Uka-uka, mina prii

Uka-uka, mina prii

Ukakas ehk "Uka-uka, mina prii" oli tavaliselt kümnekonnaliikmelise pundi harrastus. Mängu keskuseks valiti post või uks, õues ka puu või kivile kõlkuma pandud väike plaat. Plaadi peal olid kivikesed või oksaraod. Kas mõne salmi või näpuviskamisega valiti postipidaja ehk "peremees". Teised peitsid end kõikvõimalikesse kohtadesse ning peremees pidi oma posti või mõne muu keskuse juures enamasti viiekümneni lugema. Siis läks ta varjunuid otsima. Kui ta mõnda märkas, siis jooksis ruttu posti juurde, lõi selle vastu ning teatas, et nähtu "kotis" ehk "kinni" on. Juhul kui keskuseks kasutati kivi või oksa peal kõlkuvat vineerplaati, siis pidi jooksiku kottilöömiseks niimoodi plaadile põrutama, et puru sealt maha lendaks. Kui mõni peitunu enne peremeest postini jõudis, siis ta teatas, et ta prii on, ning teda enam kotti lüüa ei saanud. Kui kõik teised jooksikud priid või kotis olid, ainult viimane end veel varjas, võis see enne peremeest vargsi postini jõudes kõik eelmised kinniolijad priiks lüüa ning "putkavaht" jäi sel juhul ka järgmisel ringil valvuriks. Muul juhul muutus peremeheks kas esimene või viimane kinnipüütu, nii kuidas varem kokku lepitud.

RKM, KP 50, 15/6 (11) < Tallinn

1976

Tallinna 37. keskkool, 10.b kl.

Tallinn

1992