Kiik

Kiik

Ja nii rääkis ka minu ema meile, kui olime lapsed. Meil lastel oli siis, ja on ka nüüdisaja lastel lihtne kiigutegemise viis. Pannakse kas laud või redel ühe kõrgema koha peale, nõnda et otsad on tasakaalus. Siis lähevad kas üks või kaks last kummagi otsa pääle istuma – katsiratsi jalad maha ja siis antakse aga hoogu, ikka teine ots üles ja teine alla. Mida pikem laud või redel, seda kõrgemale käib kiik. Ehk jälle seotakse nöör kuskil sündsa koha pääle üles, kas lakke, pööningule paari külgi või mõne kuuri räästa alla – istutakse peale ja kiik käib. Karjased jälle kiigutavad end noorte puude ladvus.

ERA II 96, 102/3 (21–22) < Halliste khk., Abja v., Pässaste k., Lämba t. – Karl Arro, Mõisaküla tööstuseõpilaste kooli õpilane, s. 1915 (1935)

Halliste