Hunt ja lambad

Hunt ja lambad

Üks mängijaist olnud „hunt“, teine „karjane“, kolmas „koer“, teised kõik „lambad“. Lambad istunud üksteise sülle maha, karjane, kellel tokk käes ja koer järel, hakanud lauldes ümber karja käima. (Koer pidanud kolme käpa pääl järel käima, teist jalga hännaks üleval hoides.) Loid, ühetooniline nagu lugemine. Karja meid aeti, vits meil piiu pisteti. Kanik kätte kääneti, muru piiu murreti. Mina hoian memme utu, kaitsen taadi suure karja. Et saa hunti usse tulla ega karu karja käia. Memm mul kuab uue kuue, sinisiida sukessiida, punasiida paelusiida. Tulli tuku peale, heidi otseli magame. Hunt karja, ui-ai, võta ära ämma lammas, jäta maha minia lammas. Karjane jääb tukkuma, hunt võtab ühe lamba ära. Karjane ärkab. Loeb lambad üle, käes kõik, ja hakkab jälle otsast peale lauluga käima. Kui lambaid palju ja mängu lühendada tahetud, võetud kaks lammast ka korraga ära. Kui viimane lammas ära, siis karjane hakkab otsima: Siit on lännu sirgu jälje, alta aia haraku jälje, päälta paju pardsi jälje, läbi roonike radasid. Veri tilkun tee pääle, pudenud puie roonikus. Karjane läheb kuskil tühja nurka, ütleb: „Tere, tere, tühi nurk.“ Ise vastab ka: „Jumalime, täis nurk. Kas sa mu lambaid näid?“ ja läheb edasi teise tühja nurka seisma küsides ja vastates. Viimaks tuleb täis nurka, kus lambad koos ja hunt ees. „Tere, tere, täis nurk.“ – „Jumalime, tühi nurk.“ – „Mis sa siin teed?“ – „Aida teen.“ – „Kas sa mu lambid näed?“ – „Es näe.“ – „Aga mis sul sääl tagasella kõbiseve?“ – „Haava lehekse.“ – „Silmakse pähan jälle!“ – „Nee taeva tähekese.“ – „Kõrvakse küllen!“ – „Nee raudrõngakse.“ – „Ninakse pähan jälle!“ – „See lätte koogune.“ – „Aga hambakse suhun.“ – „See viriväratike.“ – „Kas lubad, ma kutsun?“ – „Kutsu.“ – „Tilla tilla mää, tilla tilla mää!“ Kolmanda korra kutsumise järel tulevad lambad määgides välja. Aga nüüd on tarvis järele katsuda, missuguse lamba hunt on ära vigastanud ja kes on terve. Selleks võetud tokk: teine hoidnud teisest otsast parajal kõrgusel ja lambad pidanud säält üle kargama kahe jalaga korraga. Kes komistama läinud, maha sadand või muudmoodi ülekargamine äpardanud, see olnud siis hundi vigastet. Muidugi tõstetud mõnel ka meelega tokki kõrgemale.

ERA II 96, 160/3 (7) < Karksi khk., Karksi v., Nuia al. – Marie Sarv < Mari Klaasen, 71 a. (1935)

Karksi