Pealkiri
Tekst
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin maal ühes vanas Lääne-Virumaa külas/alevikus – Haljalas. Peamine mänguaeg jäi 1950-ndate aastate lõppu ja 1960-ndate algusesse.
1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?
Arvan, et mängimiseks oli aega piisavalt, kuigi maalapsena oli ka väikeseid töökohustusi, mida tuli iga päev teha (peenarde rohimine, marjade korjamine, õdedega graafiku alusel toidunõude pesemine, poes käimine jms).
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Õdedega mängimine, hiljem juba lugemine ja käsitöö.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Oli suur koduõu, ka mängisime suvel palju naabrite õues (samaealised lapsed), osa tegevusi toimus lähedal heinamaal, oja ääres, kuusetukas; toas oli oma nukunurk.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis vahetunni ajal sel ajal jalutati, kevaditi ja sügiseti soojade ilmadega võis ka õues olla, vahel mängiti palli, tüdrukud keksu, pärast tunde peamiselt rahvaste palli. Koondustel-pidudel mängiti „Me lähme rukist lõikama“, „Kaks sammu sissepoole“, „Meil on üks tore tädi“, „Rits-rats rundibumm“ jne. 1960-ndate aastate koolielu juurde kuulusid ka luuremängud.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Varases lapsepõlves mängiti peaaegu ju kogu aeg, koolilapsena tuli osa aega pühendada kodutööde tegemisele, vanemate abistamisele, kuid jäi ka mänguaega.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Eelkoolieas mängisin koos oma kahe õega, mängisime palju nukkudega, igasuguseid lauamänge – nii ostetud kui ka lihtsalt paberi-pliiatsi abil – mängis meiega koos ema. Olime väga väikeste vanusevahedega (vanema ja noorema vahe 3 aastat), nii et sobisime koos mängima. Mängusõpradeks olid kaks samaealist naabritüdrukut ning paar poissi lähiümbrusest, nendega mängisime algkoolieas ja hiljemgi.
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Mänguseltskond ja sõpruskond kattusid. Saime kokku iga päev: küll koolis, pärast tunde koduümbruses. Suvel mängisime pallimänge („Mädamuna“, „Pallikool“), mängisime „Kodu“, ehitasime nn onni, kujundasime selle ümbrust (kaevasime vana paja maasse, tõime ojast vett ning veetaimi ning konnakulleseid ning jälgisime nende kasvamist), matkasime lähiümbruses. Mängisime „Tigedat koera“, prii-peitust.
Oli loomade-lindude (hiired, mutid, väikesed linnud) surnuaed. Mäletan ühe pääsukese matuseid: karbist pehmendustega kirst, hauale rist jms.
Talvel suusatasime, uisutasime, tihti sõitsime lihtsalt soome kelguga, mängisime lauatennist (kodus keldrikorrusel oli mängulaud olemas).
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Enamasti olid meie mänguseltskonnas tüdrukud, vahel lubasime ka poistel kampa tulla. Meenub lugu, kus noorem õde nii kaua ühte poissi õrritas, kuni too pool vihmaussi alla neelas. Eri rahvuste küsimust sel ajal maal ei olnud.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Mäletan, et tahtsime oma onni poiste ees saladuses hoida, tegime ukselävele liivariba, et kutsumata külaliste jäljed kohe näha oleks. Ei mäleta, kas kedagi nii ka tabasime, kuid mingi konflikt õhus oli. Kord tõi naabritüdruk väikese tühjakssaanud äädikapudeliga koduõlut onni, aga naabriema sattus ka just tulema, pudel lendas kuhugi nurka – arvasime, et peame seda varjama, aga suurt probleemi ei tulnud. Oma mänguseltskonnale (mina ja kaks õde ning naabri kaks tüdrukut) panime nime „Sõprus“, pidasime oma tegevuse kohta päevikut.
