Aino, snd. 1955. a. Harjumaal

Aino, snd. 1955. a. Harjumaal

Minu lapsepõlvekodu asus Harjumaal Juminda külas. Pere oli viieliikmeline, isa töötas kolhoosis rannakalurina, ema oli kodune. Mul oli kaks venda. Majapidamine oli vastavalt sellele, mis oli kolhoosnikule lubatud, st. üks lehm, üks siga, mõned lambad. Oli oma nn. nullimaa, kust heina tehti, väike kartulimaa lapp. Meie, laste päralt olid metsad ja heinamaad, kuid mere äärde saime minna koos vanematega, sest rand oli piiratud okastraadiga ja ülesküntud liivaribadega (60ndate keskpaigas muutus natuke lõdvemaks). Mereäärsed mängud olid võimalikud siis, kui isa-ema traataiaga piiratud pritšaalas võrkudega toimetasid. Minu lapsepõlv oli ka täis hirme, külas võimutsesid vene sõjaväelased. Neid kartsime, jooksime peitu, kui lärmakas seltskond külavahel kolas või veoautoga mööda sõitis. Kuna televiisorist nägime ainult sõjafilme, siis sõjakartus oli suur. Isa oli 1940. a. 24. veebruaril, oma 20. sünnipäeval sattunud vangi, sealt edasi Venemaale ja lõpuks Eesti Laskurkorpusesse ning igasuguste intsidentide ärahoidmiseks oli meil kodus niiöelda vaikiv ajastu. Ja ema omakorda oli 1947. aastal olnud NKVDlaste juures metsavendade pärast ülekuulamisel. Oli tunne, et meie vanematel oma lapsepõlve ja noorusaega ei olnudki, ainult käesolev hetk. Olen kasvanud niiöelda kakskeelsena, kodus räägiti rannakeeles, väljaspool kodu rääkisime kirjakeelt ehk linnakeelt.

1.2. Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)?

Põhirõhk oli meie peres töötegemisel, mängida saime alles siis, kui pakilisemad tööd tehtud. Suur kartus oli, et külarahvas võib meid arvata laiskadeks lasteks. Isa ütles ikka, et mis see või teine arvab, kui logeleme. Eks siis arvati, et meie vanemad ei oska lapsi kasvatada ja see oli suur häbi. Kuid ega siis nii sõnakuulelikud me ka ei olnud – kui oli võimalus kodunt plehku panna, siis ka panime.Talvepäevad olid küll tööst vabad, siis olid ka külmad ja tuisused talved. Koolis käisime 6 päeva nädalas, 6 km kaugusel. Mängimiseks jäid siis ainult pühapäevad.

1.3. Mis oli Su meelistegevus?

Meelistegevuseks oli paberist nukkude joonistamine ja uhkete kleitide konstrueerimine ning väljalõikamine. Sai siis unistatud ja mõeldud ennast kellekski teiseks, rohkem ikka printsessiks muinasjutust või muidu rikkaks-ilusaks. Nii suvel kui ka talvel ehitasime onne, vastavalt okstest ja lumest. Matkisime palju oma vanemate tegevust, nagu näiteks merel käimist.

2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).

Mängimise paik oli meil seal, kus parajasti olime, see võis olla lehma karjamaa, koduõu, mets. Meie koduõue taga oli väike metsatukk, nimetasime seda kohta "peesastevaheks". Seal sai veedetud suur osa oma vabast ajast. Metsatukas olid kivid, mättad, põõsapuhmad, väike sootükk. Fantaasiat meil jätkus, igal asjal oli oma otstarve. Alati toimus mäng ka seal, kus olid kivid, ja kuna mereäärne küla on kivide poolest rikas, siis kohtadest puudu ei tulnud. Kivid olid meie kodud, laevad, koolid ja poed. Tubaseid mänge oli minu lapsepõlves vähe, rohkem õues ja ega ei lubatudki külatubades tüütamas käia. Päris merekaldale liivaga mängima me ei pääsenud, kuid liiva jagus kaldast eemalegi. Nii me siis kaevasime ja ehitasime liivaaukudes. Matsime vist kogu küla vanema rahva seal maha, lilled kõik hauakünkale ja puuokstest ristid peale. Ühes liivaaugus, kus mängisime, oli mere poolt randa uhutud miin, roostetanud ja kahjutu. Sinna kogunes vihmaga vett, mis oli meile jälle mängimiseks hädavajalik. Pritšaalas olevate võrgukuuride juurde me ei saanud mängima minna, kuid rannast eemal oli üks võrgulinade kuur, kus vanad haisvad nooda- ja võrgulinad sees. Seal me siis turnisime ja mängisime.

