Pealkiri
Tekst
1. Miljöö
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Kasvasin Lahemaa rahvuspargis metsa ääres asuvas eramajas, peres oli ka kolm aastat noorem vend, kellega põhiliselt mängitud sai. Isa töötas kohaliku metsaülemana, ema oli lastega kodune.
1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)?
Mängimiseks oli aega palju.
1.3. Mis oli Su meelistegevus?
Kindlat meelistegevust välja tuua on keeruline, aga mulle meeldis väga raamatuid lugeda, millest ka paljud mängud inspiratsiooni ja ideid juurde said.
2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).
Mängiti igal pool, nii toas kui õues. Majas oli mängupaigaks oma tuba, mis alguses oli vennaga ühine, ja hiljem, kui saime suuremaks, eraldati tuba kapiga kaheks, nii et kumbki laps sai oma ruumi. Aga mängiti ikka koos. Õues mängiti nii kõrvalhoonetes (kunagine karjaköök, puukuuri pööning), kus vahel ka keelatud kohas viibimise ja tööriistade sassiajamise eest vanematelt pragada võis saada.
Kui olin noor, peeti kodus ka loomi ning üheks toredaks mängukohaks oli heinaküün. Lisaks olid oma mängukohad looduses – maja lähedal (u. 200–300 m kaugusel) metsas asus väike lagendik, mis oli üheks minu ja venna lemmik-mängukohaks. Kevadel käisime alati vaatamas, millal esimesed metsalilled (lepiklilled, kuldtähed, nurmenukud) seal õitsema hakkavad, suvel oli lagendik hea maasikakoht. Lagendiku servas asus üksik vana mänd, mille otsa ronides sai oma julgust proovile panna. Selliseid mängukohti oli väga palju – üks suur rändrahn keset lepikut, väike oja ja selle kaldad, lauda taga asuva maaparanduskraavi kallastele talviti tuisuga kogunenud lumehanged, jne.
Lisaks olid ühtedeks lemmikkohtadeks maaparandusega kokku lükatud kivihunnikud, üks neist asus päris maja juures, teine veidi kaugemal põllu ja metsa piiril. Viimatimainitud hunnikusse oli jäetud ka kivide kokkuvedamiseks kasutatud rauast suur lohistiplaat, mis oli kumeraks paindunud ja ilmselt kasutuskõlbmatuna maha jäänud. Kuna plaat oli kivihunniku peal, mahtusime meie väga hästi selle kumera plaadi alla mängima, see moodustas omamoodi toa, kus keskel oli lapsel isegi võimalik püsti seista. Plaadi all "toa" keskel oli lapik kivi, mis oli lauaks. Põhiliselt mängisime seal kodu, aga samuti oli see raamatulugudest (Astrid Lindgreni "Meisterdetektiiv Blomkvist") inspiratsiooni saanuna "rooside sõja" peakorteriks. Rooside sõda mängiti siis, kui külas olid ka kaks tädipoega, üks neist minu ja teine vennaga ühevanune. Kuna teised polnud nii palju raamatuid lugenud, olin mängujuhiks tavaliselt mina ja ka Valge Roosi auväärse rolli said mängus ikka vanemad endale, nooremad vennad pidid leppima Punaste Rooside osaga. Muidu oli mäng samasugune nagu raamatus.
Igasuguseid jooksu- ja pallimänge mängiti maja ees oleval muruplatsil.
Oma mängupaigad olid ka suviti vanaema juures Harjumaal. Ka seal olid lemmikkohtadeks kolhoosipõllult kokku lükatud kivihunnikud, mille keskel oli kasvama hakanud vaarika- ja toomingavõsa. Sõime vaarikaid ja toomingamarju, nii et suu "paksuks" läks, ja mängisime kividega. Vanaema juures oli suur aed täis vanu õunapuid – ka see aed oli mängukohaks.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis mängiti suvisel ajal vahetundide ajal kummikeksu, mis oli tol ajal (1990. aastate esimene pool) väga populaarne. Pärast tunde mängiti kooli vastas oleval palliplatsil sageli rahvastepalli või võrkpalli.