Õdedega läks vahel riiuks ka – kuni küünistamise ja tutistamiseni välja.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Meie ema mängis koos meiega väga palju. Mängisime paberi peal „Korstnapühkijat“, „Siga“, „Laevade pommitamist“, üks lemmikmänge oli „Inimene-loom“-mäng, nii meie seda nimetasime; mängisime koos emaga veel „Kop-kop!“-mängu, homonüümide äraarvamist, „Kingi“-mängu, „Soovide“-mängu. Lapsepõlvemängud olid muidugi ka „Vanaisa vanad püksid“ või „Lehmasaba“, samuti „Siga lendab“. Mängisime kabet, lauamänge „Reis ümber maailma“, „Tsirkus“ jne. Mängisime „Täidan-täidan laeva“. Vanematele, eriti vanaemale-vanaisale korraldasime kontserte ja etendusi, mängisime nn prouat, s.t oli üks kapike, kus olid ema need kleidid, mida ta enam ei kandnud, panime need selga ning kontsakingad jalga ning proua mängimine võis alata.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Ei mäleta, et oleksin midagi üksi mänginud.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Ei mäleta täpselt, kodus ilmselt kuidagi sujuvalt, pühapäeviti hakati lauamänge mängima ilmselt ema initsiatiivil, sõpradega kohtudes lepiti lihtsalt kokku, mida mängida.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Peitusmängus selgus lugeja mingi liisusalmi abil. Vahel lepiti kokku, oli ka vabatahtlikke.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Näiteks „Iisik-siisik, sihkel-mihkel, vabaduse Valter, kulter-kalter, mina olen prii“ või „Üks helevalge tuvi“ või „Punaste pükstega politsei“ jms. Kõige rohkem kasutasime esimest peitusmängu alustamiseks.
5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi ja lisa mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
„Mädamuna“ – seisti ringis, keegi viskas palli õhku ja hüüdis kellegi nime, kes püüdis palli, ülejäänud jooksid laiali. Saanud palli kätte, hüüdis ta „Stopp!“ Palliga mängija pidi valima ühe mängija, kelleni tuli minna teatud arv samme kas tibukõnnil (tillukesed sammud), kukekõnnil (pikad sammud) ja viskama palli valitud mängijale pihta, kes oli uus „mädamuna“, kõik kordus. Mängiti suvel õues.
„Pallikool“ – mängiti vastu maja ust või seina, tuli palliga igasuguseid trikke sooritada; järgmine mängija sai alustada, kui eelmisel läks midagi segi. Mängiti kodus või koos naabrilastega nende õues.
„Siga“ – kaks mängijat viskasid teineteisele palli, kes maha pillas, sai vastavalt ühe tähe sõnast „siga“, kuni sõna oli lõpuks valmis ja vähemosav mängija kaotanud. Mängiti suviti õues.
Prii-peitus: salmi lugemisega määrati püüdja, priiks löödi naabrimaja uksele, peidupaikadeks aed ja õu, kinnipüütu oli järgmine lugeja (loeti kas 50-ni või 100-ni, püüdja hüüdis: „Tulen!“). Priiks löödi sõnadega: „Uka-uka, mina prii.“ Suvine õuemäng.
„Tagumine paar välja“ – traditsiooniliselt, klassiüritustel, nagu ka „Pikka nina“, „Üks üleliigne“: toolid ringis, aga üks tool vähem kui mängijaid, kõik liiguvad ümber toolide ning mängujuhi märguande peale peavad istuma (märguandeks võib olla ka katkenud muusika). Ilmajäänu läheb mängust välja ning ära võetakse ka üks tool. Neid mänge mängiti tavaliselt koolis klassiõhtul või sünnipäevadel, kui oli suurem seltskond.
„Keerukuju“ – mängijad keerutavad end ringiratast, üks mängijatest, kes ei keeruta, hüüab mingil ajal „Stopp!“ ning kõik peavad tarduma paigale; mängija, kes ei ole kuju, püüab kedagi naerma ajada ning kedagi liigutama saada – kes liigutab, ei saa enam kuju teha ning mäng algab uuesti. Suvine õuemäng.
