Pealkiri
Tammõ istutaminõ
Tekst
Otsti pehmemp kotus väläh, sis’ panti käe vasta maad ja hiideti jala’ üles, pää panti ka maaha. Sis pejeti jalgu õkva üleväh, ku kavva kua jõudsõ pitä. Istutõdi ka tarõh tammõ, õnnõ peläti, õt maaha satat, saa haigõt. Kua jõvva-s pitä’, sis sattõ üle pää, maaha prantsahti õnnõ. Ku harotõdi tammõ istutama, sis üts pidi kõrrakõnõ aigu jalgu tõõsõl üleväh, sis lask käe’ vallalõ ja pruumõ ka tuu pitä. Edimält joudsõ veitkese aigu, tõist kõrd jo kavvaba ja nii edesi, kooni jo jõudsõ hüä kavva pitä’. Mõni jõvva-s jalgugi hiitä üles, sis tuud tsusti, et sa jovva-i umma perseht üles aija, sul om perseh tinna täüs vai ni rassõ ku tuhakott.
Täisviide
ERA II 108, 534/5 (2) < Setu, Vilo v., Zaputje k. – A. O. Tammeorg < Anna Loomik (1937)
Maakond
Koguja
Kihelkond
Setu, Vilo v