Pealkiri
Selma, snd. 1936. a. Virumaal
Tekst
Me kõik oleme pärit lapsepõlvemaalt, need mälestused on kallid, meenuvad läbi aegade – see aeg mõjutab meie elu. Paljugi kipub ajatolmus tuhmuma.
Sündisin Abaja külas (Kalvi vallas, hiljem Mahu). Olen üksik laps. Arvan, et oodatud ja lootuski kadunud. Lootus oli väike, sest vanaema sünnitas oma viimase lapse, minu tädi, 47-aastasena.
Minu ema oli minu sünni hetkel 18. jaan. 1936. a. 39-aastane ja isa 47-aastane, aasta lõpuks said nad oma eluraamatusse aasta juurde (ema 16. novembril, isa 8. oktoobril).
Külas ei olnud lapsi, naabritel olid, need minust nooremad ja läksid ära, krunt oli vilets ~20 ha, ühe hobusega ei suudetud seda harida. Pere oli suur: neli last, ema, isa, vanaisa ja tema tütar. Mäletan, et nende kündi iseloomustati kriipsu tõmbamisena. Tädi Meeri käis päeviti külas, et omale elatist teenida.
Tahtsin endale ka väga õde või venda. Üks ema sugulane, Elviine Ida, soovitas mul minna kevadel vee pealt püüdma. See lause jäi mulle meelde ja läksingi. Pisikesed suss-saapad jalas ja korv käevarrel. Isa nägi ja tõi mind sealt ära, saapad olid vett täis. Pandi minu jalad kuuma vette, pole meeles, mis sinna hulka pandi, kas sinepit või soola. Haigeks ei jäänud.
Pidin leppima oma nukkudega, kellel olid vatist kehad, käed ja jalad ka vatist, keha oli roosakast trikoost (vana pesu), takust juuksed ja maalitud silmad, nina, suu (näomaalingud on ka praegu moes). Hiljem tulid moodi poest ostetud pead. Oi kui ilusad näod ja juuksed! Esimene nukk kingiti vist 35. sünnipäevaks ja see oli rahvariides suveniirnukk. Need olen edasi kinkinud oma sõbrannale. Voodi oli üks karp, mingid riided põhjas. Teinekord oli see sama karp laud ja voodiriided laualinaks. Üks naabritädi oli õmbleja, mõnikord andis ta mulle pisikesi lappe, millest sai põlle, rätiku, salli. Aeg oli raske, sõjajärgne, igaüks tahtis oma lappe tagasi, eks neilgi olid lapsed, ja täiskasvanud tegid omale riideid kahest erisugusest kangast.
Mul oli üks pisikene piiksuga kummist Jüri, pea oli veidi näritud. Oli alles minu 36. eluaastani, kui kodu vahetasin. Nüüd olen mõnikord mõelnud, et eks temalegi oleks ruumi olnud. Ta ju minuga peaaegu üheealine.
Siis olid veel mängudeks vene vangidelt (naaberkülas oli laager) leiva eest saadud mängud. (Nende leivapalukesed peideti kivide vahele. Vangivalvurid ei juhtunud olema kurjad ja nad said nende kaasabil oma palukesed kätte.) Olid mängud, kus vineeri peal nokkisid tibud; õhukese laua ühes otsas oli hiir, teises kass, nii et kass ei saanud hiirt kunagi kätte. Samuti tegid nad savist (mõnes kohas oli sinisavi) kõhuliolevaid loomi: kanu, jäneseid, koeri. Mõned olid heledamad, seal oli vist kriiti hulgas.