2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?

Käisin Leesi algkoolis, kus kevadel ja sügisel mängisime vahetundide ajal rahvastepalli. Tundi jooksime siis liivaste ja higistena. Koledamate ilmade ajal pidime saalis paarikaupa jalutama, seal polnud mingit mängimist, distsipliin. Peale tunde ei lubatud meil koolimajas olla, poe juures võisime passida, kuid koolimajas mitte. Koduteel sai ikka üht-teist ette võtta. Täditütrega meeldis meile rannakeeles rääkida ja kujutasime end siis vanamutikesteks. Kõndisime kõveras ja küürus, kepid pihus. Üks oli Hinnu mamma ja teine Põllu ema, oi oleks kodus teatud, oleksime naha peale saanud. Need toredad mammid olid ka päriselt külas olemas. Mõnes mõttes oli see nagu näitemäng. Talviti mängisime kunstnikke, terve 6 km pikkune teeäär oli meie kunstiteoseid täis. Kuid vanemad ei saanud sellest aru, saime kodus pragada, et miks teeäärisi sodime.

2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?

Meie mängud toimusid vist igal ajal, peale kooli, nädalavahetustel, õhtul. Ei olnud ka vahet, kas on talv, kevad, suvi sügis – igal aastaajal omad mängud. Koolipäevadel oli siiski raske õhtuti kokku saada, kuna koolitee oli pikk ja väsitav, õhtusteks mängudeks ei olnud enam nii palju jaksu.

3. Mänguseltskond
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda.

Minu mängukaaslasteks olid mu vennad, naabritüdruk, tädilapsed. Küla oli väike ja mänguseltskonnad ka väikesed. Naabritüdruk oli linnalaps, seega suve mängukaaslane, kuid tädilapsed olid käepärast aastaringselt. Vendadega oli nii, et vanem vend mind oma kampa eriti ei võtnud, nooremaga pidin ise rohkem tegelema, oli ka mängudes osaline. Mängimise aja algust mäletan umbes 4–5-aastaselt ja eks tolle aja lapsed olid ka kaua lapsed, mängisime veel 13-aastastena.



Sõpruskond ja mängukaaslased olid ühed ja samad. Kokkusaamine toimus pea iga päev, meil oli palju mänge ja huvitavaid paiku, kus kolada. Oli aeg, kus keegi ei keelanud endiste talude maade peal liikuda, kõik oli ju kolhoosi omand.

3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?

Meie külas ei elanud teisest rahvusest lapsi – kui ka mõnel oli isa venelane, siis last peeti ikka eestlaseks. Mis puutub poiste ja tüdrukute koos mängimisse, siis oli selles oluline osa vanusel. Enam-vähem üheealised mängisid küll koos, kuid rohkem siis, kui mäng oli rohkem poisteteemaline.

3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!

Erilisi tülisid ei mäletagi, kui just kadedus mõnel juhul välja ei löönud. Rannaperedes oli pea kõigil sugulasi Rootsis ja kui mõnele lapsele sealt ilus mänguasi saadeti, siis vast sai natuke tuuritatud. Eks vihastamisi ja mängust väljaminemisi oli ka siis, kui mängiti mänge, kus ka kaotajad olid. Kaotust eriti ei kannatatud, ka mina olin selline. Kaardimäng mulle kohe üldse ei meeldinud, mina ikka kaotasin ja siis tuhisesin nuttes teise tuppa. Ei võinud ju seda võidurõõmu teiste silmis näha.