2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Enne kooliminekut mängiti hommikust õhtuni välja, niikaua kui parasjagu mängu- ja tegutsemislusti jätkus või kuni ema tuppa kutsus. Koolilapsed mängisid põhiliselt õhtuti, nädalavahetusel ja suvevaheajal.
3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.
Põhiliseks mängukaaslaseks oli oma vend, kuna maapiirkonnas polnud teisi sobivas eas mängukaaslasi võtta. Suvel käisid külas tädipojad, vahel harva sattusid külla teised samas eas lapsed. Kui olin 9-aastane, kolis mõne kilomeetri kaugusele perekond, kus oli sama vana tüdruk. Temast sai koolis minu pinginaaber ja ka mängukaaslane. Selleks ajaks hakkas aga lapsepõlvemängude aeg otsa saama
3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid? Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite?
Kattusid küll, kokkusaamisi oli nii tihti, kui võimalik oli. Traditsioonilised palli- ja võistlusmängud said põhiliselt alguse kooli saabumisega. Enne seda mängisime lihtsalt looduses erinevaid enda välja mõeldud mänge, mis parasjagu huvitavad tundusid. Pigem oli tegemist ikka mingite konkreetsete tegevustega: talvel ehitasime kraavikaldasse lume sisse kindlused, kummalegi vennaga oma, ja siis mängisime lumesõda. Suvel ehitasime ojale kividest ja mudast tammi, nii et tekkis väike bassein, kus sai sees supelda. Mererannas otsisime mingi erilise kujuga kivi, mis visati vette ja mida siis võidu vee all ujudes otsiti. Lauajuppidest ehitasime laevu, mida maja taga tiigi peal ujutasime. Mängiti ka sünnipäevadel, kui oli koos rohkem lapsi.
3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Poisid ja tüdrukud mängisid koos, kuna erilist valikut polnud. Ilmselt olid "mehise" seltskonna tõttu mul ka mõned lapsepõlvemängud veidi mehisemad kui tüdrukutel tavapäraselt kombeks. Kord juhtus nii, et tädipoeg hakkas tüdrukuid kiruma: "Plikad on igavesed piripillid ja nendega ei saa üldse mängida!" Kui mina selle peale solvunud näo tegin ja ütlesin, et ma ka selle põlatud tõu hulka kuulun, lõi tädipoeg käega: "Ah, Sina oled nagu poiss!" Nii et mingisugune vastasseis poiste ja tüdrukute vahel teatud vanuses ikka välja tuli, aga nagu öeldud, kui teisi sobivaid mängukaaslasi polnud, mängiti ikka koos.
3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Erilisi konfliktsituatsioone ei mäleta, aga vahel tuli ikka mängu käigus ütlemist, et teine on sohki teinud või parema mänguasja endale valinud vms, aga see konflikt vaieldi tavaliselt omavahel selgeks.
3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?
Ema joonistas mulle pabernukke ja riideid, mida ma siis välja lõikasin, värvisin ja millega mängisin. Emaga mängisime veel peitust.
Suvel vanaema juures oli vahva koeraga peitust mängida. Vanaemal oli hästi tark ja tore koer nimega Vudi. Mina peitsin ennast tahatuppa kusagile ära. Vanaema küsis koera käest: "Kus Triin on? Otsi üles!" Koer jooksis kohe tahatuppa. Ju ta ikka lõhnast kohe ära tundis, kus ma parasjagu peidus olin, aga ta mängis ilusasti kaasa. "Otsis" ühest ja teisest kohast, enne kui õige koha juures haukuma hakkas ja mind üles "leidis". See mäng oli üks suuri lemmikuid nii minu kui ka Vudi jaoks.
Isaga mängisime pallimänge – jalgpalli ja korvpalli.
3.6. Kas ja mida mängisid üksinda?
Üksinda mängisin nukkudega.
4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Keegi pakkus mingi mängu mõtte välja, kui teised sellega nõus olid siis hakati mängima, kui keegi seda mängu mängida ei tahtnud, siis pakkus ise mingi muu mängu välja.
4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Loeti liisusalmidega.
4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?
Tüdrukud lugesid põhiliselt ilusaid salme, nagu:
"Üks väike valge tuvi
lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
lukuvõti katki murtud.
Ütle: mitu seppa peavad
seda parandama?"
Poisid lugesid põhiliselt:
"Üki, kaki, kommi, nommi,
vanamees hüppas üle pommi.
