Puust voolitud taluloomad

Puust voolitud taluloomad

Väikelaste lelud olid talu eelarves alamajärgulise tähtsusega, mistõttu linnast ostetud mänguasju oli väga vähe. Domineerisid kodus tehtud kaltsunukud, kaltsupallid ja puust voolitud loomad. Ka minu isa nikerdas mulle toominga- ja pajupulkadest taluloomad, mis olid pigem loomade sümbolid kui eluslooduse jäljendused. Lehm pealtvaates, hobune, koer, kana. Nad oli alt lapikud, mis võimaldas nende püstiseismise, kerele jäetud puukoor imiteeris karvkatet ja sulgi. Nendega kodus omaette mängimine sõltus suuresti mängija kujutlusvõimest. Meie kambri põrandariiete roheline keskväli oli mulle põllu-, heina- või karjamaaks, kollased servavöödid aga olid põlluvahe- või karjateed. Karpidest, tikutopsidest ja muust käepärasest tegin taluhooned, isa žiletiteraga „habemeajamismasin“ sobis loorehaks, konservikarbiavaja adraks, pooleldi avatud teraga taskunuga niidumasinaks jne. Sellist talupidamisemängu tahtsin mängida üksinda. Teiste laste kujutlusvõime haakus minu omaga kehvasti ja rikkus mängurõõmu.

EFA I 168, 91/2 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013)

1936

Haljala khk

2013