3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida?

Minu vanematel ei olnud aega lastega mängida. Vahel talveõhtutel mängiti kaarte ja tamkat (kabet). Minu mamma siiski oli lapsemeelsem, käis meiega marti jooksmas, voolis savist kujusid ja aitas mänguasju välja mõelda.



Üksinda mängisin tavaliselt siis, kui haige olin. Üks meelismänge oli nööpidega mängimine. Tol ajal korjati kaltsukotti visatavatelt riietelt nööbid kokku ja neid oli terve käsitöökast täis. Igas kodus olid ka toalilled, tavaliselt pelargooniumid, meil nimetati neid pillerkroonideks, nende lehtedele oli hea nööpe panna ja peitust mängida. Otsisin ilusamad nööbid ja asusin mängima, juurde oli vaja veel natuke kujutlusvõimet ja nööpidest saidki inimesed.

4. Mängu alustamine
4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?

Kui sõpradega kokku saime, siis läks kõik iseenesest üle mängule.

4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?

Lugesime mängualustamise salme. Mõne lugemisel tuli rusikas käed ette panna ja siis lugeja põntsutas lugemisel oma rusikas käega nende pihta. Mõned salmid olid nii, et näpuga sai teisele kõhtu torgatud või mängija suunas näidatud ja siis loetud.

4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks?

Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Mitu seppa peavad seda parandama, seda ütled sina, vana tatinina.

Impel-pampel-piila-paala, saksad sõivad ümber laua, kokk oli keskel, lõikas praadi, mamsel valas šokolaadi. Kell oli kaksteist löömata, kanad laudas söömata (rusikas käed ette sirutatud).

Kes see lasi puuksuhaisu, piu-pau-puhh, Anni, Manni, muhh (näpuga kõhtu torgatud).

Punaste pükstega politsei ütles mulle „idi domoi“. Mina ei mõistnud tema keelt, keerasin selja ja näitasin keelt.

Appi, appi, kass läks kappi, Muda mari piimapütti. Meie ütlesime sageli „Rasi Liisa piimapütti“. Selline inimene elas naaberkülas.

Kasutanud olen kõiki salme, tavaliselt lugesime neid enne peitusemängu või näppi (meil nimetati nii kullimängu).

5. Kirjelda mänge. Kirjelda iga mängu eraldi: kui hakkad kirjeldama uut mängu, klõpsa "Uus vastus". Lisa iga mängukirjelduse juurde, millal ning kus sel moel mängiti.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.

a) Mäng „Lambad-lambad, tulge koju“. Selle mängu mängimiseks otsisime väikese kallakuga karjamaa osa. Üks laps oli hunt, teised lambad. Hunt oli mäe all, lambad mäe peal. Keegi lastest oli karjane ja hüüdis: „Lambad, lambad, tulge koju.“ Lambad vastasid: „Ei saa tulla, hunt on mäe taga.“ Karjane vastu: „Tulge ikka!“ Nüüd pistsid lambad jooksu ja hunt üritas kedagi kinni krabada. Kes hundi küüsi jäi, see oli nüüd ise hunt ja mäng läks edasi.

b) Näppi mängisime nii nagu tänapäeval kulli. Üks oli tagaajaja ja teised üritasid eest ära joosta. Et seda mängu kulliks nimetatakse, sain teada alles Loksa koolis käies. Meie, rannalapsed, nimetasime seda näpiks.

c) Kivikuningas. Kuna meie kodu aia taga oli hobusekoppel ja seal palju kive, siis käisime seal mööda kive hüppamas. Et aga lõbusam oleks, mängisime "kivikuningat". Kes kivi peale jõudis, hüüdis: „Mina kivikuningas, sina sitalabidas!“ See viimane ei tahtnud keegi olla, nii et oli jooksu küllaga.

