudi. Pruut öeldakse kaugemalt ja öeldakse mõni võõras nimi, et mängijad ei leiaks pruudi nime niipea üles. Nüüd, kui pruut öeldud, minnakse üheskoos tuppa. Toas teretatakse ja siis mängijad küsivad: „Kus teie käisite?“ Käkja ja ütleja ütlevad: „Kosjul.“ Mängijad küsivad jälle: „Koh küläh?“ Ütleja ja käkja ütlevad küla nime ja siis alustavad mängijad pruudi otsimist. Iga mängija nimetab mõne selle küla tüdruku nime, kust pruut on öeldud. Kes mängijaist pruudi välja ütleb, on uus ütleja ja endine ütleja on nüüd sõrmuse käkja. Mäng läheb niimoodi edasi. Nüüd istub ka endine käkja pingile ja käkja peidab ka temale sõrmust.
Täisviide
ERA II 108, 349/51 (5) < Setu, Meremäe v. – Paul Toomemägi (1937)
Üks peidab peosse, teine otsib. Kui otsija ära leiab, saab see ütlejaks, kelle käes oli raha või sõrmus. Kui kolm korda valesti peidetud, minnakse naist, meest võtma. Ütleja ja peitja lähevad eraldi ruumi. Märgivad sääl ühe nime ja tulevad tuppa. „Tere, tere, kus käisid?“ küsivad teised lapsed. „Kosjul,“ ütleb peitja. „Kus külas?“ küsivad teised. „Rohukülas,“ vastab peitja. „Mis naisel nimi?“ küsivad teised. „E“ on nime esimene täht. Nüüd mängivad ja ütlevad teised, üks punaste põskedega ütles: „Ehk Eevi?“ – „Ei ole eht.“ – „Emmi?“ – „Ei.“ Üks kostab: „Elvi?“ – „Jah, on!“ See, kes ütles „Elvi“, sai peitjaks ja endine ütlejaks. Mäng algab uuesti. Mängivad piiramata arvul.
Täisviide
ERA II 103, 215/7 (6) < Setu, Meremäe v., Jõksi k. – M. Haar, Puista algkooli õpilane (1935)
Mängijad istuvad reas. Üks annab teisele sõrmuse edasi, öeldes: „Hoia kinni, ära näita!“ Niiviisi läheb sõrmus käest kätte. Siis tuleb keegi, kes otsijaks määratud, ja hakkab sõrmust otsima. Leiab ta selle, läheb see, kelle käest sõrmus kätte saadud, ringi sisse.
Täisviide
ERA II 105, 645 (8) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Ärumäe t. < Suure-Jaani khk., Olustvere v. – Erna Natalie Auksmann, Karula algkooli õpilane < Marie Jams, s. 1880 (1935)
Istumismängudest on tuntud „Sõrmuse kastmine“. Kõik mängijad istuvad reas või sõõris ja on paaris. Üks hakkab „sõrmusekastjaks“. Kõik mängijad hoiavad käed süles koos. Siis võtab sõrmusekastja sõrmuse või nööbi ja peatub kõikide mängijate ees ja nagu paneks neile midagi peosse, ise aga räägib: „Siul ma anna!“ ja teisele ütleb: „Siul ma ei anna!“ Kui kõik on läbi kastetud, siis hüüab kastja: „Kelle kähen sõrmus om, tõusku püsti!“ Siis see peab püsti tõusma, kuid too, kellega ta paaris on, ei lase teda üles tõusta. Kui ta saab üles tõusmist takistada, siis kastab endine kastja edasi, kui aga saab üles tõusta, siis selle „paarimees“ läheb sõrmust kastma, aga püstitõusja läheb senise kastjaga paari.
Täisviide
ERA II 96, 70 (46) < Halliste khk., V.-Kariste v., Kamali k., Ressi t. – Elmar Sapas (1935)
Mängijad istuvad sõõris. Üks mängijaist on sõõri keskel. Iga mängija hoiab nöörist kinni, milles on sõrmus. Nööri otsad on kokku seotud ja nöör moodustab mängijatesuuruse sõõri. Sõrmust annavad mängijad nööri sees edasi, tehes kätega vastavaid liigutusi. Sääljuures laulavad taktis: „Sõrmus siin, sõrmus sääl.“ Kui öeldakse „sõrmus siin“, tõmbab mängija käed kokku, „sõrmus sääl“, tõukab käed laiali, nii et puudutab kõrvalmängija käsi. Sõõri keskel seisja isik peab püüdma sõrmust, näidates sellele isikule, kelle käes ta arvab sõrmuse olevat siis, kui mängija käed on koos – ja mängija peab vabastama käed nööri küljest. Nimetab ta õigesti, siis astub see mängija tema asemele. Kui sõõrisolija ei suuda seda teha kolme korraga, annab ta pandi.
Täisviide
ERA II 95, 611/2 (1) < Saarde khk., Voltveti v. – Salme Ruusmann, Voltveti algkooli õpilane, s. 1920 (1935)
Seltskond istub pinkidel või toolidel. Siis volitatakse üks „sõrmusekastjaks“. Iga kord ei pea mitte sõrmus olema, võib ka mõni väike kivi või paberitükk olla. Sõrmusekastja kastab igaleühele, aga ühele laseb ta sõrmuse pihku. Siis valitakse „kilgisööja“. Kilgisööja peab siis ütlema, kelle käes sõrmus on. Kui ta õigesti üles ei ütle, siis kastab seesama jälle ja ta peab veel ütlema. Kui ta aga õigesti ütleb, siis on kastja see, kes oli ennemalt kilgisööja, ja endine kastja istub teiste sekka. Siis valitakse uus kilgisööja. Mängida võib niikaua kui tahab.
Täisviide
ERA II 95, 413/4 (12) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k., Järve t. – Leida Vestmann, Kabli algkooli õpilane, s. 1922 (1935)
Toolid on asetatud ritta. Üks peab ütlema, kuhu see sõrmus pannakse. Panija hakkab igale midagi peo sisse panema ja ütleb: „Siia ma panen, siit ma võtan...“ Kui see, kes peab ütlema, kuhu ta pani, ütleb õigesti, siis jääb see ise ütlejaks, kelle käes sõrmus oli. Sõrmusekaotajaks valitakse uus.
Täisviide
ERA II 95, 388 (5) < Pärnu l. – Valve Tõnsing, Pärnu l. VI algkooli õpilane < Marie Martson, s. 1884 (1935)
Mängijad seisavad reas ja igaüks paneb oma käed vastastikku ja ootab sõrmuse tulekut. Üks on reast väljas ja selle käes on sõrmus. Ta algab rea algusest ja jätab ühele sõrmuse, ilma et teised mängijad teaksid, kellele sõrmus anti. Kui kõik on läbi käidud, hüüab sõrmuse andja: „Mu pruut, tule välja!“ Teised aga peavad üksteist kinni, et „pruut“ välja ei pääseks. Juhtub, et seda ei peetud, kellele sõrmus oli antud, siis ei maksa ta panti. Kui aga seda peeti kinni, kelle käes sõrmus oli, siis maksab ta pandi. Kelle kätte sõrmus anti, see hakkab uuesti sõrmust panema.
Täisviide
ERA II 93, 356/7 (2) < Mustjala khk., Mustjala v., Võhma k., Albi t. – Elsbeth Tehves, Võhma algkooli õpilane, s. 1921 (1935)