Pommis käis üks kõva pauk,
vanamees vaatas – püksis auk."
Või siis:
"Punaste pükstega politsei
ütles mulle idi domoi,
mina ei mõistnud seda keelt,
pöörasin selja ja näitasin keelt!"
Tädipojad lugesid vahel ka seda salmi:
"Kapten, kapten, kannan ette:
teie naine kukkus vette,
pea ees, jalad taga,
sina oled mängust vaba."
5. Kirjelda mänge.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Kuuri seinale oli kinnitatud metallist rõngas, seal mängiti korvpalli. Kuna kodus oli mängijaid vähe, siis päris korvpalli enamasti ei mängitud. Vahel tuli küll isa meiega mängima, siis proovis näiteks tema palli korvi visata ja meie vennaga pidime teda "katma" ehk takistama. Või siis vastupidi. Isa õpetas meile selle mängu käigus ka korvpalli reegleid. Sama kehtis jalgpalliga – lepiti kokku kaks väravat ja mängisime siis kahekesi vennaga isa vastu. Kuna isa mängis lastega harva, oli see alati tore vaheldus.
Korvpallirõnga abil mängiti veel sellist mängu, et tõmmati maha jooned – korvirõngast järjest kaugemale – ja siis hakati kordamööda nende joonte tagant palli korvi viskama. Näiteks viskasin kõigepealt mina kõige esimese, korvile kõige lähema joone tegant ja pall läks sisse – siis sain ma uuesti visata järgmise joone tagant, niikaua kui mööda viskasin. Siis oli venna kord: kui tema mõne joone tagant mööda viskas, sain mina jälle proovida sealt visata, kuhu viimati järg pooleli jäi. Kes esimesena viimase joone tagant palli korvi sai visatud, oli võitja
Uka-uka. Üks mängija loeb sajani, teised lähevad samal ajal peitu. Eesmärgiks oli joosta mingi kokkulepitud koha juurde, milleks tavaliselt oli küüni sein, ja lüüa ennast priiks: "Uka-uka, mina prii!" Kui aga lugeja jooksjat märkas ja enne sellessamas kokkulepitud kohas küüni seinal jõudis mängija kinni lüüa, näiteks: "Uka-Uka, Triin kinni!", siis hakkas mäng otsast peale ja kinnilöödud mängijast sai lugeja. Mängiti enamasti siis, kui oli rohkem lapsi.
„Valgusfoor“ oli üks minu lemmikmänge. Maha joonistati kolm joont. Üks lastest läks keskmise joone peale ja hakkas värve hüüdma. Teised olid ühe joone taga. Kui "lugeja" hüüdis näiteks värvi: "Valge!", võisid need mängijad, kellel oli kusagil riietel valget värvi, rahulikult üle platsi teise joone taha jalutada. Kellel valget värvi aga polnud, panid jooksu ja "lugeja" hakkas neid püüdma. Kui neil õnnestus samuti teise joone taha jõuda, läks mäng edasi. Kui aga "lugeja" kedagi kinni püüdis, siis rollid vahetusid ja kinni püütud mängijast sai uus lugeja. Enamasti panid kavalamad mängijad enne valgusfoori mängimist ka kirjud riided selga, kus rohkem värve peal.
Kuna minu lapsepõlves polnud lauamänge saada, välja arvatud „Tsirkus“ ja „Reis ümber maailma“, siis tundus 1990. aastate lõpus linnas elava tädipoja kaasa toodud lauamäng „Monopol“ tõelise imeasjana. Seetõttu liimisin kaks A3 paberit papitükile kokku ja joonistasin tädipoja päris „Monopoli“ mängu eeskujul meile oma "Monopoli". Kuna põhiliselt sattusime lastena maakonnalinna Rakverre, said „Monopoli“ väljad Rakvere tänavate nimed. Mängunuppudeks said teiste lauamängude nupud. Seda oma „Monopoli“ lauamängu mängisime niikaua, kui ta päris ära lagunes.
Vanaisa vanad püksid. Mängujuht küsis kõigilt mängijatelt küsimusi, millele tohtis vastata ainult lausega "vanaisa vanad püksid". Naerma ei tohtinud hakata, kes hakkas sai uueks küsijaks.