Suvel olid käbiloomad. Aida taga olid takjad, nende küljest korjas ema kaussi takjanuppe, mis kinni hakkasid. Ka neist sai igasuguseid, oma meelest toredaid asju teha. Süda oli lilla. Takjad niideti maha sügisel ja minu meelest põletati. See oli koht, kuhu loomad ei pääsenud. Sinna ei lubatud ka mind ega minu armast sõpra koer Matsi, et omale takjad külge ei saaks. Mats oli väga hea, lubas kõike teha, ka sabast tirida, tasuks lubasin oma leivalt või ära limpsida. Ta sai pulmas surma. Nutsin ja leinasin teda kaua. Toodi uus koer Tipsi, temaga oli küll lõbus, aga ta kraapis katki minu sukki ja ka kleite, näris jalavarjusid, mis pandi ära kõrgele. Kui tema tahtis õue minna, siis ega minagi maha jäänud, läksin sukkis. Kuid ema pani minu toimingut pahaks ja pesi jalad ja sukad ära.
Ega neid sukki (poesukad, nii öeldi puuvillaste sukkade kohta) palju olnud, neid pidi hoidma. Villaste sukkadega oli lihtsam, lõng oli omalt ja see ei sobinud ka Tipsile kraapimiseks ega närimiseks.
Lauamänge mul palju ei olnud. Oli domino, mis mulle väga meeldis. Siis oli veel liblika-mäng, vist oli kaheksa kuubikut, kokku pannes tuli neli erinevat liblikat. Algul nägin väga vaeva, aga pärast sain aru, et saab ka lihtsamalt.
Tädilapsed ja tädipoja lapsed olid umbes ühe kilomeetri kaugusel. Olin neist rumalam ja ega mul olnud kambavaimu – kaotasin mängudes, nendel oli rohkem mänge, nende emad nooremad. Kõige noorem tädi oli minu emast 14 aastat noorem, tema käis jalgrattaga Viru-Nigula Ühisuse poes (hiljem ETKVL). Seal oli apteek ja ta tõi sealt arstirohtusid ka minu emale.
Minu ema rattaga ei sõitnud ja ega tööajal ei olnud ka hobustel aega. Ema oli tihti haige, käis arstil. Isa ostis naelu, okastraati, eks siis murenenud ka mulle mõni asi. Mulle oli ju tähtis see, et sain kuhugi.
Lauamänge, ka „Musta notsut“ sobis minuga mängima minust kolm aastat noorem tädipoeg Heino, tema tahtis võita ja minuga see enamasti õnnestus. Ega see alati päris auski olnud, ta tundis musta notsu kaardi ära, aga mulle oli tähtis seltskond (nüüd on ta juba kolm aastat manalamees). Oma pere ja lähemate mängukaaslastega juhtus tal vahel arusaamatusi, nad olid taibukamad, 3–4 aastat vanemad, ning võitsid teda, mis temale eriti ei sobinud. Samuti said nad aru, kui ta vahel veidi valskust püüdis teha. Valskus ei meeldinud vanaemale.
Nii tädilastel kui minul oli õues liivakast. Liivakastis mängisin ka üksinda. Vahel niisutati liiva. Kui seal liivakooke küpsetasin, hoidsin süles nukku, minu mängulast, koju ootasin ka mänguisa.
Olen üksik, ei saanud elus kumbagi. Tädilastega mängisime keksu, kaasas kodunt kaasavõetud klaasi või taldriku kild, hea, kui oli värviline, siis ei läinud segi. Osavamal õnnestus ka „taeva“ saada. See mäng ei meeldinud meie sügavusklikule vanaemale, „taevas“ oli tema jaoks püha sõna. Ega me teda kuuldes seda sõna eriti tarvitanud ja ega ta ka alati pannud tähele, mis me tegime.
Õues mängisime palli, lihtsalt püüdmist: rahvastepalli ja mädamuna. Üks oli poest ostetud, teised ise tehtud. Kord põles meie lähedal sõjaväeauto. Rattakummist tekkis põlemisel svammitaoline kõva mass, millest tükikesi lõigati ja mille isad ümmarguseks lõikasid, suuremad poisid tegid seda ise. Ega see pall väga ümmargune olnud, aga saime hakkama.
Vahetundidel mängisime „Pallikooli“. Viskasime palli vastu seina, maha langemise ajal pidime jõudma teha mitmeid liigutusi, kui ei jõudnud, tuli „nuri“. Vahel mängisime ka enne tunde.
