Pealkiri
Kitse lauta-ajamine
Tekst
See poisslaste mäng oli moes veel 4–5 aastat tagasi, praegu teda enam ei mängita. Mängu nimetatakse ka „ämma aukuajamiseks“. Mäng toimub järgmiselt. Mänguosalistel on igaühel umbes ühe meetri pikkune kepp. Poisid asetavad endid poolringis murule ja kaevavad igaüks omale väikese augu maasse. Üks suurem auk tehakse selle poolringi keskele. See on nn. „kitse laut“, kuhu „kits“ tahetakse ajada.
Poisid, 1–5, asuvad igaüks oma augu juures, toetudes kepiga auku. Ühel poisil ei ole auku maasse kaevatud. See poiss on kitse lauta-ajaja. Kitseks on harilik väike kummipall, lõngakera, või oma meisterdatud kaltsudest pall.
Kitse lauta-ajaja veeretab seda oma kepiga, ta tahab palli auku veeretada. Teised mänguosalised, need, kes seisavad keppidega augus, tahavad lauta-ajamist takistada. Nemad oma kepiga katsuvad lüüa kitse jälle august eemale, seejuures nad peavad ka oma auku kaitsema – kepi kiiresti auku tagasi panema. Kitse aukuajaja on ka kogu aeg valvel, et kui keegi oma kepi kitse äralöömiseks august tõstab, katsub tema oma keppi kiiresti tema auku torgata. Läheb tal see korda, jõuab auguomanikust ette, siis jääb tema sinna augu peremeheks ja see, kes selle kaotas, peab minema ise kitse lauta ajama.
Kui kitse lauta-ajaja on saanud kitse auku ajada, siis on mäng n.-ö. sellega läbi. Loositakse, kes jääb kitse lautaajajaks. Loosimine on kas samasugune nagu katskii juures – muidugi peab siin olema pikk kepp, kuhu siis kõik mänguosalised oma käed üksteise käte peale asetavad – või toimub siin loosimine kepi viskamisel jalaga kauguse peale. Sarnane loosimine toimub veel järgmiselt: mänguosalised kõik, igaüks oma kepiga, asuvad ühel joonel. Nüüd panevad nad kepi alumise otsa jala varvastele, ühtlasi toetavad parema käega keppi ülemisest otsast; nüüd kepp teeb jalaga ühes õõtsumisi ette ja taha; kui arvatakse, et hoog jalaga tugev on, lastakse käega kepist lahti ja kepp lendab jalatõukest kaugele. See, kelle kepp jäi kõige lähemale, peab jääma kitse lauta-ajajaks.
Poisid, 1–5, asuvad igaüks oma augu juures, toetudes kepiga auku. Ühel poisil ei ole auku maasse kaevatud. See poiss on kitse lauta-ajaja. Kitseks on harilik väike kummipall, lõngakera, või oma meisterdatud kaltsudest pall.
Kitse lauta-ajaja veeretab seda oma kepiga, ta tahab palli auku veeretada. Teised mänguosalised, need, kes seisavad keppidega augus, tahavad lauta-ajamist takistada. Nemad oma kepiga katsuvad lüüa kitse jälle august eemale, seejuures nad peavad ka oma auku kaitsema – kepi kiiresti auku tagasi panema. Kitse aukuajaja on ka kogu aeg valvel, et kui keegi oma kepi kitse äralöömiseks august tõstab, katsub tema oma keppi kiiresti tema auku torgata. Läheb tal see korda, jõuab auguomanikust ette, siis jääb tema sinna augu peremeheks ja see, kes selle kaotas, peab minema ise kitse lauta ajama.
Kui kitse lauta-ajaja on saanud kitse auku ajada, siis on mäng n.-ö. sellega läbi. Loositakse, kes jääb kitse lautaajajaks. Loosimine on kas samasugune nagu katskii juures – muidugi peab siin olema pikk kepp, kuhu siis kõik mänguosalised oma käed üksteise käte peale asetavad – või toimub siin loosimine kepi viskamisel jalaga kauguse peale. Sarnane loosimine toimub veel järgmiselt: mänguosalised kõik, igaüks oma kepiga, asuvad ühel joonel. Nüüd panevad nad kepi alumise otsa jala varvastele, ühtlasi toetavad parema käega keppi ülemisest otsast; nüüd kepp teeb jalaga ühes õõtsumisi ette ja taha; kui arvatakse, et hoog jalaga tugev on, lastakse käega kepist lahti ja kepp lendab jalatõukest kaugele. See, kelle kepp jäi kõige lähemale, peab jääma kitse lauta-ajajaks.
Täisviide
ERA II 104, 312/3 (41) < Tallinn < Hageri khk., Saku v. – Jaan Võmma < Leida Karlson, s. 1901 (1935)
Maakond
Koguja
Kihelkond
Hageri