Pealkiri
Läts
Tekst
Lätsu reeglid olid esmapilgul lihtsad: kui naaber ühe hüppega sinu varvast tabab, oled mängust väljas. Mängijad seisid ringis. Lepiti kokku, kes alustab, aga kui mängitud oli juba mõnda aega ja adrenaliinitase veres kõrgem, oli ka juhuseid, kus ringi algust ametlikult nagu polnudki. Sellest ei lasknud teinekord juba vihaseks või laushasarti läinud poisid end heidutada ja viisid mängu alati kellegi jaoks võiduka, kellegi jaoks kuulsusetu või lausa lombaka lõpuni.
Paikneti üksteisest kokkulepitud kauguses, sõltuvalt sellest, mis raskusastme mängu taheti.
See, kes alustas, pidi ühe hüppega tabama endast paremal seisja varvast, ükskõik kumma jala oma. "Ohver" pidi samal ajal eest ära hüppama. Eest ära hüppamist võis ühildada oma rünnakhüppega. Enamasti aga tehti võimalikult ootamatu või kiire lisasamm järgmise varba tabamiseks. Rohkem ühe ringi jooksul mängija liigutada ei tohtinud. Asend, kuhu tabaja-hüppaja maandus, jäi samaks kuni järgmise ringini. Nii oli läts ka strateegiamäng. Kui oldi liiga uljas, võis juhtuda, et libiseti, nii võis väljaulatuv jalg ja habras tasakaal saatuslikuks saada järgmises ringis. Oli ka päris tühju hüppeid, kus ühtegi varvast ei tabatud ja keegi mängust lahkuma ei pidanud. Kuna aga selline ohutu kauguse mäng põnev ei olnud, siis mäletan ka kiir-lätsu, kus oli tõesti küsimus reaktsioonikiiruses ja liigutuse täpsuses. Selleks olid hüpped kas väga akrobaatilised või toimus heitlus väga väiksel alal. Teinekord lepiti ka ala kokku, millelt välja ei tohtinud hüpata. Ikka et põnevam oleks. Enamasti jäi pingelisse lõpuheitlusse kaks-kolm kõige osavamat. Ja kui osalejaid oli jäänud vaid kaks, siis käis see jala tabamine teinekord nii innukalt, et appi võeti ka erinevaid judo- või maadlusreegleid, sest käsikähmlus või teisele otsa kargaminegi polnud hasardis enam võimatud.
Meenub, et tabamuse korral mäng ei peatunud, s.t – tabatud varvas koos omanikuga väljus ringist, aga tabaja jäi suures laastus siiski samasse asendisse ja mäng muudkui läks edasi. Nii tekkis ringi muudkui uusi auke ja mänguala läks järjest väiksemaks. Paariheitlus võis ka omasoodu "rändama minna" või horisontaalasendist vertikaali sattuda, aga peale selliseid juhuseid tehti enamasti kohe lisareegleid selle vältimiseks või jätkati hoopis mõne muu mänguga.
Paikneti üksteisest kokkulepitud kauguses, sõltuvalt sellest, mis raskusastme mängu taheti.
See, kes alustas, pidi ühe hüppega tabama endast paremal seisja varvast, ükskõik kumma jala oma. "Ohver" pidi samal ajal eest ära hüppama. Eest ära hüppamist võis ühildada oma rünnakhüppega. Enamasti aga tehti võimalikult ootamatu või kiire lisasamm järgmise varba tabamiseks. Rohkem ühe ringi jooksul mängija liigutada ei tohtinud. Asend, kuhu tabaja-hüppaja maandus, jäi samaks kuni järgmise ringini. Nii oli läts ka strateegiamäng. Kui oldi liiga uljas, võis juhtuda, et libiseti, nii võis väljaulatuv jalg ja habras tasakaal saatuslikuks saada järgmises ringis. Oli ka päris tühju hüppeid, kus ühtegi varvast ei tabatud ja keegi mängust lahkuma ei pidanud. Kuna aga selline ohutu kauguse mäng põnev ei olnud, siis mäletan ka kiir-lätsu, kus oli tõesti küsimus reaktsioonikiiruses ja liigutuse täpsuses. Selleks olid hüpped kas väga akrobaatilised või toimus heitlus väga väiksel alal. Teinekord lepiti ka ala kokku, millelt välja ei tohtinud hüpata. Ikka et põnevam oleks. Enamasti jäi pingelisse lõpuheitlusse kaks-kolm kõige osavamat. Ja kui osalejaid oli jäänud vaid kaks, siis käis see jala tabamine teinekord nii innukalt, et appi võeti ka erinevaid judo- või maadlusreegleid, sest käsikähmlus või teisele otsa kargaminegi polnud hasardis enam võimatud.
Meenub, et tabamuse korral mäng ei peatunud, s.t – tabatud varvas koos omanikuga väljus ringist, aga tabaja jäi suures laastus siiski samasse asendisse ja mäng muudkui läks edasi. Nii tekkis ringi muudkui uusi auke ja mänguala läks järjest väiksemaks. Paariheitlus võis ka omasoodu "rändama minna" või horisontaalasendist vertikaali sattuda, aga peale selliseid juhuseid tehti enamasti kohe lisareegleid selle vältimiseks või jätkati hoopis mõne muu mänguga.
Täisviide
ERA, DK 103, 1/2 (5.2) < Tartu l. < Kuressaare l. – Annika Kupits, snd. 1982. a. (2013).
Maakond
Koguja
Koguja sünniaasta
1982
Kihelkond
Kuressaare linn
Kogumisaasta
2013