Keerukuju. Keegi mängijatest pidi teisi kõvasti keerutama. Kui keerutamine lõppes, pidi jääma samasse poosi, millesse parasjagu jäid. Kes enne liigutas, sai uueks keerutajaks.
Asjade peitus. Teised ootavad kusagil, kuni mängujuht peidab ühes toas mingi kokkulepitud asja ära. Seejärel kutsub ta mängijad, kes hakkavad seda asja otsima. Mängujuht juhendab otsijaid, öeldes "külm", kui nad on peidetavast asjast kaugel ja otsivad valest kohast, "soe", kui jõutakse otsitavale lähedale, ja "tuline", kui otsitakse õigest kohast ja otsitav ese on peaaegu käes.
Pimesikk. Ühel mängijal – pimesikul – seotakse silmad kinni. Teised hiilivad tema ümber, mängija püüab neid. Kui kellegi kätte saab, on see uus pimesikk.
Väiksemate lastena mängisime sünnipäevadel mängu "Tibu, tibu, ära näita!". Mängujuht paneb käed kokku, mingi väike asi peos. Mängijad istuvad reas ja panevad samamoodi käed kokku. Mängujuht käib kõik lapsed läbi ja paneb oma kokkupandud peod nende pihkude peale, nagu annaks neile midagi, ise ütleb: "Tibu, tibu, ära näita!" Ühele mängijale paneb ta tegelikult peos olnud asja pihku. Kui kõik mängijad on läbi käidud, hüüab mängujuht: "Tibu, tibu, lenda välja!" Seejärel peab see mängija jooksu pistma, kellele mängujuht midagi pihku poetas. Teised püüavad. Kui mängija jõuab mängujuhi selja taha, läheb mäng edasi, aga kui ta kinni püütakse, saab temast uus mängujuht.
Suuremana mängiti paberimängu nii, et esimene mängija kirjutas paberi üles äärde ühe lause ja keeras paberi serva kokku, nii et lause peitu jäi. Seejärel kirjutas ta paberi servale oma lause viimase sõna ja andis paberi järgmisele mängijale edasi. Järgmine mängija pidi kirjutama lause, mis läks riimi näha olnud sõnaga. Seejärel peitis ta oma lause paberit edasi keerates ja kirjutas omakorda oma lause viimase sõna järgmisele mängijale nägemiseks. Nii kirjutati luuletusi, aga ka näiteks pilke- ja loriluuletusi.
Laevade pommitamine. Mängiti ruudulisel paberilehel. Ruudukujulise välja servad nummerdati üleval paremalt vasakule tähtedega ja ülevalt alla numbritega. Kõrvale joonistati samasugune ruudustik vastase laevade jaoks. Igal mängijal oli kindel arv laevu, mida kujutati värvitud ruutudena ruudulisel paberil (kõige suurem laev oli neli ruutu pikk, kõige väiksem üks ruut). Oma laevad paigutati ruudustikule, laevad ei tohtinud omavahel kokku puutuda. Seejärel hakkas laevade pommitamise mäng. Kordamööda pakuti vastase laeva asukohta, näiteks öeldi „e5“. Kui selle numbriga väljal asus vastase laev, ütles ta: "Pihtas!" Seejärel oli vastase kord number öelda, näiteks „a3“. Kui sellel ruudul laeva ei olnud, öeldi: "Möödas!" Kui korra juba mõnele ruudule pihta oli saadud, kus asus vastase laev, pakuti juba sellega külgnevaid ruute, et vastase laevale pihta saada. Kui kõikidele ühe laeva ruutudele oli pihta saadud, öeldi: "Pihtas, põhjas!" "Pommitati" kordamööda. Kes esimesena kõikidele vastase laevadele pihta sai, oli võitja.
Kull. Üks mängijatest oli kull ja ajas teisi taga, üritades neid kulliks lüüa. Kui õnnestus kellegile pihta lüüa, kedagi puudutada, oli see uus kull.
Ülespoomine. Mängiti pliiatsi ja paberiga. Üks mängijatest mõtles sõna või lause ja kirjutas mõned tähed sellest sõnast/lausest paberile. Ülejäänud tähtede asemele pandi kriipsud. Teine pakkus tähti ja iga valesti öeldud tähe korral hakati joonistama poodud inimest: esimesel korral võllapuu, teisel korral pea, jne. Kui joonistus enne valmis sai kui sõna pakutud sai, siis oli pakkuja kaotanud.