„Tige koer“ – keegi oli tige koer, hoidis posti külge seotud köiest kinni, teised mängijad pidid nii läbi saama, et tige koer neid kinni ei püüa; keda kinni püüti, oli uus koer.
Mängisime suvel oma õdedega kodus. Nagu ka mängu, tingliku nimega „Venelased“: istusime kivist aiapostide otsa, tavaliselt püüdsime natuke maskeeruda (näiteks sukkpükstest patsid pähe vms) ja hakkasime omavahel pudikeeles rääkima, pidades end venelasteks (vene keelt ju veel eelkoolieas ei osanud). Küll aga rääkisime vahel pi-keeles.
Keksumängu mitmed variandid, päris täpselt ei mäleta enam.
Pandilunastamist oli, aga ei mäleta, millise mängu puhul. Panti pidi pärast lunastama ning midagi tegema (tantsima, laulma, sõpra kallistama-suudlema, kükke tegema jms).
Kaardimängudest mängisime „Viit lehte“, „Linnade põletamist“ jm tuntud mänge.
„Tipi, tipi, ära näita“ – mängijad istusid rivis ning üks mängijatest püüdis poetada kas paberkuuli, nööbi vms teistele kooshoitud pihku, korrates iga mängija juures: „Tipi-tipi, ära näita,“ ning kellelegi peidetava eseme pihku panna. Äraarvaja pidi minema mängijate rivi juurde ning lööma kokkusurutud sõrmed lahti ning leidma peidetud eseme. Kui arvas õigesti, sai rivisse istuda ning uueks arvajaks sai see mängija, kelle peos peidetud ese oli. Kui ei arvanud, pidi edasi jääma arvajaks. Mängiti klassiõhtutel, sünnipäevadel.
„Telefon“ – mängijad on reas ning mängujuht sosistab esimesele mingi sõna, mida hakatakse rivis edasi ütlema, rivi lõppu jõudes on enamasti sõnast või lausest saanud hoopis midagi muud, vahel ajasid mõned mängijad meelega sõna kohe sassi. Mängiti klassiõhtutel, sünnipäevadel, aga ka oma mänguseltskonnas.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
„Korstnapühkija“ – paberile joonistati maja, korsten, redel, kõrvale tabel. Tavaliselt mängiti kahekesi ja tabeli lahtreid tehti kaks, aga võis ka rohkem mängijaid olla, siis oli lahtreid vastavalt mängijate arvule, tabeli pikkuseks kokkuleppel kas 10 või 12 lahtrit. Üks mängijatest peitis nööbi vm väikese eseme selja taga ühte pihku, sirutas käed ette ja järgmine pidi arvama, kummas käes ese on. Kui arvas õigesti, sai tabelisse plussi, kui ei arvanud õigesti, plussi ei saanud. Mängiti niikaua, kuni üks mängijatest sai kõikidesse lahtritesse plussid. Teised jätkasid. See, kellel jäi lahtreid tühjaks, oli korstnapühkija, vastavalt tühjaks jäänud ruutude arvule kas kaks, kolm vms aastat. Ning joonistati korstnapühkija maja katusele. Seda tegi tavaliselt ema.
,„Siga“: sõnade äraarvamise mäng, paberile kirjutas mängujuht sõna esimese ja viimase tähe, vahele punktiiri. Mängijad hakkasid kordamööda tähti pakkuma, kus iga valesti öeldud täht andis ühe osa seast (joonistati saba, siis jalg, silm, kõrvad jne). Kaotas see, kelle siga kõige enne valmis sai. Mängisime kodus emaga. Tänapäeval levinud ka „Poomise“ variandina.
„Laevade pommitamine“ – traditsioonilised reeglid, mängisime kodus õdedega.