d) Keerukuju mängimine toimus samuti karjamaal, kivide vahel. Üks lastest võttis teisel käest kinni ja hakkas keerutama. Kkui arvas küllalt olema, laskis käe lahti. Nüüd pidi keerutatav jääma samasse poosi, millega keerutus lõppes. Nii keerutati kõik lapsed läbi. Kes kõige enne oma keerukujust liigutama hakkas, see oli järgmine keerutaja.

e) Keksu mängisime igal pool, kus oksaga kriipse maha sai vedada. Taskus oli meil ikka varuks mõni keksuklaas, mille otsimine oli omaette mäng. Vanasti loobiti katkised taldrikud, tassid ja kõik klaasikillud aida alla. Meile oli seal varandust lausa lademetes.Kõige ihaldatumad olid lillemustriga taldriku või tassi ääred. Kiviga toksisime siis väiksemateks tükkideks, igaühele ikka midagi. Vahel sai ka vahetatud. Nii me siis tuustisime aitade all, ise kõhuli poolenisti prahi sees, ainult jalad paistsid aida alt välja. Keks oli nagu ikka, kuid lõpus oli meil taevas ja siis taevatagune. Põrgut me ei kasutanud.

f) Talvel oli meil populaarseks mänguks luuremäng, ja seda siis suuskadel. Arvatavasti oli see mäng koolist tulnud. Jagasime omad meeskonnad, kus üks pool peitis metsa kirjakesi, mida teine pool asus otsima, kirjas olid juhised edasiseks tegutsemiseks. Korralikke suuski meil küll polnud, kuid olime õnnelikud nendegi üle. Mäletan, et suusakeppe ei jagunud, olid siis vahest juba katki läinud, või polnud neid üldse nii palju ostetud. Siin tuli abiks lepavõsa, kust parajad kepid sai hangitud. Selline mäng andis tükiks ajaks õuest tegevust.

g) Kui luuremängu sai mängitud koos poistega, siis ainult tüdrukute jaoks oli iluuisutamine. Tol ajal, 60ndatel, näidati televiisorist ka palju iluuisutamist. Vahtisime siis suud ammuli telekate ees ja unistasime iluuisutajate kaunitest kleitidest. Väikesi sootükke oli ikka, kus jää peal, nii sai omale lepapulgad saapa või vildi alla pandud ja üritatud liuelda. Seljas olid muidugi kossakad talvemantlid ja peas villased rätikud, mis kurgu alt kinni seotud. Aga unistada ei keelanud keegi, nii olimegi kaunid uisutajad jääl.

h) Peale suusatamise ja uisutamise oli meil veel üks tore mäng, karussell. Naabritüdruku vanaisa tegi meile ühele jääga kaetud tiigikesele karusselli. Post oli keset tiiki, selle küljes puust ais ja sinna oli kelk kinnitatud. Kuna kelk oli suur, majapidamise oma, siis võis seal korraga ka mitu last istuda. Sellisel juhul pidi kelgukeerutajaid lihtsalt rohkem olema.

i) Toas olles mängisime poomismängu, julm tegelikult. See oli sõna arvamise mäng. Sai ikka hästi pikki sõnu välja mõeldud, et teist mängijat võimalikult palju üles riputada saaks. Iga vale tähe korral sai võllapuust üks osa tõmmatud. Võitja oli see, kes suutis teise mängija "üles puua".

j) Pimedatel talveõhtutel mängisime toas tamkat, nii nimetati meil kabet. Kuna päris õiget kabelauda ei olnud, siis oli papi peale joonistatud vastavad ruudud ja nuppudeks olid meil mustad ja valged nööbid. Seda mängu mängis vahel ka isa meiega.

k) Kui olime vanematega paadirannas ja just võrke päästma ei pidanud, siis mängisime lutsuviskamist. See oli lastele lõbus tegevus, keegi ei keelanud ka kivide loopimist. Võidumees oli see, kelle kivi kõige rohkem vee peal lutsu tegi.

