Kitsõ ilo

Kitsõ ilo

(Meeste ilo. Pääosalisi 2. Kõrvalosaliseks kokkukogunud külarahvas, nii naised kui poisid.) Ilo algab sellega, et lapsed märkavad, et seda tuppa tuuakse ja põgenevad. Ilo – keegi mees, kellel on seljas karvupidi kasukas ja karvupidi müts, ette olid tehtud õlgedest sarved (õled keeratud nagu köied ja kuidagi ümber pea keeratud). Ilo sarvede ümber oli köidetud värviline vüürätt. Ilo ise talutati tuppa neljal jalal. Talutajal on seljas (mehel) naisterahva „rüüd“ ja „linik päävüüga“, millised on harilikult vanad ja sõnnikused. Käe otsas on tal „must pan´g, koh lumi seeh ja aholuud (tahmane ja tihti niiske) vartpiteh seeh, luvvaots üleväh.“ Talutaja toob kitse tuppa ja köidab kitse perä pingi kotsile nagla (vaja) külge, vüürätiga’ „kinni’“ ja hakkab teda lüpsma. Kits aga lööb jalaga, ei lase tal lüpsta. Peremees vannub, kurdab ja läheb „soolategijat“ otsima. Räägib umbes selliselt: „Jummal´ essäkene, kuis s´oo rahvas niä võhl ommagi’, ar’ kaeht kitsõ. Kas vaest kiäki suulategijät tiid opada?“ Leiab soolategija. See teeb oma toimingud, nagu oskab ja arstib. Pääle arstimist ja nalju laseb kits lüpsta. Peremees paneb „aholuvva“ põrandale ja tänab jumalat ja kitse. Lüpsab tüki aega ja istub keset põrandat istukile, paneb pangi jalgade vahele ja hakkab sääl lund „ahholuvva“ varre otsaga segama, nii et ülemine ots tahmase luuaga mõnele näkku puutuks (nali). Kui selleks enam väljavaadet pole, siis hakkab võitegija rahvalõ võid andma. Teeb seda umbes nii: „Nahkõ’ no’ teele ka’ jumala pallõlda’, kitsõlõ sai abi.“ Nende sõnadega pillub ta rahvast musta lumega. Enne, võilöömisel laulab peremees: „Kokko, kokko kohupiim, sinnä’, tännä serbätüs.“ Ilo lõpeb sellega, et peremees läheb, nagu tuligi, kitsega välja.

ERA II 103, 338/40 (33) < Setu, Petseri v. – Mihkel Pihlapuu (1935)

Setu, Petseri v