Eve, snd. 1970. a. Tallinnas

Mängumälestused Tallinnast

Mustamäe uues neljandas mikrorajoonis aastatest 1974–1979

Lapsepõlv möödus hoovis mängides. Oli palju mängukaaslasi, sest paljudel vastvalminud paneelmajadesse kolinutest olid enam-vähem ühevanused lapsed. Ja hoovis neli maja.

Lasteaiaealistena mängisime palju KODUMÄNGU hoovis. Selleks tassisime õue pesunööri, beebitekid, nukunõud, nukuvankrid ja nukud. Pesunöör seoti kahe kase vahele ja peale, n-ö maja katuseks kinnitati pesulõksudega beebitekid. Üks tekk läks veel põrandaks murule. Koduke valmis, kolisime asjad sisse ja läks mänguks lahti. Kui ilm ei sobinud selle mängu mängimiseks õues, ehitasime tihti oma kodud ka paneelmaja trepikotta – enamasti neljanda ja viienda korruse vahetasandile, suure akna alla. Trepikojad olid väga puhtad, majahoidjad hoolsad. Kodu mängisid tavaliselt kaks tüdrukut, aga vahel pidime oma õed-vennad ka mängu võtma. (See meile hästi ei meeldinud).

5–7-aastastena mängisime enamasti liikumismänge ja mängus oli päris palju hoovi lapsi (kümme kuni viisteist).

„UKAKAS“ oli üks lemmikmängudest. Tavaliselt oli mõni trepikoja välisuks selleks kohaks, kuhu tormati ja hüüti: „Uka-uka, mina prii!“ Mäng meenutas veidi luurekat või peitust. Liisusalmiga loeti esimene otsija. Teised läksid peitu. Kui sa suutsid leida hea peidukoha ja kiirelt sealt võimalusel välja joosta ning ennast priiks hüüda – siis oli ikka hea tunne küll! Kui sul aga nii kiirelt joosta ei õnnestunud ja mängujuht näiteks Priitu enne nägi, hüüdis: „Uka-uka, Priit kotis!“

Meie hoovi laste lemmik-pallimängudeks olid „Rahvaste pall“ (mängijaid 10–16) ja „Koer“ (mängijaid 3). Väljaku keskele koeraks ei tahtnud keegi minna, sest palli oli raske tabada – alati püüti seda väga kõrgelt üle pea visata.

Ühel suvel sai pikalt mängitud „Punaste ja Valgete rooside sõda“. Mängijaid oli 10–20 last. „Valged roosid“ olid alati hoovi poisid ja „Punased roosid“ siis tüdrukud. Mängisime seda nii, nagu sai loetud „Detektiiv Kalle Blomkvisti“ raamatust[i]. Kummalgi poolel olid oma aarded, mida tuli püüda üksteiselt kätte saada. Luurasime üksteise järel hoovi majade trepikodades, vahel pääsesime isegi üheksakordse maja katusele … Majade ümbruses oli rohkelt haljastust, mis andis võimaluse põõsastikes ja rõdude all end mugavalt peita. See mäng oli nii põnev, et ükski laps õhtul tuppa minna ei tahtnud.

1979. aastal hakkasid meie hoovi 8–9-aastased poisid mängima pesapalli. Kellegi suur vend oli ameerika onult selleks mänguks kurika ja muu vajaliku saanud. Mängureeglid õpiti jooksu pealt selgeks ja hoov oli selleks mänguks parajalt avar. Mullaseks kulutatud murukamarale veeti väljaku piirjooned, katkine kõnniteeplaat pandi märgiks maha. Ja siis enam tüdrukuid mängu ei võetud.

P.S. Meie hoovis elasid pisike Juhan Ulfsak, tulevane jalgpallur Risto Kallaste, hiljuti Põlvamaale kolinud ajakirjanik Indrek Sarapuu, Jaan Talts oma perega ja paljud teised tänased tublidtegijad. :)