Üks lemmikmänge oli „Inimene-loom“-mäng, nii meie seda nimetasime: iga mängija joonis paberilehe vastavalt kokku lepitud lahtrite arvuga, lahtrite pealkirjad lepiti kokku, need võisid olla näiteks inimese nimi, loom, lind, riik jms. Üks mängija luges tähestikku ning mängujuhi „Stopp!“ peale ütles, mis täheni on jõudnud. Kui see oli näiteks „L“, siis kõik nõutud märksõnad pidid algama just selle tähega. Kui esimene mängija lõpetas, siis asuti kontrollima. Kui kokkulangevusi ei olnud, said kõik kümme punkti; kui kellelgi langes teisega midagi kokku, siis viis punkti. Võitis enam punkte saanu. Mäletan siiani, kuidas noorem õde pakkus kord t-tähega loomaks tuglast.
Muuseas, mängin praegugi koolis veerandi lõputundidel seda mängu, suuremate klasside puhul võetakse osalejad rühmadeks kokku, ka tänapäeva õpilastele meeldib.
Kodus mängisime koos emaga veel „Kop-kop!“-mängu: keegi läks ukse taha, tuli ja koputas ning palus öömaja, kirjeldades ennast kui mingit looma. Teised pidid küsimuste abiga välja selgitama, millise loomaga on tegemist. Kui loom oli ära arvatud, siis lubati tal kusagile öömajale pugeda (kapi taha, tooli alla jne).
Mängisime homonüümide äraarvamise mängu: mängijad jagunesid kahte rühma, üks rühm mõtles näiteks tindi kui kirjutusvedeliku peale, teine tindile kui kalale ning üks mängijatest, kes ei teadnud kokkulepitud sõna, pidi küsimuste abiga sõna ära arvama.
Mängisime „Kingi“-mängu: seltskond istub ringis, vasakule naabrile öeldakse kingitus, paremale sosistatakse kõrva, mida kingiga teha. Pärast mängujuht küsib igaühelt ning nalja saab, kui näiteks kullast süda tuleb ära süüa või jalga panna jne. Teine analoogne mäng on „Soovide“-mäng: ühele naabrile öeldakse sosinal inimese nimi, keda kõik seltskonnas tunnevad, võib olla ka tuntud poliitik, laulja, sportlane jne, ning teisele naabrile mingi soov, aforism, vanasõna vms. Oleneb mängujuhi osavusest, kui huvitavaks mäng kujuneb, sest mängujuht peab nüüd küsima, mida see isik näiteks soovib oma sõpradele uusaasta hommikul vms ning mängija peab ütlema nüüd vanasõna, soovi jne, mis talle öeldi. Viimati mängisin neid mänge teisel jõulupühal 2013, kui meie suure pere neli põlvkonda koos olid.
Kuid lapsepõlvemängud olid muidugi ka „Vanaisa vanad püksid“ või „Lehmasaba“, samuti „Siga lendab“. Mängisime kabet, lauamänge „Reis ümber maailma“, „Tsirkus“ jne.
Mängisime „Täidan-täidan laeva“: palli veeretatakse ühelt mängijalt teisele ning öeldakse, mis on laeva lastiks, tavaliselt valitakse ka mingi täht, mis peab olema lastiks oleva kauba esitäheks, näiteks „a“: apelsinid, ahvid, aprikoosid jne.
Küllap mängis ema minu titeeas väikelaste hüpitusmänge, kuid ema järgi olen seda teinud oma laste ja lastelastega. Kõigile on teatud eas meeldinud „Kuts läheb karja“, „Tii-tii tihane“, kringli tegemine (sõtkumine, rosinate panek ajab iga väikelast naerma), kaku veeretamine kätega ja laul „Veere-veere kokku, meie teeme kakku, sili sealihaga, katsu kanamunaga“ jne, „Kõdide kodu“ otsimise mäng (need elavad tavaliselt kaenla all või põlve otsas) või „Kass läheb keldrisse“ (näppudega liigutakse mööda külge lapse kaenlaaluse poole ning leitakse koorepotid just kaenla alt – ja on hirmus kõdi!). Samuti meeldib põlvedel hüpitamine „Sõit-sõit linna“ lauluga.