Algkoolis kella ei olnud. Õpetaja tagus naela tunni alguses vastu padrunikesta. Sama tegi ka tunni lõpus. Ruumi oli vähe, kõrge ruum ja talvel viluvõitu, nii et trügisime ahju juures. Tögasime üksteist, mis pidi nali olema. Sõime, enamusel oli leib kaasas. Mina olen alati hommikul oma kõhu täis söönud. Vahetunnil ei olnud isugi, andsin poole oma munaleiva- või lihaleivaportsust ühele poisile (Heldur Peek), temal ei olnud. Tädilapsed olid ausad, viisid ülejäänud leiva koju. Kodused olid mures, et laps ei söö, jääb nõrgaks või verevaeseks. Minu vanematel seda muret ei olnud.
Eks omad naljad olid ka kooliteel, talvel sai visatud lumepalle, liugutud, kui oli jää ja libe. Kevadel-sügisel oli veidi igavam. Ei tohtinud ka teist kukutada, sest sukk võis katki minna ja põlv veriseks jne. Siis ootas „kohus“, kuhu vahel sekkusid ka vanemad… See ei olnud ahistamine – vaid nali.
IV klassi läksin Aseri kooli, see oli mitteäielik keskkool (7 klassi). Rannul oli kolm klassi, mina läksin ühe sugulasega aasta ennem, sest tema kartis üksi minna. Koolitee oli umbes neli kilomeetrit, jäime vahel nii hommikul kui õhtul „pimeda kätte“. See on jällegi minu vanaema väljend. Koolis pidime vahetundide ajal jalutama ja kui oli söögivahetund, siis olime klassis. Seal oli kell, sellega tegeles korrapidajaõpetaja.
Enne tunde mängisime ringmänge. „Üks-ühte, kaks ühte“ järgi tantsime polkat, laulu:
„Ei aita, ma läen kapsasse,
ma kisun kaalid ülesse
ja kapsad jätan järele.“
Üks armsam mäng oli peitus, seda sai mängida nii õues kui toas. Siis veel „Tibi-tibi, ära näita!“. Üks oli mängujuht, kes pani mingi väikese eseme käte vahele, mis olid koos. Järgmine pidi ära arvama, kellelt ese leiti, sellest sai uus mängujuht.
Ega ma eriti suur mängija ei olnud, sörkisin ema sabas. Kui ema tegi sigadele sööki, ei puudunud sealt ka mina ja mu käed läksid vahel liiga sügavale seasöögi sisse. Sibulaid lubas ema mul maha panna, vahel läksid need tagurpidi. Minu töö käis läbi tsensuuri, õpetussõnad kippusid meelest minema. Eks ma ka kitkudes kippusin valikuta umbrohtu võtma. Varakult proovisin ka lehma lüpsta, kuid valelt poolt, mõne tilga sain. Kirju oli vana, tema elu lõppes kolhoosis, kus ta nälja-aastal, vist 1951 või 1952, suri. Liikusin loomade keskel, karjamaa oli lauda taga. Mis mulle meeldis teha, see oli sigadele rohu ette viimine – öeldi vesirohi, väga pehme – seal ei olnud ka eksimisi. Istusin kanapoegade juures, seni kui nad sõid, sest teised kanad kippusid ka tulema, olin kanaema abiline. Karjamaal mängisime tädilastega käbiloomadega. Tegime ka onne, ise me sinna sisse ei mahtunud, materjalist tuli puudus.
Üksi mängides otsisin oma karjamaalt varese või mõne teise linnu suuri sulgi, mis maha torkides aiaks said. Käbisid mul ei olnud, meie kuused olid väikesed. Mõnikord käis isa hobusega (vankriga) heinamaale, siis käisin ka mina. Oli vist kümne pulgaga reha, millega riisusin. Sealt sain mängumaterjali: käbisid; sammalt, mille peale nukud istusid; heinputki, mis sobisid vileks, pasunaks jne.
