Käkelkäümine

Käkelkäümine

Latsõ säädva algosõh hinnäst rinda ja üts nakas lugõma: Augu traugu trilla tuu, tsäter vaabõr viibõr vuu, Am kam, hääle kam, eta preta loos. Kellele saasõ loos, tuu om pitsütäjä amõtest vaba. Nii loetas, kuni üts jääse pitsütäjäst. Pitsütäjä pitsütäs tiitäväh kotsõh, kas määntse kivi man vai nulga man. Pitsütämine om sääne, õt pitsütäjä, pitsütäs silmä’ kätega kinni ja lugõ ütskõik kas kümnen’ või katõkümnen’. A tuu ao siseh käkvä tõõsõ hinnast ar. No nakas pitsütäjä otsma, keda näge, tuud hõikas nimmepitti ja juusk rutto pitsütämise kotuse mano ja löüse sinnä käega ja kuts nätt mängjät vällä. Tuu muidoge tulõ vällä ja pääse tsüüri kotusõ mano. Kui kats või kolm, kuis inne oll kokku kõnõld, saava ar varastada (s.t. kes ilma otsija nägemata jõudvad puudutada „pitsütämise“ kohta), siss om ismene pitsütäjä edese umah amõteh. A kui ei saa nii pall´o varastada, siss om tuu pitsütäja, kedä kõkõ edimält kätte saade.

ERA II 151, 540/2 (12) < Setu, Mäe v., Esimäe t. – Paul Evik, s. 1913 (1937)

Setu, Mäe v