Lambad ja hunt

Lambad ja hunt

Tegelased: koer, karjane, hunt ja lambad. „Karjane“ läheb „lammaste“ juure ja lausub: „Tee aida ja tipi teivast, terane teivas, raudne roigas, et hunt ei saa üle hüpata, karu üle karata ega rebane läbi reisida. Valge koer, valva hoolsasti karja, et hunt lambaid ära ei viiks. Ise ma lähen putru ja piima sööma!“ Läheb ära ja teeb, nagu sööks lusikaga putru. Siis tuleb varsti tagasi vaatama, kas lambad alles. Siis räägib jälle seda, mis ennegi, ja läheb. Niiviisi kordub kolm korda. Kolmandal korral tuleb uuesti. Karjane läheb jälle vaatama ja kohkub, sest lambad on läinud. Vahepääl, kui karjane kodus käis, viis „hunt“ lambad ära. Karjane läheb nüüd otsima. Varsti leiab hundi. Hunt oli juba mõned lambad ära söönud ja närib parajasti lamba sääreluud. Karjane küsib: „Kas sa oled minu lambaid näinud?“ Hunt: „Ei ole.“ Karjane vaatab hundile otsa ja küsib: „Aga missuguse looma kont see on? See on justkui meie vana lamba säärekont.“ Hunt vastu: „Ei see ole teie. See on hobuse säärekont.“ Karjane ei usu. Vaatab siis aga hundi taha ja küsib: „Mis sul selja taga on?“ – „Ah, need on kivid ja kännud!“ Karjane: „Aga neil on ju silmad, kõrvad ja nina.“ Hunt punnib vastu. Viimaks küsib karjane: „Aga kas ma võin neid ututada?“ Hunt ei luba, aga viimaks lubab siiski. Karjane ututab ja lambad hundi taga hakkavad määgima. Hunt põgeneb ja karjane viib lambad koju. Kodus proovitakse, kas lambad on terved. Kaks last hoiavad nööri otsast kinni, teine teiselt poolt. Nüüd hakkavad lambad üle hüppama. Mõni on terve ja hüppab ilusti üle. Teine on aga vigane ja ei saa hästi hüpata. Kolmas aga on täitsa vigane. Kui nüüd on proovitud, hakatakse hunti taga ajama. Kui hunt kätte saadakse, antakse talle tubli nahatäis. Ja mäng on lõppenud.

ERA II 95, 373/6 (16) < Pärnu l. < Hanila khk., Massu v. – Elmery Ellen Pärtenson, Pärnu l. VI algkooli õpilane < Liisa Tuut, s. 1872 (1935)

Pärnu l