Tädilastega saime kokku 1–2 korda nädalas. Tädi naabruses olid lapsed, veidi nooremad, ka nendega mängisime. Kui suuremad olime, siis mängisime kooli. Vanemad lapsed, vahel ka mina, olid õpetajad. Meie seast tuligi kaks algklasside õpetajat. Üks neist, Virve, töötas 70. eluaastani, oli hea õpetaja.
Minu lapsepõlves oli veel kaks head tädi. Tädi Veera tegi mulle koera, mis seisis püsti – traat oli sees. Lapsi tal ei olnud, kuid lapsed meeldisid väga. Teine hea tädi oli Marie ehk Toigeri tädi. Tema tegi mu nukule põlle. Tema poeg oli juba I Eesti Vabariigi ajal autojuht, tal oli kodus vahel kompvekkisid. Neid andis ta mulle ka, ühest oli hea meel. Käisime seal koos emaga. Ta armastas teha pannkooke (elas üksi, pojad eemal) ja ütles, et nii saan pannkooke ka ise. Tädi Veera tegi mulle seina peale ampelmanni, kelle käed-jalad ja ka pea liikus, kui nöörist tõmbasin. Nägu oli maalitud. See oli väga tore.
Siis veel korjasin liiva seest ja ka põllult pisikesi kivikesi, millega mängisin nipsu. Viskasin õhku ja püüdsin, pole täpselt meeles, kuidas see käis. Nipsukivide otsimine oli omaette toiming. Käe pealt viskasin ja teisega püüdsin, kivid kaduma ei tohtinud saada.
Talvel tegin lumememme, mäge ei olnud läheduses, aga mul oli üks väike tagaveetav kelk. Panin sinna peale mõne puu ja viisin tuppa. Puud kippusid kaduma. Üldiselt täitsin ema-isa käske, see on mulle elus kahjuks tulnud, sest olen teinud väga palju ühiskondlikku tööd, millest mõned eemale hoidsid.
Kooli läksin sõjasügisel 1944. 7. klassi lõpetasin 1951. a. Mu kodu juures oli üks väike heinamaatükk, kus heina eriti ei kasvanud. Seal köietas isa vahel lõuna ajal hobuseid, oli pool jäätmaa või tarbemaa. Aga ta niitis masinaga selle alati üle. Seal mina siis „kasvatasin tamme“, tõusin käte peale püsti, kukerpallitasin jne. See oli mulle kasuks, sest kui läksin Kiviõli keskkooli, tervitasid mind kang, rööbaspuud, kits, mida ma polnud elus näinud. Kõige raskem oli kangi peale saamine. Tagasi mõeldes on mul kahju õpetajast, kes mõnda veel peale minu sinna upitas. Arvan, et olin temast raskem. Kaalu ei tea, aga pikkus 168 sentimeetrit, õpetaja minust pisem! Nende eest sain kolme, rööbaspuuga sain hakkama, aga vabaharjutused, sillad, kukerpallid sain viie, neid polnud linnalastel kusagil harjutada. Kokku sain nelja. Mingeid treeninguid ei olnud.
Maalastel oli varane tutvus talutööga nagu töö ja mäng koos. Korjasin põllult viljapäid, mis peale koristust maha jäänud, tibudele, et nad ikka muneksid. Eks mõned õmblustöökatsed sai ema kõrvalt tehtud nukkudele. Eks olnud materjalipuudus ja kui ema ei õmmelnud, ega siis minagi tahtnud.
Olime harilikud külalapsed, saime omavahel läbi, ei mäleta tülisid. Võib-olla vahel oli mõni asi vaja klaarida, see läks mööda, mängisime koos, tüdrukud ja poisid.
Arvutit ja mobiili mul ei ole, lauatelefon on. Täiskasvanuna ma seltskondlikke mänge ei ole mänginud, olen tegelenud kodu-uurimisega. Üks hetk minu elus oli, kus tegelesin isetegevusega, esitasin estraadipalu.
