Pealkiri
Vargamäng
Tekst
Mängijad istuvad keset tuba üksteisele põlvede pääle, nii suures ringis, kui palju inimesi on. Alguses istub esimene toolile, sellele järgmine põlvedele jne. Kuni ring kokku jõuab. Siis võetakse ka esimesel tool alt ära ja viimane asetab oma põlved temale alla. Need ringisistujad on „lambad“. Selle ringi ümber kõnnib üks ja taub kepi otsaga vastu põrandat ning sõnab: „Teen aeda, teritan teivast, et unt üle ei sua ega karu üle ei karga.“ (Enese mälestuse järele.) Teisend: „Teen aeda, teritan teivast – kost kõhast susi sisse lähäb, unt üle üpates, karu üle karates, rebane läbi pugedes.“ (Ema, Mari Silla suust, 81 a. vana, Avinurme Piilsist veebruarikuul 1935. a.) See sõnuja on „karjus“ (karjane). Toanurgas aga, ringist eemal, on üks inimene käpili maas. See on „hunt“. Hundil on üks, kaks või enam poega (ka mängijad, inimesed), kes tema juures nurgas maas lamavad (käpili olles). Hunt valvab, millal lambaid saaks varastada. Sellel ajal, kui karjane aiategemisega temale selja pöörab, jookseb hunt lammastele juurde ja tõmbab ühe ära ning viib poegadele. Nõnda püüab hunt nii palju varastada kui võimalik. Tuleb märkida, et lambad ei tohi hundile vastu panna, sest siis ei ole mäng loomulik. Kui karjane leiab, et lambad kadunud, siis hakkab ta lambaid otsima ja utetama (kutsuma: „ute-ute-ute-ute...“). Seda kuuldes hakkavad lambad hundi juurest vastu määgima (määma). Siis läheb karjane teibaga hunti taga ajama ja toob omad lambad ära. Asetab lambad ringi ja mäng läheb endistviisi jälle edasi, kuni tahtmist on seda mängida. Mängitud 30–40 aasta eest.
Täisviide
ERA II 107, 465/6 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Mihkel Sild < Mari Sild, 81 a.(1936)
Maakond
Koguja
Kihelkond
Torma