l) Koolis vahetundide ajal mängisime rahvastepalli, oma kodukülas tegime sama, kui kamba kokku saime. Meie palliplats oli külatänaval, sinna joonisime piirid maha ja mäng võis alata. Kui juhtus auto tulema, astusime tee äärde ja pärast mäng jätkus. Autosid oli ju tol ajal vähe, tavaliselt sõitis sõjaväeauto seal.

m) Kui juhtumisi oli lapsi rohkem koos, sai mängitud tagumist paari, kus lapsed seisavad paarikaupa üksteise seljataga ja üks lastest on ees. Eesseisja hüüab siis, et: „Ass-ass, tagumine paar välja!“ Peale seda jookseb tagumine paar ettepoole, üritavad jälle kätest kinni saada. Kui eesseisjal õnnestub kedagi kinni püüda, saab tema teisega jälle paari hakata. Keda kinni püüti, see jääb ette hüüdjaks.

n) Mädamuna mängimine oli samuti populaarne. Üks lastest viskab palli õhku ja hüüab kellegi nime. Nüüd peab hüütav palli kinni püüdma, teised jooksevad laiali. Palli kinni püüdnud laps hüüab "stopp". Nüüd püüab ta kõige lähemale lapsele kolm sammu ligemale minna ja tema pihta palliga visata.Palliga pihtasaanud laps on järgmine palliviskaja.

5.3. Meenuta lapseea kujutlus- ehk fantaasiamänge, mida ise välja mõeldi, nt kodu, pood, arst. Kuidas mängisid mänguasjadega (nukkudega, autodega)?

a) Kodu mängimine oli üks lemmikuid mänge. Mööbli tegime kalakastidest, toidunõud olid plekist konservikarbid, vanad potikaaned, plekkkruusid. Mere äärest sai laerikus käies palju huvitavat materjali. Nii uhkeldasid meie mänguköögi laual Maitoa ja Piimä tetrapakid, ilusate piltidega kilekotid ja kõiksugu muu nodi. Toiduained tulid loodusest, lepakäbidest sai kohvi, võililled olid praetud munad. Igast taimest sai midagi välja nuputatud. Liiv oli nii suhkur, sool kui ka jahu.

b) Arsti mängimiseks ronisime ühte vanasse võrgulinade kuuri. Seal võrgu- ja noodalinade kuhilate otsas oli meil haigla. Iseenesest ei olnud see mängukoht sugugi mõistlik, haises tõrva ja kopituse järele. Arst oli tavaliselt laps, kes ise haiglates olnud, tema juba teadis, kuidas asjad käivad. Haiged pikutasid siis reas ja ootasid ravitsemist. Kuuri lähedal kasvasid varesemarjad, väikesed mustad marjad, mida oli hea tablettidena kasutada, ja kui süsti vaja teha, siis plõksti katki teha.

c) Mängisime matuseid. Tol ajal oli kombeks lapsed matustele kaasa võtta, samuti olid surnuaiapühad väga populaarsed. Matus ja surnuaed oli meieaegsetel lastel tavaline teema. Liivamägedes siis mängisime ja matsime vist pool küla maha. Kes aga meie arvates vanad olid, need ka omale hauakünka said. Lilled panime ilusti peale ja puupulkadest risti ka. Rohukõrtega sidusime puupulgad ristiks. Sinna surnuaiale sai maetud vahel ka linde ja hiiri.

d) Meie küla rahvas sai aegajalt ikka Rootsist pakke, eks ka need läksid mängu. Üks lastest ronis puu otsa ja lasi köiega pakikesi alla. Pakisaajad ootasid siis puu all, millal nodi saabub. Kuna teadsime, et Rootsi asub kaugel, siis puu otsas olemine oli meie arvates piisavalt kauge.