Sündisin Abaja külas (Kalvi vallas, hiljem Mahu). Olen üksik laps. Arvan, et oodatud ja lootuski kadunud. Lootus oli väike, sest vanaema sünnitas oma viimase lapse, minu tädi, 47-aastasena.
Minu ema oli minu sünni hetkel 18. jaan. 1936. a. 39-aastane ja isa 47-aastane, aasta lõpuks said nad oma eluraamatusse aasta juurde (ema 16. novembril, isa 8. oktoobril).
Külas ei olnud lapsi, naabritel olid, need minust nooremad ja läksid ära, krunt oli vilets ~20 ha, ühe hobusega ei suudetud seda harida. Pere oli suur: neli last, ema, isa, vanaisa ja tema tütar. Mäletan, et nende kündi iseloomustati kriipsu tõmbamisena. Tädi Meeri käis päeviti külas, et omale elatist teenida.
Tahtsin endale ka väga õde või venda. Üks ema sugulane, Elviine Ida, soovitas mul minna kevadel vee pealt püüdma. See lause jäi mulle meelde ja läksingi. Pisikesed suss-saapad jalas ja korv käevarrel. Isa nägi ja tõi mind sealt ära, saapad olid vett täis. Pandi minu jalad kuuma vette, pole meeles, mis sinna hulka pandi, kas sinepit või soola. Haigeks ei jäänud.
Pidin leppima oma nukkudega, kellel olid vatist kehad, käed ja jalad ka vatist, keha oli roosakast trikoost (vana pesu), takust juuksed ja maalitud silmad, nina, suu (näomaalingud on ka praegu moes). Hiljem tulid moodi poest ostetud pead. Oi kui ilusad näod ja juuksed! Esimene nukk kingiti vist 35. sünnipäevaks ja see oli rahvariides suveniirnukk. Need olen edasi kinkinud oma sõbrannale. Voodi oli üks karp, mingid riided põhjas. Teinekord oli see sama karp laud ja voodiriided laualinaks. Üks naabritädi oli õmbleja, mõnikord andis ta mulle pisikesi lappe, millest sai põlle, rätiku, salli. Aeg oli raske, sõjajärgne, igaüks tahtis oma lappe tagasi, eks neilgi olid lapsed, ja täiskasvanud tegid omale riideid kahest erisugusest kangast.
Mul oli üks pisikene piiksuga kummist Jüri, pea oli veidi näritud. Oli alles minu 36. eluaastani, kui kodu vahetasin. Nüüd olen mõnikord mõelnud, et eks temalegi oleks ruumi olnud. Ta ju minuga peaaegu üheealine.
Siis olid veel mängudeks vene vangidelt (naaberkülas oli laager) leiva eest saadud mängud. (Nende leivapalukesed peideti kivide vahele. Vangivalvurid ei juhtunud olema kurjad ja nad said nende kaasabil oma palukesed kätte.) Olid mängud, kus vineeri peal nokkisid tibud; õhukese laua ühes otsas oli hiir, teises kass, nii et kass ei saanud hiirt kunagi kätte. Samuti tegid nad savist (mõnes kohas oli sinisavi) kõhuliolevaid loomi: kanu, jäneseid, koeri. Mõned olid heledamad, seal oli vist kriiti hulgas.
Suvel olid käbiloomad. Aida taga olid takjad, nende küljest korjas ema kaussi takjanuppe, mis kinni hakkasid. Ka neist sai igasuguseid, oma meelest toredaid asju teha. Süda oli lilla. Takjad niideti maha sügisel ja minu meelest põletati. See oli koht, kuhu loomad ei pääsenud. Sinna ei lubatud ka mind ega minu armast sõpra koer Matsi, et omale takjad külge ei saaks. Mats oli väga hea, lubas kõike teha, ka sabast tirida, tasuks lubasin oma leivalt või ära limpsida. Ta sai pulmas surma. Nutsin ja leinasin teda kaua. Toodi uus koer Tipsi, temaga oli küll lõbus, aga ta kraapis katki minu sukki ja ka kleite, näris jalavarjusid, mis pandi ära kõrgele. Kui tema tahtis õue minna, siis ega minagi maha jäänud, läksin sukkis. Kuid ema pani minu toimingut pahaks ja pesi jalad ja sukad ära.
