Kodu

Mängisime õdedega muidugi "Kodu", oli nukunurk, meil oli palju nukke, alates poolemeetrilistest Tiiust, Marest ja Mallest ning lõpetades noorema õe kummist neegritüdrukuga. Onu, kellel omal lapsi ei olnud, kinkis igaks nääriks kõigile kolmele ühesugused nukud. Hästi on meelde jäänud sametriietega nukk-klounid. Oma viimase nuku sain 8. klassi lõpetamise kevadel, sellega küll enam ei mänginud, kuid alles on siiani, nagu ka kaheaastaseks sünnipäevaks saadud plüüsist karu, mille isa saatis Kroonlinnast, kus teenis aega mereväes. Ühel õel oli armas karvane mänguahv Nilsson ning noorimal õel hulk karusid, üks eriti väike armas toodud Berliinist, kuldse krooniga. Ja eks nukkudega sai mängida igasuguseid mänge: sööta, riietada, ise riideid õmmelda, oma esimesed sokid kudusin vanaema juhendamisel just oma suurele nukule Tiiule. Mängisime ka paberist nukkudega ning joonistasime ise neile riideid. Keetsime nukkudele süüa: kui ema suviti keldrikorrusel pliidi alla tule tegi ja pesu pesi, siis sättisime oma nukupotid pliidiservale ja tegime tõelist suppi.

Kadestasime kõige noorema õe fajansist uhket nukuserviisi. Sai ka ise nukumööblit teha, puuklotsidest lauad-toolid, naeltest jalad alla, ka esimene kogemus haamriga sõrme pihta löömisest on sealt pärit.