Sibimäng

Sibimäng

Mängu teotsemisel on parem, kui on neli või viis isikut. Tehakse siis niipalju ringe sõõris, kuipalju on mänguliikmeid. On ringid valmis, siis ringide keskele tehakse suur ring, mida nimetatakse „sibiauguks“. Liikmed asuvad ringidesse, igaüks ühte ringi. Suur ring jääb vabaks. Viies liige valib endale mõne väikse asja, mis hästi näha on. Seda ta näitab kõigile ringisolijaile. On ta kõigile näidanud seda, algab ta jooksu. Ta jookseb ümber ringide niikaua kui tahab, aga ta püüab salaja, nii et seda ringisolev isik ei näe, selle väikse asja kellegi seljataha maha poetada. Aga niikui ta on möödunud mõnest, vaatab see rutusti taha ja vaatab, kas seda „sitikat“ ei ole tema ringis. Tema ei tohi vaadata tagasi, kui jooksja on ta seljataga, ja ta ei tea, kuhu ta poetab selle sitika. Kui jooksja on poetanud selle sitika mõne isiku seljataha maha, siis algab ta jooksu kiiremini, ja kui nüüd see isik näeb, et sitikas tema seljataga maas, siis haarab ta ruttu selle asja ja paneb jooksma ümber ringide. Muidugi jõuab ennem kohale esimene jooksja, kes poetas sitika, ja asub ise selle teise jooksja ringi. Ja nüüd peab see teine isik hakkama poetama seda sitikat teiste seljataha, sest ta pidi leidma endale uue „kodu“ (ringi). Aga kui see teine isik, kelle seljataha jooksja sitika poetas, ei oleks näinud sitikat ja jooksja oleks tagasi tulles löönud kolm korda selle seljale, kelle seljataha ta poetas asja, siis oleks pidanud see isik minema „sibiauku“, mis asus ringide keskel suure ringina. Siis algab uuesti mäng. Ja kui mängusolijaid on juba tüüdanud see mäng, siis algab pantide lunastamine. See isik, kes sibiauku sattus, või see, kes kolm korda kodust ära aetud sai – need pidid andma pandi.

ERA II 99, 521/3 (3) < Tartu l. < Kodavere khk., Peipsiääre v., Varnja k. – Arved Teas, Tartu poegl. keskkooli õpilane < Liine Teas, 40 a. (1935)

Tartu l