Ega neid sukki (poesukad, nii öeldi puuvillaste sukkade kohta) palju olnud, neid pidi hoidma. Villaste sukkadega oli lihtsam, lõng oli omalt ja see ei sobinud ka Tipsile kraapimiseks ega närimiseks.
Lauamänge mul palju ei olnud. Oli domino, mis mulle väga meeldis. Siis oli veel liblika-mäng, vist oli kaheksa kuubikut, kokku pannes tuli neli erinevat liblikat. Algul nägin väga vaeva, aga pärast sain aru, et saab ka lihtsamalt.
Tädilapsed ja tädipoja lapsed olid umbes ühe kilomeetri kaugusel. Olin neist rumalam ja ega mul olnud kambavaimu – kaotasin mängudes, nendel oli rohkem mänge, nende emad nooremad. Kõige noorem tädi oli minu emast 14 aastat noorem, tema käis jalgrattaga Viru-Nigula Ühisuse poes (hiljem ETKVL). Seal oli apteek ja ta tõi sealt arstirohtusid ka minu emale.
Minu ema rattaga ei sõitnud ja ega tööajal ei olnud ka hobustel aega. Ema oli tihti haige, käis arstil. Isa ostis naelu, okastraati, eks siis murenenud ka mulle mõni asi. Mulle oli ju tähtis see, et sain kuhugi.
Lauamänge, ka „Musta notsut“ sobis minuga mängima minust kolm aastat noorem tädipoeg Heino, tema tahtis võita ja minuga see enamasti õnnestus. Ega see alati päris auski olnud, ta tundis musta notsu kaardi ära, aga mulle oli tähtis seltskond (nüüd on ta juba kolm aastat manalamees). Oma pere ja lähemate mängukaaslastega juhtus tal vahel arusaamatusi, nad olid taibukamad, 3–4 aastat vanemad, ning võitsid teda, mis temale eriti ei sobinud. Samuti said nad aru, kui ta vahel veidi valskust püüdis teha. Valskus ei meeldinud vanaemale.
Nii tädilastel kui minul oli õues liivakast. Liivakastis mängisin ka üksinda. Vahel niisutati liiva. Kui seal liivakooke küpsetasin, hoidsin süles nukku, minu mängulast, koju ootasin ka mänguisa.
Olen üksik, ei saanud elus kumbagi. Tädilastega mängisime keksu, kaasas kodunt kaasavõetud klaasi või taldriku kild, hea, kui oli värviline, siis ei läinud segi. Osavamal õnnestus ka „taeva“ saada. See mäng ei meeldinud meie sügavusklikule vanaemale, „taevas“ oli tema jaoks püha sõna. Ega me teda kuuldes seda sõna eriti tarvitanud ja ega ta ka alati pannud tähele, mis me tegime.
Õues mängisime palli, lihtsalt püüdmist: rahvastepalli ja mädamuna. Üks oli poest ostetud, teised ise tehtud. Kord põles meie lähedal sõjaväeauto. Rattakummist tekkis põlemisel svammitaoline kõva mass, millest tükikesi lõigati ja mille isad ümmarguseks lõikasid, suuremad poisid tegid seda ise. Ega see pall väga ümmargune olnud, aga saime hakkama.
Vahetundidel mängisime „Pallikooli“. Viskasime palli vastu seina, maha langemise ajal pidime jõudma teha mitmeid liigutusi, kui ei jõudnud, tuli „nuri“. Vahel mängisime ka enne tunde.