Koolis mängiti algklassides kehalise tunnis ka mänge "Tagumine paar välja!" ja "Me lähme rukist lõikama".
5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?
Põhiliselt saigi maalapsena igasuguseid fantaasia- ja kujutlusmänge mängitud, kindlate reeglitega palli- ja seltskonnamängud said alguse alles kooli minnes. Mängiti nii kodu kui poodi, igasuguseid raamatutest loetud seiklusi. Väga palju ehitasime onne ja mängisime nendes erinevaid kodu- ja luuremänge. Hiilisime ringi, nii et keegi meid näha ei tohtinud. Mänguloomade ja nukkudega mängisin kodu, katsin neile laua ja mängisime söömist. Kui olin 12–13 aastat vana, ilmusid poodidesse barbie-nukud ja muutusid kiiresti väga populaarseks. Tegin kodus ja suvel vanaema juures väikese taskuraha eest erinevaid töid ja kogusin endale nuku raha kokku. Nukku käisime ostmas koos vanaemaga Tallinnas „Laste Maailmas“, mis tundus mulle, maalapsele, tol ajal tohutu suur pood. Ostsin endale oma raha eest Barbie, mis oli teistest nukkudest väga erinev ja tundus palju ilusam. Kuna nukkudega mängimise iga hakkas selleks ajaks mööda saama, õmblesin ma lihtsalt uuele nukule riideid ja mängisingi põhiliselt nii, et vaatasin nukku ja mõtlesin oma peas igasuguseid lugusid ja muinasjutte välja, milles siis nukk peategelane oli. Samamoodi mõtlesin välja erinevaid lugusid mingite loodusobjektide kohta. Näiteks lugesin M. A. Nummineni raamatut Muinasjutte (1981), kus oli lugu koletisest nimega Ölgömbö. Kodumetsa servas oli üks suur kivi, mida oli kunagi maapranduse käigus tahetud ära lõhkuda, kuid see polnud õnnestunud. Kivil olid seetõttu jäljed peal ja selle ümber oli alati tumeda läbipaistmatu veega lomp. Jutustasin väikesele vennale Ölgömbö loo edasi ja rääkisin, et Ölgömbö elab seal kivi all. Vend hakkas loomulikult kartma ja jooksis koju ja minul lõbu laialt. Hiljem rääkisin seda lugu veel – niikaua, kui jäin ise ka uskuma, et seal kivi all see Ölgömbö elabki. Nii hiilisime mõne aja pärast juba mõlemad sellest kivist suure hirmuga mööda.
5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?
Mängiti koos kuna mängukaaslasi oli vähe.
6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?
Arvuti tuli minu ellu 1990. aastatel, kui oli võimalik DOS-mänge mängida (Prince of Persia, Agent, Crystal, erinevad rallimängud). Olime vennaga arvutimängudest suures vaimustuses. Mobiiltelefoni sain endale esimest korda ülikooli ajal ja olen algusaastatel paar korda mänginud kõikides telefonides leiduvat "ussimängu". Nüüd ei ole enam ei arvuti ega mobiiltelefoniga mänginud.
6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?
Ei ole.
7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?
Mulle ei meeldi eriti seltskonnamängud, aga mõnel peol või kokkusaamisel tuleb neid mängida. Erinevaid mängulisi tegevusi on vahel ka mingisuguste koolituste raames läbi viidud. Väga meeldivad mälumängud, mida viiakse läbi igasugustel erinevatel üritustel, pidudel või kutsevõistlustel. Meeldivad ka lauamängud, neid on tänapäeval väga põnevaid ja kaasahaaravaid. Kuna mu vend on suur lauamängude mängija, siis võtab ta alati jõulude ajal vanematekoju ka mõned uued lauamängud kaasa, mida siis koos mängitakse (enamiku nimesid kahjuks meenutada ei suuda – „Katani asustajad“, „Carcassone“ jpm). Tänapäeva lauamängud nõuavad päris palju strateegilist mõtlemist ja on huvitavaks ajaviiteks.