Vanapagan ja linnud

Pealkiri

Vanapagan ja linnud

Tekst

Esiteks võetakse liisku, kes „vanapaganaks“ jääb. Selleks loetakse näiteks

„Eesikene, teesikene, kolka-volka,
simmermata, kuta-kata.
Tii-lii, lipa-pipa poiss“

ehk „Entel, tentel, trika-trei“ või muud sellesarnast lugemist. See mängija, kelle kohta langeb sõna „poiss“ (üldiselt lugemiste viimane sõna), saab välja. Kui mängijaid on palju, loetakse niikaua, kuni vanapagan teada saadakse.

Siis määratakse vanapagana asukoht ja piir, kus mängijad peavad seisma, kui nad vanapagana juurde tulevad, samuti piir, kustsaadik mängijad peavad jooksma. Siis pannakse mängijatele lindude nimed. Kui need on pandud, hakkab vanapagan koppima. Linnud tulevad vanapagana juurde, küsides: „Kes kopib?“ Vanapagan vastab: „Vanapagan.“ Linnud küsivad: „Mis ta tahab?“ Vanapagan vastab: „Lindu tahab.“ Linnud küsivad: „Missugust lindu?“ Vanapagan nimetab lindude nimesid. Kui ta kellegi linnu nime nimetab, paneb see lind jooksu ja vanapagan talle järele. Vanapagan võib aga järele joosta piirini, kuhu see määratud. Kui ta saab linnu kätte teinepool piiri, ei loe see midagi. Kui ta aga saab siinpool piiri linnu kätte, jääb see vanapaganaks. Teistega kordub samuti, nagu eespool mainitud, ainult selle vahega, et kui vanapagan kedagi kätte saab, ei jää see vanapaganaks. See jääb alati vanapaganaks, keda kõige esimeseks kätte saadakse. Kui vanapagan ei saa ühtki linnunime välja, peavad linnud häält tegema, või kui häält ei oska teha, tuleb nimi ütelda ja jooksu pista. Kui vanapagan ühtki lindu kätte ei saa, jääb ta uuesti vanapaganaks. Lindude nimede asemel võib tarvitada ka loomade nimesid.

Täisviide

ERA II 90, 758/9 (2) < Kuusalu khk., Kolga v., Kahala k. – Aino Lodu, Kolga algkooli õpilane, s. 1921 (1935)

Maakond

Koguja

Kihelkond

Kuusalu