Algkoolis kella ei olnud. Õpetaja tagus naela tunni alguses vastu padrunikesta. Sama tegi ka tunni lõpus. Ruumi oli vähe, kõrge ruum ja talvel viluvõitu, nii et trügisime ahju juures. Tögasime üksteist, mis pidi nali olema. Sõime, enamusel oli leib kaasas. Mina olen alati hommikul oma kõhu täis söönud. Vahetunnil ei olnud isugi, andsin poole oma munaleiva- või lihaleivaportsust ühele poisile (Heldur Peek), temal ei olnud. Tädilapsed olid ausad, viisid ülejäänud leiva koju. Kodused olid mures, et laps ei söö, jääb nõrgaks või verevaeseks. Minu vanematel seda muret ei olnud.
Eks omad naljad olid ka kooliteel, talvel sai visatud lumepalle, liugutud, kui oli jää ja libe. Kevadel-sügisel oli veidi igavam. Ei tohtinud ka teist kukutada, sest sukk võis katki minna ja põlv veriseks jne. Siis ootas „kohus“, kuhu vahel sekkusid ka vanemad… See ei olnud ahistamine – vaid nali.
IV klassi läksin Aseri kooli, see oli mitteäielik keskkool (7 klassi). Rannul oli kolm klassi, mina läksin ühe sugulasega aasta ennem, sest tema kartis üksi minna. Koolitee oli umbes neli kilomeetrit, jäime vahel nii hommikul kui õhtul „pimeda kätte“. See on jällegi minu vanaema väljend. Koolis pidime vahetundide ajal jalutama ja kui oli söögivahetund, siis olime klassis. Seal oli kell, sellega tegeles korrapidajaõpetaja.
Enne tunde mängisime ringmänge. „Üks-ühte, kaks ühte“ järgi tantsime polkat, laulu:
„Ei aita, ma läen kapsasse,
ma kisun kaalid ülesse
ja kapsad jätan järele.“
Üks armsam mäng oli peitus, seda sai mängida nii õues kui toas. Siis veel „Tibi-tibi, ära näita!“. Üks oli mängujuht, kes pani mingi väikese eseme käte vahele, mis olid koos. Järgmine pidi ära arvama, kellelt ese leiti, sellest sai uus mängujuht.
Ega ma eriti suur mängija ei olnud, sörkisin ema sabas. Kui ema tegi sigadele sööki, ei puudunud sealt ka mina ja mu käed läksid vahel liiga sügavale seasöögi sisse. Sibulaid lubas ema mul maha panna, vahel läksid need tagurpidi. Minu töö käis läbi tsensuuri, õpetussõnad kippusid meelest minema. Eks ma ka kitkudes kippusin valikuta umbrohtu võtma. Varakult proovisin ka lehma lüpsta, kuid valelt poolt, mõne tilga sain. Kirju oli vana, tema elu lõppes kolhoosis, kus ta nälja-aastal, vist 1951 või 1952, suri. Liikusin loomade keskel, karjamaa oli lauda taga. Mis mulle meeldis teha, see oli sigadele rohu ette viimine – öeldi vesirohi, väga pehme – seal ei olnud ka eksimisi. Istusin kanapoegade juures, seni kui nad sõid, sest teised kanad kippusid ka tulema, olin kanaema abiline. Karjamaal mängisime tädilastega käbiloomadega. Tegime ka onne, ise me sinna sisse ei mahtunud, materjalist tuli puudus.
Üksi mängides otsisin oma karjamaalt varese või mõne teise linnu suuri sulgi, mis maha torkides aiaks said. Käbisid mul ei olnud, meie kuused olid väikesed. Mõnikord käis isa hobusega (vankriga) heinamaale, siis käisin ka mina. Oli vist kümne pulgaga reha, millega riisusin. Sealt sain mängumaterjali: käbisid; sammalt, mille peale nukud istusid; heinputki, mis sobisid vileks, pasunaks jne.
Tädilastega saime kokku 1–2 korda nädalas. Tädi naabruses olid lapsed, veidi nooremad, ka nendega mängisime. Kui suuremad olime, siis mängisime kooli. Vanemad lapsed, vahel ka mina, olid õpetajad. Meie seast tuligi kaks algklasside õpetajat. Üks neist, Virve, töötas 70. eluaastani, oli hea õpetaja.
