Kivikull

Kivikull

Kooli koridorides mängisime kivikulli teisest seitsmenda klassini. Alustuseks keegi röögatas: "Kes puudutab viimasena seda seina, see on kull!" Selleks ajaks, kui "kull" seinani jõudis, olid teised enamasti sealt eemale jooksnud. See, keda kull on puudutanud, peab paigale tarduma. Ta võib jälle liikuma hakata alles siis, kui keegi "vabajooksik" on teda puudutanud. Mõnikord mängisime ka nii, et kuju liikumasaamiseks pidi keegi "vabadest" kuju jalgade vahelt läbi ronima. See, kes oli kolm korda "kujuks löödud", muutus ise kulliks. Ta pidi käe püsti tõstma ning hõikama: "Mina olen!" Seda pidi tegema ka see, kes siis mängu tuli, kui teised olid juba mängimist alustanud. Mängu juurde tulija pidi alustama alati kullina. Kui kullil oli õnnestunud kõik teised mängijad kujudeks lüüa, siis muutus uueks kulliks see, kes viimasena "kinni löödi". Kui tunnikell helises või tuli mõnel muul põhjusel lõpetada, siis jooksid kõik vabad kokku ning "lõid teineteist lahti", see tähendab, et kaasmängija lööb oma labakäe su ettesirutatud kokkupandud peopesade vahelt läbi ning seejärel kulli puudutus enam sulle ei mõju.

RKM, KP 50, 14 (9) < Tallinn

1976

Tallinna 37. keskkool, 10.b kl.

Tallinn

1992