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Mängisime õdedega muidugi „Kodu“, oli nukunurk, meil oli palju nukke, alates poolemeetrilistest Tiiust, Marest ja Mallest ning lõpetades noorema õe kummist neegritüdrukuga. Onu, kellel omal lapsi ei olnud, kinkis igaks nääriks kõigile kolmele ühesugused nukud. Hästi on meelde jäänud sametriietega nukk-klounid. Oma viimase nuku sain 8. klassi lõpetamise kevadel, sellega küll enam ei mänginud, kuid alles on siiani, nagu ka kaheaastaseks sünnipäevaks saadud plüüsist karu, mille isa saatis Kroonlinnast, kus teenis aega mereväes. Ühel õel oli armas karvane mänguahv Nilsson ning noorimal õel hulk karusid, üks eriti väike armas toodud Berliinist, kuldse krooniga. Ja eks nukkudega sai mängida igasuguseid mänge: sööta, riietada, ise riideid õmmelda, oma esimesed sokid kudusin vanaema juhendamisel just oma suurele nukule Tiiule. Mängisime ka paberist nukkudega ning joonistasime ise neile riideid. Keetsime nukkudele süüa: kui ema suviti keldrikorrusel pliidi alla tule tegi ja pesu pesi, siis sättisime oma nukupotid pliidiservale ja tegime tõelist suppi.
Mäletan selgesti üht karget talvepäeva, päike paistis läbi jäälilledes akna tuppa, kiirtevihus keerlesid üksikud tolmukübemed, kõik oli väga vaikne ja rahulik, vanaemagi vist tegi lõunauinakut, istusin nukunurgas ning imetlesin kaunistuseks pandud „lillepotte“ – nimelt oli vanaema porgandeid puhastades andnud otsad, kuhu olid juba õrnad rohelised lehed kasvama hakanud, just meile nukutoa kaunistuseks. Koolis ma veel ei käinud.
Kadestasime kõige noorema õe fajansist uhket nukuserviisi. Sai ka ise nukumööblit teha, puuklotsidest lauad-toolid, naeltest jalad alla, ka esimene kogemus haamriga sõrme pihta löömisest on sealt pärit.
Loomulikult mängisime poodi, arsti, kuid kõige rohkem küll vist kooli (ema oli õpetaja). Et olin õdedest kõige vanem, siis tahtsin ikka olla õpetaja. Fantaasiamängude rubriiki kuulub ka eespool kirjeldatud proua-mäng või teatri-kontserdi tegemine.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Poiste mänge oma lapsepõlveeast ei oska kirjeldada. Hiljem kooliea mänge, mis eespool kirjeldatud, mängiti koos, ka pallimänge, peitust jms. Kodus ei mäleta, et oleks autosid olnud rohkem kui nooremal õel uhke helesinine Volga. Küll oli pedaalidega vändatav hobune.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Arvutit kasutan töö eesmärgil, ei mängi. Sama kehtib telefoni kohta. Arvuti tuli mu ellu 1990-ndate lõpuaastatel, mobiiltelefoni muretsesid lapsed alles 2000-ndate keskel, ise selle järele vajadust ei tundnud, nüüd kasutan küll, kuid mitte mängimiseks.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Videomänge ei ole mänginud. Küll jälginud kõrvalt lapselapsi.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Arvutimänge pole mänginud, vahel harva lastega või lastelastega kaardimänge, „Aliast“, samuti uuemaid lauamänge, kabet. Perekondlikel kokkusaamistel lapsepõlve äraarvamismänge, mis eespool kirjeldatud, lapselastega vastavalt eale kas väikelaste mänge, fantaasiamänge (ümberkehastumised koeraks-kassiks, rebaselapseks jne ning süžeelised mängud), loomade teatrit, kohvikut, poodi, ka autodega süžeelisi mänge (lapselapsed on poisid): tulekusutamine, võidusõit, talutööd ja metsatööd masinatega jms.