Minu lapsepõlves oli veel kaks head tädi. Tädi Veera tegi mulle koera, mis seisis püsti – traat oli sees. Lapsi tal ei olnud, kuid lapsed meeldisid väga. Teine hea tädi oli Marie ehk Toigeri tädi. Tema tegi mu nukule põlle. Tema poeg oli juba I Eesti Vabariigi ajal autojuht, tal oli kodus vahel kompvekkisid. Neid andis ta mulle ka, ühest oli hea meel. Käisime seal koos emaga. Ta armastas teha pannkooke (elas üksi, pojad eemal) ja ütles, et nii saan pannkooke ka ise. Tädi Veera tegi mulle seina peale ampelmanni, kelle käed-jalad ja ka pea liikus, kui nöörist tõmbasin. Nägu oli maalitud. See oli väga tore.
Siis veel korjasin liiva seest ja ka põllult pisikesi kivikesi, millega mängisin nipsu. Viskasin õhku ja püüdsin, pole täpselt meeles, kuidas see käis. Nipsukivide otsimine oli omaette toiming. Käe pealt viskasin ja teisega püüdsin, kivid kaduma ei tohtinud saada.
Talvel tegin lumememme, mäge ei olnud läheduses, aga mul oli üks väike tagaveetav kelk. Panin sinna peale mõne puu ja viisin tuppa. Puud kippusid kaduma. Üldiselt täitsin ema-isa käske, see on mulle elus kahjuks tulnud, sest olen teinud väga palju ühiskondlikku tööd, millest mõned eemale hoidsid.
Kooli läksin sõjasügisel 1944. 7. klassi lõpetasin 1951. a. Mu kodu juures oli üks väike heinamaatükk, kus heina eriti ei kasvanud. Seal köietas isa vahel lõuna ajal hobuseid, oli pool jäätmaa või tarbemaa. Aga ta niitis masinaga selle alati üle. Seal mina siis „kasvatasin tamme“, tõusin käte peale püsti, kukerpallitasin jne. See oli mulle kasuks, sest kui läksin Kiviõli keskkooli, tervitasid mind kang, rööbaspuud, kits, mida ma polnud elus näinud. Kõige raskem oli kangi peale saamine. Tagasi mõeldes on mul kahju õpetajast, kes mõnda veel peale minu sinna upitas. Arvan, et olin temast raskem. Kaalu ei tea, aga pikkus 168 sentimeetrit, õpetaja minust pisem! Nende eest sain kolme, rööbaspuuga sain hakkama, aga vabaharjutused, sillad, kukerpallid sain viie, neid polnud linnalastel kusagil harjutada. Kokku sain nelja. Mingeid treeninguid ei olnud.
Maalastel oli varane tutvus talutööga nagu töö ja mäng koos. Korjasin põllult viljapäid, mis peale koristust maha jäänud, tibudele, et nad ikka muneksid. Eks mõned õmblustöökatsed sai ema kõrvalt tehtud nukkudele. Eks olnud materjalipuudus ja kui ema ei õmmelnud, ega siis minagi tahtnud.
Olime harilikud külalapsed, saime omavahel läbi, ei mäleta tülisid. Võib-olla vahel oli mõni asi vaja klaarida, see läks mööda, mängisime koos, tüdrukud ja poisid.
Arvutit ja mobiili mul ei ole, lauatelefon on. Täiskasvanuna ma seltskondlikke mänge ei ole mänginud, olen tegelenud kodu-uurimisega. Üks hetk minu elus oli, kus tegelesin isetegevusega, esitasin estraadipalu.
Abaja kodukülapäev. Grupipilt külakivi juures.
Täisviide
EFA I 168, 76/84 < Viru-Nigula khk., Aseri v., Rannu k. < Abaja k. – Selma Vasar, snd. 1936. a. (2013).
Maakond
Kihelkond
Viru-Nigula
Koguja
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
Koguja sünniaeg
1936