e) Paadiga merel võrke laskmas, välja toomas. Oma kodu õue peal oli mängu-meri. Meie olime põlvili kalakastides ja vedasime käte abil end mööda maad edasi. Käisime siis võrke merre laskmas ja hiljem neid välja toomas. Puulehed olid kaladeks ja paadimootori häält tegime ka.

f) Kui olid ilmad väga külmad ja tuulised, saime toas mängida. Üheks meelismänguks oli rongi mängimine. Ega meie, rannalapsed, polnud oma ihusilmaga rongi näinudki, sõjafilmidest ainult. Sättisime toolid üksteise taha ritta ja mäng sai alata.

g) Olime ka koopa- ja onniusku. Metsaalused olid kõiksugu onne täis tipitud. Küll ehitasime kuuseokstest elamuid, vahest õnnestus mõni põõsastik selleks kujundada. Onnis oli mõnus mängida ja tuul ka ei puhunud peale. Talvel ehitasime lumekoopaid. Minu lapsepõlve talved olid suure lumega, isegi külavaheteed olid kõrgetes hangedes. Kui koduõu oli juba koobastes, siis läksime külatänavale, ka sealsed hanged olid kõik alt õõnestatud. Sellistelt mängudelt saime punased põsed ja mõnusa väsimuse. Ega koopad ei olnud ainult õues, ka heinalaos olid meil heinte sisse käigud ja koopad uuristatud. Muidugi ei saanud sealt värskest õhust punetavaid põski, seal oli, vastupidi, liiga umbne ja teravad heinakõrred kraapisid vahel käed ja jalad katki. Kuid see oli meie oma koht, kuhu täiskasvanud ei pääsenud.

h) Meie külas poodi ei olnud, kuid poemängud olid ikkagi laste lemmikud. Poemüüjaks saamisest unistas nii mõnigi tüdruk. Kuna kalakaste meil jätkus, siis poe mööbliga muret polnud, ka kaupa sai loodusest igalt poolt. Meie rahadeks olid toominga lehed, vahest ka sarapuu omad. Eks siin sai ka matkitud oma vanemaid, ostud ikka sellised, mida emadki poereisult koju tõid.

i) Koolimäng toimus tavaliselt sellisel aastaajal, kui me ise ka koolis käisime. Toas sai jällegi toolid ritta seatud, ega õpilasi palju olnud, kuid mäng sai ikka mängitud. Mina unistasin õpetaja elukutsest. Unistus oli laste päevikutesse hinnete kõrvale allkirju panna. Unistused kipuvad täituma, vahel küll natuke teistmoodi kui plaanitud. Nimelt töötasin oma 30 aastat postkontoris ja kirjutasin allkirju tüdimuseni.

j) Meie koduküla Juminda mererannas on palju savi ja sellega mängimine oli ka üheks ajaviiteks. Siis, kui mereäärne ala okastraatidest lõdvemaks läks, mängisime Sagu rannas pagareid. Voolisime savist saiakesi ja panime kivide peale kuivama-küpsema. Saiu oli igasuguseid, palmikutega ja ilma.

5.4. Missugused olid poiste, missugused tüdrukute mängud?

Tüdrukud mängisid mänge, mis jäljendasid oma emade tegevust, poistele meeldis puupüssidega mööda metsi ringi joosta, ka pallimängud olid poistele omasemad.

6. Elektroonilised mängud
6.1. Millal tulid Sinu ellu mängimiseks arvuti ja mobiiltelefon? Missuguseid mänge nendega mängid?

Ei ole mänginud ühtegi mängu.

6.2. Kas oled mänginud ka videomänge? Missuguseid?

Ei ole.

7. Täiskasvanuiga
7.1. Missuguseid mänge mängid täiskasvanuna (seltskonnamängud, arvutimängud, hasartmängud)?

Ainuke mäng, mida võiks nimetada, on loto.

ERA, DK 486 < Kuusalu, Kolga al. < Kuusalu, Juminda k. - Aino Katvel < Aino Katvel, snd. 1955. a. (2017).

Kuusalu

1955